PÄEVA SÕNUM nr. 146

IV aastakäik

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

HALASTAGE!

nädal: 14. – 20. juuli 2019
pühapäev pärast nelipüha

Vahel olen märganud, et oleme inimestena ülekohtuselt kriitilised teiste suhtes ja liialt vähe nõudlikud iseenda vastu. Ilmselt on põhjus selles, et lihtne on osutada teise inimese vigadele ja nõu-da, et tema muutuks. Nii tehes tunneb inimene ennast parema ja õigemana ning ei pea tegelema oma patuga. Kui aga pöörata tähelepanu oma vigadele, siis tuleb tegelda nende parandamisega ja see on juba keerulisem kui näpuga teise inimese probleemidele osutamine.

Jumala ees seistes ja ausalt elule vaadates märkame oma pattu ja enda vajakajäämisi. Siin maailmas pole ühtegi inimest, kes oleks Jumala ees õige. Oleme kõik ühtviisi patused. Samas on võimalus usu kaudu oma patud andeks saada ja Püha Vaimu läbi suudame elada uut elu. See on Jumala arm.

Kui nüüd tahame Jumala käest andeks saada ja loodame tema halastusele, siis on meie ülesan-ne olla samal viisil andestav neile inimestele, kes on meie ümber. See ei tähenda väärate tegude ak-tsepteerimist, kuid tähendab inimese armastamist tema tegudest hoolimata. Nii on meie ülesanne olla Jumala kombel pattu vihkavad, kuid patust armastavad ja eksija peale halastajad. Jumal saatis oma Poja siia maailma patuste eest surema. See on armastuse ja halastuse tipp. Nüüd on meie kui kristlaste ülesanne kanda edasi sõnumit Jumala halastusest nendeni, kes seda enim vajavad. (Soom 2015:8)

Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. Gl 6:2

Kristus on kandnud meie patukoorma ja õpetanud meidki jagama üksteisega koormate ras-kust. Jumalast lähtunud armastus inimese vastu ei saa jääda üksnes meie endi hingeliseks elamu-seks, vaid see peab vastu ja edasi peegelduma. Jumala armastus kutsub esile meiepoolse jumalaar-mastuse ja ligimesearmastuse. Nõnda toimib Kristuse seadus.

Mis koormaid peaksime üksteisel aitama kanda? Koorem võib olla haigus, vaesus, kellegi-millegi kaotus, läbielatud õnnetus või mure. Meil igaühel on neid koormaid juba omajagu. Nii mõ-nigi on koorma all väsinult kokku varisenud, mõni muserdatult käega löönud, mõni üksi jäädes pet-tununa endasse tõmbunud. Kristus kutsub meid jagama üksteise häda, probleeme, raskusi ja tagasi-lööke.

Paljudel meie tänastel koormatel on oma põhjus. See võib tunduda esmapilgul märkamatu ja kerge. Aga ka see põhjus osutub koormaks, mis tekitab uusi ja palju raskemaid koormaid. Kui Pau-lus kutsub kristlasi üksteise koormaid kandma, on ta just äsja rääkinud auahnusest, üksteise ärrita-misest ja kadestamisest. Need on kiusatused, mis sünnitavad sageli kannatust kaasinimestele ja pro-bleeme iseendale. Paulus õpetab, et kui keegi peaks neisse kiusatustesse langema, on vaja teda pa-randada tasase vaimuga. Ka nõnda ja just nõnda kantakse üksteise koormaid.

Kristlik ligimesearmastus peaks olema alati ettepoole vaatav. Kiriku ja iga üksiku kristlase suur ülesanne on kanda ja jagada neid koormaks saavaid ja saada võivaid koormakesi. Õpetades, kasvatades, head eeskuju andes, ka manitsedes ja hoiatades saame vähendada juba täna lasti, mis järgmisel sammul võib kukkuda rängalt kellegi inimese, inimrühma või koguni terve ühiskonna turjale. (Paenurm 2002:8)

Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armas-tage teiegi üksteist! (Jh 13:34) Meie aga manitseme teid, vennad: noomige korratuid, julgustage pelglikke, aidake nõrku, olge pika meelega kõikide vastu! (1Ts 5:14)

Palvetagem: Issand Jumal, armuline Isa, Sina annad igal päeval meile patud andeks ja tahad, et meiegi andestaksime üksteisele. Murra meie südamete kõvadus, et kohtleksime üksteist halastu-sega ja elaksime meie Päästja õpetuse järgi leppimises ja andeksandmises, Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

* * *

HOIDU ARVUSTAMAST TEISI.

Pühapäev – 14. juuli

Jeesus ütles: “Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks!” Lk 6:37

Jeesuse juhtnöörid teiste arvustamise kohta on väga lihtsad; Ta ütleb: “Ärge tehke seda!” Keskmine kristlane on kõige põhjalikumalt kriitiline inimene. Arvustamine on üks inimeste tavalisi tegevusi, kuid vaimulikus vallas ei too see mingit kasu. Arvustamise tulemuseks on arvustatava jõu-dude lõhestamine. Püha Vaim on ainus, kes on pädev arvustama, ning üksi Tema suudab näidata, mis on valesti, ilma kellelegi haiget tegemata. On võimatu astuda osadusse Jumalaga, kui oled krii-tilises meeleolus. Arvustamine teeb su karmiks, kättemaksuhimuliseks ja julmaks, ning tekitab sinus meelitava ja petliku tunde, nagu oleksid sa teistest kuidagimoodi üle. Jeesus ütleb, et Tema jüngrina peaksid sa viljelema sellist iseloomu, mis ei ole kunagi kriitiline. See ei sünni kiiresti, vaid seda tu-leb aja jooksul kujundada. Sa pead teadlikult hoiduma kõigest, mis ajendab sind ennast teistest üle-maks pidama.

Ma ei saa peita oma elu Jeesuse läbitungiva pilgu eest. Kui ma märkan sinu silmas kübeme-kest, tähendab see, et mu oma silmas on palk (Mt 7:3-5). Iga halva asja, mille ma sinust leian, leiab Jumal ka minust. Iga kord kui ma kohut mõistan, mõistan ma iseennast hukka (Rm 2:17-24). Ära mõõda kogu aeg teisi inimesi oma mõõdupuuga. Iga inimese olukorras on alati vähemalt üks fakt, millest me veel midagi ei tea. Esimene asi, mida Jumal teeb, on, et Ta annab meile põhjaliku vaimse puhastuse. Pärast seda ei saa uhkus enam meisse jääda. Ma pole kunagi kohanud inimest, kelle pä-rast ma peaksin olema meeleheitel või kelle suhtes peaksin kaotama kogu lootuse, kui olen märga-nud, mis on minus endas ilma Jumala armuta. (Chambers 1999:17. juuni)

Mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle, ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile! (Mt 7:2) Seepärast, oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa ennast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõistad sa süüdi iseenese! Sina, kes sa mõistad kohut, teed ju sedasama! (Rm 2:1) Nõnda siis ärge mõistke kohut enne õiget aega, enne kui tuleb Issand, kes toob valguse ette pimedusse varjunud asjad ning teeb avalikuks inimsüdamete kavatsused; ja siis saab igaüks kiituse Jumalalt. (1Kr 4:5)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kohtuniku töö on väga raske ning parimastki püüdmisest hoolimata säilib maises kohtupidamises alati võimalus, et ehk on mõni detail tähelepanuta jäänud või millestki valesti aru saadud. Kui palju suurem oht eksida on aga sellel, kes pikema uurimiseta oma ligimese kohta hukkamõistva otsuse langetab! Kas pole meie kutsumus kohtumõistmise asemel hoopis tuge pakkuda?

* * *

LOOTUSETA JA LOOTUSEGA

Esmaspäev – 15. juuli

Kuid mina loodan Sinu helduse peale, mu süda ilutseb Sinu päästest. Ma tahan laulda Issan-dale, et Ta mulle on head teinud. Ps 13:6

Laskem tõotusel elavaks jääda meie hinges, siis ärkavad meis ka paremad jõud ja jumalikud anded ning silm hakkab seletama tumedal taevataustal ka heledamaid kohti. Sa leiad jälle sideme elava Jumalaga ja koged, et su eluteekonna üle on kirjutatud Issanda sõnad: “Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Hb 13:5)

Võib-olla meil tuleb veel palju kannatada koduigatsuse all. Võib-olla lugematud ahastuspärlid veerevad me palgeil, kuid ühes peame kindlad ja julged olema: seesama Jumal, kes koormaid peale paneb, võtab need ka ära.

Juba tohime näha, et torm on vaibunud ja tuuled võtavad aegamööda teise pöörde. Juba on is-tutatud lootusetaimeke. Ta peab küll veel kasvama silmavees, kuid usupäike meie hinges paneb ta sirguma tugevaks taimeks.

Ja ta kasvab ning tema pikaldane, kuid siiski pidev kasv tõrjub eemale me hingest küsimuse: “Kui kaua veel …?”

Häda ja ahastava kaebe asemele asub meie hinge teine tundmine ja veendumine. Ning see veendumine, kasvades meie pühimatest tunnetest, tõstab meid kõrgemale südamemuredest ja ühen-dab meid meie usu ning lootuse allikaga.

Mitte murduda, vaid silmad tõsta üles Kuningate Kuninga poole ja tunnistada julgelt ning sii-ralt: “Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest. Ma tahan laulda Issan-dale, et ta mulle on head teinud.” (Plank 1960:117)

Teie näete seda ja teie süda rõõmustab, teie luud-liikmed kasvavad nagu värske rohi. On tun-tav, et Issanda käsi on tema sulastega, aga ta needus tema vaenlastega. (Js 66:14) Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu! (Ps 103:2)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Peale tänu on sul väga raske tuua Jumalale midagi, mis tegelikult oleks sinu oma. Kui iisraeli mees tõi ohvriks talle, siis oli see Jumala oma, kui ta andis leiba vaesele, siis oli see Jumalalt talle antud, kui ta ulatas külma vee karika, pidi ta selle kusagilt võtma. Osvald Tärk

Palvetagem: Patuöisest hämarusest usk viib vastu koidule. Valgus paistab pimedusest, Jeesus juhib võidule. Isale nüüd tänu, austus, selle suure armu eest! Jeesuses on meie lootus, sest Ta elab igavesti! Veera Õunapuu

* * *

JUMAL OOTAB HALASTUST.

Teisipäev – 16. juuli

Need on sõnad, mis te peate täitma: rääkige üksteisele tõtt, mõistke oma väravais kohut tões ja rahus! Sk 8:16

Piibel räägib palju Jumala halastusest. Prohvet Sakarja annab teada, et Jumal halastab oma rahva peale. Vaatamata kõigele, mida nad on korda saatnud. Sõnakuulmatus Jumala vastu ja üleko-hus ligimese vastu – ikka ja jälle on vaja nendele osutada. Ikka ja jälle pahandab ja kurvastab see Jumalat. Ta peab lausuma oma läkitatud prohvetite kaudu karme sõnu. Kuid viimne sõna jääb alati halastusele. Jälle on Jumal oma lõputus armus valmis andestama ja andma uue võimaluse. Kuningas Taavet laulis seda Jumala halastust tunnetades: “Tema annab andeks kõik su ülekohtu, tema paran-dab kõik su tõved. Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärja-ga” (Ps 103:3,4). Küllap ta teadis, millest laulis, polnud ju temagi patuta.

Just see tunnetus annab ka inimesele võime halastada oma ligimesele. Me armastame, sest Ju-mal on meid enne armastanud. Me halastame, sest Jumal on meile halastanud. Just selle tõttu me peamegi olema vahel olukorras, kus peame enda ees ausad olema ja tunnistama: ma olen patune ini-mene ja ei saa seda Jumala ees mitte kuidagi ise heastada. Vajan vaid halastust, mis mind päästab ja lunastab.

Nii mõnigi inimene on mulle öelnud, et võib ju ligimesele head teha ka ilma Jumalata. Selleks ei pea olema tingimata kristlane. Paljud meist järgivad oma südames üleskutset aidata haigeid lapsi või annetada vähifondile, et kinkida kellelegi võimalus raviks ja inimväärseks eluks. Paljud meist tunnevad kaasa hüljatud loomadele ja püüavad neid aidata. Me oleme tõepoolest kõik võimelised ar-mastama ja head tegema. Siiski ei tule see meist enestest, vaid on Jumala and. Oleme kõik Jumala loodud, tema on meie südamesse selle võime pannud. Meie elumahlad tulevad samast puust ning saame õitseda ja vilja kanda vaid Jumala armust. Hästi ja arusaadavalt räägib sellest Jeesus oma tä-hendamissõnas viinapuust: “Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kan-nab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.” (Jh 15:1-2,4-5)

Jeesuse ristisurm meie päästmiseks ja lunastuseks on suurim Jumala halastuse väljendus. Kõik, kes seda tõeliselt tunnetavad, tahavad seda pisutki peegeldada siia maailma. Armastust ei saa käski-da, kuigi Piibli tuntuimat üleskutset nimetatakse armastusekäsuks ning ka prohvet Sakarja räägib käskivas vormis, öeldes: “Need on sõnad, mis te peate täitma.” (Kärson 2016:8)

Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: Mõistke kohut tões, osutage heldust ja halastust igaüks oma vennale! (Sk 7:9) Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed. (Ef 4:25)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie peame Jumalat kartma ja armastama, et me oma li-gimese peale ei tunnista valet, teda ei reeda, keelt ei peksa ega tõsta tema peale laimujutte, vaid et me teda vabandame, räägime temast head ja kääname kõik asjad hea poole. Martin Luther

Palvetagem: Issand, tee, et ma su häält kuuleksin! Näeksin sinu kätt ka siis, kui see esmapil-gul tundub vabaduse piiranguna. Õpeta mind tõelise vabaduse poole, hoolida ja armastada! Tauno Kibur

* * *

ELAMINE ISSANDALE

Kolmapäev – 17. juuli

Kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt. Rm 14:8

Meie osadus Issandaga on surmast tugevam. Surm ei lõpeta meie suhteid Temaga. Milliseid muudatusi surma meie eksisteerimises iial esile kutsuks, suhe Issandaga püsib. Kristus on Issand enne ja pärast meie surma! See tähendab ühtlasi, et Issand määrab meie suremise aja, koha ja moo-duse. “Tema elupäevad on määratud” (Ii 14:5). Issand ise ütleb meile: “Tulge tagasi, inimlapsed!” (Ps 90:3). Ta ei ole meie surmapäeva määramist usaldanud ühelegi inglile. Uskliku lahkumine on Jumalale nii kallis, et see võib toimuda ainult Tema otsuse järgi. “Kallis on Issanda meelest tema vagade surm” (Ps 116:15).

Kas meie surm tuleb pikaajalise haiguse järel või ootamatu sündmuse läbi, see ei muuda meie suhet Issandaga. Kas sureme oma voodis omaste juures või kusagil üksinda, inimestest unustatuna, Issand on meie ligi. Kas suudame surma eel mõne sõna veel inimestele öelda või ei, see ei ole nii tähtis kui sõnad, mida ütleme oma Issandale. Stefanos suri kivide all, Jaakobuse pea raiuti mõõgaga, Peetrus viidi surma seda teed, mida ta ei tahtnud, kuid kõik nad kuulutasid Issandat.

Surra Issandaga tähendab, et meie surm võib Teda austada. Meil on luba paluda, et Issanda nimi saaks austatud ka meie surma läbi. Palume, et me oma vaevades ja vanadusnõtruses ei häbis-taks Issandat oma kannatamatusega, kahtlustega ega nurisemisega. On olemas üks suremise moo-dus, mille kohta Jeesus ise ütles, et see austab Jumalat. See osa anti Peetrusele (Jh 21:19). Jeesus mõtles märtrisurma. Seda ei saa keegi ise valida, vaid antakse. See on raske, aga see austab Issan-dat. (Tärk 2002:530j)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Nii võime julgusega kohata surma, sest ta on võidetud ning juhib meid Jumala juurde, viib vastu ülestõusmisele. Ove Sander

Palvetagem: Sind kiidan ma! Su armastuse rikkust, häädust, kandejõudu veel enam kõigis imetleb mu nõder vaim. Kuis püsiv Sinu arm kesk kaduvuse sõudu Su poole tõstab tiibu hinges sala aim. Mu Looja Sa ja Lunastaja ka – Sind kiidan ma, Sul tahan kuuluda! Peeter Sink

* * *

PIIBLI TÕENDUS JUMALA KOHTUST

Neljapäev – 18. juuli

Minu ees nõtkub iga põlv, ütleb Issand, ja iga keel annab tunnustust Jumalale. Rm 14:11

Õpetus Jumala kohtutest on Piibli õpetus. Paulus kannab hoolt, et ta ei õpetaks midagi, mis ei oleks Pühakirjaga kooskõlas. Tänapäeval ei loe see palju mõne kirjaniku või teadlase arvates, aga sõna jääb!

Iga põlv peab ennast nõtkutama Jumale ette ja iga keel Teda tunnistama. Põlve nõtkutamine on välise alluvuse tunnus, keel – arusaamise allumise tunnus. Suur päev, kui inimeste tahe ja aru-saamine alluvad paratamatusele. Teist teed enam ei jää.

Paulus tahab, et iga usklik peaks meeles oma alluvust Issandale, sest siis ei tarvitse tal saada inimeste orjaks. Me anname au, kellele au tuleb anda, aga anname inimlikku au. Jumaliku au ja kummardus kuuluvad Kristusele. See, mida siin on öeldud Jumala kohta, on Fl 2:10 öeldud Kristuse kohta ja näitab Kristuse jumalikkust. Meie juured olgu niivõrd Kristuses, et Temalt saame oma jõu.

Jumala kohus on Piibli õpetus. Kosmost valitsetakse õigluse põhimõttel. Meie elu samuti. Piibel ei taha meid hirmutada usklikuks. Vilets usk, mis on hirmu alusel!

Aga õiglus jääb. (Tärk 2002:533j)

Ma olen iseeneses vandunud, mu suust on välja tulnud tõde, tagasivõetamatu sõna: Minu ees peab nõtkuma iga põlv, kõik keeled peavad andma mulle vande. (Js 45:23) Jeesus vastas talle: “Need on sinu sõnad. Ometi ütlen mina teile: Siitpeale te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedel.” (Mt 26:64) Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all. (Fl 2:10)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kristuse kirik on jumalariigi uks ka neil aegadel, kui ena-mus sellest tuimalt või ka üleolevalt mööda astub. Marcus Hermen

Palvetagem: Aukuningas, mu Jeesuke, Sa Isa Poeg, Ta sarnane; maailma peale halasta ja oma rahvast õnnista! Nikolaus Ludwig von Ziznendorf

* * *

KRISTLANE PÄÄSTETAKSE KIUSATUSEST

Reede – 19. juuli

Tee selgeks mu silmad, et ma ei uinuks surmale, et mu vaenlane ei ütleks: “Ma sain võimust ta üle!” ja mu vastased ei ilutseks, sellepärast et ma kõigun. Ps 13:4,5

Augustinuse tõlgenduse kohaselt on palvetaja selles psalmis ahistuses elav kristlane, kes palub Jumalalt kiusatuses abi. Vastased salmis 5 on kurjad vaimud: “Et mu vaenlane ei ütleks: “Ma sain võimust ta üle!” ja mu vastased ei ilutseks, sellepärast et ma kõigun.” Kirjas efeslastele õpetatakse, et armuajal on kristlase peamiseks vastaseks pimeduse meelevald (Ef 6:12): “Meil ei tule ju võidel-da inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade tae-vaaluste vaimudega.” Jeesus õpetas Meie Isa palves lootma Jumala peale ning palvetama: “Ära saa-da meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast.” Kiusatus või katsumus Jeesuse palves on eriti lõ-puaega puudustav ahistus. Jumal päästab enda omad kõigest hädast.

Jaakobuse kirjas õpetatakse kiusatuste ehk katsumuste kohta, et Jumal tahab nendes kristlast vaimulikult tugevdada. Jumal ei kiusa kedagi ning just sellepärast võib kristlane pöörduda Jumala poole ja paluda Temalt abi (Jk 1:12-15): “Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad. Ärgu kiusatav öelgu: “Jumal kiusab mind!” Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi. Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. Kui seejärel himu on viljas-tunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma.”

Ka Paulus õpetab kiusatuste kohta sama. Jumala hea kavatsus on õpetada kristlasi tundma Ju-mala armu väge, et nad võiksid oma elus kirgastada Jumala head tahet. Kiusatustes saab kristlane alati loota Jumala abile (1Kr 10:13): “Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.” (Laato 2015:51j)

Nüüd on küll üürikeseks silmapilguks Issandalt, meie Jumalalt, meile arm osaks saanud, et ta meile on jätnud pääsenuid ja on meile andnud vaia oma pühas paigas, et meie Jumal saaks valgus-tada meie silmi ja anda meile pisut elu meie orjuses. (Esr 9:8) Kui nad on elevil, siis ma teen neile joomingu ja lasen nad purju jääda, et nad hõiskaksid ja uinuksid igavesse unne ega ärkaks, ütleb Issand. (Jr 51:39)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: On tarvis õppida Jumalat kuulama. Hakka õppima palveta-mist õppides. Eenok Haamer

Palvetagem: Sa, Jeesus, armust avita, mind võta omaks teha. Mu süda täida usuga, et Jumalat saan näha Su sõna ja Su vaimu väest. Kes seda püüab südamest, see laulgu rõõmsalt: aamen! Andre-as Knopken

* * *

KRISTLASE KOHUSTUS ON ARVESTADA TEISTEGA

Laupäev – 20. juuli

Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina, miks sa paned oma venda halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette. Rm 14:10

Apostel Paulus annab üsna ühemõttelise käsu: meie seisukohalt nõdrausulist tuleb vastu võtta kristliku vennana. Teda ei saa vastu võtta seepärast, et siis temaga vaielda ja väidelda, näidates välja tema seisukohtade ekslikkust, vaid tal tuleb lasta jääda oma seisukohtade juurde. Meist erineval sei-sukohal olevat inimest ei saa alahinnata või nimetada tema vaateid piiratuks.

Nii nagu enamus ei tohiks oma seisukohti peale suruda vähemusele, eeldab apostel, et ka vä-hemus ei muuda oma põhimõtteid kõiki puudutavaks seaduseks ja õndsuse tingimuseks. Kui siis keegi loobub südametunnistuse järgi millestki, mida teised hea südametunnistusega kasutavad, siis tuleb tema tõekspidamisse suhtuda austusega. Otsustav on vaid see, kas seda tehakse Issanda ehk Kristuse pärast selleks, et püsida Temaga osaduses. Kui Paulus toob oma arutellu surma temaatika, siis asetab see tekkinud vaidluse õigesse suhtesse. Ei lähe kaua aega, kui igaüks meist astub Jumala kohtu ette, kellele meil tuleb aru anda endast ja mitte teistest.

Me kõik oleme teel Jumala kohtujärje ette, kus peame jätma oma teekaaslastele õiguse vastu-tada oma tegude eest ise. Muidugi ei tähenda õigekssaamine usust seda, et võime elada nii, kuidas ise paremaks peame. Jumal ütleb patuse kohta oma õigeksmõistva otsuse ainult Kristuse pärast, kuid patu mõistab Jumal hukka. Kui arvame, et oleme usus tugevad, siis peame käituma nii, et see ei kurvastaks meie kõrval elavaid usukaaslasi.

Usulise küpsuse tunnuseks pole see, kui sa teist kristlast tema konservatiivsete vaadete pärast halvustad. Küpsest usust tunnistab see, kui sa kaaskristlase “kitsaste” arusaamiste pärast oma vaba-dusi piirad. Seetõttu on loomulik, et kristlane ei arvesta mitte ainult konkreetse teo tagajärjega enda suhtes, vaid ka sellega, millist mõju avaldab tema käitumine teisele. Me ei saa käituda alati põhi-mõttel: mul on õigus! Mõnikord tuleb armastuse ja rahu huvides järele anda, muidu oleme oma va-baduse nõudmisega vabaduse variserid. (Toplaan 2004:8)

Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut, sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sel-lega mõistetakse kohut teiegi üle, ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile!

(Mt 7:1,2) Sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba. (2Kr 5:10)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Valitsegu maailmas kui tahes suur ebaühtlus ja ükskõik, kas kuulume madalamasse või kõrgemasse klassi, me võime end lohutada sellega, et meil kõigil on sa-ma Kristus, sama ristimine, sama evangeelium ja sama Vaim. Kellelgi pole paremat evangeeliumi, paremat ristimist ega mingisugust teist Kristust. Martin Luther

Palvetagem: Issand, halasta meie peale! Sest meie põlvkond peab ühel päeval halbade ini-meste mürgiseid sõnu, kurje tegusid ja ka headuse surnuks vaikimist kahetsema. Martin Luther King

* * *

Kasutatud allikad

Chambers, Oswald 1999. Kirkuse kütkes. Tallinn: Logos
Kärson, Lea 2016. Jumal ootab halastust. – Eesti Kirik, 06.2016
Laato, Antti 2015. Kristus psalmides. Märjamaa: http://www.eliisabet.ee/pdf/Laato-Kristus_Psalmides.pdf
Paenurm, Peeter 2002. Koormaks saavate koormate kandmisest. – Eesti Kirik, 19.06.2002
Plank, Uno 1960. Jumala otsijad. [Postill] Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat
Soom, Kaido 2015. Halastage! – Eesti Kirik, 25.06.2015
Toplaan, Anti 2004. Kristlase kohus on arvestada teistega. – Eesti Kirik, 30.06.2004
Tärk, Osvald 2002. Rooma kirja seletus. Tallinn: Logos

Koostas Indrek Lundava.

Juuli 2019