Päeva Sõnum Nr. 55. 15. – 21. oktoober 2017

SUURIM KÄSK

42 nädal: 15. – 21. oktoober 2017

19. pühapäev pärast nelipüha

Armastuse kaksikkäsk võtab kokku käsuõpetuse sisu. See, kes armastab Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast, täidab Seaduse korraldused. Jumala armastus sünnitab ka meis armastust. Armastus on 15kõigi Jumala käskude täitmise võti.

Meelespeetav kirjakoht: See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armas-tagu ka oma venda. 1Jh 4:21.

Salmis 1Jh 4:12 kinnitab Johannes, et kui me üksteist armastame, elab Jumal meis ning tema armastus saab meis täielikuks. Salmides 1Jh 4:17-21 pöördub ta tagasi täieliku armastuse teema juurde, kuigi ei puuduta seekord Jumala armastust meie vastu, vaid meie armastust Jumala vastu. Johannes ei osuta, et ühegi kristlase armastus võiks selles elus olla täielik ja veatu, pigem arenenud ja küps, suunatud alaliselt Jumalale.

Igasugune väide Jumala armastamisest on pettus, kui sellega ei kaasne omakasupüüdmatu, praktiline armastus vendade ja õdede vastu. Valetaja seisukoha rumalus ei ilmne ainuüksi selle ebaloogilisuses, vaid ka tõsiasjas, et armastus Jumala ja armastus oma venna vastu moodustavad tegelikult ühe käsu. Ja see on tema käsk, et me usuksime tema Poja Jeesuse Kristuse nimesse ja armastaksime üksteist, nii nagu tema meile on käsu andnud (1Jh 3:23). Seda õpetas Jeesus ise.

See oli tema, kes ühendas teksid Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus (5Ms 6:4) ja Ära tasu kätte ja ära pea viha oma rahva laste vastu, vaid armasta oma ligimest nagu iseennast! Mina olen Issand! (3Ms 19:18), kuulutades seejärel, et neis on koos kogu Seadus ja Prohvetid (Mt 22:37-40). Me ei või lahutada seda, mida Jeesus ühendas. Peale selle, kui armastame Jumalat, peame ka tema käske (1Jh 2:5; 5:3), tema käsk on aga armastada ligimest nagu iseennast.

Jeesus vastas talle: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! Armasta oma ligimest nagu iseennast! (Mt 22:37,39) Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!” (Jh 13:34) Jah, see ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armastama. (1Jh 3:11)

Palvetagem: Issand Jeesus Kristus, Sa oled meil käskinud Sind ja oma ligimest armastada ning nii kogu käsuseadust täita. Aita meil Sinu käskude järgi elada ja Sinu armastusel end juhtida lasta, kes Sa koos Isaga Püha Vaimu ühtsuses elad ja valitsed igavesest ajast igavesti. Aamen

* * *

 

KEDA SA TEGELIKULT OTSID? KAS SA OTSID TEDA KÕIGEST SÜDAMEST?

Pühapäev – 15. oktoober

Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mk 12:29-31

Markus püüab näidata Jeesuse vastastele, et igaüks võib kasu saada Jeesuse õpetusest. Üks kirjatundja oli Jeesuse vastuseid kuulanud ja vaaginud. Ta nõustub entusiastlikult vastusega, mille ta saab, ja kordab oma õppetundi viisil, mis näitab, et ta on mõttest aru sanud, ja saab vastutasuks tunnustuse Jeesuselt targa vastuse eest. Millest tal siis ikka veel puudu on? Vastus peitub võib-olla kirjakohtades Mk 10:15 ja 10:51,52, mis kutsuvad üles lapselikult, usaldavale usule.

See vestlus leiab aset kohe pärast Jeesuse tegevust templis, milles võib näha sümboolset tem-pli hävitamist. Jumala sõna teab, et kõigil põletusohvritel saab olema lõpp. Kuidas siis Jumalat vastuvõetavalt teenida? Jeesuse vastus pole uus. Iisraeli prohvetid olid sageli öelnud, et sõna kuulata on parem kui ohverdada (1Sm 15:22) ja et Jumal ootab andestamist, mitte ohvreid, Temale allumist, mitte põletusohvreid (Hs 6:6). Uues templis, mille Jeesus ehitab, on meie ihud elavad ohvrid. Me ei ela enam selle maailma normide kohaselt, vaid meie vaim on Jeesuses uueks saanud (Rm 12:1,2).

Meil kästakse Jumalat armastada ja ka Teda otsida, sõna “otsima” on meie jaoks olulisemgi kui armastus (Am 5:4; Mt 6:33). Jumala armastuse keel võidakse kergesti segi ajada sooja tundega, mis tekib Jumala pool olemisest, mis kahjuks ei too meie käitumises esile muudatust, ei mingeid ohvreid ega tõotusi teenida Teda kuni lõpuni, ei mingit kohta õiglusele ega õigele kohtlemisele. Otsimine tähendab pingutust, raskeid valikuid ja distsiplineeritud tööd eesmärgi saavutamiseks. See näitab ka, et me pole kohale jõudnud. See, kes otsib, pole veel leidnud, aga ta vaatab õiges suunas ning astub samme eesmärgi poole. Nagu see kirjatundja?

Sest käsk: “Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada”, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: “Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (Rm 13:9) Te teete hästi, kui te tõepoolest täidate kuninglikku seadust kirjasõna järgi: “Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (Jk 2:8)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: See kirjakoht võib meid ajendada läbi viima enesevaatlust: Mis on meie suurimad ambitsioonid? Milliseid samme me astume nende realiseerimiseks? Lühidalt: millises suunas me läheme?

* * *

 

MIDA AJALUGU ÕPETAB?

Esmaspäev – 16. oktoober

Anna mulle arusaamist panna tähele Su Seadust ja seda pidada kõigest südamest! Ps 119:34

On leitud, et ilma ajaloota puudub inimkonnal teadmine, kes me oleme või kuidas oleme tekkinud – sellisel juhul oleks inimkond nagu kollektiivse amneesia ohver, kes pimeduses kobades püüab leida oma identieeti. Identiteedi omamine on loomuse kujundamise üks põhilisi alustalasid ning selles vajab inimene teadmist oma juurte kohta.
Nehemja ja tema rahvas aga tundis oma minevikulugu sedavõrd hästi, et nad suutsid ilma igasuguse pingutustea seda palves tsiteerida (Ne 9:16-31). Ning kuna nad tundsid oma minevikku, suutsid nad mõista ka olevikku (Ne 9:33,37); kogedes õiglast rahulolematust neid ümbritseva olukorra suhtes. Nende lootus, et Jumal hakkab toimia lähtus Jumala pootl minevikus antud tõotuste teadmisest.

Ka meie usk lähtub sellestsamast loost, mida iisraellased oma palves tsiteerisid. Kristus ei tulnud käsuseadust ja prohveteid tühjaks tegema, vaid seda täitma (Mt 5:17). Ning sel viisil on ta ühendatud sama Nehemja ja tema rahva toimimise liiniga. Iisraeli usu “viinamarjad” on need, milles pressitakse uut jumalariigi veini. Ja mida rohkem suudame seda, oma vaimulikku pärandit, hinnata, – seda tugevamaks muutub ka meie identieet ning kristlik loomus. Ning sellessamas on ka vastu-mürk religiooni tarbimisele, mis kosub mineviku hülgamisest sündinud juurtetusest.

Sina andsid neile oma hea Vaimu, et neid targaks teha, oma mannat sa ei keelanud nende suudele ja andsid neile vett, kui neil oli janu. (Ne 9:20).

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mõtle Jumala ees mõni hetk neile inimestele ja sündmus-tele, mis on sinus kristlikku loomust kujundanud. Siis palveta, et Jumal võks tervendada sinus iga loomuse külje, mis on saanud mineviku tõttu kuidagi väänatud.

* * *

 

USKU EDASI ANDES

Teisipäev – 17. oktoober

Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! 5Ms 6:4,5

Sõnum Jumala ainukordsusest ning ühtsusest kõlab maailmas mis on täis ebajumalakummar-damist. See tunnistus, mida tuntakse ka “Shema” (hbr. k tekstis 4. salmi esimesest sõnast, mis tähen-dab “kuule!”) nime all, on kogu piibelliku usu alustalaks.

Viies meid otse inimesepoolse kohase vastuseni – selleni, kuidas meil tuleks vastata ainsale tõelisele Jumalale, kes on oma rahvaga astunud lepinguosadusse. Nii peaks väljenduma meie vas-tus: armastuses Tema vastu – kogu meie südamest, hingest ja jõust ning selles, et teeme tema teed ja tahtmise peamiseks juhtnööriks oma igapäevases suhtluses ja valikuis.

See kutse peaks meid kohustama Pühakirja õpetust jagama oma laste ning lastelastega – et ka nemad õpiksid käima Tema teedel . Seda vastutust ei saa me jätta kohaliku kiriku või koguduse, või kellegi kolmanda kanda. Sest nii meie koguduse, aga ka kogu ühiskonna heaolu sõltub sellest kui-das meie seda ülesannet täidame. Kui sul on lapsi või lapselapsi – siis kui sageli räägid sa nendega Jumalast? Ja kuidas võiksid need jagamise ja osaduse hetked muuta igapäevase elu vältimatuks ja loomulikuks osaks? See pole väljakutse mitte ainult kristlastest lapsevanematele, vaid kristlaskon-nale üldiselt – anda oma osa, et Jumala hea sõnum saaks edastatud järgmistele sugupõlvedele.
Jeesus vastas: „Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga!” (Mk 12:29,30)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Armastav Jumal hõlmab kõike seda, mida me teeme ja kes me oleme. Kõige selle pühendamine Jumalale on õige vastus Tema armastusele.

* * *

 

JUMALAT TUNDES

Kolmapäev – 18. oktoober

Evangelist Luuka päev. Luukapäev

Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust. 1Jh 2:15

Võib tekkida küsimus: kuidas saab maailma armastamise keeldu kooskõlastada väitega Juma-la armastusest maailma vastu (Jh 3:16). On kaks võimalikku seletust.

Esiteks on sõna maailm mõlemas lauseosas erisugune tähendus. Kui maailma all mõelda inimesi, tuleb maailma armastada. Pidades aga silmas kurjuse süsteemi, mis on organiseerunud saatana, mitte Jumala valitsuse all, ei tohi seda armastada. Teise võimaliku seletuse kohaselt on erinev tähendusvarjund mitte sõnal “maailm”, vaid verbil “armastama”. Ühes tekstis on tegu lunastuse püha armastusega, teises iseka osalemisarmastusega. Esimese eesmärk on patuse isikut päästa, teise eesmärk osaleda tema patus.

Antud korraldus on kompromissitu. Kristlane peab armastama Jumalat ning oma õde ja venda, mitte aga maailma. Kuna armastus ei ole kontrollimatu emotsioon, vaid tahte alaline pühendamine millelegi või kellelegi, võib seda tõepoolest ka keelata või käskida. Põhjus, miks on keelatud maail-ma armastada, on et armastus Isa vastu ja maailma armastus välistavad teineteist. Kui meid kütkes-tavad Kristust hülgava maailma seisukohad ja eesmärgid, on ilmne, et me ei armasta Isa. “Sõprus maailmaga on vaen Jumalaga” (Jk 4:4). “Keegi ei saa teenida kahte isandat” (Mt 6:24; Lk 16:13). Kui me ei saa teenida ühtaegu Jumalat ja mammonat, ei saa me ka armastada Isa ning samal ajal maailma.

Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat. (Mt 6:24)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Millisena koged end kristlasena – lapsena, noorena või elukogenuna? Millisena Jumal sind võiks näha – või soovida, et kogeksid? Küsi seda palves…

* * *

 

ARMU LÄBI ON MEIE VEAD PIGEM JALATOED KUI KOMISTUSKIVID

Neljapäev – 19. oktoober

Imelised on Sinu tunnistused, sellepärast hoiab neid minu hing. Ps 119:129

Piibel ei too esile inimeste vigu ainult selleks, et meid hoiatada, vaid ka selleks, et ilmutada, kuidas me võime oma vead andeks saada ja neist kõrgemale tõusta. Piibel paljastab tõe, et Jumal ei pigista me patu ees silmi kinni. Kristuse rist on tunnistajaks hinnale, mille Jumal maksis, et meile andeks anda enne ja pärast seda, kui meist said usklikud.

Jumala Sõna järgi elamisel on ka vägi – vägi kaitsta meid vigade tegemise eest, mis haavavad Jumalat ning teevad haiget meile endile ja teistele. Psalm 119 on pühendatud Jumalale tänuks Seaduse eest ja Taavet on selle üle tänulik.

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui palju tänulikumad peaksime olema meie, kes teame ülejäänud lugu, Kristuse lugu?

* * *

 

KAKS TEED, KAKS SAATUST JA ÜKS VALIK

Reede – 20. oktoober

Õndsad on need, kes peavad Tema tunnistusi ja nõuavad Teda kõigest südamest, kes ei tee ka ülekohut, vaid käivad Tema teedel! Ps 119:2,3

Selles psalmist peegelduv Jumala Sõna valgus on rahulik ja selge, kahtlusi ja peenutsemist pole; kõik on must-valge. Jumalale pühendatud elu keskseks väljenduseks on Jumala Seaduse armastamine. See on, mis teeb ühe inimese tõeliselt õnnistatuks ja õnnelikuks.

Võimalik, et psalmi kasutati selleks, et noori õigele teele juhtida. Psalmide toimetaja teab, et selles raamatus on palju kurbi laule – kui õiglased kannatavad ja õelate käsi käib hästi ning lahen-dust ei paista. Kuid selle vastandlikkusega me alustame – ja ka lõpetame (Jh 3:15). Loti käekäik (1Ms 13-19) kirjeldab valikut, mille tagajärjed on kohutavad. Kuid Taavet julgustab meid tähele-panelikult, tahtlikult ja jätkuvalt mõtlema Jumalale, meie Loojale ja Tema järgimisele.

Ka sinu sulasele on need hoiatuseks, nende pidamine toob suure palga. (Ps 19:12) Siis otsisid juudid veel enam võimalust teda tappa, sellepärast et ta oli lisaks hingamispäeva rikkumisele nime-tanud Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumalaga võrdseks. (Jh 5:18)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kas sinu raha, abielu, karjäärivalikud ja ambitsioonid peegeldavad seda, kus su rõõm tõeliselt peitub? On su igapäevane usuelu täidetud rõõmuga?

* * *

  

“KURJUSE KOLMAINSUS” – MADALAD IHAD, PSEUDOVÄÄRTUSED JA EGOISM

Laupäev – 21. oktoober

Kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus -, ei ole Isast, vaid maailmast. Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti. 1Jh 2:16,17

Esimene omadus – lihahimu – kirjeldab langenud, patuse olemuse ihasid. Nende kohta võib öelda, et need on maailmas, kuna kuradi valitsetud maailmas on ihadel vaba voli. On tähelepanu-väärne, et Johannes mainib kolmes salmis (1Jh 2:14-16) maailma, ihasid (himu) ja kuradit.

Näib, et silmahimu ei osutata seesmistele kiusatustele, vaid kiusatustele, mis ründavad meid väljastpoolt, silmade kaudu. Tegu on kaduvusega olla kütkestatud asjade välisest hiilgusest, uurima-ta samal ajal nende tõelist väärtust. Ilmsed näited on keelatud vili, mis tegi Eeva “silmale himu” (1Ms 3:6), Aakani himukas pilk “kaunile Sineari kuuele” saagi hulgas (Jos 7:21) ning Taaveti ihaldav pilk end pesevale Betsebale (2Sm 11:2). Siia kuulub ka iluarmastus, mis on lahutatud headusearmastusest.

Sõnaga elukõrkus osutakse kiitlejale (Rm 1:30; 2Tm 3:2; Jk 4:16), enesega rahulolevale, pretensioonikale uhkeldajale, kes püüab oma olematu tähtsusega avaldada muljet igaühele, keda ta kohtab. Ta kiitleb sellest, mis tal on ja mida ta teeb. Tema kõrkus on seotud välisega, olgu see rikkus, seisukoht või riietus; tegu on pretensioonika uhkeldamisega, sooviga silma paista või teised varju jätta luksusliku eluviisiga.
Need kolm omadust võib kokkuvõtta, kui kaks himu pluss kiitlemine – kaks rikutuse vormi, mis pärinevad meie vajadustest ja üks, mis pärineb meie omandist: ebapüha iha asjade järele, mida meil pole, ning ebapüha uhkus asjade üle, mis meil on.

Kristlaste ees seisab täna valik Jumala ja maailma vahel, konkreetsemalt maailma ihaldamise ja Jumala tahte täitmise vahel. Kuuletuksime meelsamini korraldusele “ärge armastage maailma”, kui peaksime meeles, et samal ajal kui maailm koos oma himudega on ajutised, on Jumala tahe ning selle täitjad igavesed (vrd 2Kr 4:18).
Hääl ütleb: “Kuuluta!” Ja teine kostab: “Mida ma pean kuulutama?” “Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal. Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti.” (Js 40:6,8) Sest praeguse maailma pale on möödumas. (1Kr 7:31)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Palu, et Jumal võiks avardada su arusaamist, lisades valmisolekut ja igatsust teenida mistahes rollis Tema seda kõige paremaks peab.

* * *

PIIBLIKURSUS

“PIIBLI PÕHIMÕISTEID”

“Piibel, pühalikult Pühakirja nime kandev raamat, on praegugi paljude rahvaste vaimuilma kujundaja. Tema sisu on sügavamalt vaadates pärit igavikust ja aegades läbi- ja üleulatuva Sõna. See on igavene niikaua, kui Jumala loodud ja kujundatud maailm kestab ja inimene eneses kannab kustumatud igatsust osaduse järele Jumalaga.” Johan Kõpp

IV. PALVE.
Palve tähtsus?

Kogu Pühakiri tunnistab palve tähtsust. Esimese Moosese raamatust kuni Ilmutus raamatuni juhitakse meie tähelepanu sellele, et inimesed hüüdsid Jumala poole ja Jumal tegi nende palve peale imet – päästis nad vaenlaste käest, andis võidu sõjas, äratas surnud üles ja tegi võimatud asjad võimalikuks.
1. Meid on kästud alati palvetada. Kl 4:2; 1Ts 5:17
2. Palvet järele jätta on patt. 1Sm 12:23
3. Apostlitele oli palvetamine tähtsamaks asjaks. Ap 6:4
4. Palumine on Jumalast määratud abinõu, mille kaudu me saame õnnistust, mis Jumalal on meie jaoks. 1Jh 5:14,15; Mt 7:7-11
5. Meil on sellepärast puudus, et me ei palu. Jk 4:2
6. Vaimne ja ajaline õnnistus antakse meile palve vastusena. Ef 3:14-19; 1Aj 4:10