Kategooria postitused

Õnnistuse teel palve ja usuga

Jumala armust oleme jõudnud paastuaja teise pühapäeva, mille teemaks on palve ja usk. Need mõlemad teemad on ju meile kristlastena väga tuttavad ja omased. Nad on üheaegselt väga lihtsad ja kergesti mõistetavad, samas aga ka väga keerukad ja peaaegu et hoomamatud. Tahaksin õige põgusalt puudutada vaid esimest teemat – usku ning vaadata, mida tänane Psalm ja Pühakirja lugemised ütlevad selle ristiinimese kallima vara –  usu –   kohta.

Tänase päeva Psalmis, 25. Psalmis ei ole otseselt usku nimetatud, kuigi temas on rida väga huvitavaid sünonüüme, mis aiatavad meil avada usu mõistet. Psalmist kõneleb esmalt “oma hinge tõstmisest Issanda poole.” Sellega ta tahaks meile otsekui öelda, et usk tõstab meie elu maa pealt kõrgemale. Usk annab õige suuna, taeva suuna. Kristlaste kohta on öeldud, et nad käivad maa peal, aga elavad taevas. Selline “hinge ülendamine” teebki meile võimalikuks “taevase elu” maa peal.

Edasi kasutab psalmist usu kohta sõna “lootus” – “Mu Jumal, Sinu peale ma loodan.” Lootus on üks usu kolmikvendadest armastuse kõrval. On täiesti õieti öeldud, et nii kaua kui inimesel on lootust, on tal jõudu elamiseks. Mulle on sellest rääkinud paljud traagilistel aastatel Siberisse küüditatud eestlased ja karjala soomlased, et tagasi tulid vaid need, kes ei kaotanud lootust. Kui oleme Jeesusega usus ühendatud, siis ei hävi meie lootus mitte kunagi vaid saab meile jõu allikaks meie kõrbe teel.

Psalmist laulab veel  Issanda “ootamisest” –  “ei jää häbisse ükski neist, kes Sind ootavad. ”Kuigi tänapäevane kultuur, paljuski ka kristlik kultuur tahab kõik koheselt kätte saada, kuulub usu juurde  ootamine. Ootamine teeb Oodatava ja ootuse täitumise kalliks.

Viimaks on selles Psalmis juttu usust kui soovist ja võimest õppida. Selline usu ja tarkuse seostamine ei ole Piibli harv, kuid me sellest väga tihti ei räägi. Psalmist palub – “Issand anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu.” See palve on väga lähedalt seotud püha Jaakobuse kirjaga, mida täna kuulsime – “Kui kellegi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalat, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid.” Siin pole kõne tarkusest kui mingisugusest teooriast, vaid usulisest tarkusest, mis juhib meie teenimist ja teed Jeesuse jalajälgedes.

Usu mõiste saab meile järjest avaramaks. Siiani oleme rääkinud usust kui hinge ülendamisest, lootusest, ootusest ning taevalisest tarkusest. Tulles nüüd Vana Testamendi juurde, avatakse siin meile usu uued tahud. Jaakobi ja Jumala võitlus on meile väga tuntud piiblikoht, samas on seda võitlust päris raske ette kujutada. Veelgi enam aga seda, et keegi võtab nõuks Jumala endaga võidelda ning tundub nagu ta oleks Jumala ära võitnud. Kuigi see koht jääb meile müsteeriumiks, võime temast taas õppida midagi väga olulist usu kohta

Võime õppida siit kahte asja. Esmalt seda, et usk on aktiivne hoiak, tegevus ja toimimine. See võib olla vahel nii aktiivne ja intensiivne nagu Jaakobi võitlus Jumalaga. Luterluse juurde kuulub paraku oht jääda passiivseks nii kirikus, kui ühiskonnas, sest kui kõik on armust, siis ei saa, ega tohigi meie sellele armule midagi juurde lisada. Siiski pole see arm passiivne, vaid ta on aktiivne arm. Ta on aktiivne meie enda suhtes, suunates meid meeleparandusele, ning ta on aktiivne ka maailma suhtes, aidates seda maailma muuta paremaks ja jumalikumaks paigaks.

Huvitav on hetkes mõelda, et miks Jaakob võitles Jumalaga. Kas ainult võitluse enda pärast? Kas oleme kiriklikult aktiivsed ainult selle aktiivsuse enda pärast?  Nii Jaakobi kui meie aktiivse ja toimeka usu eesmärgiks on Jumala õnnistus. “Ei ma lase Sind mitte, kui Sa mind ei õnnista.” See oli Jaakobi palve ja tema võitluse eesmärk. See on ka meie palve ja meie teenimise eesmärk, et Jumal meid õnnistaks. Jumala õnnistusel on loomulikult tähendust meie igapäevasele elule, meie maisele elule, kui õnnistuse viimane eesmärk on taevas. Õnnistuse eesmärk ja täitumine on igavene õndsus. Jaakobi palve õnnistuse pärast seisab vägagi lähedale juba kuulutud Psalmisti mõttekäigule, et usu üks olulisi sisusid on “hinge ülendamine Issanda poole.” Võtame siis siit kaasa arusaama, et usk, millest meile Piibel kõneleb on aktiivne hoiak, vahel isegi võitlemine, selleks et saada õnnistatud, veelgi enam aga selleks, et pääseda taevasse.

Ent tuleme nüüd Püha Jaakobuse kirjutise juurde. Püha apostel avardab meie usukäitlust taas paari olulise vaatenurga kaudu. Ta toob usu mõiste juurde katusumuse või läbikatsumise. Arusaadavalt me seda ei taha, kuid näib, et kõik suured usuinimesed läbi ajaloo on pidanud kogema usku läbikatsuvaid kannatusi. Samuti oli see meie Issanda Jeesuse Kristusega, kui Teda katsuti läbi kõrbekiusatustes, millest me kuulsime eelmisel pühapäeval. Katusumuse kohta õpetab kirik, et see tuleb Jumalast ning selle eesmärgiks on usu tugevdamine ning meie juhtimine Jumalaga lähedasemasse osadusse. Tõsi, me võime ka katsumuses murduda, kibestuda, kuid kui teeme selle proovi Jumala abil läbi, siis oleme kasvanud nii kannatlikkuses, kui ka usus pika sammu edasi astunud. Püha Jaakobus näeb isegi võimalust, et kui meie usku raskuste ja kannatustega läbi katsutakse, siis teeb see meid täiuslikeks. Tõepoolest, kui näeme inimesi, kes on läbinisti head ja armastavad, siis võime üsna kindlalt teada, et nende inimeste usk ja elu on puhastatud kannatuste tules.

Jaakobus paneb ka usu ja palve omavahelisse seossesse. Ta kirjutab, et kui me palvetame, siis peaksime “palvetama usus”, vastasel korral  oleme vaid “kahtlejad, sinna-tänna paisatud merelained.” Usk ja palve on omavahel lahutamatult seotud. Kui me palume, siis saame seda teha ainult usus, et meid kuuldakse ning Issand oma armust täidab ka meie palveid oma tahet mööda. Ja kui me oleme usklikud inimesed, kui me usume, siis kindlasti on see usk Püha Vaimu vili, mida Jumal on palve peale meile saatnud.

Tuleme nüüd lõpuks evangeeliumi juurde. See on Piibli üks kaunimaid kohti patukahetsusest, armastusest, andestusest ja tervenemisest. Samas kõneleb see koht kindlasti ka usust, sest Jeesus ütleb andekssaanud naisele – “Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga.” Kindlasti pidi sel naisel ka endal mingil määral olema usku ja usaldust Jeesuse vastu, et ta Tema juurde üldse söandas minna. Saame aru ka sellest, et usu ja armastuse eristamine on peamiselt teoloogide mängumaa, tegelikus elu käivad nad käsikäes ning iseloomustavad seda imet mis Jumala ja inimese vahel sünnib.

See imeline lugu ühe kauge aja inimese tervenemist, tahab saada ka minu ja sinu looks, kogu kiriku looks. See on lugu, kus usk ja usaldus Jeesuse vastu on saadetud jäägitust armastusest ja täielikust andumusest Issandale. Edasi sünnitab armastus patukahetsuse – ja pangem tähele, et siin ei too inimest Jumala juurde käsk, vaid evangeelium, Jumala ja inimese vaheline armastussuhe – , mis on valmis ka kõige kallihinnalisemast ohvriks oma Issandale. Ja viimaks võtab inimene vastu andestuse kuulutuse, mis ei kata kinni ainult mineviku, vaid täidab rahu ja küllap ka uue ja püha jõuga eelseisvaks teeks.

Head sõbrad. Mida võiksime tänasest jutlusest kaasa võtta. Kindlasti selle teadmise, et sõnal “usk” on väga avar ja sügav tähendusväli. Mis on aga selle usu juures meile kõige tähtsam, seda on raske, ilmselt isegi võimatu öelda. Ühe inimese usk võib olla lootusrikas, aga võib-olla napib tal usulist aktiivsust. Teise inimese usku proovitakse võib-olla läbi kannatusetules ning tema vajab lootust ja uut jõudu oma ellu. Kolmas jällegi rõõmustab  andestuse ja rahu üle, kuid võib-olla napib tarkust oma sammude seadmisel uuel viisil. Küll aga võime paluda, et Jumal kinnitaks meid kõiki usus ning teeks meid täiuslikuks meie usalduses ja armastuses Issanda Jeesuse Kristuse vastu. Tänu Jumalale, et Ta kuuleb meie palveid ning et meie usk võib kasvada, kuniks tuhm kujutis peeglis on hajunud ja me näeme palgest palgesse.

Aamen

Ove Sander
Koguduse õpetaja

Sander_Ove

Kuis pean ma vastu võtma…

“Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks.” (Ps 33:12)

Õnnistatud, rõõmsat ja mõttekat advendiaja algust, head sõbrad.
Samuti Issanda armust ja ligiolust saadetud uut kirikuaastat.

Advendiaeg viib meie mõtted Kristuse tulemisele. Õieti Tema kolmele tulemisele – tulemisele lihas ehk alanduses, teistkordsele tulemisele aus ja väes ning Kristuse tulemisele igal päeval oma rahva juurde. Neid meie Õnnistegija erinevaid tulemisi või täpsemalt, tulemise erinevaid tahke peegeldavad kolm esimest advendipühapäeva.

Esimene advent on pühendatud Kristuse tulemisele meie keskele. Päris huvitaval, aga mitte juhuslikul viisil, on saabuva pühapäeva vanakiriklik evangeelium Jeesuse kuninglik sissesõit Jeruusalemma. Kui Jeesus ratsutas pühasse linna eesli seljas, siia andis Ta meile  alandlikkuse ja tasaduse eeskuju. Eelkõige oli Tema saabumine Jeruusalemma üks osa Jumala lunastusplaanist meiega. Tundub, et Tema esimest  tulemist suudame siiski kuidagi mõista. Kas või juba selle poolest, et tegu on juba toimunud sündmusega ning samas väga ilusa ja liigutava sündmusega, kui mõtleme Jeesuslapse sünnile Petlemmas. Küllap sellegi pärast on Jõulud ühed kõige armastatumad ja rahvarohkemad pühad meie kirikus.

Jeesuse taastulemisega, millest jutlustame teisel advendipühapäeval, aga samas on selles juttu meie tänases kirjakohas –“Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga troonile …” – selle mõistmisega läheb juba keerukamas. Esmalt on tegu sündmusega, mis on alles ees. Kuivõrd sündmuse lahend võib aga olla kahene – igavene elu koos Issandaga või igavik lahus Temast, siis loob see ebakindlust.

Muidugi tahame taevasse, kuid mine sa tea, kuidas läheb. Lisaks sellele tundub taevas aeg-ajalt nii kauge ja kõrgena ning siin all maa peal on vahel ka päris hea …   Ja siiski on Kristuse teistkordne tulemine evangeeliumi sügavaim sisu ja tema täitumine –  õndsus ja rõõm, mille Jumal oma lastele  on valmistanud taevalauas. Püüan seda igatsust Kristusega kohtumise järele endas elavana hoida igal päeval. Samasugust igatsust ja rõõmsat ootust, mida kanname südames, kui ootame kalli inimesega kokkusaamist.

Ja nüüd Kristuse nn kolmas tulemine, mis pole sugugi hõlpsamini mõistetavam, kui tema tulemine uue taeva ja maa loomiseks. Advendiaeg ning eriti selle kolmas pühapäev on läbi sajandite meelde tuletanud Jumala Poja vaimset tulemist meie juurde – adventus spiritualis. Ütleksin isegi, mitte ainult tulemist, vaid igal hetkel olemist meist igaühe ja oma rahva juures ajastu lõpuni.  See tulemine ja Kristuse igatsus olla omade juures peegeldub  sõnades – “ … siis ma tulen tema juurde ning söön õhtus temaga ja tema minuga.” Koos söömine, Issandast osa saamine Pühas Armulaus on lähim ja tugevaim side Issanda ja Tema kiriku vahel.

Ent kuidas sellest osa saada ja sellesse osadusse jääda? See ongi küsimus, mida me advendiajal küsime ja püüame oma elus sellele vastust leida. Omamoodi advendiülesanne meile. Jeesus ütleb – “ Ennäe, ma seisan uks taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält  ja avab ukse, siis ma tulen…”

Otsustavaks osutub vaimne kuulmine – kui see on meil olemas, siis paistab olema lootust. Mõned eksegeedid viitavad  võimalusele, et kuulmine ei tagavat veel sisselaskmist. Selline võimalus pole väga tõenäoline. Kui meie kuulmine on korras või fonoluku olemasolul,  nägemine – sel puhul on  muidugi kasu silmasalvi hankimisest, millest on juttu eelnevates salmides -, siis on suures osas võit käes. Kui mõelda ennast korraks aga vanemasse aega, siis võime kujutleda sedagi, et koputuse kuulmiseks uksele, ei saa sellest uksest väga kaugel olla. Kui jääme Jeesusest kaugele, siis Tema hääl ei pruugi jõuda meie südameni. Seda enam, et Kristuse hääl on üsna tasane võrreldes maailma agressiivse käraga.

Ja viimaks tuleb minna ukse juurde ning lasta kallis külaline tõepoolest ka sisse. Avada oma süda ja meeled ning võtta Kristus ikka uuesti ja uuesti oma ellu vastu.  Ent just see ongi kõige raskem. Lisaks ärksale meelele, peame kasvõi mingil määral oleme avatud. Mingi mõra või pragu peaks meie hinges Tulija jaoks olema. Kuid avatus, tahe midagi uut õppida või kogeda, külastab meid võrdlemisi harva. Tarvis on ka valmidust tegutseda –  ukse avamiseks peabki reaalselt selle juurde minema. Paraku oleme üsna tihti mugavad ning harjunud sellega, mis meid igapäevaselt ümbritseb. Kõige eelnevale lisaks peaks olema meil tahet ja julgust, et me võimegi muutuda. Tema, kes tuleb meie ellu võibki selle ümber kujundada viisil, mille äratundmine võib meile endalegi raskust pakkuda. Viha, kurjuse ja kibeduse asemele astuvad armastus, rõõm ja rahu Pühas Vaimus. Just see on meeleparanduse tee millele kutsuti Laodikea kogudust. Tee, millele kutsutakse ja õnnistatakse meid kõiki. Aamen.

Ove Sander
Koguduse õpetaja

Sander_Ove

Advenditervitus

Tervitan teid advendiaja algul Jumala Sõnaga prohvet Sakarja raamatust  – “Vaata, sulle tuleb sinu Kuningas, õiglane ja aitaja.” ( Sk 9:9)30

Advendiaeg suunab meie pilgud üheaegselt minevikule, olevikule ja tulevikule. Kui vaatame tagasi läinud kirikuaastale, siis usun, et meil on põhjust tänulikkuseks Jumalale. Ta on kinkinud meile ilusaid hetki ning kindlasti olnud toeks ja lootuseks raskusete keskel. Nõmme Rahu kogudusena on meil eriline põhjus Teda tänada selle armu ja abi eest, et võime tulla jumalateenistustele imekaunisse ja värskelt remonditud kirikusse.

Püüdes aga mõelda selle hetke üle, milles me praegu oleme, küllap siingi saame kogeda Jumala lähedust, Tema abi ja halastust. Kui aga pöörame oma pilgud tuleviku poole, siis võime muidugi tunda ka ebakindlust, sest meie elu siin maailmas ei ole ju midagi kindlat ning me ei tea, mida homselt oodata. Kristlastena võime siiski oma südames kanda lootust, isegi kindlat teadmist, et Issand jääb alati oma lapsi saatma, õnnistama ja hoidma. Enamgi veel, Jõululaps Jeesus Kristus annab meile usu kaudu võimaluse vaadata kaugemale maise elu radadest ning näha taevast – seda paika, kuhu juba mitmed meie kallid on läinud meie eele  ning kuhu meiegi Jumala armu läbi oleme teel.

Armsad õed ja vennad. Soovin teile õnnistatud advendiaega ja alanud kirikuaastat. Tõesti, Kristuses on tulnud meile “Kuningas, õiglane ja aitaja.” Jäägu selle Kuninga arm ja halastus meid kõiki saatma uuel kirikuaastal ja kõigil aegade, et meie südamed oleksid täidetud alatisest tänust ja lootusest meie Jumalale.

Kutsun teid samuti osa võtma meie koguduse jumalateenistustest ja paljudest jõuluaja kontsertidest. Siit samast kodulehelt leiate infot meie koguduse kahes pühakojas, Nõmme Rahu ja Nõmme Lunastaja kirikutes, toimuva kohta.  Olete alati südamest oodatud meie keskele.

Õnnistatud ja rõõmsat advendiaega ning uut kirikuaastat

Õp. Ove Sander
Nõmme Rahu koguduse õpetaja

Sander_Ove
Tallinnas, 30. novembril 2017

Kadunud ja jälle leitud

Lk 15: 11-32

See üks Piibli enim tuntumatest jutustustest pole mitte lugu heast ja halvast pojast, vaid lugu heast Isast. Ainult Isa on hea, Ta armastab mõlemat poega. Millised need pojad siis on? Noorem poeg on õige koletu. Poja soov oma varandus kätte saada, kui isa veel elujõuline on solvav ja ajastu kommetega vastuolus olev. See võrdus sooviga, et Isa oleks surnud. Noorem poeg sai kätte selle, milleks tal polnuks õigust Isa surmani- kogu oma pärandisoa. Seetõttu on poja tegu palju hullem, kui see esialgu paistab. Vanem poeg vähemasti ei soovinud Isa surma. Tema on rohkem meie moodi, kes siin oleme. Ei, see ei ole mitte pahasti öldud. Või arvab keegi, et tema on täiuslik nagu Jeesus? Siis võiks see inimene koju minna, või kodus raadio kinni keerata, sest Jeesuse lunastustöö on tema jaoks kasutu.

Noorem poeg läks kogu saadud varandusega võõrsile ja raiskas selle laia eluga ära. Mida see võiks tähenada meile, ristiinimestele? Millal saab inimene kodust Isa e. Jumala juurest ära minna kallist varandust raiskama? Selge on see, et kodust ära saab minna, kui on kodus oldud. Seega on tegemist looga kristlastest, kes on kodust e. kogudusest lahkunud. See ei ole jutustus mittekristlastest. See on jutustus ristitutest ja leeriskäinutest, kes on läinud kallist armuvara raiskama maailma laiadele radadele. Vanemas pojas võime näha iseend, kes me oleme küll kogudusse jäänud, kuid kes pole Jumala armastuse suurust ja sügavust veel täielikult mõistnud. Kas pole nii?

Nooremast pojast poleks nagu mõtet täna rääkidagi, sest, kes me siin kirikus oleme, oleme ju kõik kodus- koguduses, pole Isa juurest ära läinud. Vahest aga siiski rääkida? Võib olla on täna siin keegi, kel on plaan ära minna maailma teedele Isa armu pillama? Võib olla juhtub praegu keegi kadunud poeg raadiost kuulama Isa kutset suurele rõõmupeole?

Miks kodust minnakse? Kas alati langeb minejale endale täis vastutus? Mitte igakord. Või on selles oma süü ka koju jäänud vanemal vennal? Kas on vanem vend või ka vanem kristlane täitnud kõik temale pandud vastutuse ja armastuse noorema vastu?

Theodor Tallmeister, ennesõjaaegse Eesti Vabariigi liberaalne kirikuõpetaja – tollased liberaalid olid kangemad tihti kui tänased konservatiivid – kirjutab: „Meie ristime oma lapsi, aga ei mõtle sealjuures, et neid tuleb ka kristlikult kasvatada. Sagedasti võib juba ristimistoimingu juures märgata, kuidas vanematel, vaderitel, omastel sugugi ei ole palvemeelt ja asjasse süvenemist, kuidas puudub isegi tähelepanelikkus ja tarvilik tõsidus. Komme saab täidetud ja keegi ei mõtlegi sellele, missuguse vastutuse ta endale võttis ristitud lapse kasvatamise suhtes”. Tallmeister osutab, et vanem vend pole oma ülesannet täitnud, ta pole nooremale Isa armu õpetanud ja edasi andnud, sest ei tunne seda isegi.

Mõne aja pärast tuleb kristlikult kasvatatud lapsel endal teha ka teadlik otsus: kas tulla leeriõpetusele või mitte? Kas jääda koju või minna maailma? Tulijaid on väike osa, sest paljud on otsustanud minna. Ma räägin praegu nendest maailma minejatest, kes on saanud kristliku kasvatuse, mitte neist, kes pole seda saanud. Tallmeister oli küsitlenud eelmise Vabariigi ajal mõne aasta eest leeriskäinud noori. Leerimineku põhjuste üle ütlesid mitmed siis, et „kes siis seda üldse usu pärast teeb”. Mõnele meeldis õnnistamispäeva rongkäik linnatänaval, samuti oli huvitav valges kleidis või ülikonnas elada läbi midagi pidulikku. Mõnel pool oli mindud leeri hoopis teise kirikusse, mitte sinna, kus kord ristitud. Põhjus selles, et ristimiskiriku õpetaja olevat liiga vali mees, seal aga kuhu leeri mindud saanud palju nalja nii tundides kui ka vaheajal. Pühalikust tõotusest, mis õnnistamispäeval anti, ei näinud 2-4 aastat hiljem teadlik olema enam mitte keegi. Tänasel päeval on langenud ära ka paljud tollased põhjused, miks leeri tuldi.

Miks aga minnakse pärast leeri laia maailma? Küllap ka täna tullakse selleks, et mitte jääda. Vanemate poegadena tuleb meil siiki ka endalt küsida: ega meie pole minekuks tõuget andnud? Või on saanud leeris liiga vähe või hoopis liiga palju nalja? Vanemaks vennaks on nii kogudus kui koguduse vaimulik. Ma siiralt loodan, et meie, armsad õed ja vennad, mina sealhulgas, võiksime saada hoopis palju paremateks vanemateks vendadeks, kui tänases loos kuuldu seda oli.

Aga vanem poeg, kes jäi koju, milline tema oli? Tallmeister kirjutab: „Isegi need, kes käivad pihil ja armulaual, (need, kes on jäänud koju), kas teevad nad seda selleks, et uut Vaimu ja väge otsida kristlikuks eluks, kas mitte enamjaolt nõnda, et see on nagu endarahustamine, mis vähemalt ebatedalikult ütleb: oma kristlase kohuse olen ma täitnud, nüüd võib kõik minna jälle tavalist rada edasi”.

Väliselt tegi vanem poeg kõike, mida tegema pidi, kuid oma sisimas kaugenes Isast, niimoodi arvatakse. Nii mõeldes teeme vanemale pojale võib olla ülekohut: oli lähedal ja muutus kaugeks. Võib olla polnud ta päris lähedale veel jõudnudki? Ka tema oli veel alles teel. Ta oli küll kuulekas ja kohusetundlik, kuid sisimas oli uhke, kandis vimma, oli ebasõbralik ja isekas. Noorem poeg patustas viisil, mida on lihtne märgata, vanem poeg oli väliselt aga veatu. Isa kutsus tedagi rõõmupeole. Me ei tea, kas ta läks või mitte, tõenäoliselt lõpuks siiski läks. Miks ma seda usun?, aga sellepärast, et tähendamissõna lõpp jääb lahtiseks. Jeesus ei ütle, et rõõmupeo uks sai suletud ja vanem poeg „ei saanud maitsta õhtusööki” (Lk 14:24), nagu oli kutsututega „tähendamissõnas kuninglikust pulmapeost” või et ta läks sinna kus on „tuleleek või ulgumine ja hammaste kiristamine” (Lk 13:28). Ei, Jeesus seda ei ütle, vaid Tema ootas ära ka vanema poja. Tema ütleb ka meile täna siin kõigile, kui kutsub oma lauale: „Tulge, sest kõik on juba valmis” (Lk 14:17).

Võõrsil allakäinud ja seakarjaseks alandatud kadunud pojast öeldakse tähendamissõnas:„Aga kui ta mõttesse jäi” (Lk 15:17a). 1938 aasta tõlkes: „Aga kui ta paremad mõtted oli saanud”, 1968. aasta tõlkes: „Kui ta keskenes endasse”, veel ühe tõlkes: „Kui ta mõistusele tuli”. Albert Soosaare, juba taevasele pidusöögile jõudnud õpetaja järgi on sõnasõnaline tõlge kreeka keelest „kui ta oli endasse läinud”. Noorem poeg tegi seda, mida ta polnud kunagi varem teinud: keskenes ja vaatas endasse, tuli mõistusele ja otsustas koju tagasi minna.

Kodus oli talle kord varem tundunud, et Isa piirab tema liikumisvabadust; et kristlus ei ole midagi muud kui käsud ja keelud; lähen sinna, kus keelud ega käsud mind ei kammitse, sinna kus võin elada mõtlemata homsele päevale, olla muretu kui linnuke oksal, sest Isa ju toidab tedagi. Isa toidab linnukest ja linnuke laulab Talle selle eest tänu, aga mis tänu see on, kui Isa toidab poega ja poeg ei pane tänupalveks käsigi kokku. Poeg otisis vabadust olla Isale mitte tänulik. Poeg otsis seesugust vabadust, kus võiks kihutada maanteel vastassuunavööndis 200 km tunnikiirusega.

Kuid siis tuli ta mõistusele, võtis kiirust maha ja vahetas sõidurada. Ta vaatas oma südamesse, kuhu ta enam ammu polnud vaadanud ja nägi, kui tühjaks see oli saanud. Kõik, mida ta kodust kaasa sai, oli kadunud ja ära raisatud. Ja mitte keegi ei tundnud enam Tema vastu huvi, ta oli oma rikka mehe positsiooni minetanud. Tema jaoks polnud enam kellelgi aega, sest sõprus temaga polnu enam kasulik, kõik vältisid teda öeldes: „Mul on kiire”. Süda oli küll armuvaradest tühi, aga Jumala Vaim, kes noorema pojaga kogu aeg kaasas oli käinud ja keda poeg polnud varem märganud, Jumala Vaimul oli aega ja kannatlikkust. Tema koputas kannatlikult sellele tühjaks jäänud südame uksele, kust enam ammu keegi polnud sisse astunud. „Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde ja söön õhtust temaga ja tema minuga”(Ilm 3:20), ütleb Kristus. Ühtäkki kuulis seda koputust ka noorem poeg ja avas ukse. Lasi Jumala Vaimu oma südamesse ja See näitas talle kätte kodutee. Mitte ainult ei näidanud vaid tuli ise kaasa, et noorem poeg võiks Temaga pidusöögiks lauda istuda. Jeesus ütleb meile: „Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud” (Jh 14: 26). Jumala Vaim tuletas nooremale pojale meelde tee tagasi koju. Meelde saab tuletada seda, mida kord on õpitud, meelde ei saa tuletada, mida õpitud ei ole. Seepärast ongi ülimalt tähtis kristlik kasvatus, leeriõpetus, vennalik armastus, sest siis on mida meelde tuletada.

Isa võttis kadunud poja rõõmuga vastu. Tänase loo ja kogu evangeeliumi läbiv sõnum, nagu juba alguses öeldud, pole mitte lugu heast ja halvast, võõrsile läinud või kodu jäänud pojast, vaid armastavast Isast.

Meie tõeline eesmärk, armsad õed ja vennad, saab olla vaid kasvada seesuguseks, nagu on täna kuuldud loos Isa. Evangelium kutsubki meid üles armastama üksteist Jumala kombel. See ei ole kerge, aga eksinu teekond tagasi polegi sirjooneline, vaid ikka sikk-sakke, komistamisi, kukkumisi ja jälle jalule tõusmist täis. Piibel tervikuna on jutustus noorema ja vanema poja tagasijõudmisest koju Isa juurde taevasele rõõmupeole, kus laud on meie jaoks juba kaetud ja Isa Poeg ise on meile juba poolele teele vastu tulnud, et meid emmata.

Aamen.

Toivo Treiblut, diakon

toivo_treiblut2

Peolaudadest ja Peolauast

Jumalariigi üheks ilusaimaks sümboliks on ühine rõõmus peolaud, mille Jumal on valmistanud oma lastele taevas. See peolaud saab olema sõnades väljendamatu kogemus lõppematust rõõmust, jäävast osadusest ja ülevoolavast kiitusest pühale ja armulisele Kolmainu Jumalale. Meie lootuseks on, et võime ükskord leida ennast ja oma häid teekaaslasi Kristuses selles lauas.

Omapärasel viisil näitavad meie maised peolauad ja rõõmsad koosolemised samuti taevalaua poole. Tõsi, nad on küll kui tuhm peegeldus ja vari sellest, mis meid ees on ootamas. Ja siiski võime nendeski kogeda rõõmu ja ühtsust ning olla otsekui taevaesikus. Vahel on tunne, et oleme võinud ka hetkeks sisse astuda.

Jumal on viimastel nädalatel kinkinud meile ja meie kirikule selliseid hetki. Nimetan esmalt EELK, meie vaimuliku ema teist suurt juubelit. Ütlen kõhklematult, me võisime kogeda midagi väga suurt ja meeldejäävat. Tänu Jumalale, tänu kõikidele kaasaaitajatele ja osavõtjatele.

Erilisemaiks kogemuseks oli mulle – ja küllap paljudele teistelegi – Tartu linnapea vastuvõtt Dorpati konverentsikeskuses. Tõeline pidulaud usuisa aegsete söökidega. Sama tõeline taevalaud Jumala lähedalolu ja õdede-vedade osadusega. Tõeline inspiratsioon ja vabadus, milleks meid peapiiskop üles kutsus.

Tunnistan, et pole tükil ajal tundnud sellist armastust ja osadust oma vaimulikest, muusikutest ja juhatuse esimeestest kolleegidega. Mitte, et meid oli lihtsalt palju koos ja hea oli olla, vaid me olime ja oleme üks. Üks usus, armastuses ja teenimises vaatamata sellele, et oleme vaid inimesed, kes mõistavad, väljendavad ennast ja teenivad pisut erinevalt. Vaimu ühtsust ei olegi vaja otsida välistes vormides, vaid sisus ning selles, mis meid tegelikult ühendab. See on Kristus ja Tema armastus.

Teine laud sai kaetud läinud pühapäeval Nõmme mändide alla, kui kogunesime Tallinna ja Lääne-Harju praostkondade esimesele ühisele laulupäevale. Taas on põhjust tänuks kõikidele korraldajatele, laulajatele, muusikutele ning nendele mitmele-mitmele sajale inimesele, kes olid tulnud sellest osa saama. Osa saama, aga oma tulemise, olemise ja kaasapalvetamisega oma osa sellele peolauale tooma.

Võtsime sellest peolauast kaasa Nelipüha kaunid laulud ja muusika. Ent taas võisime tunda seda sidet, mille kaudu Jumal meie rahvast Maarjamaal seob. Ja mitte ainult rahvast, vaid riiki. Eesti riigi ilmalikkus on pigem subjektiivne fiktsioon, kui meie elu reaalne tegelikkus. Kui aga see ongi ilmalikkus, et me peame vaimulikku laulupidu, pühitseme Jumala Sõna ja palvega rahvuslipu päeva, asetame homme nurgakivi Mustamäe kirikule, siis olen siiralt tänulik, et võin elada sellises ilmalikus riigis.

Veel üks peolaud saab kaetud 16. juunil, kui tuleme kokku Usuteaduse Instituudi 70. sünnipäeva aasta ja järjekordse akadeemilise õppeaasta lõpetamiseks. Peolaud saab rikkalikult kaetud – UI sümbolite – lipu ja rektori ametitunnuse pühitsemine, professorite inauguratsioon, töötegijate tunnustamine ja tänamine, UI ajalooraamatu presenteerimine ja rektorite maaligalerii avamine. Mul on rõõm kutsuda kõiki sellessegi peolauda kas oma tulemise või palvetega.

Head sõbrad. Soovin pea algavasse suvesse ja puhkuseaga selliste rõõmsate laudade rohkust. Jumalarahvana kokkutulemisi ja –saamisi ühiseks rõõmuks ja julgustuseks. Aga ka tunnistuseks ja kuulutuseks. Olgu nende rõõmsates hetkedes äratundmist – tõeline peolaud ja jääv rõõm on ees.

Õp. Ove Sander
Nõmme Rahu koguduse õpetaja

Sander_Ove

Jumala ühtsusand

Jeesus palub ülempreesterlikus palves, et Tema jüngrid võiksid olla üks. Üks nii lähedaselt kui Isa Pojas ja Poeg Isas. Seda kõike eesmärgil, et meil võiks olla usku Jeesusesse kui Isa läkitatusse. Et Tema on meie Issand ja Õnnistegija. Meie Tema lapsed ja rahvas.

Tundub, et Jeesuse palve – ning küllap Tema palvega liitetuna meiegi palved – on hakanud viimastel aastatel eriliselt täituma. Kasutades peapiiskop emeeritus Andres Põderi sõnu aasta lõpul Pirita kloostris – “oikumeenia on 2016-ndal aastal pikkade sammudega edasi astunud.”

Tõepoolest, mõeldagu Õigeusu Suurele ja Pühale kirikukogule Kreetal, mida oli ette valmistatud 55 aastat. Vaatamata sellele, et puudusid neil autokefaalset kirikut, ei saa suurimadki skeptikud toimunut alahinnata. Küllap tuleb ühel päeval kokku ka kogu Õigeusu Kirik, mis seob endasse 300 miljoni inimese elu ja südame.

Paavst Fransicus ja luterliku maailma juhid pidasid usupuhastuspühal ühispalvuse Lundis. Kaks kirikut ühisest hällist ja ühistest juurtest palusid, et “mitte mineviku vastandumised, vaid Jumala ühtsusand näidaku suunda meie koostöös ja süvendagu meie solidaarsust.” Taas, kes julgeks selle sammu pikkust lühikeseks mõõta, sest ta viis kindlasti selles suunas, kus varsti istumegi ühes lauas. Armastuse täiuslikkuse osaduse lauas oma Issanda ja üksteisega.

Selgelt ja tuntavalt on ühtsusand puudutanud ka meie maad. Võime tänus nimetada Eesti Kirikute Nõukogu aastatepikkust teenistust. Konfessioonide langevaid piirdeaedu ületavat kaplaniteenistusi ning kiriku ja tema liikmete igapäevast teenimist ühiskonna heaks. Arusaadavalt kuulub sellesse loetellu Usuteaduse Instituudi Õigeusu Õppetool, mille rajamise ja rakendamise ühemõtteliseks eelduseks on Jumalalt kingiks saadud vastastikkuse armastuse, asutuse ja osaduse and.

Tõsi, arvamuskujundajad ei soovi seda alati tähele panna, aga olematuks ei suuda nad seda rääkida ega kirjutada. On elu meedia silmade läbi ning ka too teine – palju tegelikum ja ühtsem elu. Just viimases kogeme Eestimaa kristlaste jõudsalt kasvavat ühist usku ja tunnistust.

Paari päeva eest lõppenud Eesti Evangeelse Alliansi palvenädal vaid kinnitas seda kogemust. Esmalt näitas ta Kristusele ning seejärel meile, kes me oleme ja mida suudavad armastuses kokku liidetud südamed.

Tänavu osales palvenädala ühistel jumalateenistustel üle 70-ne koguduse. Väikese Eesti kohta on see suur arv. Erilist rõõmu valmistas õigeusu õdede-vendade aastast-aastasse suurenev kaasatus. Oluliseks ongi saanud, mida metropoliit Stefanus nii sagedasti on rõhutanud – “meie tunnistus saab olla vaid ühine.

Tallinnas koguneti palvenädalat lõpetama meie koguduse keskele Nõmme Rahu kirikus. Pastor Ivo Unt Tallinna Nelipühi kogudusest jättis meiega kolm olulist sõna – lugu, julgus ja vastutus. Nendes sõnades oli midagi olulist igale kristlasele ja kogudusele. Samamoodi meie ühisele tunnistusele.

Lõpetuseks veel kord katoliiklaste ja luterlaste ühisavaldusest – kui me “läheneme üksteisele usus Kristusesse, palvetame üheskoos, kuulame üksteist, elame omavahelistes suhetes Kristuse armastust, siis avame endid Kolmainu Jumala väele.

Saagu alanud uus Issanda aasta meile tunnistuseks vastastikkusest armastusest, leppimisest, osadusest ja koostööst. Aidaku meid selleks Jumal oma armu ja ühtsusanniga.

Õp. Ove Sander
Nõmme Rahu koguduse õpetaja

Sander_Ove

Kui mõtlen õppimisele

Õnnistatud kooliaasta algust, kallid õpilased ja õpetajad, üliõpilased ja õppejõud, vanemad ja vanavanemad, ristivanemad, õed ja vennad.

Andku Jumal oma arm ja õnnistus, et kevadel võiksime vaadata tagasi käidud kooliteele 2016/17 ning tänada teda, et kõik on hästi korda läinud. Oleme saanud targemaks ja paremaks. Meie usk ja armastus on kasvanud. Taas oleme kogenud Jumala õnnistust ja saanud talle lähemale.

Kui mõtlen õppimisele, siis esmalt tõuseb südamesse tänu. Seda enam, et kooliaasta alguse nädal on kirikukalendris tänu ja tänulikkuse nädalal – «Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu!» (Ps 103:2). Kuigi väikeses katekismuses igapäevasest leivast kirjutades ei nimeta usuisa otseselt õppimist, usun siiski, et õppimisvõimalus on Jumala üks suurimaid armutegusid meile.

Ei maksa unustada, et haridus on ka tänapäeva maailmas suur privileeg. On maid, kus läbi mitme põlvkonna on õpetatud vaid püssi käes hoidma. Või jällegi riigid, kus ei ole juttugi ideoloogiavabast haridusest või kus naiste haridusvõimalused on äärmuseni piiratud. Eestis saab omandada üld-, kutse- ja kõrghariduse. Meie kirikul on pühapäevakoolid, kristlikud lastehoiud ja koolid. Meil on päris oma teoloogiline kõrgkool. Seda ei tohiks pidada iseendastmõistetavaks ning minna üheksa pidalitõbise teed, tänamata Jumalat.

Kui mõtlen õppimisele, siis meenub õppimise eesmärk. Kindlasti ei saa selleks olla lihtsalt lõpudiplom – võrulased ütlevad tabavalt, et haridus meest ei riku. Ka ei saa õppida ainult teadmiste pärast – loomulikult põhifaktide omandamine on möödapääsmatu –, sest üliküllast teavet saab igast nutitelefonist. Ilmselt on needki ajad pöördumatult seljataga, kus kirik täitis rahvavalgustuslikku ülesannet, sest valgust teadmiste mõttes on väljaspool kirikut küllaga.

Kuigi õppimise eesmärke on defineeritud kümnete kaupa, nimetan ainult mõningaid. Õppimine võiks panna meid paremini mõtlema ja seoseid looma; võiks kaasa aidata tervikpildi kujunemisele ümbritsevast; võiks kasvatada meie isiksust headuse ja armastuse suunas; õppimise tulemuseks peaks olema parem mõistmine ja suurem halastus; õppides võiksime saada moraalsemaks ja paremaks; õppimise kaudu õpime iseennast paremini tundma. Õppimine üldisemas mõttes peakski olema midagi praktilist, mis aitab meil elus toime tulla. Õppimisel, eriti usu õppimisel, ei tohiks puududa vaimne eesmärk ja tagajärg – meie elu ja tahe peaks kooskõlastuma Jumala tahtega, meie palgel võiks enam ilmneda Kristuse näojooni, nii et kogu meie olemasolu omandaks Jumala täiusliku teenimise kvaliteedi.

Kui mõtlen õppimisele, siis mõtlen sellelegi, kuidas õppida. Ilmselt on nõnda, et kuhu ilmub õppija, sinna tuleb ka guru. Õppida ei saa käsu peale, kuigi õppimine lahus enesedistsipliinist on võimatu. Õppimise emotsioon peaks olema positiivne, ideaalis peaks õppijat ümbritsema kenad inimesed, ülevad ideed, kaunis muusika ja meeldivad lõhnad. Õppida võib üksi, aga veelgi parem oleks üheskoos. Seda enam, et üksikute maailmal ei ole tulevikku, küll on aga kõigel ühiselt tehtul tulevik. Ka kirik on ühine ihu.

Õppimisest ei peaks kunagi küllastuma, õppida tuleks aina edasi – täiendavalt ja elukestavalt. Õppimise lõppemisega algab elu samm-sammuline taandumine meist. Vaadake ise, kui palju on inimesse jäänud elu, kui ta aasta jooksul ühtegi raamatut pole kätte võtnud. Seda enam, et õppimine vaimses mõttes on enese enam ja enam avamine Jumalale, et tema saaks meisse ja meie olemine oleks vaid temas. Õppimiseks peaks olema vabadust ja õhku. Mineraalvatil ja väetisetilkade all võib kasvatada eurovilju, kuid Jumala riigi lapsed on vaba looduse lapsed. Nad on Jumala enda Vaimu juhatada, õpetada, painutada ja küpsetada.

Õp. Ove Sander

Sander_Ove


Kuula jumalateenistuse salvestust

Parim on veel ees

Ho 6:1-3
Tulge, pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid! Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees. Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad. Aamen.

Kallid õed ja vennad Kristuses nii siin kirikus, kui televiisori ja raadio juures. Soovin teile kõigile südamest õnnistust, rõõmu ja lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse ülestõusmispühadel. Soovin ja palun, et Ülestõusnud Issanda arm ja halastus oleks saatmas meid igal päeval selle päevani, mis jääb püsima igaveseks.

Tuleme nüüd aga jutluseks kuuldud Jumala Sõna juurde prohvet Hoosea raamatust. Esmakuulmisel võib ilmselt nii mõnigi meist mõelda, et mil viisil seostub see tänase päeva sõnumiga Kristuse ülestõusmisest. Võibolla ainult siis viide „kahe päevaga elavaks tegemisele ja kolmandal päeval ülesse aitamisele,“ millele apostel Paulus arvatavasti tugines esimese korintosekirja viieteist-kümnendas peatükis. Kuid siingi on piibliseletajad viidanud, et ilmselt maksid need sõnad ainult Iisraeli rahva kohta.

Ent kas just meie pole täna Jumala uus Iisrael, kellele need tõotused anti? Ristilöödud, ülestõusnud ja taevasse ülendatud Jeesus Kristus on see, kelles Jumal kõik oma tõotused on täitnud. Hoosea sõnum ongi kui prohveti-sõnum Kristuse lunastusest, keda toona tuli veel kaheksa sajandit oodata. Tema on see „ilus koidupuna“ ja „kevadine vihm.“ Tema on see õnnistus, mille tulemine on nii kindel nagu päikesetõus hommikul. Tema õnnistus on nii eluandev, kui varajane vihm kevadel tärkavale taimele.

Prohvet alustab üleskutsega pöörduda Issanda poole. Vaatamata selle sõna arhailisusele ja võibolla ka liigsele religioossele koormatusele, on tal meie jaoks tänaselgi päeval väga konkreetne sisu. See on kutse suunata kogu oma elu selle täiuses ja sügavuses, kõikides hoiakutes ja väärtushinnangutes, suhtumistes ja igapäevategevustes Jumala poole. Viia need kooskõlla Jumala tahtega. Häälestuda Tema lainepikkusele.

Selline radikaalne muudatus puudutab arusaadavalt inimsuhteid. Need, kellega oleme seni pidanud võistlema oma koha pärast elus; need, kellega arvestamine ja kelle aitamine on olnud meile ebameeldivaks koormaks; need, kes pole kui meie või tunduvad lausa meie vaenlastena – nendest saavad ühtäkki meie õed ja vennad Kristuses, keda me armastame ja soovime aidata.

Loomulikult puudutab see muudatus ka sügavalt meid endid. Selle puudutuse sügavaim sisu on selles, mida Kristus nimetab „enda mina unustamiseks“ või koguni „salgamiseks.“ Endast lahtilaskmise tee on ainus tee, mis viib kaasinimeseni. Samuti on see ainus tee igavesse ellu. See on olnud Kristuse tee. See on ka meie tee.

Keerukaks küsimuseks jääb ikkagi, et kuidas võime leida selliselt mõistetud pöördumist Issanda poole. Kui Vanas Testamendis näeme ka inimese enda initsiatiivi ja aktiivust, siis Uus Testament on vägagi ühemõtteline – vaid Jumal üksi on see, kes meid kutsub pöördumisele, viimaks meid enese poole pöörab ja enese juures hoiab. Meie osaks on parimal juhul seda kutset kuulda ja sellele vastata. Kuid eks seegi ole Tema arm ja töö. Ja siiski on Jumal jätnud meile vabaduse. Tema ei sunni ega käsi. Ta kutsub ja ootab. Vaevukuuldava hääle ja kujuteldamatu kannatlikkusega. Ta teeb seda meie elu väga erinevatel aegadel ja erinevate olukordade kaudu. Andku Tema meile südamele tundlikust, mõistusele valgustust ja tahtele head järeletulemist.

Samuti kutsub meid prohvet Issanda tundmisele – „tundkem siis, püüdkem tunda Issandat,“ ütleb ta. Jumala tundmine, Tema tahte ja teede mõistmine on midagi sellist, mida tuleks püüelda iga päeva. Mõelgem vaid hetkeks, kui hea, ilus ja õnnistatud võiks olla meie elu, kui me tõeliselt tunneksime Jumalalt. Kui me tõeliselt tunneksime oma kaasinimest ja iseennast. Kõik need erinevad tundmised saavad muidugi aluse ja alguse Jumala tundmisest – vaid Temas jõuame armastuse ja austusega nii iseenda kui üksteise juurde.

Tundmaõppimiseks on aga vaja olla koos sellega, kellega soovitakse tuttavaks saada. Samuti on Kristusega. Me oleme alati Kristusega, kui palvetame Tema poole, kui loeme Tema Sõna, kui oleme Pühal Armulaual – nõnda nagu miljonid inimesed täna kirikutes, palvelates ja kodudes, aga ka haiglates, vanglates ja põgenikelaagrites on Kristuses ja kasvavad Tema tundmises.

Ent ärgem piirdugem selle rõõmu ja osadusega, milles me täna oleme, vaid jäägem igal pühapäeval, igal päeval, igal oma elu tunnil Kristuse osadusse. Tema on Ülestõusnuna meile tõotanud – „mina olen teie juures ajastu lõpuni.“ Et Tema on selle tõotuse täitnud, võime alati tulla Tema juurde kõigega, mis meil parajasti on – olgu see ülevoolav rõõm, sügav kurbus või päris argipäevane elu – ning kogeda Tema armu ja abi.

Prohvet ütleb, et Jumal on see, kes meid parandab ja meid seob. Jah, aegajalt oleme sõna otseses mõttes katki ja haavatud. Oleme seda kogenud väga sügavalt isiklikul pinnal. Samas on viimasel ajal on olnud palju arutlust, et kas me oleme katki ka ühiskonnana ja kui oleme, siis kui katki. Postimehe arvamusliidrite lõunal peetud kõnedest võis välja lugeda mõlemat – et asjad polegi väga pahad ja samas on asju, mis kahjuks on halvad. Soovitus tule põlemapanemiseks, hirmu külvamise lõpetamisest, isiklikust vastutusest ning sellestki, et võibolla peaksime eelistama sõbralikemaid koeratõuge, mõjusid kõik väga sümpaatselt.

Just siin on usul ja kristlastel suured võimalused. Me ei pea keskenema halvale, ega sellele, mis on valesti. Samuti pole põhjus arvata, et me ise suudame kedagi muuta või lausa tervendada kogu ühiskonda – sellest tuleb ainult viha ja kibedust. Kuid Jumala abiga saame ise muutuda ning siis algavad ka imed – muutuvad inimesed ja olukorrad meie ümber.

See on see Jumala poolne parandus ja sidumine, millest prohvet kuulutab ning mis on saanud võimalikuks Ülestõusnud Issanda lähedalolus ja väes. Tõsi, siia maa peale jääb paradiis tulemata, sellele vaatamata on ülestõusnud Issanda armastuse ja headuse riik tulnud meie keskele. Tulnud, et meid õnnistada. Tulnud aga sellekski, et olla kindlaks märgiks ja tunnistuseks, et parim on veel ees.

Aamen.

Õp. Ove Sander

Sander_Ove


Kuula jumalateenistuse salvestust

 

Andke teie neile süüa

Õpetaja Ove Sanderi jutlus Nõmme Rahu kirikus, 6. märtsil 2016.

Jumala armust oleme võinud ära käija poole paastuaja teekonnast. Läinud pühapäev oli „eriline peatuskoht ja rõõmuallikas paastuaja kõrberännakul“, kui kasutada meie jumalateenistuste käsiraamatu sõnu.

Seda pühapäeva on nimetatud ka Eluleiva pühapäevaks – Jeesus Kristus ise on selleks eluandvaks leivaks nii meie maisel rännakul kui taevateel.

„Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“ (Mt 4:4)

Meenub kunagine Võrumaa praost Armand Leimann, kes palus enne sööki pea alati samade sõnadega – „Issand õnnista meile igapäevast leiba, aga toida meid ka leivaga taevast.“

Kui mõelda möödunud pühapäeva evangeeliumile, milleks oli tänavu viietuhande mehe söötmise lugu Johannese järele, siis Johannes kasutab sama kreekakeelset väljendit, mida kasutavad kolm esimest evangeeliumit Püha Õhtusöömaaja juures. Tõepoolest, nood viistuhat, lisaks veel naised ja lapsed, ei söönud vaid mullast võrsunud leiba, taevaleiba, mis neid toitis igaveseks eluks.

Viietuhande söötmise lugu on kõnekas mitmes mõttes. Esmalt ta tuletab meile meelde, et leib – nii maine kui taevane – on kõik taevast päritolu ja tuleb Jumala käest. Kas oskame seda vastu võtta kui midagi, mida meile igal päeval armust kingitakse ja teha seda tänuliku ja rõõmsa meelega? Või peame seda pigem enda käte- või vaimutöö viljaks ning täname vaid ennast?

Nii nagu vajasid inimesed ihu ja vaimutoitu kaks aastatuhandet tagasi, vajame seda samuti meie. Vajame hoiakut, et on „üsna vähe, mille eest võime iseenesele tänulikud olla,“ kasutades peapiiskop Jaan Kiivit noorema väljendust. Tänulik tuleb olla Jumalale. Tänulik meel ja süda muudavad meid. Meist saavad uued inimesed.

Ja siiski vajas Jeesus abilisi, oma jüngreid, et leivaime viljast võisid osa saada tuhanded. Kindlasti suudaks Jeesuse ka meieta – mitte Tema ei vaja meid, vaid meie Teda. Ja ometi on Tema tahteks, et just meie oleme Tema silmad ja kõrvad nägema ja kuulma maailma viletustust. Et just meie oleksime Tema käed ja jalad viima leiba nõrkevatele ihudele ja väsinud hingedele. Et just meie annaksime maailmale süüa Eluleiba.

Anname edasi seda, mida oleme Jumala käest varem saanud – on ju iga andmine õigupoolest edasiandmine. Edasiandmine eeldab arusaadavalt edasiantava vastuvõtmist. Pole kahtlust, et tänagi on Jumala käed avatud rikkalikuks õnnistuseks ning kuhugi ega kunagi ei kao need, kes nälgivad igapäevase leiva ja vaimuliku õnnistuse järele.

Ülempreester Panagiotos Simigiatos kirjutab Suure Paastu Trioodis – „Vennalik armastus ei piirdu ainult materiaalsete annetustega. Et olla kuulekad evangeeliumile, peame olema tähelepanelikud teiste suhtes, neid ära kuulama, lastes endast läbi kiirata headusel, mida Jumal tunneb kõigi oma loodud olendite suhtes. Me peame andestama kõigile neile, kes on meid haavanud või solvanud; peame laskma oma armastusest osa saada ka neil, kes meile kirja teevad või meid vihkavad, paludes neile pöördumist ja andeksandi…Saanud osa Tema kannatustest, olles tulnud koos Temaga läbi meie vana inimese surmast, meie pattudest ja isekusest, astume koos Temaga ülestõusmispühade aulisse valgusse.“

Viietuhande söötmisloo üks olulisi sõnumeid on seegi, et väike võib olla suur. Õigemini, väike võib suureks saada. Ta saab seda alati, kus ta on asetatud Kristuse kätele ning Tema õnnistus teeb selle suureks ja üliküllaseks. Jüngritel olnuks anda vaid viis leiba või pisut enam, kui teenarid oleks appi võetud. Ent sellest ei oleks mingil juhul piisanud. Piisas ja piisab aga alati siis, kui Kristus annab oma õnnistuse kaasa.

Nõnda toome Kristusele oma anded ja aja. Oma väikse või pisut suurema elu. Kui oleme andnud Talle ka oma südame, siis seisame imede alguses. Me oleme saanud rikkaks igaks heaks teoks (2 Kr 9:8) – meil on, mida maailmale jagada ning me teeme seda rõõmuga. Meist on saanud Jeesuse ja Tema jüngrite töö jätkajad, kellele Ta on jätnud ülesande „Andke Teie neile süüa.“ (Mt 14:16)

Õp. Ove Sander

Sander_Ove

Uus jõud ootajale

Ove Sanderi jutlus Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus täna 25 aastat tagasi. Alljärgnevat jutlust on lühendatud, kuid säilitatud algne sõnastus.

„Kes Jehoovat ootavad, need saavad uut jõudu ja nende tiivasuled uuenevad nagu kotkail: nad jooksevad, ja ei tüdi ära, nad käivad, ja ei väsi ära.“ Js 40:31

Loetud kirjakoht on ka meie käesoleva aasta juhtlauseks, peamõtteks. Alles mõned nädalad on möödunud aastavahetusest. Taas kogesime, kuidas kõik siin elus on mööduv – ajalik; midagi pole jäädavat ega püsivat kui ainult Jumal, aja ja ajaloo Issand, Jeesuses Kristuses ilmsikssaanud armus. Oleme uut aastat alustanud kindla veendumuse ja usulootusega, et Issanda halastus pole veel lõppenud ning seda jagub meile rohkesti ka alanud aasta teedel.

Inimestena mõtleme sageli, et kui Jumal on meiega, see on, kui Issand õnnistab meid, siis läheb kõik kergesti ja hästi korda. Jah, viimsena on see muidugi õige – kõik juhindub Jumala tahtest ja liigub sellele vastavalt, ent unustame, et saavutused ja edasiminek võivad olla seotud ka raskustega, isegi hädade ning kannatustega. Kristus pole tulnud meilt võtma meie raskusi ja muresid, küll aga on tõotatud Tema alatine ligidalolu. Raskusteski võib peituda õnnistus. Ka Piiblis pole ju kusagil öeldud, et ristiinimese elu peaks kerge ja mugav olema; vastupidi, meist igaühel on oma rist, mida peame kandma ustavuses ning tõsises jumalakartuses – nii igaüks eraldi kui rahvas tervikuna. Kust aga võtame jõu, et suudaksime kanda oma risti nõrkemata – nõnda, et see oleks meelepärane Jumalale ja seeläbi ka õnnistusttoov ligimesele?

Vastus sellele küsimusele saab olla ainult üks: see jõud on peidul Jumalas, Jeesuse Kristuse nime sees. Meie Jumal on hea, Tema heldus kestab igavesti; niisamuti tahab Tema, et kõigest, mis Temal on, võiksime ka meie õnnistusrikkalt osa saada. Olgu nendeks anneteks siis arm või halastus, heldus või pikk meel ning neid kõiki kandev ja saatev Jumala Vägi – JÕUD, mis hoovab Pühast Vaimust ja Pühas Vaimus, mille läbi saab korda saadetud kõik hea. Sedasama jõudu ja selles olevat tahabki Jumal meile pakkuda.

Niisiis, Jumal annab kinkides, meie aga võtame vastu. Loetud kirjakoht käsitlebki teemat: kuidas peame seda armu vastu võtma ning kuidas end selle armu vastuvõtmiseks valmistama. Kirjakoht annab ühtlasi ka vastuse, milleks on OOTUS, nõnda nagu on kirjutatud: «Kes ootavad Jehoovat».

Oodata Jehoovat – see tähendab oodata Jumala armulise tahte teostumist meie elus. Jumala tahe saab sündida meie elus ainult siis, kui anname ennast üks-üheselt Tema juhtimise alla, allutades end Tema heale ja armulisele tahtele. Oodata Jehoovat – tähendab kindlat veendumust Jumala taastulemises siia maailma Jeesuses Kristuses, veel enam aga valmisolekut selleks. Me teame, et Kristus tuleb kohut mõistma kõigile tema tegu mööda. Meie kindel lootus on – see saab sündima armus, et Jumal ei läheks meiega kohtusse meie patu pärast. Niisiis väljendab valmisolek Kristuse taastulemiseks meie vahekorra võimalikku korrasolekut Jumalaga. Siin põimuvad ootus ja lootus vägagi tihedalt teineteisega; muidugi on iseküsimus, kas ja kuivõrd on need üldse eraldatavad.

Kui me midagi või kedagi ootame, siis see tähendab, et see midagi või kedagi pole meil veel käes. See tõsiasi seletab meile Jumala toimimise, mis meile võib tunduda viivitusena. Sagedased on meie mõttekäigud: Kus on Jumal, miks Teda veel pole, miks Ta ei astu vahele, miks Ta viibib, jne. Jah, Jumal on tõesti pika meelega, võibolla on see aeg antud meeleparanduseks…Meie ootus peab olema saadetud ka tegudest – Jumalale meelepärastest tegudest. Mis kasu olekski sellistest olemistest, kus ei püüta teha ainsatki sammu selle ootuse-lootuse lähenemisel ja avalikuks saamisel…

Peamine aga, mis iseloomustab ootust, selle nähtavale tulekut ja realiseerumist, on kõigest sellest saadav jõud – «Kes ootavad Jehoovat, need saavad uut jõudu.“ Heebrea keelest võiks ka veel tõlkida sama koha nõnda: «jõudu tagasi saama», mis väljendab ehk selgemini tõsiasja, et Jumala armust on meil kõigil võimalik sellest uuest loovast väest osa saada, veel enam, meil on selleks ka potentsiaal – me saame jõu tagasi. Järelikult on see jõud meile ette nähtud, võimalik, et see on meis kunagi olnud, ning alles seda väge ja sellest tulenevat omades, saame rääkida tõelistest ristiinimestest – Jumala lastest…

Siis me jookseme ega tüdi; siis me käime, ka raskustega teel võideldes, ega väsi. Just nende raskuste läbi saab ootus kinnitatud ja üliväga õnnistusrikkaks nüüd ning igavesti. Nagu laulusalmgi ütleb: „Sa meie jõud ja jäädav ramm, kui lõpeb lootus eluteel. Sa juhid meie õiget sammu ka suures surmaorus veel. Kui vaevamas meid viletsus, Su arm siis igal päeval uus.“ Aamen

Õp. Ove Sander

Sander_Ove-eestikirk-vaike

1 2