Jumalarahva muutuv kuju

Sissejuhatus

Minu abikaasa Rosi ja minu jaoks on imeline olla kutsutud koos teiega siia, kui Ove ja Liina pühitsevad harduse ja rõõmuga oma abielu esimest kolmekümmet aastat. Ja Ove, on imeline olla koos teiega sellel kahekordsel pidupäeval, mil üheskoos oleme tänulikud Sinu kahekümne aasta eest, mis Sa oled olnud pastoriks sellele vendade ja õdede kogudusele, mis on kokku kutsutud kirikuna, Jumalarahvana Nõmmel. Mul ei ole lihtne väljendada seda, kui suur au on minu jaoks olla kutsutud jutlustama Issanda sõna täna ja siin sellel sündmusel.

Ime!

On olemas eriline teoloogiline termin, mis kirjeldab abielu, mis on kestnud nii kaua – kolmkümmend aastat. Me kutsume seda imeks!
Seegi võib olla ime, et kirikut on õnnistatud sellega, et pastor on teda teeninud kakskümmend aastat. Sest nagu me näeme selgelt Jeesuse teenimise juures, on ime Jumala armu eriline väljendus, mis toob rõõmu ja ülistust, rahu ja lootust; see toob valguse välja pimedusest, toob värskuse ellu, toob naeru tagasi, annab uusi laule laulda, uusi lugusid jutustada. Need imed – need Jumala annid Kristuses – toovad uut energiat ja enesekindlust võtta vastu tuleviku armuande, mida Jumal Jeesuses on nii varmas välja valama, et õnnistada Eestimaad, teie kogudusi siin Tallinnas ja Nõmmel. Need Jumala armuannid ei ole välja valatud üksnes tervetele rühmadele, vaid kindlatele isikutele nagu teie ja mina täna ja siin, ja eriti sellistele isikutele nagu Ove ja Liina. Kutsuda 30 aastat kestnud abielu ja 20 aastat kestnud vaimulikku teenimist imeks ei ole vaid mingit sorti nali. Mida kõike oleks võinud juhtuda teie abielule ilma elava Jumala toetava ja värskendava armuta Jeesuses, mis juhatab, kaitseb ja hoiab teid? Mis oleks võinud juhtuda selle koguduse osadusele ja tunnistusele ja teenimisele? Aga sellel erilisel nädalalõpul on veel enam põhjust rõõmustada. Sel ajal kui tähistame Ove ja Liina abielu ja seda, et Ove on olnud teie kiriku vaimulik, laulab ja tantsib kogu teie maa Eesti Laulupeo 150. aastapäeval. Nii palju põhjusi rõõmustada ühekorraga.

Leping

Ma eeldan, et abielutõotus on Eestis on väga sarnane sellega, mida mina ja Ros ütlesime teineteisele Inglismaal homme nelikümmend seitse aastat tagasi. Ove, küllap Sa ütlesid Liinale peaaegu sama, mida mina ütlesin Rosile: „Mina, Gordon, võtan Sind, Ros, oma abikaasaks, tahan olla Sinuga ja Sind hoida tänasest peale; heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, haiguses ja tervises, et Sind armastada ja austada kuni surm meid lahutab; Jumala püha seaduse kohaselt ja Jumala ees annan ma selle tõotuse.“ Ja siis ütles tema sedasama minule ja me andsime teineteisele sõrmused. Kristliku käsitluse kohaselt ei saa abielu nimetada üksnes imeks, vaid abielu on palju kaalukam, see on leping. Pühakirjas kirjeldab leping suhet elava Jumala ning Jumalarahva vahel. Piibel kõneleb koguni rahvast, keda Jumal kutsub kokku Kristuse pruudina (Ilm 19:7). Jumal tõotab lepingusuhtes olla ustav, ta tõotab kaitsta ja varjata, toita ja ülal pidada, õnnistada ja tuua oma rahvale rõõmu ning õitsengut. Lepingusuhtes kutsub Jumal oma rahvast üles
olema ustav, austama ja kummardama üksnes teda, ilma kiusatuseta otsida kedagi teist, keda kummardada; ta kutsub üles elama elu, mis on täidetud Jumala armastusega sellisel määral, et see on tunnistus Jumala elujõust osaduses meiega. Võime öelda, et Jumal tahab olla meie kui armastatute ligidal nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses, nii meie haiguses kui meie tervises, et armastada ja austada meid terve meie elu nii selles maailmas kui ka meie elus koos Jumalaga Kristuses pärast surma. Juba abielutõotuse sõnades võime märgata seda, et abielus on oodata nii süngemaid aegu kui ka tõelise rõõmu ja rahulolu aegu. Ove ja Liina on olnud teineteise jaoks olemas viimased 30 aastat nii heas kui halvas, nii haiguses kui tervises, et armastada ja austada teineteist kõiges ja üheskoos. Nad on suutnud seda teha ja olla ustavad, kuna nad on nii üheskoos kui ka eraldi oma südamesse võtnud vastu Jumala rikkalikku armu, mis annab neile rõõmu ja vastupidavust, mis tuleb Püha Vaimu ligiolu kaudu. Kui pastor kutsutakse teenima ühte teatud kirikut, ei tea see kirik pastori kohta kõike, ja see pastor ei tea kõike ette kiriku kohta. Teie siin Nõmmel ei teadnud esialgu, et teie pastor on hull kiirete mootorrataste järele, ja teie ei teadnud, milline ta hakkab välja nägema kui tema kaunid pikad juuksed hakkavad muutuma lühemaks ning lõpuks kaduma! Ei. Kui algas teie ühine aeg pastori ja kohaliku kogudusena, oli teil tunne, et Jumal kutsus teid kuuluma kokku sellest päevast alates. Te usaldasite üheskoos Jumalat, et ta juhiks teid läbi raskete aegade ja läbi rikkaliku õnnistuse aegade. Te võtsite pastori ja tema pere vastu, et olla temaga ja teda hoida „heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, haiguses ja tervises,“ et teda armastada ja austada, niikaua kuni Jumal lubab teil üheskoos elada ja teenida. Ovel ja Liinal on oma abielus nii palju tähistada: neil on kaks toredat poega, kaunis tütar, nende ellu on antud selline heldus ja rõõm, selline ustavus ja vaprus ühises Jumala ja koguduserahva ja kogu maa teenimises. Nad on kogenud ilmatuid raskusi ja neid mõlemaid on õnnistatud tervenemisega raskest haigusest. Nad on kogenud oma ihudes, kodudes, perekonnas, iga oma keharakuga, et Jumal peab oma tõotust, et „ustav on see, kes teid kutsub; küll tema teebki seda.“ (1Ts 5:24)

Muutuvad kujud

Nad on elanud oma elu lepingus Jumalaga, lepingus teineteisega ja lepingus kogudusega Nõmmel, samal ajal on neil olnud kandev roll kogu rahvakiriku
teoloogilise hariduse ja vaimulike ettevalmistusprogrammi arendamisel. Nad on teinud seda ajal, mil Eesti kui riik on peaaegu täielikult ümber kujundatud. Mõtleme hetkeks, et kui Ove ja Liina 1989.a abiellusid, oli Eesti veel nõukogude võimu all; vaid paar nädalat pärast nende abiellumist korraldati suur ja rahumeelne protest – Balti Kett –, ahel inimkätest, mis ulatus läbi kolme Balti riigi. Kaks aastat enne nende abiellumist hakkas Laulev Revolutsioon omandama uut tähendust. Vaid üks aasta enne nende abiellumist lubati kirikul pärast paljusid aastakümneid taas avalikult tegutseda. Kes oleks võinud mõelda, et üks rahvas võib alistada nõukogude võimu vägevuse koos kõikide seda toetavate relvadega üksnes lauldes endale tee vabadusse ja riiklusele ja hoides kinni üksteise kätest? Kui Ove sai Nõmme pastoriks, olid paljud kirikuhooned kurb vaatepilt, olles paljudeks aastateks unarusse jäetud, kasutatud tehaste ja töökodadena, aknad olid katki, kõikjal mustus. Teie kirik ning Ove ja Liina ja nende perekond ning paljud ustavad kristlikud pastorid üle kogu maa alustasid oma abielu ja teenimist teie kirikute ja kristliku tunnistuse taassünni ja uuendamise ajal. Viimase kahekümne kuni kolmekümne aasta jooksul on teie maa muutunud tähelepanuväärselt. Nõukogude vabariikide tagahoovist (kui ma nii võin öelda) uhkeks, üha enam õitsvamaks ning kultuuriliselt rikkamaks ja rõõmsaks Euroopa riigiks, mis eristub selgelt kõikidest teistest.

Kõik on muutnud kuju.

Kui me kasvame läbi oma abielu aastate, muudavad kuju kõikvõimalikud asjad – perekonnad sünnivad ja kasvavad, meie kehad muudavad kuju, süveneb ja kasvab see, kuidas mõistame ja kuidas väljendame oma armastust teineteise vastu, ja nii edasi. Kõige selle kaudu me avastame ja avastame üha uuesti Jumala armastuse sügavust, millest me ammutame oma armastuse ja teenimiskogemuse kaudu ja mida anname üksteisele. Teie maa on muutunud ja muutub. Teie pastor on olnud ülimalt ustav ning leidlik; ja ta muutub samal ajal nagu ka teie kogudus siin Nõmmel muutub ja areneb tänu Jumala armule. Nii palju üle on rõõmustada ja nii palju on tähistada. Aga nüüd tahan ma pisut suunda muuta ning rääkida mõnest väljakutsest, mida toovad need muutused kaasa just nüüd. Esmalt: teie rahvas on muutunud ja hakanud arenema imelisel uuel viisil, ja rahvakirik peab samuti muutuma. Ja see tähendab, et Jumal kutsub
muutuma ka kohalikku kirikut (nagu siin Nõmmel). Nõukogude Eestis tähendas praktiseeriv kristlane olemine midagi selget, eristuvat ja kulukat. Kui seda usulugu, millest te laulate, ja neid usulugusid, mida oma jutlustes räägite ja õpetate, tuli tõeks elada vaikse või avaliku protestina antikristlike võimukandjate ees, võis selle tagajärjeks olla ärritus, põnevus või hind, mida jüngriks olemise eest maksta. Nüüd, kus teie maa on jõudnud usuvabaduse osas peaaegu neljanda aastakümneni, ja nüüd, kus paljude isiklik jõukus on suurenenud, kus me elame suurema kultuurilise rikkuse ning võimaluste ajal, millest varasemad põlvkonnad võisid vaid unistada, kasvab iga päev väljakutse kasvatada, alal hoida ja värskendada tõeliselt eristuvat kristlikku elu ja tunnistust Mõni asi on selge. Mitte igaüks ei saa uuest jõukusest kasu, mistõttu pühendumine vaestele ja jõuetutele inimestele peab olema kristlaste jaoks tõeline prioriteet nagu Jeesus ise ütles: „Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit.“ (Lk 4:18)

See on tõsi ja see on tähtis

Kuid tähtis on ka see, et me esitame üksteisele rea küsimusi. Kui me tähistame praegu möödunud aastate õnnistust, kutsub Jumal meid märkama oleviku tõsiasju ning vaatama tulevikku. Selles Britannia osas, kus ma elan, on palju heal järjel inimesi. Enamik neist mõtleb, et neil ei ole Jumalat vaja. Niisiis, võtmeküsimus, mida kristlikud pastorid ja kogudused peavad vaagima, on see: „Milline peab olema evangeelium haljale oksale jõudnutele? Millise kuju peab evangeeliumi järgi elamine ja evangeeliumi jutlustamine võtma, kui me tahame ise olla heaks sõnumiks ja tuua head sõnumit inimestele, kes on juba OK?“ Roomakirja 12.ptk ütleb püha Paulus meile: „Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.“ (Rm 12:2) Üks meie tõlkijatest on väljendanud seda nii: „Ära lase maailmal suruda ennast tema vormi.“ Ma olen pottsepp. Kui ma surun tükki savi oma käes, võtab see mu käe kuju. Seda on väga mugav hoida, nii et ma ei märkagi, et see on seal. Seesama võib juhtuda kirikule ja kristlikele jüngritele. Me võime võtta omaks ühiskonna väärtused peaaegu mõtlemata, nii et meie linn, meie kogukond, isegi meie kogudus on Jumalarahva kujundamisel nii edukas, et ühiskond enam ei märkagi meie kohalolu.
Püha Pauluse üleskutse kristlikele kogudustele tähendab ennast ümber kujundada nii, et inimesed märkaksid, kes me oleme, mida me esindame, mis laadi teenusi pakume, mis on see lugu, mida jutustame, milline on laul, mida oleme kutsutud laulma – et elaksime rahvana, kes on hea sõnum tänu Jeesusele, ja kellel on kuulutada ja jagada hea sõnum Jeesuselt. Paulus kirjeldab kasvava ja muutuva kiriku esilekerkivat kuju. Ta ütleb, et on inimesi, kes tõeliselt kuulavad ja toetavad üksteist, kes rõõmustavad üksteise andide üle ja kes jätavad ruumi inimestele pakkuda oma ande; kes armastavad seda, mis on tõeline, ja taunivad kurja; kes peaaegu võistlevad üksteisega head tehes – selline on rõõm, mida nad jagavad; kelle käed on avali täis heldust; ja kes kogu südamest võtavad vastu võõraid otsekui enda perekonna liikmeid. Meie lugemine Jeesuse Mäejutlusest Matteuse evangeeliumis ütleb sama asja teiste sõnadega. Jeesus räägib siin sellest, et kogukonnas, mille ta ellu kutsub, on taevariik nende päralt, kes on vaimus vaesed; selles kogukonnas leiavad kurvad lohutust oma kurbuses; need, kes on tasased ja alandlikud, pärivad maa; inimesed, kellel on nälg ja janu õiguse järele, näevad ja tervitavad seda, mida nad igatsevad; halastajad näevad halastust ja headust kasvamas oma kogukonnas; puhtad südamelt näevad Jumalat ning rahutegijaid ei kutsuta mitte tõrkekõrvaldajateks, vaid Jumala lasteks. Selline Jumalarahva muutunud kogukond on vääritimõistetud, avalikkuse ees rünnatud ning allutatud valedele ja valelikkusele, mida nad ei vääri. Seda on oodata, kuid samamoodi on oodata ka Jumala õnnistust, mida Jumal jagab neile, kes on ustavad oma kutsumises.

Kokkuvõte

Nõndaks: me tuleme täna kokku, et koos Ove ja Liinaga pühitseda nende abielule osaks saanud õnnistust, mis hõlmab endasse nende armastuse ja ühise elu muutuva kuju ning dünaamika. Me pühitseme Ovele osakssaanud õnnistusi, rõõme ja ustavust, kes Liina jõul ning toel ja Jumala armust on olnud teie pastor siin kakskümmend aastat. Me pühitseme rõõmuga teie maa vabadust, kui rahvas laulab ja tantsib tänu oma rahva sügavatele juurtele ning tänu uutele vormidele, mida teie ühiskond võtab, kui see areneb edasi tuleviku poole. Me mõistame, et oma abielus, oma kirikutes ja tõepoolest, ka oma maal, me oleme kutsutud elama üheskoos Jumala armastuse ja ustavuse lepingus.
Me näeme ja tervitame omavaheliste suhete muutuvaid ja süvenevaid vorme, kui meie abielu kasvab läbi aastate; meie rahvusliku elu muutuvaid vorme; ja seda, kuidas meie kristlik jüngriksolemine ning meie kirikute elu ja tunnistus peavad samuti muutuma. Ja üheskoos me tervitame Jumala ande tänases päevas ja Jumala ande tulevikus, kui me ei taha olla surutud maailma vormi; kui meie tunnistus uueneb tänu sellele, et meie meeled muutuvad nõnda, et suudame eristada Jumala tahet ja Jumala teid; ja koos Jeesuse, meie Päästja ja Issandaga, me tunneme nälga ja janu selle aja järele, kui tema elu, tema armastus ja tema õiglus muutuvad nähtavaks ning neid pühitsetakse kogu maailmas. Me täname. Me vaatame Jumala poole. Me ülistame tema nime.

Aamen

canon Gordon Oliver

TÄNUMISSA 5. juulil 2019.a Nõmme Rahu kirikus