Kategooria postitused

Karjasekiri. Palvepäevaks ja Paastuaja alguseks.

Tuhkapäeval, 1. märtsil 2017

Aga keegi ütles Jeesusele: „Issand, kas neid on pisut, kes pääsevad?” Lk 13:23

    Sellele küsimusele on inimesed ikka vastust otsinud. Murega. Kardetakse, et ei kuuluta
nende hulka, kes pääsevad, sest valitute arv saab enne täis. Justkui oleks Jumal määranud
õndsaks saajate hulgale arvulise limiidi.

Rangeimaid piire seab õigeksmõistetutele ja pääsejatele mitte Jumal, vaid inimene.
Jeesus imestab, et piireseadvat hoiakut esindavad oma ligimeste suhtes kõige ustavamateks ja õiglasemateks peetud variserid. „Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head, kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil.“ (Mt 12:34)

Paljud Jeesuse kaasaegsed, nagu ka nüüdisaja tõekaitsjad ja käsutundjad, ei näe piiravaid tingimusi iseenda pääsemisele, pigem teiste inimeste õigeks saamisele. Nende
arvates on nad ise kindlasti selle pisku seas, kes pääsevad. Ollakse kindlad, et ise asutakse
tõe alusel, kuid teised elavad eksituses. „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole
niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune
nagu see tölner.“ Nõnda palvetas üks Jeesuse mõistuloos kirjeldatud variser templis
Jumala palge ees seistes. Jeesuse sõnul läks Jumala poolt õigeks mõistetult oma kotta
tagasi hoopis tölner, kelle variser oli hukka mõistnud (vt Lk 18:9–14).

Moodne aeg võimaldab mõne sõrmepuutega tippida helendavale ekraanile ritta oma
ligimese kõik eksimused, loendada üles tema komistused ning kaaluda ära iga tema
öeldud sõna ja lausutud lause. Nii nagu variser luges Jumalale üles tölneri eksimusi.
Helendavast ekraanist on saanud nutiühiskonna pihipeegel, mis sageli moonutab tundmatuseni tegelikku pilti. See pihipeegel ei peegelda vaatajale tema süüd ja pattu ega
tekita tahtmist meelt parandada ega ka vajadust hüüda Jumala poole. See peegel kiirgab
välja kõigi teiste eksimusi, jumalavallatusi ja hereesiat. Jääb mulje, et see, mida näen
ning loen, on mustvalge tõde.

Maailmas on kirkamaidki värve ja loendamatu arv nendest moodustuvaid toone.

Paastuaja algust märkivat tuhkapäeva palvepäevana tähistades võime kindlasti muret
tunda selle pärast, kas neid, kes pääsevad, on pisut. Kuid see südamevalu peab esmalt
puudutama mind ennast. Kas olen mina see, kes pääseb? Kas olen mina pisku seas?
Neile küsimustele annab õige ja lõpliku vastuse Jumala Sõna – igavene ja ainumas tõde!

Ka Kristuse evangeelium seab igale patusele ja eksinud inimesele õndsaks saamiseks
oma tingimused: siira usu Issandasse Kristusesse, tingimusteta armastuse Jumala
ja ligimese vastu ning osasaamise kiriku kätte usaldatud armuvahenditest, sõnast ja
sakramentidest. Kõige selle krooniks on Jumala suveräänne heldus ja arm, sest tema
„tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele“ (1Tm 2:4). Siin on sõnastatud see pisku, keda Issand ootab õndsate sekka – kõik inimesed! Kas saab olla veel
objektiivsemat tõde!

Soovin kõigile algavaks paastuajaks Kristuse rahu!

Urmas Viilma
Peapiiskop

Jumala ühtsusand

Jeesus palub ülempreesterlikus palves, et Tema jüngrid võiksid olla üks. Üks nii lähedaselt kui Isa Pojas ja Poeg Isas. Seda kõike eesmärgil, et meil võiks olla usku Jeesusesse kui Isa läkitatusse. Et Tema on meie Issand ja Õnnistegija. Meie Tema lapsed ja rahvas.

Tundub, et Jeesuse palve – ning küllap Tema palvega liitetuna meiegi palved – on hakanud viimastel aastatel eriliselt täituma. Kasutades peapiiskop emeeritus Andres Põderi sõnu aasta lõpul Pirita kloostris – “oikumeenia on 2016-ndal aastal pikkade sammudega edasi astunud.”

Tõepoolest, mõeldagu Õigeusu Suurele ja Pühale kirikukogule Kreetal, mida oli ette valmistatud 55 aastat. Vaatamata sellele, et puudusid neil autokefaalset kirikut, ei saa suurimadki skeptikud toimunut alahinnata. Küllap tuleb ühel päeval kokku ka kogu Õigeusu Kirik, mis seob endasse 300 miljoni inimese elu ja südame.

Paavst Fransicus ja luterliku maailma juhid pidasid usupuhastuspühal ühispalvuse Lundis. Kaks kirikut ühisest hällist ja ühistest juurtest palusid, et “mitte mineviku vastandumised, vaid Jumala ühtsusand näidaku suunda meie koostöös ja süvendagu meie solidaarsust.” Taas, kes julgeks selle sammu pikkust lühikeseks mõõta, sest ta viis kindlasti selles suunas, kus varsti istumegi ühes lauas. Armastuse täiuslikkuse osaduse lauas oma Issanda ja üksteisega.

Selgelt ja tuntavalt on ühtsusand puudutanud ka meie maad. Võime tänus nimetada Eesti Kirikute Nõukogu aastatepikkust teenistust. Konfessioonide langevaid piirdeaedu ületavat kaplaniteenistusi ning kiriku ja tema liikmete igapäevast teenimist ühiskonna heaks. Arusaadavalt kuulub sellesse loetellu Usuteaduse Instituudi Õigeusu Õppetool, mille rajamise ja rakendamise ühemõtteliseks eelduseks on Jumalalt kingiks saadud vastastikkuse armastuse, asutuse ja osaduse and.

Tõsi, arvamuskujundajad ei soovi seda alati tähele panna, aga olematuks ei suuda nad seda rääkida ega kirjutada. On elu meedia silmade läbi ning ka too teine – palju tegelikum ja ühtsem elu. Just viimases kogeme Eestimaa kristlaste jõudsalt kasvavat ühist usku ja tunnistust.

Paari päeva eest lõppenud Eesti Evangeelse Alliansi palvenädal vaid kinnitas seda kogemust. Esmalt näitas ta Kristusele ning seejärel meile, kes me oleme ja mida suudavad armastuses kokku liidetud südamed.

Tänavu osales palvenädala ühistel jumalateenistustel üle 70-ne koguduse. Väikese Eesti kohta on see suur arv. Erilist rõõmu valmistas õigeusu õdede-vendade aastast-aastasse suurenev kaasatus. Oluliseks ongi saanud, mida metropoliit Stefanus nii sagedasti on rõhutanud – “meie tunnistus saab olla vaid ühine.

Tallinnas koguneti palvenädalat lõpetama meie koguduse keskele Nõmme Rahu kirikus. Pastor Ivo Unt Tallinna Nelipühi kogudusest jättis meiega kolm olulist sõna – lugu, julgus ja vastutus. Nendes sõnades oli midagi olulist igale kristlasele ja kogudusele. Samamoodi meie ühisele tunnistusele.

Lõpetuseks veel kord katoliiklaste ja luterlaste ühisavaldusest – kui me “läheneme üksteisele usus Kristusesse, palvetame üheskoos, kuulame üksteist, elame omavahelistes suhetes Kristuse armastust, siis avame endid Kolmainu Jumala väele.

Saagu alanud uus Issanda aasta meile tunnistuseks vastastikkusest armastusest, leppimisest, osadusest ja koostööst. Aidaku meid selleks Jumal oma armu ja ühtsusanniga.

Õp. Ove Sander
Nõmme Rahu koguduse õpetaja

Sander_Ove

Kui mõtlen õppimisele

Õnnistatud kooliaasta algust, kallid õpilased ja õpetajad, üliõpilased ja õppejõud, vanemad ja vanavanemad, ristivanemad, õed ja vennad.

Andku Jumal oma arm ja õnnistus, et kevadel võiksime vaadata tagasi käidud kooliteele 2016/17 ning tänada teda, et kõik on hästi korda läinud. Oleme saanud targemaks ja paremaks. Meie usk ja armastus on kasvanud. Taas oleme kogenud Jumala õnnistust ja saanud talle lähemale.

Kui mõtlen õppimisele, siis esmalt tõuseb südamesse tänu. Seda enam, et kooliaasta alguse nädal on kirikukalendris tänu ja tänulikkuse nädalal – «Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu!» (Ps 103:2). Kuigi väikeses katekismuses igapäevasest leivast kirjutades ei nimeta usuisa otseselt õppimist, usun siiski, et õppimisvõimalus on Jumala üks suurimaid armutegusid meile.

Ei maksa unustada, et haridus on ka tänapäeva maailmas suur privileeg. On maid, kus läbi mitme põlvkonna on õpetatud vaid püssi käes hoidma. Või jällegi riigid, kus ei ole juttugi ideoloogiavabast haridusest või kus naiste haridusvõimalused on äärmuseni piiratud. Eestis saab omandada üld-, kutse- ja kõrghariduse. Meie kirikul on pühapäevakoolid, kristlikud lastehoiud ja koolid. Meil on päris oma teoloogiline kõrgkool. Seda ei tohiks pidada iseendastmõistetavaks ning minna üheksa pidalitõbise teed, tänamata Jumalat.

Kui mõtlen õppimisele, siis meenub õppimise eesmärk. Kindlasti ei saa selleks olla lihtsalt lõpudiplom – võrulased ütlevad tabavalt, et haridus meest ei riku. Ka ei saa õppida ainult teadmiste pärast – loomulikult põhifaktide omandamine on möödapääsmatu –, sest üliküllast teavet saab igast nutitelefonist. Ilmselt on needki ajad pöördumatult seljataga, kus kirik täitis rahvavalgustuslikku ülesannet, sest valgust teadmiste mõttes on väljaspool kirikut küllaga.

Kuigi õppimise eesmärke on defineeritud kümnete kaupa, nimetan ainult mõningaid. Õppimine võiks panna meid paremini mõtlema ja seoseid looma; võiks kaasa aidata tervikpildi kujunemisele ümbritsevast; võiks kasvatada meie isiksust headuse ja armastuse suunas; õppimise tulemuseks peaks olema parem mõistmine ja suurem halastus; õppides võiksime saada moraalsemaks ja paremaks; õppimise kaudu õpime iseennast paremini tundma. Õppimine üldisemas mõttes peakski olema midagi praktilist, mis aitab meil elus toime tulla. Õppimisel, eriti usu õppimisel, ei tohiks puududa vaimne eesmärk ja tagajärg – meie elu ja tahe peaks kooskõlastuma Jumala tahtega, meie palgel võiks enam ilmneda Kristuse näojooni, nii et kogu meie olemasolu omandaks Jumala täiusliku teenimise kvaliteedi.

Kui mõtlen õppimisele, siis mõtlen sellelegi, kuidas õppida. Ilmselt on nõnda, et kuhu ilmub õppija, sinna tuleb ka guru. Õppida ei saa käsu peale, kuigi õppimine lahus enesedistsipliinist on võimatu. Õppimise emotsioon peaks olema positiivne, ideaalis peaks õppijat ümbritsema kenad inimesed, ülevad ideed, kaunis muusika ja meeldivad lõhnad. Õppida võib üksi, aga veelgi parem oleks üheskoos. Seda enam, et üksikute maailmal ei ole tulevikku, küll on aga kõigel ühiselt tehtul tulevik. Ka kirik on ühine ihu.

Õppimisest ei peaks kunagi küllastuma, õppida tuleks aina edasi – täiendavalt ja elukestavalt. Õppimise lõppemisega algab elu samm-sammuline taandumine meist. Vaadake ise, kui palju on inimesse jäänud elu, kui ta aasta jooksul ühtegi raamatut pole kätte võtnud. Seda enam, et õppimine vaimses mõttes on enese enam ja enam avamine Jumalale, et tema saaks meisse ja meie olemine oleks vaid temas. Õppimiseks peaks olema vabadust ja õhku. Mineraalvatil ja väetisetilkade all võib kasvatada eurovilju, kuid Jumala riigi lapsed on vaba looduse lapsed. Nad on Jumala enda Vaimu juhatada, õpetada, painutada ja küpsetada.

Õp. Ove Sander

Sander_Ove


Kuula jumalateenistuse salvestust

Parim on veel ees

Ho 6:1-3
Tulge, pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid! Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees. Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad. Aamen.

Kallid õed ja vennad Kristuses nii siin kirikus, kui televiisori ja raadio juures. Soovin teile kõigile südamest õnnistust, rõõmu ja lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse ülestõusmispühadel. Soovin ja palun, et Ülestõusnud Issanda arm ja halastus oleks saatmas meid igal päeval selle päevani, mis jääb püsima igaveseks.

Tuleme nüüd aga jutluseks kuuldud Jumala Sõna juurde prohvet Hoosea raamatust. Esmakuulmisel võib ilmselt nii mõnigi meist mõelda, et mil viisil seostub see tänase päeva sõnumiga Kristuse ülestõusmisest. Võibolla ainult siis viide „kahe päevaga elavaks tegemisele ja kolmandal päeval ülesse aitamisele,“ millele apostel Paulus arvatavasti tugines esimese korintosekirja viieteist-kümnendas peatükis. Kuid siingi on piibliseletajad viidanud, et ilmselt maksid need sõnad ainult Iisraeli rahva kohta.

Ent kas just meie pole täna Jumala uus Iisrael, kellele need tõotused anti? Ristilöödud, ülestõusnud ja taevasse ülendatud Jeesus Kristus on see, kelles Jumal kõik oma tõotused on täitnud. Hoosea sõnum ongi kui prohveti-sõnum Kristuse lunastusest, keda toona tuli veel kaheksa sajandit oodata. Tema on see „ilus koidupuna“ ja „kevadine vihm.“ Tema on see õnnistus, mille tulemine on nii kindel nagu päikesetõus hommikul. Tema õnnistus on nii eluandev, kui varajane vihm kevadel tärkavale taimele.

Prohvet alustab üleskutsega pöörduda Issanda poole. Vaatamata selle sõna arhailisusele ja võibolla ka liigsele religioossele koormatusele, on tal meie jaoks tänaselgi päeval väga konkreetne sisu. See on kutse suunata kogu oma elu selle täiuses ja sügavuses, kõikides hoiakutes ja väärtushinnangutes, suhtumistes ja igapäevategevustes Jumala poole. Viia need kooskõlla Jumala tahtega. Häälestuda Tema lainepikkusele.

Selline radikaalne muudatus puudutab arusaadavalt inimsuhteid. Need, kellega oleme seni pidanud võistlema oma koha pärast elus; need, kellega arvestamine ja kelle aitamine on olnud meile ebameeldivaks koormaks; need, kes pole kui meie või tunduvad lausa meie vaenlastena – nendest saavad ühtäkki meie õed ja vennad Kristuses, keda me armastame ja soovime aidata.

Loomulikult puudutab see muudatus ka sügavalt meid endid. Selle puudutuse sügavaim sisu on selles, mida Kristus nimetab „enda mina unustamiseks“ või koguni „salgamiseks.“ Endast lahtilaskmise tee on ainus tee, mis viib kaasinimeseni. Samuti on see ainus tee igavesse ellu. See on olnud Kristuse tee. See on ka meie tee.

Keerukaks küsimuseks jääb ikkagi, et kuidas võime leida selliselt mõistetud pöördumist Issanda poole. Kui Vanas Testamendis näeme ka inimese enda initsiatiivi ja aktiivust, siis Uus Testament on vägagi ühemõtteline – vaid Jumal üksi on see, kes meid kutsub pöördumisele, viimaks meid enese poole pöörab ja enese juures hoiab. Meie osaks on parimal juhul seda kutset kuulda ja sellele vastata. Kuid eks seegi ole Tema arm ja töö. Ja siiski on Jumal jätnud meile vabaduse. Tema ei sunni ega käsi. Ta kutsub ja ootab. Vaevukuuldava hääle ja kujuteldamatu kannatlikkusega. Ta teeb seda meie elu väga erinevatel aegadel ja erinevate olukordade kaudu. Andku Tema meile südamele tundlikust, mõistusele valgustust ja tahtele head järeletulemist.

Samuti kutsub meid prohvet Issanda tundmisele – „tundkem siis, püüdkem tunda Issandat,“ ütleb ta. Jumala tundmine, Tema tahte ja teede mõistmine on midagi sellist, mida tuleks püüelda iga päeva. Mõelgem vaid hetkeks, kui hea, ilus ja õnnistatud võiks olla meie elu, kui me tõeliselt tunneksime Jumalalt. Kui me tõeliselt tunneksime oma kaasinimest ja iseennast. Kõik need erinevad tundmised saavad muidugi aluse ja alguse Jumala tundmisest – vaid Temas jõuame armastuse ja austusega nii iseenda kui üksteise juurde.

Tundmaõppimiseks on aga vaja olla koos sellega, kellega soovitakse tuttavaks saada. Samuti on Kristusega. Me oleme alati Kristusega, kui palvetame Tema poole, kui loeme Tema Sõna, kui oleme Pühal Armulaual – nõnda nagu miljonid inimesed täna kirikutes, palvelates ja kodudes, aga ka haiglates, vanglates ja põgenikelaagrites on Kristuses ja kasvavad Tema tundmises.

Ent ärgem piirdugem selle rõõmu ja osadusega, milles me täna oleme, vaid jäägem igal pühapäeval, igal päeval, igal oma elu tunnil Kristuse osadusse. Tema on Ülestõusnuna meile tõotanud – „mina olen teie juures ajastu lõpuni.“ Et Tema on selle tõotuse täitnud, võime alati tulla Tema juurde kõigega, mis meil parajasti on – olgu see ülevoolav rõõm, sügav kurbus või päris argipäevane elu – ning kogeda Tema armu ja abi.

Prohvet ütleb, et Jumal on see, kes meid parandab ja meid seob. Jah, aegajalt oleme sõna otseses mõttes katki ja haavatud. Oleme seda kogenud väga sügavalt isiklikul pinnal. Samas on viimasel ajal on olnud palju arutlust, et kas me oleme katki ka ühiskonnana ja kui oleme, siis kui katki. Postimehe arvamusliidrite lõunal peetud kõnedest võis välja lugeda mõlemat – et asjad polegi väga pahad ja samas on asju, mis kahjuks on halvad. Soovitus tule põlemapanemiseks, hirmu külvamise lõpetamisest, isiklikust vastutusest ning sellestki, et võibolla peaksime eelistama sõbralikemaid koeratõuge, mõjusid kõik väga sümpaatselt.

Just siin on usul ja kristlastel suured võimalused. Me ei pea keskenema halvale, ega sellele, mis on valesti. Samuti pole põhjus arvata, et me ise suudame kedagi muuta või lausa tervendada kogu ühiskonda – sellest tuleb ainult viha ja kibedust. Kuid Jumala abiga saame ise muutuda ning siis algavad ka imed – muutuvad inimesed ja olukorrad meie ümber.

See on see Jumala poolne parandus ja sidumine, millest prohvet kuulutab ning mis on saanud võimalikuks Ülestõusnud Issanda lähedalolus ja väes. Tõsi, siia maa peale jääb paradiis tulemata, sellele vaatamata on ülestõusnud Issanda armastuse ja headuse riik tulnud meie keskele. Tulnud, et meid õnnistada. Tulnud aga sellekski, et olla kindlaks märgiks ja tunnistuseks, et parim on veel ees.

Aamen.

Õp. Ove Sander

Sander_Ove


Kuula jumalateenistuse salvestust

 

Andke teie neile süüa

Õpetaja Ove Sanderi jutlus Nõmme Rahu kirikus, 6. märtsil 2016.

Jumala armust oleme võinud ära käija poole paastuaja teekonnast. Läinud pühapäev oli „eriline peatuskoht ja rõõmuallikas paastuaja kõrberännakul“, kui kasutada meie jumalateenistuste käsiraamatu sõnu.

Seda pühapäeva on nimetatud ka Eluleiva pühapäevaks – Jeesus Kristus ise on selleks eluandvaks leivaks nii meie maisel rännakul kui taevateel.

„Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“ (Mt 4:4)

Meenub kunagine Võrumaa praost Armand Leimann, kes palus enne sööki pea alati samade sõnadega – „Issand õnnista meile igapäevast leiba, aga toida meid ka leivaga taevast.“

Kui mõelda möödunud pühapäeva evangeeliumile, milleks oli tänavu viietuhande mehe söötmise lugu Johannese järele, siis Johannes kasutab sama kreekakeelset väljendit, mida kasutavad kolm esimest evangeeliumit Püha Õhtusöömaaja juures. Tõepoolest, nood viistuhat, lisaks veel naised ja lapsed, ei söönud vaid mullast võrsunud leiba, taevaleiba, mis neid toitis igaveseks eluks.

Viietuhande söötmise lugu on kõnekas mitmes mõttes. Esmalt ta tuletab meile meelde, et leib – nii maine kui taevane – on kõik taevast päritolu ja tuleb Jumala käest. Kas oskame seda vastu võtta kui midagi, mida meile igal päeval armust kingitakse ja teha seda tänuliku ja rõõmsa meelega? Või peame seda pigem enda käte- või vaimutöö viljaks ning täname vaid ennast?

Nii nagu vajasid inimesed ihu ja vaimutoitu kaks aastatuhandet tagasi, vajame seda samuti meie. Vajame hoiakut, et on „üsna vähe, mille eest võime iseenesele tänulikud olla,“ kasutades peapiiskop Jaan Kiivit noorema väljendust. Tänulik tuleb olla Jumalale. Tänulik meel ja süda muudavad meid. Meist saavad uued inimesed.

Ja siiski vajas Jeesus abilisi, oma jüngreid, et leivaime viljast võisid osa saada tuhanded. Kindlasti suudaks Jeesuse ka meieta – mitte Tema ei vaja meid, vaid meie Teda. Ja ometi on Tema tahteks, et just meie oleme Tema silmad ja kõrvad nägema ja kuulma maailma viletustust. Et just meie oleksime Tema käed ja jalad viima leiba nõrkevatele ihudele ja väsinud hingedele. Et just meie annaksime maailmale süüa Eluleiba.

Anname edasi seda, mida oleme Jumala käest varem saanud – on ju iga andmine õigupoolest edasiandmine. Edasiandmine eeldab arusaadavalt edasiantava vastuvõtmist. Pole kahtlust, et tänagi on Jumala käed avatud rikkalikuks õnnistuseks ning kuhugi ega kunagi ei kao need, kes nälgivad igapäevase leiva ja vaimuliku õnnistuse järele.

Ülempreester Panagiotos Simigiatos kirjutab Suure Paastu Trioodis – „Vennalik armastus ei piirdu ainult materiaalsete annetustega. Et olla kuulekad evangeeliumile, peame olema tähelepanelikud teiste suhtes, neid ära kuulama, lastes endast läbi kiirata headusel, mida Jumal tunneb kõigi oma loodud olendite suhtes. Me peame andestama kõigile neile, kes on meid haavanud või solvanud; peame laskma oma armastusest osa saada ka neil, kes meile kirja teevad või meid vihkavad, paludes neile pöördumist ja andeksandi…Saanud osa Tema kannatustest, olles tulnud koos Temaga läbi meie vana inimese surmast, meie pattudest ja isekusest, astume koos Temaga ülestõusmispühade aulisse valgusse.“

Viietuhande söötmisloo üks olulisi sõnumeid on seegi, et väike võib olla suur. Õigemini, väike võib suureks saada. Ta saab seda alati, kus ta on asetatud Kristuse kätele ning Tema õnnistus teeb selle suureks ja üliküllaseks. Jüngritel olnuks anda vaid viis leiba või pisut enam, kui teenarid oleks appi võetud. Ent sellest ei oleks mingil juhul piisanud. Piisas ja piisab aga alati siis, kui Kristus annab oma õnnistuse kaasa.

Nõnda toome Kristusele oma anded ja aja. Oma väikse või pisut suurema elu. Kui oleme andnud Talle ka oma südame, siis seisame imede alguses. Me oleme saanud rikkaks igaks heaks teoks (2 Kr 9:8) – meil on, mida maailmale jagada ning me teeme seda rõõmuga. Meist on saanud Jeesuse ja Tema jüngrite töö jätkajad, kellele Ta on jätnud ülesande „Andke Teie neile süüa.“ (Mt 14:16)

Õp. Ove Sander

Sander_Ove

Uus jõud ootajale

Ove Sanderi jutlus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus täna 25 aastat tagasi. Alljärgnevat jutlust on lühendatud, kuid säilitatud algne sõnastus.

„Kes Jehoovat ootavad, need saavad uut jõudu ja nende tiivasuled uuenevad nagu kotkail: nad jooksevad, ja ei tüdi ära, nad käivad, ja ei väsi ära.“ Js 40:31

Loetud kirjakoht on ka meie käesoleva aasta juhtlauseks, peamõtteks. Alles mõned nädalad on möödunud aastavahetusest. Taas kogesime, kuidas kõik siin elus on mööduv – ajalik; midagi pole jäädavat ega püsivat kui ainult Jumal, aja ja ajaloo Issand, Jeesuses Kristuses ilmsikssaanud armus. Oleme uut aastat alustanud kindla veendumuse ja usulootusega, et Issanda halastus pole veel lõppenud ning seda jagub meile rohkesti ka alanud aasta teedel.

Inimestena mõtleme sageli, et kui Jumal on meiega, see on, kui Issand õnnistab meid, siis läheb kõik kergesti ja hästi korda. Jah, viimsena on see muidugi õige – kõik juhindub Jumala tahtest ja liigub sellele vastavalt, ent unustame, et saavutused ja edasiminek võivad olla seotud ka raskustega, isegi hädade ning kannatustega. Kristus pole tulnud meilt võtma meie raskusi ja muresid, küll aga on tõotatud Tema alatine ligidalolu. Raskusteski võib peituda õnnistus. Ka Piiblis pole ju kusagil öeldud, et ristiinimese elu peaks kerge ja mugav olema; vastupidi, meist igaühel on oma rist, mida peame kandma ustavuses ning tõsises jumalakartuses – nii igaüks eraldi kui rahvas tervikuna. Kust aga võtame jõu, et suudaksime kanda oma risti nõrkemata – nõnda, et see oleks meelepärane Jumalale ja seeläbi ka õnnistusttoov ligimesele?

Vastus sellele küsimusele saab olla ainult üks: see jõud on peidul Jumalas, Jeesuse Kristuse nime sees. Meie Jumal on hea, Tema heldus kestab igavesti; niisamuti tahab Tema, et kõigest, mis Temal on, võiksime ka meie õnnistusrikkalt osa saada. Olgu nendeks anneteks siis arm või halastus, heldus või pikk meel ning neid kõiki kandev ja saatev Jumala Vägi – JÕUD, mis hoovab Pühast Vaimust ja Pühas Vaimus, mille läbi saab korda saadetud kõik hea. Sedasama jõudu ja selles olevat tahabki Jumal meile pakkuda.

Niisiis, Jumal annab kinkides, meie aga võtame vastu. Loetud kirjakoht käsitlebki teemat: kuidas peame seda armu vastu võtma ning kuidas end selle armu vastuvõtmiseks valmistama. Kirjakoht annab ühtlasi ka vastuse, milleks on OOTUS, nõnda nagu on kirjutatud: «Kes ootavad Jehoovat».

Oodata Jehoovat – see tähendab oodata Jumala armulise tahte teostumist meie elus. Jumala tahe saab sündida meie elus ainult siis, kui anname ennast üks-üheselt Tema juhtimise alla, allutades end Tema heale ja armulisele tahtele. Oodata Jehoovat – tähendab kindlat veendumust Jumala taastulemises siia maailma Jeesuses Kristuses, veel enam aga valmisolekut selleks. Me teame, et Kristus tuleb kohut mõistma kõigile tema tegu mööda. Meie kindel lootus on – see saab sündima armus, et Jumal ei läheks meiega kohtusse meie patu pärast. Niisiis väljendab valmisolek Kristuse taastulemiseks meie vahekorra võimalikku korrasolekut Jumalaga. Siin põimuvad ootus ja lootus vägagi tihedalt teineteisega; muidugi on iseküsimus, kas ja kuivõrd on need üldse eraldatavad.

Kui me midagi või kedagi ootame, siis see tähendab, et see midagi või kedagi pole meil veel käes. See tõsiasi seletab meile Jumala toimimise, mis meile võib tunduda viivitusena. Sagedased on meie mõttekäigud: Kus on Jumal, miks Teda veel pole, miks Ta ei astu vahele, miks Ta viibib, jne. Jah, Jumal on tõesti pika meelega, võibolla on see aeg antud meeleparanduseks…Meie ootus peab olema saadetud ka tegudest – Jumalale meelepärastest tegudest. Mis kasu olekski sellistest olemistest, kus ei püüta teha ainsatki sammu selle ootuse-lootuse lähenemisel ja avalikuks saamisel…

Peamine aga, mis iseloomustab ootust, selle nähtavale tulekut ja realiseerumist, on kõigest sellest saadav jõud – «Kes ootavad Jehoovat, need saavad uut jõudu.“ Heebrea keelest võiks ka veel tõlkida sama koha nõnda: «jõudu tagasi saama», mis väljendab ehk selgemini tõsiasja, et Jumala armust on meil kõigil võimalik sellest uuest loovast väest osa saada, veel enam, meil on selleks ka potentsiaal – me saame jõu tagasi. Järelikult on see jõud meile ette nähtud, võimalik, et see on meis kunagi olnud, ning alles seda väge ja sellest tulenevat omades, saame rääkida tõelistest ristiinimestest – Jumala lastest…

Siis me jookseme ega tüdi; siis me käime, ka raskustega teel võideldes, ega väsi. Just nende raskuste läbi saab ootus kinnitatud ja üliväga õnnistusrikkaks nüüd ning igavesti. Nagu laulusalmgi ütleb: „Sa meie jõud ja jäädav ramm, kui lõpeb lootus eluteel. Sa juhid meie õiget sammu ka suures surmaorus veel. Kui vaevamas meid viletsus, Su arm siis igal päeval uus.“ Aamen

Õp. Ove Sander

Sander_Ove-eestikirk-vaike

Kristuse tulemine, Kristuses olemine

Advent on tulemise aeg ja tulijaks on meie Issand Jeesus Kristus. Kirikus on läbi sajandite olnud tavaks kõnelda Kristuse kahest tulemisest – tulemisest väeti Jõululapsena kahe aastatuhane eest ning tulemisest Kuningana taevapilvedel, et hävitada kurjus ja tuua oma lastele igavene pärandus.

Nende kahe tulemise vahele mahub aga kolmas tulemine – Kristuse meie juurde tulemine pühas Sõnas ja armurikastes Sakramentides. Kirikule antud armuvahendites Ta ei tule vaid hetkeks meie juurde, vaid Ta tuleb üha ja üha uuesti. See tulemine on nii valdav ja viibiv, et õieti peaksime rääkima Kristuse olemisest meis ja meiega. See olemine on küll usus, kuid usk ja armuline osadus Issandaga rajavad tee nägemisele palgest palgesse.

See omapärane Kristuse kahe tulemise vaheline aeg on täidetud imelise rõõmu, lootuse ja usaldusega. Väljendame seda advendiaja Pühakirjalugemiste ja lauludega. Sellest erilisest täiusele suunatud liikumisest, Kristuse kaljukindlatest tõotustest on täidetud ootusaja mõtted ja palved. Paljud neist on vormunud liturgilisteks tekstideks, veel suurem osa leiab endale uusi väljendusviise, kus iganes usurahvas kokku tuleb.

Üheks selliseks kirkaks kokkutulemise hetkeks oli läinud nädala esmaspäevane Usuteaduse Instituudi palvus. Meil kõigil oli võimalus öelda üksteisele, loomulikult ka endale, üks advendipalve. Kandsin neid palveid endaga kaasas ning ei saanud muidu, kui olin need paberile pannud. Neis on sügavust ja haaret. Neis peitub igatsus puhtuse ja vennaliku osaduse järele. Neis leiame Kristuse esimese tuleku hellust ning Tema tagasituleku kindlust. Samuti rõõmu Tema ligiolus, mis sillana kaardub Petlemma sõimest uue maa ja taeva radadele.

Head Sõbrad, nende, oma kallite kolleegide lühikeste palvete ja mõtetega soovin Teile õnnistatud tulemisaja jätku ning inglite ja karjaste rõõmu saabuvatesse pühadesse.

„Advendiajal valmistume Jeesust vastu võtma. Tema ise tuleb meie juurde, aga meil tuleb Talle vastu minna. Kui kaugele saaksime Talle vastu minna…?“

„Mõtlen sellele, et jõulusid ei pühitse me ju üksinda. Pühitseme üheskoos. Ja pühitseme üheskoos Jumalaga. Tema ise valmistab meid. Tema tuleb meile vastu.“

„Palun, et oleks vähem kurjust ja halba. Et inimesed saaksid teineteisega paremini läbi.“

„Soovin, et oleksime siirad ja läbipaistvad. Ausad üksteisega.“

„Lihtsalt, et me suudaksime toime tulla.“

„Advendi ajal on kõike nii palju. Palun, et kõige kiiruse ja ülesannete keskel oleks meil jõudu ja rõõmu. Rõõmu, kui pühad kord kätte jõuavad.“

„Mõtlen, et meil võiks olla enam aega olla koos Jumalaga. Lugeda Tema Sõna ning otsida Tema tahet. Et jõuludel võiks olla tähendus meie jaoks.“

„Sisemist rahu ja süvenemist pühadeaega

„Palun, et advendiaeg oleks ajaks,, mil me ei unustaks üksikuid ja kannatajaid. Neile on pühade aeg väga rasked. Rohkem märkamist.“

„Rohkem valgust ja soojust. Kui meis on valgust ja väljas on samuti valge, siis märkame üksteist paremini. Alles valguses näeme.“

Õp. Ove Sander

Sander_Ove-eestikirk-vaike

Usuvõitlus

Rm 5:1-15

Rooma kirja 3ndas peatükis kirjutab ap. Paulus õigeksmõistmisest usu läbi. Ta ütleb, et meid „mõistetakse õigeks Jumala armust, päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“ (3:24). Õigeksmõistmise aluseks on usk Jeesusesse Kristusesse.

Õigeksmõistmine on kohtulik termin. Argielust teame, et kohut mõistetakse nende üle, kelle vastu on esitatud süüdistus. Teisiti pole see ka Jumalariigis õigeks mõistetud saamisega. Jeesus ise ütleb: „Nüüd käib kohus selle maailma üle“ (Jh 12:31). Kas meie, usklike, vastu on esitatud süüdistus? Meie vastu on esitatud süüdistus ja meid on juba ka õigeks mõistetud. See on juba toimunud ja me oleme juba õigeks mõistetud. Kes on siis usklike vastu süüdistuse esitanud? Apostel Peetrus ütleb: „Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata“ (1Pt 5:8). Keda ta siis otsib? Piibli sõnul on inimene sündimisest peale patune, seega patuseid kuradil otsida ja süüdistada pole vaja. Patused on tema omad. Ta otsib neid, kes on teinud otsuse patule selja pöörata. Sest need lähevad temale kaduma.

See kohus, kus meid õigeks mõisteti toimub taevas. Seda protsessi võime kujutada vaid inimkeeli kasutada olevate sõnade pinnal. Kindel on see, et Jumal on kohtunik, saatan on süüdistaja ja Jeesus on kaitsja. Kui inimene on saatanale kaduma minemas, tirib ta selle Jumala kohtu ette. Jumal kuulab ära saatana esitatud süüdistuse, seejärel Kristuse kaitsekõne ja siis teeb otsuse. Ühes on süüdistajal täielik õigus – kõik inimesed on pattu teinud, st. eksinud rängalt Jumala vastu. Siis saab sõna Kristus, kes ütleb: „Sinu jutt, saatan, on alati poolik tõde. Sa jätad aga ütlemata kõige tähtsama, et see inimene on sinule selja pööranud, oma patte kahetsenud ja mind oma Päästjaks tunnistanud. Ta on mind kuulanud?“ Rohkem pole vaja Kristusel öelda. Jumal teeb seejärel otsuse: „See armas inimene on teinud seda, mida ma olen käskinud. Ta on kuulanud minu Poega. Ta on õigeks mõistetud“. Kirgastamismäel ütleb Jumal: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake“ (Mt 17:5).

Armsad õed ja vennad Kristuses, me kõik oleme õigeks mõistetud. Õigeksmõistetud inimeses leiab aset suurim ime kõigist mõeldavaist imedest – õigeksmõistetud inimene sünnib uuesti, sünnib igavesele elule. Juba praegu on meil olemas igavene elu. Aga meil tuleb ka õigena püsima jääda. Selleks on vajalik kinnitada oma usku Jumala sõnaga, palvega, õdede-vendade osaduses ja armulauaosaduses meie Päästjaga. Siis annab Tema meile ka Püha Vaimu väe õigena püsida ja usku tegudega kinnitada. Õigeks meid mõistetakse ilma tegudeta, aga õigeks jäämine vajab juba meie poolseid usutegusid. Kui meie maine aeg otsa saab, siis hinnatakse meie usku meie tegude järgi. Jeesus on sellest kõneldes jätnud meile tähendamissõna „Rahvaste kohtust“ (Mt 25:31-46). Selles kohtus saatanat meid süüdistamas enam pole. Seal on ainult Kristus ise, kelle kätte on antud meelevald otsustada usklike üle nende tegude põhjal, usu viljade alusel. Tähendamissõnas ütleb Jeesus uuesti sündinutele: „Mida te iganes olete teinud või tegemata jätnud kellele tahes mu pisematest vendadest, seda te olete teinud või jätnud tegemata mulle“ (Mt 25: 40, 45). Need, kes on teinud kasvõi ühelegi inimesele head, lähevad igavesse ellu, kes on jätnud tegemata, st, pole teinud mitte ühelegi inimesele head, igavesse karistusse. See, mida meilt oodatakse, pole mitte kellelegi üle jõu käiv. See ei tähenda aga seda, et me ülejäänud inimestele tohiksime teha halba.

Õigeksmõistetutena „on meil rahu Jumalaga, meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi“, kirjutab ap. Paulus. Me ei sõdi enam Jumalaga, st. ei ole Temaga enam vaenujalal. Teiseks: enam me pole Jumala viha all, mis tabab patuseid. Paulus kirjutab: „Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais…“ (Rm 1:18). Viha ei tähenda siin emotsiooni, nagu meie inimestena seda võime ette kujutada. See tähendab inimestele määratavat karistust Jumala, kui kohtuniku poolt. Jumalatud on juba nüüd süüdi mõistetud, nagu usklikud on juba nüüd õigeks mõistetud. Aga jumalatutel on alati võimalik sõda lõpetada ja Jumalaga rahu sõlmida. See võimalus on eranditult kõigil.

Oma kõnes, mida meie tunneme kõnena „Rahust ja mõõgast“, küsib Jeesus jüngritelt: „Kas te arvate, et ma olen tulnud rahu andma maa peale?“ (Mt 10:34; Lk 12:51). Otse loomulikult on jüngrid seda oodanud. Küllap sarnasel arvamisel oleme ka meie. Jeesus ei lase aga jüngritel kaua olla mõistmatus olukorras; ja Ta kostab „Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid hoopis lahkmeelt (Luuka järgi), Matteuse järgi aga: „Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka.“

Kuidas saab Jeesus öelda nii, kui Ta oli varemalt öelnud: „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks“ (Mt 5:9) või „Õndsad on tasased“ (Mt 5:5). Esimesel pilgul võib tõesti tunduda, et siin on tegemist vastuoluga, millele ka uskmatud võivad viidata, aga see ei ole nii.

Jeesus on tulnud tooma lahkmeelt, kuna Ta nõuab inimestelt selget seisukohavõttu- kas Tema poolt või Tema vastu. Siin tekibki lahkmeel, mis lahutab inimesed, sest Jeesuse nimi ärritab paljusid. Need, kes Tema poolt ei ole, tõstavad piltlikult mõõga, sõdivad Tema vastu ja kus on sõda, seal ei ole rahu. Uskmatutel ei ole rahu Jumalaga. Jeesus kiidab aga õndsaks kõik need, kes on teinud rahu Jumalaga, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Need, kes Jumalaga rahu pole teinud ei ole Jumala lapsed ega ka õndsad.

Mõeldes kasvõi Jeesus enda eluloole, toob Ta kaasa olukorra, mis on igasuguse rahu täielikuks vastandiks. Jeesuse enese läbisaamine variseride ja kirjatundjatega ei olnud sugugi leplik ega tasane ja seda sellepärast, et nemad ei võtnud Teda, Jumala läkitatut vastu, ei võtnud Teda kuulda, ja Tema ei alistunud neile. Kui Jeesus oleks sõlminud rahu variseridega, elaks me tänaseni oma pattudes.

Jumala ülesandel oli Jeesus tulnud maa peale andma rahu, aga need, kes maa peal elasid siis ja elavad nüüd, ei ole seda nõus vastu võtma. Meie oleme võtnud vastu Jumala rahu ja meid hüütakse Jumala lasteks.

(Me elame Jumala loodud maailmas, olles ise Jumala poolt loodud, ja seepärast mitte meie ei kehtesta tingimusi ja reegleid, vaid seda teeb Jumal.)

Armsad õed ja vennad Kristuses. Meie oleme sõlminud Jumalaga rahu, me ei sõdi enam Temaga. Me oleme õigeks mõistetud, saanud Jumala lasteks ja pärinud igavese elu Tema Kuningriigis. Tehkem siis head kasvõi ühelegi meie pisimatest õdedest-vendadest, et selles õigeksmõistmises ka püsida. Jumal ise annab meile selleks oma Püha Vaimu väe.

AAMEN!

Toivo Treiblut

toivo_treiblut2

Hea uus ilm on alanud

Eks ole ju veel ainult pisut aega, kuni Liibanon muutub viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks? Sel päeval kuulevad kurdid kirja sõnu ja pimedate silmad näevad pilkasest pimedusest. Siis tunnevad alandlikud  aina rõõmu Issandas ja kõige vaesemad inimesed hõiskavad Iisraeli Pühas.  / Js 29:17-19

Armas kogudus!

Selles tekstis avaneb meie silme ees hea uus ilm. Ja see tekst lubab meile: „Praegune kestab veel ainult pisut aega! Jumal tõotab meile, et midagi vana jõuab lõpule ja midagi uut algab. Mida meile siis aga konkreetselt tõotatakse? Loe edasi

Kannatuselt kirkusele

Aprillikuu algas Suure Nädalaga. Suur Nädal ise sai juba alguse märtsi lõpul meenutusega Jeesuse kuninglikust sissesõidust Jeruusalemma. Sellele järgnesid Suur Neljapäev, Suur Reede, Vaikne Laupäev ning Ülestõusmise püha. Mitte ainult meenutatud ja taasläbielatud sündmused ei olnud erilised ja erinevad, vaid kindlasti ka mõtted ja emotsioonid, mida neil päevil kogesime. Loe edasi

1 2