Ove Sanderil ja Gustav Kutsaril 28 aastat preestripühitsusest

Tänavu 16. jaanuaril sai 28 aastat päevast, mil kaks noort meest seisid värisevate põlvede ja südametega piiskopliku toomkiriku altari ees, et võtta vastu õpetaja ordinatsioon. Nendeks meesteks olid praegune kaitsejõudude peakaplan Gustav Kutsar ja alljärgnevate ridade autor. Altaris sees aga oli viis meest – peapiiskop Kuno Pajula, assessor ja Tartu praost Harald Tammur, Saarte praost Elmar Reinsoo, väliseesti kiriku assessor Tõnis Nõmmik ning Toronto Peetri koguduse abiõpetaja Gustav Piir.

Ametivendadele Tõnisele ja Gustavile oli see esimeseks jumalateenistuseks, mil nad vaimulikena kaasteenisid pea taasiseseisvuvas Eesis. Tänan koos oma ordinatsioonivennaga Jumalat Tema armu ja õnnistuse eest ning meie häid ametivendi, kes tol tuisusel jaanuari pärastlõunal andsid meile kaasa omad head soovid ja kindlasti ka tükikese oma südamest. Kolmele neist saadame tänu tähtede taha.

Kuigi minu järgnev teooria ei ole veel kirikus ametlikku dogmatiseerimist leidnud, on mul arusaam, et ordinandid võtavad endaga kaasa vähemasti mingi osa neid ametisseseadnud vaimulike teenimisest ja isiksusest. Loomulikult on Püha Kolmainus see, kes meid ametisse seab ja teenima läkitab, kuid midagi heliseb meis kaasa nende ametivendade eludest, kes oma käe on sirutanud meie üle. Mida oleme siis Gustaviga saanud nendel viielt ustavalt Jumala sulaselt?

Peapiiskop Kunolt Pajulalt saime kindlasti kaasa rõõmsat ja optimistlikku meelt ja ellusuhtumist. Ilmselt mitte küll sel määral, mil Issand talle endale seda oli jaganud, aga natuke küllap ikkagi. Seda, kuidas temaga kokku puutudes elu ja olu lahendamaks läksid, tunnistame ilmselt kõik. Peapiiskop Kuno võime suhtuda imeväelise kergusega elu muredesse ning rännata Jumala lapse rõõmsa usaldusega isakodu poole – see jääb alatiseks meie kiriku ühiseks kalliks varaks.

Millise kingituse tõi oma noortele ametivendadele praost Harald Tammur? Kindlasti midagi väärikat ja väljapeetut, mis oli sügav nii usuliselt kui intellektuaalselt. Arvan, et pärisime temalt ka isamaalisust ja rahvustunnet, milles eest oli ta oma elus väga kõrget hinda maksnud nii Stuttfoffis kui Kemerovo ja Karaganda oblastis. Eesti esimene rahvuslipp, mille Tammur peitis 1943 aastal võõrvõimude eest koos kahe EÜS-si liikmega, püsis alati sügaval Tema südames ja veekalkvel silmades. Vaatamata kõrgetele kiriklikele ametitele, jäi ta alati koguduse õpetajaks. Suure algustähega.

Praost Elmar Reinsoost peaks kirjutama hea ordiantsioonivend. Ja siiski võin seda teha ka ise, kuna Jumal kinkis meile nii mõnegi ühise hetke, kas siis jumalteenistusel või pereringis. Just pere ja kodu olid midagi lõputult tähtsat vend Elmarile, samuti kogudus Jumala laste perekonnana ja kodukirik Kihelkonnal, mille lisandusid veel mitmed teisedki kirikud Saaremaa. Tema jaoks polnud määrav konfessionaalne kuuluvus, vaid ainuüksi Jeesus, kelles oleme saanud Jumala lasteks ja ühteliidetuiks palves armastusesideme kaudu. Vaevalt saame unustada ka Tema lihtsust, heatahtlikkus ning südamlikkust, millele polnud pisarad võõrad.

Pole kahtlust, et kolonel Tõnis Nõmmikul on olnud märkimisväärne mõju mulle, eriti aga heale ordinatsioonivennale Gustavile tema kaitseväelise karjääri kujunemisele, kellest on täna saanud kolonelleitnandi auastmes peakaplan. Tõnis on ikka öelnud, et ka kaitseväes teenides jääme eelkõige vaimulikeks. Jääda vaimulikuks, mõelda, rääkida ja käituda vaimulikult, et see puudutaks ühtaegu lihtsat tööinimest ja tippintelektuaali, see on olnud Tõnise enda and ja kink. Ulgueestlasena on ta meid õpetanud hindama Eesti nii pagulaskirikut kui väliseestlust tervikuna, nende rolli kodueesti vabanemisel ja uue Eesti ülesehitamisel.

Õpetaja Gustav Piiriga oleme võinud ligi paaraastakümmet aastat ühist vagu künda Tallinna praostkonnas ja kauemgi veel Usuteaduse Instituudis. Gustavi muljetavaldav maailmatundmine, inimlikkus, homileetiline originaalsus ja erakordne musikaalsus ning võime näha seal, kus me oleme pimedad ja seostada seal, kes meie jaoks eksisteerib vaid katkestus – need on kingitused meile kõigile.

Meie kirikul on olnud ja jätkuvalt on suurepärased vaimulikud. Täname Jumalat meile osaks saanud andide ja rikkuse eest, millega tohime üksteist teenida. Mitte ainult ordinatsioonil, vaid igas sõbralikus käepigistuses, toetavas pilgus ja ühises hetkes, sest nendes on elu, õnnistus ja igavik.

Ove Sander
Koguduse õpetaja