Kategooria postitused

PÄEVA SÕNUM nr. 182

Sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust (Ps 36:10). Kõigeväeline Jumal! Sina oled kinkinud meile kõige kallima – elu ja valguse. Me palume, näita meile oma eluvalgust, eluvalgust meie südame pimedusse, et näeksime kõrvaldada takistusi Sinu tundmise teelt. Lase meil selles valguses näha patu suurust. Anna jõudu meeleparanduseks ja usku Sinu evangeeliumi tõotus-tesse. Jeesus, Sinu läbi on meil elu ja seda ülirohkesti. Kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12).

 

***

 

PÄEVA  SÕNUM nr. 182

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

ELULEIB

Paastuaja 4. pühapäev

  1. nädal: 22. – 28. märts 2020

 

Mõtle, Issand, kõigi vaimulike ja kirikurahva peale.

 

Inimesel on eluks vaja väga paljusid asju ning raske on neid reastada selle järgi, milline on kõige olulisem. Üks on aga kindel, et ilma söömata-joomata ei pea inimene kaua aega vastu. Seda teades pööras ka Jeesus tähelepanu inimeste maistele vajadustele ning toitis ime läbi viis tuhat meest.

Inimese füüsilised vajadused läksid Jeesusele korda. Mõeldes sellele, et inimene ei saa ilma söögita hakkama, kõneles Jeesus endast kui eluleivast.

Pühakirjast näeme, et olulised on nii söök kui hingeelu. Kumbagi neist ei või unustada ega pi-dada vähem tähtsaks. Maisest söögist sõltub nii inimese füüsiline kui ka vaimne olukord. Näljane inimene ei jõua tööd teha ega suuda pikemas perspektiivis ka vaimselt edasi areneda, sest elamiseks on vaja sööki.

Teisalt, kui inimene keskendub ainult maisele elule ega pööra tähelepanu oma hingele, siis jääb midagi olulist puudu. Selline inimene erineb siis vaid väga vähe loomast, kes üksnes oma ins-tinkte silmas pidades elab.

Kirik on diakooniatöö kaudu ulatanud abivajajale leiva ja samas kuulutanud talle Jumala sõna ehk andnud eluleiba. Juba algkristluses oli pärast jumalateenistust armastussöömaaeg, mille järel viidi sööki haigetele ja puuduses olijatele. See andis lisaks füüsilisele abile ka hingelist tuge. Meiegi võime anda nii füüsilist kui hingelist tuge oma ligimesele. (Soom 2017:8)

 

Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja! Jh 12:24

 

See nisuiva on Jeesus ise. Ta vihjab oma kannatusele Vaiksel nädalal. Mitte kurjad, hoolima-tud ja jõhkrad inimesed, kes Jeesuse üle kohut mõistsid ja Ta ristile naelutasid, ei surmanud Teda. Jeesuse kannatamises ja surmas on inimlikult mõistetamatu paradoks. Taevane külvaja, Jumal ise heitis Jeesuse kui nisuiva mulda surema. Seda tegi Jumala armastus, et inimest kurjuse meelevallast vabastada. Kas siis, kui oled tulnud Jeesusele nii lähedale, et Ta on sinu Õnnistegijaks saanud ja sa Tema ees põlvitades Jumala armastust tänad ja imetled, mõistad Jumala tegu?

Jeesuse kannatamises ja surmas on veel teinegi paradoks. Pimedusevürsti kuulekad käsilased tahtsid Jeesust surma saata. Pimedusevürst tegi kõik võimaliku, et Jeesus ei sureks, nagu Ta suri – Jumala külvatud nisuivana, Jumala armastuse selge tunnistajana. Sest pimedusevürst ei vihka mida-gi nii jäägitult kui Jumala armastust ja selle vilja – patuse inimese lunastamist ning õndsakssaamist Jumala ees. Peetruse kaudu tahtis saatan Jeesust tagasi hoida, et Ta Jeruusalemma ei läheks. Ka siis, kui Jeesus oli juba risti löödud, püüdis saatan Teda veenda sealt maha astuma ja nõnda ennast ning teisi ristilööduid surmast päästma.

Jeesus ei teinud seda. Mulda külvatud nisuiva suri. Sellest võrsus suur hulk vilja, mida koguti seniste patuste hulgast taevastesse aitadesse. Seda koguti igaveseks eluks!

Nõnda oled ka sina, kui Jeesus on sinu Issandaks saanud, selle Jumalast külvatud nisuiva iga-veseks eluks valminud vili. Ja kui sa seda veel pole, siis kutsub Kristus sind: tule mulle lähemale, hoopis lähemale, kui sa praegu oled. Tule ja vaata, kus ma nisuivana ka sinu eest olen surnud. Tule ja kuule, kus Jumala päästev armastus on sinu jaoks reaalseks saanud. Jeesus kinnitab, et Ta ei tõuka kedagi tagasi. (Soosaar 1996:120j)

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal ja Isa, Sina toitsid oma rahvast kõrbes taevaleivaga ja läki-tasid oma ainsa Poja kõigi inimeste Eluleivaks. Aita meil loobuda sellest, mis ei toida meie hinge, ja elada Sinu sõnast, mis juhatab meid igavesse ellu. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

MEIE USK ON NAGU SUU, MIS VÕTAB VASTU ELULEIBA.

Pühapäev – 22. märts

Jeesus ütleb: “Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.” Jh 6:35

 

Iga elav olevus vajab toitu. Taim sirutab oma juured mulla rüppe ja otsib sealt oma igapäevase leiva. Inimene ammutab oma toiduse samuti põrmust. Patulangemise järele sai meie alguse ja lõpu kohta maksvaks: “Mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina jälle saama.” Sellest mullast võtab ihu oma leiva. Mulla rüppe külvatakse seeme, seal ta tärkab pea ja leiab ained, mis tarvilikud eluks.

Vaimu poolest ei põlvene inimene mullast, vaid Jumalast. Jumala elav Vaim inimese muldses hoones tegi inimese elavaks hingeks. Jumal lõi inimese oma näo järele. Sellepärast inimesel on või-malus uskuda Jumalasse, Teda armastada ja palves Temaga kõnelda. Seda ei või teised olevused. Inimesele kõrge seisukoha looduses annab elusa Jumala Vaim.

 

See Vaim võib elada ainult siis meis, kui Ta saab alati elu eluallikast, Jumalast. See on või-malik Jeesuse Kristuse kaudu, kes on eluleib, kes on tulnud taevast Jumala juurest. Vajame seda taevalikku vaimutoitu eriti seepärast, et oleme raisanud patu ja süü läbi oma südames jumalikud jõud. Jumal on meie peale halastanud. Ta on saatnud oma ainsa Poja, õige eluleiva taevast, kes me hinge toidab jumaliku jõuga. Jeesus Kristus on elu. Ta on Jumalast, kõigi elu andjast sündinud, seepärast võib Ta ka anda elu meile.

Juba kauges minevikus kuulutavad ette Vana Seaduse prohvetid seda elutaime. Aeg möödus. Kuulutus sai tõeks, tärkas taim Taaveti kännust. See on Issand Jeesus Kristus.

 

Kaheteistkümne aastasena templis, kui Ta vanematele kostis: “Eks teie tea, et ma selles pean olema, mis minu isa päralt on,” võime Tema kohta ütelda, et Ta kandis selle taime esimesi õisi. Kui Jeesus hiljem käies rahva keskel, külvas rahva hinge tõe ja elu sõnu, tegi vägevaid tegusid, võitles ja võitis patu, siis õitses Ta õite külluses. Kui Jeesus ristil tõi igavese lunastuse, siis see on juba vili, mis on kõigile rahvastele õnnistuseks. See on eluleib Jeesus Kristus.

Uus jumalik elu tärkab selle eluleivaga toidetud südames. Sealt taganeb vale, kõrkus, uhkus. Tema läbi saab patuga koormatud ahastav süda Jumala õiguse ja andestuse. Jeesus, eluleib kaotab ära patu, mis kõige viletsuse ja surma ema. Just sinule on Ta avanud Jumala armu väravad! Ta on andnud ennast sinule, kui elu sõnas ja pühas sakramendis. Neis armuvahendeis võime me inimesed Teda vastu võtta, maitsta õiget eluleiba.

 

“Ja see ei sure mitte, kes temast sööb.” Kuidas võime seda? Jumal on nõrga taime eest hoolit-senud, andnud talle juured, mis võtavad mulla peidust elu. Kas on Ta inimese unustanud, kes loodud Tema näo järele? Ei, Ta on andnud ka inimesele vahendid, mis tungivad elu sügavustesse. Usk on juureks, mis meid kinnitab Jumalasse. Usku võime võrrelda suuga, millega võtame vastu eluleiba. Jeesus ütleb, kes minu sisse usub, sel on igavene elu. Kui meil puudub elav usk, siis võtab me hing toitu maailmast. Milline on hinge toit, mida sageli maailm pakub. Tunneme seda eneste juures? Kas ei ole mitte ahnus, rikkus, omakasu?

Kas igatseme seda leiba. Kas viibime selle toidu algallikate, Jumala Sõna, sakramendi ja palve juures. Me võime nädalateks, kuudeks, isegi aastateks unustada selle toidu, kuna igapäevase leivata ei saa me päevagi läbi. Me nuriseksime ja ahastaksime kui Jumal taeva suleks ja ei annaks vihma ega kastet me põldudele. Head lõikust põldudel peame kalliks. Aga hingepõldudel ei taha me mitte koguda. Kuid ärgem unustagem neid suuri tõotusi, mis Issand neile tõotab, kes saavad osa elulei-vast. Seepärast haarake selle igavese elu järele, võidelge head usuvõitlemist. Seda suudame siis, kui oleme toidetud eluleivaga. Aga eluleib on Jeesus Kristus. Aamen. (Lind 1937:2)

 

Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks. (Jh 4:14) Jeesus hüüdis valjusti: Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! (Jh 7:37)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesuse antud vabadus kuulub kõigile. Ole sa vang või vaba inimene, rikas või vaene, noor või vana, sõnum on üks: Jeesus annab tõelise vabaduse ja elamis-väärse elu! Eero Junkkaala

 

Palvetagem: Issand, meie Jumal! Sina oled meile kinkinud oma armsas Pojas mitte vähem kui iseenda ja kõik, mis Sina oled. Võta meid nii nagu oleme. Julgusta meid meie nõtruses. Muuda meie vaesus rikkuseks oma külluses! Karl Barth

 

* * *

 

MEIL ON RÕÕM

Esmaspäev – 23. märts

Rõõmustage koos Jeruusalemmaga kõik, kes Teda armastate! Js 66:10

 

Pole kahtlust, me kõik vajame Issanda ühte suurimat kingitust – rõõmu. Rõõmul on ümberku-jundav ja muutev võime. Esmalt muutume ise. Õpime rõõmustama iseenda üle. Leiame jõudu olla endaga armulised ning vajadusel astuda ka endaga lepituse teele. Leida tänus ja rõõmus ainukordne pale, mida Issand meile on andnud.

Siit on lühike samm armuks ja leppimiseks nendega, kes on meie ümber. Eks ole kummaline, et tihti ei suuda me armastada neid, kes meid armastavad, saati siis teisemeelseid või vaenlasi. Kris-tus kutsub meid kõiki haaravale armastusele. Taas sillutab rõõmust ja rahust täidetud süda selleks teed. Kriitiline meel toitub kõige enam rõõmutust hingest.

Kristus rõõmustas inimeste suurima õnne üle, kui nad leidsid elu- ja meeleparanduse tee. Kui meie rõõmustame, siis on meil Jumala nägu. Võime näha maailma Jumala silmade läbi. Jumala sil-mad ei näe olevat, vaid tema arm aina loob ning näeb veel loodavat juba valmisolevana. Jumala ja tema laste silmad ei jää iial igavesti kurvaks.

Ja siiski, miks rõõmu nii tihti napib? Mõnede arvates on melanhoolia dispositsioon ning Eesti rahva rõõmutus meie geneetiline lahtimurdmatu kood. Mõni ütleb, et kõik sõltub keskkonnast. Kui kasvatus on halb või aktsiakursid madalad, siis on rõõmustamine kohatu. Tõepoolest ei saa valgust leida sealt, kus on pime sees ja väljas.

Kuid rõõmu allikas Jeesus Kristus saab läbida selle, mis riisub meilt rõõmu kas seest- või väl-jastpoolt. Teda ei kammitse meie minevik. Ta ei ole seotud mistahes olude, edu või ebaedu külge meie juures. Täiesti väljastpoolt tulevana saab ta meile veelgi seesmisemaks ja omasemaks, kui me ise endale oleme. Tema tuleb ning pühitseb ja uuendab meie elu täielikult.

Abiks rõõmu leidmise teel võib olla meditatsioon. Kui rahustume mõtlema maailma valust ja meie heaolust, siis võime kogeda tänutunnet oma südames. Loomulikult mitte variserlikku “ma tä-nan Sind, et ma ei ole selline …”, vaid sügavat rõõmu meile antud andidest ja kutset nende kasuta-misele.

Võime kogeda rõõmu kannatuste keskel. Esmalt imena, kuidas inimesed suudavad kanda koormat, mis on nende peal. Seejärel rõõmu Jumala reaalsest lähedalolust ja sekkumisest, kui ihu koormad kergenevad ja hing saab tervendatud. Enamgi veel, kannataja silmadest peegeldub taevas, mille rõõm ületab iga maise valu ja kannatuse. Rõõm valude keskel. Maha laskunud taevas.

Palun, et paastuaja rõõmunädal juhataks meid taas allikale. Jeesus Kristus tahab meid värs-kendada elava veega nagu kord naist Samaaria kaevul. Ta tahab meid toita elava leivaga. Enese täiu-sega. Tema, kes on eluleib, on öelnud: “Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi” (Jh 6:35). Elu suurim nälg ja janu on kustutatud. Me oleme söönud eluleiba ja joonud rõõmuallikast. Meil on Kristus. Meil on rõõm. Meil on elu. (Sander 2017:2)

 

Kuulutama Issanda meelepärast aastat ja meie Jumala kättemaksu päeva, trööstima kõiki lei-najaid, andma Siioni leinajaile laubaehte tuha asemel, rõõmuõli leinarüü asemel, ülistusrüü kus-tuva vaimu asemel, et neid nimetataks “Õigluse tammedeks”, “Issanda istanduseks”, millega ta en-nast ehib. (Js 61:2,3) Õndsad olete teie, kes te nüüd nälgite, sest teie saate küllaga! Õndsad olete teie, kes te nüüd nutate, sest teie saate naerda! (Lk 6:21)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Nõnda on siis Jeesuse sõnakuulmine see, mis meile võima-likuks teeb Jumalale sõnakuulelikeks lasteks saada ja meile lootust annab igavesele elule. Rõõmu-stagem ennast Tema suure armastuse pärast! Joosep Liiv

 

Palvetagem: Rõõmustage, te kallilt lunastatud hinged, sest teie süüdistaja on visatud taevast välja! Tal ei ole enam võimu teid süüdistada, sest teil on Isa juures Eestkostja, kes teie eest palvetab ja head kõneleb. Rõõmutsege ja hõisake, kõik Jumala lapsed, ja hüüdke suure häälega, et te olete võitnud Talle vere ja Tema tunnistuse sõna läbi. Lars Levi Laestadius

 

* * *

 

NÄLJA TUNNUSEID.

Teisipäev – 24. märts

“Vaata, päevad tulevad,” ütleb Issand Jumal, “mil ma saadan maale nälja: nälja mitte leiva ja janu mitte vee järele, vaid Issanda sõnade kuulmise järele.” Am 8:11

 

Juhtumine, mida kolonel E. Melander elas läbi ühel misjonireisil rootsi Lapimaal, räägib haa-ravalt hinge näljast eluleiva järele. Kõik, kes on paastunud pikemat aega, teavad, et ainult paastumi-se algusel tuntakse näljavalusid ja häda. Peale selle kaob valu. Nälgitakse küll edasi, aga sellest ei tunta enam mingit vaeva.

Just niisama on ka Jumala Sõnaga. On, mida nimetame näljaks ja januks Jumala Sõna järele. Olen ise mitu korda näinud sarnaseid juhtumeid ja sellega võime kohata sageli just seal, kus ootasi-me seda kõige vähem. Siin toon ühe juhtumise Lapimaalt.

 

Kolonel oli juba mitu korda reisinud Lapimaal ja rahvas tundis teda hästi. Ühei päeval ta tuli lapitelgi juurde, kus sel korral ei olnud kedagi muud kodus kui ainult keegi vanem naine. Ta teadis, et kolonel on usklik mees, ja ütles temale: “Nüüd sa kindlasti kuulutad meile Jumala Sõna?” “Ei,” vastas kolonel, “seda ma küll ei ole mõtelnud, seda ma ei või, sest ma ei või rääkida teie keelt, nii et teie võiksite saada minust aru.” Aga naine ei lasknud ennast nii kergesti üle rääkida, ta tahtis jääda oma arvamise juurde. “Meie ei ole kuulnud Jumala Sõna kogu suve,” ütles ta.

Kolonelil oli väga kahju temast, aga ta ei annud järele. Keel tegi ülepääsematut raskust. Lõ-puks sai vana naine pahaseks ja ütles: “Ja seda sa julged ütelda meile, vaestele, nälginud koertele, meile, kes saame nii väga harva raasukesi laualt, mis on teile teistele kaetud. Ma tean, et sa võid rääkida Jumala Sõnast ja sa julged veel; ütelda, et sa ei taha.”

Siis palus kolonel, et temale laenataks Uus Testament, millest ta luges peatükki Johannese evangeeliumist nii hästi kui ta võis, ja kohe kogunes rahvas, nagu nõiutult välja maapinnast. Väike telk oli pungil täis, ja need, kes ei mahtunud sisse, panid oma kõrva telgi välisseina vastu, et kuulda natukenegi. Kõik tahtsid kuulda elusõna – ehk küll seda loeti puudulikus keeles.

 

Vaata, see oli nälg Jumala Sõna järele. Oh, et kõik tunneksid sarnast nälga! Aga kahjuks ei ole see nii. Ka siin maksab seadus, et nii kaua võib näljutada end, kuni ei tuntagi enam nälga. Nii on juhtunud suurte hulkadega nn. kristlastega. Ollakse harjunud elama ilma Jumala Sõna toiduta, on hoitud eemale eluleivast – ja vaata, nüüd ei tuntagi enam nälga!

Ja nälg on siiski tähelepandav. Mitte nagu puudus toidu järele, aga kui väsimus. Kus valitseb nälg, sinna tuleb juba iseenesest väsimus. See järeldus ei jää kunagi tulemata. Kristlikkus on vaimu-likult näljas ja sellepärast väsinud ja loid. Elu julgus on nõrgestatud. Elurõõm on kustunud, kõlbline jõud on purustatud. Kes tahab eitada, et see on nii? Aga kui palju on neid, kes mõtlevad, et see on nälja järeldus? Hingedel puudub Jumala Sõna kindel toit, ja nii kaob jõud ja rõõm.

 

Sa võid lehitseda nii palju kui tahad igasuguseid teisi raamatuid ja lehti, aga see on tarvilik toit hingedele, sest “Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igast ühest sõnast, mis Jumala suust välja tuleb.” Nii see on, ja nii see kestab alaliselt.

Oh, et nälg Jumala Sõna järele võiks tärgata uuesti, nii et ei sünniks rahvaga nagu prohvet Aamos ütleb: “Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand Jehoova, et ma saadan nälja maa peale, ei mitte ükspäinis leiva nälja, ega janu vee järele, vaid Jehoova sõnade kuulmise järele, et nemad peavad hulkuma ühest merest teise, ja põhja poolt päevatõusu poole; nemad peavad sinna ja tänna mine-ma, Jehoova sõna otsima, aga nemad ei leia mitte.” Sest võib nälgida nii kaua, et – kui kord tunta-kse nälga – ei olda enam võimas võtma vastu toitu. (Sõjahüüd 1936:2)

 

Jõle räägib jõledust ja ta süda taotleb nurjatust, et teha jumalavallatust ja rääkida Issanda kohta valet, et näljast hinge lasta nälgida ja janusele keelata jooki. (Js 32:6) Ja poiss Saamuel tee-nis Issandat Eeli juhatusel; Issanda sõna oli neil päevil haruldane, nägemused ei olnud sagedased. (1Sm 3:1) Ja loobuksid põletusohvreist, tapaohvreist ja joogiohvreist pühamus, teotaksid hingamis-päevi ja pühi. (1Mak 1:45)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Oh et Jumal toidaks neid, kellel on kõike ülearu! Khalil Gibran

 

Palvetagem: Armas taevane Isa, milline suur, väärtuslik ja kallis varandus Su Sõna on! Tee meid tähelepanelikuks selle varanduse vastu, et me võiksime hoida Sind puhta, selge ja võltsimatu-na. Kaitse meid petiste ja valevaimude eest, kes viivad Sinu Sõna juurest ära ja teevad hinge tüh-jaks. Anna meile tarkust ja mõistlikkuse Vaimu, nii et me tunneksime ära õiged karjased nende häälest, mis on Sinu hääl, aga kardaksime ja põgeneksime nende eest, kes ei kuuluta Sinu Sõna õigesti. Johann Arndt

 

* * *

 

ISSANDA TEENIJA

Kolmapäev – 25. märts

Issanda kuulutamise püha

Paastumaarjapäev

Küüditamise mälestuspäev (25.03.1949)

Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla. Gl 4:4

 

See on üldse sügav ja mõtlemapanev sõna – “kui aeg täis sai”. Nähtavasti tahetakse seega öel-da: kui igatsus oli haripunktini jõudnud, kui tarvidus oli kõige teravam. Nälg ja janu Päästja järgi kõige lõikavam. Kui inimhing otse kisendas taeva poole. Siis tuli Päästja. Siis Jumal Ta saatis.

Kui inimkond on ärakadunud poeg, siis Isa ise tõttab talle vastu. Kui inimkond kobab pime-duses ringi, siis taevas avaneb ja saadab oma valgust, et tervendada, elustada, õndsaks teha ja õn-nistada. Nii võeti vastu jõululapse sündimine Petlemmas. Nii kujunes Petlemma sündmus – sünni-tunniks uuele ajale, uutele mõistetele ja arusaamistele, uuele inimkonnale!

 

Ega see tänapäevgi teisiti pole. Mida rohkem meiegi XX sajandi elu satub ummikusse ja unustab Jumala näo inimeses, mida ligemale tüürime täielikule pankrotile inimsoo tõeliste väärtuste aladel (ja selle tunnusmärke on põdevas Euroopa elus praegu külluses), seda õigustatuim on otsimi-ne ja igatsus abi järgi ja pääsmise järgi, mis tulema peab ülevalt ja mis ainult ülevalt tulla võib. Ja “kui see aeg täis saab”, küllap tuleb Jumal jälle: emb-kumb, kas katastroofini jõudnud inimkonna üle kohut mõistma, või vahest ometi meid veel uute jõuludega õnnistama. See on minu usutunnis-tus.

Aga selles mõttes näeksin ma küll meeleldi, et inimesed oskaksid õigel ajal omale leida ja kü-sida Vaimu ülevalt, ning kuulatada ja Jumala tulekule vastu tuua oma hinge õilsamaid igatsusheli-sid. Olgu jõulud meile kõigile elavaks äratuskõneks ja äratagu nad meis armastust venna vastu ja armastust Jumala vastu: mil määral neid kahte põhimõtet teostame, sel määral kanname “Jumala nägu” enestes ja oma elus, ja sellest oleneb kõik, kuidas meid koheldakse siis, “kui aeg täis saab”… (Kuusik 1935:2)

 

Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja il-male ning paneb temale nimeks Immaanuel. (Js 7:14) Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. (Lk 1:31)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie õnn on, et Jeesus ei ole veel tulnud kogu aus ning hiilguses, Ta ei ole veel tulnud kohtumõistjana. Seega on meile kingitud armuaeg, antud võimalus kasutada seda patuste Õnnistegija vastuvõtmiseks ja endale igaveseks õnnistuseks. Albert Soosaar

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sina valisid Neitsi Maarja meie Päästja emaks. Täida meid oma armuga, et meiegi järgiksime meelsasti Sinu tahet. Kingi meie südamesse rõõmu sellest, et Si-nu Poeg Jeesus Kristus on sündinud inimeseks ja päästnud meid surma ja patu meelevallast. Sinule olgu kiitus ja au nüüd ja igavesti.

 

* * *

 

JUMALA HEAD TEOD

Neljapäev – 26. märts

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal; Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega. Ps 145:15,16

 

Jumala head teod avalduvad elusa looduse toitmises. Tavaliselt mõtleme selle salmi lugemise juures inimese toitmisele. See on väärt mõte. Kuid psalmi autor mõtles kogu elusale loodusele. Te-ma ülalpidamisel on kõik kodu- ja metsloomad, linnud, kalad, putukad ja taimed. Tema leivateha-sest saavad nad kõik oma roa ja see tehas on oma toodangut vääramatult turule saatnud väga paljud millenniumid. Inimkonna ülalpidamiseks ei kuluta Jumal milliprotsentigi sellest, mida ta kulutab kogu loodusele.

Elus loodus “ootab” oma ülalpidamist. Loomade maailmal ei ole kõnevõimet. Nad ei saa Ju-malalt oma leiba paluda, aga oma silmadega saavad nad oodata. Iiob ütleb, et nad saavad “karjuda”, viidates eriti kaarnatele, kelle “pojad karjuvad Jumala poole” (Ii 38:41). 104. psalmis on öeldud: “Noored lõvid möirgavad saaki ning nõuavad Jumalalt oma toidust.” (Ps 104:21). See osa loodu-sest, mis ei suuda paluda, ootab oma toitu igatsevate silmadega ja hüüdva häälega.

 

Jumal annab neile nende roa. Kui Jumal lõi toidu vajaduse, siis ei jätnud ta toitu loomata. Kindlasti teadis psalmi autor sedagi, et üksikud linnud ja loomad võivad ka nälga surra, kuid üldi-selt saavad loomad ja linnud oma toidu. Inimenegi võib nälga surra, kuid inimkond elab edasi.

Jumal annab roa omal ajal. Iga elusolend peab toidu hankimiseks kasutama temale määratud aega, olgu ta siis sipelgas või mesilane, rändlind või inimene. Vastasel korral sureb ta nälga. See-sama seadus kehtib ka eluleiva kohta. Prohvet Jesaja ütles: “Otsige Issandat, kui ta on leitav,
hüüdke teda, kui ta on ligidal!”
 (Js 55:6). Pärast õige aja möödumist võivad inimesed oma vaimu-likkude vajaduste rahuldamiseks rännata ühest mere äärest teiseni, aga nad ei leia seda, mis nende hinge rahuldaks (Am 8:11-14). (Tärk 2014:698j)

 

Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal. (Ps 104:27) Kas sa loed nende tiinuskuid ja tead aega, millal nad poegivad. (Ii 39:2)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Võib olla oli meie kristlaseks olemine spontaanne kaasami-nek, ilma täie teadlikkuse ja selguseta, ilma õige tõsiduseta. Nüüd peab see lõppema. Me peame en-dale aru andma, mida tähendab mulle Jumal, mida tähendab Jeesus Kristus, kes on inimeseks saa-nud. Ma pean teadma, miks ma usun. Jaan Kiivit jun

 

Palvetagem: Kas on linnukesel muret, kust ta saab, mis ta sööb? Kas ta nälga sureb? Tema loodab Looja peale, hüppab seal oksa peal, rõõmsalt tõstab hääle. Laurentius Laurenti

 

* * *

 

TEEKOND JUMALA KOJA POOLE

Reede – 27. märts

Õnnis on inimene, kelle tugevus on Sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad. Ps 84:6

 

Mis on meie mõttes? Kas armastame oma palveteekondi või on need meile väsitavad ja tüüta-vad? Kas sinu mõttes on osadus Jumalaga, kui tuled palvekotta, või on sul mõttes tuttavatega kohtu-mine?

Meie õndsus ongi teekonnal oleku õndsus. “Meil ei ole siin jäädavat linna.” (Hb 13:14) Oleme aina teel jääva poole. Usuteel ei ole ükski teelõik nii viljatul maal, et see ei võiks muutuda õnnistus-te maaks. Vaja on külvata silmaveega. Mõtlema Jumala ees järele, kui palju on meie elus olnud pi-saratekülvi vaimulikkudel põhjustel? Kui pisaraid on vähe olnud, ärge siis imestage, et ei või loota allikate tekkimist või pilvede saabumist.

Meie paneme tõepoolest oma saavutusele suurt rõhku, aga vaimulikult on oluline see, et oleme teel ja sellel edasi läheme. Iga saavutus on vaid uus teelõigu algus. Iga uus õnnistus on nagu teetõus uuele künkale. Künka taga ei ole tee lõpp, vaid uus avarus. Lõpp tuleb siis, kui “reisikepi” maha pa-neme. Kui suured sinu saavutused ka oleksid, tuleta siiski meelde, et sealt, kuhu sa oled jõudnud, tu-leb nüüd edasi minna. (Tärk 2014:307)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Saada üles palve iga kord, kui näed midagi puuduvat sul enesel, sinu omastel või teistel, kellega päeva jooksul kohtunud oled. Ära lükka seda teiseks kor-raks, vaid palu juba teel olles! Seejuures ära unusta aga peamist: “Kui see vaid austab Sinu nime!” Ole Hallesby

 

Palvetagem: Kui olen läinud eksteed ma, kaotanud silmist ei ole mind Ta. Järele tuleb, tagasi toob, kuni Ta mulle eluteeks saab. Kristus mu lootus, lootuseks jääb, teel läbi kõrve eluks mul saab. Arved Pail

 

* * *

 

JEESUS KRISTUS ON MEIE IGAVENE LEIB – ELAV ELULEIB!

Laupäev – 28. märts

Jeesus ütleb: “Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest Teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.” Jh 6:27

 

Meil on vaja mõista, et igapäevane leib, mille pärast Meie Isa palveski palvetame, on see, mi-da vajame õnnelikuks eluks oma ajalikus maailmas. See on, mille eest peame ka igapäevaselt Juma-lat tänama. Igapäevase leivaga käigu ikka kaasas igapäevane tänu! Igapäevane leib märgib toitu, ihukatet, peavarju, lähisuhteid, turvatunnet, õnne ja rahu, mida inimene igapäevaselt vajab. Tõepoo-lest, seda kõike me vajame, ja kui oleme ausad, siis valdavalt me seda kõike ka saame. Saame kind-lasti vähemalt nii palju, et olla tänulikud. Kuid ikkagi on see kõigest kõhutäis, nagu Jeesus ütleb – roog, mis hävib.

Teame, et vesi ja leib on inimese eluspüsimise miinimum. Vangid pannakse vee ja leiva peale, sõja ja ikalduse korral mõõdetakse leiba ja vett mõõduga, kuid ainult veest ei piisa, et elus püsida, nagu ka ainult leivast mitte. Jumal hoidis Iisraeli rahvast kõrbeteekonnal mannaga elus. Jeesuse käest küsitakse, Moosese manna-imele viidates, millise tunnustähe teeb tema. Jeesus näeb, et rahvas polnud aru saanud, et kõrbemanna ei olnud midagi muud kui eluspüsimiseks piisav kõhutäis. See oli miinimum selleks, et hing püsiks sees! Tema on tulnud pakkuma maksimumi – eluleiba igavese elu tarvis!

 

Uskmatu rahvas taotlebki kõigest miinimumi – kõhutäit. Maailm taotleb sedasama miinimu-mi. Taotles Jeesuse päevil, taotleb ka täna. Selle miinimumi igatsemise juurde käib ka soov saada sellised juhid, kes garanteerivad parima kõhutäie.

Valmiste perioodil keskenduvad kõik erakonnad oma vaimislubadustes kõhutäie reklaamimi-sele. Valija valib selle, kelle kõhutäiepakett on isuäratavam. Rahva soov kroonida Jeesus kuningaks oli miinimumi taotlemine. “Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja teda vägisi kuningaks teha, ja ta tõmbus mägedesse üksindusse” (Jh 6:15), kirjutab Johannes. Jeesus oli 5000 meest toites tões-tanud oma suutlikkust garanteerida rahvale korralik kõhutäis, pealegi imeliselt viie odraleiva ja kahe kalaga. Kuid Jeesus ei olnud “peibutuspart” ega “valimismagnet”. Ta ei pakkunud kõhutäit üheks valimisperioodiks, vaid igaveseks ajaks. “Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi” (Jh 6:35).

 

Leib saab toiduks alles sel hetkel, kui teda murtakse. Jeesus saab eluleivaks, kui Ta inimeste pattude eest risti lüüakse! Nõnda ei ole Jeesus Kristus meie igapäevane leib, vaid igavene leib – elav eluleib! Ta ise ütleb: “Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest” (Jh 6:51). Aa-men (Viilma 2017)

 

Hääl taevast ütles: “See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” (Mt 3:17) Ja Johan-nes tunnistas: “Ma nägin Vaimu tuvina taevast laskuvat ja tema peale jäävat.” (Jh 1:32) Kuidas siis teie ütlete sellele, kelle Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma, et ta teotab Jumalat, kuna ma ütle-sin: Mina olen Jumala Poeg? (Jh 10:36)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ainult kuiv põld joob januga, aga see, mida on liiga palju kastetud, muutub sooks. Ainult vaene vajab raha endale elatise muretsemiseks, aga rikas teeb endale rahast soo, millesse ta upub. Moše Makarowis

 

Palvetagem: Kui iial sööme seda rooga, saab uueks meil su mälestus ja uusi eluvete vooge toob hingesse Su armastus. Su veri, surm ja ristivalu toob meie südamele elu. Johann Jakob Ram-bach

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

  • Kuusik, Paul 1935. Kui aeg täis sai. Ühistegelised Uudised, nr. 51/52, 23.12.1935
  • Lind, Eduard 1937. Jeesus on eluleib. – Eesti Kirik, 17.06.1937
  • Sander, Ove 2017. Meil on rõõm. – Eesti Kirik, 29.03.2017
  • Soom, Kaido 2017. Eluleib. – Eesti Kirik, 22.03.2017
  • Soosaar, Albert 1996. Usk – lootus – armastus: [Postill]. Tallinn: Logos
  • Sõjahüüd 1936. Nälja tunnuseid. Sõjahüüd : Päästearmee häälekandja Eestis, 01.05.1936
  • Tärk, Osvald (2014) Psalmide seletus. Tallinn: Logos
  • Viilma, Urmas 2017. Jutlus – Jh 6:26-27. Lääne praostkonna sinod, Kullamaa kirik. EELK Kullamaa Püha Johannese koguduse koduleht, 31.03.2017: http://kullamaakogudus.edicy.co/blog/eelk-laane-praostkonna-sinod

 

Koostas Indrek Lundava.

Märts 2020

PÄEVA SÕNUM nr. 180

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

JEESUS – KURJUSE VÕIMU VÕITJA

Paastuaja 3. pühapäev

  1. nädal: 15. – 21. märts 2020

 

Mõtle, Issand, kõigi peale, kes reisivad merel, maal ja õhus, ning hoia neid.

 

Maailmas on palju erinevaid jõude: nii headus kui kurjus, armastus kui vihkamine. Iga päev seisame meiegi nende jõudude mõjupiirkonnas ja kord võidab headus, kord kurjus, kord armastus, kord vihkamine. Need erinevad jõud mõjutavad nii ühiskonda kui inimest ja tema käitumist. Ühis-konda on raske muuta heaks ja armastavaks, kuid mida rohkem on riigis inimesi, kes neid väärtusi hindavad ja oma elus rakendavad, seda paremaks muutub ka ühiskond. Riik ongi ju üksikute ini-meste kogu ja mida rohkem on nendes inimestes õilsaid väärtusi, seda parem on ühiskond. Muutu-mine algab meist endist.

Teame teoorias, et õige on olla hea ja armastav. Tegelikus elus on piisavalt neid päevi, mil ülekaalu jääb ka meie elus kurjus ja viha. Vahel on imelik tagantjärele mõelda, millised väiksed asjad võivad tuua meie elus esile kurjuse ja pimeduse. Kriisihetkel me seda ei märka, alles hiljem saame aru, kui rumalaid valikuid oleme teinud. Patt inimeses on see, mis aitab kurjusel võita. Patt paneb inimese endale vastu rinda taguma ja näpuga süüdistades kaasinimese suunas osutama. Ju-mala Vaim näitab seevastu meie enda patule ja kutsub elama meeleparanduses. Palve on see, mis aitab loobuda kurjusest ja vihast ning elada Jumala tahte kohaselt armastuses ja headuses. Nii või-dab Jeesus kurjuse ka meis ja toob selle asemele uue elu. (Soom 2018:8)

 

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! Lk 9:62   

 

Kurjus saavutab võidu seal, kus tal õnnestub vallata inimese seesmine maailm. Seepärast ei püüdnud Jeesus ümber korraldada ühiskondlikke struktuure, vaid võttis ette kõige raskema: inimese südame. Tema käes on meid tõeliselt puhastada! Kuid kas kurjuse võitmise teemal on mingi seos ka pühapäeva juhtsalmiga: “Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!”

Selleks, et Kristus saaks inimese elus midagi muuta, kurjuse võimu võita, tuleb teda järgida. Iga kord, kui Jeesus tervendas mõne haige või ajas kellestki välja kurjad vaimud, kõlas selle taga kutse: “Järgi mind!” Nii on see tänapäevalgi. Kutse järgida Jeesust, panna käsi jumalariigi adrale, on kõige kallim, mida praeguses maailmas võime saada. Selle vastuvõtmine või tagasilükkamine ots-ustab meie saatuse igavikus.

Sel põhjusel hoiatab Piibel kergekäelise suhtumise eest Jumala andidesse. “On ju võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevast andi ja saanud osa Pühast Vaimust, kes on kogenud Jumala head sõnaja tulevase ajastu vägesid ning ometi ära taganenud – neid on võimatu uuendada jälle meeleparanduseks, sest et nad iseendi kahjuks löövad Jumala Poja ristija teevad ta naeruks” (Hb 6:4–6). Hoidku Jumal meid taolise languse ja tagasivaatamise eest! (Roots 2019:8)

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sa kuulutad meile oma Poja kannatuse ja surma läbi pää-semist ja õndsust. Kingi meile avatud süda, et me Kristuse armastust ja kuulekust mõistaksime ja järgiksime Teda, kes Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

ALLU JUMALA PARANDUSTELE

Pühapäev – 15. märts

Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt! Ilm 3:19

 

Kui Jumal meid parandab, on kolm valikut: 1) mässata Tema tahte vastu, 2) ennast õigustada või välja vabandada, 3) võtta vastu Tema kriitika ja end parandada. Enne aga pead olema veendu-nud, et Jumal armastab sind tingimusteta just sellisena, nagu oled. Ilma selleta proovid endiselt Te-ma armastust välja teenida.

Tõde on see, et sul on see juba olemas. Paljud meist arvavad, et ennast heaks kiites vabanda-me välja kõik, mis meiga valesti on. See ei ole nii. Sul tuleb mõista, kui palju Jumal sind armastab. Ilma selleta võtad Tema kriitikat enda, mitte oma käitumise pihta. Vaimseks kasvuks pead uskuma, et Jumal on sinule pühendunud, eriti, kui Ta parandab ja juhib sind viisidel, mida sa ei mõista. Sel-listel aegadel peab sul olema kõikumatu usaldus Tema armastuse vastu. Apostel Paulus oli veendu-nud, et mitte midagi ei saa lahutada teda Jumala armastusest. “Ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Rm 8:39).

Ilmutuste raamatu kolmandas peatükis kõnetab Jumal meid kõiki, öeldes: “Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!” Üks kõige suure-maid tõestusi Jumala armastuse ja aktsepteerimise kohta on Tema kriitika. Kui Jumal sind praegu noomib, siis rõõmutse! See tähendab, et Tal on sulle head asjad varuks. (Raadio7 2016)

 

Keda Issand armastab, seda ta karistab otsekui isa poega, kellele ta head tahab! (Õp 3:12) Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: “Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib!” (Hb 12:5)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ma usun, et Jumal võib lasta sugeneda head kõigest, ka hal-vimast. Ma usun, et ka meie eksimused ja vead ei ole kasutud, ja et nendega toime tulla pole Juma-lal raskem kui meie näiliste heategudega. Dietrich Bonhoeffer

 

Palvetagem: Sa karistad ja noomid selleks, et Sinu poole pöördutaks, et patu orjus meid lõpli-kult ei hävitaks. Kuna oled Jumal, ei saa õnnetus Su valgust varjata. Sinu au on: lõputu halastus ar-mastada. Jan Ámos Komenský

 

* * *

 

ÜKS TEE VIIB TAEVASSE

Esmaspäev – 16. märts

Mu silmad on alati Issanda poole, sest Tema tõmbab mu jalad võrgust välja. Ps 25:15

 

Igapäevases usuelus on meie pilk, meie vaade sageli suunatud valesti. See on pahatihti liiga re-aalne ehk, võiks isegi öelda, meie vaade karjub meie peale. Me vaatame hädadele, vaevadele, valu-dele ja õnnetustele, kurbusele ja muredele. Tõepoolest, need ongi meid tabanud. Aga kuhu vaatad, sinnapoole hakkad ka ise liikuma, vajuma. Meil võivad olla halvad nõuandjad. Rahvas võib naerda meie valitud teed, sest ei pea seda õigeks.

Meie elu esimene ja kõige tähtsam probleem ongi leida õige tee. Kuhu me läheme, kui pole õigel teel? Kuidas jõuda soovitud paika, kui ei tea teed, mis pärale viib? Jumala kartus on eelduseks, kinnitab laulja, et meid juhitakse õigele teele. Õige tee leidmiseks tuleb pöörduda Jumala poole.

 

Meie peame vaatama Jeesusele, et jõuda trooni ette. Issand on nende sõber, kes Jumalat karda-vad. Neil on püsiv hingerahu ja on öeldud, et Issand tõmbab nende jalad võrkudest välja. Ega siis võrkudest puudus ole ja sageli inimesed ise neid ei märkagi.

Mis ka meie ümber ei toimuks, olgu me pilk ikka suunatud Issandale Jeesusele. Hoidke pilk Issandal, siis jõuame sinna, kuhu Tema meid juhib – trooni ette. (Himma 2007:50,54)

 

Mu sõbrad on pilkajad – Jumala poole on mu pisarais silm. (Ii 16:20) Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi? (Ps 121:1)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumala elavakstegev arm uuendagu sind iga päev Püha Vai-mu kaudu. Järgigu teised oma seisukohti. Sina järgi Issandat! Urho Muroma

 

Palvetagem: Seal, kus taevas isakodu, eluase õndsatel; ahastus ja mureudu tundmatud ta ra-dadel. Oh et sinna minagi muremaalt kord jõuaksin! Simo Oskari Korpela

 

* * *

 

TÕDE, MIS VABASTAB KARTUSEST

Teisipäev – 17. märts

Parandage oma eluviise ja tegusid ja kuulake Issanda, oma Jumala häält. Jr 26:13

 

Vana Testamendi tekst (Jr 26:12–16) viib meid Anatoti preestri poja prohvet Jeremija aastal 627 eKr alanud ja üle neljakümne aasta kestnud tegevuse keskmesse. Ta oli määratud saama tun-nistajaks suurtele geopoliitilistele muutustele, mis puudutasid otseselt tema kodumaad, täpselt sa-muti nagu ka 30 ja 100 aastat tagasi toimunud pöördelised sündmused Euroopas meid, eestlasi. Prohvet pidi kuulutama õigust, mis vaatab alla taevast, ja otsima tõde, mis võrsuks vastu maast. Seda viimast ta aga ei leidnud.

Jeremija kuulutas Juudale ja Jeruusalemmale saabuvat hävingut ette juba ammu enne, kui reaalne vaenlane ehk uus suurjõud Babüloonia nende ukse taha jõudis. Rahvas aga ei tahtnud tollal ega taha ka tänapäeval kuulda tõde ning veel vähem seda tunnistada, vähemalt senikaua, kuni nende valede arsenalis veel piisavalt püssirohtu on.

 

Kuna Jumala prohvetit ei kuulatud ega soovitud pöörduda ka oma kurjadelt teedelt, sattus Je-remija pidevasse konflikti nii Jeruusalemma templi preesterkonnaga kui ka õukonna- ehk tänapäe-vases mõistes peavooluprohvetitega. Jeremijat süüdistati isegi reeturluses, kui ta julges rahvajuhte hoiatada vastuhakkamise eest babüloonlastele, kelle käest neil nagunii pääsu ei olnud. Ent samal ajal andis ta lootust, et Jumal tõotab igal juhul oma rahva vangipõlve määratud ajal lõpetada ja pa-gendusse viidud kodumaale tagasi tuua. Seegi kuulutus oli määratud kurtidele kõrvadele.

Samaaegselt sõitlemisega ebajumalateenistuse eest hoiatas Jeremija pidevalt rahvast ka loo-tuse panemise eest pelgalt rituaalsele ja formaalsele jumalateenistusele, kui sellega ei kaasne meele-parandust ehk elu Jumala õiguses, mille viljaks ongi kartusest vabaks tegev tõde. Kristlik pärimus on näinud just Jeremijas Kristuse prohvetlikku eelkuju. Sest nii nagu Jeremija omas ajas, nutab ka Jeesus aastasadu hiljem uuendatud templit nähes kõige selle pärast, mis tolle hiilgusest varsti järele jääb, kuna Jeruusalemm ei ole oma armukatsumise aega ära kasutanud.

Meid julgustab aga see, et ülestõusnud Issand pakub Laodikeia kogudusele, ainsale Väike-Aasia kogudustest, kelle kohta Tal midagi head öelda ei ole, valgeid rõivaid, varjamaks oma alasti-oleku häbi, ning silmasalvi, nägemaks Issandat, kes oma rahva ka siis, kui Ta neid nende pattude pärast karistab, Kristuse lunastuse läbi ometi hukatusevõrgust välja tõmbab. (Kukk 2020:8)

 

Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Parandage oma eluviise ja tegusid, siis ma jätan teid elama siia paika! (Jr 7:3)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Viha ja kurjusega täidetud maailmas ei ole kerge olla ar-mastav ja andestav inimene. Kuid kuidas teisiti on võimalik inimesel, kes suhtub meisse antipaa-tiaga, uskuda Kristuse võitu, kui meie elus pole sellest võidust midagi näha? Kuidas saab ta uskuda Kristuse armastusse, kui see puudub meie elus? Kristuse evangeelium ei saa olla usutav, kui ta ei avaldu meie juures elujõuna. Uno Plank

 

Palvetagem: Anna julgust usaldada, anna suutmist uskuda teise suhtes head ja ilusat, loota se-da alati – ka siis, kui see ei peakski olema õige! Issand, tee mu süda avaraks, et suudan silmnähta-vast oletada parimat, teist inimest vabandada, mõelda ja rääkida temast head, käänata kõik asjad hea poole! Toomas Paul

 

* * *

 

INNUKAS JA TULINE KRISTUSES

Kolmapäev – 18. märts

“Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum!” Ilm 3:15

 

“Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!” (Fl 1:21) Oh oleks vaid meil kõigil sellist tulisust elada Kristusele nagu Paulusel seda oli! Püha Vaimu juhtimisel levitas ta täiesti omal käel kristlust üle kogu Rooma impeeriumi. Tal oli ükskõik, kas ta elab või sureb, sest ta tahtis vaid Juma-lariiki edasi viia.

Tänapäeva kristlus aga on arendanud välja vale usu – usu, mis ei kätke endas mingit pühendu-mist. Oleme nii hõivatud ühelt kristlikult konverentsilt ja ürituselt teisele jooksmisega, otsides kõige tegijamaid Piibli õpetuse jagajaid. Ühtlasi külastame me iganädalasi piiblitunde, täites oma pead üha enamate pealkirjade ja mudelitega. Samal ajal, kui miljonid haiget saanud inimesed üle maail-ma surevad lootusetuses. Meie aga oleme need, keda on kutsutud sirutuma nendeni.

 

Mida pühendumine endast üldse kujutab? Kõige lihtsamalt öeldes tähendab see enese tingi-musteta pühendamist Issandale ja Tema tööle. Me jääme sõltumata olukordadest töö juurde, mis meile antud. See tähendab näiteks igal pühapäeval pühapäevakoolis õpetamist ükskõik mis, lastes neil lastel saada kõige olulisemateks noorteks me eludes. See tähendab teha eestpalveid nende eest või nädala sees nende jaoks aja võtmist, et saada teada, mis neid vaevab.

Pühendumine ei arvesta mugavusega või muutuvate tunnetega. Tõeline pühendumine tähendab vastupidamist, millele saab loota. Kahjuks aga ei tea enamus kristlasi sedagi, kuidas olla täielikult pühendunud Issandale. Nad on liiga hõivatud omaenda eludega ja liiga paljud neist tahavad kogeda koguduses meelelahutust, mitte pühendumist.

 

Kõige eelpool mainituga riskime aga sellega, et muutume Laodikeia koguduse sarnaseks, mil-lest on juttu Ilmutuse raamatu. Seal oli tegu leigete ja mitte midagi tegevate kristlastega. “Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled lei-ge ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.” (Ilm 3:15,16).

Palu, et Issand uuendaks sinus pühendumise vaimu, et saaksid olla see pühendunud sulane, kelle järele Ta igatseb. (Cruz 2019)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kristuse Kirik, sellel suurel leigeksjäämise ja taganemise sajandil, ei vaja seevõrra Jumala kummardajaid kui Jumala tunnistajaid, kes peavad teadlikud ole-ma, et neile on armust antud mitte ainult uskuda Kristusesse, vaid ka kannatada Tema pärast. Harri Haamer

 

Palvetagem: Sind, Jumal, tahan armastada ja südamest Sind teenida. Su nime tahan ülendada ja Sinu seadust pidada; Sull’ tuksub iga silmapilk mu viimne veretilk. Georg Kiviste

 

* * *

 

PÜÜDLUSTE SUUNAMINE

Neljapäev – 19. märts

Meie silmad vaatavad Issanda, meie Jumala peale, kuni Tema meile armu annab. Ps 123:2

See salm kirjeldab täielikult toetumist Jumala peale. Nii nagu sulase silmad vaatavad ainiti oma isanda peale, nii on ka meie pilk pööratud Jumala poole, kasvades Tema palge tundmises (vaa-ta Jesaja 53:1). Meie vaimulik jõud hakkab kaduma siis, kui me enam ei tõsta oma silmi üles Tema poole. See kärbumine ei tulene niivõrd välistest hädadest kui meie mõtlemisest endast — “Ma leian, et olen end pisut liiga palju pingutanud, kikivarvul seisnud ja püüdnud olla Jumala sarnane, selle asemel et olla tavaline alandlik inimene.” Me peame mõistma, et ükski pingutus ei ole liiga suur.

Näiteks, sinu elus tekkis kriis, sa asusid võitlema Jumala poolel ning Vaim tunnistas sulle, et oled teinud õigesti, kuid nüüd on möödunud nädalaid ja sa oled pikkamisi jõudmas järeldusele: “Hm, äkki olin ma siiski pisut liiga pretensioonikas? Kas ma ei seadnud oma latti veidi liiga kõr-gele?” Sinu mõistlikud sõbrad tulevad ja ütlevad: “Ära ole loll. Me teadsime juba siis, kui sa sellest vaimulikust ärkamisest rääkisid, et see on mööduv nähtus, sa ei jaksa selle pinge all püsti jääda. Ju-mal ka ei oota sinult seda.” Ning sina ütled: “Ilmselt ma tõesti ootasin liiga paljut.” See kõlab küll alandlikult, aga tegelikult tähendab see, et su usk Jumalasse on kadunud ning asemele on tulnud usaldus ilmaliku arvamuse vastu.

Oht on selles, et mitte enam toetudes Jumalale, unustame tõsta oma silmad Tema poole. Vaid siis, kui Jumal sind järsult pidurdama sunnib, taipad sa, et olid kaotamas kõike. Niipea kui näed kuskil oma vaimulikus elus mõra, paranda see viivitamatult. Tunnista, et miski on trüginud sinu ja Jumala vahele, ning kõrvalda see otsekohe. (Chambers 1999, 24. november)

 

Meie Jumal, kas sa ei tahaks nende üle kohut mõista? Sest meil pole jõudu selle suure jõugu ees, kes tuleb meile kallale, ja me ise ei tea, mida peaksime tegema, vaid meie silmad vaatavad sinu poole! (2Aj 20:12)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesusele vaatamiseks tuleb mõnikord end päris sundida. Aga kui oled vaadanud, siis läheb kergeks. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Ära pööra palet sa ka ristiski must ära, vaid armust südant kinnita, kui vaevab il-mas kära! Ja vaeva järel kosuta ja nutu järel rõõmusta, siis igavest sind kiidan. Georg Weissel

 

* * *

 

RASKED AJAD

Reede – 20. märts

Oma nime pärast, Issand, anna andeks mu süütegu, sest see on suur! Ps 25:11

 

Taavetil oli valus. Ta koges end hüljatuna ning muretses et äkki oli Jumal end temast ära pöö-ranud. Teda ümbritses vihkamine ning ta kartis saada häbistatud. Tema karje Jumala poole (Ps 25:4) näidata talle Jumala teerada võis osalt tulla ka sellest, et Taavet ei olnudki kindel, millist teed valida. Arvatavasti oleme kõik sellises olukorras olnud. Aga kuidas Taavet käitus?

Kõigepealt ta ootas uskudes. Oodata ei ole kunagi kerge, eriti siis kui kogeme oodates ka valu. Ometi tundub, et Taavet oli kindlalt otsustanud kinni hoida oma lootusest Jumala vastu – ja nii päe-vast teise, ükskõik mis juhtuks (Ps 25:5). Lisaks sellele tuletas ta enesele meelde ning uskus Jumala tõotusi mis rääkisid Tema muutumatust armastusest ning juhtimisest (Ps 25:6-9).

“Kõik Jumala teed on heldus ja tõde neile, kes peavad tema lepingut.” (Ps 25:10) Taavet oli ära tundnud omaenda väärtusetuse ning ilmselt ei kogenud Jumala halastust ja tõde selles olukorras koheselt, ometi vaatamata kõigele sellele – Jumal õnnistas teda. Ning Jumal kasutas Taaveti katsu-musi selleks, et jagada julgustust üle kogu maailma ning üle ajaloo. (Ray 2013)

 

Aita meid, meie pääste Jumal, oma nime auhiilguse pärast, ja tõmba meid välja ning tee lepi-tus meie pattude eest oma nime pärast! (Ps 79:9)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Inimene, kes oma võlga püha Jumala ees on tunnetanud, ei julge puudutada ligimese võlga. Teedy Tüür

 

Palvetagem: Kes patu pärast mures, neid Jumal rõõmustab, et elades ja surres hing lootust, julgust saab. Sest elu põhjaks meile on Issand Jeesus Krist, seesama täna, eile, nüüd ja ka igavest. Böömi vennad

 

* * *

 

KAS SU MÕTTEID ON HAARATUD MILLESTKI?

Laupäev – 21. märts

Kes iganes kardab Issandat, seda Ta õpetab teele, mis tuleb valida. Ps 25:12

 

Kas mingi asi valdab sinu mõtteid? Tõenäoliselt ütled: “Ei, mitte miski”, kuid meie kõigi mõt-teid valdab miski – harilikult oleme need meie ise, või kui oleme kristlased, siis meie kogemus kris-tlikust elust. Ent psalmist ütleb, et meie mõtteid peab valdama Jumal. Kristlase elus peab olema pü-siv teadlikkus Jumalast, mõtetest Tema kohta ei piisa. Kogu meie elu peab läbinisti valdama Jumala ligiolu. Lapse teadlikkus on niivõrd haaratud oma emast, et kuigi ta emast teadlikult ei mõtle, on probleemi tekkides suhe emaga alati määrav. Samal viisil peame meie “tema [Jumala] sees elama ja liikuma ja olema” (Ap 17:28), suhtudes kõigesse lähtuvalt Temast, sest meie püsiv teadlikkus Te-mast tõuseb alatasa meie elu esiplaanile.

Kui meie mõtteid valitseb Jumal, ei pääse miski muu meie ellu – ei mured, viletsus ega hädad. Ning nüüd me mõistame, miks meie Issand nii rõhutas muretsemise pattu. Kuidas me söandame olla nii absoluutselt uskmatud, kui Jumal ümbritseb meid täielikult? Kui Jumal meie elu valdab, omame tõhusat kaitsevalli kõigi vaenlase rünnakute vastu.

“Selle hing viibib heas põlves…” (Ps 25:13). Jumal laseb meil maitsta head põlve, Ta hoiab meid rahulikuna isegi keset viletsust, vääritimõistmist ja laimamist, kui meie “elu on varjul Kristu-sega Jumalas” (Kl 3:3). Me jätame end ilma imelisest, ilmutatud tõest, et Jumal on jäävalt meie kaaslane. “Jumal on meie varjupaik…” (Ps 46:1). Miski ei või murda läbi Tema kaitsevarjust. (Chambers 1999, 2. juuni)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal on andnud inimestele vabaduse valida, kas jääda Ju-mala juurde või lahkuda Temast, aga Ta soovib, et igaüks valib õige tee. Johan Kõpp

 

Palvetagem: Kas suudame mõista Su heldust, milles on pattude andeksandmine, elu pühitsus ja kojujõudmise lootus? Peegeldagu me elu Sinu armastust Jeesuses Kristuses, et elaksime andeks-andmises ja halastuses. Maailma tundku meid üksnes armastusest, mis on tegelikuks saanud meie keskel. Ove Sander

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

  • Chambers, Oswald 1999. Kirkuse kütkes. Tallinn: Allika
  • Cruz, Nicky 2019. Innukas ja tuline kristuses. World Challenge, 01.06.2019: https://worldchallenge.org/et/devotion/innukas-ja-tuline-kristuses
  • Himma, Paul 2007. Suuremeelne Jumal. Jutlused 1980ndatest [Postill]. Tallinn: Allikas
  • Kukk, Mihkel 2020. Tõde, mis vabastab kartusest. – Eesti Kirik, 03.2020
  • Raadio7 2016. Allu Jumala parandustele. Sõna tänaseks päevaks. Raadio7, 07.11.2016: https://raadio7.ee/stp/allu-jumala-parandustele/
  • Ray, Joanna 2013. Rasked ajad. Psalm 25. Piiblivõti. Avatud Piibli Ühing, 22.09.2013: https://www.avatudpiibel.ee/en/node/4560
  • Roots, Marek 2019. Jeesus – kurjuse võimu võitja. – Eesti Kirik, 20.03.2019
  • Soom, Kaido 2018. Jeesus – kurjuse võimu võitja. – Eesti Kirik, 28.02.2018

 

Koostas Indrek Lundava

Märts 2020

 

PÄEVA SÕNUM nr. 180

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

PALVE JA USK

Paastuaja 2. pühapäev

  1. nädal: 08. – 14. märts 2020

 

Mõtle, Issand, kõigi pagulaste peale.

 

Palve ja usk on omavahel tugevalt seotud. Palve tähendab inimese kõnelust Jumalaga ja usk tähendab inimese seotust Jumalaga ning usaldust oma Päästja vastu. Pole mõtet paluda Jumalat Te-masse uskumata, mingi usukübe peab inimese hinges siiski olema, et palvetada. Usk ilma palveta-miseta aga tähendab loobumist Jumalaga kõnelemisest, mida Jumalasse uskuv inimene ei tohiks te-ha.

Vahel on esmalt palve ja sellele järgneb usk. Nii juhtub tavaliselt siis, kui inimene oma eluras-kustes pöördub Jumala poole ja otsib palves abi. Inimesed palvetavad tegelikult rohkem, kui oska-me arvatagi. Suur osa meid ümbritsevatest inimestest on elu kriisisituatsioonis palvetanud. Palve on võimalus kogeda Jumala abi. Kui palvetada ja seejärel tunda, et Jumal on aidanud, siis võib sündida inimeses usk.

Vahel sünnib aga enne usk ja kui inimene on selle usu saanud, siis on üks esimesi asju, mida ta teeb, pöördumine Jumala poole ja palvetamine. Palvetamise kaudu võib kogeda, et usk on õige ja et usk kannab elus.

Jumal kuuleb kõigi inimeste palveid siin maailmas. Palvetamine on meie võimalus lahendada nii oma eluprobleeme kui ka muuta maailma. Eestpalve teiste inimeste eest on üks viise kanda hoolt oma lähedaste eest. Hea on teada, et on keegi, kes palvetab meie eest Jumala poole. Palvetada või-me oma kiriku ja kodumaa eest, et Jumal oleks meid varjamas ja juhtimas. (Soom 2016:8)

 

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Rm 5:8

 

Jeesuse surm oli ainulaadne, sest ta suri oma vaenlaste eest. Midagi seesugust inimkonna ajaloos ei juhtu. Armastus, mida Jumal ilmutas Kristuse surma kaudu, kuulub täiesti eri klassi. Ini-mene võib armastada teist inimest, ilma et ta märkaks, kuidas egoistlikud motiivid end sellesse ar-mastussse segavad. Inimene võib loota, et saab armastuse kaudu seda, mida tal endal ei ole, aga Jumal on kõik ja ta ei vaja midagi. Inimene võib püüda armastuse kaudu kergendada oma võlatun-net teise vastu, kuid Jumal ei võlgne kellelegi midagi. Jumal ei looda oma armastuse kaudu midagi saada, ja siiski ta armastab. See on ainulaadne. Sama ainulaadne on ka Kristuse surma mõju. See surm saavutas lunastuse. Ükski teine surm ei ole seda saavutanud. “Kui palju enam me nüüd, olles õigeks saanud tema veres, pääseme tema kaudu viha eest.” (Rm 5:9)

Nüüd peaks olema kerge uskuda Jumala armastust meie vastu. Suur töö on tehtud. Jumala Poeg on surnud meie eest, kui me alles patused olime. Kui palju lihtsam on nüüd uskuda seda, et elav Kristus meie eest hoolitseb ja suure päästmistöö võidukale lõpule viib! (Tärk 2002:196j)

 

Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. (Jh 15:13) Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest. (1Jh 3:16)

 

Palvetagem: Kõigeväeline ja igavene Jumal, Sa oled andnud meile suured ja kallid tõotused, millesse uskuda. Kingi meile täiuslikku usku, mis ületab kõik kahtlused. Seda palume Jeesuse Kris-tuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

* * *

 

JUMAL ANNAB PALVE SELLELE, KES PALVETAB.

Pühapäev – 08. märts

Jeesus ütleb: “Kõik on võimalik sellele, kes usub.” Mk 9:23

 

Markus kirjeldab (Mk 9:16-30), kuidas Jeesus teeb terveks keeletust vaimust vaevatud poisi, kelle tema isa on Jeesuse ette toonud. Issand ütleb isale: “Kui sa võid (uskuda)! Kõik on võimalik sellele, kes usub.” (salm 23). Ning isa vastab pisarsilmi: “Ma usun, aita mind mu uskmatuses!” (salm 24). Raske on leida paremat sõnastust, et väljendada ühtaegu nii usu olemasolu kui selle nõrkust.

Jeesusel on isast kahju. Ta lepib sellise usuga. Ta teeb poja terveks. Õpilased küsivad Temalt, miks nemad ei suutnud seda kurja vaimu välja ajada ja Ta ütleb neile: “See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.” (salm 29). Samast imeteost rääkides kirjutab Matteus (Mt 17:23), et Jeesus vas-tas: “See tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega.”

 

Palve ja paastumisega! … Palve ja paast selle sõna sügavaimas mõttes tähendavad kõige ot-sustavamat iseenda ära salgamist, hinge viimist usalduse ja alandlikkuse seisundisse, mis ootab kõi-ke Jumala halastuselt, oma tahte allutamist Issanda tahtele, kogu oma olemise andmist Isa kätte.

Seega on paastu ja palve vahel loomulik side. See tähendab, et igasugune vaimulik elu peab põhinema kahel tõelusel: hinge jaoks palvel ja ihu jaoks paastul. Õnneks veel meie päevilgi saadak-se suurepäraselt aru palve vajalikkusest. Aga paastu kasulikkust me enam eriti hästi ei mõista ja sel-lepärast peame seda teisejärguliseks, kuigi kõikides usundites on paastu peetud üheks põhiliseks vaimuliku elu osaks.

 

Kolmandast Moose raamatust leiame mõtte, et kui ma paastun, ei toeta ma mitte üksnes oma ihu, vaid ka hinge ja vaimu. Olgu öeldud, et paastumine kõigest sellest, mis meie südant killustab, ei tähenda maailma eest põgenemist, vaid enda maailma vaimu eest hoidmist. Ilma selleta ei saa pal-vetada, sest palvetada tähendab olla Jumalaga kahekesi, iseendast, oma isekast, enesekesksest, su-relikust “minast” välja tulla, et minna vastu teistele inimestele nagu teeb meie Jumal. See, mida Jee-sus evangeeliumi kirjakohas ütles, on väga tähtis. Meie asi on anda sellele kõlapind meie seesmise inimese sügavaimas sisemuses.

Olgem kordki ausad. Muidugi me ihkame olla ühtsed, terviklikud, aga oleme võimetud seda saavutama. Muidugi me püüame, aga siis unustame ning pöördume tagasi oma korralageduse juur-de. Korratus aga toob kaasa kannatamatuse, viha, vastuseisu. Tunnistagem siis, et me ei oska palve-tada ja tehkem seda rahulikult, alandlikult, usaldavalt. “Jumal annab palve sellele, kes palvetab”, ütleb püha Johannes Redelikirjutaja, tingimusel, et laseme Püha Vaimul oma käitumist juhtida. Te-ma on see, kes õpetab meid vahet pidamata palvetama, sest me elame vahet pidamata ainult sel määral, mil määral me Temas palvetame. Aamen! (Stefanus 2012)

 

Ma ütlen teile, kui teil oleks usku sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele mäele: “Siirdu siit sinna!”, siis ta siirduks, ja miski ei oleks teile võimatu. (Mt 17:20) Kõike, mida te iganes palves pa-lute uskudes, seda te saate. (Mt 21:22)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Arm on teenimatu armastus, mis meile osaks saab. Ka Ju-mala tööpõllul saadakse palka, aga seda ei jagata teenete järgi. Seal ei saa midagi nõuda, sest midagi ei teenita ära. Jaan Kiivit jun

 

Palvetagem: Tänan Sind, Issand, et oled loonud igavese eluidu minu südamesse ja et miski maine ei suuda mind täielikult rahuldada. Tänan Sind, et igas selle maailma rõõmus on ka nõnda palju kurbust ja rahutust, et see juhib minu meele mõtisklema täielikuma õndsuse üle. John Baillie

 

* * *

 

TAEVANE SIDE

Esmaspäev – 09. märts

Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest! Ps 25:6

 

Kas terve Jeesuse ristitee ei ole jutlus taevasest eestkostest, heldusest ja headusest, millega Ju-mal inimeste peale mõtleb? Kõikide inimeste peale ja kõikide aegade inimeste peale ajastutest ajas-tutesse.

Inimesed, kes sideme taevaga on avastanud, mõistavad imelist saladust, kuidas tagasi võita kindlustatud, turvalise ja kaitstud oleku. Kui need selle heaks peavad midagi tegema, siis mitte ena-mat kui tegi muistne Laulik oma vagaduses: ta pööras pilgu taeva poole ja palus, et Jumal mõtleks tema peale. Ta tahab, et see side oleks säilinud ja et ta tunneks, kuidas taevast hoovab tema igatse-vasse südamesse rahu ja headus.

Inimesed, kes on katkestanud sideme taevaga, on kaotanud ka rahu. Nad on lootusetult kaota-nud selle kaitstud oleku, turvalisuse ja julgustava tunde, millega võiksid vastu minna homsele päe-vale, kanda tänase päeva risti ja millega nad seisaksid kohkumata homse päeva vaevade ees, kui need peaksid teda tabama. Kui meie side taevaga on katkestatud, siis elame siin maa peal ilma kai-tse, rõõmu ja lootuseta. (Haamer 1998:143)

 

Aga Issanda heldus on igavesest igavesti nendele, kes teda kardavad, ja tema õigus jääb laste lastele. (Ps 103:17) Lustihäält ja rõõmuhäält, peigmehe häält ja pruudi häält, nende häält, kes ütle-vad: “Tänage vägede Issandat, sest Issand on hea, sest tema heldus kestab igavesti!”, kes toovad tä-nuohvrit Issanda kotta. Sest ma pööran maa vangipõlve nõnda nagu muistegi, ütleb Issand. (Jr 33:11)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Alati on nii, et need Jeesuse sõnad, mis esmalt tunduvad meile vastuvõetamatutena, väärivad just erilist tähelepanu, kuna neis sisaldub midagi äärmiselt olu-list. Enamasti on seal puudutatud mõnda meiepoolset tõket, mille oleme seadnud enda ja Jumala va-hele, ja mille olemasolu me endale sugugi tunnistada ei taha. Jaan Kiivit jun

 

Palvetagem: Ma olen Sulle tänulik selle eest, et Sa võtsid mind sellisena nagu ma olen. Mis oleks mul peale hakata sõbraga, kes minu väärtust mõõdab? Kui ma lonkaja lauda kutsun, palun ma teda istuda ja ei nõua temalt, et ta tantsiks. Antoine de Saint Exupéry

 

* * *

 

RASKED AJAD.

Teisipäev – 10. märts

Issand, anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu! Ps 25:4

 

Taavetil oli valus. Ta koges end hüljatuna ning muretses et äkki oli Jumal end temast ära pöö-ranud. Teda ümbritses vihkamine ning ta kartis saada häbistatud. Tema karje Jumala poole näidata talle Jumala teerada võis osalt tulla ka sellest, et Taavet ei olnudki kindel, millist teed valida. Arva-tavasti oleme kõik sellises olukorras olnud. Aga kuidas Taavet käitus?

Kõigepealt ta ootas uskudes. Oodata ei ole kunagi kerge, eriti siis kui kogeme oodates ka valu. Ometi tundub, et Taavet oli kindlalt otsustanud kinni hoida oma lootusest Jumala vastu – ja nii päe-vast teise, ükskõik mis juhtuks. Lisaks sellele tuletas ta enesele meelde ning uskus Jumala tõotusi mis rääkisid Tema muutumatust armastusest ning juhtimisest.

Psalmi keskelt leiame Taaveti tunnistuse: “Kõik Issanda teerajad on heldus ja tõde neile, kes peavad ta lepingut ja tema tunnistusi.” (Ps 25:10).  Taavet oli ära tundnud omaenda väärtusetuse ning ilmselt ei kogenud Jumala halastust ja tõde selles olukorras koheselt, ometi vaatamata kõigele sellele – Jumal õnnistas teda. Ning Jumal kasutas Taaveti katsumusi selleks, et jagada julgustust üle kogu maailma ning üle ajaloo. (Ray 2013)

 

Õpeta mind, Issand, oma teele ja juhata mind tasasele teerajale mu vaenlaste pärast! (Ps 27:11)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mis on usk? Rahvakeeles vahetatakse ta tihti ära kergeusk-likkusega. Teoloogid väidavad, et usk on Jumala kingitus, seda ei saa osta ega ära teenida. Kuid sel-leks on vaja kõigepealt avatud hinge, soovi Tõelust ära tunda. Nõnda võib usk idanema hakata üsna segastes oludes, mõnikord isegi meeleheites või vihas. Fanny de Sivers

 

Palvetagem: Ole ustav, Jeesu rahvas, ole ustav otsani, võitlemises ole vahvas, ära karda sugu-gi. Olgu sul ka ohkamist, olgu raske sinu rist, risti all saad võiduraale, jäädavale isamaale. Martin Lipp

 

* * *

 

INIMESE PÄRISOSAST PÄIKESE ALL.

Kolmapäev – 11. märts

Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks! 1Kr 10:12

 

Miks Paulus kirjutab Korintose rahvale sellest, et nood esivanemate hädasid meenutades ette vaataksid? Kogudus on noor ja enesekindel ning sellel on tugevad ja karismaatilised liidrid. Kogu-dus arvab, et kuna nende usk on tugev, siis nad võivad kõike, muu hulgas ka paganlike ohvritalituste söömaaegadest osa võtta. Uuele usule tulemine on küllap toonud kaasa palju põnevaid muutusi ja usuelu tunnustähti. Võib siis olla, et nõrku, haigeid ja muidu saamatuid arvati ka Jumala ees ja usus sees nõrkadeks.

Paulus meenutab nüüd sellele ennast täis noorele kogudusele, et ka nemad on paratamatult ini-mesed ja mitte täiuslikud kui Jumala inglid taevas. Nemadki kukuvad, sest kiusatused ei lähe neist mööda. Ja kui nad siis juhtuvad langema, ei tohiks nad ühest küljest meelt heita ega teisest küljest langenut enda keskelt välja tõugata, sest Jumal aitab langenul uuesti jalule tõusta. Jumalal on seda aga oluliselt raskem teha, kui ilusad ja õiged koguduseliikmed langenu otsas tallavad. Igatahes ei kiusata kedagi rohkem kui too kanda jaksab, väidab Paulus.

Inimene ei ole muutunud viimase 2000 aasta jooksul. Nii võime koos Paulusega tõdeda, et oleme kõik ja kogu aeg langemisohus. Kui kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma, siis on lange-mise võimalus inimese paratamatu pärisosa. Mis on muidugi väga hea, sest vaimulik kõrkus ja enda õigeks arvamine on üks vastikumaid patuvilju. Antonio DeMello on selle sõnastanud järgmiselt: “Iseenda meelest õige jutlustaja küsis: “Mis on sinu arvates maailma kõige suuremaks patuks?” “Selle inimese patt, kes näeb teisi inimesi kui patuseid,” vastas talle Õpetaja.” Teisiti väljendudes: kui inimene on porilompi kukkunud, pole eriti mõtet talle öelda, et ta porine on. Tuleks hoopis aidata ta taas jalule.

Keset kiusatusi ja kukkumisi on Jumal ometi inimese poolel, tema kõrval toetamas ning püsti aitamas. On väga oluline teadvustada, et Jumal ei kiusa kedagi. Jumal on lõppeks pannud ka igaviku inimese südamesse, aga inimesed ise leiutavad igasuguseid riukaid. Ja nii on hea ja tarviline, kui palume, et “Jumal kaitseks ja hoiaks meid, nii et kurat, maailm ja meie liha ei petaks ega ahvatleks meid ebausule, meeleheitele ning teistele suurtele häbitegudele ja pahedele. Ja kui meid ka proovile pannakse, et me siis viimaks ikkagi peale jääksime ja võidu saaksime.” Vähemalt nii on Martin Luther sellest aru saanud ja võib ühtlasi paluda, et “Isa taevas päästaks meid nii ihu, hinge, vara kui ka au poolest kõigest kurjast ning kingiks meile viimaks, kui meie tund tuleb, õndsa elulõpu ja võtaks meid armulikult sellest hädaorust enda juurde taevasse”. (Kährik 2014:4)

 

Nemad on ära murtud uskmatuse pärast, sina püsid aga usu läbi. Ära mõtle kõrgilt, vaid karda. (Rm 11:20)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ärge oodake õhtuni, veel vähem järgmise pühapäevani, et siis korraga parandada kõike seda, mis päev-päevalt valesti tehtud. Selle asemel, et komistada ja kukkuda, kahetsege ning paluge alandlikult oma Isalt andestust. Seadke eesmärgiks hoida oma sü-dametunnistus puhas ja määrdumatu. John Stott

 

Palvetagem: Issand! Sa aitad omi, kes hoiduvad Sinu ligi. Me leiame varju ja kaitset hädas. Me võime komistada ja kukkuda, kuid Sina tõstad meid taas imeliselt üles. Detlev Block

 

* * *

 

ÜLESKUTSE JUMALA HEADUSE ÜLISTAMISEKS

Neljapäev – 12. märts

Kes jõuab ära rääkida Issanda vägevaid tegusid ja kuulutada kõike Tema kiitust? Ps 106:2

 

Midagi ei aita kahetsejat nii kui Jumala helduse nägemine. Jumala helduse kõrval ilmneb me patu tõeline olemus. Alles siis, kui asetame oma vead Jumala heatahtlikkuse kõrvala, näeme oma süüd selle tõelises inetuses. Uue seaduse ajal näeme oma süüd kõige paremini Jumala armastuse ülimas valguses Kolgatal.

Oleks hea, kui meie ühised kahetsuspalved algavad ka ühise tänuga. “Tänage Issandat!” Ühe inimese tänamisest on vähe. Ära jää vaikseks pealtvaatajaks, kui teised teda ülistavad oma tänupal-vetes ja lauludes. Nii valmistame oma südameid tõeliseks kahetsuspalveks. (Tärk 2014:477)

 

Kes on teda näinud, et saaks teda kirjeldada? Ja kes suudaks teda ülistada, nõnda nagu ta väärib? (Srk 43:31)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal alustas sealt, kus kõik näis viljatu ja lootusetu, ning rajas oma rahva. Kas ei peaks see meid sügavalt oma uskmatuse ja skeptitsismi üle järele mõtlema panema? Joosep Tammo

 

Palvetagem: Sina, Issand, lood valguse pimedusse, rõõmu kurbusesse, lohutuse maharõhu-tuile, selguse eksinuile, elu nõrkadele. Loo valgus ka minu päeva algusse. Sinu Sõna on valgus. Räägi mulle. Sinu tõde on elu. Jörg Zink

 

* * *

 

USK ON KINDEL USALDUS SELLE VASTU, MIDA OODATAKSE,

JA VEENDUMUS SELLEST, MIDA EI NÄHTA.

Reede – 13. märts

Ei jää ju häbisse ükski neist, kes sind ootavad; häbisse jäävad need, kes kerglaselt sinust loo-buvad. Ps 25:3

 

Sellesse Taaveti lauluritta on sisse kirjutatud julgustuse kõrvale ka kahtlused ning ootamine. Usku saame me rakendada ainult seal, kud oodatav viibib esile tulema. Heebrea kirja autori poolt usu definitsioon on ju, et “usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.” (Hb 11:1)

Me ei vaja usku siis kui pangaarve on punnis, keha pakatab tervisest, peres on kõik ideaalses korras ning Jumal tundub lähemal kui kunagi varem. Taavet räägib siin inimesest, kes peab ootama, kuid kes ei loobu. Laps ootab aknal oma isa reisilt tagasi, sest ta lubas tulla. Isegi kui ta on oodanud juba tunni või kaks, elab ta sees üks usk ja lootus, et isa tuleb täna, sest see oli, mida ta ütles. C. H.  Spurgeon on öelnud: “Need, kes ei looda, need ei suuda ka oodata. Kui me loodame seda, mia me veel ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.”

Koos Jumalaga on igas olukorras midagi veel, mida me ei näe. Keset tragöödiaid on midagi veel. Keset kurbust on midagi veel. Keset vaimulikku kõrbe on midagi veel, mida me ei näe, aga mis on Jumala poolt valmis pandud. Usk on risk. Usk on võimalus rumalaks jääda. Usk on võimalus olla mitte mõistetud, kuid ilma usuta ei saa Jumalale meelepärane olla. Ilma usuta ei saa me käia Ju-mala pärandis ja küll on hea, et Jumal on pidanud vajalikuks psalmisti suu kaudu meile teada anda, et Teda tasub oodata. Temale tasub oma lootus panna, sest Temale lootjad ei jää kunagi häbisse. Koos Jumalaga oled alati võitja poolel, isegi kui teatud hetkedes tunned ennast suurima läbikukkuja ja tühja kohana. Ka selles kohas on alati midagi veel. (Hiiumaa Kristlik Misjonikogudus. Tõotus 82)

 

Nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse. (Ps 22:6)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tuleb, tuleb… aga miks ta juba ometi ei tule? Ta tuleb ajal, mis Talle on teada. Sinu kannatamatus ei pane Teda kiirustama. Ainult su enda hing saab kannata-matusest räsitud. Sinu Issand seda küll ei taha. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Tänu Sulle, ustav Jumal, kõigi rikkalike tõotuste eest, mida Sa oled andnud Sõ-nas oma ustavaile. Tänu lohutuse eest, millest tohime maise elu muredes ja hädades ammutada abi. Tänu lootuse eest taevalisele särale, mis ootab ees kõiki Jumala lapsi. Gustaf Edén

 

* * *

 

IGAS KIUSATUSES ON VÄLJAPÄÄS.

Laupäev – 14. märts

Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda. 1Kr 10:13

 

Kuidas me ikkagi langeme? Miks me vahetame Jumala tee selle maailma poolt pakutava vas-tu? Miks me aeg-ajalt nõrkeme kannatuste ja raskuste surve all? Jumal tõotab ju, et ei luba meid kiusata enam, kui me suudame taluda. Ta lubab, et igas kiusatuses on väljapääs ehk igast kiusatusest ja kannatusest on üks võidukas tee välja. Jumal laseb tekkida või lausa loob olukorrad, kuid meie peame neid kasutama. Jumal teeb ukse, meie peame sisse astuma. Need on olukorrad, kus tuleb eri-liselt esile meie vaba tahe Jumala poolt valitsetavas maailmas. Need meiepoolsed sammud on meie vastutus.

Need mõtted on esitatud kontekstis, kus on juttu iisraeli rahva kõrbetekonnast, kus nad nurise-sid ja olid uskmatud ning ei pääsenud tõotatud maale. Jumal oli valmistanud ka nende jaoks tee väl-ja. Kõik olid võrdse võimaluse ees. Enamus valis kahelda Jumala ustavuses, suutlikkuses ja headu-ses ja nad ei jõudnud pärale. Vaid Joosua ja Kaaleb olid need, kes vaatamata hirmutavatele olukor-dadele otsustasid nähe Jumala väljapääsuteed. “Siis Kaaleb vaigistas rahvast Moosese ees ja ütles: “Mingem siiski sinna ja vallutagem see, sest me suudame selle alistada!” (4Ms 13:30) Rahvas valis uskuda neid, kes rääkis hirmutavaid lugusid hiiglastest ja inimesi neelavast maast.

 

Meie jaoks võib raskeks muuta Jumala väljapääsutee leidmine aeg. Me tahaksime kohe ja kii-resti lahendusi, kuid sageli laseb Jumal asjadel esile tulla aja jooksul. ja meie jaoks on see aeg tihti liiga pikk. Nii mõnigi kord on see aeg, mis lahutab meie kiusatust või rünnakut Jumala poolt ilmuta-tud väljapääsuteest, meie usu kullaproov.

Jumal on ustav ja iga sinu kiusatuse ja kannatuse jaoks on üks eriline Jumala poolt valmis pandud tee, mis ei muuda alati olukordi, kuid mis aitab sul kõige selle sees, kust sa oled läbi mine-mas, olla ja jääda võitjaks. See on Tema tõotus. (Hiiumaa Kristlik Misjonikogudus. Tõotus 314)

 

Nii oskab Issand küll jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda, ülekohtusi aga nuhtlemiseks kinni pidada kohtupäevani. (2Pt 2:9) Teie ei ole veel vereni vastu pannud patu vastu võideldes! (Hb 12:4)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tuleb meeles pidada, et Jumal näeb, mis juhtub. Ta võib se-da takistada, ja kui Ta seda ei tee, siis tähendab see, et sündmusel on mõte, et Tal on kuskil mulle tundmatus kontekstis positiivne ülesanne. Ja palvest ammutame jõudu katsumust välja kannatada. Fanny de Sivers

 

Palvetagem: Patustele on Ta Päästja, hingevalus elu säästja, südamesse tema näeb. Ta on vä-gev avitama, meeli murest vabastama, hoiavad meid Tema käed. Harri Rein

 

 

* * *

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava

Märts 2020

PÄEVA SÕNUM nr. 179

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

JEESUS – KIUSATUSTE VÕITJA

Paastuaja 1. pühapäev

  1. nädal: 01. – 07. märts 2020

 

Mõtle, Issand, kõigi vangide, kurjategijate, uimasti tarbijate,

mõrvarite ja varaste peale ja aita neil meelt parandada.

 

Igal inimesel on elus oma nõrgad kohad, millest kasvavad välja kiusatused. Nii on mõni meist enesekeskne ja uhke, teine otsib kuulsust, kolmas lööb kõigele käega ja laseb elul allamäge veereda. Kiusatused kuuluvad meie elu juurde. Ei saa elada kiusatustevaba elu, kuid küsimus on selles, mida teeme, kui meil on kiusatusi.

Jeesustki kiusati kõrbes, kuid Tema ei andnud järele, vaid jäi kindlaks oma teele. Võime õppi-da Temalt, kuidas öelda ei kiusatustele. Samas on see vahel vägagi raske ja tunneme, et ei suuda oma katsumustega võidelda.

Inimene ise ei suudagi kiusatustele vastu seista, ta vajab selleks Jumala abi. Püha Vaim aitab meil teha õigeid valikuid ja annab jõu minna õiget teed. Seepärast ongi parim võitlus kiusatustega palvetamine ja pühakirja lugemine. Seistes Jumala ees mõistame, mis on õige ja mis väär, ning Te-malt tuge paludes suudame teha Tema abiga eluteel õigeid valikuid ja võita kiusatused.

Jeesus võitis kiusatused ja Tema abiga suudame meiegi seda teha. Kui midagi on meie elus läinud valesti, saame paluda selle andeks, jätta halva seljataha ning minna edasi Jumala abiga. Olu-line on teada, milline on meie kutsumus siin maailmas, ning mitte järele anda neile ahvatlustele, mis viivad meid eksiteele. Nii võime õppida Jeesuselt kiusatuste võitmist ja õigel teel käimist. (Soom 2016:8)

 

Selleks ongi Jumala Poeg saanud avalikuks, et Ta tühistaks kuradi teod. 1Jh 3:8b

 

Kuidas mõista kuradit ja kurje vaime, kellest räägitakse kogu Piiblis kõige rohkem just seoses Jeesusega evangeeliumides?

Kuradi olemasolu sõltub kolmest tõigast. Esiteks, kas on olemas teispoolne vaimuvaldkond. Kui ei ole, siis pole ei kuradit ega Jumalat, vaid üksnes mateeria – nii arutletakse mõtlemata, et ma-terialism on inimese projektsioon. Mis peaks “mateeria” muud olema kui meie mõiste, mille pais-kame lõpmatusse? See on maailmapilt ainult nähtava alusel, mis on üsna piiratud ja nuditud visand kogu kõiksusest.

Kui on olemas vaimuvaldkond, siis järgneb teiseks, et vaimudel kui isikutel peab olema vaba tahe. Kolmandaks me teame, et vaba tahet võidakse kasutada ka kurjasti – piibellik väide aga kõlab, et vaba tahte kurjasti kasutamine oli alanud juba ingellikus maailmas, taevalikes tsoonides. Saatana langusest räägitakse Piiblis piltlikult Paabeli ja Tüürose kuningate langemisena (Js 14 ja Hs 28). Sest nähtamatus maailmas toimuvat saab paremini kirjeldada selle esindajate kaudu nähtavas maail-mas. Igatahes on ka Ilmutusraamatus kurjuse kehastajaks metsalise antikristlik riik, mis on seotud türannide ja impeeriumidega.

 

Nagu näeme, on üsna loogiline, et on olemas mitmesugune vaimumaailm, ning ega Piibel il-maasjata ei keela sellega suhtlemast. Mine tea, kuhu satud! Samas ei kutsuta kuradiahvatlustega alati ka võitlema, kuna nendega kurat just tõmbab endale tähelepanu. Temast vabanetakse seesmi-selt ka teda irooniliselt välja naerdes. Nii talitas Martin Luther hingevaenlasega, kes piiras ja jälitas teda sageli. Luther ütleb: “Voodisse minnes on kurat mind alati juba ees ootamas. Kui ta hakkab mind vaevama, vastan talle: “Kurat, ma pean magama, see on Jumala käsk: “Päeval tee tööd, öösel maga!” Nii et mine minema.” Kui see ei aita ja ta toob lagedale mu pattude nimekirja, ütlen talle: “Jah, vanapoiss, ma tean seda. Ja ma tean veel mõningaid, mis sulle märkamata on jäänud. Siin on sulle lisa. Pane aga kirja.” Kui ta ikka ei lõpeta ja ahistab mind ja süüdistab mind kui patust, jätan ta põlgusega tähelepanuta.”

Võib-olla aimame ka meie alateadlikult, kui naerame kuradi üle, et nii saame temast kuidagi lahti. Teisalt aga on selge: kurat on kõige tugevam seal, kus tema olemasolu ei usuta. Kurjad vai-mud on just siis pääsenud märatsema, kui nendega pole arvestatud. Sõjad sünnivad ikka ootamatult ja plahvatuslikult, tulles otsekui muust dimensioonist. Eks meiegi oma vaimse ja füüsilise struktuu-riga oleme seotud mitte ainult inimkonna minevikuga, vaid ka käsutamatusse teispoolsusse suundu-vate dimensioonidega.

 

See pole juhus, et kuradist ja deemonitest räägitakse Piiblis kõige rohkem evangeeliumides. Kurja komme on end varjata, kuid ta ei suuda seda enam teha, kui Jumal talle läheneb. Jumal tuleb aga lähedale Jeesuses – nii saavad paljastud ka kurjad vaimud, kes hakkavad nüüd häält tegema. Se-dasi saabki Jeesus paljastatuid välja ajada. Oma ülestõusmises võitis Ta surma ja kurja väed ning ajab kuradit välja kõikjal, kus Temasse usutakse.

Mis mõtet on väita, et kuradit ei ole olemas, kui maailmas on piisavalt kurja, mis võib meidki haarata oma mõjuvälja? Kuri ei kao enne, kui see välja kihutatakse meie südamest. Seda on öelnud seesama Jeesus, kes kihutab seda välja ka praegu.

Olgem siis avatud kõigele heale, teades et kurja võim on murtud. Et see saaks murtud olla ka meie juures, uskugem Jeesusesse! (Hiob 2017)

 

Teie olete oma isast kuradist ning tahate teha oma isa himude järgi. Tema on mõrtsukas algu-sest peale, ta ei püsinud tões, sest temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma, sest ta on valetaja ja vale isa. (Jh 8:44)

 

Palvetagem: Rõõmustage, te kallilt lunastatud hinged, sest teie süüdistaja on visatud taevast välja! Tal ei ole enam võimu teid süüdistada, sest teil on Isa juures Eestkostja, kes teie eest palvetab ja head kõneleb. Rõõmutsege ja hõisake, kõik Jumala lapsed, ja hüüdke suure häälega, et te olete võitnud Talle vere ja Tema tunnistuse sõna läbi. Lars Levi Laestadius

 

* * *

 

KUI KAUGELE PEAKS USUGA MINEMA?

Pühapäev – 1. märts

Sellest ajast peale hakkas Jeesus oma jüngritele selgitama, et Ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama. Mt 16:21

 

Kui Jeesus hakkab jüngritele seletama, et Tema – ja jüngrid ju teavad nüüd, kes Ta on – “peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama”, siis Peetrus hakkab Teda manitsema: “Jumal hoid-ku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju jõuavad! Jeesus ütleb sellesamale Peetrusele, kes Ta Messiaks tunnistas: “Kao mu silma alt, saatan!” Sellele järgneb kõigile jüngritele suunatud üleskutse, millega saame ühtlasi vastuse  küsimusele, kui kaugele võib inimene oma usuga minna või isegi peab minema: “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?” (vrd Mt 16:21–28)

 

Kui asjad vaid oleksid nii lihtsad! Inimene on nõrk. Ja nõrkus tähendab seda, et isegi siis, kui ta teab, mis on õige, ta ei tee. Me näeme, kuidas Issand sõitleb Peetrust, kui see püüab leida äärmus-te vahel kesktee, üritab kuuma ja külma vahel leida leiget tasakaalu.

Jumala tarkus pole inimeste tarkus. Kui valusalt peab Peetrus seda taipama! Ööl, mil Issand ära antakse, haarab tuline Peetrus Issanda kaitseks mõõga, teda tuleb lausa talitseda. Aga samal ööl oli ta nii külm, et kinnitab lausa vägisõnadega, et ta isegi tunne seda kinnivõetud galilealast. Piisab Issanda ühest sõnatust pilgust, Peetrus puhkeb nutma ja pöördub.

Pärast ülestõusmist kogub Issand ühtviisi kokku nii naised ja lemmikjüngri risti alt kui ka jüngrid, kes kinnivõtmisel Getsemanist põgenesid. Ainuke, keda Ta ei saa päästa, on Jeesuse sõpra-de ja vaenlaste vahel kombineeriv Juudas. Juudas, kes tervitab Issandat suudlusega nagu parim sõ-ber. Juudas, kellel ikka kulub ära 30 hõbetükki.

Jumala tarkus ei ole inimeste tarkus. Pääsemise küsimuses võib “kojujõudnuteks” pidada neid, kes usuvad. Paradoksaalsel viisil on lootust isegi neil, kes ei usu. Neid aga, kes püüavad äärmuste vahel leida turvalist keskteed, sülitab Ta suust välja. Esimesed koju jõuavad, tagumised koju jõua-vad, keskmised …

Kui kaugele peaks inimene oma usuga minema? Jüngrid, kes olid ära tundnud, kes nende Meister on, kuulsid sõnumit Tema peatsest kannatusest. Ühel korral oli Issand neid juba kutsunud – ära oma igapäevaste tööde ja toimetuste juurest. Nüüd kutsub Ta neid uuesti. Kui kaugele? Lõpuni. “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!” (Toomet 2014)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mis, Jeesus, teed – see mulle hea, Su teod – need teevad õndsaks. Ka siis, kui kannatama pean, mu juures oled kaitsjaks. Su armastus on püha, suur, see võtab ära vaevad ja kirgastab mul taevad. Harri-Johannes Rein

 

Palvetagem: Kõigeväeline Issand, meie tugevuse allikas. Hea ja kurja võitlus käib nii meie sees kui meie ümber. Hoia meid kindlalt oma sõnas, julgusta meid võitlema kurja vastu ning kui me langeme, siis tõsta meid jälle üles ja tee meie hing terveks Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

ERILINE TÕOTUS NEILE, KES ON RASKUSTES.

Esmaspäev – 2. märts

Ta hüüab mind appi ja ma vastan Temale; mina olen Ta juures, kui Ta on kitsikuses, ma va-bastan Tema ning teen Ta auliseks. Ps 91:15

 

Pühapäeva ladinakeelne nimetus Invocavit (Ta hüüab mind) tuleb pühapäeval loetava psalmi 91:15 algusest.

Saatan ahvatles Jeesust loobuma oma kutsumusest, kuid Kristus võitis saatana kiusatused. Ta suutis seda tänu sellele, et oli Jumala Poeg ja et Tal oli tugev ühendus taevase Isaga. See, et Jeesus ei andnud kiusatustele järele, andis talle võimaluse täita missioon ja lunastada maailm.

Meil, inimestel, on samuti palju kiusatusi. Kord kiusab saatan meid enesekesksusega, teine kord kõrkusega, vahel aga ahnusega. Igaühel on oma nõrk koht, mida hingevaenlane teab ja ära ka-sutab.

Paastuaeg on selleks, et muutuksime puhtamaks ja paremaks oma südames, ja just seetõttu võime vaadata kiusatustele, mis meil eluteel on, ning mõelda, kuidas saame need ära võita.

Meil on hea teada, et me ei pea üksi kiusatustega võitlema, vaid võime alati loota Päästjale, kes koges täpselt sama, mida meiegi. Tema ei andnud alla, vaid jäi kindlaks õigele teele. Kui meid kiusatakse, siis võime Teda appi hüüda ja käia edasi õiget teed. (Soom 2011:8)

 

Kui sa ta poole palvetad, siis ta kuuleb sind, ja sina saad tasuda oma tõotused. (Ii 22:27) Siis Jumal halastab tema peale ning ütleb: “Vabasta teda haudaminekust, ma olen lunaraha saanud!” (Ii 33:24) Ja ma viin kolmanda osa tulle ning sulatan neid, nagu sulatatakse hõbedat, ja proovin neid, nagu proovitakse kulda. Ta hüüab minu nime ja ma vastan temale. Mina ütlen: “See on minu rah-vas.” Ja tema ütleb: “Issand, minu Jumal!”” (Sk 13:9)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Välised olukorrad on olnud juba maailma algusest peale kord soodsamad, kord raskemad ja viimselt ei olenegi nendest Jumala arm meie, inimeste vastu. Välised olukorrad on kaotanud teravuse seal, kus inimene ise on loobunud oma saatuse juhtimisest ning andnud ennast täiesti Jumala hooleks. Seal on põhjalikult muutunud tema suhtumine kõigesse välisesse ja talle on kõige olulisemaks saanud Jumala tee. Eduard Salumäe

 

Palvetagem: Issand Jeesus Kristus! Anna armu, et me võiksime olla nende hulgas, kes käivad oma eluteed Sinu jälgedes! Halasta meie peale ja võta meid omade hulka! Toomas Paul

 

* * *

 

JUMAL TAHAB MEILE ANDA PARIMAT.

Teisipäev – 3. märts

Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad. Jk 1:12

 

Jumal tahab anda meile parimat. Kiusatus on vaid olukord, mis näitab, kas oleme seda valmis vastu võtma. Kiusatus näitab, kes me tegelikult oleme. Seepärast ei maksa iseenda kiusatuses süü-distada kedagi teist, vaid ikka iseenese himu. Kui poodnik läheb korraks tagaruumi, ei pea suur osa inimesi seda eriliseks kiusatuse olukorraks, sealsamas võib olla teine, kelle jaoks oli sel hetkel üle-tamatu kiusatus midagi salaja tasku pista. Sama lugu on siis, kui tunneme, et oleme ise suurde kiu-satusse sattunud – sealsamas võib teine inimene teha suuri silmi ja küsida: kus on siin kiusatus? Apostel ütleb, et igaüht kiusab ta enese himu.

Jumal tahab anda meile parimat ja juba ongi andnud! Jumal on andnud oma poja Jeesuse. Te-ma õpetas meid paluma: ära saada meid kiusatusse. Jeesus teadis, mida tähendab kiusatus. Hinge-vaenlane püüab meid kavalusega kõrvale juhtida rollist või ülesandest, mis on meil täita. Kiusaja meelitab ilusa ja heaga, ta puistab õilsaid sõnu, kasvõi piiblitsitaate, et ainult Jumala tahe meie elus teoks ei saaks.

Jeesusele pakkus kiusaja heategija rolli, imetegija rolli, maailma valitseja rolli tingimusel, et Jeesus loobuks oma Lunastaja rollist. Aga selleks Ta oli ju tulnud. Aidaku meid Jumal, kui peame seisma selle eest, milleks Tema meid on kutsunud! See võib käest libiseda, enne kui arugi saame. Taotleme parimat ja rühime õnnetusele vastu. Aidaku Jumal, et pereisa ei unustaks pereisa rolli ega töömees töömehe oma, et abikaasa jaksaks püsida abikaasa ülesannetes ega loobuks usklik inimene maa soola ja maailma valguse ülesannet täitmast. Kiusajal on praktilised põhjused ja palju vabandu-si. Seepärast hoidke kinni Jeesusest ja paluge: ära saada meid kiusatusse! Üksnes Jumala abiga suu-dame võita kiusatusi.

Sest Jumal tahab anda meile parimat, Ta tahab anda meile pärjaks elu. Minnes vastu paastu-ajale ei lähe me viimselt vastu kannatusele ja võitlusele, vaid läheme vastu elule. Kannatustest ja võitlustest läheme läbi küll, kuid ka neist läbi minnes läheme ikka vastu elule! Selleks aidaku meid Jumal! Aamen. (Luhamets 2014:4)

 

Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib. Ära siis põlga Kõigevägevama karistust! (Ii 5:17) Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ärgu olgu sulle vastumeelne tema noomimine. (Õp 3:11) Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist. (2Tm 4:8) Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib! (Hb 12:5)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Vahel on tarvis suurt pimedust, et näha Jumala armu tähti nii selgesti, et meie rahutu ja kangekaelne süda neid suudab lugeda ja mõista. Nii mõnigi kord pea-me jõudma kõigi oma teede lõppu, et meile kirgastuks Jumala tee. Rudolf Kiviranna

 

Palvetagem: Mõtle oma omastele, naabritele ja palu, et Püha Vaim tooks selguse, mida ning kus teha. Keegi ootab sinult abi pahedest-pattudest vabanemiseks. On sul kaastunnet ja jõudu aida-ta? Osvald Reier

 

* * *

 

PALUME, ET JUMAL ANNAKS MEILE ARMU

 OLLA VÕIMELINE SEISMA VASTU SAATANA KIUSATUSTELE.

Kolmapäev – 4. märts

Ärgu kiusatav öelgu: “Jumal kiusab mind!” Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, Tema ise ei kiusa kedagi. Jk 1:13

 

Inimestena seisame igapäevaselt silmitsi rohkete katsumuste ja kiusatustega, mis on vahel vä-ga rasked. Jumala lapsed ei ole sellest vabad. Jumala Sõna toob selle kohta palju näiteid. Meie esi-vanemad Aadam ja Eeva sattusid kiusatusse Eedeni aias. Noort Joosepit ahvatles ta isanda Pootifari naine. Iiob, keda meie Isa kirjeldas kui “vagat ja õiglast, ta kartis Jumalat ja hoidus kurjast,” kanna-tas füüsiliselt saatana korraldatud katsumustes. Meie Issand ja Päästja Jeesus Kristus, lihaks saanud Jumal, oli nelikümmend päeva kõrbes saatana kiusata.

 

Me oleme ümbritsetud olukordadest, mis jätavad meid kiusatustele kättesaadavaks. Me võime mõelda, miks meie taevane Isa lubab oma lastel sellistes olukordades olla ja miks mõned neist sattu-vad kiusatusse. Kuid peame meeles, et meie taevane Isa ei kiusa kedagi (Jk 1:13). Siiski lubab Ta oma lastel katsumustest läbi minna, mis on tihti väga keerulised, nagu me ülalpool toodud näidetest näeme. Tihti tulevad need kiusatused meie eludesse just siis, kui me oleme üksi ja väga haavatavad.

Joosep Vanast Testamendist on väga heaks näiteks sellisest olukorrast. Teda kiusati siis, kui ta oli jäetud üksi majja töötama, kui teised töötajad saadeti mujale teisi ülesandeid täitma. See oli ta isanda naise poolt hoolikalt välja mõeldud strateegia, et teda lõksu püüda. Naine tahtis temaga ma-gada, vahendeid valimata. Saatan on kaval. Ta teab, kuidas oma lõksu üles seada ja saaki kinni püü-da. Joosep, välimuselt ja kehaehituselt kena noor mees, seisis selle lõksuga silmitsi.

Ja Jeesus Kristus, kes oli samuti pärast 40 päev paastumist väga haavatav, läks läbi kiusatuste, mis olid suunatud ihule, silmadele ja ta uhkusele.

 

Tekib sama küsimus: miks lubab Jumal oma laste ellu kiusatusi? Jumalal, lubades oma laste ellu selliseid kogemusi, on selleks väga hea põhjus. “Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatli-kuks” (Jk 1:2,3). See ei tähenda, et Jumal on eemalolev ja tegevusetu. Ta on kõikjal ja ta on kõike-teadev. Miski ei pääste Tema tähelepanu alt. Veelgi enam, Ta on suurem kui ükski olukord. Ta on lubanud, et Ta ei luba meid kiusata rohkem kui me suudame taluda. “Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda” (1Kr 10:13).

Kui me palume “ära saada meid kiusatusse,” siis me lihtsalt tunnistame oma nõrkust ja haava-tavust ning kinnitame oma täielikku sõltuvust Temast, et hoiduda igasugusest patust, kui me oleme kiusatuses. (Alianssnädal 2015)

 

Anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kes on meile võlgu! Ja ära lase meid sattuda kiusatusse! (Lk 11:4)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meile tuletatakse meelde neid inimesi, kes on meie vastu eksinud. Silmas on peetud tõesti tõsiseid eksimusi. Ka need tuleb andeks anda. Vastasel korral pole meil luba loota sellele, et Jumal meie patud andeks annab. Seda ei tule mõista nii, et Jumal andestab meile meie lepliku meele teene tõttu. Vastupidi, Jumala andestus meile on eelduseks, et me ise suudame ligimesele andeks anda. Frederik Wislöff

 

Palvetagem: Sa targa nõu andja, meid õige teele juhata ja päästa eksitusest, et meie Sust ei tagane, vaid südamest Sind teenime ka vaevas, viletsuses! Jõua, nõua enesele, kes Su peale hädas lootvad, Sinult rõõmustamist ootvad. Michael Schirmer

 

 

* * *

 

INIMENE LEIAB OMA TOIDU JUMALAS ENESES.

Neljapäev – 5. märts

Inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust. 5Ms 8:3

 

Evangeelium ütleb, et pärast neljakümnepäevast paastumist tuli Jeesusel “nälg kätte”. Ja kiu-saja soovitas Tal kustutada nälga. Kasutades oma jumalikku väge muuta kivid leivaks. Jeesuse vas-tus, millega Ta seda kiusatust tõrjub, pärineb viiendast Moosese raamatust: inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid inimene elab igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.

“Leib” ei tähenda siin ainult toitu, mida inimene vajab oma ihulikuks toiduks, vaid pigem se-da, mis “toidab” meeli, kõike seda, mis on omane kehale. Laiemas tähenduses on “leib” ka kõik see, mis on loodud; iga loodud olend, aga ka kõik see, mis toidab inimese tundeid ja mõistust. Kokku-võtlikult – kõik, mis pole Jumal ise. Nii nagu inimese ihu toitub elus püsimiseks toiduainetest, toitub inimese vaim, mis on loodud Jumala näo järgi, Jumala Sõnast ehk Jumalast enesest. Et jõuda oma Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodud inimloomuse kõrgeima seisuseni, vajab inimene vaimu-likku toitu, milleks on Jumala Sõna.

 

Jeesuse vastus saatanale paljastab kiusaja pettuse, et inimene võib toituda loodud asjadest, et ta võib leida igavest elu mujal kui Jumalas. Just samasuguse valega ahvatles kiusaja Eevat: “Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja” (1Ms 3:4,5).

Ning kui esimene inimene, sõi kurja ärgitusel keelatud vilja, lootes seeläbi leida igavest elu ilma Jumalata ja tõi sellega kaasa kogu inimkonna langemise, siis Kristus lükkas tagasi saatana pet-tuse ja heastas eksimuse. Sellisel kombel tõi Ta inimkonna tagasi õigele teele, mida Jumal aegade algusest on soovinud: et inimene leiaks oma toidu Jumalas eneses, saades tõeliselt “Jumala lapseks”, kes saab osa jumalikust elust. (Metropoolia 2005:9)

 

Aga Jeesus vastas: “Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” (Mt 4:4; ka Lk 4:4)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ärge kunagi lakake kuulutamast Kristust inimestele, kes teid vajavad. Aga ärge tehke seda sõnade, vaid oma eeskujuga – armastusega, mis teid Kristusega ühendab. Ema Teresa

 

Palvetagem: Ainult kuiv põld joob januga, aga see, mida on liiga palju kastetud, muutub sooks. Ainult vaene vajab raha endale elatise muretsemiseks, aga rikas teeb endale rahast soo, mil-lesse ta upub. Moše Makarowist

 

* * *

 

TEELOLIJATE KAITSE.

Reede – 6. märts

Issand annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel. Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi. Ps 91:11,12

 

Need on salmid mida kasutas ka kurat, kiusates Jeesust kõrbes. On huvitav, et saatan teadis et see Piibli koht käib Jeesuse kohta. Sellel rajanes ka kiusatuse jõud. Matteuse evangeeliumis on kir-jas: “Siis võttis kurat tema kaasa pühasse linna ja pani seisma pühakoja harjale ning ütles talle: “Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ing-leid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.”” (Mt 4:5,6)

Kui selle laulu sõnad ei oleks käinud Jeesuse kohta, siis poleks olnud ka sellel kiusatusel min-git mõttet. Aga nüüd kui kumbgi teadis, et see oli kirjutatud Tema kohta oli kiusatus reaalne. See evangeeliumi lugu meenutab meile, et Piibli sõnade kasutamine ei tähenda sugugi tingimata seda et kasutaja ise nende sõnadega seotud on. Saatan tunneb Piiblit tõenäoliselt paremini kui ükski inime-ne. Aga sellest hoolimata on ta saatan.

Teine tähelepanu vääriv asjaolu on see, et kui saatan tsiteeris Jeesusega rääkides seda laulu siis ta mõnevõrra moonutas seda. Ta jättis nimelt ütlemata tähtsad sõnad – kõigil su teedel. Jeesus kõndis alati teedel kuhu Teda juhtis Tema Taevase Isa tahe, aga templi harjalt alla hüppamise idee ei olnud Jumala juhatatud. Seega saatan kasutas Piibli sõna, moonutades seda vastavalt oma eesmärki-dele. Seda näeme väga palju ka meie ajal.

 

Tänapäevaste arusaamadega vastuolus olevate kirjakohtade üle pannakse käima diskusioonid või uurimused, mille eesmärk on algusest peale teha lõpuks selgeks et kuigi nii on kirjutatud ei ole see nii mõeldud. See on saatana komme algsest patust langemisest peale. Juba Eevale ta ütles, et Ju-mal hoiatas küll surma eest aga ei te sure. Tegelikult on lugu teisiti. Isegi otse vastupidi.

Eks meiegi tahaksime meelsasti teatud Piibli tõdesid kujundada vastavalt oma arusaamadele. Meie tunded, tahe ja mõistus püiavad meile igati selgeks teha, et teatud olukordades oleks väga aru-kas toimida nii nagu me ise paremaks peame. Jeesus sellesse õnge ei läinud. Saatana moonutustest hoolimata on psalm 91 sõnad tõde. Kui kiusatused olid lõppenud tulidki Jeesusele inglidki külla ja seda sama on kogenud paljud Jumala lapsed. (PKK: Ps 91:1-92:16)

 

Ning ütles talle: “Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.” (Mt 4:6) Sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid, et nad sind hoiaksid. (Lk 4:10) Sest sul on leping kividega väljal ja metsloomadel on sinuga rahu. (Ii 5:23)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ära karda raskusi Jumala teel – Ta suudab need ületada. Os-vald Tärk

 

Palvetagem: Taevanev Isa, Sina, kes Sa oled pannud oma inglid meid varjama, hoia meid ka tänasel päeval. Õpeta meid tegema oma väikseid tegusid suure armastusega. Mare Palgi

 

* * *

 

JUMALA KAITSEALUSE JULGEOLEK.

Laupäev – 7. märts

Oma tiivasulgedega kaitseb Ta sind ja Tema tiibade all sa leiad varju; Tema tõde on kilp ja kaitsevall. Ps 91:4

 

Siin võrreldakse Jumala tegevust linnuga. Kotka tiivasulgedes on ühendatud tugevus ja hellus. Needsamad tiivad, mis ohustavad vaenlast, on varjuks ta poegadele. Nii on ka Jumalas tugevus ja hellus ühendatud. Tsistertslaste ordu juht Bernard Clairvaux (1091–1153) on leidnud siit uskliku neli õnnistust:

  1. Jumal peidab meid kurja eest, et kurjus meid ei leiaks;
  2. kui kurjus tungib ligi, siis on Jumal meie kaitse;
  3. tema varjab meid liigse külma ja kuumuse (päiksepaiste) eest;
  4. tema toidab meid, nagu lind toidab oma pesasolevaid poegi.

 

Kõik seda on usklikele lubatud juba siinses elus. Mis siis veel seal peaks olema? Tema tõde on kilp. Jumala sõna tõde on meie kilp. Inimese seisukohalt nähtuna võib Jumala sõna järgimine olla meile raskuste ja tagakiusu põhjuseks. Tõeliselt on see meie parim kilp. Teatavasti võrdleb Paulus Jumala sõna mõõgaga. “Vaimumõõk, see on Jumala sõna!” (Ef 6:17) (Tärk 2014:371)

 

Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud! (Mt 23:37)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Seda, kas sul on Jumal, on võimalik kergesti kindlaks teha. Mitte et sa saaksid Temast käega kinni haarata, Teda kinni võtta ja taskusse pista või laekasse panna. Temast kinni haaramine tähendab seda, et süda haarab Temast kinni ja ripub Tema küljes. Südamega Tema küljes rippumine ei ole aga midagi muud kui kogu oma usalduse Tema peale panemine. Martin Luther

 

Palvetagem: Issand, kes Sa pühas sõnas annad kuulda oma häält kuulutuses, õpetuses valgus-tad me südant, meelt: aita, et nüüd minagi sõna seest Sind leiaksin! Phillip Nicolai

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava

Veebruar 2020

 

 

 

 

PÄEVA SÕNUM nr. 178

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

JUMALA ARMASTUSE OHVRITEE

Pühapäev enne paastuaega

  1. nädal: 23. – 29. veebruar 2020

 

Mõtle, Issand, vaeslaste peale kogu maailmas,

kõigi vaevatute ja ülekohut kannatavate peale

ja kõigi peale, kes on kaotanud oma abikaasa.

 

Tänapäeva maailmas kipub üks inimese hindamise kriteerium olema tema edukus. Vaatame inimese perekonda, tööd, materiaalset olukorda ja kõike välist ning anname selle põhjal hinnangu. Kui ühel hetkel kogeme, et meil ei lähe kõik nii hästi, kui meie arvates peaks minema, siis küsime, miks Jumal küll seda lubab ja kuidas võib ta olla nii karm.

Tegelikult on olulisemad teised väärtused kui need, mida me oma elus sageli hindame. Aja-lugu ei meenuta olulisi isikuid ei nende rikkuse ega positsiooni pärast, vaid ikka selle pärast, mida need inimesed on teinud maailma muutmiseks ja millise panuse nad on andnud teiste hüvanguks. Sageli on see panus olnud seotud eneseohverdusega ja oma hetkekasust loobumisega. Näiteks ris-kisid kuulsad valitsejad sõdades oma eluga selleks, et hoida ja edendada oma riiki.

Usulises maailmaski on oluline see, mida inimene on valmis teiste heaks andma. Jeesus Juma-la Pojana oli valmis loobuma oma elust, et päästa inimkond patust. Ta alustas oma teekonda Jeruu-salemma, kus ootasid ees kannatused ja surm. Kristus oleks võinud jätta minemata, kuid Ta läks, sest see oli Tema missioon. Meiegi elus on oluline küsimus, mida oleme valmis andma teiste heaks, millest loobuma, et meist võiks jääda jälg siia maailma. (Soom 2017:8)

 

Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! Lk 18:31

 

Jeesus kuulutab jüngritele juba kolmandat korda ette oma surma ja ülestõusimst. Selleks, et nad harjuksid selle mõttega ja oleksid valmis ajaks, kui Jeesust enam nende juures pole. Kuid, nii nagu varasematelgi kordadel, ei mõista jüngrid ka nüüd Jeesuse kõnet tema peatsest surmast ja ülestõusmisest.

Ja ometi pole jüngrid selles ise süüdi. On öeldud, et “see sõna oli nende eest peidetud”. Jeesus ei olnud pahane ega kurb sellepärast, et jüngrid tema kõnet ei taibanud. Ta teadis, et see peabki nii-moodi olema. Nende aeg alles tuleb: siis kui nad näevad ülestõusnud Jeesust ja hakkavad kuulutust sellest maailma viima.

Mulle tundub, et alati on osa inimesi olnud sellised nagu Jeesuse 12 jüngrit. Nad teavad, et on mingil moel äravalitud ja Jumalale lähedased, sest nad liiguvad iga päev koos Jumalaga. Ja samas võib neil olla vähe usku. Palusid ju jüngridki kord Jeesust, et ta nende usku kasvataks (Lk 17:5j). Ja Jeesus vastas neile: “Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: “Juuri end üles ja istuta merre!” ja see kuulaks teie sõna.” Ometi ei põlga Jeesus jüngreid nende vä-hese usu pärast. Sest neil on oma ülesanne ja oma määratud tempo selle ülesande täitmiseks valmis-tudes. Kõiki, kes Jumalat otsivad ja tahavad Temaga koos käia, kasutab Jumal omal ajal ja omas ko-has. (Jaanson 2013)

 

Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest. (Ps 22:7) Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kätte. (Mk 10:33; ka Mt 20:18)

 

Palvetagem: Issand Jeesus Kristus, Sinu oled oma elu ohverdanud, aga meie soovime oma elust kinni hoida ja end säästa. Me palume, võta meid kaasa oma teele, et me koos sinuga tõelise elu leiaksime. Sulle olgu ülistus ja au, kes Sa koos Isaga Püha Vaimu ühtsuses elad ja valitsed igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

SURRA, ET ELADA.

Pühapäev – 23. veebruar

Jeesus ütleb: “Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.” Jh 12:25

 

Tänane evangeelium viib meid paasapühade eelsesse ootusärevasse Jeruusalemma. Jeesus oli Betaanias teinud vägeva imeteo, neli päeva hauas olnud Laatsaruse surnust üles äratanud ja äsja vai-mustava rahvahulga hüüete saatel pühasse linna saabunud. Paljud tahavad teda isiklikult näha ja kas või tema kuuepalistust katsuda. Isegi mõned pühadeks Jeruusalemma saabunud kreeklased soovivad Jeesusega kohtuda. Jeesuse tegevusse kriitiliselt suhtunud variseride arvates jooksis nüüd juba kogu maailm tema järele.

Jeesus aga teadis, mis Teda ees ootab. Austuse asemel häbi, teotus, kannatus ja lõpuks surm. Rahva hetkeline vaimustus ja jüngrite kohatine mõistmatus ei saanud seda kuidagi enam väärata. Ta on sellest ehmunud ja ei tea, mida paluda. Tal on kihk öelda: Isa, päästa mind sellest tunnist! Aita mul see eksam ohutult sooritada! Täpselt samamoodi, nagu Ta palub mõne päeva pärast Ketsema-nis: Isa, kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära! Ometi taipab Jeesus nii siin kui Ketsemanis, et tund on tulnud. Enam ei ole tagasiteed. Nüüd saab Jumal Tema kuulekuse läbi oma nime kirgastada.

Tegemist on kohtutunniga selle maailma üle. Jeesuse ristisurmaga saab Aadama langemisega tekkinud olukord vastupidise suuna. Jumal ajas inimese Eedeni aiast sõnakuulmatuse tõttu välja, kuna ta oli kuuletunud selle maailma vürstile. Nüüd aga kihutatakse välja selle maailma vürst, kelle käes oli võim inimest hävitada ja inimkonda hukatusse saata.

Jeesuse kuulekuse tõttu ristil kaotab saatan oma ülemvõimu inimkonna üle. Kristus, esmalt ristile ja ristilt armastuse võitmatu jõu ülima väljendusena Jumala juurde ülendatuna, tõmbab nüüd-sest magnetina enda poole kõik, kes Teda usus vastu võtavad.

Just seetõttu tohimegi oma elu siin maailmas kaotada, et seda surres võita. (Kukk 2011:4)

 

Kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evan-geeliumi pärast, päästab selle. (Mk 8:35; vt ka Mt 10:39; Lk 9:24) Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger. (Lk 14:27)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tänapäeval peaksid need, kes Jeesust järgida soovivad, vast enam kui kunagi varem sügavalt järele mõtlema Jeesuse standardite üle oma järgijatele. Kaalu Jee-suse nõudmisi ning oma isiklikku elu. Otsustav “ei!” ennasttäis autonoomiale; truudusetusele; ego vohamisele, riskide vältimisele või maandamisele; kiirele mängule ja kompromisside tegemisele tõega. “Jah!” – nõtrusele, ebatrendikale, enesele suremisele; risti kandmisele, paradoksidele. Ei ole kunagi liiga hilja iseennast ära salata ning paluda Issandat tuua meid tagasi poolelijäänud teele, teda järgmia. Aga ära palveta sellist palvet kergekäeliselt. Pauline Hoggarth

 

Palvetagem: Issand ma palun kõigi armsate eest, et nad saaksid sütitatud ja tuld täis, teostama Sinu tahet sõnakuulelikkuses ja radikaalses armastuses. Las nende igapäevaelu muutuda selle maa-ilma keskel, mis tooks ärkamist ja vabadust inimestele nende ümber. Palun, et nad elaksid julgelt Jumala sõna kohaselt. Ei jääks pelgalt teoreetikuteks, vaid tõeliseks soolaks, valguseks ja eeskujuks selles maailmas. Aamen. Ivo Unt

 

* * *

 

SINU KÄTTE MA ANNAN OMA VAIMU.

Esmaspäev – 24. veebruar

Iseseisvuspäev

Ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäelinnuse hooneks mu päästmiseks! Ps 31:3

Need ajad Taaveti elus, kus tal tuli elueest põgeneda Sauli eest, sööbisid nähtavasti alatiseks talle meelde. Siis leidis ta alatasa turvapaiga mägede koobastes ja massiivsetest kaljudest. Neid ku-jundeid kasutab ta nüüd ka Jumala kohta. Issand on kui kindel kalju ja kõikumatu mägilinnus, mis pakub põgenikule varju.

Meiegi vajame samasugust kaitset. Sellist mis ei kõiguks, kui ka meie komistame ja kukkume. Sellist, mis püsiks püsti suurimaski tormis. Sellist, mis päästaks ka surma küüsist. Ja selline kalju on meile Issand Jeesus Kristus. Tema on kalju, kes peab vastu ja kellele võib turvaliselt rajada kogu o-ma elu. Tegelikult ei olegi väga hullu, kui me vahel ka kõigume ja väriseme selle kalju varjus. Täht-saim on, et kalju ise on alati ühtviisi kindel ja turvaline. (PKK: Ps 30:1-31:9)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal annab andeks meie võlad, kui meie Teda palume, ja kaitseb meid kõige kurja vastu, et see meid Temast ei lahutaks. Johan Kõpp

 

Palvetagem: Püha Jumal, kõigi rahvaste Issand, juhi meie rahvast oma Vaimuga, et me käik-sime õiguses ja rahus. Lase meil saavutada õitsengut, mis on Sinule meelepärane. Aga üle kõige an-na meile usku Sinusse, et kogu rahvas austaks Sinu nime ja me teeniksime üksteist Sinu armastuses. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

PÖÖRDUME OMA KURJADELT TEEDELT, SEST MIKS PEAKSIME SUREMA.

Teisipäev – 25. veebruar

Vastlapäev

Issand ütleb: “Ma olen tähele pannud ja kuulnud: nad ei räägi õigust. Keegi neist ei kahetse oma kurjust, et ta mõtleks: “Mis ma olen teinud!”” Jr 8:6

 

Kui meie tänases kirjakohas annab Jeremia edasi sõnad: “Ma olen tähele pannud ja kuulnud: nad ei räägi õigust. Keegi neist ei kahetse oma kurjust, et ta mõtleks: “Mis ma olen teinud!””, siis pole põhjust arvata, nagu oleks Jumal otsinud pattu. Vastupidi – Ta on kõigest väest otsinud kahet-sust ja meeleparandust, Ta on kõigest väest otsinud võimalust andeks anda, kuid tulutult. Vähe sel-lest, et inimene ei tee õigust, Jumalal ei õnnestu leida sedagi hetke, mil inimene räägiks õigust. Ei rahvana ega üksikult.

Kõik saab alguse püha kadumisest. Kui jätame pühapäeva, pühad, sündimise ja ristimise päe-vad pühitsemata, siis kaob aukartus elu ees. Elu muutub väärtusetuks. Siis pole ime, et elatakse just-kui arvutimängus, kus paremal juhul saab tervist juurde osta, aga halvemal juhul tuleb jälle kõike otsast alata. Näiteks mõrvarlik käitumine liikluses või laste tapmine ema kõhus põhjendusel, et lap-se üleskasvatamine võib mõningaid ebamugavusi kaasa tuua. Kogu ühiskond laguneb koost, kui po-le enam püha.

Jah üsna palju on neid, kes ilmselt eneselegi oma tegudest aru andmata kutsuvad üles eetika ja moraali valdkonda puudutavas, mitte vahet tegema erinevate käitumismudelite või ideede vahel. Ka mitte püha ja ebapuhta vahel. Aga see on juba surm!

Kuid meie oleme kohustatud vahet tegema hea ja kurja vahel, õige ja vale vahel. Meil tuleb taas saada targemaks tuvidest ja kurgedest. Jumal on meid kutsunud ja seadnud vahtideks pühaduse müüridele (Js 62:6-7,10-12). Kuniks need müürid on murenenud ja maha kistud, tuleb meil väsima-tult palvetada. Kui need müürid on taastatud, tuleb meil müüride vahelt välja minna ja sillutada teed kogu rahvale, et kõik saaksid püha kindlusesse. (Nuga 2007:4)

 

Iisrael on kangekaelne otsekui kangekaelne lehm; kas Issand peaks neid nüüd karjatama na-gu tallekesi avaral karjamaal? (Ho 4:16)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kes usub evangeeliumi Jeesusest, ei pruugi karta. Jeesuses puudutab meid Jumala päästev käsi, mis on tugevam kui kõik veevood ja tuleleegid. Pant ja lunara-ha, mida Jumal meie lunastuseks on andnud, on suurem kui saatana vägi. See lunaraha on Jeesuse veri, mis voolas Kolgata ristil. Uno Plank

 

Palvetagem: Issand! Üksnes Sinu peale saan ma lootma. Sina oled mulle rõõmuks ja Sina aitad mind. Sest ei ole ju kedagi teist kes mind võiks aidata ja kust mujalt ma seda rõõmu ikka oo-taksin ja otsiksin? Seepärast palun Sind – aita mind!

 

* * *

 

PATUKAHETSUS JA PAAST

Kolmapäev – 26. veebruar

Tuhkapäev. Paastuaja algus

Palvepäev

Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Jl 2:12

 

Jumal nõuab meilt meeleparandust. Aga kuidas tuleb inimene meeleparandusele? Jumal on lasknud inimeste ja inglite keeltega meid selleks kutsuda. Mõtelge kõigile jutlustele ja Jumala Sõna kuulutustele, mis on kostnud meie rahva keskel. Meil on pikk ja ilus armuaeg. Sel ajal Jumal ootab ja kannatab meiega. Prohvet ütleb: Sest tema on armuline ja halastaja, pika meelega ja rikas hel-dusest” (Jl 2:13)

Aga kas tunneme oma armukatsumise aega? Kas sünnib muudatus ja murrang meie südames ja elus? Millal algab uus elu?

See algab inimese seespidise uuenemise läbi. Me peame võitma seespidi tagasi, mis oleme kaotanud välispidi. Sellest materiaalsest kaotusest tuleb otsida ja leida vaimset kasu. Prohvet Joel õpetab ja juhatab, kuidas sünnib seespidine uuenemine. See tähendab meeleparandust, paastumist ja palvet. Meeleparandus on loobumine endisest elust. See on suur ümberhindamine, jumalagajätt kõi-ge sellega, mis oli teisiti kui on õige Jumala ja inimeste ees. Paastumine tähendab südame puhas-tust ja pühitsust, et Kristus võiks selles aset leida ja elada. Palve tähendab alalist kontakti ja osasaa-mist Jumalaga.

Kui see sünnib, siis sünnib ka kaotusest võit. Me oleme kaotuste läbi saanud rikkamaks, ras-kuste läbi tugevamaks, lootustes rõõmsamaks. Me võime siis oma suurimas välises vaesuses kõne-leda suurimast seespidisest rikkusest, nagu apostel Paulus usub: “Kui vaesed, kes siiski paljusid rik-kaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik” (2Kr 6:10).

Ja siis ütleb Issanda Sõna: Jumal võtab oma rahvale armu anda. Siis ei vaata me mitte nuttes tagasi nagu Loti naine põleva Soodoma ja Gomorra poole. Ta jäi seisma paigale ja seisab seal täna-päevani soolasambana. Tugev Jumalas vaatab edasi. Ta vaatab julgesti ja lootusrikkalt tulevikku. Selliste julgete ja rõõmsate jumalalaste päralt on päikesepaisteline tulevik ajalikult ja igavesti. (Tä-heväli 1947:101,103j)

 

Jah, vaata, neil päevil ja sel ajal, kui ma pööran Juuda ja Jeruusalemma vangipõlve (Jl 4:1)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie elu on selleks liiga kallis, liiga väärtuslik ja asenda-matu, et me tohiksime seda valesti elada. Rudolf Kiviranna

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sa kingid meile neljakümne paastupäeva näol aja pöördu-miseks ja meeleparanduseks. Aita meid, et neid päevi pühitsedes võiksime usus kasvada ja Kristuse lunastustöö väge oma elus nähtavaks teha. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

ELU INVESTEERINGUD.

Neljapäev – 27. veebruar

Jeesus ütleb: “Kui te paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest ne-mad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist.” Mt 6:16

 

Paast on üks vaimse võitluse vahendeid selleks, et saavutada vaimseid väärtusi ja ülenduda läbi enese alandumise. Kõik me teame, et pole olemas kristlikku elu ilma katsumuste ja võitlusteta. Paast on seotud iga inimese isikliku usuvõitlusega. See tugevdab meie tahtejõudu ja elustab meis neid jõude, mis aitavad võitluses igavese pääsemise pärast.

Paast ei ole sugugi mõeldud selleks, et mitmekesistada toidusedelit, nagu tänapäeval mõnel pool ekslikult arvatakse. Paastu läbi täiustub ja paraneb inimeses kõik vaimne, kasvab ja täiustub sisemine headus. Paast on relv, millega on Jumal ise on meid relvastanud võitluses patu, ihade ja halbade tegude, rüvedate vaimude vastu. Siin on meile eeskujuks Kristus, kes enne oma esimest vastandumist saatanaga paastus kõrbes nelikümmend päeva ja ööd. Niisiis on meilegi seaduseks pidada kurjale vastupanuks võimsaimaks relvaks paastu.

Kuid Kristus ei näidanud mitte ainult oma eeskujuga, kui vajalik on paast, vaid ka oma sõna-dega selgitas selle jõudu, mis on kui päästev ja teovõimas ravim deemonite vastu. Kui deemonitest vaevatud inimene toodi Tema õpilaste palge ette, ei suutnud viimased rüvedat vaimu ära ajada. Jee-sus aga tegi seestunu terveks. Õpilased küsisid Jeesuselt: “Õpetaja, kuidas ei saanud meie seda dee-monit välja ajada?” Jeesus vastas neile: “See sugu ei saa paremaks muidu, kui paastu ja palve läbi”. (Mt 17:19,21)

Nii on Jeesuse sõnul paast meile teovõimsaks ravimiks ning ainulaadseks ja mitmekülgseks relvaks. Need, kes austasid paastu, võitsid kiusatused ning nende palved Jumala poole kandsid vilja. Keegi, kes viibib kõhuorjuses ei või vähimalgi määral maisest ülenduda ja väärtustada eneses Jumala pilti. Toob ju kõhuorjus endaga kaasa unisust, laiskust ja haigusi!

Niisiis pole paast ainult toidust loobumine, vaid ka täitmatute soovide piiramine ja patust hoi-dumine. Rohked näited ajaloost tõendavad meile, kuidas rikutud ja pahelistele inimestele said paas-tu läbi osaks suured muutused. Paastu kõrge eesmärk on piirata kirgesid, kurjust, viha, tagarääki-mist, valet ja sõnamurdlikkust.

Issand annab meile ka teada, millisel viisil me peame paastuma. Aga kui te paastute, siis ärge jääge kurvanäoliseks, nõnda nagu silmakirjatsejad, sest nad teevad oma palge näotumaks, et rah-vas näeks neid paastumas. Niisiis, mitte nagu variserid, silmatorkaval ja silmakirjalikul viisil, vaid meie hingele kasulikul viisil; salajas, et paastumine ei oleks nähtav inimestele, vaid Isale, kes on kõikjal ja näeb ka kõige salajasemaid asju. (Mõtisklusi paastust)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Sõbrad, Jeesus on täna meie keskel! Kui sa seda oma sü-dames tunned, siis täitku sind suur rõõm. Kui sa seda ei tunne, siis palveta ja paastu ja paranda meelt, et osadus Peigmehega taastuks! Joosep Tammo

 

Palvetagem: Isa, et Su armastusel pole otsa, siis tõstan ma julgesti lapse kombel käed Su poo-le. Aita mind, et saaksin kiita südamest Sind kogu oma elu. Nii ööd, kui päevad Sinu väes, kuni üks-kord jõuan taevasse – Igavesse ellu!

 

* * *

 

JUMALA ANDESTAV LOOMUS.

Reede – 28. veebruar

Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand! Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pan-gu tähele mu anumise häält! Ps 130:1,2

 

Oli aegu, kus Taavet kannatas ikka korralikult Jumala noomiva kepi all. Ta lausa kartis, et Ju-mal on ta hüljanud tema patu tõttu – mõte, mida ta ei suutnud taluda – mistõttu ta anus Issandat: “Ära lase voolast vett mind uputada ega sügavust mind neelata, ja ärgu sulgegu kaev oma suud mi-nu üle!” (Ps 69:16). Ehk teisisõnu ütles ta: “Issand, ära lase mul omadega nii põhja minna, et ma sealt enam välja ei saa!”

Taaveti palve muutus keset ta meeleheidet vägagi intensiivseks. Võime lugeda sellest mitmes eripaigus, kus ta hüüdis meeleheitlikult Jumala poole: “Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand! Issand, kuule mu häält!”

 

Paljude usklike jaoks tähendab põhja langemine lõppu. Nad saavad nii haaratud oma läbikuk-kumistest, et nad tunnevad end nii väärtusetutena ning mingi hetk omadega nii lõksus, et nad ei os-kagi enam abile loota. Jesajagi kirjutas sellistest usklikest: “Sina vilets, vintsutatu, trööstimatu!” (Js 54:11)

Osa kristlasi pahandab Jumala peale, kuna Ta ei liigu nende meelest piisavalt kiiresti. “Issand, kus Sa küll olid, kui ma Sind vajasin? Ma hüüdsin Su poole, kuid sa ei vastanud mulle. Ma olen vä-sinud ootamast, ilma nägemata mingeidki muutusi.” Paljud taolised usklikud lõpetavad lihtsalt püüdmise ja jäävadki oma patule alla. Teised langevad vaimse apaatia sisse, olles veendunud, et Jumal ei hooli neist enam. “Issand on mu maha jätnud, Jumal on mu unustanud” (Js 49:14).

 

Taavet tõusis oma sügavikest tänu sellele, et ta pidas meeles Jumala andestavat loomust. Peale kõiki oma nutmisi ja hüüdmisi Jumala ees, tunnistas Taavet: “Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks” (Ps 130:4) Püha Vaim hakkas ujutama üle ta vaimu mälestustega Jumala armust ja Isa andestavast loomusest.

Elades Issanda kartuses oleme me ka võimelised ütlema: “Ma tean, et mu Isa armastab mind ega hülga mind iial. Ta on alati valmis andestama mulle, kui Ta poole hüüan.” (Wilkerson 2018)

 

Päästa mind, Jumal, sest veed tõusevad mu hinge hukutama! (Ps 69:2) Issand, võta kuulda mu sõnu, pane tähele mu ohkamist! (Ps 5:2)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Palve on meie jõuallikas. Palve on hingamine Jumalas, pal-ve tähendab usaldumist Jumalale. Dietrich Bonhoeffer

 

Palvetagem: Issand, Sa ei soorita tegusid minus ilma minuta, sest Sa on loonud ja kaitsnud mind, et teha minus tööd ja et ka mina teeks tööd koos Sinuga. Sa kõnetad teisi minu vahendusel, aitad vaeseid inimesi ja lohutad murelikke minu kaudu. Milline õnnistus, et just selle kaudu õpin ma armastama oma ligimest, saades selle kaudu rikkaks ja õnnistatuks. Tänu Sulle!

 

* * *

 

ÜHEST TULEB LOOBUDA, ET SAAVUTADA TEIST.

Laupäev – 29. veebruar

Jeesus ütleb: Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda. Mt 6:20,21

 

Selleks aardeks, mille väärtus jääb püsima kõigis maapealse elu ohtudes, on uus vahekord Ju-malaga, mille Jeesus inimestele on toonud. Kõik, mis sellesse vahekorda mahub ning inimelu tege-likkuses sellest võrsub, see on juba varandus, mida talletatakse taevas, Jumala juures ning Tema ees.

Kõik maapealsed, ainelised varad, on kaduva iseloomuga, alluvad ebakindluse ja kaduvuse seadusele: meil pole midagi, mida ei saaks ära võtta või mis oleks püsiv (Hb 10:34). Sellega mõiste-takse hukka nii ühekülgne praktiline materialism, mis inimelu mõtet otsib vaid aineliste hüvede omamises, kui ka abstraktne idealism, mis inimlikule vaimuloomingule osutab igavikulise tähen-duse. Jeesus ei jaga populaarses elufilosoofias levinud vaadet, mis pidas hinge- ja vaimuvarasid igavikulisteks. Ka need võisid minna kaduma, olles oma loomult muutlikud, ega saanud seetõttu olla inimlikule olemasolule vajalikuks orientiiriks.

Kogu küsimuse tuum seinebki selles, mis meid siin maailmas tegelikult valitseb – kas kaduv rikkus ning himu selle ja sellega kaasnevate hüvede järele või Jumal, kelle lastena meil on talletatud aarded taevasse. Kui meie aarded on seal, siis kuulub ka süda õigele peremehele – Jumalale. Kui meie süda kuulub Temale, siis on kogu meie elu põhisuund õige, liigub õige eesmärgi poole, üks-kõik, kas me siis sõidame uhkel luksusaurikul või viletsas paadis. Õige sadama majakas plingib meie ees oma igavikuvalgust ja näitab meile meie tõelist koduteed. (Salumaa 2001:191j)

 

Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas. Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks! Tehke enesele kulumatud kukrud ja muretsege enesele ka-hanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas. (Lk 12:21,33) Talletades enesele vara heaks aluskiviks tuleviku tarvis, et haarata kinni tõelisest elust. (1Tm 6:19)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Iga inimese eluteel on hargnemisi ja teelahkmeid. Nende juures tuleb teha valik. Tihti kahtleme suunavalikus või muudame seda, või lihtsalt kõnnime edasi peateel hargnemisi ignoreerides ja küsimata, kuhu see tee viib. Kohustus elu vastu aga nõuab, et peame oma eluteed käima avatud silmadega kindlate eesmärkide poole. Valiku tegemine teelahkmel on vajalik ning vältimatu. Seal tuleb ühest loobuda, et saavutada teist. Rein Neggo

 

Palvetagem: Issand, neid ande mida Sa kingid meile taevast ei suuda keegi ära rikkuda. Sa soovid meid päästa vaevast, et me hukka ei saaks. Et keegi ei saaks meile kahju ega kurja teha.

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava

Veebruar 2020

 

 

 

PÄEVA SÕNUM nr. 177

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

JUMALA SÕNA KÜLV

  1. pühapäev enne paastuaega
  2. nädal: 16. – 22. veebruar 2020

 

Mõtle, Issand, keeruliste ja lahutatud perede peale.

 

Tänapäeva maailmas oleme vägagi keskendunud tulemustele. Iga meie tegevus peaks viima mingi positiivse tagajärjeni. Igaüks teab, et tulemuste saavutamiseks peab nägema vaeva ja võtma riske. Kes ei tee tööd ega näe vaeva, see ei saavuta mingil juhul elus häid tulemusi, parimal juhul tähendab tema elu paigal tammumist, halvimal juhul aga on ees allamäge minek. Nii püüdleme elus edasi, kandes hoolt oma lähedaste eest, tehes tööd ja nähes vaeva.

Usueluski on oluline selle edasiarendamine ja viljakandmine. Jumal on see, kes tekitab inime-ses usu, ja Tema on see, kes laseb ususeemnel tärgata. Samas jõuab sõnum Jumalast meieni sageli teiste inimeste vahendusel. Piibli kirjutamise ajal olid apostlid need, kes levitasid Jumala sõna. Nad pidid oma elus paljust loobuma selleks, et anda edasi sõnum Kristuse toodud päästest. Tänu nende ja Jumala koostööle sündisid esimesed kogudused ja pandi kirja piibliraamat.

Päästva sõnumi edasi kandmine ei lõppenud sugugi apostlitega, vaid see kestab tänapäevani. Iga kristlane on kutsutud üles olema Jumala Sõna külvaja ja usu tunnistaja siin maailmas. Usust tun-nistamine on hea märk inimese ja Jumala koostööst, milles Jumal annab meile usku ja meie võime sellest tunnistada teistele inimestele. Nii on meie ülesanne olla Jumala sõna külvajad ja küll Jumal otsustab, millist vilja see kannab. (Soom 2017:8)

 

Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks. Hb 3:15 

 

Kui uurime Heebria kirja, siis kohtame üha uuesti ja uuesti sama rõhuasetust – ärge mingil ju-hul loobuge Issandast Jeesusest. Sellest võib järeldada, et kirja saajad olid sattunud kiusatusse või ohtu kus nende meelest mõned uued õpetused tundusid huvitavamad ja köitvamad, kui Jeesuse Kristuse seltskond. Kirja autor, aga nägi kõige selle taga lihtsalt uskmatuse pattu. Inimesed hindasid oma arvamusi või mõningate teiste inimeste õpetuslike konstruktsioone kõrgemalt kui Jumala Sõna.

Täpselt sama moodi olid toiminud kunagi ammu iisraellased kõrberännakul. Nemadki olid pidanud tühiseks Jumala tõotusi ja uskunud rohkem oma silmi ja hinnanguid. Nii jätsid nad Jumala kutse vastaselt Tõotatud maale minemata. Nad olid küll näinud korduvalt Jumala imesid ja abi, aga kõigest sellest hoolimata olid nad end paadutanud ja jäänud oma südamelt uskmatuks. Tegelikult oli see juhtunud Iisraeli rahva elus läbi aegade korduvalt. Selle pärast pidigi Jumal ütlema: “Nad aina eksivad oma südames, aga minu teid nad ei ole ära tundnud. Nii ma vandusin oma vihas: Nad ei saa minu hingamisse!” (Hb 3:10,11)

 

See kirjakoht on tsitaat psalmist 95. Üheks selle Vana Testamendi sõna kordamise põhjuseks on ilmselt see, et autor tahab rõhutada asja tõsidust. Sammuti seda, et see hoiatus ei kuulu kuhugi kaugele mineviku vaid on endiselt ajakohane. Iisraeli rahvas tõstis Tõotatud maa piiril Jumala vastu mässu ja selle tulemuseks oli, et neil tuli kogu oma ülejäänud elu elada kõrbes jõudmata kunagi pä-rale. See kõik tulenes sellest, et ei võetud tõsiselt seda mida Jumal tõotas ja teha käskis.

Seda kõike tuletakse meile meelde sellepärast, et täpselt sama oht varitseb ka kristlasi. Kui vaadata sügavamale, siis isegi Jumal rahvas võib osutada tegelikult uskmatuks rahvaks. Sellest kõi-gest tuleb teha tõsised järeldused. (PKK: Hb 3:15-4:1)

 

Nii jääb nüüd võimalus, et mõned saavad sinna sisse. Ja et need, kellele evangeeliumi esmalt kuulutati, ei ole sinna sisse saanud oma sõnakuulmatuse pärast -, siis ta määrab jälle ühe päeva tä-naseks päevaks, kui ta nii pika aja pärast Taaveti kaudu ütles, nõnda nagu varem on öeldud: “Täna, kui te kuulete tema häält, ärge tehke oma südant kõvaks!” (Hb 4:6,7)

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, me palume Sind, anna meile oma Vaimu ja jumalikku tar-kust, et Sinu püha sõna meie keskel elaks ja kasvaks. Lase oma sõna rõõmuga ja puhtasti kuulutada ning ehita sellega oma kogudust, nõnda et me Sind kindlas usus teenime ja julgelt tunnistame ning õndsaks saame. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

NÜÜD SAAB LÕIKAJA PALKA.

Pühapäev – 16. veebruar

Jeesus ütles: “Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan Tema töö.” Jh 4:34

 

Jeesus ütleb meie kirjakohas jüngritele, kes pakuvad talle süüa, et tal on süüa rooga, mida jüngrid ei tea. See roog on see, et Jeesus teeb Jumala tahtmist. Teisisõnu, Jeesus ei ela mitte toidust, mis täidab kõhtu, ja joogist, mis kustutab janu, vaid kuulekusest oma taevasele Isale. Juba Vanast Testamendist, Iisraeli rahva kõrberännakult on tuttav see mõte, mida Jeesus ka mäejutluses meenu-tab: inimene ei ela üksnes leivast, vaid kõigest, mis lähtub Issanda suust (5Ms 8:3).

Iga kristlase elul on väärtus, ka juhul kui ei pälvita mingeid autasusid ega äramärkimisi. Isegi siis, kui see elu ühiskonna silmis nurjub. Aga mida selline elu praktikas tähendab? Kuidas see välja näeb? Kuidas elada Jumala sõnast? Kuidas otsida vaikselt Jumala riiki ja tema õigust?

Esiteks peab meie elul olema vundament, mis ei kõigu. Selline vaimne alus, mis ei lähtu meist ning pole seega sõltuvuses meie nõrkustest ja kahtlustest, mis meid tihti külastavad, vaid jääb püsi-ma ka siis, kui kõik muu kokku variseb. Apostel Paulus ütleb 1Kr 3:11, et “teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus”. Kui oleme Jeesuse nimesse risti-tud ning saame osa Tema ihust ja verest, siis toetumegi alusele, mis on igavene ega kõigu.

Teiseks, lisaks sellele n-ö objektiivsele alusele peab meil olema ka piiritu usaldus oma Õnnis-tegija Jeesuse Kristuse vastu. Mt 23:37 võrdleb Jeesus end kanaga, kes tahab oma lapsi enda tiibade alla koguda. See võrdlus pole sugugi lapsikult piinlik. Me tohime end oma tegudes ja mõtetes anda igal hetkel Jeesuse kaitsvasse rüppe. Tema on meie koormad ristile kandnud ja Tema poole me või-me igal sekundil palvetada.

Ja kolmandaks peame leidma endale koha Kristuse koguduses. Hb 10:25 manitseb, et me ei jätaks “unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks”, vaid julgustaksime selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem näeme Issanda kohtupäeva lähenevat. See tähendab, et meie usk, lootus ja armastus peab saama justnagu kivikeseks selles tohutu suures ja võimsas ehi-tises, mille nimi on Kristuse ihu – kirik. Üksinda on see kivi kasutu, kuid ehitise osana vajalik.

Kui suudame nõnda elada, siis ei pea me kahetsema, et meid ei tunnustata. Meie kristlaseks olemisele annab palga Jumal ise. Õigupoolest ongi see, et tohime, vaatamata meie patule, jääda Kristuse jüngreiks, meie palk. Jeesus ütleb ju oleviku-, mitte tulevikuvormis: “Nüüd saab [olevik] lõikaja palka ja kogub [olevik] vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid [olevik] rõõmustada.” See vili, mida me oma kristlaseks olemisega just praegu lõikame, koguneb nähtamatusse Jumala salve. Kuid ometi rõõmustavad selle üle nii külvaja kui lõikaja – Jumal ja usklik – juba praegu.

Rõõmsate lõikajatena ärgem siiski unustagem, et mitte meie pole külvajad. Nendeks on proh-vetid ja apostlid, kes on Jumala külviseemet laiali kandnud ja tänu kellele meie oleme usklikuks saanud.

Inimlikku tunnustust on meeldiv saada, kuid milline arm on olla lõikaja! Aamen (Jaanson 2017:8)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Küllap Jumala tahte kohane elu ongi kõige väärtuslikum elu, isegi siis, kui tuleb kaotada, kui tuleb ära anda, oma soovidest loobuda. Aga seda elutervet, elu ülesehitavat tunnetust on võimalik leida ainult Jeesuse Kristuse tulekuga meie ellu. Joel Luhamets

 

Palvetagem: Issand Jeesus! Sa tahtsid kanda terve ilma rasket süüd, ennast patuohvriks anda ja lepitada eksinuid. Tahtsid võtta oma selga hukka läinud laste võlad. Issand aita, et ka mind lunas-taks Su vere hind. Johann Franck

 

* * *

 

INNUKAS APPIHÜÜD.

Esmaspäev – 17. veebruar

Virgu, Issand! Miks Sa magad? Ärka üles, ära tõuka meid ära jäädavalt! Tõuse meile appi ja lunasta meid oma helduse pärast! Ps 44:24,27

 

Kitsikused võivad tuua inimesi sügavamale usule, kuid on neidki, kes kitsikuse ajal pööravad usule selja. Neid leidus juutide hulgas tol ajal küllaldaselt. Ühtesid meelitas paganlik patustamise vabadus, teised kartsid kannatusi, kolmandad tegid niisugusel ajal karjääri.

Psalmi autori elus muutusid kannatused palve põhjuseks. Jumal oli minevikus teinud imet o-ma rahva kasuks. Oleviku raskuste põhjusi ei suutnud inimene avastada, aga Jumala poole võis hüü-da ka siis, kui kannatuste põhjusi ei oska seletada.

Palve kutsub Jumalat tegutsema. “Virgu, Issand!” Näis, nagu oleks Jumal uinunud. Usklikele on alati olnud murelikuks küsimuseks Jumala näiline passiivsus. Näib, nagu läheks elu omapead. Jumala tegutsemist on märgata liiga vähe. Ometi teame, et ei tuku ega uinu magama see, kes Iisra-eli hoiab! (Ps 121:4) (Tärk 2014:111)

 

Ja vaata, järvel tõusis suur torm, nii et lained katsid paadi. Aga Jeesus magas. Ja jüngrid tu-lid ta juurde ja äratasid ta üles, öeldes: “Issand, aita! Me hukkume!” (Mt 8:24,25)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Olles Kristuse läbi lunastatud, oleme otsekui rändurid, keda iga samm viib lähemale – mitte kaduvusele ja hauale, vaid inimhingede tõelisele kodumaale. Kui Jeesus on meile saanud Teeks ja Tõeks ja Eluks, siis ei karda meie enam surma, vaid siis elame iga-vikuelu juba siin, ajalikus elus. Rudolf Kiviranna

 

Palvetagem: Vaigista mind, rahusta mind, tee mind tüüneks kui sügisjärv mahedal, pilvitul päeval. Emba mind, toeta mind oma igikestva armastusega. Keldi palve

 

* * *

 

MIDA KÜLVAD, SEDA LÕIKAD.

Teisipäev – 18. veebruar

Külvake enestele õiguseks, lõigake vastavalt vagadusele; rajage enestele uudismaad, sest aeg on otsida Issandat, kuni Ta tuleb ja õpetab teile õigust! Ho 10:12

 

Kes vähegi põllumajandusega tegelenud on, see tõenäoliselt teab, et õnnestunud saagi saami-seks tuleb kogu aeg hoolikas olla. Esmalt peab silmas pidama nii seemne kõrget kvaliteeti kui tuleb ka luua sobivad külvi- ja kasvutingimused, edasi hoolitseda tärganud taime eest regulaarselt, jälgi-da, et tal oleks piisavalt niiskust, valgust, toitaineid, et umbrohud ega kahjurid ei segaks tema arengut jne.

Antud sõnad prohvet Hoosea raamatust räägivad meile samuti külvamisest ja lõikamisest, se-da küll avaramas, vaimses mõttes. Hoosea tuletab oma rahvale tema pattu ja eksimusi meelde, kõne-leb tagajärjest – karistusest. Eesti vanasõnagi ütleb, et mida külvad, seda lõikad. Vanarahvas on ol-nud nutikas inimkäitumist ilmekalt seletama ja nii kehtib seegi ütlus tabavalt meie igapäevaelu koh-ta, sest ju oskab igaüks meist tuua selle mõttekäigu illustreerimiseks mõne näite kas enese, lähedase kaasteelise või siis laiemalt mõne inimgrupi käitumisest.

Jeesus kasutas samuti puu ja tema vilja võrdumit selgitades, et puud tuntakse tema viljast: “Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja. Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.” (Mt 7:17–19) Niisiis rääkis Jeesus samuti karmidest tagajärgedest. Tema sõnad lasevad meil arvata, et me igaüks oleme justkui erinev puu oma eripalgeliste viljadega. Kuid olulisim küsimus on selles, et mis jääb meie ülesandeks, kuidas meie toimima peaksime? Ju on kõige vähem, aga samas ka kõige rohkem, mida meie teha saame: paluda igal päeval Jumalalt armu, et Tema ise õpetaks meid ära tundma õige tee, sellise, mis aitaks meil jätkuvalt häid vilju kanda. (Sellak-Martinson 2018)

 

Sest nõnda ütleb Issand Juuda meestele ja Jeruusalemmale: Kündke enestele uudismaad ja ärge külvake kibuvitste sekka! (Jr 4:3)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Me oleme Jumala lapsed mitte seetõttu, et oleme osutunud selle armastuse väärilisteks, vaid et Jumal oma vabast tahtest nõnda on otsustanud. Meil on raske säilitada oma tõelist identiteeti, kuna need, kes tahavad meie raha, aega ja jõudu, saavad enam kasu meie ebakindlusest ja hirmudest kui sisemisest vabadusest. Seetõttu vajame vaimulikku distsipliini, vastasel juhul ei suuda me elada oma tõelist elu, vaid langeme ühiskonna loendamatute ahvatluste ohvriks. Henri Nouwen

 

Palvetagem: Issand, Sa tahad, et kohtleksin inimesi nagu oma vendi ja õdesid, peatudes nen-dega kõnelemiseks, saates neid nende teel ning unustades iseennast, kui nad mulle oma muredest räägivad. Sa tahad, et ütleksin neile, et tunnen Sind ning Sina tunned ja armastad neid. Lindolfo Weingärtner

 

* * *

 

JUMALAST OLENEB INIMESE TÖÖ TULEMUS.

Kolmapäev – 19. veebruar

Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab. 1Kr 3:7

 

Inimene võib oma töö kõige paremini teha, et vilja ja leiba saada, kuid tulemust on loota üksnes siis, kui vili kasvab ja see koristada õnnestub. Seemne idanemine, võrsumine, kasvamine, pea loomine, küpsemine – see pole inimese poolt programmeeritud sündmuste ahel, vaid Jumala töö. Samuti on inimesega – nii tema füüsilise elu kui ka vaimuelu seadused on Jumalalt. Inimene kasutab seda, mida Jumal on loonud ja tema kätte andnud.

Inimese töö õnnestub, kui Jumal seda õnnistab, muidu on inimese vaevanägemine tühja läi-nud. “Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal. Sa annad neile, ja nad korjavad kokku; sina avad oma käe, ja nende kõhud saavad täis head. Sa peidad oma palge, ja nad ehmuvad; sa võtad ära nende hingeõhu, nad heidavad hinge ning pöörduvad tagasi põrmu. Sa läkitad välja oma vaimu, ja nad luuakse, ja sina uuendad maa näo.” (Ps 104:27-30)

Samamoodi inimese esmavajadusteski – tema päästmises ja vaimulikus elus – on otsustav sõna öelda Jumalal: “Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.” (Rm 9:16) “…see, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva.” (Fl 1:6)

Inimese päästmine, vaimulik kasv ja viljakas elu on võimalik üksnes Jumala halastuse ja armu tõttu.

Iga põllul tärganud seemet ei lase põllumees kasvada. Umbrohi kuulub tõrjumisele, sest ta raiskab maad ja takistab kultuurtaime kasvu. Vaimulikus elus on sarnane olukord – Jumal laseb kas-vada vaimulikul seemnel. Aga, mis saab seemnest, mis on vaenlase külvatud? Jeesus ütleb: “Nii na-gu nüüd raiheinad korjatakse ja tulega ära põletatakse, nõnda on ka selle ajastu lõpul. Inimese Poeg läkitab oma inglid ja need korjavad tema Kuningriigist kõik pahanduse- ja ülekohtutegijad ja viskavad nad tuleahju.” (Mt 13:40-42)

Vaimuliku elu toob vaimuliku seemne külvamine. Apostel ütleb: “Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab. Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust iga-vest elu.” (Gl 6:7,8) (Rahkema 2008)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Arvame, et kõik sõltub üksnes meist. Arvame, et peame haarama kõigest ja vastutama kõige eest, lahendama keerulised küsimused. Aga see, kellel lapse kombel on kõige keskuseks Isa, ei looda oma jõududele ja võimalustele, vaid Isale. See vabastab muredest. Ema Basilea Schlink

 

Palvetagem: Rõõm olla on Jumala laps ja käia päev-päevalt Ta varju all võitluseteel. Rõõm Jumala au ja imesid näha – Ta kandmist ja armastust kogeda veel. Rõõm teada, et Isa mul mõtleb, ei jäta mind kunagi – armust Ta jagab mul kõik. Oma last ei eales jäta Ta hätta – Ta silmade all on mu teed ja ka käik. Peeter Sink

 

* * *

 

KUI JÄRGNEDA ON RASKE.

Neljapäev – 20. veebruar

Jeesus ütles: “Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu.” Jh 6:63

 

Ühest küljest saab Jeesus aru, et Tema sõnad on isegi paljudele Ta jüngritele arusaamatud ja tekkitavad pahandusi. Aga ometi ei püüa Ta neid mitte kuidagi pehmendada või paremini vastuvõe-tavamaks muuta. Vastupidi, sõnad mida Ta räägib on vaim ja elu ja nende arvelt ei ole võimalik tin-gida.

Kui inimesed Jeesuse jutu peale pahandavad, siis üksnes sellepärast et nad hindavad seda ini-mlikust vaatenurgast. Mõelgu nad aga järele mida nad siis ütlevad, kui nad ühel päeval näevad asju nii nagu asjad tõeliselt on.

Lihast ehk inimlikust mõtteviisist ei ole Jeesus sõnade mõistmisel mingit kasu. Kuna need on vaim ja elu, siis üksnes Vaim võibki neid sõnu ka õieti tõlgendada ja elavaks muuta. (PKK: Jh 6:53-7:13)

 

Sest elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest. (Rm 8:2) Kes on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut, mitte kirjatähe, vaid Vaimu lepingut, sest kirja-täht suretab, aga Vaim teeb elavaks. (2Kr 3:6)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Nagu matemaatikas ei saa läbi ilma lõpmatuse mõisteta, nii ei jõuta ka iseenese mõistmises kuigi kaugele ilma Jumala mõisteta. Sest Jumala otsimine tähendab mõtlemist elu sügavusele, oma olemise lättele. Toomas Paul

 

Palvetagem: Ei meil ole elu loota ilma Piibli sõnata! Ei me või siin Jeesust leida ilma Sõna kuulmata. Tulge, vennad, kuulge, õed: Piibli sõnas vaimuväed!

 

* * *

 

TAGASIVAADE MÖÖDUNUD AEGADE ÕNNISTUSTELE.

Reede – 21. veebruar

Jumal, me oleme oma kõrvaga kuulnud, meie isad on meile jutustanud: suure teo oled Sa tei-nud nende päevil, muistsel ajal. Ps 44:2

 

Kirjutatud raamatuid oli tol ajal vähe. Neidki, mis oli, hoiti templis, kus toimus ka ettelugemi-ne rahvale. Suur osa usulisi teadmisi anti edasi suuliselt vanematelt lastele. Jutustamise kohustus oli käsus pandud isadele.“Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5Ms 6:7).

Jutustamine on tänaseni jäänud Jumala meetodiks. Raamatuid on nüüd rohkesti, aga kuuluta-mine ja kuulamine on jäänud omale kohale. Kogudus on Jumala laste pere, kes tuleb kokku kind-laksmääratud ajal Jumala sõna kuulma ja talletama. Aga perekonnalegi on jäänud oma osa. Jutus-tage oma lastele ja lastelastele piiblilugusid ja oma usuelu kogemusi!

Israeliitide vaimulik suurus seisnes eriti selles, et nad oskasid anda igale nähtusele vaimuliku tõlgenduse. Niisugust püha oskust peab uue seaduse ajal Issanda kogudus edasi kandma ja arenda-ma. Kogudus peab igas sündmuses nägema Jumala kätt. (Tärk 2014:107j)

 

Me olime vaarao orjad Egiptuses, aga Issand tõi meid vägeva käega Egiptusest välja. (5Ms 6:21) Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud. (Ps 78:3)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Sinu Issand ei hülga sind. Mineviku imede meenutamine aitab sind kindlamini sammuda edasi. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Püha Isa taevas, aita mul tulla koos ligimesega armu otsima, Sinu lapseks saa-ma, õnnistust kogema püha rahva osaduses. Osavald Reier

 

* * *

 

KAS MA OLEN KOHTUNUD ISSANDADA JEESUSEGA NII,

ET MINU ELU ON MUUTUNUD?

Laupäev – 22. veebruar

Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab! Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus. 1Kr 3:10,11

 

Paulus kinnitab, et ei ole teist kristlase elu alust kui Jeesus ise. Mingi teine alus ei pea vastu läbikatsumistel. Igaüks peab teadma, millisele alusele ta ehitab. Kas meie vundament on tegelikult Jeesus Kristus? Kas meil on suhe Jeesusega, kelle abil saame olla isiklikult osaduses temaga? On eriti tähtis asetada alus Jeesusele.

Selgitan hetkeks, kuidas asetada oma alust Jeesuse peale. Uuri oma vaimulikku olukorda ja vaimulikke kogemusi ning veendu, kas su elu on õigel alusel. Vaatame põhiõpetust Matteuse 16. peatükis. Salmist 13 edasi räägib Jeesus õpilastele: “Kui siis Jeesus tuli Filippuse Kaisarea aladele, küsis ta oma jüngritelt: “Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?” Aga nemad kostsid: “Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised aga Eelija, teised aga Jeremija või ühe prohveteist.” Siis ta küsib isiklikult. “Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Siimon Peetrus kostis: “Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.” See oli otsustav hetk Peetruse elus ja kogu kristluse ajaloos. “Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.” Jeesus vastas talle: “Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas. Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu.”

 

Jeesus kasutab Peetruse vastust, et näidata meile, kuidas me võime rajada oma aluse Jeesuse Kristuse peale. Salmis 18 Jeesus ütleb: “Sina oled Peetrus”, kreeka keeles petros, “ja sellele kalju-le”, kreeka keeles petra, “ma ehitan oma koguduse”.

Sageli öeldakse, et Peetrus on koguduse alus. Kui see nii oleks, siis ehitus kõiguks, kuna Jee-sus hiljem noomib Peetrust öeldes: “Tagane, vastupanija!” Peetrus salgas Issanda kolm korda ning pärast ülestõusmist pidi Paulus noomima Peetrust tõe väänamise pärast, kuna Peetrus kartis juute. Olen tänulik selle eest, et kogudust ei ole rajatud Peetruse peale. Algne kreekakeelne testament sel-gitab seda nii: “Sina oled Peetrus (petros), ja sellele kaljule (petra) ma ehitan oma koguduse.” Pet-ros tähendab kivi või rahnu, tavaliselt kivi, mille võib võtta kätte kividega viskamise jaoks. Petra tähendab aluskaljust esile tulevat kaljut ja ka kaljujärsakut.

 

Mis on aluskalju? See on see, mida Peetrus koges, tunnistades Püha Vaimu mõjul, kes on Jee-sus. Keegi ei saa teada, kes on Jeesus, kui Isa ei ilmuta seda Püha Vaimu läbi. Petra on niisiis alus-kalju, millele ristiusk toetub. Me ei kohta Jeesust majaehitaja pojana ega ka ajaloolise isikuna, vaid igavese Jumala Pojana, keda ei ole loodud. Seda peame tunnistama, kui soovime ehitada sellele kal-jule. Meid tuleb samal viisil testida nagu Peetrust. Olen öelnud korduvalt, et sa võid olla koguduses, osaleda usulistel tseremooniatel ja palvetada, kuid mitte olla muutunud. Kui tegelikult kohtud Jee-susega, sa muutud. Igaüks, kes on Jeesusega kohtunud, ei ole enam endine. Igaüks peab küsima en-dalt: “Kas ma olen kohtunud Issanda Jeesusega nii, et minu elu on muutunud?” (Prince 2019:16jj)

 

Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, see olen mina, kes paneb Siionis aluskivi, valitud kivi, kalli nurgakivi, kindla aluse: kes usub, see ei tunne rahutust. (Js 28:16) Ja kelles teidki ühes-koos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus. (Ef 2:22)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Loendamatud Jumala varaaidad on Kristuse kiriku kujul teie ees lahti. Jumal ei keela teile midagi, mis Kristuse nimel palves Temalt küsida võidaks, vaid jagab seda lausa külluslikult. Laine Villenthal

 

Palvetagem: Armas taevane Isa, anna, et Sinu sõna meie juures ning kogu maailmas selgelt ja puhtalt õpetatakse ja tee, et kõik, kes seda kuulevad, pühalt, kui Sinu lapsed, elaksid! Hoia meid, taevane Isa, nende eest, kes teisiti õpetavad ja elavad! Anna meile ja kogu Sinu kogudusele maa peal tõe Püha Vaimu, murra katki, keela ning saada eemale kõik kurjad kavatsused, nõnda et Sinu nime igal pool pühitsetakse ja Sinu riik meis täielikult võimuse saab! Kinnita ja hoia meid kindlalt oma sõnas ja usus kõigil meie elupäevadel! Sinu hea ning armulise tahtmise päralt on vägi ja au igavesti.

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava

Veebruar 2020

 

PÄEVA SÕNUM nr. 176

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

TEENIMATU ARM

  1. pühapäev enne paastuaega
  2. nädal: 9. – 15. veebruar 2020

 

Mõtle, Issand, laste peale, kes tulevad keerulistest peredest.

 

Elus on palju asju, mida me pole ära teeninud, kuid mis on meie elu alustaladeks. Keegi ini-mestest ei saa valida perekonda, kuhu ta sünnib, ega vanemaid, kes teda kasvatavad. Me ei saa vali-da oma sünnimaad ega emakeelt, mida hakkame rääkima.

Need kõik elus olulised väärtused tulevad meile siia maailma kaasa ja me võime olla selle eest tänulikud, et meil on lähedased, kes on meid kasvatanud, ja kodumaa, kus elamine pole maailma mastaabis sugugi halb. Me ei ole seda head ja olulist millegagi ära teeninud ja ometi on meil elus nii palju toetavat ja turvatunnet loovat.

Samuti on lood usuga ja kõige sellega, mida Jumal meile kingib. Siingi võime olla oma taeva-se Isa ees vaid vastuvõtjad ja tänajad.

Läheneb paastuaeg, mil mõtleme Kristuse kannatamisele ja surmale. Ta läks meie eest ristile, suri meie pattude pärast. Nüüd võib iga usklik inimene tänu Jeesuse toodud ohvrile saada oma eksi-mused andeks ja elada uut elu. Kristus kannatas selleks, et meie võiksime olla vabad. See on Jumala suurim kingitus inimestele, kes pole seda usaldust õigustanud.

Sõna “arm” tähendabki Jumala suurt kingitust, mida me pole ära teeninud, kuid mille võime siiski vastu võtta, et sellele lootes elada ja kord pääseda igavesse ellu. (Soom 2011:8)

 

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! Tn 9:18 

 

Palve on põhiliselt see, et me palvetades anname Jumalale tagasi Tema enda sõnad. Me toome  nad Ta ette ja palume, et Ta toimiks oma tõotuste kohaselt. Ja kuna Jumal ei või ega oska valetada, siis võime me paluda täies usu kindluses, et Jumal teeb nagu Ta on tõotanud.

Nii teeb ka Taaniel. Ta on näinud, et Jeruusalemma oli tabanud kogu see õnnetus, mida proh-vetid olid ennustanud. See oli varemetes, aga sellele oli tõotatud ka uut algust. Eriti mõtleb Taaniel hävitatud templile. Selle uuesti ülesehitamine oli talle kõige südamelähedasem. Tempel oli Jumala tõotuste täitumiste nähtav sümbol. See oli koht, kust Jumal oli eriti tõotanud kuulda oma rahvast. Pealegi oli see ainus koht, kus iisraellased tohtisid Issandale ohverdada. Pole siis ime, et Taaniel pa-lub eriti seda, et Jumal laseks oma palet s.t. oma armu paista hävitatud templile. Selle uuesti üles-ehitamine oleks kõigile nähtav tunnistus karistusaja lõppemisest.

Kõik need uue aja palved toob Taaniel Issanda ette usaldades Tema armu ja mitte mingeid ini-meste omadusi. Lõppude lõpuks on linna uuesti ülesehitamine Jumala armutegu, mitte inimeste või-mekuste teene. Kui üldse keegi, siis Taaniel teadis seda. Ta oli näinud kuidas Jumal võib ühe hetke-ga tõugata maailma kõige võimsama riigipeamehe aastateks alla koos veistega rohtu sööma.

Nii tunnistab Taaniel lõpuks Jumalale, et tema ja ta rahvas on täiesti sõltuv sellest mida Jumal teeb. Tema hoiak on hoopis teistsugune, kui see mida võis näha Juuda elanike hulgas enne templi hävitamist. Siis oli rahvas kummalise kõigutamatu enesepettuse võimuses. Seda ei suutnud kõiguta-da isegi Jumala saadetud prohvetite manitsused. (PKK:Tn 9:7-20)

 

Ava, Issand, oma silmad ja vaata! Sest mitte surnud surmavallas, kellel hing on rinnast võe-tud, ei anna Issandale au ja tunnustust. (Brk 2:17)

 

Palvetagem: Armu ja halastuse jumal, Sina annad oma abi kõigile, kes Sind otsivad. Me tä-name Sinu headuse eest, mida me pole ära teeninud. Aita, et me ei hindaks oma jõudu üle, vaid loodaksime kõiges Sinu õiglusele ja ustavusele. Kuule meid Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Is-sanda läbi.

 

* * *

 

VÕIMALUS LOOBUDA JA LEIDA.

Pühapäev – 9. veebruar

Jeesus ütleb: “Igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, saab nad tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu.” Mt 19:29

 

Loobumist on alati peetud raskeks. Eriti raske on loobuda siis, kui ollakse selleks sunnitud. Mõni inimene peab tervise pärast loobuma toitudest, mis talle eriti maitsevad. Teisi sunnib rahapuu-dus loobuma ihaldatud reisidest või vajalikest esemeist. Loendamatu hulk on pidanud jätma oma kodu sõdade tõttu ja siirduma põgenikuna mujale. Vähe pole neid, kes kurdavad, kuidas nad teiste tõttu on pidanud loobuma karjäärist ning leppima mingi tagasihoidlikuma või vähem tulusa ame-tiga.

Kuid on ka neid, kes on paljustki loobunud vabatahtlikult. Nad on kiskunud ennast lahti oma perekonnast, loomata ka ise uut. Oma suguvõsast ja esivanematest nad vaevalt hoolivad. Neile pole tähtis oma kodumaa minevik ega õigupoolest ka tulevik, sest nad on loobunud mõtlemast vanamoe-liselt. Neid ei huvita, mis saab neist pärast surma – kas neid maetakse, põletatakse või loovutavad nad ise oma ihu teadlastele uurimiseks. Neid ei huvita viimaks ka elu, mille nimel nad nii paljust on loobunud. Kõrgem sissetulek pole toonud unistuste täitumist. Rohked reisid ei ole tekitanud tunnet, mis rahuldaks. Teadmised ja oskused, mis on omandatud, on pigemini suurendanud üksilduse tun-net, sest need on võimaldanud ka teada saada, millest sellegipoolest on ilma jäädud. Jah, ka vaba-tahtlikud loobumused võivad lõppeda valuliselt, kui loobutakse indiviidi vabaduse nimel elamisest endast.

 

Jeesus ütleb oma jüngritele selgelt, mida on vaja, et saada sajakordselt ning leida õnnelik ja igavene elu. Ainult siis, kui loobute “minu nime pärast”, ütleb Ta, leiate seda, mida vajate. See ei tähenda sugugi, et me peaksime loobuma maistest varadest ja omastestki, nagu võib paista Jeesuse sõnadest. Teadaolevalt olid jüngritel edaspidigi perekonnad ning Galilea järve ääres asuvas Peetruse majas käis kogudus koos. Meil tuleb loobuda takistustest, mis püüavad meid eemal hoida Jumala riigi teelt, kõigist segajatest sellel rajal, mille annab meile Jeesus. Meil tuleb loobuda oma “minast” – hoiakust, kus alati kõike “paremini teame” ning ennast teistest kõrgemale seame. Kui oleme sellel teerajal õigesti loobunud, võime meie saada igavese elu kohaleviijaks oma armsate juurde.

Meenub naine, kelle eelmisel aastal 97-aastaselt matsime. Ta oli pidanud paljust loobuma: karjäärist kunstnikuna, lastest, keda Jumal talle ei kinkinud. Ta elas aastakümneid üksi, ratastoolis, kuid ütles, et ta pole iial üksi. Ta ei kartnud olla üksi. Tal olid Jumal ja olid inimesed, kelle eest ta palvetas. Ta kuulas kristlikku raadiot, luges raamatuid. Teda külastasid sõbrad, kellele ta häid sõnu ütles või midagi kinkis. Ta pidi loobuma ja oli loobunud, kuid leidis selle, mida vajas kõige rohkem. Temale mõeldes tajun endiselt, kuidas igavese elu reaalsus ja lootus kanduvad nähtamatu väega kõi-gi loobujate poole.

Õnnistatud loobumist ja leidmist kõikidele! (Hiob 2017)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ristiinimene loobub nii vaimsest kui ainelisest rikkusest, kui mängus on õndsus. Järelikult ei ole taoline loobumine eesmärk iseenesest, vaid juhtnöör neile, kellel rikkus takistab osadust Jumalaga. Elmar Salumaa

 

Palvetagem: Issand! Sa vajab inimesi päästmise tööks. Kuid Sa peab meid enne selleks ette valmistama. Sa küsid meilt: “Oled sa valmis oma vana elu maha panema ja segasest usuelust loo-buma? Kui, jah! Siis ehib sind Minu Vaim”.

 

* * *

 

KUI KAUA VEEL?

Esmaspäev – 10. veebruar

Mina loodan Sinu helduse peale, mu süda ilutseb Sinu päästest. Ps 13:6

 

Laskem tõotusel elavaks jääda meie hinges, siis ärkavad meis ka paremad jõud ja jumalikud anded ning silm hakkab seletama tumedal taevataustal ka heledamaid kohti. Sa leiad jälle sideme elava Jumalaga ja koged, et su eluteekonna üle on kirjutatud Issanda sõnad: “Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Hb 13:5)

Võib-olla meil tuleb veel palju kannatada koduigatsuse all. Võib-olla lugematud ahastuspärlid veerevad me palgeil, kuid ühes peame kindlad ja julged olema: seesama Jumal, kes koormaid peale paneb, võtab need ka ära.

Juba tohime näha, et torm on vaibunud ja tuuled võtavad aegamööda teise pöörde. Juba on is-tutatud lootusetaimeke. Ta peab küll veel kasvama silmavees, kuid usupäike meie hinges paneb ta sirguma tugevaks taimeks.

Ja ta kasvab ning tema pikaldane, kuid siiski pidev kasv tõrjub eemale me hingest küsimuse: “Kui kaua veel …?”

Häda ja ahastava kaebe asemele asub meie hinge teine tundmine ja veendumine. Ning see veendumine, kasvades meie pühimatest tunnetest, tõstab meid kõrgemale südamemuredest ja ühen-dab meid meie usu ning lootuse allikaga.

Mitte murduda, vaid silmad tõsta üles Kuningate Kuninga poole ja tunnistada julgelt ning sii-ralt: “Kuid mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest. Ma tahan laulda Issan-dale, et ta mulle on head teinud.” (Plank 1960:117)

 

Teie näete seda ja teie süda rõõmustab, teie luud-liikmed kasvavad nagu värske rohi. On tun-tav, et Issanda käsi on tema sulastega, aga ta needus tema vaenlastega. (Js 66:14) Ma mõtlen käia laitmatut teed. Millal sina tuled mu juurde? Ma tahan vaga südamega käia oma kojas. (Ps 101:2)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Peale tänu on sul väga raske tuua Jumalale midagi, mis tegelikult oleks sinu oma. Kui iisraeli mees tõi ohvriks talle, siis oli see Jumala oma, kui ta andis leiba vaesele, siis oli see Jumalalt talle antud, kui ta ulatas külma vee karika, pidi ta selle kusagilt võtma. Osvald Tärk

 

Palvetagem: Patuöisest hämarusest usk viib vastu koidule. Valgus paistab pimedusest, Jeesus juhib võidule. Isale nüüd tänu, austus, selle suure armu eest! Jeesuses on meie lootus, sest Ta elab igavesti! Veera Õunapuu

 

* * *

 

MEIE HUULTEVILI KUJUNDAB MEIE TULEVIKKU.

Teisipäev – 11. veebruar

“Kiidetud olgu Issand!” nõnda ma hüüan, ja ma pääsen oma vaenlaste käest. Ps 18:4

 

Olles vaenlase rünnaku all, on meile sageli loomuomane kirjeldada hirmsat olukorda ning otsida süüdlasi. Psalmist kiidab Jumalat. Temas oli piisavalt Jumala tundmist, mõistmaks, et Jumal väärib austust nii orus kui mäel. Kui me kiidame Jumalat ka katsumustes, anname me sellega sõnu-mi nii iseendale, vaenlasele kui ka Jumalale. Kui naabripoisid tulevad väikest poissi kiusama, siis on küllaltki mõjus, kui väike poiss teeb juttu suurest vennast või isast, kes on lähedal. Veidi sarnane paralleel on ka siin.

Psalmist teab, et Tema juures on Jumal, kes on suurem kui ründajad, suurem kui olukorrad, suurem kui hirm ning ühel või teisel moel on katsumustes olija päeva lõpuks võitja. Ära kunagi unusta, et see, kes on sinu sees, on suurem kui see, kes on maailmas. Kiitus ja ülistus rajab teed Ju-mala suurusele. Öeldakse ju, et kiitus ja ülistus lähevad üles ning õnnistused tulevad alla. “Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse” (Rm 10:13). Jumal on tõotanud meid päästa, kui me Teda kiidame ja Tema nime appi hüüame. (Hiiumaa Kristlik Misjonikogudus. Tõotus 223)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Seal, kus Jumal tundub olevat kõige kaugemal, seal on Ta kõige lähemal. Martin Luther

 

Palvetagem: Kartlike ja rahutute lootus, Jeesus Kristus! Ma hüüan Sind ja hoian kõvasti Si-nust kinni, Sina vaevatute ja koormatute Päästja. Aita mind, päästa mind ja võta mind oma kirku-sesse. Augustinus

 

* * *

 

JUMAL TAHAB, ET ME KRISTUSE ÄRA TUNNEME JA ÕNDSAKS SAAKS.

Kolmapäev – 12. veebruar

Mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Fl 3:7

 

Täna tahame ütelda Pauluse kombel, et kõik, mis oli meile kasuks, oleme arvanud kahjuks Kristuse pärast. Paulusel oli palju, millele loota: haridus, seisus, kodakondsus, Aabrahami päritolu. Aga ta ütles, et Kristuse tundmise kõrval on see kõik tühine. Kunagi oli Paulus olnud väga uhke sel-le üle, et ta oli variser, kuid sellesama variseriks olemise tõttu sai temast Kristuse vaenlane. Nüüd on olukord muutunud ja see, mis enne oli Pauluse meelest kasu, selle arvas ta nüüd kahjuks, sest Kris-tuse tundmise kõrval on kõik muud asjad ebaolulised, ka head asjad. Meil võib olla olemas kõik va-jalik, aga Kristust tundmata pole sellest kasu. Niisiis on õigupoolest vaja vaid üht – on tarvis tunda Kristust. Kui seda ei ole, on kõik muu tühine, ebaoluline või lausa kahjulik.

 

Üks vana lugu jutustab noormehest, kes kirjeldas professorile oma pruuti. Noormees ütles, et tütarlaps on väga ilus. Professor võttis kriidi ja kirjutas tahvlile nulli. Aga ta on ka tark! lisas noor-mees. Professor kirjutas eelmise kõrvale ka teise nulli. Siis ütles noormees, et tütarlaps on rikkast perekonnast. Tahvlile tekkis veel üks null. Selline hinnang kurvastas noormeest kuni ta lisas, et tü-tarlaps on ka usklik. “Oleks sa seda kohe ütelnud!” ütles seepeale professor ja lisas nullide rea ette number ühe.

Ilus välimus ja hea perekond on ju siiski head asjad, ka Paulus ei nimeta sugugi halbu asju, vaid tal oli tõepoolest väga hea haridus ja mitmed muud head eeldused. Ometi on need kõik eba-olulised seni, kuni puudub kõige tähtsam – kuni puudub Kristuse tundmine.

 

Aga Jumal tahab, et me Kristuse ära tunneks ja õndsaks saaks. Piiblis on vähe otse öeldud, mida Jumal tahab. Üks asi, mida siiski selgelt öeldakse, on see, et Jumal tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele (1Tm 2:3,4), et me teeksime kõik rahvad Jeesuse jüngriteks. Juba inimest luues oli Jumalal inimese jaoks olemas mingi nägemus ja plaan. Ta ei loonud inimest igaks juhuks, et vaatame, mis saab, vaid tal oli kindel mõte.

Täna küsime: kas see mõte ka teostub? Milline on minu osa selles plaanis? (Luhamets 2014)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Juudid koos suurema osa maailma usklikega usuvad, et ini-mene võib õndsuse oma tegudega välja teenida. Et kui oled tubli usklik, siis on sul justkui õigus nõuda igavest õndsust. Vaid kristlased on taibanud sellise nõude jaburust, jätnud enese õigustamise püüde ning pühendanud oma elu täiesti Jumalale. Jaan Nuga

 

Palvetagem: Sind, Jumal, tahan igatseda, Sind tahan nõuda, minu kroon, ja lõpmata Sind armastada, ka siis, kui raske vaev mul on. Kuni ma elu lõpetan, Sind, Jeesus, armastan. Johann Scheffler

 

* * *

 

USALDAJA UUS TASE

Neljapäev – 13. veebruar

Kui suur on Sinu headus, mille Sa oled tallele pannud neile, kes Sind kardavad, ja oled osu-tanud neile, kes Sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes. Ps 31:20

 

Sellest kirjakohast algab usaldaja uus tase, sest jälle paistab selge taevas. Ta kinnitab nüüd oma ustavust Jumala vastu. Kui ta enne oli näinud ainult oma viletsust ja kannatust, siis palve ja Jumala usaldamine oli pannud teda nägema ka Jumala headuse küllust.

See on nagu suur varaait, millest võime võtta ja millest ikka üle jääb. Jumalal on rohkem anda, kui meie suudame kasutada. Jumal on varjupaik.

Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest. Tänu olgu Issandale, et ta kitsikuses on minule imeliselt osutanud oma heldust! (Ps 31:21, 22) Tänu põhjendab kogetud abil ja kujuneb ka üleskutseks teistele: Armastage Issandat. Olge kind-lad. (Tärk 2014:59)

 

Oh, et sa tuleksid vastu sellele, kes rõõmsasti teeb õigust, neile, kes mõtlevad sinu teedele!
Vaata, sina vihastasid, et me tegime patutegusid; neis me oleme olnud kaua ja kas me pääseme?
(Js 64:4)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õnn sellele, kes tröösti ja abi vaestele jagab. Kes viletsaid armastab, neile saab osaks kurbuses ja hädas seesama hoolitsus Jumalalt. Tema tahab olla kõigile arst ja aitaja, tervendada ja rõõmustada. Matthias Jorisseni järgi

 

Palvetagem: Jeesus, kui suur on Su kannatlikkus, millega Sa omasid juhatad ja kannad. Kui suur on Su tarkus, millega Sa õigust mõistad. Õpeta mind olema valmis Sind teenima. Muu jätan Sinu hooleks. Johann Bengel

 

* * *

 

LÄHTUME ALATI ARMASTUSEST

Reede – 14. veebruar

Sind ma armastan südamest, Issand, mu vägi! Ps 18:2

 

Selles psalmireas on kirjas jäägitu pühendumine. Jumala suurim käsk oma rahvale on viiendas Moosese raamatus: “Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand on ainus. Armasta Issandat, oma Ju-malat, kõigest oma hingest, kõigest oma südamest ja kõigest oma väest,” ja lisas: “Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!” (5Ms 6:4-6)

Kuidas täitis inimene seda käsku Vana Testamendi ajal? Tolle aja inimene teadis, et Jumal ei lepi mingi väikese osaga inimesest. Teadis, et Jumalal on täiuslikum plaan. Miks muidu tõi Ta Iis-raeli välja Egiptuse orjusest ja andis talle Kaananimaa? Miks muidu juhtis Ta seda rahvast, päästis mitmel korral hädast ja näljast ning võttis endale lepingulise kohustuse? Rahva lepingupooleks jäi Jumala austus. Aga iisraellane teadis ka, et Jumal on kiivas: Ta on oma südame avanud Iisraelile ja tahab, et Iisrael samuti avaneks ja mitte kellelegi ega millelegi muule. Totaalne truudus ühele ainsa-le, see on Jumala käsk. Jumal on ainus, Teda tuleb armastada kõigest südamest, hingest ja väest. Ju-mala jagamatus tingib südame jagamatuse: üheleainsale peab kuuluma kõik. Seda ei tohi mõista nii, nagu nõuaks Jumal midagi võimatut. Jumal ei nõudnud askeetlust, ometi pidi inimese kogu süda kuuluma Jumalale.

 

Nagu evangelist Markus õpetab: väljastpoolt küürimisest pole kasu, mis inimest rüvetab, see tõuseb seestpoolt, südamest. Ja Jeesuse sõnul: “Kui hästi on teist, silmakirjatsejatest, ennustanud Jesaja, nõnda nagu on kirjutatud: “See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel”.”

Jumalat huvitab ainult, milline on kellegi süda, kõik muu on kõrvaline. Välise rõhutamine viib käsuvagadusse, sisemine on midagi muud. Esimestes Moosese raamatutes räägitakse jumalakartu-sest ning lepinguliste kohustuste täitmistest, truudusest ja kuulekusest. Viiendas Moosese raamatus selgub midagi uut: Jumal nõuab kogu südant – jagamatult.

 

Heebrealane mõtles südamega, oskas südamega suhelda, oskas pühenduda täielikult. Need oskused on tänapäeva inimesel kitsa südame tõttu justkui välja arenemata. Paulus juudina tundis Toorat hästi ja tundis ka südant, kui ta rääkis oma kirjas korintlastele: “Meie suu on teile avatud, korintlased, meie süda on avardunud. Teil ei ole meie sees kitsas, vaid teil on kitsas teie oma sü-dames. Ma ütlen teile kui lastele: vastutasuks avarduge teiegi!” (Piir 2017)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal on andnud meile selle maailma ja elu, on andnud mõistuse ja südametunnistuse, et seaksime oma kodu, oma rahva ja riigi asjad paremasse korda. Aga me suudame seda ainult siis, kui saame ise korda. Jaan Kiivit jun

 

Palvetagem: Armas Isa, varja oma kirikut kutsumatute, uskmatute ja sobimatute karjaste eest. Anna oma ristikogudusele selle asemel õiglased õpetajad ja hingekarjased. Anna neile Püha Vaimu ja täida neid arusaamisega Sinu Sõnast, nii et nad näitaksid meile õiget teed. Pane pöördumise sõna nende keelele, nii et magajad ärkavad. Johann Haberman

 

* * *

 

MEIE ELU PEAB OLEMA KRISTUSES.

Laupäev – 15. veebruar

Et mul ei oleks oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse usku-misest, see, mille Jumal annab usu peale. Fl 3:9

 

Jumal on andnud oma seadused täitmiseks, et inimene võiks õnnelik olla oma lähedasi, oma rahvast ja oma isamaad teenides. Rahva tugevus seisneb selles, kuivõrd terve ta vaimselt on. Igal inimesel on maailmas täita oma ülesanne. Seda saame edukalt teha siis, kui käime koos Jumalaga. Meie, ristirahva, ülesanne on väsimatult palvetada oma rahva pöördumise pärast, et tekiks igatsus tunnetada kõikeületavat Jeesust Kristust.

Usk Jeesusesse ei ole ju ainult pimesi usk mingisse üleloomulikku, mille nimel me eluväärtu-sed ära anname. Usklik inimene tunnetab Jeesuse kandvat jõudu oma elus. Ta tunnetab seda, mis maailmale on alati võõraks jäänud. Kristuses saadakse eluväärtusi juurde. Apostel Paulus rõhutab seda, et Kristus oleks esimene meie eluväärtuste ahelas.

 

Elada Kristusele tähendab olla Temaga üks, saada osa Tema ülestõusmise väest. Ristiinimesel võib ka kartust ette tulla. Kas on ikka tõsi see sõna, mida oleme kuulnud igavesest elust? Äkki ikka ei ole nii? Olen teinekord niisuguseid kõhklusi kuulnud. Kes nii mõtisklevad, ei ole veel Kristuse vaimu tõeliselt tundnud. Kui Kristus end tõeliselt inimesele ilmutab, siis kaovad kõik kahtlused, siis kaob hirm tuleviku ja surma pärast. Usk võib väsida, kui selles ei ole Kristuse kandvat väge. Või-dakse küll uskuda Jumala Sõna, uskuda tulevase maailma elu, aga samas ollakse jõuetud tabama Jeesuse tahet.

Võime palju asju uskuda või arvata. Meil võivad olla omad arusaamad Jumalast, kuid see ei tee meid veel elavaks. Meie elu peab olema Kristuses. Jeesus ütleb: “Ilma minuta ei või te midagi teha.” Ta tuleb meie nõtrusele appi, kui me vajame. Kuhu meie käed ja mõte ei ulatu, sinna ulatub Kristus. (Jaani 2004:4)

 

Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad. Siin ei ole erinevust. (Rm 3:22) Meie aga, kes oleme uskunud, saame hingamisse, millest ta on öelnud: “Nii ma vandusin oma vihas: Nad ei saa minu hingamisse!” Kuigi Jumala teod on olnud valmis juba maailma rajamisest peale. (Hb 4:3)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mõnedki on püüdnud vaielda ja toonud välja niiöelda “oda-va armu teooria”, et kui inimene niisama, armust õndsaks saab, kesse siis enam viitsiks viisakas ol-la. Tegelikult on aga nii, et Jumala arm saab osaks vaid neile, kes seda tõesti otsivad. Kes on püüd-nud seaduse järgi elamisega rahu leida, kuid kellele pole sellest piisanud. Jumala arm ootab meid seaduse taga. Jaan Nuga

 

Palvetagem: Kui hea on uskuda ja elada Sinuga, Issand! Kui ma kahtlen ja mu mõistus tõr-gub, kui targad teavad teed vaid tänase õhtuni ega aima homset, siis saadad Sina kõigutamatu kind-luse, et oled seal ja avad mulle parima tee. Aleksandr Solzenitsõn

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava.

Veebruar 2020

PÄEVA SÕNUM nr. 175

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

LOODUSJÕUDUDE ISSAND

  1. pühapäev pärast ilmumispüha
  2. nädal: 2. – 8. veebruar 2020

 

Mõtle, Issand, meie ülemate peale ja aita neil juhtida inimesi kristlikus vaimus.

 

Oleme harjunud, et inimene võib oma hingehädas pöörduda Jumala poole ja saada Temalt abi. Tänane pühapäev kõneleb aga sellest, et loodusjõudki alluvad Jeesusele. Kuigi oleme kuulnud, et inimene on looduse kroon, peame siiski sageli kogema oma jõuetust looduse ees.

Inimene võib palju siin maailmas saavutada, kuid sageli on küsimus selles, millise hinnaga me sihile jõuame. Looduse arvel rikastudes on nii mõneski kohas elukeskkond muudetud halvemaks ja kliima soojenemine annab meilgi end tunda.

Kui mõned kümned aastad tagasi olid suved soojad ja talved külmad, siis nüüd võime näha, kuidas kõik on muutunud. Ning kuigi meie laiuskraadidel on loodusõnnetuste tõenäosus väike, kas-vab see kliima soojenedes üha. Inimene peab mõistma oma vastutust looduse ees ja kiriku üks üles-anne on ka keskkonnaprobleemidele tähelepanu juhtimine. Hetkes elamine toob kaasa negatiivseid tagajärgi tulevikus.

Jumal on halastaja ja kui kogeme oma tegude tagajärgi elus, võime pöörduda Jeesuse poole ning paluda abi. Pühakiri näitab, kuidas Jeesus aitas inimesi, kui nad olid hädas loodusjõududega. Võime palvetada, kui seisame vastamisi loodusjõududega ja tunneme, et jääme neile alla. Vanadele kirikutele tänutäheks annetatud esemed näitavad, et Jumal kuuleb palveid. Nii võime meiegi Teda kõiges usaldada ja see kannab ning päästab. (Soom 2017:8)

 

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. Ps 66:5

 

Kui Jeesus vaigistas Galilea järvel tuule ja veemöllu, lõid jüngrid kartma. Enne seda kartsid nad laineid, mis ähvardasid paadi uputada, kuid veel enam vapustas neid Jeesuse sõnast lähtuv mee-levald. Nad küsisid isekeskis: “Kes küll tema on, et ta käsutab ka tuuli ja vett ning need kuulavad tema sõna?” (Lk 8:25)

Vanas Testamendis öeldakse sageli, et Jumal on kardetav. “Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures.” Ja jätkab: “Tema muudab mere kuivaks maaks; jalgsi minnakse läbi jõe; rõõmutsegem siis temast!” (Ps 66:5,6)

Jumala kardetavus ei tähenda, et ta püüab oma loodud maailma hirmutada – nii nagu inimesed sageli külvavad kurja tehes hirmu. Tõeline jumalakartus tõuseb seal, kus tema sirutab välja oma päästva käe ja lahendab meie jaoks väljapääsmatuna tunduvad olukorrad. Paljud jumalalapsed on lä-bi aegade kogenud, kuidas meri muutub kuivaks maaks, märatsev tuul vaibub ja lainete mäss rau-geb, kui Issandat appi hüüame. Jumalakartuse vili on rõõm ja tänulikkus.

Martin Luther, seletades kümmet käsku, alustab sõnadega: “Me peame Jumalat kartma ja ar-mastama …” Elavas osaduses Jumalaga käivad need kaks alati käsikäes. (Roots 2019:12)

 

Tulge ja vaadake Issanda tegusid, kes saadab jubedused maa peale. (Ps 46:9)

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, meie Looja ja Lunastaja, Sa oled teinud meist evangeeliu-mi tunnistajad. Lase meil Sinu kutsele ustavaks jääda ja kuulutada Sinu tõotusi kogu maailmale. Si-nu Poja, Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

KRISTUS – JUMALA KIRKUSE SÄRA

Pühapäev – 2. veebruar

Issanda templissetoomise püha ehk küünlapäev

Tartu rahulepingu aastapäev

Mu silmad on näinud Sinu päästet, mille Sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: val-gust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust Sinu rahvale Iisraelile. Lk 2:30-32

 

  1. veebruaril tähistame Issanda templissetoomise püha ehk küünlapäeva. See on päev, mil täi-tub 40 päeva Jeesuse sünnist. Sel päeval viisid Jeesuse vanemad Moosese seaduse kohaselt lapse Jeruusalemma templisse ning tõid korrakohase ohvri. Templisse sisenedes süttisid legendi järgi ise-enesest tempi küünlad – sellest ka päeva nimetus.

Samal ajal tuli Vaimu juhtimisel templisse mees nimega Siimeon. Heebrea keeles on igal ni-mel tähendus ning Siimeoni tähendab “kuulja”. Niisiis oli Siimeon mees, kes kuulis Jumala Vaimu ning lubas Vaimul end templisse juhtida. Meile öeldakse, et Siimeon oli õiglane ja vaga ning ootas lohutust. Heebrea keel võimaldab näha minevikku, olevikku ja tulevikku ühes hetkes. Seega võib Siimeonile osaks saanud lohutus ja rahu saada osaks ka meile siin ja praegu. Siimeon lausus: “Is-sand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile” (Lk 2:29-32).

Me ei tea, kui vana oli Siimeon, kui ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Meile meeldib ehk mõelda, et ta oli üpris väga elatanud, elust väsinud ning ihkas surma. Ta võis olla aastatelt eakas, aga võib-olla ka mitte. Paljude inimestega kokku puutudes, nende lugusid kuulates on minus kinnistumas tõdemus, et inimesel pole vanust. Jah, meie keha vananeb, seda küll. See võib olla vahel väga väsi-nud või haigustest räsitud, aga meie hingel pole vanust. See, kas raske haiguse diagnoosi saab noor, keskealine või vana, vahet pole. Lohutust, rahu ning lootust vajame kõik. Siimeon koges Jeesusega kohtudes rahu. Tema osaks sai see Jumala Pojaga kohtumisel, kui ta tõstis kätele väikese Jeesuslap-se. Kui meie endi jõud on otsakorral või koguni lõppemas, kannab seesama Jeesuslaps meid, kui me vaid julgeme ennast Tema kätte usaldada.

Siimeon koges Jeesuses valgust, mis on ilmutuseks paganaile ja kirkuseks Iisraelile. Sellega jättis Siimeon meile eeskuju tunda Jeesust. Hea kui juba neil aegadel, kui meel on veel tüüne. Leida aega Tema sõna ja sakramendi ning palve jaoks. Lasta Temal ennast otsekui ette valmistada nendeks aegadeks, mille kohta tark Koguja lausub: “Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil, enne kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: Need ei meeldi mulle!” (Kg 12:1)

Me ei tea, kas Siimeon suri vahetult pärast kohtumist Jeesusega. See polegi oluline. Oluline on, et Jeesusega kohtumine toimus. See andis uue alguse. Tõi rahu. See on peamine. Seejärel Siime-on õnnistas (Lk 2:34). Meiegi saame Siimeoni kombel õnnistada neid, kellega Püha Vaim meid elus kokku juhatab. Saame edasi anda Kristuse rahu, mis tuleb meie ellu viimselt vaid Jumalalt.

Soovin küünlakuusse, kui jõulutuled on selleks aastaks kustunud ning kevadine päike käib veel madalalt, Kristust – Jumala kirkuse sära. (Sander 2017)

 

Ma ootan päästet sinult, Issand! (1Ms 49:18) Hanna palvetas ning ütles: Mu süda rõõmutseb Issandas, Issandas üleneb mu sarv kõrgele. Mu suu on laialt lahti mu vaenlaste vastu, sest ma olen rõõmus sinu abi pärast. (1Sm 2:1) Ta on tuletanud meelde oma heldust ja oma ustavust Iisraeli soo vastu; kõik ilmamaa otsad on näinud meie Jumala päästet. (Ps 98:3) Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes, ja kõik maailma ääred saavad näha meie Jumala päästet. (Js 52:10)

Sina teed rohkeks rahva, ja valmistad talle suure rõõmu: nad rõõmustavad sinu ees otsekui lõikusajal ollakse rõõmsad, otsekui saaki jagades hõisatakse. (Js 9:2) Mina, Issand, olen õigusega sind kutsunud ja kinnitan su kätt; ma kaitsen sind ja panen sinu rahvale lepinguks, paganaile valgu-seks. (Js 42:6) Ja rahvad tulevad su valguse juurde ning kuningad paistuse juurde, mis sinust ku-mab. (Js 60:3) Sest nõnda on meid Issand käskinud: Ma olen su pannud paganate valguseks, et sa oleksid päästeks ilmamaa otsani. (Ap 13:47)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kogudus, sind ei ole saadetud maailma tühja juttu rääkima! Mõtle sellele, et sa tunned Jeesust, keda maailm vajab, ja Temast pead sa tunnistama. Osvald Tärk

 

Palvetagem: Jumal, kõige valguse allikas, Siimeon ja Hanna said templis näha Sinu Poega ja ülistada Sind maailma Päästja eest. Juhi oma Vaimuga ka meid, nii et me ära tunneme oma pääste, mille Sa oled valmistanud Iisraelile ja kõigile rahvaile Jeesuses Kristuses, meie Issandas, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

INIMSÜDA ON ENAM KUI ORGAN.

Esmaspäev – 3. veebruar

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. Ps 66:5

 

Mõnikord ütlevad inimesed, et Jumal on halb ja kuri, laseb Ta ju nii paljudel halbadel asjadel sündida. Ma kardan sellist Jumalat, ütlevad nad, kuidas ma saan Teda armastada. Martin Luther aga seob Väikeses Katekismuses need sõnad kokku, öeldes: “Me peame Jumalat kartma ja armastama …” Jumala vägi on suur, nii suur, et võib vankuma panna ilmamaa alustalad, saati siis inimsüda-med. Ja ometigi on kardetavam ja samas imelisem just see, mida Jumal korda saadab südametes.

Muidugi võib tänapäeva materialismist läbiimbunud inimene mõelda sarnaselt ühele andekale õpilasele, kes kaastundlikult mulle otsa vaadates ütles: “Õpetaja, kas teie ei tea, et süda ei tea ega tunne midagi, ta ei räägi, ta on lihtsalt üks elund, lihtsalt süda. Muud ei midagi.”

“Jumal on kardetav oma tegemistes inimlaste juures,” hüüab laulik. See, kelle Jumal läbi kat-sub, keda Ta viib läbi tulest ja veest, keda sulatatakse otsekui hõbedat, see ei saa enam öelda, et sü-da on lihtsalt üks elund. Sest temal on kogemus ja teadmine ja osasaamine imest. Loodu pürib oma Looja poole. Küll sellele vastu võideldes, trotsides, iseenda õigust otsides, siiski lõpuks Jumala väe-le alistudes. Nii suur on Jumala vägi, et isegi teadmata palju, oskamata oma tundeid ühel hetkel enam kuidagi hinnata või seletada, tõuseb inimese süda vastu Jumalale.

“Eks mu sõna ole nagu tuli,” ütleb Issand prohvet Jeremija suu läbi, “või nagu vasar, mis pu-rustab kalju” (Jr 23:29). See, et Jumal mitte ainult minevikus, hallidel aegadel, vaid ka täna inimsü-dameid muuta suudab, teeb Ta tõepoolest kardetavaks paljude jaoks.

Aga nii nagu hommik saabus täna, saabub ta ka homme ja ülehomme, kooskõlas Jumala sea-dustega, küsimata midagi sellest, mis inimesed selle kohta arvavad, nii ka Jumal, kes elab ja tegut-seb kõikjal, õpetab meid tegelikult sama vääramatu järjekindluse ja kannatlikkusega.

Ehk küll meie silmad ei suuda alati näha Tema tegutsemise jälgi, ei ole meil vähimatki põhjust kahelda, et Ta eesmärgile jõuab – muudab inimsüdameid ja selle kaudu maailma. Ja tulemus võib meie silme ette kerkida ehmatava imena, just siis kui seda kõige vähem oodata oskame.  (Keso-Va-res 2003)

 

Tulge ja vaadake Issanda tegusid, kes saadab jubedused maa peale. (Ps 46:9)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumala antud lahendused on imelised. Algul ei saa aru, aga pärast taipad, kuidas Tema on kõik korraldanud. Ta on kõik teinud hästi. Jumal ei tee vigu. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Su teed on imelised Kõrge Isa, seepärast meie neid ei mõistagi… Sa läbi pisa-rate, mure, vaeva meid tihti juhid õige rõõmule: Vaid usaldust, end Sinu kätte andmist, Sa ootad meilt Su isahelduses, vaid armastust ja Sinu peale lootmist – muu seisab kõik Su imevõimsas käes. Aliide Vaiksaar (Kogust: Taevalind laulis)

 

* * *

 

TÄNAGU TEDA VANGIMAALT PÄÄSENUD.

Teisipäev – 4. veebruar

Tänage Issandat, sest Tema on hea, sest Tema heldus kestab igavesti! Nõnda öelgu Issanda lunastatud, keda Tema on lunastanud kitsikusest. Ps 107:1,2

 

Igal inimesele meenutatakse, et tal on põhjus tänamiseks. Ja peale tänu võib inimene vaevalt midagi Jumalale anda. And, mida altarile tuuakse, on Jumalalt saadud, leib, mida vaestele antakse, on ka Jumala and, karikatäis külma vettki on võetud loodusest, aga tänu tõuseb sinu oma südamest. Toogem siis Jumalale ülistusande! (Hb 13:15)

Nii nagu üleskutse on üldine, nii on ka esialgu tänu ja selle põhjus üldine. Meid kutsutakse Ju-malat tänama sest Tema on hea. Elame universumis, mida juhib hea Jumal. Vastasel korral oleksi-me põrgus. Peaksime Jumalale tänulikud olema ka tema helduse eest. Tema heldus kestab igavesti. Sellel ei ole algust ega lõppu. Jumal on armastus ja armastusele on omane, et ta tahab midagi anda.

Kellele maksis Jumal lunastushinna? Võimalik, et siin mõeldakse Babüloonia vangist tulnuile. Peaaegu sama mõte esineb ka Jesaja 49:12 ja 62:12. Vangimaalt tagasipöördunutel oli eriline põhjus Jumala tänamiseks. Jumal oli neid lunastanud. See on sümbol suurest kogunemisest Jumala riiki (Mt 8:11).

Jumal ainult ei lunasta meid, vaid ka kogub kokku. Ja ta teeb seda Jeesuse Kristuse kaudu. Tä-nage teda selle eest! (Tärk 2014:490j)

 

Juudit ütles: Hakake mängima minu Jumalale trummidega,laulge Issandale simblitega! Lisa-ge kiituslaul temale,ülistage ja hüüdke appi tema nime! (Ju 16:2) Nõnda ta päästis nad vihamehe käest ja lunastas nad vaenlaste käest. (Ps 106:10)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Inimene ei mõista Jumala saladusi, vaid austab neid. Wil-helm von Humboldt

 

Palvetagem:  Minu elu on silmapilk, tund, mis möödub. Mu elu on hetk, millesse mul pole voli jääda. Sina tead, mu Jumal, et Sinu armastamiseks siin maa peal on mul ainult tänane hetk. Therese Lisieux

* * *

 

MEIL ON TEISTSUGUNE VAIM.

Kolmapäev – 5. veebruar

Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. 2Tm 1:7

 

Paulus ütleb 2 kirjas Timoteusele: Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja ar-mastuse ja mõistlikkuse vaimu. Meie Jumal on väge küll, enam, kui inimene suudaks mõista. Ja Te-ma annab väe ja armastuse ja mõistlikkuse Vaimu. See vägi avaldub nii julguses (Ap 4:13 Peetrus ja Johannes Suurkohtu ees), kui nõtruses (2Kr 12:9 Paulus kiitleb Jumala armust). Nagu Paulus ütleb … sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev, siis laskub Kristuse Vägi elama minu peale.

Jumala Vägi annab julguse tunnistada ja kuulutada evangeeliumi, Jeesust Kristust olukorda-des, mis meie ajal ei ole sugugi mugavad või olid mõni aeg tagasi eluohtlikudki. Seda ka meie maal, ateistlikus ühiskonnas. Praegu on võimalused hoopis teised, aga julgust vajame ikka. Euroopa ühis-konna suundumused ei ole sugugi kristlasi julgustavad, pigem leiab julgustust ja abi endistest misjo-nipiirkondadest lõunapoolsetes maades.

Igal juhul julgus, mida Paulus ka Tiitusele, meie mõistes ordineeritud vennale, meelde tuletab on vajalik igale inimesele. Ka koguduses üles tõusta ja tunnistada sellest mida olen kogenud on tei-nekord julgusega seotud. Aga palve Jumala poole aitab ka siin. Võin seda ise tunnistada.

 

Samas ei ole ma ise oma soovidega mitte keegi. Võib-olla ei ole see korrektne sõnastus, aga tahan öelda, et mina inimesena ei suuda vaid Vaim inimeses on see, kes suudab. Kui me kasvame piltlikult öeldes kõrgeks, hakkame arvama ja ehk mingil viisil väljendamagi seda, et mina oma jul-guse ja kogu olemusega saavutan seda siis oleme eksiteele sattunud. Aga nagu Pauluski ütleb saab inimene oma nõtruses vägevaks või jälle vägevaks. Jumal on hea Tema teab ja näeb kes me oleme ja Tema juhib meid ka nagu hea isa hirmu ja armuga.

Inimesi, kes Jumala Vaimuga varustatult otsustavalt astuvad esile ja saavad seeläbi õnnistu-seks paljudele. Et meil siin Hiiumaal või Eestis, aga ka laiemalt oleks inimesi, kelle esimeseks vali-kuks oleks Jumala kummardamine, evangeeliumi kuulutamine, koguduste juhtimine. Iga põlv mis veel maapeal liigub vajab kuulutust, kuni aegade lõpuni.

Küsigem siis, mis on minu osa jumalariigi töös? Jumal annab oma sulasele Väe, julguse ja ustavuse, et neid ülesandeid kanda. (Remmelg 2014)

 

Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: “Abba! Isa!” (Rm 8:15) Vabastaks need, kes surma kartes olid kogu elu-aja orjapõlves. (Hb 2:15)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kristuse Kirik, sellel suurel leigeksjäämise ja taganemise sajandil, ei vaja seevõrra Jumala kummardajaid kui Jumala tunnistajaid, kes peavad teadlikud ole-ma, et neile on armust antud mitte ainult uskuda Kristusesse, vaid ka kannatada Tema pärast. Harri Haamer

 

Palvetagem: Taevane Isa! Täname Sind südamest, et Sa ka täna meiega oled. Sina ei muutu, Sinul ei ole häid ja halvemaid aegu. Sinu headus ja arm saadab meid kõigil päevadel. Täname Sind selle hetke eest siin, nende inimeste eest keda Sa oled kutsunud. Täname Sind koguduste ja kogudu-sevanemate, õpetajate ja töötegijate eest, keda Sa ikka oled kutsunud ja oma Vaimu andidega varus-tanud. Anna meile julgust küsida ja ära tunda, mis on minu osa, ülesanne Sinu koguduses, Sinu rah-va hulgas. Juhata mind nendele teedele, nende inimeste juurde, kes vajavad mind, kes vajavad jul-gustamist, toetamist. Sina oled abimees, Jeesus, igas elu olukorras, igale inimesele. Täname Sind!

 

* * *

 

ANNA OMA ELU JUMALA JUHTIDA, MIS KA EI TULEKS.

Neljapäev – 6. veebruar

Ülevam kui paljude vete kohin, ülevam kui mere lained on Issand ülal kõrgel. Ps 93:4

 

Oli jaanipäeva pärastlõuna. Eelmisel õhtul oli meil rohkesti külalisi olnud, aga sel päeval oli kõik jälle vaikne. Olin just koristanud aias ja köögis ning olin sellest ja hilisest ülevalolemisest vä-sinud… kui minuni jõudis täies selguses teadmine, et mul on vähk. Ma ei tahtnud sellest kellelegi rääkida. Esialgu vähemalt.

Käisin mõne päeva pärast arsti juures ja mu arvamus leidis kinnitust. Määrati kindlaks opera-tsioonipäev ja mulle jäi veel nädal aega oma mõtetega harjuda. Pärast seda rääkisin oma murest ka abikaasale ja lastele. Soovisime äkki rohkem aega koos olla, nii läksime nendega, kel võimalik oli, koos mingitele suvepäevadele põhjarannikul, kuhu asja oli ainult mu abikaasal.

Kuna ma polnud aiandusteemaga kuigi seotud, oli mul vaba aega mererannas jalutada ja oma mõtteid mõtelda. Kuulasin lainete rullumist vastu kaldakive ja mõtlesin loomisele: need merelained on juba nii kaua aina loksunud ja loksunud … Väga kaua aega. Tuhandeid aastaid. Aga mina kui inimene olen väga üürike siin maamunal. Sündisin, elasin veidi ja nüüd on võimalik, et lähen. Väga lühike elu, võrreldes merega.

Kui mõtlesin minekust, palusin Jumalal, mere ja maa Loojal, mind toetada ja julgustada, anda märku, et Ta näeb mind ja on mu elu tüüri juures. Palusin ja jalutasin, silmad maas, tihenevas häma-ruses mööda merekallast viivat rada. Korraga läks pilk teelt kõrvale ja ma nägin valgust. Selget val-gust.

Läksin lähemale ja leidsin hiilgava jaaniussi. Siis märkasin ümberringi mitmeid jaaniusse ja kaugemal veel ja veel. Ma olin viimati näinud jaaniusse oma kakskümmend aastat tagasi. Ja nüüd, täpselt õigel hetkel olid nad jälle olemas. Või olin mina õiges kohas, et neid jälle kohata. Olin õnne-lik, sest südant täitis teadmine, et Jumal mind saadab. Igavene Jumal, maa ja mere Looja, minu Loo-ja. Andsin oma elu Tema juhtida, mis ka ei tuleks. Kui võimas on küll Jumal, kes kõik on loonud! (Tuvi 2011)

 

Kes taevas istub, naerab; Issand pilkab neid. Oma vihas ta kõneleb siis nendega ja oma rae-vus ta teeb neile hirmu (Ps 2:4,5). Issand on su paremal käel, ta purustab kuningad oma viha päe-val (Ps 110:5).

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Uskuda tähendab tunda ja usaldada Jumalat. See tähendab loobuda tegemast Temale ettekirjutusi, mida Tema võib ja suudab. Uskuda tähendab usaldada Ju-mala tõdesid rohkem, kui oma mõtteid ja kahtlusi. Rudolf Kiviranna

 

Palvetagem: Jeesus mu ainuke tugi, Sinule toetun ma. Jõuetu abi ja vägi, aitaja hädades Sa. Nõrkade ainuke lootus, vaese ja armetu vend. Viletsa viimane ootus, ära Sa jäta nüüd mind! Peeter Sink

 

* * *

 

TÄNAGU TEDA NEED, KES ON HÄDAST PÄÄSENUD.

Reede – 7. veebruar

Ta muutis maru vaikseks ilmaks ja vete lained jäid vakka. Siis nad rõõmustasid, kui lained soiku jäid, ja Issand viis nad igatsetud sadamasse. Ps 107:29,30

 

Inimese Looja on ka looduse Looja. Mõlemad alluvad tema tahtele. Siis, kui Jumalal on kül-laldane põhjus inimese palve kuulmiseks, võib tema palve peale anda tormi või vaikust. Meil on lu-ba seda võimalust kasutada. Jumal ise hoolitseb selle eest, et niisuguste palvete puhul oleks garan-teeritud üldine heaolu.

Mitte kõik meremehed ei hukku õnnetuses. Leidub neidki, kes tulevad surmaväljalt tagasi ko-ju ja alustavad hukkunud laeva asemel uue ehitamist. Aga need tänagu Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele (Ps 107:31)

Õnnetusest pääsemist ei tohi võtta kergelt. Ärgu keegi arvaku, et tema pääses “õnneliku ju-huse” tõttu. Igaüks, kes raskest olukorrast on välja tulnud, tänagu ise abi eest ja kutsugu ka teisi tänama.

Kui juba ajaliku elu õnnetusest pääsemine on nii suur sündmus, kui palju suurem on patust ja surmast pääsemine! (Tärk 2014:499j)

 

Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. (Mt 14:32)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õnnelik on see, kes on õppinud põgenema Jumala juurde, otsima kaitset Tema tiibade all ja leidma seal pelgupaika tormi eest. Ole Hallesby

 

Palvetagem: Siiski öös sünges, võitlevas hinges, igatsus elule julguse loob. Lootuste kuma koitmaski juba, raugemas tuuled ja lainete hoog. Maailma Issand, tormides ustav, lainete hauast veel elule toob. Arved Paul

 

* * *

 

JEESUS ANNAB ELU

Laupäev – 8. veebruar

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. 2Tm 1:10

 

Imelikud sõnad! Paulus, kes teadis hästi, et ühel päeval ta sureb, kuulutab ometigi, et Jeesus on kõrvaldanud surma. Enamgi veel: see kuulutus on kujunenud kristliku kiriku üheks peasõnu-miks. Usus sellesse käib ristiinimene oma maist teekonda, kujundab oma mõtteid ja tegusid – ning selles lootuses heidetakse lahkunule kord kolm peotäit mulda kiriklikul matusel.

Aga kuidas siis surm on kõrvaldatud, kui see teeb jätkuvalt oma vääramatut tööd? Jeesus ütles kord: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.” (Jh 11:25)

Alates Kristuse ristisurmast ja ülestõusmisest on surma võidutsemine üksnes ajutine – nii nagu kusagil peetaks veel lahinguid, kuigi sõda on kuulutatud juba lõppenuks. Surm ei suuda enam iga-vesti kinni hoida neid, kes usus Jeesusesse saavad Jumala lasteks. Surreski lähevad nad vastu Elule.

Martin Luther selgitas: “Uskumine tähendab võimatu tegemist. See on merest läbiminemine, nagu poleks seal vett, surmast läbiminemine, nagu poleks seal surma ja Kristuse embamist, nagu poleks maailmas pattu. See on võimatu teoks tegemine.” Kinnitagu Jumal ka meid selles usus! (Roots 2019)

 

Tema oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud ava-likuks teie pärast. (1Pt 1:20) Valge ette tuua kõigile, mis on selle saladuse korraldus, mis on kätke-tud aegade algusest peale Jumalas, kes kõik on loonud. (Ef 3:9) Seda saladust, mis oli varjatud endiste aegade ja sugupõlvede eest, nüüd on aga avaldatud tema pühadele. (Kl 1:26) Igavese elu lootuse põhjal, mille Jumal, kes ei valeta, on tõotanud enne igavesi aegu. (Tt 1:2)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kristlus õpetab, et inimene on kordumatu, ainulaadne ja igavese väärtusega. Ta on surematu, sest ta on seda väärt. Surematus on ju lõpuks väärtuse küsimus. Meil pole häbi kuulutada inimese surematust. Kristus suri ja tõusis hauast selle tõe kuulutamiseks. Mõtleme Paulust, kui ta kirjutas: “Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat” (2Tm 1:8). Inimene, sa oled surematu. Jumala ees oled sa seda väärt. Ela surematu olendina! (Osvald Tärk)

 

Palvetagem: Issand Jumal, taevane Isa, Sina valitsed elu ja surma üle. Me täname Sind, et Jeesus Kristus on võitnud surma võimu, ja palume, aita meil astuda usus Temasse vastu oma sur-male. Anna meile kindel veendumus, et nii elus kui surmas oleme Tema omad, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava.

Jaanuar 2020

 

 

 

 

PÄEVA SÕNUM nr. 174

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

JEESUS ÄRATAB USULE

  1. pühapäev pärast ilmumispüha
  2. nädal: 26. jaanuar – 1. veebruar 2020

 

Mõtle, Issand, nende peale, kes kannatavad vaimupuude all.

 

Vahel öeldakse, et inimene hakkas usklikuks. Nii lihtne see ei ole, sest usk on midagi erilist ja ainulaadset. Usk on inimese elu kandev jõud ja selle leidmine pole nii lihtne. Õigupoolest pole meie valida, kas usume või mitte, usk on Jumala kingitus inimesele. Usk sünnib inimeses Püha Vaimu töö kaudu.

Kui vaadata Jeesuse maapealsele elule, siis võib näha, kuidas osal inimestel tekkis usk Tema-sse, osal aga mitte. Kõik võisid näha Jeesuse imetegusid ja kuulda Tema õpetusi, kuid mitte kõik ei uskunud Temasse. Mõned otsustasid Kristuse hoopis risti lüüa ja tegid kõik võimaliku selleks, et kaotada ohtlikku konkurenti ja teisitimõtlejat.

Usu puhul sõltub palju inimese avatusest. Kui inimene on avatud Jumalale, siis märkab ta Ju-mala suuri tegusid ka oma elus. Kui aga inimene klammerdub oma kahtluste külge, siis on raske näha seda, mida Jumal meie elus teeb. Kuid ka kahtluste kaudu võib inimene usule jõuda. Kõik sõl-tub Jumalast ja Tema tahtest. Jumal tahab kõigile head. Inimene võib alati hädas olles palvetada ja Jumal aitab. Jeesus ei aidanud ega õpetanud rahvast mitte ainult minevikus, vaid ta teeb seda ka tä-napäeval.

Palves Jumala poole pöördudes võib inimene kogeda abi, mis tuleb ülevalt, ja sellega kaasneb sageli usu sünd palvetaja südames. Paljud on just nii leidnud oma elus usu ja see on Jumala kingitus meile. (Soom 2017:8)

 

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. Lk 13:29

 

Nii vastas Jeesus, kui Temalt küsiti, kas on pisut neid, kes pääsevad. Aga Ta vastas veel muud-ki. Kõigepealt: “Võidelge, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad minna, aga ei suuda!”

Kui Jumala rahvas on eesmärgile jõudnud, siis on pidu. Pidude lahutamatuks osaks on alati ka rikkalikult kaetud pidulaud. Paraku, palju on peole kutsutuid, kes jätsid minemata. Ühed arvasid, et neil on tähtsamaid tegemisi ja pole lihtsalt aega. Teised rahuldusid Issanda pealiskaudse tundmise-ga. Nad olid elanud seal lähedal, kus Ta õpetas, ning isegi Tema “ees söönud ja joonud”. Rohkemat ei pidanud nad vajalikukski. Nad ärkavad alles siis, kui on juba hilja ja uks on lukus. See on suurim, kujutlematu tragöödia.

Teised olid kaugel, igas ilmakaares. Kuuldes aga sõnumit Jeesusest Kristusest, võtsid nad selle vastu ja astusid Jumala riiki. Nad pääsesid.

Pealiskaudsus usuasjus on ülimalt ohtlik. (Kimmel 2009:8)

 

Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad. (1Ms 28:14) Ja paljud rahvad lähe-vad ning ütlevad: “Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõ-na!” (Js 2:3) “Sellest on vähe, et sa mu sulasena taastad Jaakobi suguharud ja tood tagasi Iisraeli jäägi: ma panen sind paganaile valguseks, et mu pääste ulatuks ilmamaa ääreni. (Js 49:6) Ja rah-vad tulevad su valguse juurde ning kuningad paistuse juurde, mis sinust kumab. (Js 60:3) Sest päi-kesetõusu poolt päikeseloojaku poole on mu nimi paganate seas suur, ja igas paigas suitsutatakse ning tuuakse mu nimele puhas roaohver. Sest mu nimi on paganate seas suur”, ütleb vägede Issand. (Ml 1:11)

 

Palvetagem: Kogu loodu Jumal, Sa kutsud inimesi kõikide rahvaste hulgast oma riiki. Lase meil Sind usus ära tunda ja hoia meidki nende hulgas, kes Sinule loodavad ja Sind tunnistavad. Kuule meid Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

JAGA TÄNA OMA USKU KELLEGAGI

Pühapäev – 26. jaanuar

Me oleme Teda ise kuulnud ning teame nüüd, et Tema on tõesti maailma Päästja. Jh 4:42

 

Ühel päeval kohtus Jeesus naisega, kes tuli kaevu äärde vett ammutama. Peale viit ebaõnnes-tunud abielu ei usaldanud ta enam mehi ja tema enesehinnang oli nullis. Peale esimest kohtumist Kristusega oli ta aga täiesti muutunud.

Usu jagamise juures võib naise loost õppida järgnevat: esiteks, näeb Jeesus kõigis kõige pare-mat. “Variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: “Tema võtab vastu patuseid”” (Lk 15:2). Neil oli naise suhtes õigus. Ometi oli just see naine esimene, kellele Jeesus end Messiasena tutvustas. Miks mitte varem? Näiteks oma jüngritele, Nikodeemusele või imetegude tunnistajatele? Sest Jeesus ei vaata sinu positsioonile või päritolule, vaid su potensiaalile.

Teiseks, kui Jeesus on sind muutnud, siis muudab ta läbi sinu teisi. Naine kaevul oli esimene samaarlane, kes Sõna kuulis ning “palju samaarlasi sellest külast uskus Jeesusesse tema sõnade tõt-tu” (Jh 4:39).

Kolmandaks pead sa Jeesust lihtsalt tutvustama ning Ta räägib ise enda eest. Piiblis on kirjas: “Jeesuse enda sõnade tõttu hakkas temasse uskuma veel palju enam inimesi. Aga naisele nad ütle-sid: “Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et te-ma on tõesti maailma Päästja” (Jh 4:41,42). Jaga oma usku kellegagi. (Raadio7 2017)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kogemused, mis võrsuvad isiklikust osadusest Kristusega, kinnitavad kogudusele, et Tema toimib. Osadus Kristusega pole ideaal, vaid reaalsus, mis võimal-dab tunnistada Jumala toimimisest minu isiklikus elus, Tema abi, juhtimise ja hoidmise kogemus-test. Mida enam meie silmad usus avanevad, seda enam näeme endi elus Tema toimimist. Elmar Salumaa

 

Palvetagem: Issand, me toome Sinu ette kiitust, et Sa mõtled meile veel, ja et meile ikka jälle kostab Sinu sõna hääl; et Sa meile usku annad, kõigest hädast välja kannad, kuni võitja hulgaga kii-dame Sind lõpmata.

 

* * *

 

JUMALA TULEK

Esmaspäev – 27. jaanuar

Taevad kuulutavad Tema õigust ja kõik rahvad näevad Tema au. Ps 97:6

 

Vana seaduse rahvas ootas Issanda päeva. Prohvetid rõhutasid korduvalt selle kardetavust. Siis, kui tuli Jeesus, nägid Ta kõige lähedasemad Temas Jumala armu ja tõde. See tuli võitva jõuna.

Nelipühal ilmusid torm, tulekeeled ja kohkunud inimeste kahetsuspisarad. Küsiti ahastuses: “Mis me peame tegema?” Evangeelium tuli ja võitis. Oma taastulekut aga võrdleb Jeesus välgu säh-vatusega. See tuleb ootamatult ja selle sähvatuse valgel näeb maailm ainsa momendiga elu uues val-guses.

Iga kord, kui Jumal ilmub inimestele, kuulutab Ta tulek õigust. Kuid lõpliku kuju võtab see Kristuse taastulekul. (Tärk 2014:400j)

 

Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd. (Ps 19:2)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Rõõm olla on Jumala laps ja käia päev-päevalt Ta varju all võitluseteel. Rõõm Jumala au ja imesid näha – Ta kandmist ja armastust kogeda veel. Rõõm teada, et Isa mul mõtleb, ei jäta mind kunagi – armust Ta jagab mul kõik. Oma last ei eales jäta Ta hätta – Ta silmade all on mu teed ja ka käik. Peeter Sink

 

Palvetagem: Issand Jeesus Kristus, häält taevast pole vaja. Aga üks märguanne oleks abiks, üks sõna, mis mind puudutaks ja juhiks mu silmad teele, mida Sa täna koos minuga tahad käia.

 

* * *

 

ÕPI TUNDMA JUMALA HÄÄLT

Teisipäev – 28. jaanuar

Ometi ootab Issand, et teile armu anda, ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada. Js 30:18

 

Jumal tahab, et me teaks, et ükskõik kui raskeks me olukorrad ka ei läheks – Tema kannab meid läbi! Kuid seda juhul, kui me usaldame Teda ja Tema vaikset häält, mis kõnetab meid päevast päeva!

Prohvet Jesaja kinnitab seda, öeldes: “Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: “See on tee, käige seda!”” (Js 30:21). On oluline mõista, et Jesaja edastas selle sõnumi iisraellastele keset nende kõige raskemaid aegu. See rahvas oli kõigi poolt huk-kamõistetud ja täiesti laostunud ning kõik see, mis oligi veel alles, oli samuti hääbumas. Mispeale Jesaja ütles Iisraeli juhtidele: “Pöörduge Issanda poole kohe praegu! Ta tahab anda teile juhatuse sõna. Ta tahab rääkida teiega, öeldes: “Minge seda või teist või kolmandat teed…”. Kuid nemad ei kuulanud. Nad otsustasid pöörduda tagasi Egiptusesse, et päästa ise oma rahvas! Nad arvasid, et võivad toetuda Egiptuse hobustele, vankritele ja varustatusele, et näha võitu.

 

Sellest hoolimata ei saatnud Jumal oma hukkamõistu nende üle. Ta otsustas hoopis oodata, kuni iga viimnegi kui iisraellaste plaan läbi kukkus ja ütles siis: “Ja ometi ootab Issand, et teile armu anda, ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest Issand on õiguse Jumal, õndsad on kõik, kes teda ootavad.” Ei läinudki kaua aega, kui kõik inimlikud plaanid põrusid ja rahva olukord muu-tus üha halvemaks. Lõpuks, kui kõik nende plaanid ja kavatused olid täiega läbikukkunud, ütles Jumal oma rahvale: “Las nüüd mina võtta üle! Avage oma kõrvad ja ma kõnelen teile. Mina tean väljapääsuteed ja ma juhatan teid. Ma tahan juhtida igat teie sammu, nii paremale kui vasakule, et päästa teid. Ma juhin teid oma hääle kaudu, andes teile viimse kui detailini teada, mida teha.”

On eluliselt tähtis, et sa õpiksid tundma Jumala häält, sest Ta on ikka veel kõnelemas. Ta ütles seda väga selgelt: “Minu lambad tunnevad minu häält!” Tänapäeva maailmas on palju hääli – üsna valjusid ja lausa nõudvaid. Kuid on ka õrn ja vaikne Jumala hääl, mis on kuuldav kõigile, kes usu-vad kõike, mida Jeesus rääkis. (Hellenurm 2020)

 

Ta on võtnud oma hooleks oma sulase Iisraeli, pidades meeles oma halastust. (Lk 1:54) Või suhtud sa üleolevalt tema helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse ega saa aru, et Jumala hel-dus tahab sind juhtida meelt parandama? (Rm 2:4) Kes sõna tähele paneb, leiab õnne, ja kes loo-dab Issanda peale, on õnnis. (Õp 16:20) Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand. (Jr 17:7)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal ei tule meisse kärarikkalt. Kes loodab Jumalat nõnda leida, ei pruugi Temaga kohtuda. Jumal ei sunni end peale. Jää vaikseks, et Jumala sageli väga vaik-ne hääl kuulmata ei jääks. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Ole truu, ole truu, õige usk on sinu käes! Usu vilja, õigust, headust kanna ar-mastuse väes. Siis sa haljendad ka armust Isa kojas nagu palmipuu. Ole truu, ole truu! Carl Eduard Malm

 

* * *

 

ME EI TEA TÄPSELT, MILLINE SAAB OLEMA ELU JUMALARIIGIS,

KUID MEIL TULEB JÄÄDA USTAVAKS USULE.

Kolmapäev – 29. jaanuar

Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Hb 11:1

 

Usku peab olema! Seda lauset teavad arvatavasti kõik. Usk vaatab kaugemale olemasolevast, näeb seda, mida veel ei nähta, ja arvestab sellega, mida täielikult ei mõisteta. Usus hüppab inimene iseendast kaugemale, seepärast ainult uskudes saab ta midagi korda saata, ületades ennast. Kellel ei ole usku, see ei suuda hüpata ja tal ei lähe midagi korda. Kõik inimesed, kes on midagi saavutanud, on teatavas mõttes usklikud. Iga inimene usub millessegi, ka siis, kui ta seda eitab või on vähe jõud-nud teha – kuid kõik ei ole religioosses mõttes usklikud. Seda loetelu usu iseloomustamiseks võiks jätkata.

Tõelises mõttes usuisana tõstetakse juutluses, kristluses ja islamis esile Aabrahami. “Ta uskus Issandat ja see arvati temale õiguseks” (1Ms 15:6; vrd Rm 4:3). Aabrahami usk ei piirdunud ainult maise tegelikkusega, vaid tõusis taevasesse nähtamatusse. Jumala kutsel lahkus ta oma maalt, su-merlaste Uri linnast Mesopotaamias – ja siirdus tõotatud maale, mida talle näidati. See oli Iisraeli-maa või teise terminoloogia järgi Palestiina, kus ta liikus ja kus elasid ka tema järglased. “Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi” – nii arutletakse Aabrahami ja teiste usuisade üle Heebrea kirjas. Kuid nende meeles oli taevane tege-likkus, mida ei antud neile kätte isegi veel maisele tõotatud maale jõudes. Nad ihkasid “paremat, see tähendab taevast kodumaad”, sest Jumal on “valmistanud neile linna” taevas (Hb 11:15j). Piib-lis räägitakse ka taevasest Jeruusalemmast, mis eksisteerib juba praegu Jumala juures. Taevase linna maiseks eksponendiks on peetud aga maist Jeruusalemma (Hb 12:22jj).

 

Kristlik usk eristub kõigist teistest ja ületab kõiki teisi veendumusega Kristuse ülestõusmisse. Taas Heebrea kirja sõnul on Aabraham ka ses suhtes usuisaks: “Usus viis Aabraham, kui teda proo-vile pandi, ohvriks Iisaki”, oma ainsa tõotatud poja, ja oli nõnda “valmis ohverdama oma ainusün-dinu”. Sellega osutatakse tuntud loole, kuidas Aabraham siirdus Jumala käsul Iisakit ohverdama Moorija mäele, mis olevat olnud Jeruusalemma templimägi. Jumal muidugi pani ainult proovile te-ma usku ega lasknud Iisakil surra. Ent kuidas suutis Aabraham kuuletuda? “Sest ta arvestas, et Ju-mal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks” (Hb 11:17jj). Nimelt ettetähenduseks Kristuse ülestõusmisele, kelle kohta kasutatakse samuti nimetust “ainusün-dinu” (monogenes).

Nii tõstab usk meid kõrgemale maisest tegelikkusest ja ühendab taevase linnaga. Ja kui meile vahel tundub, et juba liiga kauaks jääb viibima jumalariigi tulek maailmaajastu lõpul, mida kirjeldab Johannese ilmutusraamat taevase Jeruusalemma laskumisena (Ilm 21), siis võime teada, et ka meie usuisad “surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt”. Kõik meie esi-isad on elanud maa peal ainult usus, aga kui palju on korda saatnud nende usk! Nii nagu aeg-ajalt meie, on ka meie usuesiisad tunnistanud “end olevat võõrad ja majalised maa peal” (Hb 11:13), kuid tundnud ühtlasi täit rahu, et nende kodumaa on taevas ja neid ootamas, kui maised ülesanded täidetud. Olgu meil usku ülestõusmisse! (Hiob 2018)

 

Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab se-da, mida ta näeb? (Rm 8:24)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Pole ju ükskõik, mida me usume ja kuidas me usume. Kui muutub meie usk, siis muutub ka usund või religioon, mis mõjutab kogu meie elu. Kui religioosne usk üldse kaob, siis säilib mingi ilmaliku usu vorm, mis toob omad tagajärjed. Arne Hiob

 

Palvetagem: Sinu armastusel ja usaldusel ei ole otsa ega äärt, sest Sul ei ole piire. Sina võid jagada ega jää vaesemaks. Kuidas suudan seda mina? Toomas Paul

 

* * *

 

PÕHJUS, MIKS PEAKSIME JUMALAT KIITMA

Neljapäev – 30. jaanuar

Sina, Issand, oled Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa, Sa oled väga ülendatud üle kõigi jumalate. Ps 97:9

 

Arvaku teised, mida nad tahavad, aga Taavet teab, mida ta usub. Usk vajab kindlameelseid. Olgu meil julgeid veendumusi ja olgu need veendumused õiged.

Jumal on suurem, kui kõik jumalad. Meil pole mingit raskust seda öelda, aga tol ajal oli see tõeline usukindlus. Teised rahvad ümberringi uskusid oma jumalaid. Iisraelgi kaldus sageli, eriti siis, kui naaberrahvastel oli sõjalisi võite, arvamisele, et teised jumalad on väga tugevad. Taaveti deklaratsioon oli neile pahanduseks. Usuelus on õige veendumus määrava tähtsusega. Meie ei anna Jumalale võrdõiguslikku kohta teiste jõudude kõrval, vaid Ta on suurim kõigist. Jumala suurust kuulutame ka siis, kui see mõnele ei meeldi. (Tärk 2014:647j)

 

Sest mina tean, et Issand on suur ja meie Issand on suurem kui kõik jumalad. (Ps 135:5)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õnnistegija heaks ei saa sa õigupoolest midagi teha. Aga ometi, kui sa meelt parandad ja ennast päästa lased, siis rõõmustab see Teda ja taeva ingleid. Kui sa tunned oma Õnnistegijat, jää ikka Ta juurde ja tunnista rõõmsalt ning julgelt, mis Tema sulle on tei-nud. Albert Soosaar

 

Palvetagem: Ma tänan Sind, Issand, et Sa oled nii tähelepanelik ja paned ka taevaväed liiku-ma minu heaks. Ma kahtlesin, et Sa mind näed. Anna mulle andeks. Eenok Haamer

 

* * *

 

TÄNA JUMALAT LOOTUSE EEST MIS TEMAS ON.

Reede – 31. jaanuar

Ta on kaldunud nende palve poole, kes on tehtud puupaljaks, ega ole põlanud nende palvet. Ps 102:18

 

See on inimese palve, kes oma viimases hädas Jumala poole hüüab. Kindlasti oled samuti ko-genud seda tunnet – et sind on maha jäetud nii inimeste kui ka Jumala poolt. Miks on see mulle sün-dinud? – mõtled säärases olukorras sageli. Sinu suure meelepaha ja su viha pärast; sest sina oled mind tõstnud üles ja visanud maha (Ps 102:11). Kuid ka sellises ihulises ja hingelises ahastuses kõ-neleb laulik Jumalast, Temale au ja kiitust andes.

Kuidas saab see nõnda olla? Ebaõnnes kipume ikka süüdlast otsima. Laulik seda ei tee – miks? Või õigemini – kuidas suudab ta endas leida veel sisemist kindlust, kui kogu ümbritsev maailm te-male sõrmega osutab? Mis annab säärase kindluse, millele lootes suurimgi ahastus ei suuda sind murda? Aga sina, Issand, istud aujärjel igavesti ja sinu mälestus kestab põlvest põlve. Küll sa tõu-sed ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud (Ps 102:13,14).

Jumal näeb meie eluteel ettetulevaid käänakuid ja on selleks alati valmistanud meile tee la-henduseni, kuid me ei näe seda kohe, kui tahaksime, sest…

Psalmide raamat on palveraamat. Ka see psalm on palve Jumala poole. Mis on sinu arvates selle palve tulipunktiks?

Kas pole meie teekond Jumala tundma õppimise poole sageli selline, et tahaksime olla isee-neste pingutuste läbi täiuslikud, kuid ometi ei suuda seda. Seepärast on meil vaja lootust Jumala peale, sest üksnes selline lootus ei jäta meid häbisse, vaid saadab Jumala õnnistuse, mille läbi saa-vutame oma eesmärgi. Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga (Ps 103:4). (APÜ 2012)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Sa tunned end süüdi, kuna palud vaid raskustes olles. Jumal ei hülga kunagi me palveid vaid seetõttu, et palume vaid kriiside korral. David Wilkerson

 

Palvetagem: Isa! Ma tahan Sind appi hüüda, kui ma oma Jumalat. Su poole kindlalt hoida, kui hädad vaevavad, ning paluda ka Sind, et annaks kannatust. Sa vaigistad mu häda ja pöörad mu ahastust.

 

* * *

 

TEIE PÄÄSEMINE ON VAIKSEKS JÄÄMINE.

Laupäev – 1. veebruar

Issand on sulle tõesti armuline, kui sa appi hüüad. Seda kuuldes Ta vastab sulle. Js 30:19

Iisraeli ajaloos nõudis Jumal oma rahvalt kahte vastandlikku asja: mitte põgeneda ohu eest ja mitte loota omaenda jõule. Järelikult on “me põgeneme hobuste seljas; nobedal ratsul tahame sõi-ta” (Js 30:16) viimane mida Jumal tahab nende huulilt kuulda!

Iisraeli identiteet on sellise rahva oma kes orjadena Egiptuses lahkusid tühjade kätega, relvade ja varustuseta. Väljaränne oli võimalik kuna Jumal ise avas tee edasiminekuks seal, kus seda varem polnud. Ainus mida Iisrael pidi tegema, oli lasta Jumalal juhtida. Aga et lasta ennast juhtida, peab nõustuma sellega, et mitte kontrollida sündmuste käiku ja astuda ohuga silmitsi nii nagu see on – pigem minna läbi merest kui pöörduda tagasi Egiptusse.

 

Meie sees on hääli mis tahaksid meid tagasi Egiptusse tuua: “Kas ei olnud siis Egiptuses hau-du, et tõid meid kõrbe surema?” (2Ms 14:11), nurisesid israeliidid teekonnal Moosese vastu. Osake meist endast eelistab orjuse mugavusi vabaduse ohtudega vastakuti astumise raskustele.

Nõustuda edasi minema sinna kus pole teed, anda käest kontroll sündmuste käigu üle, loota millelegi enamale kui omaenda jõule: see on hoiak mida prohvet kirjeldab sõnadega “vaikseks jää-ma” ja “pöörduma”. Kui pääsemise leiab seal, siis sellepärast, et rahulikuks jäämine võimaldab meil tunnistada endi haavatavust ja mitte näha seda takistusena teekonnal vabadusse.

 

Äratundmine et me oleme haavatavad, ilma “nobedate ratsudeta”, tähendab lasta “õiguse Ju-malal” toimida, “vastata kui ta meid kuuleb.” Kaugel sellest, et viia passiivsuseni, annab see haava-tavus meile julguse edasi minna ilma tagavaradeta ja arvestusteta.

Kõrgtehnoloogilistes ühiskondades, kus hirm nurjumise ees hoiab inimesi tagasi riske võtmast ja kus alati tahetakse enne teada mis juhtuma hakkab, on ülioluline taasavastada julgus mis peitub haavatavuses. See on kutse, mille esitab Iisraeli Jumal, kes “toob meid välja orjusekojast” (2Ms 13: 3). (Taizé vennaskond 2007)

 

Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabas-tan tema ning teen ta auliseks. (Ps 91:15) Siis sa hüüad ja Issand vastab, kisendad appi ja tema üt-leb: Vaata, siin ma olen! Kui sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne. (Js 58:9)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tõesti, Jumal on tänagi teel. Ta ootab sind oma sõnas, kõ-netab sind oma sulaste ja Vaimu läbi. Sa kõnnid oma argiseid teid ja mõtled tavapäraseid mõtteid ja korraga tunned: ”Ma olen oma elu suurima avastuse lävel. See varandus on, millest ei saa enam üle ega mööda. Avastatust tuleks kindlasti kinni haarata. Uued väärtused tuleb ellu rakendada. Joosep Tammo

 

Palvetagem: Issand, minu Jumal, ma hüüan Sinu poole. Aita mind paluda ja koondada oma mõtted Sinule. Ma ei suuda seda teha üksinda. Minu sees on pimedus, aga Sinuga on valgus. Diet-rich Bonhoeffer

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava.

Jaanuar 2020

 

PÄEVA SÕNUM nr. 173

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

JEESUS ILMUTAB OMA JUMALIKKU VÄGE

  1. pühapäev pärast ilmumispüha
  2. nädal: 19. – 25. jaanuar 2020

 

Mõtle, Issand, nende peale, kes kannatavad kehalise puude all.

 

Jeesus alustab oma avalikku tegevust. Tema esimene imetegu oli Kaana pulmas vee muutmine veiniks. Kristus näitab selle teoga oma hoolivust hätta sattunud inimese vastu. Ta ei hakka arutlema, kas ikka ilma veinita saaks ka pulmapidu peetud või mitte. Ta ei ütle, et Jumala Poeg on tulnud siia maailma tegema vaid suuri ja olulisi asju. Tema jaoks on tavalise inimese probleem oluline ja ta an-nab hättasattunule just seda, mida too vajab. Need inimesed vajasid oma au päästmiseks pulmapeo jaoks veini ja Jeesus annab neile seda.

Selline avaakord Jeesuse tööle näitab ka kogu tulevikku. Inimesed said Kristuse käest abi, sest tal oli vägi ja ta ei hoidnud seda endale, vaid iga abivajaja võis kogeda, kuidas Jeesuses Jumala vägi toimis ning aitas. Kümned inimesed kogesid Jeesuse jõudu oma elus ja need hetked, mil Issand ai-tas, muutsid inimeste elu.

Jeesuse tegevuse algusele mõeldes saame olla kindlad, et ükski probleem pole Jumala Poja jaoks liiga väike. Me võime alati tema poole pöörduda. Paljud kristlased võivad tunnistada, et Jumal kuuleb palveid ja aitab meid just siis, kui vajame abi. Igaüks meist võib kogeda, kuidas Jumala vägi meid puudutab ja meie elu muudab. Selleks on vaja vaid ühendust Kristusega. Kes on kogenud Jee-suse väge, see ei saa enam edasi minna endist viisi. (Soom 2018:8)

 

Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. Jh 1:17

 

Kogu juudi seadus või käsk on antud juutidele – seda tegi Jumal Moosese kaudu Siinai mäel. Aga ühtlasi on Iisrael kutsutud valguseks paganatele ja apostel Paulus kommenteerib, et Jumala sea-dus on tegelikult kirjutatud iga inimese südamesse või alateadvusse või tema sisemisse minasse sü-dametunnistuse häälena, millega antakse inimesele märku, kuidas õigesti käituda (Rm 2:14-15).

See tähendab seda, et Jumala seadus kujutab endast loomupärast kaasa antust ja kuna inimese teed on läinud Jumala ees viltu, inimkond on oma arengus võõrdunud Jumalast ja tahab oma egoist-likku mina tihtipeale rõhutada, siis Jumala seadus südametunnistuse kaudu meenutab, kuidas asjad peaksid õigesti olema. Aga ka südametunnistuse häält moonutab inimkond, sh iga inimene, isiklike huvide ja maiste olude järgi ning sunnib oma mõtteid kõrvale. Ta ei järgi alati seda, milleks südame-tunnistus märku annab.

Juutide käskude puhul on oluline see, et see ei ole käsk, ka mitte seadus. Pigem elujuhis. Aga ühtlasi on see ikkagi käsuna mõistetav. Jumal esitas selle Moosesele korraldusena, Ta ei arutle, et “Kuule, mida me sinna jätame või mis võiks sobida?” või “Mida me võiksime tänapäeva juudile siin Siinai mäe all käsuna sõnastada?”. Seadus kõlas käsuna, ehkki hoolitseval moel.

Sellepärast on Jumal välja valinud Iisraeli ja andnud juutidele konkreetses sõnastuses seadu-sed: nende seas on ka igasugused nende rituaalseadused jms, mis olid mõeldud ainult juutidele. Aga kümme käsku, mida tõstetakse eraldi esile kogu seaduse tuumana, tahavad peegeldada sedasama sü-dametunnistusse kirjutatud seadust, mis tegelikult peaks juhatama iga inimest ka ilma juutidele an-tud ja sõnastatud seaduseta. Kuid kuna me väga kergesti ennast petame – mõnikord tahtmatult, mõ-nikord teadlikult –, siis on hea, kui need asjad on sõnastatud. Iisraeli missiooniks on seda ilmutust edasi viia kõigi rahvasteni: Jumala seadus näitab meie puudusi ja kasvatab Jumala poole. Uus proh-vetite poolt ettekuulutatud inimene, kelles kogu seadus on viimse südamesopini täidetud, seega kel-les Jumala kohalolu on saanud maksimaalseks, on Jeesus Kristus – Tema kaudu avatakse kogu Ju-mala ilmutustäius kõigile rahvastele.

Jumala seadus jääb meid edaspidigi kasvatama Kristuse poole, aga Kristuse kaudu ilmutatakse Jumala armu ja kogu uuendatud inimkonna reaalsust: kõige selle imelise kaudu, mis Tema elus juh-tub, kõigi nende tervendamiste kaudu, mida Ta tegi. Tema surma ja ülestõusmise kaudu tuuakse esi-le aga see, et viimselt suundub kogu ilmutusprotsess horisondi taha, kuhu me enam ei näe. Kuid nii suunavad Jumala seadus ja arm meid igavese elu poole. (Hiob 2015)

 

Ja Jumal kõneles kõik need sõnad (2Ms 20:1) ning mõistetakse õigeks tema armust päris mui-du, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses (Rm 3:24)

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sinu Poeg võttis kord äratõugatud Samaaria naise tema usu pärast vastu. Anna meile samasugust usku, et meiegi võiksime loota ainult Sinu armastusele ja üks-teist vastu võtta, nagu Sina meid oled vastu võtnud. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

ALLIKA ÄÄRES JA OMETI JANUSED.

Pühapäev – 19. jaanuar

Jeesus kostis naisele: “Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi.” Jh 4:13,14

 

Samaaria naine püüdis oma janu kustutada mürgiallikast. Ta andus oma ihu ohjeldamatute kir-gede valdusesse, et sellest ühtlasi leida rahuldust ka oma hingele. Aga ta koges, et ihulikud patud ei kustuta hingejanu. Nad ainult mürgitavad ihu ja hinge. Midagi ei saa teha ihule, mis ei mõjutaks ühtlasi ka hingele.

Mida rohkem inimene lõbutseb, seda sügavamale ta sellesse vajub. Omal jõul ei saagi inime-sed sellest janust lahti. Sest selle vee all mõtleb Jeesus kõike, millega inimesed oma hingejanu püüa-vad rahuldada. Patuallikaid on palju. Abielurikkumise kõrval seisab alkohol. Kes seda hakkab joo-ma, seda suuremaks kasvab janu. Jeesuse sõna jääb õigeks: Igaüks, kes joob seda vett, januneb jäl-le.

Selliste mürgiallikate kõrval on elus ühtlasi lõpmatu palju ilusat ja väärtuslikku, millega tahe-takse kustudada oma hingejanu: kõik teadused ja kunstid, kirjandus ja töö, õnn ja armastus ja palju muud kaunistab ja õilistab elu. Aga on otse hämmastav, et see kõik ometi ei rahulda hinge. Kas ei tähenda see, et kõik need maised õnneallikad on viimselt ainult elu dekoratsioon ja mitte elu sisu.

Üks altar on inimhinges alati tühi: see on altar tundmatule jumalale. Tahaks nagu veel midagi rohkem, kuid isegi ei tea, mis see oleks. Nimetu igatsus, nukrus ja rahulolematus käib viimselt kõigi õilsate ja ka sündmatute elamuste järel.

 

Jeesuse sõnad avastavad meile selle põhjuse: Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.

See igavese elu veeallikas on meile avatud. See on Jumala lõpmatu arm. Jeesus ise on selle ar-mu allikas. Tema pakub meile igavese elu vett. Ta kutsub enese juurde kõik, kes on koormatud ja vaevatud, ja lubab neile anda hingamist. Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi. Tema juures leidub hinge rahu. See igatsus on siin täitunud, mis püha lauliku sundis ohkama: Otsekui hirv igatseb veeojade järele,nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal! Mu hing januneb Jumala järele,elava Jumala järele (Ps 42:2,3). Ja kui ta Jumala ligigidust on kogenud, lau-lab ta hõisates: Sa joodad neid oma rõõmujoovastuse ojast. Sest sinu juures on eluallikas (Ps 36:9, 10). (Täheväli 1947:201jj)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui sa Ta juurde usus ruttad, oma häda kaebad, nutad, ei Ta sind siis lükka välja, kustutab su janu, nälja, viib sind värske rohumaale, eluveele sügavale, kosutab sind helde käega, trööstib imelise väega. Hugo Viktor Karl Wühner

 

Palvetagem: Issand, meie Jumal! Sina oled meile kinkinud oma armsas Pojas mitte vähem kui iseenda ja kõik, mis Sina oled. Võta meid nii nagu oleme. Julgusta meid meie nõtruses. Muuda meie vaesus rikkuseks oma külluses! Karl Barth

 

* * *

 

ÜLESKUTSE JUMALA ÜLISTAMISEKS

Esmaspäev – 20. jaanuar

Tänage Issandat, kuulutage Tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas Tema teod! Ps 105:1

 

Nagu näeme, algab psalm üleskutsega. Usklikud vajavad seda, sest meie unustame ja väsime. Meie tavalist puudujääki võib lihtsa üleskutse abil ületada ja sellepärast kasutab Piibel seda sageli. Seda kasutas Jumal juba vanasti oma rahva usuelu huvides ja seda kasutasid ka Jeesus ja apostlid. Seda kasutab Püha Vaim tänaseni.

Käesolev salm kordab 1. Ajaraamatu 16. peatükis esineva Taaveti laulu. Seega on ajaloolisele psalmile antud ka ajalooline alus. (Tärk 2014:466)

 

Tänage Issandat, kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod! (1Aj 16:8) Tänage Issandat, kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod, tunnistage, et Te-ma nimi on kõrge! (Js 12:4)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Apostlid lasksid ennemini oma pea otsast raiuda, kui keele kinni köita. Jumala käsk oli neile kõrgem kui kõik inimeste keelud, sõnakuulmine Issanda ja Õnnis-tegija vastu ülem kui oma enese ihu ohver. See kõik ei olnud mitte mõni välispidine sunduse asi, vaid vaba seespidine omaenese südame ajamine ja tungimine. Jeesuse armu ja tõe vägi oli neid ära võitnud. Jakob Hurt

 

Palvetagem: Kiitust toome, Issand, Sulle, et Sa mõtled meile veel, ja et meile ikka jälle kos-tab Sinu sõna hääl; et Sa meile usku annad, kõigest hädast välja kannad, kuni võitja hulgaga kiida-me Sind lõpmata. Friedrich Wilhelm Ederberg

 

* * *

 

USKLIKUD INIMESED ON IGA PÄEV OTSIJAD JA LEIDJAD.

Teisipäev – 21. jaanuar

Nõudke Issandat ja Tema võimsust, otsige alati Tema palet! Ps 105:4

 

Jumala rahvas arvaku tõelise Jumal tundmist oma õnnistuseks! Iisraelil ärgu olgu häbi tunnis-tada oma Jumalat sel ajal, kui teised rahvad tema ümber austavad Baali, Ra´d, Zeusi või Jupiteri. Nüüd on kõik teised tolleaegsed nimed kadunud, aga elava Jumala nimi püsib ja jääb igavesti. Selle-pärast võib iga usklik öelda: “Mina ei häbene evangeeliumi” (Rm 1:16). Needki võivad rõõmustada, kes Jumalat alles “otsivad”. Need liiguvad oma usuelus õiges suunas.

Jumala rahva usk polnud veel täiuslik, aga see liikus edasi täiuse suunas. Usklikud inimesed on iga päev otsijad ja leidjad. Alati me vajame midagi ja saame ka midagi. Palumine, otsimine ja koputamine on kõik sama briljandi üksikud säravad kandid, mis annavad pidevalt uut valguse sära. (Tärk 2014:467)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Oleme tulesüütajad. Selles külmas maailmas, mis on täis vihkamist ja isekust, võib meie väike leek tunduda mõjuta, kuid peame hoidma oma tuld põlemas. Billy Graham

 

Palvetagem: Lase meil tervena oma teed käia. Juhi meie samme ja saada meid oma rahuga. Luba meil elusalt, rõõmsalt ja tervelt oma eesmärgile jõuda… Õnnista meid kõiges, mis me teeme, ja las leiavad Sinu silmis halastust, armu ja kaastunnet kõik, keda me kohtame. Juudi reisiõnnistus

 

* * *

 

PUHAS VESI

Kolmapäev – 22. jaanuar

Januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta! Ilm 22:17

 

80ndatel jooksis läbi maailma ajakirjanduse teade, et Paapua Uus-Guinea üksildases mägipiir-konnas avastati senitundmatu suguharu. Kohe kiirustasid käitumiseuurijad ja etnoloogid kiviaja ta-semel olevate inimeste juurde, et seal oma uurimusi läbi viia. Ühe pärismaalase võtsid nad kaasa ja näitasid talle tänaseid kõikvõimalikke tehnikasaavutusi. Nad võtsid ta lennukisse ja autosse, filmisid teda ja üllatasid siis teda kaadritega televisioonis. Pärast üht 20. sajandis veedetud nädalat küsiti sel-lelt mehelt, mis on avaldanud talle kõige suuremat muljet? Vastus kõlas: “See, et seinast voolab pu-has vesi.” Puhas vesi – looduslapsena ta teadis, millest räägib.

Tulevikuuurijad ütlevad täna, et vesi saab meie maailmas veel kõigile suureks probleemiks ja et selle pärast hakatakse pidama sõdasid. Mitmes piirkonnas ollaksegi juba niikaugel, sest eluks hä-davajalikku vett ei jätku. Kes on pidanud kolm päeva ilma vedelikuta elama, ei pea enam kaua vastu ja puhta joogivee saamine on maakera paljudes paikades väga suur probleem.

 

Ülestõusnud Kristus ütleb: Ja januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!

 

Piiblis on jutt ühest teisest veest, eluveest. On midagi, mille tähtsus on võrreldav eluks vajali-ku veega. Kõneldes kord naisega Samaaria kaevul, nimetas Jeesus ennast elavaks veeks. Jeesus on niisama tähtis nagu vesi eluks. Kellel on Jeesus, kes elab Temaga, kes korrastab oma elu Tema juht-nööride järgi, see inimene on leidnud oma eluks kõige olulisema. Seda vett võib saada igaüks. Jee-sus ei saa seda pakkuda täissöönutele ja rahulolevatele, vaid neile, kellel on janu – janu sisurikka elu järele, janu varjatuse järele, janu süüst vabanemise järele, janu ehtsa õnne järele. Jeesus ütleb meile täie selgusega: „Igaüks, kes soovib, võib võtta!” Hea võimalus on avada praegu oma käed ja süda ning paluda: “Jah, tule Jeesus ja kustuta mu janu! Anna mulle seda vett, mis toob ka minu ellu sinu tegelikkuse, mis juhib mind sinu riiki, sinu igavesse ellu!”

Kui te avate veekraani, mõelge sellele, kui paljudel inimestel pole üldsegi enesestmõistetav, et värske ja puhas vesi on saadaval. Kuid lubage meenutada ka, et Jeesus pakub seda tasuta – ilma veemõõtjata ja -arveta – ja et Tal on pakkuda elustavat vett, mis hoovab igavesse ellu. Nii saab meie tänane päev värskeks ja ka inimesed meie ümber saavad sellest oma osa. (Jürma 2014)

 

Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima! (Js 55:1) Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: “Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!” (Jh 7:37) Ja ta ütles mulle: “See on sündinud! Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast.” (Ilm 21:6)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ära siis eksi nüüd siia ja sinna, rutta Ta juurde, Ta kutsub ju sind! Oh kuis nii õnnis Ta juurde on minna, selgelt seal voolavad eluvee jõed. Seal on me abi, mis jahutab hinge, koormatud hinged, nüüd sinna kõik minge! Johann Ludvig Konrad Allendorf

 

Palvetagem: Issand! Su tõotus on me käes: kes janus, õigust nõuab, saab tõesti joodetud ja andeksandmist leiab. Näita õiget teed, mu kallis Jeesuke, Sa oled abimees mu eksind hingele. Chris-tian Knorr von Rosenroth

 

* * *

 

JUMAL SAAB ILMSIKS

Neljapäev – 23. jaanuar

Me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde. Jh 1:14

 

Jeesuse sündimine Petlemmas pole mingi aegadetagune sündmus, mis meid ei puuduta. Ja sel-le sõnumit ei anta inimkonnale edasi ebaisikuliselt. Selle sõnum on ainulisel ja erilisel viisil suuna-tud igale inimesele. Jõulurõõmu kuulutatakse meist igaühele, sest Päästja sünnib igaühe jaoks. Nagu Petlemma karjastele, nii ka meile kuulutatakse seda suurt rõõmu sama mõjusalt, sama tungivalt.

Sellepärast on Kristuse sündimine igaühele meist väga isiklik kingitus. Aga nagu karjused, nii ka meie saame selle kätte alles siis, kui ruttame täis usku ja tänulikkust seda kuulutama kõikjal, ku-hu jalad viivad. Issand on tõepoolest meie keskel ja päästab meid; selline on meie lootus – enamgi veel, selline on meie lootuse julgus, millest vallandub kindel rõõm. Selle rõõmu allikaks on inim-mõistusele arusaamatu alandumine, millega meie Jumalast saab omal vabal tahtel väetimast väetim Jeesuslaps mähkmeisse mähitult viletsas sõimes.

Jumala plaan, ei olnud üksnes tulla maa peale oma ainsas Pojas, Jeesuse Kristuses; ei olnud lihtsalt sündida, vaid Ta tahtis endast teada anda ning ennekõike ilmutada oma heldust ja lõpmatut inimesearmastust (Tt 3:4). “Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja”, kuulutas ingel karjastele: “kes on Issand Kristus.” (Lk 2:11-12). Selles peitub enneolematu sõnum: Päästja on sündinud ja kõik võib saada päästetud – nii taevas, maa kui alumised paigad!

Selline on lõppkokkuvõttes selle imelise salasuse kingitus, milleks on Jeesuse sündimine Pet-lemmas. Vastastikuse usalduse ja ohvrianni salasus ühes Temaga, kes juhatab meid oma Isa halas-tava armastuse, rõõmu ja au sisse. (Stefanus 2017)

 

Iisaile sündis kuningas Taavet. Taavetile sündis Uurija naisega Saalomon. (Mt 1:6) Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. (Mt 17:2) Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näe-ksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist. (Jh 17:24) Kui juba hukkamõistuteenistusel oli kirkus, siis on õigeksmõistuteenistus veel palju suu-rem kirkuselt. (2Kr 3:9) Jah, niihästi Pühitseja kui pühitsetavad on kõik ühe Isa lapsed. Sel põhjusel Jeesus ei häbenegi neid hüüda vendadeks. (Hb 2:11)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kristus tuleb meie maailma. Ka siis, kui me ei taha Teda ega otsi Teda. Kuid Tema tahab ja otsib meid. Ta tuleb, sest maailm vajab Teda. Sina ja mina vajame Teda isiklikult. Meie ei saa ilma Temata tõeliselt elada. Kristus tuleb meie juurde sellepärast, et Ta tunneb meie häda paremini kui meie ise. Ta tahab saada meie elu Issandaks ja Kuningaks. Uno Plank

 

Palvetagem: Issand Jeesus, kui meie hukk meid vaevab, kui kannatused ja hädad meid maha suruvad, siis lohuta meid lootusega Sinu peatsest tagasitulekust. Võta meilt ära kõik kartus ja tee meid siiraks ja rõõmsaks, oodates Sinu jälletulemist. Jah, tule ruttu, Issand Jeesus! Fredrik Landahl

 

* * *

 

RÕÕMSAD HETKED

Reede – 24. jaanuar

Laulge Issandale, mängige Temale, kõnelge kõigist Tema imedest! Ps 105:2

 

Oli talvine aeg. Meie pere kuusteist liiget istusid sõjaväebussi ja me sõitsime lennuvälja an-gaari, kus pidime kohtuma minu Afganistanis teeninud pojaga. Lennuväljale kogunesid noored emad lastega, kes ootasid abikaasasid. Oli vastsündinuid, kes polnud oma isa veel näinud. Jumal oli andnud meile kõigi võimaluse oma lapsi taas kaisutada. Ruumi täitsid tänulikkus, rahu ja rõõm. Lennuk ilmus nähtavale ja me lehvitasime lippe. Uurisin sissemarssivate sõdurite nägusid ja märka-sin viimaks oma poega, kes oli tervelt tagasi jõudnud. See oli täiuslik hetk.

Meie elus on kauneid hetki, olgu selleks armumine, lapse sünd, kaunis päikesetõus või linnu lend. Meil on siis põhjust Jumalat tänada rõõmu eest, mida need kogemused pakuvad. Meie omalt poolt võime Jumalale tuua tänu ja kiitust. Saame seda teha tänupalvetes, laulus ja Jumala imelistest töödest tunnistust tuues. (Ward 2017)

 

Jumal, sa oled mind õpetanud mu noorest east, ja sestsaadik ma kuulutan sinu imesid. (Ps 71:17)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kõik, millest maailm koosneb, võib laguneda, kindlaks jää-vad ainult Jumal ja Tema Sõna. Sõna, milles on elu ja mis loob, päästab, uuendab. Fanny de Sivers

 

Palvetagem: Armas Issand, anna meile tänulikkust kõigi suurte ja väikeste rõõmude eest. Aa-men.

 

* * *

 

IGATSUS JUMALA JÄRELE

Laupäev – 25. jaanuar

Apostel Pauluse pöördumispäev

Kiidelge Tema pühast nimest, rõõmutsegu nende süda, kes otsivad Issandat. Ps 105:3

Kui inimene unustab või tõrjubki Jumala, ei lakka Jumal siiski inimest kutsumast, et see Teda otsiks ning seeläbi elaks ning oma õnne leiaks. See otsing nõuab aga inimeselt kogu mõttepinget ja sirgjoonelist tahet, “siirast südant” ning ka tunnistust kaasinimestelt, kes õpetavad teda Jumalat otsi-ma.

“Suur oled, Issand, ja kõrgeks kiidetav; suur on Su vägi, Sinu tarkusel pole määra. Ja kiita ta-hab Sind inimene, mingi osa Sinu loomest, inimene, kes kannab endaga kaasas oma surelikkust, kannab kaasas oma patu tunnistust ja tunnistust, et Sa paned vastu suurelistele; ja ikkagi tahab Sind kiita inimene, mingi osa Sinu loomest. Sina õhutad, et ta Sind kiites rõõmu tunneks, kuna oled meid teinud enda jaoks ja rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka Sinus.” Augustinus (Katoliku Kiriku Katekismus, nr. 30)

 

Ülistage Issandat koos minuga ja tõstkem üheskoos kõrgeks tema nimi! Ps 34:4

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui eesmärk on kaugel või ununenud, siis võime kergesti sekkuda selle maailma intriigidesse ja muutuda isegi konfliktseks. Kuid koiduvalgust näinud rändu-ri jalg astub taas kiiremini ja rahulikumalt. Aeg, milles meie elame, on Jumala tõotuste täitumise aeg. Mitte surm, vaid Jeesus on taas tulemas. Jeesus on teel, et kohtuda teelistega. Joosep Tammo

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sina andsid apostel Paulusele ülesande viia evangeeliumi valgust laiali kõikjale maailma. Me meenutame täna tema imelist pöördumist ja palume: aita meil püsida tema kuulutatud elu sõnas. Luba meil kõigil üheskoos rõõmustada Kristuse taastulemise päeval. Kuule meid oma Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava.

Jaanuar 2020

1 2 3 13