Viljakas elu Kristuse vabaduses

Jumala abiga tahaksin jagada mõned mõtted Galaatia kirja viienda peatüki lõpuosale, mida kuulsime ühena tänastest Pühakirja lugemistest.

Hakkaksin peale tagantpoolt. Apostel kirjutab: “Ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad!” (5:26) Täiesti arusaadav üleskutse – loobuda tühja au taga ajamisest, üksteisele ärritamisest, pahanduseks ja komistuseks olemisest ning elust, mis on täidetud kiivusest ja kadedusest. Üleskutsest arusaamisest on aga märksa raskem tema järele käija. Ma tahan loota, et me kõik oleme aegajalt püüdnud võidelda meist pead tõstva edevuse, kurjuse ja kiivuse vastu, kuid see võitlus pole kaugeltki andud alati loodetavaid tulemusi. Millest siis oleks abi? Mis aitaks meid oma lihaliku loomusega toimetulemiseks siin lihalikus ja patuses maailmas?

Apostel kirjutab, et “Jeesuse Kristuse omad on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega.” (5:24) Mida tähendab siin väljend “lihalikku loomust risti lööma”? Vastus sellele küsimusele võiks anda meile suuna ja jõudu võitluses oma patu ja lihaga. Mõte suundub Martin Lutheri Väikese Katekismuse Ristimise Sakramendi seletusele. Ta kirjutab, et “vana Aadam meie sees peab igapäevase patukahetsemise ja meeleparandamise läbi uputatama ja surema koos kõikide pattude ja kurjade himudega, ja iga päev peab jälle väljuma uus inimene kes elaks õiguses ja pühaduses Jumala ees igavesti.” Usuisa viitab siin mitmele olulisele momendile võitluse kurjuse ja himudega. Esmalt on selle võitluse olulisteks komponentideks patukahetus, so. kurvastus, isegi enese hukkamõist oma kurjuse pärast ühes kindla sooviga oma elu parandada, õieti muuta. Et kõik saab alguse meie mõtlemisest, siis peabki esmalt muutuma ja uuekssaama meie meel ja mõtlemine, kõik muud tuleb järgi. Luther ütleb veel midagi väga olulist, nimelt et selline patukahetsus ja meeleuuendamine peab kestma kogu meie elu. Jah, ühel hetkel me teeme Jumala abiga algust, kuid see kestab seni, kuni Issanda meid siit maisest elust enese juurde kutsub.

Hoopis teiselaadilise ja palju positiivsema juhatuse oma pattude ja kirgedega toimetulemiseks annab piiskop Kallistos Ware oma raamatus “Õigeusu tee”, mida me luterlastena võime hea südametunnistusega järgida. Ta kirjutab, et “mõned (kirikuisad) on seisukohal, et himud on dünaamilised impulsid, mis Jumal on inimese sisse pannud ja nõnda olemuselt hea, ehki praegu patu tõttu moonutatud. Selle … arusaama järgi ei ole meie eesmärk himude hävitamine, vaid nende jõu suunamine mujale. Kontrollimatu viha tuleb muuta õiglaseks meelepahaks kurja vastu, kiuslik kadedus innukuseks tõe eest seista, suguiha puhta leegiga põlevaks eroseks. Himusid ei pea tapma, vaid puhastama; arendama, mitte välja juurima; positiivselt, mitte negatiivselt kasutama. Me peame ütlema endale ja teistele mitte: “Suru maha!”, vaid “Muuda kauniks!”

Piiskop Kallistos annab meile selleks ka praktilist nõu – “Himusid tuleb puhastada nii ihu kui hinge tasandil. Hinge tasandil puhastatakse neid palve, regulaarse pihil ja Armulaual käimise, igapäevase Pühakirja lugemise, heade mõtete ja teiste teenimise läbi armastuses. Ihu tasandil puhastatakse neid eelkõige paastumise, kasinuse ning sagedaste kummarduste läbi palvetamise ajal.” Arusaadavalt lähtuvad tema soovitused õigeusu traditsioonist, kuid on suures osas rakendatavad ka meie juures. Kui ka vahendid on erinevad, siis eesmärk on sama, mida IV sajandi Egiputse munk Evagrius nimetab apathei’aks ja mida piiskop Kallistos tõlgib “südamepuhtuseks”. Ta lisab, et “Evagriuse jaoks on himutus ja armastus olemuslikult seotud nagu mündi kaks külge. Kes on himu haardes, ei suuda armastada. Himutus tähendab, et meie isekad ja kontrollimatud ihad ei valitse enam meie üle ja nii olme me võimelised armastama.”

Eneselgi märkamatult oleme jõudnud armastuse ja Jumala Püha Vaimu heade andide juurde, mille omamist ja praktiseerimist paneb apostel meile eriliselt südamele. Ta kirjutab: “Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.” ( 5:23) Kes ei tahaks, et inimesed, kes meiega suhtlevad ja on ühel või teisel viisil ühendatud, oleksid täidetud armastusest, et nende meel oleks rõõmus ja südames rahu. Lisaks veel kõik need teised anded, mida apostel loetles. Olen veendunud, et me ka ise tahaksime olla just sellised inimesed, kelle elu oleks täidetud armastusest, rahust ja rõõmust ning kõikidest Issanda armuandidest, mis teevad elu elamisväärseks ning annavad sellele mõtte ja tähenduse. Ja siingi, nagu elu negatiivsemate nähetega toimetulemisel, jääb küsimus, et kuidas need Püha Vaimu annid võiksid meie omadeks saada ja alati jääda.

Osaliselt sai sellele vastatud juba eelnevas – kõik toimub Issanda abiga igapäevase patukahetuse ja meeleuuenduse kaudu, kus kõik halb ja tarbetu meis saab asendatud hea ja positiivsega. Ent midagi on veel, mis meid meeleuuendamise ja Jumala heade andide omandamise teel, õieti teel, kus Püha Vai materjaliseerub meie elus ja annab meile Kristuse kuju, kindlasti kaasa aitab. Selleks on meie armastus Issanda vastu, mille kohta on Pühakirjas mitmeid olulisi tõotusi. Üks kaunimatest on Johannese evangeeliumis – Jeesus ütleb: “Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.” (Jh 15:23) Siin on omamoodi paradoks – Jumala armastamine ja Tema Sõna pidamine toob meie ellu Püha Vaimu ja Tema annid, ning samas teeb vaid Püha Vaimu võimalikuks selle, et me armastame Jumalat ja peame Tema Sõna. Meie armastus avab südame ukse Jumala armastusele ja Jumala armastus on see, mis teeb meiepoolse vastuarmastuse võimalikuks. Kogedes Jumala armastust, avardume ise armastuseks ning armastus loob meis vaimuliku elu – “elu ja käimise Pühas Vaimus,” nagu apostel seda nimetab.

Elu Pühas Vaimu on elu vabaduses. Apostel Paulus kirjutab Galaatia kirja viienda peatüki alguses – “seal kus on Jumala Vaim seal on vabadus.” (5:1) Kristlikult mõistetud vabadust ei tähenda elu, kus me võime teha mida me iganes tahame. See ei ole kõikelubatavus ega piiride puudumine. Toomas Pauli sõnutsi realiseerub kristlase vabadus just nimelt ainult piirides – vaid oma piire, so. Jumala tahet tunnetades ja seda järgides, oleme tõeliselt vabad. Vabadus on vabaolemine kõigest kurjast ja selle tegemisest, samaaegse vabaduse ja võimekusega teha head ja järgida Kristust. Pauluse jaoks on see vabastus lihalikust loomusest ja lihategudest ning elu Pühas Vaimus ja Tema viljades. See maksab ka meile. Selline vabadus on aga mõeldav ainult siis, kui Kristus on meid lunastanud. Vaid see on tõeliselt vaba, keda Poeg on vabaks teinud. Aamen.

Ove Sander

Koguduse õpetaja