Matus

vaikepilt matus 1

Aeg-ajalt tuleb meil kõigil matustel viibida ning mis veelgi olulisem, see on talitus, mida ükskord  tehakse ka meile. Küsigem siis, mis on kirikliku matusetalituse sisu ja tähendus?

Kiriklik matus rõhutab, et surm ei ole viimane reaalusus, elu lõpp punkt. Tõsi, surm seisab maise teekonna lõpul, kuid midagi on ka pärast seda. See “midagi” on kokkuvõetud ristiusu ühte kesksemasse õpetusse ülestõusmisest ja igavesest elust. See on lootus, mida Kristus pakub kõigile, kes on Temasse uskunud ja seda usku mööda armastuses elanud. Siis ei ole surm enam hirmutavaks lõpp-peatuseks, vaid pigemini vahejaamaks, mille läbi jõutakse igavesse ellu.

Erinevad kirikud näevad inimese surmajärgset edasielamist pisut erinevalt. Kuid ühine on arusaam, et surm on jõudmine Jumala juurde. Samuti arusaam, et igavesse ellu ei saa ükski inimene oma kätega teed rajada, seda saab kinkida vaid Kristus üksi. Tema on oma ristisurmaga patud kandnud ning oma ülestõusmisega kinnitanud, et inimestena saame jagada sama saatust. Seda ikka juhul, kui me oma maise elu elame koos Kristusega.

Sellisena on kiriklik matusetalitus suunatud esmalt lahkunule. Tullakse kokku, et tänada Jumalat kõige eest, millest inimene oma maistel päevadel on osa saanud ning mida Jumal tema kaudu meile andnud. Samas palutakse inimesele Jumala armu ja andestust

– sest ükski meist ei ole Jumala ees õige – et Jumal, Kristuse pärast, võtaks lahkunu vastu jäävasse ellu.

Loomulikult kurvastavad kristlasedki leinas ja lahkumises, kuid see ei ole lohutamatu lein, sest Jumal ise oma Sõnaga kuivatab pisarad ja annab jõu edasi elada. Samas tuletab matusetalitus alati meilegi meelde meie endi ajalikkust, elu kiiret mööduvust ning esitab küsimuse, kas tunnen seda Teed, mis viib igavesse ellu?

Viimastel aastatel on üha laiemalt hakanud levima krematsioon. On kirikuid, kes seda pooldavad, ning on ka neid, kes seda väga ei toeta. Luterlik kirik peab krematsiooni võimalikuks, kuid soovitab siiski matusetalituse läbiviimist enne krematsiooni. Pärast krematsiooni on hea, kui inimesest alles jäänud maised peotäied saavad pühitsetud kalmistu mulda. Urni pikaks ajaks kuhugi kaminaäärele jätmine või tuha põõsa alla puistamine võib viia lähedaste hingerahu. Sama võib juhtuda ka siis, kui kristlane saab maetud nn. ilmalikult. Sellisel juhul on soovitav abi saamises pöörduda kiriku poole.

Samuti võib julgelt pöörduda kiriku poole kirikliku matusetalituse saamiseks ka siis, kui inimene ei olnud igapühapäevane kirikuline ning kui tema usust oli vähe teada. Kiriklik matusetalitus on halastustegu nii lahkunule kui siia jääjatele, et Jumala rahu Kristuses võiks meid kõiki saata jääva elu rännuteel.


Matuse korraldamiseks palume kokku leppida õp. Ove Sanderiga: ove.sander@eelk.ee, 509 0011 või abi õp. Marek Alveusega: marek.alveus@eelk.ee, 5092243