Laulatus
Laulatus
on talitus, kus mees ja naine Jumala nimel sõlmivad omavahel kristliku abielulepingu, millega pruutpaar seob ennast jäädavaks ja lahutamatuks kooseluks.
Vaimulik on seejuures kirikupoolne tunnistaja ja lepingu seaduslikkuse kinnitaja. Laulatus on loomulikult ka eestpalve- ja õnnistustalitus, millega pruutpaar ja pulmarahvas palub abielutõotuse täitmiseks Jumala õnnistust. Abiellumisega teadvustab pruutpaar oma sugulastele ja kogu ühiskonnale, et nad tahavad elada koos, jagada rõõme ja kannatusi, üksteise ja oma laste eest võrdselt vastutada.
Tänapäeval moodiläinud nn vabaabielu on kristlastele sobimatu kooseluvorm. Viimasel ajal on laulatuste arv taas kasvanud. Paljud abielupaarid, kes on juba aastaid koos elanud, on soovinud kogudusega liitumise järel ka oma abielu laulatamist. Vahel on laulatus toimunud isegi seoses hõbepulmaga.
Laulatustalitus
Loomulik on see, et pulmad peetakse laulatusega ja registreerimisega ühel päeval. EELKs laulatatakse koguduse täisõiguslikke liikmeid, seega peavad tulevased abikaasad olema ristitud ja leeris käinud. Samuti on laulatuse eelduseks abielu riiklik registreerimine, mida saab läbi viia ka koguduse õpetaja Ove Sander. Erinevatesse konfessioonidesse kuuluvate inimeste laulatamisel eeldatakse, et nad on oma koguduse täisõiguslikud liikmed.
Pruutpaar lepib õpetajaga kokku laulatuse üksikasjad, soovi korral valib ka laulud ja muu muusika. Laulatusele võib eelneda eraldi kihlus, millega pruutpaar annab avalikult teada oma abiellumise soovist. Kihlust saab ka abiellumisplaanide luhtumisel tühistada. Enne laulatamist on tavaks jumalateenistusel kogudusele laulatusesoovijatest teatada. Kui abielusid sõlmiti ainult kirikus, siis toimis avalik pruutpaaride kuulutamine kui kontrollimehhanism: kas peigmees ja pruut võivad abielluda või on selleks takistusi. Tänapäeval kannab kuulutamine pigem eesmärki kutsuda kogudust palvetama abiellujate eest. Abiellujad kutsutakse osa võtma armulauast.
Laulatustalituse alguses on sõnaosa palve, piiblilugemise ja kõnega. Siis küsib õpetaja nii peigmehelt kui ka pruudilt, kas nad tahavad võtta oma väljavalitut kristlikuks abikaasaks ning tõotavad teda armastada ja austada nii headel kui ka halbadel päevadel kuni elu lõpuni. Jah-vastuse järel pühitsetakse sõrmused ja pannakse abikaasadele sõrme. Nagu ring on lõputu, sümboliseerib sõrmus armastuse ja lepingu kestvust.
Abikaasad võivad ütelda sõrmuste vahetamisega ühenduses abielutõotuse: “(nimi), Jumala palge ees võtan ma sind oma abikaasaks ning tahan sind armastada ja austada nii headel kui ka halbadel päevadel, kuni elu lõpuni. Kanna seda sõrmust minu armastuse ning truuduse märgina. Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.”
Õpetaja ütleb laulatussõnad ja õnnistab abielupaari. Talitus lõpeb lõpupalve, Meie Isa palve, õnnistamise ja lauluga.
Lilled ja õnnitlused antakse pärast laulatust kirikus või kiriku ees. Pulmarahva võib kutsuda otse laulatusele ja registreerimisest võtavad osa ainult pruutpaar oma lähemate sugulaste ja sõpradega.
Laulatuseks palume kokku leppida õp. Marek Alveusega: marek.alveus@eelk.ee, 5092243