PÄEVA SÕNUM nr. 155

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

MEIE LIGIMENE

14. pühapäev pärast nelipüha
15. nädal: 15. – 21. september 2019

Tänapäeva inimese jaoks tähendab usk Jumalasse sageli üksnes isiklikku suhet kõrgema jõu-ga. Sageli selline kaasaegne usk ei nõua inimeselt eriti palju, piisab vaid mõtisklemisest ja enda ellu süüvimisest.

Kristlik usk pole kunagi olnud egoistlik enese vajaduste rahuldamine, vaid siin on inimese ja Jumala vahel ka ligimene. Jeesus andis oma elu ja tööga hea märgi sellest, kuidas tuleb teist inimest armastada ja aidata. Jeesus aitas, kuigi abivajajaid oli palju. Ta ei lükanud kõrvale inimesi selle pä-rast, et nad oleksid olnud liiga patused. Jeesuses tuli esile Jumala armastus.

Ka kristlase elus peaks olema ligimesearmastust. Kui Jeesuselt küsiti, milline on suurim käsk, siis ta vastas: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!”

Jumal on andnud inimesele kõik eluks vajaliku. Ta on andnud andeks meie patud, Ta on and-nud uue elu. Nüüd on meie ülesanne olla maailmas Jumala headuse ja armastuse jagajateks oma li-gimestele. Meie ümber on nii palju neid, kes vajavad tuge, abi ja andestust. Minnes ja aidates neid inimesi, täidame Jumala antud ülesannet. Jumal on hea, armastav ja aitav ning kui meie oleme sel-lised oma ligimese vastu, siis oleme ka Jumala kaastöölised siin maailmas. (Soom 2013:8)

Kristus ütleb: Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. Mt 25:40

Olen harjunud olema maailma naba. Ega selles miskit imelikku olegi, sest kõik tiirleb ja pöör-leb ümber minu. Kui elus miskit juhtub, siis sünnib see kas minu lähedal või minust eemal. Inime-sedki jagunevad kas tuttavateks või võõrasteks. Nii on Jumalgi mulle omane või mulle võõras, mul-le lähedane või kauge. Kõige tähtsamad on minu elu, minu perekond, minu töö, minu Jumal, minu usk … – see on monoloog iseendaga.

Aga milline oleks minu elu teiste eludeta, minu Jumal teiste Jumalata, minu usk teiste usuta, minu monoloog ilma dialoogita? Teisi välistades võiks vist minu ja Jumala vahele võrdusmärgi pan-na. Eks inimene teebki vist sageli nii – oma Jumalast ja oma usust rääkides räägib tegelikult ainult iseendast.

Jeesus nägi aga teisi ja tegi igaühe jaoks ruumi. Nii õpetas Ta meid palvetamagi sõnadega “Meie Isa”, mitte “Minu Isa”. Ega Ta ilmaasjata rõhutanud, et kus kaks või kolm Tema nimel koos on, seal on Tema meiega. Mitte et Ta minuga ei oleks, kui ma üksi mõtisklen või palvetan, vaid et Ta on minuga läbi teiste, kellele olen ruumi teinud oma mina kõrvale, keda haarab minu usk ja minu Jumal, kelles ja kellega saan kohata Issandat. Nii on Jeesus tõmmanud minu jaoks võrdusmärgi ene-se ja teiste vahele. Teda kohates kohtun alati vennaga ja venda kohates alati Jeesusega. (Kirja 2002 :8)

Kes rõhub viletsat, teotab tema Loojat, aga kes halastab vaese peale, austab Loojat. (Õp 14: 31) Kes halastab kehva peale, laenab Issandale ja tema tasub talle ta heateo. (Õp 19:17) Ja kes iganes ühele neist pisikestest annab juua kas või ainult karikatäie külma vett jüngri nime tõttu, tõesti, ma ütlen teile, ta ei jää oma palgast ilma. (Mt 10:42)

Palvetagem: Halastaja Issand ja Õnnistegija, süüta meie südameis oma armastuse tuli, et me üksteist armastaksime, nagu Sina oled meid õpetanud ja meile eeskuju jätnud. Sinule olgu ülistus ja au, kes Sa koos Isaga Püha Vaimu ühtsuses elad ja valitsed igavesest ajast igavesti.

* * *

KÕIGE ESIMENE KÄSK.

Pühapäev – 15. september

“Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” Lk 10:27

Jeesuse vastuses kirjatundja taiplikule küsimusele kuulsime, millised peaksid olema elu prio-riteedid, mida me eelistame ja millises järjekorras asju ajame.

Esimesel kohal on Jumal. Temast tuleb alustada. Kui sa oled mures, kui sa ei tea, millest alus-tada, kui sa tunned, et sul ei ole piisavalt vahendeid mõne asja korraldamiseks, või oled segaduses või jahmunud, siis alusta Jumalast ja armasta Teda.

Kui me ausalt vaatleme iseennast, siis peame tunnistama, et harva alustame Jumala armasta-misega. Peaaegu alati alustame endi vajaduste ja nõudmistega, selle asemel, et vaadata Jumala poo-le. Tema on valmis juhtima meid läbi arusaamatute olukordade, probleemide ja kitsikuse, millega tuleb meil silmitsi seista. Me oleme niivõrd haaratud endi hädadega, et me ei suuda oma mõtteid neist lahti rebida ega ümber suunata Jumala peale. Aga Jeesus ütleb, et mõtle kõigepealt Jumalale. Tema on see, kes näeb probleemi tervikuna koos tagajärgedega. Meie vaateväli piirdub kahjuks ainult olukorra ühe väikse osaga. Häda on selles, et me ei näe asju õiges perspektiivis, meil ei ole õiget väljavaadet tulevikku. Just sellepärast oleks targem alustada suhtlemisest Taevase Isaga.

Aga Jumal ise ei alusta sellest. Midagi eelneb meie poolsele Jumala armastusele. Mis asi see on? Küllap see tähendab seda, et Jumal pöördub meie poole esimesena. Käsk Moosese viiendast raamatust, millele Jeesus viitab, kohustab inimest armastama Jumalat. Aga see armastus ei ole võimalik enne kui me pole hakanud nägema, et Jumal on meid enne armastanud. Seega on meie armastus eeskätt vastus Jumalale. Kui püüaksime käsku täita ainult käsu pärast, oleks väga raske armastada Jumalat, kui mitte võimatu. Ta tunduks olema meie vaenlane või kohtunik või hoopis surmaotsuse täideviija. Pühakiri ei tõsta kusagil esikohale meie armastust. Kas mäletad kuidas Johannes ütleb oma esimeses kirjas: “Meie armastame, sest Tema on meid enne armastanud.”

Inimese vastutus on reageerida Jumala armastusele. Tema armastust kogeme väga erineval moel. See jõuab meieni läbi looduse, läbi varude, mida päevast päeva meile antakse. Me ei tohiks iial unustada, et asjad, millest rõõmu tunneme: toit, õhk, päikesepaiste, ulualune – kõik need eluks vajalikud materiaalsed asjad tulevad Looja käest. Tema headus kaitseb, katab ja valvab meid. Ta hoiab, et kurjus, mis meie elus oma tööd teeb, ei saaks meid kaasa kiskuda ega hävitada. Jumala varjav käsi kaitseb meid. Muidugi juhul, kui me ei ole ennast teadlikult kurja teenistusse andnud. Nõnda siis, kui sa mõtled Jumala armastusele ja eriti armastusele, mille läbi meid on päästetud, siis ainuke ja tõeline vastus peaks olema kogu südamest, hingest, mõistusest ja jõust tulenev vastuar-mastus.

Pangem nüüd tähele, kuidas Jeesus kirjeldab meie vastuarmastuse kulgu. Armastus ei ole ai-nult hetkeline tunne. See on tegevus, millel on oma loogika ja eripära. Kui Jumala armastamine on elu võtmeks, meie olemise keskseks tõeks, siis oleks hea teada, kuidas me seda teeme? Eeskujuks võib meile siin olla Mooses, kelle sõnadele ka Jeesus viitab. Moosese järgi algab see protsess meie südames, läbib hinge ja mõistuse ning lõpuks haarab kaasa keha. Selline järjestus tundub olevat vas-tuolus meie kogemusega, mis tunnistab, et protsess just kui algaks mõistusest. Me näeme, kuuleme, tunnetame ja loeme asju Jumalast. Me jälgime oma elu salvestust, meie ümber toimuvat ja tõde Ju-mala kohta tabab kõigepealt meie mõistust. Me hakkame mõtlema selle peale, mida Jumal on teinud ja teeb jätkuvalt meie heaks.

Tõde, millest mõistus on aru saanud, puudutab järgnevalt meie hinge ehk teisiti öeldes järgneb meie emotsionaalne vastus poolehoiu või armastuse näol. See omakorda puudutab inimese tahet ja paneb liikvele inimese tervikuna, paneb armastama kogu jõuga.

Aga on olemas ka teine võimalus, teistmoodi järjestus. Küllap oled oma elu jooksul kogenud, et vahel pole armastuse algstaadiumis mõistusel mingit rolli, see tuleb mängu alles hiljem. Kõik al-gab nii äkki ja nii tugevalt, et sa ei jõua asja peale mõeldagi, kui su süda on armastuse tundest jää-gitult haaratud. Usun, et sellist tunnet on mõistuse teel võimatu saavutada. Küllap sellepärast Moo-ses ja Jeesus on asetanud Jumala armastamisel esikohale südame. Süda ei murra truudust, mõistus aga küll. Mõistus loodab liialt oma tarkusele ja võib olla vahel halb nõuandja. Need inimesed, kes on südamega armastanud Jumalat, ei ole ka kõige raskemates katsumistes taganenud oma Issandast. Ja siiski, kõige tugevam ja püsivam on meie kiindumus Jumalasse, kui me armastame Teda kogu südamega, kogu hingega, kogu mõistusega ja kogu jõuga.

Jumala armastusele vastamisega me läheneme oma probleemide lahendamisele. Alles siis kui oleme alustanud armastusega Jumala vastu, oleme valmis pöörduma küsimuse poole, mis meile mu-ret ja valu valmistab. Olgu selleks siis suhted abikaasaga, lastega, naabritega, sõpradega või vaen-lastega. Siis oleme vabad armastama oma ligimest nagu iseennast, oleme valmis ulatama edasi ar-mastust, mida oleme kogenud Jumala käest. Kui aga alustame kaasinimesest, siis oleme peagi haa-ratud raskustest, solvangutest ja valust ning vastame samaga, millega meid koheldakse. Tavaliselt just nii tehakse, alustatakse ligimese armastusega ja peatselt kogetakse, et seda on teostada väga raske kui mitte võimatu. Tänapäeva ühiskonna humanitaarteadused õpetavad küll, et meil tuleb ar-mastada oma kaasinimest, aga nad ei oska öelda, kuidas on see võimalik. Ka Jeesus käsib meil ar-mastada kaasinimest aga enne kui Ta seda meilt nõuab, teeb Ta meile selgeks, et me suudame seda teha alles siis, kui meis on tugev armastus Jumala vastu.

Me vajame armastust. Armastus on inimese jaoks sama vajalik, nagu õhk ja päike, nagu vesi ja toit. Ilma armastuseta inimese vaim närbub, kuivab ära ja hävib. Tulemuseks on see, et vihastame kergesti, lööme vastu, tegutseme vaenulikult. Jumal teab, et vajame armastust. Selle vajaduse rahul-damiseks asetab ta meid perekonna rüppe, kus me imikuna saame oma esimesed kogemused armas-tusest. Just lapsepõlves õpime tundma, mis armastus on ja kuivõrd me seda vajame. Esialgu on pe-reliikmed need, kes lapse armastuse vajaduse rahuldavad. Kuid varem või hiljem avastame, et ma-huti on tühjaks voolanud, et inimene ei ole piisav armastuse allikas. Ta ei olegi selleks mõeldud. Kui sa proovid elada teiste armastuse kulul, siis peagi avastad, et nende armastusel on piirid, mis ei luba rahuldada sinu vajadusi.

Elu üheks eesmärgiks on juhtida meid algtõe juurde, et Jumal on see, kes oma armastusega suudab meid täielikult rahuldada. Tema armastus rahuldab meie elu sügavamad vajadused. Tundub, et kristlased ei võta tõsiselt seda tõde. Paljud ei taha seda uskuda. Nad ei taha Jumala käest armas-tust vastu võtta, sest on veendunud, et see tuleb inimeste käest. Aga kõik, mis inimese käest tuleb, on poolik. Sa võid olla inimeste keskel, kes püüavad armastada sind kogu südamest ja siiski tunned üksildust. Armastuse vajadused rahuldab lõpuni ainult Jumal ja sellepärast tuleb meil alustada Te-mast. Armastagem siis Issandat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga. (Kiir 2018)

Ära tasu kätte ja ära pea viha oma rahva laste vastu, vaid armasta oma ligimest nagu iseen-nast! (3Ms 19:18) Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! (5Ms 6:5; vt ka Mt 22:37; Mk 12:30)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal on andnud meile selle maailma ja elu, on andnud mõistuse ja südametunnistuse, et seaksime oma kodu, oma rahva ja riigi asjad paremasse korda. Aga me suudame seda ainult siis, kui saame ise korda. Jaan Kiivit jun

Palvetagem: Võtan aega olla püha, rohkem paluda; Sinu armu sisse soovin jääda ja Sinu Sõna uurida; armastada kõiki, nõtru aidata; nõuda Päästja riiki ja ennast kaotada.

* * *

JUMAL EI UNUSTA SIND. ÄRA SINAGI UNUSTA TEDA!

Esmaspäev – 16. september

Issand, ära lase rõhutuid tulla häbiga tagasi, viletsad ja vaesed kiitku Sinu nime! Ps 74:21

See psalm on nutulaul Jeruusalemma langemise pärast 586. aastat eKr mille käigus hävis ka Jeruusalemma tempel, maa ning kuningas – kolm alussammast iidses Iisraelis.

Psalm väljendab äärmist valu, ses taoline jõhkrus haavab terve kogukonna identiteeti. Psalmil 74 on aga ka sõnum neile meie keskel, kellede kogudused kannatavad enam hoolimatuse kui vägi-valla käes. Meie probleemiks ei ole ainult sekulariseerumine – kasvavad rahvahulgad, kes ignoree-rivad kirikut täiesti – vaid sama suureks probleemiks on ka kiriku hääbumine – kasvavad kristlaste hulgad kes lahkuvad institutsionaalsest kirikust, otsides kohasemaid ja innovatiivsemaid alternatii-ve.

Mida õpetab psalm 74 täna meile? Esmalt – austa kogudust ja ole alandlik. Ainult need, kes ise mõistavad, et on viletsad ja vaesed on võimelised ka ära tundma, et pääste asub inimvõimalus-test väljaspool. Teiseks – hinda mälu ja käidud teid. Psalm julgustab meid tagasi vaatama algaegade Jumala suurtele loomis- ja päästetegudele, nii et oleksime võimelised nägema nende jätkumist tule-vikus.

Isegi kui tempel on varemeis, Jumal on see kes toob täieliku võidu. (Macdonald 2011)

Sündis aga, et kui Jeesus seda kõike rääkis, tõstis üks naine rahva hulgast häält ja ütles talle: “Õnnis on ihu, mis sind on kandnud, ja rinnad, mida sa oled imenud!” (Lk 11:27)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Iseennast täis inimesega pole Jumalal midagi peale hakata. Jumal ei taha oma varanduste kaduma minemist, aga täis anum ajab ju üle. Eenok Haamer

Palvetagem: Issand Jeesus Kristus, täis usaldust hüüame Sinu poole! Sa mõtled haigete ja rõhutute peale ning oled vaeste ja kõrvaletõrjutute sõber. Ole lähedal neile, kelle elus on raskusi ja kes ei tea, mida nad peaksid edasi tegema. Saada neile abi ja aitajaid.

* * *

ET SA TEEKSID, MIS ON ÕIGE.

Teisipäev – 17. september

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? Mi 6:8

Miika kuulutas Jumala kohut sõnakuulmatule rahvale. Ta sõnum oli selge ja mõistetav: “Häda neile, kes kavatsevad nurjatust ja hauvad oma voodites kurje mõtteid, et neid hommiku koites täide saata, sest nende käes on võim. Nad ihaldavad põlde ja haaravad need endile, kodasid, ja võtavad need ära; nad rõhuvad meest ja ta koda, igaühte ja ta pärisosa.” (Mi 2:1-3)

Saamahimus olid paljud eemaldunud Jumalast. Küllap mõnigi püüdis oma jõukusest pisut oh-vriks tuues omaenese hinge ja avalikku arvamust rahustada, aga prohvet kirjutab, et ülekohut ei saa kinni maksta Jumala ees küllusliku laristamisega ega oma lastelt elu ja tuleviku röövimisega. Seda enam, et üleastumised ületavad võimekuse samal määral süü hüvitada. Miika esitab küsimused, mil-lele tema kuulajatel ja lugejatel on oma südametes vastus olemas: “Kas pean tulema ta ette põletus-ohvritega, aastaste mullikatega? Ons Issanda meele järgi tuhanded jäärad, kümned tuhanded õli-jõed? Kas pean andma oma esmasündinu üleastumise eest, ihuvilja oma hinge patu eest?” (Mi 6:6-7)

Küsimuseks oli ja jääb, kuidas saaks heastada tehtud ülekohtu, et taastada Jumalaga õnnistus-rikas vahekord. Mida peaksime tegema, et meie mõtete, sõnade, tegude ja tegematajätmiste kurjus ei pöörduks meie vastu? Miika kirjutab väga lihtsa vastuse: “Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?”

Omaenese õigus on kindlasti petlik, sest igaüks soovib siis mingil moel selle ülemaks seada teiste kõrval, iseäranis kui sellest paistab tulu kasvavat. See, kes teeb, mis õige Jumala ees, on õig-lane. Headust armastada tundub ju lihtne, aga raskus seisneb selles, et halba armastada on sama hõlbus. Heategu võib sageli olla raskem teha kui seda, mis on paha. Headuse armastamine eeldab alandlikkust Jumala ees, sest üksnes tema on hea. Kui keegi armastab headust, siis on ta hea, ja kellele on antud käia koos oma Jumalaga, on vaga.

Kas meil on rahu Jumalaga? Meil on rahu, kui oleme osaduses Temaga ja isekeskis. Jumala rõõmusõnum saab ju avalikuks Kristuses Jeesuses, kes on jätnud meile armastuse uue käsu nõnda, et me ei saa end vabandada, kui ükskõikselt või, veel hirmsam, parastavalt möödume sellest, kes on vaevatud ja koormatud. Ei ole võimalik vabandada, sest ligimese õnnetus on ka meie õnnetus, ja ei taha seda teha, sest nõnda võime eneste silmis tühiseks teha Jumala armastuse meie vastu. (Praats 2016:8)

Ja nüüd, Iisrael, mida nõuab Issand, su Jumal, sinult muud, kui et sa kardaksid Issandat, oma Jumalat, käiksid kõigil tema teedel ja armastaksid teda, ja et sa teeniksid Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest. (5Ms 10:12) Sest ustavus on see, mida ma tahan, mit-te ohver; Jumala tundmine on enam kui põletusohvrid. (Ho 6:6)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Väikeste asjadega kipub ikka nii juhtuma, et need jäävadki tegemata. Küllap on meilgi indu suuri asju korda saata, aga väikeses ustav olla – see ei ole sugugi nii innustav. Tõeline armastus, tõeline sisu aga avaldub selles, et me suudame väikestes asjades ustavad olla. Joel Luhamets

Palvetagem: Püha Jeesus! Kisu välja meie südamest kõik kurjad, kavalad mõtted ja himud. Valgusta meie südameid ja anna meile tõtt, et oleksime Sinu jüngrid, kes Sa ise oled tõde. Anna meile ka usujulgust, et võiksime tõele tunnistust anda ja Sulle ustavaks jääda surmani. Friedrich Wilhelm Ederberg

* * *

MEILE ON ANTUD KÄSK ARMASTADA.

Kolmapäev – 18. september

Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündi-nud Jumalast ja tunneb Jumalat. 1Jh 4:7

Kerge on teisele ütelda: “Ma armastan sind.” Aga elada nii, et teine mõistab sõnadeta “Ta armastab mind”, on raske. Kindlasti oleme seda elus kogenud, aga just sellisel armastusel, mida tunneme poolelt sõnalt, on tõeline väärtus ja jõud. Seda kohtame elus nii harva. Sageli on ilusate sõnade taga peidus omakasu ja himu.

Kuidas ära tunda tõelist taevalikku armastust? Apostel Paulus kirjutab armastusest: “Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust, ta ei ole kade, armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis, ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha, ta ei rõõmutse üle-kohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega, tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik” (1Kr 13:4-7). Me tunneme armastust just sellises ohverdavas armastuses.

Tõeline armastus on vajaduse korral valmis tooma mistahes ohvrit. Jeesus kõneleb oma jüng-ritele loo halastajast samaarlasest, kes läks appi hättasattunud teelisele ja ütleb Mäejutluses: “Ar-mastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma Isa lap-siks, kes taevas on” (Mt 5:44). Need õpetussõnad sisaldavad näiteid, millist ohvrit võib tuua armas-tus. Meie elu seab iga päev uusi olukordi ja võimalusi armastusele. Seda kanda jõuame vaid Jumala abiga. Tema on armastus, kes on armastanud meid ja selle avalikuks teinud oma ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse läbi.

“Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et tema meid on armastanud ja on läkitanud oma poja lepituseks meie pattude eest” (1Jh 4:10). Ei ole nii, et meie suur armastus on äratanud Jumala, kes on pidanud loovutama oma Poja, vaid vastupidi. Jumal on meid armastanud, Ta on loonud inimese ja kinkinud kõik kauni meie ümber, kuid inimene on vastanud headusele kurjusega. Meis endis on väga vähe armastust. Jumal on pikameelne, Ta annab inimesele uue võimaluse ennast parandada. Ta saadab apostel Johannese kaudu meile sõna, et Ta armastab meid ja kes armastab Teda, see armastab ka oma ligimest. See inimene on Jumalast uuesti sündinud Püha Vaimu kaudu ja ta tunneb Jumalat. (Salumets 2004:8)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Armastus on Jumala enese astumine inimesse. Inimene saab selleks niipalju ära teha, et hoiab ukse lahti ja ajab koli ja risu eest välja: teeb Jumalale ruumi oma südames. Seda nimetatakse uuestisündimiseks, kui Jumal asub inimesse elama. Karl Raudsepp

Palvetagem: Su oma, Issand, on mu süda, Sa minu vara ja mu võit; mu eest Sa kandsid sur-mahäda, et mulle tõuseks elu koit. Sa maksid minu võla ära, mu hinge õnn ja kallim sära! Gerhard Tersteegen

* * *

JEESUSE KULDREEGEL

Neljapäev – 19. september

Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! Mt 7:12

Maailmas, kus õigust armastatakse, on suhtlemise aluseks põhimõte: kuidas sina mulle, nõnda mina sulle. Inimene seab oma käitumise aluseks teise inimese käitumise. Oled sina mu vastu hea, püüan ka mina sinu vastu hea olla. Oled sa okkaline, siis saad peagi tundma, et minulgi on okkad. Veelgi teravamad ja pikemad kui sinul!

Jeesus ei anna omadele õigust nõnda käituda. Ristiinimese eeskujuks ei ole mitte teine inime-ne, vaid meie Õnnistegija Jeesus Kristus! Kuidas käitub Jumal sinuga? Mitte nõnda nagu sina Te-maga. Kui Jumal suhtuks inimesse nõnda nagu meie Temasse, siis ei antaks ühelegi meist eluvõi-malust! Jumal suhtub inimesesse, ka sinusse, mitte inimliku õiguse järele, vaid jumaliku armastuse-ga. Jumala armastus ei ole jõuetu ja pime. Jumala armastus on väga jõuline ja aktiivne. Jumala ar-mastus on patust päästev armastus. See näitab igale inimesele tema vigu, tema süüd ja pattu.

Ometi ei ole Jumalal hea meel patuse surmast. Ta tahab, et patune meelt parandaks ja pääseks. Ta võtab inimesel käest kinni ja viib ta hukatusest välja, muidugi juhul, kui inimene Jumalale vastu ei pane. Ja pealegi teeb Ta seda suure kannatlikkuse ja halastusega. Just niisugust armastust seab Ju-mal oma rahvale eeskujuks. Nõnda nagu Jumal on Jeesuses minusse suhtunud, nõnda tohin ma suh-tuda kaasinimestesse. Jeesus ütleb: Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid. Kui sa soovid, et kaasinimene suhtuks sinusse sama ar-mastuse ja kannatlikkusega, nagu Jeesus on sinusse suhtunud, siis palu, et sa suudaksid samaga vas-tata ega ootaks algatust teiselt, sest see peab sinust endast lähtuma. Siis sa märkad, et igal inimesel, ka sinul, on oma koht. Koht, kuhu Jeesus on sind asetanud, pole sugugi kitsas, vaid sama avar nagu Jeesuse kannatlikkus ja armastus sinu vastu. (Soosaar 1996:225j)

Mida sa ise vihkad, seda ära tee kellelegi! (Tb 4:15) Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile! (Lk 6:31)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Me muretseme inimese, mitte massi pärast. Otsime üles need, kellega Kristus end samastas, kui ta ütles: “Ma olin näljane”, “ma olin haige”. See, kes vae-suse probleemi mõistusepäraselt tunnetab, ei ole tegelikult midagi mõistnud. Ema Theresa

Palvetagem: Halastaja Õnnistegija! Sa ootad meilt ka tegusid. Sa tahad näha neid vilju, mis tunnistavad meie usust ja milles on nähtavaks saanud jüngri ülesanne. Aita meil siis ära tunda ligi-mene, enamgi veel – olgu kõik inimesed meie ligimesed. Me kõik vajame ju Sinu halastust, mis teostub tähelepanemise, mõistmise ja aitamise kaudu. Ole ise meie eeskujuks, Jeesus Kristus, et võiksime käia Sinu järel. Ove Sander.

* * *

HALASTUS ILMNEB KA LAENUKS ANDMISEL

Reede – 20. september

Õnnis on mees, kes on armuline ja annab laenuks, kes oma asju ajab õigluses. Ps 112:5

Hea tahe, mis ei muutu heateoks, kaob. Selles pole õndsust endale ega teistele. Head tunded muutugu teoks.

Laenuandmine, millest siin räägitakse, on üsna tõsine küsimus. Igas ühiskonnas leidub neid, kes on sattunud ajutiselt majanduslikesse raskustesse. Teiste kohus on neid aidata. Kõige tavalisem tee selleks on laenuandmine. Leidub aga neidki, kes oma ligimeste heatahtlikkust kurjasti kasuta-vad. Nad kulutavad laenatud raha ebaotstarbekalt või kergemeelselt. Seda on vaja katta uute laenu-dega. Nii satuvad nad aina suurematesse võlgadesse. Nad on valmis laenuandja majandust laostama. Leidub neidki, kes ei jäta ainult võlga tasumata, vaid nimetavad laenuandjat südametuks inimeseks, kui see oma võlga tahab tagasi saada. See võib mõjuda laenuandja iseloomule halvasti. Ta võib muutuda kibestunuks ja kitsikäeliseks.

Nagu näeme, on laenu andmisel ka oma ohtlikud küljed laenuandja majandusele ja iseloomu-le. Kas sellepärast Taavet ei ütlegi, et õige “ei kõigu iialgi” (Ps 112:6). Tõeliselt õiglane inimene peab niisugustele proovidele vastu. (Tärk 2014:523j)

Kogu päeva on ta armuline ja laenab välja ja ta järeltulev põlv on õnnistuseks. (Ps 37:26)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Teenimine on ennekõike õnnistuse saamine neilt, keda me teenime. Mida kujutab enesest õnnistus? See on hetkeline võimalus Jumalat näha. Me näeme Juma-lat Jeesuse kaudu, ja Jeesuse nägu on kõigis neis, kes meie hoolitsust vajavad. Henri Nouwen

Palvetagem: Sina, Issand, lood valguse pimedusse, rõõmu kurbusesse, lohutuse maharõhu-tuile, selguse eksinuile, elu nõrkadele. Loo valgus ka minu päeva algusse. Sinu Sõna on valgus. Räägi mulle. Sinu tõde on elu. Jörg Zink

* * *

ARMASTUSEST JUMALA JA INIMESTE VASTU

Laupäev – 21. september

Apostel ja evangelist Matteuse päev ehk madisepäev

Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime. 1Jh 4:9

Kristuse Sündimise imeline püha tuletab meile meelde vajadust kõrvalekaldumatult järgida Kristust, kes tuli selleks, et meil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti (Jh 10:10) ja kes Ise on ainus õige tee ja vääramatu tõde ja tõeline elu (Jh 14:6). Ning ärgu hirmutagu meid paratamatult ettetule-vad raskused ega murdku meid meile osaks langevad katsumused, sest Jumal on meiega! Jumal on meiega, ning meie elust kaob hirm. Jumal on meiega, ja me leiame hingerahu ja rõõmu. Jumal on meiega, ja me käime oma maist rännakut kindla lootusega Tema peale.

Käies Kristuse järel, läheb inimene selle maailma stiihiatega vastuvoolu. Ta ei alistu ettetule-vatele kiusatustele ning otsustavalt lõhub sellel teel ees seisvad patu vaheseinad. Sest justnimelt patt eemaldab meid Jumalast ja teeb meie elu tõeliselt kibedaks. Justnimelt patt varjab meie eest jumali-ku armastuse valguse ning viskab meid mitmesugustesse hädadesse ja teeb kalgiks meie südame teiste inimeste suhtes. Pattu saab võita aga üksnes Püha Vaimu armu abil, mida meile antakse Kiriku kaudu. Kui me võtame vastu Jumala väe, siis see kujundab ümber meie sisemaailma ning aitab meil vastavalt Issanda tahtele kujundada ümber ka välist maailma. Ning seetõttu need, kes ühel või teisel viisil kirikuühtsusest välja langevad, kaotavad võime kanda tõeliselt head vilja otsekui ärakuivavad puud.

Kiitkem ja ülistagem meie Päästjat ja Issandat, kes oma suure inimesearmastuse pärast soovis tulla maailma. Sarnaselt piibellike Hommikumaa tarkadega toogem Jumal-lapsukesele Kristusele oma kingitused: kulla asemel oma siira armastuse, viiruki asemel tulise palve, mürri asemel hea ja hooliva suhtumise ligimestesse. (Kirillus 2015/2016)

Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja tema kuningriigi üle, et seda kinnitada ja toetada kohtu ja õigusega, sellest ajast ja igavesti. Vägede Issanda püha viha teeb seda. (Js 9:6) Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. (Jh 3:16) Kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitus-sõna. (2Kr 5:19)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kes paneb sind püstipäi käima keset orjalikult silmili lan-genuid? Tema, Jeesus, kes ise astus vastuvoolu ka siis, kui see vool Teda lämmatada otsustas. Aga ei ole ju lämmatanud. Eenok Haamer

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sina kutsusid Matteuse tollipunktist oma apostliks ja evangeeliumi kirjutajaks. Valgusta meie südameid oma Püha Vaimuga, et me oma patud maha jätaksime, kõigile rikkuse kiusatustele vastu seisaksime ja loobuksime omakasu taotlemisest. Aita meil järgida Sinu Poega Jeesust Kristust, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

* * *

Kasutatud allikad

• Kiir, Avo 2018. Jutlus: Kõige esimene käsk. – Meie Kirik, 25.08.2018: http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/707-jutlus-koige-esimene-kaesk
• Kirillus, Moskva ja kogu Venemaa patriarh 2015/2016. Jõululäkitus ülemhingekarjastele, hingekarjastele, diakonitele, mungaelupidajatele ja kõigile Vene Õigeusu Kiriku ustavatele lastele. Moskva: https://mospat.ru/wp-content/uploads/2016/01/est.pdf?x43367
• Kirja, Margus 2002. Võrdusmärk enese ja teiste vahel. – Eesti Kirik, 21.08.2002
• Macdonald, Fergus 2011. Jumal, millega sa end kaitsed? (Psalm 74). Piiblivõti. Avatud Piibli Ühing, 18.12.2011: http://www.avatudpiibel.ee/piiblivoti/2011/12/18
• Praats, Allan 2016. Et sa teeksid, mis on õige. – Eesti Kirik, 17.08.2016
• Salumets, Üllar 2004. Meile on antud käsk armastada. – Eesti Kirik, 01.09.2004
• Soom, Kaido 2013. Meie ligimene. – Eesti Kirik, 21.08.2013
• Soosaar, Albert 1996. Usk – lootus – armastus. [Postill]. Tallinn: Logos
• Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos

Koostas Indrek Lundava.

September 2019