Rahu on aktuaalne igal ajal. Ilmselt on see paratamatu, sest maise elu juurde kuulub alati rahutust ja ebakindlust, kuna Jumala riik on meie keskel alles kuju võtmas. Kas tänane maailm on rahutum kui eilne, on raske öelda. Küll aga jõuab informatsioon sõjakolletest ja maailma rahututest paikadest meieni hetkega ning mõjutab meid. Tulemuseks võib olla apaatsus, aga ka aktiivne kaasasolemine rahutegemisele. Kristlastena on meil alati võimalus palvetada rahu pärast, mis on ilmselt suurim jõud rahu- ja leppimisetee sillutamisel rahvaste ja riikide vahel. See mõte leidis selget rõhutamist 1924-ndal aastal, mil Nõmme noor luterlik kogudus võttis endale Rahu koguduse nime – kõikidel kristlastel on ülesanne ja vastutus ka maailma rahu eest.
Rahu vajame inimsuhetesse – meie tööpaikadesse ja koolidesse, eriti aga kodu- ja pereringi. Tundub, et just suhterahu napib kõige enam, miks muidu räägime raevust liikluses või suusarajal. Kardan, et piirdumine vaid üleskutsetega hoolivamale ja armastavamale käitumiseks, ei too tulemust. Selleks et rahu, armastus ja vastastikune asutus võiksid kasvada meie ümber, vajame eelkõige kasvu ja muudatust enda hinges. Rahutegemist iseenesega. Ent just see ongi üks raskemaid ja elukestvamaid ettevõtmisi, milleni ei vii ei eneseabiõpikud ega teraapiad. Õieti mitte ükski pingutus, mis on rajatud inimlikule tarkusele ja jõuvarudele. Rahu meie sees algab sealt, kus tuleme kahetsusega Issanda ette ning võtame Temalt vastu andestuse ja sellega ka rahu anni. Just seepärast asetati 98-e aasta eest meie kogudusele nime leidmisel esikohale rahu leidmine Jeesuses Kristuses – on Kristuse rahu meie südames ja elus, siis saab Temast ümberkujundav ja tervendav jõud inimsuhetele, mille mõju võib olla veelgi avaram, kui me seda esmapilgul ette kujutame. Selliste, mitte ainult rahust rääkijate ja rahu nõudjate, vaid rahus elavate ja rahutegijate kohta kehtib Issanda õndsakskiitmine – “Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.” (Mt 5:9)
2.veebruaril meenutame loomulikult Tartu Rahulepingu sõlmimise tagamaid ja tulemusi. Pole kahltust, tegu on meie riigi sünni ja iseseisvumise jaoks dokumendiga, mille tähtsust on võimatu ülehinnata. See ei ole vaid piirileping, vaid Eesti Vabariigi sünnitunnistus, nagu tavatses öelda president Meri. Kiriku ülesandeks on meelde tuletada, et Tartu Rahuni ei viinud ainult meie ennastohverdav vabadusvõitlus, liitlasabi ja targad rahuläbirääkimised – kõike eelnevat mitte kuidagi alahinnates – , vaid eelkõige Jumala arm ja halastus meie rahvale, et kinkida meile tulevikku ja lootust. Mälestuspäevad, nagu Tartu Rahu, annavad meile hea võimaluse näha Jumala tegusid ajaloos, samuti meie endi keskel ning Teda tänada. Kindlasti ka küsida, miks Ta on neid teinud ning mida Ta nende kaudu meile õpetab ja meilt ootab.
