PÄEVA SÕNUM nr. 186

Sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust (Ps 36:10). Kõigeväeline Jumal! Sina oled kinkinud meile kõige kallima – elu ja valguse. Me palume, näita meile oma eluvalgust, eluval-gust meie südame pimedusse, et näeksime kõrvaldada takistusi Sinu tundmise teelt. Lase meil selles valguses näha patu suurust. Anna jõudu meeleparanduseks ja usku Sinu evangeeliumi tõotustesse. Jeesus, Sinu läbi on meil elu ja seda ülirohkesti. Kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12).

 

***

 

PÄEVA  SÕNUM nr. 186

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

ÜLESTÕUSNU TUNNISTAJAD

Ülestõusmisaja 2. pühapäev

  1. nädal: 19. – 25. aprill 2020

 

Mõtle, Issand, nende peale, kes on pidanud jätma oma kodu ja töö ning on viletsuses.

 

Sõnum Jeesuse Kristuse ülestõusmisest oli inimeste jaoks sedavõrd eriline, et sellesse oli ras-ke uskuda. Jumal vaatas inimeste peale armulikult ja Jeesus ilmus kahtlejaile ning tõestas seda, et Ta oli üles tõusnud. Paulus loetleb 1Kr 15 üles, kui paljudele inimestele ülestõusnud Jeesus end näitas: lisaks jüngritele ja naistele võisid kohtuda ülestõusnuga veel üle viiesaja venna. See on igati aukar-tust äratav tunnistajate hulk. Paulus tõdeb, et enamik neist on elus ja võivad tunnistada toimunust.

Tänapäeva inimesel pole võimalik enam neilt vendadelt-õdedelt küsida tõendeid Jeesuse üles-tõusmise kohta. Me võime seda vaid uskuda. Üks tõendus võib meie jaoks olla see, et kristlus hak-kas kiirelt levima ja needsamad ülestõusmise tunnistajad olid valmis oma usu pärast surma minema. Valetaja ei läheks ju usu pärast surma?

Vahel ei piisa meie inimesele aga sellestki. Siis jääb võimalus ise veenduda Kristuse ülestõus-mises ja Jumala olemasolus. Selleks piisab palvetamisest ja Jumala otsimisest. Jumal kuuleb ja aitab ning see ongi kõige kindlam tõestus sellest, et Jeesus on üles tõusnud. Kes otsib, see leiab. Nii võib inimene leida oma elule aluse ja sihi.

Ja kui meie saame enda jaoks kindluse, et Jeesus on surnuist üles tõusnud ja elab ning vali-tseb, siis oleme meiegi kutsutud sellest tunnistama neile inimestele, kes elavad meie ümber. (Soom 2016:8)

 

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. 1Pt 1:3

 

Peetruse kirjakoha teksti sisse minna ja lõpuni mõista tahtes võime avastada, et me mõistus ei küündi sinnani, kuid aimamisi taipame, et inimlik võib endasse mahutada jumalikku. Tänulikkus õnnistuse läbi, mida Issanda Kristuse Isa on valmistanud ja mis toob meieni valmis pandud, säilita-va ja hinnalise ning eheda, varjamatu pääste. Hinnang sellele antakse mõned salmid hiljem, kus kirjeldatakse, kui suure pühendumisega on seda otsitud ja oodatud.

Ometi just elamise argus, armastuse ja lunastuse kättesaamatus kustutavad lootust ja vahel on lõpmata raske näha kõige mõtet – oma hinge päästet. Kristlastena oleme ka ligimestele lootuse and-jad, et näidata kust leida julgust armastada kogu südamega, hingega, jõuga ja aruga.

Teatud sündmused me elus näivad korduvat ning tuletavad ikka ja jälle meelde, et me pole täiuslikud ning kannatame ise ja põhjustame kannatusi teistele. Headus ja kurjus, vastupidamine ja allaandmine, on inimese elusaks olemises nii keskne teema, et puutume nendega kokku igas päevas enda ja oma kaaslaste juures. Meie valikutesse ja tegudesse on kätketud mõlemad teed, mis viivad kas õnnistusse või surma.

Peetrus suundub oma otsekohese tulisusega olulisimale – hävimatule, millel polegi surma puu-dutust, ja me lootusele talletatud pärandi ilmsiks saamisele: “Keda te armastate, kuigi te pole teda näinud, kellesse nägemata ometi usute üliväga kirgastatud rõõmuga” (1Pt 1:8). (Tuhkru 2014)

 

Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on ära-tatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. (Rm 6:4) Kiidetud olgu Ju-mal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistu-sega Kristuses. (Ef 1:3)

 

Palvetagem: Kiidetud oled Sina, Jumal ja Isa, sest oma suurest halastusest oled Sa kõik enda omad Jeesuse ülestõusmisega uuesti sünnitanud elavaks lootuseks. Aita, et ka meie selles lootuses juba siin pühaks eluks uueneme ja ükskord õndsast ülestõusmisest osa saame. Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

MIS ON SEE RAHU, MIDA JEESUS MEILE ANNAB?

Pühapäev – 19. aprill

Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: “Rahu teile!” Jh 20:26

 

Kui ilmateedel rändajale soovida rahu ja rõõmu siis tuntakse selles soovis midagi ebatavalist. Mitmetegi jaoks seostub rahusoov kristlastega, tekitades siis positiivseid või negatiivseid hoiakuid. Kas heidetakse nalja vanapärase keelepruugi üle või muututakse valvsaks.

Rahu soovimine idamaa kultuuris Jeesuse ajal ja ka tänapäeval – selles ei ole midagi eriskum-malist. Mida meiegi soovime, eks ikka seda, millest on puudus või mida ihaldatakse või nagu tegu-sõna isegi ütleb – soovime. On see tervist või õnne, jätku leiba või head isu. Pideva sõjapidamise korral, kallaletungide kartuses, sellistes ebakindlates olukordades on rahu soovimine päevakohane ja kindlasti mõistetav heasoovlikkus.

Kuid rahu ei ole mitte üksnes väline probleem. Me räägime ka sisemisest rahust ja rahutusest. Inimesed otsivad rahu, tahavad rahu või rahulikult olla. Otsitakse terapeute, kes saaksid aidata. Kõikvõimalikud rahustid, antidepressandid on tänapäeval sama tavalised kui aspiriin või paratseta-mool. Inimene vajab sisemist rahu. See sisemise rahu vajadus on kergem mõista neil, keda vaevab pidev rahutus.

Kristus tuli maailma, et meil oleks rahu Jumalaga. See on üle kõige. Inimene ei suutnud, ega suuda Jumala ees õige olla. Me oleme patused ja Jumala aust ilma. Me ei suuda ühegi hea teoga oma pattusid lunastada, ei ohvriloomade verega, ei almuste andmisega. Meie rahu Jumalaga on Te-ma enese arm, mis sai reaalsuseks Jeesuse sünnis, kannatamises, surmas ja ülestõusmises. Jeesus on see Rahuvürst, see Õnnistegija, kes on meid Jumalaga lepitanud. Meie osa on uskuda seda Jumala suurt armutegu, olla tänulik selle eest igal päeval.

See rahu, mille meile Kristus on toonud toob rahu ka meisse enestesse ja meie suhetesse kaas-inimestega. Jeesus ütleb (Mt 5:9) – õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Kas meie oleme rahutegijad? Milline on minu suhe oma lähedastega, pereliikmetega, õdede-vendadega Kristuses, inimestega, kellega ma kokku puutun tööl või mujal. Kas ma olen rahutegija, püüan kõiki asju paremuse poole juhtida? Kas me otsime inimestes head või üksnes halba? On meil tüliasju, mis nagu kapseldunud haigustekitajad käivad meiega aastaid kaasas, et siis aeg-ajalt puhkeda ja prob-leemi meelde tuletada ning “uuendada”?

Kui me suudame oma pragunenud suhted Jeesuse ette tuua ja palume andestust, vabaneme koormatest ja leiame rahu, mis täidab meid täiesti. Ralf Luther on öelnud: Jumala rahu mõjub vä-gevasti inimese meelsusse – selle põhjus, selle olemus seisneb selles, et inimene päästetakse piir-konnast, kus pimeduseväed võivad teda vintsutada, rahutuks teha ja vigastada; ta on nüüd varjatud oma Jumala ligiduses; “Jehoova ingel lööb leeri üles nende ümber, kes Teda kardavad” (Ps 34:8) Tuules seista tähendab: seista seal, kus puhub tuul; päikeses seista tähendab: olla seal, kus päike paistab. Kristuses olla tähendab: asuda Kristuse väe – ja mõjupiirkonnas. Sellesse piirkonda ei ulata kurjuse vägi, sellepärast valitseb seal rahu. (Lui 2012)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ainuke tee Jumala juurde ja rahule Jumalas on Jeesuse kau-du. Ja selle rahu leiame evangeeliumis iga päev, ja ükski ei võta seda rahu meilt ära. See rahu toob üksmeele ja kooskõla inimese ja Jumala vahel, kooskõla ja mõistmist inimese ja inimese valele, rah-va ja rahva vahele. Ernst Lootsman

 

Palvetagem: Laota oma õnnistavad käed meie üle. Las Sinu vägi puudutada meid. Sa oled meid asetanud maailma kannatustesse tunnistama Sinu armastusest. Aita meid pigem head teha kui puhata, kuni Sinu valgusesse jõuame. Peter Strauch

 

* * *

 

LASKE ISSANDAL END SÕNA KAUDU TOITA

Esmaspäev – 20. aprill

Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääs-te poole. 1Pt 2:2

 

Tänane pühapäev kannab nimetust Quasimodogeniti, tõlkes “nagu äsjasündinud lapsed”. See nimetus on pärit apostel Peetruse esimese kirja teisest peatükist, kus Peetrus kirjutab muutusest, mis Kristuse järgijaid peaks iseloomustama. Peetrus ütleb: “Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kava-lus ja silmakirjatsemine, kadestamine ja mis tahes keelepeks! Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Is-sand on helde.” (1Pt 2:2,3)

Usk ei ole viirus, kuigi Eestis kardetakse, et usk on just midagi, mis nakkab ja inimest eluoht-likult kahjustab. Seepärast püütakse eriti just lasteaia- ja koolilapsed kirikust võimalikult eemale hoida, sest äkki saavad “viiruse”. Kuna usk ei ole nakkushaigus, pole oodata kristluse epideemia vallandumist ei Eestis ega mujal Euroopas. Nõnda tuleb näha meil ise palju vaeva nii kirikuna kui eraldivõetult kristlastena, et pakkuda ühiskonna liikmetele nagu äsjasündinud lastele vaimulikku selget piima, mille varal kõik kasvavad pääste poole.

Kirikus ei saa me pakkuda “piima asendajat”, lahjat inimkeskset armastust ja hoolivust ilma kuulutuseta ülestõusnud Kristusest. Armastus ilma Jumalata on kaduv ja poolik ning loob kõigest mulje. “Vaimulik selge piim”, mille järele ühiskonnas janunetakse on puhas ja lahjendamata kuulu-tus Kristusest, kes on surnud ristil meie pattude eest ning tõusnud surnuist üles, et meiegi Temasse uskudes ja Talle armastusevannet andes võiksime pärida igavese elu. (Viilma 2016)

 

Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! (Mt 18:3)

Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik! (Mk 10:14)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kõige parem abinõu halbade asjade hävitamiseks on see, et neid ei tarvitata. Osvald Tärk

 

Palvetagem: Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halas-tusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist.

 

* * *

 

TÄNU PÄÄSTMISE EEST

Teisipäev – 21. aprill

Ma armastan Issandat, sest Ta kuuleb mu häält ja mu anumist, sest Ta on pööranud oma kõr-va minu poole ja ma hüüan Teda appi oma eluaja. Ps 116:1,2

 

See on igati loomulik ja inimlik, et meie armastuse ja kiindumuse kõrghetk kellegi vastu on siis, kui ta on sooritanud meie suhtes erilise heateo või päästnud meid keerulisest olukorrast või lausa surmast. Kui muul ajal on teisele inimesele oma armastuse ja kiindumuse väljendamine sageli meie jaoks sobimatu, siis sellistel hetkedel võime me võõrast inimest kallistada, kirglikult suudelda või üle valada tundelise tänukõnega.

  1. psalmi seostatakse Iisraeli rahva Egiptusest välja tulemise ja paasapühaga, mil meenutati ööd Egiptuses, kui surmaingel surmas kõikide perede esmassündinud. Ainult sealt läks surm mööda, kus kodude uksepiidad olid kokku määritud süütu talle verega. Egiptuses asetleidnu on pit igast ük-sikust inimesest ja Kristuse valatud verest.

Selle maailma pärand on surm. Ainsad, kellest see surm mööda läheb on need, kes on oma elu uksepiidad kokku määrinud Jeesuse verega. Ärgu ükski Jumala laps unustagu seda tõsiasja, et meie elust läheb surm mööda üksnes tänu Jeesusele ja Tema isetule ohvrile. Ja see pääste ei ole midagi, mida me ühekordselt vastu võtame, vaid me vajame iga päev Jeesuse vere kaitset ja päästet. Nii võib iga kristlane alustada ja lõpetada oma päeva lauldes: “Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist, sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja.” (Tõotus 124 2019)

 

Pööra oma kõrv mu poole, tõtta mind kiskuma välja hädast, ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäe-linnuse hooneks mu päästmiseks! (Ps 31:3)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesus Kristus, kinnita meie usku seeläbi, et Sa lased meil näha Sinu auhiilgust ja vägevaid tegusid, mida Sa oled aegade jooksul teinud ja veelgi teed. Tee meile ka täna oma auline nimi teatavaks ja võta meid vastu oma õndsasse osadusse. Johann Alb-recht Bengel

 

Palvetagem: Jumal, minu Issand! Sinu käsi on olnud mulle ikka kindlaks toeks ja mind palju-dest hädadest läbi kandnud. Sinu kaitse all olen ma kasvanud. Sa oled mind juhtinud ja õiget teed näidanud. Kui ma langesin, siis tõstsid Sina mind üles. Ja selle eest ma tänan Sind. Axel Stellmann

 

* * *

 

KAS ENNASTOHVERDAV JA TEISI ARMASTAV ELU

ON MEILE TUNDMATU JA VÕÕRAS?

Kolmapäev – 22. aprill

Teie salgasite ära Püha ja Õige ning palusite, et teile kingitaks mees, kes oli mõrtsukas. Teie tapsite Elu Juhi, aga Jumal on ta surnuist üles äratanud. Ap 3:14,15

 

Inimesed on tihti püüdnud surmata eluleeki. Isehakanud ja isekad rahva juhid, vihast pimesta-tud rahvamassid surmasid elu ülima juhi, armastuse, halastuse ja andeksandmise kuulutaja – inim-konna Lunastaja Jeesuse Kristuse. Inimkonna kurjuse kehastaja – Barrabase – röövli, palusid nad va-baks ja lõid risti oma ainsa Abimehe ja Õnnistegija.

See sündmus ei leidnud aset ainult kord ajaloos, vaid see kordub ikka ja alati. Seal kus elu pü-ha tuli tõusis leegitsevana üles ühe vaimse inimese juures, seal tulid lühinägelikud ja isekad inime-sed oma pimedas vihas ning pidasid oma pühaks kohuseks surmata ja hävitada teisitimõtlejaid, sest ennastohverdav ja teisi armastav elu oli neile tundmatu ja võõras.

 

Muistses Rooma riigis püüti elu ülima juhi – Jeesuse Kristuse elutööd hävitada tule ja mõõga-ga. Ainult kuuluvus kristlaste perre oli küllaldane põhjus inimeste hävitamiseks ja nende heitmiseks kiskjate loomade ette või põletamiseks rahvamasside vaimustuse saatel. Savonarola põletati tulerii-dal. Hugenottide ja valdenslaste vabadustigatsev elutuli surmati ning tuhandete verd valati viha ja vägivalla nimel.

Kuid ikka ja jälle tõusevad ajaloo areenile samad sündmused. Viha, vaen ja vägivald möllab ka tänapäeva lakkamatult. Kes küsis kümneilt tuhandeilt küüditatuilt nende süüd, kui neid ühes rin-nalaste ja vanade raukadega kallist kodukohast lahti kisti ja Siberisse küüditati?

 

Kuid Jumal on elu ülima juhi – Jeesuse Kristuse üles äratanud surnuist! Selle üle andis oma sõna ja teoga ning märtrisurmaga tunnistust Peetrus. Sama tunnistust võime leida tuhandete ustavate võitlejate juures ajaloos, kes oma elu ja tööga ning ka surmaga andsid tunnistust Õnnistegija Jeesuse Kristuse ülestõusmisest ja elust nende südames ja hinges.

Inimesed on tihti lühinägelikkuses ja vihas tapnud tõelise elu ja armastuse kuulutaja, kuid Ju-mal on Teda üles äratanud surnuist.

 

Elu Issand ja Õnnistegija on ülestõusnud ja elab igavesti ning otsib teed ka sinu südamesse ja ellu, et tuua sinna uut, taevalist elu ja õnnistust. Ta on ülestõusnud selleks, et olla kohtumõistjaks kõige kurjuse, viha, vaenu ja vägivalla üle ja hävitada seda ka meie südameis ning avada meie silmi, et võiksime näha Jumala armu ja õnnistust oma elus ning võiksime ühes Temaga olla üksmeele ja armastuse külvajad ja kuulutajad ning rännata ühes Temaga tõe, õigluse ja armastuse radadel ning Temalt kui elu ülimalt juhilt – ülestõusnud Issandalt ja Õnnistegijalt kord ustava töö ja võitluse eest vastu võtta igavese elu kadumatut krooni!

Tõstku need pühad meid kõiki üles halli argipäeva murede keskelt, meie elu kaotuste hauast ja viigu meid usus ülestõusnud Õnnistegija eluosadusse! Tema on ainus elu juht, kes suudab andestada ja ühendada inimhulki ja kõik rahvaid ühisele elutööle, mis elab üle haua ja kaduvuse ning näitab teed igavese elu riiki! (Tõldsepp 1957:2)

 

Ülempreestrid ja vanemad meelitasid rahvahulki lahti paluma Barabast, aga hukka mõistma Jeesust. (Mt 27:20; vt ka Mk 15:11) Kogu hulk kisendas väga ning ütles: “Hukka ära, lase meile Barabas vabaks!” (Lk 23:18) Aga Barabas oli röövel. (Jh 18:40)

Kuid Jumal on tema üles äratanud, päästes teda surma valudest, sest ei olnud ju võimalik, et surm oleks teda kinni pidanud. (Ap 2:24,32; vt ka Ap 13:30) Meie oleme kõigi nende asjade tunnis-tajad ja samuti Püha Vaim, keda Jumal on andnud neile, kes võtavad kuulda tema sõna! (Ap 5:32) Sest ta on seadnud päeva, mil ta tahab kohut mõista maailma üle õigluses mehe läbi, kelle ta selleks on määranud, ja pakub usku kõigile pärast seda, kui ta on tema surnuist üles äratanud! (Ap 17:31)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kas oleme valmis risti pärast maailmale ristilöödud olema ja maailma väljakutset nõnda vastu võtma, et tahaksime maailmaga rinnutsi seista, salgamata oma kuuluvust Jeesusele? Salgamata oma kuuluvust Temale, kes ristil on surnud meie eest, et meie võik-sime elada Temale ja mitte maailmale? Harri Haamer

 

Palvetagem: Issand! Me vajame julgustamist ja üksteise tuge, kinnitust, et tõde jääb tõeks ja õigus õiguseks ka siis, kui peaksid seda salgama. Jaan Kiivit jun

 

* * *

 

OHU KIRJELDUS

Neljapäev – 23. aprill

Jüripäev

Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse. Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: “Oh Issand, päästa mu hing!” Ps 116:3,4

 

Vanasti püüti loomi ja linde püüdepaelte või võrkudega. Taavet oli juba surma paeltes. Teda tabasid need mured ja ahastused, mis on omased püütud loomale või linnule. Ta teadis, mida tähen-dab surmavalla ängistused, ahastus ja mure.

Kristuse järelkäijad, kelle seljataga on Jeesuse ülestõusmine ja südame igavese elu lootus, või-vad vaevalt aimata, mida tähendas surm tolleaja usklikule. Neile on tundmatu sõna: “Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem” (Fl 1:23). Surm tähendas neile lahku-mist varjude riiki. Ainult mõned usklikud mehed aimasid rohkem.

 

Oma ohtlikku olukorda meenutades mõtleb Taavet ka oma palvetele. Palvetada võib igas olu-korras. Tal oli usku palvetamiseks ka veel siis, kui ta oli juba püütud surma võrkudesse. Ükski ini-mene ei saanud teda enam aidata. Aga Jumal võis veel midagi tema heaks teha. Ta palve oli lühike, selge ja asjalik: “Oh Issand, päästa mu hing!”

Mõni võib leida, et see palve oli üsna egotsentriline. Ta palus, et Jumal päästaks ta elu. Käes-olevas psalmis tähendab hinge päästmine seda. Palve on oma olemuselt Jumala kummardamine, aga see ei tähenda, et meie ei tohiks oma vajadused Jumala ette kanda. Jeesuse palve Ketsemanis oli Ju-mala kummardamine vaimus ja tões, kuid seal oli ruumi ka Tema soovide esitamiseks. (Tärk 2014: 545j)

 

Surma surmalained piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu! (2Sm 22:5)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal märkis oma Poja tee. See oli raske tee. See oli surma tee, aga viis ellu. Ta on meile märkinud ära sama tee ja kui me seda julgeme astuda, siis peame ka teadma, et see lõpeb elus: elus Isa juures. Harri Haamer

 

Palvetagem: Kust leida rahu ja rõõmu, kui neid endas ei ole? Ammutades headuse ja väe alli-kast. Mitte natukene ja korraks, vaid päriseks – uskudes, et Jumal võib ka minusugust taluda ja vastu võtta. Toomas Paul

 

* * *

 

PÄÄSEMINE JA KAHEKÕNE ENDAGA

Reede – 24. aprill

Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja Tema aitas mind. Pöördu, mu hing, tagasi oma hin-gamisele, sest Issand on sulle head teinud! Ps 116:6,7

 

See ei ole oluline, kas meie paranemine toimus kiiresti või pikkamööda. Seegi pole tähtis, mi-da arvasid teised inimesed meie paranemise põhjusest. Võimalik, et mõni pani me tervenemise “vii-gimarjakaku” arvele (Js 38:21). Ainult meie ise teame, et võlgneme oma paranemise Jumalale, kes on kuulnud meie palvet. Jumal võib kasutada mitmesuguseid vahendeid meie tervise kasuks, aga viimaseks põhjuseks on ikkagi Jumala arm ja õigus.

Sellepärast võib Taavet kõhklemata öelda: Ma olin nõder ja Tema aitas mind. Usklik inimene võib loota Jumala abile ka siis, kui ihu on haige, meeleolu on langenud ja hinges on surmahirm.

Oma kogemusist tuletab ta üldreegli: Issand hoiab kohtlasi. Kohtlaseks nimetab Taavet niisu-gust inimest, kes võtab elu lihtsalt. Kes ei oska ega taha kasutada selle maailma keerukaid ja kõve-raid teid.

Lihtsameelne ellusuhtumine on maailmas mõnevõrra ohtlik. Ettevaatlikud ja osavad saavad maailmas paremini läbi, sest nad on alati valvel oma huvide eest. Need, kes võtavad elu lihtsalt, ei suuda osavatega võistelda ja jäävad elus alla. Aga Taavet on veendunud, et Jumal hoiab neid. Seesa-ma omadus, mis viib neid maailmas ohtlikku olukorda, asetab neid samal ajal Jumala kaitse alla. Ja Jumala kaitse all on parem kui oma kaitse all.

 

Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele. Elus võib esineda aegu, millal hing on lahkunud oma hingamisest. Need on rasked tunnid. Põhjused võivad olla väga mitmesugused. Häiriv rahutus võib meid tabada siis, kui vahekord halvenes mõne inimesega, kui tundsime surma võrgu pigistust oma ümber või mõni meie lähedane siples patuvõrgus. Korraga leiame end olukorras, kus puudub hingerahu.

Taavetilt õpime, et hing võib leida tagasitee oma hingamisele. Seda ei ole võimalik teha käsu korras. Taavet keelitab oma hinge tagasi pöörduma. Hingamispaik on siin Jumala rahu. … sest Is- sand on sulle head teinud! Hing ärgu kartku rahuneda, sest Jumal on palvetele vastanud. Nii on ta rahu kindlal alusel. Hing võib olla julge, sest Jumal on kinnitanud oma headust palve vastusega. (Tärk 2014:546j)

 

Vaata, mina läkitan teid nagu lambaid huntide keskele! Olge siis arukad nagu maod ja vagu-rad nagu tuvid! (Mt 10:16)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ära karda, kui näed ennast kõlbmatuna, karda näha ennast pühana. Näha ennast halvana – see viib alandlikkuseni, aga näha ennast pühana on ilmselge dee-monlik eksitus. Õigeusu kirikust

 

Palvetagem: Ma otsin Sind varahommikul, mu kaitse ja varjupaik; hommikul ja õhtul hüüan ma Sinu poole, mu Jumal. Salomon ibn Gabirol

 

* * *

 

MIDA SA PEAD TEGEMA JUST NÜÜD?

Laupäev – 25. aprill

Evangelist Markuse päev ehk markusepäev

Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, nii et Issandalt tuleksid kosumis-ajad ja Ta läkitaks teie jaoks määratud Messia Jeesuse. Ap 3:19,20

 

Ehk sa usud, et Piibel on tõeline Jumala sõna. Võib-olla usud, et selles raamatus on räägitud tõtt. Võib-olla on Püha Vaim sind äratanud. Nüüd tuleb sul teha vaid ühte. Paranda meelt ja võta Jeesus vastu kui oma Päästja. Seda, mida sa nüüd pead tegema, võib väljendada nelja tegusõnaga: pöörduma, tunnistama, uskuma ja minema.

Pöördumise kohta ütleb Piibel (Ap 3:19): “Sellepärast parandage meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, et hingamiseajad tuleksid Issanda palgest.”

Piibel ütleb pattude tunnistamise kohta (Jh 1:9): “Kui meie oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nii et ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust.” Pattude tun-nistamiseks piisab, et sa tunnistad iseenese patuseks, et palvetad tölneri kombel (Lk 18:1): “Jumal, ole mulle patusele armuline.”

Seejärel tuleb usk. Usu, et su patud on nüüd andeks antud. Usu Jeesusesse. Usu, et Kolgata risti ohvriveri, mille vägi kehtib veel täna, puhastab sind kõigist üleastumistest. Usu, et just nüüd tuleb Jeesus usu kaudu sinu südamesse elama. Usk Jeesusesse ongi kogu oma olemusega Jeesuse peale toetumine. Täpselt samuti nagu lapsena usaldasime tugevama kätt. Nii on ka usk Jeesusesse.

Nüüd mine Jeesusega käsikäes “kitsale” eluteele, tunnista Tema nime inimeste ees ja järgi Teda Tema õpetuses ja eeskujus. Jeesus ütleb (Mt 10:38): “…kes ei võta oma risti enese peale ega järgi mind, ei ole mind väärt.”

 

Jeesus nõuab praegusel hetkel vaid neid nelja, ja ei midagi rohkemat. Need on päästmise alu-seks.

See siin on palve, mida võid siiralt paluda: “Kallis Issand Jeesus Kristus, mina tahan just nüüd, sel hetkel pöörduda kogu oma tahtega laialt teelt, parandada meelt ja anda kogu oma elu Sulle igaveseks. Ma tunnistan, et olen patune ja olen raisanud oma elu. Mina tahan tunnistada Sulle oma patud, mis mind rõhuvad.

Ma tahan uskuda, et Sinu veres, Jeesus Kristus, saan ma kõik andeks. Tahan avada oma süda-me, et Sina saaksid sinna sisse tulla. Tahan käia koos Sinuga, Jeesus, oma ülejäänud elu ja tunnis-tada Sinu nime inimeste ees. Ma loovutan iseenese ja kõik mis mul on, täielikult ja tingimusteta Si-nule.”

Sellest piisab. Nüüd sa oled Jumala vägevates kätes. Oled teinud oma osa selles koostöös, mis viib igavesse ellu. (Nousiainen 1990:19j)

 

Ei ole neil nälga ega janu, neid ei pista palavus ega päike, sest nende peale halastaja juhib neid ja talutab nad veeallikate juurde! (Js 49:10)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Olen kuulnud inimesest, kelle pettumine Jumalas oli nii suur, et ta ütles: “Mul ei ole enam Jumalat ja ma ei usu midagi!” Mis võiks olla selle põhjuseks? Mis oleks sinu pettumiste põhjuseks, kas oma tahtmise pealesurumine Jumalale või see, et palve-tasid kaheldes? Eenok Haamer

 

Palvetagem: Issand, meie Jumal, ela oma Vaimuga meie keskel ja valgusta oma Kirikut rõõ-musõnumiga, mida evangelist Markus kuulutab, et me õndsaks saaksime. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.

 

* * *

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava. Aprill 2020