Kategooria postitused

22. juunil 2019 toimus EELK Usteaduse Instituudi 2018/2019. õa lõpu jumalateenistus ja aktus

Lõpudiplomid sai 20 tublit inimest.

Laupäev, 22. juuni oli ilus päev kahekümnele lõpetajale, nende peredele ja instituudi töötajatele. Kaks usuteaduse ja kolm kristliku kultuuriloo magistridiplomi saajat ning 15 rakenduskõrghariduse lõpetajat said tunda oma pikaajalise töö vilja. Üks usuteaduse ja üks kristliku kultuuriloo magistriõppe lõpetaja said kiitusega diplomi. Lõputööde kaitsmise alusel saab öelda, et kolmandik töödest olid eriti heal tasemel ja mitmete tööde teemad võimaldavad head rakendust kiriku elus, nii vaimulike kui koguduse teiste töövaldkondade esindajate poolt.

Jumalateenistusel Toomkirikus teenisid instituudi õppejõud ja üliõpilased. Jutlustas assessor magister Marko Tiitus. Aktusel Instituudi majas tervitasid rektor Ove Sander, assessor Marko Tiitus ja üliõpilasesindaja Marek Alveus. Aktuse kõne pidas professor Randar Tasmuth.

Randar Tasmuth


 

Usuteaduskonna dekaani Randar Tasmuth  kõne 22.06.2019 aktusel:

Käes on suvi ning meile on antud hetk peatuda postijaamas. Kimalased lendavad, meie arvates sihitult, aga tasub vaid proovida küsida nende käest kui saabub tõehetk – meie võimalustel maailma uurida ja seletada on piir ees. Kimalaste lendamisel on kindel siht, muidu nad ei elaks. Aga laseme ka hobustel postijaamas puhata, sest suvi on ees, ise aga tõstame tärkava talivilja kombel pea.

Ajalike inimestena mõistame tulevikku nii, et see tuleb, lihtsalt tuleb paratamatusena, millele me kõik allume. Küsimus on vaid selles, et kas me kristlastena usume sellesse, et meil on võimalus mõjukalt osaleda tulevase kujunemises Kui on, siis kuidas ja mis selleks vaja on?

 

Elu haavatavus on lisandumas

Keset liikide kadumist, vee ja õhustiku saastumist, on eesti keeles sündinud uus sõna, mille abil pürgida selle poole, et me ka homme elada saaks. See sõna on elurikkus, mis niisugusena mitte üksnes raskesti tõlgitav, vaid ka paljude rahvaste poolt täies ulatuses raskesti mõistetav mõiste. Tegelikult väljendub selles sõnas endalegi teadmatult tunnistus kõike hästi loonud Jumalast ja igatsus Eedeni aia järele, kus kimalastel on oma koht ja on hea süüa seda, mida Jumal oli loonud ja ka süüa lubanud. Jumala loast üle astumine on hädade ja languste algus ning selle tuvastamisest tuleb alustada nii enda kui looduse käsitlemise puhul.

Teoloog lähtub sellest, mida Jumal ütles, mida ta lubas, mida keelas ja mida õhutas. Selle alusel selguvad inimese kohus ja õigus ning saab oma tegeliku tähenduse ka nn inimõigus. Inimõigust ei määratle inimene, vaid Jumal ning inimese asi on sellest aru saada ja selle kohaselt elada. Armastuse käsu järgi elamine on viljaka töö esmane eeldus, oma kohuse täitmise tõendus.

Teenime head sõnumit
Evangeelium hakkab selgemalt kostma siis kui leiame, et meil, Eesti üliõpilastel, on võimalus ja kohustus seda kuulutustööd teha. Meil instituudina ja kirikuna on võimalusi muuta olukordi maailmas ning selles aitavad meid usk ja teadmised. Meil on usuteadus. Usk hoiab usuteadust elavana ja teadmine annab usuteadusele sõnastatud kuju ning see ongi usuteadus. Seepärast täitkem oma kutsumust ja edendagem ristirahva ja kogu Eesti elu ning olu.

Usuteaduse Instituudile on omane värskendav ja viljakas teistsugusus selles maailmas, see teistsugusus on eristuv ja silma paistev elusamus. Niisugune elusamus, mille ideaalide viljad on elukultuur, elurikkus ja elurõõm. Ilma ideaalide nimel töötamiseta ja pingutamata käitume me halvemini kui meie lapsed ja homne Eesti seda väärivad.

Kõike ei jõua kunagi
Asjade tähtsusjärjekorrast rääkides asetan esimesele kohale misjoni ehk tegevusi läbiva juhtjoone, mis määrab ära teiste tegevuste struktuuri ja mille täitmisele alluvad hoonete ja muude vahendite kasutamine. Ma olen näinud palju kuulutusi annetuste kogumiseks projektidele, kus kogu tähelepanu suundub kiriku aknale, vaibale, kabeli katusele. Aga ma ei ole näinud, et arveldusarve number oleks ka mõne niisuguse projekti all, mis näeb ette pühapäevakooli, noortetöö või muu inimvara edendamist. Oluline on tulevases töös mõista, et kasvav kogudus korraldab hiljem ise oma ainelised vajadused.

Küll on hea kui me suudame pidada kinni Jumala kuningriigi otsimisest ja selle kuulutamise õppimisest. See on peatee, see on töö selle ainsa esmase ja keskse varaga, uueneva inimvaraga, kes Jumala väega varustatult oma tööd teeb. See on nagu panustamine uueneva loova energia, Vaimu puhumise energia kasutamisse, millel on tulevik. Selle energiaga töötades kujundame omaenda homset päeva.

Elu ja töö korrastatus
Akadeemiline, eesmärgipärane ja aega säästliukult kasutav õppimine toetub allikatele ning peab silmas informatsiooni eristamist desinformatsioonist, tõepärasuse eristamist ideoloogilistel eesmärkidel fabritseeritud poolfaktidest ning elektroonilistest moonutustest. Kui õpime ja töötame isereguleerivalt, siis leiame aega vaadelda end kõrvalt. Näitekunsti õpetaja Konstantin Stanislavski on pidanud tähtsaks püüda vaadelda end ka ülevalt. Ma ei tea täpsemalt selle mõtte karakteristikuid, kuid ristiinimese puhul on selge ülevalt enda peale vaatamise keskne tähendus – kuidas võiksin paista Jumala silmade valgusvihus. See on nagu Martin Lutheri kutse igapäevasele meeleparandusele.
Inimene kardab eksida, aga oma töös ei ole vaja seda karta, sest eksimist ei saa vältida. Muidu ei saa midagi teha. Muidugi tasub iga kord küsida, mis on viga ja kes selle määratleb? Kas tegu oli üldse veaga või tundub see nii, kuna nõnda väidab kusagil mingi arvukas kisakoor? Mis on üldse viga?

See on metoodika küsimus. Ma soovitan ise kontrollida oletust, kas tegin vea. Kui paljud näitajad kõnelevad korraga selle poolt, et taotletud hea eesmärk jäi saavutamata, siis võime ise otsustada, et kusagil on tehtud viga ja saame asuda vea otsimisele ning parandamisele. Aga ei pea kartma. Uus päev annab alati uue võimaluse. Ööpäev on üks eriline pärl Jumala mõistetamatute loomisimede hulgas, see on uuesti algamiste läte.
Erinevalt halbadest harjumustest ei või oma headest tavadest loobuda. Varasema lühendi IME ehk isemajandav Eesti asemele pakun täna sama lühendi uut sisu – isemõtlev Eesti. Ka kristlikum Eesti ning ristirahvas, kes on ühest küljest rõõmsam, aga ei häbene risti ega risti kandmist, sest muidu kaob kiriku identiteet ehk isesus, mis meid kirikuna kannab. Ehk aitab läbi tunnetatud isesus vähendada inimese isekust.
Jeesuse kuulutamises ja tunnistamises seisneb ristikiriku elu. Muud ülesanded lähtuvad sellest keskmest, mida järgides saavad meie tegemised oma õige koha. Missio Dei ehk osalemine Jumala hea tahte ellu viimises saadab meid ka siis kui selja taga on eksamid ja kirjalikud tööd. Misjon on esmalt hoiaku ala ja seejärel teo ning sõna valdkond.

Õigus olla rõõmus ja rahul
Nüüd on aeg tehtud tööst rõõmu tunda. Tõstame oma pead nagu tärkav talivili! Käes on suvi ning meile on antud hetk peatuda oma elu ühes postijaamas. Kimalased lendavad sihipäraselt, linnud kasvatavad poegi ja meie laseme endal ja hobustel puhata, sest suvi on ees.

Õnnistatud suve!

Randar Tasmuth

Nõmme Rahu koguduse meeskoor 15

2004. aastal oli Nõmme Rahu koguduse segakooris laulmas hulk tublisid meeslauljaid. Nii tekkis mõte proovida, kuidas kõlaks meeste laul eraldi. Märtsikuus alustasime proove ning Palmipuudepüha jumalateenistusel laulis 10-meheline ansambel Ludwig van Beethoveni laulu “Jumalal mu laul”. Sügiseks oli ansambel kasvanud 15-meheliseks ning järgmise hooaja lõpuks andsime koori mõõdu välja. 15 tegevusaasta jooksul on lauljate arv olnud stabiilselt 18-20 meest ning dirigenditööd on asutamisest peale teinud koguduse organist-koorijuht Imbi Laas.
Kui aastakümneid tagasi olid meeskoorid paljudes Eestimaa kogudustes, siis nüüdseks oleme me teadaolevalt EELK ainus koori mõõtu meeskollektiiv.
Meie repertuaaris on eestikeelsed vaimuliku sisuga ja isamaalised laulud ning kirikulaulude ja koraalide seaded. Kuna algupärast sobivat meeskoori repertuaari on vähe, siis tuleb seadeid ise juurde teha, arvestades meie koori vokaalseid võimeid.
Koori vanim tegevliige on 89-aastane ning noorim 19-aastane. Enamik lauljaid on pika-ajalise koorilaulja kogemusega. Noodist lauljaid pole palju – laule õpime kuulmise järgi, mis teeb harjutusprotsessi aeglaseks ja töömahukaks. Sestap toimuvad lauluproovid igal nädalal ning proovist kergekäeliselt ei puuduta.
Lauluharjutused algavad alati palvega ning lõpevad traditsioonilise lõpulaulu, Meie Isa palve ja õnnistamissõnadega. Eraldi lauluga tervitatakse sünnipäevalapsi. Laulmise kõrval on oluline ka vennalik osadus ja üksmeel; üksteise eest ollakse hooles.
15 tegutsemisaasta jooksul oleme selgeks õppinud ligi 90 laulu. Lisaks teenimisele kodukoguduses oleme laulnud ligi 30 pühakojas Eestimaal, Soomes, Rootsis, Taanis ja Saksamaal; toonud hingekosutust vanadusest väetitele haiglates ja hooldekodudes ning kasvanud ise rohkesti ligimesearmastuses ja Jumala tarkuse tundmises.
Meie koori jaoks tähenduslikema laulu “Ukse lävel” sõnad kõlavad nii:
“Ukse lävel seistes küsin: kuhu sammud saadavad? Kas Su silmad, armas Issand, minu peale vaatavad? Ukse lävel seistes mõtlen: kas mu töö jääb püsima, kui Sa, Issand, ükskord tuled minult aru pärima? Issand, au ei otsi Sinult. Olen vaid Su sulane. Kui Sul töö kord üle annan, oleks proov siis kullane.”
Loodame, et see töö, mida oma väikeses koguduses teeme, võiks olla Jumalale auks ja meile heaks julgustuseks teel taevakoju.

Nõmme Rahu koguduse meeskoor tähistab oma 15. aastapäeva kontsert-palvusega Nõmme Lunastaja kirikus 18. mail kell 18.00

Üleskutse eespalveks EELK Diakooniahaigla eest

Armsad vaimulikud!

Eeloleva pühapäeva evangeeliumitekst jutustab Kapernauma väeülemast, kes palub Jeesust oma haige teenri pärast: „Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!” Jeesus vastab talle: „Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!” (Mt 8:6,13)

Koos assessor Ove Sanderiga palun kõigil EELK vaimulikel pühapäevasel jumalateenistusel pöörduda Kapernauma väeülema kombel eestpalves Jeesuse poole ning paluda Tema abi ja õnnistust EELK Tallinna Diakooniahaiglale kohtuasja pärast, mis võib tähendada haigla tegevuse halvamist või lõpetamist.

Nimelt, ähvardab 1999. aastal asutatud haiglat Haigekassaga lepingu lõpetamine, mis võib viia rahastuse puudumisest tingituna Baltimaade ainsa kirikule kuuluva haigla sulgemiseni. Kohtus vaieldakse Haigekassa poolt rahastatavate ravijuhtude jaotuse üle erinevatele haiglatele. EELK Tallinna Diakooniahaiglat ähvardab temale määratud ravijuhtude ära võtmine, kuna üks teine haigla vaidlustas juhtude jagamise ning soovib EELK Tallinna Diakooniahaiglale eraldatud juhtude endale määramist. See tähendaks Haigekassa poolse rahastuse lõppemist. Kui see ei tunduks ülekohtusena ning teatud põhjustel täiesti ebaõiglasena, ei oleks EELK Tallinna Diakooniahaigla kohtusse pöördunud.

Neil päevil on meedias palju arutatud inimese elu lõpu küsimuste üle. Paljud inimesed on avaldanud arvamust, et aktiivne eutanaasia võiks olla Eestiski lubatud ja seadustatud. Kristlik vaatenurk on, et aktiivne eutanaasia – inimese elu aktiivne lõpetamine selleks, et teda haiguse süvenemisel edasistest kannatustest säästa, ei ole Jumal tahtega kooskõlas.

Meie ülesanne on ligimese kannatuste maksimaalne vähendamine, et ta võiks elust lahkuda väärikalt ja valudeta, kogedes ligimesearmastust ja hoolt, ning surres loomuliku surma. Just seda hoole- ja armastusetööd tehakse EELK Tallinna Diakooniahaigla hospiitsosakonnas. EELK Tallinna Diakooniahaigla on ainus hospiitsiteenust pakkuvast kolmest Eesti haiglast, kus inimese eest hoolitsetakse tema elu viimastel hetkedel kristlike hoolekande ja ligimesearmastuse põhimõtetest lähtudes. Paljud EELK vaimulikest ning teistest kiriku töötegijatest on võinud võtta Issanda kutse igavikku vastu just Tallinna Diakooniahaiglas, kus patsiendi eest on hästi ja armastusega hoolt kantud. Ei taha kuidagi leppida, et see ja kogu ülejäänud kristliku hoolekande ja diakoonia põhimõtetest lähtuv tegevus EELK Tallinna Diakooniahaiglas ei ole peagi enam võimalik, kuna haiglat ähvardab rahastusest ilma jäämise tõttu sulgemine.

Võtkem EELK Tallinna Diakooniahaigla sel pühapäeval jumalateenistusel eriliselt eestpalvesse ja palugem haigla, tema töötajate ja patsientide eest. Palvetagem selle pärast, et kohtuvaidlused võiksid pöörduda suunas, mis ei ohusta haigla rahastamist Haigekassa poolt ning ei too endaga kaasa tegevuse peatamist või lõpetamist.

Usun, et Jeesuse sõnad Kapernauma väeülemale: „Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!”, kõlavad ka meie eestpalvete vastusena.

Õnnistust soovides

Urmas Viilma
Peapiiskop

Tänu ja eestpalve EELK Diakooniahaigla eest

Armsad vaimulikud

Tänan Teid südamest, et meenutasite EELK Diakooniahaiglat oma palvetes läinud pühapäeval. Minu tänu kuulub peapiiskop Urmasele, kes selle üleskutse tegi ning selgitas lühidalt asjade olukorda.
Täna pean Teile kurvastusega teatama, et eilne Tallinna Halduskohtu otsus Diakooniahaigla osas ei olnud meile positiivne. Laskumata detailidesse, nimetan vaid, et sellega jäi jõusse detsembris tehtud riigihangete vaidluskomisjoni otsus, mille kohaselt Diakooniahaigla ei kvalifitseeru haigekassa rahastusele statsionaarse õendusabi osas, millest on finantseeritud ka hospiitsi. Sisuliselt tähendab see raviteenuse lõpetamist ja hospiitsi sulgemist.
Sellest kõigest oleks väga kahju, seda enam, et hospiitsid said taasiseseisvunud Eestis alguse just meie haiglast ning vaidlused rahastamise pärast ei puuduta haigla tegevuse sisulist kvaliteeti – võin Teile kinnitada, et see on igati hea – kohtuvaidlus puudutab vaid mõningaid juriidilisi nüansse. Peamiselt seda, kuidas tõlgenda haigekassa poolt kehtestatud hindamiskriteeriume riigihanke pakkumustes osalejatele. Hospiitsi sulgemisel läheks kaduma see kogemus ja kvaliteet, mida on aidanud meil luua ja tagada välispartnerid läbi kahe aastakümne. Haigekassa rahastamise lõpetamine ei jätaks puudutamata ka seda tööd, mida Diakoonihaigla teeb dementsusravis, olles üheks Eesti neljast dementsuse kompetentsikeskustest.
Kuidas edasi? Palun Teie jätkuvat eestpalvetoetust haiglale, patsientidele ning personalile, kes selles pinges ja teadmatuse olukorras jätkavad oma igapäevast teenimist haigete ravimisel, hooldamisel ja toetamisel. Et jätkuks jõudu, et jätkuks armastust. Haigla poole pealt alustame juba täna apellatsioonikaebuse ettevalmistamist, milleks on meil aega kümme päeva, nii jätkub paratamatult ka kohtuvaidlus.
Minu sügav veendumus on, et meie kiriku oma haigla, EELK Diakooniahaigla peab jääma avatuks ja jätkama on oma senist tegevust. Jumala armu ja eespalvete toel me selle võimaluse ühel või teisel viisil saavutame.

“Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves!” Rm 12:12

Õnnistus- ja tänusooviga
Ove Sander
SA EELK Diakoonihaigla nõukogu esimehena

Ove Sanderil ja Gustav Kutsaril 28 aastat preestripühitsusest

Tänavu 16. jaanuaril sai 28 aastat päevast, mil kaks noort meest seisid värisevate põlvede ja südametega piiskopliku toomkiriku altari ees, et võtta vastu õpetaja ordinatsioon. Nendeks meesteks olid praegune kaitsejõudude peakaplan Gustav Kutsar ja alljärgnevate ridade autor. Altaris sees aga oli viis meest – peapiiskop Kuno Pajula, assessor ja Tartu praost Harald Tammur, Saarte praost Elmar Reinsoo, väliseesti kiriku assessor Tõnis Nõmmik ning Toronto Peetri koguduse abiõpetaja Gustav Piir.

Ametivendadele Tõnisele ja Gustavile oli see esimeseks jumalateenistuseks, mil nad vaimulikena kaasteenisid pea taasiseseisvuvas Eesis. Tänan koos oma ordinatsioonivennaga Jumalat Tema armu ja õnnistuse eest ning meie häid ametivendi, kes tol tuisusel jaanuari pärastlõunal andsid meile kaasa omad head soovid ja kindlasti ka tükikese oma südamest. Kolmele neist saadame tänu tähtede taha.

Kuigi minu järgnev teooria ei ole veel kirikus ametlikku dogmatiseerimist leidnud, on mul arusaam, et ordinandid võtavad endaga kaasa vähemasti mingi osa neid ametisseseadnud vaimulike teenimisest ja isiksusest. Loomulikult on Püha Kolmainus see, kes meid ametisse seab ja teenima läkitab, kuid midagi heliseb meis kaasa nende ametivendade eludest, kes oma käe on sirutanud meie üle. Mida oleme siis Gustaviga saanud nendel viielt ustavalt Jumala sulaselt?

Peapiiskop Kunolt Pajulalt saime kindlasti kaasa rõõmsat ja optimistlikku meelt ja ellusuhtumist. Ilmselt mitte küll sel määral, mil Issand talle endale seda oli jaganud, aga natuke küllap ikkagi. Seda, kuidas temaga kokku puutudes elu ja olu lahendamaks läksid, tunnistame ilmselt kõik. Peapiiskop Kuno võime suhtuda imeväelise kergusega elu muredesse ning rännata Jumala lapse rõõmsa usaldusega isakodu poole – see jääb alatiseks meie kiriku ühiseks kalliks varaks.

Millise kingituse tõi oma noortele ametivendadele praost Harald Tammur? Kindlasti midagi väärikat ja väljapeetut, mis oli sügav nii usuliselt kui intellektuaalselt. Arvan, et pärisime temalt ka isamaalisust ja rahvustunnet, milles eest oli ta oma elus väga kõrget hinda maksnud nii Stuttfoffis kui Kemerovo ja Karaganda oblastis. Eesti esimene rahvuslipp, mille Tammur peitis 1943 aastal võõrvõimude eest koos kahe EÜS-si liikmega, püsis alati sügaval Tema südames ja veekalkvel silmades. Vaatamata kõrgetele kiriklikele ametitele, jäi ta alati koguduse õpetajaks. Suure algustähega.

Praost Elmar Reinsoost peaks kirjutama hea ordiantsioonivend. Ja siiski võin seda teha ka ise, kuna Jumal kinkis meile nii mõnegi ühise hetke, kas siis jumalteenistusel või pereringis. Just pere ja kodu olid midagi lõputult tähtsat vend Elmarile, samuti kogudus Jumala laste perekonnana ja kodukirik Kihelkonnal, mille lisandusid veel mitmed teisedki kirikud Saaremaa. Tema jaoks polnud määrav konfessionaalne kuuluvus, vaid ainuüksi Jeesus, kelles oleme saanud Jumala lasteks ja ühteliidetuiks palves armastusesideme kaudu. Vaevalt saame unustada ka Tema lihtsust, heatahtlikkus ning südamlikkust, millele polnud pisarad võõrad.

Pole kahtlust, et kolonel Tõnis Nõmmikul on olnud märkimisväärne mõju mulle, eriti aga heale ordinatsioonivennale Gustavile tema kaitseväelise karjääri kujunemisele, kellest on täna saanud kolonelleitnandi auastmes peakaplan. Tõnis on ikka öelnud, et ka kaitseväes teenides jääme eelkõige vaimulikeks. Jääda vaimulikuks, mõelda, rääkida ja käituda vaimulikult, et see puudutaks ühtaegu lihtsat tööinimest ja tippintelektuaali, see on olnud Tõnise enda and ja kink. Ulgueestlasena on ta meid õpetanud hindama Eesti nii pagulaskirikut kui väliseestlust tervikuna, nende rolli kodueesti vabanemisel ja uue Eesti ülesehitamisel.

Õpetaja Gustav Piiriga oleme võinud ligi paaraastakümmet aastat ühist vagu künda Tallinna praostkonnas ja kauemgi veel Usuteaduse Instituudis. Gustavi muljetavaldav maailmatundmine, inimlikkus, homileetiline originaalsus ja erakordne musikaalsus ning võime näha seal, kus me oleme pimedad ja seostada seal, kes meie jaoks eksisteerib vaid katkestus – need on kingitused meile kõigile.

Meie kirikul on olnud ja jätkuvalt on suurepärased vaimulikud. Täname Jumalat meile osaks saanud andide ja rikkuse eest, millega tohime üksteist teenida. Mitte ainult ordinatsioonil, vaid igas sõbralikus käepigistuses, toetavas pilgus ja ühises hetkes, sest nendes on elu, õnnistus ja igavik.

Ove Sander
Koguduse õpetaja

Koguduse uued liikmed

9. detsembril, advendiaja teisel pühapäeval toimus Nõmme Rahu koguduses rõõmus sündmus – leeripüha. Meie kogudus sai rikkamaks 12 uue liikme võrra. Leerile eelnes kolme kuuline leerikursus.

Uus leerikursus alustab 3. märtisil 2019 kl 12.15 Nõmme Rahu kirikus ning leeriõnnistamine toimub 19. mail 2019.

Nõmmel meenutati Vabadussõja algust

Vabadussõja alguse meenutamine Hiiu-Rahu kalmistul. Foto: Jukko Noomi

„Eesti iseseisvus ja vabadus saavutati vere hinnaga. Kuigi Vabadussõja lahingutest on möödunud pea sajand, on iga uue põlvkonna jaoks vaja meelde tuletada, et vabas riigis elamine pole midagi iseenesestmõistetavat,“ lausus Nõmme linnaosa vanem Grete Šillis.
Leho Lõhmus andis ülevaate 17-aastasena langenud Hugo Läänemetsa lühikeseks jäänud eluteest. „Eesti eest andsid Vabadussõjas elu väga paljud noored mehed, aga teiselt poolt olid need ka Eesti eest elamata jäänud elud. Hugo Läänemets läks Vabadussõtta vabatahtlikult koos 129 koolivennaga ning teenis õppursõdurina soomusrongil nr 3. Hugo Läänemets langes 5. märtsil 1919 lahingus Põhja-Lätis Stakelni all,“ sõnas Lõhmus.

Jukko Nooni
Nõmme linnaosa valitsuse avalike suhete nõunik

Matthias Burghardt´i ametisse seadmine

Seni Nõmme Rahu kogudust abiõpetajana teeninud Matthias Burghardt seati 30. septembril ametisse EELK Keila Miikaeli Koguduse õpetajana. Ametisse seadis piiskop Tiit Salumäe, assisteerisid õp. Peeter Krall ja õp. Jaan Jaani.

Nõmme Rahu kogudus tänab õpetaja Matthias Burghardt´i teenimise eest meie abiõpetajana ja soovib talle jumala armu ja õnnistust uues ametis.

1 2 3 4