Kategooria postitused

PÄEVA SÕNUM nr. 125

Päeva Sõnumi logo

IV aastakäik
“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

TEENIMATU ARM

8.nädal: 17. – 23. veebruar 2019
3. pühapäev enne paastuaega
Septuagesima

Elus on palju asju, mida me pole ära teeninud, kuid mis on meie elu alustaladeks. Keegi ini-mestest ei saa valida perekonda, kuhu ta sünnib, ega vanemaid, kes teda kasvatavad. Me ei saa vali-da oma sünnimaad ega emakeelt, mida hakkame rääkima.
Need kõik elus olulised väärtused tulevad meile siia maailma kaasa ja me võime olla selle eest tänulikud, et meil on lähedased, kes on meid kasvatanud, ja kodumaa, kus elamine pole maailma mastaabis sugugi halb. Me ei ole seda head ja olulist millegagi ära teeninud ja ometi on meil elus nii palju toetavat ja turvatunnet loovat.
Samuti on lood usuga ja kõige sellega, mida Jumal meile kingib. Siingi võime olla oma taeva-se Isa ees vaid vastuvõtjad ja tänajad.
Läheneb paastuaeg, mil mõtleme Kristuse kannatamisele ja surmale. Ta läks meie eest ristile, suri meie pattude pärast. Nüüd võib iga usklik inimene tänu Jeesuse toodud ohvrile saada oma eksi-mused andeks ja elada uut elu. Kristus kannatas selleks, et meie võiksime olla vabad. See on Jumala suurim kingitus inimestele, kes pole seda usaldust õigustanud.
Sõna “arm” tähendabki Jumala suurt kingitust, mida me pole ära teeninud, kuid mille võime siiski vastu võtta, et sellele lootes elada ja kord pääseda igavesse ellu. (Soom 2011:8)

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! Tn 9:18

Palve on põhiliselt see, et me palvetades anname Jumalale tagasi Tema enda sõnad. Me toome nad Ta ette ja palume, et Ta toimiks oma tõotuste kohaselt. Ja kuna Jumal ei või ega oska valetada, siis võime me paluda täies usu kindluses, et Jumal teeb nagu Ta on tõotanud.
Nii teeb ka Taaniel. Ta on näinud, et Jeruusalemma oli tabanud kogu see õnnetus, mida proh-vetid olid ennustanud. See oli varemetes, aga sellele oli tõotatud ka uut algust. Eriti mõtleb Taaniel hävitatud templile. Selle uuesti ülesehitamine oli talle kõige südamelähedasem. Tempel oli Jumala tõotuste täitumiste nähtav sümbol. See oli koht, kust Jumal oli eriti tõotanud kuulda oma rahvast. Pealegi oli see ainus koht, kus iisraellased tohtisid Issandale ohverdada. Pole siis ime, et Taaniel pa-lub eriti seda, et Jumal laseks oma palet s.t. oma armu paista hävitatud templile. Selle uuesti üles-ehitamine oleks kõigile nähtav tunnistus karistusaja lõppemisest.
Kõik need uue aja palved toob Taaniel Issanda ette usaldades Tema armu ja mitte mingeid ini-meste omadusi. Lõppude lõpuks on linna uuesti ülesehitamine Jumala armutegu, mitte inimeste või-mekuste teene. Kui üldse keegi, siis Taaniel teadis seda. Ta oli näinud kuidas Jumal võib ühe hetke-ga tõugata maailma kõige võimsama riigipeamehe aastateks alla koos veistega rohtu sööma.
Nii tunnistab Taaniel lõpuks Jumalale, et tema ja ta rahvas on täiesti sõltuv sellest mida Jumal teeb. Tema hoiak on hoopis teistsugune, kui see mida võis näha Juuda elanike hulgas enne templi hävitamist. Siis oli rahvas kummalise kõigutamatu enesepettuse võimuses. Seda ei suutnud kõiguta-da isegi Jumala saadetud prohvetite manitsused. (PKK:Tn 9:7-20)

Ava, Issand, oma silmad ja vaata! Sest mitte surnud surmavallas, kellel hing on rinnast võe-tud, ei anna Issandale au ja tunnustust. (Brk 2:17)

Palvetagem: Issand Jumal, Sina kutsud meid oma viinamäele ega jäta kedagi jõude. Anna meile kõigile ülesanded Sinu riigis ja juhi meid oma tarkust mööda. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

ÕNDSAKSSAAMISE VÕIMALUSEST

Pühapäev – 17. veebruar

Jeesus ütles: “Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks.” Mt 20:16

Jeesus näitab, et inimlikule tasulootusele vastandub radikaalselt jumalik armuõigus, mis ei aseta kedagi eelisolukorda Jumala ees. Jumala õigus on suurem kõigest inimlikult mõistetud õig-lusest – ja ükski, kes on tööle kutsutud, ei jää ilma tasust, nii nagu ükski töötegija viinamäel ei jää-nud palgata.
Teine, sellega paralleelne mõttekompleks on, et ärgu arvaku need, kellel lasub suurem töökoo-rem ja vastutus, et nad seetõttu peaksid saama mingit “palgalisa” või “preemiat” – jumaliku armuõi-guse valdkonnas ei tunta mingit säärast arvestussüsteemi. Kellelt Jumal rohkem nõuab, sellele ta al-gusest peale rohkem ka annab, ilma et see kuidagi mõjustaks lõplikku tasu, mis osutab alati samaks, vastavalt Jumala muutumatule armutahtele – ja seepärast võib juhtuda, et need, kes peavad end esi-mesteks, võivad palgapäeval osutada viimasteks, sest lõplik väärtuste hindamine õhtu saabudes töö-päeva lõpul võib paljudele osutada väärtuste “ümberhindamiseks”.

Kui Matteuse 19:30 öeldakse, et paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esi-mesteks, siis tänases kirjakohas nenditakse tähendamissõnale tagasivaatavalt, kuidas säärane ümber-paigutus võiks toimuda.
Kui need, kes osutavad viimaseiks jumalariigi töös, on samamoodi meelestatud nagu üheteist-kümnendal tunnil palgatud töölised tähendamissõnas, siis saavad nad esimesteks, ja esimesed juma-lariigi töös elavad läbi sama pettumuse nagu esimestena palgatud töölised, kes palgamaksmisel said viimaseiks rõõmu ning au poolest. (Salumaa 2001:536j)

Aga paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks. (Mt 19:30) Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud. (Mt 22:14)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumala teed ei ole iialgi nii rasked, et me ei suudaks neil käia. Kes väsib, sellele annab ta jõudu kanda oma risti ja käia Jumala teid ning täita tema tahtmist. Aleksander Täheväli

Palvetagem: Külvaja hoolas läks välja maailma põllule, töötas seal vara ja hilja usus ning lootuses. Tormides, äikeses, vihmas karastus põllupind, külvaja silmis sel viljal kallima kulla hind. Vili kord Jumala juures, kullast veel kallim ta, kiitus ning ülistav juubel kestab seal lõpmata. Varje Raid

KUI KAUA VEEL?

Esmaspäev – 18. veebruar

Mina loodan Sinu helduse peale, mu süda ilutseb Sinu päästest. Ps 13:6

Laskem tõotusel elavaks jääda meie hinges, siis ärkavad meis ka paremad jõud ja jumalikud anded ning silm hakkab seletama tumedal taevataustal ka heledamaid kohti. Sa leiad jälle sideme elava Jumalaga ja koged, et su eluteekonna üle on kirjutatud Issanda sõnad: “Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Hb 13:5)
Võib-olla meil tuleb veel palju kannatada koduigatsuse all. Võib-olla lugematud ahastuspärlid veerevad me palgeil, kuid ühes peame kindlad ja julged olema: seesama Jumal, kes koormaid peale paneb, võtab need ka ära.
Juba tohime näha, et torm on vaibunud ja tuuled võtavad aegamööda teise pöörde. Juba on is-tutatud lootusetaimeke. Ta peab küll veel kasvama silmavees, kuid usupäike meie hinges paneb ta sirguma tugevaks taimeks.
Ja ta kasvab ning tema pikaldane, kuid siiski pidev kasv tõrjub eemale me hingest küsimuse: “Kui kaua veel …?”
Häda ja ahastava kaebe asemele asub meie hinge teine tundmine ja veendumine. Ning see veendumine, kasvades meie pühimatest tunnetest, tõstab meid kõrgemale südamemuredest ja ühen-dab meid meie usu ning lootuse allikaga.
Mitte murduda, vaid silmad tõsta üles Kuningate Kuninga poole ja tunnistada julgelt ning sii-ralt: “Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest. Ma tahan laulda Issan-dale, et ta mulle on head teinud.” (Plank 1960:117)

Teie näete seda ja teie süda rõõmustab, teie luud-liikmed kasvavad nagu värske rohi. On tun-tav, et Issanda käsi on tema sulastega, aga ta needus tema vaenlastega. (Js 66:14) Ma mõtlen käia laitmatut teed. Millal sina tuled mu juurde? Ma tahan vaga südamega käia oma kojas. (Ps 101:2)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Peale tänu on sul väga raske tuua Jumalale midagi, mis tegelikult oleks sinu oma. Kui iisraeli mees tõi ohvriks talle, siis oli see Jumala oma, kui ta andis leiba vaesele, siis oli see Jumalalt talle antud, kui ta ulatas külma vee karika, pidi ta selle kusagilt võtma. Osvald Tärk

Palvetagem: Patuöisest hämarusest usk viib vastu koidule. Valgus paistab pimedusest, Jeesus juhib võidule. Isale nüüd tänu, austus, selle suure armu eest! Jeesuses on meie lootus, sest Ta elab igavesti! Veera Õunapuu

JUMALAKARTUS ON TARKUSE ALGUS

Teisipäev – 19. veebruar

Mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand. Jr 9:23

Ma olen kohanud palju inimesi, kes kaebavad selle üle, et nad rikkad ei ole. Aga vaadakem üles lakke, kus ripuvad kullakotid. Kui ma uskliku südamega Jumala antud rikkust kasutan, pudene-vad need kullakotid ise mu jalgade ette, aga kui mul ei ole usku või ma ei kasuta seda, siis need kul-lakotid tõmbuvad eemale, kui ma ka nende järele küünitan.
Praegusel ajal pajud kiitlevad oma niinimetatud tarkuse, vägevuse või rikkusega. Kõik need asjad täna on, aga juba homme haihtuvad olematusse. Nendega kiitlemine või nende üle kasvõi oma sisemuses uhke olemine on rumalus, selle asemel on prohvet Jeremijal meile soovitus: “Vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal.” Kui keegi veel ei oska või ei tule selle peale, kuidas seda teha, palvetagu ta Jumala poole ja palugu Temalt arukust seda teha ning Jumalat tundes ka selle tarkuse järgi toimida.
Meil on vaja näha ja ära tunda, kuidas Jumal teeb head, õigust ja õiglust maal ka selle praegu valitseva vägivalla keskel, mitte pettuda ja ahastada, et miks Jumal lubab seda kurjust ja ebaõiglust, vaid just selle kurjuse ja ebaõigluse keskel ise headuse ja õigluse tegija olla. (Kaldur 2016:8)

Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle! (1Kr 1:31)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Sinus on kaks olemust, üks toetab sind, teine paneb vastu. Sa pead ise otsustama kummale poole hoiad. Eenok Haamer

Palvetagem: Issand, anna meile hägune pilk ebaolulise jaoks ning selge pilk kõikide Sinu tõ-dede nägemiseks. Søren Kierkegaard

PAULUS ÕPETAB MEID USUELLU TÕSISELT SUHTUMA

Kolmapäev – 20. veebruar

Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate! 1Kr 9:24

Usklik on nagu sportlane jooksurajal, kelle kõik võimed on rakendatud ainsa suure eesmärgi teenistusse. Tõelise uskliku ja nimekristlase vahel on sama suur erinevus kui võidujooksja ja jalutaja vahel. Usklik peab kandma ehtsuse märki. Ta peab oma usku tõsiselt võtma. Enamik meist tunneb usklikke, kelle puhul tekib tunne, nagu võtaksid nad usku tõepoolest nagu võidujooksu.
Meie ehtsus sõltub õigest algusest ja edasijõudmisest. Ükski ei saa olla tõeline usklik, kui ta ei ole usklikuks saanud. Siia maailma sündides ei kanna me usuelu ehtsuse märki. Apostel ütleb, et sündimise poolest oleme “viha lapsed” (Ef 2:3). Aga kui oleme usu läbi Jeesuse oma Issandaks tun-nistanud ja tema meid Püha Vaimu läbi uuesti sünnitab, siis algab tõeline usuelu. Nüüd peame kon-trollima, kas see hool ja innukus meis ikka veel elab. Mis võidujooksja see on, kes kuidagi komber-dades oma eesmärgi poole liigub? Kas võtame oma ülesannet täie tõsidusega? Vanas tõlkes ütleb apostel: “Seepärast jooksen mina nüüd …”
Kui Paulus teadis, et ta on edasijõudnute hulgas, miks siis meie ei tohiks seda teha? Kristuse kannatuse aeg on täis püha tõsidust ja see, kes vaatab Kristuse ristile, teeb oma usuelule tõelise heateo. (Tärk 2004:97)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õpi kannatama laitmist, lase öelda endale õigust ning ära hädalda, kui see sulle su haava arstimisel valu teeb. Risti Vägi 1938/2

Palvetagem: Issand, ütle, mis mu lootus kallil kaugel kodumaal? Valged riided, elukrooni saan ma Sinult sealt. Seal, kus voolab eluvesi, seal Su armukäsi kosutab mind rändajat.

USALDAJA UUS TASE

Neljapäev – 21. veebruar

Kui suur on Sinu headus, mille Sa oled tallele pannud neile, kes Sind kardavad, ja oled osu-tanud neile, kes Sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes. Ps 31:20

Sellest kirjakohast algab usaldaja uus tase, sest jälle paistab selge taevas. Ta kinnitab nüüd oma ustavust Jumala vastu. Kui ta enne oli näinud ainult oma viletsust ja kannatust, siis palve ja Jumala usaldamine oli pannud teda nägema ka Jumala headuse küllust.
See on nagu suur varaait, millest võime võtta ja millest ikka üle jääb. Jumalal on rohkem anda, kui meie suudame kasutada. Jumal on varjupaik.
Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest. Tänu olgu Issandale, et ta kitsikuses on minule imeliselt osutanud oma heldust! (Ps 31:21, 22) Tänu põhjendab kogetud abil ja kujuneb ka üleskutseks teistele: Armastage Issandat. Olge kind-lad. (Tärk 2014:59)

Oh, et sa tuleksid vastu sellele, kes rõõmsasti teeb õigust, neile, kes mõtlevad sinu teedele!
Vaata, sina vihastasid, et me tegime patutegusid; neis me oleme olnud kaua ja kas me pääseme? (Js 64:4)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õnn sellele, kes tröösti ja abi vaestele jagab. Kes viletsaid armastab, neile saab osaks kurbuses ja hädas seesama hoolitsus Jumalalt. Tema tahab olla kõigile arst ja aitaja, tervendada ja rõõmustada. Matthias Jorisseni järgi

Palvetagem: Jeesus, kui suur on Su kannatlikkus, millega Sa omasid juhatad ja kannad. Kui suur on Su tarkus, millega Sa õigust mõistad. Õpeta mind olema valmis Sind teenima. Muu jätan Sinu hooleks. Johann Bengel

LÄHTUME ALATI ARMASTUSEST

Reede – 22. veebruar

Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi! Ps 18:2

Selles psalmireas on kirjas jäägitu pühendumine. Jumala suurim käsk oma rahvale on viiendas Moosese raamatus: “Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand on ainus. Armasta Issandat, oma Ju-malat, kõigest oma hingest, kõigest oma südamest ja kõigest oma väest,” ja lisas: “Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!” (5Ms 6:4-6)
Kuidas täitis inimene seda käsku Vana Testamendi ajal? Tolle aja inimene teadis, et Jumal ei lepi mingi väikese osaga inimesest. Teadis, et Jumalal on täiuslikum plaan. Miks muidu tõi Ta Iis-raeli välja Egiptuse orjusest ja andis talle Kaananimaa? Miks muidu juhtis Ta seda rahvast, päästis mitmel korral hädast ja näljast ning võttis endale lepingulise kohustuse? Rahva lepingupooleks jäi Jumala austus. Aga iisraellane teadis ka, et Jumal on kiivas: Ta on oma südame avanud Iisraelile ja tahab, et Iisrael samuti avaneks ja mitte kellelegi ega millelegi muule. Totaalne truudus ühele ainsa-le, see on Jumala käsk. Jumal on ainus, Teda tuleb armastada kõigest südamest, hingest ja väest. Ju-mala jagamatus tingib südame jagamatuse: üheleainsale peab kuuluma kõik. Seda ei tohi mõista nii, nagu nõuaks Jumal midagi võimatut. Jumal ei nõudnud askeetlust, ometi pidi inimese kogu süda kuuluma Jumalale.

Nagu evangelist Markus õpetab: väljastpoolt küürimisest pole kasu, mis inimest rüvetab, see tõuseb seestpoolt, südamest. Ja Jeesuse sõnul: “Kui hästi on teist, silmakirjatsejatest, ennustanud Jesaja, nõnda nagu on kirjutatud: “See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel”.”
Jumalat huvitab ainult, milline on kellegi süda, kõik muu on kõrvaline. Välise rõhutamine viib käsuvagadusse, sisemine on midagi muud. Esimestes Moosese raamatutes räägitakse jumalakartu-sest ning lepinguliste kohustuste täitmistest, truudusest ja kuulekusest. Viiendas Moosese raamatus selgub midagi uut: Jumal nõuab kogu südant – jagamatult.

Heebrealane mõtles südamega, oskas südamega suhelda, oskas pühenduda täielikult. Need oskused on tänapäeva inimesel kitsa südame tõttu justkui välja arenemata. Paulus juudina tundis Toorat hästi ja tundis ka südant, kui ta rääkis oma kirjas korintlastele: “Meie suu on teile avatud, korintlased, meie süda on avardunud. Teil ei ole meie sees kitsas, vaid teil on kitsas teie oma sü-dames. Ma ütlen teile kui lastele: vastutasuks avarduge teiegi!” (Piir 2017)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal on andnud meile selle maailma ja elu, on andnud mõistuse ja südametunnistuse, et seaksime oma kodu, oma rahva ja riigi asjad paremasse korda. Aga me suudame seda ainult siis, kui saame ise korda. Jaan Kiivit jun

Palvetagem: Armas Isa, varja oma kirikut kutsumatute, uskmatute ja sobimatute karjaste eest. Anna oma ristikogudusele selle asemel õiglased õpetajad ja hingekarjased. Anna neile Püha Vaimu ja täida neid arusaamisega Sinu Sõnast, nii et nad näitaksid meile õiget teed. Pane pöördumise sõna nende keelele, nii et magajad ärkavad. Johann Haberman

JUMAL ON ARMASTUS, PELGUPAIK JA AVITAJA KÕIKIDES ELURASKUSTES

Laupäev – 23. veebruar

Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik! Ps 18:3

Tänane kirjakoht õpetab meile, et saab olla ainult üks käitumisviis: lähtuda alati armastusest. Armastusest Jumala ja teise inimese vastu, keda tunneme ja tunnustame kui oma venda. Sest me saame elada Taevase Isa lastena üksnes juhul, kui tunnistame, et teised, kõik teised on meie vennad.
Saagem lõpuks vabaks sellest meie ühiskonnas nii levinud kuvandist, et Jumal on kohtumõist-ja, kättemaksja, kes on maailma valu suhtes tundetu ja ükskõikne. Jumal ei saa kunagi olema inime-se jaoks ähvardus, Ta on armastus, pelgupaik ja avitaja kõikides eluraskustes. (Stefanus 2015)

“Ma tahan loota tema peale.” Ja taas: “Vaata, siin olen mina ja lapsed, keda Jumal on mulle andnud!” (Hb 2:13)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mida sügavam on armastus, seda tugevamaks see muutub; mida enam kasvab tarkus, seda enam sarnaneb see armastusega. Maurice Maeterlinck

Palvetagem: Jeesus vaimusilmad avas, pimedusest päästis mind, armu armu peale valas – Jeesus Päästja, tunnen Sind. Kallis Jeesus õpeta, et Sind kiidan tänuga. Elvi Vares

Kasutatud allikad

• Kaldur, Peeter 2016. Jumalakartus on tarkuse algus. – Eesti Kirik, 20.01.2016
• Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Tn 9:7-20 – Kuidas ma palvetan? Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. Pereraadio
• Piir, Miina 2017. Nädala mõte. 22.05.2017. EELK Tallinna Jaani kogudus: https://www.tallinnajaani.ee/vaimuelu/nädala-mõte/190-nädala-mõte-22-05-2017.html
• Plank, Uno 1960. Jumala otsijad. [Postill] Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat
• Salumaa, Elmar 2001. Matteuse rõõmusõnum. Tallinn: Logos
• Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit 2015. Jutlus: Kadunud poja pühapäev. EAÕK koduleht: http://www.eoc.ee/nadala-jutlus/kadunud-poja-puhapaev-3/
• Soom, Kaido 2011. Teenimatu arm. – Eesti Kirik, 16.02.2011
• Tärk, Osvald 2004. Julgus elada ja surra. [Postill] Tallinn:Allikas
• Tärk, Osvald (2014) Psalmide seletus. Tallinn: Logos

Koostas Indrek Lundava.
Veebruar 2019

PÄEVA SÕNUM nr. 123


IV aastakäik
“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

LOODUSJÕUDUDE ISSAND
6 nädal: 3. – 9. veebruar 2019

  1. pühapäev pärast ilmumispüha

Oleme harjunud, et inimene võib oma hingehädas pöörduda Jumala poole ja saada Temalt abi. Tänane pühapäev kõneleb aga sellest, et loodusjõudki alluvad Jeesusele. Kuigi oleme kuulnud, et inimene on looduse kroon, peame siiski sageli kogema oma jõuetust looduse ees.
Inimene võib palju siin maailmas saavutada, kuid sageli on küsimus selles, millise hinnaga me sihile jõuame. Looduse arvel rikastudes on nii mõneski kohas elukeskkond muudetud halvemaks ja kliima soojenemine annab meilgi end tunda.
Kui mõned kümned aastad tagasi olid suved soojad ja talved külmad, siis nüüd võime näha, kuidas kõik on muutunud. Ning kuigi meie laiuskraadidel on loodusõnnetuste tõenäosus väike, kas-vab see kliima soojenedes üha. Inimene peab mõistma oma vastutust looduse ees ja kiriku üks üles-anne on ka keskkonnaprobleemidele tähelepanu juhtimine. Hetkes elamine toob kaasa negatiivseid tagajärgi tulevikus.
Jumal on halastaja ja kui kogeme oma tegude tagajärgi elus, võime pöörduda Jeesuse poole ning paluda abi. Pühakiri näitab, kuidas Jeesus aitas inimesi, kui nad olid hädas loodusjõududega. Võime palvetada, kui seisame vastamisi loodusjõududega ja tunneme, et jääme neile alla. Vanadele kirikutele tänutäheks annetatud esemed näitavad, et Jumal kuuleb palveid. Nii võime meiegi Teda kõiges usaldada ja see kannab ning päästab. (Soom 2017:8)

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. Ps 66:5

Egiptusest tulles oli Iisraeli rahvas läinud läbi nii Kõrkjamere, kui ka Jordani jõe. See on jul-gustuseks Tema rahvale, aga hoiatuseks vastastele. Hoiatus, et Jumala vastu ei maksa mässata on endiselt põhjendatud. Kirjas heebrealastele hoiatakse meid, et “vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast! Pigem julgustagem üks-teist iga päev, niikaua kui veel öeldakse “täna”, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi!” (Hb 3:12,13)
See tuletab meelde, et me ei peaks ainult mõtlema oma päästele, vaid hoiatama ja julgustama ka teisi püsima Kristuses. Me vajame üksteise tuge, teel taevase eesmärgi poole. Mitte asjata pole Jumal loonud kogudust. Üksinda usuteel kaugele ei jõua. (PKK: Ps 63:1-66:20)

Tulge ja vaadake Issanda tegusid, kes saadab jubedused maa peale. (Ps 46:9)

Palvetagem: Issand Jeesus Kristus, kelle sõna kuulevad tuul ja meri, me palume Sind: kinnita meid selle maailma tuultes ja tormides, et meie kartlik süda leiaks lohutust ja meie nõder usk saaks Sinu armu läbi tugevaks. Sinule olgu ülistus ja au nüüd ja igavesti.


LOOTUSETUST MEIE PROGRAMMIS POLE
Pühapäev – 3. veebruar
Jeesus ütles jüngritele: “Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised?” Siis ta tõusis püsti, sõitles tuuli ja järve ning järv jäi täiesti vaikseks. Mt 8:26

Me lepime selle looga nagu ta on. Kuid ühtlasi juhime rohkem tähelepanu sellele, et see ei juhtunud ainult ükskord Galilea vetel, kui Jeesus tormi vaigistas. Neid on lõpmata palju, kelle hin-gerahu Ta on taastanud. Kui me tunnema, et paat kõigub ägedas mere lainetuses ja oht on meil sil-made ees, siis tuleb Jeesus, kes magab, meie juures.
Enamus meist õnneks ei ole täiesti ilma Jeesuseta. Lapsepõlves, kui mitte alati oma perekon-nas, siis teiste kaudu me kuulsime Temast, Tema headusest ja võimust. Ja olgu paljude jõulud nii ilmalikud kui tahes, midagi Jeesusest jääb siiski meie jõuludesse, kui Ta magab meie hinge põhjas. Sagedasti me ei hooligi, et Ta oleks ärkvel. Magav Jeesus on meile mugavam.
Kuid hädaohus ärata Kristus oma hinges ja tunne, nüüd teie olete kahekesi. Tea, et koos Jee-susega sa leiad nõu, mis vaigistab ka merelained. Kui aga su paat vajuma hakkab, siis tea, et Tema tuleb sinuga kaasa ja ütleb su hingele: “Ei sa merre ära upu. Ma olen ahastuse päevadelgi sinu juu-res ja tahan sind viia äraarvamata rõõmu sisse, kus sa tagantjärele igaviku vaatepunktist leiad, et see paratamatu paadi vajumine oli sinu õnnis pääs.” (Pello 1972:83jj)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Paljude muude probleemide puhul võin minna kelle juurde tahes, võin rahulikult Kristusele selja pöörata. Võin minna nende juurde, kellel on tarkust või või-mu, vastavalt sellele, mida parasjagu vajan. Aga seal, kus on tegemist igavese tõega, igavese elu ja surmaga – kelle juurde on mul siis veel minna, kui mitte Kristuse, Jumala Püha juurde? Jaan Kiivit jun

Palvetagem: Vaigista mind, rahusta mind, tee mind tüüneks kui sügisjärv mahedal, pilvitul päeval. Emba mind, toeta mind oma igikestva armastusega. Keldi palve


TE OLETE SAANUD KUTSE
Esmaspäev – 4. veebruar
Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. Ps 66:5

Jumal pakub ju midagi palju rohkemat kui see, mida keegi teine meile siin maailmas pakkuda suudab. Sageli aga on just pisiasjad need, mis hoiavad meid tagasi Jumala kutset järgimast. Samas pean tunnistama, et ma ei ole kohanud ka inimest, kes kaalutletult analüüsiks teemat, kas võtta Ju-mala kutse vastu või mitte. Pigem eiratakse seda teemat või ei süüvita sellesse, nagu oleks see täi-esti teisejärguline. Arvan, et tegelikult inimesed võib-olla ei oska kuulata Jumala kutset või ei usu, et just Jumal neid kutsub. Veelgi hullem, kui inimene ei julge seda kutset vastu võtta, sest kardab. Kardab, et mingi märk jääb külge. Kardetakse kaotada nn normaalse inimese staatus oma kaaskond-laste seas. Julgen väita, et need inimesed, kes ei julge seda kutset vastu võtta, ei ole lihtsalt selleks veel valmis ja nende aeg on veel ees.
Samas on ju nii, et kui Jumala kutse on ajatu ja alatine, siis lükatakse seda kutset edasi. Mõel-dakse, et küll jõuab, ega see Jumal ju kuhugi kao. “Aega on selle kiire asjaga”, nagu on tavaks öel-da.
Siin aga ongi minu arvates asja võti. Jumala kutse on meie sees, see on nagu igatsus, mis täna võib mattuda teiste mõtete alla, kuid homme on ta jälle tugev ja pitsitab meie sees. Jumala kutse oo-tab, millal ometi meis on tarkus seda kutset kuulata ja see vastu võtta. Jumal on kannatlik ja suur oma tarkuses. Jumal kutsub väsimata ja suure armastusega, andes inimesele vaba valiku. Kas võtad selle kutse vastu või mitte, see on inimese valik ja Jumal ei pahanda, kui inimene selle kutse pide-valt tagasi lükkab. Jumal ei võta meilt aga kunagi oma kutset tagasi, see on nagu avatud armastuse värav, mis ei sulgu ja ootab sind alati koju. (Raamat 2018)

Tulge ja vaadake Issanda tegusid, kes saadab jubedused maa peale. (Ps 46:9)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumala antud lahendused on imelised. Algul ei saa aru, aga pärast taipad, kuidas Tema on kõik korraldanud. Ta on kõik teinud hästi. Jumal ei tee vigu. Eenok Haamer

Palvetagem: Issand Jumal, taevane Isa, Sina tahad, et kõik inimesed saaksid õndsaks ja jõuaksid tõe tundmisele. Sina kutsud meid püha sõna kaudu oma riiki. Hoia meid ükskõiksuse ja hoolimatuse eest ning aita meid, et võtaksime ilma kahtlemata ja tõrkumata Sinu kutse vastu, ela-ksime Sinu sõna järgi ning pääseksime taevasesse pidulauda. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen.


TÄNAGU TEDA VANGIMAALT PÄÄSENUD
Teisipäev – 5. veebruar
Tänage Issandat, sest Tema on hea, sest Tema heldus kestab igavesti! Nõnda öelgu Issanda lunastatud, keda Tema on lunastanud kitsikusest. Ps 107:1,2

Igal inimesele meenutatakse, et tal on põhjus tänamiseks. Ja peale tänu võib inimene vaevalt midagi Jumalale anda. And, mida altarile tuuakse, on Jumalalt saadud, leib, mida vaestele antakse, on ka Jumala and, karikatäis külma vettki on võetud loodusest, aga tänu tõuseb sinu oma südamest. Toogem siis Jumalale ülistusande! (Hb 13:15)
Nii nagu üleskutse on üldine, nii on ka esialgu tänu ja selle põhjus üldine. Meid kutsutakse Ju-malat tänama sest Tema on hea. Elame universumis, mida juhib hea Jumal. Vastasel korral oleksi-me põrgus. Peaksime Jumalale tänulikud olema ka tema helduse eest. Tema heldus kestab igavesti. Sellel ei ole algust ega lõppu. Jumal on armastus ja armastusele on omane, et ta tahab midagi anda.
Kellele maksis Jumal lunastushinna? Võimalik, et siin mõeldakse Babüloonia vangist tulnuile. Peaaegu sama mõte esineb ka Jesaja 49:12 ja 62:12. Vangimaalt tagasipöördunutel oli eriline põhjus Jumala tänamiseks. Jumal oli neid lunastanud. See on sümbol suurest kogunemisest Jumala riiki (Mt 8:11).
Jumal ainult ei lunasta meid, vaid ka kogub kokku. Ja ta teeb seda Jeesuse Kristuse kaudu. Tä-nage teda selle eest! (Tärk 2014:490j)

Juudit ütles: Hakake mängima minu Jumalale trummidega,laulge Issandale simblitega! Lisa-ge kiituslaul temale,ülistage ja hüüdke appi tema nime! (Ju 16:2) Nõnda ta päästis nad vihamehe käest ja lunastas nad vaenlaste käest. (Ps 106:10)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Inimene ei mõista Jumala saladusi, vaid austab neid. Wil-helm von Humboldt

Palvetagem: Minu elu on silmapilk, tund, mis möödub. Mu elu on hetk, millesse mul pole voli jääda. Sina tead, mu Jumal, et Sinu armastamiseks siin maa peal on mul ainult tänane hetk. Therese Lisieux


PALJUD PILGUD ON PALVES ÜLES PÖÖRATUD.
Kolmapäev – 6. veebruar
Kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eest-palvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest. 2Kr 1:11

Paulus palus, et korintlased tema eest palvetaksid. Et Jumal annaks talle abi ka teistes problee-mides. Ja kui Jumal sellistele palvetele vastab, siis on tulemuseks see, et kristlase usaldus Jumala vastu kasvab. Siis omandab tema kiitus ja ülistuski hoopis uue sügavuse. See ei tõuse enam juhus-likest tunde puhangutest, vaid teadmisest, et Jumal on tõesti vägev aitaja.
Me vajame eriti palju palveid neil aegadel, kui meie elu on kerge. Kerge elu on nimelt hea vaimulik unerohi. Kas ei võigi seegi olla üheks oluliseks põhjuseks, miks peavad kristlased minema ka läbi raskuste. (PKK: 2Kr 1:1-11)

Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi ja Vaimu armastuse läbi võit-lema koos minuga palvetes Jumala poole minu eest. (Rm 15:30) Kõik sünnib ju teie heaks, et arm üha enamate inimeste tänu kaudu rohkenedes kasvaks Jumala austuseks. (2Kr 4:15)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie õnn on, et Jeesus ei ole veel tulnud kogu aus ning hiilguses, Ta ei ole veel tulnud kohtumõistjana. Seega on meile kingitud armuaeg, antud võimalus kasutada seda patuste Õnnistegija vastuvõtmiseks ja endale igaveseks õnnistuseks. Albert Soosaar

Palvetagem: Tee mind vahvaks võitlemises, et ei rist ega hirm, ei kiusatus ega ahastus mind Sinu sõnast ega õndsakstegevast usust ära ei pööraks. Vaid anna kindlat meelt, et ma Sind truult igal ajal teeniksin, Sind kardaksin ja armastaksin ja Sinu nime julgelt maailma ees tunnistaksin. ULR palveraamatust


JUMAL RIIKI EI SAA KAHJUSTADA MAISED JÕUD.
Neljapäev – 7. veebruar
Ülevam kui paljude vete kohin, ülevam kui mere lained on Issand ülal kõrgel. Ps 93:4

Mässavad veed tähendavad üldiselt kaosejõude, mis Jumal taltsutas juba maailma luues või ka rahvaid, kes otsekui mässavad ja vahutavad.
Meilgi räägitakse näiteks mitmesugustest poliitilistest või õpetuslikest vooludest. Need võivad olla suured ning tunduda ülevad ja võimsadki. Aga miski loodu pole võrreldav Loojaga, kes valit-seb kõige üle.
Ka inimese elu üle võivad käia mitmesugused lained, aga Issanda kaitse alla võib jääda jul-gesti igas olukorras. (PKK: Ps 93-96)

Kes taevas istub, naerab; Issand pilkab neid. Oma vihas ta kõneleb siis nendega ja oma rae-vus ta teeb neile hirmu (Ps 2:4,5). Issand on su paremal käel, ta purustab kuningad oma viha päe-val (Ps 110:5).

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Uskuda tähendab tunda ja usaldada Jumalat. See tähendab loobuda tegemast Temale ettekirjutusi, mida Tema võib ja suudab. Uskuda tähendab usaldada Ju-mala tõdesid rohkem, kui oma mõtteid ja kahtlusi. Rudolf Kiviranna

Palvetagem: Jeesus mu ainuke tugi, Sinule toetun ma. Jõuetu abi ja vägi, aitaja hädades Sa. Nõrkade ainuke lootus, vaese ja armetu vend. Viletsa viimane ootus, ära Sa jäta nüüd mind! Peeter Sink


TÄNAGU TEDA NEED, KES ON MEREHÄDAST PÄÄSENUD
Reede – 8. veebruar
Ta muutis maru vaikseks ilmaks ja vete lained jäid vakka. Siis nad rõõmustasid, kui lained soiku jäid, ja Issand viis nad igatsetud sadamasse. Ps 107:29,30

Inimese Looja on ka looduse Looja. Mõlemad alluvad tema tahtele. Siis, kui Jumalal on kül-laldane põhjus inimese palve kuulmiseks, võib tema palve peale anda tormi või vaikust. Meil on lu-ba seda võimalust kasutada. Jumal ise hoolitseb selle eest, et niisuguste palvete puhul oleks garan-teeritud üldine heaolu.
Mitte kõik meremehed ei hukku õnnetuses. Leidub neidki, kes tulevad surmaväljalt tagasi ko-ju ja alustavad hukkunud laeva asemel uue ehitamist. Aga need tänagu Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele (Ps 107:31)
Õnnetusest pääsemist ei tohi võtta kergelt. Ärgu keegi arvaku, et tema pääses “õnneliku ju-huse” tõttu. Igaüks, kes raskest olukorrast on välja tulnud, tänagu ise abi eest ja kutsugu ka teisi tänama.
Kui juba ajaliku elu õnnetusest pääsemine on nii suur sündmus, kui palju suurem on patust ja surmast pääsemine! (Tärk 2014:499j)

Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. (Mt 14:32)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õnnelik on see, kes on õppinud põgenema Jumala juurde, otsima kaitset Tema tiibade all ja leidma seal pelgupaika tormi eest. Ole Hallesby

Palvetagem: Siiski öös sünges, võitlevas hinges, igatsus elule julguse loob. Lootuste kuma koitmaski juba, raugemas tuuled ja lainete hoog. Maailma Issand, tormides ustav, lainete hauast veel elule toob. Arved Pau


MEIE TÕELISED VÕIMALUSED ON JUMALAS
Laupäev – 9. veebruar
Meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab. 2Kr 1:9

Ajalikus elus võib ette tulla momente, mil oma võimeid õigesti hinnates toimid arukalt. Aga Kristuse järgimisel ei tohi keegi oma võimetele loota. Meie usuelu püsib algusest lõpuni Jumala väes. Enesele vaatamine riisub meilt jõu, sest säärasel juhul jätame kõrvale Kristuse. Oluline on loo-buda koos Paulusega enesele lootmast. Pidagem siis meeles, et usuelu aluseks pole mitte meie või-med, meeleolud, kogemused, head ega halvad teod. Vaid meie tõelised võimalused on Jumalas.
Jeesus on tulnud, “et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti” (Jh 10:10). See tähendab, et Tema on loonud meile tingimused vaimulikuks eluks. Püha Vaim soodustab usuelu pidevalt. Ära siis usu kiu-satust, mis sosistab: “Sinu olukorras ei ole võimalik usklik olla.” Võimalused on olemas. Ära vaata enesele ega oma olukorrale, vaid pööra silmad Issandale! Siis ärkab sinus uus kasvujõud. Usu eri tasandid ei sõltu niivõrd võimaluste erinevusest kuivõrd võimaluste kasutamisest. Kasuta oma või-malusi juba täna! (Tärk 2004:88jj)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumala juures avanevad inimelu jumalike võimaluste vära-vad. Sest mis inimestel on võimatu, see on Jumala juures võimalik. Usu kogemus on teistsuguse tõelisuse, jumaliku tõelisuse kogemus. Joosep Tammo

Palvetagem: Nõnda eriline valgus valgustamas rahva teed. Uue päeva kirgas algus Kristuses on haarand meid. Paturammetus on kustund, maha jäänud tühjad teed. Lootus eluks ellu astund, elame vaid Jeesuses. Arved Paul


Kasutatud allikad

• Pello, Otmar 1972. Ja ööd ei ole seal … Toronto: Oma Press
• Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Ps 63:1-66:20 – Õnnistustevihma rabin; Ps 93-96 – Jumal mõistab kohut!; 2Kr 1:1-11 – Ahistused ja lohutus. Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. Pereraadio
• Raamat, Tuuli 2018. Kutse Jumala riiki. 3. pühapäev pärast nelipüha (Mt 11:28). Kirik & Teoloogia, 08. 06.2018: http://kjt.ee/2018/06/kutse-jumala-riiki-3-puhapaev-parast-nelipuha-mt-1128/
• Soom, Kaido 2017. Loodusjõudude Issand. – Eesti Kirik, 25.01.2017
• Tärk, Osvald 2004. Julgus elada ja surra. [Postill] Tallinn: Allikas
• Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos

Koostas Indrek Lundava.

Jaanuar 2019

PÄEVA SÕNA nr. 120

IV aastakäik

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

RISTIMISE AND

3 nädal: 13. – 19. jaanuar
2019. Kristuse ristimise püha 1. pühapäev pärast ilmumispüha

Jeesuse ristimisega algas Tema avalik tegevus. Ristimisel tuli Kristuse peale Püha Vaim ja Ta hakkas täitma oma missiooni siin maailmas: kuulutama Jumala sõna ning aitama abivajajaid. Oma tegevusega juhtis Jeesus inimesi Jumala juurde. Ühest küljest tõi see kaasa rahva poolehoidu ja austust, kuid teisalt sillutas teed Kristuse ohvrisurmale ristipuul ja maailma päästmisele. Igal aastavahetusel ootab meid ees 12 kuud, mille kohta me ei tea midagi. Uue aasta künnisel on hea teada, millele võime elus toetuda. Ristimine on üks selline oluline toetuspunkt. Oleme alates ristimisest Jumala lapsed ning tema kannab meie eest hoolt. Jumala lastena võime alati pöörduda palves Issanda poole ja temalt abi leida. Ristimises saa-me meiegi osa Kristuse ohvrisurma mõjust, Jumal annab meile eksimused ja patud andeks ning Pü-ha Vaimu läbi juhib meie elu parimal viisil. Kõik siin maailmas ei sõltu meist ja meie püüdlustest, vaid Jumalast. Ristimisele tulemine on inimesepoolne samm selleks, et tunnistada Jumalat oma Päästjaks. Lapse ristimise puhul astuvad selle sammu tema vanemad. Edasine sõltub juba Jumalast. Ristimises annab Jumal meile seda, mida vajame. Saame olla kõige selle hea vastuvõtjaks. (Soom 2012:8)

Keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Rm 8:14

Kui Piibel kõneleb meile Jumala lasteks saamisest, siis ei räägita tegelikult kusagil sellest, et me peaksime saama ja jääma kolmekuusteks imikuteks või kolmeaastasteks põnnideks. Kui Vanas Testamendis kõneldakse Iisraeli lastest (heebrea keeles täpsemalt Iisraeli “poegadest”), siis peetakse silmas põlvnemist selle rahva esiisast – Jaakobist ehk Iisraelist. Seda väljendit on Piiblis kasutatud ka kujundlikult: näiteks valguse lapsed, päeva lapsed, pimeduse lapsed… Apostel Paulus, öeldes “Kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed,” ei vastanda last mitte täiskasvanule, vaid orjale. Ori on see, kelle suhe isandaga on rajatud kartusele ja hirmule, või siis püüab ta isandaga manipuleerida, et endale soodsamaid tingimusi välja kaubelda. Lapseseisus aga eeldab ka pärijaks olemist: Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad (Rm 8:17). Mida see tähendab, on hästi ja kujundlikult esile toodud nn kadunud poja loos (Lk 15). Seal on isal kaks poega, kes mõlemad on täismehed, aga kumbki ei käitu oma eale ja positsioonile vastavalt. Esimene esindab lapsikut nautlemist ja seiklus-himu – ta nõuab isalt oma pärandiosa sularahas kätte ja läheb sellega laia maailma õnne, edu ja sõpru otsima. Ja alles siis, kui tema eneseteostus on tupikusse jooksnud, tuleb talle meelde tema päritolu, tema isakodu ja ta otsustab tagasi pöörduda. Vanem poeg on hoopis teisest mastist, tema teeb korralikult isakodus tööd, aga kui noorem vend, see elunautijast õnnekütt koju tagasi jõuab ja isa ei viskagi teda tänavale, vaid korraldab hoopis suure peo, saab vanemal pojal mõõt täis: “Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega.” Just nimelt – orjanud. Ta on püüdnud olla tubli ja teenida, higipull otsaees, isa heakskiitu ning preemiat või palgatõusu, et sõpradega pidu püsti panna. Isa peab teda pigemini kaasomanikuks ja ütleb: “Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma.” Aga poeg ei ole usaldust väärt, ta ei käitu pärija, vaid palgalisena. Jumal tahab, et me oleksime Tema täiskasvanud pojad ja tütred, Tema abilised ja kaasloojad selle maailma harimisel ja hoidmisel. (Tiitus 2011)

Kui aga Vaim juhib teid, siis te ei ole Seaduse all. (Gl 5:18)

Palvetagem: Issand Jumal, taevane Isa, Sina ilmutasid end oma armsa Poja ristimise hetkel ja tahad, et meiegi Teda kuulaksime. Me oleme Tema käsu ja tõotuste peale ristitud, saanud pattude andeksandmise ja uuesti sündinud Sinu lasteks. Aita meil nüüd Sinu lastena uues elus käia ning jõu-da Sinu igavesse riiki. Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.


TÄHTSATE ASJADE TÕENDUS

Pühapäev – 13. jaanuar

Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning Ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli Tema peale.
Mt 3:16

Tähtsate asjade tõenduseks annab Jumal vahel tunnustähti. Et Ristija Johannes suudaks osutada inimestele, kes kõigist ristitavatest inimestest oli Jumala Tall, andis Jumal Johannesele tunnustähe: Jumala Vaim pidi laskuma otsekui tuvi ja tulema Jeesuse peale. Kui Johannes nägi et see, mis oli talle ette teatatud, sündis, sai ta kindlaks sellest, kes oli Jumala Ohvritall. Me vajame kõik tunnustähti, et Jeesust meie Päästjana ära tunda. Usk vajab alust. Piibel on aga täis neid tunnustähti, mis tõendavad Jeesust Jumala läkitatud Päästjaks. Püha Vaim, kes elab Jumala sõnas, kirgastab sõna meile ning annab meile Päästja kohta usku Piibli tõendustesse. Jumal teab, et meil on raske Ta tõotustest kinni hoida. Seepärast annab Ta vahel mingi sõna kaudu erilise tunnustähe kinnituseks, et Ta veel on ustavalt meiega. Ta tahab meelsasti anda tunnustähti ka meie palvele vastuseks. Sellest on näiteks need kaks tunnustähte, mida Ta andis Gideonile. Loe Km 6:36-40! Inimestele, kes ei taha Jumala sõnasse uskuda, ei ole tunnustähed abiks. Jeesus tegi palju tunnustähti juutide nähes tõenduseks, et Ta oli Messias, aga nemad ei uskunud. Tunnustähed on kasuks vaid Jumala rahvale, kes Tema sõnasse usuvad. (Martikainen 2011:102j)

Ja veest välja tulnud, nägi ta kohe taevast avanevat ning Vaimu kui tuvi laskuvat tema peale. (Mk 1:10) Ent sündis, kui kogu rahvast ristiti ja ka Jeesus oli ristitud ja palvetas, et taevas avanes. (Lk 3:21) Ja Johannes tunnistas: Ma nägin Vaimu tuvina taevast laskuvat ja tema peale jäävat. (Jh 1:32)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Püha Vaim näitab meile tõelist Jeesust. See on üks arusaamatus inimese ja Jumala, inimese ja Jeesuse vahel, sest otsitakse ja tahetakse näha enda ettekujutustele vastavat Jeesust, mitte Jumala läkitatut. Albert Soosaar

Palvetagem: Issand Jeesus Kristus, häält taevast pole vaja. Aga üks märguanne oleks abiks, üks sõna, mis mind puudutaks ja juhiks mu silmad teele, mida Sa täna koos minuga tahad käia.


MA TÄNAN SIND ISSAND!

Esmaspäev – 14. jaanuar

Te ammutate rõõmuga vett päästeallikaist. Js 12:3

Milline oli Sinu viimane palve Jumalale? Kas tulid Tema ette mingi murega või hoopis tänu-ga? Või kui sageli palvetad mingi mure või rõõmu pärast? Kui sageli palud Issandat enda või teiste pärast? Ilmselt võib suur osa nende küsimuste üle mõtisklenutest tõdeda, et viimati palvetasin ma ikka oma mure pärast ja üleüldse pöördun Jumala poole ennekõike siis, kui mul on midagi korrast ära. See on nii inimlik. Vahel mõtlen, et kuidas suhtub Jumal inimesse, kes tuleb Tema juurde üksnes selleks, et kurta oma rasket elu ning kes unustab oma Looja siis, kui kõik hästi on. Arvan, et Issand mõistab ja an-destab. Ning meie vigadest hoolimata aitab Tema meid ja annab uue võimaluse. Patuse maailma päästmiseks saatis Ta oma Poja ristile surema, selleks et inimesed saaksid Jumalaga lepitatud. Juma-lal on inimese vastu andestav ja ennastohverdav armastus. See on jumalik. Kui palju kordi on Ta meid elus aidanud. Ja kui palju kordi oleme meie unustanud Teda selle eest tänada ja kiita! Vahel märkame häid asju elus ainult siis, kui mingil põhjusel peame neist loobu-ma, kui tunneme, et oleme heast ja olulisest ilma jäänud. Ja siis kurdame ning nuriseme. Kui palju on nurinat meie ümber! Kui inimesel millegi muu üle pole põhjust viriseda, siis vähemasti Eesti kliima pakub talle selleks palju võimalusi: suvel on palav ja talvel külm ning sügis ja kevad on liht-salt tüütud ja porised. Kuid igal aastaajal on oma ilu ja võlu, oma jumalik säde, mida nurisev inime-ne ei märkagi. Elu väärtused nagu tervis, perekond, töö, igapäevane leib ja rahu pole midagi iseenesest mõis-tetavat – need on Jumala kingitus meile. Looja saatis oma Poja surma meie pattude eest ning avas Tema ülestõusmise läbi surnuist meile võimaluse saada igavesse ellu. Isegi surm ei suuda meid lahutada Jumala headusest. Kui palju on Issand meie heaks teinud! Selle eest võime Teda vaid tänada, laulda Temale tänulaulu. (Soom 2007:8)

Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks. (Jh 4:14) Kes usub minusse, nagu ütleb Ki-ri, selle ihust voolavad elava vee jõed. (Jh 7:38) Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui sa oled kogenud Jeesuse ligiolekut, siis ole julge teisigi julgustama. Eenok Haamer

Palvetagem: Su tõotus meie käes: kes janus, õigust nõuab, saab tõesti joodetud ja andeksand-mist leiab. Õiget teed, mu Õnnistegija, Sa näita, oled abimees mu eksind hingele.


KAS OLEME LÕPUNI MÕISTNUD, MIDA JUMAL MEILT OOTAB?

Teisipäev – 15. jaanuar

Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu Tema peale, Tema toob rahvaile õiguse. Js 42:1

Apostlite tegude raamatus nimetakse Jeesust Jumala pühaks sulaseks. Evangelist Matteus ütteb, et Jeesuses läks täide, mida on räägitud siin prohvet Jesaja kaudu. Jeesus ei otsinud oma tervis-tamistega kuulsust, vaid leevendas haigete häda, tegi seda isegi hingamispäeval, kuigi see viis Teda vastu hukule. Kuid “Jumala sulane” on nagu koodsõna, mis eeldab ja kirjeldab teatud hoiakut ja tegutsemis-viisi. Kellel see olemas, kes end konkreetselt identifitseerib nõrkade ja nõututega, nende saatust jagades ja nende koormaid kandes, saab sel hetkel Kõigevägevama “sulaseks”, osutub Jumala ülesande täitjaks. Jeesus ütleb ju oma jüngreid välja saates: “Kes teid vastu võtab, võtab vastu minu, ja kes minu vastu võtab, võtab vastu minu Läkitaja” (Mt 10:40). Kui etioopia kammerteener küsis Filippuselt, kelle kohta prohvet Jesaja kuulutab, kas enese või kellegi teise kohta, avas Filippus oma suu ja sellestsamast kirjakohast lähtudes kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest. Sest Temale, kelle pärast on kõik ja kelle läbi on kõik, oli ju kohane, et Ta teeks kannatuste kaudu täiuslikuks nende päästmise Rajaja, selle, kes viib kirkusesse palju lapsi. Jah, niihästi Pühitseja kui pühitsetavad on kõik ühe Isa lapsed. Sel põhjusel Jeesus ei häbenegi neid hüüda “vendadeks”. Jeesus kui Jumala sulase kõrval seisavad Tema järelkäijad ja tunnistajad läbi aegade – kuni meie endini. Ühel päeval võib juhtuda, et see tundmatu Jumala sulane kannab sinu nägu ja sinu nime ning just sulle antakse ülesanne ja tõotus: Vaata, see on mu sulane … (Paul 1995:79jj)

Vaata, see on mu sulane, kelle ma olen valinud, mu armastatu, kellest mu hingel on hea meel. Ma panen oma Vaimu tema peale ja ta kuulutab paganaile õigust. (Mt 12:18)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Nii jääb Püha Vaim pühade koguduse ehk kristlaskonna juurde viimse päevani, tuues meid kokku ja kasutades selleks, et kuulutada ja õpetada Jumala Sõna. Seeläbi ta pühitseb ning õnnistab, et me iga päev kasvaksime ja saaksime tugevaks usus, ja viljades, mida usk kannab. Martin Luther

Palvetagem: Armastust sa külva kogu eluga, kõige peale vaata Jeesu pilguga, ära viha kanna, kui sind keegi lööb, käsi talle anna, headus võidu toob. Elvi Vares


PÜHA VAIMU UUENDUS

Kolmapäev – 16. jaanuar

Ta päästis meid uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu.
Tt 3:5

Tänane kirjakoht ütleb, mida Püha Vaim teeb. Kui meie oleme oma osa teinud, tuleb Jumal appi ja uuendab meid Püha Vaimu läbi. Taevane uuendaja võtab ülesehitustöö enda kätte. Kas see ei rõõmusta meid? See, kes oli tegev maailma loomisel, on tegev sinu elu uuendamisel. See, kes neli-pühal uuendas 120 uskliku elu, on ka sinu uuendaja. See, kes reformatsiooni ajal suutis uuendada Euroopa allakäinud usuelu, töötab ka meie juures. See, kes möödunud suurtel ärkamisaegadel tõi uue elu surnud luudesse, suudab ka meid elustada. Ta ainus tingimus on meeleparandus meie juures. Aeg on saabunud Püha Vaimu uuenduseks. Meie vaimulik elu vajab uut puhastust ja elusta-mist. Meie ümbrus ootab meilt õiget ja püha elu. Jumal ootab meilt valmisolekut taevariigi sünd-muste tarvis. Kas laseme end uuendada? Kardan, et paljud ristiinimesed sarnanevad variseridega Jeesuse ajal, kes ei olnud võimelised enam uuendamiseks ja keda Jeesus hoiatas patu eest Püha Vai-mu vastu. Kardan, et langenud kristlus hakkab sarnanema heebrea usklikuga, kes “iseendi kahjuks löövad Jumala Poja risti ja teevad ta naeruks” (Hb 6:6). Neid ei saa enam tuua meeleparandamisele ega Püha Vaimu uuendusele. Nad sarnanevad hoonele, millele asetatakse silt: “Määratud lammutamisele.” Alustagem oma vigade alandliku tunnistamise ja Püha Vaimu uuenduse nõudmisega. (Tärk 2004:220j)

Jeesus vastas: “Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki.” (Jh 3:5) Me ju arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata. (Rm 3:28) Kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Kristuses Jeesuses enne igavesi aegu. (2Tm 1:9)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tema on meid, vaeseid inimesi, põrgu lõugade vahelt välja kiskunud, võitnud, vabastanud ja meile jälle toonud Isa helduse ning armu, meid Tema omadena oma varju ja kaitse alla võtnud, et Ta meid valitseks õiguse, tarkuse, väe, elu ja õndsusega. Martin Luther

Palvetagem: Mu peale oled halastand, ma pole seda teeninud. Su arm mind õnnistab, mu uhket meelt on otsinud. Nüüd tunnen rõõmu ja pean kalliks Sinu halastust.


ABINÕU KURJUSE VÄEST VABANEMISEKS

Neljapäev – 17. jaanuar

Johannes nägi Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” Jh 1:29

See on kõige jõulisem lause, mida iial ükski jutlustaja on välja öelnud. See Johannese tunnistus on kehtinud aastasadu ja kehtib tänapäeval. Mida Ristija Johannes selle võrdlusega mõtleb? Tõlgendusi on mitmeid. Enamasti arvatakse, et Johannes võrdleb Jeesust paasatallega. Paasapühadel tapeti tall, et meenutada viimast ööd Egiptuse orjuses, kus iisraellased Jumala korraldusel samuti olid tapnud igas peres talle, selle verega võidnud oma majade uksepiidad. Sel ööl läks surmaingel läbi Egiptuse ja hukkas esmasündinud lapsed. Ainult nendest ustest, mis olid märgitud talle verega, läks ta mööda (2Ms 12:11-13). Ülekantud tähenduses on Jeesus paasatall, kelle veri kaitseb meid igavese surma eest. Ei ole küll meie rahva seas populaarne patust kui meid ahistavast nähtusest rääkida, kuid selle mahavaikimisega ka kuhugi ei jõua. Ristija Johannese eluülesandeks oli tutvustada rahvale Jeesust kui Jumala Talle, kes kannab ära maailma patu. Patu all on mõeldud inimkonna kollektiivset süükoormat. Jeesus astub süütuna süüdlaste asemele, et kanda ära nende karistus. Aga Jumal jääb ka pattulangenud inimesele oma armastuses ustavaks. Ta kõrvaldab meie patu sellega, et laseb Kristusel patukaristuse meie asemel ära kanda. Apostel Johannes näitab ka ära, mida meil tuleb teha, et patt tõepoolest saaks meie pealt kõrvaldatud. Esmajärguline on patud üles tunnistada. “Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. Kui me ütleme: “Meie ei ole patustanud”, siis me teeme tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis.” (1Jh 1:9-10) Ristija Johannes rõhutab, et Jumala Tall kõrvaldab kogu maailma patu. Et kogu inimsoo patt on Jeesuse ohvrisurma läbi patustajate pealt põhimõtteliselt ära võetud, sellele vihjavad ka kindlalt Jeesuse lõpusõnad ristil: “See on lõpetatud” (Jh 19:30).

Jeesust Jordani ääres kohates Ristija Johannes taipas, et maailma ajaloo suur hetk on koitnud. Prohvet Jesaja ennustus Jumala sulasest, kelle peale laskis Issand tulla meie kõigi süüteod, on täide läinud (vt Js 53). Nendest Vana Testamendi ennustustest lähtuvalt Ristija Johannese prohvetisilm nägi Kolgatani. Et päästmine patu needuse alt tõepoolest jõuaks inimeseni, selleks on tarvis Jumala väge. Paulus on selle lihtsa selgusega kirja pannud: “Ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub …” (Rm 1:16) Johannes kui Jumalast saadetud käskjalg on teinud rõõmusõnumi kuulutamises ja ellurakendamises oma osa. Nüüd peab selle kuulutuse mõjupiirkonnas elav rahvas (meil eesti rahvas) tegema oma osa: uskuma Jeesusesse Kristusesse kui oma Lunastajasse, kelles on elu ja õnnistus. (Mõtsnik 2017:8)

Rääkige kogu Iisraeli kogudusega ja öelge: Selle kuu kümnendal päeval võtku iga perevanem tall, igale perele tall. (2Ms 12:3) Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud ta oma suud. (Js 53:7)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesus polnud mingi religioosne mõtiskleja nagu Buddha, vaid Jumal, kes ristil surres lepitas maailma patu. Paljud tahavad pidada Jeesust kõrgel kõlbelisel tasemel olevaks õpetajaks, kes religioonide sarjas tõi inimestele kõige kõrgema usundi. Aga Jeesuse sõnumi ja kogu muu religioossuse vahel on sama suur erinevus kui valguse ja pimeduse, elu ja surma vahel. Urho Muroma

Palvetagem: Issand, näita ikka oma halastust. Sinu juurest otsin ma, oma hinge õnnistust. Oh mu hing sest rõõmustab, et mind Jeesus armastab!


JUMALA LEPING OMA VÕITUGA

Reede – 18. detsember

Ma olen leidnud Taaveti, oma sulase, oma püha õliga olen ma Tema võidnud. Teda toetab mu käsi kõvasti ja mu käsivars tugevdab Teda.
Ps 89:21,22

Jumal tahtis oma rahvast aidata ja pani selle ülesande üsna noortele õlgadele. Ta saatis ta kan-natuste kooli, aga tegi temast tõelise abi oma rahvale. Niisugune on Jumala tee. Tema valib. Uus Testament räägib sageli sellest, et usklikud on valitud. See tähendab, et nad ei ole isehakanud usklikud. Jumal on ka meid valinud. Mitmed on tulnud uskumatutest kodudest, aga ühel päeval kutsus Jumal meid nagu Taavetit. Ta on meid kutsunud Jeesus Kristuse läbi ja Püha Vaim on meile selle kutse elavaks teinud. Muidugi on inimesel õigus oma valik tagasi lükata või hiljem tühistada. Teame Piiblist, et rikas noormees läks Jeesuse juurest ära kurva meelega. Jeesus kutsus teda, aga ta läks siiski ära. Kindlasti on ka neid, kes kutse vastu võtavad ja siis hiljem taganevad. Seda tegi ka Juudas. Usklikud on võitud inimesed. Peale kutsumise ja valimist antakse meile ülesandeid. Taavetit ei kutsutud paleesse laisklema ja mõnulema, vaid võitlema, laulma ja psalme kirjutama. Ka meid kutsutakse midagi tegema teiste kasuks. Valimise, võidmise ja ülesandega koos käib ka abistamise tõotus ehk Jumala toetust. Jumal andis Taavetile töö. Aga Jumala oma käsi oli see, kes Taaveti käte kõrval oli teda aitamas. Inimestele näis küll, et Taavet tegi, aga Jumala Vaim ilmutas, nii et tõeliselt oli tegev Kõigekõrgema käsi. See käsi oli temaga pidevalt. Tal oli imeline kordaminek, mida ei saanud panna ühegi inimese oskuse arvele. (Tärk 2014:344j)

Ja Saamuel võttis õlisarve ja võidis teda ta vendade keskel. Ja Issanda Vaim tuli võimsasti Taaveti peale, alates sellest päevast ja edaspidi. (1Sm 16:13) Ja kui ta selle oli tagandanud, äratas ta neile kuningaks Taaveti, kellest ta ka tunnistas: “Ma olen leidnud Taaveti, Iisai poja, endale meelepärase mehe, kes teeb kõik mu tahtmist mööda.” (Ap 13:22) Laulge Issandale uut laulu tema kiituseks maailma äärest! Ilutsegu meri ja mis seda täidab, saared ja nende elanikud! (Js 42:10)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Nurisemisest võib teha järelduse, et meil on puudulik osa-dus Jumalaga. Kes tunnetab Jumalat nii, nagu seda Piibel näitab, on tänulik kõigis olukordades. Osaduseta inimene ei näe tänuks põhjust, tema näeb. Paul Himma

Palvetagem: Luba meil meie elu ja töö Sulle pühendada. Lase meid ausad olla kõiges asja-ajamises ja lugupidavad kaastööliste vastu ning kõiges Sinu tahtmise järel elada. Vennastekoguduse kirikulitaaniast


JUMALA VÕITUD MEES VALITSEB

Laupäev – 19. jaanuar

Ma annan teada Issanda otsuse; tema ütles minule: Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin Sinu.
Ps 2:7

Eelmises salmis öeldi, et Jumal on “seadnud oma kuninga Siionile”. Seega räägitakse siin täiesti selgelt inimesest. Siin räägib juba Jumala Võitu endast ise. Ta ütleb, et Jumal on Teda sünnitanud ja, et Ta on Jumala Poeg. Siin on muidugi tegemist tohutu imega. Jutt on inimeseks saanud Ju-malast, Issandast Jeesusest Kristusest. See kes on sündinud Jumalast, on igavene ega ole osa praegusest loodust. Loomine ja sünnitamine on kaks ise asja. Seda näeme juba ka inimeste puhul. Kui inimene sünnitab, siis sünnib jälle inimene. Kui öeldakse, et inimene loob midagi siis peetakse silmas mingit teost või mõtte konstruktsioon, aga inimene ei loo inimest. Sama moodi tohime siin mõelda, et kui jutt on Jumala Pojast, siis on Tal ka Isaga sama olemus. (PKK: Ps 2)

Et Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile – nagu ka teises laulus on kirjutatud: “Sina oled mu Poeg, täna ma olen su sünnitanud.” (Ap 13:33) Sest missugusele inglile on Jumal kunagi öelnud: “Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.”? Ja veel: “Mina olen temale Isaks ja tema saab minule Pojaks!”? (Hb 1:5) Nõnda ei ole ka Kristus austanud ennast ise ülempreestriks saamisega, vaid see, kes talle on ütelnud: “Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.” (Hb 5:5)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui usaldame oma elu Jeesuse Kristuse kätesse, siis hakkab Tema meid juhtima ja kasutama Jumala riigi huvides. Osvald Reier

Palvetagem: Issand ütleb: Mu poeg, kui tahad tõde tunda, siis usu mind; kui tahad mu jünger olla, siis salga iseennast ära; kui tahad taevas ülendatud olla, siis alanda ennast selles maailmas; kui tahad minuga valitseda, siis kanna minuga koos risti. Thomas Kempisest


Kasutatud allikad

  • Martikainen, Juhani 2011. Issand on sinuga Väike palveraamat (I osa). Vaasa: Fram
  • Mõtsnik, Helmut 2017. Jumala Tall. – Eesti Kirik 04.01.2017
  • Paul, Toomas 1995. Kusagilt kumab valgus [Postill]. Tallinn: Logos
  • Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Ps 2 – Jumala rõõmutu naer. Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. Pereraadio
  • Soom, Kaido 2007. Päästetute tänulaul. – Eesti Kirik 04.05.2007 • Soom, Kaido 2012. Ristimise and. – Eesti Kirik 04.01.2012
  • Tiitus, Marko 2011. Jõuluõhtu (Jh 1:12; Rm 8:14-17). Kirik & Teoloogia 22.12.2011: http://kjt.ee/2011/12/jouluohtu/ • Tärk, Osvald 2004. Julgus elada ja surra. Tallinn: Allika
  • Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos

Koostas Indrek Lundava Jaanuar 2019

Tekst alla laetav pdf-na

PÄEVA SÕNUM nr. 119

IV aastakäik “Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

JEESUS, MAAILMA VALGUS

2 nädal: 6. – 12. jaanuar 2019

Kristuse ilmumise püha

Kristuse ilmumise püha (ladina keeles dies epiphaniae Domini – Issanda ilmumine) on ristikoguduse üks vanemaid pühasid, mille ajalugu ulatub jõuludest kaugemale. Lääne kiriklikus traditsioonis on ilmu-mispüha evangeeliumiks ja seega ka päeva teemaks idamaa tähetarkade külaskäik Petlemma, et avaldada austust juutide vastsündinud kuningale. Lugu tähetarkade tulemisest Jeesus-lapse juurde on Matteuse evangeeliumis. Seal ei mainita ei tähetarkade arvu ega kuninglikku staatust. Ometigi levis legend, et neid mehi olevat olnud kolm ja nad olevat olnud kuningad. Sellest loost on tulnud eesti keelde Kristuse ilmumise püha rahvakeelne nimetus kolmekuningapäev. Targad tulid paganarahvaste keskelt ja nende külaskäik Jeesus-lapse juurde väljendab Jumala plaani, et Kristus on valgus kõigile maailma rahvastele. Just tänu sellele tähistatakse Kristuse ilmu-mispüha mitmetes riikides riigipühanagi. Jumal on saatnud oma Poja päästjaks kõigile maailma rahvastele. See on suur ja vabastav sõ-num! Kuid sellega tuletab ilmumispüha kogudusele meelde kiriku misjoniülesannet. Kui meie ole-me saanud evangeeliumi vastu võtta tänu sellele, et keegi on Jumala Sõna meieni toonud, siis nüüd on meie ülesanne viia see sõnum edasi neile, kes seda veel kuulnud ei ole. Jõulude sõnum puudutab kõiki inimesi. Päästja sündis iga inimlapse jaoks ja sellest võime maailmas tunnistada nii oma sõna-de kui tegudega. (Soom 2013:8)

Pimedus möödub ja tõeline valgus paistab juba. 1Jh 2:8

Tõelisele valgusele – Maailma Valgusele järgnemine on kristlastena meie eesmärk. Inimene, kes sa oled jõudnud oma elus olukorda, kus tundub, et valgus hakkab kustuma, tee on püsti ees, ko-ridor on lõputu – hoia silmad Maailma Valgusel, siis sa ei eksi teelt! Hommikumaa targad eksisid otsemaid siis, kui täht nende teed enam ei valgustanud. Nad jõudsid kuningas Heroodese juurde, kes kuuldes Kuninga sünnist, asus tegema pimeduse tegusid. Kui täht taas rada valgustas, leidsid targad õige tee Jõululapse juurde. Nii nagu talvine pimedus möödub, mööduvad ka meie elus lõpuks need päevad, mis tunduvad pimedate ja süngetena. Tõeline Valgus – Issand Kristus, aitab meil pimedust võita. Selleks peame Teda usaldama. Olema kannatlikud, kandma oma mured palves Tema ette ja otsima abi headelt sõpradelt, tuttavatelt, pereliikmetelt, oma kristlikelt õdedelt-vendadelt. Kui jääme pimedusse ja sulgeme ennast teiste eest, ei saa meid keegi aidata. Hoidke silmad avatud ja järgnege Tähele – Maailma Valgusele, kelleks on Issand Kristus! (Viilma 2016)

Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas (Jh 1:9). Öö on lõpule jõud-mas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! (Rm 13:12)

Palvetagem: Armuline Jumal, me täname Sind südamest, et Petlemma sõime valgus on jää-nud meie elusid juhtima ja saatma. Kuigi jõuluküünlad on kustunud, on tolle imelise öö kirkus meie südametes eluaseme teinud. Oh Jumal, lase meil natukenegi mõista Sinu armastust hukkunud maa-ilmale, kui saatsid oma Poja meile päästeks ja taevatee näitajaks. Kiitust saagu Sulle imelise hoolit-suse eest ja au Jeesusele, me ainsale lootusele, kes jätab meie varaks rõõmu ka surmaga kohtudes. (Sander 1998:82)


TARKADE TEE RÕÕMULE

Pühapäev – 6. jaanuar

Kolmekuningapäev
Epiphanias

Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. Mt 2:9

Nii võib sündida ka meie eluteel, kui meie jaoks on oluline see, mida me taas ja taas meie Isa palves ju palume: “Jumal, meie Taevane Isa, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.” Kuidas Martin Luther seda seletades kord, kirjutas: “Jumala hea ja armuline tahe sünnib küll ka ilma meie palveta, aga me palume selles palves, et see sünniks ka meie juures.” Oleme vist palju seda palvet palunud. Ehk oleks mõistlik seda palvet senisest palju tõsisemalt võtta ja kogu südamest igatseda, et me märkaksime tähetarkade kombel Jumala juhtimist ja jõuaksime taas ja taas Kristuse-ni ka armulaua sakramendis. Kummardaksime tänulike tähetarkade kombel Tema ette ega kulutaks oma kiirelt mööduvat lühikest maist aega mõttetule, tühisele, hävitavale, meid Jumalast kaugemale kiskuvale. Jah, tähetarkade kombel tasub ka meil oma pilgud üles tõsta, oma elule õige siht seada ja min-na teele ja käia nii kaua, kuni saame kummardada Kristust – elu, rõõmu ja lootuse, armastuse ja ha-lastuse lõputut allikat. Ja sellel teel ei saa meie hing enne rahu, kui ka need, kes on meile armsad, on leidnud tee, mis jõuab Temani – on ristitud ja eluraamatus kirjas. Uskuge, kui nad taipavad, kuidas Jumala tahtes rändamine, Tema andestuse vastuvõtmine, südamepuhtus, Tema armastust kogedes hirmude kadumine meid muudavad, hakkavad nad ise igatsema seda ääretut aaret, mille leidmine paistab selgelt välja meie eludest. Sinagi võid minna tähetarkade kombel rõõmsana teele, sellele teele, millel juhatab sind Jumal ja millel rännates pole sul vaja karta. (Tammsalu 2017)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Täna peame enda käest küsima, kas Jumal oleks minu kätte andnud tollel jõuluööl selle sõnumi, kas ma oleksin valmis olnud – ja kas ma olen valmis ka täna – seda sõnumit edasi viima? Kas ma tunne vastutust selle eest, et minu käes on sõnum Päästjast ja Lunastajast Jeesusest Kristusest? Joel Luhamets

Palvetagem: Jumal, meie taevane Isa, Sinu täht juhatas Hommikumaa targad sõime juurde ja Sa ilmutasid neile oma Poega. Juhi ka meid, nii et me usus Tema kui oma Issanda ära tunneme ja seeläbi viimaks Sinu kirkust näeme. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Si-nuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.


ANNA AU JUMALALE

Esmaspäev – 7. jaanuar

Sinul, Issand, on suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au, kõik, mis on taevas ja maa peal. 1Aj 29:11

Meil tuleb meelespidada, et keegi ei või võtta endale midagi, mida Jumal pole talle andnud. See tähendab, meil pole võimalik annetada Jumalale midagi, mis tegelikult juba Temale ei kuuluks. Järelikult kui annetame midagi Jumala riigi tööks või kaasinimeste abistamiseks, siis me kasutame mitte oma vaid Jumala varandust. Jumal võib teha suureks ja tugevaks, aga ilma Jumala loata ei saa keegi suureks. Kõik on lõppude lõpuks Jumala and. (PKK: 1Aj 28:4-29:30)

Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast! (Mt 6:13) Aga ajastute Kuningale, surematule, nähtamatule, ainsale Jumalale olgu au ja kirkus igavesest ajast igavesti! (1Tm 1:17) Langesid kakskümmend neli vanemat troonil istuja ette ning kummardasid teda, kes elab igavesest ajast igavesti, ja heitsid oma pärjad trooni ette. (Ilm 4:10)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui elav Jumal tegutseb, siis ei sünni mitte imelised ja auli-sed, vaid ka enneolematud asjad. Albert Soosaar

Palvetagem: Jumal, me kõik tahame Sind ülistada, et võime elada ning et Sa toidad meid maa viljadega. Õnnista meid, et ka meie oma südames vilja kannaksime – armastust, usku ja tänulikkust. Jörg Zink


HETK ENNE PÄISETÕUSU

Teisipäev – 8. jaanuar

Tõuse, paista, sest sinu valgus tuleb ja Issanda auhiilgus koidab su kohal. Js 60:1

Me elame siin, põgusas hetkes enne koidikut, piiri peal, kus on nii valgust kui pimedust, mee-leheidet ja lootust. Veel valitseb pimedus, kuid mitte kauaks. Praegu kurvastavad meid mitte niivõrd elu olukorrad, kuivõrd meie ootused, milline elu peaks olema. Ent me ei saa ajast ette rutata. Aeg on igal tegevusel taeva all. Ka igal raskusel ja katsumusel. Poeetilise prohveti suu läbi kõlab Jumala kannatlikkuse paradoks: “Mina, Issand, tõttan sellega määratud ajal” (Js 60:22). Tõttab… Määratud ajal. Tuleb kiiresti, ega viivita tulles, aga siiski mitte enne, kui on õige aeg.

Jesaja loob pinge praeguse olukorra ja tuleviku vahel. See on positiivne pinge, mis ei lase manduda. Laastatud Jeruusalemm on võrdpilt kogu jumalarahvale, ka kogu kirikule ja samas igale kristlasele eraldi. Jeesus nimetab oma järgijaid maailma valguseks. “Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele,” ütleb ta, “et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas” (Mt 5:14-16).

Kui prohvet ennustab: “Siis sa näed ja särad rõõmust, su süda põksub ja avardub,” (Js 60:5), siis kõik see kiirgab päevatõusu sõnumitoojana juba käesolevasse hetke, pannes juba nüüd südame põksuma ja avarduma, olgu meie ümber ja teinekord ka meie sees kuitahes suur pimedus või rusu-hunnik. Nähes kedagi, kes usub lammutatu taastamisse ja tegutseb selle nimel, innustab see teisigi tegutsema ja uskuma. Jesaja külvab lootust, aitab minna läbi maailma pimeduse ja ei lase väsida ega käega lüüa. Ta näeb seda, mida teised veel ei näe. Laotades tulevikunägemuse rusude kohale, innustab ta igaühte andma oma panust püha linna taastamisse. Taevane Jeruusalemm on tõelisem kui laastatud Jeruusalemm, sest praegune olukord on inimeste eksimuste tagajärg, esimene ja viimne on aga Jumala igavese armastuse ja Tema auhiilguse asupaik. (Palgi 2013)

Ärka, ärka, ehi ennast oma jõuga, Siion! Pane selga oma ilusad riided, Jeruusalemm, püha linn! (Js 52:1) Meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meile tuleb päikesetõus kõrgustest. (Lk 1:78) Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. (Jh 1:9)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui me oleme hämarusega harjunud, teeb äkiline valgus valu. Me sulgeme tahtmatult silmad. Jeesusega kohtumine oli paljudele traumeeriv. Nad nägid üht-äkki oma ümbrust ja iseennast, ning see kohutas. Aga need, kes hetke vastu pidasid, kogesid valgus-tust. Nad tundsid, et on otsekui unest ärganud, et näevad maailma hommikuvalguses. Toomas Paul

Palvetagem: Jumal, Sa näed meid ja tunned ja tead, kui pisut on meil rammu, kui palju kordi me tüdineme ja väsimus kipub võimust võtma. Tuleta meile meelde, et me uut jõudu saame Sinu käest. Sina oled meile taevase relvastuse valmis pannud, et me seda võiksime võtta ning kasutada ja Sa oled meile selleks jõudu pakkunud Jeesuse läbi. Pühitse meie südamed seda mõistma ja seda tar-vitama, mis Sa meie heaks oled teinud. Harri Haamer


ARMU SALADUS

Kolmapäev – 9. jaanuar

Paganadki on tõotuse kaaspärijad ja sama ihu liikmed ja kaasosalised Kristuses Jeesuses evangeeliumi kaudu. Ef 3:6

Paulus kirjutas juba Efesose kirja teises peatükis, kuidas suhtusid juudid mittejuutidesse, ning uskmatute rahvaste tegelikust vahekorrast Jumala rahvaga. “Seepärast tuletage meelde, et teie, kes te varem olite loomu poolest paganad ja keda ümberlõikamatuteks nimetasid need, keda kutsuti üm-berlõigatuteks ihu ümberlõikamise tõttu,- teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vahe-seina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu” (Ef 2:11-14). Paulus ise oli olnud uhke variser ning jaganud juutide üldist põlgust muulaste vastu. Pauluse pöördumine tähendas täielikku muutust tema mõtteviisis. Pöördumise tagajärjel nägi ta enda poolt varem taga kiusatud Jeesust Kristusena, Jumala Pojana, ainsa Päästjana. Samas kriitilises kogemu-ses muutus täielikult ka kogu tema suhtumine mittejuutidesse. Ilmutuse tulemusel hakkas ta näge-ma, et juudid ja mittejuudid võivad nüüd seista koos Jumala rahva hulgas. Nad on kaaspärijad, nad jagavad Jumala taevaste rikkuste pärandit (Ef 1:11-14; Gl 3:29;4:7). Nad on sama ihu liikmed.

Rahvad on ka tõotuse kaaspärijad – nad jagavad juutidega võrdsetel alustel tõotust elust ja päästest (vrd 2Tm 1:1), kuigi olid enne “võõrad tõotuselepingule” (Ef 2:12). Kõiki neid eesõigusi võivad nad jagada koos juutidega, kuna nagu juudidki võivad nad nüüd leida oma elu Kristuses Jee-suses evangeeliumi kaudu. Evangeelium, kuulutatuna ja usu läbi vastu võetuna, on inimlikult öeldes mõjuv abinõu, mille läbi inimesed saavad hakata elama Kristuses. Seepärast on evangeelium ka abinõu, ja ainus abinõu, sügavaks vaimulikuks ühenduseks inimeste vahel, ükskõik kui erinev oleks nende rassiline, kultuu-riline ja poliitiline taust. (Foulkes 2003:92j)

Ja Jesaja ütleb taas: “Iisai juur tuleb ja see, kes hakkab valitsema paganate üle; tema peale panevad paganad lootuse!” (Rm 15:12)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tõeline au ja pühalik rõõm valitsevad siis, kui inimene kii-dab ennast Sinus ja mitte iseeneses, kui ta rõõmustab Sinus ja mitte oma vooruses; Sinu kui Looja pärast igast olendist ühetaoliselt rõõmu tunneb. Olgu siis kiidetud Sinu nimi, mitte aga minu oma! Olgu ülistatud Sinu teod ja mitte minu omad! Thomas Kempisest

Palvetagem: Püha Jumal, Sina tulid maailma kogu inimkonna pärast – kõikide jaoks, keda oled oma palge järgi valmistanud. Sinu armu sügavust ja laiust aimame pisut nende hetkedel, mil julgeme olla viletsad ja kadunud, et Sinu arm elustaks meid elukrooni vastuvõtmisel. Viimaks pa-lume, aita olla Su kaastöölisteks jõulusõnumi südameteni kandmisel, et taevane peolaud võiks vii-mase kohani täituda. (Sander 1998:83)


ERILINE ÜLESANNE: JUMALA HEADUSE ÜLISTUS

Neljapäev – 10. jaanuar

Kiitke Issandat, kõik paganad, ülistage teda, kõik rahvahõimud! Halleluuja! Ps 117:1

Keegi Issanda sulane nimetab kolm ülesannet, mida Jumala tänamine täidab. See aitab ületada depressioonitunnet, muret ja kriitikavaimu. Iga inimene elab aeg-ajalt üle momente, millal naeratus näib rumalusena. Keegi ei tea, kust need tunnid tulevad. Kord võib selle põhjuseks olla eluraskus, teinekord vilets tervis. Aga selle põh-juseks võib olla ka halb südametunnistus. Parim abinõu selliste meeleolude vastu on pöördumine Jumala poole. Palve ja tänu teeb rohkem meie rahuks ja rõõmuks kui midagi muud. Jumala tänamine aitab meid võidelda murede vastu. Mured võivad inimeselt võtta elujulguse ja töörõõmu. Inimene, kes satub kord murede mõju alla, võib igast tühisest asjast leida muretsemise põhjuse. Pole halb, kui murede tunnil meenutad Jumala heategusid ja laulad: “Kiida nüüd Issandat mu süda!” Jumala tänamine aitab meid võita endas teiste pahatahtliku arvustuse. Kerge on sattuda mee-leollu, mida Piibel nimetab kohtumõistjaks meeleks. Need, kes kord on sattunud niisugusesse meel-susesse, leiavad kerge vaevaga inimesi, keda võib süüdistada, kusjuures nad jätavad märkamata need, keda oleks vaja tänada. Varsti ei suuda need inimesed enam Jumalatki tänada. Need inimesed, kes ei unusta Jumala heategemisi, oskavad näha ka inimeste heategemisi. Jumala ülistamine ei ole niisugune vaimulik tegu, mida võime kasutada ainult hea meeleolu juures. Teda tuleb kiita igal ajal. Ükski rahvas ega ükski inimene ärgu jätku ennast ilma sellest õn-nest! (Tärk 2014:556j)

Seda kuuldes rõõmustasid paganad ja ülistasid Issanda sõna ning said usklikuks, nii palju kui neid oli määratud igaveseks eluks. (Ap 13:48) Kiitke Issandat, kõik paganad, ja kiitke teda, kõik rahvad! (Rm 15:11)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Millal sa hakkad Jumalat kiitma? Kas alles siis kui teised ka Teda ülistavad? Kas sa ise ei märka, mida Ta on sulle teinud ja teeb päevast päeva? Palu, et Ta su silmad avaks. Eenok Haamer

Palvetagem: Lunastaja ja sõber, kui imepärane Sa oled, mu seltsiline muutusrohkel teel, mu lohutaja, väsinud kui olen, mu teejuht Igavesse Linna, mu vastuvõtja selle väraval. Keldi palve


PALVE TAEVASE KUNINGA PÄRAST

Reede – 11. jaanuar

Teda kummardavad kõik kuningad; kõik paganarahvad orjaku Teda! Sest Tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest. Ps 72:11,12

Taaveti silme ees oli Valitseja, kellele allusid maailma rahvad, ja kes siiski ei unustanud kan-natajaid. Ta nägi üksiku väikese inimese muret ja aitas hädalisi ja viletsaid. Selles ongi Ta valitsuse saladused. Kuningal on võim, sest Ta hoolitseb viletsate eest ja Tal on halastaja süda. Maailmas on nii-palju kannatajaid, et see, kes võidab nende südamed, võidab maailma. Teised valitsejad, nagu Napo-leon ja Aleksander Suur, ehitasid oma riigid vägivallale, Tema aga ehitas selle armastusele. Võimule ja vägivallale ehitamine on nagu jäämägedele ehitamine. See sulab, ja mis sellele ehitatud, see kaob. Aga ehitamine armastusele, headusele ja õiglusele, see on ehitamine kaljule, mis püsima jääb. (Tärk 2014:241)

Kõik ilmamaa võimsad kummardagu tema ette; tema ette vajugu põlvili kõik, kes lähevad alla põrmu ja kelle hinge ta ei jäta ellu. (Ps 22:30) Rahvad hakkavad käima tema valguses ning ilma-maa kuningad toovad sinna oma hiilguse. (Ilm 21:24)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kas terve meie elu ei peaks olema alandlik kummardami-ne? Alandlik kummardamine selle Jumala ette, kelle käes on meile anda ja meilt võtta, aga kelle käes on meile ka ilmutada taevalikke saladusi ja kelle käes on ka ust kinni panna, et inimene sellest midagi ei mõista ega näe. Harri Haamer

Palvetagem: Issand, mul pole selles ilmas teha muud kui otsida ja teenida Sind, mul pole oma südame ja selle kiindumustega teha muud kui igatseda Sinu järele, mul pole oma keele ja sulega te-ha muud kui kõnelda Sinuga ja kuulutada Sinu hiilgust ja tahet. Richard Baxter


JUMALA VALGUS TULEB

Laupäev – 12. jaanuar

Vaata, pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid, aga sinu kohal koidab Issand ja sinu kohal nähakse Tema auhiilgust. Ja rahvad tulevad su valguse juurde ning kuningad paistuse juurde, mis sinust kumab. Js 60:2,3

Pimeduse põhjus ei ole mitte meiepoolne Jumala salgamine, vaid karm tõsiasi – taevas on kinni. Jumal on maailmale selja pööranud. Just see on põhjus, miks maailm enam Jumalat ei tunne. Ükski uskmatu ja pöörane ei saa öelda: “Meie pöörame Jumalale selja ja Jumal ei saa meie elu enam segada.” ei, olukord on vastupidine. Paulus on seda Rooma kirja esimeses kahes peatükis põhjali-kult kirjeldanud: paganad on patustanud, juudid on patustanud. Kõik on Jumala aust ilma. “Aga nad tõstsid mässu ja kurvastasid tema Püha Vaimu; seepärast ta muutus nende vaenlaseks, võitles ise nende vastu” (Js 63:10). Mõned teevad sellest järeldused, et Jumalat ei ole. Jumal on, aga Ta on meie vastu. Meie suhted on rikutud. Nad ei ole lõppenud, aga me oleme Temast täielikult võõrdunud. “Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid” (Rm 1:24). Paljud inimesed igatsevad kõigest hoolimata Jumala järele. Nad otsivad Teda, püüavad Teda lepitada, kurnavad ennast paganlike kultustega ja harjutustega. Nad ehitavad mitmesuguseid teo-loogilisi konstruktsioone, aga ei näe ikkagi Jumalat.

Kõigest sellest hoolimata koidab korraga. “Taevad on lõhki käristatud” (Js 64:1) ja Jumal alla tulnud. Meid kutsutakse toimuvat vaatama. “Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Mt 6:33) Pööre on toimunud. Pimedus taandub ja Iisraeli kohal näha-kse Jumala auhiilgust. Siioni mäe kohal on eriline valgus. Mitte see, et me üht ja teist Jumalast tea-me, ei tee meist kogudust, vaid see, et Ta ise ilmutab ennast meile. Ta kohtub meiega ja meie Tema-ga. Ta on siin! Sellele, kes kohtub Jeesusega, avanevad taevad. “Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest” (2Kr 4:6). Issand on Püha Vaimu läbi siin, Tema läbi on meil ligipääs heldele ja armastavale Jumalale. Ta ütleb sulle täna: “Kes on näinud mind, see on näinud Isa” (Jh 14:9). (Tammo 2000:56j)

Olles oma mõtlemisega sattunud pimedusse ning võõrdunud Jumala elust neis oleva teadmatuse ja südame paadumuse tõttu. (Ef 4:18) Valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile. (Lk 2:32)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kadumata väärtuste eest võideldes ja igaviku tõdesid otsides vajad sa tingimata jumalikku jõudu. Seda ei või sa iseenese sisemisest inimesest välja meelitada ei tahtetreeningu ega iseloomu uljuse kaudu. Seda ei või sulle anda ka ükski surelikest, kuigi ta sõ-nad oleksid kuldaväärt ja tema eeskuju võrratu. Seda võid sa saada ainult ühenduses elava Issanda-ga. Harri Haamer

Palvetagem: Sina olid minuga, aga mina ei olnud Sinuga. Sina kutsusid mind ja hüüdsid mind ja said mu kurbusest jagu. Sa hiilgasid ja särasid ja Sa päästsid mu pimedusest. Augustinus


Kasutatud allikad

Tekst pdf-na:

https://nommerahu.ee/wp-content/uploads/2019/01/6.-Päeva-Sõnum-2-nädal-20198880.pdf

PÄEVA SÕNUM nr. 118

I/IV aastakäik II
“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:1
0

PÜHA PEREKOND

Jõuluaja 1. pühapäev

52/1 nädal: 30. detsember 2018 – 5. jaanuar 2019

Jõuluaja 1. pühapäev

Jõuluaja esimesel pühapäeval mõeldakse Pühale Perekonnale: Maarjale, Joosepile ja Jeesuse-le. Inimeseks saades võttis Jeesus enda peale ka selle koorma, mida võiksime nimetada esivanemate päranduseks. Või õigemini: sündides Maarja pojana ning olles Joosepi poolt täiesti omaks tunnista-tud kasupoeg, sai ta päranduseks ka nende esivanemad. Päranduseks, mis ei erinenud karvavõrdki sellest koormast, mille Ta võttis enda peale ennast Jordanis ristida lastes – “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!” (Jh 1:29) või siis, kui Ta kandis “ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika” (Jh 19:17).

Jeesus sündis ajalukku – kogu inimkonna ajalukku, patu, sõnakuulmatuse ja surma ajalukku, võttes selle enda peale. Enda kanda. Ta sündis perekonda: kogu inimkonna perekonda – selleks, et inimkonnast võiks saada Tema perekond ning Ta võiks oma perekonna päästa orjapõlvest.

Jumala Poeg sai Inimese Pojaks, et meie võiksime Temas saada Jumala poegadeks ja tütar-deks. Ta tuli ja sündis inimperre, et inimkonnast võiks saada Jumala perekond. Ta tuli väljastpoolt ja sündis ajalukku, et näidata: see on Jumala ajalugu. Jumala lugu meie, inimestega. Lunastuse ja pääste lugu – ning meie oleme selle osalised, sest me oleme Tema perekond. Püha Perekond, sest Tema on püha. Jumal tahab, et kõik oleksid Tema lapsed. (Auksmann 2015) Suured on Issanda teod, uuritavad kõigile, kellel neist on hea meel. Ps 111:2

Sõna “suur” on mitmetahulise tähendusega. See tähendab “palju”. Kuhu me iial vaatame, seal näeme ta tegude hulka. Vaata ringi maailmas, või tõsta oma pilgud taeva poole, iga ruutmeeter on täis tema tegusid. Kes oskab meist öelda, kui suur on tema vaimuliku tegude väärtus. Üks töö, ini-mese lunastamine, on vist küll kõige kaunim. See võtab keskse koha Piiblis ja ajaloos.

Jumala tööd on suured oma auväärsuses ja mitmekülgsuse poolest. Milline värvide ja vormide rikkus esineb looduses. Aga vaimulikul alal ei ole see väiksem. Ärgu pangu ükski Jumala au enda arvele!

Jumala teod on suured ja aulised, aga neid näevad ainult uurijad, kellel on Jumala tegudest hea meel. Uurimine tähendab seda, et Jumala teod sisaldavad rohkem kui esimesel pilgul suudetaksime haarata. Neid on vaja uurida.

Usklik piibliuurija tungib Jumala sõna sügavustesse, avastades seal tõdesid ja Jumala tegusid, mida tavaline lugeja ei leia. (Tärk 2014:516j)

Kuule seda, Iiob, peatu ja pane tähele Jumala imetegusid! (Ii 37:14)

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sa oled Püha Perekonna näol kinkinud meile eeskuju. Aita ka meie peredel elada üksmeeles ja vagaduses ning liida neid vastastikuses austuses ja armastuses. Viimaks too meid kõiki Sinu igavese isamaja rõõmu ja rahusse. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.


IGAL LAPSEL ON MAAILMAS OMA OSA

Pühapäev – 30. detsember

Jeesuse isa ja ema panid seda imeks, mida tema kohta räägiti. Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: “Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse.” Lk 2:33,34 Millest see tuleb, et suhtumine Kristusesse ja ristiusku üldse on nii vaenulik? Sellele küsimu-sele vastatakse nõnda: ristiusk kõneleb patust ja süüst, jutustab Jeesuse kannatamisest ja surmast – ning kõik see olevat kahjulik ning koguni ohtlik inimese vaimsele tervisele. Sellepärast ei tule sel-lest mitte kõneleda.

Nüüd aga on tegelikult siiski olukord nõnda, et meie võime küll silmi sulgeda tõsiasjade ees, kuid me ei saa olematuks teha elu reaalsust. Patt, süü, kannatus ja surm – kõik need on tõsiasjad mille all kannatab kogu inimkond.

Ja see on mille vastu jõulukuulutus võitleb. Meie ei saa ega tohi olla pimedad maailma tege-liku olukorra nägemisele ja hindamisele. Jõulud kuulutavad valgust pimeduses, rõõmu muredes ja kannatustes ning rahu rahutuses ja surmavõitluses.

See kuulutus on määratud kõigile nii noortele kui ka vanadele, valgetele ja värvilistele, mees-tele ja naistele, igale inimesele, kes igatseb õnne, rõõmu ja rahu järgi.

Nii me vahest mõistame ka kui suure tähtsusega on see, et jõulusündmus on perekonnasünd-mus. Just perekonna, just kodus elame isiklikult läbi oma mured ja rõõmud. Sellesse meie isiklikku ellu tulebki jõulukuulutus, et heita uut valgust meie elule ja elu mõttele meie suhetele teiste inimeste ja Jumalaga. (Koolmeister 1980:33j) Tema on pühamuks, aga ka komistuskiviks ja pahanduskaljuks mõlemale Iisraeli kojale, lõk-suks ja püüdepaelaks Jeruusalemma elanikele. (Js 8:14) Ja kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks, aga kelle peale iganes see kivi langeb, selle teeb see pihuks ja põrmuks. (Mt 21:44) Teile siis, kes te usute, on see au, uskmatuile aga “kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks”. (1Pt 2:7) Mispärast? Sellepärast, et nad ei lähtunud usust, vaid arvasid õigeks saavat tegudest. Nad komistasid vastu komistuskivi. (Rm 9:32) Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie suhtumine peab kajastama Kristuse suhtumist. Kui nad on vaenulikud, vastame neile leebusega. Kui nad vihaselt süüdistavad meid milleski, vastame rahulike sõnadega. Kui nad meile halba teevad, siis me palvetame nende eest. Vägivallale ja eksi-mustele saab vastata väga rahulikult ja leebelt. Ignatius Antiookiast Palvetagem: Issand, tule ja õnnista meid, ümbritse meid Sinu rahuga. Laota oma õnnistavad käed meie üle. Las Sinu vägi puudutada meid. Sa oled meid asetanud maailma kannatustesse tunnistama Sinu armastusest. Aita meid pigem head teha kui puhata, kuni Sinu valgusesse jõuame. Peter Strauch * * *

MEIE AEG ON ISSANDA KÄTES

Esmaspäev – 31. detsember

Vana-aasta

Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad. Ps 31:16

Vana-aastaõhtu on ka üks neist tähtpäevadest, millel puudub kiriklik evangeelne Kristuse-kes-kne sõnum, mis oleks seotud otseselt Jeesuse elu või tegevusega. Kuna tegemist on aasta viimase päevaga, omab selle päeva sõnum pisut igavikulist mõõdet ja kirjakohtade teemad kõnelevad ajast ja igavikust.

“Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad!”, laulab kuningas Taavet oma 31. laulus. Kuidas aga ise käitume? Kas nii, nagu oleks mina aja peremees ja kogu elu – päevad, aastad ja dekaadid on minu enda käes laiali loopida. Või on minu aeg tegelikult Jumala käes, kes ulatab mulle kogu minu jaoks tallele pandud ajatagavara päev-päeva kaupa. Kas tean, millal annab Ta mulle üle viimase klotsi – viimase aasta, viimase päeva, viimase tunni või minuti?

Kui hakkan mõistma iga mulle kingitud hetke ainukordsust, suurust ja väärtust, siis kas ei teki soovi hinnata ümber kogu oma senist elu ja “klotside laialipildumist”? Seda suurema hoole ja ar-mastusega võtan vastu ka iga järgmise ajahetke kui viimase ja väärtuslikuima. Mida hakkan selle viimasega peale?

Aega saab viita, aega saab veeta, aega saab pillata, aega saab surnuks lüüa. Aega saab ka ka-sutada, käsutada, kulutada, isegi kokku hoida. Aega ei saa aga tagavaraks tallele panna. Ainus, kel-lel on ajatagavara on Jumal. Hetkel, mil ajast saab minu elu, saab seda aega vaid kasutada. Kuidas kasutan?

Vana Testamendi autor Koguja kirjutab: “Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil,
 enne kui tu-levad kurjad päevad 
ja jõuavad kätte need aastad,
 mille kohta sa ütled: 
Need ei meeldi mulle! Sest inimene läheb oma igavese koja poole
ja tänaval käivad leinajad ringi, sest põrm saab jälle mulda,
nõnda kui ta on olnud, 
ja vaim läheb Jumala juurde,
kes tema on andnud.” (Kg 12:1,5,7) Püsides usus Igaviku Jumalasse ei ole niivõrd oluline see, mida toob meile ajalikus elus hom-ne päev või uus aasta, kuivõrd see, kuidas seda uut ajaühikut kasutame. (Viilma 2013) Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen. (Ps 39:5) Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid mää-ratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas. (Ps 139:16) Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Inimesi on mitmesuguseid: häid, pisut vähem häid või hoo-piski halbu, aga neid kõiki otsib Jumal. Oluline ja rõhutamist väärt on tõsiasi, et iga inimene peab leidma Jeesuse Kristuse. Kui ta on Kristuse leidnud, on probleem lahendatud. Paul Himma Palvetagem: Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa. Sinu aastad ei lõpe ja Sinu arm on igal päeval uus. Lase oma Vaimu valgusel uuendada meie elu, elusta meie süda ja anna valgust meie meeltele, et me võiksime astuda uude aastasse rõõmsa kuulekuse ja kindla usuga. Seda palume Kristuse, meie Issanda läbi.


JEESUSE NIMEL

Teisipäev – 1. jaanuar

Jeesuse nimepäev ehk uusaasta (nääripäev)

Kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, Tema läbi Juma-lat Isa tänades! Kl 3:17

Tänase päeva pühakirjasalm aitab meile meelde tuletada, et meie elu ja ka igavene pääsemine on Jeesuse nimes. Jumala Vaimu toel saame uskuda Jeesuse nimesse ja tunnistada oma usku Jeesu-sesse.

Olen pannud tähele, kui kaua võtab inimestel aega saada avalikult oma usu tunnistajateks nõn-da, et julgetakse välja üleda Jumala nimi, veel harvemini tunnistada selgelt ja üheselt usku Jeesu-sesse. Mõni kirikuga seotud inimene võib pidada ära pika kõne ja rääkida õigeid ja ilusaid asju, kuid sa ei kuule kordagi tema suust mainitavat Jumala nime.

Ometi kirjutab evangelist Johannes üsna oma evangeeliumi alguses: “Aga kõigile, kes tema [Jeesuse] vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse” (Jh 1:12) ning oma evangeeliumi lõpus kirjutab Johennes kogu oma kirjatöö mõtte kohta: “Need [sõnad] on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.”

Usk on seotud nimedega. Moosesele ilmus põlevas põõsas Jumal, kes ütles oma nimeks “Mi-na Olen”. Jeesus nimetas ennast seitsmel korral sellesama “Mina Olen” nimega, kui Ta ütles, et Te-ma on Eluleib; Maailma valgus; Uks; Hea karjane; Ülestõusmine ja elu; Tee, tõde ja elu ning Tõe-line viinapuu. Piibli viimases raamatus ütleb taevasel troonil istuja: “Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!” (Ilm 22:13) Jeesuse nimesse uskudes ja end ja oma lapsi Kolmainujumala nimesse ristides saadakse Ju-mala lasteks.

Jumal tunneb meid nimepidi! Kas ka meie tunneme Teda nimepidi, kas kõnetame Teda nime-pidi, kas tunnistame Temast nimepidi, kas kiidame ja ülistame Teda nimepidi? (Viilma 2018)

Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huul-te vilja. (Hb 13:15)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Armas Jumal, aita kõigil mõista, et osadus Sinuga on rõõm, millest keegi mingil juhul ilma ei tohiks jääda. Eric Rew

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sinu ainus Poeg lõigati ümber käsuõpetuse kohaselt kahek-sandal päeval pärast sündimist ja Talle anti nimi üle kõigi nimede. Kingi meile armu kanda ustavalt Tema nime, teenida Teda Vaimu väes ja kuulutada Teda maailma Päästjana, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.


KAS TAHAD VANGLAST VABADUSSE?

Kolmapäev – 2. jaanuar

Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: “Abba! Isa!” Nõnda ei ole sa enam ori, vaid poeg. Gl 4:6,7

Piiblis on lugu kahest pojast. Üks poeg oli isa vara ära raisanud ja läinud hulkuma, teine poeg oli jäänud koju. Kui kadunud poeg tuli tagasi, ei suutnud kodus olev poeg isaga koos rõõmu tunda, et kadunud poeg tagasi tuli. Rõõm, mis oli isal, ei olnud mitte pojal, sest see poeg oli küll olnud ko-dus, aga ta ei olnud poeg, ta oli kui ori, kui käsutäitja.

Mõnikord võib meil, jumalarahval, kristlastena sama meelsus olla, et me ei olegi nagu Jumala lapsed, oleme nagu Kristuse orjad. Me nõuame, et kui sa oled kristlane, siis käitu nii ja teisiti, me ütleme, et mis sinul siia asja on. Oleme kriitilised üksteise suhtes, arvustame, ei suuda tunda rõõmu, mida taevane Isa tunneb – rõõmu, kui üks patune meelt parandab, kui keegi, kes oli eemal, astub ju-malakoja uksest sisse. Me ei suuda tunda rõõmu üksteisest, vaid oleme tihtipeale orjameelselt kriiti-lised.

Jumala Vaim tahab meid kasvatada, et me saaksime täiskasvanuks, et me taipaksime, mis on Jumala täieline tahtmine, võiksime koos rõõmustada Jumala tegudest ja töödest. See osadus peab olema nii lähedane, nagu on lapsel, kes ütleb: “Abba! Isa!”

Jumala Vaim tahab meid kasvatada, et me tunneksime, et meil on Jumalaga ääretult lähedane, usalduslik vahekord: kõik, mis on Jumala oma, on meie oma. Kahtlemata eeldab selline vabadus si-semist küpsust, vastutustunnet, väärikat käitumist. Aga Kristus on tulnud, et me võiksime ühe lapse seisuse saada, mitte enam orjates, vaid elades samas vaimus kui meie taevane Isa; ühes osaduses, usalduses ja armus.

Olgu siis Jumala aeg ka meie jaoks täna küpseks saanud, et me tunneksime end Jumala õnnis-tuste ja rikkuste pärijana, mitte käsutäitjana, ja elaksime armastuses ja rõõmus koos Temaga. (Luha-mets 2003:43j) Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse jär-gi. (Gl 3:29)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal ei ole nimetu saatus ega juhus, loodusseadus ega kä-sitamatu maailmavaim. Jumal tunneb meid, kõneleb meile, näeb ja kuuleb meid, Tema kätesse või-me end usaldada. Jörg Zink Palvetagem: Issand, aita, et mu tänased teod ja sõnad kellelegi kahju ei tooks, vaid et need oleksid peegeldus Sinu armastusest ja halastusest. Rita R. Snowden


ISSANDA HEADUS MEIE VASTU

Neljapäev – 3. jaanuar

Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust. Js 63:7

Aeg-ajalt kuulen inimeste elulugusid ja vahetevahel kuulen lauset “Ta oli elu lõpuni tänulik, ka vana ja vaevatu ja väga haigena”. Kuidas on meiega? Kas me leiame põhjust tänulikkuseks? Kui-das me kasutame oma mälu? Kas nii, nagu mina oma väga head fotoaparaati?

Mõned ütlevad, et neil on selektiivne, valiv mälu. Küllap on, aga selle valikuga on ehk nii na-gu uuemal tehnikal, mis jätab meelde selle, mida sa eelnevatel kordadel oled kõige enam kasutanud, ja pakub sulle igal järgmisel kasutamisel esmajärjekorras seda. Äkki me peaksime ennast õpetama tänulikumaks? Kuidas?

On üks võimalus. Paljud ristiinimesed, enne kui nad koos oma armsa või armsatega või ka ük-sinda hakkavad õhtupalvet tegema, meenutavad mööduvast päevast kõike head ja ilusat. Ja siis nad tõstavad selle oma palves tänuna Jumala ette. Kui seda päevast päeva ja aastast aastasse teha, võib olla üsna kindel, et tõenäoliselt oled sa ka vanaks jäädes üks tänulik vanainimene, kellel pole puu-dust sõpradest, keda lähedased ei unusta ja keda hea meelega ka aidatakse. Heatahtlikke ja tänulikke on lihtne aidata. Küllap ka Jumalal.

Prohvet meenutab Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust, kõike seda, mida Ta on oma rahva-le nende pikas ajaloos osutanud, suurt headust, mida Ta on neile osutanud oma suure halastuse ja suure helduse pärast. Ta teeb seda ka rahva jaoks rasketel aegadel – aegadel, mil paljud olid unusta-nud tänulikkuse, mil paljud hädaldasid, soigusid, kirusid – kütsid üksteist üles olema leidlikud nega-tiivsuses. Jumal on ustav, hooliv, armastav. Tema ei jäta oma rahvast, ei unusta oma loodut.

Prohvet ütleb: kasutage oma mälu! Seal on nii palju head, mida saaks meenutada, mis muudab tänulikuks! (Tammsalu 2016)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumala arm avaldub selles, et taipame: tasu ei sõltu mitte meie vaevanägemisest, vaid see sõltub Jumalast, Tema armust. See sõltub meie Õnnistegijast Jee-susest Kristusest. Vahel tundub see küll töötegijale kurb. Kuidas nii? See on ju ebaõiglane! Aga us-kuge: see on tõelise rõõmu, tõelise kindluse allikas, kui teame, et tasu ei olene meist. Joel Luhamets Palvetagem: Sind, Siioni suur Jumal, ma kiidan vaikselt südames. Sind tänan koidu kumal, Sul õhtul laulan uinudes. Sa vägev ilma Looja, Su peale loodan ma, sest helde abitooja mul ikka oled Sa. Mu kilp ja vall, mu päästja, Sind tänan rõõmsasti; mu kandja, ülestõstja, – au Sinu nimele! Johann Rist * * *

TÄIUSLIK PÄÄSTJA

Reede – 4. jaanuar

Hõisake, taevad, ja ilutse, maa, mäed, rõkatage rõõmust, sest Issand trööstib oma rahvast ja halastab oma viletsate peale! Js 49:13

Prohvet Jesaja tekst toob selgelt esile Jumala suuruse. Taas näidatakse meile, et inimlaps ei küüni mõistma Jumala suurust ja vägevust lõplikult. Kui kasutada matemaatilist keelt, siis ei küüni me mõistma Jumalat sajaprotsendiliselt. Võib ütelda, et isegi mitte viiekümneprotsendiliselt. Kui sageli tundubki meile, et mõistame Jumalat ja Tema tahet, siis tegelikkuses on see mõistmine ka-duvväikene võrreldes Jumala tõelise olemuse mõistmisega.

Vanast Testamendist Iisraeli rahva käekäiku jälgides näeme, kuidas Jumal on selle rahva juu-res vaatamata kõigele, mida rahvas ka ei tee. Kuigi on öeldud, et Jumal ennast pilgata ei lase, ei hä-vita ta rahvast tervikuna ka siis, kui see rahvas eksib. Kindlasti meenuvad siin Noa, Mooses ja kõr-berännak, esimeste kuningate edu ja kaotused ning kõigele sellele kanduv tõotus Jumalalt, et Tema ei jäta neid mitte maha.

Hoolimata rahva heitlikkusest on Jumal ikka truu. Truu on Ta siis, kui inimene sirutab käe keelatud vilja järele; hoolitsev ja muretsev karjane on Ta ka siis, kui kasvõi üks inimene kaotsi lä-heb ja oma taevasele Isale selja keerab. Ta on alati valmis korraldama rõõmupidu, kui kadunud poeg Ta juurde tagasi tuleb.

Kristlastena teame, et Jumal taevase Isana armastab oma lapsi nii, et on andnud meile õiguse ise otsustada. Otsustada hea ja halva, õige või vale vahel. Ta on andnud meile teada oma tahet ja meie valik on, kas sellest juhindume või mitte.

Olgu meil ikka palve huulil, et Jumala arm ja heldus meid kannaks ka edaspidi vaatamata kõi-gele, mis meie ümber toimub, ja julgustagu meid teadmine, et Jumal on ikka truu. (Aus 2005) Taevad rõõmustagu ja maa ilutsegu, kohisegu meri ja mis seda täidab! (Ps 96:11) Seepärast rõõmustage, taevad, ning teie, kes neis viibite! Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud alla teie juurde; ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks. (Ilm 12:12) Rõõmutsege, hõisake üheskoos, Jeruusalemma varemed, sest Issand trööstib oma rahvast, lunastab Jeruusalemma! (Js 52:9) Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal on ikka ja jälle tulnud sellesse maailma inimlike tunnistajate kaudu, kelle südamed on täidetud jumalakartuse ja lootusega. Joosep Tammo

Palvetagem: Nõnda kui me siin ajas oleme kandnud maise Aadama kuju, nii kanname kord igavikus taevase Kristuse kuju. Ükskord lõppeb võitlus liha ja Vaimu vahel. Ükskord saab kristlane patuta ärgata. Ükskord on ta kirgastatud Kristuse sarnane. Urho Muroma * * *

JUMAL SAI JA SAAB INIMESEKS.

Laupäev – 5. jaanuar

Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse. Gl 4:4,5

Kristus, Jumala Poeg, sündis Palestiinamaa vaeses peres, sündis naisest, sündis Moosese kä-suseaduse alla, sündis kindlate reeglite ja iidsete traditsioonide maailma. Nagu iga juudisoost poiss-laps, lõigati Ta ümber kaheksandal päeval, ja nagu Moosese Seadus ette nägi, toodi Ta neljaküm-nendal päeval Jeruusalemma templisse. Jumala Poja jaoks polnud erireegleid või erikohtlemist – ja polnud tarviski. Sest nagu ütleb apostel Paulus: “Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse.” Ja ta lisab: “Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: “Abba! Isa!”” (Gl 4:4-6) Need sõnad ei kehti üksnes Moosese Seaduse järgijate kohta, seaduse, mille alla Jeesus juudi-na ja Iisraeli rahva liikmena sündis, et seadusealusena vabastada seadusaluseid. See kehtib ka kogu meie inimliku elu ja olemise piiratuse ja äraspidisuse kohta, mille kütkeist Jumala Poeg tuli meid vabastama. Õigus on vanadel kirikuisadel, kes tundsid ära sügava tõe: kui Jumal poleks saanud ini-meseks, oleksime jäänud lunastamata. Ja kui Jeesus polnuks ühtaegu tõeline Jumal ja samas tõeline inimene, ei oleks lunastus meie jaoks võimalik.

Keegi vanaaja kristlik mõtleja on öelnud: Jumal sai inimeseks, et inimene võiks saada juma-laks. Kuid Pauluse mõte on selgem: Jumala Poeg sündis naisest ja sündis Seaduse alla, et lahti osta seadusealuseid ja kinkida meile Jumala lapse seisus. Ja kui me juba oleme Tema lapsed ja Tema omad, siis on meie südamesse antud Poja Vaimu, kes hüüab: “Abba! Isa!” (Vihuri 2001) Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja il-male ning paneb temale nimeks Immaanuel. (Js 7:14) Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. (Lk 1:31) Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: “Abba! Isa!” (Rm 8:15) Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie õnn on, et Jeesus ei ole veel tulnud kogu aus ning hiilguses, Ta ei ole veel tulnud kohtumõistjana. Seega on meile kingitud armuaeg, antud võimalus kasutada seda patuste Õnnistegija vastuvõtmiseks ja endale igaveseks õnnistuseks. Albert Soosaar Palvetagem: Issand, aita, et mu tänased teod ja sõnad kellelegi kahju ei tooks, vaid et need oleksid peegeldus Sinu armastusest ja halastusest. Rita R. Snowden


Kasutatud allikad

PÄEVA SÕNUM nr. 116

Päeva Sõnumi logo

Tere!

Advendiaeg on meie kahanemise aeg, enda kahanemisega leppimise aeg, endast liiga suurelt mõtlemisest loobumise aeg. See aeg on antud meile Jumala lapse seisuse uuesti tunnetamise jaoks. See on aeg tunda rõõmu sellest seisusest ja aeg vastata Jumala kutsele, et “tulge, oh lapsed”!

Jumala õnnistus olgu igavesti teie kõikidega.
Palvetage üksteise eest.

Indrek

 

PÄEVASÕNUM nr. 113

Päeva Sõnumi logo

III aastakäik
“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

KRISTUS – TAEVA JA MAA ISSAND
48. nädal: 25. november – 1. detsember 2018
27. pühapäev pärast nelipüha
Kirikuaasta viimane pühapäev

Kirikuaasta viimane pühapäev kõneleb meile kõige lõpust. Nii nagu lõpeb see kirikuaasta ja tema ring, nõnda lõpeb kord see maailm ja tema saatus. Kirikuaasta lõppedes astume uude, kuid ku-hu astume selle maailma lõppedes?
Pühakiri kõneleb, et maailma lõpus tuleb Kristus tagasi. Siis ei tule ta enam mitte lapsena, vaid hoopis Issandana, kelle käes on kogu meelevald ja kes otsustab siis inimeste saatuse üle.
Maailma ajaloos on palju hirmu tuntud Kristuse taastulemise ees. Viimsest kohtust on keskajal maalitud hirmsaid pilte. Kuid kristlane ei peaks seda kartma, sest see on tema jaoks uks igavesse el-lu. Ees seisab küll kohus, kuid Kristuse armule lootes võime pääseda igavikku. Kristus on surnud meie pattude eest ja need, kes seda usuvad, pääsevad.
Kirikuaasta viimast pühapäeva on meil tähistatud ka surnute mälestuspühana, mil mõeldakse aasta jooksul surnutele. Surm on inimese jaoks selles maailmas kõige lõpuks. Nii nagu kristlane ei pea Kristuse taastulemist kartma, nõnda ei pea ta ka surma kartma. Surnu äratatakse viimsel kohtu-päeval üles ja kui ta on uskunud Jumalasse, siis pääseb ta armu varal taevariiki.
On hea teada ja loota, et selle maailma järel ootab meid ees uus ja parem ja et Kristuse läbi pääseme kord armust sinna. (Soom 2012)

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. 2Kr 5:10

Kujutlen end mõnikord Kristuse kohtujärje ees seismas ja mõtlen: huvitav, millised varjatud patud küll mõne inimese puhul viimsel kohtupäeval avalikuks saavad? Nii põnev oleks teada tema salajasemaid mõtteid ja tegusid. Siis jälle ehmatan äratundmisest, et kas mul sellises olukorras, kus otsustamisel on igavik või mitte, on ikka mahti teiste vastu huvi tunda. Kas pole mul siis endaga piisavalt tegemist?
Ometi tundub, et sageli huvitab mind mõne teise inimese “avalikuks saamine” palju enam, kui iseenese paljastumine tõe palge ees. Aga sellisena me oma praeguses elus, jätkuvas armuajas, tihti-peale just toimime. Meid huvitab rohkem kellegi teise elu, ainult mitte enda oma. Eks ole oma elu üks paras sasipundar, mille harutamine näib üle jõu käivat.
Nõnda tegeleme aina teiste elude parandamisega ja koguni elamisega. Oleme otsekui isehaka-nud kohtunikud, kes hindavad puu väärtust tüve järgi, nägemata juuri ja toitaineid millest puu elab. Meie “õiglustunne”, mida siin maailmas teiste peal teostada soovime, pole midagi muud kui vägi-vald loodu suhtes.
Kas saan tunda inimest enda kõrval tema heas ja halvas tervikuna? Kuidas karistada mõrtsu-kat, kelle enese vaim on mõrvatud? Või kuidas hinnata seda, kes tegudes on aus, vaimus aga varas. Ja ka siis, kui suudame hoiduda teiste paikapanemisest, ei pruugi me sellest puudusest vabad olla. Sageli oleme ise oma kohtumõistmise objektiks – pidev enesekriitika, rahulolematus enesega! Kas pole ka see Jumala rolli omastamine?
Jumala ees oleme juba praegu avalikud – oma heas ja veas. Armuaeg, praegune elu, on meile antud aeg enesest teadlikuks saada. Avalduda Tema tõe palge ees. See on teelolemine Kristusega. Tõde on ebamugav ja valuski, siiski ainsana edasiviiv ja kandev.
Elu Kristuses võimaldab meil vähendada oma piiratust ja poolikust, et saaks avalduda inimese jumalik olemus – olla armastaja ja selle kiirgaja maailmas. Nõnda kasvame Kristusesse ja Tema meisse.
Praegu näeme peeglist otsekui tuhmi kujutist, siis aga palgest palgesse. (Gaston 2002)

Sest inimese tegu mööda tasub ta temale, ja nagu on kellegi tee, nõnda temale antakse. (Ii 34 :11) Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegu-sid mööda. (Mt 16:27) Ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. (Mt 25:32) Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina, miks sa paned oma venda halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette. (Rm 14:10)

Palvetagem: Issand, meie Lunastaja, Sina oled kõikide aegade valitseja, taevane Kuningas, kellele alluvad kõik väed ja võimud. Sinu riigi saabumist ei saa keegi takistada. Rõõmusta meid selles veendumuses ja kingi meile usk Sinu tõotuste täitumisse. Jõudku pea Sinu taastuleku päev, mil Sa teed oma kuningriigi kõigile avalikuks ja me võime Sinu lunastatud kogudusena Sulle vastu minna, kes Sa koos Isaga Püha Vaimu ühtsuses elad ja valitsed igavesest ajast igavesti.

* * *

PALJASTAV KOHTUOTSUS
Igavikupühapäev – 25. november
Kuningas Kristuse püha
Kadripäev
Jeesus ütles jüngritele: “Tema ette kogutakse kõik rahvad ja Ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.” Mt 25:32

Pilt karjasest pärineb ilmselt vanatestamentlikust kujutlusmaailmast (Hs 34), kus karjane tä-hendab ühtlasi kuningat. Tõeline karjane, kes uuetestamentlikus pärimuses oli ise ühtlasi karja oma-nik, mitte ainult ei hoia karja, vaid valvab ka selle kvaliteedi järele, kõrvaldades ebaproduktiivsed loomad. Kõigepealt praagib karjapidaja oma karjast välja ülearused isasloomad, et säästa rohkem söödamaad produktiivsematele emasloomadele.
Karjamaal jooksevad nad kõik läbisegi. Kuid karjane ei aja neid kunagi segamini. Jeesus tun-nistab siin tulevase kohtu täielikku õiglust. Jumala pilguga seisab ta rahvaste ees kui teadja, kes avastab igaühe, kellele ta armu heidab, kuid tunneb ära ka igaühe, kelle kohta ta peab langetama Jumala needuse.
Selles kohtus ei ole mingit kolmandat võimalust – nii nagu on olemas vaid kaks kätt, parem ja vasak. Piibellikus keelepruugis on õigeks mõistetud äravalitud kuninga “paremal käel”, teised aga “vasemal käel”, kus nad langevad igavese karistuse alla. (Salumaa 2001:369j)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Seesuguse eraldamise toonitamine on eriti oluline, kuna kohut kujutatakse universaalsena, hõlmavana kogu inimkonda, mitte ainult kristlikku kogudust. Elmar Salumaa

Palvetagem: Issand! Me keegi ei tea, millal meie aeg lõpeb, millal lõpeb meie võimalus mi-dagi muuta. Aita meil meile jäänud aega hästi kasutada, aita kasutada Sinu poolt meile antud võima-lusi, et võiksime viimsel kohtupäeval julge südamega Sinu aujärje ette astuda. Eve Kruus

* * *

MAAILMA ÕIGE ALUS
Esmaspäev – 26. november
Issand jääb igavesti; Ta on oma aujärje seadnud kohtumõistmiseks. Ja Ta ise mõistab kohut maailmale õigluses; Ta peab rahvastele kohut õiglasel viisil. Ps 9:8,9

Rahvad on kannatanud rahutuste all, mida on esile kutsunud välised vaenlased ja seesmised rahutused. See kõik lõpeb, kui Jumala tahe toimub maa peal nagu taevas. Maailm leiab siis oma õige aluse.
Taevas elatakse kaasa maailma probleemide õige lahendamise puhul. Seda näeme Jeesuse sündimisel. Taevas austas Jumalat sellepärast, et rahu võimalus oli tulnud maailmale. Seda näeme ka siis, kui keegi isiklikult parandab meelt uue elu saamiseks. Milline rõõm võiks taevas olla siis, kui kogu inimkond parandaks meelt.
Jumala õige kohus saabub ja siis saab igaüks selle järgi, mis tema on teinud. (PKK: Ps 9:1-10:18)

Issanda palge ees, sest tema tuleb! Sest ta tuleb kohut mõistma maailmale. Ta mõistab kohut maailmale õiguses ja rahvaile oma ustavuses. (Ps 96:13) Sest ta on seadnud ühe päeva, mil ta mõistab õiglaselt kohut kogu ilmamaa üle mehe läbi, kelle ta on määranud, ja ta on pakkunud kõi-gile tõestuse sellega, et on tema üles äratanud surnuist. (Ap 17:31)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Valitsegu maailmas kui tahes suur ebaühtlus ja ükskõik, kas kuulume madalamasse või kõrgemasse klassi, me võime end lohutada sellega, et meil kõigil on sa-ma Kristus, sama ristimine, sama evangeelium ja sama Vaim. Kellelgi pole paremat evangeeliumi, paremat ristimist ega mingisugust teist Kristust. Martin Luther

Palvetagem: Issand, Sinu käes on kohtumõistmine, et Sind kardetaks! Anna meile puhas süda ja kindel usk, et me kõlbaksime Sinu riiki! Toomas Paul

* * *

KITSAS AEG
Teisipäev – 27. november
Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud. Tn 12:1

Taanieli sõnum on lõpuaegadest. Prohvetina saab ta nägemuse, et see aeg ei saa olema kerge. Vastupidi, see on kitsas aeg, mille sarnast varem pole nähtud. Kitsas vaimulikus mõttes. Usule, Ju-malale, on inimeste eludes vähem ruumi kui kunagi varem on olnud.
Kui vaadata kõike seda, mis praegu inimeste ellu tungib erinevate ekraanide kaudu või paber-kandjale trükituna või häälekalt kõlab raadios, tänaval, inimeste igapäevakõnes, siis me elame nagu üüratul prügimäel, täis kõikvõimalikku kaduvat kraami, mis ehk kord omas väärtust, aga sealsamas selle ka kaotas ja nüüd on lihtsalt midagi, mis me ümber üha kuhjub ja kuhjub. Kui keegi vajab mi-dagi, püüab ta seda sealtsamast prahi seast leida, sest mida kõike sea ei leidu! Ka päris uusi asju. Aga seda kõike on liiga palju ning millegi väärtust on raske hinnata. Maailm püüab usku summu-tada, matta enda alla. Kõik on oluline, kõigega on vaja tegeleda.
Kui kõike on liiga palju, on tõeliselt kitsas aeg. Usku on sellel ajastul raske leida ja lihtne kao-tada.
Vahel me laseme sellel sündida ja saame ise enda suurimateks vaenlasteks. Jäädes ainiti põrni-tsema oma elu tegemisi, oma muresid, üldist ilmaelu allakäiku ja ümbritsevat tühisuste tühisust kao-tame lootuse. Kaotame sedavõrd, et ei mõtlegi enam sellele. Kõige muuga on tarvis tegeleda.
Taaniel tuletab meelde, et Jumalaga koos olles ei ole lootusetuid olukordi. Usklik ei ole tegeli-kult kunagi üksi. Ta nimetab siinkohal ingel Miikaeli, kes seisab jumalarahva laste eest. Oluline ei ole siinkohal peaingli nimi, ega isik, vaid jõud, mis seisab iga jumalalapse taga. Olgu sekularisee-runud maailm nii võimas kui tahes, Jumala vastu ta ei saa. (Kose kiriku kroonika 2012)

Pärsia kuningriigi kaitseingel pani mulle vastu kakskümmend üks päeva; aga vaata, Miikael, üks peainglitest, tuli mulle appi ja ma jäin sinna, Pärsia kuningate kaitseingli juurde. (Tn 10:13) Sest siis on nii suur ahistus, millist pole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tule enam iial. (Ilm 12:7) Ja taevas tõusis sõda: Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega, ning lohe sõ-dis ja tema inglid. (Mt 24:21)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Miski ei lohuta rohkem kui kindel usaldus, et kurjuse kes-kel oled Jumala armastusest ümbritsetud. Johann Calvin

Palvetagem: Issand, kus oled Sina, seal sünnivad imed! Aita meil neid tähele panna ja neis ära tunda Sind. Ove Sander

* * *

KURISTIK ON ÜLETATUD JUMALA-POOLSELT KALDALT
Kolmapäev – 28. november
Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ilm 21:1

Piibli esimestel lehekülgedel seisab suur ja särav kuulutus inimesest, kelle Jumal kõigest loo-dust ainsana lõi oma näo järgi, see tähendab Temaga vaimsesse sarnasusse, osadusse ja ühendusse Temaga. See on suurim, mis iial inimese kohta on võimalik ütelda. Aga siis järgneb palju lehekülgi, mis kõnelevad kuristiku tekkimisest Jumala ja inimese vahele. See kestab kuni leheküljeni, millele on kirjutatud sõna evangeelium. Evangeelium on kreekakeelne sõna ja tähendab rõõmusõnum. See on sõnum suurimast rõõmust, mille osaliseks meie, inimesed, võime saada.
Piibli viimastel lehekülgedel esitab apostel Johannes selle kohta lühikese ilmeka pildi, mis an-nab meile edasi tähtsaima kinnituse, mida vajame elus ja surmas: ning merd ei olnud enam. Kristus, Tema elu ja lunastustöö on võetud siin kokku viie sõnaga: Ning merd ei olnud enam.
Mida tahab Johannes sellega ütelda meile, Jumala näo järgi loodud inimestele, kes me seisame kuristiku äärel ja valusalt selle olemasolu tunnetades?
Pärimuse järgi on Johannes oma Ilmutusraamatu kirjutanud Patmose saarel. Seal ümbritses te-da kõikjal meri. Meri lahutas teda kodukaldast. Patt lahutab meid merena kodukaldast, Jumalast kui elu allikast. Nüüd mõistame, et ei saa olla suuremat rõõmusõnumit inimesele kannatuste, patu ja surma maailmas, kui see: merd ei ole enam!
Kuristik on ületatud Jumala-poolselt kaldalt Jeesus Kristuse läbi, kelles Jumal on meie peale armu heitnud. Ja see, kes istub aujärjel, ütleb: “Vaata, ma teen kõik uueks!” See lohutus kehtib ka minu ja sinu kohta. Ja veel ütleb meie Lunastaja: “Ma annan sellele, kellel on janu, eluvee allikast ilma hinnata.” Tule sinagi sinna, kus ei ole enam merd sinu ja Jumala, sinu ja ligimese vahel. Tule Jeesus Kristuse eluvee allika juurde, nii et sinugi võiksid saada elava vee allikaks oma ligimesele. (Kiviranna 1994:179j)

Sest vaata, ma loon uue taeva ja uue maa. Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tu-le meeldegi. (Js 65:17) Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õi-gus. (2Pt 3:13)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: On tähtsamaid asju kui see, mida meie siin maa peal eluks peame. Ka selle eest peab hoolitsema, aga mitte unustades, et tõeline elu nõuab rohkem ruumi kui meie kolmedimensiooniline olemine. Fanny de Sivers

Palvetagem: Ma ei kuulu selle maailma vägedele ja võimudele, vaid Heale Karjasele, kes omasid tunneb ja keda Tema omad tunnevad. Issanda ja Karjase ligiolek tähendab tõepoolest, et mul ei ole millestki puudust. Ta annab minule tõelise puhkuse, mida mu süda igatseb, ja Ta tõstab mu üles masenduse kuristikest. Henri Nouwen

* * *

JUMALA TULEKU MÕJU
Neljapäev – 29. november
Siion kuuleb seda ja rõõmustab, ja Juuda tütred ilutsevad Sinu õiglastest kohtuotsustest, Is-sand. Sest Sina, Issand, oled Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa. Ps 97:8,9

Jumala rahvas rõõmustab väärvaadete kadumisest. Kes ei rõõmustaks selle üle, et suured hul-gad maailmas on vabanenud väärjumalate kummardamisest.
Jumala rahvas rõõmustab veel enam Jumala au võidust. Me rõõmustume, et suured hulgad on vabanenud kujude kummardamisest, aga veel enam rõõmustame me neist, kes kummardavad elavat Jumalat tões ja vaimus. Jumala tõeline kummardamine võib esineda nii kaugetes maades, et Siion ei näe, vaid ainult “kuuleb” sellest. (Tärk 2014:401)

Sest mina tean, et Issand on suur ja meie Issand on suurem kui kõik jumalad. (Ps 135:5)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õnnistegija heaks ei saa sa õigupoolest midagi teha. Aga ometi, kui sa meelt parandad ja ennast päästa lased, siis rõõmustab see Teda ja taeva ingleid. Kui sa tunned oma Õnnistegijat, jää ikka Ta juurde ja tunnista rõõmsalt ning julgelt, mis Tema sulle on teinud. Albert Soosaar

Palvetagem: Püha Lunastaja, kes oled surnud meie pärast, jäta meid enese omaks. Kinnita Püha Vaimuga, varja vägeva käega ja saada jumaliku õnnistusega. Luba meil jõuda koju. Ove San-der

* * *

KAEBUS
Reede – 30. november
Apostel Andrease päev ehk andresepäev
Issand, ära mine kohtusse oma sulasega, sest ükski elav inimene ei ole õige Sinu palge ees! Ps 143:2

Mida lähemale Jumalale, seda suurem on inimese süütunne. Jumalast kaugel olles võime pida-da end heaks inimeseks. Enamik inimesi usubki, et nad on head inimesed. Aga niipea kui Püha Vaim on neile nende tõelist olukorda valgustanud, tunnevad nad oma süü suurust.
Puudujäägi tunne esineb iga tõelise uskliku elus. Taavet oli usklik mees ja palvetaja inimene. Ta ise nimetab end Jumala sulaseks ja Jumal kasutas teda kirjutatud psalmi kaudu kogu maailma usklikkonna õnnistuseks. Sealjuures oli ta veendunud, et ta ei olnud “õige”. Taavet teadis, et ta oli patuse inimkonna liige. Ükski elav inimene ei ole õige Sinu palge ees!
Oleme nagu õpilased, kes on uurinud oma ala ja on häid tulemusi saavutanud, kuid ise teavad väga selgesti, et nende tulemused on väga piiratud. Nad teavad isegi tõsiasja, et kogu inimkonna teadmised on väga väikesed võrreldes sellega, mida me veel ei ole saavutanud. Paulus võis veendu-nult öelda, et ta ei ole täiust saavutanud, aga ta püüdis sinnapoole (Fl 3:13). Ainult kergemeelne ja pealiskaudne usklik võib end täiuslikuks pidada. (Tärk 2014:687j)

Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees? Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest (Ii 9:2,3). Kuidas võiks inimene olla puhas, naisest sündinul olla õigus? (Ii 15:14)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui ainult Sina, Issand, mind ära ei heida ja mind eluraa-matust ei kustuta -, siis ei saa mind miski muu kahjustada, mistahes hädad minu üle ka tuleksid! Thomas Kempisest

Palvetagem: Jumal, taevane Isa, me meenutame täna apostel Andreast, kes võttis kõhklema-tult vastu Sinu Poja Jeesuse Kristuse kutse ja tõi oma venna Peetruse Tema juurde. Kutsu meidki oma sõnaga Sinu juurde ning anna meile jõudu järgida Sind ja kuulutada Sinu riigi head sõnumit. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

* * *

PIIBEL RÄÄGIB TÄNAPÄEVAL
Laupäev – 1. detsember
Jeesus ütleb: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu.” Jh 5:24

Paljude arvates pole Piiblil tänapäevale midagi ütelda ega anda. Nende meelest kuulub see raamat ühele ammu olnud erineva kultuuriga ajastule. Ümbritsetud tänapäeva mehaniseeritud ma-sinvärgist, ei ole nad võimelised end ühendusse viima möödund aegade karjaste, kalurite ja kunin-gatega. Lugedes mõnd muistset arstiraamatut, ei saaks keegi väita, et sellest oleks tänapäeva arstile palju kasu. Nii nad mõtlevad. Kuid peale väliste füüsiliste iseärasuste ei erine me milleski noist inimestest, kes elasid mõned tuhanded aastad enne meid. On tõsi, et moodne inimene on leiutanud palju uusi masinaid, kuid ta patud on jäänud samaks. Ta omab rohkem informatsiooni ja teadmist, kuid ta süda on valgustatud samadest muredest ja isekatest tegudest nagu varemgi.
Kui Piiblit lugeda lahtiste silmadega, siis võime Kaini kadeduses ja vennamõrvas selgesti nä-ha tänapäeva pattu. Hananiase ja Safiira kaudu ilmneb kalkuleeritud petmine (Ap 5:1-11).
Kuid mitte ainult üksikud isikud ei tõsta seal mässu jumalike korralduste vastu, pettes niihästi Jumalat kui ka kaasinimesi, vaid isegi rahvad. Mõtelge Paabeli torni ehitamisele! Selle abil taheti rünnata taeva väravaid, et teha enesele nime. Kui keegi tahaks otsida oma isiku või rahvaste patu ja süü juuri, siis ta leiaks sellest ajakohase pildi Piiblist.
Piibel ei näita mitte ainult inimese võimet patule ja enesepettusele, vaid ta näitab ka inimese reageerimisvõimet Jumala armastuse ja tahte suhtes. Piibel ei räägi mitte ainult sellepärast, et ini-mene on aegade jooksul jäänud sellekssamaks, vaid et ka Jumal on jäänud sellekssamaks.
Jumala Sõnas on vägi, mis teeb inimese uueks, tõstes teda kõrgemale madalatest maistest elu-probleemidest.
Püha Kirja kuulutuse läbi räägib Jumala Vaim. Kes Jumala Sõnaga on pidevalt ühenduses, ammutab sellest kõikevõitvat jõudu oma eluks. Piibel ei tähenda raamatut nagu islamis Koraan või Hiinas Konfutsiuse õpetus. Seal sai ühe inimese sõna ja mõte raamatuks. Kristuses “Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (Jh 1:14).
Seesama Jumal, kes end ilmutas lihas, otsis osadust inimestega inimkeeles. Ja see osadus on meile antud Pühas Kirjas, milles avaldub Jumala Vaim, ilmutades selle läbi inimestele elavat Sõna – Jeesust Kristust.
Tulge ja võtke see omaks! Selleks on Jumal ka teid kutsunud. (Plank 1960:111-114)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Inimestel tuleks mõelda vähem sellele, mida nad peaksid tegema, ja rohkem sellele, mis nad peaksid olema. Kui nende olemus oleks hea, siis nende teod paistaksid heledas säras. Ära kujutle, et sa saad rajada oma õndsuse tegudele; see peab toetuma sellele, mis sa oled. Meister Eckhart

Palvetagem: Juhi mind surmast ellu, valedest tõesse. Juhi mind meeleheitest lootusesse, hir-must usaldusse. Juhi mind vihkamisest armastusse, sõjast rahusse. Las rahu täidab meie südant, meie maailma, meie universumit. Ema Teresa

* * *

Kasutatud allikad

• Gaston, Kalle 2002. Avalikkus iseendas. – Eesti Kirik 13.11.2002: http://www.eestikirik.ee/avalikkus-iseendas/
• Kiviranna, Rudolf 1994. Jumal, ma ootan Sinu õnnistust. Tallinn: EELK Konsistooriumi kirjastus- ja infoosakond.
• Kose kiriku kroonika 2012. Jutlus: Kitsas aeg. EELK Kose Püha Nikolause kogudus 26.11.2012: http://kosekroonika.blogspot.com/2012/11/normal-0-false-false-false-en-us-x-none.html
• Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Ps 9:1-10:18 – Ülekohtuse trots. Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. Pereraadio
• Plank, Uno 1960. Jumala otsijad. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat
• Salumaa, Elmar 2001. Matteuse rõõmusõnum. Tallinn: Logos.
• Soom, Kaido 2012. Kristus – taeva ja maa Issand. – Eesti Kirik 21.11.2012: http://www.eestikirik.ee/kristus-taeva-ja-maa-issand/
• Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos.

 

Koostas Indrek Lundava.
November 2018

 

Päeva Sõnum. Nr 112. 18. – 24. november 2018

Päeva Sõnumi logo

III aastakäik
“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

VALVAKE!

47. nädal: 18. – 24. november 2018
26. pühapäev pärast nelipüha
Kirikuaasta eelviimane pühapäev

Kirikuaasta eelviimane pühapäev teemaks on valvamine, mis rõhutab kirikuaasta lõpul vaimu-likku valvamist ja Kristuse tagasituleku ootust. Küllalt sageli võib juhtuda, et elame vaid tänases päevas ega oska vaadata kaugemasse tulevikku. Inimene koduneb kergesti selle maailmaga ja unus-tab, et ta ei ela siin jäädavalt. Selle elu järel peame kõik seisma Jumala ees ja andma aru oma elust. Siis on oluline nii see, mida oleme teinud hästi või valesti, kui ka see, mida oleme jätnud tegemata. Viimsel kohtupäeval Jumala ees seistes on kõige olulisem inimese usk Jumalasse. Vaid see päästab siis meid igavesse ellu, sest oma tegude najal ei saa keegi pääseda.
Keegi ei tea, millal tuleb tema lahkumise tund. Veel vähem teame seda, millal Kristus tagasi tuleb. Ometi tuleb sellekski valmis olla, sest kui see hetk käes on, siis ei saa inimene enam midagi muuta. Kristuse taastulemine siia maailma võib juhtuda varem, kui oskame arvata.
Kristlane peaks olema igal hetkel valmis Jumala ette astuma ja oma elust aru andma. Valvami-ne ei ole siiski jõudu põletav ärevus, vaid turvaline lootmine sellele, et Jumal viib oma alustatud hea töö meis lõpule. Jumala tõotuse kohaselt kristlased ootavad uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus (2Pt 3:13). Valvates valmistume elu kõige olulisema hetke, Jumala ette astumise vastu. (Soom 2012)

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! Lk 12:35

Paljud mõtlevad: mis meil muud ikka üle jääb – võtame maailma, nagu ta kord on, ja seame ennast siin lõplikult sisse, nii hästi või halvasti kui see õnnestub. Üks matab ennast töösse, niikaua kui jõudu jätkub, teine aga kannatustesse ja valusse. Üks klammerdub omavalitud ideaali külge ja teine täidab lihtsalt oma kohust, küsimata eriti selle järele, mis mõte sel kõigel on. Kolmandad aga lasevad päevadel niisama tulla ja minna. Kui küsida, kuhu see lõpuks välja viib, siis kehitavad nad õlgu ja vaatavad tühjusesse. See pole sugugi ammendav loetelu, ent üks on kindel: inimese elu on troostitu, kui peab elama ilma lootuseta, surma saagina vaid selle ootel. Siis oleme tulevikuta olen-did, kellega saatus teeb sageli kurja nalja, lastes meil kannatada ja asjata vaeva näha.
Kuid Issand kõneleb meiega teisiti. Ta tahab meid äratada, anda meile tagasi usu ja kindluse, mis on alati nende osa, kes Teda tunnevad ja Teda usaldavad. “Olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat … Olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!” (Lk 12:36,40) On küll märke, mis viitavad Tema tulekule, aga ilmselt ei ole need kunagi nii selged, et Tema tulek ei osu-tuks suureks üllatuseks ja ootamatuseks nii neile, kes seda on oodanud ja sellega arvestanud, kui ka nendele, kes Teda on põlanud. Alati on tarvis valmis olla: vöö vööl ja küünlad põlemas. Peame oo-tama Teda, mitte aga võõraid isandaid teenima – Tema sõna kuulates ja end selle järgi seades, mitte maailma asjade pärast muretsema. Peame olema valmis Tema kutseks, mitte aga minema sinna, ku-hu inimsüdame mõistmatus ja pimedus meid viia tahaks.
Kes nii oma Issandat ootab, kannatlikult valvates ja rõõmsalt valmis olles, need kiidab Ta õndsaks. “Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid.” (Lk 12:37) Nii teenis Ta oma esimesi jüngreid surma eelõhtul ja nii teenib Ta neidki, kes on valmis – seal, kus ootus on täide läi-nud ja usu asemel astutakse nägemisse. (Kiivit 1999:18j)

Seepärast, vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises. (1Pt 1:13) Et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese pooles. (Ef 3:16)

Palvetagem: Issand Jeesus Kristus, kes Sa tagasi tuled päeval, millest ei tea isegi inglid tae-vas. Anna, et elu mured ja ahvatlused ei saaks meid eksitada. Aita meil ustavalt valvata ja paluda, nii et me Sinu tulemise päeval võiksime rõõmuga kuulda Sinu häält ja minna Sind vastu võtma. Julgusta meie südameid Sinu tõotusi uskuma, et miski meid ei lahutaks Sinu armastusest, kes Sa koos Isaga Püha Vaimu ühtsuses elad ja valitsed igavesest ajast igavesti. 

* * *

  

VIIMNE LÕIKUS

Valvamispühapäev – 18. november

Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi. Sest nii nagu olid Noa päevad, nõnda on Inimese Poja tulemine. Mt 24:36,37

Jeesus ei anna siingi otsest vastust küsimusele, millal “see kõik” toimub. Koguni vastupidi: maailma-ajaloo tundide mõõtu teab ainult Isa, ka Jeesuse teadmine on ses suhtes piiratud. Ainult Isal on õigus otsustada, millal on aeg küps viimseks lõikuseks.
Võrreldes jüngritega, kes kindla lootuse ja teadlikkusega ootavad Issanda jälletulemist, elab muu inimkond teadmatuses ja mõistmatuses. Seda ootusaega ning sellel ajal elavat inimkonda võr-reldakse Noa ajastuga. Juutide arvates pidi tolle ajastu inimkond olema eriti patune, pälvides seetõt-tu ka erilise karistuse veeuputuse läbi.
Nagu pungade puhkemist viigipuul endastmõistetavaks peetakse (Mt 24:32), nii ei oska inimesed ka aegade ja sündmuste kulgemises midagi mõtlemapanevalt ebatavalist näha: argipäeva askeldustes ning oma eluvajaduste muredes ja rõõmudes kulgeb nende aeg, ilma et nad taipaksid, kuhu see kulgeb. Ja ega jüngridki seda teaks, kui neil poleks selle kohta Jeesuse sõna, mis nende pilku ettepoole suunab ja neid Jumala saladusest teadlikuks teeb. Ega Noagi poleks teadnud ehitada päästvat laeva, kui Jumal ise poleks talle seda korraldust andnud ja kui Noa poleks seda kuulekalt täitnud.
Enesekindlus ja julgeolekutunne, mis ei lase teha ei nähtuste ega iseenda olemasolu viimseid järeldusi, on ise üks viimsete aegade tunnuseid. Ja mu rahva vigastust nad ravivad kerglaselt, öeldes: “Rahu, rahu!” kuigi rahu ei ole! (Jr 6:14) Kui nad ütlevad: “Nüüd on rahu ja julgeolek!”, tabab neid äkiline hukatus nõnda nagu lapsevaev naise, kes on käima peal; ja nad ei pääse mitte pakku. (1Ts 5:3) (Salumaa 2001:622j)

Noa läks laeva, ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised temaga, veeuputuse eest (1Ms 7: 7) Ja just nõnda nagu sündis Noa päevil, nii on ka Inimese Poja päevil: (Lk 17:26) kes olid olnud sõnakuulmatud muiste, kui Jumala pikk meel ootas Noa päevil, laeva valmistamise ajal, milles vähesed – see tähendab kaheksa hinge – veest päästeti. (1Pt 3:20)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui meie sünged päevad ja pimedaimad ööd meid rõhuvad, siis mõtleme aina sellele õnnistavale valgusele ja jõule, mis peitub Jumalas. Tema leiab alati välja-pääsutee, muudab tumeda eilse helgeks homseks, viimaks säravaks igaviku hommikuks. Martin Luther King

Palvetagem: Põlvest põlve tahame rääkida Sinu vägevusest ja igavesest ajast igavesti kuulu-tada Sinu pühadust. Meie huulilt ei tohiks kunagi kaduda kiitus Sulle, Issandale, sest Sina oled Ju-mal, kes valitseb väes ja pühaduses. Juudi Liturgia

 

* * *

SOOV TÄITA OMA TAEVASE ISA TAHET
Esmaspäev – 19. november

Teie ootame aga Tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus. 2Pt 3:13

 

Taas pöördub Peetrus kristlikku lootust kirjeldades Vana Testamendi poole. Ta jääb ustavaks omaenda õpetusele, et “meil on veel kindlam prohvetlik sõna, ja te teete hästi, et te seda tähele pa-nete kui küünalt, mis paistab pimedas paigas, kuni päev jõuab kätte ning koidutäht tõuseb teie südameis” (2Pt 1:19), ning ta ootab Jumala muistsete tõotuste täitumist.
Patule, mis on Jumala maailma rikkunud, ei jäeta viimast sõna. Uuendatud universumis parandatakse pattulanguse laastavad tagajärjed uuenduse auhiilgusega. Kaotatud paradiis muutub taasleitud paradiisiks ning Jumala tahtmine sünnib viimaks nii taevas kui ka maa peal. Salmid 65:17 ja 66:22 Jesaja raamatust, mida Peetrus siin tsiteerib, olid judaismi viimsepäeva lootuse alusena laial-daselt tsiteeritud tekstid.
Viisist, kuidas see kõik täide läheb, ei teadnud Peetrus rohkem kui Vana Testamendi prohve-tid. Ka meie tänapäeval ei ole selles suhtes targemad. Meil pole mingeid vahendeid teada saada, milline on “ülestõusmisihu” või taastunud universum. Need, kes arvavad, et nad suudavad koostada üksikasjaliku skeemi kõigest, mis teisel tulemisel aset leiab, peaksid meeles pidama, et vaatamata Pühakirja prohvetikuulutustele ei teadnud Kristuse esimese tuleku üksikasju keegi õigesti.
Jeesus õpetas oma taastuleku kohta seda, et õelad hävitakse ning õiged paistavad kui päike oma Isa kuningriigis (Mt 13:41-43). Apostlikus kuulutuses on sama muster: õelate hävitamine, päästetute õndsus ning kõikide asjade taastamine Jeesuse Kristuse tagasitulekul (Ap 3:19-23). Peetrus rõhutab siin salmis, et uued taevad ja uus maa on õiguse alaline kodupaik. Kogu kurjus on hävitatud. Päästetud rahvastel ei ole muud soovi, kui täita oma taevase Isa tahet. Seega Kristuse teise tulekuga määratakse kindlaks inimese lõplik saatus. (Green 2010:158jj)

Sest vaata, ma loon uue taeva ja uue maa. Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tule meeldegi. (Js 65:17) Sest otsekui uus taevas ja uus maa, mis ma teen, püsivad minu palge ees, ütleb Issand, nõnda püsib ka teie sugu ja teie nimi. (Js 66:22) Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. (Rm 8:19) Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. (Ilm 21:1)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumalarahvas teab, mis meid ees ootab, ja sellepärast on meil jõudu võidelda ja kanda koormaid ja elada rõõmsana ka kõikide ebaõnnestumiste keskel. Sest Tema kannab meid. Joel Luhamets

Palvetagem: Jumal, aja ja maailma Issand, manitse meie südant ja mõtteid, et me mõtleksime oma lahkumisele ja Sinu taastulemisele ning korraldaksime oma elu valvates ja paludes ning jääksi-me alati Sinu juurde. Seda palume Kristuse, meie Issanda läbi.

 

* * *

ÕIGUSE RAHUVILI
Teisipäev – 20. november

Õnnis on mees, keda Sina, Issand, karistad ja kellele Sina õpetad oma Seadust, et temale anda vaikset elu kurjal ajal, kuni õelale kaevatakse auku. Ps 94:12,13

 

Jumal tõesti kasvatab oma lapsi, aga ega Tema lapsedki sageli oska Jumala Sõna enne tõeliselt hinnata, kui karistus on seda õpetanud. Muidugi ei tundu karistus meeldiv kui ta on käes, aga see annab head vilja. Õiguse rahuvilju, nagu öeldakse kirjas heebrialastele salmis 12:11 ja see tõttu on inimene selle eest hiljem Jumalale tänulik. Jumal teab paremini kui meie, millises suunas tasub meid juhtida. Ja nagu siin öeldi, et Jumala üks eesmärke on anda oma inimesele turvalisus. Vaikne elu sellel ajal, kui teistel on käes kurjad ajad. (PKK: Ps 93-96)

Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib. Ära siis põlga Kõigevägevama karistust! (Ii 5:17) Keda Issand armastab, seda ta karistab otsekui isa poega, kellele ta head tahab! (Õp 3:12)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ma usun, et Jumal võib lasta sugeneda head kõigest, ka halvimast. Ma usun, et ka meie eksimused ja vead ei ole kasutud, ja et nendega toime tulla pole Juma-lal raskem kui meie näiliste heategudega. Dietrich Bonhoeffer

Palvetagem: Sa karistad ja noomid selleks, et Sinu poole pöördutaks, et patu orjus meid lõpli-kult ei hävitaks. Kuna oled Jumal, ei saa õnnetus Su valgust varjata. Sinu au on: lõputu halastus armastada. Jan Ámos Komenský

 

* * *

TULGU ISSAND VÕI SALAJA SÜDAÖÖSEL
Kolmapäev – 21. november
Te teate täpselt, et Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel. Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained. 1Ts 5:2,6

 

Ootamine on piinav, sõltumata sellest, kas oodatakse head või halba. Loomulik on, et inimene, eriti veel ristiinimene, tahaks täpselt teada, millal siis ometi võiks Issand taas tulla. Aga kui jätta kõrvale lihtsalt ootamisest tekkivad ebamugavused, siis – miks on ristiinimese jaoks oluline teada Issanda tulemise täpset aega? Kas selleks, et minna talle lillede ja lauludega vastu? Kahtlemata. Aga kas see on peamine põhjus? Kardan, et mitte. Kas ei ole inimese uudishimu tingitud pigem sellest, mida apostel Issanda tuleku viisi kohta kirjutab: “Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel.” Kes on varguse üle elanud, teab, et suurimaks ebameeldivuseks lisaks asjadest ilmajäämisele on seejuures teadmine, et varas, kes tuleb salaja ja ootamatult, võib näha meie elu selliseid detaile, mida me tavakülaliste eest nende vastuvõtuks valmistudes varjata suudame.
Tuletagem meelde, et Issand tuleb kohtumõistjana, kaaluma meie elu ja tegusid. Vargsi tulles võib Ta näha nii mõndagi, mida me ise Talle näidata ei tahaks. Muidugi pole midagi, mis saaks jääda Jumala ees saladuseks, kuid siiski ei tahaks me otse teolt tabatud saada – nii on meil kergem Te-ma kohtujärje ees püüda ennast õigustada. Kuid kas see, kui teaksime täpselt Tema tulemise tundi, innustaks meid kuidagi oma elu muutma: hakkama paremaks, tasuma oma võlad, tegema rohkem häid tegusid? Või on äkki vastupidi: teades, et Issanda taastulemiseni on veel aega, leiame, et enese ja oma elu muutmisega pole kiiret?
Kas poleks õigem mõelda hoopis sellele, et Issand võib tulla aasta või aastatuhande pärast, inimene aga ei saa olla kindel, kas ta näeb homset päikesetõusu. Ja kui tema aeg on otsas, siis jää-vad tegemata kõik kavatsetud head teod ja ütlemata kõik kaunid sõnad – kui hästi need ka valmis poleks mõeldud.
Jäägem siis valguse lastena rõõmuga ootama oma Issanda Jeesuse Kristuse taastulemist, loo-tes armule, mida meile selles pakutakse. (Kruus 2008)

Küllap te taipate, et kui peremees teaks, millisel öövalve ajal varas tuleb, siis ta valvaks ega lubaks oma majja sisse murda. (Mt 24:43) Mu armsad, see on nüüd juba teine kiri, mille ma teile kirjutan. Mõlemas ma virgutan meenutamise kaudu teie selget mõistust (2Pt 3:10) Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt! Kui sa nüüd ei valva, siis ma tulen kui varas ja sa ei saa arugi, mis tunnil ma tulen su peale. (Ilm 3:3) Ennäe, ma tulen kui varas! Õnnis on see, kes valvab ning hoiab oma rõivaid, et ta ei käiks alasti ja et ei nähtaks tema häbi! (Ilm 16:15)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesuse üleskutse meelt parandada suundub kiviste südame-te vastu, sest ei ole ju mugav tunnustada Jumalat esimesel kohal oma elus. Jumal, selle asemel, et is-tuda rahus taeva taga, sekkub vahetult meie elu sündmustesse ja tahab seda uuendada ning lausa ümber teha! Mis tahes võiks minu või sinu suhet Issandasse takistada – see peaks langema, kokku kukkuma, kaduma. Meie elu ainult võidaks sellest. Arne Hiob

Palvetagem: Jumal, Sa näed meid ja tunned ja tead, kui pisut on meil rammu, kui palju kordi me tüdineme ja väsimus kipub võimust võtma. Tuleta meile meelde, et me uut jõudu saame Sinu käest. Sina oled meile taevase relvastuse valmis pannud, et me seda võiksime võtta ning kasutada ja Sa oled meile selleks jõudu pakkunud Jeesuse läbi. Pühitse meie südamed seda mõistma ja seda tarvitama, mis Sa meie heaks oled teinud. Harri Haamer

 

* * *

MA OOTAN ISSANDAT
Neljapäev – 22. november
Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut, kui valvurid hommikut. Ps 130:6

 

Kes on olnud valves, öösel pimedas see teab mida tähendab oodata hommikut, päikese tõusu ja vahipostilt vabanemist. Selline igatsus Jumala järele on üks Jumala armu kingitus, mille läbi Ta meid endale ligemale tõmbab. See on soov pääseda Jumalaga üha lähedamasse osadusse ehk sõprussuhtesse. See ongi Jumala igatsus ja eesmärk. Jumalale ei piisa sellest, et me usume Tema olemasolu. Vaid Ta soovib taastada meiega suhet, kus Ta võib meid nimetada sõpradeks. Nii ütles ka Jeesus Johannese evangeeliumis: “Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt ” (Jh 15:15). See tähendab head suhet, suhtlemist ja usaldust.
Kahjuks on vist paljude ristitud inimeste suhtumine Jumalasse Eestimaal otse vastupidine.Rahulolu sellega, et ollakse ristitud ja kusagil koguduses hingekirjas. Jumala sõna ja osaduse järele ei tunta mingit vajadust. See näitab, et Jumal on tegelikult alles tundmatu. (PKK: Ps 128-131)

Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta. Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhkle. (Ha 2:3)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tempel võib rusudeks variseda ja tema kivid võivad laiali kantud olla, aga see, mis selles templis on kuulutatud ei tohi ja ei saagi hävida. See pole sõna, mis inimesed on välja mõtelnud, vaid see on Sõna, mille Jumal on inimestele andnud. Harri Haamer

Palvetagem: Mu süda tänu kannab ja Sulle kiitust annab, sest suur Su armunõu! Meid ristil lunastasid ja võitjaks ülendasid – nii orjadel on laste au! Carl Peter Ludwig Maurach

 

* * *

TARK SÜDA
Reede – 23. november
Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame! Ps 90:12

 

Me tõepoolest ei tea, kui palju päevi on jäänud veel elada. Sellepärast on vaja paluda, et Jumal ise õpetaks meile õiget arvestust. Veel enam aga peame paluma endale arusaamist, et me üldse tahaksime oma päevi arvestada. Need arvestavad päevi, kes ootavad ees midagi head, need, kes ootavad kohtumist oma Issandaga, sooviksid vähemalt aimata, kui lähedal on võimalus.
Päevade arvestamise tulemuseks on tark süda. Tark süda on rohkem kui tark pea. Tark süda arvestab sedagi, mis on “ülem kui kõik mõistus”. Tark süda näeb, kui ligidal on igavik, ning valmis-tab ennast selle vastu. Tark süda on alandlik, sest ta teab, et varsti puhkame mulla põrmus. Tark süda näeb, kui mõttetu on maailma varande ahnitsemine. Tark süda teab, kui mõttetu on tülitsemine maiste põhjuste pärast. Tark süda peab aega kalliks, sest varsti saabub viimane minut. (Tärk 2014: 364)

Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen. (Ps 39:5)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Paljud inimesed ei taha midagi kuulda surmast. Nad justkui loodavad, et kui nemad surma ära unustavad, siis unustab surm ka neid. Toomas Paul

Palvetagem: Nüüd Kristus surmast tõusnud. Sest kõigel rahval tuleb õnn. Kui oleks Tema surma jäänd, kõik ilm siis oleks hukka läind. Böömi vennad

 

* * *

ON AINULT HETK, MILLES VIIBIME PRAEGU
Laupäev – 24. november
Jeesus ütleb: “Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!” Mt 24:42

 

Jeesus kõneleb, et Jumalaga kohtumine, leidku see siis aset meie maises elus Inimese Poja taastulekul või pärast surma, ei saa sündida niisama möödaminnes – selleks tuleb valmistuda hoolikamalt kui millekski muuks, sest muidu juhtub nõnda nagu Noa päevil, mil keegi ei taibanud mi-dagi, “enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära”. Samamoodi on ka Inimese Poja tulemine: “Siis on kaks põllul: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha, kaks naisterahvast on veskil jahvatamas: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha.”
Need sõnad ei ole öeldud meile hirmutamiseks, vaid vastupidi, julgustamaks meid kesk meie ajastu üldist pealiskaudsust, minnalaskmist ja ühepäevaperemehelikkust, suunamaks meie pilku et-tepoole ja keskendumaks nendele sündmustele, mis on meie elus tõelise või viimse tähtsusega. Seda ristiinimesele kohast hoiakut Jumalaga kohtumise suhtes kirjeldab Jeesus kui valvamist ja valmisolekut: “Valvake siis, sest te ei tea, mil päeval teie Issand tuleb! Küllap te taipate, et kui peremees oleks teadnud, millisel öövalveajal varas tuleb, siis ta oleks valvanud ja ei oleks lubanud oma majja sisse murda. Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil teie ei arvagi.”
Tegemist on pildiga, mille tõlgendamisel ei tohi minna liiga kaugele. Inimene, kes püss pihus, valvab oma maja varaste eest, on küll valmis iga krõpsatuse peale tegutsema, aga kuigi kaua nii-moodi valvata ei jaksa – ühel hetkel võtab uni ikkagi võimust. Jeesus ei mõtle, et me peaksime kõik oma tegemised ja toimetused sinnapaika jätma ja, silmad taeva poole, Inimese Poja taastulekut oota-ma.
Uues Testamendis valvsuse kohta kasutatud sõna “nepsis” tähendab kainust või ärksust vas-tandina uimastus- või joobeseisundile. Õigeusu piiskop Kallistos Ware kirjutab: “Valvsus tähendab muuseas ka seda, et me oleme käesoleva asja juures – selles kindlas ruumipunktis, kindlas ajahet-kes, kus me parasjagu oleme. Liigagi tihti oleme me laiali pillatud ja hajevil; me ei ela praegust het-ke tähele pannes, vaid minevikku tagasi igatsedes, ehk siis kartuse või lootusega tulevikku vaadates. Samal ajal kui me tõesti peame tulevikku planeerima – sest valvsus on jõudeoleku vastand – peame me mõtlema tulevikust ainult sedavõrd, kuivõrd ta sõltub praegusest hetkest. Kui me muretseme kaugete asjade pärast, mille heaks me hetkel midagi teha ei suuda, raiskame lihtsalt oma vaimujõu-du.”
Martin Luther ütles: “Ka siis, kui ma teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin ma täna õunapuu.” C. S. Lewise meelest soovib Jumal, et inimesed paneksid tähele kahte: igavikku ennast ja seda aega, mida kutsutakse praeguseks hetkeks. (Tiitus 2009)

Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi! (Mt 25:13) Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes! (Mk 13:33)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Usaldada tuleb ainult Jumalat ja head tuleb oodata ja loota üksnes Temalt, kes Ta annab meile ihu, elu, süüa, juua, ülalpidamise, tervise, kaitse, rahu ja kõik va-jalikud, nii ajalikud kui igavesed hüved; samuti hoiab Ta meid õnnetuse eest, ja kui meiega midagi juhtub, päästab Ta meid ja aitab hädast välja, nii et Jumal üksi on see, kellelt kõike head vastu võe-takse ja kelles me pääseme kõigist õnnetustest. Martin Luther

Palvetagem: Issand, õpeta meid iga päeva õigesti kasutama igavikuks valmistumiseks! Sa oled meid ju igaviku jaoks ja igavese elu jaoks loonud. Sa ei taha, et me eksiteele läheme, vaid et me pöördume ja võime elada. Ärata meid juba täna, et me otsiksime oma õndsust! Ära lase meil hooletult suhtuda Sinu armusse, mida Sa meile pakud. Uddo Lechard Ullmann

* * *

Kasutatud allikad

  • Green, Michael 2010. Peetruse teine kiri. Juuda kiri. Tallinn: Logos
  • Kiivit, Jaan 1999. Tõde teeb vabas. [Postill]. Tallinn: Logos
  • Kruus, Eve 2008. Tulgu Issand või salaja südaööl. – Eesti Kirik 04.11.2008 http://www.eestikirik.ee/tulgu-issand-voi-salaja-sudaool/
  • Morris, Leon 2008. Luuka evangeelium. Tallinn: Logos
  • Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Ps 93-96 – Jumal mõista kohut!; Ps 128-131 – Ma ootan Issandat. Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. Pereraadio
  • Salumaa, Elmar 2001. Matteuse rõõmusõnum. Tallinn: Logos
  • Soom, Kaido 2012. Valvake! – Eesti Kirik 14.12.2012: http://www.eestikirik.ee/valvake/
  • Tiitus, Marko 2009. Valvamise pühapäev. EELK Viljandi Jaani kogudus 15.11.2009: http://viljandi.jaani.eelk.ee/jutlus.php?id=10
  • Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos.

 

Koostas Indrek Lundava.
November 2018

51. Päeva Sõnum 47 nädal 2018

Päeva Sõnum. Nr 111. 11. – 17. november 2018

Päeva Sõnumi logo

SURMAST ELLU

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

25. pühapäev pärast nelipüha

Sügis on omamoodi surmakuu. Puud jäävad raagu, väljas on pimedus ja pori. Tähistame teisel novembril hingedepäeva ja mõtleme lahkunud omastele. Neile mõeldes tajume ka ise paremini, et elul on oma piirid. Mitte keegi pole siin maailmas igavene, igaüks peab kord surema.

Surm on teema, mis ei jäta kedagi külmaks. Suurem osa inimestest kardab surma, väike osa jälle himustab siit maailmast lahkumist ja on valmis endalt elu võtma. Kristlane võib vaadata surmale vastu usu ja lootusega, sest surm on tema jaoks lahkumine sellest maailmast ja astumine jumalariiki. Surma pole vaja karta, sest surma järel ootab meid ees midagi paremat teisel pool.

Vahel valmistab inimesele igavikule mõtlemine hirmu, sest keegi ei tea, kas ta pääseb sinna või mitte. Jeesus julgustab Markuse evangeeliumis enda omasid: “Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka” (Mk 16:16). Taevariiki pääsemiseks läheb vaja usku ja ristimist. Jeesus tuli siia maailma, et kanda inimeste patud. Temasse uskudes pääseme surmast ellu. Usk Jeesusesse tähendab siin lootuse panemist tema peale ja Tema järgimist eluteel.

Kristuse imeteod kinnitavad, et Tal on meelevald elu ja surma üle. Jeesuse elu näitab, et Ta armastab inimest ega taha, et keegi peaks sattuma hukatusse. Ta tuli, et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti. Tema läbi pääseme surmast ellu. (Soom 2016)

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. Kl 1:12

Pärand – see on varandus vanematelt lastele. See pole palk ega preemia. Seda pole välja teeni-nud laps, vaid selle on hankinud tema vanemad.

Jumal on valmistanud pärandi ka oma lastele Jeesuses Kristuses. See pärand on Jumala täiusliku kvaliteediga elu, mida ei riku ükski ebakõla, valguse riigis. See on igavene elu, sest seda ei äh-varda isegi surm.

Aga kuidas on lugu meie sobivusega selle pärandi vastuvõtmiseks? – See on pühade pärand. Jumala lapsi kutsub Piibel pühadeks. Kui tavalised, ülevalt sündimata inimesed läheksid taevasse, siis poleks elu seal parem kui praegu maa peal. See koht poleks enam taevas.

Et me taevasse sobiksime, selleks on Jumal kinkinud meile lunastuse ja pääste. Selle vastuvõtmine teebki meid pärandi jaoks kõlblikuks. Võttes vastu Jeesuse Kristuse, saab inimene ka Jumala pärijaks. “Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse” (Rm 8:17).

Jääbki üle ainult rõõmuga tänada! Ja käia Kristusega sama teed. (Kimmel 2008)

Avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad saaksid pattude andeksandmise ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu kaudu minusse. (Ap 26:18)

Palvetagem: Püha, igavene Jumal, Sa ei ole surnute, vaid elavate Jumal. Sinus leiame selle maailma kaduvuse ja surma keskel elu mõtte. Aita meil selles usus kasvada ja kõiges Sind teenida, et võiksime kord näha, millesse siin oleme uskunud. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

* * *

  

KOGU ELU SEISNEB SÕPRUSES JUMALAGA

Pühapäev – 11. november

Isadepäev

Jeesus ütles: “Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest kõik elavad temale.” Lk 20:38

Eelmises salmis viitab Jeesus kibuvitsapõõsa loole (2Ms 3:1-6). Jumal nimetab end selles tek-stis “Aabrahami Jumalaks ja Iisaki Jumalaks ja Jaakobi Jumalaks”. Nende sõnade kostmise ajal olid kõik kolm usuisa juba kaua surnud. Seega saab väide Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal olla tõsi ainult juhul, kui usuisad elavad ka pärast hauda. Alternatiiviks oleks pidada Jumalat mitteeksis-teerivate olevuste Jumalaks, mis oleks absurdne.

Jeesuse argumentatsiooni saab mõjuvalt ümber sõnastada ka meie ajastu jaoks: “Kogu elu nii siinses kui ka tulevases maailmas seisneb sõpruses Jumalaga. Surm võib küll teha lõpu füüsilisele eksisteerimisele, mitte aga suhtele, mis on olemuslikult igavene. Inimesed võivad kaotada surma läbi maised sõbrad, mitte aga Jumalat.” veendumus ülestõusmises ei toetu mingile spekulatiivset laadi doktriinile hinge surematusest, vaid Jumala igavesele armastusele.

Luukas lisab mõned sõnad, mida teistel evangelistidel ei leidu: sest kõik elavad temale. Meie jaoks on nad surnud, mitte aga Jumala jaoks. Surm ei saa katkestada nende vahekorda Temaga. Umbes samast ajastust pärineb üks juudi ütlus: “Need, kes surevad Jumala pärast, elavad Jumalale”. (Morris 2008:370j)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Igavesel elul, mille Jumal mulle ja kõigile usklikele annab, on algus, aga otsa tal ei ole. See on igavene õndsus, täielik osasaamine Jumalast, kus uskumine nägemiseks ja valu rõõmuks on saanud. Martin Lipp

Palvetagem: Issand, Su käsi mu käes, ei muud nüüd vaja ma; Su armulootuse väes hing virgunud elama. Ago Viljari

* * *

  

PROBLEEMI LÕPLIK LAHENDUS

Esmaspäev – 12. november

Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest, sest Ta võtab mu vastu. Ps 49:16

Kui kõrvutame 49. laulu 8. ja 16. salmid, siis näeme, et “ükski ei või … maksta Jumalale lunastushinda”, aga “Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest.” Jumal suudab seda teha, ja teeb seda. Taavet võib seda tõestada paasatalle kaudu. “Veri olgu teil tundemärgiks kodadel, kus te asute; kui ma näen verd, siis ma lähen teist mööda ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön Egiptusemaad” (2Ms 12:13).

Vana Seaduse ajal andis Jumal seoses paasatalle tapmisega teatud korralduse. Kui see ettenäh-tud tingimus oli täidetud, möödus surmaingel. Uue Seaduse ajal teame, kuidas inimene tõepoolest lunastatakse surmakaristusest.

Keegi sureb meie eest ja meie saame selle kaudu elu. Kristus, meie paasatall, on meie eest tapetud – see on jumalik lunastus. Selle ohvri kaudu on Jumal hakkanud lunastama inimesi. “Ükski, kes tema sisse usub, ei pea hukka saama …” Midagi toimub inimeses, kes usub Jeesusesse Kristu-sesse. Uue elu esimeseks tunnuseks on surmahirmu kadumine. Usu kaudu Kristusesse pole surmal meelevalda sinu üle. Su hinges domineerib surma võitev jõud. Saame täidetud ülestõusmise väega.

Meie vanem vend Kristus on tasunud lunahinna ja meie elame, “… sest Ta võtab mu vastu.” Sama mis öeldi Eenoki kohta.

Ihu läheb hauda, aga meie hing päästetakse. Ja selle hommiku saabudes, millest Taavet räägib, päästetakse ka ihu. Nii võidav ülestõusmine sellegi. Selle järel võib tõesti öelda: “Sela!” (Tärk 2014:131j)

Sest sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist. (Ps 16:10)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Patune inimene on see, kes saab tunda Jumala suurimat armastust. Jumal hoolitseb tema eest isalikult ja annab talle kõik, mida ihu või hinge poolest tarvis. Patune inimene ise on tühi anum, mis täidetakse Jumala armastusega. Raamatust “Vaimulikud leivapalukesed”

Palvetagem: Jeesus, Päästja, elab veel, sest ma saan ka elu näha, elan pärast taevas seal, surm ei või mul kahju teha. Jeesus liige olen ma, mind ei jäta maha Ta. Luise Henriette

* * *

ELU JÄTKAMINE TEISEL POOL SURMA

Teisipäev – 13. november

Põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud. Kg 12:7

Pimedal sügisõhtul märkame siin – seal akendel küünlaleeki, rääkimata lugematutest tulukes-test kalmistul. See on kurvalt ilus. Usun, et needki, kes ise küünalt ei süüta, mõistavad alateadlikult kõiki, kes seda teevad.

Vaikne austus oma eelläinute suhtes on eestlastele igiomane. Süüdatud küünlaleek ühendab olevikku ja minevikku. Ühendab meid Siin nendega, kes on Seal. Küünlaleek sümboliseerib igavest elu. Isegi kui me sellest ei räägi, usume, et Sealgi on elu. Vähemalt on seda uskunud meie esivanemad, kes hingedepäeval jätsid toidu lauale, kütsid sauna soojaks ja panid vihad lavale valmis – ikka selleks, et koju käima tulevate hingede eest hoolt kanda. Täpselt nii, nagu kantakse hoolt ühe hea sõbra või sugulase eest. Elu jätkumist teisel pool surma tunnistavad kõik usundid.

Nõnda lohutatakse igal kristlikul matusel lahkunu lähedasi sõnadega: “Põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud.”. Olgu iga süüdatud küün-laleek tähiseks sellest Igavesest Valgusest, mis paistab Seal, kus pole enam valu ega vaeva, tööd ega muretsemist, ängi ega üksindust. Seal on hingamine, rõõmus rahu ja igavese elu lootus. (Viilma 2007:3)

Kui tema vaim välja läheb, siis ta pöördub tagasi oma mulda; selsamal päeval kaovad tema kavatsused. (Ps 146:4)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kuigi kõik minu ümber on kaetud pimedusega, paistab mu hinge kambrisse Jumala igavene valgus, ja seni kaua, kui Tema minus helendab ei kaeba ma mitte sunduse üle astuda pimeduses pikal päeval. Toyohiko Kagawa

Palvetagem: Sinu külge ennast peidan, kui mu ees on surmatee; Sinu haavust läbi tõttan isa-maale, taevasse. Seal, kus kaunis paradiis, kuhu arm kord röövli viis, sinna Sa mind saadad ise, iga-vese au sisse. Carl Eduard Malm

* * *

 

AGA KUI SA JUBA SIIN OLED, SAADA MIND SIIS KOJU!

Kolmapäev – 14. november

Mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. 2Tm 4:6,7

Püstitasin hiljuti küsimuse: “Sõbrad, mida teeksite, kui teil oleks elada jäänud veel 100 aastat? Mis oleks need kõige tähtsamad asjad, mida te tahaksite kindlasti selle alles jäänud 100 aasta jook-sul ära teha? Mida tahaksite kindlasti jõuda? Vaatamata kõigele!” Tundsin huvi, et kui inimesel oleks sünnihetkel võimalik elusihte seada, kas ta elaks teisiti kui neid sihte seades siis, kui elu on poole peal või hakkab koguni läbi saama.

Väga innukaid vastajaid palju ei olnud. Me näeme oma elu kulgu ette lühiajaliselt, ei planeeri, ei mõtle, et tahame kuhugi (nt teise ilma) jõuda ning kui sinna jõuame, oleme ehmunud, et kuidas siis nii ootamatult! Ma ei olnud veel valmis! Me ei näe oma maise elu lõppsihti, kuigi peaksime.
Elada tuleb kirega, kuid isegi sellisel juhul ei jõua me teha kõike, mida tahame või võiksime teha. Piiratud ei ole mitte ainult aeg, vaid ka võime omandada, kogeda, tajuda. Piiratud on anne. Ja kohad, kus saame olla. Elu on valikute rada, mis kokku moodustavad elutee. Pika või lühikese, sisuka või sisutühja.

Elutee lõppsihi avastamine ei ole konti murdev, keerulisem on, et me peame selleks ka ise midagi tegema. Kui hiidlase käest küsida: “Kuhu see tee viib?”, vastab ta: “Tee ei vii kuhugi, ise tuleb minna!” Paljud inimesed otsivad Elu Teed, mis neid kuhugi viiks, aga nad ei taipa, et tee ei vii neid kuhugi, vaid nad peavad ise teele asuma. Õiges suunas.

Paulus kirjeldab oma teises kirjas Timoteosele 4. peatüki 6. – 8. salmis oma elu viimaseid päevi: “Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.” Paulus on enesekindel, ta usub, et pärg on valmis pandud. Ta ei kahtle, kas tegi kõike õigesti, õigel ajal ja õiges kohas. Ta teab, et tegi. (Mäggi 2016)

Ja kuigi minu veri peaks joogiohvrina valatama teie usu ohvri ja teenistuse peale, ma rõõ-mustan ja olen rõõmus koos teie kõikidega. (Fl 2:17) Ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. (Fl 3:14) Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees. (1Tm 6:12)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Äkki peaksime olema lihtsalt muretud, sest küll Jumal hoiab ja õnnistab omasid? Jumala õnnistused ei lange meile siiski iseenesest sülle. Jumala õnnistused saadavad neid, kes Jumalat usaldavad ja tema nõuannetega arvestavad. Joosep Tammo

Palvetagem: Halastaja Issand, kiitus kuulugu Sulle, et Sa ei ole meid jätnud pimeduse ja surma meelevalda. Sa oled näidanud meile õnnistuse ja igavese elu teed. Sinu armuõpetuse hääl pole vaikinud. Me palume, tee meid Sinu sõna ustavateks kuuljateks. Ometigi ärgu olgu me ainult kuulajad, vaid avanegu meie südamed sõna tallelepanemiseks ja käed teenimiseks. Ove Sander

* * *

SURM JA HINGE SUREMATUS

Neljapäev – 15. november

Ma tean, et mu Lunastaja elab, ja Tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ii 19:25

Juba peavanematele andis Jumal ise lootuse, et surma puhul kogutakse neid nende isade juurde (1Ms 35:29;49:33). Kuna aga neid maeti erikohtadesse, siis ei tule selle kogumise all mõista ühist matusepaika, vaid kogumiskohta teises maailmas, kus nende hinged elavad edasi. Ja et peava-nemad uskusid ülestõusmist, tõestab Hb 11:17-19: “Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki; tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu; tema, kellele oli öeldud: “Sinu sugu loetakse Iisakist.” Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.”

Samuti on see Iiobi juures. Ta ei uskunud mitte ainult hinge surematust, vaid tal oli ka lootus ihu ülestõusmisele: “Sest ma tean, et mu lunastaja elab, ja tema jääb viimseks põrmu peale seisma. Ehk küll ussid mu nahaga see liha saavad ära koorinud, siiski saan ma oma liha seest Jumalat näha” (Ii 19:25,26).

Ja see asjaolu, et Elias nõnda ära ei võetud nagu Eenok (1Ms 5:24; Hb 11:5), vaid teiste nähes taevasse läks (2Kn 2:11), pidi rahva seas elavana hoidma lootuse, et see prohvet tuleb jälle tagasi. Usk hinge surematusse ja ülestõusmisse oli saanud juuda rahva üldiseks varanduseks. Ainukese erandi moodustasid saduserid, kes ülestõusmist ei uskunud (Mt 22:23).

Uues Testamendis valgustatakse meile hinge surematust veel selgemini. Sest siin on meil kõigepealt Jumala Poeg ise, kes on Isa sülest tulnud ja kes võib tuua teateid sealpoolsest maailmast. Ta on ka seda teinud, niipalju kui see on meile vajalik. Vastukaaluks saduseridele tõstab Issand seda sageli esile, et juba usus Aabrahami, lisaki ja Jaakobi Jumalasse on edasielamise ja ülestõusmise käendus, sest Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal (Mt 22:23-25; Mk 12:18-20; Lk 20:27-29). Ja Martale, kes sugugi ei kahelnud, et ta vend saab üldises ülestõusmises elavaks, ütleb Jeesus: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks” (Jh 11:25,26). Kristus tõotab kõigile, kes Temasse usuvad, surematust ja igavesest elust osasaamist juba siinses elus, nõndasamuti ka liha ülestõusmist. Ja nõnda nagu Ta oma maise elu ajal üles äratas vaimliselt ja kehaliselt surnuid, siis kord äratab Ta nad kõik üles, kes haudades hingavad (Jh. 5:25;6:40).

Terve Uue Testamendi läbistas see usk, et elu kestab pärast surma edasi (vrd. Ap 23:6; 24:14, 15; 26:6 -8) ja lootus, et pärast oma lahkumist tohivad vagad olla ühes kogudusega Issanda juures ja teda igavesti teenida. Ärgu olgu ka meie usk selles asjas kahevahel. (Eesti Kirik 1939:3j)

Selleks et Aabrahami õnnistus saaks paganatele osaks Kristuses Jeesuses ja et me tõotatud Vaimu saaksime usu kaudu. (Gl 3:14) “Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid, sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest.” (Ilm 5:9) Ja ta küsis minult: “Inimesepoeg, kas need luud peaksid saama elavaks?” Aga mina vastasin: “Issand Jumal, seda tead sina!” (Hs 37:3) “Taevast olen ma need saanud, ja Issanda Seaduse tõttu ei hooli ma neist, sest ma loodan, et saan need temalt jälle!” (2Mak 7:11) Jeesus ütles talle: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.” (Jh 11:25)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tuleb päev, mil meie maine valgus kustub ja sina ise oled meie valguseks. Jörg Zink

Palvetagem: Jeesus, Sa hinge truu sõber! Sinus on mu elu, aga iseendas olen ma surnud. Sinus olen ma õige, aga iseendas oman vaid pattu. Sinus oman täiust, sest Sa oled mulle kõik. Jää igavesti minusse! Johann Arndt

* * *

 

VILJAKS KUJUNEB AINUD PALVES KÜLVATUD SEEME

Reede – 16. november

Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke. Ps 126:5,6

Psalm 126. kirjutamise aja kohta ei ole kindlaid andmeid, kuid tõenäoliselt on see kirjutatud umbes sel ajal, kui esimesed juudid Babüloonia vangipõlvest tagasi pöördusid. Psalmi teemaks on rõõm Siioni vangide tagasitulekust ja palve nende pärast, kes pidid Palestiinas taluma uue elu raskusi. Uusasukad olid need, “kes silmaveega külvavad”.

Tagasitulnute olukord oli raskem, kui võis arvata. Nad leidsid eest harimata maa ja varemetes linnad. Neil tuli alustada nagu uudismaal. Polnud peavarju, tööriistu, tööloomi, seemet ega kaitset metsloomade eest. Esialgu näis, et tagasipöördumise võimalused olid tulnud nagu ime kaudu. Aga siis, kui elu algamine uues kohas tõi aina uusi raskusi, tahtis tulla väsimus ja lootusetus (Esr 4:24).

Selles olukorras oli laulik leidnud ainsa õige lahenduse. Tuli paluda ja pisaratega paluda. See tähendas lootust, et raskused ei kesta igavesti. Nutu asemele võib veel kord tulla naer. See oli lootuse panek Jumalale. Mitte iga külv ei kanna vilja. Viljaks kujuneb ainult palves külvatud seeme.

Palvele järgneb ka tõotus: Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. See, kes nuttes külvab, tuleb ja hõiskab, kandes vihke. Elus võib nii juhtuda, et üks külvab ja teine lõikab, aga Ju-mala ees on igal külvajale ka oma tasu. “Mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab” (Gl 6:7). “Igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi” (Ilm 20:13). Kõik need, kes on pisaratega külvanud, hõiskavad suurel lõikuspäeval. Mõni osa külvist võib kaduma minna, nagu seda teame Jeesuse tähendamissõnas (Mt 13:1-23; Mk 4:1-20; Lk 8:4-15), aga külvaja ei jäänud siiski mitte saagita.

Tema vihk on tonnide raskune … (Tärk 2014:601,605j)

Nõnda ütleb Issand: Taevas on minu aujärg ja maa on minu jalajärg. Kus saaks siis olla koda, mida te tahate mulle ehitada, ja kus saaks siis olla mu hingamispaik? (Js 66.13) Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. (Mt 5:4) Aga Aabraham ütles: Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu. (Lk 16:25)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kuidas peaksime suhtuma neisse inimestesse, kes pole kristlased? Kindlasti peame nende eest palvetama, ja seda mitte juhuslikult ega moepärast, vaid kogu aeg, et nende südamed muutuksid ja nad leiaksid tee Jumala juurde. Ignatius Antiookiast

Palvetagem: Küll mõni lõik on pilvine ja pime, kus sooja päikest kusagil ei näe. Siis hüüan välja Sinu kalli nime ja Sina ulatad mul jälle käe! Milla Krimm

* * *

 

POJASEISUSE KVALITEET

Laupäev – 10. november

Nad ei saa enam surra, nad on ju inglite sarnased ja on Jumala pojad, olles ülestõusmise po-jad. Lk 20:36

Jeesus kõneleb eelmises salmis tollest ajastust ja surnute ülestõusmisest; ülestõusmine tähendab tolle ajastu saabumist. Jeesus ei kõnele “surnute ülestõusmisest”, st. üldisest ülestõusmisest, vaid “surnuist ülestõusmisest”, st. õigete ülestõusmisest.

Sellesse, õigete ülestõusnute gruppi kuuluvate inimeste kohta väidab Jeesus kolme asja. Esi-teks ei kehti nende kohta abielu. “Need ei võta naist ega lähe mehele” (s 35). Selles maailmas on abielu väga oluline, järgmises maailmas mitte.

Teiseks ütleb Jeesus, et nad ei saa enam surra. Inimesed abielluvad, et inimkond edasi kes-taks; aga kus pole enam surma, pole ka abielu vajalik. Jeesus ei ütle, et nad ei sure, vaid nad ei saa surra. Elu kvaliteet tulevasel ajastul on niisugune, et surmal ei ole selle üle võimu.

Kolmandaks on ülestõusnud inglite sarnased ja on Jumala pojad. Sellega viidatakse, et inimesed omandavad mõningad inglite omadused, st. jutt ei ole ainult staatusest, vaid ka olemusest ja funktsioonist, eriti kui pidada silmas küsimust abielu kohta.

Teatud mõttes on usklikud juba praegu Jumala pojad. Nad on uuesti sündinud; nad on võetud perekonda, kus nad võivad öelda: “Meie Isa”. Aga teatud mõttes ei saa nad pojaseisust kätte enne tu-levase ajastu saabumist ja tulevases elus ilmneb see täielikumas tähenduses kui siin. Abielu puudu-mine ei tähenda inimsuhete langemist madalamale tasandile. Pigem osutab see elu täiusele jõudmist Jumala perekonnas. Luukas lisab ka põhjuse – nad on ülestõusmise pojad.

Ülestõusmine on tõend, et usklikel on pojaseisuse kvaliteet, mis võimaldab neid võrrelda inglitega. (Morris 2008:369j)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Maailm võib vihastada või keelitada, nagu ta tahab, kuid ma ei tee sellest väljagi, kui inglid ja Kristus koos minuga rõõmustavad. Martin Luther

Palvetagem: Püha, püha oled Sa, inglid on Su käsu täitjad; hädas võimas aitaja, oma heldust meile näitad. Sinu kiitus, ülistus kõlab Sinu laste suus. Ambrosiuse hümni järgi

* * *

 

Kasutatud allikad

 

  • Morris, Leon 2008. Luuka evangeelium. Tallinn: Logos
  • Mäggi, Janek 2016. Lõplikul teel tallan isamaa radu. – Eesti Kirik 02.03.2016: http://www.eestikirik.ee/loplikul-teel-tallan-isamaa-radu/
  • Kimmel, Aare 2008. Surmast ellu. – Eesti Kirik 29.10.2008:  http://www.eestikirik.ee/surmast-ellu/
  • Soom, Kaido 2016. Surmast ellu. – Eesti Kirik 02.11.2016: http://www.eestikirik.ee/surmast-ellu-3/
  • Eesti Kirik 1939. Surm ja hinge surematus. – Eesti Kirik 23.11.1939
  • Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos.
  • Viilma, Urmas 2007. 2. november – Hingedepäev. Mõtisklus. Saue Sõna 3.11.2007

 

Koostas Indrek Lundava
November 2018

 

 

 

1 2 3 11