Diakooniateoloogia

Diakoonia  – tegudeks saanud usk

Küünlad kirikusDiakoonilisus  on tegudes väljenduv usuline hoiak, mis iseloomustab kirikut…Tegudeta ei ole diakooniat. Tegudeta ei ole ka kirikut, sest kogu eneserealisatsioon on kirikus teisele – Jumalale, inimesele, keskkonnale – suunatud. Igasugune enesearendus, mida ei põhistata teiste kaudu, on põhimõtteliselt ebakiriklik. Enese arendamata jätmine on aga laialt levinud ja evangeeliumist leitav  talentide mahamatmise lugu. See on oma kutsumise salgamise lugu. Ka kirik on vaid vahend, sirutumine teise –  Jumala ja inimese poole. Olgu siis liturgia – mis on ju teenistus, teenimine – või diakoonia – mis on põhimõtteliselt sedasama – kaudu ja vormis. Samasuguses sirutumises oleme kõik…

Jumal? Aga Jumal ei ole meie jaoks probleem ega küsimus, universumisse situatsioone looma heidetuina näeme temas meie lätet, algsituatsiooni. Küll aga usume Teda küsivat küsimusi meilt, ootavat probleemilahendusi meilt. Tema peamine küsimus meile on esitatud meid ümbritsevana: meie asi on Talle vastata ja mitte ainuüksi  verbaalselt vaid esmalt eksistentsiaalselt ja tegudega. Sellega, mida me enestest ja teistest ja tervikust teeme.

Kas see tähendab uskmatust? Lootusetust? Ei mingil juhul. Kogu diakoonia on usutegude maailm, situatsioon, aegruum, mida täidame uue looduga. Hing on õhevil ja võbelev seistes lootusrikka tuleviku lävel. Kaasloojate vastutus on imeliselt suur, sest meie loodu peab olema tarvitatav ka mudelina teiste kaasloojate jaoks. Aga selle universaalsuse konkretiseerib iga kogudus ise, sest nii nagu usk on õige ainult alati uuenevana, nii on ka elu õige vaid igakordse vaba otsuse ja selle teostuse puhul.“

Väljavõte Peeteli koguduse õpetaja ja EELK diakooniatalituse juhataja Avo Üprus kirjutisest Orienteeritus teisele ehk diakoonia on positiivsete muutuste keel – 28.04.2011.

Diakoonia missiooon
Diakoonias ehk kristlikus teenimises realiseerub kristlikust usust lähtuv ligimesearmastus, mis avaldub kiriku, koguduse ja üksikkristlase elus ning saab organiseeritud väljenduse diakooniatöös. Diakooniatöö võtab arvesse inimese kui terviku: tema hingelised, vaimsed, kehalised ja ainelised vajadused.

Diakoonia kiriku ülesandena
Diakoonia on Kristuses ilmutatud ligioleva ja saabuva jumalariigi mõju. Oma Pojas Jeesuses Kristuses on Jumal tulnud inimesele väga lähedale, on teda teeninud oma inimesekssaamise, elu, surma ja ülestõusmise läbi. See, et Jumal oma armastusega teenib inimest, on koguduse alus ja tunnus, ja see on ühtlasi ka kristliku armastuse ning diakoonia lähtekohaks. Elav Issand toimib inimeste keskel oma ihu ehk koguduse kaudu. Kogudus tunnistab Kristuses ilmutatud päästet lepitussõna kuulutamise ja inimeste teenimisega. Avaralt tõlgendades võib kogu kiriku tegevust iseloomustada sõnaga „teenimine”. Kirik on läkitatud teenima rahvaid ja üksikinimesi nende ajalikuks ja igaveseks päästmiseks.

Teenimist, mis keskendub inimese aitamisele eelkõige tema elu kriisiolukordades, nimetatakse diakooniaks. See hõlmab inimese aitamist ka siis, kui ta kannatab ülekohtu, alanduse ja vägivalla all. Kui kriis jätkub, peab jätkuma ka abi. Sellest tulenevad diakoonia korraldamise vormid. Kirik peab kandma hoolt selle eest, et kogudused oleksid teadlikud oma diakoonilisest ülesandest ja muudaksid selle oma tegevuse orgaaniliseks osaks. Ainult siis, kui kirik seda ülesannet tõsiselt võtab, võib oodata ühiskonna lugupidamist nii diakoonia kui ka kiriku enese vastu.

Diakoonia ei ole suunatud üksnes usklikele, vaid nii lähedal- kui kaugelolijaile, st kõigile inimestele. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu” (Jh 3:16).

 

DIAKOONIA LÄHTEKOHAD

Diakoonia lähtekohad Piiblis, teoloogias ja kiriku elus

Sõna „diakoonia” on tulnud kreeka keelest ja tähendab teenimist. Sõnad diakonos ja diakonia esinevad Uues Testamendis nt Mt 20:26; Mk 9:35, Ap 6:1.4; Ap 20:24; Rm 12:7-8, Rm 15:31, 1Kr 12:5; 2Kr 4:1; 2Kr 11:15; Kl 4:17 jne.

Niisiis tähendab sõna „diakoonia” isiklikku teenimist konkreetsetes eluolukordades. Tähendamissõnas halastajast samaarlasest arvustas Jeesus umbmäärast ligimesearmastuse õpetust, mis ei vii praktiliste otsuste ja tegudeni. Tõeline teenimine tähendab loobumist ning valmisolekut kannatusteks ja ohvriteks. Sellise teenimise jõuallikaks on Kristuse elu ja lunastus.

Diakooniat võib kirjeldada kaheksa tunnuse abil, millest esimesed kolm määratlevad Jumala ja inimese vahelist suhet ja ülejäänud diakoonia ilmnemist inimsuhetes.

  1. Diakoonia on Jumala halastav armastus.
    Diakoonia jõu allikaks on Kristuses ilmnev Jumala armastus, mis on avalikuks saanud Jeesuse elus ja tegevuses, eriti aga Tema kannatuses ja surmas. Jumala arm avaldub meie valmisolekus anda ja teenida (2Kr 8:1-4).
  1. Diakoonia on Kristuse evangeeliumi tunnistamine (2Kr 9:12-13).
    Tõeline Kristuse tunnistamine ei piirdu sõnaga. Diakoonia on usu nähtav vorm. Usk inkarneerub armastustegudena ja ligimese koormate kandmisena.
  1. Diakoonia on Jumalale antud tänu.
    Paulus kõneleb (2Kr 8:2) makedoonlaste rõõmust olla vaesuseski hädalistele abiks. Luther on öelnud: „…vaata, nõnda saab usust armastus ja rõõm Jumalas, ja armastusest rõõmus aldis meel, mis ilma pikemata teenib ligimest tänust või tänamatusest hoolimata.” Meie tänulikkus Jumala vastu muutub ligimese teenimiseks.
  1. Diakoonia on ühendusse astumine (2Kr 9:13).
    Ühendus ligimesega on enam kui vaid heade soovituste jagamine – see on osalemine ligimese elus (Jk 2:5-16; Ap 2:42-46). Teenimine võib ühendada eri rahvusi ja uskkondi.
  1. Diakoonia on andmine.
    Luther on öelnud: „Sinu omand ei kuulu sinule, vaid sind on pandud selle hoidjaks, et jagaksid neile, kes on puuduses.”
  1. Diakoonia on inimväärikuse kaitsmine.
    Jeesus osutas erilist armastust neile, kes olid abitud, tõrjutud, rõhutud (Jh 5:1-14, 8:1-11) ja ühiskonnast välja tõugatud (Lk 17:11-19). Kristlikus koguduses pole mõeldav inimese tõrjumine rahvuse, rassi, keele või muu eripära tõttu. Inimväärikuse kaitsmine tähendab muu hulgas ka selliste seadusandlike struktuuride loomist, mis hoiavad ära üksikisiku või inimrühma ärakasutamise või nende õiguste piiramise.
  1. Diakoonia on tunnistamine (Ap 2:47)
    Armastustegude primaarne eesmärk ei ole inimese kutsumine meeleparandusele, aga ometi on koguduse diakooniline elu võimas tunnistus Kristusest. See on usu tõeks elamine argipäevas.
  1. Diakoonia on koguduse eluviis.
    Usk, mis on nähtamatu, saab nähtavaks armastuses. Kristlasele pole tegutsemiseks tarvis muud ajendit kui ligimese häda ja see, et „Kristuse armastus sunnib meid” (2Kr 5:14-15).

Diakoonia strateegilised lähtekohad

  1. Diakoonia lähtekohaks on Jumala armastus, mis avaldub usus ja ligimesearmastuses. Diakoonia on usu nähtav avaldus.
  1. Kristlik kirik kui usklike kogukond on oma olemuselt diakooniline. Nii nagu Jeesus tuli maailma, et teenida, mitte olla teenitud, nii on ka kirik ja kristlased tema järgijatena kutsutud teenima, st esindama diakoonilist eluviisi. Diakoonia on üks kiriku põhiülesannetest.
  1. Diakoonia algab altari juurest. Altarisakramendis ehk armulauas realiseerub armastuse ühtsus. Kogudus läkitatakse altari juurest teenima. Diakoonia omalt poolt peab vahendama argipäeva tõelisust koguduse jumalateenistuslikku ja palveellu ning muusse tegevusse.
  1. Diakoonilisele eluviisile on iseloomulik vastutustundlikkus, hoolimine ja hoolitsemine. See tähendab kaasinimese kõrvale asumist, ligiolu ja kuulamist, rõõmu ja kurbuse jagamist, julgustamist ja toetamist.
  1. Vastutus diakoonia rakendamise eest on kogu kirikul ja igal kristlasel, kuid eriline vastutus selle eest on diakooniatööl. Diakooniatöö praktika ja meetodid muutuvad ajas ja ruumis vastavalt vajadustele. Iga kogudus peab kandma oma diakoonilist vastutust, tehes seda lähtuvalt oma ressurssidest.
  1. Diakooniatöös lähenetakse inimesele terviklikult, võttes arvesse tema vaimseid, hingelisi, materiaalseid ja sotsiaalseid vajadusi ning austades tema isiksust. Raskustesse sattunut ei tohi kunagi vaadelda abi osutamise passiivse objektina, vaid teda tuleb toetada, nii et ta elaks oma elu vastutustundlikult ja iseseisvana. Inimese probleemset olukorda või muud nõrkust ei tohi mingil viisil ära kasutada ja tema usulised või muud veendumused ei või olla takistuseks abi saamisel.
  1. Kirik, kogudused ja kiriklikud organisatsioonid rakendavad diakooniat ellu dialoogis ja vajadusel koostöös avalike ja eraorganisatsioonidega. Diakooniatöö ei konkureeri nendega, vaid lähtub oma tegevuses omadest põhimõtetest ja väärtustest.
  1. Diakoonia peab osalema väärtushinnanguid puudutavas ühiskondlikus diskussioonis, tõstes esile probleemide põhjuseid. Oma prohvetliku funktsiooni tõttu peab kirik diakoonia kaudu ilmalikule võimule meelde tuletama õigluse elluviimist ja inimväärikuse austamist ning tegema nähtavaks ühiskondlikud struktuurid, mis neid ohustavad. Diakoonia peab tegema kuuldavaks nõrkade, tõrjutute ja unustatute hääle.
  1. Diakooniale spetsialiseerunud organisatsioonid pakuvad enamasti sotsiaal- ja/või tervishoiuteenust koostöös konsistooriumi või kogudustega, alludes neile või toimides iseseisvana nende kõrval.

Väljavõtteid EELK diakooniatalituse koduleheküljelt.