Kategooria postitused

PÄEVA SÕNUM nr. 158

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

JEESUS ANNAB ELU

  1. pühapäev pärast nelipüha
  2. nädal: 05. – 12. oktoober 2019

 

Kui Jumal lõi maailma, siis tegi ta selle täiuslikuks ja heaks. Iga loomispäeva lõpul tõdes Is-sand, et see, mille ta oli loonud, oli hea. Paraku näeme tänapäeva maailmas peale heade asjade ka haigusi, kannatusi ja surma. Need halvad asjad on inimese pattulangemise tulemus. Seetõttu peab inimene selles maailmas kogema raskusi.

Jumal armastava taevase Isana ei jätnud oma loodud inimest ka siis maha, kui see oli pattu langenud. Jumala armastus on püsiv. Armastusest inimese vastu saatis ta oma Poja siia maailma ning Jeesus näitas oma tegevusega, et ka pattulangenud ja kannatav inimene on Jumalale oluline ja armas. Nii oli Jeesuse tegevus seotud inimese aitamisega. Ta tegi haigeid terveks ja äratas surnuidki üles. Paljud võisid kogeda Jumala abi ning võimu kannatuse ja surma üle. Nende inimeste lugusid võime lugeda pühakirjast. Meiegi võime raskustes Jumala abi paluda.

Kuid Jeesuse tegevus ei piirdunud üksnes tema maapealsete imedega. Ta suri inimeste eest ja kandis kogu inimkonna patud, tõusis surnuist ja avas nii tee igale usklikule igavesse ellu. Jeesus üt-les: “Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka” (Mk 16:16). Surma võitmiseks ja igavesse ellu pääsemiseks läheb vaja usku ja ristimist. Usklik inimene võib olla kin-del, et tema jaoks pole surm enam kõige lõpp, vaid uks igavesse ellu, mis ootab meid eel. (Soom 2017)

 

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. 2Tm 1:10 

 

Kristuse kaudu tuli ilmsiks inimese igavene väärtus. Inimene oli algusest peale igavene olend, aga enamik neist ei teadnud seda. Kristus tõi selle saladuse päevavalgele. Nüüd teame, et inimene on ainulaadne ja kordumatu. Kaotatud inimest ei saa asendada. Sellepärast ongi surm nii traagiline. Sõbrad ei saa siit ilmast lahkuda kahekesi koos. Kõik lähevad üksinda. Järelejäänute osaks on lein, valu ja kahjutunne.

Jeesus ei püüdnudki Martat ja Maarjat lohutada, et tulevad uued inimesed, kes asendavad nen-de venda. Ta teadis, et õdede hinges oli tühi koht, mida võis täita vaid Laatsarus, ei keegi teine. Sel-lepärast andis Jeesus õdedele tagasi sellesama Laatsaruse. Ta hüüdis haua juures: “Laatsarus, tule välja!”

Kristlus õpetab, et inimene on kordumatu, ainulaadne ja igavese väärtusega. Ta on surematu, sest ta on seda väärt. Surematus on ju lõpuks väärtuse küsimus. Meil pole häbi kuulutada inimese surematust. Kristus suri ja tõusis hauast selle tõe kuulutamiseks. Mõtleme Paulust, kui ta kirjutas: “Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat” (2Tm 1:8). Inimene, sa oled surematu. Jumala ees oled sa seda väärt. Ela surematu olendina! (Tärk 2004:302j)

 

Tema oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud ava-likuks teie pärast (1Pt 1:20). Valge ette tuua kõigile, mis on selle saladuse korraldus, mis on kätke-tud aegade algusest peale Jumalas, kes kõik on loonud (Ef 3:9). Seda saladust, mis oli varjatud endiste aegade ja sugupõlvede eest, nüüd on aga avaldatud tema pühadele (Kl 1:26). Igavese elu lootuse põhjal, mille Jumal, kes ei valeta, on tõotanud enne igavesi aegu (Tt 1:2).

 

Palvetagem: Issand Jumal, taevane Isa, Sina valitsed elu ja surma üle. Me täname Sind, et Jeesus Kristus on võitnud surma võimu, ja palume, aita meil astuda usus Temasse vastu oma sur-male. Anna meile kindel veendumus, et nii elus kui surmas oleme Tema omad, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

MIS ON ELU?

Pühapäev – 6. oktoober

Jeesus astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja Ta ütles: “Noor-mees, ma ütlen sulle, ärka üles!” Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Lk 7:14,15

 

Mis on elu? Jeesus ei annud sellele vastust. Kuid Ta andis meile mõningaid tähiseid, mis näi-tavad teed selle küsimuse vastuse juure. Need tähised õpetavad ja näitavad, et elu on väljaspool ini-mese teadmisi, intelligentsi ja võimu. Kristuse ülestõusmine, Laatsaruse, Jairuse tütar ja selles kir-jakohas mainitud noormehe ülesäratamine lubavad meid veidi näha seadusi, mis valitsevad taevas, s.o. väljaspool kaduvust. Nad aitavad meil näha, millised jõud juhivad elu.

Oma ülestõusmise läbi on Jeesus meile näidanud ja lahti teinud tee ellu. Tema on saanud elu Issandaks. Sellepärast võib ainult Tema kutsuda surnu tagasi ellu. Ainult Tema võib anda tagasi elu, nagu Jumal andis selle tagasi Temale.

Saates oma lahkunuid, meie usume, et nad elavad taevas edasi. Seal loodame neid kord jälle näha. Seda võime aga ainult Jeesuse läbi, sest Tema on surma võitja. Lahing surma ja elu, patu ja lunastuse vahel on otsustatud Jeesuse läbi. Elu oli võidukas. Surma rongkäik on muudetud elu või-dukäiguks.

Tulge sellepärast Tema juure. Liituge Temaga, sest Tema käib elu-rongkäigu eel. Ta kutsub meid kõiki. Ta kutsub oma elusõna, oma kristliku kiriku kaudu. Ta on iseäranis lähedal, kes leinas mälestavad oma armsaid lahkunud omakseid. Tema on tee, tõde ja elu. Sellepärast, kes usub Tema-sse, see ei pea surma nägema. (Plank 1960:145j)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui vaatad tagasi ja mõistad, mida head on Jumal sulle tei-nud, siis peaksid julgema ka edasi minna. Jumal on ikka seesama. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Su juurde tahan jääda, Issand, rõõmu, valu sees, et Sind tohiks ülendada kord ka Sinu järje ees. Sinu tahtmist tahan täita; käsid siit ka lahkuda, ei sel raske hinge heita, kes on eland Sinuga. Carl Johann Philipp Spitta

* * *

 

JUMAL ON MINU POOLT

Esmaspäev – 7. oktoober

Sa kiskusid välja mu hinge surmast, mu jalad libisemisest, et ma kõnniksin Jumala ees eluval-guses. Ps 56:14

 

Me kõik vajame olla hoitud ja päästetud. Surm viib ootamatult ära meie lähedasi, meie enda jalad kipuvad libisema, valgusest võib jääda me elus vajaka. Kuid see pole kõik. Ka Jumala poolt päästmise kogemus võib tabada inimest tänapäevalgi.

Aga küsimused kerkivad meis sellegipoolest. Miks peab ikka olema, et elus endid ära lööme, kriimustada saame, hirmu peame tundma? Miks ei võiks me elutee olla sile ja laitmatu? Mis oleks viga ainult allamäge kulgeda mööda laia ning sujuvat teed? Miks tuleb sageli mäkke ronida mööda kitsast ja krobelist rada?

Miks on vaja krobelist teed meie ellu? Eks ikka selleks, et lihvida siledaks meie hingi. Jah, see teeb meile haiget, kui miski meid riivab ja kriibib. Kuid sile tee jätab meid endid krobeliseks. See-pärast viibki lai ja mugav tee, nagu ütles Jeesus, pigem hukatusse – see ei paranda meid. Just muga-vuses kipub inimene hädaldama ja kaotama elu mõtet. Kitsas tee aga juhatab meid Jeesuse sõnul vaikselt maastikku läbides jumalariiki: selle käigus me muutume ise, kui peame õiget rada otsima; me eksime või kulgeme valesti, kuid Jumalat usaldades ja paludes kogeme ikka ning jälle, et oleme rohkesti hoitud.

Võiks tuua veel ühe pildi: noorena tabavad meid hingehädad, vanana ihuhädad – pärast surma võivad meile osaks saada vaimuhädad. Mis juhtub, kui inimene sureb? Koguja ütleb: “Põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud” (Kg 12:7). Erinevalt Kogujast me ei ohka, et kõik on tühisuste tühisus, sest Jeesuse kaudu on meil lootust saa-da rõivastatud kadumatusega. Seepärast võivadki hinge- ja ihuhädad, mis meid kriibivad, saada hoopis kasvatajaks ja puhastajaks, et vaim võiks takistusteta rännata Jumala juurde, kes toimetab temaga edasi. (Hiob 2016)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Issand kisub ka praegu nende hinge välja surmast ja jalad libedalt teelt, kes Teda usaldavad, et kõnniksime Jumala ees eluvalguses. Jumala headus ja valgus saatku meid kõigil meie radadel ja teedel! Arne Hiob

 

Palvetagem: Imeline Issand, vägev valitseja, ole meie laulu kuulja! Oma imearmul Sa meid ikka kannad, halastad ja abi annad. Aita Sa, kinnita meid, kes kiitust toome ja Sind ülistame. Joa-chim Neander

 

* * *

 

OLEME USUTEEL OTSIJAD JA RÄNDAJAD.

Teisipäev – 8. oktoober

Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima. Ii 14:1,2

 

Inimene on nõder ja patune olevus, veelgi enam, ta on pattu aheldatud ning mitte miski ei suu-da teda sellest olukorrast välja tuua. Ning sellist tühisust peab Jumal silmas, Ta tahab temaga koguni ükskord kohtusse minna, et seal siis inimese tegude üle aru pärida, teades, et inimene alati Jumala ees süüdi jääb. Iiob palub, et Jumal kordki oma pilgu inimese pealt ära pööraks, siis saaks see hinge tõmmata, korrakski rõõmu tunda nendest piiratud päevadest, mis Jumal talle andnud. Rõõmustada kui päeviline, kes oma päevatöö teinuna õhtu viimaste vabade tundide puhkust võib nautida.

Iiob nõuab, et Jumal temaga räägiks. Ta julgeb minna isegi nii kaugele, et süüdistab Teda ja nõuab seletust oma kannatusele. Lõpuks Jumal vastab, aga see vastus on Iiobile pigem korralekutsu-mine kui enesele õiguse saamine. Kas Iiob kogeb kõigele vaatamata igatsetud armulise Jumala pöördumist enda poole? Kas saab ta vastuse oma kannatuse küsimusele? Vahest polnudki Iiobile need küsimused enam tähtsad. Tähtis oli hoopis see päris uus jumalakogemus, Jumala olemuse, Tema suuruse ja suveräänsuse tunnetamine, mis purustas kõik senised inimlikult piiratud ettekuju-tused. See kogemus on Iiobile midagi nii erilist, et ta Jumala ees põrmu langeb ning tunnistab: “Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud” (Ii 42:5).

Meie olukord on teistsugune, kui oli Iiobil. Meie ei pea pimeduses kobades Jumalat otsima, sest Jumal on meile halastanud ning Jeesuses Kristuses pööranud meie poole oma armastava palge. Siiski oleme veel usuteel otsijad ja rändajad. See tee pole kerge, sest Jumala järgi küsimine viib meid varem või hiljem paratamatult vastamisi iseendaga. See, mida me iseendaga silmitsi seistes kogeme, võib meie jaoks osutuda iioblikuks katastroofiks. Peame palju jõudu ja meelekindlust oma-ma, et näha, kuidas senine müüt meeldivast isiklikust minast tuhaks variseb ja me oleme eimiski. “Kus pole midagi, seal on Jumal,” on öelnud iiri kirjanik Yeats. Vahest ei jõugi me isikliku sügava kannatuse kogemuseta allikale, vahest peamegi põrmu langema, et kogeda Jumala ja Tema armastu-se suurust, Tema, kes meie peale halastades meie eest kannatas, suri ja üles tõusis. (Heckmann-Talvar 2006:4)

 

Mis on inimene ja milleks ta kõlbab?Mis on tema õnn ja mis on tema õnnetus? (Srk 18:8)

Sest meie oleme eilsed ega tea midagi, meie päevad maa peal on ju nagu vari (Ii 8:9). Inimene on tuuleõhu sarnane: tema päevad on nagu mööduv vari (Ps 144:4).

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ühel hetkel avaneb su ees võimalus pärida igavene rõõm ja õndsus. Ja selle hind on täiesti jõukohane: lase kõigest vanast lahti, anna ta ära mõõtmatult suurema vastu! Toomas Paul

 

Palvetagem: Olen küsind Sult mõndagi elus, palveid paljusid palunud suu. Nüüd nõtruses, vaevus ja valus armust küllalt, kui kaob kõik muu. Peeter Sink

 

* * *

 

KOGU LOODU ÄGAB.

Kolmapäev – 9. oktoober

Loodu on ju allutatud kaduvusele – mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt -, kuid ometi loo-tusega. Rm 8:20

 

Kui vaatame loomislugu, siis näeme, et Jumal loob inimese erinevana kõigest muust (oma näo järgi ja enese sarnaseks) ning paneb ta kõike loodut valitsema, s.t. hoidma ja harima (mitte selle üle vägivallatsema, nagu pattulangenud inimene oma rikutuses tihtipeale teeb). Piibli maailmapilt on selgelt hierarhiline: kõige alguses ja kõige üle seisab Jumal, kellele allub kogu Tema loodu – aga selles loodus valitseva hierarhia tipus on inimene.

Pattulangus tähendas tegelikult seda, et inimene üritas Jumalat troonilt tõugata ja Tema ase-mele – või vähemalt Tema kõrvale – asuda. Selle mässu tulemuseks on see, et kogu loodu harmoonia on rikutud – inimese mässule Jumala vastu vastas loodus omakorda mässuga inimese vastu. Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina olin sind keelanud, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu elu-aja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks! (1Ms 3:17, 18). Ühtlasi tuli surm kui Jumalast lahutatuse ja patu paratamatu tulemus. Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama! (1Ms 3:19)

Apostel Paulus ütleb, et inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm (Rm 5:12), ning kirjeldab üldist olukorda nii: Loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. Loodu on ju allutatud kaduvusele – mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt -, kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse. Me ju teame, et kogu loo-du ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini (Rm 8:19-22). Võrdluseks võib lugeda prohvet Jesaja kuu-lutust uuest, lunastatud maailmast: Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid. Lehm ja karu käivad karja-maal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis. Imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse. Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist – otsekui veed katavad merepõhja (Js 11:6-9).

On väga oluline pidada meeles kahte asja. Esiteks seda, et Jumal on endiselt kogu loodu, ka inimese Looja ja Käskija, kuigi inimene ise seda ehk tihtipeale teada ei taha. See tähendab, et viim-selt on kõik ikkagi Tema käes – ja ka see paradiis, kogu loodu uuekssaamine, millest piibel prohvet-likult kuulutab, ei sünni mitte iseenesest ega inimeste jõupingutuste abil, vaid Jumala tahtel ja Tema armastuse läbi.

Teiseks aga peame teadma, et ka enne lõpliku lunastuse saabumist, enne uut taevast ja uut maad, oleme meie, Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodud inimesed, kohustatud pöörduma ta-gasi Tema juurde ning püüdma Tema abiga Ta tahte järgi elada: mitte mässates oma Looja vastu, vaid Tema sõna kuulates, mitte vägivallatsedes üksteise ja Jumala loodu vastu, vaid üksteist armas-tades ja Jumala loodu eest hoolt kandes, seda hoides ja harides. Me ei saa seda uueks teha ega sel-lest kõiki patu tagajärgi kaotada, aga me saame teha väga palju selleks, et maailma olukorda mitte enam hullemaks muuta, ja veelgi enam: meile on siiski antud võime ja võimalus asju teinekord pa-randada ja meie poolt põhjustatud kahju leevendada. Inimese vastutus Jumala ja Tema loodu ees on väga suur. (Auksmann 2006)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie ei tohi unustada, et kannatuste rohkus ei ole tingitud Jumala headuse puudumisest, vaid sellest, et inimesed põlgavad Jumala headust ja mööduvad sel-lest. Osvald Tärk

 

Palvetagem: Issand, Sinu hoolitsusel muutub maailm. Täname Sind, et me ei ole jumalatu maailma ega ka meelevaldsete olukordade vangid. Jörg Zink

 

* * *

 

PÕGENEMISTEEKONNA LÕPP

Neljapäev – 10. oktoober

Ma hüüdsin oma kitsikuses Issanda poole ja Tema vastas mulle. Haua sisemuses hüüdsin ma appi ja Sina, Issand, kuulsid mu häält. Jn 2:3

 

Joona palve on mähitud faktidesse suurest kalast kes ta alla neelas ja siis välja, kuivale maale oksendas. See polnud prohvetile mingi eriliselt austustvääriv tagasitulek. Ehk oli isegi nii, et kalal oli sama paha Joonast oma kõhus, kui Jumalal Joona jätkuvast enesekesksest hoolimatusest ebaju-malaid kummardavate paganate vastu – nii nende vastu, kes elasid Niineves, kui laevameeste vastu, kellede elud ta oma käitumisega ohtu seadis?

Kas nii või teisiti, Joona suust tõusev palve taolises keskkonnas on võimas väljendus võitlu-sest, millesse tema sõnakuulamtus sattus – see oli võitlus elu ja surma peale, ülestõusmie ja alla-käigu vahel. “Suur kala” oli samaaegselt surmapaik ning Jumala armuvahend. See oli viimane aste sellel allakäigul, mis algas Joona esimese sõnakuulmatuse impulsiga minna hoopiski Jaafosse (Jn 1:3), jätkus paanilise hirmuga uppumise ees, ning jõudis sinna kus “maa riivid tema kohal igaveseks sulgusid” (Jn 2:6).

Kala kõhust oli saamas haud. Ometi, hoolimata Joona läbikukkumistest, saab mingil kumma-lisel viisil, see koht tema jaoks ka “üsaks”, kust algab tema tee uude ellu ning uute võimaluste juur-de.

Keegi veel nägi oma elu Joona “tähe” kaudu – ka Tema magas tormis, ning laskus põrgusse sel päeval kui rist Kolgatal avas inimkonnale tee uude ellu tõusmise juurde. Ja üksnes Jeesuse saab sündida see, et asjad, millest valmistatakse meile hauda, võivad saada meie päästmise vahenditeks. Just sel kombel saab Joonast (vaatamata ta isikule) see, kes osutab Jeesuse päästele, päästmise teele meie jaoks, kui oleme silmitsi oma enese õuduse- ja meeleheitehetkedega, kaugenemisega Jumalast ja võibolla isegi surmaga. (Meadowcroft 2018)

 

Meie Jumal tuleb ega vaiki, tuli põletab tema eel ja tema ümber möllab maru väga. (Ps 50:3)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Hingekitsikuses oleva inimese kõige suurem häda on see, et tal on raske usaldada end täiesti Jeesuse kätte. Ometi saab Jeesus sind kõige paremini aidata. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Mu Jumal, ainult Sinu juures jääb mu süda vaikseks. Üksi Sinu juures saan õn-nelikuks jälle. Luba mind nii täiuslikult osa saada Sinu rahust, et võiksin unustada kõik vaevad ning vintsutused ja lapse kombel puhata Sinu jalge ees. Harri Haamer

 

* * *

 

USUTÄNU ENNE ABI SAABUMIST.

Reede – 11. oktoober

Ma ülistan Sind kõigest südamest, Issand, mu Jumal, ja austan Su nime igavesti. Sest Su hel-dus on suur minu vastu, ja Sa oled mu hinge üles tõmmanud surmavalla sügavusest. Ps 86:12,13

 

Paljudes psalmides tänatakse Jumalat enne palve täitumist. See näitab meile tolleaegsete usk-likkude usujulgust. Ainult Jumalaga ühendatud süda suudab seda. Meie ei tunne ainult usupalvet, vaid ka usutänu. Usk suudab tänada Jumalat hoolimata sellest, kas silmad palvevastust näevad või ei. Teame aga seda, et asi on Jumala kätte antud ja Tema tahe toimub. Vaja on vaid olla teatud vai-mulikul tasemel.

Milline on vaimulik tänu? See on kõigest südamest. Siin ilmnebki me usu terviklikkus. Palve on nüüd vastatud ja kogu süda ülistab ja tänab Jumalat. Kõigest südamest tähendab tänapäeva keeles  “kogu oma olemusega”. Tänatakse sellepärast, et Jumal on  mu Jumal. Palves ja tänus muutub Ju-mal me isiklikuks Jumalaks ja õnnistused me isiklikeks õnnistusteks. Tänul on igavene väärtus. Ja austan Su nime igavesti. See pole ainult fraas. Tänu on tõepoolest igavene; siis, kui kord palved lõ–pevad, jääb tänu püsima. Palves oleme inimeste tasemel, tänades aga inglite ja taevaste olendite ta-semel.

Mille eest täname? Sa oled mu hinge üles tõmmanud surmavalla sügavusest. Taavetil ei olnud enam elulootust. Vaenlaste rõõm oli nii suur.

Mõni meist on üle elanud momente, millal oht on möödunud, siis on tunne, nagu algaks elu uuesti. Pärast seda oli tänul uus sügavus. Surnuteriigist ei ole tagasitulekut. Ainult Jeesus Kristus on tagasi tulnud, et mitte enam surra. Usun, et Taavet sai ära põgeneda Sauli eest, siis tundis ta ennast ka nagu surmast päästetuna. Teame, et Jumal ei päästa palujaid ainult maisest surmast maise elu jaoks, vaid ka igavesest surmast igavese elu jaoks. (Tärk 2014:329)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: See, kes kuulub Jumala kuningriiki, peab teadma, et tema osa selles maailmas pole kerge. Risti kanda ja tunnistust anda pole kerge, aga see on ainuke võima-lus Jumalale jäägitult kuuluda. Harri Haamer

 

Palvetagem: Ma tahan uue lauluga Su nime, Jumal, kuulutada ja kiitust Sulle laulda. Mind Püha Vaim siin õpeta ja minu südant valgusta, et tunnen Sinu heldust. Aita kiita, tänu anda, rõõmu tunda, et mind armust oled päästnud surmahirmust. Alma Teder

 

* * *

 

PALVE KÕIGE VAIMULIKUM OSA

Laupäev – 12. oktoober

Õpeta mulle, Issand, oma teed; ma tahan käia Su tões! Kinnita mu süda kartma Sinu nime! Ps 86:11

 

Jumalal on inimese jaoks tee ja oma kindel plaan. Jumal ei jätnud inimest saatuse hooleks, vaid on tema tee juba määranud. Kuid meie ümber on jõud, mis kisuvad teda teelt kõrvale. Selleks, et leiaksime õige tee ja seda kasutaksime, on vaja paluda ja alluda Jumala õpetusele. Jeesus ütles: “Mina olen tee, tõde ja elu”. Tema kaudu on Jumal meile näidanud, kuidas inimene peab elama. Ai-nult see inimene, kes usub Jeesusesse, palub temalt õiget elu ja võtab selle vastu, on õiguse jälgedel.

Hoiame oma armastust purunemise eest ja elame osaduses teistega. Lõplikuks väärtuseks jääb ikkagi osadus Jumalaga. Meie saame vaid palves pöörduda Jumala poole, aga ühendamist teostab Jumal ise. (Tärk 2014:328j)

 

Issand, anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu! (Ps 25:4) Õpeta mind, Issand, oma teele ja juhata mind tasasele teerajale mu vaenlaste pärast! (Ps 27:11)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesus on valmis tulema igasse südamesse. Ja Ta tuleb tõesti, kui Temale vastu ei panda ega tagasi ei tõrjuta. Ei ole ega saagi olla suuremat rikkust ega õnnistust inimesele, kui Jeesus on saanud ta elu Issandaks ja Õnnistegijaks. Albert Soosaar

 

Palvetagem: Igavesti tahan hoida silmas Teda, kes kui vaikne Tall minu eest on kannatand siin ilmas süütult ristikoorma all. Kuis Ta seal mu pärast janu tundnud, minu eest on ennast ohvriks andnud ning mu surma surmanud, kui Ta ütles: “Täidetud!” Albert Knapp

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava.

September 2019

 

PÄEVA SÕNUM nr. 154

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

JEESUS – MEIE AITAJA

  1. pühapäev pärast nelipüha
  2. nädal: 08. – 14. september 2019

 

Iga inimene vajab enda ümber lähedasi, kes oleksid talle raskel hetkel abiks. Hea perekond, sõbrad, kolleegid on inimesele sageli rasketel hetkedel suureks toeks. Eluteel on aga piisavalt palju selliseid olukordi, kus lähedased ei suuda meid aidata. Sageli on sellised probleemid seotud õige tee valikuga, haigusega või surmaga. Nendes eksistentsiaalsetes küsimustes peab inimene leidma endale õige tee, mida mööda edasi minna. Taolistel hetkedel küsib inimene, kust ta leiab abi. Piibli laulude raamatus on hea ja selge vastus: “Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa” (Ps 121:2). Jumal on inimese loonud ja ta tahab, et inimesel läheks kõik hästi. Selleks saatis Jumal siia maailma oma Poja, et meid päästa ja aidata.

Kui vaadata Jeesuse elu siin maailmas, siis selles oli kaks olulist ülesannet: õpetamine ja ini-meste aitamine. Jeesus õpetas inimestele teed Jumala riiki ja andis nii tuge. Teisalt ei olnud ta filo-soof, kes oleks elanud oma maailmas, vaid astus abivajaja juurde ja ulatas talle oma abikäe. Inime-sed hakkasid Kristusesse uskuma, sest tema sõnad ja teod läksid kokku.

Kui meil on eluteel raskusi ja küsimusi, siis võime palves pöörduda Jumala poole ja küsida Temalt, millist teed minna edasi. Jeesus aitas haigeid ja surijaid ning andis neile uue tee. Kui Jeesu-sesse usume, siis pole meil põhjust muretseda, sest tema aitab meid kõiges. (Soom 2016:8)

 

Rudjutud pilliroogu ei murra Ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta Ta ära. Js 42:3

 

Mõnigi kord tunneb inimene ennast rõhutuna. Kes teab, mis on selle põhjuseks. Enamasti pei-tub aga vastus selles, et me ei usalda küllalt Issanda juhtivat kätt, et me mõnda mineviku eksitust või meie vastu tehtud ülekohtut liiga klammerdunult oma silmade ees hoiame, et meie unustame ära, et meil on andeksandev Issand, ja et see Issand on käskinud seda eksitust andestada, mis teised meie vastu on korda saatnud. Võibolla on meile liiga tihti öeldud või näidatud, kui tähtsuseta me oleme. Issand ütleb aga, et meie oleme Tema sees suured, viinapuu oks viinapuu endaga ühenduses on ikka viljakas.

Mõni arvab, et temast ei saa midagi, et ta on liiga kaugele läinud oma pahedes. Aga kui tal on Issandasse usku, siis pidagu ta meeles, et Issandal on ka tema sisse usku.

Nii kaua, kui sul on igatsust, nii kaua, kui taht veel hõõgub, on sul kõigile pettumustele vaata-mata ka iseenese osas lootust, lootust uuele päevale, uuele tõusule. (Pello 1972:63j)

 

Seejärel ta ütles Toomale: “Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pis-ta mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!” (Jh 20:27) Kes tõi välja vankrid ja hobused,
väe ja vägevad mehed; need lamavad üheskoos ega tõuse enam, nad on vaibunud, kustunud otsekui taht
. (Js 43:17)

 

Palvetagem: Issand Jumal, Sina üksi võid tervendada ihu ja hinge. Ava meie kõrvad, et me kuuleksime Sinu püha sõna, ja puuduta meie huuli, et me võiksime ühineda Sinu lunastatute kiitus-lauluga. Kuule meid Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

KUI INIMENE ENAM EI KUULE, JÄÄB TA

ÜHA ÜKSILDASEMAKS JA KAOTAB ISEGI KÕNEVÕIME.

Pühapäev – 8. september

Neitsi Maarja sündimise päev ehk ussimaarjapäev

Vanavanemate päev

Üles taevasse vaadates õhkas Jeesus ja ütles kurdile ja kidakeelsele: “Effata!”, see on “Ava-ne!” ja ta kõrvad avanesid kohe ja ta keelekütke pääses valla ning ta rääkis korralikult. Mk 7:34,35

 

Jeesus on jõudnud oma õpilastega paganlikul või poolpaganlikul alal Kümnelinnamaa ehk Dekapolise aladele. Just siin, kultuuriliselt kirjus ja pingestatud piirkonnas, toimub ime, mis annab Jeesuse tervendavale meelevallale avarama tähenduse.

Kurttummus on kahekordselt raske seisund. Kui inimene enam ei kuule, jääb ta üha üksildase-maks ja kaotab isegi kõnevõime. Tummuse kohta on siin kasutatud kreeka sõna mogilalon, mis tä-hendab “raskustega rääkiv”, kidakeelne. See, kes ei kuule, ei suuda pikapeale ka enam selgelt ennast väljendada. Esialgu reageerivad teised, püüdes rääkida üha valjemalt ja valjemalt. Kuid see ei aita, tegelikult oleks vaja rääkida aeglasemalt ja selgemalt.

 

Kurttummus on pilt kultuuriliselt mitmekesisest, kuid samas getostunud ühiskonnast, kus üks-teist ei kuulata ja üksteisega ei suudeta enam suhelda. Jeesus võtab haige kõrvale. Selliseid problee-me ei lahendata avalikkuses, vaid keskkonnas, kus teod räägivad enam kui sõnad. Selline eraldumi-ne vastab ka Jeesuse hoiakule Mäejutluses, kus Ta ütleb, et me ei teeks “oma vagasid tegusid” ini-meste ees, et nemad meid vaataksid (Mt 6:1).

Puudutus ja sülje kasutamine, millele omistati vanal ajal tervendavat toimet, äratavad kurt-tummas arusaamise ja tervendava usu (vrd Mk 8:23; Jh 9:6). Vahel on välised toimingud kõneka-mad kui paljud sõnad. Pilk taevasse ja õhkamine osutavad siin abi tegelikule allikale ja Jeesuse kaastundele abivajaja suhtes. Arameakeelne sõna “Effata”, see on tõlkes „Avane!”, on kergesti huul-telt loetav. Esialgne käsk imest vaikida on seotud Jeesuse Messiaks olemise saladuses hoidmisega Jumalast ettenähtud ajani.

Kirjeldatud ime on nii tähendusrikas, et leiab ajaloolistes kirikutes meenutamist nn “Effata” riituses. Ristitava kõrvadele ja suule tehakse ristimärk, et ta kõrvad avaneksid kuulma Jumala sõna ja suu hakkaks sellest tunnistama. Võitakse ka käsi, et kuuldu muutuks teoks. Kurttumma tervenda-mine Jeesuse poolt ja selle liturgiline järelkaja peaks meidki panema küsima: Kas me kuuleme veel Jumala häält ja suudame Tema sõna vabalt ja selgelt tunnistada? Kui me ei kuule Teda enam, siis peaksime küsima: Kas oleme Temast kaugenenud või lämmatab muu lärm Ta hääle? Mitte Jumal, vaid meie oleme kurttummad. (Tammo 2015)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Nii nagu loom ei või mõista inimvõimete piire, nii ei saa ka inimene otsustada Jumala eksistentsi ja Ta võimaluste üle. Karl Ernst von Baer

 

Palvetagem: Anna julgust ja abivalmidust tervetele, et nad aitaksid nõrgemat venda ja õde Jeesuse Kristuse, meie Issanda pärast, kes tegi jalutud terveks, pimedad nägijaks ja andis kurtidele tagasi kuulmise. Andres Tau

 

* * *

 

ÜLESKUTSE JUMALA HEADUSE ÜLISTAMISEKS

Esmaspäev – 9. september

Kes jõuab ära rääkida Issanda vägevaid tegusid ja kuulutada kõike Tema kiitust? Ps 106:2

 

Midagi ei aita kahetsejat nii kui Jumala headuse nägemine. Jumala headuse kõrval ilmneb me patu tõeline olemus. Alles siis, kui asetame oma vead Jumala heatahtlikkuse kõrvale, näeme oma süüd selle tõelises inetuses. Uue seaduse ajal näeme oma süüd kõige paremini Jumala armastuse ülimas valguses Kolgatal.

Oleks hea, kui meie ühised kahetsuspalved algavad ka ühise tänuga. “Tänage Issandat!” Ühe inimese tänamisest on vähe. Ära jää vaikseks pealtvaatajaks, kui teised teda ülistavad oma tänupal-vetes ja lauludes. Nii valmistame oma südamed tõeliseks kahetsuspalveks. (Tärk 2014:477)

 

Kes on teda näinud, et saaks teda kirjeldada? Ja kes suudaks teda ülistada, nõnda nagu ta väärib? (Srk 43:31)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal alustas sealt, kus kõik näis viljatu ja lootusetu, ning rajas oma rahva. Kas ei peaks see meid sügavalt oma uskmatuse ja skeptitsismi üle järele mõtlema panema? Joosep Tammo

 

Palvetagem: Kord rahvahulgad tervitasid Sind, Jeesus, suure vaimustusega. Nad Sulle hoosi-anna hüüdsid ja ehtisid teed palmiokstega. Kuid Sina tahtsid, et Su Vaimule nad avaksid kõik oma südame. Georg Kiviste

 

* * *

 

MIS ON MEIE PROBLEEMI TUUM?

Teisipäev –10. september

“Kes on teinud inimesele suu, või kes teeb keeletu, kurdi, nägija või pimeda? Kas mitte mina, Issand?” 2Ms 4:11

 

Mooses oli eriliselt alandlik mees (4Ms 12:3). Kirjakohas 2Ms 4:1-17 (ja ka 3.peatükis) ilm-neb samas, et alandlik inimene võib olla uskumatult põikpäine. Uurides seda Moosese ettekäänete rida alt üles ja ülevalt alla, näeme, kuidas viimaks põrkub see otsekui kivisse: “Saada keegi teine!” See vallandab mälestused mu enese sõnakuulmatuse juhtumitest ja paneb küsima: kas ka mul on tavaks maskeerida oma põikpäisust alandlikkusega?

Pane tähele Moosese sõnu salmis 10 “….mina ei ole sõnakas mees…” . “Mina” on siin Moo-sese poolt öeldud rõhuga, aga seesama rõhk põrkab talle tagasi Issanda vastusest salmis 11: ” Kas mitte mina, Issand?” Kas minagi teen oma puudujääkidest ja nõrkustest endale ahelad, limiteerides nii kõike seda, mida Issand minu läbi on plaaninud korda saata? Kui mõnel lugejal täna on näiteks kuulmis- või nägemispuue, kas mitte seesama salm ei esita siin täiesti teistsugust suhtumist selles-se? Ehk peaks see meelde tuletama hoopis, et see, milline keegi on, ei ole iial armastaval Jumalal märkamata ega arvestamata jäänud, kui Ta kujundab spetsiifiliselt meile mõeldud hoolitsuse ja va-rustuse paketti.

Hämmastav on Jumala kannatlikkus. Kas on üldse võimalik küllalt imetleda meie Jumala kõi-gutamatut armastust, kes ei võta vastu sinu “Ei!’”-sid, vaid uputab meie vastupanu oma heldusesse? Ja kui Jumal kutsub mind täitma mingit ülesannet, kas oskan nüüd vastates teha paremini vahet tõese “Ma ei suuda, palun aita mind!” ja sõnakuulmatu “Ma ei taha, saada kedagi teist!” vahel? (Peskett 2017)

 

Kes kõrva on istutanud, kas tema ei peaks kuulma? Kes silma on valmistanud, kas tema ei peaks nägema? (Ps 94:9)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Me usaldame iseenda ja kõik, kes meile armsad, Tema kaitse alla. Tema harib meid armastuse ja kannatlikkusega igal päeval ja igal aastal, et elu muutuks väärtuslikumaks ja sisurikkamaks ja et me kannaksime vilja, millest tuleb õnnistus ajalikuks ja iga-veseks eluks. Aleksander Täheväli

 

Palvetagem: Armas Isa taevas! Aita mul rääkida, kõike seda mis ikka heaks võib tulla ja keela rääkimast, seda mis tühi tahab olla! Anna minu sõnale täit väge ja mõju ka!

 

* * *

 

KES ON UUE LEPINGU VÄÄRILINE?

Kolmapäev – 11. september

Meie kõlblikkus tuleb Jumalalt, kes on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut, mitte kir-jatähe, vaid Vaimu lepingut, sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks. 2Kr 3:5,6

 

Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks. Pauluse kindlus teenimistöö pä-devuse osas ei ole enesekindlus; pigem rõhutab ta, et tema kõlblikkus tuleb Jumalalt. See ei viita apostli liialdatud alandlikkusele, vaid asjade tegeliku seisu kainele mõistmisele. Vaimulikku tööd on võimalik teha vaid Jumala väega, mis vallandub evangeeliumi kuulutamise kaudu (vrd Rm 15:17-19; 1Kr 1:18-2:5).

Olles kirjeldanud oma teenimistööd sellisena, mida ei iseloomusta kirjalik seaduskoodeks, vaid Püha Vaim, rõhutab Paulus erinevust veelgi, lisades: sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb ela-vaks. Aga kuidas saab Paulus öelda, et kirjatäht suretab? Vastus näib olevat, et kirjatäht (käsusea-dus) surmab siis, kui seda kasutakse vääralt, s.t. reeglitena, mida järgitakse oma õigsuse kehtestami-seks (vrd Rm 3:20; 10:1-4). Seaduse kasutamine sellisel viisil viib vältimatult surmale, sest keegi ei suuda täielikult täita selle nõudeid ning seepärast satuvad kõik Seaduse kohtuotsuse alla. Kuid Vai-mu teenimine on hoopis teistsugune. See on uue lepingu teenistus, milles patud antakse andeks ja neid ei peeta enam meeles, ning Vaim annab rahvale motivatsiooni ja väe teha seda, mida nad Sea-dust ebaõigesti rakendades ei oleks iial saavutanud (Jr 31:31-34; Hs 36:25-27; Rm 8:3,4).

Tuleb rõhutada, et kui Paulus vastandab surmatoovat kirjatähte elutoovale Vaimule, ei tähenda see Pühakirja rolli kahandamist kristlase elus ja teenimises. Kirjatäht, mis surmab, viitab Mooses seadusele, kui seda kasutatakse ebakohaselt, omaenda õiguse kehtestamiseks Jumala ees. Pühakiri, ja eriti selles sisalduv evangeelium, on esmane vahend, mille kaudu Püha Vaim annab Jumala rahvale elu. (Kruse 2008:88j)

 

Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vil-ja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha. (Jh 15:5) Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga. (1Kr 15:10)

Leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. (Jr 31:33) Vaim on see, kes elustab, lihast ei ole mingit kasu. Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu. (Jh 6:63)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Elu Isa lapsena, vabana Seadusest, seotuna armastusega Jeesuse teesse, teeb meid rõõmsaks ja avab paljudele eemalolijatele ukse Isa koju. Ema Basilea Schlink

 

Palvetagem: Arm, kes sa mind ära valind enne, kui ma sündisin, arm, kes inimeseks saanud, et ma taeva päriksin: arm, Su päralt olen ma elades ja surres ka. Johann Scheffler

 

* * *

 

ON SUL KEEGI, KES VIIKS SIND JEESUSE JUURDE?

Neljapäev – 12. september

Kõik on Ta teinud hästi, Ta paneb ju kurdid kuulma ja keeletud rääkima! Mk 7:37

 

Seal, kus märkide keel jääb puudulikuks ja sõnade keelt võidakse mitmeti tõlgendada, on abis-tamise keel kõige selgem. Kõigil aegadel on kõik inimesed kõige paremini mõistnud heategude keelt. Jeesus ise ütles neile, kes ta sõnu ei uskunud: “Teod, mida ma teen oma Isa nimel, needsamad tunnistavad minust … uskuge neid tegusid” (Jh 10:25,38).

Kui arst parandab kurdi kõrva või pimeda silma, siis on ta oma ülesande täitnud. Arst ei arutle enam küsimust, kuidas keegi oma silma või kõrva kasutab. Kuid Jeesusel on suuremad huvid. Ta ta-hab, et inimese rääkimisvõime alluks Jumala tahtele. Rääkimisvõime saamine on lihtsam kui selle õige kasutamine.

Kõik Jumala tööd loomises olid täiuslikud ja sama võib öelda tema Poja väeavalduste kohta. Tookord nägi Jumal, et tema töö on hea (1Ms 1:4), ja sel korral (Mk 7:31-37) nägid seda ka inime-sed. Nad nägid, kus oli tõeline Jumal. Juudid nägid imeteos prohvet Jesaja ennustuse täitumist. “Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti.” (Js 35:5)

Jumal on meie juures kasutanud märkide, sõnade ja heategude keelt. Kui paganad ja juudid andsid Jumalale au, ärgu siis ka meie suu vaikigu! (Tärk 1993:237j)

 

Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal. (Js 35:6)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Oleme tulesüütajad. Selles külmas maailmas, mis on täis vihkamist ja isekust, võib meie väike leek tunduda mõjuta, kuid peame hoidma oma tuld põlemas. Billy Graham

 

Palvetagem: Kui ma satun viletsusse, ehk on mul häda küll, ei saa hukatusse. Kes mind paneb risti kandma, teab ka, kuidas ta peab abi andma. Paul Gerhardt

 

* * *

 

TERVENEMINE ALAKU

Reede – 13. september

Issand, mu Jumal, ma kisendasin Su poole ja Sa tegid mu terveks. Issand, Sina tõid mu hinge välja surmavallast, Sa elustasid mind nende hulgast, kes lähevad alla hauda. Ps 30:3,4

Meil on lihtsam rääkida kergetel teemadel. Kui jutt aga keerukamate asjade peale läheb, näi-teks meie hirmud, üksindus, süütunne ja vajadus olla armastatud, klõpsame kinni kui austrid. Mõni-kord teeme näo, et me ei kuule, kuigi tegelikult ei meeldi meile see, mida kuuleme. Meil on oma peidukohad nagu töö, harjumused või suhted, mis ei vaja emotsionaalset ausust. Selle tulemusena tunneme, et oleme vangistatud. Meie päästemehhanismid tõmbavad meid sügavamale vaikusesse. Jumal lõi Sind vajadusega tunda, puudutada ja tundeid välja näidata. Kui kaua end peita kavatsed?

Jumal ütles: “Inimesel ei ole hea üksi olla” (1Ms 2:18). Kui keeldud oma tunnetest, siis ei saa Sa tunda hea suhte rõõmu. Taavet ei kartnud Jumalale näidata, et ta on nõrk, kurb, vihane või üksin-da. Ta ütles: “Maailma otsast ma hüüan sinu poole oma südame nõrkedes” (Ps 61:3). Kui Sa ei oska end teistele väljendada, siis hakka alustuseks Jumalaga rääkima. Seda, mida Ta tegi Taaveti jaoks, saab ta teha ka sulle. Pöördu Tema poole ja lase tervenemisel alata. (Raadio7 2019)

 

Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval! Mina surman ja teen elavaks, mina purustan ja mina parandan ega ole kedagi, kes päästaks minu käest. (5Ms 32:39)

Issand surmab ja teeb elavaks, viib alla hauda ja toob jälle üles. (1Sm 2:6) Sest su heldus on suur minu vastu, ja sa oled mu hinge üles tõmmanud surmavalla sügavusest. (Ps 86:13)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kristuse kutsumine käigu meile kõigist ilma-häältest üle; tema kutsumine olgu meile tähtsaimaks kutsumiseks elus ja surmas, kodumaal ja võõrsil, rõõmus ja valus, vaesuses ja rikkuses, suures ametis ja väikses ametis, olgu kus tahes, olgu ajal, mil tahes! Olaf Sild

 

Palvetagem: Kiida nüüd Issandat, kes sind on kaunisti loonud, kes sulle tervist on andnud ja rahu sul toonud; häda sees ka on oma tiivaga Ta hoolsalt ja heldelt sind katnud. Joachim Neander

 

* * *

 

KEELDU VAIKIMAST PALVES

Laupäev – 14. september

Risti ülendamise päev

Sina muutsid mu kaebuse mulle ringtantsuks; Sa vallandasid kotiriide mu seljast ja panid rõõmu mulle vööks, et mu hing laulaks Sulle kiitust ega vaikiks. Ps 30:12,13

 

Püsi tugevana, isegi kui Jumal tundub vaikivat, sest võit kuulub siiski sulle. See pole sinult ära võetud ja sa pole lõigatud läbi Jumala elust vaid mõne üksiku vea tõttu, sest see pole viis, kuidas Ju-mal tegutseb. Lihtsalt pöördu Ta poole nagu kuningas Taavet seda tegi – kogu südamest.

Olles läinud läbi vaikuse perioodist, mis oli täis raskusi, pimedust ja segadust, kirjutas Taavet järgmised sõnad, mis olid osaliselt mõeldud ka templi pühendamisele: “Issand, sina tegid oma heas meeles kindlaks minu kui mäe, kuid sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu. Issand, sinu poole ma hüüdsin ja oma Issandat ma anusin.” (Ps 30:8,9) Taavet ütles sellega: “Mu elus oli aeg, kus Sa peitsid oma palge mu eest. Tundus nagu Sind poleks olnudki. Kõik, mida oma inimlike silmadega enda ümber nägin, oli vaid häving – mu enda rumalate vigade tulemus. See kõik vaevas mind, kuid ometi ma hüüdsin su poole.”

“Sina muutsid mu kaebuse mulle ringtantsuks; sa vallandasid kotiriide mu seljast ja panid rõõmu mulle vööks, et mu hing laulaks sulle kiitust ega vaikiks. Issand, mu Jumal, ma tahan sind tänada igavesti!” (Ps 30:12,13). Ehk teisisõnu: “Isegi, kui ma käitun rumalasti, oled Sina ustav. Oled pannud mu sisse ühe kiituslaulu, mis ei sõltu kuidagi mu olukordadest. Oled pannud mu süda-messe usu, et asjad saavad olema just täpselt nii nagu oled tõotanud, mistõttu tahan kiita ja tänada Sind.”

Nõndasamuti on Jumal pannud ühe kiituselaulu ka sinu südamesse. Ja isegi, et näiliselt tun-dub, et Ta vaikib, keeldu sina olemast vait Tema ees. Rõõmutse Temas teadmises, et Ta tõesti täidab iga tõotuse, mille Ta on sulle andnud. Jumal on olnud ustav su jaoks ja on seda alat! (Conlon 2018 :2)

 

Sellepärast rõõmutseb mu süda ja mu hing ilutseb; ka mu ihu võib julgesti elada. (Ps 16:9)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ma käisin oma elutee mineviku radasid üle vaatamas ja siis tuli meelde, kuidas Tema on mind siin ja seal imepäraselt hoidnud ja kaitsnud, palveid kuulnud ja aidanud. Kohkusin lausa, kuidas olen küll hiljem nii palju muretsenud ja kartnud! Jumala käsi ei ole ju lühemaks jäänud. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Eks see ole arm ja heldus Jumalaga kõnelda, et meil patustel on julgus Tema ette astuda? Eks Ta meid ju armasta: patud andeks annab Ta! Küll siis võime julged olla, palvele nüüd rõõmsalt tulla! Johann Rist

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava.

September 2019

 

PÄEVA SÕNUM nr. 153

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

ENESE LÄBIKATSUMINE

  1. pühapäev pärast nelipüha
  2. nädal: 01. – 07. september 2019

 

Olen sageli märganud enda elus, et teiste inimeste läbikatsumine on küllaltki lihtne. On ole-mas õiged vastused ja valed vastused, õiged teod ja valed teod. Nii lihtne on öelda teise inimese kohta, et ta talitab valesti ega ole piisavalt hea. Eriti lihtne on seda teha siis, kui inimene sellest teada ei saa. Otse teise inimese puudustele tähelepanu juhtimine on juba tunduvalt raskem. Veelgi raskem on märgata aga seda, mis enda elus on valesti ja mis vajab muutmist. Kõige keerulisem on ennast muuta.

Ometi kutsub Jumala Sõna just ennast muutma, sest vaid ennast muutes muutub maailm pare-maks. Tölnerid olid tolliametnikena võõrvõimu teenistuses ja kogusid lihtinimeste arvel endale rik-kust. Variserid olid vagad inimesed, kes püüdsid kõiges järgida Jumala tahet. Ometigi asus Jeesus pigem tölnerite kui variseride poolele. Põhjus oli selles, et eksijad tundsid oma vigu ja tahtsid end parandada, õiged aga olid enda meelest nii õiged, et ei vajanud Päästjat.

Iga inimene peaks tundma oma puudusi. Jumala ees seistes ei ole kasu endale vastu rinda ta-gumisest ja ütlemisest, et mina olen parem kui see teine inimene. Oleme kõik patused ja vajame päästet. Usuelu juurde kuulub alandlikkus ja soov end muuta. Seega kõik saab alguse enese läbikat-sumisest ja oma patu tundmisest. Kui suudame end Jumala abiga muuta, siis täidame Jumala tahet. (Soom 2016:8)

 

Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu! 1Pt 5:5b

 

Suurelisus ei kaunista inimest. Ennast täis inimesele on iseloomulik täielik iseenesega rahul-olu. Ta halvustab kõiki ja kõike enda ümber. Oma saavutused võlgneb ta ainult tänu enese jõule ja osavusele. Ta peab oma häid tegusid alati meeles ning nõuab seda teisteltki. Tema otsuste järgi tuleb toimida, kuna need on ainuõiged. Ka Jumala ees seistes õhutab suurelisus inimeses vaatama vaid iseendale, kiideldes ja esile tuues kõike seda, mida ta on teinud.

Suurelisus muudab inimese elu vaevarikkaks, sest ta ei märka Jumalat ja iseenda tõelist palet. Nii on suureline inimene üsna õnnetu vaatepilt. Kõige kurvem on see, et ta ei saa sellest ise aru. Sest märgata saab ta oma tegelikku, armetut olukorda alles siis, kui iseennast alandada laseb. Siis näeb ta, kui kõrgele tegelikult oli ennast upitanud. Nii on see Jumala arm, kui ta suurelisi alandab.

Usk annab inimesele alandlikkuse. Kristus ise on jätnud meile selles osas oma eeskuju. Peet-ruse esimese kiri keelitab õpetussõnadele toetudes samuti kinni hoidma alandlikkusest. Ka variseri ja tölneri loost näeme, kui oluline on alandlik meel. Uhkuses ei saa palvetada ega Jumala poole pöörduda. Taeva väravad on nii madalad, et sealt pääseb sisse vaid põlvili laskudes. Samuti ei ole õige võrrelda end teiste inimestega neist üle vaadates. Kõigil tuleb põlvitada armulise Jumala trooni ees. Ehtne palve ei ole suunatud inimesele endale, vaid elavale Jumalale. Kui vaatame iseennast Ju-mala pühadusest lähtudes, siis saame vaid öelda: ole mulle patusele armuline.

Alandlikkus tähendab tõeks elada kristlikud väärtused. Teadmatuses inimesed peavad aland-likkuseks lömitamist, lipitsemist, võimukandja tahte täitmist jne. See pole alandlikkus, vaid alla-jäämine. Need mõisted on täiesti erinevad. Tõeline alandlikkus jumalikus printsiibis on vastupida-vus ja ustavus Kristusele. Alandlikkus annab julguse ja väärikuse. Alandlikud on need, kes tunnis-tavad Jumala pühaks. Riietuda alandlikkusega tähendab ühtlasi ülendamist. Jumal ise ülendab alan-dlikke, kinkides neile oma armu. (Melder 2003:8)

 

Või arvate, et Pühakiri ütleb asjata: “Kadeduseni ta igatseb Vaimu, kes on asunud meisse”? (Jk 4:5) Alistuge üksteisele Kristuse kartuses. (Ef 5:21)

 

Palvetagem: Issand Jumal, Sina oled püha ja õiglane, aga meie oleme patused. Aita meil hoi-duda eneseimetlusest ja valevagadusest, paranda oma armastuses meie vead ja lase meid alanduda vastu võtma Sinu armu. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

MILLES SEISNEB MEIE AU JA VÄÄRIKUS?

Pühapäev – 01. september

Teadmiste päev

Jeesus ütleb: “Igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.” Lk 18:14

 

Miks peab Jumal tölnerit õigemaks kui variseri? Variser vaatab maailmale ülevalt alla, oma ilmeksimatuse ja üleoleku seisukohast. Jumala poole pöördudes mainib ta oma õiglust ning tänab selle eest, et Kõigekõrgem on loonud ta just selliseks, ja mitte teistsuguseks, ent ta ei suuda näha oma hinges pesitsevat valet ja pattu. Variser on enesega rahulolev ja enesekindel, tema vaimulik elu kulgeb ilma reflektsiooni ja enesearenduseta.

Tölner aga vaatab, vastupidi, maailmale alt üles. Ta tajub oma elu valet, oma pattu ja oma ebatäiuslikkust ning anub palves Issanda poole pöördudes andestust. Tölner püüab tõusta üles oma väärituse sügavikust, tema kõlblustaju elab ja kannatab, tema nutt oma pattude üle on suunatud tae-va poole, ning Jumal vastab sellele hinge patukahetsusliigutusele, võttes eksinu vastu ja õigustades teda. Pangem tähele: Issand ei teata oma kohtuotsusest mõlema palvetaja tegude ja elu üle, vaid õi-gustab tölnerit, sest tema asub erinevalt variserist seesmise enesetäiustumise, puhastumise ja oma hinge uuendamise teel.

Inimese võime näha oma üleastumisi on Jumala silmis suur voorus, selle omaduse puudumine ja enesekriitika ja meeleparandustunde vähesus tähistab aga inimhinge patust rikutust. Jumal ei oota meilt mitte leidlikku eneseõigustust, vaid siirast patukahetsust ja enesesüüdistust. Patukahetsus ongi võime näha ja taga nutta oma pattu ja valet, tunnistada seda Issanda ees soovi ja valmisolekuga pa-randada meelt, muuta ennast paremaks. Patukahetsus on esimene samm pääsemise teel. Ja seda õpe-tabki meile Issand oma tähendamissõnas variserist ja tölnerist. (Kirill 2011:265jj)

 

Kui kedagi alandatakse, ütleb ta: “Üles!” ja ta aitab neid, kes silmad maha löövad. (Ii 22:29) Inimest alandab ta oma ülbus, aga kes on alandliku vaimuga, saab au. (Õp 29:23; vt ka Mt 23:12; Lk 14:11)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ei ole tähtis, mida ma võin ja kes ma olen, vaid see, mida Kristus suudab minu kaudu teha. Osvald Tärk

 

Palvetagem: Issand, õpeta minu südant Sinu järele igatsema ja Sind otsima, kuni ta Sind lei-ab, ja Sind armastama, kui ta Sind on leidnud. Anna mulle, Jumal, sõnakuulelik meel, ja tee minu käed valmis kõigele heale tööle. Minu kuningas, kustuta himude tuli minu sees ja süüta selle asemel armastuse õrn leek põlema. Issand, tee mind vabaks uhkusest ja riieta mind alandlikkuse rüüga, saa-da eemale ägestav viha ning relvasta mind kannatlikkusega. Cantebury Anselm

 

* * *

 

ÕIGE OHVER ARMU SAAMISEKS.

Esmaspäev – 02. september

Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal. Ps 51:19

 

Me teame, et tööriista, mis on katki murtud, ei saa enam kasutada – see ei kõlba enam. Pu-rukslöödud, see tähendab kildudeks löödud, teeb anuma või nõu kõlbmatumaks. Sellise töörista kil-dusid me ei suuda kahjuks taastada. Mõte on selline, et inimene tunneb oma kõlvatust Jumala ees. Ta olukord on lootusetu, sest ta on nagu murtud ja kildudeks löödud ese.

Just seda patust, kes tunneb oma süüd, ega näe enam ainsatki võimalust oma jõust selle taas-tamiseks ja pöördub Jumala poole, seda aitab ka Jumal. See ongi see moment, kui Jumal võtab meie süü meie pealt ära. Seda murtud südame ohvrit võib tuua ka kõige vaesem inimene. Veel ei ole Ju-mal neid ära lükanud, kelle südames on ehtne kahetsus. (Tärk 2014:150)

 

Ohverdage õiguse ohvreid ja lootke Issanda peale! (Ps 4:6) Jumal olgu meile armuline ja õn-nistagu meid; ta lasku oma pale paista meie peale. (Ps 67:2) Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: “Oh Jumal, ole mulle patusele armu-line!” (Lk 18:13)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumala nägemine oleneb sellest, milline on vaataja süda. Karl Raudsepp

 

Palvetagem: Issand, meie Jumal! Sina oled meile kinkinud oma armsas Pojas mitte vähem kui iseenda ja kõik, mis Sina oled. Võta meid nii nagu oleme. Julgusta meid meie nõtruses. Tee meie vaesus rikkuseks oma külluses. Karl Barth

 

* * *

 

OMA ELU VAAGIMINE JUMALA PILGU EES.

Teisipäev – 03. september

Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu. Õnnis on inimene, kes alati kardab Jumalat, aga kes teeb oma südame kõvaks, langeb õnnetusse. Õp 28:13,14

 

Tänase pühapäeva teemaks on enese läbikatsumine – oma elu vaagimine Jumala pilgu ees. See pole ehk tänasel päeval sugugi kerge, sest paljud mõisted on aja jooksul muutunud või oma tähen-dust kaotanud. Paljud suured elulised probleemid, millega veerand sajandit tagasi inimesed end iga-päevaselt vaevama pidid, on tänaseks täiesti unustatud. Asemele on tulnud hoopis uued väljakutsed ja uut laadi mured, millest tollal me poleks osanud undki näha. Elu koosneb paljudest muutuvatest pisiasjadest, mis moodustavad antud hetkel elu terviku. Aga kõige olulisemad väärtused, mis ka tä-na maailma koos hoiavad – usk, lootus ja armastus – on endiselt kõige olemise aluseks.

Elus on palju olulisi asju, millest meie olevikus ja tulevikus sõltub äärmiselt palju. Aga kui meie südames ei ole kohta teistele inimestele ja Jumalale, siis pole selle eluga midagi peale hakata. Siis meie eluratas veereb tühja – just for fun. Eesti keeles on tabav väljend – “ise ennast täis”. Nii täis oma tahtmisi, oma teadmisi, oma õigust, oma arvamist, et sinna ei mahu kellegi teise soovid, ootu-sed ega vajadused – rääkimata siis Jumalast kõigi Tema seatud korraga ja nõudmistega … Nii võib ju elada küll. Ja nii võib elada isegi väga hästi ja edukalt – isegi nii hästi, et kõik teised kadestavad, aga eluõhtul jätab see meid üksindusse ja tühisusse.

Elu eesmärk peabki olema elust endast suurem. Seepärast vajame elu keskmeks ajas muutu-matuid ja pühi väärtusi, mille ümber meie elu võib julgelt kulgeda, kartmata õigelt teelt kraavi vee-remist – telge, mille ümber liikudes suudame kanda pärale kõik elukoormad ja viia edasi rõõmusõ-numit. Täna soovingi meile kõigile, et ka meie elul oleks see kindel pidepunkt – Jumala halastus – mille ümber kogu elu võiks sihipäraselt kulgeda läbi tuleviku ajast igavikku. Sest õnnis on inimene, kes alati kardab Jumalat. Temale toetudes saavad kõik koormad õnnelikult pärale kantud ja kõik sihid saavutatud. (Salumäe 2016:13j)

 

Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: “Ma tun-nistan Issandale oma üleastumised.” Siis andsid sina mu patu süüteo andeks. (Ps 32:5) Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. (1Jh 1:9)

Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida ma kartsin, see tabas mind. (Ii 3:25) Õige küll! Nemad on ära murtud uskmatuse pärast, sina püsid aga usu läbi. Ära mõtle kõrgilt, vaid karda. (Rm 11:20)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kes patu pärast mures, neid Jumal rõõmustab, et elades ja surres hing lootust, julgust saab. Sest elu põhjaks meile on Issand Jeesus Krist, seesama täna, eile, nüüd ja ka igavest. Böömi vennad

 

Palvetagem: Uut, täielikku puhastust palun. Aita leida vahepeal kaotatut. Ma ei taha Sulle ka-duma minna. Siruta käsi ja puhasta, palun. Eenok Haamer

 

* * *

 

USK ON ARMASTUS SELLE VASTU, KES MEID ON TÄHELE PANNUD JA ARMASTAB.

Kolmapäev – 04. september

Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. Rm 3:23,24

 

Siin öeldakse, et ükski inimene, ka kõige parem, nagu sina ja mina, ei kõlba Jumalaga suhtle-ma. Kõik me oleme jumalatuse vangid. Mõelgem vaid sellele, mis meid kõige enam huvitab. Kes kellega käib? Mis uudist? Kus rohkem teenida? Kas ma olen ikka tasemel? Aga Looja, Tema on kõrvalteema. Tema jaoks pole aega ja tahtmist. Nii peab Jumala Sõna paika, et kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest.

Õnneks pole see Jumala viimane sõna. Korraga kõlab uus noot: ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. – “See on lõpetatud!” ütleb Issand surres. Sõbrad, Jumal on meie õiguse olla armastatud ja armastada taastanud. Oo, kui raske! Kui me seda õigesti mõistaksime, oleksime kõik juba kristlased. Aga kuidas selle mõistmiseni jõuda? Usu läbi! Usk, see on vastuarmastus. Usk on armastus selle vastu, kes meid on tähele pannud ja armas-tab.

Usklikena me tunneme, et me ei vääri Jumalat, aga samas mõistame, et Kristus oma surmas on meile taas väärtuse andnud. See mõistmine aitab meid julgelt ja tänuliku südamega astuda juma-likku elutäiusse. Siin valitseb armastuse ja vastuarmastuse saladus ja teadmine, et Jumal on meid armastanud enne, kui meie Teda oskasime armastada. (Tammo 2000:306j)

 

Nõnda nagu on kirjutatud: “Ei ole õiget, ei ühtainsatki”. (Rm 3:10) Sellepärast, nii nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud. (Rm 5:12)

Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima! (Js 55:1) Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loo-vutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima? (Rm 8:32)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Sulle on uks taevasse lahti tehtud. Tule sellest uksest sisse, meie su sõbrad, oleme seal ees. Meie ei sunni sind, et mine! Me kutsume sind: tule! Oleme ise ees ja teame, et seal on hea; oleme rõõmsad ja sirutame sulle käe. Iga tilk taevast toob maast välja ühe uue õie. Karl Raudsepp

 

Palvetagem: Me palume Sind, et Sa Püha Vaimu läbi tahaksid äratada meis nälga ja janu Sinu armu ja osaduse järele Sinuga. Näita meile, kui tühi ja vilets on elu patus ja kui õnnelik see on, kes tuleb Sinu juurde ja usub Sinusse. Vaata selle peale armus, kes on hakanud Sind otsima. Henrik Flo-rus Ringius

 

* * *

 

ARMU TUNNISTAMISE TÄHTSUS.

Neljapäev – 05. september

Issand, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks Sinu kiidetavust! Ps 51:17

 

Kuningas Taavetit hirmutab tema patu suurus. Talle tundub, nagu peaks ta vaikima ja oma elu suurest veast mitte rääkima, katsuma seda unustada, siis unustavad ka teised. Võib see ju mõnele isegi kahjuks tulla ja Jumala nimele häbi teha. Sellepärast ta palub: Issand, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks Sinu kiidetavust!

Taavet mõistab, et kui Jumal ise need teeb kõlbavaks, nagu Jesaja huuled, siis võib ta rääkida, kartmata, et ta tunnistus kellelegi kahju teeks. Vastasel korral nagu Psalm 50:16 loeme, pole õelal luba jutustada Jumala seadmisi. Taavet tohib seda teha vaid Jumala loal. See, kelle suu Jumal avab, võib tunnistada ka oma süüd Jumala ülistuseks.

Mida kõik see meie muldne suu võib teha! Jaakobuse kirjast loeme, et see võib teha kurja ja võib teha ka head (Jk 3 ptk). Tundes, et Jumal on ta huuled selleks puhastanud, tahab Taavet jutus-tada ja kuulutada, ta tahab seda teha ka lauluga. (Tärk 2014:149)

 

Minu suu on täis sinu kiitust ja su ülevust kogu päeva. (Ps 71:8)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ei ole midagi ravivamat kui tänulik ülistuslaul, mis algab maa peal alati siis, kui keegi paneb armastuse, kannatlikkuse, lootuse ja headuse noodi kõlama, kuuldes taevalist muusikat. Jörg Zink

 

Palvetagem: Tee lahti suu Sind tänama, Sind kiitma südant valmista! Meil õiget usku anna ka, Su nime tundma õpeta! Vilhelm II, Saksen-Veimari hertsog

 

* * *

 

ALLES PÄRAST JUMALALE VAATAMIST JULGEME ÖELDA,

MIDA ME ARVAME OMA PATUST.

Reede – 06. september

Üksnes Sinu vastu olen ma pattu teinud, ja olen teinud seda, mis on paha Sinu silmis, et Sa oleksid õiglane oma sõnades ja selge oma kohtumõistmises. Ps 51:6

 

Patt oma viimses olemuses on süü Jumala vastu. Öeldakse, et Taavet unustas inimesed, ta ek-sis ju nende vastu. Ei! Eksimus inimeste vastu on ka eksimus Jumala vastu. Kas sina võid eksida inimeste vastu nii, et sa Jumala vastu ei eksi? Ei või! Aga Jumala vastu võid sa küll eksida nii, et sa inimeste vastu ei eksi. Meie süütegude kokkuvõte on Jumala trooni ees.

Taavetil on korraga selge, et ta patustas Jumala “silme ees”, Jumala nähes. See, kes mõtles sa-laja teha, tunnistas, et ta süü oli Jumala ees katmata ja avalik. Mõeldes sellele, et kõik meie salaja-sed patud on Jumala ees avalikud, peaksime küll ütlema: Sinu vastu olen ma pattu teinud … et Sa oleksid õiglane oma sõnades ja selge oma kohtumõistmises. Taavetil ei ole ainsatki argumenti enda kaitseks, kui Jumala kohus teda kohe karistaks. Süü on päevaselge ning väljaspool kahtlust ja tun-nistajaid ei ole vaja.

Oled sa endaga niiviisi Jumala kohtus olnud ja öelnud:”Jumal, Sinu kohtud on õiged, kui Sa mind süüdi mõistad!” (Tärk 2014:143j)

 

Kindel on, et Jumal on tõemeelne, aga iga inimene valelik, nagu on kirjutatud: “…selleks, et sind tunnistataks õigeks su sõnades ja sa võidaksid, kui sinuga käidaks kohut.” (Rm 3:4)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meeleparandus on meie teekonna lähtepunkt. See ei tähen-da enese haletsemist ja südametunnistuse piinu, vaid seda, et me seame Kolmainu Jumala oma elu keskpunktiks. See ei tähenda mitte kahetsedes tahapoole, vaid lootuses ettepoole vaatamist – mitte alla, oma eksimuste peale vaatamist, vaid üles, Jumala armastuse poole vaatamist. Kallistos Ware

 

Palvetagem: Ustav Kristus, tõmba meid nõrku inimesi enese järel käima, muidu ei suuda me Sind järgida. Anna meile julge ja kindel vaim, kartmatu süda, õige usk ja kindel lootus; meie nõrku-ses juhi meid oma armuga. Jan Hus

 

* * *

 

KAHETSEJA PALVE PÄRAST PATU NÄGEMIST JA TUNNISTAMIST.

Laupäev – 08. september

Peida oma pale mu pattude eest ning kustuta kõik mu pahateod! Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! Ps 51:11,12

 

Peida oma pale mu pattude eest ning kustuta kõik mu pahateod! Issand nähku vaeva selleks, et Ta tema süüd enam ei näeks. Patt on olemas, aga Issand võib seda mitte vaadata. Sellepärast Taa-vet paluski nõnda. Ta oli seda juba varem palunud.

Näib, et patune võib oma palvet korrata, seda ei loeta asjatuks lobisemiseks. Vajaduse sunnil võib seda teha. Jeesus ise palus ka Ketsemanis kolm korda sama palvet. Sama toimis ka Paulus.

Taavetit ei rahuldanud ainult see, et Jumal ei vaataks, vaid ta vajas ka patu kustutust.

 

Loo mulle, Jumal, puhas süda. Taavet oli hingeliselt murtud ja tundis, et ta luud-kondid olid “puruks löödud”. Lootust loomulikuks paranemiseks ei olnud, vaid oli vaja Jumala lootvat jõudu. Oli vaja, et Jumal parandaks ta rikutud südame ja looks temas uue taevase elu.

Seal, kus patt on teinud oma hävitustöö, peab appi tulema Looja vägi. Iseenesest olukord ei parane. Uus pidi olema puhas. Taavet oli kaotanud usalduse oma vana petise südame vastu. Ta ei palunud, et Jumal teeks ta vana südame puhtaks, vaid oli vaja uut ja puhast südant.

Uuenda mu sees kindel vaim. Sõna kindel tähendab “õige” aga ka “järjekindel”. Taavet tundis, et ta senine vaim oli kõikuv ja ebajärjekindel. Kõik me kannatame selle all. Teeme küll uusi otsuseid, aga ei ole järjekindlad nende pidamises. Ka see on parandatav uue südame kaudu ja seda võivad kogeda uuestisündinud inimesed . Peaksime paluma, et Jumal looks meile uue südame ja uuendaks seda uut iga päev, et vana võitu ei saaks. (Tärk 2014:146)

 

Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündi-nud. (2Kr 5:17) Sest ei ümberlõikamine ega ümberlõikamatus ole midagi, vaid uus loodu. (Gl 6:15) Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda. (Ef 2:10)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Uudishimust või edevusest võib minna kaasa inimestega, kelle keskel viibimine määrib. Kui keegi julgeb öelda “Ei”, siis ei tähenda see, et ta oleks õelate seltsi jaoks “liiga hea”. Pigem tuleb meil keelduda õigel ajal sellepärast, et me ei ole küllalt head, et toime tulla kõigi kiusatustega, ega küllalt targad, et hakkama saada kõigi probleemidega, mida toob kaasa näiteks teatud seltskonnas veedetud õhtu. Toomas Paul

 

Palvetagem: Issand Jeesus Kristus! Ära pööra meile selga! Anna täna veel kahetsemise ja pöördumise võimalus! Toomas Paul

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

  • Kirill, Moskva ja kogu Venemaa pühim patriarh 2011. Hingekarjase sõna: Jumal ja inimene. Päästmislugu. Vestlused õigeusust. Tallinn: Tarbeinfo
  • Melder, Katrin-Helena 2003. Ehtne palve on suunatud elavale Jumalale. – Eesti Kirik, 28.08.2003
  • Salumäe, Mart 2016. Praost Mart Salumäe jutlus Haapsalu Toomkirikus 7. augustil 2016. EELK Haapsalu Püha Johannese koguduse infokiri “Johannese Sõnumid”, september 2016: http://haapsalu.eelk.ee/doc/ajakirjad/September_2016.pdf
  • Soom, Kaido 2016. Enese läbikatsumine. – Eesti Kirik, 03.08.2016
  • Tammo, Joosep 2000. Päeva eriline sära. [Postill] Tallinn: Logos
  • Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos

 

Koostas Indrek Lundava.

August 2019

 

PÄEVA SÕNUM nr. 152

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

SOOSINGUAJAD

  1. pühapäev pärast nelipüha
  2. nädal: 25. – 31. august 2019

 

Iga hetk, mil elame siin maailmas, on Jumala kingitus meile. Iga päev, mil elame, on võimalik muuta asju paremaks ja teha elus korrektiive. Kahjuks tihti me ei oska headel päevadel kasutada o-ma võimalusi ning siis, kui need on mööda läinud, kahetseme ja tõdeme, et meie elu valikud on ol-nud ebaõiged ja nende tagajärjed on valusad. See sõnum kutsub meid mõtlema sellele, mida oma elus muuta ja parandada, sest nüüd on meie jaoks soosinguaeg ja võimalus elus muudatusi teha.

Jumal annab aeg-ajalt nii inimestele kui rahvastele võimalusi pöörduda Tema poole. Jeesus oli oma kaasaegsete jaoks selline võimalus. Tema teed valmistas ette Ristija Johannes. Rahvas tundis, et midagi erilist on toimumas. Samas hülgasid rahvajuhid Jeesuse ja lasid Ta risti lüüa, lükates nii kõrvale Jumala pakutud pääste. Jeesus nägi selle valiku tagajärgi ette ja nuttis Jeruusalemma pärast. Mõnikümmend aastat pärast Jeesuse surma hävis püha linn. Kristlikes kalendrites on Jeruusalemma hävitamise mälestuspäev 10. august. Toimunu näitab, et inimeste valikutel on oma tagajärjed.

Nüüd on meil vabadus kuulutada Jumala sõna ja kuulda sõnumit päästest. Selle vabaduse eest tasub olla tänulik ja seda tuleks kasutada arukalt selleks, et pöörduda Jumala poole, sest me ei tea kunagi, mida toob homne päev ning siis võib olla juba hilja. Seepärast kasutagem aega õigete vali-kute tegemiseks. (Soom 2017:8)

 

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand,

rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks! Ps 33:12

 

Jumala rahvale kuulub Tema õnnistus. Laulik kiidab nädala juhtsalmis õndsaks Jumala välja-valitud rahvast ning meiegi usume end Kristuse läbi selle rahva hulka kuuluvat. Õnnistus tähendab Piiblis kõike head: õnne, tervist ja heaolu. Õnnistus on Jumala rahva elus kogetav ja nähtav. Jumala-teenistuse lõpus õnnistatakse meidki iga kord sõnadega: “Issand õnnistagu sind ja hoidku sind, Is-sand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline, Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu.” Mida tähendab Jumala õnnistus meie igapäevaelus?

Seal, kus Jumal inimesi õnnistab, võivad nad tunnistada, et keegi ei ole üksi. Nad võivad tõde-da, et Jumal on alati nendega. Jumal on ka siis inimese juures, kui ta arvab, et on maha jäetud. Sel-les õnnistusvormelis on palve, et Issand hoiaks oma rahva liikmeid alati enese juures, et miski ei saaks meid Temast lahutada. Ta hoiab oma pale meie üle ka siis, kui kirikust lahkume. Tema armas-tust kiirgav pale ja õnnistamiseks üles tõstetud käsi on alati meie kohal, ükskõik, mis meid eluteel ees ootab, olgu rõõm, mure või raskused. Jumala tõotus olla oma rahvaga ja iga üksiku liikmega on õnnistuse tuumaks. Sellest ei saa end lahutada. Jumal jätab meile vabaduse toimimiseks. Ta ei seo meid enese külge. Kuid seda vabadust saadab tõotus: Ma olen teiega. Inimese vastus saab Talle olla: Ma tahan olla Sinuga, Sinu tahe olgu ka minu tahe.

Kuid keegi ei saa seda õnnistust ainuüksi endale hoida. Kuna Jumal annab ja jagab rikkalikult, siis ei pea meiegi sellega kokku hoidma. Õnnistus saab kasvada ja seda võib kogeda seal, kus seda jagatakse. Märgates puudust, on meie ülesanne viia sinna leevendust, märgates kurbust – rõõmu, märgates kurja – headust ja armastust jne. Jagada sellest, mis meile on antud. (Melder 2003:8)

 

Õnnis on see, kelle sina valid ja lased tulla enese ligi elama sinu õuedes; küll meid täidetakse su koja, su püha templi hüvedest (Ps 65:5). Õnnis on rahvas, kelle käsi nõnda käib. Õnnis on rah-vas, kelle Jumal on Issand (Ps 144:15).

 

Palvetagem: Igavene Jumal ja Isa, Sina oled evangeeliumi kaudu meid kutsunud oma rahvaks ja lubanud kinkida meile elu. Juhi meid oma Vaimuga, et mõistaksime, mis meie rahuks on vaja, ega raiskaks Sinu antud meeleparandusaega. Kuule meid Jeesuse Kristuse, meie Issanda pärast.

 

* * *

 

KUS JUMALA ARMASTUS LÕPEB, SEAL ALGAB TA VIHA.

Pühapäev – 25. august

Kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast: “Kui ka sina sel päeval ära tun-neksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus.” Lk 19:41,42

 

Jeesus nuttis oma kodumaa ja oma rahva tuleviku pärast. Sellest nähtub, kuidas Ta armastas oma maad ja oma rahvast. Meile ei saa seda keegi ette heita, kui ka meie oma kodumaad ja oma eesti rahva tuleviku pärast oleme kurvad ja rõhutud. Jeesuse südamele tegi valu eriti pealinn – Jeruu-salem. Pealinn on tavaliselt kogu rahva vaimne ja majandusliku elu keskus. Siin ilmneb, milline on tõeliselt rahva süda ja meelsus.

Jeesus on südamest kurb oma rahva elu ja meelsust nähes. Ta kurbus on nii sügav, et Ta nutab ja kaebab keset hõiskavat, juubeldavat ja pidutsevat rahvahulka. Pisarad on südame sõnadeta kõne, mis sünnib sügavast valust. Igaüks teab, kui palju on sel pimedal ja raskel katsumise-ajal pisarate-kõne. Veerev pisar kõneleb rohkem kui suudab ükski sõna. Milline pidi olema Jeesuse hingevalu, kui Ta nuttis ja kaebas keset hõiskavat, juubeldavat rahvahulka!

 

Jumala riigi pealinnale – Jeruusalemale – lähenedes näeb Jeesus oma rahva suurt patuhäda. Ta näeb oma rahva sügavat seespidist riket ja sellest tulenevat katastroofi. Ta näeb lahtist surmahaava rahva kehas – ja see teeb Temale valu. Inimesel on kergem seetõttu, et nad näevad ainult välispidist ja käesolevat. Jeesus näeb ka seespidist ja tulevast. Seetõttu on inimesed sageli ikka veel muretud ja rõõmsad ka siis veel, kui jääb veel üks samm astuda alla kuristikku …

Seda kuristikku nähes ohkab Jeesus südamevalus: Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Õnnistegija läheneb oma rahvale ja sellele linnale seekord viimast korda. Ta tuli neile Jumala poolt tõotatud ja prohvetite läbi ennustatud Messiana ja Päästjana. Juba varem Ta oli teinud nende keskel palju imetegusid ja püüdnud kaudsel teel nende silmi avada tähendamissõ-nadega. Ent nüüd kõneleb Ta otsekohest keelt ja manitseb ning kutsub selgete sõnadega. Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja!

 

Neis sõnus heliseb etteheide ja manitsus. Aga ühtlasi sügav halastus, kaastundmus, armastus ja valu. Jeesus pakub oma rahvale viimase pääsmise võimaluse. Ei ole midagi kurvemat, kui uppuja ei näe temale visatud päästerõngast ja vajub otse päästjate silma all põhja või kui ta selle lükkab meelega tagasi. See on iga rahva, aga ka iga üksikinimese elu otsustav samm. Sellest otsusest ole-neb rahva kui ka üksikisiku saatus ja tulevik. Kes ei taha jääda Kristuse lepituse vere osadusse, selle peale tuleb tema needus, nagu seda Kolgata risti all manasid endale ja oma lastele iisraeli rahva esindajad.

Jumal on meid lakkamata kutsunud meeleparandusele. Kirikute ja palvelate uksed on olnud pidevalt avatud palvelistele. Armulaud on alaliselt kaetud patukahetsejaile. Jumala Sõna on väsima-tult kuulutatud. Küll käsku ja evangeeliumi, küll Jumala armastust ja viha. Kuidas on sellele reagee-rinud meie rahvas? Kuidas oled sina reageerinud sellele? (Täheväli 1947:89-93)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Leidub ka neid, ja pealgi enamuses, kes, toetudes oma käsi-varrele ja oma võimetele, on Jumala lükanud kuhugi kolikambrisse, Teda mitte tunnustades oma õn-nelikus elus. Õnnetuste, raskuste puhul aga toovad nad Ta sealt välja ja hakkavad kohut mõistma Tema üle, miks Ta pole teinud nende soovide järele. On aga ka neid, kes tõsiselt me suurt Jumalat kummardavad ja austavad igal ajal. Kas kuulume nende viimaste hulka? Jüri Leidtorff

 

Palvetagem: Issand! Rasket pattu olen teinud, hukatuse teed ma käinud, seda nuttes tunnis-tan. Aga rutates ma tulen, põlvili Su ees ma olen, Sinu armu ihaldan. Ole jälle armuline! J. Röling

 

* * *

 

SU ÜLE JUMAL VALVAKU, MU ARMAS ISAMAA.

TA OLGU SINU KAITSEJA JA VÕTKU ROHKEST ÕNNISTADA!

Esmaspäev – 26. august

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks. Ps 33:12

 

Vana Testamendi laulik on hädas, kuid ta ei süüdista oma hädas kedagi teist. Ta tunneb oma süüd. Ta taipab, et on oma Jumalast kaugenemisega andnud vaenlastele võimaluse teda vaenata. Kuid ta ei kaota lootust. Ta teab, et Jumal ei jäta oma lapsi ka siis, kui need oma süüd tunnistades Tema poole palvetavad. Mäletate, mida öeldi Jeesuse kohta, kui Ta kinni võeti, Teda süüdistati ja ristisurma mõisteti? “Kõik jätsid ta maha”. Meil on Jumal, kes teab, mida tähendab hülgamine, ma-hajätmine, rasketes aegades üksijäämine. Tema mõistab, saab aru, ruttab appi, halastab, tõstab lan-genu üles.

Laulik valab oma valu, süütunde ja üksilduse Jumala ette. Ta teab, et Jumal on ustav. Jumal on ustav ja armuline ka meie maa ja rahva vastu. Kui vaid oleks neid, kes Ta poole palvetavad, Tema halastust anuvad. Tema käes on kõik meie ajad. Nii paremad kui halvemad, nii kergemad kui raske-mad ajad. Kõik meie ajad on Tema käes. Jumal tänatud, et see on nii! Meie ajad ei ole ajalike, eksli-ke inimeste, teiste riikide ja isegi mitte meie enese kätes, vaid kõigeväelise ja armulise Jumala kä-tes. Jumalal on headuse küllus – see on lõppematu varaait. Jumalal on alati rohkem anda, kui me oskame paluda ja suudame vastu võtta. Oleks meil ja meie rahval vaid tarkust Tema teedel käia, Te-ma tahtes elada! Aidaku meid Tema, et me ei lööks meile kingitud iseseisvust kakeldes, ahnitsedes, üksteist süüdistades ja Jumalast ja Tema tahtest eemaldudes kildudeks, ei mängiks oma vabadust maha, loobudes ühendusest Temaga, kelles on meie jõud ja õnnistus, vabadus ja tõde.

Me ei võida niikuinii. Me võidame vaid koos Jumalaga. Lahus temast me kaotame niikuinii. Kui Eestimaa on meie kätel – palvekätel –, siis on sellel maal ja rahval tulevikku. (Tammsalu 2017)

 

Õnnis on see, kelle sina valid ja lased tulla enese ligi elama sinu õuedes; küll meid täidetakse su koja, su püha templi hüvedest (Ps 65:5). Õnnis on rahvas, kelle käsi nõnda käib. Õnnis on rah-vas, kelle Jumal on Issand (Ps 144:15).

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õnnis on see inimene, kes kahetsuses ärkas ja janunema hakkas. Kes joone tõmbas oma endise tühja elu ette. Kes uue elu järele isuneb. Aksel Kallas

 

Palvetagem: Halastaja Jumal ja Isa, me oleme võinud rahvana kogeda Sinu imelist armu ja Sinu vägevat juhtimist. Sa oled meid kandnud läbi raskuste ja olnud meie ligi igal ajal. Issand, Sulle olgu kiitus ja tänu! Anna meile andeks, kui me pole alati käinud Sinu tahtes, kui oleme unustanud selle, kuidas Sina meid oled läbi ajaloo keeruliste aegade kandnud, ja kui oleme ekselnud oma tee-del. Sinus on meie jõud ja tugevus, aita meil käia Sinu teedel ja teha oma elus õigeid valikuid. Õn-nista meie rahva elu ja tööd! Hoia meist eemal hädaohud ja õnnetused. Aita meil teha hoolsalt iga-päevast tööd ja täita oma ülesandeid. Toeta kõiki, kelle elus on raskusi ja probleeme, kes on eluham-masrataste vahele jäänud. Lase meil märgata oma ligimest tema muredes ja teda aidata. Aita meid elada nii, et meie maal võiks olla alati rahu ja vabadus. Õnnista neid, kes on meie maa ja rahva ja riigi iseseisvuse eest võideldes kaotanud tervise või isegi elu. Seda kõike me palume Jeesuse nimel.

 

* * *

 

LASKEM JUMALAL END UUENDADA.

Teisipäev – 27. august

Kas mina ei või teiega teha nõnda nagu see potissepp, oh Iisraeli sugu! ütleb Issand. Vaata, otsekui savi potissepa käes, nõnda olete teie minu käes, Iisraeli sugu! Jr 18:6

 

Kui sa oskad uut päeva näha kui äsja sulle Jumalalt antud kingitust, oskad seda ehk ka rohkem hinnata ja end vabastada harjumuse köidikuist. Me ei pea võtma elu nii, nagu ei sõltuks miski enam meist endist ja nagu ei suudaks seda muuta ükski vägi. Prohvet Jeremijale antud nägemus Iisraeli rahva kohta käib ka iga üksiku inimese kohta. Me oleme tõesti otsekui savi Jumala käes. Ta tahab meid vormida ja muuta iga päev. Kui varem on läinud midagi viltu, et tähenda see, et viga ei saaks parandada. Me saame alati proovida end muuta ning lasta Jumalal meid parandada ja lihvida. Palju on meie eneste käes, viimaks on kõik Jumala käes. Laskem Temal end uuendada, et võiksime kord olla otsekui astjad, millest meister tunneb rõõmu. (Palgi 2017:28)

 

Sest ka potissepp sõtkub suure vaevaga pehmet savi ja vormib iga riista meie tarbeks. Ent sa-mast savist vormib ta niihästi astjad, mis määratud puhtaiks toimetusiks, kui ka vastupidiseiks – kõik selsamal viisil. Aga milleks igaüht neist tarvis on, otsustab potissepp. (Trk 15:7) Häda sellele, kes riidleb oma valmistajaga – kild teiste savikildude seas. Kas ütleb savi oma vormijale: “Mis sa teed?” ja su töö: “Tal ei ole käsi!” (Js 45:9) Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Ju-malaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: “Miks sa mu nõnda oled teinud?” (Rm 9:20)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Las Jumal vormib ja valmistab sind selle jaoks, mis ülesan-de Ta sulle anda tahab. Oma osas ja ülesandes ole ustav! Meie häda on selles, et me tihtipeale taha-me olla midagi muud kui see, mis me oleme. Joel Luhamets

 

Palvetagem: Valva täna meie mõtete, sõnade ja tegude üle, et võiksime olla Sulle meelepära-sed. Luba meil olla savi Su käte vahel ja uuenda meid. Me palume seda Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen.

 

* * *

 

ÄRKA VALVAMA!

Kolmapäev – 28. august

Nõnda ütleb Issand: Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud. Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas. Ilm 3:1,2

 

Ülestõusnud Issand Jeesus alustab oma kõnet Sardese kogudusele järgmiste mõtlema panevate sõnadega: Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud. Sul on nimi, et sa e-lad! Sul on kirikuhooned, lauluraamatud, palved ja tseremooniad… Kui inimesed sind vaatavad siis nad võibolla ütlevad: “Siin on elav kogudus, kes teenib Kristust.” Ja seda sama ütleb ka see kogudus ise enda kohta. Ta arvab et kui inimesed tema ümber teda kiidavad ja ülistavad ja kutsuvad teda ela-vaks koguduseks, et siis ta kindlasti on seda ka tõeliselt. Aga mida ütleb koguduse Issand? Kui Te-ma vaatab ja hindab olukorda, siis Tema ütleb: See kõik on vaid nimi, see kõik on vaid väline pa-kend, aga seest on kõik tühi – Sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.

Ja ikkagi – nendest karmidest sõnadest hoolimata – esitab koguduse Issand üleskutse oma rah-vale: Ärka valvama! Eestikeelses aasta 1997 tõlkes antakse Jeesuse sõnad edasi järgmisel kujul: Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud. Huvitav on see, et paljudes keeltes on need sõnad tõlgitud järg-miselt: “Ärka valvama.” Näiteks inglisekeelne NIV tõlge ütleb: “Wake up!” Ärka! Soomekeelne va-nem tõlge ütleb: “Heräjä valvomaan.” Samamoodi ka näiteks paljud norrakeelsed tõlked kasutavad sõna “Ärka.”

On ilmne, et kuigi olukord oli kriitiline siis veel ei olnud liiga hilja Sardese koguduse jaoks. Muidu ei oleks Issand neid enam kutsunud ega nendele äratushüüdu esitanud. Siin peame meeles pi-dama seda, et see sõna “ärka!” on sõna mida on võimalik kasutada ainult päästetud inimese suhtes. Ainult see kes on saanud elu võib magama jääda ja vajab äratust. Inimene aga kes Jumalat ei tunne ega ole Tema laps on vaimulikult surnud ja teda ei ole võimalik unest üles äratada. Selline inimene vajab uuestisündimist. Ta peab enne saama elu enne kui ta võib vajada äratust. See aga kes on kuna-gi tulnud tõe tundmisele ja sündinud uuesti Jumala Sõna kadumatust seemnest, see võib magama jääda. Ja kui kergelt selline vaimulik uni tuleb meie igaühe peale! Piisab sellest, et meie väsinuna jääme korraks diivani peale istuma ja puhkama … paneme võibolla ka televiisori käima ja täidame ennast aja joovastava vaimuga.

Ärka valvama! Jeesus jätkab: Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt! Kui sa nüüd ei valva, siis ma tulen kui varas ja sa ei saa arugi, mis tunnil ma tulen su peale. (Ilm 3:3)

 

Kas sina, kallis sõber, mäletad seda aega kui sa esimest korda tulid Jeesuse juurde? Kas sa mäletad kuidas patu koorem sinu õlgadel oli nii raskeks saanud et sa enam ei teadnud kuhu minna ja kelle käest abi paluda? Kas sa mäletad kuidas sa said aru, et nii nagu sa oled – nii lähed sa ka igave-seks ajaks põrgusse kui keegi sind ei päästa sinu õnnetust olukorrast? Ja kas sa mäletad seda, kuidas patu koorem sai maha pandud Kristuse risti alla ja kuidas sa said kogeda tõelist rahu ja rõõmu Jee-susega? Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja kuulnud, ning hoia seda tallel ja pa-randa meelt!

Meie elame ajas kus kõik aja märgid meie ümber hüüavad ja räägivad selgelt sellest et Jeesuse tagasitulek on ligidal. Meie elame koguduse ajastu viimastel hetkedel enne kui Issand tuleb tagasi. Sellepärast Saatan tahab Jumala laste peale tuua raske une, et nad ei oleks ärkvel ja ei valvaks ja ei saaks aru millise aja keskel nad elavad. Vaenlane tahab meid joobunuks teha aja vaimuga ja maha suruda igasuguste raskuste ja probleemidega. Ta tahab meilt ära võtta hea ja puhta südametunnistu-se, et meie ei saaks julgusega Issanda ette tulla. Sellise aja keskel meie vajame kuulda Issanda suust äratushüüdu.

Lõpuks ei ole tähtis see mida inimesed meist arvavad, vaid see mida Issand Jeesus meie kohta ütleb kui Ta vaatab meie peale. Kallid vennad ja õed, saagu koguduse Issand meid äratada unest üles, nii et võiksime valvata ja oodata Tema tagasitulemise päeva. (Luukkala 2011:2j)

 

Vaata, Arieli elanikud kisendavad õues, rahu saadikud nutavad kibedasti. (Js 33:7) Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb! (Mt 24:42)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui tulemine on nii raske, kui tuhanded käed siis meid ki-suvad tagasi vanadele teedele, siis olgu meil teada, et Jumala Poja kutse on siiski tugevam, kui ini-meste arvamine. Ja meie läheme. Jaan Lattik

 

Palvetagem: Minus eneses ei ole elu. Elasin halvasti ja sain enesele surmaks. Aga Sinus, Is-sand, ma ärkan jälle ellu. Anna mulle kuulda Sinu häält, räägi mulle! Augustinus

 

* * *

 

MILLINE KUTSE!

Neljapäev – 29. august

Otsige Issandat, kui Ta on leitav, hüüdke Teda, kui Ta on ligidal! Js 55:6

 

Üldiste abstraktsete tõdede juurde võib alati jõuda, Jumala juurde mitte. Uksed võivad lihtsalt suletud olla ja jääda tulevikuski suletuks. Jeesus hoiatab oma jüngreid sajandeid hiljem liigse enese-kindluse eest: “Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: “Isand, isand, ava meile!” Aga tema vastas neile: “Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.”” (Mt 25:11,12)

See, et me Jumalaga kohtume, ei ole endastmõistetav. Jumal võib katta ennast pilvega, mis on nii tihe, et ükski palve ei tungi sellest läbi. “Sa oled peitunud pilvesse, et palved ei pääseks läbi.” (Nl 3:44)

Nüüd on see aeg möödunud. Nüüd on asjad teisiti. Nüüd on Issandale meelepärane aasta (Lk 4:19). Nüüd on aeg, mil oleme Jumala juures teretulnud, seega vastuvõetud. “Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval.” Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on pääste-päev! “ (2Kr 6:2)

Mitte meie otsingud ei anna lootust Jumalat leida. Isegi meie hüüdmise peale ei tule Ta meie juurde. Jumal ise on loonud eeldused, et me võime Teda otsida. See, mis Jumala ja inimese vahel juhtub, ei ole meie jõupingutuste, vaid üksnes Jumala vastutulelikkuse vili. Otsigem Jumalat seal, kus on lootust Teda leida, ja nii, kuidas on lootust Teda leida. Teda tuleb otsida seal, kus Ta on meile vastu tulnud. Tema käest tuleb kinni haarata siis, kui see on välja sirutatud.

Jumala leiame Tema Pojas Jeesuses Kristuses. Temas on Ta oma käed välja sirutanud, et meid päästa! (Tammo 2000:92)

 

Ei ole ma rääkinud salajas, maa pimedas paigas, ega ole ma öelnud Jaakobi soole: Otsige mind ilmaaegu. Mina, Issand, kõnelen õigust, kuulutan, mis on tõsi (Js 45:19). Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest (Jr 29:13). Külvake enestele õiguseks, lõigake vastavalt vagadusele; rajage enestele uudismaad, sest aeg on otsida Issandat, kuni ta tuleb ja õpe-tab teile õigust! (Ho 10:12)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Võib olla oli meie kristlaseks olemine spontaanne kaasami-nek, ilma täie teadlikkuse ja selguseta, ilma õige tõsiduseta. Nüüd peab see lõppema. Me peame en-dale aru andma, mida tähendab mulle Jumal, mida tähendab Jeesus Kristus, kes on inimeseks saa-nud. Ma pean teadma, miks ma usun. Jaan Kiivit jun

 

Palvetagem: Teda hoolsast otsige, kõik vaesed armunõudjad, ja Jeesu juurde tõtake, muud pole armuandjat! Jah igal ajal otsige! Küll temast rahu leiate, kui teda igatsete. Georg Weissel

 

* * *

 

KAS ME OLEME PIDANUD ESIMEST KÄSKU?

Reede – 30. august

Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõin sind Egiptusemaalt; tee lahti oma suu, siis täidan ta!

Ps 81:11

 

Suhtu Jumalasse tunnustavalt. Ära teeni teisi jumalaid. Ainujumala teenimine rahuldab su kõik vajadused. Usun, et mõistame esimese käsu vajadust, aga arvame, et teised peaksid seda roh-kem meie suhtes täitma.

Meile tuuakse näide linnupesast. Oleme kõik näinud, millise hoolega linnupoegade vanemad neid toidavad. Ja oleme ka tähele pannud, millise usaldusega linnupojad avavad oma suu. Kas lin-dude Loojal endal peaks olema vähem armastust oma rahva vastu, kes teda usaldab?

Ka meie saame Jumala Sõnast natukesele natukene lisada, nagu linnupojadki. Need, kes pisu-haaval Jumala Sõna vastu võtavad, saavad sellest uut jõudu ja kinnitust. Külm käsk kivilaudadelt seostatakse meeldiva pildiga linnupesast. Nii soojaks ja sõbralikuks muutub meile Jumala teenimine Kristuses Jeesuses. (Tärk 2014:295)

 

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui juudid olid oma vangipõlvega harjunud ning töötasid nurisemata, siis otsustas Jumal, et on õige aeg nad vabastada. Esmalt pidi Mooses neis äratama va-baduseiha ja alles siis paistis orjapõlv kibe. Juutide tarkusesõnad

 

Palvetagem: Issand, saada meid Sinu rahu sees ka täna nendele teedele, kus näeme Sinu jala-jälgi. Aita meid neid jälgi pidi edasi minna, kuni jõuame täiuslikkuseni! Harri Haamer

 

* * *

 

UUS ÜLESKUTSE

Laupäev – 31. august

Oh et mu rahvas mind kuulaks ja Iisrael käiks minu teedel! Ps 81:14

 

Igavene Armastus pöördub veel kord eksijate poole. See meenutab Jeesuse pöördumist Jeruu-salemma poole: “… kui mitu korda …” Õnneks on Jumal  ka meid endid korduvalt kutsunud, noomi-nud ja aidanud. Jumal lubab meil pilku heita tulevikule. Ta annab uusi tõotusi ja vana seaduse koha-selt on tõotused ajaliku elu õnnistused.

Jumal ainult ei hoolitse, vaid teeb seda ülimal määral. See meenutab meile Rooma 8:32 öel-dut: … kuis ei peaks Ta meile kõike armust andma. Jumal annab seda, mida hing vajab. Ta annab kaitse ja toidu ja teeb seda rikkalikult. Issand annab meile rõõmu, aga see on püha rõõm. Täitku meid Jumal sellise rõõmuga! (Tärk 2014:296j)

 

Kui te käite mu seaduste järgi ning peate mu käske ja teete nende järgi (3Ms 26:3).

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Olen kuulnud inimesest, kelle pettumine Jumalas oli nii suur, et ta ütles: “Mul ei ole enam Jumalat ja ma ei usu midagi!” Mis võiks olla selle põhjuseks? Mis oleks sinu pettumiste põhjuseks, kas oma tahtmise pealesurumine Jumalale või see, et palve-tasid kaheldes? Eenok Haamer

 

Palvetagem: Täiesti ma tahan armastada Sind. Sulle ennast annan, Issand, võta mind! Sind ma tahan kiita, Issand, alati, hingesid ka võita Sulle rohkesti. Andres Tetermann

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava.

August 2019

PÄEVA SÕNUM nr. 151

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

USTAVUS JUMALA ANDIDE KASUTAMISEL

  1. pühapäev pärast nelipüha
  2. nädal: 18. – 24. august 2019

 

Jumal on andnud igale inimesele mingi ande. Mõni inimene on tark ja oskab mõista maailmas toimuvat. Teine jälle on hea südamega ja märkab abivajajat. Kolmas on kunstiandega ja oskab luua kauneid asju. Mõnel on lauluanne. Osa inimesi on füüsiliselt tugevad ja suudavad palju jõuga ära teha. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid andeid.

Inimesest teeb looduse krooni see, et ta kasutab endale Jumala poolt antut teiste hüvanguks. Just tänu sellele toimib ühiskond, et igaüks annab omalt poolt teiste heaks midagi sellist, milleks tal on annet. Seega on väga oluline, kuidas me kasutame endile antud andeid.

Kõige halvem, mis võib juhtuda, on see, kui me lööme käega ja jätame oma ande kasutamata. See pole ka Jumala suhtes õiglane, sest inimene, kes oma annet ei väärtusta, näitab üles tänamatust Looja suhtes, kes on selle ande talle kinkinud. Meie ülesanne on oma annet edasi arendada ning see-läbi tuua kasu nii teistele inimestele enda ümber kui ühiskonnale tervikuna. Ka kogudus ootab, et inimene saaks oma annetega kogudusetöös kaasa aidata. Koguduse heaks oma ande rakendamine on inimese otsene tänu Jumalale selle eest, mida Jumal on talle andnud. Kirik vajab nii neid, kes teeni-vad Jumalat sõna ja lauluga, kui ka neid, kes seda teevad ligimesi aidates ja maailma paremaks muutes. (Soom 2017:8)

 

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. Lk 12:48

 

Mida tegelikult ootab meilt Jumal? Seda, et me järgiksime Jeesuse sõna “Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem!” Teisalt aga tahab Jumal, et kuulaksime muidki sõnu, mida Issand on öelnud – ja arvestaksime, mida nõu-takse Tema poolt igaühelt meist isiklikult, vastavalt meie iseärasustele. Selle kohta jutustas Jeesus ühes tähendamissõnas, kuidas isand (ehk Jumal) jagas oma sulastele erineval hulgal talente: ühele viis, teisele kaks, kolmandale ühe. Ta eeldas tegutsemist vastavalt sellele, kui palju kellelegi anti – palka maksis Issand aga võrdselt ja palk jäi maksmata ainult laisale, kes üldse ei tegutsenud (Mt 24:14-30).

Seepärast, armas inimene: uuri, mida Jumal sinult ootab, ja püüa seda teostada. Kui sulle on antud palju, siis on vastutust rohkem, kuid ka Jumala abi on seda suurem, kui Teda usaldame. Kui sulle on antud vähem, siis võid rõõmsalt leppida, tänades Issandat, et Ta on andnud sulle – sinu kan-devõimet teades – just parajal määral, et saaksid olla õnnelik. Olulised puudujäägid meie elus pä-rinevad meie isiklikest vigadest, mitte Jumalalt. See, kas me üldse suudame rõõmustada ja õnneli-kud olla, sõltub väga palju meist endist, sest Jumal on eeldused selle tarvis meile igal juhul kinki-nud. Isegi märtrid, kellel on tulnud oma usu eest eluga maksta, on oma ülesannet täites ilmutanud imelist rõõmu, sõltumata raskustest, mis inimliku mõõdupuu järgi peaksid tähendama ainult õnne-tust.

Ärgem unustagem: Jumal ei nõua kelleltki rohkem, kui Ta on andnud – ka kõndides Jeesuse näidatud kitsast teed! Kuid Ta nõuab ustavust igal juhul – ja ustavust vastavalt sellele, nagu Ta on meile jaganud oma talente. Ta on tõotanud, et keegi ei jää ilma omast palgast. Ta soovib seda kõike, et meid rõõmsaks ja õnnelikuks teha. (Hiob 2017)

 

Palvetagem: Issand Jumal, me täname Sind, et Sa oled meid rikkalikult õnnistanud. Hoia meid ahnuse eest ning anna meile õiglast meelt. Aita, et me oleksime Sinu andide ustavad majapida-jad ja jagajad, nii et meil igavesest varandusest puudust ei tuleks, kui me jätame ajaliku elu ja tule-me Sinu kohtu ette. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

VARANDUSE ÕIGEST KASUTAMISEST

Pühapäev – 18. august

Jeesus ütles: “Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, teid võetaks igavestesse telkidesse.” Lk 16:9

 

Jeesus jutustab meile tähendamissõna arukast mõisavalitsejast (Lk 16:1-13), kes loovutas oma isikliku kasu, et kindlustada oma tulevik kui omanik peaks ta töölt lahti laskma. See tähendamissõ-na on suunatud jüngritele. Jeesus justkui ütleks: “Olgu see jutt teile õppetunniks. Tehke oma kristli-kus elus samuti, nagu selle maailma laps tegi oma ärielus”.

Väga vähesed evangeeliumi kirjakohad tekitavad nii palju erinevaid seletusi kui just see. Me võime märgata kahte teemat, mis on selles tähendamissõnas läbi põimunud. Üks neist on – “kasuta oma vara arukalt”, anna osa oma rahast heategevuseks ja sa kindlustad endale sõpru taevas. Teise teema mõte oleks – “ole kriisihetkedel arukas”. See tähendab olla valmis oma surmahetkeks ja teha selle valguses arukaid tegusid.

Vaatamata sellele, et teoloogide seas valitseb lahkarvamus selle teksti seletamisel, võib siiski öelda, et Jeesuse sõnum on siin lihtne. Jüngritel peab olema pilk suunatud tulevikku, kui nad kasuta-vad maises elus oma vara, raha, oskusi ja energiat.

 

Jeesus ütleb: “Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, siis teid võe-takse igavestesse telkidesse.” Jeesus väidab, et ülekohtune mammona ehk teisiti öeldes ebaaus rik-kus kuulub sellesse maailma ja on seetõttu oma olemuselt ebaaus. Kristlastena peaksime seda üle-kohtust mammonat, mida paraku igaüks meist vähemal või suuremal määral omab, kasutama sõp-rade tegemiseks. See tähendab raha ja vara kasutamist heategevuseks. Iial ei või teada millise ker-juse või muidu hädalise toetav sõna saab kaalukeeleks sinu kohtupäeval. Siis kui Jeesus taas tuleb ja see maailm koos oma ülekohtuse mammonaga otsa saab, siis on hea kui meil on sõpru, kes tunnista-vad, et oleme rikkust mõistlikult kasutanud ja me saame sõbraliku vastuvõttu osaliseks taevatelki-des.

 

Jeesus tunneb inimhinge sügavusi. Ta teab, et eelkõige oleme väljas enda huvide eest, et meie ellujäämise instinkt sunnib meid enesekeskselt tegutsema. Kuid ka seda olukorda võib hea eesmärgi nimel ära kasutada. Kui Jeesus ütleb, et armasta oma ligimest nagu iseennast, siis Ta tunnistab, et enesearmastus on õige ja põhjendatud. Armasta ennast, aga armasta ka teisi nagu iseennast. Kohtle teisi nii, nagu sa tahad, et sind koheldakse.

Sellel alusel toimivad meie suhted ka Loojaga. Jumal kohtleb meid igavikus samal moel, nagu meie oleme kohelnud kaasinimesi siin maises elus. See on tähendamissõna sõnum ja võtkem siin eeskuju kavalast majapidajast. (Kiir 2010)

 

Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! (Mt 6:19) Jeesus lausus rikkale noormehele: “Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, ja siis on sul aare taevas, ning tule, järgne mulle!” (Mt 19:21)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ära võta Jumala sõna kui keeldu, mis piirab sinu vabadust, vaid kui keeldu, mis tagab sulle vabaduse, sellise vabaduse, mis kestab siin ja igavikus. Paul Himma

 

Palvetagem: Issand, Sa hüüad meile: “Minu järel kõik ristirahvas tulge! Võtke kanda oma rist, mu armukutset kuulge ja käige minu jälgedes maailma ära salates. Ma olen valgus sellele, kes mind siin taga nõuab! Ei pimeduses komista, kes minu juurde jõuab. Ma püha elu õpetan ja taeva teele juhatan.”

 

* * *

 

ELUS HAKKAMA SAAMISE SÕNAD!

Esmaspäev – 19. august

Issand, anna mulle arusaamist oma sõna mööda! Ps 119:169

 

Meid ei ole kutstutud kummardama Pühakirja kirjutatud sõna viisil, mis veidigi vähendaks meie austust Jumala vastu. Ka selles salmis on viide sellele, et Jumala Sõna on see mis ühendab meid elava Jumala ligiolu ning toimimisega.

Viis kuidas juutide Pühakiri tunnustab, ilma Jumalat ennast kuidagi pisendamata, Jumala Sõna tähistamist, aitas varakristlastel kasvada arusaamises et Jeesus oli jumalik, Jumala Poeg. “Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal” kirjutas Johannes (Jh 1:1). Selles väljaütlemises ei olnud midagi liiga julget, enne kui ta lisas: “Ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel” (Jh 1:14).

See teadmine juhib meid meenutama kui sõltuvad oleme Jumalast, kes meie päevil on kõnele-nud läbi oma Poja (Hb 1:1,2). Me vajame jätkuvalt, igal päeval “päästet”, selle eri vormides – olevi-kus ja tulevikus samamoodi kui vajasime minevikus, ning siit tuleb ka salmi realism: me jääme nen-deks, kes lähevad eksiteele, nagu lambad ja vajame jätkuvalt karjast, kes meid tagasi tooks. (Sinton 2014)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tema istub Jumala paremal käel, et valitseda igavesti kõigi olendite üle, et neid Püha Vaimu kaudu pühitseda, puhastada, kinnitada ja lohutada. Seesama Issand Kristus tuleb aegade lõpul avalikult kohut mõistma elavate ja surnute üle. Augsburgi usutunnistus

 

Palvetagem: Me ei ole midagi ilma Sinuta. Oleme kõik, kui oleme Sinus. Sinule, püha Jumal, kuulub meie usk, meie tänu, meie keha ja meie hing. Võta vastu meie vaene palve, kuni näeme Sind palgest palgesse. Jörg Zink

 

* * *

 

OMADUSED MIS RÕÕMUSTAVAD KÕIKI.

Teisipäev – 20. august

Taasiseseisvumispäev

Heldus ja tõde ärgu jätku sind maha! Seo need enesele ümber kaela, kirjuta need oma süda-melauale, siis sa leiad armu ja heakskiitu Jumala ja inimeste silmis! Õp 3:3,4

 

“Heldus” tähendab sõbralikust, headust ja armastust mida me kaasinimestele osutame. See on ka halastav suhtumine teiste eksimustesse. “Tõde” aga tähendab siin sisuliselt mitte niivõrd “tõde” õige informatsiooni suhtes, vaid tõepärast elamist ja õiget käitumist kaasinimeste suhtes. Teisiti öel-des – ustavust. See tähendab, et Jumala tõe puhul on alati rõhk praktikal, mitte teoorial. “Tõde” tä-hendab muu hulgas sõnapidamist ja usaldusväärsust.

Selline heldus ja tõde on ka Jumala enda omadused ja loomulikult on need rõõmustavad ini-meste puhul. Sellepärast leiab see heakskiitu mitte ainult inimeste, vaid ka Jumala silmis. (PKK: Õp 3:1-26)

 

Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, hoolitsege selle eest, mis on hea kõigi inimeste silmis! (Rm 12:17)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Olulisi asju ei maksa lükata edasi tulevasse aastasse ega isegi mitte homsesse, mida ei tarvitse tulla. Võib ju olla, et minul on veel päevi, aga neid ei tarvitse olla teisel. Seda head, mida saaksin teha täna, ei tohi lükata tundmatusse tulevikku. Kuni on päev, luba otsida Sinu valgust! Toomas Paul

 

Palvetagem: Vaata üles ja edasi sammu, usk tasandab orud ja mäed. Hetk hetkelt ta värsken-dab rammu ja sirutab vastu sul käed. Ehk kaugused upuvad uttu ja umbne on silmapiir – sa matkaja edasi rutta teel Jumala mägede poole. Peeter Sink

 

* * *

 

ANDMINE ON ÕNDSAM KUI VÕTMINE.

Kolmapäev – 21. august

Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad. 1Pt 4:10

 

Apostel Peetrus ei räägi sellest, mis teistele on antud, vaid ta pöörab meie pilgud igaühe enda võimetele ja annetele. Kuidas me neid kasutame? Kas tõesti nagu head majapidajad, kes teavad, et see vara, mis on usaldatud nende kätte ja antud nende valitseda, kuulub selle kõige omanikule? Või kui need, kes on selle unustanud?

Wilhelm Hahn, eesti usumärtri Traugott Hahni poeg ja hiljutine Heidelbergi ülikooli profes-sor, on ühes oma jutluses ütelnud selle koha kohta: “Maailm, mis läheb Jumalast mööda, tõotab kõi-ke pakkuvat. Tuleb ainult osata sellest kinni haarata. Seevastu Jumal näib olevat vaene. Ta nõuab meilt ebamugavaid ja raskeid asju. Kuid Peetrus näeb siin teisiti. Ta nimetab meid kristlasi Jumala majapidajateks, kes võivad täidetud kätega jagada Tema varandust. Kes Jumalat teenib, võib teiste inimeste seisukohalt vaadates seista väikesel, tagasihoidlikul kohal ja tal võib olla vähe mõju, aga ometi seisab ta määraval võtmepositsioonil, nimelt seal, kus meie maailm puudutab Jumala maail-ma. Iga maine kapital, olgu see tervis, raha või andekus, kulub. Jumala majapidajatena aga me sei-same igavese maailma allikasoonel, mis ei kuiva iialgi. Me ei pea midagi iseendast võtma, aga me tohime edasi anda, mis Jumal on meile valmistanud.”

Sellele on mõelnud ka Paulus, kui ta kord ütleb kristlastest: “Kui vaesed, kes aga teevad pal-jusid rikkaks; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik” (2Kr 6:10). Teenida ja oleneda teistest võib olla raske. Aga teenida ja seejuures teisi rikkaks teha, selles on sügav rahuldus, nii nagu seda ütleb üks vanasõna, mida on omistatud Jeesusele: Andmine on õndsam kui võtmine. Selleski avaldub Jumala Vaimu mõju. (Kiivit 1999:157)

 

Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande: olgu prohvetliku kuulutamise and, mida kasutatagu usu mõõtu mööda. (Rm 12:6)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Käituge üksteisega nii, nagu oleks teil vaid lühike aeg teed käia ja nagu oleks lähedal see päev, mil peate üheskoos Jumala ette ilmuma. Friedrich von Bodel-schwingh

 

Palvetagem: Issand Jeesus on tulnud maailma viletsuse keskele selleks, et seda kanda ja sel-lest võitu saada. Seetõttu üritame Issandat järgida Tema vendi teenides. Taoline teenimine, nagu Is-sanda armastuski, ei tunne mingeid piire. Seepärast palume Issandat, et Ta juhataks meile ikka ja jälle teed ligimese juurde ning avaks me silmad, kõrvad, käed ja südame tolle häda leevendamiseks. Üleilmse Vendade Uniteedi alustest

 

* * *

 

ISSAND ON ÕIGLANE.

Neljapäev – 22. august

Sina oled õige, Issand, ja Su seadused on õiglased. Ps 119:137

 

Mitte ainuüksi Piibel, vaid ka erinevad ajalooallikad räägivad kannatustest, millest on pidanud läbi minema iisraellased, Jumala valitud rahvas. Kõigest hoolimata on nad tänase päevani vastu pi-danud. See on märk Jumala ustavusest, sest Ta on tõotanud, et ei lase oma rahval hukkuda. Paljud võimud ja valitsused on aastatuhandete jooksul püüdnud hävitada Jumala rahvast, kuid kõik nende plaanid on erinevatel põhjustel luhtunud. Nende juhitud impeeriumid ja riigid on langenud ning nad ise on jäänud häbisse.

Käesolev psalmi kirjakoht olgu julgustuseks sulle, kes usaldad Loojat. Kristuse nime pärast kiusatakse sind taga ja tehakse naerualuseks. Ära hooli sellest, sest Issand seisab oma rahva eest ja sinu kiusajad peavad ühel päeval tehtud kurja kahetsema. Usalda oma Õnnistegijat kõigest hoolima-ta, ära lase oma vihal endast võitu saada, vaid anna maad Jumala vihale. Ta toob esile sinu õigluse ja annab sulle hingamise. (Madalvee 2004)

 

Siis vaarao läkitas järele ja kutsus Moosese ja Aaroni ning ütles neile: “Ma olen seekord pat-tu teinud. Issand on õiglane, aga mina ja mu rahvas oleme õelad.” (2Ms 9:27)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õpeta meid tänama ja õnnistama ka meie vaenlasi, et nad näeksid meid alati rõõmsate ja julgetena! Martin Luther

 

Palvetagem: Issand tee, et ma minnes märkaksin ka teisi peale enda ja südamlikult aitaksin mu ligimest kui venda. Mu süda ava sõpruseks, nii et ka täna väheneks, mu ümber riid ja tüli. Jaakko Haavio

 

* * *

 

JUMALA ENDA ARMASTAMINE ON SUUR EESÕIGUS.

Reede – 23. august

Kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev

Kaldu minu poole ja ole mulle armuline, see on nende õigus, kes armastavad Sinu nime. Ps 119:132

 

Kui Vana Testamendi laulik hüüab Jumala poole, et too oleks talle armuline, sest “see on nen-de õigus, kes armastavad Sinu nime”, siis ei ole see mitte mingitele abstraktsetele õigustele ja “vali-tute” hulka kuulumisele rajatud kauplemine, vaid õigupoolest justnimelt selle tunnistamine, et min-gisugunegi “pretensioon” õigusele või teatud õigustele saab olla ainult neil, kes teevad õigust. Ja selleks õiguseks, mida inimene peab tegema, on Jumala nime, s.t Tema enda armastamine.

Meie riigi taastamisest rääkides tähendab see, et Eesti riigi ja rahva õigust iseseisvusele ei õi-gusta mitte see, et keegi on kuskil vastaval viisil mingid dokumendid koostanud ja otsused vormis-tanud, vaid see, et me mõistame oma olemist ja ise-olemist samaaegselt nii Jumala annina, jumaliku õigusena, kui ka kutsena ja kohustusena elada Jumala õiguses, teha õigust. Seda õigust, mis on kok-ku võetud kahte käsku: armasta Jumalat kogu oma olemusega ning ligimest nagu iseennast.

Mida tähendab elada vabaduses, sellest annab meile muuhulgas aimu Jeesuse tähendamissõna talentidest: “Sellega on lugu just nagu mehega, kes enne võõrsile minemist kutsus oma sulased ja andis oma varanduse nende kätte” (Mt 25:14). Kõik, mis meil on – ka iseseisvus, oma riik, maa ja rahvas – on meile antud. Ja isegi kui talente oleks vaid üks – ka see on ilmatuma suur and, mille ma-hamatmine, Alo Mattiiseni laulu tsiteerides, “sama ränk on, nagu orjaks müüa end”.

Kui palju on meile tegelikult kingitud? Kui vabad ja iseseisvad oleme tegelikult? Mis on ja kust tuleb see õigus, millele toetub meie riik ja toetume ise? (Auksmann 2015)

 

Pöördu, Issand, minu poole, vabasta mu hing, päästa mind oma helduse pärast! (Ps 6:5)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kes ütles sulle, et Jumala käsi on lühemaks jäänud? Tema seda ütelda ei saanud. Ole julge! Sinu lootus elab! Eenok Haamer

 

Palvetagem: Hea Isa taevas, maailm vihkab meid kõigest väest ja kui Sina poleks neid keela-nud, oleksid nad meid ju ammu alla neelanud. Oleksime kadunud, nagu vette vajunud. Aga tänu Si-nule oleme veel alles ja elus ja usus.

 

* * *

 

JUMALA MÕTTEVIIS JA SUHTUMINE

Laupäev – 24. august

Apostel Bartolomeuse päev ehk pärtlipäev

Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi Teda tundma kõigil oma teedel, siis Ta teeb su teerajad tasaseks! Õp 3:5,6

 

Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! See nõuanne on vä-ga aruks seetõttu, inimene ei näe oma valikute tulemusi kuigi kaugele ette, aga Jumal näeb. See on-gi põhjus miks Jumal annab meile sagelist nõu, mis meile võib tunduda isegi väga vastukarva. Näi-teks anda andeks neile kes on sulle ülekohut teinud ja isegi armastada oma vaenlasi ning palvetada nende eest, kes sind tagakiusavad nagu soovitas Jeesus Mäejutluses (Mt 5:44).

Õpi Teda tundma kõigil oma teedel, siis Ta teeb su teerajad tasaseks! Siin väärib tähelepanu, et jutt on mitte lihtsalt Jumalasse uskumisest, vaid Tema tundma õppimisest ja paneme tähele – kõi-gil oma teedel. See tähendab, et iga asja puhul tasub kindlaks teha, kuidas suhtub sellesse Jumal ja lähtuda sellest ehk meil tuleb omandada igakülgselt Jumala mõtteviis ja suhtumine. Ja jällegi kutsus sellele samale üles ka Jeesus Mäejutluses, öeldes: “Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taeva-ne Isa on täiuslik!” (Mt 5:48) (PKK: Õp 3:1-26)

 

Kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand. (Jr 9:23) Tema lootis Issanda, Iisraeli Jumala peale ja tema sarnast ei olnud kõigi Juuda kuningate hulgas, kes olid enne või pärast teda. (2Kn 18:5)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ärgem unustagem, et siia ilma sündides polnud me midagi ega omanud me midagi. Kõik, mis meile kuulub, olgu siis füüsiline, moraalne või vaimne, on Tema and. Kiitkem Issandat! Clemens Roomast

 

Palvetagem: Kõigeväeline igavene Jumal, me täname Sind, et võime täna tähistada apostel Bartolomeuse päeva, ja palume Sind: aita oma Kirikul armastada seda sõna, millesse apostel uskus, ja ustavalt kuulutada Sinu Poja evangeeliumi, mida tema õpetas. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava.

August 2019

PÄEVA  SÕNUM nr. 150

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

TÕDE JA EKSITUS

  1. pühapäev pärast nelipüha
  2. nädal: 11. – 17. august 2019

 

Lihtne oleks elada, kui teaksime täpselt, milline tee on kõige õigem edasi minemiseks. Paraku on elu tunduvalt keerulisem. Me ei saa vaadata elu mustvalgelt. Elus on palju värve ja varjundeid. Küllalt raske on öelda, mis on tõde ja mis eksitus ning kus kulgevad piirid nende vahel. Nii mõnigi asi, mis võib esmapilgul tunduda meile ebaõiglane ja vale, võib aja jooksul tuua elus esile midagi head ja positiivset.

Näiteks sageli on raske mõista elu kannatusi ja raskusi. Vahel tulevad raskused ellu meie enda valede valikute tagajärjel ja sellepärast, et oleme läinud eksituse teele. Aga ka tõe teel käies võib ol-la probleeme: Iiobi raamat on hea näide sellest, kuidas raskused tabavad inimest ka tõe teel.

Piibel annab meile palju nõu, kuidas kulgeda oma teed. Need reeglid pole vajalikud mitte Ju-malale, vaid inimestele ning need on Jumala kingituseks meile, et meie elu oleks õnnelik. See, kui-das mõistame neid Jumala sõnas antud tõdesid, sõltub aga paljus tõlgendamisest ja siin on jällegi keeruline mõista, mis on õige ja mis väär.

Pühakiri hoiatab meid valeprohvetite eest, kes ahvatlevad inimesi kõrvale tõe teelt. Need vale-prohvetid võivad usu tee kuulutada nii liialt avaraks kui liialt kitsaks. Jumala Püha Vaim on see, kes toob selguse tõe kohta meie ellu. Palves võime kõnelda Jumalaga ja tema näitab meile, mis on tõde ja mis eksitus. (Soom 2017:8)

 

Käige nagu valguse lapsed – sest valguse vili on ju igasuguses headuses ja õiguses ja tões.

Ef 5:8b,9

 

Inimene, kes aastaid on elanud oma unenägude maailmas, võib ärgata tõetunnetusele. “Tõuse üles surnuist!” Needki, kes on surnud olnud tavainimese kõlblusnormidele, võivad ellu ärgata. “Tõuse üles!” Hakka end liigutama! Hakka parandama oma endise elu vigu! Palu andeks neilt, kelle vastu oled eksinud. “Siis Kristus valgustab sind.” Ta näitab meile kätte uue elu. Ta teeb veel roh-kemgi. Tema muudab su valguskiireks. “Te olete valgus Issandas!” Niisugune võimalus on avatud igale inimesele.

Jeesus on tulnud meid valgustama. Tema valguses näeb inimene esmakordselt oma tõelist vai-mulikku olukorda. Pöördunud inimene vaatab kurvastuse ja põlgusega vanale pattudele, mida ta kord armastas. Kui oled ärganud Kristuse valguses, siis ei näe sa ainult ennast, vaid sulle muutub arusaadavaks ka Kristuse surm meie pattude eest. Selles valguses näed sa oma uue elu olemust ja ülesandeid. Sa tead, et oled saanud elu, mis viib sind läbi surma igavesse ellu. (Tärk 2004:261)

 

Siis Jeesus rääkis neile taas: “Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimedu-ses, vaid tal on elu valgus. (Jh 8:12) Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.” (Jh 12:36) Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus. (Gl 5:22)

 

Palvetagem: Jumal, meie Isa, Sina valgustad oma Vaimuga meie pimedust. Sina näed, kui kergesti me eksime ja teeme halbu valikuid. Anna meile tarkust teha vahet õige ja vale, tõe ja ek-situse vahel, nõnda et me võiksime elada Sinu tahte järgi. Kuule meid Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

HUNDI LOOMUS

Pühapäev – 11. august

Jeesus ütles jüngritele: “Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid! Te tunnete nad ära nende viljast.” Mt 7:15,16

 

Tahan juhtida tähelepanu sõnale “valeprohvetid”. “Mina tean, et pärast minu äraminekut tu-levad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa, ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonu-tavad tõde, et vedada jüngreid eneste järele” (Ap 20:29,30). Nad ei saa tulla valeõpetusega selliselt, kus vale on kohe ilmselge. Kuid näen veel selles salmis – “kes moonutavad tõde”, et vedada jüng-reid eneste järele. Need võivad olla ka valed või moonutatud faktid, kellegi kohta ja tihti just kogu-duse juhtide ja liidrite kohta. Poolik tõde, osaline tõde, laim, valed süüdistused, tülide tekitamine ja see kõik on eesmärgiga, et kahju teha karjale. “Julmad hundid, kes karja ei säästa”.

 

Kuulsin üht lugu, kuidas hundikari saab hakkama piisonite karjaga. Piison on suur loom, kes samuti elab karjas. Täiskasvanud piison kaalub ligi 2000 kg. Hundikari ei ründa kunagi piisonikarja. Hunt tegutseb sellisel puhul taktikaliselt.

Juhtloom annab käsu ühele hundile minna üksikult piisoni karja sekka. See üksik hunt ei rün-da ühtki looma, vaid lihtsalt jookseb selles karjas koos piisonitega. Ta saab aru, et üksinda siin ei tee midagi ära. Piisonid selle peale reageerivad nii, et hundi juuresolekul eemalduvad temast ja nii õn-nestub hundil karja ühtsust lõhestada. Kui keegi piisonitest on jäänud teistest eemale, hakkab hunt teda taga ajama ning siin tuleb juba hundikari ka kallale. Ja nii õnnestub üht suurt karjalooma rün-nata ja murda.

 

See on väga hea ja tüüpiline pilt sellest, kuidas “hunt lambanahas” käitub ning kuidas vaen-lane tegutseb nii kristlase elus kui ka koguduses. Minu tähelepanek on ka see, et sageli juhthunt ka-sutab teisi, et esialgu ise jääda küllalt peitu. Juhthunt ei toppi ennast liiga lähedale ohtlikule tsoo-nile. Tal on hea haistmine. Vaenlase põhimeetod on ikka olla varjus, peidus, hoida oma hundi loo-must lambanahas. Kasutades ikka need vanu meetodeid, manipuleerimist, valesid ja ikka selliselt, et sa kohe seda valet ära ei tunneks.

Hunt on vaenlane. Tema kaudu tegutseb lutsiferi vaim. Esimene mäss oli tekitatud taevas. Teame, et saatan oli selles loos põhitegelane. Aga kui Jumal teda taevast alla lükkas oli ta selleks ajaks juba kolmandiku ingleid suutnud endaga kaasa tõmmata. Kui ohtlik olla mässaja seltsis ja veel kuulata teda. Ega ilma asjata Piibel ei ütle, et “ära seltsi mässajatega” (Õp 24:21). Ma usun, et osa ingleid panid Lutsiferile vastu ja ei läinud kaasa selle mõtteviisiga. Nad paljastasid tema valesüüdis-tusi Jumala kohta. Lutsiferi eesmärk oli haarata ebaseaduslikult, mässuga suure inglite hulgaga Ju-mala troon ja positsioon. Üksik hunt ei tee midagi ära. Ja sellepärast juhtloomal on vaja oma karja. See on nii sarnane kõigele sellele, mis kunagi taevas on toimunud, kus oli esimene sõda ja lange-mine. Ja need meetodid on siiani kasutusel.

Mäss, mäss, mäss – seda on vaja tekitada, sest ta teab, et nii kõige paremini ta saab Jumala ko-gudusele kahju teha. Tuua riidu, külvata riidu, õhutada riidu. Sageli juht hundid on need, kes peavad ennast vaimulikult teadlikuteks ja on kindlad, et Püha Vaim neid juhib. Nad tunnevad Jumala Sõna piisavalt palju, palvetavad palju. Ja uhkuse pisik juba on saanud neid tõest eemale viia. Isegi veel peenemalt tegutsevad need, kes teavad, et juhtide vastu minek on ebaseaduslik Jumala riigis. Ja kõi-ge selle juures, kahjuks need inimesed ei saa aru, et nad juba töötavad vaenlase leeris, kui kasutavad tema meetodeid. Tema tegutsemis meetodid toovad ka vastavaid vilju.

Sageli seal kus on “hunt” – lutsiferi vaim, seal on kambas ka Iisebel (1Kn 16:29-33), sest neil mõlemal on saatanalt antud ülesanded – hävitada, nii üksikisikut, kui ka kogudust. Iisebel oskab häs-ti tegutseda segaduses ja tekitada segadust. Tema on meister sellel alal ja väga osav. Kui ta saab aru, et teda on avastatud, ta peidab hetkega ennast, kavalus, libedus ja teemast kõrvale minek, et oma jälgi peita. (Teekel 2016)

 

Nõnda ütleb vägede Issand: Ärge kuulake nende prohvetite sõnu, kes teile prohvetlikult kuu-lutavad – nad ainult tüssavad teid tühiste lootustega: nad räägivad oma südame kujutlustest, mitte Issanda suust. (Jr 23:16) Ja Jeesus vastas neile: Vaadake, et keegi teid ei eksitaks! (Mt 24:4) Arm-sad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeproh-veteid on läinud välja maailma. (1Jh 4:1)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie ajal liigub suuri eksituse vaime. Saatan ise rõivastub valguse ingliks, petmaks paljusid. See pole mingi üllatus neile, kes tunnevad Jumala Sõna, sest mida lähemal on Kristuse teise tulemise päev, seda suuremad eksitused pääsevad valla. Lõpuajal kuulutatakse ristiusku ilma Kristuseta, kristlust ilma Püha Vaimuta, päästmist ilma Kolgata ristita, taevast ilma põrguta. Urho Muroma

 

Palvetagem: Kõigeväeline igavene Jumal, mina tunnistan, et mina ei ole olnud Sinu ees nõn-da, nagu ma peaksin olema, mul ei ole olnud õiget usku Sinusse ega ole ma Sind alati oma silme ees hoidnud. Ka ei ole ma oma ligimest kohelnud nõnda, nagu ma tahan, et Sina mind kohtleksid. Aga pööra ennast ometi armulikult minu poole oma armsa Poja Jeesuse Kristuse pärast! Ei ole kedagi teist, kelle juurde ma läheksin. Ma tulen Sinu juurde nagu laps oma isa juurde. Ära vaata mitte minu patu peale, vaid jaga mulle armu ja rammu, et ma elu parandaksin sellesama sinu Poja ja Püha Vai-mu läbi! Aamen. Olaus Petri

 

* * *

 

KAHETSEJA PALVE

Esmaspäev – 12. august

Sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas, ja salajas annad Sa mulle tarkust teada. Ps 51:8

 

Siin on jutt sisemisest ja sügavast tõe tunnetusest. Selle vastandiks on välised, üksnes teoree-tilised teadmised ja rituaalid. Kui inimese suhe Jumalaga on üksnes pinnapealse jumalateenistuseelu tasemel, siis tal tõepõhi puudub. Siis isegi väliselt õigesti teostatud rituaalid, üksnes varjavad inime-se sisemuses peituvaid pattu. Seda on kogudusteski väga palju. Inimene täidab ettenähtud kohustused ja arvab siis, et nüüd on ta Jumala ees õige.

Jumal tahab, et me õpiksime tundma ka oma sisemist olemust. Ja seda saab Ta meile õpetada salajas, nagu Taavet siin ütleb see tähendab, Jumalaga ausalt kahekesi olles. Kui inimene Jumala Sõna valgel julgeb oma patule ausalt silma vaadata ja nimetada seda õige nimega, siis on ta juba tõe pinnal oma  südame põhjas.

Taavet ei otsi ise enda juurest mingeid häid külgi, mille alusel Jumal peaks teda aksepteerima. Selle asemel tõdeb ta, et Jumal ise annab talle teada tarkust, mis toob elu. Ta pöörab pilgu endalt Jumala tööle ja võimalustele ning see ongi parim mida patune inimene saab teha. (PKK: Ps 51:1-9)

 

Vaid me kõneleme Jumala saladusse peidetud tarkusest, mille Jumal on ette määranud meie kirkuseks enne ajastuid. (1Kr 2:7)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Issand ütleb: Mu poeg, kui tahad tõde tunda, siis usu mind; kui tahad mu jünger olla, siis salga iseennast ära; kui tahad taevas ülendatud olla, siis alanda ennast selles maailmas; kui tahad minuga valitseda, siis kanna minuga koos risti. Thomas Kempisest

 

Palvetagem: Issand, lase meil taibata, mis on tõeliseks maailma valguseks olemine. Valguses näeme asju õieti – kristlased kutsuvad meeleparandusele ja osadusele Jumalaga. Me palume, ära lu-ba meil leppida maailmas valitseva ülekohtuga ja jätta aitamata lesknaine. Anna, et omaksime jul-gust öelda, kuhu läheb see maailm ilma Sinuta ja kuhu see jõuaks Sinu armu läbi Jeesuses Kristu-ses. Ove Sander (Sander 1998:32j)

 

* * *

 

JUMALA KARTUS ON USALDUS JUMALA HEADUSE VASTU.

Teisipäev – 13. august

Vaata, Issanda kartus – see on tarkus, ja hoidumine kurjast on arukus! Ii 28:28

 

Mis siis on tõeline tarkus? Sellele küsimusele tuleks läheneda päris praktilisel viisil. Inimesed on alati olulistele küsimustele vastuseid otsinud. Ikka on tahetud teada, kuidas elu on tekkinud, mil-leks see maailm on olemas, miks on inimene selles maailmas, mis saab siis, kui ta ära sureb. On arutatud selle üle, kust on tulnud kurjus. Kas inimene on oma loomu poolest hea või halb? Kas uni-versum on neutraalne või on seal olemas kurje või häid jõude? Kõikide nende küsimuste peale võib vastata, et me ei tea. Seda olukorda nimetatakse teadmatuseks. Kuid me võime need küsimused ka kõrvale jätta, nende üle nalja heita või siis tühiseid ja pealiskaudseid vastuseid anda. Sellist suhtu-mist nimetatakse rumaluseks. Õigete vastuste andmist võiks aga nimetada tarkuseks. Nii on siis ühel pool teadmatus ja rumalus ning teisel pool tarkus.

Mida nimetas Paulus tarkuseks? Paulus nimetab, et Kristus on saanud meile tarkuseks (1Kr 1:24,30). Seda sellepärast, et Kristus annab õiged vastused inimkonna olulistele küsimustele. Siin ei räägi ta loodusteadustest ega tehnilisest progressist. Need asjad on Jumal jätnud inimese uurida. Ju-malalt saadud mõistuse ja hoolsa tööga võib inimene paljudel aladel õigeid vastuseid leida. Aga kui on vaja leida vastuseid küsimustele, mis puudutavad Jumala olemust, pattu, lunastust, elu pärast sur-ma, siis inimese jõuga vastuseid leida ei ole võimalik. Inimesed võivad vaid arvamusi avaldada. Õi-ged vastused annab vaid Kristus. Tema on Jumala vastus meie õndsuse küsimustele. Paulus ütleb kirjas koloslastele: “Kristuses peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded” (Kl 2:3). Kuidas sellest tarkusest osa saada? Tarkuse vastu võtmiseks ei piisa sellest, kui me kogu kristliku õpetuse omaks võtame. Ei piisa sellest, kui me Kristuse kõige suuremaks õpetajaks tunnistame. Tarkusest saame osa siis, kui oma pattu tunnistame ja Kristuse lunastustöö läbi andestuse vastu võtame, oma elu Ju-mala kätte usaldame ja oma elu Tema Vaimu juhtimisel korraldame. Siis on meie ellu tulnud tõeline tarkus. Ei ole ju tarkusest osa saanud see, kes tule tegemisest kõike teab, ent pole kordagi tuld süü-danud.

Miks peab aga selle tarkuse juurde jõudmiseks Jumalat kartma? Karta tuleb kõigil nendel, kes ei taha elu tõega leppida. Hirm ei ole oma olemuselt hea. See viib inimesed tavaliselt Jumalast ee-male. Uskmatuse üks põhjuseid ongi hirm Jumala ees. Selleks, et mitte hirmu tunda, keeldutakse oma elu muutmast ja proovitakse selle asemel Jumalat olematuks muuta. Hirm paneb inimesi alati rumalusi tegema. Kuid Jumala kartus on midagi muud. See on oma hirmudega Jumala ette seisma jäämine. See on hea asi. See on tarkuse algus.

Mille poolest erinevad siis tavaline kartus ja Jumala kartus? Tavalise kartuse puhul jääb ini-mene oma hirmudega üksi ja vaatab ohtudele otsa. Sellisel juhul peab ta püüdma oma lootusetut olukorda ise lahendada. Jumala kartuse puhul jääb inimene oma hirmuga Jumala juurde. Jumala kartus on usaldus Jumala headuse vastu. See tähendab, et inimene julgeb Jumala ees oma süüd tun-nistada ja ennast oma vigade ja eksimustega Jumala kätte usaldada. Jumala kartuse puhul ei vaata inimene vaid enda eksimustele, vaid eelkõige sellele, mida Jeesus on meie lunastamiseks Kolgata ristil teinud. Jumala kartus tajub seda kohutavat tõsiasja, et patune inimene on hukkumisele määra-tud, kuid ta ei ole lootusetu. Jumala armastus, mis Kristuses ristil avalikuks saab, ajab kartuse välja. Johannes kirjutab, et armastuses ei ole kartust. Täiuslik armastus ajab kartuse välja (1Jh 4:18).

Tõeline tarkus on õiget asja karta. Kelle süda on süüga koormatud ja kelle patud on andeks andmata, need ei julge Jumalat usaldada. Nende elu suunajaks ja orjastajaks jääb patt. Nad on patu orjad. Patt sunnib neid tagant ja nad elavad patu hirmus. John Wesley on öelnud umbes nii: “Andke mulle sada meest, kes ei karda kedagi muud kui vaid Jumalat ja ma pööran kogu maailma ristius-ku.” Jumala kartusel on võime kohandada inimesi oma ülesannete täitjateks. Jumala kartus annab avara ja aruka suhtumise nii siinpoolsesse kui ka surmajärgsesse ellu. Enam ei mõjuta inimest ene-seuhkus ja surmahirm. Elu ülimaks juhiks saab vaid Jumal ja Tema arm.

Kristus on Jumala tarkus. Jumala kartus juhatab meid Kristuse juurde. Inimeste meelest oli kuulutus ristilöödud Kristusest meeletus. Kes võis uskuda, et Jumal päästab maailma ristilöödud mehe kaudu. Ükski inimlik loogika ei vii meid abi otsima ristil sureva mehe käest. Paulus ise ütles, et sõna ristist on narrus nende jaoks, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi (1Kr 1:18). Jumala kartus on tõeline tarkus, mis juhatab meid selle päästva armu juurde. (Luhamets 2018:28-31)

 

Issanda kartus on tunnetuse algus, meeletud põlgavad tarkust ja õpetust. (Õp 1:7)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õnnelikud on elus need inimesed, kes juba varasest lapse-põlvest alates ajavad oma südameasju Jumalaga. Nemad saavad ikka vabaks ja rõõmsaks, ka valus, raskustes ja elu löökides, sest nende südames elab Jumala Vaim. Ta tuleb nagu valgusekiir ööpime-dusse. Jaan Lattik

 

Palvetagem: Armas Taevane Isa, ma pean usaldama ja kartma Sind, et võiksin osa saada Sinu igavesest ning täiuslikust tarkusest. Aita mul pöörduda patust ja mitte rajada oma lootus maailma tarkusele, vaid Sinu Poja Jeesuse Kristuse lunastustööle. Aamen.

 

* * *

 

OLULINE ON VAIMU PÄRITOLU

Kolmapäev – 14. august

Armsad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma. 1Jh 4:1

Jumal on andnud oma Vaimu (1Jh 3:24), kuid maailmas tegutseb aktiivselt ka teisi vaime. Oluline on tähele panna, et käsule uskuda Jumala Poja Jeesuse Kristuse nimesse (1Jh 3:23) järgneb hoiatus ärge usaldage iga vaimu, nii nagu käsule armastada vendi ja õdesid (1Jh 2:7-11) järgneb keeld ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas (1Jh 2:15). Kontrollida tuleb nii krist-likku armastust kui kristlikke uskumusi. Kristlikku usku ei tohiks ära segada kergeusklikkusega. Tõeline usk kontrollib usu objekti, enne kui sellele andub.

Johannes käsib omal lugejail uurida, kas nad [vaimud] on Jumalast. Iga prohvet on mingi vai-mu vahendaja. Tõelised prohvetid on Jumala Vaimu tööriistad, keda nimetatakse “tõe vaimuks”, va-leprohvetid aga “eksituse vaimu” (1Jh 4:6) ja “antikristuse vaimu” (1Jh 4:3) tööriistaks. Seega on iga prohveti taga vaim, iga vaimu taga aga kas Jumal või kurat. Enne kui mingit vaimu usaldada, tuleb vaimu kontrollida. Oluline on vaimu päritolu. Iga kristlane võib ja peab rakendama objektiiv-set testi, mille apostel toob ära salmis 1Jh 4:2: “Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tun-nistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast.”

 

Tänapäeval on palju hääli, mis otsivad meie tähelepanu. Paljud kultused on saanud populaar-seks ja levinud laialdaselt. Mõned neist väidavad end omavat erilisi ilmutusi ja erilist inspiratsiooni, et näidata oma konkreetseid doktriine autentseina. Seepärast tuleb kristlastel kõike kontrollida. Pal-jud on liiga kergeusklikud ja ilmutavad naiivset valmisolekut usaldada kõiki väidetavalt vaimumaa-ilmast pärinevaid sõnumeid ja õpetusi. Väärõpetuste suhtes on aga võimalik ilmutada sallivust, mis pole õige. Vaimuliku küpsuse tunnus ei ole ainult uskumine, vaid sageli ka mitteuskumine (ärge u-saldage iga vaimu). Tuleks hoiduda mõlemast äärmusest – ebausust, mis usub kõike, ning kahtlu-sest, mis ei usu midagi. (Stott 2002:158j)

 

Oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes. (Rm 7:23) Sest lihalik loomus himustab Vaimu vastu ja Vaim lihaliku vastu, need on teineteise vastased, nii et teie ei saa teha seda, mida tahaksite. (Gl 5:17)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kõige raskemini patustab see, kes teisi patule ajab, eriti neid, kes on temast nõrgemad, kes ei suuda ise vahet teha hea ja kurja vahel. Fanny de Sivers

 

Palvetagem: Õpeta mind, oh Issand, teadma, mida pean teadma , armastama, mida pean ar-mastama, kiitma, mis Sulle kõige enam meeldib, kõrgelt austama seda, mis Sinugi silmis on auväär-ne, ja põlgama seda, mida Sina vihkad! Thomas Kempisest

 

* * *

 

LOOTUS JUMALALE

Neljapäev – 15. august

Neitsi Maarja uinumise püha ehk rukkimaarjapäev

Ma tulen Issanda Jumala vägitegudega, ma tunnistan üksnes Sinu õiglust. Ps 71:16

 

Kuningas Taavet oli oma suures vaevas ja kõigis rasketes tagakiusamistes rohkelt Jumala ar-mu tunda saanud. Ta oli mõistnud, et inimesel enesel ei ole ühtegi õigust Jumala ees seista ja enda eest kosta, vaid kõik õigus kingitakse talle. Sellepärast ta ütleski: Ma tunnistan üksnes Sinu õiglust.

Lihameelsed inimesed ei tea sellest õigusest midagi, mis Jumala ees maksab. Aga usklikud on ära tundnud, kui imelisel viisil Jumal on meile õiguse valmistanud oma püha Poja läbi. Tema, kes püha ja õige, on meie ülekohtud ärakandnud, meie patu võlad ära maksnud ja nüüd võib Tema kõik, kes Temasse usuvad, oma püha vere väes kõigist patu roojasusest puhtaks pesta. Meie hinge alastu-se oma õigusega kui kuuega katta ja seda meile igaveseks katteks ja ehteks jätta. Seda suurt armu ja kallist õigust õpetab Püha Vaim meid tundma ja usu läbi omaks võtma ning karistab meid mõne tü-hise lootuse ja eneste tehtud õiguse pärast, mida viimse kui hilbuni peame enese ümbert ära heitma, et siis Jumala Pojast kingitud õigus meile ainsaks katteks oleks. Ei surma vaev, ei kohtu päev või se-da õiguse kuube meie käest enan ära võtta. (Lampson 1903:374)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ma kiitlen oma jõuetusest, rõõmustan oma võimetuse, os-kamatuse ja vaesuse üle ühes või teises valdkonnas. Olen rõõmus, et mul puuduvad oma õigus ja jõud, ilu, loomulikud anded ja veetlus. Täna Jumalat selle eest, et võid kogeda Tema auhiilgust, mi-da Ta laseb voolata sinu vaesuse ja oskamatuse keskele. Ema Basilea Schlink

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sa oled vaadanud armus Neitsi Maarja peale ja valinud ta oma Poja, meie Issanda emaks. Juhi meidki oma armuga, et taevas meile avaneks ja me saaksime osa Sinu kirkusest. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

JUMALA AU ILMNEB KA ÕELATE SAATUSES

Reede – 16. august

Kui õelad lokkavad nagu rohi ja kõik ülekohtutegijad õitsevad, siis on see neile hävituseks igavesti. Ps 92:8

 

Ilmselt mõtleb Taavet mõnele sündmusele, kus õelate õitsemine lõppes kiire närbumisega. Õe-late õnn ei ole ainult lühiajaline, vaid nende jõukus ja nende plaanide kordaminek ise peidab endas hävitavat jõudu. Aga sina, Issand, oled kõrge igavesti! (Ps 92:9) Jumala vaenlased pillutakse laiali. See, kes suudab vaadata küllalt kaugele tulevikku, näeb ülekohtuste hukatust. Sest vaata, su vaenla-sed, Issand, sest vaata, su vaenlased saavad hukka, kõik ülekohtutegijad pillutakse laiali. (Ps 92:10) (Tärk 2014:383)

 

Sest need niidetakse peagi nagu hein ja nad närtsivad nagu haljas rohi! (Ps 37:2) Nad olgu nagu rohi katustel, mis kuivab, enne kui see kitkutakse. (Ps 129:6)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ei ülekohus seisa kotis, ei vale jää varjule. Seal üleval veel elab Jumal, kes kõik toob päevavalgele. Anna Haava

 

Palvetagem: Armuline Jumal, me täname Sind, et Sa oled meile kinkinud andeksandmise ja igavese elu lootuse. Selle juures ootad Sa meilt, et suunaksime oma mõtted ja teod mitte enesele, vaid kaasinimesele. Sinu tahe on, et teeniksime maailma – see ei tee meid õigeks Sinu ees, küll aga tunnistab armutööst meie südames. Muuda meid tuimumatuks soolaks ja kustumatuks valguseks. Ove Sander (Sander 1998:32j)

 

* * *

 

JUMALA TAHTMINE

Laupäev – 17. august

Jeesus ütles jüngritele: “Mitte igaüks, kes mulle ütleb: “Issand, Issand!”, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.” Mt 7:21

 

Hirmuäratav kirjakoht, kas pole? Olen mõelnud, et ehk olen just mina see, kes kunagi saab arvatud ülekohtutegijate hulka. Äkki on mu usk, mida ma arvan end tunnistavat vaid “Issand, Is-sand!” hüüdmine?

Tegude tegemisest me ei pääse. Me peame tegema usutegusid (ja vahel lausa “usuhüppeid”), sest mida on meie usk väärt kui seda ei kinnita teod? Sama võime lugeda ka apostel Jaakobuse kir-jast, kus seisab: “Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud” (Jk 2:17).

Heaks illustratsiooniks võiks siinkohal olla üks lugu Anthony de Mellolt, tuntud katoliku preestrilt ning psühhoterapeudilt, kes on ka mitme usku ja vaimsust käsitleva raamatu autor. See on lugu ateistist, kes kukub kaljult alla. Ta kukub, aga jõuab veel kinni haarata ühe kalju küljes kasvava väikese puu oksast. Ateist mõtleb, mida teha, ja tuleb äkitselt ideele, et prooviks õige Jumala poole pöörduda. Nii võtabki ta kogu oma jõu kokku ja hõikab: “Jumal!” Vastust ei tule. Ateist hõikab uu-esti: “Jumal! Kui sa oled olemas, siis päästa mind ja ma luban sinusse uskuda ja õpetan teisigi seda-sama tegema.” Jälle vaikus. Ateist on peaaegu, et juba oksast lahti laskmas, kui kuuleb vägevat häält üle kanjoni kõlamas, mis ütleb: “Nad kõik räägivad nii, kui on tõeliselt hädas!” Ateist hüüab: “Ei, Jumal! Ei, ma pole nagu teised, ma juba usungi. Kas sa ei näe, et olen su häält kuulnud! Nüüd pääs-ta mind ja ma kuulutan sinust maailma otsani!” Hääl ütleb selle peale: “Hästi, ma päästan sind. Lase oksast lahti!” “Lasen oksast lahti? Jumal, kas sa pead mind hulluks?”

Kui sageli oleme meiegi samasugused praktilised ateistid. Väidame, et usume, aga ise ripume samal ajal mõne kidura oksarao küljes, oksa hoidvad sõrmedki pingutusest krampis. Kas me saame sellisel juhul üldse usust rääkida?

 

Aga mis on siis see, millega me eksima kipume? Tegusid tuleb teha, head vilja tuleb kanda, aga mõned teod on justkui valed … Tundub, et nii nagu väga paljud asjad, jõuab seegi küsimus väl-ja meie suhtumise või meelsuseni. Jeesus ütleb ka lahenduse tegelikult välja: taevariiki saab vaid see, kes teeb Isa tahtmist. Kõik “Jumala nimel” tehtu muutub valeks siis, kui see on tehtud vaid Ju-mala nimel (võimalik, et ka täiesti siiralt), aga mitte Tema tahtmist silmas pidades. Võime küsida: kas tegutsetud on selleks, et vähem või enam varjatult tehagi “vägevaid tegusid”, suurejoonelisi asju kõigile imetlemiseks? Või on see midagi, mida teeme usaldusega Jumala vastu, Tema tahtmist möö-da, tõelise alandlikkuse ja alistumisega?

Üks sõber kurtis mulle kord, et ta ei tea või ei saa aru, mis on Jumala tahtmine tema elus. See võib nii olla, et konkreetse tegevuse või töö vms leidmine võtabki väga kaua aega ja me käime läbi segaduseaegadest ja Jumal ei osutagi sõrmega, et sulle kuulub see ülesanne ja tollele too. Aga tege-likult on küsimus Jumala tahtmisest ka hulga hõlpsamini lahendatav. Täpsemalt, Jumala tahtmine on täiesti kindel selles, et Ta tahab, et me lubaksime Temal end armastada ja juhtida Tema enese sarna-suse suunas. Jumala tahtmine on, et me osutaksime teistelegi teed olemise aluse ehk Jumala enda juurde. Jumala tahtmine on, et oleksime Tema tõelised lapsed – need, kes ei hoia kinni viletsatest oksakestest, need, kes otsivad Teda kogu südamest, kes elavad Jumalat meeles pidades igal päeval ja igal hetkel. (Viires 2013)

 

Miks te mind hüüate: “Issand, Issand!” ega tee, mida ma ütlen? (Lk 6:46) See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles. (Jh 6:40) Aga olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid. (Jk 1:22) Jumala ees ei ole ju õiged Seaduse kuuljad, vaid Seaduse täitjad, kes mõistetakse õigeks. (Rm 2:13)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tõepoolest on olukordi, kus saame vaid paluda: “Issand, aita!” Ometigi oleks väär palvetada ja jääda passiivseks seal, kus Jumal ootab just minu enda sam-mu, mida siis juhtida ja õnnistada. Marcus Hermen

 

Palvetagem: Armuline Issand! Õpeta meid tegutsema Sulle meelepäraselt. Kingi selleks oma Püha Vaimu. Pühitse meie südant, et maailma-armastus sealt kaoks ja armastus Sinu vastu aset leia-ks. Hoia meid enda küljes meie elu otsani. Friedrich Wilhelm Ederberg

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

  • Lampson, Peeter 1903. Hommiku- ja õhtu- “roaohver” : Esimene jagu. Tartu
  • Luhamets, Joel 2018. Issanda kartus on tarkuse algus. EELK Misjonikeskuse väljaanne Pluss, 3/2018 September.
  • Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Ps 51:1-9 – Iisopi sõnum patusele. Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. Pereraadio
  • Sander, Ove 1998. Ja meie palume … Tartu: Eesti Kirik
  • Soom, Kaido 2017. Tõde ja eksitus. – Eesti Kirik, 02.08.2017
  • Stott, John R. W. 2002. Johannese kirjad. Tallinn: Logos
  • Teekel, Aino 2016. Hundi loomus. Võru Baptisti Koguduse koduleht, 21.06.2016: https://www.vorubaptisti.ee/ainoteekel/?p=58
  • Tärk, Osvald 2004. Julgus elada ja surra. [Postill] Tallinn: Allikas
  • Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos
  • Viires, Katrin 2013. Jumala tahtmine (Mt 7:15–23). Kirik & Teoloogia, 06.12.2013: http://kjt.ee/2013/12/jumala-tahtmine-mt-715-23/

 

Koostas Indrek Lundava.

August 2019

PÄEVA SÕNUM nr. 149

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

ARMASTUSKÄSK

  1. pühapäev pärast nelipüha
  2. nädal: 04. – 10. august 2019

 

Jeesus oli oma lähemate jüngritega mäel ning Jumala kirkus laskus Kristuse peale. Sellest sündmusest tuleb kirgastamispüha nimetus. Kristuse muutmine oli tema elu pöördehetk. Jeesuse kõige lähemad jüngrid olid need, kes said olla ühes temaga, kui Jumal kõneles Jeesusega kõrgel mäel ja kui Issand ise neile ütles: “See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!” Neil meestel polnud enam vaja uskuda, sest nad olid näinud Jeesuse jumalikkust oma ihusilmaga.

Selline Jumala pühaduse kogemine muutis hetkega inimeste elu. Pühakirjast näeme, kuidas lihtsast kalurist võis nii saada hetkega Jeesuse õpilane: üks kaheteistkümnest apostlist, kelle kujud kaunistavad tänapäeva kirikute kantsleid. Jeesuse kirkuse nägemine kirgastamismäel muutis jüngrite ellusuhtumise täiesti teiseks. Meie võime seda Jumala kirkust kas uskuda või mitte. Vaadates jüng-ritele ja sellele, kuidas muutus nende elu, võib meiski tekkida usk.

Mäel ilmusid apostlitele kirgastatud Kristuse kõrval ka Mooses ja Eelija, Vana Testamendi Seaduse ja prohvetite esindajad. Ristiusu kirik nägi algusest peale Kristuse eluetappe, surma ja ülestõusmist Vana Testamendi tõotuste täitumisena. (Soom 2011:8)

 

Sinu kohal koidab Issand ja sinu kohal nähakse Tema auhiilgust! Js 60:2

 

Kui pilkane pimedus katab rahvaid, ja uni hoiab nende laud tinaraskeina maadligi, kutsub prohvet jumalarahvast tõstma oma silmi ja vaatama üles. Rusudes Jeruusalemma kohal on päikeset-õus ja koidupuna. See võib olla praegu kahvatu triip, lausa hale aimdus saabuvast päevast, kuid nii nagu keegi ei suuda kinni hoida hommikut, ei suuda ükski vägi ka tagasi hoida Jumala päästet.

Igaühele, kes usub Jumala eneseilmutusse Kristuses, on Vaim andnud pisut prohvetiannet, mis annab võime näha maailma samaaegselt kahelt tasandilt. Ühel tasandil näed sa maailma ebatäiuslik-kust: suurt vaimulikku pimedust, mis kaena varjab inimeste nägemisvõimet ja sellest tulenevaid ini-mestevahelisi kokkupõrkeid, ebaõiglust, koledusi, lootusetust, tühisuste tühisust. Teisel tasandil näed või pigem aimad Jumala auhiilgust, Tema täiuslikkust, mis peegeldub ka Ta loodud maailma ilus, paneb sind ennastki sellest veel rohkem hoolima. Kõige kohal näed Jumala tingimusteta armas-tust ja lahendust igale olukorrale.

Me elame siin, põgusas hetkes enne koidikut, piiri peal, kus on nii valgust kui pimedust, mee-leheidet ja lootust. Veel valitseb pimedus, kuid mitte kauaks. Praegu kurvastavad meid mitte niivõrd elu olukorrad, kuivõrd meie ootused, milline elu peaks olema. Ent me ei saa ajast ette rutata. Aeg on igal tegevusel taeva all. Ka igal raskusel ja katsumusel.

Prohvet Jesaja külvab lootust, aitab minna läbi maailma pimeduse ja ei lase väsida ega käega lüüa. Ta näeb seda, mida teised veel ei näe. Laotades tulevikunägemuse rusude kohale, innustab ta igaühte andma oma panust püha linna taastamisse. Taevane Jeruusalemm on tõelisem kui laastatud Jeruusalemm, sest praegune olukord on inimeste eksimuste tagajärg, esimene ja viimne on aga Ju-mala igavese armastuse ja Tema auhiilguse asupaik. (Palgi 2013)

 

Olles oma mõtlemisega sattunud pimedusse ning võõrdunud Jumala elust neis oleva teadma-tuse ja südame paadumuse tõttu. (Ef 4:18)

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sina andsid pühal mäel oma jüngritele näha meie Issanda kirkust ja kutsusid neid Teda kuulama. Aita meid, nii et tunneme Jeesuses Kristuses ära maailma Päästja ja leiame Temas uue elu ning võime pärida igavese elu Sinu juures taeva kirkuses. Kuule meid Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

ÕPPETUND TABORI MÄEL.

Pühapäev – 04. august

Issanda muutmise püha ehk kirgastamispüha

Kui Peetrus alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: “See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, Teda kuulake!” Mt 17:5

 

Õed, vennad Kristuses! Püüame sellest suurest Tabori õppetunnist osa saada. Ka meidki köi-davad maised huvid, mis tumestavad taevailmet. Ka meilgi on variserid ja kirjaseletajad, kes tõen-davad, et “kiri ei valeta” ise kirja valele abiks võtavad ja taevariiki labastavad. Just kui usklik Iisrael kuningast, kuningriiki, rikkust ja head põlve Messialt ootas, nii ootab ka meie päevil palju usklikke kuldseid kroone ja pärlidest väravaid, nuumvasika liha ja kuninglikku pidu; paljud tahavad kunin-gatena valitseda ja patuste peale kohut mõista. See kõik seista piiblis. Ka meilgi peetakse pühaks kirjatähte ja kujutust, kuna tähe ja kujutuse abil ettetoodavast vaimust ja taevariigist palju ei hoolita.

Looja Isa aga hüüab Tabori kohal: “Teda kuulge!” Mu Poega Jeesust kuulge. Kuulake Teda, ei kedagi muud! Tema on ainus õige Juht, kes taeva viib. Teda ümbritseb taevalik hiilgus, ühendab Ee-liase taevast ja Moosese põrgust [s.t. surmariigist]; Tema teeb selgeks ka inimese elu saladuse.

“See on mu armas Poeg, kellest mul on heameel!” Jumala Poeg on aga inimese sarnane, viibib nõdras loomuses. Tähendab, inimese elu otstarve ei ole mitte mõni aeg nõtrustes vireleda ja jäljetult kaduda. Nagu inimeses, Jeesuses peitub Jumala armas Poeg, kes Taboril ilmus jumaliku aus, nii pei-tub iga nõdras inimeses Jumala armas laps, suremata hing. Nõder loomus lõpeb, hing mitte. Surm ei ole elu lõpu akkord. Kust sai Eelias siia? Kust Mooses? Ühe võttis Jumal aastasadade eest ta usu pä-rast elusalt taeva, teine ei pääsenud oma kahtleva südame pärast isegi tõotatud Kaanani. Aga nüüd on nad mõlemad Taboril, jüngrite silma ees. Tähendab, isegi surmal ja põrguhaual ei ole võimu kin-ni hoida hinge, kes Jumalat taga nõuab.

Taboril on jüngrid näitliku ja mõjuva õppetunni osalised, mis neile kustumatu mälestuse süda-messe surub: teie õpetaja on elu ja surma valitseja, taevas ja põrgu seisavad tema võimu all; kõiki, kes oma püüded on temaga ühendanud, võtab ta oma au sisse.

Piksekärgatusena käivad Looja sõnad läbi jüngrite loomuse: “Teda kuulge! Teda kuulge! Teda kuulge!”

Inimlik loomus ei jõua rohkem taevalikke asju endasse mahutada: jüngrite meeled ja mõistus loobuvad oma tegevusest; nad lange vad silmili maha, on uimastatud. Alles õpetaja armsa hääle peale toibuvad nad: “Tõuske üles! Ärge kartke!” Kõik taevalik on kadunud. Jüngrite ees seisab en-disel kujul nende kehvalt riietatud õpetaja, jalad teest tolmunud, nägu käimisest väsinud. Aukartuses ja vaikides kõnnivad nad mäest alla, õppetund andis palju tunda, palju mõtelda…

“Teda kuulge!” Looja hääl kostub täna päevani. Inimhing ihaldab rahukuningat. Maised ihad aga hoiavad ta kammitsas; vägevad vürstiriigid ja vallad eksitavad teda. Ta kuulab oma Rahukunin-ga armast häält: “Mina olen teie juures maailma otsani!” Aga lihalik silm ei näe Teda, ja mida silm ei näe ega käsi ei saa katsuda, seda on ka mõistusel raske tabada. Tänane lugu aga kutsub erksamaid usklikke Taborile, Siionile, palvemäele – kiriku. Kirikus tunneb usklik hing enese ühendatud olevat Jeesusega ja tema sõpradega, elagu nad maa peal, või olgu nad siit lahkunud. Kirikus on inimesed kui lapsed oma Isakojas. Kristuse kiriklikust kogudusest ütleb Rahuvürst: siin on teil teada, mida kummardate; õnnistus tuleb kirikliku ristirahva seast (Jh 4:22). (Kokla 2016:8)

 

Issand, su Jumal, äratab sulle sinu keskelt, su vendade hulgast, ühe prohveti, minu sarnase – teda te peate kuulama! (5Ms 18:15) Ja Püha Vaim laskus ihulikul kujul Jeesuse peale kui tuvi, ja taevast kostis hääl: “Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!” (Lk 3:22, vt ka Mt 3:17)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Usklikena me tunneme, et ei vääri Jumalat, aga samas mõistame, et Kristus oma surmas on meile taas väärtuse andnud. See mõistmine aitab meid julgelt ja tänuliku südamega astuda jumalikku elutäiusesse. Joosep Tammo

 

Palvetagem:  Isa, saada mind oma Poja juurde, kes õndsuseks on saanud minule. Su vaim mind võtku valgustada ja andku õiget mõistmist minule. Siis ma alles tunnen Sinu rahu eneses ja laulan Sulle oma südames. Bartholomäus Crasselius

 

* * *

 

PÄÄSTE JUMAL.

Esmaspäev – 05. august

Tema all on nagu valguse sära, Tema kõrval on kiired, seal on Ta võimsuse loor. Ha 3:4

 

Habakuki palve peale, et Jumal ilmutaks oma au, täidab Jumal ta hämmastuse ning lootusega ilmudes, prohvetile majesteetlikus hiilguses, ja ilmutades oma aulist võitu Jumala rahva vaenlaste üle. Jumala ligiolu hingematvast mõjust toibudes, jääb Habakuk kannatlikult ootama kohtumõistmi-se tulekut sissetungijate üle. Just siin näeme prohveti algses hämmingus selget (suuna)muutust.

Korduvad kohtumised Jumalaga on võtmeteguriks kristlase usus kasvamisel. See ei tähenda tingimata, et iga kohtumine peaks olema sedavõrd hingemattev nagu Habakuki oma. Jumal võib ilmuda meile ka läbi igapäevaste askelduste, umbes samamoodi kui ta ilmus Eelijale vaikses sosinas (1Kn 19:12).

On imeline, et tänu Pühale Vaimule, kes elab meie sees, võivad kohtumised Jumalaga olla nii reaalsed ja sügavad kui on seda hingamine. Ükskõik mil viisil Jumal valib end ilmutada, Temaga kohtumise mõju on alati elumuutev. Selle jumaliku kohtumise läbi meisse sisendatud uue usu sü-gavus põleb nagu küünal keset pimedat ööd. See ei lõpeta pimedust täielikult, aga juhib meid kind-lalt läbi pimedusest ning pikast ja üksildasest ööst! (Lo 2016)

 

Ja Issanda auhiilguse ilmutus oli Iisraeli laste silmis otsekui hävitav tuli mäetipus. (2Ms 24:17)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesus on meie Koidutäht, kes ikka särab meie südames. Kuigi meis on rohkesti viga ja puudusi, on Tema meile ainus vägev abimees. Sest kui me hing Ta peale vaatab, siis saame kindel olla, et Ta meid siit ükskord koju saadab. Sellepärast ei jäta ma Sind, mu Eluvalgus.

 

Palvetagem: Jumal, Sa näed meid ja tunned ja tead, kui pisut on meil rammu, kui palju kordi me tüdineme ja väsimus kipub võimust võtma. Tuleta meile meelde, et me uut jõudu saame Sinu käest. Sina oled meile taevase relvastuse valmis pannud, et me seda võiksime võtta ning kasutada ja Sa oled meile selleks jõudu pakkunud Jeesuse läbi. Pühitse meie südamed seda mõistma ja seda tar-vitama, mis Sa meie heaks oled teinud. Harri Haamer

 

* * *

 

KES JUMALAT USALDAB, EI JÄÄ IIALGI HÄBISSE.

Teisipäev – 06. august

Issand jätkas Moosesele: “Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!” Aga Mooses kattis oma näo, sest ta kartis Jumalale otsa vaadata. 2Ms 3:6

 

Jumal ütleb Moosesele, et Ta on tema vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Nimetades kolme nime, ei kõnele Jumal mitte vaid Moosese kolmest ustavast, usk-likust esiisast, vaid kolmest väga erinevast inimtüübist. Aabraham – usklik ja ustav ja kõiges lõpuni kuulekas Jumala teener, kes on valmis minema turvalisest, mugavast ja harjumuspärasest tundma-tusse ja andma kõik, kui ta usub, et Jumal seda tahab. Iisak, tema poeg – alandlik, alluv, vaikne mees. Ja Jaakob – mees, kelles oleks nagu kaks täiesti erinevat inimest: aus ja kelm, vaga ja salaka-val.

Igaüks meist võib ennast ehk vähemalt ühes kirjeldatud inimtüübis ära tunda. Kui nii, siis tea, Jumal on ka sinu Jumal. Kui sa arvad, et sinusugusest Ta ei hooli, siis sa eksid. Meie esivanemate, Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal on ka sinu Jumal. Ta on andnud oma Poja ristisurma, et sulle ja mulle öelda: “Ma olen ka sinu Jumal.” Ja nii nagu Jumal kord kolme väga erineva mehega kolmel ääretult erineval moel kõneles ja neid väga erinevatele radadele juhtis, nii teeb ta ka igaühega meist. Igal meist on oma tee, omad ülesanded, omad katsumused, oma elukool, kuid need, kes Teda usal-davad, ei jää iialgi häbisse. Tema jääb nende Jumalaks kõiges – nii heas kui halvas, nii kergetel kui rasketel aegadel, nii selgelt märgistatud teedel kui kõrberännakul, nii elus kui surmas.

Aga Mooses kattis oma näo, sest ta kartis Jumalale otsa vaadata. Meie ei pea oma nägu kat-ma. Võime ehk oma pea oma käte vahele võtta ja imestada selle hämmastava ime üle ja paluda, et Jumal jääks meiega kõnelema, meile ilmuma meie elurännakul oma Sõnas ja sakramendis pühako-jas ja kõikjal oma imelises loomingus. (Tammsalu 2016)

 

Kas te ei ole lugenud Moosese raamatust kibuvitsapõõsa loost, kuidas Jumal ütles Moosesele: “Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal” (Mk 12:26, vt ka Mt 22:32, Lk 20:37)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Prantsuse mõtleja ja matemaatik Blaise Pascal sai 1654. aastal ilmutuse osaliseks. Sarnaselt Moosesega ilmutas Jumal end talle tules. Legendi järgi tähendas ta selle sündmuse paberitükile, mida kandis pintsakuvoodri sisse õmmelduna oma südame lähedal kuni igavikku kutsumiseni. Alles pärast tema surma ilmus sedel tema tulekuumast usukogemusest päevavalgele. Täna on see tuntuks saanud “Meelespeana” (Memoralia): Umbes õhtul kella poole seitsmest kuni pole üheni öösel. TULI. Aabrahami Jumal Iisaki Jumal, Jaakobi Jumal, mitte filosoo-fide ja õpetlaste Jumal. Veendumus. Veendumus. Tundmus. Rõõm. Rahu. Jeesus Kristuse Jumal. Rõõm, rõõm, rõõm, rõõmupisarad… Täielik allumine Jeesusele. Igavesti õnnelik. (Blaise Pascal. “Mõtted”) (Kadakas 2005:8)

 

Palvetagem: Minu Jumal, mu Vabastaja, Sina oled valgus, mis kunagi ei kustu. Sinu valguse säras muutun valgustiks teistele. Aita, et võiksin Sind kuulutada mitte sõnaohtruse, vaid armastuse tegude jõuga. John Henry Newmann

 

* * *

 

ÜKSNES JEESUS – SEE ON KRISTUSE KIRGASTAMISE TÕELINE TÄHENDUS.

Kolmapäev – 07. august

Meie Issand Jeesus Kristus sai au ja kirkust Jumalalt Isalt, kui ilmvõrratult kirkuselt kostis Talle hääl: “See on minu armas Poeg, Temast on mul hea meel!” 2Pt 1:17

 

Igal pühapäeval saame osa Jeesuse Kristuse aulisest kohalolekust koos inglite, peainglite ja muu taevase seltskonnaga. Igal pühapäeval ja ka teistel päevadel kui koguneme kuulama Jumala Sõna. Igal pühapäeval võtame vastu andeksandmist, päästmist ja elu. Kristus kuulutab igal hinga-mispäeval meile oma andeksandvat sõna ja toidab meid oma ihu ja verega. Igal pühapäeval toimub siin midagi suuremat kui see, mis kirgastamise mäel aset leidis. Jeesus mõistab patused õigeks ja nimetab neid pühadeks. Me ei saa seda näha. Meil tuleb kuulda ja uskuda Jumala Sõna. See on ainuke erinevus. Sama Jeesus, kes oli jüngritega muutmise mäel, on täna meiegi juures. Vaatamata sellele, et me ei näe Teda, on Ta siiski meie keskel.

Ma ei ole sugugi kindel, kas oleme tegelikult valmis Kristust nägema. Kardan, et me ei suu-daks välja kannatada Jeesuse ausära. Peetrus ei suutnud ja kaotas hetkeks loogilise mõtlemisvõime. Ilmutusraamatust teame, et püha Johannes nägi ausse tõstetud Kristust ja langes Tema jalge ette ma-ha nagu surnud mees. Meid ootaks sama saatus, kui tahaksime näha Jeesust palgest palgesse. Kuid Jeesus on meie vastu heasüdamlik ja leebe. Ta hoiab oma täishiilguse avalikustamise Issanda Päe-vaks. Seniks aga tuleb Ta meie juurde kaetuna alandlikkuse ja tagasihoidlikkuse rüüga. Selliselt var-jatuna jääb Ta paljudele märkamata. Ja vahel unustame, et alati, kus Kirik koguneb Tema nimel, ol-gu seal kas või kaks ehk kolm koos, on ka Tema kohal oma jumaliku ja inimliku olemusega.

 

Hääl pilvest suunab meie tähelepanu sinna, kus see peaks olema – Jeesusele. “See on mu ar-mas Poeg, Teda kuulake!” Ehkki Moosese ja Eelija ilmumine Issanda kõrvale võis olla vägev näge-mus, ei lasta neil varjutada kõige olulisemat tegelast. Nõnda nagu Jeesuse ristimisel, nii ka siin kuu-lutab Jumal Jeesuse oma armsaks Pojaks. Ta juhatab meid kuulama Jeesuse häält. Kuula Teda, sest üksnes Temal on igavese elu sõnad. Kuule Teda, sest ainult Temas leiad teenimatu armu.

Kus on Kristus, seal peavad Mooses ja Eelija taanduma tagaplaanile. Kus Jeesus kõneleb, seal peavad Mooses ja Eelija vaikima. Evangelist ütleb, et peale seda, kui hääl pilvest oli rääkinud, ei näinud jüngrid enam kedagi muud kui Jeesust üksi.

 

Üksnes Jeesus – see on Kristuse kirgastamise tõeline tähendus. Selle tõe kinnituseks toimus jumalik teenistus Muutmise mäel. Ainult Jeesus on Jumala armas Poeg. Ainult Jeesus Kristus kan-nab oma naelutatud ihuga meie patud. Üksnes Tema on surma võitnud ja istub Isa paremal käel. Ainult Jeesuses saab ilmsiks Jumala au, mis toob meile vabaduse ja annab pääste lootuse.

Püha Paulus kirjutab: “ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse” (Rm 8:21). Kuna ristimine Issanda nimesse, Tema sõna, Tema ihu ja veri teevad meis oma töö, siis selle läbi muudetakse ka meid. Meie sisemine inimene muutub, et olla Kristuse sar-nane. Antud hetkel on see protsess varjul meie nõtruse all, kuid saabub päev, mil Jeesus tuleb väes ja muudab meie ihud enda kirgastatud ihu sarnaseks. Usun, et selle päeva ja tunni nimel tasub või-delda. (Kiir 2018)

 

Kui Peetrus alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: “See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, Teda kuulake!” (Mt 17:5, vt ka Mk 9:7)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui me elame Temas ja Tema meis, siis ei saa me teisiti kui vendi teenida. Sadhu Sundar Singh

 

Palvetagem: Ma ei soovi muud, kui et Lunastaja sündimine siia maailma, Jumala Poja inime-sekssaamine aitaks meid kasvada Tema mõõtu mööda inimesemaks, täisealisemaks Jumala ees. Se-da ma soovin kogudusele, soovin kogu meie rahvale. Et annaksime eluõiguse ja eluaseme uue sün-dimisele meis enestes ja sellega meie vanas ja haiges maailmas. Jumala ja ligimesearmastuse sündi-misele. Jaan Kiivit jun

 

* * *

 

ÕIGED RÕÕMUSTAGU

Neljapäev – 08. august

Rõõmustage Issandas, te õiged, ja tänage Tema püha nime! Ps 97:12

 

Psalm lõpeb kirjeldusega Jumala päeva koitmisest Tema omadele. Ebajumalate kummarda-mine kõrvaldatakse ning Jumala armu päike paistab õigete peale. Inimene tuleb tagasi eksiteelt ja ütleb: “Ma ei uskunud, kui teised mind hoiatasid.”

Jeesuse saabumine kohut mõistma paljastab ebajumalate tühisuse. Seda päeva oodates krist-lane näeb vaeva, tehes head oma ligimesele. Kristlane peab hülgama pimeduse maailma ebajumala-teenistuse ja jumalatu eluviisi. “Ja tehke seda, teades aega: käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahulda-mist!” (Rm 13:11–14) (Laato 2015:269j)

Õigel ei ole vaja olla sünge ning endasse tõmbunud. Ta normaalne hoiak olgu rõõmus. Siis, kui Jumal tuleb meie ellu kui kuningas; siis kui Jeesus muutub meile Issandaks, on meie südames armastus, eluviisides vagadus, käitumises õiglus ja hinges rõõm. (Tärk 2014:402)

 

Rõõmutsege Issandas ja ilutsege, te õiged! Ja hõisake kõik, kes olete õiglased südamelt! (Ps 32:11)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Uus päev on hoopis teistsugune kui hommikul märkad, et eile olid väga õnnistatud. Palu märkamist. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Jeesuse pärast, aita meid, et rõõm meie südames iial ei kustuks sellest teadmi-sest, et meie nimed on taevasse kirja pandud. Sina, kes Sa meie rõõmu ülendad, kes Sa meie valu vaigistad; Sina, kes Sa meile leiba murrad ja meie väikest elu õnnistada; Sina, kes Sa meile head teed ja meile rahu annad; sina, kes Sa keset lootusetut aega meid lootusega täidad, mis meid häbisse ei jäta; Sina, kes Sa meie vaimu valgustad siis, kui vaimne pimedus on maad võtnud ja saatana vägi on väga tugevaks saanud; Sina, meie rõõmu ja jõu allikas! Harri Haamer

 

* * *

 

JUMALA KUNINGLIKKUS

Reede – 09. august

Issand on kuningas, maa ilutsegu! Rõõmustagu saarte hulk! Pilved ja pimedus on Tema üm-ber, õigus ja õiglus on Ta aujärje alus. Ps 97:1,2

 

Rääkides Jeesuse meelevallast taevas ja maa peal, kuulutame sama tõde, mida avaldab 97. psalm. Siis, kui Paulus nimetas Jeesust Issandaks Püha Vaimu kaudu, jätkab ta sedasama mõtet. Iga usklik peab varem või hiljem jõudma selle tõe juurde: Jumalal on õigus meid käskida ja meil on kohustus olla kuulekas talle.

See on kõigepealt rõõmusõnum. Maa ilutsegu! Rõõmustagu saarte hulk! Patu võim toob alati ahastust, pisaraid ja valu, aga Jumala mõju toob rahu ja rõõmu. Jumala ilmumine on ühtlasi salapä-rane. Pilved ja pimedus on Tema ümber. Iisraelile jättis Siinai sündmus sügava elamuse. Paljudes hilisemates Jumala ilmumised inimestele räägitakse aga ikka jälle pimedusest, tormist ja tulest. Ini-mesele jääb Jumal alati salapäraseks ja seletamatuks.

Oma isiklikus elus oleme elanud üle sündmusi, mida oleme pidanud raskeks mureks ning pi-meduse varjuks. Alles hiljem nägime, et nende pilvede südamikus oli Jumal. Koguduse elus ei ole see olnud teisiti. Tormisel öödel on Jeesus sageli lähenenud jüngrite laevale, kuigi ta tulek oli neile hirmutavalt salapärane. Meile võib olla paljugi arusaamatud ja salapärane, aga ühes võime olla täi-esti kindel: Jumal on alati õiglane. Õigus ja õiglus on Ta aujärje alus. Usk asub julgesti pilvedes.(Tärk 2014:400)

 

Issand on kuningas! Ülevusega on ta riietunud. Issand on riietunud, ta on vöötunud võimu-sega; ka on ta kinnitanud maailma, et see ei kõiguks. (Ps 93:1) Issand on kuningas! Värisegu rah-vad! Ta istub keerubite peal. Vabisegu maa! (Ps 99:1) Mina hävitan Efraimist sõjavankrid ja sõja-ratsud Jeruusalemmast, sõjaammudki hävitatakse. Ja tema kuulutab rahvaile rahu ning valitseb merest mereni, Frati jõest ilmamaa ääreni. (Sk 9:10)

Ma nägin teist võimsat inglit maha tulevat taevast, riietatud pilve, ning tema pea kohal oli vi-kerkaar ning ta palged olid nagu päike ning ta jalad nagu tulesambad. (Ilm 10:1) Õigus ja õiglus on su aujärje alus; heldus ja ustavus käivad su palge ees. (Ps 89:15)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Laske Pühal Vaimul andestamine oma südames elavaks te-ha, et me ise andestaksime kõigile inimestele, kui palume, et meile andestataks. Selle palve peale tõstab Jumal inimese kui oma lapse Jumala osadusse. Paul Himma

 

Palvetagem: Ma palun Sinu käest natukene rõõmsamat meelt, soovin, et ma ei laseks end hei-dutada tühistel asjadel, et suudaksin vaadata endast kaugemale ja kõrgemale. Toomas Paul

 

* * *

 

JUMALA ARMASTAJAD VIHAKU PATTU JA ÕIGED LOOTKU VALGUSELE.

Laupäev – 10. august

Laurentius, diakon, märter Roomas († 258) ehk lauritsapäev

Teie, kes armastate Issandat, vihake kurja! Tema hoiab oma vagade hingi, Ta kisub nad ära õelate käest. Valgus koidab õigele ja rõõm neile, kes õiglased südamelt. Ps 97:10,11

 

Teie, kes armastate Issandat, vihake kurja! Patu põlgamine on uskliku tunnus. Millal algab meis patu põlgamine ja tunnetus? See muutub esmakordselt selgepiiriliseks inimese pöördumisel, seda võiks nimetada ka õige pöördumise tunnuseks. Patu põlgamine peab jääma uskliku tunnuseks kuni surmani. Ta peab põlgama pattu endas ja ka teistes. Mida enam keegi Jumalat armastab, seda enam ta põlgab pattu. Üks armastus lülitab siin teise välja. Seda aega ei ole olnud, millal Jumala ar-mastajad poleks vajanud patu põlgamise meenutamist. Jumala armastus meis kannatab, kui me pattu ei põlga. Vagad lootku Jumala abile.

Valgus koidab õigele. Igal hommikul külvab Jumal valgust. Õige inimene, kes armastab Juma-lat ja elab vagalt, leiab lahenduse (valguse) oma probleemidele. Ta võib sattuda ööpimedusesse, aga pimedusele järgneb koit. Sellega koos käib rõõm mis ei kuulu ainult mõnele usklikule, vaid see on mõeldud kõigile, kes õiglased südamelt. (Tärk 2014:402)

 

Vihake kurja ja armastage head, pange väravas kehtima õigus; vahest Issand, vägede Jumal, annab siiski armu Joosepi jäägile! (Am 5:15) Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge hea-sse! (Rm 12:9)

Sest sina, Issand, oled mu lamp, ja Issand valgustab mu pimedust. (2Sm 22:29) Jah, õela val-gus kustub ja tema tuleleek ei paista. (Ii 18:5) Pimeduses tõuseb õiglastele valgus, armuline ja ha-lastav ja õige. (Ps 112:4)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ebaõigluse all kannatamine ei kahjusta ühtegi kristlast, aga ebaõigluse tegemine kahjustab küll. Dietrich Bonhoeffer

 

Palvetagem: Armuline Jumal, Sinu sulane ja tunnistaja püha Laurentius jagas kiriku aarded vaestele ja kinnitas, et kannatajad on Sinule eriliselt tähtsad. Ärata meidki elama tõelises vennaar-mastuses, et me teeme head ja jagame oma võimalusi ligimesega. Seda palume Kristuse, meie Is-sanda läbi.

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava.

Juuli 2019

PÄEVA SÕNUM nr. 147

IV aastakäik

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

ISSANDA TEENISTUSES!

  1. nädal: 21. – 27. juuli 2019
  2. pühapäev pärast nelipüha

 

Me ei tea, miks just Peetrus sai selle ülesande (Mt 16:18) endale. Eks kandidaate oleks olnud rohkemgi. Ja me ei peagi teadma, sest Jumal kasutab, keda Ta tahab. Me võime inimlikult hinnata küll, kes kõige paremini sobiks ja kõige õppinum ja võimekam oleks, kuid Jumala mõõdupuud on vähe teised. Ta ei läkita valmis töötegijaid, vaid varustab ja valmistab neid, keda Ta kutsub. Ja Ta võib kasutada igaühte. Tähtis ei ole meie tarkus ja edukus või meie usu tugevus, vaid tähtis on Te-ma, kellesse me usume, ja Tema vägevus. Kõige olulisem asi Jumala teenistusse astudes on see, et me saame aru sellest, et Jeesus on meie Issand ja meie Lunastaja, elava Jumala Poeg. Ja nagu Jee-suse sõnadest Peetrusele näeme, ka see arusaamine ei tule meie endi tarkusest. Aga sellest algab kõik. Kui me ei tunne Jeesust, ei saa me aru ka millestki muust Jumalariigis. Me saame paluda, et Püha Vaim aitaks meil iga päev aina paremini Jeesust tundma õppida ja talle järgneda. (Hämäläinen 2014)

 

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. Ef 2:19

 

Piiblisalm räägib, et me ei ole enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Juma-la kodakondsed. Kristuses ei ole enam kaugelolijaid ja lähedalseisjaid, vaid Kristuses on kõik võrd-sed Jumala kodakondsed. Selles salmis kõlab meeldiv kutse olla Jumala kodakondne. Kõrgemale ei saakski enam ühtegi inimest asetada, kui seda on elada Jumala kodakondsena. Siin on juttu kodust kõige paremas mõttes, sest rohkem ei saa inimene kuskil enam kodus olla kui oma usus. Selle kodu-ga võib inimene kõikjal ringi rännata. Mida tähendab uskliku jaoks elada Jumala kodakondsena sel-les maailmas? Kodakondsusega inimesel on kõik õigused, ja kohustused.

Jumala kodakondsena elamine tähendab meie jaoks usaldada Jumalat ja valmisolekut Teda teenida igal ajahetkel ja igas paigas ja olukorras, kus me just viibime. Tihti ei ole me seda paika en-dale ise välja valinud, Jumal on meid sinna asetanud ja seal ootab Ta meilt usku ja kuulekust. Ini-mestena tahame küll pea alati paremat aega ja maailma, kus elada ja unistame teistsugustest oludest kui need, milles meil tuleb seista.

Kuid meie ülesanne ei ole siin maailmas, erinevates olukordades lihtsalt vastu pidada, vaid midagi enamat. Peame enestelt küsima, mida tohime usus teha, mida tuleks teha, et usku hoida ja lasta sellel nähtavale tulla. See on Jumala kodakondse vastutus selles maailmas. Jumala tahe on, et leiaksime julgust ja tahet elada ka meile võõrastes oludes. Julgust elada käesolevas hetkes, isegi kui see on risti vastu meie soovile ja igatsusele.

Me ei ela usklikena ainult iseendale, vaid ka maailmale meie ümber. See ei tähenda mugandu-mist maailmaga, vaid Jumala otsimist käesolevas hetkes. Meie eesõigus on ammutada lõpmatust al-likast, oma turvalisest ja igavesest kodust jõudu, julgust ja usku eluks, et mitte lasta endast võitu saada selle maailma hädadel ja kannatustel, ükskõiksusel ja hirmul, valel ja ülekohtul. (Melder 2003:8)

 

Palvetagem: Issand Kristus, meie taevane Kuningas, tänus ja rõõmus pühitseme Sinu apost-lite mälestust ning palume Sind: anna oma Kirikule seda armu, et ta armastaks ja elaks selles, mida Sinu apostlid on uskunud, kuulutanud ja õpetanud. Kuule meid, kes Sa koos Isaga Püha Vaimu üht-suses elad ja valitsed igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

LASKE VÕRGUD VETTE JA KASUTAGE KAALUKS EVANGEELIUMI.

Apostlite pühapäev – 21. juuli

 

Seda pühapäeva kutsutakse apostlite pühapäevaks ja sel päeval meenutatakse kõiki apostleid. Apostel on kristlikus tähenduses Jumala saadik maailmas. Apostlid olid Jeesuse jüngrid, kes said te-ma ülestõusmise tunnistajateks selles maailmas.

Kui vaadata apostlite tegevust, siis nad pühendusid jumalasõna kuulutamisele maailmas. See polnud sugugi kerge töö, sest nii variserid ja kirjatundjad kui ka Rooma riigi võimud tegid kõik või-maliku selleks, et nende tööd nurjata.

Nii pidid mitmed apostlitest oma usu kuulutamise ja tunnistamise pärast surema märtrisurma. Nende kogemus Jumalast oli sedavõrd tugev, et nad ei salanud oma usku ka siis, kui pidid elust loo-buma. Tagakiusust hoolimata ei jätnud nad oma tööd, vaid tegid kõik võimaliku selleks, et sõnum Jumala päästest leviks kõigi inimesteni. Nii sai ristiusust maailma suurim religioon.

Nüüd oleme meie tänapäeva maailmas apostlite töö jätkajad. Kristus on andnud meilegi mis-jonikäsu ja sellega kaasneva tõotuse: “Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaa-ta, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:18-20)

Jumal on andnud meile kõik eluks vajaliku, kuidas täidame meile antud ülesannet? Kas suudame olla apostlite töö väärikad jätkajad selles maailmas? (Soom 2013:8)

 

Jeesus ütles Siimonale: “Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!” Lk 5:10

 

Kui võrratu on see lugu (Lk 5:1-11), mis kinnitab, et usaldus Jeesuse vastu on parim vahend jõuetuse ja lootusetuse vastu! Luukas annab sellega Peetrusele pääsemise võtme: Jeesuseta jäävad võrgud tühjaks. Samas näitab see lõik ka meile, et Jeesust usaldades oleme suutelised enamaks kui arvata oskame. Kõige tähelepanuväärsem on, et evangelist valib oma sõnumi edastamiseks Peetrust ja tema kaaslasi kõige enam mõjutatava seiga – nende ameti – millele ta läheneb üsna ebatavalisel moel: puusepa poeg annab nõu elupõlistele kaluritele, kes on pettunud ja väsinud terve öö kestnud viljatust püügist. “Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette. Ja kui nad olid seda teinud, püüdsin nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid”.

Peetrus, olles aru saanud Jeesuse suurusest, langes maha tema põlvede ette ja ütles: “Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!” Sel hetkel annab Jeesus patusele mehele lu-baduse nüüdsest hakata inimesi oma võrku püüdma: “Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!”

 

Milline erakordne hetk! Kui Peetrus kaladest lookas paadiga kaldale sõudis, ei osanud ta ai-matagi, et teda ootab ees hoopis teistsugune, palju isiklikum tee, millest saab alguse kogu meie Ki-riku tee, selle Kiriku, mille evangelist ka Luukas on. Sellest hetkest saab alguse ka täiesti uus mõõ-de kalameeste elus ja tähenduses. Nüüdsest said neist mitte enam kala- vaid inimeste püüdjad. Peet-rus ei jätka oma teed üksi, vaid talle järgnesid peale seda sündmust ka teised kalurid (Lk 5:7,8).

Peetrus valis oma tee Issandale kuuletudes ja uuesti paadiga järvele sõudes. Nii toimides ja end Jeesuse tahtele allutades valis ta otsimata ja ootamatagi oma edasise tee. Ta sai esialgu väljava-lituks ja hiljem apostliks, kes Pühast Vaimust saadetuna kuulutas uudist nii Jeruusalemmas kui ka kogu maailmas.

Hiljem tunnistab ta oma teises kirjas (2Pt 1:16), et “Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme tema suu-rust näinud oma silmaga.”

 

Niimoodi isiklikult kõnetab Jeesus meist igaühte. Kõigepealt jõuetuse tunne, siis lootusetuse hetk, kui jõukatsumine liiga raskeks muutub ning pärast Jumala leidmist tärkav lootus ja lootus as-tuda vastu kõikidele raskustele, millega igapäevaelus silmitsi seisame.

Inimese elu eesmärk ei ole mitte koguda maist rikkust või uhkeid tiitleid ega lükata murede lahendamine kõrvale, ilma neile silma vaatamata. Me oleme maailma tulnud selleks, et otsida ja leida Jumalat, et olla Temaga ühendatud.

Nii nagu lind on määratud taevalaotusele lendama ja kala vette ujuma, nii oleme ka meie siia maailma tulnud elama üheskoos Jumalaga, oleme tulnud, et Teda armastada, et oma lakkamatuis mõtetes Temaga olla.

Isegi kui see tundub meile esmapilgul arusaamatu, peame mõistma täna loetud evangeeliu-milõigus Peetruse südamest tulnud lootusetusehüüet kui tõelist vaimulikku tegu, sest selles väljen-dub inimlikust nõrkusest ülesaamine ja otsustav samm Kõigevägevama Issanda poole.

Enne Issanda tee valimist on ka pühad inimesed oma lootusetuse maailmale välja hüüdnud. Nagu apostlidki, on nad otsustanud end edaspidi Jumala poole pöörata ja usaldada ennast ja oma mõtted Issandale.

 

Siinkohal mõistame, et üleminek meeleheitelt lootusele, inimest vaevavatelt kahtlustelt ja vas-tuseisudelt usaldusele, ei toimu pelgalt teoorias. Sõna pole kirjutatud ainul eesmärgiga lohutada ja üles ehitada inimese kaotatud ja purunenud moraalitunnetust. Hoopis vastupidi – Sõna aitab teostada uut teed, mille inimene valib jättes maha oma “mina” ja andes end täielikult ja piiramatult Issanda hoolde. Lühidalt öeldes on see ainus käimist vääriv tee, see ainus elu, mis elamist väärib – elu Is-sandas. Elu, mis on meile antud maitsmiseks ja rõõmupisaratega endi ümber jagamiseks. (Metro-poliit Stefanus 2011)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Paganliku vaimsusega ühiskonnas peetakse kristlasi sageli naeruväärseks. Seda tunnistavad ohtralt meie ajakirjandus ja kultuuritegelaste sõnavõtud. Peab ole-ma julgust oma kristlikke põhimõtteid igas olukorras avalikult välja öelda. Kui meie ei julge tunnis-tada oma usku, siis ei tunnista ka Jumal meid omaks. Ja Jeesus on see, kes otsustab meie saatuse. Fanny de Sivers

 

Palvetagem: Issand Jeesus Kristus, Sina oled valinud oma kiriku kõikide maailma rahvaste hulgast. Samal ajal Sa seisad südamliku ustavusega oma iisraeli rahva kõrval. Anna andeks, kui kristlased on süüdi iisraeli rahva ees. Juhata mõlemad teele, mis viib Sinu riiki. Vennastekoguduse liturgiast

 

* * *

 

RÕÕMUSÕNUM TOOB RÕÕMU

Esmaspäev – 22. juuli

Maarja Magdaleena, Issanda õpilase päev ehk madlipäev

Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid. Js 52:7

 

Pärast seda, kui saatan oli inimese patulangemise läbi Jumalast eemaldanud, ehitas see vaen-lane Jumala ja inimese vahele kõrged lahutuse mäed ja kantsid. Peites inimese nende taha selle loo-tusega, et teda sealt keegi tema käest enam kätte ei saa. Ei leitud inimeste ega inglite seas ühtegi, kes seda sõda oleks võinud ette võtta. Ometi see, kelle nimi on Jeesus Kristus, kes on Jumal ja ini-mene, sõdis põrgu vürstiga ja võitis teda ära.

Prohvet näeb seda Äravõitjat nende lahutuse mägede peal seismas ja kuuleb Tema rõõmu sõ-numit kuulutamas: “Ma olen surmale mürk ja põrgule katkuks saanud!” Tema suust hoovab välja terve evangeeliumi sõnum. Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. (Jh 3:16) Keda see sõ-num ei rõõmusta, see magab veel patuunes. Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis sä-rab sulle Kristus (Ef 5:14). (Lampson 1903:24)

 

Issand annab sõnumi; heade sõnumite kuulutajaid on suur vägi (Ps 68:12). Vaata, juba on mägede peal sõnumitooja jalad, tema kuulutab rahu. Pühitse, Juuda, oma pühi! Tasu oma tõotused! Sest iialgi enam ei tule su kallale nurjatu – ta hävitatakse sootuks (Na 2:1). Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? Just nagu on kirjutatud: “Kui kaunid on nende jalad, kes kuulu-tavad head rõõmusõnumit.” (Rm 10:15)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumala kojas pole vaja publikut. Siin on igaüks kaasatöö-taja. Osvald Tärk

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sinu Poeg Jeesus Kristus tervendas Maarja Magdaleena vaimu, hinge ja ihu ning tegi temast oma ülestõusmise tunnistaja. Puhasta meid pattudest ja uuenda meid oma Vaimuga, et me võiksime Sind teenida Jeesuse Kristuse ülestõusmise väes, kes koos Si-nuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

JÄRGIDES JUMALA TÕOTUST.

Teisipäev – 23. juuli

Issand ütles Aabramile: “Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!” 1Ms 12:1

 

Jumal ootas Aabrahamilt tohutut sõnakuulelikkuse väljendust – seda, et Aabraham astuks tundmatusse tulevikku. Aabraham tegi selle sammu, omades ainsa pidepunktina Jumala tõotust: “Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!”

Heebrealaste kirja autor ütleb: “Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika…ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb” (Hb 11:8). Jumal ei laotanud Aabrahami ette selget ja põh-jalikku reisiplaani. Ta ütles lihtsalt: “Võta oma pere, paki kõik asjad, jäta oma sugulased ja mine paika, mille mina sulle näitan.” Olles 75-aastane, pidi Aabraham usaldama end täiesti Jumala usta-vuse hoolde. Talle ei jagatud ühtki selgitust ega hoiatust võimalike eesootavate ohtude suhtes. Nii ta siis läks – teadmata, mis või kuidas. Ainus, millele ta tugineda sai, oli tõotus: “Mina näitan sulle ja mina õnnistan sind.”

Aabrahami naine Saara ei erinenud eeldavasti suurt palju tänapäeva naistest. Eeldavasti küsis ta seda sama, mida iga naine küsiks: “Kas me läheme Lõunasse või Põhja? Millised riided ma peaks kaasa pakkima? Kas me jääme kusagil ka paikseks, või oleme pidevas liikumises?” Kõik aga, mida Aabraham öelda oskas, oli: “Jumal ütles, et tuleb minna, nii et me läheme. Tema ise näitab meile järgmise sammu, niipea, kui oleme hakanud liikuma.”

 

Meil on vahel kalduvus arvata, et kui Jumal käsib meil midagi teha ja me kuuletume sellele, kulgeb kogu ülejäänud tee kui lepse reega. Arvame, et Jumal on nii ütlemata rõõmus me sõnakuule-likkuse üle, et asetab meid hoobilt 4-realisele õnnistuste teele. Aabraham kuuletus Jumala sõnale, kuid üksainus sõnakuulelikkuse samm ei kätke endas veel kogu sõnakuulelikkuse teekonda.

Aabrahamil oli küll Jumala tõotus, kuid sellel tõotatud teekonnal pidi ta minema läbi nii Ne-gevi kõrbest, lumistest mägedest, veel ühest kõrbest ja Kaanani maa sõdalastest. Kuniks lõpuks lõ-petas keset Egiptuse näljaaega. Küll on tore, et Jumal ei hoiatanud Aabrahami ette teda eesootavast teekonnast! Oli ju tegu rajaga, mille sarnast Aabraham polnud kunagi varem kõndinud. Samas, ke-set seda kõike, ei sattunud ta mitte kordagi ohtu. Keegi ei saanud teda puutuda. Jumal oli tema kilp ja kaitse igal päeval ja tänu oma usule sai temast Jumala sõber. (Wilkerson 2016)

 

Stefanos ütles: “Mehed, vennad ja isad, kuulge! Kirkuse Jumal näitas ennast meie isale Aab-rahamile, kui ta oli Mesopotaamias, enne Haaranisse elama asumist, ning ütles talle: “Mine välja oma maalt ja oma sugulaste seast ja siirdu sinna maale, mille ma sulle näitan!”” (Ap 7:2,3)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Usk ei tähenda mitte mõistuse väljalülitamist, vaid Jumala mõistuse sisselülitamist. Osvald Tärk

 

Palvetagem: Ära sa karda tundmata teel – Jeesus su Päästja käib ise su eel, kõnni Ta järel kindlana sa, siis sulle särab kord tõotatud maa. Elvi Vares, kogust “Taevalind laulis”

 

* * *

 

ALISTUMINE – JEESUSELE TAGASI ANDMINE

Kolmapäev – 24. juuli

Minu peale on halastatud seepärast, et Kristus Jeesus saaks osutada kogu oma pikka meelt. 1Tm 1:16

 

Alistu. Kõige otsesemas mõttes tähendab alistumine millestki loobumist kellegi teise heaks. See tähendab ka millestki loobumist, mis kuulub sulle – loobumist oma varast, võimust, eesmärki-dest ja isegi oma elust. Kristlased kuulevad palju alistunud elust, kuid mida see tegelikult tähendab? Alistunud elu tähendab anda Jeesusele tagasi elu, mille Ta on sulle andnud. See tähendab oma elu täielikku üleandmist Talle, et Ta võiks sellega teha, mida iganes Ta soovib.

Jeesus ise elas alistunud elu: “Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud” (Jh 6:38). Jeesus ei teinud kunagi midagi isepäi. Ta ei teinud ühtai-nustki liigutust ega öelnud ühtainustki sõna ilma selleks esmalt Isalt juhiseid saamata. “…ma ei tee midagi iseenesest, vaid räägin nõnda, nagu Isa mind on õpetanud. Ja minuga on tema, kes minu on saatnud, ta ei ole jätnud mind üksi, kuna ma teen alati seda, mis talle meeldib” (Jh 8:28,29).

Jeesuse täielik alistumine Isale on näide sellest, kuidas ka meie peaks elama. Võid nüüd öelda: “Jeesus oli Jumal inimese kehas. Ta elu oli alistatud juba enne, kui Ta veel maa peale tuligi.” Tõsi, kuid alistatud elu ei saa kellelegi peale suruda. Isegi Jeesusele mitte. Keegi pole sunnitud oma elu Jumalale üle andma. Fakt on see, et saame osa Kristusest just täpselt nii palju, kui seda ise soo-vime. Apostel Paulus teadis seda ja otsustas järgida Jeesuse eeskuju täielikult alistatud eluga. Tema, kes oli varasemalt olnud täieõiguslik Jeesuse vihkaja ja kristlaste tagakiusaja. Ta ise ütles, et ta sõna otseses mõttes vihkas Kristuse järgijaid. Ta oli hästi haritud, teotahteline ja ambitsioonikas mees, kes liikus edukuse radadel. Ja ometi võttis Issand selle iseennast täis, enesekindla ja enda soovidest lähtuva mehe ja tegi Temast hiilgava eeskuju alistunud elust. Paulusest sai üks läbi ajaloo kõige enam Jumalast sõltuv, Jumalaga täidetud ja Jumala poolt juhitud inimene.

Paulus kuulutas, et ta elu on kui eeskuju ja mudel kõigile, kes igatsevad elada täielikult Kris-tusele alistatud elu: “Kuid minu peale on halastatud seepärast, et Kristus Jeesus saaks osutada ko-gu oma pikka meelt kõigepealt mind eeskujuks tuues neile, kes edaspidi hakkavad temasse uskuma ja pärivad igavese elu.” (Wilkerson 2018)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tõde ei peitu meis ega meie veendumustes, ka usutõde mitte, vaid see leidub Jumala Sõnas ja üksnes Jeesus Kristus on tõeline tõde. Meie peame Sõnale alistuma ka siis, kui me ei ole veel jõudnud kindlale usule temasse. Sest tõde saame me ikka ainult siis kätte, kui me jääme Kristuse sõnasse. Harald Põld

 

Palvetagem: Issand, tee meid inimesteks, keda Sina saad kasutada teiste kinnitamiseks, tõst-miseks ja aitamiseks! Arpad Arder

 

* * *

 

JUMAL EI OLE SÜÜDI

Neljapäev – 25. juuli

Apostel Jaakobus Vanema päev ehk jaagupipäev

Kogu maale on kostnud nende hääl ja ilmamaa äärteni nende sõnad. Rm 10:18

 

Paulus peab kurbusega tunnistama, et enamik juute on jäänud uskmatuks. Miks oli see nii? Miks on see nii? Miks oli Pauluse ajal nii palju uskmatust ja miks on seda nii palju meie ajal? Kes selle eest vastust kannab?

Ja Paulus väidab, et Jumalat ei saa teha vastutavaks tegeliku olukorra eest. Usk tuleneb evan-geeliumi kuulutamisest ja kuulutamise võimaluse eest on Jumal hoolitsenud. Sest üle kogu ilmamaa käib nende hääl ja maailma otsteni nende sõna!

Paulus mõtleb siin kahtlemata lunastustöö avalikku laadi. Ei ole see ju kuskil kolkas toimunud (Ap 26:26). Suure reede sündmused pühadeks kokku tulnud rahvahulkade silme all. Jeesuse ohvri-surm ei näinud ainult Jeruusalemma ja Palestiina elanikud, vaid ka kaugetest maadest tulnud juudid ja usklikud paganad. Sama võis öelda ka nelipüha kohta, mil Jeruusalemma oli tulnud jumalakart-likke mehi kõigist rahvaist (Ap 2:5).

Kas nad ei ole siis kuulnud? Muidugi on (Rm 10:18a) Taevased väed ise hoolitsesid selle eest, et Jeesuse ristisurm, ülestõusmine ja Püha Vaimu väljavalamine kujuneksid kiiresti inimkonna usu-liste teadmiste raudvaraks. Eks laulnud Taavet oma laulus: “Taevad jutustavad Jumala au ja taeva-laotus kuulutab tema kätetööd …” (Ps 19:2) Keegi ei ole inimesele nii tuttav kui Jumal, kui Teda tahetakse tunda. (Tärk 2002:409)

 

Üle kogu ilmamaa käib nende kõla, maailma otsani nende sõna; neisse on ta püstitanud telgi päikesele (Ps 19:5). Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp (Mt 24:14). Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse (Mt 28:19).

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kas sina oled nende hulgas, kes tunnistavad Kristust? Kas sina oled Issanda Kristuse käeks? Uno Plank

 

Palvetagem: Armuline Jumal, me meenutame täna Sinu ees Sinu sulast ja apostlit Jaakobust, esimest jüngrite seas, kes suri märtrina Jeesuse nime pärast. Vala oma Kiriku juhtide peale ennast-salgava teenimise vaimu, mis Sinu väge ja au tunnistab. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issan-da läbi.

 

* * *

 

JUMALA SUURUS I

Reede – 26. juuli

Sinu kardetavast jõust räägitagu ja ma jutustan Sinu suurtest töödest. Ps 145:6

 

Suured on Ta “tööd”. Tema kohtud on “kardetavad” ja “võimsad”, Tema imeteod on suured. Niisugused “kardetavad” teod olid veeuputus ja Soodoma hukkumine. Imeteod olid Iisraeli pääst-mine Egiptusest ja teekond kõrbes. Aga iga põlvkond võib Jumala tegusid näha oma kaasajal ning neid ülistada. (Tärk 2014:696)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesus tuleb meie juurde kui valgus, mis meie jaoks pime-duse helendama paneb; kui rahuvürst, kes rahu toob – ja hirm taganeb. Ta astub meie juurde kui aitaja ja laseb meid hädas abi kogeda. Kui kardetav sisse murrab, siis on Tema, Jeesus Kristus seal ja Ta toimib meiega armastuse seaduse järgi, olles valmis aitama. Ema Basilea Schlink

 

Palvetagem: Jumal, tee, et Sinu õiguse tõeline valgus paistaks meie südametesse, valgustades mõistust ja puhastades meeli. Anna meile jõudu käia ausasti kui päeva ajal Sinu käskude teel, kuni jõuame igavesse ellu. Kreeka kirik

 

* * *

 

JUMALA SUURUS II

Laupäev – 27. juuli

Su suure headuse mälestust kuulutatagu ja Su õiguse üle hõisatagu! Ps 145:7

 

Suur on ka Ta headus ja õigus. Maavärin, torm, pikne, päike, kuu ja tähed jutustavad kõik Ju-mala aust ja vägevusest, aga mitte nii põhjalikult nagu seda teeb Tema headus ja õigus. Jumal ei ole kitsi. Tema headus ja õigus on suur, ilmnegu see siis toidu jagamises Tema loodud olenditele või pattude andestuse. (Tärk 2014:696)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie ei tohi unustada, et kannatuste rohkus ei ole tingitud Jumala headuse puudumisest, vaid sellest, et inimesed põlgavad Jumala headust ja mööduvad sel-lest. Osvald Tärk

 

Palvetagem: Issand, aita mul ustavalt käia oma teed, olles õigel kohal selles suures inimkon-na protsessioonis. Üle kõige aita mul Sind tunda. Michel Quoist

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava.

Juuli 2019

PÄEVA SÕNUM nr. 146

IV aastakäik

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

HALASTAGE!

  1. nädal: 14. – 20. juuli 2019
  2. pühapäev pärast nelipüha

 

Vahel olen märganud, et oleme inimestena ülekohtuselt kriitilised teiste suhtes ja liialt vähe nõudlikud iseenda vastu. Ilmselt on põhjus selles, et lihtne on osutada teise inimese vigadele ja nõu-da, et tema muutuks. Nii tehes tunneb inimene ennast parema ja õigemana ning ei pea tegelema oma patuga. Kui aga pöörata tähelepanu oma vigadele, siis tuleb tegelda nende parandamisega ja see on juba keerulisem kui näpuga teise inimese probleemidele osutamine.

Jumala ees seistes ja ausalt elule vaadates märkame oma pattu ja enda vajakajäämisi. Siin maailmas pole ühtegi inimest, kes oleks Jumala ees õige. Oleme kõik ühtviisi patused. Samas on võimalus usu kaudu oma patud andeks saada ja Püha Vaimu läbi suudame elada uut elu. See on Jumala arm.

Kui nüüd tahame Jumala käest andeks saada ja loodame tema halastusele, siis on meie ülesan-ne olla samal viisil andestav neile inimestele, kes on meie ümber. See ei tähenda väärate tegude ak-tsepteerimist, kuid tähendab inimese armastamist tema tegudest hoolimata. Nii on meie ülesanne olla Jumala kombel pattu vihkavad, kuid patust armastavad ja eksija peale halastajad. Jumal saatis oma Poja siia maailma patuste eest surema. See on armastuse ja halastuse tipp. Nüüd on meie kui kristlaste ülesanne kanda edasi sõnumit Jumala halastusest nendeni, kes seda enim vajavad. (Soom 2015:8)

 

Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. Gl 6:2

 

Kristus on kandnud meie patukoorma ja õpetanud meidki jagama üksteisega koormate ras-kust. Jumalast lähtunud armastus inimese vastu ei saa jääda üksnes meie endi hingeliseks elamu-seks, vaid see peab vastu ja edasi peegelduma. Jumala armastus kutsub esile meiepoolse jumalaar-mastuse ja ligimesearmastuse. Nõnda toimib Kristuse seadus.

Mis koormaid peaksime üksteisel aitama kanda? Koorem võib olla haigus, vaesus, kellegi-millegi kaotus, läbielatud õnnetus või mure. Meil igaühel on neid koormaid juba omajagu. Nii mõ-nigi on koorma all väsinult kokku varisenud, mõni muserdatult käega löönud, mõni üksi jäädes pet-tununa endasse tõmbunud. Kristus kutsub meid jagama üksteise häda, probleeme, raskusi ja tagasi-lööke.

Paljudel meie tänastel koormatel on oma põhjus. See võib tunduda esmapilgul märkamatu ja kerge. Aga ka see põhjus osutub koormaks, mis tekitab uusi ja palju raskemaid koormaid. Kui Pau-lus kutsub kristlasi üksteise koormaid kandma, on ta just äsja rääkinud auahnusest, üksteise ärrita-misest ja kadestamisest. Need on kiusatused, mis sünnitavad sageli kannatust kaasinimestele ja pro-bleeme iseendale. Paulus õpetab, et kui keegi peaks neisse kiusatustesse langema, on vaja teda pa-randada tasase vaimuga. Ka nõnda ja just nõnda kantakse üksteise koormaid.

Kristlik ligimesearmastus peaks olema alati ettepoole vaatav. Kiriku ja iga üksiku kristlase suur ülesanne on kanda ja jagada neid koormaks saavaid ja saada võivaid koormakesi. Õpetades, kasvatades, head eeskuju andes, ka manitsedes ja hoiatades saame vähendada juba täna lasti, mis järgmisel sammul võib kukkuda rängalt kellegi inimese, inimrühma või koguni terve ühiskonna turjale. (Paenurm 2002:8)

 

Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armas-tage teiegi üksteist! (Jh 13:34) Meie aga manitseme teid, vennad: noomige korratuid, julgustage pelglikke, aidake nõrku, olge pika meelega kõikide vastu! (1Ts 5:14)

 

Palvetagem: Issand Jumal, armuline Isa, Sina annad igal päeval meile patud andeks ja tahad, et meiegi andestaksime üksteisele. Murra meie südamete kõvadus, et kohtleksime üksteist halastu-sega ja elaksime meie Päästja õpetuse järgi leppimises ja andeksandmises, Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

HOIDU ARVUSTAMAST TEISI.

Pühapäev – 14. juuli

Jeesus ütles: “Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks!” Lk 6:37

 

Jeesuse juhtnöörid teiste arvustamise kohta on väga lihtsad; Ta ütleb: “Ärge tehke seda!” Keskmine kristlane on kõige põhjalikumalt kriitiline inimene. Arvustamine on üks inimeste tavalisi tegevusi, kuid vaimulikus vallas ei too see mingit kasu. Arvustamise tulemuseks on arvustatava jõu-dude lõhestamine. Püha Vaim on ainus, kes on pädev arvustama, ning üksi Tema suudab näidata, mis on valesti, ilma kellelegi haiget tegemata. On võimatu astuda osadusse Jumalaga, kui oled krii-tilises meeleolus. Arvustamine teeb su karmiks, kättemaksuhimuliseks ja julmaks, ning tekitab sinus meelitava ja petliku tunde, nagu oleksid sa teistest kuidagimoodi üle. Jeesus ütleb, et Tema jüngrina peaksid sa viljelema sellist iseloomu, mis ei ole kunagi kriitiline. See ei sünni kiiresti, vaid seda tu-leb aja jooksul kujundada. Sa pead teadlikult hoiduma kõigest, mis ajendab sind ennast teistest üle-maks pidama.

Ma ei saa peita oma elu Jeesuse läbitungiva pilgu eest. Kui ma märkan sinu silmas kübeme-kest, tähendab see, et mu oma silmas on palk (Mt 7:3-5). Iga halva asja, mille ma sinust leian, leiab Jumal ka minust. Iga kord kui ma kohut mõistan, mõistan ma iseennast hukka (Rm 2:17-24). Ära mõõda kogu aeg teisi inimesi oma mõõdupuuga. Iga inimese olukorras on alati vähemalt üks fakt, millest me veel midagi ei tea. Esimene asi, mida Jumal teeb, on, et Ta annab meile põhjaliku vaimse puhastuse. Pärast seda ei saa uhkus enam meisse jääda. Ma pole kunagi kohanud inimest, kelle pä-rast ma peaksin olema meeleheitel või kelle suhtes peaksin kaotama kogu lootuse, kui olen märga-nud, mis on minus endas ilma Jumala armuta. (Chambers 1999:17. juuni)

 

Mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle, ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile! (Mt 7:2) Seepärast, oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa ennast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõistad sa süüdi iseenese! Sina, kes sa mõistad kohut, teed ju sedasama! (Rm 2:1) Nõnda siis ärge mõistke kohut enne õiget aega, enne kui tuleb Issand, kes toob valguse ette pimedusse varjunud asjad ning teeb avalikuks inimsüdamete kavatsused; ja siis saab igaüks kiituse Jumalalt. (1Kr 4:5)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kohtuniku töö on väga raske ning parimastki püüdmisest hoolimata säilib maises kohtupidamises alati võimalus, et ehk on mõni detail tähelepanuta jäänud või millestki valesti aru saadud. Kui palju suurem oht eksida on aga sellel, kes pikema uurimiseta oma ligimese kohta hukkamõistva otsuse langetab! Kas pole meie kutsumus kohtumõistmise asemel hoopis tuge pakkuda?

 

Palvetagem: Issand Jumal, armuline Isa, Sina annad igal päeval meile patud andeks ja tahad, et meiegi andestaksime üksteisele. Murra meie südamete kõvadus, et kohtleksime üksteist halastu-sega ja elaksime meie Päästja õpetuse järgi leppimises ja andeksandmises, Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

LOOTUSETA JA LOOTUSEGA

Esmaspäev – 15. juuli

Kuid mina loodan Sinu helduse peale, mu süda ilutseb Sinu päästest. Ma tahan laulda Issan-dale, et Ta mulle on head teinud. Ps 13:6

 

Laskem tõotusel elavaks jääda meie hinges, siis ärkavad meis ka paremad jõud ja jumalikud anded ning silm hakkab seletama tumedal taevataustal ka heledamaid kohti. Sa leiad jälle sideme elava Jumalaga ja koged, et su eluteekonna üle on kirjutatud Issanda sõnad: “Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Hb 13:5)

Võib-olla meil tuleb veel palju kannatada koduigatsuse all. Võib-olla lugematud ahastuspärlid veerevad me palgeil, kuid ühes peame kindlad ja julged olema: seesama Jumal, kes koormaid peale paneb, võtab need ka ära.

Juba tohime näha, et torm on vaibunud ja tuuled võtavad aegamööda teise pöörde. Juba on is-tutatud lootusetaimeke. Ta peab küll veel kasvama silmavees, kuid usupäike meie hinges paneb ta sirguma tugevaks taimeks.

Ja ta kasvab ning tema pikaldane, kuid siiski pidev kasv tõrjub eemale me hingest küsimuse: “Kui kaua veel …?”

Häda ja ahastava kaebe asemele asub meie hinge teine tundmine ja veendumine. Ning see veendumine, kasvades meie pühimatest tunnetest, tõstab meid kõrgemale südamemuredest ja ühen-dab meid meie usu ning lootuse allikaga.

Mitte murduda, vaid silmad tõsta üles Kuningate Kuninga poole ja tunnistada julgelt ning sii-ralt: “Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest. Ma tahan laulda Issan-dale, et ta mulle on head teinud.” (Plank 1960:117)

 

Teie näete seda ja teie süda rõõmustab, teie luud-liikmed kasvavad nagu värske rohi. On tun-tav, et Issanda käsi on tema sulastega, aga ta needus tema vaenlastega. (Js 66:14) Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu! (Ps 103:2)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Peale tänu on sul väga raske tuua Jumalale midagi, mis tegelikult oleks sinu oma. Kui iisraeli mees tõi ohvriks talle, siis oli see Jumala oma, kui ta andis leiba vaesele, siis oli see Jumalalt talle antud, kui ta ulatas külma vee karika, pidi ta selle kusagilt võtma. Osvald Tärk

 

Palvetagem: Patuöisest hämarusest usk viib vastu koidule. Valgus paistab pimedusest, Jeesus juhib võidule. Isale nüüd tänu, austus, selle suure armu eest! Jeesuses on meie lootus, sest Ta elab igavesti! Veera Õunapuu

 

* * *

 

JUMAL OOTAB HALASTUST.

Teisipäev – 16. juuli

Need on sõnad, mis te peate täitma: rääkige üksteisele tõtt, mõistke oma väravais kohut tões ja rahus! Sk 8:16

 

Piibel räägib palju Jumala halastusest. Prohvet Sakarja annab teada, et Jumal halastab oma rahva peale. Vaatamata kõigele, mida nad on korda saatnud. Sõnakuulmatus Jumala vastu ja üleko-hus ligimese vastu – ikka ja jälle on vaja nendele osutada. Ikka ja jälle pahandab ja kurvastab see Jumalat. Ta peab lausuma oma läkitatud prohvetite kaudu karme sõnu. Kuid viimne sõna jääb alati halastusele. Jälle on Jumal oma lõputus armus valmis andestama ja andma uue võimaluse. Kuningas Taavet laulis seda Jumala halastust tunnetades: “Tema annab andeks kõik su ülekohtu, tema paran-dab kõik su tõved. Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärja-ga” (Ps 103:3,4). Küllap ta teadis, millest laulis, polnud ju temagi patuta.

Just see tunnetus annab ka inimesele võime halastada oma ligimesele. Me armastame, sest Ju-mal on meid enne armastanud. Me halastame, sest Jumal on meile halastanud. Just selle tõttu me peamegi olema vahel olukorras, kus peame enda ees ausad olema ja tunnistama: ma olen patune ini-mene ja ei saa seda Jumala ees mitte kuidagi ise heastada. Vajan vaid halastust, mis mind päästab ja lunastab.

Nii mõnigi inimene on mulle öelnud, et võib ju ligimesele head teha ka ilma Jumalata. Selleks ei pea olema tingimata kristlane. Paljud meist järgivad oma südames üleskutset aidata haigeid lapsi või annetada vähifondile, et kinkida kellelegi võimalus raviks ja inimväärseks eluks. Paljud meist tunnevad kaasa hüljatud loomadele ja püüavad neid aidata. Me oleme tõepoolest kõik võimelised ar-mastama ja head tegema. Siiski ei tule see meist enestest, vaid on Jumala and. Oleme kõik Jumala loodud, tema on meie südamesse selle võime pannud. Meie elumahlad tulevad samast puust ning saame õitseda ja vilja kanda vaid Jumala armust. Hästi ja arusaadavalt räägib sellest Jeesus oma tä-hendamissõnas viinapuust: “Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kan-nab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.” (Jh 15:1-2,4-5)

Jeesuse ristisurm meie päästmiseks ja lunastuseks on suurim Jumala halastuse väljendus. Kõik, kes seda tõeliselt tunnetavad, tahavad seda pisutki peegeldada siia maailma. Armastust ei saa käski-da, kuigi Piibli tuntuimat üleskutset nimetatakse armastusekäsuks ning ka prohvet Sakarja räägib käskivas vormis, öeldes: “Need on sõnad, mis te peate täitma.” (Kärson 2016:8)

 

Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: Mõistke kohut tões, osutage heldust ja halastust igaüks oma vennale! (Sk 7:9) Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed. (Ef 4:25)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie peame Jumalat kartma ja armastama, et me oma li-gimese peale ei tunnista valet, teda ei reeda, keelt ei peksa ega tõsta tema peale laimujutte, vaid et me teda vabandame, räägime temast head ja kääname kõik asjad hea poole. Martin Luther

 

Palvetagem: Issand, tee, et ma su häält kuuleksin! Näeksin sinu kätt ka siis, kui see esmapil-gul tundub vabaduse piiranguna. Õpeta mind tõelise vabaduse poole, hoolida ja armastada! Tauno Kibur

 

* * *

 

ELAMINE ISSANDALE

Kolmapäev – 17. juuli

Kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt. Rm 14:8

 

Meie osadus Issandaga on surmast tugevam. Surm ei lõpeta meie suhteid Temaga. Milliseid muudatusi surma meie eksisteerimises iial esile kutsuks, suhe Issandaga püsib. Kristus on Issand enne ja pärast meie surma! See tähendab ühtlasi, et Issand määrab meie suremise aja, koha ja moo-duse. “Tema elupäevad on määratud” (Ii 14:5). Issand ise ütleb meile: “Tulge tagasi, inimlapsed!” (Ps 90:3). Ta ei ole meie surmapäeva määramist usaldanud ühelegi inglile. Uskliku lahkumine on Jumalale nii kallis, et see võib toimuda ainult Tema otsuse järgi. “Kallis on Issanda meelest tema vagade surm” (Ps 116:15).

Kas meie surm tuleb pikaajalise haiguse järel või ootamatu sündmuse läbi, see ei muuda meie suhet Issandaga. Kas sureme oma voodis omaste juures või kusagil üksinda, inimestest unustatuna, Issand on meie ligi. Kas suudame surma eel mõne sõna veel inimestele öelda või ei, see ei ole nii tähtis kui sõnad, mida ütleme oma Issandale. Stefanos suri kivide all, Jaakobuse pea raiuti mõõgaga, Peetrus viidi surma seda teed, mida ta ei tahtnud, kuid kõik nad kuulutasid Issandat.

Surra Issandaga tähendab, et meie surm võib Teda austada. Meil on luba paluda, et Issanda nimi saaks austatud ka meie surma läbi. Palume, et me oma vaevades ja vanadusnõtruses ei häbis-taks Issandat oma kannatamatusega, kahtlustega ega nurisemisega. On olemas üks suremise moo-dus, mille kohta Jeesus ise ütles, et see austab Jumalat. See osa anti Peetrusele (Jh 21:19). Jeesus mõtles märtrisurma. Seda ei saa keegi ise valida, vaid antakse. See on raske, aga see austab Issan-dat. (Tärk 2002:530j)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Nii võime julgusega kohata surma, sest ta on võidetud ning juhib meid Jumala juurde, viib vastu ülestõusmisele. Ove Sander

 

Palvetagem: Sind kiidan ma! Su armastuse rikkust, häädust, kandejõudu veel enam kõigis imetleb mu nõder vaim. Kuis püsiv Sinu arm kesk kaduvuse sõudu Su poole tõstab tiibu hinges sala aim. Mu Looja Sa ja Lunastaja ka – Sind kiidan ma, Sul tahan kuuluda! Peeter Sink

 

* * *

 

PIIBLI TÕENDUS JUMALA KOHTUST

Neljapäev – 18. juuli

Minu ees nõtkub iga põlv, ütleb Issand, ja iga keel annab tunnustust Jumalale. Rm 14:11

 

Õpetus Jumala kohtutest on Piibli õpetus. Paulus kannab hoolt, et ta ei õpetaks midagi, mis ei oleks Pühakirjaga kooskõlas. Tänapäeval ei loe see palju mõne kirjaniku või teadlase arvates, aga sõna jääb!

Iga põlv peab ennast nõtkutama Jumale ette ja iga keel Teda tunnistama. Põlve nõtkutamine on välise alluvuse tunnus, keel – arusaamise allumise tunnus. Suur päev, kui inimeste tahe ja aru-saamine alluvad paratamatusele. Teist teed enam ei jää.

Paulus tahab, et iga usklik peaks meeles oma alluvust Issandale, sest siis ei tarvitse tal saada inimeste orjaks. Me anname au, kellele au tuleb anda, aga anname inimlikku au. Jumaliku au ja kummardus kuuluvad Kristusele. See, mida siin on öeldud Jumala kohta, on Fl 2:10 öeldud Kristuse kohta ja näitab Kristuse jumalikkust. Meie juured olgu niivõrd Kristuses, et Temalt saame oma jõu.

Jumala kohus on Piibli õpetus. Kosmost valitsetakse õigluse põhimõttel. Meie elu samuti. Piibel ei taha meid hirmutada usklikuks. Vilets usk, mis on hirmu alusel!

Aga õiglus jääb. (Tärk 2002:533j)

 

Ma olen iseeneses vandunud, mu suust on välja tulnud tõde, tagasivõetamatu sõna: Minu ees peab nõtkuma iga põlv, kõik keeled peavad andma mulle vande. (Js 45:23) Jeesus vastas talle: “Need on sinu sõnad. Ometi ütlen mina teile: Siitpeale te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedel.” (Mt 26:64) Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all. (Fl 2:10)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kristuse kirik on jumalariigi uks ka neil aegadel, kui ena-mus sellest tuimalt või ka üleolevalt mööda astub. Marcus Hermen

 

Palvetagem: Aukuningas, mu Jeesuke, Sa Isa Poeg, Ta sarnane; maailma peale halasta ja oma rahvast õnnista! Nikolaus Ludwig von Ziznendorf

 

* * *

 

KRISTLANE PÄÄSTETAKSE KIUSATUSEST

Reede – 19. juuli

Tee selgeks mu silmad, et ma ei uinuks surmale, et mu vaenlane ei ütleks: “Ma sain võimust ta üle!” ja mu vastased ei ilutseks, sellepärast et ma kõigun. Ps 13:4,5

 

Augustinuse tõlgenduse kohaselt on palvetaja selles psalmis ahistuses elav kristlane, kes palub Jumalalt kiusatuses abi. Vastased salmis 5 on kurjad vaimud: “Et mu vaenlane ei ütleks: “Ma sain võimust ta üle!” ja mu vastased ei ilutseks, sellepärast et ma kõigun.” Kirjas efeslastele õpetatakse, et armuajal on kristlase peamiseks vastaseks pimeduse meelevald (Ef 6:12): “Meil ei tule ju võidel-da inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade tae-vaaluste vaimudega.” Jeesus õpetas Meie Isa palves lootma Jumala peale ning palvetama: “Ära saa-da meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast.” Kiusatus või katsumus Jeesuse palves on eriti lõ-puaega puudustav ahistus. Jumal päästab enda omad kõigest hädast.

Jaakobuse kirjas õpetatakse kiusatuste ehk katsumuste kohta, et Jumal tahab nendes kristlast vaimulikult tugevdada. Jumal ei kiusa kedagi ning just sellepärast võib kristlane pöörduda Jumala poole ja paluda Temalt abi (Jk 1:12-15): “Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad. Ärgu kiusatav öelgu: “Jumal kiusab mind!” Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi. Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. Kui seejärel himu on viljas-tunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma.”

Ka Paulus õpetab kiusatuste kohta sama. Jumala hea kavatsus on õpetada kristlasi tundma Ju-mala armu väge, et nad võiksid oma elus kirgastada Jumala head tahet. Kiusatustes saab kristlane alati loota Jumala abile (1Kr 10:13): “Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.” (Laato 2015:51j)

 

Nüüd on küll üürikeseks silmapilguks Issandalt, meie Jumalalt, meile arm osaks saanud, et ta meile on jätnud pääsenuid ja on meile andnud vaia oma pühas paigas, et meie Jumal saaks valgus-tada meie silmi ja anda meile pisut elu meie orjuses. (Esr 9:8) Kui nad on elevil, siis ma teen neile joomingu ja lasen nad purju jääda, et nad hõiskaksid ja uinuksid igavesse unne ega ärkaks, ütleb Issand. (Jr 51:39)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: On tarvis õppida Jumalat kuulama. Hakka õppima palveta-mist õppides. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Sa, Jeesus, armust avita, mind võta omaks teha. Mu süda täida usuga, et Jumalat saan näha Su sõna ja Su vaimu väest. Kes seda püüab südamest, see laulgu rõõmsalt: aamen! Andre-as Knopken

 

* * *

 

KRISTLASE KOHUSTUS ON ARVESTADA TEISTEGA

Laupäev – 20. juuli

Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina, miks sa paned oma venda halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette. Rm 14:10

 

Apostel Paulus annab üsna ühemõttelise käsu: meie seisukohalt nõdrausulist tuleb vastu võtta kristliku vennana. Teda ei saa vastu võtta seepärast, et siis temaga vaielda ja väidelda, näidates välja tema seisukohtade ekslikkust, vaid tal tuleb lasta jääda oma seisukohtade juurde. Meist erineval sei-sukohal olevat inimest ei saa alahinnata või nimetada tema vaateid piiratuks.

Nii nagu enamus ei tohiks oma seisukohti peale suruda vähemusele, eeldab apostel, et ka vä-hemus ei muuda oma põhimõtteid kõiki puudutavaks seaduseks ja õndsuse tingimuseks. Kui siis keegi loobub südametunnistuse järgi millestki, mida teised hea südametunnistusega kasutavad, siis tuleb tema tõekspidamisse suhtuda austusega. Otsustav on vaid see, kas seda tehakse Issanda ehk Kristuse pärast selleks, et püsida Temaga osaduses. Kui Paulus toob oma arutellu surma temaatika, siis asetab see tekkinud vaidluse õigesse suhtesse. Ei lähe kaua aega, kui igaüks meist astub Jumala kohtu ette, kellele meil tuleb aru anda endast ja mitte teistest.

Me kõik oleme teel Jumala kohtujärje ette, kus peame jätma oma teekaaslastele õiguse vastu-tada oma tegude eest ise. Muidugi ei tähenda õigekssaamine usust seda, et võime elada nii, kuidas ise paremaks peame. Jumal ütleb patuse kohta oma õigeksmõistva otsuse ainult Kristuse pärast, kuid patu mõistab Jumal hukka. Kui arvame, et oleme usus tugevad, siis peame käituma nii, et see ei kurvastaks meie kõrval elavaid usukaaslasi.

Usulise küpsuse tunnuseks pole see, kui sa teist kristlast tema konservatiivsete vaadete pärast halvustad. Küpsest usust tunnistab see, kui sa kaaskristlase “kitsaste” arusaamiste pärast oma vaba-dusi piirad. Seetõttu on loomulik, et kristlane ei arvesta mitte ainult konkreetse teo tagajärjega enda suhtes, vaid ka sellega, millist mõju avaldab tema käitumine teisele. Me ei saa käituda alati põhi-mõttel: mul on õigus! Mõnikord tuleb armastuse ja rahu huvides järele anda, muidu oleme oma va-baduse nõudmisega vabaduse variserid. (Toplaan 2004:8)

 

Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut, sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sel-lega mõistetakse kohut teiegi üle, ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile!

(Mt 7:1,2) Sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba. (2Kr 5:10)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Valitsegu maailmas kui tahes suur ebaühtlus ja ükskõik, kas kuulume madalamasse või kõrgemasse klassi, me võime end lohutada sellega, et meil kõigil on sa-ma Kristus, sama ristimine, sama evangeelium ja sama Vaim. Kellelgi pole paremat evangeeliumi, paremat ristimist ega mingisugust teist Kristust. Martin Luther

 

Palvetagem: Issand, halasta meie peale! Sest meie põlvkond peab ühel päeval halbade ini-meste mürgiseid sõnu, kurje tegusid ja ka headuse surnuks vaikimist kahetsema. Martin Luther King

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

  • Chambers, Oswald 1999. Kirkuse kütkes. Tallinn: Logos
  • Kärson, Lea 2016. Jumal ootab halastust. – Eesti Kirik, 06.2016
  • Laato, Antti 2015. Kristus psalmides. Märjamaa: http://www.eliisabet.ee/pdf/Laato-Kristus_Psalmides.pdf
  • Paenurm, Peeter 2002. Koormaks saavate koormate kandmisest. – Eesti Kirik, 19.06.2002
  • Plank, Uno 1960. Jumala otsijad. [Postill] Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat
  • Soom, Kaido 2015. Halastage! – Eesti Kirik, 25.06.2015
  • Toplaan, Anti 2004. Kristlase kohus on arvestada teistega. – Eesti Kirik, 30.06.2004
  • Tärk, Osvald 2002. Rooma kirja seletus. Tallinn: Logos

 

Koostas Indrek Lundava.

Juuli 2019

 

 

PÄEVA  SÕNUM nr. 145

IV aastakäik

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

KADUNUD JA JÄLLE LEITUD

  1. nädal: 07. – 13. juuli 2019
  2. pühapäev pärast nelipüha

 

Inimese elus kipub olema nii, et häid asju märkame alles siis, kui mingil põhjusel oleme pida-nud neist loobuma. Siis vaatame ajas tagasi ja ütleme, et küll enne oli kõik hästi.

Sageli on nii, et hiljem keerulise olukorra lahenedes oskame olla tänulikud ja aidata neid, kes on samasuguse probleemi küüsi sattunud. Nii aitavad näiteks diakooniatöös teisi tihti just need, kes on ise kannatanud puuduse ja haiguse tõttu. Kui Jumal on aidanud seda, kes on hädas, siis inimene võib seejärel oma elu muuta ja aidata ka teisi.

Halval juhul aga võib inimene oma eluga minna nii ummikusse, et ta ise on kadunud. Siis kaovad nii inimese väärtushinnangud kui maailmapilt. Sel juhul nõrgeneb inimese suhe Jumalasse kui ligimesesse, ununeb ka kirik. See on kurb. Jeesuse tegevus näitab, et Ta ei läinud neid kadunud hingi hukka mõistma, vaid läks nende juurde ja ulatas abikäe. Süüdistamine ja näpuga näitamine teeb olukorra raskemaks, andestamine ja armastamine võib olla siis ainus tee inimese jalule aitami-seks.

Jumal kutsub patuseid enda juurde ja annab neile Kristuse ristisurma pärast kõik andeks. Kas ka meie kristlastena oleme valmis andestama ja halastama? Taevas rõõmustatakse iga kadunu üle, kes on leitud. Kas meiegi kristlastena tunneme sellest rõõmu või näitame näpuga ja tuletame meelde tema halba minevikku? (Soom 2014:8)

 

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. Lk 19:10

 

Jumal ütleb, et inimesed on kadunud Jumala jaoks. Kadunud inimest on Jumal tulnud otsima ja õndsaks tegema. Ta on maailma saatnud võimeka ja autoriteetse otsija – Jeesuse Kristuse. Jumal on maailma saatnud Püha Vaimu, kes aitab kadununuil aru saada, et nad on kadunud. Ta on andnud kirja, oma Sõna, mis peaks kadunuile valgustama tee koju.

Inimesi on mitmesuguseid: häid, pisut vähem häid või hoopis halbu, aga neid kõiki otsib Ju-mal. Oluline ja rõhutamist väärt on tõsiasi, et iga inimene peab leidma Jeesuse Kristuse, kui ta on Kristuse leidnud, on probleem lahendatud.

Otsimise ja leidmise puhul on kõige raskem asjaolu, et inimene ise ei mõista oma kadumist. Ta ei usu, et on kadunud. Elul pole ju väga vigagi! Söök ja jook on iga päev laual. Elatustase on pii-savalt kõrge ja aina tõuseb. Mugavustest pole puudu. Nii teebki inimene eksliku järelduse, et rohke-mat tahta polegi põhjust. Tal läheb sootumaks meelest, et suhteliselt turvaline maine elu on ajutine nähtus.

Kaduda võib rikkusse ja küllusse, mida igavikku ei saa kaasa võtta. Kord saab maine teekond otsa ja siis selgub, et inimene on Jumalale kadunud. Vale on arvata, et inimene kaob ära üksnes pat-tuellu. Inimene võib ära kaduda ka elu muredesse ja raskustesse.

Kui me maises elus ei ole leidnud isiklikku päästjat, kui me siin ei ole andeksandmist ja rahu leidnud, siis oleme me Jumalale kadunud ja jäämegi kadunuks. Meile võidakse korraldada väga kaunis ja liigutav matusetalitus. Seal võivad esineda koorid, puhkpilliorkestrid ja kõlada kiidukõ-ned, aga see ei anna meile midagi juurde ega võta midagi ära. Kui me pole Jumalat leidnud, siis jää-megi me Talle kadunuks. Just sellepärast on öeldud, et Jumal on tulnud otsima kadunuid ja õndsaks tegema. Laske end leida Jumalale! (Himma 2007:65jj)

 

Inimese Poeg on ju tulnud päästma kadunut. (Mt 18:11)

 

Palvetagem: Issand Jumal, taevane Isa, Sina ei soovi, et ükski Sinu loodud inimene hukkuks. Sina otsid meid, kui oleme eksinud Sinu teelt, ja palju enam, kui meie Sind otsime, hoolitsed Sina meie eest. Kingi meile ärksad kõrvad, et kuuleksime Sinu kutsuvat häält. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

KARJAST LAHKUNUD KADUNUD LAMMAS

Pühapäev – 07. juuli

Jeesus ütles: “Nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui ühek-sakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.” Lk 15:7

 

Nelipüha järgse 4. pühapäeva evangeeliumitekstis jutustab Jeesus loo karjasest, kes ei suhtu oma karja kui nimetusse hulka, vaid näitab oma armastust ja hoolt välja iga üksiku suhtes. Mitte iga valitseja ei taha näha oma valitsetavates nime ja näoga üksikisikuid, vaid paigem kuulekalt alluvat massi, kes peab vaguralt kiitma heaks valitseva kliki valikud ja prioriteedid. Kaasamise all mõelda-kse sellises ühiskonnas kaasakiitmist.

Jumala jaoks ei ole me aga ei rahvana ega ka eraldivõetult kristlastena nimetu anonüümne mass inimkonnas nagu on seda tilgake vett ookeanis. Jumal tunneb meid nimepidi. Ta muretseb iga-ühe pärast eraldi, mistõttu ka pöörab igale meist eraldi tähelepanu. Nagu suure pere emal või isal on ka taevasel Isal meeles iga oma lapse nägu ja nimi. Ta teab iga lapse rõõmudest ja muredest, hirmu-dest ja huvidest. Teda huvitab, milline on minu elu, milline minu usk, milline minu suhtumine ligi-messe, milline on minu suhtumine Jumalasse.

Issand rõõmustab igaühe pärast, kes on oma elu muutnud jumalasõna kohaseks usutunnistu-seks Jumalasse. Ta ka muretseb igaühe pärast, kes elab teisi tähele panemata egoistlikus enesekesk-suses ja enesekindlas enesekiituses. Jumala Päike paistab kõigi peale, sest selles väljendub Jumala valimatu armastus kõigi inimeste vastu, ka nende vastu, kes ligimesele eelistavad alati ennast ja kes Jumalat kunagi ei vaja, sest tänapäevase inimese enda tahe ja õigus on ju alati suuremad kui Jumal.

Kuid Jumala rõõm on suur iga sellise pärast, kes suudab oma eluga välja jõuda kaasligimese märkamiseni ning usuni Issandasse Kristusesse. (Viilma 2016)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie elu on selleks liiga kallis, liiga väärtuslik ja asenda-matu, et me tohiksime seda valesti elada. Rudolf Kiviranna

 

Palvetagem: Issand Jumal, halastaja, Sa mu ainus abimees, Sina ainus armuandja, õnnistus on Sinu käes! Sinu juurde ruttan ma: Issand, Issand, halasta! Minu patud andeks anna, surmaorust välja kanna! Gottfried Wilhelm Sacer

 

* * *

 

RASKED AJAD

Esmaspäev – 08. juuli

Pöördu mu poole, Issand, ja ole mulle armuline, sest ma olen üksildane ja vilets! Ps 25:16

 

Taavetil oli valus. Ta koges end hüljatuna ning muretses et äkki oli Jumal end temast ära pöö-ranud. “Pöördu mu poole ja ole mulle armuline, sest ma olen üksildane ja vilets! Ahastused täida-vad mu südame; tõmba mind välja mu kitsikustest! Vaata mu viletsust ja mu vaeva ja anna andeks kõik mu patud! Vaata mu vaenlasi, sest neid on palju, ja vägivaldset vihavaenu, millega nad mind vihkavad! Hoia mu hinge ja kisu mind välja; ärgu ma jäägu häbisse, sest ma otsin pelgupaika sinu juures!” (Ps 25:16-20).

Teda ümbritses vihkamine ning ta kartis saada häbistatud. Tema karje Jumala poole (Ps 25:4) näidata talle Jumala teerada võis osalt tulla ka sellest, et Taavet ei olnudki kindel, millist teed valida. Arvatavasti oleme kõik sellises olukorras olnud. Aga kuidas Taavet käitus?

 

Kõigepealt ta ootas uskudes. Oodata ei ole kunagi kerge, eriti siis kui kogeme oodates ka valu. Ometi tundub, et Taavet oli kindlalt otsustanud kinni hoida oma lootusest Jumala vastu – ja nii päe-vast teise, ükskõik mis juhtuks. “Juhi mind oma tõeteel ja õpeta mind; sest sina oled mu pääste Ju-mal, sind ma ootan kogu päeva! ” (Ps 25:5).

Lisaks sellele tuletas ta enesele meelde ning uskus Jumala tõotusi mis rääkisid Tema muutu-matust armastusest ning juhtimisest. “Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest! Ära tuleta meelde mu nooruse patte ega mu üleastumisi; mõtle minule oma heldust mööda, oma headuse pärast, oh Issand! Hea ja õiglane on Issand; sellepärast ta õpe-tab patustele õiget teed. Ta juhib alandlikud käima õiguses ja õpetab alandlikke oma teele” (Ps 25:6-9). 10. salmist aga leiame Taaveti tunnistuse: “Kõik Jumala teed on heldus ja tõde neile, kes peavad tema lepingut.”

Taavet oli ära tundnud omaenda väärtusetuse ning ilmselt ei kogenud Jumala halastust ja tõde selles olukorras koheselt, ometi vaatamata kõigele sellele – Jumal õnnistas teda. Ning Jumal kasutas Taaveti katsumusi selleks, et jagada julgustust üle kogu maailma ning üle ajaloo. (Ray 2013)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Minu saladus on väga lihtne – ma olen vaid Jumala tööriist. Mina ise pole midagi teinud. Jumal on seda tahtnud. Ema Theresa

 

Palvetagem: Tahaksin paluda Sinult praegu, mil ma seda veel suudan, et Sa halastaksid mu peale siis, kui mina ise enam ei suuda paluda! Toomas Paul

 

* * *

 

JUMAL KANNAB MEIE EEST HOOLT NAGU ISA

Teisipäev – 09. juuli

Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada aland-like vaimu ja elustada rõhutute südameid. Js 57:15

 

Selles prohveti kuulutuses on rõõmusõnum Iisraeli rahvale, aga kinnitus Jumala ligiolekust ja armust tänasel päeval ka meile. Iisraeli inimeste teadmine oli seni, et Jumala ette sai tulla ning see-tõttu Jumal võttis ka kuulda inimest ainult kas templis või pühapaigas. Nüüd kuulutas Jesaja neile uut võimalust. Jumal, kelle “elupaik” on kõrge ja püha, pöördub ise alandlike poole. Jumal andis prohvetile kuulutada rõõmsat uudist, et ta tahab tulla ja jääda inimeste juurde. “Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim” (Ps 34:19).

Jesaja rõhutab oma kuulutuse alguses: “Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha.” Selline kuulutuse sissejuhatus kinnitab, et Jumalat ei saa kukutada troonilt, veelgi enam, et Ta ise ka ei tagane oma tõotustest. Tema nimi on püha ja see tähendab, et Tema poolt lubatu saab ka teoks. Uus rõõmusõnum andis teada, et seal, kus varem kuulutati kohut, on nüüd koht Jumala armule. Iisraeli rahvas oli oma kannatustes sellist lahendust juba ammu oodanud ning nüüd kinnitas Jumal, et tahab tulla oma rahva keskele. See igatsus on aktuaalne tänini.

Ka tänapäeval tahab Jumal meie eest hoolt kanda – Jumal on armastus ja ta muretseb ning kannab meie eest hoolt nagu isa. Ta ütleb: “Ma olen näinud tema teid, aga ma parandan ja juhatan teda …” (Js 57:18). Siin ongi meile kinnitus ja lohutus, et Jumal ei jäta meid. Ka mitte siis, kui ole-me eksinud Tema teedelt. Ega Jumalal ei ole ju meid otseselt vaja, aga siiski Ta muretseb meie pä-rast, et me ei nõrkeks ega häviks need, keda ta ise on loonud.

 

Jah! Jumal on armuline Isa. Ta on loonud inimese, andnud talle elu ja kõik eluks vajaliku. Ju-mal saatis oma Poja siia maailma, et meie võiksime olla õnnelikud. Ta on andnud inimesele kõike, kuid ometi läheb inimene sageli kaotsi. Kuid Jumal ei jäta meid ka siis. Nagu selle nädalane püha-päeva teema ütleb: “Kadunud ja jälle leitud”. Jumal otsib eksinuid, kutsub neid enda juurde tagasi ja annab süüteod andeks. Inimene on päriselt kadunud vaid siis, kui keegi teda enam ei otsi. Õnneks meiega nii ei ole. Taevas rõõmustatakse iga üksiku kadunu üle, kes on taas üles leitud. Palju on pü-hakirjas säärast tegu kinnitavaid tekste ja Jeesuse räägitud tähendamissõnu.

Kui mõtleme loole kadunud pojast, siis leiame selles üsna sarnast prohvet Jesaja kuulutusega “… ja ma tasun temale troostiga” (Js 57:18). Võetakse ju avasüli vastu ja tehakse pai pojale, kes on olnud teedel, mida küll tema isa ei ole näinud, kuid isa rõõm on suur ning ta tahab edaspidi “paran-dada ja juhatada” oma poega, kes oli eksinud, ent nüüd taas isakodu leidnud.

Poeg lahkus kodust, et leida õnne, kuid materiaalsed asjad ei too meile õnne ega anna rahu – seda rahu, mida elu koos Jumalaga annab. Me ei peaks ringi ekslema ja otsima, sest tegelikult on meile kõik juba antud, kui oleme Kristuse oma ellu vastu võtnud ja usaldame endid taevase Isa hoo-le alla, kes ei riidle meiega igavesti, vaid tahab meid parandada ja juhatada. Veelgi enam – oma rahu kaugel ja lähedal olijaile jätta. “Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie süda-med ja mõtted Kristuses Jeesuses” (Fl 4:7). (Tuulik 2016:8)

 

Sest Issand on kõrge ja näeb madalat, aga kõrgi ta tunneb kaugelt ära. (Ps 138:6) On ju minu käsi selle kõik teinud ja nõnda on see kõik sündinud, ütleb Issand. Aga mina vaatan ka niisuguse peale, kes on vilets, kellel on purukspekstud vaim ja kes väriseb mu sõna ees. (Js 66:2)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Isa, õigusega on mul Poja peale kindel lootus, sest kõik mu haigused ravid Sa terveks Tema kaudu, kes istub Su paremal käel ja palvetab meie eest. Vastasel korral heidaksin meelt, sest rohked ja suured on ju need mu haigused, kuid veelgi tõhusam on Sinu ravim! Augustinus

 

Palvetagem: Oleme Sinu ees, Jumal, tühjade kätega. Puuduta meid. Sina oled valgus pime-duses, armastus, millega kõik sügavikud on läbitavad. Õnnista meid eluveega Jeesuses Kristuses. Günter Ruddat

 

* * *

 

JUMALA HOOLITSUS

Kolmapäev – 10. juuli

Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et Tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest! 1Pt 5:6,7

 

Murelikuks teevad meid ikka ajalikud asjad, need, mida koi ja rooste rikuvad. Me alailma mu-retseme – leiva lauale, riided selga, katuse peakohale, rattad alla. Ka lapsed muretseme majja. Ugri-mugrilikus elutõsiduses tundub lausa kohatuna Peetruse üleskutse: “Heitke kõik oma mure tema (Is-sanda) peale, sest tema peab hoolt teie eest.”

Nüüdisaegne mõistujutt pajatab. Kord suri keegi ausalt rikkaks saanud töökas mees. Peetrus võttis ta taevaväravas vastu ning juhatas igavese eluaseme poole. Nad möödusid säravatest palee-dest, uhketest villadest, kõrgetest ja üha madalamatest majadest. Tänavgi oli muutunud kitsaks ra-jaks, kui nad lõpuks peatusid paigas, kus puhma varjus paarile toikale kinnitatult lipendas kulunud palakas. “Jõudsime kohale,” lausus Peetrus. “See peab olema mingi eksitus! Ma olen siiani siiski küll palju paremaga harjunud!” protesteeris mees. “Jah, aga siia oled sa vaid selle jagu investeeri-nud,” kõlas vastus.

Maine vara kasvab kokku hoides ja endale kogudes. Ning alailma on tülinat – läheb lõbuga, aga tuleb vaevaga. Ning viimaks pole mammonat taevas vaja ja põrgus põleb ära. Kuid taevane varandus kasvab vaid andes ja kaasinimestega jagades aega, leiba, turvatunnet, armastust, lohutust, tuge, mõistmist, andestust … Nii saab ajalik elugi üha rõõmsam – Jumala hoolitsusest õnnistatud.

Jeesus ütleb: “Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda” (Mt 6:20,21). (Salumäe 2018:8)

 

Alanduge Issanda ette, siis ta ülendab teid! (Jk 4:10) Heida Issanda peale oma koorem, ja te-ma hoolitseb sinu eest; ta ei lase iialgi kõikuda õiget! (Ps 55:23) Sest ei ole muud Jumalat kui sina, kes hoolitseb kõige eest, et peaksid veel tõestama, et sa ei ole ülekohtuselt kohut mõistnud. (Trk 12:13) Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. (Mt 6:32, ka Lk 12:30)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Selle asemel, et oma südames protsessida, vihastuda nende peale, kes meid petavad ja meile ülekohut teevad, võta kannatus kannatlikult Jumala käest vastu ja anna see Talle üle Teda usaldades. Ta muretseb sinu eest, Ta võitleb sinu eest! Ema Basilea Schlink

 

Palvetagem: Mina võin eksida, Tema ei eksi, käsi Tal kindlana juhatab mind. Tema mu loo-tus, kui seisan ka üksi, usaldan Teda, ei usalda end. Läbi Ta kannab mind vaenust ja pilkest, läbi ka pimedast kahtluste ööst, hajutab pilved, toob võrratut selgust ellu, mis rikas on usaldusest. Arved Paul

 

* * *

 

JUMALA SÕNA IGATSUS

Neljapäev – 11. juuli

Sinu oma olen mina, päästa mind, sest ma nõuan taga Su korraldusi! Ma olen eksinud nagu kadunud lammas. Otsi oma sulast, sest ma ei unusta Su käske! Ps 119:94,176

 

Imeks tuleb panna, et vaga laulja oma pikka 119. laulu, milles ta oma täit rõõmu Jumala ja Te-ma Sõna ning käskude üle avaldab, niisuguse tunnistusega lõpetab. Ta tunnistab Jumalale oma suurt nõtrust ja eksitust ning palub, et Jumal teda kui oma kadunud lammast otsiks ja hoiaks, muidu võib ta langeda ja igavesti kaduda. Sellised hinged, kes oma vaimu vaesust tunnevad on Issandale arm-sad, sest nad on nagu lambad, kes oma head karjast on tundma õppinud ja hoiduvad Tema taha.

Neile on Jeesus, see uks lammaste jaoks (Jh 10:7) ja sellepärast ei eksi nad ära. Neile on nen-de karjase hääl nii tuttavaks saanud, et nad iga võõra hääle ära tunnevad ja selle eest põgenevad. Kui see, kes on pimedana sündinud, oma hea karjasega tuttavaks saab, ei võta ta enam võõrast häält kuulda ega lase ennast enam ühegi võõrast õpetusest eksitada. Sest ta oli uksehoidja juhatust mööda õigest uksest sisse läinud ja uksehoidja oli ka tema südame ukse heale karjasele avanud.

Kes on see uksehoidja? See on see, kes rahvast kutsub, kogub, valgustab, pühitseb ja Jeesuse Kristuse juures õige ja ainu usu sees hoiab. Tema on Jumala Püha Vaim. (Lampson 1903:414)

 

Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale. (Js 53:6) Teie olite ju “nagu lambad ekslemas”, kuid nüüd te olete pöör-dunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole. (1Pt 2:25)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ole julge, võitle ka, sest võideldes saad võidu. Kui kuri vaenlane su ees, siis Jeesus sinu abimees on häda sees.

 

Palvetagem: Sa püha ja hea karjane, meie Issand Jeesus Kristus. Tee meie südame silmad ja kõrvad lahti ja valgusta meid oma püha Sõna ja Vaimu läbi, et me Sind, oma head karjast tunneksi-me, kes Sa see uks lammaste jaoks oled, kelle läbi üksnes Isa juurde võime saada. Jää meile varju-paigaks ja õpeta meid võõra hääle eest põgenema ning Sinu juures varju otsima.

 

* * *

 

PATUNE, KES PALUB ARMU

Reede – 12. juuli

Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud. Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta ja kelle vaimus ei ole kavalust. Ps 32:1,2

 

Õnnis olemine tähendab õnneliku olemist. Tema ei saa olla õnnelik enne, kui teab, et talle on andeks antud. Sellist meelevald pole ühegi inimese käes. Jumalal on see meelevald, aga kas Ta an-destab?  Üks õigeusu preester on selle kohta öelnud: Jumal annab kõik patud andeks. Kõik patud. Aga inimene oma pattudega lükkab selle andeksandmise endast eemale.

Taavet teab, et ta on eksinud, aga sellest teadmisest üksi andekssaamiseks ei piisa. Vaja on nii ülestunnistust Jumala ees, südamest tulevat kahetsust kui ka tõotust meeleparandusele. Nõnda alan-dub suur kuningas Jumala ette. Ja vahet polegi, kas ta on Issanda palge ees seistes kuningas või ker-jus. Ta on patune, kes palub armu.

Kui kaalul on hingerahu ning valida on, kas kanda igavesti süükoormat ja nõrkeda selle all või kanda karistus ning elada armu saanuna, siis tuleb ennast alandada ka kuningal. (Palgi 2017:135)

 

Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud. (Rm 4:7) Ku-na see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. (2Kr 5:19)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Inimese uskuvas südames hakkab selguma evangeeliumi saladus. Ta tunnetab nüüd, et Jumal armastab teda mitte tema armastusväärsuse tõttu, vaid selle pärast, et Jumal on armastus. Mingit muud põhjust ei ole! Ole Hallesby

 

Palvetagem: Issand, Sina tead me koormaid ja vaid Sina saad meile anda hingerahu. Aita meil märgata oma eksimusi ning seada oma elu Su tahte järgi. Mare Palgi

 

* * *

 

OLETUSEST JUHTNÖÖRIDENI

Laupäev – 13. juuli

Issand ütleb: “Ma teen su targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides.” Ps 32:8

 

Sul on võimalik kindlaks teha, missugune on Jumala tahe Sinu elu jaoks. Ta on tõotanud: “Ma teen su targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia…” Tema Sõnas öeldakse: “Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!” (Õp 3:6). Jumal tahab, et jõuaksid oletustest juhtnöörideni, kuid selleni jõudmine nõuab nelja asja.

  1. Arusaamist, et Jumala tahte täitmine saab alguse meie tahte alistamisest Temale. Jeesus üt-les: “…ma ei otsi oma tahtmist, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud” (Jh 5:30). Sa tunned Ju-mala tahtmise ära vaid siis, kui õpid enda oma kõrvale jätma ning harjutades muutud selles üha osa-vamaks.
  2. Õige vaimuliku meelsuse hoidmist. Jumala tahet ei ole võimalik tunnetada, kui Sind juhi-vad Su enese huvid. “…lihalik mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala Seadusele ega suudagi seda” (Rm 8:7).
  3. Jumalalt juhtnööride palumist. Taavet palvetas: “Õpeta mind tegema sinu meelt mööda, sest sina oled mu Jumal! Sinu hea Vaim juhatagu mind…” (Ps 143:10). Ka Jaakobus julgustas meid: “Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee et-teheiteid…” (Jk 1:5).
  4. Jumala Sõna lugemist avatud südamega, kui soovid Teda kuulda võtta. “Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal” (Ps 119:105). Jumala Sõna igapäevane uurimine ning selle üle mõtisklemine aitab Sul Tema häält ära tunda, kui Ta Sind kõnetab. “…lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält” (Jh 10:4). (Raadio7 2015)

 

Kes iganes kardab Issandat, seda ta õpetab teele, mis tuleb valida. (Ps 25:12) Ma õpetan sulle tarkuseteed, ma juhin sind õigeisse rööpaisse. (Õp 4:11) Maa, mille eest hoolitseb Issand, su Jumal, millel alaliselt, aasta algusest aasta lõpuni, viibivad Issanda, su Jumala silmad. (5Ms 11:12)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mida vähem sa endale vabandusi otsid, seda rohkem ar-mastav Jumal sulle andeks annab. Tertullianus

 

Palvetagem: Issand Jeesus, õpeta meid lapsena tulema Sinu juurde ja sirutama oma tühjad käed Sinu poole, vastu võtmaks uut õnnistust, uut armu ja uut jõudu. August Ferdinand Huhn

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

  • Himma, Paul 2007. Suuremeelne Jumal. Jutlused 1980ndatest [Postill]. Tallinn: Allikas
  • Lampson, Peeter 1903. Hommiku- ja õhtu- “roaohver” : Esimene jagu. Tartu
  • Palgi, Mare 2017. Avades südame silmi. Hommikupalvused. EELK Kose Kogudus.
  • Raadio7 2015. Oletusest juhtnöörideni. 28.11.2015: https://raadio7.ee/stp/oletusest-juhtnoorideni/
  • Ray, Johanna 2013. Rasked ajad (Psalm 25). Piiblivõti; Avatud Piibli Ühing, 22.09.2013: http://www.avatudpiibel.ee/en/node/4560
  • Salumäe, Mart 2018. Jumala hoolitsus. – Eesti Kirik, 05.09.2018
  • Soom, Kaido 2014. Kadunud ja jälle leitud. – Eesti Kirik, 02.07.2014
  • Tuulik, Diina 2016. Jumal kannab meie eest hoolt nagu isa. – Eesti Kirik, 08.06.2016
  • Viilma, Urmas 2016. Facebooki sissekanne 11.07.2016: https://www.facebook.com/urmas.viilma/posts/1633831690267948/

 

Koostas Indrek Lundava.

Juuli 2019

1 2 3 12