Kristuse Ristimise Püha ehk esimene Pühapäeva peale ilmumispüha jutus

Andrea del Verrocchio – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 4.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=45635519

Armu ja rahu teile Jumalalt meie isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

 

Me oleme jõudnud nagu ka hea vend pastor Ove on meile täna tervituses kõnes juba ütles Kristuse Ristimise Pühasse ehk esimesse Pühapäeva peale ilmumispüha. Täna on just see päev millal me võiksime mõelda meie endi ristimispäevale või näiteks leeripäevale, kuna paljud inimesed on ristitud väikelapsena ning ristimist ei pruugi ise mäletada, küll aga on leeripäev juba teadliku elu samm. Nõndasamuti me võiksime mõelda ristimise üldisemale tähendusele. On ristimine just see mis ühendab meid Kristusega, tema kannatuste ja surmaga  aga nõnda samuti ka tema ülestõusmise ja võiduga.

On ka neid, kes on kuulnud kutset ise ja soovinud ristitud saada täiskasvanueas, teile on see päev ilmselt hästi meeles. Sest sõltumata sellest, kas vanemad oma lapsed kohe ristivad või toimub see täiskasvanuna,  teeb Jumal meis kõigis head tööd. Lihtsalt need kes avavad südame ja kuulevad kutset tulevad ise. Tulevad kiriku juurde täiskasvanud inimesena, teevad ise selle teadliku sammu.

Meie usuisa Martin Luther nägi Jeesuse ristimise püha tähtsama sündmusega kui Jeesuse sündimise päeva. Esmapilgul tundub see vahest natuke kummalisena, võib-olla isegi ootamatuna aga kui selle üle mõelda siis just see on kõige alus. Mis kasu on inimesele ainult sündimisest – elust kus puudub Jumala arm.

Martin Luther on väikeses katekismuses öelnud et ristimine toob pattude andeksandmise, lunastab surmast ja kuradist ning annab igavest õndsust kõigile, kes seda usuvad, mida Jumala sõna ja tõotus ütleb. Ta lisab sellele Jeesuse sõnad: Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka (Mk 16:16).

Just sellesama päästele jõudmise esimeseks sammuks on ristimine, lihtne sakrament mille läbi meid liidetakse osadusse Jeesusega. Just see ristimise kaudu saadud armu osadus on see mis kannab meid läbi kogu meie elu. See arm on kindel ka siis kui meie usk on ebakindel! Meil tuleb toetuda ristimisel saadud tõotusele, me ei pea tegelema meeleparandusega ainult oma jõul vaid kogu andestus tuleb meie Jumalalt. Püha Vaim aitab meil kitkuda välja isekuse ning kasvatab meis usku ja armastust.  Just ristimine on see, mis annab meile edasise julguse nii elus kui ka surmas. Jumala arm Kristuses ehk pattude andeksandmine on pääsemise eeldus igaühele meist. «Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.» (Rm 6:23)

 

Jeesus võrdleb usule tulekut ja ristiinimeseks saamist sünniga ülalt.  Johannese Evangeeliumis avab Jeesuse natuke seda meile oma kõnes Nikodeemosega  veelgi enam. „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.” Nikodeemos ütles talle: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?” Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt! (Jh 3:3-7)

 

Usk ja uskumine on vaimne tasand. Ehk siis inimene siin maapeal ajutisena, ka siis kui elada saja aastaseks ja tegelikult ei ole midagi ilma vaimise küpsuseta. Me peame hästi kasutama aega siin, ent meie vaim on surematu ja selle sünniks, ei piisa vaid füüsilisest sündimisest. Selleks on vaja enamat, on vaja sündida vaimus ja ülalt. Võtta vastu risti vägi.

 

Nende eelnevalt kuuldud lausetega andis edasi evangelist Johannes meile sõnumi Jumala päästeplaanist – maailma suhtes. Päästeplaanist millest iga inimene on kutsutud osa saama. Nii lihtne või keeruline kui see meile tundub siis just ristimine on see esimene ja kõige olulisem samm, mis teeb meid taevase Isa lasteks ja kristliku kiriku liikmeteks.  Ristimise kaudu kutsub Jumal igaüht meist nimepidi enda omaks ja annab oma armu meile kõigile, ka vastsündinutele. Just selles sakramendi kaudu võetakse meid vastu Jumalariigi kodanikeks, kellele kingitakse Jumala armust igavene elu. Ristimine kohustab meid lootma Kristuse peale ja meid elama tema eeskuju järgi. Usk ei sünni meis aga ühepoolselt ja ülevalt, vaid sõltub meie endi valmidusest oma elu Jumala hoolde usaldada ja end tema teenimisele pühendada. Ehk siis ristimisele järgnevad teod, meie endi head teod ja armastuse viljad.

Mõtleme ka selle, miks pidi Jeesus Jumala pojana end ristida laskma? Teadupärast kuulutas Ristja Johannes Jordanil meeleparandusristimist. Ta ristis veega neid, kes kahetsesid oma senist elu ja tunnistasid oma pattu. Andes meeleparandajale armu ja pakkudes lepitust Jumalaga.  Jeesus Jumala pojana maailma saadetuna oli aga ilma patuta. Uues Testamendis me leiame mitmeid kohti, kus sellest kirjutatakse.  „sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta.“ (Hb 4:16)  Või siis „Jumal on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.” (2Kr 5:21)

 

Meil võib tekkida küsimus, peab tekkima, miks ometi pidi Jeesuse laskma end Johannesel koos patustega ristida? Siin tuleb aru saada, et selle ristimise läbi tehti Jeesus osaliseks kogu inimsoo pattudest. Hetkel kui Jeesus astus alla Jordani jõkke oli ta ilma patuta ja sealt väljudes kandis ta kogu inimkonna kõiki patte. „Just selline ülempreester on meile kohane: püha, veatu, laitmatu, patustest lahutatud ja kõrgemaks saanud kui taevad“ (Hb 7:26) ristimis järgsest hetkest on Jeesus Jumala poolt salvitud – eraldatud, pühitsetud ja ametisse seatud.

Just sedasi mõistis Jeesus ise oma ristimist. Kinnitust sellele me saame Luuka evangeeliumi neljanda peatüki keskpaigast, kirjakohast kus kuidas Jeesus on hingamispäeval sünagoogis ja  kust ta loeb seal ette ka meile täna kuuldud kirjakohta Prohvet Jesaja raamatu 61 peatükist ja peale lugemist ta kinnitab kõigile kes seal sünagoogis olid, et „täna kuuldud kirjakoht on teie kuuldes täide läinud“ Nõnda samuti oleme ka meie, tavalised ristiinimesed, meie kõik oleme Jumala lapsed. Ristimises on meid ühendatud Kristusega nii, et me saame sama õigeteks. „Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud.” (Gl 3:27)  Enne ristimist olime loomu poolest vaid lihalikud inimesed, ilma Jumala Vaimuta ja patu pärast hukka mõistetud, aga ristimises sünnitab Jumal meid vaimulikult oma lasteks ja taevariigi pärijateks koos Jeesusega.

 

Meie ise saame astuda selle esimese sammu ja sellest päevast alates oleme me koos elanud looja ja lunastajaga. Meie peame kindlal sammul astuma mööda head ja õiget teed, rada kus ei ole kohta halval, valel, kurjal ja õelal sõnal, teadlikult tehtud patusel teol.  Me peame kuulama, mida looja meilt ootab.  Mis on meie ülesanne?  On hea kui me seda teame, kui ei tea siis tuleb endilt küsida, kas meile ei ole seda veel ilmutatud, või pole meie seda tahtnud kuulda või ei ole tahtnud sellest lihtsalt aru saada.  Kõik edasine sõltub juba Jumalast.

Aamen

Koguduse diakon,

Marek Alveus

 

Foto “Andrea del Verrocchio või Leonardo da Vinci, Kristuse ristimine (u 1475). Firenze, Galleria degli Uffizi.”