Nõmme Lunastaja Kirik

Nõmme Saksa Lunastaja kiriku peasissekäik renoveerimistööde ajal 2006. aasta suvel
Nõmme Saksa Lunastaja kiriku peasissekäik renoveerimistööde ajal 2006. aasta suvel

Kiriku ajaloost

Nõmme Saksa Lunastaja kirik

Leho Lõhmus

Nõmmel oli juba 19. sajandil arvukalt sakslasi, kes Glehni õhutusel olid siia suvilad rajanud. Sakslased olid juhtiv jõud 1908.  aastal asutatud Nõmme Heakorra Seltsis (Nömmeschen Wohlfahrtsverein). 1909. aastal ehitati Õie (tol ajal Datshi), Rohelise ja Valdeku  tänava vahelisele alale oma seltsimaja. 26. veebruaril 1911 ostis selts selle krundi, pindalaga 1882 ruutsülda  (4903 m²), Manfred von Glehnilt, makstes 1000 rubla.

  1. aastal asutati Nõmme Vabatahtlik Tuletõrje Selts, mille juhtivaks jõuks oli algaastatel samuti kohalikud sakslased. I maailmasõja puhkemine ning sellega kaasnenud šovinismilaine tõrjus sakslased järk-järgult võtmepositsioonidelt eemale. Tuletõrjes valiti juhtivatele kohtadele peamiselt eestlased, heakorra selts jäi küll sakslaste kätte kuid tema mõju kahanes ning ta muutus peamiselt seltskondliku läbikäimise kohaks. Kiriklikult oldi  peamiselt  Tallinna Niguliste või Oleviste luterlike saksa koguduste liikmed. Kuid on andmeid, et juba 1913. aasta paiku hakati rohkem huvi tundma Nõmme abikiriku korrastamise vastu. Korraldati teenistusi samas paigas, praeguses Nõmme Rahukirku hoones, kus eestlased olid alustanud juba 1904. aastal.

Esimese maailmasõja ajal hakati üha rohkem suvilaid kapitaalselt ümber ehitama ning püsivalt Nõmmele elama asuma. 1919. aasta maareformiga riigistati enamus rüütlimõisaid ning nende omanikud – peamiselt baltisakslased – asusid alaliselt elama linnadesse sh kasvas jõudsalt ka Tallinna külje all oleva Nõmme saksakeelne elanikkond. Linnamaju ja suvilaid maareform ju ei puudutanud.

Organiseeruti poliitiliselt. Nõmme alevi- ja hiljem linnavolikogus oli püsivalt saksa fraktsioon – alevivolikogu 40 liikmest oli selles 7-10, hilisemas linnavolikogu 21 liikmest püsivalt kolm liiget. Kõrvuti arenes ka oma kohalik seltsitegevus sh kiriklik ning hariduslik. Selle tegevuse edendamiseks asutati 14. augustil 1922.a. Nõmme Saksa Evangeelne Luterlik Kirikline Ühing ( Evalgelisch–lutherische Deutschen Kircheverein zu Nömme). Ühingu esimeseks tegevuseks oli Nõmme Saksa Avalik Algkooli asutamine sama aasta 31. augustil.  Asus see algselt nüüdseks hävinud puumajas Raudtee ja Männi tänava nurgal, praeguse Nõmme Põhikooli kohal. Kooli asutajaks ja esimeseks direktoriks oli Dagmar Dreyer.  1932. aastal valmis samal krundil uus hoone arhitekt R. Natuse projekti järgi. Õpilaste oli koolis 120 ringis, õpetajaid kuus.

Peale ühingu asutamist alustati uuesti  ka jumalateenistustega Nõmmel. Kokkuleppel Nõmme evangeelse luteri eesti kogudusega saadakse kasutada nende kiriku ruume. Iga kasutuse eest tuli maksta 500 marka. Samas ei lubanud aga konsistoorium kirjalikku lepingut koguduse ja ühingu vahel sõlmida kuna viimane ei allunud konsistooriumile. Nõnda sai saksa kirikline ühing kiriku ruume küll kasutada, kuid ilma lepinguta, tasudes selle eest kokkuleppel kiriku nõukoguga. On selge, et niisugune olukord ei saanud sakslasi rahuldada.

  1. Lunastaja kiriku nurgakivipanek 26 juunil 1927. (f. V. Kõdar)

Nõmme saksa kiriku ehitamine (või  õigemini ehitamise algus) oli tihedalt seotud Nõmme Heakorra Seltsiga. Nimelt tellis selts 1925. aastal kohalikult saksa seltskonnategelaselt ja arhitektilt Robert Natuselt oma rahvamaja rekonstrueerimise projekti. Rahapuudusel see ei teostunud, novembris 1928 hävis tulekahjus aga ka vana maja ise. Selts müüs sama aasta 21. juulil krundi 5000 krooniga  Nõmme Saksa Kiriklisele Ühingule. Viimane tellis uue projekti samalt autorilt, nüüd aga kiriku koos pastoraadiga. Nõmme Saksa Lunastaja kirik (Deutsche Evalgelisch-lutherische Erlöserkirche zu Nömme) registreeriti 23. mail 1927. aastal. Esimeseks sammuks oli nüüd õpetajamaja ehitamine Heakorra Seltsi maja vundamendile, mis valmis 1929. aastal. Kiriku projekt valmis detsembris 1931, järgmise aasta mais alustati ehitust ja  26. juunil jõuti ka nurgakivi panekuni. 3. novembril 1932 võttis komisjon ehituse vastu ning Nõmme linnavalitsus andis välja kasutusloa. Sealjuures seati tingimuseks, et projekt viidaks kooskõlla tegeliku ehitusega. Nimelt oli algselt planeeritud rõdule väiksem orel või harmoonium, tegelikult soetatud orel oli aga tunduvalt suurem. Seetõttu tuli esialgu trepikotta suunduv rõdutrepp planeerida ümber saali suunduvaks. Muudetud oli ka ventilatsiooni. Paar päeva hiljem, pühapäeval, 6 novembril 1932 õnnistati kirik sisse.

  1. aasta 23. septembril kinnitati teedeministeeriumis kiriku täideviimise projekt, millega puudused loeti kõrvaldatuks.
  2. Lunastaja kirik 1930 aastatel (f. R. Christin) 4

Kirikuhoone, kus oli 144 istekohta, läks maksma 14400  krooni, sellest 1800 krooni laekus 220-liikmeliselt Lunastaja koguduselt. Osa raha saadi krundi võõrandamisest – nii müüdi 1929. aprillis krundist 1423 m²  ja 1930. aasta märtsis 2242 m² maatükk. Viimase eest saadi muuseas 5000 krooni st. sama palju kui mõni aasta eest maksti kogu krundi eest.  Järelejäänud krundi andis ühing 13. detsembril 1934 aastal üle Lunastaja kogudusele.

Saksa Lunastaja kiriku esimeseks pastoriks olid Alexander Siegfried , kes pidas seda ametit 1934. aastani. See järel oli pastoriks  Gotthard Hoerschelmann 1934 – 1939.

Enamus Nõmme umbes 1300 sakslasega lahkus Eestist 30. oktoobril 1939 aurikul “Sierra Cordabalt”. Nii oli selle rahvakillu töö kodulinna arendamisel lõppenud. “Meie, saksa ümberasujad, kes meie nüüd Nõmme, tema metsa ja männilõhna oleme maha jätnud, mälestame tänumeeles senist koostööd ja saadame parimad soovid linna edaspidiseks arenguks ja õitsenguks ning tema elanike heakäiguks” – lahkujate viimane läkitus, millel polnud paraku määratud täituda.

  1. Lunastaja kiriku sisevaade 1930 aastatel. (foto Tõnu Parmaksoni kogust)
  2. juunil 1940 anti kirikuhoone kasutada Paldiski luteri kogudusele. Baaside lepingu järgi oli see linn antud punalaevastikule ning sealsed elanikud evakueeriti. Nõmmele toodi ka kogu koguduse vara sealhulgas ka kiriku kell, mis anti ajutiselt kasutada Nõmme Vabatahtlikule Tuletõrje Ühingule. Saksa okupatsiooni ajal sai Paldiski kogudus oma vahepeal kinoks ümber ehitatud kirikuhoone tagasi. Viimane teenistus Lunastaja kirikus toimus neil 6. septembril 1942 ning seejärel algas tagasikolimine.

Sõjajärgsetel aastatel Saksa Lunastaja kirik rüüstati ja sealsed varad tassiti laiali. Hoonet ennast kasutas Nõmme Tööstuskombinaat laona. 1948. aastal otsustati see anda ENSV Kunstnike Liidule ühisateljee loomiseks. Projektist ilmselt asja ei saanud, sest 1950. järgnes uus otsus – anda hoone haridusosakonna bilanssi ehitatava 30. keskkooli õppetöökodade sisustamiseks. Paistab, et täitmisdistsipliiniga oli raskusi ka nendel karmidel aastatel. 1953. aastal tuli küsimuse juurde tagasi tulla, sest kirikuhoonest ei soovinud välja kolida … Kose rajooni tarbijate kooperatiivi ladu (!). Kuidas see asutus end sinna sisse oli osanud smuugeldada sellest ürikud vaikivad. Nii või teisiti – 1956. aastal läks kirikuhoone lõpuks kooli valdusesse. 1957-58 ehitati hoone Kommunaalprojektis koostatud projekti järgi kapitaalselt ümber. Saalile valati raudbetoonist vahelagi ja muudeti akende kuju. Esimesele korrusele sisustati metalli- ja teisele puidutöökoda. Torni tipus olnud rist oli selleks ajaks juba ammu maha võetud. Nüüd kadus risti kujutis ka fassaadi reljeefselt kaunistuselt. Pastoraadi hoonesse tehti kolm korterit.

Peale Eesti taasiseseisvumist hakkasid puhuma uued tuuled ka Lunastaja kiriku ümber. 1994. aastal kolis kirikuhoonest välja kooli puutöökoda. Saksamaal kõik need aastad edasi tegutsenud kiriku selts lubas loovutada kiriku Nõmme Rahukogudusele. Muidugi tingimusel, et  kirik taastatakse.  Samal aastal toimuski seal jõulujumalateenistus – esimest korda rohkem kui 50 aasta järel. Teenis õpetaja Voldemar Ilja. 1995. aasta alguses saadi välisabi korras orel kuid… siis toimus tagasilöök. Orelit ei jõutud veel kokkugi monteerida kui kirikusse murdsid sisse vargad. Oreli inglistinast ja vasest viled viidi ära. Metalli kokkuostust saadi nad küll hiljem kätte kuid tükeldatult.

Seejärel oli pikem vahe. 2003. aastal vormistati lõplikult kirikuhoone üleandmine Nõmme Rahukogudusele. Tööd kirikuhoone taastamiseks algasid 2005. aastal õpetaja Ove Sanderi ettevõtmisel. Taastamistööde projekti tegi arhitekt Fredi Armand Tomps, esimeste töödena veeti välja praht ning lammutati vahelagi.  20. jaanuaril 2006 toimus sarikapidu. Ehitustööd lõpetati 2007. aasta oktoobris, kuid sisustustööd võtsid veel aega.  Ehituse suurimates toetajateks olid Eesti Vabariik ja Tallinna linn. Siis lisandusid muidugi paljud eraannetajad nii kodu- kui välismaalt.

Sama aasta juulis oli ostetud Hollandis Van Vulpeni tehases valminud orel, mis seni oli kasutusel Saksamaal Gronau Lunastaja kirikus. Kuna see kirik lammutati leidis orel nüüd tee teise Lunastaja kirikusse. Kuna orelil oli vaid osaline komplektsus, (üks manuaal ja mõned registrid) siis tuli seda hakata täiustama. Selle töö finantseerimiseks avati ka orelivilede müük – igaüks võis teatava summa maksmisel saada omanimelise orelivile. Nende ridade kirjutamise ajal Nõmme Lunastaja kiriku oreli täiustamine jätkub. Selleks on sõlmitud leping Saksa oreliehitaja Martin Haseborgiga.  Kirikuhõbe saabus kingitusena Askimi sõpruskoguduselt Rootsist sealse kirikuõpetaja Peter Helgreni eestvedamisel. Kirikutekstiilid, mida on kõrgelt hinnatud mitmetel rahvusvahelistel kirikutekstiilide näitustel, saabusid Nõmmele Kuopio sõpruskoguduse kingitusena. Mitu aastat väldanud kirikutekstiili projekti hingeks oli nüüdseks juba igavesse koju jõudnud praost Oiva Voutilainen.

  1. Peapiiskop Andres Põder ja õpetaja Ove Sander Nõmme Lunastaja kiriku sisseõnnistamisel.

Nõmme Lunastaja kirik õnnistati 4. mail 2008, pühalikul talitusel osalesid peapiiskop Andres Põder, Tallinna praost Jaan Tammsalu ning titulaarpraost Paul-Gerhard Hoerschelmann Saksamaalt. Seejärel on oldud avatud nii kiriklikeks talitusteks kui ka kontserttegevuseks. Samuti toimub regulaarne jumalateenistuslik elu – igal laupäeval õhtul pühitsetakse kirikus armulauaga palvust.

Sama aasta 31. augustil avati kirikus mälestusplaat Eesti Vabadussõjas langenud Balti rügemendi vabatahtlikele võitlejatele – baltisakslastele. Niisugune plaat oli algselt olnud Mustpeade vennaskonna majas Tallinnas (avati 1922. aastal) kuid hävitati nõukogude okupatsiooni ajal. Plaadil oli tol ajal 53 langenu ning 17 haavadesse-haigustesse surnute nimed.

Enne plaadi taastamist tehti Eesti Sõjamuuseumis uuringud ning täpsustused, sealjuures lisandus veel üks nimi.