Kiusatusest ja kiusamisest.

Jumala armuga oleme jõudnud paastuaja esimesse pühapäeva. Täna kuuldud Evangeelium räägib meile kiusatusest ja kiusamisest. Täpsemalt sellest, kuidas saatan kiusas Jeesust ja ahvatles teda loobuma oma kutsumusest. Küllap sedalaadi kiusamised on meile usurahvana tuttavad.
Maailm, kus me elame, on saatana meelevallas, saatan on selle maailma vürst. Jeesus on Johannese evangeeliumis täpselt nõnda teda mitmel korral nimetanud (Jh 12:31, 14:30, 16:11). Ta on kuri vaim, kes on maailma kurjade ja hävingut külvavate sündmuste taga. Mida rohkem me kristlastena muutume maailma sarnaseks, seda enam saab meid saatan oma tegevuses kasutada. On väga kurb, kui inimene arvab, et ajab Jumala asju, kui tegelikkuses on saatana tööriistaks – hoidku Jumal meid sellest oma armuga. Me kogeme igal päeval erinevaid kiusatusi, mida ta meie teele saadab. Üsnagi sarnaseid, millega kuuldud kirjakohas Jeesust kiusati. Põhivajadustest lähtuvad kiusatused, aga samuti kiusatused kasutada võimu ja autoriteeti, kiusatus valida esmapilgul lihtsaid või kergeid lahendusi. Siia kuulub ka kiusatus kiusata Jumalat, panna kahtluse alla Tema arm ja hoidmine.

Saatan teab meie nõrkusi. Ta teab, mis on see, millega meid oma võrku saada. Nii võib selleks olla soov midagi kohe ja kergelt kätte saada. Ega pangaröövel ei mõtle ju esmalt kinnipidamisele või kiiruseületaja liikluses vahelejäämisele. Ettekujutatav pimestav kasu või pimesi tehtud egoistlik otsus ähmastab meeled ja selle illusiooni nimel reedetakse nii kord, siirus kui ka ühiskonnareeglid. Kui korra oleme konksu alla neelanud, siis pisikestest kiusatusest võib saada suur patt. Me võime murduda ning Jumala riigi kodakondsus hakkab tasapisi väljavahetuma ühe teise riigi kodakondsusega. Küll on siis hea, kui meil jätkub armu ja alandlikkust vendade-õdede manitsust kuulda võtta.

Kuulsime evangeeliumist, et Jumala Vaim viis ise Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. See tähelepanek võib tõstatada tõsiseid teoloogilisi aga ka praktilist usuelu puudutavaid küsimusi. Üheks viisiks toimunut selgitada on arusaam, et Vaim vaid suunas Jeesust leidma oma kutsumust ja tegevust. Tema ei olnud mingis mõttes kiusaja, vaid pigem läbikatsuja, et sellega ettevalmistada ja tugevdada Jeesust Tema teenistuses. Saadetakse ju väike lapski omal jalal esimesi samme tegema, ja on täiesti kindel, et ta kukub. Järjepidevus aga viib võidule ning uuesti ja uuesti tõustes jõuame eesmärgile.

Õpetussõnades öeldakse, et „õige tee on hoidumine kurjast“ (Õp 16:17). Elu kristlasena on justkui köielkõnd. Meile on ette antud tee, mis on vaimses perspektiivis sirge ja kannab meid alati läbi. Sellel püsimine on Jumala arm. Meilt aga nõutakse tähelepanu ja korralikku keskendumist. Meid peaks saatma püüd head ja kurja ära tunda ning teha õigeid otsuseid. Sellelt teelt

kõrvale kalduda on ülilihtne, vaid väikene väärsamm röövib tasakaalu ja viib kukkumiseni.
Jumal on jätnud meile oma Sõna, Piibli, mis on igale ristiinimesele juhatuse ja väe allikaks. Ent lihtsalt Piibli lugemisest ei pruugi olla kasu, Piiblit peab lugema mõttega ja hiljem loetu läbi analüüsima ja võimalusel kellegagi läbi arutama. Parim koht selleks on kirik ja koguduse osadus. Heebrea kirjast loeme: „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.“ (Hb 10:25) Mulle on meelde jäänud kellegi poolt väljaöeldu, et osalemine pühapäevasel missal ja koguduse tegevuses, koos palvetamine, õhutab lõkkele Jumala tule meie südames. Kui aga võtta lõkkest välja üksik halg – halg, mis varem heleda leegiga põles –, ja asetada eraldi, siis see kustub. Lõke, mis põleb hästi, mis annab valgust ja sooja, koosneb alati paljudest halgudest.

Kallid koguduseliikmed, hoidkem üksteist, ja kui näete, et keegi teie kõrval pingist on kadunud või üksi oma probleemiga, andke sellest teada, kuna Jumala riigi teed on võimalik käia ainult üheskoos.
Issanda Sõna ütleb: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1Jh 1:9) Igal hommikul kui ärkame, on Issand meile kinkinud uue päeva. Saame palvetada, et Issand õnnistaks ja hoiaks meid. Et tema annaks meile mitte ainult selguse oma teede suhtes, vaid ka väe nendel käia. Peaksime me komistama ja kurjale järele andma – ja seda juhtub ju väiksemal määral igal päeval –, saame alati kahetsuse, usu ja kindla meeleparandustahtega Tema ette tulla. Kogeme andestust ja saame Pühalt Vaimult jõudu Jumala tahte tegemiseks ja võiduks kiusatuste üle.

Palugem ka, et alanud paastuaeg oleks meile õnnistuseks. Vaatamata sellele, et kõik muudatused meie elus saavad alguse meie südamest, on paastumisel, oma meelistegevustest loobumisel ja välise elu piiramisel siiski tähendus meie hingele. Saagu nende kaudu meie usk kindlamaks ja armastus tugevamaks, nii et me võiksime üksteist toetada ja julgustada igavese elu kitsal ja lootusrikkal rajal. Aamen.

Marek Alveus

Koguduse Diakon