Elu halastuses

Tänase evangeeliumi juures hakkab koheselt kõrva sõna “kuulma”.  Jeesus ütleb: “Kuid ma ütlen teile, kes kuulete …” Kuulmisest on juttu ka tänastes teistes kirjakohtades – Joosua paneb kivi tunnistama Jumala ja tema rahva vahelist lepingut ja ütleb, et “see kivi on kuulnud kõiki Issanda sõnu, mis Ta meile on öelnud …” Samuti manitseb Heebreakiri meid – “vaadake, et teie ei tõrgu Kõnelejat kuulamast!”

Tõepoolest, rääkimisel on alles siis mõte, kui on kuulaja või kuulajad. Just seepärast Jeesus rõhutabki kuulamise ja kuulmise tähtust. Jumal räägib meiega kogu aeg  – ja tänu Temale selle eest  – , aga kas me Teda ka kuuleme? Kas meie, kes me oleme täna siin kirikus või raadiote juures, kuuleme Teda? Kas see sõna, mida täna kuulutatakse, jõuab meie kõrvust ka meie mõistuse ja mõtlemise juurde? Kas ta leiab edasi tee meie südamesse? Kas see sõna puudutab meie südant sel määralt, et me hakkamegi Jumala Sõna järele elama? Mitte ainult mõne Jumala Sõnas oleva leebe soovituse järele, vaid ka selle kange kõne järele, mida oleme täna kuulnud – armastage oma vaenlasi ja vihamehi.

Tuletame veel korra meelde, mida Jeesus meile täna südamele asetab. Ta ütleb: “Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad! Kes lööb sind parema põse pihta, selle paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki! Anna igaühele, kes sinult palub, ja sellele, kes võtab sinu oma, ära küsi tagasi! Ja nii nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!”

Selle Jeesuse Sõna võiks  kolmeks jaotada – esimesse rühma kuuluks  see, mis näib oleme realistlik ja täidetav, vähemalt esmapilgul; teises rühmas on see, mille järgimine tekitab ilmselgeid raskusi ja probleeme, ning kolmas rühm kätkeks eneses lausa ilmvõimatud soovitusi ja nõudeid, millele täitmine meile on igal juhul väga-väga raske. Ma ei pea siin silmas inimesi, kellele on kõik kerge ja probleemitu, kas siis nad ei suuda tegelikult taibata, millest Jeesus räägib või lihtsalt ei panegi oma kätt külge, ja arvavad siiski, et nad on juba kõik teinud.

Muidugi on võimalusi veel teisigi, näiteks öelda, et see mida siin Jeesus ütleb, ei olegi mõelnud kõigile täitmiseks, vaid üksikutele väga kõrgekvaliteedilistele usklikele. Kuid ma kardan, et see pole nõnda. Jeesuse sõna on mõeldud täimiseks ja juhtnööriks meile kõigile. Või jällegi tuleb mõni teine, ja ma tsiteerin, kes ütlebki, et eks seegi ole armastus, et “ma teda raiska maha ei löö.” Sellinegi armastuse degradeerimine ja minimeerimine ei ole see, millest Jeesus räägib, sest Ta andis enda inimeste kätte tappa ja ristilüüa – Johannese evangeeliumi 14. peatükk ei jäta meile siin mingisugust kompromissi – Jeesus ütleb, et “ma annan teile uue käsu: armasaga üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist.” Meid kutsutakse armastame just sellesama armastuse täiuse, halastuse, eneseandmise ja lõpuniminemisega, nagu Jeesus seda meile on teinud. Just samal viisil, nagu Ta meile on eeskuju jätkud.

Keskseks küsimus on, kuidas me seda suudame.  Oleme täna kuulanud Jeesuse sõna ning usun ka, et lasknud selle oma südamesse. Me oleme Jeesust kuulnud. Me armastame Teda ja meis on tahet käia Tema armastuse jalajälgedes. Aga kuidas? Kust me leiaksime selleks jõu? Jõu ka siis, kui me ikka ja jälle peame enesele tunnistama, et kui viletsad ja algajad me oleme oma Õnnistegija järgimisel armastuse teel.

Lugesin just läbi juba tüki aja eest ilmunud intervjuu paavst Franciscusega Tema raamatust “Jumala nimi on halastus.” See on hämmastav raamat, mida soovitan kõigil lugeda, seda enam, et Jumala armust külastab meid paavst juba septembrikuus. Raamat, milles väga kogenud vaimulik, kelle juhtida oma kogu roomakatoliiklik kristlaskond, kõneleb Jumala armastusest ja halastusest, kui ainsast võimalusest tänasele maailmale. Tänasele kirikule, igale tema liikmele ja tegelikult igale inimesele. Ja see, kuidas meist saavad Jumala halastuse tööriistad, algab paavsti sõnul just sealt, kus me ise tunneme vajadust halastuse järele. Vajadus halastuse järele algab aga omakorda sealt, kus me mõistame oma patu ja rikutust. Just see on alguspunkt. Just siin asub paranemise algus. Just siin on halastuse kuivamatu läte. Paavsti sõnutsi piisab juba väikesest sammust, või isegi mõttest, soovist seda sammu astuda halastuse järele. Kui me seda teeme ja teeme seda jätkuvalt, siis me muutume. Muutuvad meie suhtumise ja suhted. Ühtäkki avastame, et see, millele Jeesus meid täna kutsus, ei olegi võimatus, ega utoopia, vaid täielikult realistlik võimalus ja väljavaade. Ongi võimalik armastada, õnnistada, palvetada, ennast anda, ja mitte ainult neile, kes meid armastavad, vaid isegi oma vaenlastele. Loomulikult on armastuse õppimise tee pikk, aga me õpime ja käime seda teed nii kaua, kui me saame aru, et me ise vajame igal päeval Jumala halastust ja armu. Ja see on saadaval, sest nagu kirjutab paavst – Jumala nimi on halastus.

Soovin endale ja Sulle kallis sõber, et meil oleks eelkõige aega, julgust ja ausust vaadata endasse. Kui me seda suudame, siis avame ennast Jumala halastusele ja  armastusele. Tunneme, kuidas, võibolla küll tasahilju, lahkuvad meist viha, kadedus, kohtumõistmine ja kibedus. Samas kogeme, kuidas meie hing ei jää tühjaks –meid elavnevad kannatlikkus, heatahtlikkus, püüd oma ligimest mõista ja armastada, tema eest palvetada. Enamgi veel, me tunneme, et armastusekäsk, ei olegi meile enam käsuks, vaid sellest on saanud loomulik osa meie elust.  Sellest on saanud meie elu. Elu halastuses. Jumal kelle nimi on halastus, on meilegi kinkinud sama nime.

Aamen

Ove Sander
Koguduse õpetaja

Sander_Ove