Päeva Sõnum. Nr 50. 10. – 16. september 2017

Päeva Sõnumi logo

MEIE LIGIMENE

36 nädal: 10. – 16. september 2017

14. pühapäev pärast nelipüha

Jeesus andis oma elu ja õpetusega tunnistust Jumala armastusest, mis ületab kõik inimlikud piirid. See eeskuju kohustab meidki nägema igas inimeses oma ligimest. Kristuselt saame ka jõu headeks tegudeks ning ligimese teenimiseks. Inimene ei ole ise alati teadlik sellest, et ta head tehes tegutseb Jumala armastuse vahendajana

Meelespeetav kirjakoht: Kristus ütleb: Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. Mt 25:40

Piibliuurijad on eriarvamusel selles, keda täpselt “vendade” alla mõeldakse. Mõned piiravad need vaid jüngritega nii, et jumalariiki kuulumine sõltub sellest, kuidas on käitutud Kristuse teenijate suhtes. Ometi kirjeldab tähendamissõna stseen “rahvaid” ning Jeesuse õpetus sellest, et meie saamine taevase Isa sarnaseks tähendab Tema armastuse väljendamist kõikidele, kaasaarvatud “vaenlastele” (Mt 5:43-48) – viitab palju laiemale hulgale ning Jumala armu hoopis suuremale ulatusele.

Kus iganes inimkonnas toimus vastastikune abistamine ja inimene inimest teenis ehtsas, isetus headuses, seal näeb Jeesus Jumala kõikvõimsat armu tegutsemas ning juhib need heategijad igavesse osadusse Jumalaga. Siiski on siin väga selge vahe nende vahel, kes ei ole andnud armu ega osutanud kaastunnet ning halastust – neil kästakse minna ära “igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele.” (Mt 25:41).

Pane hoolega tähele, mida siin öeldakse: Jumal igatseb kõikide inimeste päästet ning (nagu edaspidi näeme kannatuse loos) valmistab tee nende lunastuseks; need aga, kes oma südamed Tema armastuse ees sulgevad ning jäävad kurjuse ning isekuse juurde, valivad saatuse, mis algselt ei ole neile määratud.

Kes rõhub viletsat, teotab tema Loojat, aga kes halastab vaese peale, austab Loojat. (Õp 14:31) Kes halastab kehva peale, laenab Issandale ja tema tasub talle ta heateo. (Õp 19:17) Ja kes iganes ühele neist pisikestest annab juua kas või ainult karikatäie külma vett jüngri nime tõttu, tõesti, ma ütlen teile, ta ei jää oma palgast ilma. (Mt 10:42)

* * *

ARMASTAGE OMA VAENLASI JA PALVETAGE NENDE EEST!

Pühapäev – 10. september

Jeesus ütleb: “Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks!” Mt 5:44,45

Kõige raskem ongi käsk armastada oma vaenlasi. Lihtne on armastada neid, kes sulle armastusega vastavad, hoopis teine asi aga jätkata nende armastamist, kes sulle hetkekski hingamiserahu ei anna. Võib-olla oli see üheks põhjuseks, miks rabid “kaunistasid” armastuse käsu reeglitega selle kohta, keda oli lubatud vihata (Mt 5:43). Jeesus ise aga rakendas seda taevariigi armastuse printsiipi enda elus täiel määral -Ta elas selle järgi ning ka suri selle järgi (s 44). Ning meil ei oleks mingit lootust igavesele elule, kui Jeesus oleks keeldunud armastamast oma vaenlasi – meie olime tema vaenlased (Rm 5:10; Fl 3:18).

Jeesus avardab tänases tekstis taas kord levinud õpetust öeldes, et meie armastus peab laienema neile, kes meid vihkavad. See oli siis on ja on ka täna revolutsiooniline õpetus. Ja tundub paljudele naeruväärne ning vastuvõetamatu, tõhutu. Seista silmitsi võidutseva kurjusega uskudes, et “valgus on tugevam kui pimedus; armastus on tugevam kui vihkamine…” võib tunduda naiivne või ülejõukäiv. Need armastuse, halastuse ja helduse teod aga, mida on tehtud ja õnneks tehakse jätkuvalt keset vihkamist, seisavad väljapaistvaina vihkamise pimeduses kuulutades: “Viha ei saa viimselt võita – ükskõik mida see meile ka teeks.” Just nii, nagu seisis rist keset pilkavaid ja needvaid masse. See on kõike muud kui kerge. Aga see on taevariigi tõde. Ja kui meil sellepärast tuleb läbi minna kannatusest, annab jõudu teadmine, et Jeesus ise kõndis seda rada meie ees – ning Ta ise ja paljud teised, kes enne meid on kannatustest läbi läinud, seisavad neil hetkedel meie kõrval.

Aga armastage oma vaenlasi ning tehke head ning laenake ilma midagi tagasi lootmata, ja teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu! (Lk 6:35) “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34) “Issand, ära pane seda neile patuks!” (Ap 7:60) Ning me näeme vaeva oma kätega tööd tehes. Kui meid sõimatakse, siis me õnnistame, kui meid taga kiusatakse, siis me kannatame ära. (1Kr 4:12)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tee täna kellelegi ootamatu heategu!

* * *

KANNATAJA KOGUDUS.

Esmaspäev – 11. september

Issand, ära lase rõhutuid tulla häbiga tagasi, viletsad ja vaesed kiitku Sinu nime! Ps 74:21

See psalm on nutulaul Jeruusalemma langemise pärast 586. aastat eKr mille käigus hävis ka Jeruusalemma tempel, maa ning kuningas – kolm alussammast iidses Iisraelis.

Psalm väljendab äärmist valu, ses taoline jõhkrus haavab terve kogukonna identiteeti. Psalmil 74 on aga ka sõnum neile meie keskel, kellede kogudused kannatavad enam hoolimatuse kui vägivalla käes. Meie probleemiks ei ole ainult sekulariseerumine – kasvavad rahvahulgad, kes ignoreerivad kirikut täiesti – vaid sama suureks probleemiks on ka kiriku hääbumine – kasvavad kristlaste hulgad kes lahkuvad institutsionaalsest kirikust, otsides kohasemaid ja innovatiivsemaid alternatiive.

Mida õpetab psalm 74 täna meile? Esmalt – austa kogudust ja ole alandlik. Ainult need, kes ise mõistavad, et on viletsad ja vaesed on võimelised ka ära tundma, et pääste asub inimvõimalustest väljaspool. Teiseks – hinda mälu ja käidud teid. Psalm julgustab meid tagasi vaatama algaegade Jumala suurtele loomis- ja päästetegudele, nii et oleksime võimelised nägema nende jätkumist tulevikus.

Isegi kui tempel on varemeis, Jumal on see kes toob täieliku võidu.

Sündis aga, et kui Jeesus seda kõike rääkis, tõstis üks naine rahva hulgast häält ja ütles talle: “Õnnis on ihu, mis sind on kandnud, ja rinnad, mida sa oled imenud!” (Lk 11:27)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mõtle täna oma kodu kiriku ja koguduse peale. Millises olukorras nad on? Kas sinu kirik ja kogudus suudab rasked ajad üle elada?

* * *

HALASTUS ILMNEB KA LAENUKS ANDMISEL

Teisipäev – 12. september

Õnnis on mees, kes on armuline ja annab laenuks, kes oma asju ajab õigluses. Ps 112:5

Hea tahe, mis ei muutu heateoks, kaob. Selles pole õndsust endale ega teistele. Head tunded muutugu teoks.

Laenuandmine, millest siin räägitakse, on üsna tõsine küsimus. Igas ühiskonnas leidub neid, kes on sattunud ajutiselt majanduslikesse raskustesse. Teiste kohus on neid aidata. Kõige tavalisem tee selleks on laenuandmine. Leidub aga neidki, kes oma ligimeste heatahtlikkust kurjasti kasuta-vad. Nad kulutavad laenatud raha ebaotstarbekalt või kergemeelselt. Seda on vaja katta uute laenudega. Nii satuvad nad aina suurematesse võlgadesse. Nad on valmis laenuandja majandust laostama. Leidub neidki, kes ei jäta ainult võlga tasumata, vaid nimetavad laenuandjat südametuks inimeseks, kui see oma võlga tahab tagasi saada. See võib mõjuda laenuandja iseloomule halvasti. Ta võib muutuda kibestunuks ja kitsikäeliseks.

Nagu näeme, on laenu andmisel ka oma ohtlikud küljed laenuandja majandusele ja iseloomule. Kas sellepärast Taavet ei ütlegi, et õige “ei kõigu iialgi” (Ps 112:6). tõeliselt õiglane inimene peab niisugustele proovidele vastu.

Kogu päeva on ta armuline ja laenab välja ja ta järeltulev põlv on õnnistuseks. (Ps 37:26)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kas oled oma asju siin ilmas ajanud õigesti, et hiljem oleks igaveses kohtus vähem vastust anda? Palvetagem, et kaotaksime tavapärased “mina kõigepealt” suhtumise ning selle asemel õpiksime usaldama Jumala imelist ettehooldust täielikult ja tõeliselt.

* * *

AINUS, MIDA VAJAD, ON ARMASTUS.

Kolmapäev – 13. september

Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest. 1Jh 3:16

Armastuse olemus on eneseohverdus, mis ilmnes täiuslikult Kristuses ja see peaks iseloomustama ka tema järelkäijaid.

Vihkamine on negatiivne, otsib teistele kahju ning viib tegutsemisele teiste vastu, isegi mõrvani. Ja kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema. (1Ms 4:8) Seevastu armastus on positiivne, otsib teistele head ning viib tegutsemisele tema poolt, isegi eneseohverduseni. Kristus on jätnud oma elu meie eest.

Inimese elu on tema kõige kallim vara. Järelikult tähendab seda röövida suurimat pattu, mida on võimalik kellegi vastu sooritada. Seevastu elu jätmine teise eest on armastuse kõrgeim võimalik ilming (vrd Jh 15:13; Rm 5:6-10).

Kristuse eneseohverdus aga ei ole lihtsalt armastuse ilmutamine, mida imetleda; see on eeskuju, mida järgida. Ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest, muidu oleks meie väide, et me neid armastame, vaid tühine kiitlemine. See on meie konkreetne kristlik kohustus, kuna me kuulume Kristusele, nii nagu on meie kohustus järgida tema eeskuju kõigis asjus ning elama niisugust elu nagu tema elas (1Jh 2:6). Kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka
meie kohustatud armastama üksteist
(1Jh 4:11). Ristist kui alandlikkuse ja kannatlikkuse eeskujust (vt. Fl 2:5-8 ja 1Pt 2:19-23).

Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. (Jh 15:13) Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8) Ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale. (Ef 5:2)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kuidas võiks sinu kogudus praktilisel viisil, kogukonnana, välja näidata oma armastavat iseloomu, kus kõik inimesed on väärtustatud? Mis oleks siin sinu roll ja osa?

* * *

JEESUSE KULDREEGEL

Neljapäev – 14. september

Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! Mt 7:12

Reeglid on head, kui neid peetakse alati meeles ja siis rakendatakse, kui vastav olukord saabub. Rooma keiser Severus Alexander (kel elas aastatel 209–235) oli sellest mõttest nii haaratud, et ta lasi seda endale iga kord meelde tuletada, kui ta hakkas kohut mõistma. Ta laskis selle ka loosungina avalikes kohtades üles panna, et inimesed oma tegevuses võiksid seda arvestada. Iga kristlane peaks see olema kirjutatud südamesse.

Jeesuse kuldne põhimõte õpetab meid ennast asetama teise inimese kohale. Selline vaimus enda ümberasetamine annab meile mõnegi olukorra jaoks lahenduse. Jeesus ise asetas enda kõigi inimeste asemele, öeldes:“Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” (Mt 25:40) Sellepärast peame nägema igas ligimeses ka Issandat. Tõsi, need inimesed ei sarnane Issandaga, aga Jeesus on surnud kõikide ees ja Jumal tahab, et kõik inimesed pääseksid. Selle eesmärgi nimel peame tegema oma teod otsekui Issandale.

Jeesus ütles, et selles põhimõttes on ühendatud “käsk ja prohvetid”. Käsk väljendas Jumala tahet kõikide aegade jaoks. See on kindel ja muutumatu. Nii on ka see reegel iga aja ja olukorra jaoks kindel ja muutumatu.

Prohvetite pilk oli suunatud tulevikku. Nende nägemuses on tähtsal kohal parem tulevik. Jeesuse kuldne reegel viib inimkonda edasi kuldse tuleviku poole. Kristlased on ikka uskunud, et selline aeg saabub ka Maa peale. Taevas on see juba praegu teostatud. Et me kõlbaksime sinna, on meil tarvis juba Maa peal õppida selle väärilised olema.

Mida sa ise vihkad, seda ära tee kellelegi! (Tb 4:15) Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile! (Lk 6:31)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Oled olnud siiani Jumala armu saaja rollis – aseta end nüüd ka jagaja rolli.

* * *

ÕIGE INIMESE VÕIT ILMNEB TEMA HEATEGEVUSES.

Reede – 15. september

Õige jagab välja rikkalikult ja annab vaestele; tema õigus püsib ikka, tema sarv on kõrgel au sees. Ps 112:9

Heategevus polnud mingi kaunistus usklikule, vaid see oli tolleaegses olukorras hädavajalik tegu. Kujutlegem, kui täna lõpetaksime riiklikud pensionid ja hooldetoetused. Lõpeks sotsiaalhoole-kanne ja vanadekodud paneksid uksed kinni ning kõik abivajajad asetakse meie õlgadele. Siis aimaksime, kui hädavajalik on heategevus.

Neid on vähe, kes ootaksid meilt tükikest leiba, aga neid on pisavalt, kes vajavad lahket nägu, julgustavat sõna ja sõbralikku suhtumist. Heatahtlik inimene leiab alati heategevuse võimaluse.

Taavet räägib õigest heategijast. Ta jätab kõrvale need, kes pillavad oma vara või teevad head selleks, et saavutada lugupidamist. Õige inimene teeb head õiglasest südamest ja armastavast hingest. Tema annab vaestele s.o. ta ohverdab oma aega, vara ja võimalusi sinna, kus seda on tõepoolest vaja. Apostel Paulus on suurepärase juhise andnud heategevuse kohta 2. Korintose 9:6-15.

Õige inimese sarv on kõrgel au sees. Heasüdamlikkus suurendab lugupidamist heategija vastu ka siis, kui ta ise seda ei ootagi. Teised hindavad teda. Ta leiab ise heategevusest rõõmu. Pärast annetamist võib tal varandust vähem olla, aga rõõmu ja rahu on tal kindlasti rohkem. Maa oleks talle nagu rohelisem ja taevas sinisem. Heategu on ise oma tasu.

Jumal tasub meile õigete ülestõusmises, kus igaüks saab vastavalt sellele, mis ta on teinud.

Kogu päeva on ta armuline ja laenab välja ja ta järeltulev põlv on õnnistuseks. (Ps 37:26) Ta on jaganud, andnud vaestele, tema õigus kestab igavesti. (2Kr 9:9)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kas salmis kasutatud iseloomustused kirjeldavad sind? Kui nii, siis täna Jumalat! Kui mitte, siis tunnista oma nõrkusi ning kahtlusi. Palu Teda end vabastada neist, et sinust saaks selline inimene, milliseks ta on sind loonud.

* * *

ARMASTAN, SEEPÄRAST ANNAN.

Laupäev – 16. september

Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? 1Jh 3:17

Tõeline armastus ei ilmne mitte ainult ülimas ohvris (vt. 1Jh 3:16), vaid ka väiksemates andides. Mitte just paljud meie seast ei ole kutsutud mõnes kangelaslikus teos elu jätma, kuid meil on alaliselt proosalisemaid võimalusi jagada oma omandit abivajajatega (vrd Jk 2:15-16). Armastus on tahlikkus loobuda sellest, millel on meie elus väärtus, et rikastada kellegi teise elu.

Kergem on olla entusiastlik inimkonna kui abstraktse üksuse suhtes kui armastada konkreet-seid inimesi, eriti kui tegu on ebahuvitavate, meeleheitlike, puudust kannatavate või muus suhtes mittemeeldivate inimestega. Kõikide armastamine üldiselt võib olla vabanduseks armastada mitte kedagi konkreetselt. Seepärast kirjutab Johannes, kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, on tal venna vastu kohustus. Nagu halastaja samaarlase puhul, asetavad kaks tegurit ka talle vältimatu vastutuse. Esiteks peab ta oma venna puudust nägema, mitte lihtsalt möödudes vennale pilku heitma, vaid vaatama küllalt kaua, et olukorda hinnata ja mõista. Teiseks peab tal olema võimalus venda aidata.

Kui ta, teiselt poolt, ei kasuta seda, mis tal on, sel otstarbel, mida ta näeb, st kui ta lukustab oma südame oma puudust kannatava ligimese vastu, siis – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Nii nagu mõrvaril ei ole elu (1Jh 3:15), nii ei ole ihnes inimeses armastust.

Jumala armastust ilmutati ajaloos Kristuse surmas; see armastus aga elab – või peaks elama – meis. Ei tule mõista vaid nii, et see armastus ilmnes kord Kristuses, vaid see peab olema alaliselt aktiivne tema järelkäijates ja nende kaudu. Sellise jumaliku armastuse olemus, nii Kristuses kui meis, on kalliks maksma minev eneseohverdus, meie vara andmine või isegi füüsilise elu jätmine.

Vaid ava temale heldesti oma käsi ja laena temale meelsasti, mida ta vajab. (5Ms 15:8) Aga tema kostis: “Kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole, ning kellel on toitu, tehku niisamuti!” (Lk 3:11) Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest. (Jk 2:15)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jää vaikseks Jumala ees ja mõtiskle, mil viisil võiksid sina kaasa aidata barjääride lõhkumisele kristlaste vahel.

* * *

PIIBLIKURSUS

“PIIBLI PÕHIMÕISTEID”

“Piibel, pühalikult Pühakirja nime kandev raamat, on praegugi paljude rahvaste vaimuilma kujundaja. Tema sisu on sügavamalt vaadates pärit igavikust ja aegades läbi- ja üleulatuva Sõna. See on igavene niikaua, kui Jumala loodud ja kujundatud maailm kestab ja inimene eneses kannab kustumatud igatsust osaduse järele Jumalaga.” Johan Kõpp

III. KOHUS.

Kohus usklike pattude üle.

Johannese 5:24 kõneldakse usklikust, kes ei lähe kohtu alla. Meie patud määrati Kristuse peale Kolgatal ja iga usklik “on surmast läinud elusse”. See on käesolev päästmine. Kristus maksis meie pattude eest, Tema üle mõisteti kohut meie asemel. Usklik ei lähe kohtu alla, kuna

  1. Jeesus Kristus kandis karistuse ja Tema asendussurma alusel usklik on igaveseks lahutatud oma pattudest (Ps 103:1).

  2. Uskliku patud on ära pühitud ja Jumal on tõotanud, et ta “ei tuleta meelde su patte” (Js 43:25).

  3. Meie Issand kannatas meie pattude pärast “õige ülekohtuste eest”, et me saaksime päästetud ja iial ei läheks patustena kohtu alla (1Pt 3:18).

  4. Usklikku ei mõisteta iialgi süüdi koos maailmaga, kuna Kristus mõisteti süüdi tema eest. “Ta on tema … meie eest teinud patuks” (2Kr 5:21). Kristus sai needuseks ristil meie eest ja meie pärast ta lunastas meie käsu needusest (Gl 3:13). “… ,et ennast ohvriks tuues kõrvaldada pattu.” (Hb 9:26). Usklik ei lähe kohtu alla, kuna tema patud on puhastatud (Hb 1:3).

ARMASTAGE OMA VAENLASI!

LOE: Luuka 6:27-38 (vt. ka Matteuse 5:43–48)


1. Enamik meist on nähtavasti nõus sellega, et igaüks peab elama nii, nagu Jeesus siin õpetab. Miks on nii raske niimoodi elada? Kas Jeesuse õpetust oleks lihtsam järgida, kui Ta oleks öelnud: “Olge vaenlaste vastu lahked!”?


2. Kujutle, et sa hakkad neid reegleid oma pereringis, koolis või töökohal järgima. Mida sa arvad, kuidas su pere, kool või töökoht muutuks? Mis sa arvad, kas suhe kellegagi, kes sulle ei meeldi, paraneks, kui sa selle inimese eest palvetaksid (salm 28)?

3. Jeesus pidas kõiki neid käske punktipealt. Miks Tal siiski nii palju vaenlasi oli?

4. Millist kahju teeb vihkamine vihkajale?

5. Mis on põhiline erinevus Kõigekõrgema laste ja patuste vahel, nii nagu neid nendes salmides kujutatakse? Mille poolest sarnaned sina Kõigekõrgema lastega ja mille poolest sarnaned sa patustega?

6. Mil moel eksivad need, kes alati kaebavad, et teised ei arvesta nendega (salmid 36-38)? Millised inimesed vajavad tingimusteta armastust kõige enam?

7. Salm 35 kirjeldab Jeesuse armastust meie vastu isegi siis, kui oleksime Tema vaenlased. Kas inimesele on sellisesse tingimusteta armastusse uskumine raske või kerge?

8. Neile, kes neid käske peavad, on lubatud suur tasu (salm 35). Jeesus täitis selle tingimuse, ent tasu asemel löödi Ta hoopis risti. Miks?

9. Kuidas saame õppida armastama oma vaenlasi? Kuidas inimesed, kes ei ole saanud hakkama oma vaenlaste armastamisega, võivad saada Kõigekõrgema lasteks?

RÕÕMUSÕNUM. Sõna tegelikus tähenduses oli vaid Jeesus Kõigekõrgema Jumala Poeg. Ta armastas oma vaenlasi ja palvetas nende eest kibeda lõpuni. Siiski ei võtnud Ta tasu endale, vaid annab selle neile, kes paluvad andestust, et nad ei suuda neid käske täita.