Jeesus äratab usule

Oleme jõudnud viimasesse, ehk Kolmandasse Pühapäeva peale ilmumispüha ja tänane Pühapäev kannab kirikukalendris nimetust “Jeesus äratab usule!„  Eelnevalt kuuldud kirjakohad rääkisid meile kas kaudsemalt või otsesemalt just usust, usule tulemisest, uskumisest ja päästest usu läbi. Ja usule on meid äratanud Jeesus. Mitte inimene ise ei hakka ühel päeval usklikuks vaid me oleme saanud kutse.

Selleks et saaksime päästetud – tuleb meil lihtsalt alustuseks uskuda. Meilt justkui ei nõuta midagi keerulist ega kontimurdvat aga ometi on see paljudele inimestele nii raske. Osaliselt sünnib see ka ühiskonna ülesehitusest, otsitakse ja nõutakse kõigele alati tõendit ja põhjendust aga usk nii nagu sõna isegi ütleb on osaliselt ka usaldamine.

Kohati on mul tunne, et tänaste kirjakohtade ja oma jutlusega peaksin ma olema mitte siin Nõmme Rahu Kirikus, vaid hoopis Nõmme Turu väravas ja tegema just seal kuulutustööd neile kes Jeesust veel ei tunne ja kes temasse ei usu. Inimestele kes kõnnivad pimesi, vaevlevad igapäevaselt oma inimlikes muredes ja ei oska näha, et abi on tegelikult käeulatuses – aga just seda nad ei näe. Teie kes te olete siin ja teie kes te olete meiega osaduses raadiote vahendusel – teie ju ometi usute.

Usute, et Kristus on Jumala poeg. “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et tal oleks igavene elu” (Jh 3:16)”

Vaatame alustuseks täna kuuldud evangeeliumi teksti, mis oli Johannese evangeeliumi järgi. Paljud samaarlased sellest külast uskusid Jeesusesse naise sõnade tõttu, kes tunnistas „tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud“  Lihtsalt meenutuseks meile, see samaaria naine, kes uskus – on toonud Jeesuse juurde kogu oma linna ja nemad usuvad Jeesusesse just sellepärast mida too patune naine oli neile rääkinud. Just patune naine  sest tegu on selle sama Samaaria naisega kellega Jeesuse mõned salmid tagasi Johannese evangeeliumi neljandas peatükis kaevul kohtus, kui temalt juua palus.

Tõesti too naine oli elanud moraalselt kahtlast elu ja täna kuuldu põhjal me saame öelda, et  kohtumine Jeesusega oli tema elu muutnud. Temast oli saanud kuulutaja ja mis veelgi tähtsam – Jeesus ei aidanud ainult teda , vaid tema kaudu ka paljusid teisi. Kuulsime ka seda, et kui need teised olid õppinud Jeesust tundma, ütlesid nad naisele „ Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme Teda ise kuulnud ning teame nüüd, et Tema on tõesti maailma päästja“.

Teate, ma mõtlen et meie kes me oleme Kristuse vastu võtnud, ei peaks pelgama kuulutada Evangeeliumi või jagama oma lugu, nagu tegi seda samaaria naine. Ja seda selle pärast, et  iial ei või teada, kes meie tegevuse läbi päästetud saab ja igavese elu poole püüdleb. Teadupärast Jumalal ongi kombeks kasutada oma töös kõige ebatõenäolisemaid kandidaate. Enamus inimesi arvab niikuinii, et nad on kuulutustööks kõige ebatõenäolisemad – vähemalt mina küll kunagi arvasin nii.

Kui keegi nüüd teist tundis, et kutse kuulutamisele teid kõnetas siis palun ärge minge iseseisvalt seda Nõmme Turu väravasse tegema. Rääkida näiteks kuulutusvõimalustest oma koguduse vaimulikega või näiteks pöörduge sellise vahva organisatsiooni poole mis kannab nime „Kristus igasse Kodusse“ , mille näol on tegu toimiva misjoniorganisatsiooniga kes leiab, et igal kodul on õigus kuulda evangeeliumi, ning neil on ka olemas strateegia, visioon ja materjalid, mille abil ennast kuuldavamaks teha.

Ja sõltumata sellest, mispidi selle teema üle mõelda jõuan taas tagasi, nagu katkine grammofon- et päästetud saamiseks ei ole vaja midagi enamat, kui tunnistada ja uskuda. Ei ole oluline kui patused me oleme, ei ole oluline kas kiriku seinad on puidust või kivist, ei ole oluline kes sõnumit jagab. Oluline on, et me tunnistaksime.

Tunnistaksime nõnda samuti nagu tegi seda Naaman, ja peaksime veelgi selgemalt mõistma, et Jumal ei nõua meilt päästetuks saamiseks midagi suurt, midagi kallist, mida üle meie mõistuse.

Meenutades kuuldud kirjakohta siis seal Naaman lausa pahandas Jumalamees Eliisa peale kui sai teada et tervenemiseks on tal vaja ainult end Jordanis seitse korda pesta. Tema jaoks oli enda ihu terveks saamine midagi nii suurt, et lihtsalt usk, või lihtne palve tundusin maisele inimesele liialt lihtsad või kui nii võib öelda, siis pingutusena odavad. Oleme inimestena paratamatult õppinud asjade, näiteks arstirohtude väärtust hindama rahas. Mida kallim seda paremini toimib.

Aga nii nagu rääkis ka pühakiri – usalda,  astu see kahtlust tekitav samm ja sa näed.

Tõeline pääste tuleb usust temasse – meie aitajasse ja päästjasse. Meenutame veel mida Paulus on kirjas Roomlastele kirjutanud „Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse” (Rm 10:9).”

Ja kuigi on inimesi, kes ei ole veel usule ärganud, siis on meie hulgas ometi neid, kes on Jeesuse kutse vastu võtnud. Ja õnneks on sõnumist osasaamiseks nii Eestis kui üle maailma tehtud palju, 2019 aasta oktoobri seisuga on Piibel täismahus tõlgitud 698 keelde.

1739 aastal trükiti esimene eestikeelne täielik piiblitõlge Jüri koguduse pastor Anton Thor Helle poolt, pea sada aastat varem oli tehtud osalisi tõlkeid. Seega võimalus kuulutusest osa saada oma enda emakeeles on väga paljudel erinevatel inimestel maailmas.

Nõnda samuti ka võimalus saada päästetud aga sellest osasaamine eeldab ja nõuab silmade ja kõrvade ja eelkõige oma südame avamist Tema sõnale ning püsimist sellel teel, millele ta meid kutsub ning millel Ta meid on sõnaga juhib ja saadab.

Sest ütleb ju prohvet Jesaja 30:18 – Ometi ootab Issand, et teile armu anda. Issand on igapäevaselt me kõrval ja ootab kui hea vanem, et tõrges laps ometi kord mõistaks, mida talle vaja on. Ootab kannatlikult, et tekiks mõistmine ja laps lõpetaks jonni ning tuleks selguse juurde. Ja veel ütleb salm: ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest issand on õiguse Jumal, õndsad on kõik, kes Teda ootavad. Meie kohal on issanda käsi, avagem oma südamed, et jõuda päästeni. See ei ole alati lihtne – ka turuvärvas sõna kuulutades võidakse meid veidrikeks pidada ja vahest ei lähe asjad nii nagu meie oleme seda oodanud või lootnud. Ning vahest Issand annab teile kõll hädaleiba ja viletsusevett aga tema teab, mida meile on vaja, et lõpuks lapsena oma jonn jätta ja mõistmisele tulla

Aamen

Marek Alveus,

koguduse diakon,