IV aastakäik
“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

TEENIMATU ARM

8.nädal: 17. – 23. veebruar 2019
3. pühapäev enne paastuaega
Septuagesima

Elus on palju asju, mida me pole ära teeninud, kuid mis on meie elu alustaladeks. Keegi ini-mestest ei saa valida perekonda, kuhu ta sünnib, ega vanemaid, kes teda kasvatavad. Me ei saa vali-da oma sünnimaad ega emakeelt, mida hakkame rääkima.
Need kõik elus olulised väärtused tulevad meile siia maailma kaasa ja me võime olla selle eest tänulikud, et meil on lähedased, kes on meid kasvatanud, ja kodumaa, kus elamine pole maailma mastaabis sugugi halb. Me ei ole seda head ja olulist millegagi ära teeninud ja ometi on meil elus nii palju toetavat ja turvatunnet loovat.
Samuti on lood usuga ja kõige sellega, mida Jumal meile kingib. Siingi võime olla oma taeva-se Isa ees vaid vastuvõtjad ja tänajad.
Läheneb paastuaeg, mil mõtleme Kristuse kannatamisele ja surmale. Ta läks meie eest ristile, suri meie pattude pärast. Nüüd võib iga usklik inimene tänu Jeesuse toodud ohvrile saada oma eksi-mused andeks ja elada uut elu. Kristus kannatas selleks, et meie võiksime olla vabad. See on Jumala suurim kingitus inimestele, kes pole seda usaldust õigustanud.
Sõna “arm” tähendabki Jumala suurt kingitust, mida me pole ära teeninud, kuid mille võime siiski vastu võtta, et sellele lootes elada ja kord pääseda igavesse ellu. (Soom 2011:8)

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! Tn 9:18

Palve on põhiliselt see, et me palvetades anname Jumalale tagasi Tema enda sõnad. Me toome nad Ta ette ja palume, et Ta toimiks oma tõotuste kohaselt. Ja kuna Jumal ei või ega oska valetada, siis võime me paluda täies usu kindluses, et Jumal teeb nagu Ta on tõotanud.
Nii teeb ka Taaniel. Ta on näinud, et Jeruusalemma oli tabanud kogu see õnnetus, mida proh-vetid olid ennustanud. See oli varemetes, aga sellele oli tõotatud ka uut algust. Eriti mõtleb Taaniel hävitatud templile. Selle uuesti ülesehitamine oli talle kõige südamelähedasem. Tempel oli Jumala tõotuste täitumiste nähtav sümbol. See oli koht, kust Jumal oli eriti tõotanud kuulda oma rahvast. Pealegi oli see ainus koht, kus iisraellased tohtisid Issandale ohverdada. Pole siis ime, et Taaniel pa-lub eriti seda, et Jumal laseks oma palet s.t. oma armu paista hävitatud templile. Selle uuesti üles-ehitamine oleks kõigile nähtav tunnistus karistusaja lõppemisest.
Kõik need uue aja palved toob Taaniel Issanda ette usaldades Tema armu ja mitte mingeid ini-meste omadusi. Lõppude lõpuks on linna uuesti ülesehitamine Jumala armutegu, mitte inimeste või-mekuste teene. Kui üldse keegi, siis Taaniel teadis seda. Ta oli näinud kuidas Jumal võib ühe hetke-ga tõugata maailma kõige võimsama riigipeamehe aastateks alla koos veistega rohtu sööma.
Nii tunnistab Taaniel lõpuks Jumalale, et tema ja ta rahvas on täiesti sõltuv sellest mida Jumal teeb. Tema hoiak on hoopis teistsugune, kui see mida võis näha Juuda elanike hulgas enne templi hävitamist. Siis oli rahvas kummalise kõigutamatu enesepettuse võimuses. Seda ei suutnud kõiguta-da isegi Jumala saadetud prohvetite manitsused. (PKK:Tn 9:7-20)

Ava, Issand, oma silmad ja vaata! Sest mitte surnud surmavallas, kellel hing on rinnast võe-tud, ei anna Issandale au ja tunnustust. (Brk 2:17)

Palvetagem: Issand Jumal, Sina kutsud meid oma viinamäele ega jäta kedagi jõude. Anna meile kõigile ülesanded Sinu riigis ja juhi meid oma tarkust mööda. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

ÕNDSAKSSAAMISE VÕIMALUSEST

Pühapäev – 17. veebruar

Jeesus ütles: “Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks.” Mt 20:16

Jeesus näitab, et inimlikule tasulootusele vastandub radikaalselt jumalik armuõigus, mis ei aseta kedagi eelisolukorda Jumala ees. Jumala õigus on suurem kõigest inimlikult mõistetud õig-lusest – ja ükski, kes on tööle kutsutud, ei jää ilma tasust, nii nagu ükski töötegija viinamäel ei jää-nud palgata.
Teine, sellega paralleelne mõttekompleks on, et ärgu arvaku need, kellel lasub suurem töökoo-rem ja vastutus, et nad seetõttu peaksid saama mingit “palgalisa” või “preemiat” – jumaliku armuõi-guse valdkonnas ei tunta mingit säärast arvestussüsteemi. Kellelt Jumal rohkem nõuab, sellele ta al-gusest peale rohkem ka annab, ilma et see kuidagi mõjustaks lõplikku tasu, mis osutab alati samaks, vastavalt Jumala muutumatule armutahtele – ja seepärast võib juhtuda, et need, kes peavad end esi-mesteks, võivad palgapäeval osutada viimasteks, sest lõplik väärtuste hindamine õhtu saabudes töö-päeva lõpul võib paljudele osutada väärtuste “ümberhindamiseks”.

Kui Matteuse 19:30 öeldakse, et paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esi-mesteks, siis tänases kirjakohas nenditakse tähendamissõnale tagasivaatavalt, kuidas säärane ümber-paigutus võiks toimuda.
Kui need, kes osutavad viimaseiks jumalariigi töös, on samamoodi meelestatud nagu üheteist-kümnendal tunnil palgatud töölised tähendamissõnas, siis saavad nad esimesteks, ja esimesed juma-lariigi töös elavad läbi sama pettumuse nagu esimestena palgatud töölised, kes palgamaksmisel said viimaseiks rõõmu ning au poolest. (Salumaa 2001:536j)

Aga paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks. (Mt 19:30) Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud. (Mt 22:14)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumala teed ei ole iialgi nii rasked, et me ei suudaks neil käia. Kes väsib, sellele annab ta jõudu kanda oma risti ja käia Jumala teid ning täita tema tahtmist. Aleksander Täheväli

Palvetagem: Külvaja hoolas läks välja maailma põllule, töötas seal vara ja hilja usus ning lootuses. Tormides, äikeses, vihmas karastus põllupind, külvaja silmis sel viljal kallima kulla hind. Vili kord Jumala juures, kullast veel kallim ta, kiitus ning ülistav juubel kestab seal lõpmata. Varje Raid

KUI KAUA VEEL?

Esmaspäev – 18. veebruar

Mina loodan Sinu helduse peale, mu süda ilutseb Sinu päästest. Ps 13:6

Laskem tõotusel elavaks jääda meie hinges, siis ärkavad meis ka paremad jõud ja jumalikud anded ning silm hakkab seletama tumedal taevataustal ka heledamaid kohti. Sa leiad jälle sideme elava Jumalaga ja koged, et su eluteekonna üle on kirjutatud Issanda sõnad: “Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Hb 13:5)
Võib-olla meil tuleb veel palju kannatada koduigatsuse all. Võib-olla lugematud ahastuspärlid veerevad me palgeil, kuid ühes peame kindlad ja julged olema: seesama Jumal, kes koormaid peale paneb, võtab need ka ära.
Juba tohime näha, et torm on vaibunud ja tuuled võtavad aegamööda teise pöörde. Juba on is-tutatud lootusetaimeke. Ta peab küll veel kasvama silmavees, kuid usupäike meie hinges paneb ta sirguma tugevaks taimeks.
Ja ta kasvab ning tema pikaldane, kuid siiski pidev kasv tõrjub eemale me hingest küsimuse: “Kui kaua veel …?”
Häda ja ahastava kaebe asemele asub meie hinge teine tundmine ja veendumine. Ning see veendumine, kasvades meie pühimatest tunnetest, tõstab meid kõrgemale südamemuredest ja ühen-dab meid meie usu ning lootuse allikaga.
Mitte murduda, vaid silmad tõsta üles Kuningate Kuninga poole ja tunnistada julgelt ning sii-ralt: “Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest. Ma tahan laulda Issan-dale, et ta mulle on head teinud.” (Plank 1960:117)

Teie näete seda ja teie süda rõõmustab, teie luud-liikmed kasvavad nagu värske rohi. On tun-tav, et Issanda käsi on tema sulastega, aga ta needus tema vaenlastega. (Js 66:14) Ma mõtlen käia laitmatut teed. Millal sina tuled mu juurde? Ma tahan vaga südamega käia oma kojas. (Ps 101:2)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Peale tänu on sul väga raske tuua Jumalale midagi, mis tegelikult oleks sinu oma. Kui iisraeli mees tõi ohvriks talle, siis oli see Jumala oma, kui ta andis leiba vaesele, siis oli see Jumalalt talle antud, kui ta ulatas külma vee karika, pidi ta selle kusagilt võtma. Osvald Tärk

Palvetagem: Patuöisest hämarusest usk viib vastu koidule. Valgus paistab pimedusest, Jeesus juhib võidule. Isale nüüd tänu, austus, selle suure armu eest! Jeesuses on meie lootus, sest Ta elab igavesti! Veera Õunapuu

JUMALAKARTUS ON TARKUSE ALGUS

Teisipäev – 19. veebruar

Mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand. Jr 9:23

Ma olen kohanud palju inimesi, kes kaebavad selle üle, et nad rikkad ei ole. Aga vaadakem üles lakke, kus ripuvad kullakotid. Kui ma uskliku südamega Jumala antud rikkust kasutan, pudene-vad need kullakotid ise mu jalgade ette, aga kui mul ei ole usku või ma ei kasuta seda, siis need kul-lakotid tõmbuvad eemale, kui ma ka nende järele küünitan.
Praegusel ajal pajud kiitlevad oma niinimetatud tarkuse, vägevuse või rikkusega. Kõik need asjad täna on, aga juba homme haihtuvad olematusse. Nendega kiitlemine või nende üle kasvõi oma sisemuses uhke olemine on rumalus, selle asemel on prohvet Jeremijal meile soovitus: “Vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal.” Kui keegi veel ei oska või ei tule selle peale, kuidas seda teha, palvetagu ta Jumala poole ja palugu Temalt arukust seda teha ning Jumalat tundes ka selle tarkuse järgi toimida.
Meil on vaja näha ja ära tunda, kuidas Jumal teeb head, õigust ja õiglust maal ka selle praegu valitseva vägivalla keskel, mitte pettuda ja ahastada, et miks Jumal lubab seda kurjust ja ebaõiglust, vaid just selle kurjuse ja ebaõigluse keskel ise headuse ja õigluse tegija olla. (Kaldur 2016:8)

Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle! (1Kr 1:31)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Sinus on kaks olemust, üks toetab sind, teine paneb vastu. Sa pead ise otsustama kummale poole hoiad. Eenok Haamer

Palvetagem: Issand, anna meile hägune pilk ebaolulise jaoks ning selge pilk kõikide Sinu tõ-dede nägemiseks. Søren Kierkegaard

PAULUS ÕPETAB MEID USUELLU TÕSISELT SUHTUMA

Kolmapäev – 20. veebruar

Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate! 1Kr 9:24

Usklik on nagu sportlane jooksurajal, kelle kõik võimed on rakendatud ainsa suure eesmärgi teenistusse. Tõelise uskliku ja nimekristlase vahel on sama suur erinevus kui võidujooksja ja jalutaja vahel. Usklik peab kandma ehtsuse märki. Ta peab oma usku tõsiselt võtma. Enamik meist tunneb usklikke, kelle puhul tekib tunne, nagu võtaksid nad usku tõepoolest nagu võidujooksu.
Meie ehtsus sõltub õigest algusest ja edasijõudmisest. Ükski ei saa olla tõeline usklik, kui ta ei ole usklikuks saanud. Siia maailma sündides ei kanna me usuelu ehtsuse märki. Apostel ütleb, et sündimise poolest oleme “viha lapsed” (Ef 2:3). Aga kui oleme usu läbi Jeesuse oma Issandaks tun-nistanud ja tema meid Püha Vaimu läbi uuesti sünnitab, siis algab tõeline usuelu. Nüüd peame kon-trollima, kas see hool ja innukus meis ikka veel elab. Mis võidujooksja see on, kes kuidagi komber-dades oma eesmärgi poole liigub? Kas võtame oma ülesannet täie tõsidusega? Vanas tõlkes ütleb apostel: “Seepärast jooksen mina nüüd …”
Kui Paulus teadis, et ta on edasijõudnute hulgas, miks siis meie ei tohiks seda teha? Kristuse kannatuse aeg on täis püha tõsidust ja see, kes vaatab Kristuse ristile, teeb oma usuelule tõelise heateo. (Tärk 2004:97)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õpi kannatama laitmist, lase öelda endale õigust ning ära hädalda, kui see sulle su haava arstimisel valu teeb. Risti Vägi 1938/2

Palvetagem: Issand, ütle, mis mu lootus kallil kaugel kodumaal? Valged riided, elukrooni saan ma Sinult sealt. Seal, kus voolab eluvesi, seal Su armukäsi kosutab mind rändajat.

USALDAJA UUS TASE

Neljapäev – 21. veebruar

Kui suur on Sinu headus, mille Sa oled tallele pannud neile, kes Sind kardavad, ja oled osu-tanud neile, kes Sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes. Ps 31:20

Sellest kirjakohast algab usaldaja uus tase, sest jälle paistab selge taevas. Ta kinnitab nüüd oma ustavust Jumala vastu. Kui ta enne oli näinud ainult oma viletsust ja kannatust, siis palve ja Jumala usaldamine oli pannud teda nägema ka Jumala headuse küllust.
See on nagu suur varaait, millest võime võtta ja millest ikka üle jääb. Jumalal on rohkem anda, kui meie suudame kasutada. Jumal on varjupaik.
Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest. Tänu olgu Issandale, et ta kitsikuses on minule imeliselt osutanud oma heldust! (Ps 31:21, 22) Tänu põhjendab kogetud abil ja kujuneb ka üleskutseks teistele: Armastage Issandat. Olge kind-lad. (Tärk 2014:59)

Oh, et sa tuleksid vastu sellele, kes rõõmsasti teeb õigust, neile, kes mõtlevad sinu teedele!
Vaata, sina vihastasid, et me tegime patutegusid; neis me oleme olnud kaua ja kas me pääseme? (Js 64:4)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õnn sellele, kes tröösti ja abi vaestele jagab. Kes viletsaid armastab, neile saab osaks kurbuses ja hädas seesama hoolitsus Jumalalt. Tema tahab olla kõigile arst ja aitaja, tervendada ja rõõmustada. Matthias Jorisseni järgi

Palvetagem: Jeesus, kui suur on Su kannatlikkus, millega Sa omasid juhatad ja kannad. Kui suur on Su tarkus, millega Sa õigust mõistad. Õpeta mind olema valmis Sind teenima. Muu jätan Sinu hooleks. Johann Bengel

LÄHTUME ALATI ARMASTUSEST

Reede – 22. veebruar

Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi! Ps 18:2

Selles psalmireas on kirjas jäägitu pühendumine. Jumala suurim käsk oma rahvale on viiendas Moosese raamatus: “Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand on ainus. Armasta Issandat, oma Ju-malat, kõigest oma hingest, kõigest oma südamest ja kõigest oma väest,” ja lisas: “Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!” (5Ms 6:4-6)
Kuidas täitis inimene seda käsku Vana Testamendi ajal? Tolle aja inimene teadis, et Jumal ei lepi mingi väikese osaga inimesest. Teadis, et Jumalal on täiuslikum plaan. Miks muidu tõi Ta Iis-raeli välja Egiptuse orjusest ja andis talle Kaananimaa? Miks muidu juhtis Ta seda rahvast, päästis mitmel korral hädast ja näljast ning võttis endale lepingulise kohustuse? Rahva lepingupooleks jäi Jumala austus. Aga iisraellane teadis ka, et Jumal on kiivas: Ta on oma südame avanud Iisraelile ja tahab, et Iisrael samuti avaneks ja mitte kellelegi ega millelegi muule. Totaalne truudus ühele ainsa-le, see on Jumala käsk. Jumal on ainus, Teda tuleb armastada kõigest südamest, hingest ja väest. Ju-mala jagamatus tingib südame jagamatuse: üheleainsale peab kuuluma kõik. Seda ei tohi mõista nii, nagu nõuaks Jumal midagi võimatut. Jumal ei nõudnud askeetlust, ometi pidi inimese kogu süda kuuluma Jumalale.

Nagu evangelist Markus õpetab: väljastpoolt küürimisest pole kasu, mis inimest rüvetab, see tõuseb seestpoolt, südamest. Ja Jeesuse sõnul: “Kui hästi on teist, silmakirjatsejatest, ennustanud Jesaja, nõnda nagu on kirjutatud: “See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel”.”
Jumalat huvitab ainult, milline on kellegi süda, kõik muu on kõrvaline. Välise rõhutamine viib käsuvagadusse, sisemine on midagi muud. Esimestes Moosese raamatutes räägitakse jumalakartu-sest ning lepinguliste kohustuste täitmistest, truudusest ja kuulekusest. Viiendas Moosese raamatus selgub midagi uut: Jumal nõuab kogu südant – jagamatult.

Heebrealane mõtles südamega, oskas südamega suhelda, oskas pühenduda täielikult. Need oskused on tänapäeva inimesel kitsa südame tõttu justkui välja arenemata. Paulus juudina tundis Toorat hästi ja tundis ka südant, kui ta rääkis oma kirjas korintlastele: “Meie suu on teile avatud, korintlased, meie süda on avardunud. Teil ei ole meie sees kitsas, vaid teil on kitsas teie oma sü-dames. Ma ütlen teile kui lastele: vastutasuks avarduge teiegi!” (Piir 2017)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal on andnud meile selle maailma ja elu, on andnud mõistuse ja südametunnistuse, et seaksime oma kodu, oma rahva ja riigi asjad paremasse korda. Aga me suudame seda ainult siis, kui saame ise korda. Jaan Kiivit jun

Palvetagem: Armas Isa, varja oma kirikut kutsumatute, uskmatute ja sobimatute karjaste eest. Anna oma ristikogudusele selle asemel õiglased õpetajad ja hingekarjased. Anna neile Püha Vaimu ja täida neid arusaamisega Sinu Sõnast, nii et nad näitaksid meile õiget teed. Pane pöördumise sõna nende keelele, nii et magajad ärkavad. Johann Haberman

JUMAL ON ARMASTUS, PELGUPAIK JA AVITAJA KÕIKIDES ELURASKUSTES

Laupäev – 23. veebruar

Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik! Ps 18:3

Tänane kirjakoht õpetab meile, et saab olla ainult üks käitumisviis: lähtuda alati armastusest. Armastusest Jumala ja teise inimese vastu, keda tunneme ja tunnustame kui oma venda. Sest me saame elada Taevase Isa lastena üksnes juhul, kui tunnistame, et teised, kõik teised on meie vennad.
Saagem lõpuks vabaks sellest meie ühiskonnas nii levinud kuvandist, et Jumal on kohtumõist-ja, kättemaksja, kes on maailma valu suhtes tundetu ja ükskõikne. Jumal ei saa kunagi olema inime-se jaoks ähvardus, Ta on armastus, pelgupaik ja avitaja kõikides eluraskustes. (Stefanus 2015)

“Ma tahan loota tema peale.” Ja taas: “Vaata, siin olen mina ja lapsed, keda Jumal on mulle andnud!” (Hb 2:13)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mida sügavam on armastus, seda tugevamaks see muutub; mida enam kasvab tarkus, seda enam sarnaneb see armastusega. Maurice Maeterlinck

Palvetagem: Jeesus vaimusilmad avas, pimedusest päästis mind, armu armu peale valas – Jeesus Päästja, tunnen Sind. Kallis Jeesus õpeta, et Sind kiidan tänuga. Elvi Vares

Kasutatud allikad

• Kaldur, Peeter 2016. Jumalakartus on tarkuse algus. – Eesti Kirik, 20.01.2016
• Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Tn 9:7-20 – Kuidas ma palvetan? Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. Pereraadio
• Piir, Miina 2017. Nädala mõte. 22.05.2017. EELK Tallinna Jaani kogudus: https://www.tallinnajaani.ee/vaimuelu/nädala-mõte/190-nädala-mõte-22-05-2017.html
• Plank, Uno 1960. Jumala otsijad. [Postill] Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat
• Salumaa, Elmar 2001. Matteuse rõõmusõnum. Tallinn: Logos
• Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit 2015. Jutlus: Kadunud poja pühapäev. EAÕK koduleht: http://www.eoc.ee/nadala-jutlus/kadunud-poja-puhapaev-3/
• Soom, Kaido 2011. Teenimatu arm. – Eesti Kirik, 16.02.2011
• Tärk, Osvald 2004. Julgus elada ja surra. [Postill] Tallinn:Allikas
• Tärk, Osvald (2014) Psalmide seletus. Tallinn: Logos

Koostas Indrek Lundava.
Veebruar 2019