Kategooria postitused

Pääsemine käib kiriku kaudu

September on paljude jaoks uute alguste kuu. Osad algused on päris uued, teised pigem taasalustamised ja jätkamised. September toob enesega kaasa muudatusi kodudesse, koolidesse ja kogudustesse. Kus aga on muudatused, seal vajame eriliselt Jumala juhtimist ja õnnistust. Samuti eestpalveid ja häid soove. Mida soovin meie koguduste liikmetele?

Esmalt sooviksin ja paluksin, et te kallid õed ja vennad senisest ikka enam kirikutee jalge alla võtaksite. Seda ei palu ma ainult põhjusel, et meil vaimulikena on kurb ja raske ilme teieta, vaid kirikus käimine on vajalik meie kõikide päästeks ja hingeõnnistuseks. On vana tõde, et inimene ei pääse üksi, ta pääseb ainult armastuse-, usu- ja palveosaduses, milleks on püha kirik. Mäletan seinini kõige olulisemat õpetust, mille ma noore mehena leeriõnnistamisel kaasa sain Tartu praostilt Harald Tammurilt – püüa ikka kirikusse tulla. Täna, olles juba päris pikalt kirikuteenistuses olnud, võin vaid kinnitada selle lihtsa nõuande olulisust. Kui inimene käib jumalateenistustel, siis tema elu on õnnistatud. Mitte, et probleemid ja eluraskused ära kaoksid, küll aga annab meile jumalarahva kokku tulemine Sõna ja Sakramendi osaduses jõu ja rõõmu ning hoiab meid kindlalt igavese elu kitsal rajal.

Edasi soovin ja palun, et meie koguduse liikmete aktiivsus ja kaasateenimine võiks suureneda. Olen nõus, et kristlus on eelkõige olemise, mitte tegemise vorm. Ja siiski kasvab olemisest – Kristusega koosolemisest ja Kristuse olemisest meis – välja tegu, mis on õnnistuseks inimesele ja auks Jumalale. Usk saab armastuses tegevaks. Meie poolt vaadatuna on see tänu- ja armastustegu Issandale. Jumala poolt nähtuna aga, Tema tegu ja Püha Vaimu vili meis. Eestlasele omaselt oleme tagasihoidlikud ega ole alati veendunud, et Jumal meile on midagi andnud või kui on, siis kas selle vähesega üldse on mõtet toimetada. Kuid Jumala riigi saladuseks ongi väikese suurus, vaevumärgatavate alguste õnnistus ning viie leiva ja kahe kalaga viietuhande söötmine.

Tegude osas tahaks veel paluda, et meist kõigist saaksid tõelised vendade-õdede hoidjad. Vastupidiselt Kainile, kes ei tahtnud midagi kuulda oma venna hoidmisest ja armastamisest. Ei ole mõtet ainult rääkida armastusest ja märkamisest – kuigi nende vooruste meelde tuletamine kuulub kirikutöö juurde – , aeg on küps, et head ja armastusest täidetud mõtted ja sõnad võiksid järjest enam võtta tegude kuju. Olen viimastel kuudel kutsunud Nõmme Rahu koguduse liikmed märkama inimesi, kes võibolla aastaid on pühapäeviti istunud nende ees või lausa kõrval. Kas nad olid ka täna kirikus? Kui ei olnud, siis uurida järele, kas nende inimestega on kõik korras. Otsida ülesse, minna vaatama, mis loob omakorda kindluse, et kui meie ükskord kõrvale jääme, et siis meidki ei unustata. See on vaid üks näide paljudest, kuidas anda oma osa Issanda töös.

Viimaks tahan soovida midagi esmapilgul väga kummalist, et meil kõigil, head õed ja vennad, oleks üks kogudus. Just nimelt üks kogudus – Jumala perekond, kuhu oma rõõmude ja muredega tulla ning anda oma osa tema ülesehitamiseks. Loomulikult on kirik suurem kogudusest ja konfessioonist ning pole midagi katki, kui aegajalt käime külas teistes kogudustes. Ja siiski on oluline, et toome oma armastuse, vaimujõu ja annid ühe konkreetse koguduse altari ette. Ei ole hea, kui ühel pühapäeval oleme siin, teisel seal, kolmandal võibolla piirdume jumalateenistusega arvutiekraanil ja neljandal võibolla jääme hoopis koju. Nagu kärgpere pole ideaalmudel, nii pole kärgkiriklikkus kirikliku kuuluvuse ja teenimise ideaalmudel.

Soovin ja palun, et senisest enam võiksid meie ristitud ja leeritatud liikmed osa saada armust, mida Jumal vahendab meile oma kiriku, tema armuvahendite ja vaimulikkonna kaudu. Samuti panen südamele suuremat kaasateenimist ja Issandalt saadud talentidega kauplemist. Eelkõige aga Jumala õnnistust ja tänulikku meelt.

Ove Sander

Koguduse õpetaja

Viljakas elu Kristuse vabaduses

Jumala abiga tahaksin jagada mõned mõtted Galaatia kirja viienda peatüki lõpuosale, mida kuulsime ühena tänastest Pühakirja lugemistest.

Hakkaksin peale tagantpoolt. Apostel kirjutab: “Ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad!” (5:26) Täiesti arusaadav üleskutse – loobuda tühja au taga ajamisest, üksteisele ärritamisest, pahanduseks ja komistuseks olemisest ning elust, mis on täidetud kiivusest ja kadedusest. Üleskutsest arusaamisest on aga märksa raskem tema järele käija. Ma tahan loota, et me kõik oleme aegajalt püüdnud võidelda meist pead tõstva edevuse, kurjuse ja kiivuse vastu, kuid see võitlus pole kaugeltki andud alati loodetavaid tulemusi. Millest siis oleks abi? Mis aitaks meid oma lihaliku loomusega toimetulemiseks siin lihalikus ja patuses maailmas?

Apostel kirjutab, et “Jeesuse Kristuse omad on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega.” (5:24) Mida tähendab siin väljend “lihalikku loomust risti lööma”? Vastus sellele küsimusele võiks anda meile suuna ja jõudu võitluses oma patu ja lihaga. Mõte suundub Martin Lutheri Väikese Katekismuse Ristimise Sakramendi seletusele. Ta kirjutab, et “vana Aadam meie sees peab igapäevase patukahetsemise ja meeleparandamise läbi uputatama ja surema koos kõikide pattude ja kurjade himudega, ja iga päev peab jälle väljuma uus inimene kes elaks õiguses ja pühaduses Jumala ees igavesti.” Usuisa viitab siin mitmele olulisele momendile võitluse kurjuse ja himudega. Esmalt on selle võitluse olulisteks komponentideks patukahetus, so. kurvastus, isegi enese hukkamõist oma kurjuse pärast ühes kindla sooviga oma elu parandada, õieti muuta. Et kõik saab alguse meie mõtlemisest, siis peabki esmalt muutuma ja uuekssaama meie meel ja mõtlemine, kõik muud tuleb järgi. Luther ütleb veel midagi väga olulist, nimelt et selline patukahetsus ja meeleuuendamine peab kestma kogu meie elu. Jah, ühel hetkel me teeme Jumala abiga algust, kuid see kestab seni, kuni Issanda meid siit maisest elust enese juurde kutsub.

Hoopis teiselaadilise ja palju positiivsema juhatuse oma pattude ja kirgedega toimetulemiseks annab piiskop Kallistos Ware oma raamatus “Õigeusu tee”, mida me luterlastena võime hea südametunnistusega järgida. Ta kirjutab, et “mõned (kirikuisad) on seisukohal, et himud on dünaamilised impulsid, mis Jumal on inimese sisse pannud ja nõnda olemuselt hea, ehki praegu patu tõttu moonutatud. Selle … arusaama järgi ei ole meie eesmärk himude hävitamine, vaid nende jõu suunamine mujale. Kontrollimatu viha tuleb muuta õiglaseks meelepahaks kurja vastu, kiuslik kadedus innukuseks tõe eest seista, suguiha puhta leegiga põlevaks eroseks. Himusid ei pea tapma, vaid puhastama; arendama, mitte välja juurima; positiivselt, mitte negatiivselt kasutama. Me peame ütlema endale ja teistele mitte: “Suru maha!”, vaid “Muuda kauniks!”

Piiskop Kallistos annab meile selleks ka praktilist nõu – “Himusid tuleb puhastada nii ihu kui hinge tasandil. Hinge tasandil puhastatakse neid palve, regulaarse pihil ja Armulaual käimise, igapäevase Pühakirja lugemise, heade mõtete ja teiste teenimise läbi armastuses. Ihu tasandil puhastatakse neid eelkõige paastumise, kasinuse ning sagedaste kummarduste läbi palvetamise ajal.” Arusaadavalt lähtuvad tema soovitused õigeusu traditsioonist, kuid on suures osas rakendatavad ka meie juures. Kui ka vahendid on erinevad, siis eesmärk on sama, mida IV sajandi Egiputse munk Evagrius nimetab apathei’aks ja mida piiskop Kallistos tõlgib “südamepuhtuseks”. Ta lisab, et “Evagriuse jaoks on himutus ja armastus olemuslikult seotud nagu mündi kaks külge. Kes on himu haardes, ei suuda armastada. Himutus tähendab, et meie isekad ja kontrollimatud ihad ei valitse enam meie üle ja nii olme me võimelised armastama.”

Eneselgi märkamatult oleme jõudnud armastuse ja Jumala Püha Vaimu heade andide juurde, mille omamist ja praktiseerimist paneb apostel meile eriliselt südamele. Ta kirjutab: “Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.” ( 5:23) Kes ei tahaks, et inimesed, kes meiega suhtlevad ja on ühel või teisel viisil ühendatud, oleksid täidetud armastusest, et nende meel oleks rõõmus ja südames rahu. Lisaks veel kõik need teised anded, mida apostel loetles. Olen veendunud, et me ka ise tahaksime olla just sellised inimesed, kelle elu oleks täidetud armastusest, rahust ja rõõmust ning kõikidest Issanda armuandidest, mis teevad elu elamisväärseks ning annavad sellele mõtte ja tähenduse. Ja siingi, nagu elu negatiivsemate nähetega toimetulemisel, jääb küsimus, et kuidas need Püha Vaimu annid võiksid meie omadeks saada ja alati jääda.

Osaliselt sai sellele vastatud juba eelnevas – kõik toimub Issanda abiga igapäevase patukahetuse ja meeleuuenduse kaudu, kus kõik halb ja tarbetu meis saab asendatud hea ja positiivsega. Ent midagi on veel, mis meid meeleuuendamise ja Jumala heade andide omandamise teel, õieti teel, kus Püha Vai materjaliseerub meie elus ja annab meile Kristuse kuju, kindlasti kaasa aitab. Selleks on meie armastus Issanda vastu, mille kohta on Pühakirjas mitmeid olulisi tõotusi. Üks kaunimatest on Johannese evangeeliumis – Jeesus ütleb: “Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.” (Jh 15:23) Siin on omamoodi paradoks – Jumala armastamine ja Tema Sõna pidamine toob meie ellu Püha Vaimu ja Tema annid, ning samas teeb vaid Püha Vaimu võimalikuks selle, et me armastame Jumalat ja peame Tema Sõna. Meie armastus avab südame ukse Jumala armastusele ja Jumala armastus on see, mis teeb meiepoolse vastuarmastuse võimalikuks. Kogedes Jumala armastust, avardume ise armastuseks ning armastus loob meis vaimuliku elu – “elu ja käimise Pühas Vaimus,” nagu apostel seda nimetab.

Elu Pühas Vaimu on elu vabaduses. Apostel Paulus kirjutab Galaatia kirja viienda peatüki alguses – “seal kus on Jumala Vaim seal on vabadus.” (5:1) Kristlikult mõistetud vabadust ei tähenda elu, kus me võime teha mida me iganes tahame. See ei ole kõikelubatavus ega piiride puudumine. Toomas Pauli sõnutsi realiseerub kristlase vabadus just nimelt ainult piirides – vaid oma piire, so. Jumala tahet tunnetades ja seda järgides, oleme tõeliselt vabad. Vabadus on vabaolemine kõigest kurjast ja selle tegemisest, samaaegse vabaduse ja võimekusega teha head ja järgida Kristust. Pauluse jaoks on see vabastus lihalikust loomusest ja lihategudest ning elu Pühas Vaimus ja Tema viljades. See maksab ka meile. Selline vabadus on aga mõeldav ainult siis, kui Kristus on meid lunastanud. Vaid see on tõeliselt vaba, keda Poeg on vabaks teinud. Aamen.

Ove Sander

Koguduse õpetaja

Elu halastuses

Tänase evangeeliumi juures hakkab koheselt kõrva sõna “kuulma”.  Jeesus ütleb: “Kuid ma ütlen teile, kes kuulete …” Kuulmisest on juttu ka tänastes teistes kirjakohtades – Joosua paneb kivi tunnistama Jumala ja tema rahva vahelist lepingut ja ütleb, et “see kivi on kuulnud kõiki Issanda sõnu, mis Ta meile on öelnud …” Samuti manitseb Heebreakiri meid – “vaadake, et teie ei tõrgu Kõnelejat kuulamast!”

Tõepoolest, rääkimisel on alles siis mõte, kui on kuulaja või kuulajad. Just seepärast Jeesus rõhutabki kuulamise ja kuulmise tähtust. Jumal räägib meiega kogu aeg  – ja tänu Temale selle eest  – , aga kas me Teda ka kuuleme? Kas meie, kes me oleme täna siin kirikus või raadiote juures, kuuleme Teda? Kas see sõna, mida täna kuulutatakse, jõuab meie kõrvust ka meie mõistuse ja mõtlemise juurde? Kas ta leiab edasi tee meie südamesse? Kas see sõna puudutab meie südant sel määralt, et me hakkamegi Jumala Sõna järele elama? Mitte ainult mõne Jumala Sõnas oleva leebe soovituse järele, vaid ka selle kange kõne järele, mida oleme täna kuulnud – armastage oma vaenlasi ja vihamehi.

Tuletame veel korra meelde, mida Jeesus meile täna südamele asetab. Ta ütleb: “Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad! Kes lööb sind parema põse pihta, selle paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki! Anna igaühele, kes sinult palub, ja sellele, kes võtab sinu oma, ära küsi tagasi! Ja nii nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!”

Selle Jeesuse Sõna võiks  kolmeks jaotada – esimesse rühma kuuluks  see, mis näib oleme realistlik ja täidetav, vähemalt esmapilgul; teises rühmas on see, mille järgimine tekitab ilmselgeid raskusi ja probleeme, ning kolmas rühm kätkeks eneses lausa ilmvõimatud soovitusi ja nõudeid, millele täitmine meile on igal juhul väga-väga raske. Ma ei pea siin silmas inimesi, kellele on kõik kerge ja probleemitu, kas siis nad ei suuda tegelikult taibata, millest Jeesus räägib või lihtsalt ei panegi oma kätt külge, ja arvavad siiski, et nad on juba kõik teinud.

Muidugi on võimalusi veel teisigi, näiteks öelda, et see mida siin Jeesus ütleb, ei olegi mõelnud kõigile täitmiseks, vaid üksikutele väga kõrgekvaliteedilistele usklikele. Kuid ma kardan, et see pole nõnda. Jeesuse sõna on mõeldud täimiseks ja juhtnööriks meile kõigile. Või jällegi tuleb mõni teine, ja ma tsiteerin, kes ütlebki, et eks seegi ole armastus, et “ma teda raiska maha ei löö.” Sellinegi armastuse degradeerimine ja minimeerimine ei ole see, millest Jeesus räägib, sest Ta andis enda inimeste kätte tappa ja ristilüüa – Johannese evangeeliumi 14. peatükk ei jäta meile siin mingisugust kompromissi – Jeesus ütleb, et “ma annan teile uue käsu: armasaga üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist.” Meid kutsutakse armastame just sellesama armastuse täiuse, halastuse, eneseandmise ja lõpuniminemisega, nagu Jeesus seda meile on teinud. Just samal viisil, nagu Ta meile on eeskuju jätkud.

Keskseks küsimus on, kuidas me seda suudame.  Oleme täna kuulanud Jeesuse sõna ning usun ka, et lasknud selle oma südamesse. Me oleme Jeesust kuulnud. Me armastame Teda ja meis on tahet käia Tema armastuse jalajälgedes. Aga kuidas? Kust me leiaksime selleks jõu? Jõu ka siis, kui me ikka ja jälle peame enesele tunnistama, et kui viletsad ja algajad me oleme oma Õnnistegija järgimisel armastuse teel.

Lugesin just läbi juba tüki aja eest ilmunud intervjuu paavst Franciscusega Tema raamatust “Jumala nimi on halastus.” See on hämmastav raamat, mida soovitan kõigil lugeda, seda enam, et Jumala armust külastab meid paavst juba septembrikuus. Raamat, milles väga kogenud vaimulik, kelle juhtida oma kogu roomakatoliiklik kristlaskond, kõneleb Jumala armastusest ja halastusest, kui ainsast võimalusest tänasele maailmale. Tänasele kirikule, igale tema liikmele ja tegelikult igale inimesele. Ja see, kuidas meist saavad Jumala halastuse tööriistad, algab paavsti sõnul just sealt, kus me ise tunneme vajadust halastuse järele. Vajadus halastuse järele algab aga omakorda sealt, kus me mõistame oma patu ja rikutust. Just see on alguspunkt. Just siin asub paranemise algus. Just siin on halastuse kuivamatu läte. Paavsti sõnutsi piisab juba väikesest sammust, või isegi mõttest, soovist seda sammu astuda halastuse järele. Kui me seda teeme ja teeme seda jätkuvalt, siis me muutume. Muutuvad meie suhtumise ja suhted. Ühtäkki avastame, et see, millele Jeesus meid täna kutsus, ei olegi võimatus, ega utoopia, vaid täielikult realistlik võimalus ja väljavaade. Ongi võimalik armastada, õnnistada, palvetada, ennast anda, ja mitte ainult neile, kes meid armastavad, vaid isegi oma vaenlastele. Loomulikult on armastuse õppimise tee pikk, aga me õpime ja käime seda teed nii kaua, kui me saame aru, et me ise vajame igal päeval Jumala halastust ja armu. Ja see on saadaval, sest nagu kirjutab paavst – Jumala nimi on halastus.

Soovin endale ja Sulle kallis sõber, et meil oleks eelkõige aega, julgust ja ausust vaadata endasse. Kui me seda suudame, siis avame ennast Jumala halastusele ja  armastusele. Tunneme, kuidas, võibolla küll tasahilju, lahkuvad meist viha, kadedus, kohtumõistmine ja kibedus. Samas kogeme, kuidas meie hing ei jää tühjaks –meid elavnevad kannatlikkus, heatahtlikkus, püüd oma ligimest mõista ja armastada, tema eest palvetada. Enamgi veel, me tunneme, et armastusekäsk, ei olegi meile enam käsuks, vaid sellest on saanud loomulik osa meie elust.  Sellest on saanud meie elu. Elu halastuses. Jumal kelle nimi on halastus, on meilegi kinkinud sama nime.

Aamen

Ove Sander
Koguduse õpetaja

Sander_Ove

Õnnistuse teel palve ja usuga

Jumala armust oleme jõudnud paastuaja teise pühapäeva, mille teemaks on palve ja usk. Need mõlemad teemad on ju meile kristlastena väga tuttavad ja omased. Nad on üheaegselt väga lihtsad ja kergesti mõistetavad, samas aga ka väga keerukad ja peaaegu et hoomamatud. Tahaksin õige põgusalt puudutada vaid esimest teemat – usku ning vaadata, mida tänane Psalm ja Pühakirja lugemised ütlevad selle ristiinimese kallima vara –  usu –   kohta.

Tänase päeva Psalmis, 25. Psalmis ei ole otseselt usku nimetatud, kuigi temas on rida väga huvitavaid sünonüüme, mis aiatavad meil avada usu mõistet. Psalmist kõneleb esmalt “oma hinge tõstmisest Issanda poole.” Sellega ta tahaks meile otsekui öelda, et usk tõstab meie elu maa pealt kõrgemale. Usk annab õige suuna, taeva suuna. Kristlaste kohta on öeldud, et nad käivad maa peal, aga elavad taevas. Selline “hinge ülendamine” teebki meile võimalikuks “taevase elu” maa peal.

Edasi kasutab psalmist usu kohta sõna “lootus” – “Mu Jumal, Sinu peale ma loodan.” Lootus on üks usu kolmikvendadest armastuse kõrval. On täiesti õieti öeldud, et nii kaua kui inimesel on lootust, on tal jõudu elamiseks. Mulle on sellest rääkinud paljud traagilistel aastatel Siberisse küüditatud eestlased ja karjala soomlased, et tagasi tulid vaid need, kes ei kaotanud lootust. Kui oleme Jeesusega usus ühendatud, siis ei hävi meie lootus mitte kunagi vaid saab meile jõu allikaks meie kõrbe teel.

Psalmist laulab veel  Issanda “ootamisest” –  “ei jää häbisse ükski neist, kes Sind ootavad. ”Kuigi tänapäevane kultuur, paljuski ka kristlik kultuur tahab kõik koheselt kätte saada, kuulub usu juurde  ootamine. Ootamine teeb Oodatava ja ootuse täitumise kalliks.

Viimaks on selles Psalmis juttu usust kui soovist ja võimest õppida. Selline usu ja tarkuse seostamine ei ole Piibli harv, kuid me sellest väga tihti ei räägi. Psalmist palub – “Issand anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu.” See palve on väga lähedalt seotud püha Jaakobuse kirjaga, mida täna kuulsime – “Kui kellegi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalat, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid.” Siin pole kõne tarkusest kui mingisugusest teooriast, vaid usulisest tarkusest, mis juhib meie teenimist ja teed Jeesuse jalajälgedes.

Usu mõiste saab meile järjest avaramaks. Siiani oleme rääkinud usust kui hinge ülendamisest, lootusest, ootusest ning taevalisest tarkusest. Tulles nüüd Vana Testamendi juurde, avatakse siin meile usu uued tahud. Jaakobi ja Jumala võitlus on meile väga tuntud piiblikoht, samas on seda võitlust päris raske ette kujutada. Veelgi enam aga seda, et keegi võtab nõuks Jumala endaga võidelda ning tundub nagu ta oleks Jumala ära võitnud. Kuigi see koht jääb meile müsteeriumiks, võime temast taas õppida midagi väga olulist usu kohta

Võime õppida siit kahte asja. Esmalt seda, et usk on aktiivne hoiak, tegevus ja toimimine. See võib olla vahel nii aktiivne ja intensiivne nagu Jaakobi võitlus Jumalaga. Luterluse juurde kuulub paraku oht jääda passiivseks nii kirikus, kui ühiskonnas, sest kui kõik on armust, siis ei saa, ega tohigi meie sellele armule midagi juurde lisada. Siiski pole see arm passiivne, vaid ta on aktiivne arm. Ta on aktiivne meie enda suhtes, suunates meid meeleparandusele, ning ta on aktiivne ka maailma suhtes, aidates seda maailma muuta paremaks ja jumalikumaks paigaks.

Huvitav on hetkes mõelda, et miks Jaakob võitles Jumalaga. Kas ainult võitluse enda pärast? Kas oleme kiriklikult aktiivsed ainult selle aktiivsuse enda pärast?  Nii Jaakobi kui meie aktiivse ja toimeka usu eesmärgiks on Jumala õnnistus. “Ei ma lase Sind mitte, kui Sa mind ei õnnista.” See oli Jaakobi palve ja tema võitluse eesmärk. See on ka meie palve ja meie teenimise eesmärk, et Jumal meid õnnistaks. Jumala õnnistusel on loomulikult tähendust meie igapäevasele elule, meie maisele elule, kui õnnistuse viimane eesmärk on taevas. Õnnistuse eesmärk ja täitumine on igavene õndsus. Jaakobi palve õnnistuse pärast seisab vägagi lähedale juba kuulutud Psalmisti mõttekäigule, et usu üks olulisi sisusid on “hinge ülendamine Issanda poole.” Võtame siis siit kaasa arusaama, et usk, millest meile Piibel kõneleb on aktiivne hoiak, vahel isegi võitlemine, selleks et saada õnnistatud, veelgi enam aga selleks, et pääseda taevasse.

Ent tuleme nüüd Püha Jaakobuse kirjutise juurde. Püha apostel avardab meie usukäitlust taas paari olulise vaatenurga kaudu. Ta toob usu mõiste juurde katusumuse või läbikatsumise. Arusaadavalt me seda ei taha, kuid näib, et kõik suured usuinimesed läbi ajaloo on pidanud kogema usku läbikatsuvaid kannatusi. Samuti oli see meie Issanda Jeesuse Kristusega, kui Teda katsuti läbi kõrbekiusatustes, millest me kuulsime eelmisel pühapäeval. Katusumuse kohta õpetab kirik, et see tuleb Jumalast ning selle eesmärgiks on usu tugevdamine ning meie juhtimine Jumalaga lähedasemasse osadusse. Tõsi, me võime ka katsumuses murduda, kibestuda, kuid kui teeme selle proovi Jumala abil läbi, siis oleme kasvanud nii kannatlikkuses, kui ka usus pika sammu edasi astunud. Püha Jaakobus näeb isegi võimalust, et kui meie usku raskuste ja kannatustega läbi katsutakse, siis teeb see meid täiuslikeks. Tõepoolest, kui näeme inimesi, kes on läbinisti head ja armastavad, siis võime üsna kindlalt teada, et nende inimeste usk ja elu on puhastatud kannatuste tules.

Jaakobus paneb ka usu ja palve omavahelisse seossesse. Ta kirjutab, et kui me palvetame, siis peaksime “palvetama usus”, vastasel korral  oleme vaid “kahtlejad, sinna-tänna paisatud merelained.” Usk ja palve on omavahel lahutamatult seotud. Kui me palume, siis saame seda teha ainult usus, et meid kuuldakse ning Issand oma armust täidab ka meie palveid oma tahet mööda. Ja kui me oleme usklikud inimesed, kui me usume, siis kindlasti on see usk Püha Vaimu vili, mida Jumal on palve peale meile saatnud.

Tuleme nüüd lõpuks evangeeliumi juurde. See on Piibli üks kaunimaid kohti patukahetsusest, armastusest, andestusest ja tervenemisest. Samas kõneleb see koht kindlasti ka usust, sest Jeesus ütleb andekssaanud naisele – “Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga.” Kindlasti pidi sel naisel ka endal mingil määral olema usku ja usaldust Jeesuse vastu, et ta Tema juurde üldse söandas minna. Saame aru ka sellest, et usu ja armastuse eristamine on peamiselt teoloogide mängumaa, tegelikus elu käivad nad käsikäes ning iseloomustavad seda imet mis Jumala ja inimese vahel sünnib.

See imeline lugu ühe kauge aja inimese tervenemist, tahab saada ka minu ja sinu looks, kogu kiriku looks. See on lugu, kus usk ja usaldus Jeesuse vastu on saadetud jäägitust armastusest ja täielikust andumusest Issandale. Edasi sünnitab armastus patukahetsuse – ja pangem tähele, et siin ei too inimest Jumala juurde käsk, vaid evangeelium, Jumala ja inimese vaheline armastussuhe – , mis on valmis ka kõige kallihinnalisemast ohvriks oma Issandale. Ja viimaks võtab inimene vastu andestuse kuulutuse, mis ei kata kinni ainult mineviku, vaid täidab rahu ja küllap ka uue ja püha jõuga eelseisvaks teeks.

Head sõbrad. Mida võiksime tänasest jutlusest kaasa võtta. Kindlasti selle teadmise, et sõnal “usk” on väga avar ja sügav tähendusväli. Mis on aga selle usu juures meile kõige tähtsam, seda on raske, ilmselt isegi võimatu öelda. Ühe inimese usk võib olla lootusrikas, aga võib-olla napib tal usulist aktiivsust. Teise inimese usku proovitakse võib-olla läbi kannatusetules ning tema vajab lootust ja uut jõudu oma ellu. Kolmas jällegi rõõmustab  andestuse ja rahu üle, kuid võib-olla napib tarkust oma sammude seadmisel uuel viisil. Küll aga võime paluda, et Jumal kinnitaks meid kõiki usus ning teeks meid täiuslikuks meie usalduses ja armastuses Issanda Jeesuse Kristuse vastu. Tänu Jumalale, et Ta kuuleb meie palveid ning et meie usk võib kasvada, kuniks tuhm kujutis peeglis on hajunud ja me näeme palgest palgesse.

Aamen

Ove Sander
Koguduse õpetaja

Sander_Ove

Advenditervitus

Tervitan teid advendiaja algul Jumala Sõnaga prohvet Sakarja raamatust:

“Vaata, sulle tuleb sinu Kuningas, õiglane ja aitaja.” ( Sk 9:9)30

Advendiaeg suunab meie pilgud üheaegselt minevikule, olevikule ja tulevikule. Kui vaatame tagasi läinud kirikuaastale, siis usun, et meil on põhjust tänulikkuseks Jumalale. Ta on kinkinud meile ilusaid hetki ning kindlasti olnud toeks ja lootuseks raskusete keskel. Nõmme Rahu kogudusena on meil eriline põhjus Teda tänada selle armu ja abi eest, et võime tulla jumalateenistustele imekaunisse ja värskelt remonditud kirikusse.

Loe edasi

Kadunud ja jälle leitud

Lk 15: 11-32

See üks Piibli enim tuntumatest jutustustest pole mitte lugu heast ja halvast pojast, vaid lugu heast Isast. Ainult Isa on hea, Ta armastab mõlemat poega. Millised need pojad siis on? Noorem poeg on õige koletu. Poja soov oma varandus kätte saada, kui isa veel elujõuline on solvav ja ajastu kommetega vastuolus olev. See võrdus sooviga, et Isa oleks surnud. Noorem poeg sai kätte selle, milleks tal polnuks õigust Isa surmani- kogu oma pärandisoa. Seetõttu on poja tegu palju hullem, kui see esialgu paistab. Vanem poeg vähemasti ei soovinud Isa surma. Tema on rohkem meie moodi, kes siin oleme. Ei, see ei ole mitte pahasti öldud. Või arvab keegi, et tema on täiuslik nagu Jeesus? Siis võiks see inimene koju minna, või kodus raadio kinni keerata, sest Jeesuse lunastustöö on tema jaoks kasutu.

Noorem poeg läks kogu saadud varandusega võõrsile ja raiskas selle laia eluga ära. Mida see võiks tähenada meile, ristiinimestele? Millal saab inimene kodust Isa e. Jumala juurest ära minna kallist varandust raiskama? Selge on see, et kodust ära saab minna, kui on kodus oldud. Seega on tegemist looga kristlastest, kes on kodust e. kogudusest lahkunud. See ei ole jutustus mittekristlastest. See on jutustus ristitutest ja leeriskäinutest, kes on läinud kallist armuvara raiskama maailma laiadele radadele. Vanemas pojas võime näha iseend, kes me oleme küll kogudusse jäänud, kuid kes pole Jumala armastuse suurust ja sügavust veel täielikult mõistnud. Kas pole nii?

Nooremast pojast poleks nagu mõtet täna rääkidagi, sest, kes me siin kirikus oleme, oleme ju kõik kodus- koguduses, pole Isa juurest ära läinud. Vahest aga siiski rääkida? Võib olla on täna siin keegi, kel on plaan ära minna maailma teedele Isa armu pillama? Võib olla juhtub praegu keegi kadunud poeg raadiost kuulama Isa kutset suurele rõõmupeole?

Miks kodust minnakse? Kas alati langeb minejale endale täis vastutus? Mitte igakord. Või on selles oma süü ka koju jäänud vanemal vennal? Kas on vanem vend või ka vanem kristlane täitnud kõik temale pandud vastutuse ja armastuse noorema vastu?

Theodor Tallmeister, ennesõjaaegse Eesti Vabariigi liberaalne kirikuõpetaja – tollased liberaalid olid kangemad tihti kui tänased konservatiivid – kirjutab: „Meie ristime oma lapsi, aga ei mõtle sealjuures, et neid tuleb ka kristlikult kasvatada. Sagedasti võib juba ristimistoimingu juures märgata, kuidas vanematel, vaderitel, omastel sugugi ei ole palvemeelt ja asjasse süvenemist, kuidas puudub isegi tähelepanelikkus ja tarvilik tõsidus. Komme saab täidetud ja keegi ei mõtlegi sellele, missuguse vastutuse ta endale võttis ristitud lapse kasvatamise suhtes”. Tallmeister osutab, et vanem vend pole oma ülesannet täitnud, ta pole nooremale Isa armu õpetanud ja edasi andnud, sest ei tunne seda isegi.

Mõne aja pärast tuleb kristlikult kasvatatud lapsel endal teha ka teadlik otsus: kas tulla leeriõpetusele või mitte? Kas jääda koju või minna maailma? Tulijaid on väike osa, sest paljud on otsustanud minna. Ma räägin praegu nendest maailma minejatest, kes on saanud kristliku kasvatuse, mitte neist, kes pole seda saanud. Tallmeister oli küsitlenud eelmise Vabariigi ajal mõne aasta eest leeriskäinud noori. Leerimineku põhjuste üle ütlesid mitmed siis, et „kes siis seda üldse usu pärast teeb”. Mõnele meeldis õnnistamispäeva rongkäik linnatänaval, samuti oli huvitav valges kleidis või ülikonnas elada läbi midagi pidulikku. Mõnel pool oli mindud leeri hoopis teise kirikusse, mitte sinna, kus kord ristitud. Põhjus selles, et ristimiskiriku õpetaja olevat liiga vali mees, seal aga kuhu leeri mindud saanud palju nalja nii tundides kui ka vaheajal. Pühalikust tõotusest, mis õnnistamispäeval anti, ei näinud 2-4 aastat hiljem teadlik olema enam mitte keegi. Tänasel päeval on langenud ära ka paljud tollased põhjused, miks leeri tuldi.

Miks aga minnakse pärast leeri laia maailma? Küllap ka täna tullakse selleks, et mitte jääda. Vanemate poegadena tuleb meil siiki ka endalt küsida: ega meie pole minekuks tõuget andnud? Või on saanud leeris liiga vähe või hoopis liiga palju nalja? Vanemaks vennaks on nii kogudus kui koguduse vaimulik. Ma siiralt loodan, et meie, armsad õed ja vennad, mina sealhulgas, võiksime saada hoopis palju paremateks vanemateks vendadeks, kui tänases loos kuuldu seda oli.

Aga vanem poeg, kes jäi koju, milline tema oli? Tallmeister kirjutab: „Isegi need, kes käivad pihil ja armulaual, (need, kes on jäänud koju), kas teevad nad seda selleks, et uut Vaimu ja väge otsida kristlikuks eluks, kas mitte enamjaolt nõnda, et see on nagu endarahustamine, mis vähemalt ebatedalikult ütleb: oma kristlase kohuse olen ma täitnud, nüüd võib kõik minna jälle tavalist rada edasi”.

Väliselt tegi vanem poeg kõike, mida tegema pidi, kuid oma sisimas kaugenes Isast, niimoodi arvatakse. Nii mõeldes teeme vanemale pojale võib olla ülekohut: oli lähedal ja muutus kaugeks. Võib olla polnud ta päris lähedale veel jõudnudki? Ka tema oli veel alles teel. Ta oli küll kuulekas ja kohusetundlik, kuid sisimas oli uhke, kandis vimma, oli ebasõbralik ja isekas. Noorem poeg patustas viisil, mida on lihtne märgata, vanem poeg oli väliselt aga veatu. Isa kutsus tedagi rõõmupeole. Me ei tea, kas ta läks või mitte, tõenäoliselt lõpuks siiski läks. Miks ma seda usun?, aga sellepärast, et tähendamissõna lõpp jääb lahtiseks. Jeesus ei ütle, et rõõmupeo uks sai suletud ja vanem poeg „ei saanud maitsta õhtusööki” (Lk 14:24), nagu oli kutsututega „tähendamissõnas kuninglikust pulmapeost” või et ta läks sinna kus on „tuleleek või ulgumine ja hammaste kiristamine” (Lk 13:28). Ei, Jeesus seda ei ütle, vaid Tema ootas ära ka vanema poja. Tema ütleb ka meile täna siin kõigile, kui kutsub oma lauale: „Tulge, sest kõik on juba valmis” (Lk 14:17).

Võõrsil allakäinud ja seakarjaseks alandatud kadunud pojast öeldakse tähendamissõnas:„Aga kui ta mõttesse jäi” (Lk 15:17a). 1938 aasta tõlkes: „Aga kui ta paremad mõtted oli saanud”, 1968. aasta tõlkes: „Kui ta keskenes endasse”, veel ühe tõlkes: „Kui ta mõistusele tuli”. Albert Soosaare, juba taevasele pidusöögile jõudnud õpetaja järgi on sõnasõnaline tõlge kreeka keelest „kui ta oli endasse läinud”. Noorem poeg tegi seda, mida ta polnud kunagi varem teinud: keskenes ja vaatas endasse, tuli mõistusele ja otsustas koju tagasi minna.

Kodus oli talle kord varem tundunud, et Isa piirab tema liikumisvabadust; et kristlus ei ole midagi muud kui käsud ja keelud; lähen sinna, kus keelud ega käsud mind ei kammitse, sinna kus võin elada mõtlemata homsele päevale, olla muretu kui linnuke oksal, sest Isa ju toidab tedagi. Isa toidab linnukest ja linnuke laulab Talle selle eest tänu, aga mis tänu see on, kui Isa toidab poega ja poeg ei pane tänupalveks käsigi kokku. Poeg otisis vabadust olla Isale mitte tänulik. Poeg otsis seesugust vabadust, kus võiks kihutada maanteel vastassuunavööndis 200 km tunnikiirusega.

Kuid siis tuli ta mõistusele, võtis kiirust maha ja vahetas sõidurada. Ta vaatas oma südamesse, kuhu ta enam ammu polnud vaadanud ja nägi, kui tühjaks see oli saanud. Kõik, mida ta kodust kaasa sai, oli kadunud ja ära raisatud. Ja mitte keegi ei tundnud enam Tema vastu huvi, ta oli oma rikka mehe positsiooni minetanud. Tema jaoks polnud enam kellelgi aega, sest sõprus temaga polnu enam kasulik, kõik vältisid teda öeldes: „Mul on kiire”. Süda oli küll armuvaradest tühi, aga Jumala Vaim, kes noorema pojaga kogu aeg kaasas oli käinud ja keda poeg polnud varem märganud, Jumala Vaimul oli aega ja kannatlikkust. Tema koputas kannatlikult sellele tühjaks jäänud südame uksele, kust enam ammu keegi polnud sisse astunud. „Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde ja söön õhtust temaga ja tema minuga”(Ilm 3:20), ütleb Kristus. Ühtäkki kuulis seda koputust ka noorem poeg ja avas ukse. Lasi Jumala Vaimu oma südamesse ja See näitas talle kätte kodutee. Mitte ainult ei näidanud vaid tuli ise kaasa, et noorem poeg võiks Temaga pidusöögiks lauda istuda. Jeesus ütleb meile: „Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud” (Jh 14: 26). Jumala Vaim tuletas nooremale pojale meelde tee tagasi koju. Meelde saab tuletada seda, mida kord on õpitud, meelde ei saa tuletada, mida õpitud ei ole. Seepärast ongi ülimalt tähtis kristlik kasvatus, leeriõpetus, vennalik armastus, sest siis on mida meelde tuletada.

Isa võttis kadunud poja rõõmuga vastu. Tänase loo ja kogu evangeeliumi läbiv sõnum, nagu juba alguses öeldud, pole mitte lugu heast ja halvast, võõrsile läinud või kodu jäänud pojast, vaid armastavast Isast.

Meie tõeline eesmärk, armsad õed ja vennad, saab olla vaid kasvada seesuguseks, nagu on täna kuuldud loos Isa. Evangelium kutsubki meid üles armastama üksteist Jumala kombel. See ei ole kerge, aga eksinu teekond tagasi polegi sirjooneline, vaid ikka sikk-sakke, komistamisi, kukkumisi ja jälle jalule tõusmist täis. Piibel tervikuna on jutustus noorema ja vanema poja tagasijõudmisest koju Isa juurde taevasele rõõmupeole, kus laud on meie jaoks juba kaetud ja Isa Poeg ise on meile juba poolele teele vastu tulnud, et meid emmata.

Aamen.

Toivo Treiblut, diakon

toivo_treiblut2

Peolaudadest ja Peolauast

Jumalariigi üheks ilusaimaks sümboliks on ühine rõõmus peolaud, mille Jumal on valmistanud oma lastele taevas. See peolaud saab olema sõnades väljendamatu kogemus lõppematust rõõmust, jäävast osadusest ja ülevoolavast kiitusest pühale ja armulisele Kolmainu Jumalale. Meie lootuseks on, et võime ükskord leida ennast ja oma häid teekaaslasi Kristuses selles lauas.

Omapärasel viisil näitavad meie maised peolauad ja rõõmsad koosolemised samuti taevalaua poole. Tõsi, nad on küll kui tuhm peegeldus ja vari sellest, mis meid ees on ootamas. Ja siiski võime nendeski kogeda rõõmu ja ühtsust ning olla otsekui taevaesikus. Vahel on tunne, et oleme võinud ka hetkeks sisse astuda.

Jumal on viimastel nädalatel kinkinud meile ja meie kirikule selliseid hetki. Nimetan esmalt EELK, meie vaimuliku ema teist suurt juubelit. Ütlen kõhklematult, me võisime kogeda midagi väga suurt ja meeldejäävat. Tänu Jumalale, tänu kõikidele kaasaaitajatele ja osavõtjatele.

Erilisemaiks kogemuseks oli mulle – ja küllap paljudele teistelegi – Tartu linnapea vastuvõtt Dorpati konverentsikeskuses. Tõeline pidulaud usuisa aegsete söökidega. Sama tõeline taevalaud Jumala lähedalolu ja õdede-vedade osadusega. Tõeline inspiratsioon ja vabadus, milleks meid peapiiskop üles kutsus.

Tunnistan, et pole tükil ajal tundnud sellist armastust ja osadust oma vaimulikest, muusikutest ja juhatuse esimeestest kolleegidega. Mitte, et meid oli lihtsalt palju koos ja hea oli olla, vaid me olime ja oleme üks. Üks usus, armastuses ja teenimises vaatamata sellele, et oleme vaid inimesed, kes mõistavad, väljendavad ennast ja teenivad pisut erinevalt. Vaimu ühtsust ei olegi vaja otsida välistes vormides, vaid sisus ning selles, mis meid tegelikult ühendab. See on Kristus ja Tema armastus.

Teine laud sai kaetud läinud pühapäeval Nõmme mändide alla, kui kogunesime Tallinna ja Lääne-Harju praostkondade esimesele ühisele laulupäevale. Taas on põhjust tänuks kõikidele korraldajatele, laulajatele, muusikutele ning nendele mitmele-mitmele sajale inimesele, kes olid tulnud sellest osa saama. Osa saama, aga oma tulemise, olemise ja kaasapalvetamisega oma osa sellele peolauale tooma.

Võtsime sellest peolauast kaasa Nelipüha kaunid laulud ja muusika. Ent taas võisime tunda seda sidet, mille kaudu Jumal meie rahvast Maarjamaal seob. Ja mitte ainult rahvast, vaid riiki. Eesti riigi ilmalikkus on pigem subjektiivne fiktsioon, kui meie elu reaalne tegelikkus. Kui aga see ongi ilmalikkus, et me peame vaimulikku laulupidu, pühitseme Jumala Sõna ja palvega rahvuslipu päeva, asetame homme nurgakivi Mustamäe kirikule, siis olen siiralt tänulik, et võin elada sellises ilmalikus riigis.

Veel üks peolaud saab kaetud 16. juunil, kui tuleme kokku Usuteaduse Instituudi 70. sünnipäeva aasta ja järjekordse akadeemilise õppeaasta lõpetamiseks. Peolaud saab rikkalikult kaetud – UI sümbolite – lipu ja rektori ametitunnuse pühitsemine, professorite inauguratsioon, töötegijate tunnustamine ja tänamine, UI ajalooraamatu presenteerimine ja rektorite maaligalerii avamine. Mul on rõõm kutsuda kõiki sellessegi peolauda kas oma tulemise või palvetega.

Head sõbrad. Soovin pea algavasse suvesse ja puhkuseaga selliste rõõmsate laudade rohkust. Jumalarahvana kokkutulemisi ja –saamisi ühiseks rõõmuks ja julgustuseks. Aga ka tunnistuseks ja kuulutuseks. Olgu nende rõõmsates hetkedes äratundmist – tõeline peolaud ja jääv rõõm on ees.

Õp. Ove Sander
Nõmme Rahu koguduse õpetaja

Sander_Ove

Jumala ühtsusand

Jeesus palub ülempreesterlikus palves, et Tema jüngrid võiksid olla üks. Üks nii lähedaselt kui Isa Pojas ja Poeg Isas. Seda kõike eesmärgil, et meil võiks olla usku Jeesusesse kui Isa läkitatusse. Et Tema on meie Issand ja Õnnistegija. Meie Tema lapsed ja rahvas.

Tundub, et Jeesuse palve – ning küllap Tema palvega liitetuna meiegi palved – on hakanud viimastel aastatel eriliselt täituma. Kasutades peapiiskop emeeritus Andres Põderi sõnu aasta lõpul Pirita kloostris – “oikumeenia on 2016-ndal aastal pikkade sammudega edasi astunud.”

Tõepoolest, mõeldagu Õigeusu Suurele ja Pühale kirikukogule Kreetal, mida oli ette valmistatud 55 aastat. Vaatamata sellele, et puudusid neil autokefaalset kirikut, ei saa suurimadki skeptikud toimunut alahinnata. Küllap tuleb ühel päeval kokku ka kogu Õigeusu Kirik, mis seob endasse 300 miljoni inimese elu ja südame.

Paavst Fransicus ja luterliku maailma juhid pidasid usupuhastuspühal ühispalvuse Lundis. Kaks kirikut ühisest hällist ja ühistest juurtest palusid, et “mitte mineviku vastandumised, vaid Jumala ühtsusand näidaku suunda meie koostöös ja süvendagu meie solidaarsust.” Taas, kes julgeks selle sammu pikkust lühikeseks mõõta, sest ta viis kindlasti selles suunas, kus varsti istumegi ühes lauas. Armastuse täiuslikkuse osaduse lauas oma Issanda ja üksteisega.

Selgelt ja tuntavalt on ühtsusand puudutanud ka meie maad. Võime tänus nimetada Eesti Kirikute Nõukogu aastatepikkust teenistust. Konfessioonide langevaid piirdeaedu ületavat kaplaniteenistusi ning kiriku ja tema liikmete igapäevast teenimist ühiskonna heaks. Arusaadavalt kuulub sellesse loetellu Usuteaduse Instituudi Õigeusu Õppetool, mille rajamise ja rakendamise ühemõtteliseks eelduseks on Jumalalt kingiks saadud vastastikkuse armastuse, asutuse ja osaduse and.

Tõsi, arvamuskujundajad ei soovi seda alati tähele panna, aga olematuks ei suuda nad seda rääkida ega kirjutada. On elu meedia silmade läbi ning ka too teine – palju tegelikum ja ühtsem elu. Just viimases kogeme Eestimaa kristlaste jõudsalt kasvavat ühist usku ja tunnistust.

Paari päeva eest lõppenud Eesti Evangeelse Alliansi palvenädal vaid kinnitas seda kogemust. Esmalt näitas ta Kristusele ning seejärel meile, kes me oleme ja mida suudavad armastuses kokku liidetud südamed.

Tänavu osales palvenädala ühistel jumalateenistustel üle 70-ne koguduse. Väikese Eesti kohta on see suur arv. Erilist rõõmu valmistas õigeusu õdede-vendade aastast-aastasse suurenev kaasatus. Oluliseks ongi saanud, mida metropoliit Stefanus nii sagedasti on rõhutanud – “meie tunnistus saab olla vaid ühine.

Tallinnas koguneti palvenädalat lõpetama meie koguduse keskele Nõmme Rahu kirikus. Pastor Ivo Unt Tallinna Nelipühi kogudusest jättis meiega kolm olulist sõna – lugu, julgus ja vastutus. Nendes sõnades oli midagi olulist igale kristlasele ja kogudusele. Samamoodi meie ühisele tunnistusele.

Lõpetuseks veel kord katoliiklaste ja luterlaste ühisavaldusest – kui me “läheneme üksteisele usus Kristusesse, palvetame üheskoos, kuulame üksteist, elame omavahelistes suhetes Kristuse armastust, siis avame endid Kolmainu Jumala väele.

Saagu alanud uus Issanda aasta meile tunnistuseks vastastikkusest armastusest, leppimisest, osadusest ja koostööst. Aidaku meid selleks Jumal oma armu ja ühtsusanniga.

Õp. Ove Sander
Nõmme Rahu koguduse õpetaja

Sander_Ove

Kui mõtlen õppimisele

Õnnistatud kooliaasta algust, kallid õpilased ja õpetajad, üliõpilased ja õppejõud, vanemad ja vanavanemad, ristivanemad, õed ja vennad.

Andku Jumal oma arm ja õnnistus, et kevadel võiksime vaadata tagasi käidud kooliteele 2016/17 ning tänada teda, et kõik on hästi korda läinud. Oleme saanud targemaks ja paremaks. Meie usk ja armastus on kasvanud. Taas oleme kogenud Jumala õnnistust ja saanud talle lähemale.

Kui mõtlen õppimisele, siis esmalt tõuseb südamesse tänu. Seda enam, et kooliaasta alguse nädal on kirikukalendris tänu ja tänulikkuse nädalal – «Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu!» (Ps 103:2). Kuigi väikeses katekismuses igapäevasest leivast kirjutades ei nimeta usuisa otseselt õppimist, usun siiski, et õppimisvõimalus on Jumala üks suurimaid armutegusid meile.

Ei maksa unustada, et haridus on ka tänapäeva maailmas suur privileeg. On maid, kus läbi mitme põlvkonna on õpetatud vaid püssi käes hoidma. Või jällegi riigid, kus ei ole juttugi ideoloogiavabast haridusest või kus naiste haridusvõimalused on äärmuseni piiratud. Eestis saab omandada üld-, kutse- ja kõrghariduse. Meie kirikul on pühapäevakoolid, kristlikud lastehoiud ja koolid. Meil on päris oma teoloogiline kõrgkool. Seda ei tohiks pidada iseendastmõistetavaks ning minna üheksa pidalitõbise teed, tänamata Jumalat.

Kui mõtlen õppimisele, siis meenub õppimise eesmärk. Kindlasti ei saa selleks olla lihtsalt lõpudiplom – võrulased ütlevad tabavalt, et haridus meest ei riku. Ka ei saa õppida ainult teadmiste pärast – loomulikult põhifaktide omandamine on möödapääsmatu –, sest üliküllast teavet saab igast nutitelefonist. Ilmselt on needki ajad pöördumatult seljataga, kus kirik täitis rahvavalgustuslikku ülesannet, sest valgust teadmiste mõttes on väljaspool kirikut küllaga.

Kuigi õppimise eesmärke on defineeritud kümnete kaupa, nimetan ainult mõningaid. Õppimine võiks panna meid paremini mõtlema ja seoseid looma; võiks kaasa aidata tervikpildi kujunemisele ümbritsevast; võiks kasvatada meie isiksust headuse ja armastuse suunas; õppimise tulemuseks peaks olema parem mõistmine ja suurem halastus; õppides võiksime saada moraalsemaks ja paremaks; õppimise kaudu õpime iseennast paremini tundma. Õppimine üldisemas mõttes peakski olema midagi praktilist, mis aitab meil elus toime tulla. Õppimisel, eriti usu õppimisel, ei tohiks puududa vaimne eesmärk ja tagajärg – meie elu ja tahe peaks kooskõlastuma Jumala tahtega, meie palgel võiks enam ilmneda Kristuse näojooni, nii et kogu meie olemasolu omandaks Jumala täiusliku teenimise kvaliteedi.

Kui mõtlen õppimisele, siis mõtlen sellelegi, kuidas õppida. Ilmselt on nõnda, et kuhu ilmub õppija, sinna tuleb ka guru. Õppida ei saa käsu peale, kuigi õppimine lahus enesedistsipliinist on võimatu. Õppimise emotsioon peaks olema positiivne, ideaalis peaks õppijat ümbritsema kenad inimesed, ülevad ideed, kaunis muusika ja meeldivad lõhnad. Õppida võib üksi, aga veelgi parem oleks üheskoos. Seda enam, et üksikute maailmal ei ole tulevikku, küll on aga kõigel ühiselt tehtul tulevik. Ka kirik on ühine ihu.

Õppimisest ei peaks kunagi küllastuma, õppida tuleks aina edasi – täiendavalt ja elukestavalt. Õppimise lõppemisega algab elu samm-sammuline taandumine meist. Vaadake ise, kui palju on inimesse jäänud elu, kui ta aasta jooksul ühtegi raamatut pole kätte võtnud. Seda enam, et õppimine vaimses mõttes on enese enam ja enam avamine Jumalale, et tema saaks meisse ja meie olemine oleks vaid temas. Õppimiseks peaks olema vabadust ja õhku. Mineraalvatil ja väetisetilkade all võib kasvatada eurovilju, kuid Jumala riigi lapsed on vaba looduse lapsed. Nad on Jumala enda Vaimu juhatada, õpetada, painutada ja küpsetada.

Õp. Ove Sander

Sander_Ove


Kuula jumalateenistuse salvestust

1 2