Nõmme Rahu Kogudus

PÄEVA SÕNUM nr. 158


"Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest." Ii 42:10

 

JEESUS ANNAB ELU

  1. pühapäev pärast nelipüha

  2. nädal: 05. – 12. oktoober 2019


 

Kui Jumal lõi maailma, siis tegi ta selle täiuslikuks ja heaks. Iga loomispäeva lõpul tõdes Is-sand, et see, mille ta oli loonud, oli hea. Paraku näeme tänapäeva maailmas peale heade asjade ka haigusi, kannatusi ja surma. Need halvad asjad on inimese pattulangemise tulemus. Seetõttu peab inimene selles maailmas kogema raskusi.

Jumal armastava taevase Isana ei jätnud oma loodud inimest ka siis maha, kui see oli pattu langenud. Jumala armastus on püsiv. Armastusest inimese vastu saatis ta oma Poja siia maailma ning Jeesus näitas oma tegevusega, et ka pattulangenud ja kannatav inimene on Jumalale oluline ja armas. Nii oli Jeesuse tegevus seotud inimese aitamisega. Ta tegi haigeid terveks ja äratas surnuidki üles. Paljud võisid kogeda Jumala abi ning võimu kannatuse ja surma üle. Nende inimeste lugusid võime lugeda pühakirjast. Meiegi võime raskustes Jumala abi paluda.

Kuid Jeesuse tegevus ei piirdunud üksnes tema maapealsete imedega. Ta suri inimeste eest ja kandis kogu inimkonna patud, tõusis surnuist ja avas nii tee igale usklikule igavesse ellu. Jeesus üt-les: "Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka" (Mk 16:16). Surma võitmiseks ja igavesse ellu pääsemiseks läheb vaja usku ja ristimist. Usklik inimene võib olla kin-del, et tema jaoks pole surm enam kõige lõpp, vaid uks igavesse ellu, mis ootab meid eel. (Soom 2017)

 

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. 2Tm 1:10 

 

Kristuse kaudu tuli ilmsiks inimese igavene väärtus. Inimene oli algusest peale igavene olend, aga enamik neist ei teadnud seda. Kristus tõi selle saladuse päevavalgele. Nüüd teame, et inimene on ainulaadne ja kordumatu. Kaotatud inimest ei saa asendada. Sellepärast ongi surm nii traagiline. Sõbrad ei saa siit ilmast lahkuda kahekesi koos. Kõik lähevad üksinda. Järelejäänute osaks on lein, valu ja kahjutunne.

Jeesus ei püüdnudki Martat ja Maarjat lohutada, et tulevad uued inimesed, kes asendavad nen-de venda. Ta teadis, et õdede hinges oli tühi koht, mida võis täita vaid Laatsarus, ei keegi teine. Sel-lepärast andis Jeesus õdedele tagasi sellesama Laatsaruse. Ta hüüdis haua juures: "Laatsarus, tule välja!"

Kristlus õpetab, et inimene on kordumatu, ainulaadne ja igavese väärtusega. Ta on surematu, sest ta on seda väärt. Surematus on ju lõpuks väärtuse küsimus. Meil pole häbi kuulutada inimese surematust. Kristus suri ja tõusis hauast selle tõe kuulutamiseks. Mõtleme Paulust, kui ta kirjutas: "Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat" (2Tm 1:8). Inimene, sa oled surematu. Jumala ees oled sa seda väärt. Ela surematu olendina! (Tärk 2004:302j)

 

Tema oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud ava-likuks teie pärast (1Pt 1:20). Valge ette tuua kõigile, mis on selle saladuse korraldus, mis on kätke-tud aegade algusest peale Jumalas, kes kõik on loonud (Ef 3:9). Seda saladust, mis oli varjatud endiste aegade ja sugupõlvede eest, nüüd on aga avaldatud tema pühadele (Kl 1:26). Igavese elu lootuse põhjal, mille Jumal, kes ei valeta, on tõotanud enne igavesi aegu (Tt 1:2).

 

Palvetagem: Issand Jumal, taevane Isa, Sina valitsed elu ja surma üle. Me täname Sind, et Jeesus Kristus on võitnud surma võimu, ja palume, aita meil astuda usus Temasse vastu oma sur-male. Anna meile kindel veendumus, et nii elus kui surmas oleme Tema omad, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

MIS ON ELU?

Pühapäev – 6. oktoober

Jeesus astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja Ta ütles: "Noor-mees, ma ütlen sulle, ärka üles!" Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Lk 7:14,15

 

Mis on elu? Jeesus ei annud sellele vastust. Kuid Ta andis meile mõningaid tähiseid, mis näi-tavad teed selle küsimuse vastuse juure. Need tähised õpetavad ja näitavad, et elu on väljaspool ini-mese teadmisi, intelligentsi ja võimu. Kristuse ülestõusmine, Laatsaruse, Jairuse tütar ja selles kir-jakohas mainitud noormehe ülesäratamine lubavad meid veidi näha seadusi, mis valitsevad taevas, s.o. väljaspool kaduvust. Nad aitavad meil näha, millised jõud juhivad elu.

Oma ülestõusmise läbi on Jeesus meile näidanud ja lahti teinud tee ellu. Tema on saanud elu Issandaks. Sellepärast võib ainult Tema kutsuda surnu tagasi ellu. Ainult Tema võib anda tagasi elu, nagu Jumal andis selle tagasi Temale.

Saates oma lahkunuid, meie usume, et nad elavad taevas edasi. Seal loodame neid kord jälle näha. Seda võime aga ainult Jeesuse läbi, sest Tema on surma võitja. Lahing surma ja elu, patu ja lunastuse vahel on otsustatud Jeesuse läbi. Elu oli võidukas. Surma rongkäik on muudetud elu või-dukäiguks.

Tulge sellepärast Tema juure. Liituge Temaga, sest Tema käib elu-rongkäigu eel. Ta kutsub meid kõiki. Ta kutsub oma elusõna, oma kristliku kiriku kaudu. Ta on iseäranis lähedal, kes leinas mälestavad oma armsaid lahkunud omakseid. Tema on tee, tõde ja elu. Sellepärast, kes usub Tema-sse, see ei pea surma nägema. (Plank 1960:145j)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui vaatad tagasi ja mõistad, mida head on Jumal sulle tei-nud, siis peaksid julgema ka edasi minna. Jumal on ikka seesama. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Su juurde tahan jääda, Issand, rõõmu, valu sees, et Sind tohiks ülendada kord ka Sinu järje ees. Sinu tahtmist tahan täita; käsid siit ka lahkuda, ei sel raske hinge heita, kes on eland Sinuga. Carl Johann Philipp Spitta

* * *

 

JUMAL ON MINU POOLT

Esmaspäev – 7. oktoober

Sa kiskusid välja mu hinge surmast, mu jalad libisemisest, et ma kõnniksin Jumala ees eluval-guses. Ps 56:14

 

Me kõik vajame olla hoitud ja päästetud. Surm viib ootamatult ära meie lähedasi, meie enda jalad kipuvad libisema, valgusest võib jääda me elus vajaka. Kuid see pole kõik. Ka Jumala poolt päästmise kogemus võib tabada inimest tänapäevalgi.

Aga küsimused kerkivad meis sellegipoolest. Miks peab ikka olema, et elus endid ära lööme, kriimustada saame, hirmu peame tundma? Miks ei võiks me elutee olla sile ja laitmatu? Mis oleks viga ainult allamäge kulgeda mööda laia ning sujuvat teed? Miks tuleb sageli mäkke ronida mööda kitsast ja krobelist rada?

Miks on vaja krobelist teed meie ellu? Eks ikka selleks, et lihvida siledaks meie hingi. Jah, see teeb meile haiget, kui miski meid riivab ja kriibib. Kuid sile tee jätab meid endid krobeliseks. See-pärast viibki lai ja mugav tee, nagu ütles Jeesus, pigem hukatusse – see ei paranda meid. Just muga-vuses kipub inimene hädaldama ja kaotama elu mõtet. Kitsas tee aga juhatab meid Jeesuse sõnul vaikselt maastikku läbides jumalariiki: selle käigus me muutume ise, kui peame õiget rada otsima; me eksime või kulgeme valesti, kuid Jumalat usaldades ja paludes kogeme ikka ning jälle, et oleme rohkesti hoitud.

Võiks tuua veel ühe pildi: noorena tabavad meid hingehädad, vanana ihuhädad – pärast surma võivad meile osaks saada vaimuhädad. Mis juhtub, kui inimene sureb? Koguja ütleb: "Põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud" (Kg 12:7). Erinevalt Kogujast me ei ohka, et kõik on tühisuste tühisus, sest Jeesuse kaudu on meil lootust saa-da rõivastatud kadumatusega. Seepärast võivadki hinge- ja ihuhädad, mis meid kriibivad, saada hoopis kasvatajaks ja puhastajaks, et vaim võiks takistusteta rännata Jumala juurde, kes toimetab temaga edasi. (Hiob 2016)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Issand kisub ka praegu nende hinge välja surmast ja jalad libedalt teelt, kes Teda usaldavad, et kõnniksime Jumala ees eluvalguses. Jumala headus ja valgus saatku meid kõigil meie radadel ja teedel! Arne Hiob

 

Palvetagem: Imeline Issand, vägev valitseja, ole meie laulu kuulja! Oma imearmul Sa meid ikka kannad, halastad ja abi annad. Aita Sa, kinnita meid, kes kiitust toome ja Sind ülistame. Joa-chim Neander

 

* * *

 

OLEME USUTEEL OTSIJAD JA RÄNDAJAD.

Teisipäev – 8. oktoober

Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima. Ii 14:1,2

 

Inimene on nõder ja patune olevus, veelgi enam, ta on pattu aheldatud ning mitte miski ei suu-da teda sellest olukorrast välja tuua. Ning sellist tühisust peab Jumal silmas, Ta tahab temaga koguni ükskord kohtusse minna, et seal siis inimese tegude üle aru pärida, teades, et inimene alati Jumala ees süüdi jääb. Iiob palub, et Jumal kordki oma pilgu inimese pealt ära pööraks, siis saaks see hinge tõmmata, korrakski rõõmu tunda nendest piiratud päevadest, mis Jumal talle andnud. Rõõmustada kui päeviline, kes oma päevatöö teinuna õhtu viimaste vabade tundide puhkust võib nautida.

Iiob nõuab, et Jumal temaga räägiks. Ta julgeb minna isegi nii kaugele, et süüdistab Teda ja nõuab seletust oma kannatusele. Lõpuks Jumal vastab, aga see vastus on Iiobile pigem korralekutsu-mine kui enesele õiguse saamine. Kas Iiob kogeb kõigele vaatamata igatsetud armulise Jumala pöördumist enda poole? Kas saab ta vastuse oma kannatuse küsimusele? Vahest polnudki Iiobile need küsimused enam tähtsad. Tähtis oli hoopis see päris uus jumalakogemus, Jumala olemuse, Tema suuruse ja suveräänsuse tunnetamine, mis purustas kõik senised inimlikult piiratud ettekuju-tused. See kogemus on Iiobile midagi nii erilist, et ta Jumala ees põrmu langeb ning tunnistab: "Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud" (Ii 42:5).

Meie olukord on teistsugune, kui oli Iiobil. Meie ei pea pimeduses kobades Jumalat otsima, sest Jumal on meile halastanud ning Jeesuses Kristuses pööranud meie poole oma armastava palge. Siiski oleme veel usuteel otsijad ja rändajad. See tee pole kerge, sest Jumala järgi küsimine viib meid varem või hiljem paratamatult vastamisi iseendaga. See, mida me iseendaga silmitsi seistes kogeme, võib meie jaoks osutuda iioblikuks katastroofiks. Peame palju jõudu ja meelekindlust oma-ma, et näha, kuidas senine müüt meeldivast isiklikust minast tuhaks variseb ja me oleme eimiski. "Kus pole midagi, seal on Jumal," on öelnud iiri kirjanik Yeats. Vahest ei jõugi me isikliku sügava kannatuse kogemuseta allikale, vahest peamegi põrmu langema, et kogeda Jumala ja Tema armastu-se suurust, Tema, kes meie peale halastades meie eest kannatas, suri ja üles tõusis. (Heckmann-Talvar 2006:4)

 

Mis on inimene ja milleks ta kõlbab?Mis on tema õnn ja mis on tema õnnetus? (Srk 18:8)

Sest meie oleme eilsed ega tea midagi, meie päevad maa peal on ju nagu vari (Ii 8:9). Inimene on tuuleõhu sarnane: tema päevad on nagu mööduv vari (Ps 144:4).

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ühel hetkel avaneb su ees võimalus pärida igavene rõõm ja õndsus. Ja selle hind on täiesti jõukohane: lase kõigest vanast lahti, anna ta ära mõõtmatult suurema vastu! Toomas Paul

 

Palvetagem: Olen küsind Sult mõndagi elus, palveid paljusid palunud suu. Nüüd nõtruses, vaevus ja valus armust küllalt, kui kaob kõik muu. Peeter Sink

 

* * *

 

KOGU LOODU ÄGAB.

Kolmapäev – 9. oktoober

Loodu on ju allutatud kaduvusele - mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt -, kuid ometi loo-tusega. Rm 8:20

 

Kui vaatame loomislugu, siis näeme, et Jumal loob inimese erinevana kõigest muust (oma näo järgi ja enese sarnaseks) ning paneb ta kõike loodut valitsema, s.t. hoidma ja harima (mitte selle üle vägivallatsema, nagu pattulangenud inimene oma rikutuses tihtipeale teeb). Piibli maailmapilt on selgelt hierarhiline: kõige alguses ja kõige üle seisab Jumal, kellele allub kogu Tema loodu - aga selles loodus valitseva hierarhia tipus on inimene.

Pattulangus tähendas tegelikult seda, et inimene üritas Jumalat troonilt tõugata ja Tema ase-mele - või vähemalt Tema kõrvale - asuda. Selle mässu tulemuseks on see, et kogu loodu harmoonia on rikutud - inimese mässule Jumala vastu vastas loodus omakorda mässuga inimese vastu. Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina olin sind keelanud, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu elu-aja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks! (1Ms 3:17, 18). Ühtlasi tuli surm kui Jumalast lahutatuse ja patu paratamatu tulemus. Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama! (1Ms 3:19)

Apostel Paulus ütleb, et inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm (Rm 5:12), ning kirjeldab üldist olukorda nii: Loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. Loodu on ju allutatud kaduvusele - mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt -, kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse. Me ju teame, et kogu loo-du ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini (Rm 8:19-22). Võrdluseks võib lugeda prohvet Jesaja kuu-lutust uuest, lunastatud maailmast: Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid. Lehm ja karu käivad karja-maal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis. Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse. Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist - otsekui veed katavad merepõhja (Js 11:6-9).

On väga oluline pidada meeles kahte asja. Esiteks seda, et Jumal on endiselt kogu loodu, ka inimese Looja ja Käskija, kuigi inimene ise seda ehk tihtipeale teada ei taha. See tähendab, et viim-selt on kõik ikkagi Tema käes - ja ka see paradiis, kogu loodu uuekssaamine, millest piibel prohvet-likult kuulutab, ei sünni mitte iseenesest ega inimeste jõupingutuste abil, vaid Jumala tahtel ja Tema armastuse läbi.

Teiseks aga peame teadma, et ka enne lõpliku lunastuse saabumist, enne uut taevast ja uut maad, oleme meie, Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodud inimesed, kohustatud pöörduma ta-gasi Tema juurde ning püüdma Tema abiga Ta tahte järgi elada: mitte mässates oma Looja vastu, vaid Tema sõna kuulates, mitte vägivallatsedes üksteise ja Jumala loodu vastu, vaid üksteist armas-tades ja Jumala loodu eest hoolt kandes, seda hoides ja harides. Me ei saa seda uueks teha ega sel-lest kõiki patu tagajärgi kaotada, aga me saame teha väga palju selleks, et maailma olukorda mitte enam hullemaks muuta, ja veelgi enam: meile on siiski antud võime ja võimalus asju teinekord pa-randada ja meie poolt põhjustatud kahju leevendada. Inimese vastutus Jumala ja Tema loodu ees on väga suur. (Auksmann 2006)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie ei tohi unustada, et kannatuste rohkus ei ole tingitud Jumala headuse puudumisest, vaid sellest, et inimesed põlgavad Jumala headust ja mööduvad sel-lest. Osvald Tärk

 

Palvetagem: Issand, Sinu hoolitsusel muutub maailm. Täname Sind, et me ei ole jumalatu maailma ega ka meelevaldsete olukordade vangid. Jörg Zink

 

* * *

 

PÕGENEMISTEEKONNA LÕPP

Neljapäev – 10. oktoober

Ma hüüdsin oma kitsikuses Issanda poole ja Tema vastas mulle. Haua sisemuses hüüdsin ma appi ja Sina, Issand, kuulsid mu häält. Jn 2:3

 

Joona palve on mähitud faktidesse suurest kalast kes ta alla neelas ja siis välja, kuivale maale oksendas. See polnud prohvetile mingi eriliselt austustvääriv tagasitulek. Ehk oli isegi nii, et kalal oli sama paha Joonast oma kõhus, kui Jumalal Joona jätkuvast enesekesksest hoolimatusest ebaju-malaid kummardavate paganate vastu – nii nende vastu, kes elasid Niineves, kui laevameeste vastu, kellede elud ta oma käitumisega ohtu seadis?

Kas nii või teisiti, Joona suust tõusev palve taolises keskkonnas on võimas väljendus võitlu-sest, millesse tema sõnakuulamtus sattus – see oli võitlus elu ja surma peale, ülestõusmie ja alla-käigu vahel. "Suur kala" oli samaaegselt surmapaik ning Jumala armuvahend. See oli viimane aste sellel allakäigul, mis algas Joona esimese sõnakuulmatuse impulsiga minna hoopiski Jaafosse (Jn 1:3), jätkus paanilise hirmuga uppumise ees, ning jõudis sinna kus "maa riivid tema kohal igaveseks sulgusid" (Jn 2:6).

Kala kõhust oli saamas haud. Ometi, hoolimata Joona läbikukkumistest, saab mingil kumma-lisel viisil, see koht tema jaoks ka "üsaks", kust algab tema tee uude ellu ning uute võimaluste juur-de.

Keegi veel nägi oma elu Joona "tähe" kaudu – ka Tema magas tormis, ning laskus põrgusse sel päeval kui rist Kolgatal avas inimkonnale tee uude ellu tõusmise juurde. Ja üksnes Jeesuse saab sündida see, et asjad, millest valmistatakse meile hauda, võivad saada meie päästmise vahenditeks. Just sel kombel saab Joonast (vaatamata ta isikule) see, kes osutab Jeesuse päästele, päästmise teele meie jaoks, kui oleme silmitsi oma enese õuduse- ja meeleheitehetkedega, kaugenemisega Jumalast ja võibolla isegi surmaga. (Meadowcroft 2018)

 

Meie Jumal tuleb ega vaiki, tuli põletab tema eel ja tema ümber möllab maru väga. (Ps 50:3)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Hingekitsikuses oleva inimese kõige suurem häda on see, et tal on raske usaldada end täiesti Jeesuse kätte. Ometi saab Jeesus sind kõige paremini aidata. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Mu Jumal, ainult Sinu juures jääb mu süda vaikseks. Üksi Sinu juures saan õn-nelikuks jälle. Luba mind nii täiuslikult osa saada Sinu rahust, et võiksin unustada kõik vaevad ning vintsutused ja lapse kombel puhata Sinu jalge ees. Harri Haamer

 

* * *

 

USUTÄNU ENNE ABI SAABUMIST.

Reede – 11. oktoober

Ma ülistan Sind kõigest südamest, Issand, mu Jumal, ja austan Su nime igavesti. Sest Su hel-dus on suur minu vastu, ja Sa oled mu hinge üles tõmmanud surmavalla sügavusest. Ps 86:12,13

 

Paljudes psalmides tänatakse Jumalat enne palve täitumist. See näitab meile tolleaegsete usk-likkude usujulgust. Ainult Jumalaga ühendatud süda suudab seda. Meie ei tunne ainult usupalvet, vaid ka usutänu. Usk suudab tänada Jumalat hoolimata sellest, kas silmad palvevastust näevad või ei. Teame aga seda, et asi on Jumala kätte antud ja Tema tahe toimub. Vaja on vaid olla teatud vai-mulikul tasemel.

Milline on vaimulik tänu? See on kõigest südamest. Siin ilmnebki me usu terviklikkus. Palve on nüüd vastatud ja kogu süda ülistab ja tänab Jumalat. Kõigest südamest tähendab tänapäeva keeles  "kogu oma olemusega". Tänatakse sellepärast, et Jumal on  mu Jumal. Palves ja tänus muutub Ju-mal me isiklikuks Jumalaks ja õnnistused me isiklikeks õnnistusteks. Tänul on igavene väärtus. Ja austan Su nime igavesti. See pole ainult fraas. Tänu on tõepoolest igavene; siis, kui kord palved lõ--pevad, jääb tänu püsima. Palves oleme inimeste tasemel, tänades aga inglite ja taevaste olendite ta-semel.

Mille eest täname? Sa oled mu hinge üles tõmmanud surmavalla sügavusest. Taavetil ei olnud enam elulootust. Vaenlaste rõõm oli nii suur.

Mõni meist on üle elanud momente, millal oht on möödunud, siis on tunne, nagu algaks elu uuesti. Pärast seda oli tänul uus sügavus. Surnuteriigist ei ole tagasitulekut. Ainult Jeesus Kristus on tagasi tulnud, et mitte enam surra. Usun, et Taavet sai ära põgeneda Sauli eest, siis tundis ta ennast ka nagu surmast päästetuna. Teame, et Jumal ei päästa palujaid ainult maisest surmast maise elu jaoks, vaid ka igavesest surmast igavese elu jaoks. (Tärk 2014:329)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: See, kes kuulub Jumala kuningriiki, peab teadma, et tema osa selles maailmas pole kerge. Risti kanda ja tunnistust anda pole kerge, aga see on ainuke võima-lus Jumalale jäägitult kuuluda. Harri Haamer

 

Palvetagem: Ma tahan uue lauluga Su nime, Jumal, kuulutada ja kiitust Sulle laulda. Mind Püha Vaim siin õpeta ja minu südant valgusta, et tunnen Sinu heldust. Aita kiita, tänu anda, rõõmu tunda, et mind armust oled päästnud surmahirmust. Alma Teder

 

* * *

 

PALVE KÕIGE VAIMULIKUM OSA

Laupäev – 12. oktoober

Õpeta mulle, Issand, oma teed; ma tahan käia Su tões! Kinnita mu süda kartma Sinu nime! Ps 86:11

 

Jumalal on inimese jaoks tee ja oma kindel plaan. Jumal ei jätnud inimest saatuse hooleks, vaid on tema tee juba määranud. Kuid meie ümber on jõud, mis kisuvad teda teelt kõrvale. Selleks, et leiaksime õige tee ja seda kasutaksime, on vaja paluda ja alluda Jumala õpetusele. Jeesus ütles: "Mina olen tee, tõde ja elu". Tema kaudu on Jumal meile näidanud, kuidas inimene peab elama. Ai-nult see inimene, kes usub Jeesusesse, palub temalt õiget elu ja võtab selle vastu, on õiguse jälgedel.

Hoiame oma armastust purunemise eest ja elame osaduses teistega. Lõplikuks väärtuseks jääb ikkagi osadus Jumalaga. Meie saame vaid palves pöörduda Jumala poole, aga ühendamist teostab Jumal ise. (Tärk 2014:328j)

 

Issand, anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu! (Ps 25:4) Õpeta mind, Issand, oma teele ja juhata mind tasasele teerajale mu vaenlaste pärast! (Ps 27:11)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesus on valmis tulema igasse südamesse. Ja Ta tuleb tõesti, kui Temale vastu ei panda ega tagasi ei tõrjuta. Ei ole ega saagi olla suuremat rikkust ega õnnistust inimesele, kui Jeesus on saanud ta elu Issandaks ja Õnnistegijaks. Albert Soosaar

 

Palvetagem: Igavesti tahan hoida silmas Teda, kes kui vaikne Tall minu eest on kannatand siin ilmas süütult ristikoorma all. Kuis Ta seal mu pärast janu tundnud, minu eest on ennast ohvriks andnud ning mu surma surmanud, kui Ta ütles: "Täidetud!" Albert Knapp

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava.

September 2019