Kadunud ja jälle leitud

Lk 15: 11-32

See üks Piibli enim tuntumatest jutustustest pole mitte lugu heast ja halvast pojast, vaid lugu heast Isast. Ainult Isa on hea, Ta armastab mõlemat poega. Millised need pojad siis on? Noorem poeg on õige koletu. Poja soov oma varandus kätte saada, kui isa veel elujõuline on solvav ja ajastu kommetega vastuolus olev. See võrdus sooviga, et Isa oleks surnud. Noorem poeg sai kätte selle, milleks tal polnuks õigust Isa surmani- kogu oma pärandisoa. Seetõttu on poja tegu palju hullem, kui see esialgu paistab. Vanem poeg vähemasti ei soovinud Isa surma. Tema on rohkem meie moodi, kes siin oleme. Ei, see ei ole mitte pahasti öldud. Või arvab keegi, et tema on täiuslik nagu Jeesus? Siis võiks see inimene koju minna, või kodus raadio kinni keerata, sest Jeesuse lunastustöö on tema jaoks kasutu.

Noorem poeg läks kogu saadud varandusega võõrsile ja raiskas selle laia eluga ära. Mida see võiks tähenada meile, ristiinimestele? Millal saab inimene kodust Isa e. Jumala juurest ära minna kallist varandust raiskama? Selge on see, et kodust ära saab minna, kui on kodus oldud. Seega on tegemist looga kristlastest, kes on kodust e. kogudusest lahkunud. See ei ole jutustus mittekristlastest. See on jutustus ristitutest ja leeriskäinutest, kes on läinud kallist armuvara raiskama maailma laiadele radadele. Vanemas pojas võime näha iseend, kes me oleme küll kogudusse jäänud, kuid kes pole Jumala armastuse suurust ja sügavust veel täielikult mõistnud. Kas pole nii?

Nooremast pojast poleks nagu mõtet täna rääkidagi, sest, kes me siin kirikus oleme, oleme ju kõik kodus- koguduses, pole Isa juurest ära läinud. Vahest aga siiski rääkida? Võib olla on täna siin keegi, kel on plaan ära minna maailma teedele Isa armu pillama? Võib olla juhtub praegu keegi kadunud poeg raadiost kuulama Isa kutset suurele rõõmupeole?

Miks kodust minnakse? Kas alati langeb minejale endale täis vastutus? Mitte igakord. Või on selles oma süü ka koju jäänud vanemal vennal? Kas on vanem vend või ka vanem kristlane täitnud kõik temale pandud vastutuse ja armastuse noorema vastu?

Theodor Tallmeister, ennesõjaaegse Eesti Vabariigi liberaalne kirikuõpetaja – tollased liberaalid olid kangemad tihti kui tänased konservatiivid – kirjutab: „Meie ristime oma lapsi, aga ei mõtle sealjuures, et neid tuleb ka kristlikult kasvatada. Sagedasti võib juba ristimistoimingu juures märgata, kuidas vanematel, vaderitel, omastel sugugi ei ole palvemeelt ja asjasse süvenemist, kuidas puudub isegi tähelepanelikkus ja tarvilik tõsidus. Komme saab täidetud ja keegi ei mõtlegi sellele, missuguse vastutuse ta endale võttis ristitud lapse kasvatamise suhtes”. Tallmeister osutab, et vanem vend pole oma ülesannet täitnud, ta pole nooremale Isa armu õpetanud ja edasi andnud, sest ei tunne seda isegi.

Mõne aja pärast tuleb kristlikult kasvatatud lapsel endal teha ka teadlik otsus: kas tulla leeriõpetusele või mitte? Kas jääda koju või minna maailma? Tulijaid on väike osa, sest paljud on otsustanud minna. Ma räägin praegu nendest maailma minejatest, kes on saanud kristliku kasvatuse, mitte neist, kes pole seda saanud. Tallmeister oli küsitlenud eelmise Vabariigi ajal mõne aasta eest leeriskäinud noori. Leerimineku põhjuste üle ütlesid mitmed siis, et „kes siis seda üldse usu pärast teeb”. Mõnele meeldis õnnistamispäeva rongkäik linnatänaval, samuti oli huvitav valges kleidis või ülikonnas elada läbi midagi pidulikku. Mõnel pool oli mindud leeri hoopis teise kirikusse, mitte sinna, kus kord ristitud. Põhjus selles, et ristimiskiriku õpetaja olevat liiga vali mees, seal aga kuhu leeri mindud saanud palju nalja nii tundides kui ka vaheajal. Pühalikust tõotusest, mis õnnistamispäeval anti, ei näinud 2-4 aastat hiljem teadlik olema enam mitte keegi. Tänasel päeval on langenud ära ka paljud tollased põhjused, miks leeri tuldi.

Miks aga minnakse pärast leeri laia maailma? Küllap ka täna tullakse selleks, et mitte jääda. Vanemate poegadena tuleb meil siiki ka endalt küsida: ega meie pole minekuks tõuget andnud? Või on saanud leeris liiga vähe või hoopis liiga palju nalja? Vanemaks vennaks on nii kogudus kui koguduse vaimulik. Ma siiralt loodan, et meie, armsad õed ja vennad, mina sealhulgas, võiksime saada hoopis palju paremateks vanemateks vendadeks, kui tänases loos kuuldu seda oli.

Aga vanem poeg, kes jäi koju, milline tema oli? Tallmeister kirjutab: „Isegi need, kes käivad pihil ja armulaual, (need, kes on jäänud koju), kas teevad nad seda selleks, et uut Vaimu ja väge otsida kristlikuks eluks, kas mitte enamjaolt nõnda, et see on nagu endarahustamine, mis vähemalt ebatedalikult ütleb: oma kristlase kohuse olen ma täitnud, nüüd võib kõik minna jälle tavalist rada edasi”.

Väliselt tegi vanem poeg kõike, mida tegema pidi, kuid oma sisimas kaugenes Isast, niimoodi arvatakse. Nii mõeldes teeme vanemale pojale võib olla ülekohut: oli lähedal ja muutus kaugeks. Võib olla polnud ta päris lähedale veel jõudnudki? Ka tema oli veel alles teel. Ta oli küll kuulekas ja kohusetundlik, kuid sisimas oli uhke, kandis vimma, oli ebasõbralik ja isekas. Noorem poeg patustas viisil, mida on lihtne märgata, vanem poeg oli väliselt aga veatu. Isa kutsus tedagi rõõmupeole. Me ei tea, kas ta läks või mitte, tõenäoliselt lõpuks siiski läks. Miks ma seda usun?, aga sellepärast, et tähendamissõna lõpp jääb lahtiseks. Jeesus ei ütle, et rõõmupeo uks sai suletud ja vanem poeg „ei saanud maitsta õhtusööki” (Lk 14:24), nagu oli kutsututega „tähendamissõnas kuninglikust pulmapeost” või et ta läks sinna kus on „tuleleek või ulgumine ja hammaste kiristamine” (Lk 13:28). Ei, Jeesus seda ei ütle, vaid Tema ootas ära ka vanema poja. Tema ütleb ka meile täna siin kõigile, kui kutsub oma lauale: „Tulge, sest kõik on juba valmis” (Lk 14:17).

Võõrsil allakäinud ja seakarjaseks alandatud kadunud pojast öeldakse tähendamissõnas:„Aga kui ta mõttesse jäi” (Lk 15:17a). 1938 aasta tõlkes: „Aga kui ta paremad mõtted oli saanud”, 1968. aasta tõlkes: „Kui ta keskenes endasse”, veel ühe tõlkes: „Kui ta mõistusele tuli”. Albert Soosaare, juba taevasele pidusöögile jõudnud õpetaja järgi on sõnasõnaline tõlge kreeka keelest „kui ta oli endasse läinud”. Noorem poeg tegi seda, mida ta polnud kunagi varem teinud: keskenes ja vaatas endasse, tuli mõistusele ja otsustas koju tagasi minna.

Kodus oli talle kord varem tundunud, et Isa piirab tema liikumisvabadust; et kristlus ei ole midagi muud kui käsud ja keelud; lähen sinna, kus keelud ega käsud mind ei kammitse, sinna kus võin elada mõtlemata homsele päevale, olla muretu kui linnuke oksal, sest Isa ju toidab tedagi. Isa toidab linnukest ja linnuke laulab Talle selle eest tänu, aga mis tänu see on, kui Isa toidab poega ja poeg ei pane tänupalveks käsigi kokku. Poeg otisis vabadust olla Isale mitte tänulik. Poeg otsis seesugust vabadust, kus võiks kihutada maanteel vastassuunavööndis 200 km tunnikiirusega.

Kuid siis tuli ta mõistusele, võtis kiirust maha ja vahetas sõidurada. Ta vaatas oma südamesse, kuhu ta enam ammu polnud vaadanud ja nägi, kui tühjaks see oli saanud. Kõik, mida ta kodust kaasa sai, oli kadunud ja ära raisatud. Ja mitte keegi ei tundnud enam Tema vastu huvi, ta oli oma rikka mehe positsiooni minetanud. Tema jaoks polnud enam kellelgi aega, sest sõprus temaga polnu enam kasulik, kõik vältisid teda öeldes: „Mul on kiire”. Süda oli küll armuvaradest tühi, aga Jumala Vaim, kes noorema pojaga kogu aeg kaasas oli käinud ja keda poeg polnud varem märganud, Jumala Vaimul oli aega ja kannatlikkust. Tema koputas kannatlikult sellele tühjaks jäänud südame uksele, kust enam ammu keegi polnud sisse astunud. „Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde ja söön õhtust temaga ja tema minuga”(Ilm 3:20), ütleb Kristus. Ühtäkki kuulis seda koputust ka noorem poeg ja avas ukse. Lasi Jumala Vaimu oma südamesse ja See näitas talle kätte kodutee. Mitte ainult ei näidanud vaid tuli ise kaasa, et noorem poeg võiks Temaga pidusöögiks lauda istuda. Jeesus ütleb meile: „Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud” (Jh 14: 26). Jumala Vaim tuletas nooremale pojale meelde tee tagasi koju. Meelde saab tuletada seda, mida kord on õpitud, meelde ei saa tuletada, mida õpitud ei ole. Seepärast ongi ülimalt tähtis kristlik kasvatus, leeriõpetus, vennalik armastus, sest siis on mida meelde tuletada.

Isa võttis kadunud poja rõõmuga vastu. Tänase loo ja kogu evangeeliumi läbiv sõnum, nagu juba alguses öeldud, pole mitte lugu heast ja halvast, võõrsile läinud või kodu jäänud pojast, vaid armastavast Isast.

Meie tõeline eesmärk, armsad õed ja vennad, saab olla vaid kasvada seesuguseks, nagu on täna kuuldud loos Isa. Evangelium kutsubki meid üles armastama üksteist Jumala kombel. See ei ole kerge, aga eksinu teekond tagasi polegi sirjooneline, vaid ikka sikk-sakke, komistamisi, kukkumisi ja jälle jalule tõusmist täis. Piibel tervikuna on jutustus noorema ja vanema poja tagasijõudmisest koju Isa juurde taevasele rõõmupeole, kus laud on meie jaoks juba kaetud ja Isa Poeg ise on meile juba poolele teele vastu tulnud, et meid emmata.

Aamen.

Toivo Treiblut, diakon