Teenimine tähendab teiste päralt olemist

Mk 10:32-45

Jeesus oli jüngritega teel Jeruusalemma vastu oma kannatustele ja surmale, millest Ta neile ka juba kolmel korral oli kõnelnud. Jüngrid taipasid, et midagi suurt on tulemas. Mis aga täpselt, sellest nad aru ei saanud. Seda, et Jeesus Messias on, nad mõistsid. Küll aga oli Messia surm neile arusaamatu. Ometi julgustas neid teadmine, et Jeesus üles tõuseb.

Jeesus oli rääkinud Jumala riigi saabumisest mitmeid kordi. Ta oli lubanud kõigile neile, kes jätavad Tema pärast midagi maha, sajakordse tasu juba selles elus ja osa Tema riigist. Prohvetid olid kuulutanud ette Messia valitsuse auhiilgust, seda jüngrid teadsid Pühakirjast. Veelgi enam. Jaakobus, Johannes ja Peetrus olid olnud Jeesusega kaasas ka kirgastamismäel ning näinud seal Moosest ja Eelijat. Eelija pidi ilmuma lõpuaegade saabudes. Nüüd pidi midagi suurt toimuma. Kõige selle taustal näis Jeesuse jutt reetmisest, kannatustest ja surmast ebamäärane ja mõistetamatu. Kuid jüngrid uskusid, et hoolimata raskustest rajatakse varsti Jeesuse kuningriik, sest miks muidu Ta sellest nii palju rääkis.

Johannes ja Jaakobus olid olnud ühed esimestest, kes jätsid maha oma senise elu: võrgud ning paadid, kodu ning sõbrad ja Jeesusele järgnenud. Nad olid olnud koos Jeesusega ligemale kolm aastat. Kogenud Tema üleloomulikke võimeid, Tema meelevalda kurjade vaimude üle. Nad olid olnud tormisel merel hirmul hukkumise pärast ning näinud, kuidas Jeesuse käsu peale torm lakkas (Mk 4:41). Nad tundsid end koos Jeesusega turvaliselt ja seepärast tahtsidki olla Temale nii lähedal kui võimalik. Nad soovisid olla üks Tema paremal ja teine pahemal käel ning valitseda koos Temaga Jumala riigis. Kui Jeesus räägib „karikast joomisest” ja „ristitud saamisest” ning küsib, kas ka nemad on selleks valmis, siis on nad seda kõhklematult. Issand annab neile andeks, sest nad veel ei tea, millest nad räägivad. Jeesus isegi ei pahanda nendega. Ta näeb nende usku, olgugi, et see on veel üsna nõder ja vajab tublisti kasvamist. Küll aga pahandavad sellest kuulda saades teised jüngrid. Miks nad pahandavad, kui kõrged kohad neid endid ei huvitanud? Kui ülejäänud kümme jüngrit oleksid soovinud endale madalaid ameteid, siis oleksid nad võinud ju rahul olla, sest Sebedeuse pojad ei tahtnud endale nende madalaid kohti Jumala riigis.

Järgnevalt kõneleb Jeesus maiste kuningate/valitsejate võimust oma alamate üle, mis vastandub täielikult Taevariigi põhimõtetele. Maise valitseja puhul on nõnda, et mida suurem keegi on, seda enam teda teenitakse, seda enam on tal teenijaid, seda enam on tal privileege. Kuid Jumala riigi reegel ütleb hoopis vastupidist: mida suurem keegi on, seda enam teenigu ta teisi. Mõelgemgi siis nüüd hetkeks selle peale- kui meie elu mõõdetaks ainult selle alusel, kui palju me tegelikult teisi teenime, siis kui suur võiks olla meie väärtus Jumala riigis? Otse loomulikult, kõikidelt ei oodatagi ühesugust tulemust, seda ei saagi eeldada, sest inimeste võimed on erinevad, vaid igalt oodatakse vastavalt tema võimetele. Tuletame siinjuures meelde tähendamissõna talentidest. Ühele sulasele andis majaisand viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe. Esimesed kaks sulast olid tublid, tegid talentidega tööd ning teenisid teist samapalju veel lisaks, kolmas oli aga laisk ja ei kasutanud seda vähestki, mis tal oli ning kaevas selle maa sisse. Esimesed kaks töökat sulast kutsus majaisand koju tagasi tulles rõõmupeole, aga laisa jättis ukse taha – Jumalariigi ukse taha.

Teenimine Jumalariigi töös on seotud aga ka ühe ohuga, ja selleks ohuks on au taotlemine mitte Jumalale vaid ise-enesele. Jeesus ütleb:

„Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand, ei saa Taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval:„Issand, Issand, kas me ei ole Sinu nimel ennustanud, Sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja Sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: „Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad” (Mt 7: 21-23).

Jeesus õpetas jüngrerid sõnaga, isikliku eeskujuga kuidas saada suureks Jumala riigis. Jeesus ei solvanud kedagi, ei teinud kellelegi ülekohut, mitte kunagi ei kasutanud Ta meelevalda ka oma inimestest vaenlaste – kirjatundjate, variseride ja saduseride vastu.

Jeesus küsis Tema juurde tulnud inimeste käest: „Mida sa tahad, et ma sulle teeks?” Jeesus aga on palju rohkem kui teenija. Tema on Lunastaja, kes „joob karikast”, mida õigusega nimetatakse kannatuste karikaks. Ja selle karika ulatab Talle Jumal. See on Jumala viha karikas kogu maailma pattude – minu ja sinu pattude pärast -, armas kogudus. Kristus sai ristitud erilise ristimisega. Kreeka keeles tähendabki ristimine uputamist, see on suremist. Kristus suri meie pattude pärast. Aga Ta ei jäänud surma, vaid kolme päeva pärast tõusis Ta üles, ja sellele ülestõusmisusule ongi rajatud meie rõõm.

Kristus ise ütleb, et Ta „annab oma elu lunaks paljude eest”. Paulus on aga öelnud, et „kõikide eest” (2Kr 5:15; 1Tm 2:6). Vastuolu siin pole. Tõepoolest, Jumala lunastustöö seisukohalt vaadates on Jeesus surnud kõikide eest, kedagi ei jäeta sellest armust ilma. Aga selle armu vastuvõtjate seisukohalt vaadates saab öelda, et Ta on surnud paljude eest. Me tunneme ju kõik inimesi, kes sellest armust on keeldunud.

Meie igaühe teenimistöö saabki olla selles, et ligimesearmastuse praktika läbi teenime õdesid ja vendi esmalt koguduse keskel. Jeesus on ju öelnud: „Mida te iganes olete teinud ühele mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle” (Mt 25:40). Kui me nõnda Jeesuse õpetuse kohaselt elame, siis kogudus püsib ja seda märkavad ka inimesed väljastpoolt kogudust.

Aga veelgi enam, Jeesus ütleb: „Armastage oma vaenlasi ja tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad. Kui te teete head neile, kes teile head teevad, mis tänu te selle eest ootate? Isegi patused teevad sedasama” (Lk 6: 27jj). Ristiusu algusaegadest, 2. saj-l, teatakse rääkida lugu, mis pani paganaid esmalt imestama ja seejärel pöörduma ristiusku. See on tunnistuse ja teenimise lugu. Kui Aleksandrias möllas katk ja inimesed sellesse massiliselt surid, nii et tänavad olid surnukehi täis, olid kristlased ainukesed, kes hoolitsesid haigete eest ja surnuid matsid. Mitte ainult omi, vaid ka neid, kes varemalt kristlasi taga kiusanud olid.

Mitmekülgselt andekas dr. Albert Scweitzer, kes oli arst, teoloog, pianist, teadlane ja kunstnik, loobus 30-aastasena oma paljutõotavast karjäärist Euroopas, et Aafrika troopilises ürgmetsas teenida pidalitõbiseid ja mitmesuguste troopiliste haiguste käes kannatajaid. Seda tegi ta kuni oma surmani. Oma mälestustes on ta kirjutanud: „Ikka enam sai mulle selgeks, et mul ei ole õigust oma õnnelikku noorust, oma tervist ja tööjõudu kui enesest-mõistetavat omaks pidada. Minus kasvas arusaamine Jeesuse sõnast, et me ei tohi oma elu ainult enesele pidada. Kes palju on tohtinud vastu võtta, peab vastavalt ka palju ära andma.”

Teenimine tähendab teiste päralt olemist. Teiste päralt olemine tähendab näha teiste häda. Kuigi meie teenimine on ebatäiuslik, nagu me inimestena kõik oleme, ometi kasutab Jumal ka seda, et selle läbi teostada teenimist inimeste juures. Me ei pea selleks sõitma Aafrika ürgmetsa. Meie teenida on inimesed, kes elavad meie kõrval.

Aamen.

Toivo Treiblut