PÄEVA SÕNUM nr. 176

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

TEENIMATU ARM

  1. pühapäev enne paastuaega
  2. nädal: 9. – 15. veebruar 2020

 

Mõtle, Issand, laste peale, kes tulevad keerulistest peredest.

 

Elus on palju asju, mida me pole ära teeninud, kuid mis on meie elu alustaladeks. Keegi ini-mestest ei saa valida perekonda, kuhu ta sünnib, ega vanemaid, kes teda kasvatavad. Me ei saa vali-da oma sünnimaad ega emakeelt, mida hakkame rääkima.

Need kõik elus olulised väärtused tulevad meile siia maailma kaasa ja me võime olla selle eest tänulikud, et meil on lähedased, kes on meid kasvatanud, ja kodumaa, kus elamine pole maailma mastaabis sugugi halb. Me ei ole seda head ja olulist millegagi ära teeninud ja ometi on meil elus nii palju toetavat ja turvatunnet loovat.

Samuti on lood usuga ja kõige sellega, mida Jumal meile kingib. Siingi võime olla oma taeva-se Isa ees vaid vastuvõtjad ja tänajad.

Läheneb paastuaeg, mil mõtleme Kristuse kannatamisele ja surmale. Ta läks meie eest ristile, suri meie pattude pärast. Nüüd võib iga usklik inimene tänu Jeesuse toodud ohvrile saada oma eksi-mused andeks ja elada uut elu. Kristus kannatas selleks, et meie võiksime olla vabad. See on Jumala suurim kingitus inimestele, kes pole seda usaldust õigustanud.

Sõna “arm” tähendabki Jumala suurt kingitust, mida me pole ära teeninud, kuid mille võime siiski vastu võtta, et sellele lootes elada ja kord pääseda igavesse ellu. (Soom 2011:8)

 

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! Tn 9:18 

 

Palve on põhiliselt see, et me palvetades anname Jumalale tagasi Tema enda sõnad. Me toome  nad Ta ette ja palume, et Ta toimiks oma tõotuste kohaselt. Ja kuna Jumal ei või ega oska valetada, siis võime me paluda täies usu kindluses, et Jumal teeb nagu Ta on tõotanud.

Nii teeb ka Taaniel. Ta on näinud, et Jeruusalemma oli tabanud kogu see õnnetus, mida proh-vetid olid ennustanud. See oli varemetes, aga sellele oli tõotatud ka uut algust. Eriti mõtleb Taaniel hävitatud templile. Selle uuesti ülesehitamine oli talle kõige südamelähedasem. Tempel oli Jumala tõotuste täitumiste nähtav sümbol. See oli koht, kust Jumal oli eriti tõotanud kuulda oma rahvast. Pealegi oli see ainus koht, kus iisraellased tohtisid Issandale ohverdada. Pole siis ime, et Taaniel pa-lub eriti seda, et Jumal laseks oma palet s.t. oma armu paista hävitatud templile. Selle uuesti üles-ehitamine oleks kõigile nähtav tunnistus karistusaja lõppemisest.

Kõik need uue aja palved toob Taaniel Issanda ette usaldades Tema armu ja mitte mingeid ini-meste omadusi. Lõppude lõpuks on linna uuesti ülesehitamine Jumala armutegu, mitte inimeste või-mekuste teene. Kui üldse keegi, siis Taaniel teadis seda. Ta oli näinud kuidas Jumal võib ühe hetke-ga tõugata maailma kõige võimsama riigipeamehe aastateks alla koos veistega rohtu sööma.

Nii tunnistab Taaniel lõpuks Jumalale, et tema ja ta rahvas on täiesti sõltuv sellest mida Jumal teeb. Tema hoiak on hoopis teistsugune, kui see mida võis näha Juuda elanike hulgas enne templi hävitamist. Siis oli rahvas kummalise kõigutamatu enesepettuse võimuses. Seda ei suutnud kõiguta-da isegi Jumala saadetud prohvetite manitsused. (PKK:Tn 9:7-20)

 

Ava, Issand, oma silmad ja vaata! Sest mitte surnud surmavallas, kellel hing on rinnast võe-tud, ei anna Issandale au ja tunnustust. (Brk 2:17)

 

Palvetagem: Armu ja halastuse jumal, Sina annad oma abi kõigile, kes Sind otsivad. Me tä-name Sinu headuse eest, mida me pole ära teeninud. Aita, et me ei hindaks oma jõudu üle, vaid loodaksime kõiges Sinu õiglusele ja ustavusele. Kuule meid Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Is-sanda läbi.

 

* * *

 

VÕIMALUS LOOBUDA JA LEIDA.

Pühapäev – 9. veebruar

Jeesus ütleb: “Igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, saab nad tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu.” Mt 19:29

 

Loobumist on alati peetud raskeks. Eriti raske on loobuda siis, kui ollakse selleks sunnitud. Mõni inimene peab tervise pärast loobuma toitudest, mis talle eriti maitsevad. Teisi sunnib rahapuu-dus loobuma ihaldatud reisidest või vajalikest esemeist. Loendamatu hulk on pidanud jätma oma kodu sõdade tõttu ja siirduma põgenikuna mujale. Vähe pole neid, kes kurdavad, kuidas nad teiste tõttu on pidanud loobuma karjäärist ning leppima mingi tagasihoidlikuma või vähem tulusa ame-tiga.

Kuid on ka neid, kes on paljustki loobunud vabatahtlikult. Nad on kiskunud ennast lahti oma perekonnast, loomata ka ise uut. Oma suguvõsast ja esivanematest nad vaevalt hoolivad. Neile pole tähtis oma kodumaa minevik ega õigupoolest ka tulevik, sest nad on loobunud mõtlemast vanamoe-liselt. Neid ei huvita, mis saab neist pärast surma – kas neid maetakse, põletatakse või loovutavad nad ise oma ihu teadlastele uurimiseks. Neid ei huvita viimaks ka elu, mille nimel nad nii paljust on loobunud. Kõrgem sissetulek pole toonud unistuste täitumist. Rohked reisid ei ole tekitanud tunnet, mis rahuldaks. Teadmised ja oskused, mis on omandatud, on pigemini suurendanud üksilduse tun-net, sest need on võimaldanud ka teada saada, millest sellegipoolest on ilma jäädud. Jah, ka vaba-tahtlikud loobumused võivad lõppeda valuliselt, kui loobutakse indiviidi vabaduse nimel elamisest endast.

 

Jeesus ütleb oma jüngritele selgelt, mida on vaja, et saada sajakordselt ning leida õnnelik ja igavene elu. Ainult siis, kui loobute “minu nime pärast”, ütleb Ta, leiate seda, mida vajate. See ei tähenda sugugi, et me peaksime loobuma maistest varadest ja omastestki, nagu võib paista Jeesuse sõnadest. Teadaolevalt olid jüngritel edaspidigi perekonnad ning Galilea järve ääres asuvas Peetruse majas käis kogudus koos. Meil tuleb loobuda takistustest, mis püüavad meid eemal hoida Jumala riigi teelt, kõigist segajatest sellel rajal, mille annab meile Jeesus. Meil tuleb loobuda oma “minast” – hoiakust, kus alati kõike “paremini teame” ning ennast teistest kõrgemale seame. Kui oleme sellel teerajal õigesti loobunud, võime meie saada igavese elu kohaleviijaks oma armsate juurde.

Meenub naine, kelle eelmisel aastal 97-aastaselt matsime. Ta oli pidanud paljust loobuma: karjäärist kunstnikuna, lastest, keda Jumal talle ei kinkinud. Ta elas aastakümneid üksi, ratastoolis, kuid ütles, et ta pole iial üksi. Ta ei kartnud olla üksi. Tal olid Jumal ja olid inimesed, kelle eest ta palvetas. Ta kuulas kristlikku raadiot, luges raamatuid. Teda külastasid sõbrad, kellele ta häid sõnu ütles või midagi kinkis. Ta pidi loobuma ja oli loobunud, kuid leidis selle, mida vajas kõige rohkem. Temale mõeldes tajun endiselt, kuidas igavese elu reaalsus ja lootus kanduvad nähtamatu väega kõi-gi loobujate poole.

Õnnistatud loobumist ja leidmist kõikidele! (Hiob 2017)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ristiinimene loobub nii vaimsest kui ainelisest rikkusest, kui mängus on õndsus. Järelikult ei ole taoline loobumine eesmärk iseenesest, vaid juhtnöör neile, kellel rikkus takistab osadust Jumalaga. Elmar Salumaa

 

Palvetagem: Issand! Sa vajab inimesi päästmise tööks. Kuid Sa peab meid enne selleks ette valmistama. Sa küsid meilt: “Oled sa valmis oma vana elu maha panema ja segasest usuelust loo-buma? Kui, jah! Siis ehib sind Minu Vaim”.

 

* * *

 

KUI KAUA VEEL?

Esmaspäev – 10. veebruar

Mina loodan Sinu helduse peale, mu süda ilutseb Sinu päästest. Ps 13:6

 

Laskem tõotusel elavaks jääda meie hinges, siis ärkavad meis ka paremad jõud ja jumalikud anded ning silm hakkab seletama tumedal taevataustal ka heledamaid kohti. Sa leiad jälle sideme elava Jumalaga ja koged, et su eluteekonna üle on kirjutatud Issanda sõnad: “Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Hb 13:5)

Võib-olla meil tuleb veel palju kannatada koduigatsuse all. Võib-olla lugematud ahastuspärlid veerevad me palgeil, kuid ühes peame kindlad ja julged olema: seesama Jumal, kes koormaid peale paneb, võtab need ka ära.

Juba tohime näha, et torm on vaibunud ja tuuled võtavad aegamööda teise pöörde. Juba on is-tutatud lootusetaimeke. Ta peab küll veel kasvama silmavees, kuid usupäike meie hinges paneb ta sirguma tugevaks taimeks.

Ja ta kasvab ning tema pikaldane, kuid siiski pidev kasv tõrjub eemale me hingest küsimuse: “Kui kaua veel …?”

Häda ja ahastava kaebe asemele asub meie hinge teine tundmine ja veendumine. Ning see veendumine, kasvades meie pühimatest tunnetest, tõstab meid kõrgemale südamemuredest ja ühen-dab meid meie usu ning lootuse allikaga.

Mitte murduda, vaid silmad tõsta üles Kuningate Kuninga poole ja tunnistada julgelt ning sii-ralt: “Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest. Ma tahan laulda Issan-dale, et ta mulle on head teinud.” (Plank 1960:117)

 

Teie näete seda ja teie süda rõõmustab, teie luud-liikmed kasvavad nagu värske rohi. On tun-tav, et Issanda käsi on tema sulastega, aga ta needus tema vaenlastega. (Js 66:14) Ma mõtlen käia laitmatut teed. Millal sina tuled mu juurde? Ma tahan vaga südamega käia oma kojas. (Ps 101:2)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Peale tänu on sul väga raske tuua Jumalale midagi, mis tegelikult oleks sinu oma. Kui iisraeli mees tõi ohvriks talle, siis oli see Jumala oma, kui ta andis leiba vaesele, siis oli see Jumalalt talle antud, kui ta ulatas külma vee karika, pidi ta selle kusagilt võtma. Osvald Tärk

 

Palvetagem: Patuöisest hämarusest usk viib vastu koidule. Valgus paistab pimedusest, Jeesus juhib võidule. Isale nüüd tänu, austus, selle suure armu eest! Jeesuses on meie lootus, sest Ta elab igavesti! Veera Õunapuu

 

* * *

 

MEIE HUULTEVILI KUJUNDAB MEIE TULEVIKKU.

Teisipäev – 11. veebruar

“Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest. Ps 18:4

 

Olles vaenlase rünnaku all, on meile sageli loomuomane kirjeldada hirmsat olukorda ning otsida süüdlasi. Psalmist kiidab Jumalat. Temas oli piisavalt Jumala tundmist, mõistmaks, et Jumal väärib austust nii orus kui mäel. Kui me kiidame Jumalat ka katsumustes, anname me sellega sõnu-mi nii iseendale, vaenlasele kui ka Jumalale. Kui naabripoisid tulevad väikest poissi kiusama, siis on küllaltki mõjus, kui väike poiss teeb juttu suurest vennast või isast, kes on lähedal. Veidi sarnane paralleel on ka siin.

Psalmist teab, et Tema juures on Jumal, kes on suurem kui ründajad, suurem kui olukorrad, suurem kui hirm ning ühel või teisel moel on katsumustes olija päeva lõpuks võitja. Ära kunagi unusta, et see, kes on sinu sees, on suurem kui see, kes on maailmas. Kiitus ja ülistus rajab teed Ju-mala suurusele. Öeldakse ju, et kiitus ja ülistus lähevad üles ning õnnistused tulevad alla. “Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse” (Rm 10:13). Jumal on tõotanud meid päästa, kui me Teda kiidame ja Tema nime appi hüüame. (Hiiumaa Kristlik Misjonikogudus. Tõotus 223)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Seal, kus Jumal tundub olevat kõige kaugemal, seal on Ta kõige lähemal. Martin Luther

 

Palvetagem: Kartlike ja rahutute lootus, Jeesus Kristus! Ma hüüan Sind ja hoian kõvasti Si-nust kinni, Sina vaevatute ja koormatute Päästja. Aita mind, päästa mind ja võta mind oma kirku-sesse. Augustinus

 

* * *

 

JUMAL TAHAB, ET ME KRISTUSE ÄRA TUNNEME JA ÕNDSAKS SAAKS.

Kolmapäev – 12. veebruar

Mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Fl 3:7

 

Täna tahame ütelda Pauluse kombel, et kõik, mis oli meile kasuks, oleme arvanud kahjuks Kristuse pärast. Paulusel oli palju, millele loota: haridus, seisus, kodakondsus, Aabrahami päritolu. Aga ta ütles, et Kristuse tundmise kõrval on see kõik tühine. Kunagi oli Paulus olnud väga uhke sel-le üle, et ta oli variser, kuid sellesama variseriks olemise tõttu sai temast Kristuse vaenlane. Nüüd on olukord muutunud ja see, mis enne oli Pauluse meelest kasu, selle arvas ta nüüd kahjuks, sest Kris-tuse tundmise kõrval on kõik muud asjad ebaolulised, ka head asjad. Meil võib olla olemas kõik va-jalik, aga Kristust tundmata pole sellest kasu. Niisiis on õigupoolest vaja vaid üht – on tarvis tunda Kristust. Kui seda ei ole, on kõik muu tühine, ebaoluline või lausa kahjulik.

 

Üks vana lugu jutustab noormehest, kes kirjeldas professorile oma pruuti. Noormees ütles, et tütarlaps on väga ilus. Professor võttis kriidi ja kirjutas tahvlile nulli. Aga ta on ka tark! lisas noor-mees. Professor kirjutas eelmise kõrvale ka teise nulli. Siis ütles noormees, et tütarlaps on rikkast perekonnast. Tahvlile tekkis veel üks null. Selline hinnang kurvastas noormeest kuni ta lisas, et tü-tarlaps on ka usklik. “Oleks sa seda kohe ütelnud!” ütles seepeale professor ja lisas nullide rea ette number ühe.

Ilus välimus ja hea perekond on ju siiski head asjad, ka Paulus ei nimeta sugugi halbu asju, vaid tal oli tõepoolest väga hea haridus ja mitmed muud head eeldused. Ometi on need kõik eba-olulised seni, kuni puudub kõige tähtsam – kuni puudub Kristuse tundmine.

 

Aga Jumal tahab, et me Kristuse ära tunneks ja õndsaks saaks. Piiblis on vähe otse öeldud, mida Jumal tahab. Üks asi, mida siiski selgelt öeldakse, on see, et Jumal tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele (1Tm 2:3,4), et me teeksime kõik rahvad Jeesuse jüngriteks. Juba inimest luues oli Jumalal inimese jaoks olemas mingi nägemus ja plaan. Ta ei loonud inimest igaks juhuks, et vaatame, mis saab, vaid tal oli kindel mõte.

Täna küsime: kas see mõte ka teostub? Milline on minu osa selles plaanis? (Luhamets 2014)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Juudid koos suurema osa maailma usklikega usuvad, et ini-mene võib õndsuse oma tegudega välja teenida. Et kui oled tubli usklik, siis on sul justkui õigus nõuda igavest õndsust. Vaid kristlased on taibanud sellise nõude jaburust, jätnud enese õigustamise püüde ning pühendanud oma elu täiesti Jumalale. Jaan Nuga

 

Palvetagem: Sind, Jumal, tahan igatseda, Sind tahan nõuda, minu kroon, ja lõpmata Sind armastada, ka siis, kui raske vaev mul on. Kuni ma elu lõpetan, Sind, Jeesus, armastan. Johann Scheffler

 

* * *

 

USALDAJA UUS TASE

Neljapäev – 13. veebruar

Kui suur on Sinu headus, mille Sa oled tallele pannud neile, kes Sind kardavad, ja oled osu-tanud neile, kes Sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes. Ps 31:20

 

Sellest kirjakohast algab usaldaja uus tase, sest jälle paistab selge taevas. Ta kinnitab nüüd oma ustavust Jumala vastu. Kui ta enne oli näinud ainult oma viletsust ja kannatust, siis palve ja Jumala usaldamine oli pannud teda nägema ka Jumala headuse küllust.

See on nagu suur varaait, millest võime võtta ja millest ikka üle jääb. Jumalal on rohkem anda, kui meie suudame kasutada. Jumal on varjupaik.

Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest. Tänu olgu Issandale, et ta kitsikuses on minule imeliselt osutanud oma heldust! (Ps 31:21, 22) Tänu põhjendab kogetud abil ja kujuneb ka üleskutseks teistele: Armastage Issandat. Olge kind-lad. (Tärk 2014:59)

 

Oh, et sa tuleksid vastu sellele, kes rõõmsasti teeb õigust, neile, kes mõtlevad sinu teedele!
Vaata, sina vihastasid, et me tegime patutegusid; neis me oleme olnud kaua ja kas me pääseme?
(Js 64:4)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õnn sellele, kes tröösti ja abi vaestele jagab. Kes viletsaid armastab, neile saab osaks kurbuses ja hädas seesama hoolitsus Jumalalt. Tema tahab olla kõigile arst ja aitaja, tervendada ja rõõmustada. Matthias Jorisseni järgi

 

Palvetagem: Jeesus, kui suur on Su kannatlikkus, millega Sa omasid juhatad ja kannad. Kui suur on Su tarkus, millega Sa õigust mõistad. Õpeta mind olema valmis Sind teenima. Muu jätan Sinu hooleks. Johann Bengel

 

* * *

 

LÄHTUME ALATI ARMASTUSEST

Reede – 14. veebruar

Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi! Ps 18:2

 

Selles psalmireas on kirjas jäägitu pühendumine. Jumala suurim käsk oma rahvale on viiendas Moosese raamatus: “Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand on ainus. Armasta Issandat, oma Ju-malat, kõigest oma hingest, kõigest oma südamest ja kõigest oma väest,” ja lisas: “Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!” (5Ms 6:4-6)

Kuidas täitis inimene seda käsku Vana Testamendi ajal? Tolle aja inimene teadis, et Jumal ei lepi mingi väikese osaga inimesest. Teadis, et Jumalal on täiuslikum plaan. Miks muidu tõi Ta Iis-raeli välja Egiptuse orjusest ja andis talle Kaananimaa? Miks muidu juhtis Ta seda rahvast, päästis mitmel korral hädast ja näljast ning võttis endale lepingulise kohustuse? Rahva lepingupooleks jäi Jumala austus. Aga iisraellane teadis ka, et Jumal on kiivas: Ta on oma südame avanud Iisraelile ja tahab, et Iisrael samuti avaneks ja mitte kellelegi ega millelegi muule. Totaalne truudus ühele ainsa-le, see on Jumala käsk. Jumal on ainus, Teda tuleb armastada kõigest südamest, hingest ja väest. Ju-mala jagamatus tingib südame jagamatuse: üheleainsale peab kuuluma kõik. Seda ei tohi mõista nii, nagu nõuaks Jumal midagi võimatut. Jumal ei nõudnud askeetlust, ometi pidi inimese kogu süda kuuluma Jumalale.

 

Nagu evangelist Markus õpetab: väljastpoolt küürimisest pole kasu, mis inimest rüvetab, see tõuseb seestpoolt, südamest. Ja Jeesuse sõnul: “Kui hästi on teist, silmakirjatsejatest, ennustanud Jesaja, nõnda nagu on kirjutatud: “See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel”.”

Jumalat huvitab ainult, milline on kellegi süda, kõik muu on kõrvaline. Välise rõhutamine viib käsuvagadusse, sisemine on midagi muud. Esimestes Moosese raamatutes räägitakse jumalakartu-sest ning lepinguliste kohustuste täitmistest, truudusest ja kuulekusest. Viiendas Moosese raamatus selgub midagi uut: Jumal nõuab kogu südant – jagamatult.

 

Heebrealane mõtles südamega, oskas südamega suhelda, oskas pühenduda täielikult. Need oskused on tänapäeva inimesel kitsa südame tõttu justkui välja arenemata. Paulus juudina tundis Toorat hästi ja tundis ka südant, kui ta rääkis oma kirjas korintlastele: “Meie suu on teile avatud, korintlased, meie süda on avardunud. Teil ei ole meie sees kitsas, vaid teil on kitsas teie oma sü-dames. Ma ütlen teile kui lastele: vastutasuks avarduge teiegi!” (Piir 2017)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal on andnud meile selle maailma ja elu, on andnud mõistuse ja südametunnistuse, et seaksime oma kodu, oma rahva ja riigi asjad paremasse korda. Aga me suudame seda ainult siis, kui saame ise korda. Jaan Kiivit jun

 

Palvetagem: Armas Isa, varja oma kirikut kutsumatute, uskmatute ja sobimatute karjaste eest. Anna oma ristikogudusele selle asemel õiglased õpetajad ja hingekarjased. Anna neile Püha Vaimu ja täida neid arusaamisega Sinu Sõnast, nii et nad näitaksid meile õiget teed. Pane pöördumise sõna nende keelele, nii et magajad ärkavad. Johann Haberman

 

* * *

 

MEIE ELU PEAB OLEMA KRISTUSES.

Laupäev – 15. veebruar

Et mul ei oleks oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse usku-misest, see, mille Jumal annab usu peale. Fl 3:9

 

Jumal on andnud oma seadused täitmiseks, et inimene võiks õnnelik olla oma lähedasi, oma rahvast ja oma isamaad teenides. Rahva tugevus seisneb selles, kuivõrd terve ta vaimselt on. Igal inimesel on maailmas täita oma ülesanne. Seda saame edukalt teha siis, kui käime koos Jumalaga. Meie, ristirahva, ülesanne on väsimatult palvetada oma rahva pöördumise pärast, et tekiks igatsus tunnetada kõikeületavat Jeesust Kristust.

Usk Jeesusesse ei ole ju ainult pimesi usk mingisse üleloomulikku, mille nimel me eluväärtu-sed ära anname. Usklik inimene tunnetab Jeesuse kandvat jõudu oma elus. Ta tunnetab seda, mis maailmale on alati võõraks jäänud. Kristuses saadakse eluväärtusi juurde. Apostel Paulus rõhutab seda, et Kristus oleks esimene meie eluväärtuste ahelas.

 

Elada Kristusele tähendab olla Temaga üks, saada osa Tema ülestõusmise väest. Ristiinimesel võib ka kartust ette tulla. Kas on ikka tõsi see sõna, mida oleme kuulnud igavesest elust? Äkki ikka ei ole nii? Olen teinekord niisuguseid kõhklusi kuulnud. Kes nii mõtisklevad, ei ole veel Kristuse vaimu tõeliselt tundnud. Kui Kristus end tõeliselt inimesele ilmutab, siis kaovad kõik kahtlused, siis kaob hirm tuleviku ja surma pärast. Usk võib väsida, kui selles ei ole Kristuse kandvat väge. Või-dakse küll uskuda Jumala Sõna, uskuda tulevase maailma elu, aga samas ollakse jõuetud tabama Jeesuse tahet.

Võime palju asju uskuda või arvata. Meil võivad olla omad arusaamad Jumalast, kuid see ei tee meid veel elavaks. Meie elu peab olema Kristuses. Jeesus ütleb: “Ilma minuta ei või te midagi teha.” Ta tuleb meie nõtrusele appi, kui me vajame. Kuhu meie käed ja mõte ei ulatu, sinna ulatub Kristus. (Jaani 2004:4)

 

Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad. Siin ei ole erinevust. (Rm 3:22) Meie aga, kes oleme uskunud, saame hingamisse, millest ta on öelnud: “Nii ma vandusin oma vihas: Nad ei saa minu hingamisse!” Kuigi Jumala teod on olnud valmis juba maailma rajamisest peale. (Hb 4:3)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mõnedki on püüdnud vaielda ja toonud välja niiöelda “oda-va armu teooria”, et kui inimene niisama, armust õndsaks saab, kesse siis enam viitsiks viisakas ol-la. Tegelikult on aga nii, et Jumala arm saab osaks vaid neile, kes seda tõesti otsivad. Kes on püüd-nud seaduse järgi elamisega rahu leida, kuid kellele pole sellest piisanud. Jumala arm ootab meid seaduse taga. Jaan Nuga

 

Palvetagem: Kui hea on uskuda ja elada Sinuga, Issand! Kui ma kahtlen ja mu mõistus tõr-gub, kui targad teavad teed vaid tänase õhtuni ega aima homset, siis saadad Sina kõigutamatu kind-luse, et oled seal ja avad mulle parima tee. Aleksandr Solzenitsõn

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava.

Veebruar 2020