PÄEVA SÕNUM nr. 30. 17. nädal: 23. – 29. aprill 2017

ÜLESTÕUSNU TUNNISTAJAD

Ülestõusmisaja 2. pühapäev

Pühapäeva ladinakeelne nimi Quasi modo geniti (“nagu äsjasündinud lapsed”) pärineb kirjakohast 1Pt 2:2 ja viitab ülestõusmispühadel ristitutele.

Varases kirikus kandsid ristitud kogu “valge nädala” neile ristimisel selga antud valgeid rõivaid ja riietusid nüüd uuesti oma tavalistesse riietesse. Nende ülesanne oli nüüdsest alates igapäevases elus tunnistada oma ülestõusnud Päästjat ja Temas täitunud Jumala tõotusi. Sellest tuleb ka pühapäeva teine ladinakeelne nimi dominica in albis (“valgete riiete pühapäev”; pikemalt dominica in albis depositis – “seljast võetud valgete riiete pühapäev”) ehk lihtsalt “valge pühapäev”.

Pühapäeva piiblilugemised räägivad sellest, et ülestõusnud Jeesus ilmus kahtlevatele jüngritele ja veenis neid oma ülestõusmises. Jüngreid täitis rõõm, kui nad kohtasid Jeesust elavana.

Meelespeetav kirjakoht: Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. 1Pt 1:3

Mõtle sõnadele: Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. (Rm 6:4) Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses. (Ef 1:3)

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa. Selles fraasist kajavad meile vastu Vanas Testamendis sageli kasutatud ülistussõnad Jumalale (1Ms 14:20;24:27; Rt 4:14; 1Sm 25:32; 1Kn 1:48; Ps 28:6;31:22;41:14).

Peetrus õhutab lugejaid Jumalat ülistama, osutades, et see on mõjuv ravim kannatuste tõttu julguse kaotanud südamele. Seejärel toob ta ära põhjuse Jumalat ülistada: kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud. Jumalat ülistades peab Peetrus eeskätt silmas uut vaimulikku elu, mis Jumal on oma lastele andnud.

Uussünd leiab aset Jumala suure halastuse tõttu. Jumala ülima motiivina meie päästmisel ei viita siin ega ka mujal Pühakirjas etteteadmisele meiepoolsest usust ega ka mingile meie teenele või ihaldusväärsusele. Ta andis meile uue elu lihtsalt “oma suurest halastusest”.

Peetrus ütleb, et meid on uuesti sünnitatud elavale lootusele. See lootus on innukas tulevase elu ootamine, mida Peetrus kirjeldab üksikasjalikumalt järgmises salmis. Lootus on “elav”; sellega osutab Peetrus, et see kasvab ja tugevneb aasta-aastalt. Ning selle usaldusrikka ootuse intensiivsuse määraga võib mõõta uskliku kasvamist vaimulikus küpsuses.

Selle uussünni tõi Jumal esile Jeesuse Kristuse surnuist elluäratamise varal. Kristuse ülestõusmine surnuist tagab tema rahvale nii uue ülestõusmiskeha kui ka uue vaimuliku elu. Kristlased ei saa uut keha praegusel ajastul, kuid Jumal annab neile Jeesuse ülestõusmise alusel uuendatud vaimu. Seega on usklikud vaimulikus mõttes “Kristuse üles äratatud” (Kl 3:1; Ef 2:6;; vrd Rm 6:4,11).

* * *

ÜLESTÕUSMISE RAHU

Pühapäev – 23. aprill

Jüri (Georgios), märter Kappadookias († 4. saj) ehk jüripäev

Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: “Rahu teile!” Jh 20:26

Taaskord ilmus ülestõusnud Kristus jüngritele eriti Tooma jaoks. Jüngrite rõõm ei paista tulevat ainult kergendustundest, et Jeesus pole enam surnud, vaid teadmisest, et nüüd on nende Issandaks keegi, kes lubas ohvrisurmas oma käed läbi pista ning kelle läbipistetud küljest voolas välja veri ja vesi, sümboliseerides lunastust ja pühitsust.

Rahusoov, “Rahu teile!” osutab andekssaanud patuse rahule, rahule, mida Jeesus nimetab “minu rahuks” (Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Jh 14:27). Sest tema üksi võib seda anda ning ta sai seda anda vaid pärast oma kannatusi. Saanud selle rahu ning täidetud oma Issanda Vaimust, võivad jüngrid saada nüüd Jeesuse apostliteks, nii nagu tema oli olnud oma Isa Apostel. Nagu temagi, võivad nad nüüd osaleda lepitusteenistuses.

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: On vaja kiirustamisest vaba aega, et tajuda Kristuse rahu. Peatu korraks ja palvetage kellegiga koos, mõeldes millist rahu pakub Jeesus.

* * *

LASKE ISSANDAL END SÕNA KAUDU TOITA

Esmaspäev – 24. aprill

Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole. 1Pt 2:2

Peetrus juhib tähelepanu, et armastuseta harjumuste äraheitmine (“Pange siis maha …”, 1Pt 2:1) on vaimulikuks kasvamiseks hädavajalik. Keegi, kes on kuri, kaval, kade, ebaviisakas või pahatahtlik, ei ole suuteline tõeliselt igatsema puhast vaimulikku “piima”.
Määratlus nagu äsjasündinud lapsed ei tähenda, et Peetrus pidas lugejaid noorteks või ebaküpseteks kristlasteks, kuna mõned neist olid olnud kristlased juba kolmkümmend aastat. Peetrus väidab vaid, et nad peavad igatsema vaimulikku sõnapiima samuti, nagu vastsündinud lapsed igatsevad emapiima (s.t innukalt ja sageli). Seda võrdlust mõistavad kergesti iga lapsevanem, keda ühtelugu on unest äratanud näljase lapse kisa piima järele.
Piim ei tähenda siinses kontekstis kristlikku algõpetust (nagu see tähendab teist laadi kujundis 1Kr 3:2 ja Hb 5:12,13, kus piima vastandatakse tahkele toidule); pigem osutab piim millelegi, mida toitumiseks innukalt soovitakse. Me peame seda puhast vaimulikku piima janunema – “Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!” (Ps 42:2).

Vaimulik piim on kirja pandud Jumala sõna, Pühakiri (ükskõik, kas seda loetakse või kuulatakse; Vrd Kl 4:16; 1Tm 4:13). Jumala sõna on “elav”, mis ainult ei loo elu (1Pt 1:23), vaid ka suudab inimesi toites elu ülal hoida (5Ms 8:3; Mt 4:4). Võttes endasse puhast (Ps 12:7) vaimulikku piima, Peetruse lugejad “kasvavad pääste poole” s.t kristliku küpsuse suunas, nii füüsilises (Lk 1:80; 2:40), kui vaimulikus tähenduses (Ef 4:15; Kl 1:10; 2Pt 3:18).

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mis on see “vaimulik piim”, mis aitab sul kõige enam usus kasvada? See võib olla mõtisklemine piiblisalmi üle, palveosadus, kristlikud laulud või julgustava raamatu lugemine. Mis see ka poleks – tee sellele ruumi ja anna aega, et võiksid kasvada!

* * *

USULISTE TUNNETE DEKLAREERIMINE

Teisipäev – 25. aprill

Evangelist Markuse päev ehk markusepäev

Ma armastan Issandat, sest Ta kuuleb mu häält ja mu anumist, sest Ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan Teda appi oma eluaja. Ps 116:1,2

Käsk nõudis, et inimene peab Jumalat armastama. “Ma armastan Issandat” peab suutma öelda iga usklik. Tavaliselt tuntakse meid usklikkude nime all. Mõnikord nimetakse meid ka “palvevendadeks ja -õdedeks”. Aga vähesed nimetavad meid Jumala armastajateks. Jeesus küsis temalt kolmandat korda: “Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles temale: “Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” (Jh 21:17)

Miks me peame oma Issandat armastama? “… sest Ta kuuleb mu häält ja mu anumist, sest Ta on pööranud oma kõrva minu poole …” Psalmi autori armastus leidis uut jõudu palve vastute kaudu. Käsk nõudis Jumala armastamist, aga ainult arm suutis talle seda anda. Ta hüüdis Jumala poole ja Jumal pööras oma kõrva tema poole.

Meie palve võib olla abitu, nagu haige inimese sosin, aga Jumal on valmis seda kuulama. Jumal ainult ei kuulnud ära meie palvesoovi, vaid ta ka vastab sellele. Just see palve vastus ongi jõud, mis tõstab meie armastuse Jumala vastu uuele tasemele.

“Vastatud palved on siidniidid, mis seovad meie südamed Jumalaga!” Charles Haddon Spurgeon (1834–1892)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mida saame Jumalale anda, kui Tal on kõik ja kõik ongi Tema päralt? Just tänu on see, mida saame anda. Tänumeeles avastame Jumala suuruse ja elu tähenduse.

* * *

TAUSTA ASETATUD SÕNUM

Kolmapäev – 26. aprill

Teie salgasite ära Püha ja Õige ning palusite, et teile kingitaks mees, kes oli mõrtsukas. Teie tapsite Elu Juhi, aga Jumal on ta surnuist üles äratanud. Ap 3:14,15

Peetrus teeb lõpuni selgeks oma süüasja juutide vastu. Ta on juba peatunud nende koletul teol, et nad süütu mehe surma mõistsid. Nüüd rõhutab ta, et see, kelle juudid nõnda ära salgasid, oli Püha ja Õige. Pole päris selge, kas juudid pidasid neid nimetusi mingi erilise isiku või ametikandja omaduseks. Täisfraas “Jumala püha” kasutakse Eliisa (2Kn 4:9) ja Aaroni kohta (Ps 106:16) ning omapäraselt esineb see ka tunnistuses, mille Jeesuse kohta kuuldavale tõid kurjad vaimud (Mk 1:24) ja inimesed (Jh 6:69); ning esineb uuesti Jeesuse nimetusena 1Jh 2:20 ja Ilm 3:7, mistõttu on alust arvata, et kristlased pidasid seda Messia tiitliks.

Siinses kirjakohas rõhutakse, Jeesus kuulub Jumalaga erilisel viisil kokku (vrd Lk 1:35; Ap 4:25,27). Samamoodi toonitab sõna Õige kasutamine Jeesuse kõlbelist puhtust (Ap 7:52; 22:14; 1Jh 2:1). Jumal täitis oma plaani seoses Messiaga ja nõnda oli juutidel nüüd võimalik meelt parandada ja oodata Jeesuse naasmisega seonduvaid õnnistusi. Peetruse kuulajad olid Jumala lepingu pärijad ja võisid n-ö esmajärjekorras pretendeerida Jeesuse toodud õnnistustele. Pöördugu nad siis oma kurjusest ja võtku vastu Jeesus Messiana.

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Piiblit lugedes tuleb alati hoolega jälgida väiteid, mis algavad sõnadega “aga Jumal”, sest need osutavad Jumala muutvale toimimisele isegi kõige hullemates olukordades (nt 1Ms 50:20; Rm 5:8).

* * *

OHU KIRJELDUS

Neljapäev – 27. aprill

Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse. Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: “Oh Issand, päästa mu hing!” Ps 116:3,4

Vanasti püüti loomi ja linde püüdepaelte või võrkudega. Psalmi autor oli juba surma paeltes. Teda tabasid need mured ja ahastused, mis on omased püütud loomale või linnule. Ta teadis, mida tähendab surmavalla ängistused, ahastus ja mure.

Kristuse järelkäijad, kelle seljataga on Jeesuse ülestõusmine ja südame igavese elu lootus, võivad vaevalt aimata, mida tähendas surm tolleaja usklikule. Neile on tundmatu sõna: “Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem” (Fl 1:23). Surm tähendas neile lahkumist varjude riiki. Ainult mõned usklikud mehed aimasid rohkem.

Oma ohtlikku olukorda meenutades mõtleb psalmi autor ka oma palvetele. Palvetada võib igas olukorras. Tal oli usku palvetamiseks ka veel siis, kui ta oli juba püütud surma võrkudesse. Ükski inimene ei saanud teda enam aidata. Aga Jumal võis veel midagi tema heaks teha. Ta palve oli lühike, selge ja asjalik: “Oh Issand, päästa mu hing!”

Mõni võib leida, et see palve oli üsna egotsentriline. Ta palus, et Jumal päästaks ta elu. Käesolevas psalmis tähendab hinge päästmine seda. Palve on oma olemuselt Jumala kummardamine, aga see ei tähenda, et meie ei tohiks oma vajadused Jumala ette kanda. Jeesuse palve Ketsemanis oli Jumala kummardamine vaimus ja tões, kuid seal oli ruumi ka tema soovide esitamiseks.

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Millal sina viimati pidasid tähtsaks jagada oma kogemusi teistega, kuulutasid oma suuga, et Jumal on tõepoolest palvete kuulja ja vastaja, et Ta on enam meie pühendumist väärt?

* * *

KAHEKÕNE ENDAGA

Reede – 28. aprill

Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja Tema aitas mind. Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud! Ps 116:6,7

Esimeseks ülesandeks pärast abi saamist on Jumala armu ja õiguse ülistus, millele järgneb palve vastuse otsekohene tunnustus – “Ma olin nõder ja Tema aitas mind”

See ei ole oluline, kas meie paranemine toimus kiiresti või pikkamööda. Seegi pole tähtis, mida arvasid teised inimesed meie paranemise põhjusest. Võimalik, et mõni pani me tervenemise “viigimarjakaku” arvele (Js 38:21). Ainult meie ise teame, et võlgneme oma paranemise Jumalale, kes on kuulnud meie palvet. Jumal võib kasutada mitmesuguseid vahendeid meie tervise kasuks, aga viimaseks põhjuseks on ikkagi Jumala arm ja õigus.

Psalmi autorilt õpime, et meie hing võib leida tagasitee oma hingamisele olukordades, kus puudus hingerahu. Seal kus on Jumala rahu, mis on maisusest suurem, on tõeline rahuase hingele.

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Võta aega meenutada oma elu erakordseid hetki, Jumala armu ja õnnistust nendes – ning too Talle oma tänu!

* * *

TÄNU JUMALALE!

Laupäev – 29. aprill

Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, nii et Issandalt tuleksid kosumisajad ja Ta läkitaks teie jaoks määratud Messia Jeesuse. Ap 3:19,20

Jumala tegu on nüüd loonud tingimused, kus juudid võivad pattu kahetseda ja oma süü andeks saada. Käsk “kahetsega pattu” (Ap 2:38) tähendab siin sõna pöörduge.

emaldumine oma endisest eluviisist, eriti ebajumalateenistusest, uude eluviisi, mille aluseks on usk ja kuulekus Jumalale (vrd Js 6:10; Joel 2:12-14). Selle kohene tulemus on pattude kustutamine; nende vastu esitatud süüdistuste nimekirja kaotamine (vrd Kl 2:14), mis on teine viis öelda, et nende patud on andeks antud.

Juutide jaoks ei ole olukord lootusetu, sest nad toimisid sel viisil teadmatusest ning Pühakirja täites. Samas on nüüdseks teadmatuse aeg möödunud, ning rahval on vaja meelt parandada. Selle tõenduseks toob Peetrus salmides 22 ja 23 tsitaadi Pühakirjast (5Ms 18:15-19), mis räägib prohvetist, keda esile tuuakse ning keda nad peavad kuulama. Selle prohveti mittekuulamise tagajärjeks on väljaarvamine Jumala rahva hulgast.

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mõtle tänasele kirjakohale, mida need väited sulle tähendavad ning kuidas võiksid neid selgitada neile,kes ei usu.

* * *

LISA TEADMISED

P 23. aprill – Jüri (Georgios), märter Kappadookias († 4. saj) ehk jüripäev

IV sajandil märtrina surnud Kappadookia ohvitseri Georgiose ehk Georgi (eestipäraselt Jüri) kohta on palju legende, kuid tema ajaloolisuses pole põhjust kahelda. Tuntuim on lugu tema võidust linna terroriseerinud lohe üle ja linnarahva pöördumisest ristiusku. Georgi kui märtri ja pühaku kultus on vana ja tuntud nii idas kui läänes.
Juba VI sajandil pühitseti tema nimele kirikuid Jeruusalemmas ja Antiookias, teda peeti Bütsantsi armee patrooniks. Tema nime on kandnud paljud rüütliordud, valitsejad on andnud välja tema nimelisi sõjaliste teenete ordeneid. 1222 nimetati Georg Inglise kuningriigi patrooniks. Eesti sõjameeste mälestuseks taastatud Tori kirikule anti püha jüri nimi. Jüripäeva tähistakse Eestis alates 2013. aastast veteranipäevana.

Jüripäev märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Võimsalt on ta endasse sulatanud lähedaste tähtpäevade kombestikku ja uskumusi (künni- ja karjalaskepäev). Jüripäeva muutsid eriliseks maagilised kombed, millega tagati tervis, talu edenemine ja tõrjuti tumedaid jõude, õnnetusi, metsloomi jmt. Tingimata tehti jürituld.
Jüripäev oli karjalaske- ja põllunduspüha ning olulisim päev huntide tõrjumiseks. Uskumuse järgi sidus huntide patroon püha Jüri jüripäeval huntide suu kinni – nad ei rünnanud koduloomi. Veel 19. sajandil oli jüripäev mõisaga teenistuslepingute lõppemise ehk kolimise päev.

Jüripäeval peeti mitmel pool naiste- ja meestepühi. Setumaal Värskas on jüripäev kalmistupäev ja külapüha, kuid seda tähistatakse seal vana kalendri järgi ehk 6. mail.

T 25. aprill – Evangelist Markuse päev ehk markusepäev.

Evangelist Markus kuulus seitsmekümne jüngri hulka. Ta oli sünnipäraselt juut ja põlvnes Leevi soost.

Markus elas koos apostel Peetrusega Roomas ja kirjutas seal oma evangeeliumi 12 aastat pärast Kristuse taevasse minemist.

Markus kirjeldab evangeeliumis täpselt, kuidas Peetrus salgas Jeesuse, kuid jätab mainimata need juhud, mil avaldub Peetruse armastus Jeesuse vastu. Sellest on järeldatud, et Markus kirjutas evangeeliumi Peetruse juhtnööride järgi, kes alandliku kristlasena pelgas igasugust austust.

Peetrus saatis Markuse kuulutama Jeesuse õpetust mitmetesse linnadesse ja maadesse. Ta asutas kogudusi ja käis mitmeid kordi Egiptuses.

Markust peetakse muuhulgas Aleksandria kiriku rajajaks, mis oli üks olulisemaid kogudusi algkristluse aegadel. Esimene ristitu Aleksandrias oli keegi käsitööline nimega Ananias, kelle Markus oli terveks teinud raskest haigusest. Hiljem asetas Markus ta Aleksandria piiskopiks.
Paganad sundisid Markust Aleksandriast lahkuma. Seejärel läks ta Rooma, kuid pärast Peetruse surma naasis Aleksandriasse. Seal asutas ta kooli, mis saavutas peagi suure tuntuse. Markus reisis ringi Liibüas ja Küreenes, kuulutades kõikjal Jumala sõna ning ristides inimesi.

Kui apostel Paulus oli toodud vangina Rooma, abistas Markus teda ristiusu kuulutamisel. Oma viimase usulise vägitöö tegi Markus Aleksandrias, kus ta hiljem märtrisurma suri. Markus ehitas mere randa kiriku, kuid egiptlased, kartes kristlaste arvukuse suurenemist, otsustasid evangelisti tappa. Otsuse täideviimiseks valiti paganausu püha. Eelneval päeval kutsus Markus rahvast üles loobuma paganliku püha tähistamisest. Seepeale ründasid paganad kirikut, tirisid apostli õuele, sidusid ta kinni ja viisid vanglasse. Öösel ilmus Markusele ingel ja ilmutas, et tema nimi kirjutatakse elu raamatusse ja mälestus temast ei kustu maa pealt. Siis ilmus Kristus ise Markusele ja ütles: “Rahu olgu sinuga, minu evangelist!”

23Surmamõistmise päeval palvetas ta: “Sinu kätte annan ma oma vaimu!” Nõnda jättis ta oma hinge Issandale. Markus maeti tema ehitatud kirikusse. Hiljem viidi tema pühad säilmed Veneetsiasse ja nende peale ehitati ilus kirik. Veel tänapäeval Itaalias Veneetsias käies saame imetleda seda kaunist ehitist ning kuulsat püha Markuse väljakut, mille ääres kirik asub.

Markusepäeva tuntakse eesti rahvakalendris ka äkksurmapäeva ja ussikuningapäeva nime all. Nimetus on pärit kirikukalendrist, kus see on kaitsepühaku Markuse mälestuspäev, kellelt otsiti abi ootamatu surma vastu.

Mõnel pool usuti, et sel päeval ei tohi künda, see võis tuua äkksurma künnihärgadele ja muulegi karjale. Oluline on ilma jälgimine ja saagi ennustamine: kui täna on külm ilm, siis tuleb külm kevad ning halb saak. Looduses liikudes arvesta, et täna kutsub ussikuningas oma alamad nõupidamisele.

 

PIIBLIKURSUS

“PIIBLI PÕHIMÕISTEID”

“Piibel, pühalikult Pühakirja nime kandev raamat, on praegugi paljude rahvaste vaimuilma kujundaja. Tema sisu on sügavamalt vaadates pärit igavikust ja aegades läbi- ja üleulatuva Sõna. See on igavene niikaua, kui Jumala loodud ja kujundatud maailm kestab ja inimene eneses kannab kustumatud igatsust osaduse järele Jumalaga.” Johan Kõpp

III. JEESUS KRISTUS JUMALA POEG

Ristiusk erineb kõigist usunditest selle poolest, et ta on enam kui usund – see on Jumala Poja elu, kes elas inimesena maa peal. Kristus on Uue Testamendi iga raamatu tähtsaim isik, kes viis täide kõik Jumala tõotused Vanas Testamendis, alates oma inimesekssaamisest (inkarneerumisest) kuni oma teise tulekuni kui “Isandate Isand ja kuningate Kuningas” (Ilm 17:14).

Issand Jeesus Kristus on Jumala-inimene auhiilguses, kes on ülendatud kõigi loodud olendite üle. Jeesus ütleb: “Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal” (Mt 28:18). Oma maise valitsemise kestel ta oli Jumal, kes oli inkarneerunud inimihuna. “Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel” (Jh 1:14). Ta oli kõik seda, mida ta kuulutas ja millele ta pretendeeris. Ta oli, on ja jääb (Ilm 1; Hb 13). Kuigi Jeesus Kristus oli Jumala nägu, ei pidanud ta ennast Jumalaga ühesuguseks, vaid loobus iseenesest, saades inimese sarnaseks. Ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani.

“Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime” (Fl 2:5-9)