PÄEVA SÕNUM nr. 190

Sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust (Ps 36:10). Kõigeväeline Jumal! Sina oled kinkinud meile kõige kallima – elu ja valguse. Me palume, näita meile oma eluvalgust, eluval-gust meie südame pimedusse, et näeksime kõrvaldada takistusi Sinu tundmise teelt. Lase meil selles valguses näha patu suurust. Anna jõudu meeleparanduseks ja usku Sinu evangeeliumi tõotustesse. Jeesus, Sinu läbi on meil elu ja seda ülirohkesti. Kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12).

 

***

 

PÄEVA  SÕNUM nr. 190

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

SÜDAME KÕNE JUMALAGA

Ülestõusmisaja 6. pühapäev

  1. nädal: 17. – 23. mai 2020

 

Mõtle, Issand, kõigi peale, kes kannatavad hinge- ja ihuhädasid või kes on meelt heitnud: aita ja rahusta neid. Mõtle, Issand ka, oma sulaste ja ümmardajate peale, kes on palunud meie eestpalveid.

 

Inimsuhete üheks aluseks on suhtlemine ja kõnelemine oma kaasinimesega. Kõneldes võime väljendada nii oma rõõmu või muret kui pahameelt. Selles suhtluses tulevad esile inimese kõige sü-gavamad tunded nagu austus, armastus, hoolivus. Rasketel teemadel kõnelemistki on vaja, sest vaid nii jõuame mingi lahenduseni.

Jumalaga kõnelemise viisiks on palve. Sõna palvetama on eksitav, sest see näitab, et inimene palub midagi. Enamasti olemegi egoistlikult oma probleemidele lahendust otsivad ja ilmselt seetõttu on suur osa palvetamisest tõesti Jumalalt millegi palumine. Kuid palve hulka kuulub ka tänamine, Jumala heade tegude kiitmine ja tema ülistamine. Seega on palvetamine midagi palju rohkemat kui vaid millegi palumine Jumalalt ja nii kõlab saabuva pühapäeva teema väga õigesti: “Südame kõne Jumalaga”.

Teise inimesega kõneldes pole viisakas kogu aeg ise rääkida, oluline on osata ka kuulata ja aru saada, mida kaasinimene meile öelda tahab. Nii on ka usuelus palvetamine seotud Jumala kuulami-sega, tema märkamisega oma elus, temaga osaduses elamisega. Pühakirja lugemine kuulub palve juurde, sest selle kaudu kõnetab meid Jumal. Vahel ei või teisele inimesele kõigest kõnelda, Juma-lale võib aga kõik südamelt ära öelda. Kui oleme Jumalaga rääkinud, on meil kergem võtta vastu õigeid otsuseid ja õnnelikult eluteel edasi minna. (Soom 2017:8)

 

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet

ega ole mult ära võtnud oma heldust! Ps 66:20

 

See on märkimisväärne, et psalmi autor on teinud Jumala üldise õnnistuse isiklikuks. Kahjuks ei ole veel paljud seda kunsti vaimulikult ära õppinud. Nad on küll tänulikud, et Kristus suri maail-ma eest, aga kas ka nende eest?

Milline peaks olema meie tunnistuse sisu? Kui me tahame tunnistada, siis peame vaatama, et see ei tuleks meie endi, vaid Jumala ülistuseks. Paljud usklikud oskavad küll rääkida ajalikest asjust, aga mitte vaimulikest. See on ka hea, mida Issand me ihule on teinud, aga mõtleme ka sellele, mida ta meie hingele on teinud.

Palve kuulmise eelduseks on nurjatusest loobumine. Siis, kui psalmi autor oleks pattu oma südames näinud ja sellega leppinud, ei oleks Jumal teda kuulnud. Sellepärast on patust loobumine ja südame puhastamine oluline. Ometi öeldakse selles kirjakohas, et palve kuulmine ei ole siiski meie teene, vaid Jumala heldus.

Jumala iga tegu on enam väärt kui momendi sündmus. Jumala tegu ületab selle silmapilgu, millal see toimus. Nii kutsubki Kristus enda omasid Jumalat ülistama. (Tärk 2014:213)

 

Palvetagem: Issand Jumal, taevane Isa, kellelt tulevad kõik head annid! Sina oled tõotanud anda meile seda, mida palume Sinu Poja nimel. Õpeta meid õigesti palvetama, et me alati ja kõiges Sinu abile loodaksime ning oma elus Sind austaksime. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

ALATI LIIKUMISES … ALATI SISEMISELT KINNITATUD.

Palvepühapäev – 17. mai

Jeesus õpetas: “Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!” Mt 6:6

 

Me peame otsekui “võõrad ja majalised maa peal” (Hb 11:13) leidma paiga, kuhu sisemiselt kinnituda, et me võiksime jääda iseendaks. Kas ei võiks selline kinnitumine toimuda justnimelt pal-ves, sõpruse kahekõnes Kristusega?

Tõsi on see, et meie usaldus Kristuse vastu võib olla habras. Aga kas ei võiks me leida just ki-rikus kogukonna, kus võime üksteise peale loota, kõnelda üksteisele oma kahtlustest ja küsimustest ning toetada üksteist oma otsingutes?

 

Pidev tagasipöördumine Jumala osaduse juurde annab meile suure vabaduse. Oma armastuses tahab Jumal tuua meid välja meie isiklikest ja ühiskondlikest iketest, aidates meil lasta lahti sellest, mis meie samme takistab. Kuidas saaksime olla alati liikumises, ilma et meid sealjuures välja juuri-taks? Kas ei võiks selle allikaks olla kasvav veendumus, et Jumala Riik ongi juba meie sees ja meie ümber tärkamas?

Jah, on üks paik, kus meie süda võib rahu leida. See on omamoodi sisemine raskuskese, kus Jeesus meile ütleb: “…te leiate hingamise oma hingedele” (Mt 11:29). (Vend Alois 2020)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Palve imejõudu peidab. Palve hoiab taevateel. Palve mure eemal heidab. Palve kurva rõõmsaks teeb. Kahtlus närib – palves püsi, kuni kindlaks muutub meel. Tuimus tulebpalvevägi sära toob sul usuteel. Palve – side Jumalaga. Palve võidab kurjuse. Palve usus julgust annab, katsumuses kinnitab. Ära väsi palves olla õhtutunnil, hommikul. Palves Isa ette tulla igal ajal luba sul! Lia Kaljuste

 

Palvetagem: Jumal, Sind hüüan ma appi, aita mind palvetada. Minul on pimedus, Sinul val-gus. Ma olen üksildane aga Sina ei jäta mind maha. Ma olen jõuetu, Sinu juures on abi, olen rahutu, aga Sinus on rahu, olen kibestunud aga Sinus on kannatlikkus. Ma ei mõista Sinu teed, aga Sina val-gustad minu teed. Dietrich Bonhoeffer vanglas 1944

 

* * *

 

KUULA!

Esmaspäev – 18. mai

Minge välja Paabelist, põgenege Kaldeast, rõõmuhüüdega andke teada, kuulutage seda, le-vitage maailma ääreni, öelge: “Issand on lunastanud oma sulase Jaakobi.” Js 48:20

 

Neid kes olid Paabelis vangis, kutsutakse siin julgesti ja rõõmsalt sealt väljaminema. See sa-ma kutse käib ka meie kohta. Meil pole tarvis olla jumalata maailma mõtteviisi, meelsuse ja väär-tushinnangute vangid. Rääkimata enda hävitamisest patuse eluga, sama moodi, nagu seda teevad need kes Jumalat ei tunne. Tee vabadusse on valmis. Tuleb ainult kuulata mida Issand räägib ja toi-mida selle järgi. Mitte olla kangekaelne ja iseteadev.

Selles mis Jumal on teinud ja üha teeb on täiuslik ja suur rahu igaühele, kes mitte ainult ei usu  selle olemasolu, vaid kes ka selles tegelikult ka käib. Samal ajal ka inimesel, kes Jumala nõuandeid kuulda ei võta, vaid püüab jõuda vabadusele omal jõul ja Jumalas lahus, ei ole rahu. Ta püstitab sel-le saavutamiseks küll kõikvõimalike konstruktsioone, aga need kõik on määratud hävinemisele, na-gu kunagi ammu Paabeli torn ja hiljem ka sama nimeline riik. (PKK: Js 47-48)

 

Põgenege Paabelist, minge välja kaldealaste maalt, olge nagu sikud karja ees! (Jr 50:8) Ja ma kuulsin teist häält taevast hüüdvat: “Tulge temast välja, mu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ning et te ei kannaks midagi tema nuhtlustest!” (Ilm 18:4)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesus on Jumala isaarmastus. Temas on Jumal meile val-mistanud lunastuse ja lepituse tema ohvrisurma ja kannatuse läbi. Temas on kõik süü ja patt andes-tatud. Aleksander Täheväli

 

Palvetagem: Kui me oleme hädas, tuled Sa meile appi. Kui me oleme meeleheitel, saadad Sa meile oma lohutaja vaimu. Kui maailm haarab meid endasse, aita meil meeles pidada, kes sa oled: kõige elava Looja ja Hoidja. Clemens Roomast

 

* * *

 

KUIDAS MA PALVETAN?

Teisipäev – 19. mai

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pä-rast! Tn 9:18

 

Palve on põhiliselt see, et me palvetades anname Jumalale tagasi Tema enda sõnad. Me toome nad Ta ette ja palume, et Ta toimiks oma tõotuste kohaselt. Ja kuna Jumal ei või ega oska valetada, siis võime me paluda täies usu kindluses, et Jumal teeb nagu Ta on tõotanud.

Nii teeb ka Taaniel. Ta on näinud, et Jeruusalemma oli tabanud kogu see õnnetus, mida proh-vetid olid ennustanud. See oli varemetes, aga sellele oli tõotatud ka uut algust. Eriti mõtleb Taaniel hävitatud templile. Selle uuesti ülesehitamine oli talle kõige südamelähedasem. Tempel oli Jumala tõotuste täitumiste nähtav sümbol. See oli koht, kust Jumal oli eriti tõotanud kuulda oma rahvast. Pealegi oli see ainus koht, kus iisraellased tohtisid Issandale ohverdada. Pole siis ime, et Taaniel pa-lub eriti seda, et Jumal laseks oma palet s.t. oma armu paista hävitatud templile. Selle uuesti üles-ehitamine oleks kõigile nähtav tunnistus karistusaja lõppemisest.

 

Kõik need uue aja palved toob Taaniel Issanda ette usaldades Tema armu ja mitte mingeid ini-meste omadusi. Lõppude lõpuks on linna uuesti ülesehitamine Jumala armutegu, mitte inimeste või-mekuste teene. Kui üldse keegi, siis Taaniel teadis seda. Ta oli näinud kuidas Jumal võib ühe hetke-ga tõugata maailma kõige võimsama riigipeamehe aastateks alla koos veistega rohtu sööma.

Nii tunnistab Taaniel lõpuks Jumalale, et tema ja ta rahvas on täiesti sõltuv sellest mida Jumal teeb. Tema hoiak on hoopis teistsugune, kui see mida võis näha Juuda elanike hulgas enne templi hävitamist. Siis oli rahvas kummalise kõigutamatu enesepettuse võimuses. Seda ei suutnud kõiguta-da isegi Jumala saadetud prohvetite manitsused. (PKK:Tn 9:7-20)

 

Ava, Issand, oma silmad ja vaata! Sest mitte surnud surmavallas, kellel hing on rinnast võe-tud, ei anna Issandale au ja tunnustust. (Brk 2:17)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal ei oodanud, kuni inimesed end ise Temale avavad. Seda me ei suudakski. Jumal sai siin maa peal ihulikuks Jeesuses Kristuses, sai meiega sarnaseks ja tuli viletsusse, meie juurde. Helmut Thielicke

 

Palvetagem: Issand, Sa ütles, et vaesed, tulge, minu lauavõõrad olge! Tervele ei arsti vaja, haigele küll igal ajal. Miks ma kandsin ristivaeva, kui sa ise teenid taeva? Ei see sinu laud siis ole, kui sul abi tarvis pole. Martin Luther

 

* * *

 

NÕTRUSES TULEB VAIM MEILE APPI.

Kolmapäev – 20. mai

Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Rm 8:26

 

Sõna “appi” ei tähenda, et me ise midagi ei tee. Appi tullakse ainult neile, kes ise enam ei suu-da. Sageli tahavad usklikud, et Jumal nende ees kõik ära teeks. Soovitakse kerget elu. Paljud on val-mis paluma elavat vett, nii nagu palus Samaaria naine: “Isand, anna mulle seda vett, et ma ei janu-neks enam ega peaks aina käima siit ammutamas!” (Jh 4:15). säärast palvet Püha Vaim ei toeta. Ju-mal ei võta meilt meie koormat ära, “sest igaüks kandku oma koormat” (Gl 6:5), aga ta teeb meid tugevaks. Usklikule jääb koormatuse ja nõtruse tunne, aga ta saab ka abi.

Mõelgem vaid, milline on see abi, mida Jumala sõna meile siin tõotab! Uus Testament asetab eluteele kõrvuti nõdra inimese ja Püha Vaimu. Mis ühist on neil kahel? Üks on abitu ja puudustega inimene ning teine – püha ja igavene Vaim. See ongi Kristuse töö ime, mis osutub võimalikuks tänu lunastusele. Püha Vaim elab nüüd meis ja aitab meid. Ta puhastab uskliku inimese südamest välja kõik, mis Jumalale ei kõlba, ja toob sisse selle, mis on Jumalale meele järele. Püha Vaimu töö meie juures on kohtu, end samasl ajal ka armu töö. Ta annab märku, noomib ja õpetab, aga on ka lohuta-ja, kinnitaja, saladuste ilmutaja ja osaduse jagaja. Lausa imeline, millise kannatlikkusega ta meie juures töötab!

Kui Püha Vaim on inimese elu läbi valgustanud, läbi töötanud ja uuendanud, alles siis näeme, mis on patt ja mis on arm, mis on õigus ja mis on pühitsus, millised me ise oleme ja milline on Ju-mal. (Tärk 2002:326j)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kus toimub õige palve, seal peab tõsiselt oma häda tunta-ma, ja nimelt säärast häda, mis meid rõhub ning paneb appi hüüdma ja kisendama. Nii tekib palve otsekui iseendast. Martin Luther

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, me täname Sind, et annad tahtejõu Sulle vabatahtlikult mi-dagi anda. Kõik tuleb ju Sinult ja me pühendame selle jälle Sulle. Õnnista ise meie ohvriandi Jeesu-se Kristuse nimel. Surinami Vennastekogudus

 

* * *

 

ÜLENDATUD ISSAND

Kristuse taevaminemise püha

Neljapäev – 21. mai

Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde! Jh 12:32

 

Seepärast laskus Poeg taevast ning sai lihaks, sündides neitsist ja võttis enese peale kõik meie nõrkused, eriti patu ja rumaluse, millesse Aadam meid heitis; ja väljaspool kõiki Tema sõnu ja tegu-sid ning lihalikkust ja meelekindlust, Ta tegi nööri ja juhtis meid nii oskuslikult ja nii südamlikult, et verehigi voolas Ta pühitsetud ihust. Ja kui ta oli juhtinud inimesi lakkamata kolmekümne kolme aastani, Ta nägi õige aja algavat lunastuseks neile, kes järgnevad. Sellepärast Ta ütles: “Kui Ma olen ülendatud (ristile), tõmban ma kõik enese juurde.” Seepeale Ta vinnati ristile ja kogu Ta arm jäi ee-male ja kogu see vägi, mis takistas inimesi juhtimast. Siin on kolm loomulikku tunnust külgetõm-bele, millega Kristus ristil juhtis iseendani kolmanda ja üheksanda tunni vahel rohkem inimesi kui oli endale järgnema pannud kolmekümne kolme aastaga.

Esimene tunnusus, millega Ta juhtis enese juurde, oli vastastikune tõmme, mis tõi samasugu-sed liigid kokku ja oldi ühtmoodi. Sel moel ta tõmbas inimesed kokku jumalikkusega, kellega Ta juba sarnanes. Selleks, et Jumal võiks tõmmata enda juurde rohkem ja unustada oma viha, Poeg üt-les: “Armas Isa, nähes et Sa ei võinud andestada patte, sest kõik eelnevad ohvrid olid Sulle paku-tud, nii Ma siis ise, Su ainusündinud Pojana, kes sarnanen Sinu jumalikkusele enam kõigest loodust, kellesse Sa oled peitnud kogu taevaliku armastuse rikkused, olen läinud ristile, et olla elusaks ohv-riks Sinu silme ees; et Sa tuleksid Isalikus kaastundes ja võiksid painutada end (alla) ning vaadata mind, ainust Poega, ja mu verd voolamas haavadest ja vaigistaksid leegitsevat mõõka, mis on inglite kätes, kellega Sa tõkestasid Paradiisi tee; et kõik kes on kahetsenud ja taga nutnud omi patte läbi Minu, võiksid siseneda jälle.”

Teine tunnus, mida Ta kasutas oli Tühjus, see, mida näeme kui paneme õõnsa toru vette ja tõmbame seda imades üles; vesi tuleb üles mööda õõnsust suhu, sest toru tühjus, mida mööda õhku tõmmatakse, tõmbab enesega vee kaasa. Nii meie Issand Jeesus Kristus tegi end tühjaks, et Ta võiks tarkusega tõmmata kõiki Enda poole. Seepärast laskis ta lahti kogu verest, mis Ta kehast voolas väl-ja ja nõnda andes tähenduse Enesele kõiges kaastundes ja armus mis oli Ta Isa südames, nii täieli-kult ja tulusalt kannatades kogu maailma eest. Sellele vastas Isa: “Kaastunnet ei unusta ma kunagi,” ja edasi: “Nüüd mu Poeg, ole julge ja tugev, sest Sa võid juhtida inimesed tervikuna maale, mille ma tõotasin anda, taevaliku rõõmu maale, maale, kus voolab Minu Jumalikku mett ning Sinu inimlikku-se piima.”

Kolmas tunnus on selles – nagu me näeme päikest tõstmas udu maa pealt taevasse, nii meie Issanda Jeesuse Kristuse südame kasvav soojus kui leegitsev ääs üleval ristil, põleb nii tuliselt ar-mastuse leegis, mida Ta tunneb kogu maailma vastu. Siin, Tema armastuse südames, kus midagi ei saa varjata, nii tugev on see – Ta tõmbab kogu terve maailma enese juurde. Eales varem ei ole Is-sand Jeesus Kristus lasknud paista sellises armastusel, kui Ta oli kannatamas ristipiina, kui Ta andis oma elu meie eest, ja pesi meie patud oma väärtusliku verega. Seepärast Ta tõmbab armastuse köite-ga meid kõiki Enese juurde ristile üles, et nood, kes tunnevad Ta surma ja vereohvri tõmmet, võik-sid elada koos temaga igaveses õnnes.

Nüüd, mil Püha Vaim näitas, et Isa Ainusündinud Poega oli tõmmatud nii targalt, et Ta oli võitnud Endale kõik nii taevas kui maa peal, Ta tundis samuti sundi Omaenese armastusega ja hea-tahtlikkusega tõmmata teisi. Seepärast Ta ütles: “Ma tahan samuti tõmmata Minu köisi ja võrku.” Nii tegi ta võrgu seitsmest Isa ülevast tunnusest, seitsmest Poja armust, Omaenese seitsmest kingist ning seitsmest kristlikust voorusest (Kl 3:12-14). Sellega Ta kinnitab meid, et me ei hukkuks igaves-ti, et me nii haaraksime tema jumalikkuse järele, et Ta kihutaks meist välja kõik meie kurjad teod, ja et me kannaksime vilja Temas ja saavutaksime tasuks igavese elu. Isa Oma armastuses, Poeg Oma armus, Püha Vaim Oma ühtsuses võib anda meile jõudu selles. (Meister Eckhart)

 

Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. (Jh 3:14,15)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Inimestel tuleks mõelda vähem sellele, mida nad peaksid tegema, ja rohkem sellele, mis nad peaksid olema. Kui nende olemus oleks hea, siis nende teod paistaksid heledas säras. Ära kujutle, et sa saad rajada oma õndsuse tegudele; see peab toetuma sellele, mis sa oled. Meister Eckhart

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sa võtsid oma Poja Jeesuse Kristuse taevasse. Kingi meile kindlat lootust, et ka meie oleme kutsutud sellesse kirkusse, kuhu Kristus on meie eel läinud. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

KRISTUS TOOB JAMALALE TÄIUSLIKU OHVRI.

Reede – 22. mai

Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ega pöördu ülbete ja valesse taganejate poole. Ps 40:5

 

Psalm õpetab kristlastele, et Jumala teenimine on lahutamatult seotud nähtavate märkidega. Vana Testamendi ajal olid nendeks ümberlõikamine ja ohvrid. Uue Testamendi ajal ristimine ja ar-mulaud. Ristimine ühendab meid Kristuse ohvriga, sest selle kaudu saime me osalisteks Jeesuse surmast. “Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse?” (Rm 6:3). Armulaual saame me osa Jeesuse ohvrisurmast. Lunastaja andis meile leivas oma ihu ja veinis oma vere.

Nõnda nagu Vana Testamendi ajal elati osaduses Jumalaga ohvriteenistuse kaudu, nõnda tul-lakse kristluses Jumala juurde Jeesuse ohvri kaudu. See tähendab elamist ristimisvees ja Issanda armulaua osaduses. (Laato 2015:117)

 

Andke suud Pojale, et ta ei vihastaks ja teie ei hukkuks oma teel; sest tema viha süttib pea! Õndsad on kõik, kes tema juures pelgupaika otsivad. (Ps 2:12) Kes sõna tähele paneb, leiab õnne, ja kes loodab Issanda peale, on õnnis. (Õp 16:20) Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand. (Jr 17:7)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui väikene laps võtab kõvasti kinni oma isa kaelast, siis ei vaja ta seletusi, ta lihtsalt usaldab: isa teab, isa valvab ja hoiab. See on kõige arukam, mida laps teha saab. Toomas Paul

 

Palvetagem: Isa taevas, kiitus ja tänu olgu Sulle ustavuse eest minu elus. Sina oled mulle pal-ju head teinud. Luba ka raskusi Sinu käest vastu võtta. Sina ei pane mulle rohkem peale, kui suudan kanda. Sina lased oma lastele kõik kasuks tulla. Dietrich Bonhoeffer

 

* * *

 

JUMALA TÖÖ VIIMNE EESMÄRK ON HEADUS.

Laupäev – 23. mai

Me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on Tema kavatsuse kohaselt kutsutud. Rm 8:28

 

Paulus ei taha öelda, et kõik asjad on head. Sellepärast on tarvis veel palju parandada ja muu-ta. Patt, rumalus ja haigused ei ole head asjad. Meie kohus on nende vastu võidelda. Jeesus õpetab meid paluma: “Sinu tahtmine sündigu”. Sellega ütles ta: (1) et siin maailmas on asju, mis ei ole Ju-malale meele järele, (2) et meie kohus on palvetada ja (3) et kõike on võimalik Jumalale alistada. Sellepärast võib ka Paulus öelda, et kõik “tuleb” heaks neile, kes Jumalat armastavad.

Meie usume tulevikku, sest meie usume Jumalasse. Meie usume, et kõik liigub edasi, ja mitte mõistuseta energia sunnil, vaid Jumala targal tahtel. Ees võib olla tuhandeid takistusi, kuid eesmärk saavutakse sellele vaatamata. Meie kohustus on olla siin Jumalale abiks. Igaüks, kes aitab vähenda-da pattu, rumalust ja kannatusi, töötab koos Jumalaga. (Tärk 2002:332)

 

Tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses. (Ef 1:4)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesus on jätnud oma jäljed siia maailma. Me teame, et nendes jälgedes on inimesed tahtnud käia tänapäevani. Mitte sellepärast, et nad kannatust armasta-vad, vaid nad armastavad Jumalat, kes ka läbi kannatuste, katsumuste ja loobumiste neid õnnistab. Harri Haamer

 

Palvetagem: See on hea, et Sinu tuuled painutanud maani mind. Nüüd vast õppinud mu huu-led ülistama Issand, Sind. Tänurohke ikka meel, rõhutult ei murdu veel. Kõrkja paik on tuulte teel. Arved Paul

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

  • Meister Eckhart. Taevaminemispüha jutlus: Jumala külgetõmbav vägi. EELK Juuru Mihkli kogudus, 02.06.2011: https://juurukirik.ee/jutlused/68
  • Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Js 47-48 – Vabadusse kutsutud; Tn 9:7-20 – Kuidas ma palvetan?. Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. Pereraadio
  • Soom, Kaido 2017. Südame kõne Jumalaga. – Eesti Kirik, 17.05.2017
  • Tärk, Osvald 2002. Rooma kirja seletus. Tallinn: Logos
  • Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos
  • Vend Alois 2020. Ettepanekud 2020. Alati liikumises, ei kunagi välja juuritud.Taizé koduleht: https://www.taize.fr/IMG/pdf/propositions2020_et.pdf

 

Koostas Indrek Lundava.

Mai 2020