Jutlus Jeesuse ristimispühal 2019

Ristiga märgitud – Jeesus ja meie

Nagu juba jumalateenistuse algul öeldud, pühitseme täna Jeesuse Kristuse ristimisepüha. Kuulsime äsja lugemist Jeesuse ristimise kohta Matteuse evangeeliumist. Olgu öeldud, et Jeesuse ristimisest on kirjutatud kõigis neljas evangeeliumis, tõsi küll väikeste erinevate rõhuasetustega, millele ma ka järgnevas viitan.

Ent tuleme Matteuse evangeeliumi juurde. Peaaegu pool sellest pärimusest on pühendatud Jeesuse ja Ristija Johannese vahelisele mõttevahetusele, võibolla isegi väikesele vaidlusele, et kumb siis kumba peaks ristima. Kas Jeesus Ristija Johannest nagu viimane soovinuks või siis Ristija Johannes Jeesusest, nagu Jeesus seda soovis ning nagu see viimaks ka läks.

Ristija Johannese soovist saada Jeesuse poolt ristitud, võib päris hõlpsast aru saada – Ta oli ju pikalt ette kuulutanud Messia tulekut ning nüüd Ta oli tulnud ja saada ise ristitud Jeesuse poolt võis tähendada Ristija Johannesele, et Ta on teinud õiget asja ja Tema ülesanne on sellega täidetud. Inimlikus plaanis igati mõistetavad mõtted – kui sageli olen ka ise soovinud, et vähemasti mingi osa sellest, mida olen võinud Jumala abiga siiani teha, võiks olla midagi mõtekat, tähendusrikast ja õiget. Muide, selline üldinimlik püüdlus meie tegevuse, siin siis Ristija Johannese tegevuse mõtestatuse kohta tuleb erilise selgusega esile juts Johannese evangeeliumis. Seal näeb Ristija Johannes kogu oma ristimise mõtet, tegelikult kogu oma elu misiooni, selles ja sellena, et Messias võiks avalikuks saada. Kui nüüd Püha Vaim oli Jeesuse peale langenud pärast Tema ristimist, siis oli Johannesel üteaegu selgus, et Jeesus on see Jumala Tall, kes ära kannab maailma patu ning ma arvan et ka selgus, et Tema ülesanne on täidetud ning Ta on selle hästi täitnud.

Ent veelgi huvitavam on mõelda sellele, et miks Jeesusele oli nii oluline, et Ta saaks ristitud Ristija Johannese poolt ja mitte kuidagi teisiti. Peab tunnistama, et ega kuuluud evangeelium meie eest kattevarju eriti ei kergita – Ristija Johannes annab järele siis, kui Jeesus on Talle öelnud, et peame toimeta kõike õigust mööda. Mis õigust Jeesus siin silmas pidas, seda on väga raske öelda.

Küll aga tasub sellele küsimusele ikkagi püüda vastata – miks Jeesuse jaoks oli nii tähtis saada Ristija Johannese poolt ristitud. Vastaksin sellele kolmest perspektiivist. Esiteks ma arvan, et kui Jeesus sai Ristija Johannese poolt ristitud, siis selle teo sõnum oli Jeesuse kohta selge – just Tema on see Messia ja Päästaja, kellest Ristija Johannes oli sõna ja teoga kuulutanud ja tunnistanud ning kellest Vana Testament oli juba sadu aastaid varem ettekuulutanud. Loomulikult ei saanud see viimses mõttes olla kuidagi Jeesuse jaoks oluline, oli ja on Tema ju Jumala Poeg ja Jumal, ega vajanud mingit tunnistust. Ouline oli see aga vaieldamatult nende inimeste jaoks, kes olid kokku puutunud Ristija Johannesega ning üsna pea said ka osa Jeesuse sõumist.

Teisena mulle tundub, et Jeesuse ristimine samastab Teda kuidagi meie kõigiga. Kogu inimsooga. Me Tema, et Ta oli ja on Jumal, aga kui Ta oleks vaid Jumal, siis ei saaks Tal olla kokkupuutumust meiega. Ta ei saaks olla meie vennaks ega sõbraks, keda suudaksime usaldada ja võtta Temalt vastu elu ja igavikku. Just selles teos, et Ta ka ise saab ristitud, võtab Ta enese peale ja enese omaks inimloomuse ja inimeseks olemises kogu selle täiuses. Kristuse kaks loomust, jumalik ja inimlik, see et Ta on ühteaegu Jumal ja inimene, jääb alatiseks müsteeriumiks, kuid Tema ristimiselugu on meile kõigile julgustuseks, et ka Jumalana on Ta üks meie seast. Ta on küll püha ja õiglane, kui samas ka meid mõistev ja toetav, sest Temale ei ole võõras ükski meie kogemustest. Viimasena pole Talle võõras ka meie kannatus ja surm, Ta on neid mõlemaid kogenud. Just sellepärast võime oma elus kõigega Jeesuse ette tulla ja saada osas sellest, mis Tal meile on anda, nimelt igavesest elust Tema Isa kuningriigis.

Ja kolmandaks usun ma, et selle teoga rõhutab Jeesus meile ristimise tähtust. Loomulikult on tähtsaid asu teisigi, nagu usk, kuulekus ja pühitsuselu, kuid ristimisel on väga-väga suur tähtsus ja tähendus. Sellest ei peagi me koheselt aru saama, kui oleme saanud ristimisel Püha Kolmainu Jumalaga ühendatud, see taipamine võib tulla ja üldiselt tulebki aastaid, võibolla aastakümneid hiljem. Esimese kolme evangeeliumi pärimused jätavad meile võimaluse mõelda, et just Jeesuse ristimine sai Talle sissejuhatuseks ja Tema teenimise algpunktiks. Sellest saladuslikus toimingus sai Ta tahte, jõu ja kindluse kõigeks selleks, mis oli Tema ülesandeks oma Isalt. Teisiti pole ka meiega – nii kogu meie usk ja teenimine algab ikkagi sealt, kus me saame ristitud ning saame osadusse püha Kolmainu Jumalaga. Kindlasti me ei peaks mõtlema vastupidi, et kõigepealt püüame uskuda ja midagi Jumala riigi jaoks ära teha ning siis oleme valmis ristimiseks. Jumal on asjad seadnud just nii et esmalt on ristimine, kus Püha Vaimu läbi meile antakse usku, mis annab meile omakorda jõu ja rõõmu Issanda töö tegemiseks.

Ent veel paar asja, mis on Jeesuse ristimise juures väga tähtsad ning millest tunnistavad ka teised evangeeliumid. Tahan esmalt nimetada Püha Vaimu andmist ristimisel. Matteuses evangeeliumis on kirjutatud, et kui Ta oli veest välja tulnud, siis langes Püha Vaim tuvi kuul Jeesuse peale. Markus rõhutab Püha Vaimu langemise vahetust või kohesust Jeesuse ristimise järel. Kui Matteusel astub Jeesus ristimise järel koheselt veest välja, siis Markusel langeb Püha Vaim koheselt veest väljaastunud Jeesuse peale. Luukas nimetab lisaks palvet, kirjutades, et kui Jeesus oli ristitud ja palvetas, et alles seejärel langes Püha Vaim Tema peale. Kõik eelnev on nüansid, oluline on see, et Jeesus sai ristimisel Püha Vaimu. Ka meie, kui me oleme ristitud, oleme saanud Püha Vaimu. See on mõistetamatult suur arm ja kingitus, et Jumal meile, kes me oleme patused ja surelikud inimesed, annab ristimise meisse elama Püha Vaimu, kes toob meile nii patukahetuse kui uue elu ning viimaks ka igavese elu taevas. Ei saa ilmselt väita, et enne ristimist Püha Vaim meie juures ei ole üldse tegev, sest muidu meist keegi ristimiseni ei oleks jõudnud, küll aga selles püha sakramendis annab Ta meile rohkesti oma kallist Vaimu, et meist võiksid saada Jumala lapsed ja igavese elu pärijad. Martin Luther on rõhutan veel sedagi, et igal päeval toob meile Püha Vaim suremise patule ja uue elu ning selles mõttes otsekui kordub see püha ime, millest me ühel korral ja ainukordselt Ristimise Sakramendis osasaanud, meie juures igal päeval.

Ja viimaks tunnistavad evangeeliumid veel häälest taevast – “See on minu armas Poeg, kellest on mul hea meel.” Sellelgi tunnistusel on sügav ja mitmetähenduslik sisu. Võib öelda, et see on evangeeliumites esimene koht, kui räägitakse meile täie selgusega Jumalast Püha Kolmainu Jumalana – Poega ristitakse, Püha Vaim laskub ihulikult kujul Tema peale ning selle kõige üle on Jumal Isa heakskiitev tunnistus taevas. Ei saa nõustuda nendega, kes Püha Kolmainust näevad alles Matteuse evangeeliumi lõpus ristimiskäsus Kolmainu Jumala nimesse, seesama püha ja armuline Kolmainu Jumal on ühemõtteliselt kohal juba sama evangeeliumi kolmandas peatükis. Ja veel, nagu juba öeldud, kiidab Jumal Isa kõik selle, mis Tema Pojaga toimus, ühemõtteliselt heaks.

Head sõbrad nõnda on ka meiega – kui Jeesuse eeskujul saame ristitud, võtame palves Püha Vaimu anni ning pühendame enda elu Jumala teenimisele, siis kostub ka meie üle hääl, mida me võibolla oma kõrvadega ei saagi kuulda, kuid oma südames ometi kuuleme ja tunneme – ka meie oleme Jumala pojad ja tütred, kellest Jumalal on hea meel. Aamen.

Ove Sander
Koguduse õpetaja