PÄEVA SÕNUM nr. 183

Sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust (Ps 36:10). Kõigeväeline Jumal! Sina oled kinkinud meile kõige kallima – elu ja valguse. Me palume, näita meile oma eluvalgust, eluvalgust meie südame pimedusse, et näeksime kõrvaldada takistusi Sinu tundmise teelt. Lase meil selles valguses näha patu suurust. Anna jõudu meeleparanduseks ja usku Sinu evangeeliumi tõotus-tesse. Jeesus, Sinu läbi on meil elu ja seda ülirohkesti. Kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12).

 

***

 

PÄEVA  SÕNUM nr. 183

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

KANNATUSE PÜHAPÄEV

Paastuaja 5. pühapäev

  1. nädal: 29. märts – 04. aprill 2020

 

Mõtle, Issand, kloostrikogukondade, munkade ja nunnade,

kloostriülemate ja Püha Mäe peale.

 

Minult on küsitud lugematu arv kordi sama küsimust: miks inimene peab kannatama? Sageli on selles küsimuses ka süüdistav alatoon, millega antakse märku, et Jumal ei tohiks meil lasta kan-natada. Sellistele küsimustele-süüdistustele on sageli raske vastata. Kannatusi ei saa õigustada. Kuid ometi kuuluvad need inimeseks olemise juurde alates inimkonna pattulangemisest.

Kui selles maailmas poleks kannatusi, siis me ju ei elaks patuses maailmas, vaid hoopis para-diisis. Praegusse ellu kuuluvad aga kannatused ning maise elu järel ootab usklikku ees õndsus, kus pole kannatusi. Nii peame kõik siin maailmas kannatama ja samas lootma paradiisile, mis ootab ees.

Ka Kristus kannatas. Kannatuse pühapäevaga algab suure nädala lõpuni jätkuv kannatusaeg, mil kirikus pööratakse tähelepanu Jeesuse kannatustele. Päästja oli puhta südamega ega pidanud kannatama oma patu pärast. Aga ta kannatas inimkonna patu pärast. Jeesus tundis oma hinges valu, kui inimesed ei võtnud tema sõnumit vastu. Kristus kannatas tagakiusu all ning lõpuks pidi ristil surema, kandes kogu maailma patu.

Kannatustes olles võime pöörduda palves Kristuse poole, sest Tema on meie eest kannatanud. Raskusi kandnuna mõistab Ta meid ja tahab aidata. Jeesuse läbi võime kord maise elu järel saada taevariiki, kus pole enam kannatusi. (Soom 2017:8)

 

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lu-naks paljude eest! Mt 20:28

 

Teenimisel on alati kaks osapoolt – teenija ja see, keda teenitakse. Kumma rollis oled sina tihedamini suhetes teiste inimestega? Aga suhtes Jumalaga?

Kirikus võib meid eksitusse ajada sõna “jumalateenistus”. Kumb siis ikkagi teenib – meie Ju-malat või Tema meid? Küllap on see vastastikune, aga õigupoolest on väga vähe sellist, mida meie saaksime otseselt Jumalale anda või teha. Koguduse kooskäimistega me küll austame Teda, aga Ju-mal on siiski see, kes meid teenib. Tema jagab meile sõna ja sakramenti, meie oleme vastuvõttev pool. Tema annab meile tarkust, jõudu ja väge, kui me suvatseme oma südamed avada.

Ehk ootabki Jumal meilt ennekõike avatud olekut. Et anname võimaluse meile anda. Et oleme iga päev valmis õppima midagi uut, nägema ja kogema midagi, mida Tema tahab meile anda. Ainult avatud südamega suudame seda vastu võtta. Üks laulusalm kõlab: Sa ütled: “Anna minule, Poeg, süda meeleheaks! Sul pole muidu midagi, mis mulle rõõmu teeks.” (KLPR 320:2)

Samas ei oota Jumal meilt passiivsust, vaid aktiivset tegutsemist. Seemneid pole mõtet kogu-da, kui sa neid mulda ei taha panna. Jeesus ütles: “Teenige üksteist armastuses!” (G 5:13) Ta andis ise meile eeskuju. Ta ütles ka, et kes meist tahab olla suurim, olgu teise teenija. Me saame Jumalat teenida ligimese teenimise kaudu. Kui oleme avatuna midagi Jumalalt vastu võtnud, siis ei tohi me seda kiivalt endale hoida, vaid meil tuleb jagada, edasi anda. Peetrus ütles, et teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad.

Nõnda on teenimine vastastikku üksteise täiendamine. Igaühele meist on midagi antud. Igaüks meist saab midagi anda.

Kuid alati jääb võimalus öelda: ma ei vaja su teeneid! Nii saab inimene öelda ka Kristusele. Ses suhtes ongi Jumala Poeg andnud oma elu lunaks paljude, aga mitte kõikide eest. Inimesel on vabadus keelduda ja loobuda või vastu võtta, tänada ning jagada. (Palgi 2003)

 

See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks! (Mt 26:28) Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest. (Jh 11:51) Loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarna-seks; ja ta leiti välimuselt inimesena; ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani. (Fl 2:7,8)

 

Palvetagem: Püha Jumal, Sa lasid oma Pojal meie pärast kannatada ja lubasid Ta patuste ini-meste kohtus surma mõista, et Ta meie võlakirja oma surmaga jäädavalt risti külge naelutaks. Aita meil Sinu suure armastuse ees vaikseks jääda, usus Kristuse ristist kinni haarata ning end Sinu o-maks anda. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

JEESUS KRISTUS ON AINUKE PÄÄSTJA.

Pühapäev – 29. märts

Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poe-gi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud! Lk 13:34

 

Tõelised kristlased on tänapäeval ümbritsetud suure hulga nähtamatute kurjuse jõudude poolt, kes mõjutavad meie nähtavaid vaenlasi nii poliitilisel, maailmavaatelisel ja sotsiaalsel tasandil. Mit-te iga vihkaja ei ole meie vaenlane.

Jeesus ütleb, et õndsad olete teie, kui inimesed teid vihkavad Inimese Poja pärast. See tähen-dab, et kõige ohtlikumad vaenlased tegutsevad usu tasapinnal – need, kes lükkavad kõrvale Jeesuse Kristuse kui Issanda ja Päästja, kes kuulutavad iseendid prohvetiteks, õpetajateks ja Jumala poega-deks. Usun, et kristlaste suurimad vaenlased on new age’i filosoofid ja õpetajad, kes mõnitavad Jee-sust ja ei tunnista Teda kuningate Kuningaks ega maailma Lunastajaks. Sama teeb ka antikristlik islam. Kristuse vaenlased ümbritsevad meid, ja kuna nad on Tema vaenlased, siis on nad samahästi ka meie vaenlased.

 

Jeesus toob välja meie olemise põhialused kui käsib armastada vaenlast. Ta tutvustab kuut vaimset põhimõtet, mis aitavad meil lahendada igapäevases elus ettetulevaid personaalseid konflik-te. Need on tõestuseks, et rikutud ühiskonnas on võimalik väljendada armastust, aga ainult Püha Vaimu kaasabil. Pangem tähele, et Jeesus ei õpeta passiivse vastupanu põhimõtteid vaid agressiivse armastuse põhialuseid. Apostel Paulus võtab need kokku järgnevalt: “Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, hoolitsege selle eest, mis on hea kõigi inimeste silmis! Kui on võimalik, nii palju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! Ärge makske ise kätte, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte – nii ütleb Issand. Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua. Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga.” (Rm 12:17–21)

 

Jeesuse armastuse põhimõtted on küll vastuolus maailma tavadega aga Tema jüngritena, va-rustatud Temalt saadud väega, suudame selle armastusega tungida pahelisse maailma ja suudame muuta seda natuke paremaks.

Issand ütleb väga selgelt, et nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile ja seda eriti oma vaenlastele ning olge armulised, nagu teie Isa on armuline! Kaalul ei ole siin meie õigused, vaid teiste inimeste igavene elu. Kristus pakkus oma armastust meile, kui olime alles Tema vaenlased ja tänu sellele oleme pääsenud Jumalariiki. Me ei tohi unustada, kes me olime ja kuidas meid on päästetud. Meil tuleb elada vaenlaste keskel nii, nagu Jeesus on seda soovitanud, et nad võiksid meie kaudu näha Jumala armastust nende vastu. Ja palvetagem, et paljud neist võiksid jõuda äratundmisele, et Jeesus Kristus on ainuke Päästja. (Kiir 2018)

 

Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pe-sakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud! (Mt 23:37)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Näljatunnet ei rahulda teadmine, et leib on olemas. Leiba tuleb võtta ja süüa. Nii on ka vähe teadmisest, et Kristus on maailma patud lunastanud. Sul tuleb ta isiklikult vastu võtta. Osvald Tärk

 

Palvetagem: Mu Jeesuke, Sa eluleib, mind ise sööta võta! Oh veri, mis kõik pesta võib, mind heldelt jootma tõtta! Sa jääd mu sisse, anna ka, et jään Su sisse lõpmata; siis saan Su läbi taeva!

 

* * *

 

ANNA OMA OLUKORD JUMALA KOHTUSSE

Esmaspäev – 30. märts

Mõista mulle õigust, oh Jumal, ja aja mu asja halastamatu rahva vastu! Ps 43:1

 

See on suur tund, kui haarame kinni Jumalast kui ainsast lootusest. Psalmi autoril oli maail-mas tegemist “halastamata rahvaga”, “petise mehega”. Kes need ülekohtused olid? Neid tundis Taavet ja ta kaaslased. Tundis Jumal. Uskliku olukord on raske, sest ta ei saa vastu astuda samade abinõudega. Jeesus ei saanud ega saa ka Jumala kogudus kasutada maailmameetodit.

Siis tuleb anda oma olukord Jumala kätte. Jumal näeb läbi meie motiivid ja Tema annab õige otsuse. Kui meie ei ole õiglased, võib otsus tulla vastupidine meie soovidele. (Tärk 2014:105)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tõde väänavad need, kellele see talutav pole. Teedy Tüür

 

Palvetagem: Kes patu pärast mures, neid Jumal rõõmustab, et elades ja surres hing lootust, julgust saab. Sest elu põhjaks meile on Issand Jeesus Krist, seesama täna, eile, nüüd ja ka igavest. Böömi vennad

 

* * *

 

KUIDAS ME VASTAME?

Teisipäev – 31. märts

Ma olen olnud kättesaadav neile, kes mind ei ole nõudnud; ma olen olnud leitav neile, kes mind ei ole otsinud. Js 65:1

 

Kas oleme samasugused, kui prohvetiaegsed jumalarahva liikmed? Kuigi Jumal oli lähedal, ei huvitanud neid Tema otsimine, vaid nad käitusid otsekui Jumal oleks olnud surnud. Millest selline vastuhakk? Miks tundus neile enese valitud tee palju õigem? Miks see usk ja vaimulik elu, mis neid võlus vihastas Jumalat?

Nende usuelu keskmesse oli asunud õnnelikkus; nad katsid pidulaua õnnejumalannale, ja selle kohta sai prohvet Jumalalt väga järsu sõna: “Need on suits mu sõõrmeis, tuli, mis põleb kogu päeva” (Js 65:5). Aga neid ei saanud noomida, sest nad ütlesid prohvetile otse näkku: “Jää sinna, kus oled, ära ligine mulle..”. Nad olid nii pühad et keegi ei tohtinud arvustada nende usku. Ja just nende kohta ütleb Issand: ” … sest kui ma hüüdsin, siis te ei vastanud, kui ma rääkisin, siis te ei kuulnud, vaid tegite kurja mu silmis ja valisite, mis oli mulle vastumeelt” (Js 65:12). Oleks kohutav, kui Jumal peaks sama ütlema meie kohta.

Kohtumõistmise päev tuleb. Ja siis saab ilmsiks, mis jääb püsima ning mis põleb tuhaks, sest on paljas põhk ja õled. Kõiksuguse eksitava ning väära keskel aga oli siiski Jumalal üks jääk – väike hulk tema kummardajaid, kelle eest Ta hoolitses; valitud kellele ta lubas pärida maa. Nemad oli need, kes otsisid Issandat kogu südamega. Ka praegu on nad sageli halvakspandud, vaesed ja kurjad usklike enamuse silmis. (Peltola 2008)

 

Ja ma teen nende keskel ühe tunnustähe. Ma läkitan nende hulgast pääsenuid rahvaste juurde Tarsisesse, Puudi ja Luudi ammuküttide juurde, Tubalisse ja Jaavanisse, kaugetele saartele, kes ei ole kuulnud minust räägitavat ega ole neil aimu minu auhiilgusest; ja need kuulutavad rahvaste keskel minu auhiilgust. (Js 66:19) Nende hulka on ta kutsunud meidki, mitte üksnes juutide, vaid ka paganate seast. (Rm 9:24) Jesaja aga ütleb julgemalt: “Minu leidsid need, kes mind ei otsinud, ma sain avalikuks neile, kes minu järgi ei küsinud.” (Rm 10:20) Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdu-nud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. (Ef 2:12,13)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal sünnitab lakkamatult uusi inimesi oma riigile. Tema riigi töö on nagu metsa põlemine: ühest kohast kustutatakse see ära, teisale kantakse sädemeid ja seal hakkab uuesti põlema. Aleksander Täheväli

 

Palvetagem: Kes ma olen? See või teine? Kas olen täna üks ja homme teine? Kas olen ma mõlemat korraga? Inimeste ees teeskleja ja enda silmis põlastusväärne nõrguke? Või sarnaneb see, mis mulle veel jäänud on, purukslöödud armeega, kes kaotab distsipliini enne juba ette võidetud lahingut? Kes ma olen? Üksildane küsimine teeb mulle nalja. Kes ma veel olen, Sina ju tunned mind, ma olen Sinu oma, mu Jumal! Dietrich Bonhoeffer

 

* * *

 

KRISTLANE PEAKS TEADMA, KUIDAS

JUMALA JUURDE TULLA JA PATUST VABAKS SAADA.

Kolmapäev – 01. aprill

Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kris-tuse vere läbi. Ef 2:13

 

Kõik raamaturiiulitel leiduvad piiblid ei ole Pühakirjad ja kõik kristlikud liikumised, üritused või ettevõtmised pole sugugi oma sisult kristlikud ehk piibellikud. Eesti kontekstis võib kvaliteedile viidata ehk veel mõiste “kiriklik”, kuna tähistab traditsioonilise ja tunnustatud õpetusega kiriku poolt kontrollitud ja garanteeritud kvaliteeti. Samas on Euroopaski juba suuri piirkondi, kus isegi enam kiriku kaasatus ei taga piibellikku õpetust või puhast evangeeliumi.

Olukorras, kus paganlus ja tegelik jumalatuski on asunud ennast peitma kristlike terminite varju, tuleb hoida kinni Kristusest ja puhtast piibellikust õpetusest. Apostel Pauluse sõnul aitab meid Jumalale lähedale Kristuse ristil valatud veri. Paulus kirjutab: “Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.”

Ärataganemine ja patt nõuab ohriverd. Selleks peame tulema Jumala juurde ja hoidma kinni puhtast usust Kristusesse, sest ainult siis saame me ka oma eksimustest ja patust vabaks ning ühen-duse Kristuse endaga. Patule kristliku nime lisamine ei muuda patu olemust. Kas kristlase patt on väiksem patt kui mittekriistlase oma. Patt on ja jääb patuks ning jumal vihkab seda ühtviisi siis, kui pattu teeb kristlane või pagan. Samavõrra armastab ta kõiki patustajaid, nii kristlasi kui paganaid. Vahe on selles, et kristlane peaks teadma, kuidas Jumala juurde tulla ja patust vabaks saada. Kui ta seda ei tee, ei ole tal sugugi paremat saatust loota kui paganatel.

 

Kristuse surm ristil tähendab, et Jumal ise oma Pojas valas ohvrivere ja kaotas sellega patu ning tõi pattude andeksandmise. Patt vangistab inimese, andestus aga vabastab inimese. See puudu-tab nii inimese suhet Jumalaga kui ka kaasinimesega. Ülestunnistamata ja andekspalumata väärad teod vangistavad ja aheldavad meid nende külge ning rikuvad püsivalt meie suhte kõigiga, kelle suhtes eksinud oleme. Nii oma pereliikmete, lähedaste, sõprade, kaastööliste kui ka Jumalaga. Kuni pole oma süü ja pattude tunnistamist, pole ka andeksandmist ja vabanemist.

Me peame üksteisega suhete hoidmise ja parandamise eesmärgil astuma üksteisele lähemale, mitte üksteisest eemalduma; peame pöörama näod üksteise poole, vaatama üksteisele silma ja kõne-lema südamest südamesse – siis on kristlik armastus taastatud. Et aga olla Jumala juures, peame tu-lema tema juurde läbi pihi, läbi armulauasakramendi, läbi püsiva ja pideva palve ning Tema tahte otsimise Tema sõnas – Pühakirjas.

 

Kui oleme armastuslikus ja kristlikus osaduses ligimesega, on meie igapäevane elu siin ajas õnnelik. Kui otsime tõde ja Jumalaga ühendust läbi sõna ja sakramendi ning palve, on kogu meie elu, sh elu pärast aega, õnnelik. Nõnda elades oleme võinud vastu võtta Kristuse rahu. Rahu, mida ta soovis oma jüngritele ja mida Ta soovib oma kogudusele igas armulaualiturgias, kui preester lausub enne Kristuse ihu ja vere jagamist sõnad: “Issanda rahu olgu alati teiega!”. (Viilma 2014)

 

See tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub. (Ap 2:39)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal ise on juhtinud sinu jalgu ja hoidnud su teerada. Ikka ja jälle on Ta sind täitnud ja pole kunagi oma heldusega kokku hoidnud. Ära siis ole nüüd hirmul, arg ega rammetu ning ära kõhkle iga oma sammu pärast! Jumal, kes sind on alati saatnud, tuleb kaasa ka tulevikku. Wolfram Böhme

 

Palvetagem: Tänan Sind, Jumal, et Sa oled mind saatnud elu erinevatel ajajärkudel! Tänan Sind, et Sa oled andnud jaksu seisma jääda ja vastu pidada kergemat otsimata! Kummaline küll, aga tagasi vaadates on mu meel rõõmus, et on tulnud minna läbi katsumuste tundidest ja et Sina oled andnud jõudu neis vastu pidada! Toomas Paul

 

* * *

 

JUMALA VÄGI PÄÄSTEKS

Neljapäev – 02. aprill

Kisu mind ära, Issand, mu vaenlaste käest; Sinu kaitse alla ma kipun! Ps 143:9

 

Siin väljendab Taavet oma lootusetud olukorda ja palub abi. Taavet ei arva, et tal oleks niigi piisavalt selge mis on Jumalale meelt mööda. See palve on väga õpetlik ja vajalik ka meiegi jaoks.

Martin Luther ütleb, et “Jumalale kõige meelepärasem ohver on lohutamatu hing, kes ei leia midagi endast. Eriti kui ta hüüab Tema armu järele. Sest Jumal ei kuuleks midagi meelsamini, kui sellist hüüdmist ja Tema helguse järele janunemist.”

Seda Jumala omadust on meil väga raske mõista. Me näeme Jumalat liiga sageli, kui nõudjat ja ähvardajat. Aga tegelikult on Ta hoopis elu andja ja kinkija. Tal poleks mingit vajadust isegi luua seda maailma ja inimest. Aga Ta tahtis anda põrmule elu. Ja seda tahab Ta anda meile ikka veel, sest pattu langemise tõttu on iga inimese osaks surm. Jumal aga ei taha, et me selles surma seisundisse jäämegi. Ta ootab, et me tuleksime Tema juurde et Ta võiks anda meile elu. Aga seda ei tee Ta vägisi, ega meilt küsimata. Ta kutsub meid küll mitmeil moel enda juurde, aga vägisi ei tule Ta kellegi ellu. Ta austab meie otsust ka siis kui ütleme Talle: “Tänan! Ei!” (PKK: Ps 142-143)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mitte ülendamine, vaid enne alandumine. Jumal toimib õi-ges järjekorras, sest Ta paneb ülbetele vastu, aga alandlikele annab armu. Kuidas anda midagi veel sellele, kes juba eneseimetlusest on täidetud? Eenok Haamer

 

Palvetagem: Miks, Jeesus, oled Sa mindki kutsunud enda järele? Mida oled Sa minus näinud või nägemata jätnud, et tohin käia Su kõrval? Otsides vastust siit ja sealt, jõuan lõppeks ikka vaid ühele tõdemusele: Sa teed seda oma armastuse pärast! Marcus Hermen

 

* * *

 

ON VAJA KANNATLIKKUST JA ALANDLIKKUST

Reede – 03. aprill

Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan Teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat! Ps 43:5

 

Miks Jumal ei sekku maailma asjadesse? Miks ta kurje kohe ei karista? Miks ta kohe ei lõpeta maailmas olevat ülekohut? Nii küsivad uskmatud oma kärsituses ja löövad käega. Kui Jumal kohe ei sekku, siis katsetame millegi muuga. Horoskoopide, selgeltnägijate ja new age’iga – erinevatest usunditest ja filosoofiatest kokku segatud uute voolude, õpetustega. Need, kes ei taha uskuda Juma-lasse, on valmis uskuma lõpmata paljudesse asjadesse, kuid kahjuks osutub see muu vaid uduks, mis hajub tõsiste katsumuste ja surma ees. Kui Jumal ei tõota kiirelt saabuvat suurt õnne, siis usu-vad kergeusklikud poliitikuid, kes enne valimisi lubavad täidetamatut, ja reklaami, mis lubab kohe õnne nende õuele tuua. Ja nii tormavad paljud nagu peata kanad, tallates jalge alla kõik hea ja ilusa ning lõpuks ka iseenda. Neil on kiire! Kuhu? Surnuaeda.

Pühakiri ütleb: “Häda teile, kes olete kaotanud kannatlikkuse! (Srk 2:14) Sina aga, Jumala inimene, põgene selle eest! Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! (1Tm 6:11) Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. (Hb 10:36) Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka. (Jk 1:4)“

Jumal ei ole kärsitu ega vägivaldne. Tema, selle maailma Looja, teab, et kasvamine ja terve-nemine võtavad aega. Tema teab, et me ei ole äädikakärbsed. Me pole merisead, kes oma sündimise päeval suudavad rõõmsalt ringi joosta. Meie inimeseks saamine – jalgadele tõusmine, rääkima hak-kamine jne -, kogu meie areng, meie valmis saamine võtab aega. Mõni ei jõuagi selleni. Saada sel-leks, kelleks Jumal meid on mõelnud, võtab aega. Selleks on vaja kogeda palju, õppida palju, pal-just läbi minna. On vaja kannatlikkust, alandlikkust.

“Me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie süda-messe Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.” (Rm 5:3-5)

Armastus ja kannatlikkus? Kui palju kannatlikkust on meiega olnud nendel, kes on meist tõe-liselt hoolinud! Jah, kannatlikkus võibki sageli olla armastuse mõõdupuu. Jumal on meiega väga kannatlik, sest ta armastab meid enam, kui keegi on meid iial armastanud. (Tammsalu 2016)

 

Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada ta palge abi eest! (Ps 42:6)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Midagi ei elusta meid rohkem, kui Jumal saab puhuda oma eluõhku meie peale, täita meid Püha Vaimuga. Terve meie elu saab siis elustatud, meie meeled saa-vad otsekui uueks, kõik meie sees muutub! Oleme siis oma südame avanud Jumala väele ning iga-vene elu ja jumalik jõud elab meie sees. Meie elu on õnnistatud ja oleme õnnistuseks teistele. Hel-mut Rüdmik

 

Palvetagem: Ma kaotasin kõik peale Sinu, kuid Sina oled sirutanud käe, millest haarasin kin-ni ja kogu mu elu on täidetud valgusega. Sina oled mind päästnud! Tule lähemale, Sina armastuse ja Tõe Jumal, ilmuta mulle kõike, mida võin Sinust ja endast mõista. Lev Tolstoi

 

* * *

 

ARMULAUD ON KRISTLASE OHVRIALTAR.

Laupäev – 04. aprill

Läkita oma valgus ja oma tõde, need juhatagu mind, need viigu mind Sinu pühale mäele ja Su hoonetesse. Ps 43:3

 

Psalmis 43 räägitakse Jumala templi võrratust ilust. Tempel kujutab kristlastele kohta, kus nad kohtuvad Kristusega. See on armulaud. Kristlane januneb elava Jumala järele (Ps 42:3), tulla Juma-la altari äärde (Ps 43:4): “Et ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal, minu Jumal!”

Armulaud on kristlase ohvrialtar, kus ta astub elavasse osadusse Jumalaga. Seal ta meenutab, mida Jeesus tegi tema jaoks Kolgata keskmisel ristil, ning võtab isiklikult vastu andeksandmise. Kannatustes olles leiab kristlane lohutust armulaual.

 

Ilmutusraamatu järgi on kristlased keset suuri kannatusi ja muret armulaua kaudu ühendatud taevase jumalateenistusega. Taevases liturgias ülistavad inglid tapetud Talle, kes on toonud lunastu-se kogu maailmale ning kes üksi on väärt avama lõpuaegade rullraamatut: “Ning nad laulsid uut laulu: “Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid, sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja pagana-hõimudest ning oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale ning nad hakkavad valit-sema kuningatena üle ilmamaa.”” (Ilm 5:9,10)

Sellest taevasest rõõmust osasaamiseks kristlane palub: “Läkita oma valgus ja oma tõde, need juhatagu mind, need viigu mind sinu pühale mäele ja su hoonetesse!” (Laato 2015:122j)

 

Kuningas ütles Saadokile: “Vii Jumala laegas tagasi linna! Kui ma Issanda silmis armu leian, siis ta toob mu tagasi ja laseb mind näha seda ja selle asupaika.” (2Sm 15:25)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks:  Kui ei teataks midagi Jumala kõrgest olemusest ja tuntaks vaid Kristust, siis võiks ometigi Tema läbi õndsaks saada, sest Jumala nimi on Temas. Temas elab kogu täius. Nikolaus Ludwig von Zinzendorf

 

Palvetagem: Et Jeesus üles tõusnud on suures aus ja väes, mind surma paeltest päästnud, siis mul on elu käes! Ei keegi süüdistada saa mind ja hukka mõista – mu Jeesus maksis kõik. Friedrich Adolf Lampe

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava

Märts 2020