Usuvõitlus

Rm 5:1-15

Rooma kirja 3ndas peatükis kirjutab ap. Paulus õigeksmõistmisest usu läbi. Ta ütleb, et meid „mõistetakse õigeks Jumala armust, päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“ (3:24). Õigeksmõistmise aluseks on usk Jeesusesse Kristusesse.

Õigeksmõistmine on kohtulik termin. Argielust teame, et kohut mõistetakse nende üle, kelle vastu on esitatud süüdistus. Teisiti pole see ka Jumalariigis õigeks mõistetud saamisega. Jeesus ise ütleb: „Nüüd käib kohus selle maailma üle“ (Jh 12:31). Kas meie, usklike, vastu on esitatud süüdistus? Meie vastu on esitatud süüdistus ja meid on juba ka õigeks mõistetud. See on juba toimunud ja me oleme juba õigeks mõistetud. Kes on siis usklike vastu süüdistuse esitanud? Apostel Peetrus ütleb: „Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata“ (1Pt 5:8). Keda ta siis otsib? Piibli sõnul on inimene sündimisest peale patune, seega patuseid kuradil otsida ja süüdistada pole vaja. Patused on tema omad. Ta otsib neid, kes on teinud otsuse patule selja pöörata. Sest need lähevad temale kaduma.

See kohus, kus meid õigeks mõisteti toimub taevas. Seda protsessi võime kujutada vaid inimkeeli kasutada olevate sõnade pinnal. Kindel on see, et Jumal on kohtunik, saatan on süüdistaja ja Jeesus on kaitsja. Kui inimene on saatanale kaduma minemas, tirib ta selle Jumala kohtu ette. Jumal kuulab ära saatana esitatud süüdistuse, seejärel Kristuse kaitsekõne ja siis teeb otsuse. Ühes on süüdistajal täielik õigus – kõik inimesed on pattu teinud, st. eksinud rängalt Jumala vastu. Siis saab sõna Kristus, kes ütleb: „Sinu jutt, saatan, on alati poolik tõde. Sa jätad aga ütlemata kõige tähtsama, et see inimene on sinule selja pööranud, oma patte kahetsenud ja mind oma Päästjaks tunnistanud. Ta on mind kuulanud?“ Rohkem pole vaja Kristusel öelda. Jumal teeb seejärel otsuse: „See armas inimene on teinud seda, mida ma olen käskinud. Ta on kuulanud minu Poega. Ta on õigeks mõistetud“. Kirgastamismäel ütleb Jumal: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake“ (Mt 17:5).

Armsad õed ja vennad Kristuses, me kõik oleme õigeks mõistetud. Õigeksmõistetud inimeses leiab aset suurim ime kõigist mõeldavaist imedest – õigeksmõistetud inimene sünnib uuesti, sünnib igavesele elule. Juba praegu on meil olemas igavene elu. Aga meil tuleb ka õigena püsima jääda. Selleks on vajalik kinnitada oma usku Jumala sõnaga, palvega, õdede-vendade osaduses ja armulauaosaduses meie Päästjaga. Siis annab Tema meile ka Püha Vaimu väe õigena püsida ja usku tegudega kinnitada. Õigeks meid mõistetakse ilma tegudeta, aga õigeks jäämine vajab juba meie poolseid usutegusid. Kui meie maine aeg otsa saab, siis hinnatakse meie usku meie tegude järgi. Jeesus on sellest kõneldes jätnud meile tähendamissõna „Rahvaste kohtust“ (Mt 25:31-46). Selles kohtus saatanat meid süüdistamas enam pole. Seal on ainult Kristus ise, kelle kätte on antud meelevald otsustada usklike üle nende tegude põhjal, usu viljade alusel. Tähendamissõnas ütleb Jeesus uuesti sündinutele: „Mida te iganes olete teinud või tegemata jätnud kellele tahes mu pisematest vendadest, seda te olete teinud või jätnud tegemata mulle“ (Mt 25: 40, 45). Need, kes on teinud kasvõi ühelegi inimesele head, lähevad igavesse ellu, kes on jätnud tegemata, st, pole teinud mitte ühelegi inimesele head, igavesse karistusse. See, mida meilt oodatakse, pole mitte kellelegi üle jõu käiv. See ei tähenda aga seda, et me ülejäänud inimestele tohiksime teha halba.

Õigeksmõistetutena „on meil rahu Jumalaga, meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi“, kirjutab ap. Paulus. Me ei sõdi enam Jumalaga, st. ei ole Temaga enam vaenujalal. Teiseks: enam me pole Jumala viha all, mis tabab patuseid. Paulus kirjutab: „Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais…“ (Rm 1:18). Viha ei tähenda siin emotsiooni, nagu meie inimestena seda võime ette kujutada. See tähendab inimestele määratavat karistust Jumala, kui kohtuniku poolt. Jumalatud on juba nüüd süüdi mõistetud, nagu usklikud on juba nüüd õigeks mõistetud. Aga jumalatutel on alati võimalik sõda lõpetada ja Jumalaga rahu sõlmida. See võimalus on eranditult kõigil.

Oma kõnes, mida meie tunneme kõnena „Rahust ja mõõgast“, küsib Jeesus jüngritelt: „Kas te arvate, et ma olen tulnud rahu andma maa peale?“ (Mt 10:34; Lk 12:51). Otse loomulikult on jüngrid seda oodanud. Küllap sarnasel arvamisel oleme ka meie. Jeesus ei lase aga jüngritel kaua olla mõistmatus olukorras; ja Ta kostab „Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid hoopis lahkmeelt (Luuka järgi), Matteuse järgi aga: „Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka.“

Kuidas saab Jeesus öelda nii, kui Ta oli varemalt öelnud: „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks“ (Mt 5:9) või „Õndsad on tasased“ (Mt 5:5). Esimesel pilgul võib tõesti tunduda, et siin on tegemist vastuoluga, millele ka uskmatud võivad viidata, aga see ei ole nii.

Jeesus on tulnud tooma lahkmeelt, kuna Ta nõuab inimestelt selget seisukohavõttu- kas Tema poolt või Tema vastu. Siin tekibki lahkmeel, mis lahutab inimesed, sest Jeesuse nimi ärritab paljusid. Need, kes Tema poolt ei ole, tõstavad piltlikult mõõga, sõdivad Tema vastu ja kus on sõda, seal ei ole rahu. Uskmatutel ei ole rahu Jumalaga. Jeesus kiidab aga õndsaks kõik need, kes on teinud rahu Jumalaga, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Need, kes Jumalaga rahu pole teinud ei ole Jumala lapsed ega ka õndsad.

Mõeldes kasvõi Jeesus enda eluloole, toob Ta kaasa olukorra, mis on igasuguse rahu täielikuks vastandiks. Jeesuse enese läbisaamine variseride ja kirjatundjatega ei olnud sugugi leplik ega tasane ja seda sellepärast, et nemad ei võtnud Teda, Jumala läkitatut vastu, ei võtnud Teda kuulda, ja Tema ei alistunud neile. Kui Jeesus oleks sõlminud rahu variseridega, elaks me tänaseni oma pattudes.

Jumala ülesandel oli Jeesus tulnud maa peale andma rahu, aga need, kes maa peal elasid siis ja elavad nüüd, ei ole seda nõus vastu võtma. Meie oleme võtnud vastu Jumala rahu ja meid hüütakse Jumala lasteks.

(Me elame Jumala loodud maailmas, olles ise Jumala poolt loodud, ja seepärast mitte meie ei kehtesta tingimusi ja reegleid, vaid seda teeb Jumal.)

Armsad õed ja vennad Kristuses. Meie oleme sõlminud Jumalaga rahu, me ei sõdi enam Temaga. Me oleme õigeks mõistetud, saanud Jumala lasteks ja pärinud igavese elu Tema Kuningriigis. Tehkem siis head kasvõi ühelegi meie pisimatest õdedest-vendadest, et selles õigeksmõistmises ka püsida. Jumal ise annab meile selleks oma Püha Vaimu väe.

AAMEN!

Toivo Treiblut

toivo_treiblut2

1 16 17 18 19 20 23