Tähendus sõnade taga

EELK Misjonikeskus kutsub  muusika ja piibliõpetuse õhtutele

9. veebruar, 8. märts, 12. aprill, 10. mai 2016

Nõmme Rahu kirikus, aadressil Võsu 5.

Tähendus Sõnade Taga” on muusika ja piibliõpetuse seeriaõhtud, mis on mõeldud kõigile, kes on huvitatud paremini tundma Piiblit. Kuuleme Jeesuse õpetusest ja sellest, kuidas see võiks muuta meie elu.

Kevadhooajal kõneleb EELK Peapiiskop Urmas Viilma, avades Jeesuse “Mina olen…” ütlusi Johannese evangeeliumist.

Võimalus ühiselt laulda, palvetada ja Piiblit uurida. Õpetusosa lõppedes võimalus kohvitassi kõrval vestlust jätkata.

Registreerumine ei ole vajalik, õhtud on tasuta ning vabatahtliku annetusega kulude katteks.

Õhtud on oikumeenilised, oled väga teretulnud!

Korraldaja: EELK Misjonikeskus

 

Veerand sajandit tagasi ametisse pühitsetud

Usuteaduse instituudi rektor, assessor ja õpetaja dr Ove Sander ning kaitseväe peakaplan major Gustav Kutsar tähistasid 16, jaanuaril tänujumalateenistusega Tallinna Piiskoplikus toomkirikus oma ordinatsiooni 25. aastapäeva.

Jumalateenistusel teenisid peapiiskop Urmas Viilma, peakaplan Gustav Kutsar, peakaplan emeeritus erukolonel dr Tõnis Nõmmik, õpetaja Gustav Piir, assessor rektor dr Ove Sander, abipraost Arho Tuhkru, organist oli Kristel Aer. Pidulikule sündmusele olid kaasa elama tulnud juubilaride pered ning hulgaliselt ametivendi ja –õdesid, sõpru, tuttavaid, koguduseinimesi, kaitseväelasi.

Enne jumalateenistust käisid tähtpäevalised Tallinna Rahumäe kalmistul, kus süütasid küünlad ja langetasid palves pea peapiiskop Kuno Pajula haual. Pajula oli see, kes ordineeris noored vaimulikud Tallinna toomkirikus 25 aastat tagasi. Ordinatsiooni assistente oli neli: nüüdseks lahkunud praostid Harald Tammur ja Elmar Reinsoo ning tol ajal veel E.E.L.K. õpetajad Tõnis Nõmmik ja Gustav Piir Kanadast.

Jutlustas Gustav Kutsar, jutluse aluseks oli kirjakoht Vanast Testamendist: „Rudjutud pilliroogu ei murra Ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta Ta ära, Ta levitab ustavalt õigust“ (Js 42:3). Jutlustaja leidis huvitavaid seoseid pilliroo ja kristlaskonna vahel ning selgitas harva kasutatava sõna rutjuma (muljuma, rõhuma) tähendusi. Et Kutsar teenis noore vaimulikuna Saaremaa kogudusi, siis rõhutas ta, et suurem osa temast on vormunud läbi saarlaste. Kutsar tänas saarlasi selle siira ja sügava usus eest, millega nad noort vaimulikku julgustasid.

Kuldrist koguduselt

Nõmme Rahu kogudus taotles oma õpetajale Ove Sanderile kuldristi kandmise õigust ja konsistoorium selle ka andis. Peapiiskop Urmas Viilma riputas Ove Sanderile kaela kuldristi, mille Nõmme kogudus oli aastate eest kinkinud oma eelmisele õpetajale Voldemar Iljale.

Pärast jumalateenistust esitles Ove Sander oma uut raamatut „Temast, Tema poole ja Tema läbi“. Autor ütles, et raamatu pealkiri seostub kolme piiblitegelasega, kes on olulised kõikidele vaimulikele –Naatanael, Ristija Johannes ja apostel Paulus. Teos sisaldab viimase kümne aasta üldkirikut ja haridust puudutavaid kirjutisi.

Kes olid need kaks vaimulikku 25 aastat tagasi? Gustav Kutsar oli 25aastane, abielus ja kolme lapse isa (nüüd 4 last ja hetkel 6 lapselast), teenis juba paar aastat diakonina Saaremaa Valjala, Karja ja Jaani kogudust. „See oli aeg, kus tuli hakata kirikule maid ja hooneid tagasi nõutama. Taastasime Pöide koguduse, siis hakkasime Orissaarde kogudust rajama. Tegutsesin kohalikus volikogus, nõustamistelefonis, andsin koolis tunde. Tegemist oli palju,“ meenutas Kutsar.

Ove Sander oli alles 20aastane, ka tema oli abielus. Abikaasa Liina meenutab: „Meie esimene laps Samuel sündis juunis 1991(nüüd kaks poega ja tütar). Nii et ta oli varjatult minuga ordinatsioonil kaasas. Elasime juba Vastseliinas, kus Ove kohalikku kogudust teenis. Tol ajal oli tal õppimine UIs veel pooleli, kuid vaimulike puudus oli väga suur ja tööle mindi juba õpingute ajal.“ Ove Sander peab oma vaimuliku tees tähtsaimaks olla koguduseõpetaja „Kogudusetöö on viimane, millest ma loobun. Olen tänulik usalduse eest, mis kirik on mulle andnud. Ma armastan seda tööd.“

Tiiu Pikkur
Eesti Kirik

 

Temast, Tema poole ja Tema läbi – ilmus Ove Sanderi uus raamat

Kõik ei lähe alati nii nagu mõeldud. Ei läinud kõik nii ka selle raamatuga, mida käes hoiad. Kui kusagilt hakkas meenuma, et pea saab veerand sajandit preestripühitsusest, siis tuli mõte midagi kaante vahele saada. Eelkõige soovinuks välja anda jutlusekogu, mis võimaldanuks teatavat ülevaadet minu teoloogilisest mõttest ning selle arengust ajas. Ent puudu jäi sellest samast ajast, kronosest. Loodetavasti ikka selleks, et oma kairost oodata.

Loomulikult on olnud minu teenimise peamine sisu Jumala pühade saladuste kuulutamine ja nähtaval kujul väljajagamine. Seda eriti koguduste kontekstis – esimesed seitse aastat Vastseliinas, üle viieteistkümne aasta Nõmme mändide all ning vahepeal Ameerika kesklääne ja idaranna kogudustest. Koguduse tähtust ja tähendust kirikus, aga ka ühiskonnas, ei ole kunagi põhjust alahinnata.

Samas on mind alati paelunud üldisemad ja üldkiriklikud küsimused. Nimetan neist mõned. Issanda koguduse sügavaim olemus ja tunnused. Kiriku ainukordne eesmärk – kuidas hoida seda selgena, nõnda et eesmärk ei vahetuks vahendite peenrahaks? Kiriku juhtimise vaimulik dimensioon. Episkopaalsuse ja sinodaalsuse õhkõrn tasakaal EELK-s? Ameti- ja üldpreesterlus. Kiriku ja koguduste vahekord teoloogias ja praktikas. Kiriku töötegijad. Vaimulike ettevalmistus ja nende toetamine. Kiriku võimalused ühiskonnas, eriti hariduse ja sotsiaalia vallas. Kirikliku teenimise mõtestatus ja mõistetavus kaasajas. Erinevate konfessioonide ühine tunnistus Kristusest.

Sirvides oma viimase kümnendi kirjatöid, leidsin, et just ajalehes Eesti Kirik ilmunud juhtkirjad puudutavad neid küsimusi kõige otsesemalt. Samuti UI rektorina kirjutatud tervitused käivad samu teemaradu. Seepärast tundus põhjendatuna koostada üks valim, mille keskmeks on Kristus, Tema kirik ja Tema töö. Seesama töö, mille Ta on usaldanud meie kätte.

Paar sõna valikute kohta. Sellest jäid välja 2014. aasta kirjutised, kuna need on juba trükivalgust näinud raamatus „EELK – sisse- ja väljavaateid“. Samuti jäid kõrvale kitsamalt kiriku haridusteemat puudutavad kirjatööd, kuigi mulle isiklikult väga olulised ja südamelähedased teemad. Küll on aga juurde lisatud üks pikem intervjuu, mida ei peaks mõistma kitsalt peapiiskopi valimise, vaid EELK ja tema tuleviku kontekstis. Kogu materjal on esitatud selle ilmumise ajalises järjekorras.

„Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, Temale olgu kirikus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni.“ (Ef 3:20.21)

Just seepärast ei lähe alati kõik nii nagu mõeldud. Läheb paremini.
Õnnistud lugemist ja kaasamõtlemist. Veelgi enam, kaasapalvetamist ja -teenimist.

Loomisväljal Jõulukuu 17. päeval AD 2015
Ove Sander

Uus jõud ootajale

Ove Sanderi jutlus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus täna 25 aastat tagasi. Alljärgnevat jutlust on lühendatud, kuid säilitatud algne sõnastus.

„Kes Jehoovat ootavad, need saavad uut jõudu ja nende tiivasuled uuenevad nagu kotkail: nad jooksevad, ja ei tüdi ära, nad käivad, ja ei väsi ära.“ Js 40:31

Loetud kirjakoht on ka meie käesoleva aasta juhtlauseks, peamõtteks. Alles mõned nädalad on möödunud aastavahetusest. Taas kogesime, kuidas kõik siin elus on mööduv – ajalik; midagi pole jäädavat ega püsivat kui ainult Jumal, aja ja ajaloo Issand, Jeesuses Kristuses ilmsikssaanud armus. Oleme uut aastat alustanud kindla veendumuse ja usulootusega, et Issanda halastus pole veel lõppenud ning seda jagub meile rohkesti ka alanud aasta teedel.

Inimestena mõtleme sageli, et kui Jumal on meiega, see on, kui Issand õnnistab meid, siis läheb kõik kergesti ja hästi korda. Jah, viimsena on see muidugi õige – kõik juhindub Jumala tahtest ja liigub sellele vastavalt, ent unustame, et saavutused ja edasiminek võivad olla seotud ka raskustega, isegi hädade ning kannatustega. Kristus pole tulnud meilt võtma meie raskusi ja muresid, küll aga on tõotatud Tema alatine ligidalolu. Raskusteski võib peituda õnnistus. Ka Piiblis pole ju kusagil öeldud, et ristiinimese elu peaks kerge ja mugav olema; vastupidi, meist igaühel on oma rist, mida peame kandma ustavuses ning tõsises jumalakartuses – nii igaüks eraldi kui rahvas tervikuna. Kust aga võtame jõu, et suudaksime kanda oma risti nõrkemata – nõnda, et see oleks meelepärane Jumalale ja seeläbi ka õnnistusttoov ligimesele?

Vastus sellele küsimusele saab olla ainult üks: see jõud on peidul Jumalas, Jeesuse Kristuse nime sees. Meie Jumal on hea, Tema heldus kestab igavesti; niisamuti tahab Tema, et kõigest, mis Temal on, võiksime ka meie õnnistusrikkalt osa saada. Olgu nendeks anneteks siis arm või halastus, heldus või pikk meel ning neid kõiki kandev ja saatev Jumala Vägi – JÕUD, mis hoovab Pühast Vaimust ja Pühas Vaimus, mille läbi saab korda saadetud kõik hea. Sedasama jõudu ja selles olevat tahabki Jumal meile pakkuda.

Niisiis, Jumal annab kinkides, meie aga võtame vastu. Loetud kirjakoht käsitlebki teemat: kuidas peame seda armu vastu võtma ning kuidas end selle armu vastuvõtmiseks valmistama. Kirjakoht annab ühtlasi ka vastuse, milleks on OOTUS, nõnda nagu on kirjutatud: «Kes ootavad Jehoovat».

Oodata Jehoovat – see tähendab oodata Jumala armulise tahte teostumist meie elus. Jumala tahe saab sündida meie elus ainult siis, kui anname ennast üks-üheselt Tema juhtimise alla, allutades end Tema heale ja armulisele tahtele. Oodata Jehoovat – tähendab kindlat veendumust Jumala taastulemises siia maailma Jeesuses Kristuses, veel enam aga valmisolekut selleks. Me teame, et Kristus tuleb kohut mõistma kõigile tema tegu mööda. Meie kindel lootus on – see saab sündima armus, et Jumal ei läheks meiega kohtusse meie patu pärast. Niisiis väljendab valmisolek Kristuse taastulemiseks meie vahekorra võimalikku korrasolekut Jumalaga. Siin põimuvad ootus ja lootus vägagi tihedalt teineteisega; muidugi on iseküsimus, kas ja kuivõrd on need üldse eraldatavad.

Kui me midagi või kedagi ootame, siis see tähendab, et see midagi või kedagi pole meil veel käes. See tõsiasi seletab meile Jumala toimimise, mis meile võib tunduda viivitusena. Sagedased on meie mõttekäigud: Kus on Jumal, miks Teda veel pole, miks Ta ei astu vahele, miks Ta viibib, jne. Jah, Jumal on tõesti pika meelega, võibolla on see aeg antud meeleparanduseks…Meie ootus peab olema saadetud ka tegudest – Jumalale meelepärastest tegudest. Mis kasu olekski sellistest olemistest, kus ei püüta teha ainsatki sammu selle ootuse-lootuse lähenemisel ja avalikuks saamisel…

Peamine aga, mis iseloomustab ootust, selle nähtavale tulekut ja realiseerumist, on kõigest sellest saadav jõud – «Kes ootavad Jehoovat, need saavad uut jõudu.“ Heebrea keelest võiks ka veel tõlkida sama koha nõnda: «jõudu tagasi saama», mis väljendab ehk selgemini tõsiasja, et Jumala armust on meil kõigil võimalik sellest uuest loovast väest osa saada, veel enam, meil on selleks ka potentsiaal – me saame jõu tagasi. Järelikult on see jõud meile ette nähtud, võimalik, et see on meis kunagi olnud, ning alles seda väge ja sellest tulenevat omades, saame rääkida tõelistest ristiinimestest – Jumala lastest…

Siis me jookseme ega tüdi; siis me käime, ka raskustega teel võideldes, ega väsi. Just nende raskuste läbi saab ootus kinnitatud ja üliväga õnnistusrikkaks nüüd ning igavesti. Nagu laulusalmgi ütleb: „Sa meie jõud ja jäädav ramm, kui lõpeb lootus eluteel. Sa juhid meie õiget sammu ka suures surmaorus veel. Kui vaevamas meid viletsus, Su arm siis igal päeval uus.“ Aamen

Õp. Ove Sander

Sander_Ove-eestikirk-vaike

Kristuse tulemine, Kristuses olemine

Advent on tulemise aeg ja tulijaks on meie Issand Jeesus Kristus. Kirikus on läbi sajandite olnud tavaks kõnelda Kristuse kahest tulemisest – tulemisest väeti Jõululapsena kahe aastatuhane eest ning tulemisest Kuningana taevapilvedel, et hävitada kurjus ja tuua oma lastele igavene pärandus.

Nende kahe tulemise vahele mahub aga kolmas tulemine – Kristuse meie juurde tulemine pühas Sõnas ja armurikastes Sakramentides. Kirikule antud armuvahendites Ta ei tule vaid hetkeks meie juurde, vaid Ta tuleb üha ja üha uuesti. See tulemine on nii valdav ja viibiv, et õieti peaksime rääkima Kristuse olemisest meis ja meiega. See olemine on küll usus, kuid usk ja armuline osadus Issandaga rajavad tee nägemisele palgest palgesse.

See omapärane Kristuse kahe tulemise vaheline aeg on täidetud imelise rõõmu, lootuse ja usaldusega. Väljendame seda advendiaja Pühakirjalugemiste ja lauludega. Sellest erilisest täiusele suunatud liikumisest, Kristuse kaljukindlatest tõotustest on täidetud ootusaja mõtted ja palved. Paljud neist on vormunud liturgilisteks tekstideks, veel suurem osa leiab endale uusi väljendusviise, kus iganes usurahvas kokku tuleb.

Üheks selliseks kirkaks kokkutulemise hetkeks oli läinud nädala esmaspäevane Usuteaduse Instituudi palvus. Meil kõigil oli võimalus öelda üksteisele, loomulikult ka endale, üks advendipalve. Kandsin neid palveid endaga kaasas ning ei saanud muidu, kui olin need paberile pannud. Neis on sügavust ja haaret. Neis peitub igatsus puhtuse ja vennaliku osaduse järele. Neis leiame Kristuse esimese tuleku hellust ning Tema tagasituleku kindlust. Samuti rõõmu Tema ligiolus, mis sillana kaardub Petlemma sõimest uue maa ja taeva radadele.

Head Sõbrad, nende, oma kallite kolleegide lühikeste palvete ja mõtetega soovin Teile õnnistatud tulemisaja jätku ning inglite ja karjaste rõõmu saabuvatesse pühadesse.

„Advendiajal valmistume Jeesust vastu võtma. Tema ise tuleb meie juurde, aga meil tuleb Talle vastu minna. Kui kaugele saaksime Talle vastu minna…?“

„Mõtlen sellele, et jõulusid ei pühitse me ju üksinda. Pühitseme üheskoos. Ja pühitseme üheskoos Jumalaga. Tema ise valmistab meid. Tema tuleb meile vastu.“

„Palun, et oleks vähem kurjust ja halba. Et inimesed saaksid teineteisega paremini läbi.“

„Soovin, et oleksime siirad ja läbipaistvad. Ausad üksteisega.“

„Lihtsalt, et me suudaksime toime tulla.“

„Advendi ajal on kõike nii palju. Palun, et kõige kiiruse ja ülesannete keskel oleks meil jõudu ja rõõmu. Rõõmu, kui pühad kord kätte jõuavad.“

„Mõtlen, et meil võiks olla enam aega olla koos Jumalaga. Lugeda Tema Sõna ning otsida Tema tahet. Et jõuludel võiks olla tähendus meie jaoks.“

„Sisemist rahu ja süvenemist pühadeaega

„Palun, et advendiaeg oleks ajaks,, mil me ei unustaks üksikuid ja kannatajaid. Neile on pühade aeg väga rasked. Rohkem märkamist.“

„Rohkem valgust ja soojust. Kui meis on valgust ja väljas on samuti valge, siis märkame üksteist paremini. Alles valguses näeme.“

Õp. Ove Sander

Sander_Ove-eestikirk-vaike

1 17 18 19 20 21 25