Uus jõud ootajale

Ove Sanderi jutlus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus täna 25 aastat tagasi. Alljärgnevat jutlust on lühendatud, kuid säilitatud algne sõnastus.

„Kes Jehoovat ootavad, need saavad uut jõudu ja nende tiivasuled uuenevad nagu kotkail: nad jooksevad, ja ei tüdi ära, nad käivad, ja ei väsi ära.“ Js 40:31

Loetud kirjakoht on ka meie käesoleva aasta juhtlauseks, peamõtteks. Alles mõned nädalad on möödunud aastavahetusest. Taas kogesime, kuidas kõik siin elus on mööduv – ajalik; midagi pole jäädavat ega püsivat kui ainult Jumal, aja ja ajaloo Issand, Jeesuses Kristuses ilmsikssaanud armus. Oleme uut aastat alustanud kindla veendumuse ja usulootusega, et Issanda halastus pole veel lõppenud ning seda jagub meile rohkesti ka alanud aasta teedel.

Inimestena mõtleme sageli, et kui Jumal on meiega, see on, kui Issand õnnistab meid, siis läheb kõik kergesti ja hästi korda. Jah, viimsena on see muidugi õige – kõik juhindub Jumala tahtest ja liigub sellele vastavalt, ent unustame, et saavutused ja edasiminek võivad olla seotud ka raskustega, isegi hädade ning kannatustega. Kristus pole tulnud meilt võtma meie raskusi ja muresid, küll aga on tõotatud Tema alatine ligidalolu. Raskusteski võib peituda õnnistus. Ka Piiblis pole ju kusagil öeldud, et ristiinimese elu peaks kerge ja mugav olema; vastupidi, meist igaühel on oma rist, mida peame kandma ustavuses ning tõsises jumalakartuses – nii igaüks eraldi kui rahvas tervikuna. Kust aga võtame jõu, et suudaksime kanda oma risti nõrkemata – nõnda, et see oleks meelepärane Jumalale ja seeläbi ka õnnistusttoov ligimesele?

Vastus sellele küsimusele saab olla ainult üks: see jõud on peidul Jumalas, Jeesuse Kristuse nime sees. Meie Jumal on hea, Tema heldus kestab igavesti; niisamuti tahab Tema, et kõigest, mis Temal on, võiksime ka meie õnnistusrikkalt osa saada. Olgu nendeks anneteks siis arm või halastus, heldus või pikk meel ning neid kõiki kandev ja saatev Jumala Vägi – JÕUD, mis hoovab Pühast Vaimust ja Pühas Vaimus, mille läbi saab korda saadetud kõik hea. Sedasama jõudu ja selles olevat tahabki Jumal meile pakkuda.

Niisiis, Jumal annab kinkides, meie aga võtame vastu. Loetud kirjakoht käsitlebki teemat: kuidas peame seda armu vastu võtma ning kuidas end selle armu vastuvõtmiseks valmistama. Kirjakoht annab ühtlasi ka vastuse, milleks on OOTUS, nõnda nagu on kirjutatud: «Kes ootavad Jehoovat».

Oodata Jehoovat – see tähendab oodata Jumala armulise tahte teostumist meie elus. Jumala tahe saab sündida meie elus ainult siis, kui anname ennast üks-üheselt Tema juhtimise alla, allutades end Tema heale ja armulisele tahtele. Oodata Jehoovat – tähendab kindlat veendumust Jumala taastulemises siia maailma Jeesuses Kristuses, veel enam aga valmisolekut selleks. Me teame, et Kristus tuleb kohut mõistma kõigile tema tegu mööda. Meie kindel lootus on – see saab sündima armus, et Jumal ei läheks meiega kohtusse meie patu pärast. Niisiis väljendab valmisolek Kristuse taastulemiseks meie vahekorra võimalikku korrasolekut Jumalaga. Siin põimuvad ootus ja lootus vägagi tihedalt teineteisega; muidugi on iseküsimus, kas ja kuivõrd on need üldse eraldatavad.

Kui me midagi või kedagi ootame, siis see tähendab, et see midagi või kedagi pole meil veel käes. See tõsiasi seletab meile Jumala toimimise, mis meile võib tunduda viivitusena. Sagedased on meie mõttekäigud: Kus on Jumal, miks Teda veel pole, miks Ta ei astu vahele, miks Ta viibib, jne. Jah, Jumal on tõesti pika meelega, võibolla on see aeg antud meeleparanduseks…Meie ootus peab olema saadetud ka tegudest – Jumalale meelepärastest tegudest. Mis kasu olekski sellistest olemistest, kus ei püüta teha ainsatki sammu selle ootuse-lootuse lähenemisel ja avalikuks saamisel…

Peamine aga, mis iseloomustab ootust, selle nähtavale tulekut ja realiseerumist, on kõigest sellest saadav jõud – «Kes ootavad Jehoovat, need saavad uut jõudu.“ Heebrea keelest võiks ka veel tõlkida sama koha nõnda: «jõudu tagasi saama», mis väljendab ehk selgemini tõsiasja, et Jumala armust on meil kõigil võimalik sellest uuest loovast väest osa saada, veel enam, meil on selleks ka potentsiaal – me saame jõu tagasi. Järelikult on see jõud meile ette nähtud, võimalik, et see on meis kunagi olnud, ning alles seda väge ja sellest tulenevat omades, saame rääkida tõelistest ristiinimestest – Jumala lastest…

Siis me jookseme ega tüdi; siis me käime, ka raskustega teel võideldes, ega väsi. Just nende raskuste läbi saab ootus kinnitatud ja üliväga õnnistusrikkaks nüüd ning igavesti. Nagu laulusalmgi ütleb: „Sa meie jõud ja jäädav ramm, kui lõpeb lootus eluteel. Sa juhid meie õiget sammu ka suures surmaorus veel. Kui vaevamas meid viletsus, Su arm siis igal päeval uus.“ Aamen

Õp. Ove Sander

Sander_Ove-eestikirk-vaike