Erapiht
Pihitalituse jaoks ei ole väga kindlat ja ranget korda. See koosneb inimese patutunnistusest ja pattude andeksandmisest. Piht ja pihisaladuse pidamise nõue hakkab sellest, kui inimene ütleb õpetajale, et ta soovib pihtida. Kui tullakse lihtsalt õpetaja juurde muret kurtma, on tegu hingehoidliku vestlusega. Kuid see võib üle minna pihiks, kui inimene seda soovib ja selleks ka ise valmis on. Vajadusel otsitakse pihiks selline koht, kus keegi ei saa tulla segama või pihti pealt kuulata.
Pihiline loetleb oma südant vaevavad patud ja mured. Ta võib ütelda näiteks nii: “Alandlikult ja kahetsedes tunnistan ma oma patte. Eriti tunnistan ma, et olen… (siinkohal nimetatakse konkreetsed patud). Ma kahetsen kõike seda ja palun Jumalalt andestust. Ma tahan oma elu parandada.”
Kirikuõpetaja võib vajadusel julgustada, paluda täpsustada midagi või hingehoidlikult vestelda. Ta saab andeksandmist anda siis, kui on veendunud kolmes asjas: Kas pihiline kahetseb oma patte? Kas ta usub, et Jumal talle Jeesuse Kristuse pärast andeks annab? Kas ta tahab oma elu parandada ja Jumala tahte järgi elada?
Siis ütleb vaimulik pihilisele absolutsiooni ehk pattude andeksandmise: “Meelevallaga, mille Kristus oma Kirikule on andnud, mõistan ma sind sinu pattudest vabaks. Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.” Pihiline on saanud Jumala andestuse osaliseks. Talitus võib lõppeda tänu- ja eestpalvega. On aga inimene eksides teinud kellelegi kahju, peaks ta nüüd püüdma ka seda heastada. Juhul, kui seda on veel võimalik teha. Kui oli riidu, tuleks püüda nüüd ära leppida. Siis on pihil käimine tõeliseks õnnistuseks.
Ettevalmistumine pihiks
Pihile saab tulla ristitud inimene. Pihile tulija peaks endale eelnevalt selgeks tegema, mida ta tahab Jumala ees üles tunnistada. Pihil tunnistatakse omaenda pattu. Ei sobi tulla õpetaja juurde pihile süüdistama teisi ja õigustama enda väärsamme. Eksib see, kes arvab, et ta võib tulevikus rahumeeli samu eksimusi korrata ja Jumal muudkui andestab. Meelega tehtud pattu ei pruugi inimene lõputult andeks saada, kui puudub kahetsus ja meeleparandus.
Meil on küllap kogemusi, et hing on valus, aga meil ei ole isegi päris selge, mis oleks lahendus ja kas see, mida olen teinud või ütelnud, on patt või ei. Võib juhtuda, et inimene vaevab ja süüdistab end asjades, mis ei ole tema enda patt.
Inimene peaks end pidevalt läbi katsuma ja oma südametunnistust kasvatama. Kui loeme katekismusest käskusid ja nende seletusi või põhjalikumat pihipeeglit, õpime Jumala tahet avaramalt märkama ja hoiduma sellest, mis meie hinge rikub.
Mõnes koguduses on tavaks enne armulauale minekut ulatada üksteisele käsi ja soovida rahu. Selles peegeldub meie soov elada alalises leppimises ja rahus üksteisega.
Erapihiks palume kokku leppida õp. Marek Alveusega: marek.alveus@eelk.ee, 5092243