Õnnistuse teel palve ja usuga

Jumala armust oleme jõudnud paastuaja teise pühapäeva, mille teemaks on palve ja usk. Need mõlemad teemad on ju meile kristlastena väga tuttavad ja omased. Nad on üheaegselt väga lihtsad ja kergesti mõistetavad, samas aga ka väga keerukad ja peaaegu et hoomamatud. Tahaksin õige põgusalt puudutada vaid esimest teemat – usku ning vaadata, mida tänane Psalm ja Pühakirja lugemised ütlevad selle ristiinimese kallima vara –  usu –   kohta.

Tänase päeva Psalmis, 25. Psalmis ei ole otseselt usku nimetatud, kuigi temas on rida väga huvitavaid sünonüüme, mis aiatavad meil avada usu mõistet. Psalmist kõneleb esmalt “oma hinge tõstmisest Issanda poole.” Sellega ta tahaks meile otsekui öelda, et usk tõstab meie elu maa pealt kõrgemale. Usk annab õige suuna, taeva suuna. Kristlaste kohta on öeldud, et nad käivad maa peal, aga elavad taevas. Selline “hinge ülendamine” teebki meile võimalikuks “taevase elu” maa peal.

Edasi kasutab psalmist usu kohta sõna “lootus” – “Mu Jumal, Sinu peale ma loodan.” Lootus on üks usu kolmikvendadest armastuse kõrval. On täiesti õieti öeldud, et nii kaua kui inimesel on lootust, on tal jõudu elamiseks. Mulle on sellest rääkinud paljud traagilistel aastatel Siberisse küüditatud eestlased ja karjala soomlased, et tagasi tulid vaid need, kes ei kaotanud lootust. Kui oleme Jeesusega usus ühendatud, siis ei hävi meie lootus mitte kunagi vaid saab meile jõu allikaks meie kõrbe teel.

Psalmist laulab veel  Issanda “ootamisest” –  “ei jää häbisse ükski neist, kes Sind ootavad. ”Kuigi tänapäevane kultuur, paljuski ka kristlik kultuur tahab kõik koheselt kätte saada, kuulub usu juurde  ootamine. Ootamine teeb Oodatava ja ootuse täitumise kalliks.

Viimaks on selles Psalmis juttu usust kui soovist ja võimest õppida. Selline usu ja tarkuse seostamine ei ole Piibli harv, kuid me sellest väga tihti ei räägi. Psalmist palub – “Issand anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu.” See palve on väga lähedalt seotud püha Jaakobuse kirjaga, mida täna kuulsime – “Kui kellegi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalat, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid.” Siin pole kõne tarkusest kui mingisugusest teooriast, vaid usulisest tarkusest, mis juhib meie teenimist ja teed Jeesuse jalajälgedes.

Usu mõiste saab meile järjest avaramaks. Siiani oleme rääkinud usust kui hinge ülendamisest, lootusest, ootusest ning taevalisest tarkusest. Tulles nüüd Vana Testamendi juurde, avatakse siin meile usu uued tahud. Jaakobi ja Jumala võitlus on meile väga tuntud piiblikoht, samas on seda võitlust päris raske ette kujutada. Veelgi enam aga seda, et keegi võtab nõuks Jumala endaga võidelda ning tundub nagu ta oleks Jumala ära võitnud. Kuigi see koht jääb meile müsteeriumiks, võime temast taas õppida midagi väga olulist usu kohta

Võime õppida siit kahte asja. Esmalt seda, et usk on aktiivne hoiak, tegevus ja toimimine. See võib olla vahel nii aktiivne ja intensiivne nagu Jaakobi võitlus Jumalaga. Luterluse juurde kuulub paraku oht jääda passiivseks nii kirikus, kui ühiskonnas, sest kui kõik on armust, siis ei saa, ega tohigi meie sellele armule midagi juurde lisada. Siiski pole see arm passiivne, vaid ta on aktiivne arm. Ta on aktiivne meie enda suhtes, suunates meid meeleparandusele, ning ta on aktiivne ka maailma suhtes, aidates seda maailma muuta paremaks ja jumalikumaks paigaks.

Huvitav on hetkes mõelda, et miks Jaakob võitles Jumalaga. Kas ainult võitluse enda pärast? Kas oleme kiriklikult aktiivsed ainult selle aktiivsuse enda pärast?  Nii Jaakobi kui meie aktiivse ja toimeka usu eesmärgiks on Jumala õnnistus. “Ei ma lase Sind mitte, kui Sa mind ei õnnista.” See oli Jaakobi palve ja tema võitluse eesmärk. See on ka meie palve ja meie teenimise eesmärk, et Jumal meid õnnistaks. Jumala õnnistusel on loomulikult tähendust meie igapäevasele elule, meie maisele elule, kui õnnistuse viimane eesmärk on taevas. Õnnistuse eesmärk ja täitumine on igavene õndsus. Jaakobi palve õnnistuse pärast seisab vägagi lähedale juba kuulutud Psalmisti mõttekäigule, et usu üks olulisi sisusid on “hinge ülendamine Issanda poole.” Võtame siis siit kaasa arusaama, et usk, millest meile Piibel kõneleb on aktiivne hoiak, vahel isegi võitlemine, selleks et saada õnnistatud, veelgi enam aga selleks, et pääseda taevasse.

Ent tuleme nüüd Püha Jaakobuse kirjutise juurde. Püha apostel avardab meie usukäitlust taas paari olulise vaatenurga kaudu. Ta toob usu mõiste juurde katusumuse või läbikatsumise. Arusaadavalt me seda ei taha, kuid näib, et kõik suured usuinimesed läbi ajaloo on pidanud kogema usku läbikatsuvaid kannatusi. Samuti oli see meie Issanda Jeesuse Kristusega, kui Teda katsuti läbi kõrbekiusatustes, millest me kuulsime eelmisel pühapäeval. Katusumuse kohta õpetab kirik, et see tuleb Jumalast ning selle eesmärgiks on usu tugevdamine ning meie juhtimine Jumalaga lähedasemasse osadusse. Tõsi, me võime ka katsumuses murduda, kibestuda, kuid kui teeme selle proovi Jumala abil läbi, siis oleme kasvanud nii kannatlikkuses, kui ka usus pika sammu edasi astunud. Püha Jaakobus näeb isegi võimalust, et kui meie usku raskuste ja kannatustega läbi katsutakse, siis teeb see meid täiuslikeks. Tõepoolest, kui näeme inimesi, kes on läbinisti head ja armastavad, siis võime üsna kindlalt teada, et nende inimeste usk ja elu on puhastatud kannatuste tules.

Jaakobus paneb ka usu ja palve omavahelisse seossesse. Ta kirjutab, et kui me palvetame, siis peaksime “palvetama usus”, vastasel korral  oleme vaid “kahtlejad, sinna-tänna paisatud merelained.” Usk ja palve on omavahel lahutamatult seotud. Kui me palume, siis saame seda teha ainult usus, et meid kuuldakse ning Issand oma armust täidab ka meie palveid oma tahet mööda. Ja kui me oleme usklikud inimesed, kui me usume, siis kindlasti on see usk Püha Vaimu vili, mida Jumal on palve peale meile saatnud.

Tuleme nüüd lõpuks evangeeliumi juurde. See on Piibli üks kaunimaid kohti patukahetsusest, armastusest, andestusest ja tervenemisest. Samas kõneleb see koht kindlasti ka usust, sest Jeesus ütleb andekssaanud naisele – “Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga.” Kindlasti pidi sel naisel ka endal mingil määral olema usku ja usaldust Jeesuse vastu, et ta Tema juurde üldse söandas minna. Saame aru ka sellest, et usu ja armastuse eristamine on peamiselt teoloogide mängumaa, tegelikus elu käivad nad käsikäes ning iseloomustavad seda imet mis Jumala ja inimese vahel sünnib.

See imeline lugu ühe kauge aja inimese tervenemist, tahab saada ka minu ja sinu looks, kogu kiriku looks. See on lugu, kus usk ja usaldus Jeesuse vastu on saadetud jäägitust armastusest ja täielikust andumusest Issandale. Edasi sünnitab armastus patukahetsuse – ja pangem tähele, et siin ei too inimest Jumala juurde käsk, vaid evangeelium, Jumala ja inimese vaheline armastussuhe – , mis on valmis ka kõige kallihinnalisemast ohvriks oma Issandale. Ja viimaks võtab inimene vastu andestuse kuulutuse, mis ei kata kinni ainult mineviku, vaid täidab rahu ja küllap ka uue ja püha jõuga eelseisvaks teeks.

Head sõbrad. Mida võiksime tänasest jutlusest kaasa võtta. Kindlasti selle teadmise, et sõnal “usk” on väga avar ja sügav tähendusväli. Mis on aga selle usu juures meile kõige tähtsam, seda on raske, ilmselt isegi võimatu öelda. Ühe inimese usk võib olla lootusrikas, aga võib-olla napib tal usulist aktiivsust. Teise inimese usku proovitakse võib-olla läbi kannatusetules ning tema vajab lootust ja uut jõudu oma ellu. Kolmas jällegi rõõmustab  andestuse ja rahu üle, kuid võib-olla napib tarkust oma sammude seadmisel uuel viisil. Küll aga võime paluda, et Jumal kinnitaks meid kõiki usus ning teeks meid täiuslikuks meie usalduses ja armastuses Issanda Jeesuse Kristuse vastu. Tänu Jumalale, et Ta kuuleb meie palveid ning et meie usk võib kasvada, kuniks tuhm kujutis peeglis on hajunud ja me näeme palgest palgesse.

Aamen

Ove Sander
Koguduse õpetaja

Sander_Ove