Kirikuaasta

Kirikuaasta liturgiline kalender kasvab välja kahest allikast: Kristuse lunastustööst ja Kiriku ajaloost. Lunastuslugu kajastub kirikuaasta pühapäevades ja pühades (ld proprium de tempore). Küsimus on enamas kui lihtsalt kunagiste sündmuste meenutamises. Kirikuaasta tähendab kogudusele Kristuse lunastustöö anamneesi – selle rütmis saab kogu Kristuse tegevus reaalselt kohalolevaks. Kirik elab tänagi koos ülestõusnud ja taevasse läinud Issandaga.

Kirikuaastas on kolm suuremat tsüklit ehk pühaderingi: jõulutsükkel ja ülestõusmispüha tsükkel ning nelipühajärgne aeg ehk kirikupoolaasta.

Kiriku ajalugu kajastub pühade inimeste mälestuspäevades ehk pühakuteaastas (ld proprium de sanctis), millega maa peal rändav Kirik peab meeles neid, kes oma elu ja tunnistusega on meile eeskujuks ja teenäitajaks: Maarjat, apostleid, märtreid, usutunnistajaid, õpetajaid, kiriku-uuendajaid ja kõiki teisi pühi inimesi.

Korraline pühapäeva ja suurpüha jumalateenistus peetakse üldjuhul ennelõunasel ajal. Pühade eelõhtu jumalateenistus peetakse õhtupoolikul. Argipäevadele langevate pühade puhul (nt vana-aasta, tuhkapäev, suurpühale järgnev nädal) võib kogudus ise otsustada jumalateenistuse pidamise aja.

Advendiaeg 

Jõulutsükkel ja ühtlasi kogu kirikuaasta algab advendiajaga (ld  adventus Domini – ‘Issanda tulemine’), mis koosneb neljast pühapäevast. Advendinädalate jooksul valmistub Kirik pühitsema Kristuse sündimise püha, mis tähistab Jumala Poja inimesekssaamist ja esimest tulekut inimeste keskele. Selle läbi elavneb ka Kristuse teise, aegade lõpul toimuva tuleku rõõmus ootus. Aega esimesest advendinädala esmaspäevast kuni jõululaupäevani on nimetatud ka advendipaastuks ehk väikeseks paastuks, et seda eristada ülestõusmispühadele eelnevast suurest paastust.

Advendiaeg käsitleb Kristuse tulemist neljas tähenduses:

• Jumala saamine inimeseks Jeesus-lapses – Kristuse esimene tulemine;
• Kristuse tulemine oma rahva keskele tõotuste täitjana;
• Kristuse tulemine koguduse keskele ja inimeste südamesse sõnas ja sakramentides;
• Kristuse tulemine kogu ilmaruumi Issandana aegade lõpul – Kristuse teine tulemine.

Advendiaja esimene pühapäev tuletab piiblilugemiste kaudu meelde Kristuse esimest tulekut oma rahva keskele, teine advendipühapäev teist tulekut viimsel päeval. Kolmandal pühapäeval seisab kuulutuse keskpunktis Ristija Johannes, kes on Issanda tuleku teevalmistaja. Viimane pühapäev kõneleb Maarjast, kelle läbi Jeesus tuli ilmale.

Esimene piiblilugemine on advendipühapäevadel reeglipäraselt prohvetite raamatutest. Jõule ootav kogudus tuletab sellega meelde Jumala rahvale antud tõotusi ja valmistub kuulma rõõmusõnumit nende täitumisest.

Jõulupühad, jõuluaeg ja jõuludega liituvad teised pühad 

Jõululaupäevast ilmumispühani on jõuluaeg, mil pühitsetakse meie Issanda, Jumala ja päästja Jeesuse Kristuse inimesekssaamist.

Teist jõulupüha on pühitsetud kui esimärter Stefanose mälestuspäeva, kolmandat kui evangelist Johannese päeva ja neljandat süütalastepäevana. Jõuluaja pühaderingis mõtleme ka Pühale Perekonnale (jõuluaja 1. pühapäev) ja Jeesuse pühale nimele (kaheksas päev jõuludest, uusaasta).

Tänapäeval tähistatakse kogudustes neljast jõulupühast üldiselt vaid esimest ja teist. 27. detsembril on võimalus pühitseda evangelist Johannese päeva ja 28. detsembril süütalastepäeva. Ühtlasi on antud võimalus, et kui 27. või 28. detsember langeb pühapäevale, tähistatakse seda kui johannese- või süütalastepäeva. Nõnda ei jää nende päevade teemad koguduse elus täiesti kõrvale. Kolmanda ja neljanda jõulupüha ainest võib kasutada ka jõuluaja õhtuteenistustel.

Jõulude sisuga liituvad pühad on küünlapäev, paastumaarjapäev ja Maarja külaskäigu päev ning jaanipäev.

Ilmumispüha ja ilmumisaeg 

Kristuse ilmumise pühaga (ld dies epiphaniae Domini – ‘Issanda ilmumine’) on tähistatud nii Kristuse sündimist kui ka Jeesuse ristimist ja esimest imetegu Kaana pulmapeol. Läänekristlus tähistab ilmumispühal jõulude temaatikat jätkates Hommikumaa tarkade külaskäiku Petlemma. Ilmumispüha teised teemad on nihutatud ilmumisaja järgnevatele pühapäevadele.

Aastail, mil 1. ja 6. jaanuari vahele jääb pühapäev, võib Kristuse ilmumise püha vajadusel nihutada sellele pühapäevale.

Ilmumisaja pikkus (2–6 pühapäeva) sõltub ülestõusmispühade tähistamise ajast. Selles tuleb esile ülestõusmispühade valitsev koht jõulude ees. Ülestõusmispüha on kirikuaasta keskmeks.

Ülestõusmispühade nihkumise järgi lüheneb või pikeneb ilmumisaeg ja vastavalt ka nelipühajärgne aeg. Seepärast on 6. pühapäeval pärast ilmumispüha ja 26. pühapäeval pärast nelipüha sama proprium. Seda kasutatakse vastavalt emmal-kummal korral, mõnel aastal jääb aga hoopis kasutamata.

Paastuaeg ja pühapäevad enne paastuaega 

Ülestõusmispühale eelneb 40 argipäeva kestev paastuaeg, mis algab tuhkapäevaga. Tuhkapäev on alati kolmapäev, mis langeb seitsmendasse nädalasse enne ülestõusmispüha,  ajavahemikku 4. veebruarist kuni 10. märtsini.

Paastuaja pühapäevi ei loeta paastupäevade hulka.Piibellikuks aluseks paastuaja pikkuse määramisel on olnud Jeesuse paastumine kõrbes, samuti Moosese 40-päevane viibimine Siinai mäel, prohvet Eelija paast ja Niinive linnale antud meeleparandusaeg. Kuna see on kirikuaasta pikim paastuaeg, on seda nimetatud ka suureks paastuks.

Paastuajale eelneb üle kahe nädala kestev ajavahemik, mis moodustab üleminekuaja ilmumisajast paastuaega. Pühapäevade vanad ladinakeelsed nimed annavad tunnistust, et see nn eelpaast liitub kirikuaasta ülestõusmispüha tsükliga.

Kui ülestõusmispüha kujunes algkirikus ristimispühaks, sai suurest paastuajast ristimiseks valmistumise viimane etapp.

Paastuajal on mitu eesmärki:

• inimene kahetseb oma pattu ja kiindumust sellesse maailma ning igatseb tagasi pöörduda Jumala tahte täitmisele;
• inimene tunnetab Jumala pühadust ja armastust, mis saab eriliselt nähtavaks Kristuse kannatuses ja ristisurmas;
• inimene püüab kasvada üha vastutustundlikumaks ja õpib jagama enda omast teiste abivajajate heaks.

Paastuaja algusosa teemadeks on patukahetsus, meeleparandus ja võitlus pimedusejõudude vastu. Tagasihoidlikkus söömisharjumustes ja muudes eluviisides võib olla abiks paastuga liituvas vaimulikus võitlemises. Paastuaja tõsidus ja elumõnude piiramine väljendub ka liturgias. Gloria ja Halleluuja jäävad jumalateenistustel ära kogu paastuaja vältel.

Paastuaja kaks viimast nädalat keskenduvad Kristuse kannatustele. Palmipuudepühal asub kogudus jälgima viimaseid sündmusi Õnnistegija elus.

Suur kolmepäevane püha Suurest Neljapäevast kuni Kristuse ülestõusmise pühani

Suure Nädala haripunktiks on kolm kõige tähtsamat kirikuaasta päeva (ld Triduum sacrum, Triduum paschale), mil meenutatakse Kristuse kannatamist, ristisurma ja ülestõusmist. Need algavad Suure Neljapäeva õhtuse jumalateenistusega ja kulmineeruvad Kristuse ülestõusmise pühaga.

Ülestõusmispüha peetakse esimesel täiskuujärgsel pühapäeval pärast kevadist pööripäeva ja see võib langeda ajavahemikku 22. märtsist kuni 25. aprillini.

Ülestõusmisaeg ja nelipühad

Kristuse ülestõusmise püha on kirikuaasta tähtsaim ja keskseim püha. Ülestõusmispühaga algav rõõmuaeg kestab 50 päeva, kuni nelipühani. Rõhutamaks selle rõõmuaja erilisust ja terviklikkust, nimetatakse neid pühapäevi ülestõusmisaja pühapäevadeks. Koos Kristuse ülestõusmise pühaga mahub sellesse rõõmuaega 7 pühapäeva.

Ülestõusmisaja jumalateenistuste liturgiat iseloomustab eriline pidulikkus ja rõõm, mis on kontrastiks paastuaja liturgia tõsidusele ja lihtsusele. Kui ülestõusmisaja pühapäevale langeb mõni väiksem püha, eelistatakse pühapäeva propriumit väiksema püha propriumile. Erandiks on kiriku nime- ja aastapäev, mille proprium võib asendada pühapäeva. Ülestõusmisaja pühapäevad kannavad vanu ladinakeelseid nimesid, mis tulenevad introituse antifoni esimestest sõnadest. 6. ülestõusmisaja pühapäev (ld rogate – ‘palvetage’) eristub sellest reast palvepühapäevana.

Taevaminemispüha on 40. päev ülestõusmispühast. Üheksa päeva, mis jäävad taevaminemispüha ja nelipüha vahele, on Püha Vaimu väljavalamise pühaks valmistumise ja palve päevad. Ülestõusmisaeg lõpeb nelipühadega.

Nelipühajärgne aeg ehk kirikupoolaasta

Kirikuaasta teise poole pühapäevi loetakse vana kristliku traditsiooni kohaselt nelipühade järgi. See rõhutab, et ülestõusnud Kristust kuulutav Kirik sündis nelipühadel ja aeg esimesest nelipühast kuni viimse kohtuni on Püha Vaimu aeg.

1. pühapäeva pärast nelipüha tähistatakse lääne kristlikus traditsioonis kui kolmainupüha. Järgnevad pühapäevad käsitlevad Jeesuse õpetust, kristlase elu Püha Vaimu juhtimisel ja Kiriku tunnistust oma usust.

Teema järgi rühmituvad kirikupoolaasta pühad järgmiselt:

• 2.–6. pühapäev pärast nelipüha – kutse Jumala riiki;
• 7.–12. pühapäev pärast nelipüha – Jumala riigi õigus;
• 13.–19. pühapäev pärast nelipüha – uus elu Jumala riigi õiguses;
• 20. pühapäev pärast nelipüha kuni igavikupühapäev – Jumala riigi ja kristliku lootuse täitumine.

Piiblilugemised 6. pühapäeval pärast nelipüha käsitlevad apostlite kutsumist ja ülesannet. Seepärast on pühapäev nimetatud apostlite pühapäevaks, mis omal viisil võtab kokku aasta kõigi apostlite päevade temaatika.

Vana luterliku traditsiooni kohaselt on 8. pühapäeva pärast nelipüha peetud kui Issanda muutmise püha ehk kirgastamispüha (algselt 6. august). 20. sajandi keskel toimunud kirikuaasta ülesehituse uuendamise käigus paigutasid mitmed luterlikud kirikud selle püha ilmumisaja lõppu.

Sõltuvalt nelipühajärgse aja pikkusest võivad kirikuaasta lõpus teatud pühapäevad (26. pühapäev pärast nelipüha või ka mõni eelnev pühapäev) ära jääda. Kindlasti peetakse valvamispühapäeva ja igavikupühapäeva.

Väiksemad kirikupühad ja mälestuspäevad ning erilised päevad ja juhtumid 

Väiksemate kirikupühade peatükis on nii lunastusloolised Kristuse pühad (nt küünlapäev, paastumaarjapäev) kui ka Maarja, apostlite ja teiste piiblitegelaste mälestuspäevad. Väiksemate kindla kuupäevaga pühade hulka kuuluvad ka usupuhastuspüha, pühakutepäev ja hingedepäev.

Igale kogudusele on erilise tähtsusega nime- või aastapäev, mida peetakse kiriku nimepäeval või kiriku pühitsemise aastapäeval.

Küünlapäeva, paastumaarjapäeva, jaanipäeva, mihklipäeva, usupuhastuspüha ja hingedepäeva peetakse sama korra alusel nagu argipäevale langevaid kirikuaasta pühi. Kui neid ei ole võimalik pidada õigel päeval, võib nad nihutada pühapäevale.

Juhul kui paastumaarjapäev langeb Suurde Nädalasse, peetakse seda palmipuudepüha laupäeval või erandjuhul pühapäeval enne palmipuudepüha.

Teisi väiksemaid pühi ning muid nime- ja mälestuspäevi tähistatakse vastavalt kohalikule tavale. Kui mõni niisugune püha või tähtpäev langeb pühapäevale, võetakse korralise jumalateenistuse aluseks pühapäeva proprium. Erandiks on kiriku nimepäev.

Lõikustänupüha tähistatakse oktoobrikuu teisel pühapäeval. Palvepäeva pidamise kohta annab peapiiskop igal aastal eraldi korralduse.

Pühade ja mälestuspäevade kalender

Kiriku liturgilises kalendris on pühapäevade ja lunastuslooliste kirikupühade kõrval olulisel kohal ka piiblitegelaste ning kiriku ajaloo oluliste isikute ja sündmuste mälestuspäevad. Nende seas on erilisel kohal apostlite ja evangelistide ning Maarja päevad. Lisaks meenutatakse ristiusu märtreid, piiskoppe, kirikuisasid ja teisi kiriku õpetajaid, usutunnistajaid, misjonäre, reformaatoreid jt. Nende mälestamine on „kosutav ja sobiv usule; võime näha, kuidas arm pühakutele osaks sai ja kuidas usk neid elus aitas” (Augsburgi usutunnistus, XXI). Märtrite, aga ka teiste isikute mälestuspäevadeks on nende surmapäevad.

Kiriku liturgilise kalendri mälestuspäevad on aluseks tänapäeva nimepäevakalendritele. Eesti rahvakalender koosneb samuti enamjaolt Maarja, apostlite, evangelistide ja pühakute päevadest.

Koguduses tähistatakse mälestuspäevi vastavalt kohalikule tavale (nt peetakse kiriku nimepäeva).

Väljavõte EELK Jumalateenistuse Käsiraamatust „Liturgiline kalender“.