Jumalateenistuse ülesehitus

Armulauaga jumalateenistus ehk missa kui kirikuelu süda koosneb kahest poolest – sõnakuulutusest ja armulauast. Missa ülesehituses on neli põhiosa:

Sissejuhatus –  Sõna – Armulaud – Läkitamine.

Missa sissejuhatus ehk algusliturgia ühendab koguduse ja valmistab ta ette Jumala sõna ja armulaua jaoks. See peab toimima sissejuhatusena ja sellepärast ei saa see olla liiga pikk ega sisaldada ülearuseid kordusi.

Sõnaliturgia iseloom on oluliselt teistsugune kui sissejuhatusel. Siin kujuneb dialoog: Jumal räägib meiega sõna läbi (piiblilugemised, jutlus) ning kogudus võtab selle vastu ja vastab kuuldud sõnale (mõtiskelu, koguduselaulud, usutunnistus, kirikupalve).

Armulaualiturgia  on elav osadus koguduse Issandaga pühas altarisakramendis. Jeesus seadis armulaua leiva ja veiniga – võttis, pidas tänupalve, murdis ja jagas. Kirik pühitseb armulauda Jeesuse eeskuju järgi, nõndasamuti tuues armulaua annid altarile, palvetades armulaua suurt tänupalvet, murdes leiba ja jagades Kristuse ihu ja verd.

Missa lõpetab lühike läkitamise osa ehk lõpuliturgia, mille põhisisuks on tänu ja õnnistamine.

Alguslaul

Jumalateenistus juhatatakse sisse lauluga, mis väljendab pühapäeva sisu ja kokku tuleva Jumala rahva osadust ning aitab kogudusel jumalateenistuseks süveneda. Algusmuusikaks võib olla koguduse alguslaul või koori ja/või koguduse poolt lauldav introitus. Jumalateenistusel kaasa teenivad vaimulikud ja abilised võivad siseneda protsessioonis kirikusse.

Tervitus

Liturg avab jumalateenistuse liturgilise tervitusega. Sõnades „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel” väljendub jumalateenistuse trinitaarne iseloom ja kokkutulemise alus. Liturgi ja koguduse omavaheline tervitus on Issanda ligioleku soovimine ja vastastikune õnnistamine. Siinkohal võib liturg ütelda ka sissejuhatussõnad, tutvustades pühapäeva temaatikat ja iseloomu.

Ühispiht

Koguduse ühine meeleparandusakt lähtub ristimise annist, on tagasipöördumine ristimise armu juurde. Kogudus valmistab end ühise pihiga Jumala sõna kuulamiseks ja armulauale tulekuks, öeldes üheskoos patutunnistuse kaasa ja võttes vastu pattude andeksandmise.

Kus tavaks, võib pattude andeksandmine toimuda hingehoidliku osana nii, et inimesed põlvitavad patutunnistuseks altari juurde ja saavad käte pealepanemisega isikliku absolutsiooni. Patutunnistus võib sisaldada ka Kyrie-aklamatsiooni.

Issand, halasta

Kyrie  on iseseisev palve ja tunnistus, mis on sisult avaram kui pihipalve. See on Jumalaga osaduses elava inimese põhipalve (Mt 9:27, 15:22). Selle palvega tunnistab kogudus Jumala oma ainsaks aitajaks. Kyrie liitub oma sisult Gloriaga – kogudus palub Jumala kõikehõlmavat halastust ja abi, millele kostab vastusena inglite laul „Au olgu Jumalale kõrges… inimestest hea meel”.

Kyrie võib kõlada lihtsa kolmeosalise aklamatsioonina, kuid see võib laieneda ka litaaniakujuliseks palveks. Kyrie-litaanias pöördub kogudus kas Kristuse poole või on see trinitaarse ülesehitusega ja haakub liturgilise perioodi teemaga. Kui patutunnistuses juba kõlas Kyrie, seda siinkohal ei korrata, vaid jumalateenistus jätkub Gloriaga.

Au olgu Jumalale

Gloria  ja sellega liituv ülistuslaul pühale Kolmainsusele (Laudamus) on jumalateenistuse esimese osa kõrghetk. Ülistust alustab liturg või eeslaulja jõuluööl kõlanud inglite lauluga (Lk 2:14).  Laudamust  laulab kogudus või koor või vaheldumisi eeslaulja/koor ja kogudus. Laudamuse asemel võib kogudus laulda „Au, kiitus olgu igavest” või muu sobiva kolmainsuslaulu. Paastuajal jääb Gloria ära. Ka advendiajal ja argipäevadel võib Gloria ära jääda.

Päeva palve

Päeva palve on ülesehituselt lühike ja konkreetne palve, milles päeva teema uuesti esile tõuseb. Päeva palve võtab kokku algusliturgia ja juhatab edasi sõnaliturgiasse. Kui päeva palve peab keegi teine, mitte juhtliturg, võib sellele eelneda tervitus.

Piiblilugemised

Pühapäeval ja kirikupühal loetakse jumalateenistuse sõnaliturgias soovitavalt kolm piibliteksti: Vana Testamendi lugemine, epistel ja evangeelium. Jumala sõna laud peab olema rikkalikult kaetud.

Laulud lugemiste vahel

Pärast esimest lugemist on vastuseks ja meditatsiooniks kas psalm, koguduselaul või vokaal- või instrumentaalmuusika. Päeva laul lauldakse epistli ja evangeeliumi vahel, pärast evangeeliumi või pärast usutunnistust. Päeva laul seostub päeva ja evangeeliumi teemaga.

Evangeelium

Jumala sõna lugemine jõuab haripunkti evangeeliumis, kus kogudus kuuleb Jeesuse enda sõnu ja tegusid. Evangeeliumile eelneb Halleluuja kolmekordse aklamatsioonina või teemakohast piiblisalmi sisaldava halleluujasalmina. Evangeeliumi lugemisega võib liituda pidulik evangeeliumiprotsessioon.

Jutlus

Pühakirja lugemisele järgneb vahetult jutlus, millel on oluline koht jumalateenistuse tervikus. Jutlus lähtub loetud sõnast, jutluse ülesanne on avada ja seletada sõna ning anda inimesele edasi Kristust, Jumala lihaks saanud Sõna.

Igal pühapäeva ja kirikupüha jumalateenistusel peetakse jutlus. Argipäeva lühikesel missal võib jutluse erandina ära jätta või ühendada  pihikõnega. Jutluse aluseks võetakse kirikuaasta lugemiskalendri järgi üks loetud tekstidest: evangeelium, epistel või Vana Testamendi tekst. Kui jutlus peetakse Vana Testamendi teksti või epistli alusel, võib jutlustaja soovi korral loetud teksti olulisi kohti jutluse alguses uuesti meelde tuletada.

Jutlusele võib lisada ka dramatiseeringu, diskussiooni, intervjuu või audio-visuaalse illustreeringu. Jutlusele võib eelneda jutluselaul.

Jutluse võib lõpetada palvega. Pärast jutlust võib olla vaikushetk mõtiskluseks.

Usutunnistus

Credo  traditsiooniline ja loomulik koht jumalateenistuses on pärast jutlust. Usutunnistus on koguduse ülistav vastus kuuldud ja kuulutatud sõnale. Kasutatakse apostlikku või Nikaia usutunnistust või lauldakse usutunnistuslaul. Argipäeval võib usutunnistus ära jääda.

Jumalateenistuse sees peetavad kiriklikud talitused toimuvad enamasti sellel kohal. Kui talitus sisaldab usutunnistust (nt ristimine, konfirmatsioon), alustatakse talitusosaga kohe pärast jutlust ja usutunnistus loetakse talituse käigus.

Kirikupalve

Ühise eestpalvega ehk kirikupalvega täidab kogudus ülesannet, mille Jumal on andnud inimkonnale kui loodu valitsejale ja hoidjale. Kogudus kannab Jumala ette maailma ja kaasinimeste rõõmud, vajadused ja hädad.

Kirikupalve koostavad jumalateenistuse ettevalmistajad. Palve liigendatakse koguduse palveaklamatsiooniga ja palve lõpeb aameniga. Kirikupalveks võib kasutada ka litaaniat (soovitavalt paastuajal).

Ristitud, konfirmeeritud, abielluda soovijad, laulatatud ja maetud võib nimetada vahetult enne kirikupalvet ning nende eest palvetatakse kirikupalves. Nimed ning muud tänu- ja eestpalved võib ka kohe liita kirikupalvesse, ilma et neid eraldi enne palvet teadustataks. Mälestamine võib toimuda enne kirikupalvet või palve ajal. Lahkunute nimetamise juurde võib lisada muusikat (nt mälestuslaul) või süüdata mälestusküünlad.

Korjanduse otstarve nimetatakse soovitavalt pärast kirikupalvet. Kui kirikuteated soovitakse edasi anda enne kirikupalvet, tehakse seda lühidalt. Kirikuteated on siiski otstarbekas ütelda jumalateenistuse lõpus.

Kui jumalateenistus on ilma armulauata, lõpeb teenistus pärast kirikupalvet Meie Isa palve ja õnnistamisega.

Ettevalmistus

Armulaualiturgia alguses kaetakse altar armulauaks valmis.  Nii altarit kattes kui ka armulauda jagades tuleb toimida armulaua pühadusele vastava aukartusega ja väärikusega ning järgida puhtuse ja hügieeni nõudeid.

Altari katmist saadab koguduse andide- ehk korjanduslaul, millega kogudus väljendab oma tänu Jumala andide eest ja ülistab Jumalat Loojana. Samal ajal võib toimuda korjandus, mis on osa koguduse tänuohvrist. Kogutud annid tuuakse altari juurde.

Armulauapalve

Armulauapalve ehk suur tänupalve ehk euharistlik palve moodustab pikema palveosa, mille sisuks on Jumala lunastustöö meeldetuletamine, tänu, ülistus ja palve Püha Vaimu läkitamise eest. Palve keskmes on armulaua seadmise sõnad.

Armulauapalve algab liturgi ja koguduse kolmeosalise dialoogiga. Armulauapalve peab alati juhtliturg (tselebrant). Palve jätkub kirikuaasta järgi vahelduva kiitusega (praefatio), milles kogudus meenutab Jumala lunastustööd Kristuses, ja lõpeb üleskutsega ühineda kõigi pühade ja taevaste vägede aegaületava ülistusega. Jesaja raamatust pärineva inglite lauluga (Js 6:3; Sanctus) tunnistab kogudus Jumala majesteetlikkust. Hümniga liituv traditsiooniline palve „Kiidetud olgu…” (Benedictus) on koguduse tervitus armulauas ligi olevale Kristusele. Argipäevamissal võib Sanctus ära jääda.

Armulaua seadmise palves jätkub Kolmainu Jumala ülistus ning meenutatakse Jumala lunastustööd alates loomisest kuni Kristuse kannatuse, surma, ülestõusmise, taevamineku ja taastulemiseni. Epiklees on nii enne seadmissõnu (andide epiklees) kui ka armulauapalve teises osas.

Seadmispalve variante on kokku kümme. Liturg otsustab seadmispalve sisu alusel, missugust palvevarianti kasutada. Liturg võib seadmissõnad laulda.

Pärast seadmissõnu laulab või ütleb kogudus aklamatsiooni „Issand, me kuulutame Sinu surma…”, mis rõhutab armulaua euharistlikku iseloomu. Selle aklamatsiooni aluseks on 1Kr 11:26. Armulauapalve lõpeb doksoloogiaga ja koguduse aameniga.

Meie Isa

Issanda palvega algab armulaua jagamise osa. Kogudus palvetab lugedes või lauldes Meie Isa palve.

Rahutervitus

Rahutervituse piibellikuks aluseks on ülestõusnud Jeesuse tervitus oma jüngritele (Jh 20:19). Ülestõusnu kingib omadele rahu, millest inglid jõuluööl laulsid. Nõnda soovivad ka liturg ja kogudus jumalateenistusel vastastikku rahu. Sellele järgnev koguduseliikmete omavaheline rahusoov kinnitab armulaua osaduslikku külge.

Jumala Tall

Armulaualeiva murdmine väljendab Pauluse mõtet, et leiva murdmine palakesteks ja jagamine kogudusele annab meile ühise osaduse Kristusega (1Kr 10:16–17).

Agnus Dei on palve ja austusavaldus armulauas ligi olevale Kristusele. See saadab armulaualeiva tükkideks murdmist ja liturgi ettevalmistusi armulaua jagamiseks. Hümni piibellik alus on Ristija Johannese sõnades Jeesuse kohta (Jh 1:29).

Armulauaosadus

Liturg kutsub armulaualised altari juurde. Kristuse ihu ja vere sakramenti vastu võttes saab kogudus osa Kristuse ohvrist, kinnitab omavahelist osadust ja osadust võidutseva taevase Kirikuga (ld communio).

Kristuse ihu ja vere ande jagatakse kas eraldi või leiba karikasse kastes (ld intinctio). Armulaualeiva jagamise käigus õnnistatakse ka neid, kes ei saa armulauda vastu võtta. Kui pühitsetud armulauaannid jagamise käigus lõpevad ja altarile tuuakse pühitsemata leib ja/või vein, loeb liturg enne jagama asumist vastava palve. Jagamist võib saata laul või instrumentaalmuusika. Juhtliturg jagab reeglina Kristuse ihu.

Kui armulaua jagamine on lõppenud, pannakse armulauariistad kokku. Jagamisest üle jäänud pühitsetud annid tarvitab liturg koos abilistega või säilitab väärikal viisil edasise kasutuse jaoks. Pärast jagamist ja lõpusõnu, enne palvet võib olla vaikus.

Palve pärast armulauda

Armulaud lõpeb koguduse tänuga sakramendi eest.

Õnnistamine

Õnnistamissõnadega seatakse kogudus Kolmainu Jumala nime alla ja varustatakse armastustegudeks. Liturg laulab või ütleb õnnistamissõnad ja kogudus vastab sellele aameniga.

Läkitamine

Läkitamissõnades väljendub missa kahesuunaline iseloom: Jumal kutsub koguduse kokku ja äratab temas usku, toites teda oma sõna ja sakramendiga, vabastades patukoormast, varustades oma andidega ja õnnistades, ning läkitab siis tagasi argipäeva, et usk võiks realiseeruda ligimese teenimises ja armastuses.

Läkitamisele võib eelneda või järgneda koguduse lõpulaul. Lõpumuusika ajal võib toimuda protsessioon. Soovi korral võib läkitamine toimuda ka pärast teateid vahetult enne kirikust väljumise algust.

Väljavõte EELK Jumalateenistuse Käsiraamatust „Missa ülesehitus.“