PÄEVA SÕNUM nr. 175

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

LOODUSJÕUDUDE ISSAND

  1. pühapäev pärast ilmumispüha
  2. nädal: 2. – 8. veebruar 2020

 

Mõtle, Issand, meie ülemate peale ja aita neil juhtida inimesi kristlikus vaimus.

 

Oleme harjunud, et inimene võib oma hingehädas pöörduda Jumala poole ja saada Temalt abi. Tänane pühapäev kõneleb aga sellest, et loodusjõudki alluvad Jeesusele. Kuigi oleme kuulnud, et inimene on looduse kroon, peame siiski sageli kogema oma jõuetust looduse ees.

Inimene võib palju siin maailmas saavutada, kuid sageli on küsimus selles, millise hinnaga me sihile jõuame. Looduse arvel rikastudes on nii mõneski kohas elukeskkond muudetud halvemaks ja kliima soojenemine annab meilgi end tunda.

Kui mõned kümned aastad tagasi olid suved soojad ja talved külmad, siis nüüd võime näha, kuidas kõik on muutunud. Ning kuigi meie laiuskraadidel on loodusõnnetuste tõenäosus väike, kas-vab see kliima soojenedes üha. Inimene peab mõistma oma vastutust looduse ees ja kiriku üks üles-anne on ka keskkonnaprobleemidele tähelepanu juhtimine. Hetkes elamine toob kaasa negatiivseid tagajärgi tulevikus.

Jumal on halastaja ja kui kogeme oma tegude tagajärgi elus, võime pöörduda Jeesuse poole ning paluda abi. Pühakiri näitab, kuidas Jeesus aitas inimesi, kui nad olid hädas loodusjõududega. Võime palvetada, kui seisame vastamisi loodusjõududega ja tunneme, et jääme neile alla. Vanadele kirikutele tänutäheks annetatud esemed näitavad, et Jumal kuuleb palveid. Nii võime meiegi Teda kõiges usaldada ja see kannab ning päästab. (Soom 2017:8)

 

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. Ps 66:5

 

Kui Jeesus vaigistas Galilea järvel tuule ja veemöllu, lõid jüngrid kartma. Enne seda kartsid nad laineid, mis ähvardasid paadi uputada, kuid veel enam vapustas neid Jeesuse sõnast lähtuv mee-levald. Nad küsisid isekeskis: “Kes küll tema on, et ta käsutab ka tuuli ja vett ning need kuulavad tema sõna?” (Lk 8:25)

Vanas Testamendis öeldakse sageli, et Jumal on kardetav. “Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures.” Ja jätkab: “Tema muudab mere kuivaks maaks; jalgsi minnakse läbi jõe; rõõmutsegem siis temast!” (Ps 66:5,6)

Jumala kardetavus ei tähenda, et ta püüab oma loodud maailma hirmutada – nii nagu inimesed sageli külvavad kurja tehes hirmu. Tõeline jumalakartus tõuseb seal, kus tema sirutab välja oma päästva käe ja lahendab meie jaoks väljapääsmatuna tunduvad olukorrad. Paljud jumalalapsed on lä-bi aegade kogenud, kuidas meri muutub kuivaks maaks, märatsev tuul vaibub ja lainete mäss rau-geb, kui Issandat appi hüüame. Jumalakartuse vili on rõõm ja tänulikkus.

Martin Luther, seletades kümmet käsku, alustab sõnadega: “Me peame Jumalat kartma ja ar-mastama …” Elavas osaduses Jumalaga käivad need kaks alati käsikäes. (Roots 2019:12)

 

Tulge ja vaadake Issanda tegusid, kes saadab jubedused maa peale. (Ps 46:9)

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, meie Looja ja Lunastaja, Sa oled teinud meist evangeeliu-mi tunnistajad. Lase meil Sinu kutsele ustavaks jääda ja kuulutada Sinu tõotusi kogu maailmale. Si-nu Poja, Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

KRISTUS – JUMALA KIRKUSE SÄRA

Pühapäev – 2. veebruar

Issanda templissetoomise püha ehk küünlapäev

Tartu rahulepingu aastapäev

Mu silmad on näinud Sinu päästet, mille Sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: val-gust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust Sinu rahvale Iisraelile. Lk 2:30-32

 

  1. veebruaril tähistame Issanda templissetoomise püha ehk küünlapäeva. See on päev, mil täi-tub 40 päeva Jeesuse sünnist. Sel päeval viisid Jeesuse vanemad Moosese seaduse kohaselt lapse Jeruusalemma templisse ning tõid korrakohase ohvri. Templisse sisenedes süttisid legendi järgi ise-enesest tempi küünlad – sellest ka päeva nimetus.

Samal ajal tuli Vaimu juhtimisel templisse mees nimega Siimeon. Heebrea keeles on igal ni-mel tähendus ning Siimeoni tähendab “kuulja”. Niisiis oli Siimeon mees, kes kuulis Jumala Vaimu ning lubas Vaimul end templisse juhtida. Meile öeldakse, et Siimeon oli õiglane ja vaga ning ootas lohutust. Heebrea keel võimaldab näha minevikku, olevikku ja tulevikku ühes hetkes. Seega võib Siimeonile osaks saanud lohutus ja rahu saada osaks ka meile siin ja praegu. Siimeon lausus: “Is-sand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile” (Lk 2:29-32).

Me ei tea, kui vana oli Siimeon, kui ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Meile meeldib ehk mõelda, et ta oli üpris väga elatanud, elust väsinud ning ihkas surma. Ta võis olla aastatelt eakas, aga võib-olla ka mitte. Paljude inimestega kokku puutudes, nende lugusid kuulates on minus kinnistumas tõdemus, et inimesel pole vanust. Jah, meie keha vananeb, seda küll. See võib olla vahel väga väsi-nud või haigustest räsitud, aga meie hingel pole vanust. See, kas raske haiguse diagnoosi saab noor, keskealine või vana, vahet pole. Lohutust, rahu ning lootust vajame kõik. Siimeon koges Jeesusega kohtudes rahu. Tema osaks sai see Jumala Pojaga kohtumisel, kui ta tõstis kätele väikese Jeesuslap-se. Kui meie endi jõud on otsakorral või koguni lõppemas, kannab seesama Jeesuslaps meid, kui me vaid julgeme ennast Tema kätte usaldada.

Siimeon koges Jeesuses valgust, mis on ilmutuseks paganaile ja kirkuseks Iisraelile. Sellega jättis Siimeon meile eeskuju tunda Jeesust. Hea kui juba neil aegadel, kui meel on veel tüüne. Leida aega Tema sõna ja sakramendi ning palve jaoks. Lasta Temal ennast otsekui ette valmistada nendeks aegadeks, mille kohta tark Koguja lausub: “Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil, enne kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: Need ei meeldi mulle!” (Kg 12:1)

Me ei tea, kas Siimeon suri vahetult pärast kohtumist Jeesusega. See polegi oluline. Oluline on, et Jeesusega kohtumine toimus. See andis uue alguse. Tõi rahu. See on peamine. Seejärel Siime-on õnnistas (Lk 2:34). Meiegi saame Siimeoni kombel õnnistada neid, kellega Püha Vaim meid elus kokku juhatab. Saame edasi anda Kristuse rahu, mis tuleb meie ellu viimselt vaid Jumalalt.

Soovin küünlakuusse, kui jõulutuled on selleks aastaks kustunud ning kevadine päike käib veel madalalt, Kristust – Jumala kirkuse sära. (Sander 2017)

 

Ma ootan päästet sinult, Issand! (1Ms 49:18) Hanna palvetas ning ütles: Mu süda rõõmutseb Issandas, Issandas üleneb mu sarv kõrgele. Mu suu on laialt lahti mu vaenlaste vastu, sest ma olen rõõmus sinu abi pärast. (1Sm 2:1) Ta on tuletanud meelde oma heldust ja oma ustavust Iisraeli soo vastu; kõik ilmamaa otsad on näinud meie Jumala päästet. (Ps 98:3) Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes, ja kõik maailma ääred saavad näha meie Jumala päästet. (Js 52:10)

Sina teed rohkeks rahva, ja valmistad talle suure rõõmu: nad rõõmustavad sinu ees otsekui lõikusajal ollakse rõõmsad, otsekui saaki jagades hõisatakse. (Js 9:2) Mina, Issand, olen õigusega sind kutsunud ja kinnitan su kätt; ma kaitsen sind ja panen sinu rahvale lepinguks, paganaile valgu-seks. (Js 42:6) Ja rahvad tulevad su valguse juurde ning kuningad paistuse juurde, mis sinust ku-mab. (Js 60:3) Sest nõnda on meid Issand käskinud: Ma olen su pannud paganate valguseks, et sa oleksid päästeks ilmamaa otsani. (Ap 13:47)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kogudus, sind ei ole saadetud maailma tühja juttu rääkima! Mõtle sellele, et sa tunned Jeesust, keda maailm vajab, ja Temast pead sa tunnistama. Osvald Tärk

 

Palvetagem: Jumal, kõige valguse allikas, Siimeon ja Hanna said templis näha Sinu Poega ja ülistada Sind maailma Päästja eest. Juhi oma Vaimuga ka meid, nii et me ära tunneme oma pääste, mille Sa oled valmistanud Iisraelile ja kõigile rahvaile Jeesuses Kristuses, meie Issandas, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

INIMSÜDA ON ENAM KUI ORGAN.

Esmaspäev – 3. veebruar

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. Ps 66:5

 

Mõnikord ütlevad inimesed, et Jumal on halb ja kuri, laseb Ta ju nii paljudel halbadel asjadel sündida. Ma kardan sellist Jumalat, ütlevad nad, kuidas ma saan Teda armastada. Martin Luther aga seob Väikeses Katekismuses need sõnad kokku, öeldes: “Me peame Jumalat kartma ja armastama …” Jumala vägi on suur, nii suur, et võib vankuma panna ilmamaa alustalad, saati siis inimsüda-med. Ja ometigi on kardetavam ja samas imelisem just see, mida Jumal korda saadab südametes.

Muidugi võib tänapäeva materialismist läbiimbunud inimene mõelda sarnaselt ühele andekale õpilasele, kes kaastundlikult mulle otsa vaadates ütles: “Õpetaja, kas teie ei tea, et süda ei tea ega tunne midagi, ta ei räägi, ta on lihtsalt üks elund, lihtsalt süda. Muud ei midagi.”

“Jumal on kardetav oma tegemistes inimlaste juures,” hüüab laulik. See, kelle Jumal läbi kat-sub, keda Ta viib läbi tulest ja veest, keda sulatatakse otsekui hõbedat, see ei saa enam öelda, et sü-da on lihtsalt üks elund. Sest temal on kogemus ja teadmine ja osasaamine imest. Loodu pürib oma Looja poole. Küll sellele vastu võideldes, trotsides, iseenda õigust otsides, siiski lõpuks Jumala väe-le alistudes. Nii suur on Jumala vägi, et isegi teadmata palju, oskamata oma tundeid ühel hetkel enam kuidagi hinnata või seletada, tõuseb inimese süda vastu Jumalale.

“Eks mu sõna ole nagu tuli,” ütleb Issand prohvet Jeremija suu läbi, “või nagu vasar, mis pu-rustab kalju” (Jr 23:29). See, et Jumal mitte ainult minevikus, hallidel aegadel, vaid ka täna inimsü-dameid muuta suudab, teeb Ta tõepoolest kardetavaks paljude jaoks.

Aga nii nagu hommik saabus täna, saabub ta ka homme ja ülehomme, kooskõlas Jumala sea-dustega, küsimata midagi sellest, mis inimesed selle kohta arvavad, nii ka Jumal, kes elab ja tegut-seb kõikjal, õpetab meid tegelikult sama vääramatu järjekindluse ja kannatlikkusega.

Ehk küll meie silmad ei suuda alati näha Tema tegutsemise jälgi, ei ole meil vähimatki põhjust kahelda, et Ta eesmärgile jõuab – muudab inimsüdameid ja selle kaudu maailma. Ja tulemus võib meie silme ette kerkida ehmatava imena, just siis kui seda kõige vähem oodata oskame.  (Keso-Va-res 2003)

 

Tulge ja vaadake Issanda tegusid, kes saadab jubedused maa peale. (Ps 46:9)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumala antud lahendused on imelised. Algul ei saa aru, aga pärast taipad, kuidas Tema on kõik korraldanud. Ta on kõik teinud hästi. Jumal ei tee vigu. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Su teed on imelised Kõrge Isa, seepärast meie neid ei mõistagi… Sa läbi pisa-rate, mure, vaeva meid tihti juhid õige rõõmule: Vaid usaldust, end Sinu kätte andmist, Sa ootad meilt Su isahelduses, vaid armastust ja Sinu peale lootmist – muu seisab kõik Su imevõimsas käes. Aliide Vaiksaar (Kogust: Taevalind laulis)

 

* * *

 

TÄNAGU TEDA VANGIMAALT PÄÄSENUD.

Teisipäev – 4. veebruar

Tänage Issandat, sest Tema on hea, sest Tema heldus kestab igavesti! Nõnda öelgu Issanda lunastatud, keda Tema on lunastanud kitsikusest. Ps 107:1,2

 

Igal inimesele meenutatakse, et tal on põhjus tänamiseks. Ja peale tänu võib inimene vaevalt midagi Jumalale anda. And, mida altarile tuuakse, on Jumalalt saadud, leib, mida vaestele antakse, on ka Jumala and, karikatäis külma vettki on võetud loodusest, aga tänu tõuseb sinu oma südamest. Toogem siis Jumalale ülistusande! (Hb 13:15)

Nii nagu üleskutse on üldine, nii on ka esialgu tänu ja selle põhjus üldine. Meid kutsutakse Ju-malat tänama sest Tema on hea. Elame universumis, mida juhib hea Jumal. Vastasel korral oleksi-me põrgus. Peaksime Jumalale tänulikud olema ka tema helduse eest. Tema heldus kestab igavesti. Sellel ei ole algust ega lõppu. Jumal on armastus ja armastusele on omane, et ta tahab midagi anda.

Kellele maksis Jumal lunastushinna? Võimalik, et siin mõeldakse Babüloonia vangist tulnuile. Peaaegu sama mõte esineb ka Jesaja 49:12 ja 62:12. Vangimaalt tagasipöördunutel oli eriline põhjus Jumala tänamiseks. Jumal oli neid lunastanud. See on sümbol suurest kogunemisest Jumala riiki (Mt 8:11).

Jumal ainult ei lunasta meid, vaid ka kogub kokku. Ja ta teeb seda Jeesuse Kristuse kaudu. Tä-nage teda selle eest! (Tärk 2014:490j)

 

Juudit ütles: Hakake mängima minu Jumalale trummidega,laulge Issandale simblitega! Lisa-ge kiituslaul temale,ülistage ja hüüdke appi tema nime! (Ju 16:2) Nõnda ta päästis nad vihamehe käest ja lunastas nad vaenlaste käest. (Ps 106:10)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Inimene ei mõista Jumala saladusi, vaid austab neid. Wil-helm von Humboldt

 

Palvetagem:  Minu elu on silmapilk, tund, mis möödub. Mu elu on hetk, millesse mul pole voli jääda. Sina tead, mu Jumal, et Sinu armastamiseks siin maa peal on mul ainult tänane hetk. Therese Lisieux

* * *

 

MEIL ON TEISTSUGUNE VAIM.

Kolmapäev – 5. veebruar

Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. 2Tm 1:7

 

Paulus ütleb 2 kirjas Timoteusele: Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja ar-mastuse ja mõistlikkuse vaimu. Meie Jumal on väge küll, enam, kui inimene suudaks mõista. Ja Te-ma annab väe ja armastuse ja mõistlikkuse Vaimu. See vägi avaldub nii julguses (Ap 4:13 Peetrus ja Johannes Suurkohtu ees), kui nõtruses (2Kr 12:9 Paulus kiitleb Jumala armust). Nagu Paulus ütleb … sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev, siis laskub Kristuse Vägi elama minu peale.

Jumala Vägi annab julguse tunnistada ja kuulutada evangeeliumi, Jeesust Kristust olukorda-des, mis meie ajal ei ole sugugi mugavad või olid mõni aeg tagasi eluohtlikudki. Seda ka meie maal, ateistlikus ühiskonnas. Praegu on võimalused hoopis teised, aga julgust vajame ikka. Euroopa ühis-konna suundumused ei ole sugugi kristlasi julgustavad, pigem leiab julgustust ja abi endistest misjo-nipiirkondadest lõunapoolsetes maades.

Igal juhul julgus, mida Paulus ka Tiitusele, meie mõistes ordineeritud vennale, meelde tuletab on vajalik igale inimesele. Ka koguduses üles tõusta ja tunnistada sellest mida olen kogenud on tei-nekord julgusega seotud. Aga palve Jumala poole aitab ka siin. Võin seda ise tunnistada.

 

Samas ei ole ma ise oma soovidega mitte keegi. Võib-olla ei ole see korrektne sõnastus, aga tahan öelda, et mina inimesena ei suuda vaid Vaim inimeses on see, kes suudab. Kui me kasvame piltlikult öeldes kõrgeks, hakkame arvama ja ehk mingil viisil väljendamagi seda, et mina oma jul-guse ja kogu olemusega saavutan seda siis oleme eksiteele sattunud. Aga nagu Pauluski ütleb saab inimene oma nõtruses vägevaks või jälle vägevaks. Jumal on hea Tema teab ja näeb kes me oleme ja Tema juhib meid ka nagu hea isa hirmu ja armuga.

Inimesi, kes Jumala Vaimuga varustatult otsustavalt astuvad esile ja saavad seeläbi õnnistu-seks paljudele. Et meil siin Hiiumaal või Eestis, aga ka laiemalt oleks inimesi, kelle esimeseks vali-kuks oleks Jumala kummardamine, evangeeliumi kuulutamine, koguduste juhtimine. Iga põlv mis veel maapeal liigub vajab kuulutust, kuni aegade lõpuni.

Küsigem siis, mis on minu osa jumalariigi töös? Jumal annab oma sulasele Väe, julguse ja ustavuse, et neid ülesandeid kanda. (Remmelg 2014)

 

Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: “Abba! Isa!” (Rm 8:15) Vabastaks need, kes surma kartes olid kogu elu-aja orjapõlves. (Hb 2:15)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kristuse Kirik, sellel suurel leigeksjäämise ja taganemise sajandil, ei vaja seevõrra Jumala kummardajaid kui Jumala tunnistajaid, kes peavad teadlikud ole-ma, et neile on armust antud mitte ainult uskuda Kristusesse, vaid ka kannatada Tema pärast. Harri Haamer

 

Palvetagem: Taevane Isa! Täname Sind südamest, et Sa ka täna meiega oled. Sina ei muutu, Sinul ei ole häid ja halvemaid aegu. Sinu headus ja arm saadab meid kõigil päevadel. Täname Sind selle hetke eest siin, nende inimeste eest keda Sa oled kutsunud. Täname Sind koguduste ja kogudu-sevanemate, õpetajate ja töötegijate eest, keda Sa ikka oled kutsunud ja oma Vaimu andidega varus-tanud. Anna meile julgust küsida ja ära tunda, mis on minu osa, ülesanne Sinu koguduses, Sinu rah-va hulgas. Juhata mind nendele teedele, nende inimeste juurde, kes vajavad mind, kes vajavad jul-gustamist, toetamist. Sina oled abimees, Jeesus, igas elu olukorras, igale inimesele. Täname Sind!

 

* * *

 

ANNA OMA ELU JUMALA JUHTIDA, MIS KA EI TULEKS.

Neljapäev – 6. veebruar

Ülevam kui paljude vete kohin, ülevam kui mere lained on Issand ülal kõrgel. Ps 93:4

 

Oli jaanipäeva pärastlõuna. Eelmisel õhtul oli meil rohkesti külalisi olnud, aga sel päeval oli kõik jälle vaikne. Olin just koristanud aias ja köögis ning olin sellest ja hilisest ülevalolemisest vä-sinud… kui minuni jõudis täies selguses teadmine, et mul on vähk. Ma ei tahtnud sellest kellelegi rääkida. Esialgu vähemalt.

Käisin mõne päeva pärast arsti juures ja mu arvamus leidis kinnitust. Määrati kindlaks opera-tsioonipäev ja mulle jäi veel nädal aega oma mõtetega harjuda. Pärast seda rääkisin oma murest ka abikaasale ja lastele. Soovisime äkki rohkem aega koos olla, nii läksime nendega, kel võimalik oli, koos mingitele suvepäevadele põhjarannikul, kuhu asja oli ainult mu abikaasal.

Kuna ma polnud aiandusteemaga kuigi seotud, oli mul vaba aega mererannas jalutada ja oma mõtteid mõtelda. Kuulasin lainete rullumist vastu kaldakive ja mõtlesin loomisele: need merelained on juba nii kaua aina loksunud ja loksunud … Väga kaua aega. Tuhandeid aastaid. Aga mina kui inimene olen väga üürike siin maamunal. Sündisin, elasin veidi ja nüüd on võimalik, et lähen. Väga lühike elu, võrreldes merega.

Kui mõtlesin minekust, palusin Jumalal, mere ja maa Loojal, mind toetada ja julgustada, anda märku, et Ta näeb mind ja on mu elu tüüri juures. Palusin ja jalutasin, silmad maas, tihenevas häma-ruses mööda merekallast viivat rada. Korraga läks pilk teelt kõrvale ja ma nägin valgust. Selget val-gust.

Läksin lähemale ja leidsin hiilgava jaaniussi. Siis märkasin ümberringi mitmeid jaaniusse ja kaugemal veel ja veel. Ma olin viimati näinud jaaniusse oma kakskümmend aastat tagasi. Ja nüüd, täpselt õigel hetkel olid nad jälle olemas. Või olin mina õiges kohas, et neid jälle kohata. Olin õnne-lik, sest südant täitis teadmine, et Jumal mind saadab. Igavene Jumal, maa ja mere Looja, minu Loo-ja. Andsin oma elu Tema juhtida, mis ka ei tuleks. Kui võimas on küll Jumal, kes kõik on loonud! (Tuvi 2011)

 

Kes taevas istub, naerab; Issand pilkab neid. Oma vihas ta kõneleb siis nendega ja oma rae-vus ta teeb neile hirmu (Ps 2:4,5). Issand on su paremal käel, ta purustab kuningad oma viha päe-val (Ps 110:5).

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Uskuda tähendab tunda ja usaldada Jumalat. See tähendab loobuda tegemast Temale ettekirjutusi, mida Tema võib ja suudab. Uskuda tähendab usaldada Ju-mala tõdesid rohkem, kui oma mõtteid ja kahtlusi. Rudolf Kiviranna

 

Palvetagem: Jeesus mu ainuke tugi, Sinule toetun ma. Jõuetu abi ja vägi, aitaja hädades Sa. Nõrkade ainuke lootus, vaese ja armetu vend. Viletsa viimane ootus, ära Sa jäta nüüd mind! Peeter Sink

 

* * *

 

TÄNAGU TEDA NEED, KES ON HÄDAST PÄÄSENUD.

Reede – 7. veebruar

Ta muutis maru vaikseks ilmaks ja vete lained jäid vakka. Siis nad rõõmustasid, kui lained soiku jäid, ja Issand viis nad igatsetud sadamasse. Ps 107:29,30

 

Inimese Looja on ka looduse Looja. Mõlemad alluvad tema tahtele. Siis, kui Jumalal on kül-laldane põhjus inimese palve kuulmiseks, võib tema palve peale anda tormi või vaikust. Meil on lu-ba seda võimalust kasutada. Jumal ise hoolitseb selle eest, et niisuguste palvete puhul oleks garan-teeritud üldine heaolu.

Mitte kõik meremehed ei hukku õnnetuses. Leidub neidki, kes tulevad surmaväljalt tagasi ko-ju ja alustavad hukkunud laeva asemel uue ehitamist. Aga need tänagu Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele (Ps 107:31)

Õnnetusest pääsemist ei tohi võtta kergelt. Ärgu keegi arvaku, et tema pääses “õnneliku ju-huse” tõttu. Igaüks, kes raskest olukorrast on välja tulnud, tänagu ise abi eest ja kutsugu ka teisi tänama.

Kui juba ajaliku elu õnnetusest pääsemine on nii suur sündmus, kui palju suurem on patust ja surmast pääsemine! (Tärk 2014:499j)

 

Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. (Mt 14:32)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õnnelik on see, kes on õppinud põgenema Jumala juurde, otsima kaitset Tema tiibade all ja leidma seal pelgupaika tormi eest. Ole Hallesby

 

Palvetagem: Siiski öös sünges, võitlevas hinges, igatsus elule julguse loob. Lootuste kuma koitmaski juba, raugemas tuuled ja lainete hoog. Maailma Issand, tormides ustav, lainete hauast veel elule toob. Arved Paul

 

* * *

 

JEESUS ANNAB ELU

Laupäev – 8. veebruar

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. 2Tm 1:10

 

Imelikud sõnad! Paulus, kes teadis hästi, et ühel päeval ta sureb, kuulutab ometigi, et Jeesus on kõrvaldanud surma. Enamgi veel: see kuulutus on kujunenud kristliku kiriku üheks peasõnu-miks. Usus sellesse käib ristiinimene oma maist teekonda, kujundab oma mõtteid ja tegusid – ning selles lootuses heidetakse lahkunule kord kolm peotäit mulda kiriklikul matusel.

Aga kuidas siis surm on kõrvaldatud, kui see teeb jätkuvalt oma vääramatut tööd? Jeesus ütles kord: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.” (Jh 11:25)

Alates Kristuse ristisurmast ja ülestõusmisest on surma võidutsemine üksnes ajutine – nii nagu kusagil peetaks veel lahinguid, kuigi sõda on kuulutatud juba lõppenuks. Surm ei suuda enam iga-vesti kinni hoida neid, kes usus Jeesusesse saavad Jumala lasteks. Surreski lähevad nad vastu Elule.

Martin Luther selgitas: “Uskumine tähendab võimatu tegemist. See on merest läbiminemine, nagu poleks seal vett, surmast läbiminemine, nagu poleks seal surma ja Kristuse embamist, nagu poleks maailmas pattu. See on võimatu teoks tegemine.” Kinnitagu Jumal ka meid selles usus! (Roots 2019)

 

Tema oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud ava-likuks teie pärast. (1Pt 1:20) Valge ette tuua kõigile, mis on selle saladuse korraldus, mis on kätke-tud aegade algusest peale Jumalas, kes kõik on loonud. (Ef 3:9) Seda saladust, mis oli varjatud endiste aegade ja sugupõlvede eest, nüüd on aga avaldatud tema pühadele. (Kl 1:26) Igavese elu lootuse põhjal, mille Jumal, kes ei valeta, on tõotanud enne igavesi aegu. (Tt 1:2)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kristlus õpetab, et inimene on kordumatu, ainulaadne ja igavese väärtusega. Ta on surematu, sest ta on seda väärt. Surematus on ju lõpuks väärtuse küsimus. Meil pole häbi kuulutada inimese surematust. Kristus suri ja tõusis hauast selle tõe kuulutamiseks. Mõtleme Paulust, kui ta kirjutas: “Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat” (2Tm 1:8). Inimene, sa oled surematu. Jumala ees oled sa seda väärt. Ela surematu olendina! (Osvald Tärk)

 

Palvetagem: Issand Jumal, taevane Isa, Sina valitsed elu ja surma üle. Me täname Sind, et Jeesus Kristus on võitnud surma võimu, ja palume, aita meil astuda usus Temasse vastu oma sur-male. Anna meile kindel veendumus, et nii elus kui surmas oleme Tema omad, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava.

Jaanuar 2020