Nõmme Rahu Kirik

NRKIRIK_DSC_0081

Kiriku ajaloost

Leho Lõhmus

Saamaks üle tekkinud seisakust Nõmme arengus otsustas Nikolai von Glehn siin tööstust arendada, kindlustamaks sellega inimeste hõivatust kohapeal. Kuid… olles küll ise õppinud majandust, oli ta sealjuures väga ebapraktiline kõrge fantaasialennuga mees. Nii nägi ta oma vaimusilmis isegi Nõmme sadamat, laevad pidid kanalit mööda Kopli lahest otse Mustamäe nõlva alla sõitma. Esimese etapina asus ta 1902. aastal realiseerima aga plaani, mille nimeks “Nõmme tööstus”. Nii püstitati ka kaks valukuuri-metallitöökoda ning asutas muidki „tööstusi“. Kõigi nende ettevõtete iga oli paraku lühike. Valukuurid praktiliselt tööle ei hakanudki – kogu raha kulus ühe kelmi muretsetud vanadele seadmetele, mis osutusid aga töökõlbmatuteks. Legendi järgi olevat seal remonditud vaid üks Jälgimäe mõisa ader ja siis saigi „võhm“ otsa.

Hooned jäid tühjaks, kuid mitte kauaks. Ühes neist hakkas 1904. aasta sügisel vennastekoguduse palvetunde pidama endine Haabersti kooliõpetaja Juhan Tasson. Mõni kuu hiljem, 1905. aasta alguses algasid samas regulaarsed teenistused ka evangeeliumi luteri usu kombe järgi Keila kiriku konvendi korraldusel. Neid korraldas kord kuus abiõpetaja Ralph zur Mühlen. 1906. aastal sai Keila õpetajaks Jakob Kukk ning abiõpetaja koht kaotati. Järgneva kümnendi (1906-1916) pidas siin kord kuus jumalateenistusi Tallinna Jaani koguduse õpetaja William Grohman.  Kõik teised teenistused ja palvetunnid peeti aga  vennastekoguduse jutlustajate poolt. Lisaks juba mainitud Juhan Tassonile teenis siin  Jakob Rosenvald. J. Rosenvaldi juhtimisel hakati 1913. aastal ka kirikuhoonet korrastama. Seest kõrvaldati postide rida, endine tööstushoone hakkas üha enam kiriku või kabeli ilmet võtma. Sõlmiti oreliehitus leping Jakob Saarmanniga. Orel pidi maksma minema 1050 rubla kui algav sõda ei lubanud seda projekti realiseerida.

Samal aastal annetas Manfred von Glehn, kes 1909. aastal sõlmitud kinkelepinguga oli saanud Jälgimäe mõisa omanikuks, hoone ja seda ümbritsenud maa kogudusele. Kinkeleping, mis seniajani kiriku seinal ripub, kõlab tõlkes järgmiselt:

„Sellega kinnitan mina, Tallinna kreisis asuva Jälgimäe mõisa omanik Manfred Nikolai poeg von Glehn, et annan evangeelse luteri usu kogudusele tasuta Nõmme suvituskohast tüki mõisamaad, mitte rohkem kui tuhat kakssada (1200) ruutsülda, raudtee ja Pärnu postimaantee vahel kohas, kus asub praegu ajutine palvemaja, ja maa selle ümber, ning kohustun kiriku konvendi esimesel nõudmisel alla kirjutama vormikohase kinkeakti selle maa peale kusjuures kõik sellega kaasnevad kulud jäävad omandaja kanda.

Tallinnas juunikuu 21. päeval 1913. aastal.

Manfred Nikolai poeg von Glehn.

  1. Manfred von Glehni kinkeakt 21. mai 1923

Tegelikult läks veel tükk aega kuni krunt koguduse omaks sai.  Alles 29. detsembril 1927 kinnitati see maatükk rahukoguduse nimele Tallinn-Haapsalu Rahukogu kinnistusjaoskonnas. Sellele eelnes kinnitus Manfred von Glehni päranditombu hooldajalt Siegfried Bremenilt ning Nõmme vaestelastekohtu heakskiit samal aastal.

Aga mingem ajas jälle tagasi. 1917. aastal sai kogudus uue jutlustaja, kelleks oli Harku kooliõpetaja Mart Rahamägi – hilisema piiskopi Hugo Bernhard Rahamägi isa. Tema kindlaks sihiks oli Nõmme koguduse iseseisvumine. Vennastekoguduse palvetundide asemel hakkas ta köstrijumalateenistusi pidama. Kord kuus pidas teenistusi aga abiõpetaja Ferdinand Jakob Jürgenson, kes sel ajal Keila kirikus prooviaastat pidas.

Töö edendamiseks asutati sama  aasta 30 juulil Nõmme Evangeelse Luteriusu  Kiriklik Selts.  Vastloodud seltsi esimeseks tööks sai kabeli platsi korrastamine ja piirdeaia ehitamine. 1918. aastal, saksa okupatsiooni ajal, ehitati valmis ka kiriku torn. Selleks saadi tasuta materjale okupatsiooni võimudelt ladudest, mis taganenud vene vägede poolt oli maha jäetud. Saksa võimud valmistasid ka torni projekti ning 29. septembril õnnistati torn pidulikult sisse.

  1. aasta oktoobris saadi torni ka kellad. Kaubandus- ja tööstusministeeriumi riigi varanduse ülevõtmise osakonna otsusega müüdi endise Patarei Nikolai õigeusu kiriku kellad (2-, 4-, ja 6-puudased) Nõmme luteri kogudusele. Hinnaks oli 90 marka puuda (16,381 kg) eest ehk siis kokku 1080 marka. Apostelliku õigeusu kiriku sinod protesteeris selle otsuse vastu kuid juriidiline osakond jättis otsuse jõusse. Põhjenduseks toodi asjaolu, et kellad „on endise vene kroonu vara, mis nüüd kuulub Eesti riigile“.
  2. aastal toimus veel üks tähtis sündmus noore koguduse ajaloos.  Hakatakse tõsiselt töötama selle nimel, et saada Keila kiriku abikiriku staatus. Vastavasisulised kirjad Konsistooriumisse ja Keila kogudusele panid asjad tasapisi liikuma. 30. aprillil 1921. aastal teataski Konsistoorium, et  Nõmme abikirik kuulub Keila koguduse alla ja temal kui abikogudusel on ka oma kohalik nõukogu.
  1. Manfred von Glehn (istub kolmas vasakult) oma viimasel külaskäigul Nõmmel 1922.a. (f. teadmata) 5

See staatus aga ei rahuldanud nõmmelasi. Nagu peagi selgus, polnud Keila poolt mingit abi oma tegevusele loota ning nüüd valiti oma töös uus suund – taotleda iseseisva koguduse õigusi. Sellesisuline märgukiri esitati Keila kirikule juba mõned kuud hiljem, 30. septembril 1921. Keila kiriku nõukogu andiski mõned kuud hiljem loa Nõmme kogudusele iseseisvumiseks. Kuid siis selgus, et selleks on veel vaja ka nende täiskogu otsust. Kirjavahetus kolmnurgas Nõmme-Keila-Konsistoorium Tallinnas jätkus. Ning lõpuks, ligi pool aastat hiljem, 12. märtsil 1922 vastav otsus Keila koguduse täiskogu poolt ka tuli. Nüüd läks asi juba kiiresti – 31. märtsil 1922 jõudis Nõmmele järgmine teade:

„Konsistoorium teatab, et 29. märtsil ta otsustas Nõmme kogudust iseseisvaks koguduseks tunnistada ja soovitab eestseisusel koguduse elu juhtimisel maksvaid seadusi silmas pidada“

Piiskop Jakob Kukk.

  1. Rahukiriku sisevaade enne ümberehitust 1920. aastatel (f. teadmata) 1

Samal ajal toimus koguduses ka igapäevatöö. 1920. aastal valmis kiriku juurde väike köstrimaja. 1921 saab kirik elektrivalgustuse ning alustatakse uuesti sõja eel pooleli jäänud protsessi – omale oreli hankimist. See kord otsustatakse orel tellida August Terkmanni töökojast. Eelarveliselt hinnatakse seda tööd 224600 margale. Sealjuures on ekspertideks tuntud heliloojad-muusikud Mihkel Lüdig, Artur Kapp, August Topman ja Konstantin Türnpu. Oreli ehitamiseks annetasid raha mitmed kohalikud ettevõtjad.

Üheks probleemiks oli ka leida kirikuõpetaja, kes regulaarselt Nõmmel teenistusi läbi viiks. 1921. aastal andis selleks nõusoleku Paldiski õpetaja Eduard Friedrich Aksim, kellele maksti 100 marka iga teenistuse eest. Olgu siin võrdluseks lisatud, et koguduse köstri aastapalk oli tol ajal  500 marka + korter, koguduse minimaalne liikmemaks 10, ristimine 20 ja matusetalitus 50 marka.

Peale koguduse iseseisvumist sai esimeseks asetäitja õpetajaks Jüri Kristjan. Kuid peamine töökoormus langes tol ajal siiski köstrile, kes pidi õpetaja puudumisel läbi viima kõik talitused. J. Kristjan käis siin vaid kord kolme nädala tagant. Köstriteks oli neil aastatel Villem Saarmann, kelle 1922. aasta sügisel vahetas välja Johannes Aumann. Viimane oli saabunud optandina Venemaalt, kus ta ühes eesti asunduses köstri ja kooliõpetaja ametit pidas.  Sama aasta 17. septembrist hakkas Nõmmel teenistusi pidama äsja ordineeritud Anton Eilart, esialgu küll vaid abiõpetaja staatuses.   25. märtsil 1923 valiti ta koguduse õpetajaks 72 poolt- ja ühe vastuhäälega. 17. aprillil kinnitas selle otsuse ka Konsistoorium. Samal päeval kinniti ka Nõmme koguse kuulumine Tallinna praostkonda. Seni oli kuulutud Lääne-Harjumaa praostkonda, mille keskus asus aga Hageris ning asjaajamine seetõttu tülikas.

  1. Rahukiriku välisvaade enne ümberehitust 1920. aastatel (f. teadmata) 2

Anton Eilarti ametisse õnnistamine toimus 10. juunil 1923. Piduliku talituse viisid läbi piiskop Jakob Kukk, praost Aleksander Mohrfeldt ja õpetaja Hans Kubu.

Samal aastal muudetakse kaunimaks ka kiriku interjöör. Tallinna Pühavaimu kogudus annetas Nõmme kogudusele altarilaua ja –võre. Tehakse avaramaks kiriku kooripealne, kus ühtlasi ka põrand koori tarbeks astmeliseks ehitatakse. Muretsatakse 17 uut pinki.

Määratakse ka uued tasud kiriklike toimingute eest. Koguduse liikmetele on need: ristimine – 75, leeriõpetus – 100, laulatus – 500, matusetalitus – 300 marka. Mitteliikmetele on kõik 50% kallim. Õpetaja aastapalk oli nüüd 40 000, köstril 12 000, organistil 5 000 ja kirikumehel 1 600. Koguduse liikmete arv tõusis 1923. aastal 101-lt 545-le st. üle viie korra.

Kohe peale iseseisvumist  1922. aastal hakkas Nõmme kogudus taotlema ka oma kalmistu rajamist. See koht leitigi Suurtüki tänava ääres, vana (baptisti) kalmistu kõrval. Alevivolikogu kinnitas selle maa eralduse 15. septembril 1922 .  Kokku eraldati uuele rahulale maad 2 tiinu (4966 ruutsülda = 22 185 ruutmeetrit).  Sama  aasta oktoobris vaatas asupaiga üle ka maakonna arst ning leidis selle igati sobiv olevat – liivane pinnas, põhjavee sügavus 4-5 sülda (ca 10 meetrit), elumaju läheduses pole. Bürokraatlikud asjaajamised võtsid siiski aega terve aasta. Kalmistu maa-ala mõõtis välja maamõõtja F. Falkenberg, esialgse planeeringu tegi arhitekt Karl Burmann. Täpsustatud plaan valmis maamõõdubüroos A. Toom & E. Vollmüller. Selle järgi pidi kabel ehitatama kalmistu keskele ja peavärav tulema Leina (1927. aastani nimedega Surnu- või Kirikuaia) tänavale – baptisti kalmistu värava vastu. Hiljem seda plaani siiski korrigeeriti Nõmme linnaarhitekt Friedrich Wendachi poolt ning 1930. aastatel omandas kalmistu üldjoontes oma praeguse ilme.

Kalmistu krundi pidulik õnnistamine toimus 12. augustil 1923, korralduse kalmistu  pühitsemiseks andis piiskop Jakob Kukk juba sama aasta 12. aprillil.  Üritusel esines esmakordselt ka Nõmme luteri koguduse koor köster Aumanni juhatusel. Juba mõni päev hiljem, 16. augustil, toimus esimene matus. Viimase puhkepaiga leidis siin nõmmelane Juhan Pekkar.

Uue õpetaja üheks esimeseks mureks oli ka hoolitsus puudustkannatavate nõmmelaste eest. 1923. aasta detsembris moodustati koguduse juurde vaeste hoolekande komisjon. Selle esimeseks mureks oli kindlaks teha, kes ja millist abi vajab, ning seejärel ettepanekud teha. Samal aastal jaotati vaesematele kolm hobusekoormat küttepuid.

  1. aastal kerkis ülesse kiriku nime küsimus. Koguduse liikmete poolt pakuti välja mitmeid huvitavaid varisnte: Jakobi kirik, Mäe Kirik, Vabaduse Kirik Nõmmel, Koidu Kirik Nõmmel, Rahunurme Kirik, Nõmme Rahu Evangeelne Luteriusu Kirik. Viimane variant võetigi aluseks ja pärast pikka arutelu jäädi nimetuse juurde Nõmme Rahu Kirik.

Oma otsust motiveeris koguduse juhtkond järgmiselt:

  1. Kirik tahab kuulutada rahu Jumalas – Jeesuse Kristuse läbi.
  2. Kirik tahab kõigiti kaasa aidata , et valitseks rahu ja leplikkus rahvaste, riikide ja uskkondade vahel.
  3. Kirik tahab olla Tartu rahu sõlmimise mälestuskirik.

Nõmme iseseisev kogudus oli tekkinud Eesti iseseisvuse ajal st peale Tartu rahu sõlmimist. Oma esimeste tegevusaastate jooksul oli ta ülesse näidanud tolerantsust andes oma pühakoja kiriklikeks talitusteks neile Nõmme kogudustele, kel veel oma hoone puudus – Nõmme sakslastele ja õigeusu kogudusele.

Uue nime kinnitas Nõmme täiskogu 66 poolt ja ühe erapooletu häälega 30. märtsil 1924, 21 mail kinnitas selle otsuse ka Konsistoorium.

Samal aastal korrastati kiriku ümbrust, rajati väike aed kuhu istutati õunapuid ja marjapõõsaid, aga samuti ilupõõsaid. Suurem osa istikutest saadi kingitusena koguduse liikmetelt.

  1. Kogudusemaja avamine 1925. aastal. Seisavad vasakult: ?;J. Lindemann; ?;F. Adoff; B. Hasselblatt ; A. Sommer ;H.B. Rahamägi; A. Eilart; maja ehitajad.  (f. teadmata) 3

Järgmiseks suuremaks ettevõtmiseks oli kogudusemaja – pastoraadi ehitamine. Selleks oli kogutud 200 000 marka, lisaks saadi riikliku ehituslaenu 225 000 marka. Laenu käemeesteks olid Nõmme alevivanem ja tulevane linnapea Johannes Lindemann ja kohaliku saeveski kaasomanik Mihkel Mäe. Hoone ehitati koguduse krundile kiriku kõrvale. Tööd algasid 1924. aasta septembris arhitekt Herbert Johansoni ja insener Ferdinand Gustav Adoffi projekti järgi. Nende plaani järgi oli majas üks korter –  kolm tuba ja köök. Maja õnnistamine toimus 12. juulil 1925, tseremooniat toimetas Kaarli koguduse õpetaja Artur Sommer ja haridusminister (tulevane piiskop) Dr. theol Hugo Bernhard Rahamägi.   Kaks aastat hiljem ehitati välja ka kogudusemaja teine korrus, kuhu tulid kantselei ja ametiruumid. See töö toimus arhitekt J. Saardi projekti järgi. 1928. aastal lisatakse majale veel ka veranda.

  1. aastal toimus  muudatus ka koguduse staatuses. 29. oktoobril võeti riigikogus vastu „Usuühingute ja nende liitude seadus“, millega riik eraldati kirikust.  Kõik kogudused pidid  nüüd uue põhikirja vastu võtma ja end uue seaduse järgi siseministeeriumis registreerima. Rahukoguduse uus põhikiri valmis mais 1926, selle üheks tähtsamaks punktiks oli, et kogudus kuulub „Eesti Vabariigi territooriumil asuvate Evangeeliumi Luteriusu Koguduste Liitu“. Peale kooskõlastamisi anti taotlus sisse 16. juulil 1926.  Sellele olid alla kirjutanud õpetaja Anton Eilart, köster  Johan Auman ja koguduse aseesimees Jaan Adamson.  Registreerimise otsus võeti vastu sama aasta 21. augustil.

5a Nõmme Rahukiriku liikmekaart.

Samal aastal realiseeriti veel üks juba mõnda aega ringelnud idee – Nõmme laulupäeva korraldamine.  Koostöös alevivalitsuse, kohaliku tuletõrje, kaitseliidu, aleviselts „Ühenduse“ ning Nõmme Skautide Sõprade Seltsiga alustati organiseerimistöödega. Selleks moodustati korraldav komitee koosseisus: Anton Eilart, Johan Aumann, Johannes Neumann, Alfred Lukin ja Ludvig Mühlbach. Olgu lisatud, A. Lukin oli tolleaegne alevivanem ja L. Mühlbach (Ojaveski) tulevane linnapea. Nõmme I laulupäev toimus 11. juulil 1926. Kohaks valiti Mustamäe alune plats praeguse hüppetorni lähedal. Looduslik mäenõlv tegutses siin kõlakojana. Kohal oli paarsada lauljat-mängijat, üldjuhiks oli professor Juhan Aavik. Muu hulgas kõlas ka Nikolai von Glehni lemmikkoraal „Ärgake, nii vahid hüüdvad“. Puhastulu saadi 93600 marka, millest 75% otsustati panna uue kiriku ehitamise põhikapitaliks.

5b Toetajate ringi „Uus kirik“ liikmekaart.

Uue kirikuhoone ehitamine oligi järgmine suur töö, millega kogudus rinda pistma asus. Selleks loodi koguduse juurde toetajate ring „Uus Kirik“. Selle ülesandeks oli koondada kõiki – vaatamata vanusele ja soole – kes on valmis toetama uue kiriku ehitamist Nõmmel. Siin võisid olla liikmeteks nii oma kui ka teiste koguduste liikmed.  Ringi liikmed kohustusid maksa iga kuu uue kiriku ehitamise heaks, ringi vanemaks oli rahukoguduse õpetaja. Rahad ei laekunud siiski nii, nagu alul loodeti.  Abi saamiseks pöörduti isegi Taanis asunud Üleeuroopalise kirikute toetusliidu poole, kuid asjata.

Nii tuli kiriku ehitamise kapital kiriku ümberehitamise kapitaliks ümber nimetada. See otsus tehti 1931. aasta veebruaris kui otsustati uue kiriku ehitamise asemel esialgu olemasolev hoone ümber ehitada. Tööde maksumuseks kalkuleeriti ca 7000 krooni, millest 5068 krooni nende aastate jooksul kogutud oli. Ülejäänud raha tuli laenata. Projekti ja ehitusjärelvalve võttis enda peale Nõmme linnaarhitekt Friedrich Wendach. Projektis nähti ette ning tehti järgmised tööd:

  1. Kirikule ehiti uus, kumer lagi, mis võimaldas muuta kirikusaal kõrgemaks, ruumikamaks ja õhurikkamaks.
  2. Ehiti postidele tuginev orelikoor.
  3. Ehiti uus, hoonest väljaulatuv leerituba.

Lisaks vahetati põrand, pappkatus asendati plekk-katus, lammutati vana koor, koguduse tuba ja kirikus sees olnud käärkamber. Sisuliselt jäid vanast kirikust püsti vaid välisseinad ja torn. Selle tulemusena suurenes põrandapind ligi 40%, uus hoone mahutas nüüd ligi 400 inimest. Tööd läksid kokku maksma 10588 krooni so tunduvalt rohkem kui alguses planeeritud. Lisaks olemas olevale rahale laekus annetusi 400 krooni, Koguduse palvele reageeris ka riigivanem Konstantin Päts, kes toetas ehitust 250 krooniga. Nii suudeti kohe ära maksta 6950 krooni, ülejäänud raha maksti osade kaupa. Nagu ka varasematel aastatel korraldati raha saamiseks näitusmüüke, loteriisid, kontserte, laatu jms. Lisaks võeti ehituslaen Nõmme linnavalitsuselt – 1832 krooni, mis maksti ära lõplikult alles 1940. aasta detsembriks. Siin peab veel lisama, et mitmed tööd tehti ära kas lausa tasuta või siis tunduvalt alandatud hindadega.

  1. Rahukirik 1930. aastatel  (f. V. Kõdar) 10
  2. Rahukiriku sisevaade 1935.a. (f. V. Kõdar) 6

Ümberehitatud kiriku pühitsemine toimus 27. septembril 1931. Selle viis läbi Tallinna praost Aleksander Kapp. Laulukoori saatis orelil Jaani kiriku organist, laulu „Eesti lipp“ autor  Enn Võrk.

Kirikuhoone paiknes oma algaastatel Tikeri ja Raudtee uulitsa nurgal. Kuid juba 8. novembril 1927 oli Nõmme linnavolikogu otsustanud nimetada see väike raudtee äärest Pärnu maanteele viiv uulits Kiriku tänavaks. Ikka kosuva ja jõudu koguva noore kiriku auks.

Nende aastatega oli kogudus kasvanud ligi 3000 liikmeliseks. Samas oli luterlasi Nõmmel tunduvalt rohkem, kuid enamus neist olid Tallinna koguduste liikmed. Samas soovijaid Nõmmele üle tulla (või nagu siis öeldi – kirikutähte vahetada) oli kuid Tallinna kogudused tegid selleks takistusi nõudes vanade võlgnevuste likvideerimist. Rahukogudus tegi Tallinna praostkonnale ettepaneku, et võlgnikud võiksid oma võlasummad tasuda kogudusele, kuhu nad üle tulevad. Paraku poldud niisuguse lahendusega nõus. Ei aidanud ka väide, et „lahkusuliste uksed on alati pärani lahti, ka kõige suuremale võlglasele“

Neil aastatel pööratakse erilist tähelepanu ka noorsootööle. Kuna usuõpetus koolides on vabatahtlik, kasvab pühapäevakoolide osatähtsus. Igal pühapäeval toimuvad lastejumalateenistused.

Tihedad sidemed olid kogudusel ja tema õpetajal kohaliku kaitseliidu ja kaitseväe garnisoni – pioneerpataljoniga. 1930. aastatel sai Anton Eilartist ühtlasi Kaitseliidu Nõmme malevkonna vaimulik. Rahukirikus toimusid regulaarselt pioneerpataljoni aastapäeva pidulikud jumalateenistused. Välipastoratuur oli küll 1923. aastal likvideeritud kuid taastati uuesti kaitseminister kindralmajor Paul Lille käskkirjaga 12. aprillist 1937. Nii enne kui pärast seda daatumit teenis Anton Eilart pioneeripataljoni kaplanina.  Ta osales nii sõdurite vannutamisel kui ka mitmete objektide ja rajatiste (Jägala laager) õnnistamisel. Koos õigeusu preestriga õnnistas ta nii kaitseliidu Nõmme malevkonna (1926) kui ka pioneerpataljoni (1929) lipu. Lisaks korraldas kogudus vabariigi aastapäeval ja võidupühal oma kalmistul mälestusteenistuse seal puhkavate Vabadussõjas langenud Hugo Läänemetsa ja 1. detsembri 1924 ohvri jaamaülem Jaan Laanuse kalmul.

Arengud toimuvad ka koguduse kalmistul. Praeguseni säilinud raudvärav valmis 1931. , samal aastal paigaldati ka tsementpostid ning valmis piirdeaed.   1934. aastal valmis kalmistu kabel koos kellatorniga (arh. F. Wendach). Ehitis, mille maksumuseks kujunes 2924 krooni, õnnistati sama aasta 18. novembril.

  1. juunil 1935 toimus Nõmme rahukiriku aias Tallinna praostkonna I vaimulik laulupäev. Ettevalmistused selleks algasid juba eelmisel aasta. Arhitekt F. Wendachi juhtimisel valmistati ette mullast kividega ääristatud poodium lauljatele ja puust kõlatara selle taha. Osa võtsid kõikide Tallinna koguduste segakoorid ja KL Nõmme malevkonna orkester. Laulupäeva üldjuhid olid Jaani koguduse koorijuht Udu Topmann ja Rahukoguduse koorijuht Johannes Hiob. Vaimuliku kõne pidas piiskop Hugo Bernhard Rahamägi, kes neil aastal elas Nõmmel, oma majas Kuuse tänaval.
  1. Vaimulik laulupäev 1935. aastal (f. V. Kõdar) 9
  1. aastal pühitses oma 25. aastapäeva Nõmme Vabatahtlik Tuletõrje Ühing. 15. juunil toimus sel puhul pidulik jumalateenistus Rahukirikus. Järgmisel päeval avati aga koguduse kalmistul tuletõrjujate hauaplatsil mälestusmärk. See oli valmistatud Jürgensi kivitööstuses ning tuletõrje embleem selle peal Aivaz metallitööstuses. Õnnistustalituse pidas Anton Eilart. Tema õnnistas sisse ka uue pritsimaja, mis valmis sama aasta 27. oktoobril. Kõigi nende juubeliürituste üheks organisaatoriks oli Nõmme VTÜ juhatuse liige Jakob Kärner, kes oli aga ühtlasi rahukoguduse juhatuse esimees.

Oma õpetaja või koguduse juhatuse liikme kaudu oli rahukogudus seotud kõigi teiste Nõmme suuremate seltside ja organisatsioonidega. Lisaks juba mainitud tuletõrjele ja kaitseliidule korraldati ühiseid tegemisi Nõmme majaomanike seltsiga, skautide ning lastekaitse- ja naisseltsidega. Nii kuni Nõmme Autoseltsini välja, mille lipp 1939. aastal kirikaias õnnistati. Nõmme laulupäevade ühise korraldamise kaudu oldi sidemetes Nõmme Meestelaulu Seltsiga, Nõmme Hariduse ja Rahvamaja seltsiga jne.

Mitmed koguduse liikmed olid aktiivselt tegevad ka muudel elualadel. Kauaaegne nõukogu esimees Jakob Kärner oli Nõmme tuletõrje noortepealik, Nõmme Majaomanike Seltsi juhatuse liige, Nõmme Majaomanike Panga ja kindlustusseltsi juhte. Köster Johan Aumann (Aomaa) oli hiljem Nõmme algkooli juhataja. Koguduse aktiivne liige oli Johannes Lindemann, Nõmme alevivanem (1919-1924) ja linnapea (1927-1934). Ning muidugi legendaarne Julius Futtermann, Nikolai von Glehni sepp, kes oli koguduse töötegijaks selle algaastatest kuni surmani 1947. aastal. Just tema oli vahetalitajaks selles, et Glehn kogudusele krundi koos oma vana tööstushoonega kinkis. Saamata tööd äpardunud metallitöökojas, sai ta seda uues jumalakojas.

  1.  Nõmme auto ühingu lipu õnnistamine 1939. aastal (f. V. Kõdar) 7
  2. aastal oli koguduse elus kaks tähtsat sündmust – üks rõõmus ja teine kurb. Arhitekt Elmar Lohk’i kavandi järgi valmistati kirikusse uued pingid, kokku 40. Maksma läksid need 1183 krooni ja see summa maksti välja kahe järgmise aasta jooksul. Rängaks kujunes aga sama aasta 15. juuni kui Männikul toimus laskemoona plahvatus – suurim õnnetus sõjaeelses Eestis. Hukkus 63 inimest, kellest 31 oli Nõmme elanikud neist kuus Rahukoguduse liikmed. 20. juunil toimus sel puhul leinajumalateenistus Rahu kirikus, korraldati ka korjandus hukkunute omaste abistamiseks.
  3. aastal sai kogudus 15 aastaseks ja taas tõusis ülesse uue kiriku rajamise idee. Alustati taas raha kogumist. Esialgseks plaaniks oli ehitada samale krundile uus peakirik ning vana kirik ehitada ümber koguduse majaks ühes saaliga. Seejärel aga ehitada uus, koguduse teine kirik, Vabaduse puiestee rajooni. Järgmisel aastal hakatakse aga rääkima lausa kahest sõsarkirikust ning linnavalitsuse poole läks taotlus kinnitada kogudusele kaks platsi. Üks Vabaduse puiestee ja Jannseni tänava ristumiskohta ja teine Võidu parki. 1939. aastal siiski annulleeritakse Võidu pargi taotlus ning esitati uus krundi saamiseks Nõlva (praegune Kurni põik) tänaval suurusega 2847 m².  Sama aasta 27. veebruaril see krunt rahukogudusele ka eraldati, ostuhinnaks määrati 219 krooni. 6. augustil 1939. aastal toimetati samas ka esimene vabaõhu jumalateenistus. Aasta lõpul sõlmitud ostu-müügilepingu järgi oli kogudus kohustatud sinna kuue aasta jooksul ehitise püstitama.
  4. juulil 1939. lähenes veel üks koguduse probleem. Nimelt võttis Konsistoorium vastu otsuse, mille järgi Nõmme Rahukoguduse piiriks on määratud Nõmme linna administratiivpiirid. Sellega lahenes aastatepikkune vaidlus, kas Nõmme kirikul ikka on õigus kaasa rääkida kõigi Nõmmel elavate luterlaste usuelus.

1939-1940 aastal lahkusid Nõmmelt sakslased ja nende Lunastaja kirik jäi esialgu vabaks.  Saksa kirikline ühing oli seda valmis ka rahukogudusele müüma kuid selle jaoks puudus raha. Lausa prohvetlikult avaldati aga arvamust, et „Rahukogudus saab edaspidi Lunastaja kirikut kasutama“.  Nii see on, aga paraku võttis see aega üle kuue aastakümne.

  1. Koguduse maja 1930 aastate lõpus. Keskel seisab Anton Eilart. (f. V. Kõdar) 11
  1. aasta oli pöördeline nii eesti rahva kui ka tema kiriku ajaloos. Rahukogudus oli kasvanud juba ligi 5000-liikmeliseks. Kuid mis edasi? Õpetaja Anton Eilart pani selle kirja järgmiselt:“ Juunis toimus Eestis NSVL punaarmee toetusel kommunistlik riigipööre ja Eesti Vabariigist moodustus ENSV – NSVL osariik. Sellest johtusid ka suured muudatused meie kiriku olustikus. Likvideeriti usuteaduskond Tartu Ülikooli juures, lõppes vaimulike raamatute ja ajakirjade väljaandmine…“. Lühidalt ja tabavalt!

Koguduse elu kulgeb esialgu veel vanades rööbastes. Augustis osteti likvideeritavalt Nõmme Majaomanike Seltsilt 50 tooli ja tiibklaver. Samal kuul toimub koguduse loterii, mis tõi sisse üle 600 krooni. Seoses elukalliduse tõusuga tõsteti koguduse töötegijate palku. Olgu nad siinkohal ära toodud, sulgudes eelmine palk:

Õpetaja 208  (160), organist 100 (100), majahoidja 39 (30), kirikumees 20 (15) krooni kuus.

Kuid siis hakkasid tulema tagasilöögid, üks teise järel.

  1. septembrist likvideeriti koguduste perekonnaseisuametid. Samal kuul tuli Tallinna linnavalitsuselt palve (mis oli sisuliselt korraldus) tühistada leping uue kiriku ehituskrundi ostmiseks Nõlva tänaval. Osturaha saadakse küll tagasi.
  2. veebruarist hakkas Eestis kehtima Vene NFSV kriminaalkoodeks.  Nüüdsest ei saanud enam koguda liikmemakse, seda asendasid vabatahtlikud annetused. Detsembris lõpetati pühapäevakooli tegevus ning keelati lastejumalateenistused. Usuõpetuse tunnid koolides olid juba keelatud õppeaasta algusest.

Uued võimud hakkasid ka tänavaid ümber nimetama. Niisugune tänav nagu Kiriku (millisel aadressil Rahukirik asus) ei vastanud uuele ideoloogiale kohe mitte sugugi. 25. oktoobrist 1940 oligi kiriku uus aadress Kulli 5.

  1. aastal mindi juba kinnisvara kallale. Eesti NSV Rahvakomissaride nõukogu 7. jaanuari 1941 otsusega natsionaliseeriti Nõmmel 241 suuremat maja sealhulgas ka Rahukirik ühes kõrvalhoonetega. Ei aidanud A. Eilarti kiri majade natsionaliseerimise peakomiteele protestiga, et väiksemate majade (koguduse- ja köstrimaja) põrandapinnale oli liidetud kiriku pind. Niisuguse „nipiga“ õnnestuski saada kokku vajalik suure maja mõõde – vähemalt 220 m² .
  2. aprillil 1941 võeti Rahukoguduselt kalmistu haldamise õigus ja see allutati Tallinna linna kommunaalmajanduse osakonnale. Ühtlasi palus nimetatud asutus võtta kaalumisele kalmistu kabeli üleandmine samale asutusele. Ka sellele „palvele“ pidi kogudus vastu tulema, ning hoone inventariväärtusega 5000 krooni üle andma.
  3. juunil 1941 pöördus koguduse poole riiklik kindlustus ning teatas, et usuühingute kirikud, palvelad ja muud hooned ning varad ei kuulu enam kindlustamisele. See otsus kehtis nii kohustusliku kui ka vabatahtliku kindlustuse kohta. Kindlustuspoliisid kuulusid tagastamisele.

Ent tõelised katsumused algasid 14. juunil 1941 kui oma kodudest viidi ära 470 nõmmelast. Pääsküla jaamas laaditi sel päeval rongile ka paljud rahukoguduse liikmed. Kuid juba enne seda saatuslikku päeva olid alanud arreteerimised. Aprillis oli arreteeritud Nõmmel elanud ja Rahukogudusega nii tihedalt seotud olnud piiskop H.B. Rahamägi. Ta hukati juba sama aasta septembris Kirovis. Arreteeritute hulgas olid koguduse nõukogu liikmed Artur Aua ja Jüri Nurme. Mõlemad nad hukkusid vangilaagris.

Seejärel algas sõda ning alanud mobilisatsioon viis taas minema nii mõnegi koguduse liikme.

  1. augustil 1941. saabus Nõmmele uus võim, üks okupatsioon asendus teisega. 21. septembril toimus kirikus tänujumalateenistus Õhukaitsedivisjoni õnneliku kodumaale pääsemise puhul. Jutlustas piiskop Juhan Kõpp, kes elas tol ajal Nõmme rahukoguduse pastoraadis.

Hoolimata rasketest sõja-aastatest elavneb kirikuelu mõnevõrra. Ideoloogiline surve usuelule on nüüd tunduvalt leebem. Nö tagant järele hakatakse toimetama ristimisi, leeritamisi ja ka laulatusi. Neid rituaale, mis kommunistliku korra ajal polnud soovitavad või mõnel ametikohal lausa keelatud olid. Teisalt, eks rasketel aegadel on inimene ikka rohkem kiriku, kui millegi igavikulise ja kindla poole pöördunud. Nii tõusis, hoolimata kaotustest, ka koguduse liikmete arv jõudes 1942. aasta lõpus 5030 inimeseni. Sealjuures oli juurdekasv suurim terves koguduse ajaloos. 1943. aastal astus kogudusse veelgi rohkem inimesi, kokku üle 350. Seetõttu kerkis ülesse abiõpetaja küsimus. Niisugune ametimees, õpetaja Mihkel Laid, kinnitatigi koguduse juurde 20. veebruaril 1944.

Koguduse laulu- ja muusikaelu oli aga soikunud – mehed olid sõtta läinud, raskel surutiseaastal sunniti võimude poolt lahkuma organist. Siiski üritati koos hoida väikest koori ning külalisorganistide abiga korraldada ka mõni vaimulik kontsert.

Taastati aga vaestekomitee, mis samuti oli punaste võimude poolt laiali saadetud. Hakatakse koguma raha sõjaleskedele, mobiliseeritute lastele, toetama küüditatute perekondi.

  1. Õpetaja Anton Eilart (f. V. Kõdar)
  2. aastal sagenesid pommirünnakud Tallinnale. Sellega seoses loodi Rahukiriku juurde oma õhukaitse tegevtoimkond. Seda juhtis koguduse juhatuse esimees Jakob Kärner, asetäitjaks oli A. Eilart. Määrati korrapidajad ja tulevalvurid. Lähim varjend, kuhu jumalateenistuse ajal oli võimalik varjuda, asus Hiiu koolimaja juures. Kõik see oli eelmänguks traagilisele päevale, 9. märtsile 1944. Nõmmel hävis 17 maja, mitmesuguseid purustusi sai 58 maja, sealjuures Hiiu koolimaja. Hukkus 18 inimest.

Anton  Eilartist oli juba juunis 1941 saanud Tallinna praostkonna abipraost.  Kui piiskop J. Kõpp 1944. aasta augustis emigreerus oli A. Eilart tema kohustuste ülevõtja, mees, kes üritas hinges hoida ja taastada meie õpetajatest tühjenenud kirikuid.

  1. augustil 1944 vallutas Nõmme taas punaarmee. Novembris arreteeriti  abiõpetaja M. Laid, ta mõisteti surma ja hukati järgmisel aastal.  Kutse ülekuulamisele sai ka A. Eilart. Taibates, et ka tema saatus on otsustatud, põgenes ta koos abikaasaga kodust varjates end mitmel pool Eestis. Need olid pimeduse ja kannatuste aastad kus vaid vankumatu usk aitas vastu pidada.  Kuid julgeoleku käsi oli pikk – ta tabati ja arreteeriti 29. märtsil 1948. Saatuse iroonia – Rahukoguduse 26.  aastapäeval! Järgnes kohus ja otsus – 8 aastat vangistust. Peale vabanemist Mordva vangilaagrist 1955. aasta detsembris teda enam Nõmmel töötada ei lubatud. Rahva teenimist tuli jätkata Rannamõisa kirikus.

Aga tulgem tagasi Nõmmele. 1944. aasta lõpul pidi Rahukogudus nukralt tõdema, et neil polnud enam hingekarjast.  Esialgu täitis koguduse õpetaja kohuseid Hermann Hansson, kes oli sel ajal EELK rändjutlustaja.  1945. aasta kevadel asus hooldaja õpetajaks senine Kopli koguduse õpetaja Georg Voldemar Klaus. Sama aasta 5. augustil valis koguduse nõukogu ta Nõmme Rahu kiriku õpetajaks. G. Klaus oli Nõmmega seotud olnud juba varem. 1939. aastal oli ta lühemat aega Rahukoguduse abiõpetaja olnud, ning 1930. aastate lõpus oli ta ühtlasi Eesti tuletõrje korpuse Harjumaa brigaadi õpetaja.  Selle üksuse koosseisu kuulus aga ka Nõmme tuletõrje divisjon.

Saksa okupatsiooni ajal veidike vabamaks muutunud usuelu sattus taas tugeva ideoloogilise surve alla. Ning mitte ainult. Surve tugevnes ka inimestele. Koguduse teenimine tõi kaasa tõsiseid tööalaseid tagasilööke. Kultuuritöötajatel ja õpetajatel ei tohtinud olla mingeid kontakte kirikuga. Raskusi oli koorijuhi ja organisti leidmisega. Orelipuldile tuli puust „kapp“ ümber ehitada ja selle aknale riie ette tõmmata, et keegi ei näeks, kes seal taga mängib. Aga varem või hiljem jäädi ikka „valvsale seltsimehele“ vahele, kes teatas kuhu vaja. Seotus kirikuga võis tähendada väljateenitud vanaduspensionist ilmajäämist. Erilise innukusega hakati seda rakendama pärast ENSV Ministrite Nõukogu vastava määruse ilmumist 1950. aasta mais. Selle järgi lõpetati pensioni maksmine kõigile, kelle majavaldus oli natsionaliseeritud, kodanlikele natsionalistidele ja „usukultuse“ teenistuses olijatele. Kõige kurioossem pretsedent Nõmmel oli juhus, kui pension võeti ära staažikalt tööliselt, kuna ta oli 1900-1917 olnud koorilaulja Laiuse kirikus. Rääkimata juba tsaariaegsest köster-kooliõpetajast, kes sama paragrahvi alla käis. Nii käis nende käsi, kes kirikus vabatahtliku tööd tegi. Koguduse vanem ja õpetaja pidid läbima veelgi karmina kadalipu. Regulaarsed vestlused julgeolekus, aruandlus usuasjade volinikule. 1950. aasta algusest pidid kõikide koguduste vaimulikud käima regulaarselt poliitloengul. Seal siis räägiti, mida võib ja mida ei või rääkida.  Kõigest sellest hoolimata oli jumalateenistustest osavõtt elav. Näiteks 1956. aastal oli igal pühapäeval kirikus keskmiselt 300 inimest.

  1. aasta lõpus sai Rahukirik endale filiaali, nimelt liideti senine vennastekoguduse palvela  aadressil Harku 48 abikirikuna Rahukiriku juurde. Vennasteliikumine oli nüüd täiesti keelatud, kuid see usuasjade voliniku korraldus andis neile võimaluse vaikselt edasi tegutseda.
  2. Vennastekoguduse palvela Harku tänaval. (f. V. Kõdar)

Samuti jäi koguduse nimeks endiselt Rahukogudus, selle seostamine Tartu rahu ja Vabadussõjas langenute mälestusega ei tulnud uutel võimumeestel pähegi. Nii oli Nõmme Rahukirik üks väheseid Vabadussõja mälestusmärke, mis nõukogude okupatsiooni üle elas.

Sellele lisandus majanduslik survestus. Kõigi kirikute elektrihind tõsteti, võrreldes tavatarbijatega, neljakordseks. Nõmme koguduse maja, mis oli 1941. aastal natsionaliseertud, reprivatiseeriti saksa okupatsiooni ajal ja tagastati kirikule. 1. jaanuaril 1959. aastal mindi aga teisele ringile. Maja võeti Nõmme Elamu Valitsuse haldusse ning anti majavalitsuse nr. 83 (asukohaga Silla 8) hoolduse alla. Samas ametlikku natsionaliseerimisakti ei koostatud, seda kõike öeldi vaid suusõnaliselt ning hakati igakuiselt saatma üürikviitungeid . Sisuliselt oldi üürnikud omaenda majas.   Kümmekond aastat hiljem tõdes koguduse juhatus, et mingit remonti ega hooldust majavalitsus nende aastate jooksul polnud teinud. Katus lasi vett läbi ja korstnad olid muutunud tuleohtlikeks. 1967. aastal külastas Rahukirikut isegi Tallinna täitevkomitee esimees Johannes Undusk. Tema soovitus kogudusele oli – nõudke kapitaalremonti. Samas saadi ka juristidelt informatsiooni, et maja üldpinnaga 108,7 m² ei kuulu üldse natsionaliseerimisele.

  1. Õpetaja Georg Klaus.

Saanud sellest julgust, kirjutas kogudus kirja ENSV usuasjade volinikule palvega „see elumaja… lugeda kiriku juurde kuuluvaks ja anda Nõmme Rahukogudusele tagasi nagu ta varasematel aegadel oli“. Üllataval kombel asus usuasjade volinik selles küsimuses koguduse poolele ning soovitas täitevkomiteel see maja tagastada ning lõpetada ebamäärane olukord. Seda muidugi ei tehtud vaid soovitati kogudusel maja hoopis tagasi osta, sealjuures arvestati müügihinnaks 50 rubla ruutmeetri eest, mis oleks teinud ostuhinnaks ca 5500 rubla.

Olgu siinkohal võrdluseks toodud, et 1966. aastal oli koguduse aastasissetulek 6833 rubla, millest tuli maksta kommunaalkulud, palgad jms. Õpetaja kuupalk oli sel ajal 60, organistil 20 ja koristajal 45 rubla kuus. Etteruttavalt võib öelda, et näiteks õpetaja palk aastate jooksul eriti ei kasvanud, 1980. aastate lõpus oli see 70 rubla. Kui 1966. aastal oli 60 rubla tõepoolest raha, millest võis ära elada, siis 1989. aasta 70 rubla oli inflatsiooni tõttu enamuse oma väärtustest kaotanud.

  1. aastal sai kogudus viiekümne aastaseks.  Sel puhul toimunud jumalateenistusel lubati üle pikkade aastate kodukiriku altari ette ka õpetaja Anton Eilart. Viimast korda enne igavikku lahkumist sama aasta 16. novembril.
  2. veebruaril 1978. aastal asus Rahukiriku etteotsa õpetaja Voldemar Ilja. Ta  oli olnud varem ametis Petseri ja Võnnu kirikutes, oma veendumuste eest läbi käinud Vasalemma ja Arhangelski vangilaagrid. Või nagu ta ise tavatses öelda – õppinud „Stalini-Beria akadeemias“.

Uue õpetaja esimesteks töödeks oli kiriku remont, elektrisüsteemi vahetus ja keskkütte sissepanemine.  Aastatel 1979 – 1982 saavadki need tähtsad tehnilised uuendused teoks. Kuid veel tähtsam seisis alles ees!

  1. Ilja oli tõeline teadusemees, Usuteaduste Instituudi dekaan,  kelle uurimustöö teema oli vennastekoguste liikumise ajalugu Eestis. Sel teemal kaitses ta 1995. aastal Helsingi ülikoolis ka doktoriväitekirja. Tema missiooniks sai koguduse viimine uue aja rööbastele taasiseseisvunud Eestis. Üle pika aja sai kirik taas ametliku tunnustuse, sai palju aktiivsemalt kaasa elada ühiskondlikus elus.
  2. novembril 1988 õnnistati Nõmme Rahukirikus Nõmme linna lipp. „See on üks õige vana lipp, mis alles nüüd õnnistatud saab“ – ütles õpetaja V. Ilja pühalikku talitust sisse juhatades. Samal päeval oli Nõmme linna 62. aastapäev ja möödus 50 aastat Nõmme gümnaasiumi hoone nurgakivi panekust. Sestap olid talitusele kutsutud ka kooliõpilased, kes tulid hoolimata direktori keelust. Nõukogude-aegne suhtumine kirikusse ja hirm parteilise karistuse ees polnud veel kuhugi kadunud. Peale talitust mindi siis ühises rongkäigus kirikust kooli juurde, vastõnnistatud lipp kõige ees.
  3. 12. november 1988. Nõmme lipu õnnistab õpetaja Voldemar Ilja. (f. V. Ahonen).

Seltse taastati neil aastatel ridamisi ning organisatsioonide lippude kiriklik õnnistamine tõusis taas au sisse. Nagu see oli 1920-1930. aastatel. Nii mõnigi lipp tuli õnnistada teist korda. Selts oli peale Eesti okupeerimist laiali saadetud, lipp kadunud või hävitatud. Nüüd tõusti taas tuhast. Nii õnnistas õpetaja Voldemar Ilja 8. juunil 1991. aastal Mustamäe nõlval toimunud pidulikul rivistusel taastatud Kaitseliidu Nõmme malevkonna lipu.

  1. aastal saadakse lõpuks riigilt tagasi koguduse maja. Kaks aastat hiljem valmis hoone juurdeehituse projekt (arhitekt Tõnu Halberg) ning algasid tööd. Uus maja õnnistati sisse 5. juunil 1994. aastal.
  2. aastal toodi Võnnu vennastekoguduse palvemajast siia uus orel. Sõna “uus” on siinkohal muidugi tinglik, tegelikult on see orel veel vanem kui kiriku “vana” orel – valminud 1844 aastal Tartu meistri Ernst Kessleri käe all.

1989 aasta 28. mail toimus kiriku aias taas praostkonna vaimulik laulupäev. Lauljad seisid sellel samal, 1935. aastal rajatud poodiumil. Kohal on kõik EELK Tallinna koorid – Nõmme, Kaarli, Pühavaimu, Jaani ja Toomkiriku sega- ja noortekoorid. See kontsert oli peaprooviks 17. juunil toimunud EELK vaimulikule laulupäeval, mis toimus Otepääl ja oli pühendatud Jakob Hurda 150. sünniaastapäevale. Loomulikult oli sealgi kohal Rahukoguduse segakoor. 30. mail  1997. aastal toimus seoses Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 80 aastapäevaga  kiriku aias taas praostkonna laulupäev. Palve pidas peapiiskop Jaan Kiivit, kohal oli ka Välis-Eesti piiskop Udo Petersoo. Sellest aastast alates on praostkonna laulupäevad Nõmme Rahukiriku aias toimunud regulaarselt.

Neil esimestel vabadel aastatel juurdus Rahukirikus veel kaks traditsiooni, mis kestavad tänapäevani. 14. juunil 1991 avati koostöös Nõmme Heakorra Seltsiga Pääsküla jaama juures 1941. aasta küüditatute mälestusmärk. Eeltööd selleks algasid juba aasta varem kui Rahukirikus toimus mälestusjumalateenistus ja kontsert. Kontserti tuludest pandi alus tähise valmistamise fondile. Nüüd toimub igal aastal sel kurval päeval mälestusteenistus Pääskülas. Viimastel aastatel on kaasatud ka kaitseväe orkester.

  1. Pääsküla mälestusmärgi avamine 14. juunil 1991. Kõneleb Voldemar Ilja. (f. V. Ahonen).

Nõmme Rahukirik on pühitsetud Tartu rahu mälestuskirikuks . Mis oleks loogilisem kui seda tähtpäeva, 2. veebruari  seal ka tähistada. Aastal 2000 möödus 80 aastat Tartu rahu sõlmimisest ning sel puhul korraldatigi kirikus kontsert-jumalateenistus.  Nii on see nüüd toimunud igal aastal.

Peab lisama, et mõlema traditsiooni ellukutsumise taga on üks inimene – Elvi Pirk.

Neil aastatel sai vähemalt osaliselt makstud ka tänuvõlg Nõmme usuelu algataja ja edendaja Manfred von Glehni ees. 1993 aasta sügisel kui Nõmme baptistikoguduse asutamisest möödus 100 aastat paigaldati baptisti palvelasse, Nõmme Rahukirikusse ja Glehni lossi tema kujutisega bareljeef.  Need valmistas kunstnik-restauraator Adolf Koch.

  1. juulil 1999 sai kogudus uue hingekarjase. Pidulikul jumalateenistusel, kus osales ka peapiiskop Jaan Kiivit, pühitseti rahukoguduse uueks õpetajas Ove Sander. O. Sanderile on olnud väga oluline koguduse jumalateenistusliku elu elavdamine. Kasutusele on võetud uuendatud liturgiline kord, mis võimaldab lihtsamat ja mõtestatumat osasaamist jumalateenistustest.  Neil, kel aga erinevatel põhjustel puudub võimalust tulla pühapäeval kirikusse, on võimalik olla oma koguduse keskel raadio vahendusel. Rahukoguduse pühapäevaste jumalateenistuste raadioülekanded Pereraadios on kestnud tänaseks juba üle kümne aasta.  Lapsed on oodatud pühapäevakooli, mis toimub jumalateenistuse ajal. Lisaks pühapäevakooli tundidele korraldatakse lastele erinevaid üritusi ja väljasõite. Pühapäevakooli tööd juhatab Liina Sander. Jumalateenistusliku elu juurde kuuluvad koguduse juures toimuvad iganädalased piiblitunnid. Samuti leeritunnid ning erinevad talitused, mida kogudus pakub – ristimine, leeritamine, piht, armulaud, kihlus, laulatus, elumaja õnnistamine ja kiriklik lahkunu ärasaatmine.

Samuti on avardunud võimalused saada kirikust abi nii hingeliseks kui ihuliseks toimetulemiseks.  Lisaks koguduse vaimulikele, keda nende ridade kirjutamise ajal on kolm – õpetaja Ove Sander, abiõpetaja Matthias Burghardt (teenib ühtlasi Tallinna Saksa Lunastaja kogudust) ja diakon Toivo Treiblut -, siia liitub veel praktikandina teeniv armastatud estraadilaulja Ervin Lillepea, võtavad  koguduse vabatahtlikud igal nädalal vastu abivajajaid. Toimetuleku raskustega inimestele on avatud koguduse juures Toidutare, kus koostöös Nõmme Linnaosavalituse ja Toidupangaga pakutakse kahel päeval sooja toitu. Samuti vahendatakse toiduaineid. Toidutare perenaiseks on Vaike Simmo. Alkoholi sõltuvusega inimesed leiavad abi AA „Rahurühmast“, mis koguneb kogudusemajas kolmel korral nädalas.

Kogudusel on laulukoor,  ühendades eakamaid lauljad. Erilisena võiks välja tuua meeshäälte „defitsiidi ajal“ fakti, et Rahukoguduses toimib ka meeskoor. Samuti on jätkunud Rahukoguduse aias toimuvad igaaastase laulupäevad. Rahukoguduse organistiks ja koorijuhiks on Imbi Laas. Rahukogudusele kuuluvas Lunastaja kirikus teenivad muusikaga Nõmmel elav tuntud organist Andres Uibo ning endine rahandusminister ja praegune riigikogulane Aivar Sõerd. Koguduse mõlemas Pühakojas – Rahu kirikus ja Lunastaja kirikus – toimub arvukalt kirikukontserte. Statistika kohaselt külastas aastal 2012 Rahukoguduse  kirikukontserte ja jumalateenistusi kokku üle  32 000   inimese.

Korra kuus kohtuvad koguduse juures Nõmme eakad „80ste Klubis“.  Samuti võõrustab Rahukoguduse pastoraat Kristlike Raudteelaste Ühingut, mida juhib koguduse endine pikaaegne esimees Tiit Tarve. Täna on koguduse juhatuse esimeheks Kaja Tassa, kes aitab kaasa ka lastetöö korraldamises. Koguduse kantselei sekretärina töötab Renate Lekko. Koguduses on raamatukogu ja korrastatud arhiiv alates iseseisvunud koguduse algusaegadest. Selle töölõigu eest vastutab Marge Pikner, kelle abikaasa Väino on aastaid teeninud Rahukogudust kirikuvanemana. Koguduse nn vanas pastoraadis on kolm ruumi kangastelgede ja vaibakudujate päralt.

Rahukoguduse nähtavus ja roll Nõmme elus on aastatega suurenenud. Head suhted on olnud Nõmme Linnoaosa valitusega ning kõikide linnaosa vanematega. Endised linnaosa vanemad ja praegused ministrid Urmas Paet ja Hanno Pevkur aitasid igakülgselt kaasa Nõmme Lunastaja kiriku taastamisele. Samuti oli kogudusele igati toeks  linnaosa eelmine vanem Rainer Vakra. Tõhusaks on  kujunenud koostöö praeguse linnaosa vanema Erki Korbiga. Koguduse teated ilmuvad regulaarselt „Nõmme Sõnumites“, mida on aidanud korralda ajalehe toimetaja Jukko Nooni.

Laienenud on suhted ja läbikäimine sõpruskogudustega teistest riikidest.  Esimene neist oli Askimi kogudus Rootsist, kellega koostöö algas veel enne taasiseseisvumist, aastal 1989. Järgnesid Kuopio kogudus Soomes,  Floridas asuv Destini kogudus ning Meaphami kogudus Inglismaal. Neilt kogudustelt on saadud mitmesugust  abi sh. materiaalset toetust pastoraadi juurdeehituse valmimisel, abi koguduse laste-, noorte-, muusika ja diakooniatööle. Sõprus on kätkenud vastastikuseid külaskäike sõna-, palve- ja muusikaosadust.  Eestis on Rahukoguduse sõpruskoguduseks Ilumäe kogudus.

Rahukogudusse kuulub täna ligikaudu 4000 liiget. Kuivõrd suurem osa liikmetest elab Nõmmel, siis keskmiselt iga kümnes Nõmme elanik on seotud Rahukogudusega.

Õpetaja Sanderi üheks suuremaks missiooniks on olnud aga Nõmme Saksa Lunastaja kiriku taastamine, tema  elluäratamine pärast aastakümneid kestnud letargiat. Aga sellest pikemalt selle raamatu teises osas.