Kategooria postitused

PÄEVA SÕNUM nr. 190

Sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust (Ps 36:10). Kõigeväeline Jumal! Sina oled kinkinud meile kõige kallima – elu ja valguse. Me palume, näita meile oma eluvalgust, eluval-gust meie südame pimedusse, et näeksime kõrvaldada takistusi Sinu tundmise teelt. Lase meil selles valguses näha patu suurust. Anna jõudu meeleparanduseks ja usku Sinu evangeeliumi tõotustesse. Jeesus, Sinu läbi on meil elu ja seda ülirohkesti. Kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12).

 

***

 

PÄEVA  SÕNUM nr. 190

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

SÜDAME KÕNE JUMALAGA

Ülestõusmisaja 6. pühapäev

  1. nädal: 17. – 23. mai 2020

 

Mõtle, Issand, kõigi peale, kes kannatavad hinge- ja ihuhädasid või kes on meelt heitnud: aita ja rahusta neid. Mõtle, Issand ka, oma sulaste ja ümmardajate peale, kes on palunud meie eestpalveid.

 

Inimsuhete üheks aluseks on suhtlemine ja kõnelemine oma kaasinimesega. Kõneldes võime väljendada nii oma rõõmu või muret kui pahameelt. Selles suhtluses tulevad esile inimese kõige sü-gavamad tunded nagu austus, armastus, hoolivus. Rasketel teemadel kõnelemistki on vaja, sest vaid nii jõuame mingi lahenduseni.

Jumalaga kõnelemise viisiks on palve. Sõna palvetama on eksitav, sest see näitab, et inimene palub midagi. Enamasti olemegi egoistlikult oma probleemidele lahendust otsivad ja ilmselt seetõttu on suur osa palvetamisest tõesti Jumalalt millegi palumine. Kuid palve hulka kuulub ka tänamine, Jumala heade tegude kiitmine ja tema ülistamine. Seega on palvetamine midagi palju rohkemat kui vaid millegi palumine Jumalalt ja nii kõlab saabuva pühapäeva teema väga õigesti: “Südame kõne Jumalaga”.

Teise inimesega kõneldes pole viisakas kogu aeg ise rääkida, oluline on osata ka kuulata ja aru saada, mida kaasinimene meile öelda tahab. Nii on ka usuelus palvetamine seotud Jumala kuulami-sega, tema märkamisega oma elus, temaga osaduses elamisega. Pühakirja lugemine kuulub palve juurde, sest selle kaudu kõnetab meid Jumal. Vahel ei või teisele inimesele kõigest kõnelda, Juma-lale võib aga kõik südamelt ära öelda. Kui oleme Jumalaga rääkinud, on meil kergem võtta vastu õigeid otsuseid ja õnnelikult eluteel edasi minna. (Soom 2017:8)

 

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet

ega ole mult ära võtnud oma heldust! Ps 66:20

 

See on märkimisväärne, et psalmi autor on teinud Jumala üldise õnnistuse isiklikuks. Kahjuks ei ole veel paljud seda kunsti vaimulikult ära õppinud. Nad on küll tänulikud, et Kristus suri maail-ma eest, aga kas ka nende eest?

Milline peaks olema meie tunnistuse sisu? Kui me tahame tunnistada, siis peame vaatama, et see ei tuleks meie endi, vaid Jumala ülistuseks. Paljud usklikud oskavad küll rääkida ajalikest asjust, aga mitte vaimulikest. See on ka hea, mida Issand me ihule on teinud, aga mõtleme ka sellele, mida ta meie hingele on teinud.

Palve kuulmise eelduseks on nurjatusest loobumine. Siis, kui psalmi autor oleks pattu oma südames näinud ja sellega leppinud, ei oleks Jumal teda kuulnud. Sellepärast on patust loobumine ja südame puhastamine oluline. Ometi öeldakse selles kirjakohas, et palve kuulmine ei ole siiski meie teene, vaid Jumala heldus.

Jumala iga tegu on enam väärt kui momendi sündmus. Jumala tegu ületab selle silmapilgu, millal see toimus. Nii kutsubki Kristus enda omasid Jumalat ülistama. (Tärk 2014:213)

 

Palvetagem: Issand Jumal, taevane Isa, kellelt tulevad kõik head annid! Sina oled tõotanud anda meile seda, mida palume Sinu Poja nimel. Õpeta meid õigesti palvetama, et me alati ja kõiges Sinu abile loodaksime ning oma elus Sind austaksime. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

ALATI LIIKUMISES … ALATI SISEMISELT KINNITATUD.

Palvepühapäev – 17. mai

Jeesus õpetas: “Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!” Mt 6:6

 

Me peame otsekui “võõrad ja majalised maa peal” (Hb 11:13) leidma paiga, kuhu sisemiselt kinnituda, et me võiksime jääda iseendaks. Kas ei võiks selline kinnitumine toimuda justnimelt pal-ves, sõpruse kahekõnes Kristusega?

Tõsi on see, et meie usaldus Kristuse vastu võib olla habras. Aga kas ei võiks me leida just ki-rikus kogukonna, kus võime üksteise peale loota, kõnelda üksteisele oma kahtlustest ja küsimustest ning toetada üksteist oma otsingutes?

 

Pidev tagasipöördumine Jumala osaduse juurde annab meile suure vabaduse. Oma armastuses tahab Jumal tuua meid välja meie isiklikest ja ühiskondlikest iketest, aidates meil lasta lahti sellest, mis meie samme takistab. Kuidas saaksime olla alati liikumises, ilma et meid sealjuures välja juuri-taks? Kas ei võiks selle allikaks olla kasvav veendumus, et Jumala Riik ongi juba meie sees ja meie ümber tärkamas?

Jah, on üks paik, kus meie süda võib rahu leida. See on omamoodi sisemine raskuskese, kus Jeesus meile ütleb: “…te leiate hingamise oma hingedele” (Mt 11:29). (Vend Alois 2020)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Palve imejõudu peidab. Palve hoiab taevateel. Palve mure eemal heidab. Palve kurva rõõmsaks teeb. Kahtlus närib – palves püsi, kuni kindlaks muutub meel. Tuimus tulebpalvevägi sära toob sul usuteel. Palve – side Jumalaga. Palve võidab kurjuse. Palve usus julgust annab, katsumuses kinnitab. Ära väsi palves olla õhtutunnil, hommikul. Palves Isa ette tulla igal ajal luba sul! Lia Kaljuste

 

Palvetagem: Jumal, Sind hüüan ma appi, aita mind palvetada. Minul on pimedus, Sinul val-gus. Ma olen üksildane aga Sina ei jäta mind maha. Ma olen jõuetu, Sinu juures on abi, olen rahutu, aga Sinus on rahu, olen kibestunud aga Sinus on kannatlikkus. Ma ei mõista Sinu teed, aga Sina val-gustad minu teed. Dietrich Bonhoeffer vanglas 1944

 

* * *

 

KUULA!

Esmaspäev – 18. mai

Minge välja Paabelist, põgenege Kaldeast, rõõmuhüüdega andke teada, kuulutage seda, le-vitage maailma ääreni, öelge: “Issand on lunastanud oma sulase Jaakobi.” Js 48:20

 

Neid kes olid Paabelis vangis, kutsutakse siin julgesti ja rõõmsalt sealt väljaminema. See sa-ma kutse käib ka meie kohta. Meil pole tarvis olla jumalata maailma mõtteviisi, meelsuse ja väär-tushinnangute vangid. Rääkimata enda hävitamisest patuse eluga, sama moodi, nagu seda teevad need kes Jumalat ei tunne. Tee vabadusse on valmis. Tuleb ainult kuulata mida Issand räägib ja toi-mida selle järgi. Mitte olla kangekaelne ja iseteadev.

Selles mis Jumal on teinud ja üha teeb on täiuslik ja suur rahu igaühele, kes mitte ainult ei usu  selle olemasolu, vaid kes ka selles tegelikult ka käib. Samal ajal ka inimesel, kes Jumala nõuandeid kuulda ei võta, vaid püüab jõuda vabadusele omal jõul ja Jumalas lahus, ei ole rahu. Ta püstitab sel-le saavutamiseks küll kõikvõimalike konstruktsioone, aga need kõik on määratud hävinemisele, na-gu kunagi ammu Paabeli torn ja hiljem ka sama nimeline riik. (PKK: Js 47-48)

 

Põgenege Paabelist, minge välja kaldealaste maalt, olge nagu sikud karja ees! (Jr 50:8) Ja ma kuulsin teist häält taevast hüüdvat: “Tulge temast välja, mu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ning et te ei kannaks midagi tema nuhtlustest!” (Ilm 18:4)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesus on Jumala isaarmastus. Temas on Jumal meile val-mistanud lunastuse ja lepituse tema ohvrisurma ja kannatuse läbi. Temas on kõik süü ja patt andes-tatud. Aleksander Täheväli

 

Palvetagem: Kui me oleme hädas, tuled Sa meile appi. Kui me oleme meeleheitel, saadad Sa meile oma lohutaja vaimu. Kui maailm haarab meid endasse, aita meil meeles pidada, kes sa oled: kõige elava Looja ja Hoidja. Clemens Roomast

 

* * *

 

KUIDAS MA PALVETAN?

Teisipäev – 19. mai

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pä-rast! Tn 9:18

 

Palve on põhiliselt see, et me palvetades anname Jumalale tagasi Tema enda sõnad. Me toome nad Ta ette ja palume, et Ta toimiks oma tõotuste kohaselt. Ja kuna Jumal ei või ega oska valetada, siis võime me paluda täies usu kindluses, et Jumal teeb nagu Ta on tõotanud.

Nii teeb ka Taaniel. Ta on näinud, et Jeruusalemma oli tabanud kogu see õnnetus, mida proh-vetid olid ennustanud. See oli varemetes, aga sellele oli tõotatud ka uut algust. Eriti mõtleb Taaniel hävitatud templile. Selle uuesti ülesehitamine oli talle kõige südamelähedasem. Tempel oli Jumala tõotuste täitumiste nähtav sümbol. See oli koht, kust Jumal oli eriti tõotanud kuulda oma rahvast. Pealegi oli see ainus koht, kus iisraellased tohtisid Issandale ohverdada. Pole siis ime, et Taaniel pa-lub eriti seda, et Jumal laseks oma palet s.t. oma armu paista hävitatud templile. Selle uuesti üles-ehitamine oleks kõigile nähtav tunnistus karistusaja lõppemisest.

 

Kõik need uue aja palved toob Taaniel Issanda ette usaldades Tema armu ja mitte mingeid ini-meste omadusi. Lõppude lõpuks on linna uuesti ülesehitamine Jumala armutegu, mitte inimeste või-mekuste teene. Kui üldse keegi, siis Taaniel teadis seda. Ta oli näinud kuidas Jumal võib ühe hetke-ga tõugata maailma kõige võimsama riigipeamehe aastateks alla koos veistega rohtu sööma.

Nii tunnistab Taaniel lõpuks Jumalale, et tema ja ta rahvas on täiesti sõltuv sellest mida Jumal teeb. Tema hoiak on hoopis teistsugune, kui see mida võis näha Juuda elanike hulgas enne templi hävitamist. Siis oli rahvas kummalise kõigutamatu enesepettuse võimuses. Seda ei suutnud kõiguta-da isegi Jumala saadetud prohvetite manitsused. (PKK:Tn 9:7-20)

 

Ava, Issand, oma silmad ja vaata! Sest mitte surnud surmavallas, kellel hing on rinnast võe-tud, ei anna Issandale au ja tunnustust. (Brk 2:17)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal ei oodanud, kuni inimesed end ise Temale avavad. Seda me ei suudakski. Jumal sai siin maa peal ihulikuks Jeesuses Kristuses, sai meiega sarnaseks ja tuli viletsusse, meie juurde. Helmut Thielicke

 

Palvetagem: Issand, Sa ütles, et vaesed, tulge, minu lauavõõrad olge! Tervele ei arsti vaja, haigele küll igal ajal. Miks ma kandsin ristivaeva, kui sa ise teenid taeva? Ei see sinu laud siis ole, kui sul abi tarvis pole. Martin Luther

 

* * *

 

NÕTRUSES TULEB VAIM MEILE APPI.

Kolmapäev – 20. mai

Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Rm 8:26

 

Sõna “appi” ei tähenda, et me ise midagi ei tee. Appi tullakse ainult neile, kes ise enam ei suu-da. Sageli tahavad usklikud, et Jumal nende ees kõik ära teeks. Soovitakse kerget elu. Paljud on val-mis paluma elavat vett, nii nagu palus Samaaria naine: “Isand, anna mulle seda vett, et ma ei janu-neks enam ega peaks aina käima siit ammutamas!” (Jh 4:15). säärast palvet Püha Vaim ei toeta. Ju-mal ei võta meilt meie koormat ära, “sest igaüks kandku oma koormat” (Gl 6:5), aga ta teeb meid tugevaks. Usklikule jääb koormatuse ja nõtruse tunne, aga ta saab ka abi.

Mõelgem vaid, milline on see abi, mida Jumala sõna meile siin tõotab! Uus Testament asetab eluteele kõrvuti nõdra inimese ja Püha Vaimu. Mis ühist on neil kahel? Üks on abitu ja puudustega inimene ning teine – püha ja igavene Vaim. See ongi Kristuse töö ime, mis osutub võimalikuks tänu lunastusele. Püha Vaim elab nüüd meis ja aitab meid. Ta puhastab uskliku inimese südamest välja kõik, mis Jumalale ei kõlba, ja toob sisse selle, mis on Jumalale meele järele. Püha Vaimu töö meie juures on kohtu, end samasl ajal ka armu töö. Ta annab märku, noomib ja õpetab, aga on ka lohuta-ja, kinnitaja, saladuste ilmutaja ja osaduse jagaja. Lausa imeline, millise kannatlikkusega ta meie juures töötab!

Kui Püha Vaim on inimese elu läbi valgustanud, läbi töötanud ja uuendanud, alles siis näeme, mis on patt ja mis on arm, mis on õigus ja mis on pühitsus, millised me ise oleme ja milline on Ju-mal. (Tärk 2002:326j)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kus toimub õige palve, seal peab tõsiselt oma häda tunta-ma, ja nimelt säärast häda, mis meid rõhub ning paneb appi hüüdma ja kisendama. Nii tekib palve otsekui iseendast. Martin Luther

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, me täname Sind, et annad tahtejõu Sulle vabatahtlikult mi-dagi anda. Kõik tuleb ju Sinult ja me pühendame selle jälle Sulle. Õnnista ise meie ohvriandi Jeesu-se Kristuse nimel. Surinami Vennastekogudus

 

* * *

 

ÜLENDATUD ISSAND

Kristuse taevaminemise püha

Neljapäev – 21. mai

Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde! Jh 12:32

 

Seepärast laskus Poeg taevast ning sai lihaks, sündides neitsist ja võttis enese peale kõik meie nõrkused, eriti patu ja rumaluse, millesse Aadam meid heitis; ja väljaspool kõiki Tema sõnu ja tegu-sid ning lihalikkust ja meelekindlust, Ta tegi nööri ja juhtis meid nii oskuslikult ja nii südamlikult, et verehigi voolas Ta pühitsetud ihust. Ja kui ta oli juhtinud inimesi lakkamata kolmekümne kolme aastani, Ta nägi õige aja algavat lunastuseks neile, kes järgnevad. Sellepärast Ta ütles: “Kui Ma olen ülendatud (ristile), tõmban ma kõik enese juurde.” Seepeale Ta vinnati ristile ja kogu Ta arm jäi ee-male ja kogu see vägi, mis takistas inimesi juhtimast. Siin on kolm loomulikku tunnust külgetõm-bele, millega Kristus ristil juhtis iseendani kolmanda ja üheksanda tunni vahel rohkem inimesi kui oli endale järgnema pannud kolmekümne kolme aastaga.

Esimene tunnusus, millega Ta juhtis enese juurde, oli vastastikune tõmme, mis tõi samasugu-sed liigid kokku ja oldi ühtmoodi. Sel moel ta tõmbas inimesed kokku jumalikkusega, kellega Ta juba sarnanes. Selleks, et Jumal võiks tõmmata enda juurde rohkem ja unustada oma viha, Poeg üt-les: “Armas Isa, nähes et Sa ei võinud andestada patte, sest kõik eelnevad ohvrid olid Sulle paku-tud, nii Ma siis ise, Su ainusündinud Pojana, kes sarnanen Sinu jumalikkusele enam kõigest loodust, kellesse Sa oled peitnud kogu taevaliku armastuse rikkused, olen läinud ristile, et olla elusaks ohv-riks Sinu silme ees; et Sa tuleksid Isalikus kaastundes ja võiksid painutada end (alla) ning vaadata mind, ainust Poega, ja mu verd voolamas haavadest ja vaigistaksid leegitsevat mõõka, mis on inglite kätes, kellega Sa tõkestasid Paradiisi tee; et kõik kes on kahetsenud ja taga nutnud omi patte läbi Minu, võiksid siseneda jälle.”

Teine tunnus, mida Ta kasutas oli Tühjus, see, mida näeme kui paneme õõnsa toru vette ja tõmbame seda imades üles; vesi tuleb üles mööda õõnsust suhu, sest toru tühjus, mida mööda õhku tõmmatakse, tõmbab enesega vee kaasa. Nii meie Issand Jeesus Kristus tegi end tühjaks, et Ta võiks tarkusega tõmmata kõiki Enda poole. Seepärast laskis ta lahti kogu verest, mis Ta kehast voolas väl-ja ja nõnda andes tähenduse Enesele kõiges kaastundes ja armus mis oli Ta Isa südames, nii täieli-kult ja tulusalt kannatades kogu maailma eest. Sellele vastas Isa: “Kaastunnet ei unusta ma kunagi,” ja edasi: “Nüüd mu Poeg, ole julge ja tugev, sest Sa võid juhtida inimesed tervikuna maale, mille ma tõotasin anda, taevaliku rõõmu maale, maale, kus voolab Minu Jumalikku mett ning Sinu inimlikku-se piima.”

Kolmas tunnus on selles – nagu me näeme päikest tõstmas udu maa pealt taevasse, nii meie Issanda Jeesuse Kristuse südame kasvav soojus kui leegitsev ääs üleval ristil, põleb nii tuliselt ar-mastuse leegis, mida Ta tunneb kogu maailma vastu. Siin, Tema armastuse südames, kus midagi ei saa varjata, nii tugev on see – Ta tõmbab kogu terve maailma enese juurde. Eales varem ei ole Is-sand Jeesus Kristus lasknud paista sellises armastusel, kui Ta oli kannatamas ristipiina, kui Ta andis oma elu meie eest, ja pesi meie patud oma väärtusliku verega. Seepärast Ta tõmbab armastuse köite-ga meid kõiki Enese juurde ristile üles, et nood, kes tunnevad Ta surma ja vereohvri tõmmet, võik-sid elada koos temaga igaveses õnnes.

Nüüd, mil Püha Vaim näitas, et Isa Ainusündinud Poega oli tõmmatud nii targalt, et Ta oli võitnud Endale kõik nii taevas kui maa peal, Ta tundis samuti sundi Omaenese armastusega ja hea-tahtlikkusega tõmmata teisi. Seepärast Ta ütles: “Ma tahan samuti tõmmata Minu köisi ja võrku.” Nii tegi ta võrgu seitsmest Isa ülevast tunnusest, seitsmest Poja armust, Omaenese seitsmest kingist ning seitsmest kristlikust voorusest (Kl 3:12-14). Sellega Ta kinnitab meid, et me ei hukkuks igaves-ti, et me nii haaraksime tema jumalikkuse järele, et Ta kihutaks meist välja kõik meie kurjad teod, ja et me kannaksime vilja Temas ja saavutaksime tasuks igavese elu. Isa Oma armastuses, Poeg Oma armus, Püha Vaim Oma ühtsuses võib anda meile jõudu selles. (Meister Eckhart)

 

Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. (Jh 3:14,15)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Inimestel tuleks mõelda vähem sellele, mida nad peaksid tegema, ja rohkem sellele, mis nad peaksid olema. Kui nende olemus oleks hea, siis nende teod paistaksid heledas säras. Ära kujutle, et sa saad rajada oma õndsuse tegudele; see peab toetuma sellele, mis sa oled. Meister Eckhart

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sa võtsid oma Poja Jeesuse Kristuse taevasse. Kingi meile kindlat lootust, et ka meie oleme kutsutud sellesse kirkusse, kuhu Kristus on meie eel läinud. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

KRISTUS TOOB JAMALALE TÄIUSLIKU OHVRI.

Reede – 22. mai

Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale ega pöördu ülbete ja valesse taganejate poole. Ps 40:5

 

Psalm õpetab kristlastele, et Jumala teenimine on lahutamatult seotud nähtavate märkidega. Vana Testamendi ajal olid nendeks ümberlõikamine ja ohvrid. Uue Testamendi ajal ristimine ja ar-mulaud. Ristimine ühendab meid Kristuse ohvriga, sest selle kaudu saime me osalisteks Jeesuse surmast. “Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse?” (Rm 6:3). Armulaual saame me osa Jeesuse ohvrisurmast. Lunastaja andis meile leivas oma ihu ja veinis oma vere.

Nõnda nagu Vana Testamendi ajal elati osaduses Jumalaga ohvriteenistuse kaudu, nõnda tul-lakse kristluses Jumala juurde Jeesuse ohvri kaudu. See tähendab elamist ristimisvees ja Issanda armulaua osaduses. (Laato 2015:117)

 

Andke suud Pojale, et ta ei vihastaks ja teie ei hukkuks oma teel; sest tema viha süttib pea! Õndsad on kõik, kes tema juures pelgupaika otsivad. (Ps 2:12) Kes sõna tähele paneb, leiab õnne, ja kes loodab Issanda peale, on õnnis. (Õp 16:20) Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand. (Jr 17:7)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui väikene laps võtab kõvasti kinni oma isa kaelast, siis ei vaja ta seletusi, ta lihtsalt usaldab: isa teab, isa valvab ja hoiab. See on kõige arukam, mida laps teha saab. Toomas Paul

 

Palvetagem: Isa taevas, kiitus ja tänu olgu Sulle ustavuse eest minu elus. Sina oled mulle pal-ju head teinud. Luba ka raskusi Sinu käest vastu võtta. Sina ei pane mulle rohkem peale, kui suudan kanda. Sina lased oma lastele kõik kasuks tulla. Dietrich Bonhoeffer

 

* * *

 

JUMALA TÖÖ VIIMNE EESMÄRK ON HEADUS.

Laupäev – 23. mai

Me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on Tema kavatsuse kohaselt kutsutud. Rm 8:28

 

Paulus ei taha öelda, et kõik asjad on head. Sellepärast on tarvis veel palju parandada ja muu-ta. Patt, rumalus ja haigused ei ole head asjad. Meie kohus on nende vastu võidelda. Jeesus õpetab meid paluma: “Sinu tahtmine sündigu”. Sellega ütles ta: (1) et siin maailmas on asju, mis ei ole Ju-malale meele järele, (2) et meie kohus on palvetada ja (3) et kõike on võimalik Jumalale alistada. Sellepärast võib ka Paulus öelda, et kõik “tuleb” heaks neile, kes Jumalat armastavad.

Meie usume tulevikku, sest meie usume Jumalasse. Meie usume, et kõik liigub edasi, ja mitte mõistuseta energia sunnil, vaid Jumala targal tahtel. Ees võib olla tuhandeid takistusi, kuid eesmärk saavutakse sellele vaatamata. Meie kohustus on olla siin Jumalale abiks. Igaüks, kes aitab vähenda-da pattu, rumalust ja kannatusi, töötab koos Jumalaga. (Tärk 2002:332)

 

Tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses. (Ef 1:4)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesus on jätnud oma jäljed siia maailma. Me teame, et nendes jälgedes on inimesed tahtnud käia tänapäevani. Mitte sellepärast, et nad kannatust armasta-vad, vaid nad armastavad Jumalat, kes ka läbi kannatuste, katsumuste ja loobumiste neid õnnistab. Harri Haamer

 

Palvetagem: See on hea, et Sinu tuuled painutanud maani mind. Nüüd vast õppinud mu huu-led ülistama Issand, Sind. Tänurohke ikka meel, rõhutult ei murdu veel. Kõrkja paik on tuulte teel. Arved Paul

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

  • Meister Eckhart. Taevaminemispüha jutlus: Jumala külgetõmbav vägi. EELK Juuru Mihkli kogudus, 02.06.2011: https://juurukirik.ee/jutlused/68
  • Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Js 47-48 – Vabadusse kutsutud; Tn 9:7-20 – Kuidas ma palvetan?. Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. Pereraadio
  • Soom, Kaido 2017. Südame kõne Jumalaga. – Eesti Kirik, 17.05.2017
  • Tärk, Osvald 2002. Rooma kirja seletus. Tallinn: Logos
  • Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos
  • Vend Alois 2020. Ettepanekud 2020. Alati liikumises, ei kunagi välja juuritud.Taizé koduleht: https://www.taize.fr/IMG/pdf/propositions2020_et.pdf

 

Koostas Indrek Lundava.

Mai 2020

 

 

PÄEVA SÕNUM nr. 189

Sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust (Ps 36:10). Kõigeväeline Jumal! Sina oled kinkinud meile kõige kallima – elu ja valguse. Me palume, näita meile oma eluvalgust, eluval-gust meie südame pimedusse, et näeksime kõrvaldada takistusi Sinu tundmise teelt. Lase meil selles valguses näha patu suurust. Anna jõudu meeleparanduseks ja usku Sinu evangeeliumi tõotustesse. Jeesus, Sinu läbi on meil elu ja seda ülirohkesti. Kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12).

 

***

 

PÄEVA  SÕNUM nr. 189

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

TAEVARIIGI KODANIKUNA MAAILMA

Ülestõusmisaja 5. pühapäev

  1. nädal: 10. – 16. mai 2020

 

Mõtle, Issand, kõigi peale, kes on vaevas, hüljatud, kannatavad ülekohut, ning anna neile oma rikast armu.

 

Kristlaseks saab inimene ristimises, mis tähendab tema vastuvõttu taevariigi kodanike hulka. Ristimisest alates on inimesel kõik taevariigi kodaniku õigused ja kohustused.

Nagu maises elus kannab riik oma kodaniku eest hoolt, nõnda hoolitseb Jumal oma lapse eest. Jumal annab meile seda, mida vajame. Tema kuuleb meie palveid ja aitab meid nii, nagu on meile kõige parem. Isegi surm ei saa lahutada inimest Jumala armastusest, vaid on ukseks igavesse ellu. Nii võib taevariigi kodanik tunda end selles maailmas kindlalt ning olla rõõmus ja rahul oma eluga. Ta ei pea muretsema oma saatuse pärast, vaid võib usaldada Jumalat, sest on Jumala oma.

Nagu maise riigi kodanik peab täitma riigi seadusi, nii on Jumala lapselgi oma elu juhtnöörid. Pühakiri annab siin juhiseid, kuidas toimida õigesti. Need reeglid on Jumal andnud inimesele, et te-ma elu oleks õnnelik. Kristlane on kutsutud oma elus armastama Jumalat ja ligimest ning kohtlema kaasinimest nõnda, nagu ta ootab teisi enda suhtes käituvat. Uskliku inimese eetiliseks printsiibiks siin maailmas on halvast loobumine ja selle asemel hea tegemine. Olles saanud Jumalalt kõike head, kuulub kristlase ülesannete hulka ka tunnistamine oma usust neile, kes pole Jumalast veel kuulnud. Nii tehes võib igaüks kasvatada taevariiki siin maailmas. (Soom 2016:8)

 

Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid. Ps 98:1

 

Iga põlvkond omab võimalust leida enda viis kiita Issandat. Milline on meie laul? Kindlasti laulame tänu- ja palvelaulu, sest meie ümber on sedavõrd palju südant rõhuvat, mis kutsub paluma Jumala Vaimu juhtimist, et mõista. Mitte heaks kiita ja ülistada Jumalat selle eest, kuigi inimesed, nii suured valitsejad kui ka väikesed vaevatud põhjendavad oma lugusid ja laule ning teguviisi sage-li Issanda-poolse äravalitusega. Ilmamaal vallapääsenud vaen ja sõjad, leppimatus ning isepäisus ligimeste vahel vajab sõnades väljaütlemist ja õigesti nimetamist.

Me laul on tänulaul Issandale meie rahva hoidmise eest kõigest nähtavast kurjast, kindlasti on see praeguse põlvkonna laulu sõnum. Laul, mis Jumala ette toob meie palved, on peamine Tema imetegude ülistamise kõrval. Palvelaul rahu ja leppimise pärast, jätkuva Issanda ime armulise hoid-mise pärast, palvelaul hädasolijate ja vaevatute pärast, kelleni me oma abiga ligimesearmastuses ei ulata, ja palve nende pärast, kes vaevatute abistamise on enesele ristiks kanda võtnud.

Suurima palvena tahaks laulusse panna soovi murda meie kõrval elavate inimeste sisemuses pimedus, mis esmapilgul varjatuks võib jääda, kuid seda teravamalt esile tuleb, kui neile kõnelda valgusest ja Issanda võidust kurja üle. Inimene valib ise oma viisi, kuid kui pole koorijuhti ja tee-mat, millest laulda, siis avastatakse pea, et saab vaiki olla ja kooslauljatele vahelegi segada – ülen-davad helid polegi olulised ja õieti vajab inimlaps vaid oma asjadega tehtud müra. Uuele laulule kutsumine tähendab, et ei piisa lihtsalt kordamisest või tuupimisest. Elav usk ja elav Jumal sunnivad sisimast helid välja.

Tema on teinud imetegusid päästes meid surmast ja vabastades kurjusest. Imeteod ja Jumala armastus on ilmutatud justkui väga ammu, kuid samas tuleb õnnistus iga uskliku südame jaoks isi-klikult ja paneb ka viisipidamatu hinges helisema laulu või vähemasti soovi ühineda taevaste väe-hulkadega.

Laulgem Issandale uus laul, et mitte unustada Tema heategusid. (Vilu 2003)

 

Ma vaatasin, aga aitajat ei olnud, imestasin, aga ükski ei toetanud; siis aitas mind mu oma käsivars ja mulle oli toeks mu tuline viha. (Js 63:5)

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sinult tulevad kõik head annid. Juhi meid oma Püha Vai-muga mõtlema asjadele, mis on õiged ja olulised, ning aita teha Sinu tahet. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

JEESUSE EESTPALVE

Pühapäev – 10. mai

Emadepäev

Jeesus ütles: “Ma olen teatavaks teinud Sinu nime inimestele, keda Sina mulle oled andnud maailmast. Nad olid Sinu omad, ja Sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud Sinu sõna.” Jh 17:6

 

Jeesuse lähimad sõbrad olid Tema jüngrid. Nende meeste seltsis veetis Ta enamuse oma ajast, õpetades neid kannatlikult ja põhjalikult. Vaatamata mõningatele nõrkushetketele olid jüngrid siiski Jeesuse kõige ustavamad sõbrad. Jeesus hindas seda sõprust väga kõrgelt. Seda tõestab Tema ees-palve sõprade eest.

Jeesuse kuulus eestpalve kõneleb nii mõndagi Tema suhtumisest jüngritesse. Kõigepealt

vaatame, milline on Issanda arvamus oma sõpradest. Kuulakem veel kord, mida Jeesus ütleb: “Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina oled andnud mulle maailmast. Nad olid sinu omad ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna.

 

Kas panid tähele, mida Jeesus ütleb jüngrite kohta? Nad on eriline kingitus Isalt; nad on olnud kuulekad; nad on võtnud vastu tõe; nad on kindlalt uskunud Jeesuse jumaliku olemust; nad on too-nud Talle au. Üsna positiivne kirjeldus, kas pole? Ma pigem eeldaksin Jeesuselt teistsugust palvet, umbes nii: “Isa, suur tänu sulle jüngrite eest, kuid sa tead kui nürimeelsed nad on. Aita neil mõista minu sõnumit. Aita neil jääda ustavateks, sest sa tead ju nende kalduvust hädade eest põgeneda.” Kindel on see, et Jeesus teadis, mis on tulemas. Ta isegi hoiatas Peetrust, et too Teda salgab, kuid eestpalves midagi seesugust ei kajastu, kõik on kiiduväärt.

Ma usun, et Jeesuse palvesõnad olid ja on Tema jüngritele suureks toeks ja innustuseks raske-tel hetkedel. Nõrkuse hetkel tuleb meil üksteisele meelde tuletada, et Päästja usub meisse, Issand ar-vestab meiega. Ma arvan, et Jeesus teab täpselt, mida Ta teeb. Ta pigem julgustab kui heidutab, pi-gem kiidab kui laidab. Ta pigem tõstab esile meis varuks olevad võimalused kui ebaõnnestumised. Ta tahab, et laseksime lahti mineviku köidikutest ja vaataksime lootusrikkalt ettepoole. Selline on Tema suhtumine. Jeesus näeb sinus, oma sõbras, seda, kes sa võiksid tegelikult olla. Ta näeb sinu potentsiaali ja rõõmustab võimaluse üle sinu läbi midagi korda saata.

 

Kas selline suhtumine on omane ka meile? Kas me köidame oma kaasinimesed mineviku ek-simuste külge või laseme nad vabaks? Kas osutame näpuga nende pattudele või lohutame tuleviku väljavaatega? Enamik kristlasi elab valulikult üle oma ebaõnnestumisi ja eksimusi, sellepärast va-jame head sõpra, kes meid ergutab edasi minema. Kas sina oled selline sõber?

Armsad õed ja vennad, on suur õnn, et Jeesus meie eest palvetab. Keda siis veel kui mitte Te-da peaks Jumal kuulama. Tõesti on hea olla Kristuse jünger, kui tead, et Tema eestpalve kannab meie tööd Issanda viinamäel ja toetab meie võitlust selle pimeduse maailma valitsejatega. Meil ei ole paremat sõpra kui Jeesus. Hoides Temast kinni võime olla kindlad, et Tema jääb meisse ja on meile saatjaks nii siin, maisel teekonnal kui ka igaveses elus. Aamen. (Kiir 2020)

 

Et läheks täide sõna, mis ta oli öelnud: “Ma ei ole kaotanud ühtki neist, keda sa mulle oled andnud.” (Jh 18:9)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mu Issand ütles mulle: “Ulata oma käsi, siis saan sind toe-tada!” Eenok Haamer

 

Palvetagem: Tänu, armas Issand, et Sa oled minu peale välja valanud oma Püha Vaimu, kes mind nüüd täidab, tehes mind Jumala armastatud lapseks, ja hoiad mind igaveseks eluks. Aita mind, Issand, elada ja surra selles kallis ühenduses Sinuga ja Isaga ja Püha vaimuga. Johann Arnd

 

* * *

 

RÕÕM JUMALA VALITSEMISEST

Esmaspäev – 11. aprill

Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid: Tema parem käsi ja Tema püha käsi-vars on toonud Temale võidu! Ps 98:1

 

Jumala sõna uurijate arvates on siin mõeldud Paabelist tagasitulekut, sest mitmed väljendused sarnanevad Jesaja raamatu nende osadega, kus räägitakse vangipõlve lõpust.

Uue seaduse usklikel on veel suurem põhjus Jumala ülistamiseks. Meie oleme päästetud pa-tust ja surmast. Oleme saanud Jumala lapse õiguse ja igavese elu. Meie kohus on lauda: Ta on tei-nud imetegusid. Issand ei ole veel lõpetanud oma imetegusid. Iga aasta iga päevaga lisab Ta midagi oma senistele tegudele. Need, kellel on kõrvad kuulmiseks ja silmad nägemiseks, tunnevad neid.

Jumala teod tunnistavad Tema sõltumatusest.

 

Jumal saavutab oma võidud teiste abita. Tema ei sõltu nendest abinõudest, millest sõltuvad inimeste võidud. Tema ei sõltu poolt- ega vastupropagandast ega maailma arvamisest. Vaadake vaid, kui vähe lootis Jeesus nendele vahenditele. Tema ei sõltu oma liitlaste tugevusest. Jumal kasutab inimesi oma riigi töös, aga ta ei sõltu neist. Kõik võidud on ta saavutanud oma “parema käe” abil, kaasa arvatud ka võit patu, surma ja maailma üle.

Meie usu julgustuseks on need teod, mis on juba tehtud. (Tärk 2014:403j)

 

Ma vaatasin, aga aitajat ei olnud, imestasin, aga ükski ei toetanud; siis aitas mind mu oma käsivars ja mulle oli toeks mu tuline viha. (Js 63:5)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Nurisemisest võib teha järelduse, et meil on puudulik osa-dus Jumalaga. Kes tunnetab Jumalat nii, nagu seda Piibel näitab, on tänulik kõigis olukordades. Osaduseta inimene ei näe tänuks põhjust, tema näeb. Paul Himma

 

Palvetagem: Õnnistus ja kirkus, tarkus ja tänu, suur vägi ja võim olgu Kuningale, kes valitseb üle kõige. Lahkus ja kuulsus ja au, tänu ja ülistuslaul iga lauliku suust, ülevoolav armastus igast südamest olgu taeva ja maa Kuningale! Keldi palve

 

* * *

 

ME MUUTUME MUUTUMISVÕIMELISTEKS.

Teisipäev – 12. mai

Õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek. Js 32:17

 

Prohvet on kord kuulutanud oma rahvale seda, mis neid ootab, kui nad loobuvad Jumalast. Kõik see on toimunud. Kuni templi hävinguni, oma riigi kaotamiseni, rahva laialipillutamiseni, kuid siis vaatab prohvet veel kaugemale ja kuulutab, et kõik see sünnib: kuni meie peale valatakse Vaim ülalt. Siis saab kõrb viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks. Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viljapuuaias. Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks on püsiv rahulik elu ning julgeolek. Ja mu rahvas elab rahu eluasemel, kindlais elamuis ning häirimatuis hingamispai-gus, kui sajab rahet, mets langeb maha ja linn vajub madalusse. Õnnelikud olete teie, külvajad, kõi-gi vete ääres, kes te võite härja ja eesli jalga lasta vabalt joosta.

 

Kas meie elame rahu eluasemeil? Kas meil on püsiv rahulik elu, mis on õigluse tulemus? Kas vaatame ilma hirmuta? Kui mõtleme, et oleme sellest veel kaugel, siis tasub meil selle poole püüel-da. Saame tulla Issanda kotta, kuni on päevi. Saame paluda andestust, kuulda armukuulutust ja min-na pühakojast muutunud inimestena, kes andekssaanutena suudavad andestada oma võlglastele, kes armastust kogenenutena, armastavad, kes vastuvõetuna võtavad vastu. Ja meie hingekõrb muutub viljapuuaiaks ja viljapuuaed tundub paljudele kui piiritu mets, sest meil pole millestki puudust ja võime olla helded kinkijad. (Tammsalu 2017)

 

Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi. (Rm 5:1)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kristlikul usul on meeletu rõõmu ja rahu loov jõud, kui keegi suudab seda uskuda. Arne Hiob

 

Palvetagem: Rahu Jumal! Mõistan, et ma pole hoolinud Su käskudest. Seepärast olen nüüd rahutu ja rusutud, otsekui eemale jäänud Sinust. Halasta minu peale, juhi mind taas Sinuga osadus-se, anna andeks ja pühitse mu elu! Palun ja ootan seda Jeesuse, meie Lunastaja pärast.

 

* * *

 

JEESUS ON MEILE KINKINUD IGAVESE ELU, SEST SEE ON TEMA TÕOTUS.

Kolmapäev – 13. mai

Kui Kristus on teie sees, siis on ihu küll patu tõttu surnud, aga Vaim on õiguse tõttu elu. Rm 8:10

 

Kui me saame päästetud, siis tuleb Püha Vaim meie sisse elama. “Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt?” (1Kr 6:19)

Üks, mis meie päästmisega ei muutu, on see, et meie ihu on surelik. Pattulangemine muutis meie ihud surelikeks. Mida rohkem aastaid me siin viibime, seda enam me seda tunneme. Psalmist laulab: “Meie päevade mõõt on seitsekümmend aastat ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aas-tat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda” (Ps 90:10). Kuigi sisemine ärkamine ja uuesti-sünd mõjutavad ka meie füüsilist ihu on see siiski ajalik. Isegi surnust üles äratatud peavad ühel päeval surema. Kuid me oleme rohkem kui ihu. Kristus on tulnud, et meie vaim võiks sündida iga-vesele elule. Pattulangenutena oleme me surnud nii füüsiliselt kui vaimselt.

 

Robin Norwood kirjutab raamatus “Miks mina? Miks see? Miks nüüd?” 100-aastasest sõbrast, kes kuulis uudisest kuidas 73 inimest kaotas oma elu lennuõnnetuses. Ta küsis: “Kas nad ei tea, et nad ei saanud kaotada oma elu. Me saame kaotada vaid oma ihud. Meie vaim elab igavesti, küsimus on vaid kus. Juma näitas oma armastust andes oma Poja ning võites surma, et meie võiksime veeta oma igaviku osaduses Temaga. Luba ma küsin, kas sa elad elu, mis lõppeb surmaga või oled Sa ela-mas, et elada igavesti koos Jeesusega?”

Jeesuses on meile kingitud elu. Igavene elu. See on Tema tõotus. (Hiiumaa Kristlik Misjoni-kogudus. Tõotus 280)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Olge nagu võõrad ja külalised võõral maal ja selle öömaja-des, seepärast ärge võtke rohkem toitu, jooki, rõivaid ega kingi, kui teil on vaja öömajale jõudmi-seks, ja mõelge, mis ootab teid kodumaal, mille kodanikud te olete. Martin Luther

 

Palvetagem: Issand, meie Jumal, me täname Sind, sest Sa ütled meile kindlalt, et kõik muu-tub heaks, kuna Kristus on üles tõusnud. Sören Kierkegaard

 

* * *

 

ARMASTUSE SÜGAV JA TÄHENDUSRIKAS SISU.

Neljapäev – 14. mai

Apostel Mattiase päev ehk madisepäev

Jeesus ütleb: “Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist!” Jh 13:34

 

Kristlased tavatsevad vahel küsida: “Kuidas Jeesus teeks?” Kui mingisuguses olukorras ei tea-ta täpselt, kuidas toimida, siis mõeldakse Jeesuse võimalikule eeskujule. Kuidas Tema toimiks selli-ses olukorras, millesse sina oled sattunud? Sedasi võib iseend näha läbi Jeesuse. Kuid säärane ene-sevaatlus võib osutuda tõeliseks tuleprooviks ja raskeks katsumuseks. Üsna pea ehk avastame, et Jeesuse seatud latt on liiga kõrgel. Et Jeesuse õpetus paneb meid üpris ebamugavasse olukorda. Et see kisub meid välja oma lemmiktegevusest ja meelepärasest maailmavaatest ning usust.

Armastada nii, nagu Jeesus armastas, tundub raske. Keegi küsis hiljuti, et mis paneb inimese loobuma kõigest ja pühenduma ainult inimeste aitamisele. Või jätame ehk selle radikaalsema osa esialgu kõrvale. Enamus meist ei saa selliseid ande ja kutsumust loobuda teiste nimel kõigest. Li-saks oleme meiegi harjunud teatud stereotüüpidega oma elus. Me oleme harjunud, et pahategijad eraldatakse meie turvalisest ühiskonnast müüriga. Oleme harjunud, et haigete koht on haiglates, et vanade koht on hooldekodudes jne. Enamasti pole me siin harjunud nägema meie omast oluliselt erineva nahavärviga inimesi. Igal asjal on oma koht ja nii peaks justkui ka igal inimesel oma koht olema. Selles ühiskonnas, mida meile vahel meeldib nimetada “normaalseks”.

Aga laseme latti veelgi madalamale. Selles n-ö normaalseski ühiskonnas on indiviide, kes meist erinevad või kes meile lihtsalt ei meeldi. Ja ehk tunneme mõnikord, et ei tahaks nendega tege-mist teha. Olgu siis tülikas naaber või ebameeldiv töökaaslane. Nii leiame endid olukorrast, kus mu-gavam on vältida, kergem mitte armastada.

Kuid tänases tekstis on üks käsk, mida pole asjata nimetatud suurimaks käsuks. Jeesus ütleb: “Armastage nii nagu mina teid olen armastanud!” See on käsk, mis on raskem täita kui kõik teised seadused kokku. Jumal kirgastas Jeesuses iseennast selleks, et mõistaksime inimsuse kõrget väär-tust. Teoloogiliselt tähendab see seda, et Jumal andis Jeesuses olles inimesele niivõrd suure tähen-duse, et ülendas ta peaaegu jumalikku staatusesse. See on armastusest küllastatud olukord. (Naab 2016)

 

Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! (Jh 15:12) Aga ven-naarmastusest ei ole vaja teile kirjutada, sest Jumal on teid endid õpetanud armastama üksteist. (1Jh 3:11) Jah, see ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armas-tama. (1Ts 4:9)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui sul on midagi kellegi vastu ja sa ei ole andeks andnud, siis on sinu usulises arengus tõke ees. Kas tahad usus sügavamale jõuda? Kõrvalda tõkked ja anna andeks ka siis, kui sinult andeks pole palutud. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sina valisid oma ustava tunnistaja Mattiase kaheteistküm-nendaks apostliks, äraandja Juuda asemele. Me palume Sind, kaitse oma Kirikut valeõpetajate eest, anna talle ustavad ja targad karjased. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Si-nuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

JUMALA ÕIGLANE KOHUS

Reede – 15. mai

Issand on andnud teada oma pääste, Tema on ilmutanud oma õigust paganate silme ees. Ps 98:2

 

Tema päästmine ja õigus on ta avaldatud teod. Neid näevad isegi paganad. Jumala mõtted on kõrgemad meie omadest. Ta tegudes on paljugi, mis ei allu meie seletustele. Aga oma päästmistöö ja õige kohtumõistmise on ta teatavaks teinud kogu maailmale. See on Kristuse evangeeliumi kuulu-tuse sisu. Iga inimene võtku teatavaks, et temal on pattudest pääsemise võimalus ja ees on Jumala kohus, mis on õige. Sellest suudavad kõik aru saada. (Tärk 2014:404)

 

Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes, ja kõik maailma ääred saavad nä-ha meie Jumala päästet. (Js 52:10)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui oled tundnud, et Issand Jumal on su palveid kuulnud, siis ära jäta Teda tänamata ja sellest tunnistamata.

 

Palvetagem: Issand Jumala! Ka tänapäeval ulatuvad Sinu käsivarred taevast maa peale, et õnnistada ja varjata neid, kes palves Sinu poole pöörduvad. Rahu Sa tood ja südamed uueks Sa lood, täida, mida kuulutab Kiri.

 

* * *

 

PÜHA VAIMU ESMANE TÖÖ

Laupäev – 16. mai

Mu rahvas elab rahu eluasemel, kindlais elamuis ning häirimatuis hingamispaigus. Js 32:18

 

Prohvet Jesaja kuulutas ette, mis juhtub, kui Püha Vaim langeb inimeste üle. “Kuni meie peale valatakse Vaim ülalt. Siis saab kõrb viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks“ (Js 32:15). Ehk teisisõnu: “Kui Püha Vaim tuleb, saab kord viljatust kõrbest rikkalik põld. Surnud maa kannab korraga rikkalikku vilja ja viljapuuaed kasvab suureks kui mets. Sina aga saad lõigata seda metsa aastast aastasse ja tugineda jätkuvalt oma viljakusele.”

Kui Püha Vaim tuleb, siis Ta kõige esmane töö on puhastada oma Kogudus. See on see, mis juhtus ka nelipühipäeval. Kui Peetrus hakkas Püha Vaimu võidmise all kõnelema, koges rahvas to-hutut patutunnetust ja hüüdis: “Mida me tegema peame?” (vt Ap 2:38). Tuhanded inimesed tulid tol päeval Jeesuse juurde, sest nad tajusid oma patusust ja igatsesid saada vabaks.

 

Kui Püha Vaim hakkab tegelema Kristuse Kogudusega, tegeleb Ta iga isikuga eraldi ja armas-tuses, tuues nad patutunnetusele iga ebajumala suhtes ja iga väiksema kui isekuse alge suhtes, mis tõuseb Jumala tunnetuse vastu.

Jesaja jätkab: “Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viljapuuaias” (Js 32:16). Jesaja ei räägi siin vaid ühekordsest Vaimu väljavalamisest, mida inimesed võivad nö “ärkamiseks” pidada. Ei. Ta kirjeldab siin midagi, mis toob jääva muutuse. “Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek. Ja mu rahvas elab rahu eluasemel, kindlais elamuis ning häirima-tuis hingamispaigus” (Js 32:17,18). Püha Vaim on Kristuse rahu edasikandja. Tema on see, kes seda rahu välja jagab, kuid ilma õige olemiseta ei saa olla mingit rahu.

Tahan julgustada sind täna paluma rohkem Püha Vaimu oma ellu. Palu, et Ta õhutaks üles su hinge, tõmmates sind oma salajasse palvekambrisse. Siis varustab Ta sind ka vaikse rahu- ja kind-lusega, et Ta kannab sind läbi ükskõik, millest. (Wilkerson 2019)

 

Neil päevil päästetakse Juuda, ja Jeruusalemm võib elada turvaliselt, ja see on nimi, millega teda nimetatakse: Issand, meie õigus. (Jr 33:16) Ja puu väljal kannab vilja ja maa annab saaki, ja nad võivad olla julged oma maal. Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma murran katki nende ikkepuud ja päästan nad orjastajate käest. (Hs 34:27)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Uskudes ja Sind usaldades sirutan oma käed Su poole. Pa-lun siruta oma käed mulle vastu. Tahan Su süles puhata, kuni ahistuse hetk on möödunud, kuni ma jälle jaksan. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Kõik oled Sina teinud me õnneks heldesti, kui oli hukka läinud hing ja ihu. Kui surm ja põrgu võimus meid hoidsid ahelais, siis Sinu armust, Jeesus, nüüd ori vabaks sai.

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava.

Mai 2019

PÄEVA SÕNUM nr. 188

Sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust (Ps 36:10). Kõigeväeline Jumal! Sina oled kinkinud meile kõige kallima – elu ja valguse. Me palume, näita meile oma eluvalgust, eluval-gust meie südame pimedusse, et näeksime kõrvaldada takistusi Sinu tundmise teelt. Lase meil selles valguses näha patu suurust. Anna jõudu meeleparanduseks ja usku Sinu evangeeliumi tõotustesse. Jeesus, Sinu läbi on meil elu ja seda ülirohkesti. Kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12).

 

***

 

PÄEVA  SÕNUM nr. 188

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

JUMALA RAHVA KODUIGATSUS

Ülestõusmisaja 4. pühapäev

  1. nädal: 3. – 9. mai 2020

 

Mõtle, Issand, kõigi rahvaste peale. Võta nad oma rinnale, hoia neid oma varju all, hoia neid kõige kurja eest. Hoia igal ajal meie kallist kodumaad, kaitse teda oma varju all, hoia teda kõigi hädade ja sõja eest.

 

Võõrsil võib olla tore, aga kodus on alati parem. Vahel tundub, et me pole sellega nõus ja nu-riseme oma kodumaa üle, sest näeme enamasti asju, mida saaks paremini teha. Käies võõrsil ja olles seal kauem kui mõne päeva, võib aga juba selgelt märgata, mis on kodumaal hästi. On loomulik, et võõral maal võib tulla igatsus kodumaa järele.

Jumala rahva, kristlaste koduks on jumalariik. Taevane kodu tähendab ootuste täitumist, see on kodu, kus ei ole asju, mis on valesti või mida annaks paremini teha. On loomulik, et usklik ini-mene igatseb selle kodu järele, kus on kõik hea. Jeesus avas oma surma ja ülestõusmisega meile uk-se taevasesse kodusse. Kristlane ei pea kartma, kas ta sinna pääseb või mitte, vaid võib usaldada Ju-malat ja loota tema halastusele.

Enne taevasse minemist pidi aga Jeesus kannatama ja surema ning surnuist üles tõusma. Nii peab inimenegi siin maailmas ületama oma eluraskused. Tee taevakodusse viib meid paraku läbi surma ja sellele eelnevate raskuste.

Kui inimene teeb elus õiged valikud, siis pole tal seda kõike vaja karta, vaid ta võib Jumalasse uskudes näha taevast kodu, mis ootab ees. Teadmine, et tõeline kodu on ees, annab eluraskustes jõu-du ja aitab vaadata homsesse lootusrikkalt. (Soom 2016:8)

 

Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu,

vana on möödunud, vaata, uus on sündinud! 2Kr 5:17

 

Et uus võiks tulla, peab vana mööduma. Iga vaimuliku uuenduse eelduseks on vana lõpp. Sest vaata, ma loon uue taeva ja uue maa. Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tule meeldegi, ütleb prohvet Jesaja (Js 65:17). Jeesuse uuendav jõud seisnebki selles, et Tema tuleb meie juurde andeksandmisega.

Kristuses Jeesuses eemaldatakse meie mõtetest kõik mineviku halvad kombed ja eluviis. Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole. (Fl 3:13) Kui mõne mõtteisse jääb veel armas-tus vanade pattude vastu, siis on andeksandmine poolik. Võib juhtuda, et langetakse endisesse ellu tagasi. Kristus suudab luua uue elu. Kui meie vana elu on surnud ja maha maetud, siis suudab Tema meis äratada uue elu. Niisugune on Tema ülestõusmise vägi. Uus elu Kristuses ei ole vana reorgani-seerimine, vaid Kristuse loova jõu tulemine. See on uus loodu.

Meil on nüüd uued sõbrad, uued rõõmud, uued sõnad ja uued mõtted. Meil on nüüd uued hu-vid ja laulud on uued. Ka jumalateenistused on uued. Kuid ärgem ajagem segi uut ja täiuslikku. Paulus ei öelnud, et me saame kohe täiuslikuks, me oleme lihtsalt uued. Meil on nüüd lapseea nõr-kused ja kasvuraskused. Mõnikord isegi haigestume, aga elu on uus. Selles usuelu faasis käib võit-lus vana ja uue vahel. Tõeline uus püsib vaid niikaua, kui Kristus meie elus domineerib. Kui katkeb uue elu pealevool, muutume uuesti vanaks.

Inimese traagika seisneb selles, et püha võib saada patuseks ja süütu süüdlaseks. Kui aga keegi on Kristuses, siis on ta uus, ja jääb igavesti uueks. (Tärk 2004:66j)

 

Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud. Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed. (Js 43:18,19) Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. (Rm 6:4) Ja troonil istuja ütles: “Vaata, ma teen kõik uueks!” Tema ütles: “Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõe-lised!” (Ilm 21:5)

 

Palvetagem: Jumal, kõigi asjade Looja, nõnda nagu Sa äratad igal kevadel looduse uuele kas-vule, tahad Sa uuendada ka patu ja surma võimusesse langenud maailma. Aita meil leida Sinu Pojas tõeline elu allikas ja üles ärgata osaduseks Sinuga. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

MITTE SELLEST MAAILMAST

Pühapäev – 03. mai

Jeesus ütles: “Mina olen andnud neile Sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast.” Jh 17:14

 

Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid. Kui te oleksite maail-mast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maail-mast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid (Jh 15:18,19). Need salmid annavad enam kui sel-gesti mõista, miks meid vihatakse. Kui me saame päästetud, astume me otsekui sellest maailmast välja, võttes vastu missiooni aidata teistelgi seda teha. Mina olen andnud neile sinu sõna ning maa-ilm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast (Jh 17:14).

Aga et teie ei ole maailmast…seepärast maailm vihkab teid (Jh 15:19). Ehk Kristus ütleb tei-sisõnu: “Maailm vihkab teid, sest ma olen kutsunud teid välja teie olukorrast. Mis tähendab ka seda, et kutsunud teid välja nende ühisest olemisest. Samas aga – ma pole teid lihtsalt välja kutsunud. Ma olen kutsunud teid kutsuma ka teisi välja.”

Protestantlik antikristuse vaim töötab selle nimel, et takistada kristlaste eraldumist maailmast. See jätab kuidagi mulje, et usklike jaoks on võimalik jääda maailma, pidades end samal ajal siiski kristlasteks.

Sa võid nüüd küsida: “Mida täpsemalt Jeesus “maailma” all silmas peab?” Ta ei pea maailma all silmas vaid jumalakartmatuid himusid, meeletuid naudinguid, pornograafiat või abielurikkumisi. Ei. “Maailm”, millele Jeesus viitab, ei kätke endas mingit konkreetset nimekirja erinevatest pahe-dest. See on vaid osake sellest. “Maailm”, millest Jeesus räägib, viitab soovimatusele alluda Tema valitsusele. Ehk lühidalt öeldes: ilmalikkus püüab segada ära Kristuse ja oma tahte. Kui me aga alis-tume Kristuse juhtimisele, klammerdume me otsekui Tema külge ja Püha Vaim saab hakata meid sammhaaval puhtuse ja õigsuse sisse juhtima. See tähendab seda, et laseme jumalikul tsensuuril te-ha oma töö me elus. (Wilkerson 2015)

 

Jeesus ütles neile: Teie olete alt, mina ülalt. Teie olete sellest maailmast, mina ei ole sellest maailmast. (Jh 8:23)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui meie olemine rajaneb sellel, mida maailm meist teeb, ei saa me olla enam midagi pärast seda, kui oleme sellest maailmast lahkunud. Jeesus tuli meile kuulutama, et efektiivsusel, soosingul ja väel rajanev identiteet on vääridentiteet, illusioon. Henri J. M. Nouwen

 

Palvetagem: Toetuge kindlamalt Piiblile, uskuge Piiblit, olge Piibli ees põlvedel ja palvetage, et Jumal üha enam ja enam seda avaks. Kui Piibel meie ellu astub ja meid juhib, võid tõdeda, et Piibli sõna taga on Jumal. Piibel on Isa kiri, mis lapse sellest maailmast Isa juurde viib. Paul Himma

 

* * *

 

IMELINE KIITUS.

Esmaspäev – 04. mai

Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa! Ps 66:1

 

Millal ülistad Jumalat kõige suurema vaimustusega? Kas siis kui laulad meelidvat laulu või  siis, kui piibli lugemine tekitab ahhaa-elamuse? Kõik need olukorrad võivad panna sind vaimus-tunult ülistama, kuid siin näitab Taavet teist motivatsiooni – see on teadmine, et Jumal on tegutse-nud tema poolel. Tulge, kuulge kõik, kes kardate Jumalat, ma jutustan, mis tema on teinud mu hingele! (Ps 66:16).

Kristlik elu hõlmab mitte ainult õppimist Jumala kohta, vaid ka Tema kogemist. Võib-olla Jumal su tervendanud füüsiliselt või emotsionaalselt või on Ta sind kaitsnud tõelise ohu eest või andnud sulle erilise armastuse tunde. Need on ajad, millal peame end täielikult Tema ees välja valama. Isegi kui elu tundub rutiinne või kuiv, saame meenutada Jumala tegusid meie elus ja see annab meie ülistusele vaimustust. Kõige erutavam asi maailmas on Jumala kohalolu tajumine.

 

Kuid me ei peaks ootama hetkegi mingit muud motivatsiooni ülistuseks peale selle, millest Taavet räägib: ta on teadlik sellest, et Jumal on teda testinud (Ps 66:10). Mõnikord ei luba Jumal meil kogeda raskeid ja valulisi asju. See võib olla ainus viis, kuidas Ta saab realiseerida oma ees-märgid meie elus. Aga kui me kiidame Jumalat ainult siis, kui me oleme õnnelikud, jääme ilma võimalusest kogeda Teda sügavamalt ja võib-olla isegi lõikame läbi tulevase õnnistuse tee (Ps 66:12).

Ülistuse sügav olemus on see, kui laseme Jumalal teada, kuidas me tegelikult Tema suhtes tunneme. See on kirglik rõõmu väljendus Jumalale, kes on olemas, kes kuuleb meid, kui me palve-tame (Ps 66:19) ja tegutseb meie poolel nii headel kui halbadel aegadel. (Kuniholm 2018)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Inimene ei mõista Jumala saladusi, vaid austab neid. Wil-helm von Humboldt

 

Palvetagem: Halastaja Issand, Sina näed meid ja meie elu. Tihti oleme väsinud, nõutud, jõue-tud… Eesmärgid haihtuvad, rõõm kaob. Ära lase meid koorma all vajuda, vaid saada tuge. Toogu Si-nu Vaim meie ellu uut jõudu ja jätkuvat indu. Tehku see meid koguni uueks! Ove Sander

 

* * *

 

JUMAL ON MEIE KÕIGI TURVALINE TÄISKASVANU.

Teisipäev – 05. mai

Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahusea-dus ei kõigu, ütleb Issand, su halastaja. Js 54:10

 

Olles lapsevanem ja kooliõpetaja näen, kui oluline on olla iseennast otsivate, piire kompavate, mässavate, vastanduda püüdvate noorte teismeliste kõrval turvalise täiskasvanuna, kes ei ehmu, põ-gene, ei lähe endast välja ega vasta samaga nende emotsioonidele ja mõnigi kord ebakohasele ene-seväljendusele.

Sarnaselt on Jumal meie kõigi turvaline täiskasvanu. Veel enam. Kui meie saame heal juhul kontrollida iseennast, siis Jumala kontrolli all on ka kõik meid ümbritsev. Jah, Ta on lubanud ini-mesel rikkuda seda elukeskkonda oma vabade valikutega, kuid isegi siis, kui otseses või kaudses mõttes mäed meie elus hakkavad liikuma ja maapind jalge alt kaduma, ei muutu Jumala heldus ja armastus meie suhtes.

Kui selle maailma kohta võib öelda, et ainus asi, mis ei muutu, on see, et kõik muutub, siis Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti. Jumal mõtleb endiselt meist rahu ja tuleviku mõt-teid ning Ta armastab meid endiselt oma igavese armastusega. Kui mäed liiguvad ära keskendu hir-mutavatele muutustele meie ümber, vaid mõtle Jumala heldusele ja Tema rahuseadusele, mille Ta on meiega sõlminud. “Oma rahu ma annan teile, oma rahu ma jätan…” (Hiiumaa Kristlik Misjoniko-gudus. Tõotus 154)

 

Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu. (Jr 31:31) Tema seisab ja mõõdab maad, tema vaatab ja paneb rahvad võpatama. Purunevad iga-vesed mäed, vajuvad ürgsed künkad. Tema teed on igavesed. (Ha 3:6) Ma teen nendega rahulepingu ning lõpetan maalt kurjad metsloomad, et nad võiksid kõrbes julgesti elada ja metsades magada. (Hs 34:25)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui Jumal sai inimeseks, siis ei tulnud Ta tooma meile tarbetuid teadmisi, vaid Jeesus tuli, et päästa meid kaduvuse kütkest. Toomas Paul

 

Palvetagem: Peagi päike naerul vaatab, läbi pilve, mida teed, tahab rõõmukiiri saata, katted tõmba akna eest… Taevaisa armukäsi väsinuile ikka toeks, et ei raskustes nad väsiks, ega üksindusse poeks. Silvi-Astrid Mickelin

 

* * *

 

KÕIK PÖÖRDUB HEAKS

Kolmapäev – 06. mai

Kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. 2Kr 4:16

 

Paulus kirjutab: “Meid ahistatakse igati…me oleme nõutud…meid kiusatakse taga…meid rõ-hutakse maha, kuid me ei hukku” (2Kr 4:8,9) “Meid ahistatakse igati” ehk “häda ja vaev iga nurga peal”. Saad sa end samastada sellega? Võib-olla sa koged füüsilist valu, pingeid abielus, rahalisi raskusi või muret oma laste pärast. Elu võib vahel ikka täiega üle pea kasvada.

Fakt on see, et sa võid olla täielikult Jumala tahte keskel ja ometi kogeda vahel rõhumist. Või-me elada Tema parima tahte kohaselt ja ometi kogeda nõutust, rõhumist ja tagakiusu. Osa kristlasi on kogenud vintsutusi juba nii pikka aega, et nad mõtlevad: “See ei saa küll Jumalast olla. Seda kõi-ke on liiga palju. Mu kannatused on kestnud juba liiga kaua ja ma tunnen end täielikult hüljatuna. Tundub, et Jumal vist karistab mind mu mineviku pattude pärast. Sel lihtsalt ei saa olla muud sele-tust.”

 

Paulus laotab me ette võrratu tõe, millest ta ise kinni hoidis ja mis ei lasknud tal langeda mee-leheitesse: “Kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt” (2Kr 4:16). Pane tähele seda tõde, mida Paulus meile kuulutab: “Jah, kõik need hädad ja mured on kur-nanud mu ihu, mis on ilmselgelt tuure maha võtmas. Kuid ometi toimub samal ajal midagi imelist mu hinges. Kõik need asjad töötavad siiski minu kasuks ja mu teadmised Issandast ning Tema tee-dest kasvavad üha enam.”

Paulus teadis, et ta elab Jumala täiusliku tahte sees. Ühtlasi teadis ta sedagi, et kõik tema kat-sumused polnud vähimalgi määral tingitud Jumala vihast. Hoopis vastupidi. Paulus teadis rohkem kui eales varem, et ta on vägagi armastatud Jumala poolt. Ehk lühidalt öeldes – Paulus oli leppinud oma olukorraga, õppides seeläbi ka kannatlikkust: “Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse” (Hb 10:36). (Wilkerson 2016)

 

Selleks olgu varjul olev südame-inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuse ilus, mis on Ju-mala silmis palju väärt. (1Pt 3:4) Et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest. (Ef 3:16)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Usk ei ole mitte pühapäevane ilus lisand meie hallile argi-päevale, vaid ta on midagi, mis sureb, kui me jätame ta kirikumüüride varju ega võta teda endaga kaasa sinna, kus toimub meie tegelik elu. Rudolf Kiviranna

 

Palvetagem: Tänu olgu Sulle, Jeesus Kristus, kes Sa tõid mu välja eilsest ööst tänase päeva rõõmustavasse valgusesse, et saaksin võita igavest elu oma hingele vere kaudu, mida Sa minu eest oled valanud. Keldi palve

 

* * *

 

MAINE HIILGUS ON MÖÖDUV!

Neljapäev – 07. mai

Jeesus ütleb: “Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära.” Jh 16:22

 

Kõikjal, kus Jumal tegutseb ja ligi on, saab määravaks rõõm. Piiblis on 650 kirjakohta, kus räägitakse rõõmust ja vaid 153, kus on juttu murest ja 29, kus kurbusest. Kreekakeelne sõna rõõmu jaoks on “chara”. Seda pole lihtne üheselt tõlkida. Kus on “chara”, seal on midagi kaasakiskuvat, õndsakstegevat, juubeldamapanevat. Seal on ülevoolavust ja elu. Seal on midagi jumalikku. Johan-nese evangeeliumis ütleb Jeesus: “Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks” (Jh 15:11).

Mis on see täielik rõõm? Rõõm on tunne, mida on raske omada ja hoida, kui selleks puudub arukas, intellektuaalne põhjus. Sic transit cloria mundi, teadsid juba vanad roomlased. Nii maine au kui maine rõõm kaovad kiiresti. Klammerdume neisse hetkerõõmudesse, kuid järgmisel hetkel võib meid vallata juba masendus ja tühjus. Elame maailmas, mida läbi ajaloo on iseloomustatud kanna-tuse, surma ja mõttetuse paigana. Selle olukorra traagikat tajume kõik. Kui puudub rõõmu sügavam, sisemine allikas, võib selle aseaineks osutuda lihtsalt meelelahutus ja lõbu. Asjad, mis on paisunud suureks äriks, kippudes lämmatama isegi jõulurõõmu.

 

Rõõm elab läbi ja üle kannatuste, on neist vägevam! Jeesus ütleb oma jüngritele: “Teid kur-vastatakse, kuid teie kurvastus muutub rõõmuks… Nüüd on teil muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära!” (Jh 16:20,22) Rõõm Issandas, Tema ligiduses ja osaduses on elurõõm selle kõige sügavamas tähenduses. Kuulus teadlane Blaise Pascal on kirjeldanud oma kogemust usulisel pöördumisel ja kohtumisel Issandaga: “Kindlus. Tundmus. Rõõm. Rahu. Jumal Jeesuses Kristuses. Ta on leitav vaid teel, mida õpetab evangeelium. Rõõm, rõõm, rõõm, rõõmupisarad!”

Nende rõõmupisarate põhjus on lunastus – Jumala halastus ja arm, mis Kristuses on ilmunud. Kes muu võiks meid päästa patu ja surma kütkest? Kes muu võiks meis uuendada Jumala näo, mille järgi oleme loodud ja mille oleme kaotanud? Kes muu võiks meile tagasi anda jumalalapse eesõigu-se ja igavese elu lootuse? Kes muu võiks öelda, et elu on püha ja jumalik?

 

Kui elu alusväärtused rõõmu põhjuse ja põhirõõmuna on paigas, saavad uue sära ja sisu ka meie hetkerõõmud – olgu eneseteostusest, kaasinimestest, asjadest ja olukordadest meie ümber, kasvõi lillekestest väljal või küünaldest kuusepuul. Siis näeme neidki ühenduses oma Jumalaga, Looja annina. On öeldud, et asjad kuuluvad sellele, kes oskab nende eest tänulik olla ja nende üle rõõmustada. Apostel Paulus ütleb korintlastele: “Olgu maailm, olgu elu, olgu surm, olgu käesolev, olgu tulev – kõik on teie päralt, teie olete aga Kristuse päralt ja Kristus on Jumala päralt” (1Kr 4:22.23).

Kuidas olla Kristuse päralt, kuidas olla rõõmsad Issandas? Selleks olgem tänulikud ja rõõm-sad oma kiriku, koguduse ja pühakoja üle, mis ikka ja taas uueneb! Siin on Issand ligi! Ta on ligi oma sõnas ja sakramendis, mida siin jagatakse, Ta on ligi usurahva palvetes ja osaduses, armsates vendades ja õdedes, kelle hoolt ja armastust siin kogeme, Ta on ligi Püha Vaimu läbi, kes teeb meid elavaks ja vägevaks tema ihu, kiriku liikmetena. Vaja on vaid Issand vastu võtta, tõtata Tema juurde, nagu tegid seda karjased jõuluööl. “Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi,” öeldakse Jakobuse kirjas (Jk 4:8). (Põder 2010)

 

Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, ütles ta neile: “Kas teil on siin mingit söögipoolist?” Ja nemad kummardasid teda ja pöördusid suure rõõmuga tagasi Jeruusalem-ma. (Lk 24:41,52) Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõm-saks Issandat nähes. (Jh 20:20) Keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga. (1Pt 1:8)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumala nähtamatu valitsus, Tema üleolev suveräänsus aval-dub sageli selles, et Ta teistel vägedel laseb esiplaanile tungida. Nõrgemad peavad alati kekslema ja oma tähtsust teistele näitama, kuna tugevamad jäävad tagaplaanile, ega nad sellepärast end veel ma-ha salga. Konrad Veem

 

Palvetagem: Tänu Sulle, ustav Jumal, kõigi rikkalike tõotuste eest, mida Sa oled andnud Sõ-nas oma ustavaile. Tänu lohutuse eest, millest tohime maise elu muredes ja hädades ammutada abi. Tänu lootuse eest taevalisele särale, mis ootab ees kõiki Jumala lapsi. Gustaf Edén

 

* * *

 

PISARATEGA PALUMINE

Reede – 08. mai

Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külvisee-met kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke. Ps 126:5,6

 

See palve oli nende pärast, kes pidid Palestiinas taluma uue elu raskusi. Uusasukad olid need, kes silmaveega külvavad.

Tagasitulnute olukord oli raskem, kui võis arvata. Nad leidsid eest harimata maa ja varemetes linnad. Neil tuli alustada nagu uudismaal. Polnud peavarju, tööriistu, tööloomi, seemet ega kaitset metsloomade eest. Lisaks kõigele muule oli lähedalasuv samaaria rahvas neile vaenulik. Esialgu näis, et tagasipöördumise võimalused olid tulnud nagu ime kaudu. Aga siis, kui elu algamine uues kohas tõi aina uusi raskusi, tahtis tulla väsimus ja lootusetus (Esr 4:24).

Selles olukorras oli psalmi autor leidnud ainsa õige lahenduse. Tuli paluda ja pisaratega palu-da. See tähendas lootust, et raskused ei kesta igavesti. Nutu asemel võib veel kord tulla naer. See oli lootuse panek Jumalale. Mitte iga külv ei kanna vilja. Viljaks kujuneb ainult palves külvatud seeme.

 

See, kes nuttes külvab, tuleb ja hõiskab, kandes vihke. Elus võib nii juhtuda, et üks külvab ja teine lõikab, aga Jumala ees on igale külvajale ka oma tasu. “Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pil-gata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab” (Gl 6:7). “Igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi” (Ilm 20:13).

Kõik need, kes on pisaratega külvanud, hõiskavad suurel lõikuspäeval. Mõni osa külvist võis kaduma minna, nagu seda teame Jeesuse tähendamissõnast, aga külvaja ei jäänud siiski mitte saagi-ta. (Tärk 2014:605j)

 

Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid – ja teid trööstitakse Jeruusalemmas. (Js 66 :13) Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. (Mt 5:4) Aga Aabraham ütles: “Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu.” (Lk 16:25)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesus ei kutsu ühtki inimest jõudeellu, vaid teenima. Usta-valt, armastuses ja kannatlikkuses. Albert Soosaar

 

Palvetagem: Küll mõni lõik on pilvine ja pime, kus sooja päikest kusagil ei näe. Siis hüüan välja Sinu kalli nime ja Sina ulatad mul jälle käe! Milla Krimm

 

* * *

 

HINNALISEM KUI KULD

Laupäev – 09. mai

Et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel. 1Pt 1:7

 

Üks olulisemaid salme kogu Piiblis peitub 1 Peetruse 1:7, kus on öeldud: “Et teie usk läbikat-sutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel.” Peetrus ütleb meile ka seda, mida oodata keset oma usu proovilepanekuid: “Ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitme-sugustes kiusatustes” (salm 6). Ehk siis Peetrus ütleb: “Kui oled Jeesuse Kristuse järgija, saad ka kogema mitmesuguseid proovilepanekuid.”

Peetrus annab samas väga selgelt mõista, et need põletavad usukatsumused ei puuduta neid, kes on vaid nimekristlased, vaid neid, kes on täielikult pühendunud usklikud. Kristlastel on “elav lootus” tänu oma usule (1Pt 1:3). Lihtsamalt öeldes ütleb Jumal meile: “Sinu usk on kõige kallim mu jaoks. Kallim kui ükski selle maailma rikkus, mis nagunii hävib kord! Kuid neil lõpuaegadel, kus hingevaenlane saadab su suunas kõikvõimalikku kurja, tahan, et jääksid tugevana püsima, omades vankumatut usku.”

 

Mu armsad, meie usu läbikatsumine on oluline, sest Jumala hoidev ja vabastav vägi vabaneb vastavalt meie usule Temasse. Mida tugevam on me usk, seda enam vabaneb Tema alalhoidvat väge me ellu. Paulus tunnistab oma rasketest kannatustest ja proovilepanekutest: “Teenides Issandat kõige alandlikkusega ja pisaratega ja katsumustega, mis mind tabasid…” (Ap 20:19). Ta tunnistas: “Ma tean, et läbi kõige, millest läbi lähen, püüab Issand vormida ja kujundada minus midagi. Ta tahab tuua esile vastupidava usu!”

Jaakobus kirjutab aga järgmist: “Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitme-sugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks” (Jk 1:2,3) Jaakobus ütleb sellega: “Mil iganes ka rasked katsumused sind tabavad, rõõmusta!” Issand on tege-mas oma tööd, juhtides sind paika, kus leiad usku ja hingamist Temas.  (Wilkerson 2018)

 

Tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi – ma tulen sellest välja nagu kuld. (Ii 23:10) Sulatuspott on hõbeda ja ahi kulla jaoks, aga Issand katsub südamed läbi. (Õp 17:3) Ma viin kolmanda osa tulle ning sulatan neid, nagu sulatatakse hõbedat, ja proovin neid, nagu proovitakse kulda. Ta hüüab minu nime ja ma vastan temale. Mina ütlen: “See on minu rahvas.” Ja tema ütleb: “Issand, minu Jumal!” (Sk 13:9)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meeleparandus pole ainult oma süü tundmine ja kahetsus, vaid siia kuulub ka käimine uues elus. Arved Paul

 

Palvetagem: Armas Isa, ära lase midagi sündida sellepärast, et meie seda tahame, vaid sündi-gu kõik nõnda nagu Sina tahad. Martin Luther

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava.

Mai 2020

 

 

 

PÄEVA SÕNUM nr. 187

Sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust (Ps 36:10). Kõigeväeline Jumal! Sina oled kinkinud meile kõige kallima – elu ja valguse. Me palume, näita meile oma eluvalgust, eluval-gust meie südame pimedusse, et näeksime kõrvaldada takistusi Sinu tundmise teelt. Lase meil selles valguses näha patu suurust. Anna jõudu meeleparanduseks ja usku Sinu evangeeliumi tõotustesse. Jeesus, Sinu läbi on meil elu ja seda ülirohkesti. Kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12).

 

***

 

PÄEVA  SÕNUM nr. 187

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

HEA KARJANE

Ülestõusmisaja 3. pühapäev

  1. nädal: 26. aprill – 2. mai 2020

 

Mõtle, Issand, vaeste, kodutute ja põgenike peale.

 

Kui Jeesus õpetas, siis kasutas Ta näiteid igapäevaelust ja kuulajad mõistsid tänu sellele pare-mini Kristuse õpetuse tähendust. Hea karjase teema on hea näide sellest. Iga inimene teadis, mis tööd karjane teeb, ja sai aru, milline on hea ja milline halb karjane.

Nii nagu kõigi muude töödegagi, on ka heaks karjaseks olemise juures oluline suhtumine töö-sse, see tähendab oma karja. Hea karjane armastab nii oma tööd kui karja ja teeb kõike südamega.

Jeesus oli hea karjane, inimesed aga olid tema kari, kelle eest ta hoolitses. Kristus kandis siin maailmas inimeste eest hoolt nii õpetades kui imetegusid tehes. Kuni selleni välja, et ta suri patuse inimkonna eest ristil, et päästa nad pattudest.

Jeesus andis Peetrusele ülesandeks olla karjane ja kanda hoolt kristlaste eest siin maailmas. Peetruse kaudu on see ülesanne kõigil vaimulikel ja just selle pärast on üks kirikuõpetaja ameti-nimetusi pastor ehk tõlkes karjane.

Kuid mitte ainult kirikuõpetajad pole karjased, vaid seda on iga kristlane. Martin Luther rõhu-tas kristlikku kasvatust perekonnas. Nii on vanemad oma laste kasvatajana suure vastutuse kandjad. Samuti on kristlase ülesanne anda oma usust tunnistust kõigile inimestele enda ümber. Seda tehes tasub silmas pidada Jeesust, kes oli armastav, hooliv ja ennastohverdav. (Soom 2017:8)

 

Mina olen Hea Karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu. Jh 10:11a,27,28a

 

Miks on Jeesus Hea Karjane? Karjase juurde kuulub kari. Need kaks mõistet “kari” ja “karja-ne” kuuluvad kokku. Hea karjase kari on Tema kogudus. See on meile selge. Ka sina, armas usklik vend ja õde, kuulud Jumala rahva karja. Kuidas sa sinna said? Kuidas sai Jeesus sinu heaks karja-seks? Kas nõnda, et sina ise otsustasid hea karjase omade hulka tulla? Või nõnda, et usklikud vane-mad tõid su lapsena ristimisele ja su nimi kanti koguduse liikmete nimistusse? Inimlikult näib see nõnda olevat. Ometi ei ole. Sa said ristimisele tulla ainult seepärast, et hea karjane sind kutsus ja su vastu võttis. Jeesus ütles oma jüngritele: “Mitte teie ei ole mind, vaid mina olen teid ära valinud” (Jh 15:16). Jeesus on oma karja ise komplekteerinud. Meie kuulume sinna ainult seepärast, et Tema on meid üles otsinud ja vastu võtnud.

 

Miks Jeesus meid kutsub? Matteuse evangeeliumis seisab: aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad olid väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast (Mt 9:36). Mitte sellepärast ei kutsu Jeesus meid oma karja, et Tal meist kasu oleks, vaid seepärast, et Ta meid ar-mastab ja tahab meid aidata: Temata ei ole sinul ega minul tõelist karjast. Jeesus on täiesti ainulaad-ne karjane. Ta on hea karjane, kes kogub mahajäetuid ja hukule määratuid, et neid päästa.

Ära unusta, selleks et võiksid kuuluda Jeesuse kogudusse, olla Tema juhtimise ja hoolitsuse all, olla Jeesuse Kristuse kaaspärija, on Jeesus sind oma verega lunastanud. Seda meenutasid meile selgesti kannatusaja sündmused. On tõesti nõnda, nagu apostel ütleb: “Te olete kallilt ostetud” (1Kr 6:20). Õnnistegija elu ja vere hinnaga. Ta on tõesti ainuke Hea Karjane.

Sageli on kahjuks nõnda, et nii mõnigi Kristuse koguduse liige selle praktiliselt ära unustab. Ta ei pea hea karjasega mingit ühendust. Jeesus ütles, et ta tunneb omadest igaüht. Jeesusele pole Ta kari kogum, Ta pilk ulatub igaüheni. Ta tunneb igaühe eluolu, ta sisemist maailma. Igaüks on kui avatud raamat hea karjase ees. Aga Ta on andnud igale võimaluse ka ennast tunda, ja see on igati normaalne. Karjane tunneb karja ja kari, selle iga üksik liige, tunneb oma karjast, kuuleb Tema häält ja käib Tema järel. Jeesus ütleb, et Tema ja Ta karja vahekord on nagu Tema ja Isa vahekord – Isa tunneb Teda ja Tema tunneb Isa. See tähendab, et nad on üksteisega lahutamatus osaduses. (Soosaar 1996:145j)

 

Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. (Ps 23:1) Otsekui karjane hoiab ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles, talutab imetajaid lambaid. (Js 40:11) Ma viin nad välja rahvaste hulgast, kogun neid maadest ja toon nad nende oma maale; ja ma kar-jatan neid Iisraeli mägedel, veeojade ääres ja kõigis maa asustatud paigus. (Hs 34:13) Ja mu sula-ne Taavet on neile kuningaks ja neil kõigil on üksainus karjane; nad käivad minu seaduste järgi ja peavad mu määrusi ning täidavad neid. (Hs 37:24) Teie olite ju “nagu lambad ekslemas”, kuid nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole. (1Pt 2:25) Ning siis kui Ülemkarjane saab avalikuks, võite te võtta vastu kirkuse närtsimatu pärja. (1Pt 5:4)

 

Palvetagem: Armuline Jumal, halastaja Isa, Jeesuses Kristuses annad Sa meile Hea Karjase, kes juhib meid Sinu teedel ja kogub Sinu rahvaks. Me palume Sind, toida, kaitse ja tervenda meid ning hoia alati Sinu osaduses. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

JUMAL ON KARJANE JA MEIE TEMA KARI

Pühapäev – 26. aprill

Jeesus ütleb: “Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind.” Jh 10:14

 

Nii nagu Päikese ümber tiirlevad planeedid, nii keerleb meie elu ümber Hea Karjase. Tema on kõikide asjade algus ja lõpp.

Tänane evangeeliumitekst on nii rikkalik, et juba üksnes ühte salmi võiks käsitleda mitu päe-va. Aga kuna see ei tule kõne alla, siis piirdugem ainult kõige olulisemaga. Alustame Hea Karjase vahekorrast lammastega. Siin võib esile tuua kolm rõhuasetust. Hea Karjane sureb lammaste eest, armastab oma lambaid ja ühendab nad üheks tervikuks. Aga enne, kui me süveneme Jeesuse vahe-korda oma lammastega, peatume korraks mõistel “hea”. Kreeka keeles kasutatakse siin kahte sõna: agathos, mis tähendab head kõlbelises tähenduses. Näiteks ma võin maalida pildi, mille kohta võib öelda, et see on agathos ehk hea, kuna sellel on olemas kõlbeline väärtus. Ma ei maali pildile rõve-dusi, vaid näiteks lihtsalt ilusa metslille. Samas kunstiline väärtus võib olla sellel pildil null, kuna ma pole mingi kunstnik. Kui sa aga tahad väljendada maali sügavat ja suurt kunstilist väärtust, nagu näiteks Michelangelo puhul, siis kasutatakse kreeka keeles teist sõna – kalos, mis väljendab täiuslik-ku ilu ja headust.

Just seda sõna Jeesus kasutabki, kui Ta nimetab end Heaks Karjaseks. Ta tahab sellega öelda, et ei ole hea üksnes moraalses tähenduses, vaid on silmapaistev, suurepärane, armas ja eeskujulik karjane igas tähenduses. Ei ole ühtegi teist karjast, keda võiks Temaga võrrelda, Ta on kõigist üle. Sellega Jeesus annab mõista, et on isegi suurem kui juutide kuulsaim karjane Taavet. Vägagi preten-sioonikas sõnum Jeesuse poolt. Kui siia lisada veel Tema ütlused, et Mooses on Temast kirjutanud ja “enne kui Aabraham sündis, olin mina”, siis võis see tõepoolest tunduda juutidele suuruse hullu-sena. Tegelikult oli asi veel hullem. Jeesust süüdistati lausa jumalateotuses, sest sõnademäng “mina olen hea karjane” oli religioosselt haritud juudile vägagi kindla tähendusega. Juudid teadsid, et “mi-na olen” kuulus Jumala tiitlite hulka, ja nad teadsid ka seda, et Iisraeli ülimaks ja parimaks karja-seks oli Jumal. Seega Jeesus, öeldes “mina olen Hea Karjane”, ütleb tegelikult – mina olen Jumal. Meie teame, et Tal on õigus seda öelda, kuid Iisraeli usuliidrid pidasid seda jumalateotuseks.

 

Kirik vajab Kristuse sarnaseid juhte ja karjaseid, kes hoolivad ja armastavad oma lambukesi ning on valmis sellel tööl tooma ka midagi ohvriks. Jeesus ütleb, et hea karjane tunneb oma lam-baid. On kosutav teada, et meie vahekord Jeesusega ei ole üksnes teoreetiline, mõistusele toetuv, vaid see on väga isiklik. Jeesus armastab sind ainulaadsel usalduslikul moel. Ehki Jeesus kasutab sõna “tunneb”, võib selle põhjal siiski öelda, et Ta armastab oma lambaid.

Kreekakeelne sõna ginosko, mida siin kasutatakse, tähendab kogemuslikku tundmist, tundmist mitte lugemise põhjal, vaid kogemuse kaudu. Sõna “tundma” kasutatakse Piiblis sageli armastus-suhte kirjeldamiseks. Seega ei oleks vale, kui tõlgiksime Jeesuse ütlemise nõnda: “Mina olen hea karjane ja armastan omi ja minu omad armastavad mind, nõnda nagu Isa armastab mind ja mina armastan Isa, ning annan oma elu lammaste eest.” Vaevalt, et keegi annab oma elu mõne tuttava eest, aga armsama nimel tehakse suuri asju. On tõesti hea teada, et Jumal armastab meid, ja on saat-nud meid karjatama sellise haruldase Karjase, kes oma elu ohvriks tuues päästis meid hukatusest.

 

Kogemuslik tundmine ehk armastus vajab kõige rohkem samastumist ja ühtsust oma kalli-maga. Kui kaks inimest üksteist tõeliselt armastavad, siis tavaliselt lõpeb see sellega, et need kaks saavad üheks lihaks. Sa ju ei ütle oma kallimale, et kuule, ma armastan sind nii väga, et tahan ühi-neda Võõrleegioniga. Pigem on su sooviks veeta iga päev oma armsama seltsis. Kedagi armastades tahad teda paremini tundma õppida, tahad tema sarnaseks saada. Jumal armastab meid nii tugevalt, et on oma Pojas meie sarnaseks saanud ja tahab, et meie omakorda saaksime Jeesuse sarnaseks. Ma ei tea kuidas meiega lood on, kuid Paulus ütleb: “Ma püüan ära tunda Teda ja Tema ülestõusmise väge ja Tema kannatuste osadust, saades Tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõus-misele surnuist” (Fl 3:10). Jah, tõeline armastus nõuab osadust. Nii nagu mehe ja naise armastuse selge eesmärk on abielu, nii ka Jumala ja inimese vahelise suhte eesmärk on üheks tervikuks saa-mine.

 

Armsad õed ja vennad, oleme vabatahtlikult Jeesuse karjaga ühinenud, oleme tunnistanud Ta endi ülemkarjaseks. Kristus hoolib meist ja tahab, et oleksime Temaga osaduses, et sureksime koos temaga, tõuseksime üles koos Temaga ja käiksime koos Temaga oma eluteed. Ta tahab, et saaksime üha rohkem Tema sarnaseks. Kas meie armastus Tema vastu on nii tugev, et suudaksime seda teha? Küllap see ongi mõõdupuu, mille abil võime kontrollida kui tugevalt me oma Issandat armastame. Mind isiklikult teeb kurvaks teadmine, et mu südames ei ole enam sellist leegitsevat armastust Ju-mala vastu, nagu see oli usule ärgates. Jah, ma olen küll aastate möödudes jäänud Issandale truuks, kuid ma tunnen, et esimene armastus on jahtunud ja see vajaks ülessoojendamist. Võib olla õnnes-tub see kõige paremini ühises osaduses, üksteist toetades ja julgustades. Oleme ju siiski üks kari. Sellepärast palvetagem üksteise eest, et me ei väsiks, et meie armastus ei kustuks, et me kuuleksime Hea Karjase häält ja järgneksime Talle.

 

Jäägu meid täna saatma apostel Pauluse sõnad: “Aga rahu Jumal, kes igavese lepingu verega on surnuist üles toonud lammaste suure Karjase, meie Issanda Jeesuse, valmistagu teid kõiges heas tegema tema tahtmist ja saatku korda meie sees, mis on tema silmis meelepärane, Jeesuse Kristuse läbi, kellele olgu kirkus igavesti! Aamen.” (Hbr 13:20,21) (Kiir 2019)

 

Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest (Hs 34:11). Ometi püsib kindlana Jumala seatud aluskivi, millel on see pitser: “Issand tunneb omi” ja “Ülekohtust taganegu igaüks, kes nimetab Issanda nime” (2Tm 2:19).

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Anna kogu oma elu Kristuse juhtimise alla! Ära tee midagi, mida Ta keelab; ära jäta tegemata midagi, mida Ta käsib! Kui sa nii talitad, siis pääsed nende tae-vaste jõudude kätte, mis teevad sinust uue inimese. Osvald Tärk

 

Palvetagem: Näita meile oma kuninglikku valitsust, Jumal, too rahu hirmus ja kahtluses. Sina ainsana toimid õigesti. Issand, muuda meid vaikseks ja räägi meiega! Otto Riethmüller

 

* * *

 

JUMALA HOOLITSUS

Esmaspäev – 27. aprill

Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Ps 23:1

 

Inimene tunneb vajadust lähedase Jumala järele, kes võtaks osa ta muredest ja rõõmudest ja teda aitaks. Avades Uue Testamendi, näeme Kristuses, et see mõte – Issand on mu karjane – on mei-le antud Jumalast. Sündis ju Jeesus laudas ja karjased olid esimesed, kes sellest teate said. Ja hiljem Ta nimetab ise ennast karjaseks.

Kõigevägevam on sinu karjane. Tema on võtnud sinu eest hoolitsuse endale. Ärgu keegi arva-ku oma usku nii viletsaks, et see ei suuda anda taeva rikkusi. Kas Temal peaks midagi puuduma? Kas Ta peaks vaesuse pärast midagi tegemata jätma? Iialgi mitte. Ärgu keegi arvaku Jumalat nii väi-keseks. Meie tohime selle eest üksmeelselt Jumalat tänada. Ärgu keegi arvaku ka usku nii viletsaks, et see ei suuda anda taeva rikkust. Suudab küll.

Siin lõpuks on siis rahulolev usklik. Aga pange tähele, et ta ei ole rahul endas, vaid Jumalas. Ta on Jumala hoole all ja selletõttu ei ole tal millestki puudust. Kui avame Ilmutuse 3:17, siis loeme, et Laodikeia kogudus ütleb samad sõnad: … ega ole mul midagi vaja. Seisukohad on aga erinevad. Laodikeia kogudus arvas, et “ta on rikas”. Neid kahesuguseid usklikke on alati olnud. Ühed on nii rikkad, et “ei vaja midagi”, teised tunnevad aga oma viletsust ja armetust. (Tärk 2014:41)

 

Otsekui karjane hoiab ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles, talutab imetajaid lambaid. (Js 40:11) Ja ma sean neile karjased ning nood karjatavad neid; siis nad enam ei ehmu ega karda, ja ühtegi neist ei jää vajaka, ütleb Issand. (Jr 23:4) Ja ma panen neile üheainsa karjase, kes karjatab neid, oma sulase Taaveti. Tema hakkab neid karjatama ja on neile
karjaseks
. (Hs 34:23) Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali. (Jh 10:11,12) Teie olite ju “nagu lambad eksle-mas”, kuid nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole. (1Pt 2:25)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui me tunnistame valeõpetuse olemasolu, aga ei võta sel-les suhtes midagi ette või pöörame ennast ümber ja laseme lihtsalt jalga, siis oleme õigustatult ära teeninud “palgatöölise” halvustava nimetuse, sest palgatud karjus ei hooli lammastest, kes pole tema omad. John Stott

 

Palvetagem: Inimesed, värisege oma pattude pärast ja pöörduge alandlikult Jumala juurde tagasi ning paluge andestust ja halastust. Juudi palveraamatust

 

* * *

 

JUMALA TÕOTATUD ABI OHTLIKUL AJAL.

Teisipäev – 28. aprill

Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga. Ps 23:4

 

Ka kui ma kõnniksin pimedas orus … See on pilk tulevikku. Tulevikku vaadates haarab ini-mest alati hirm elu pimedate paikade pärast. Igal inimesel on aimus, et võib tulla midagi, mis on kuri. Mõni aimus täitub, teine mitte. Aga ei tunne ainsatki inimest, kelle elus oleks täitunud kõik halvad aimused. Isegi mitte enamik neist.

Uskliku elu suur abi on selles, et murega tuleb kaasa ka see, kes murest suurem on – Jumal ise. Meie lahendus ei ole selles, et raskeid olukordi ei teki, vaid selles, et Jumal on meiega. Halb ei saa teha halba, kuri ei saa teha kurja, sest Tema juhib meid.

Ohtlikul ajal on Jumal veel lähemal kui haljal aasal viibides. Nii lähedale tuli Jumal, et kaud-sest kõnest muutus kõne palveks. Kummaline – Jumal ise juhib meid pimedas (vanemas piiblis sur-mavarju) orgu, annab kannatusi, aga hoolitseb seal me eest, andes kergendusi talumiseks. Selles ei ole mingit vastuolu, kui me kannatustes olles palume Jumala käest sellest päästet. Nii see on – kan-natusel on oma eesmärk.

Keegi meist ei saa olla usklik, kui meie ei tunne tänuga Jumala rikkust ja headust. Keegi meist ei saa olla vaimulikult sügav usklik, kui ei tunne Issandat pimeduse oru kaudu. Alles seal muutub Jumal väga lähedaseks. (Tärk 2014:42)

 

Issand on minuga, ei ma karda. Mis võib inimene mulle teha? (Ps 118:6) Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? (Rm 8:31)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kristliku usu läbi tuleb midagi uut meie ellu. Me hakkame elu ja ta ülesandeid, ta õnne ja valu nägema ja mõistma uute silmadega. Elu ei koosne sulle siis enam hallide päevade mõttetust reast. Siis ei tundu elu meile enam raskelt mõistetavate, vastuolu-liste sündmuste masendava reana, vaid me tunnetame selles Jumala andi ja Jumala ülesannet. Selles on õige kristliku elumõistmise kuldne võti. Rudolf Kiviranna

 

Palvetagem: Isa taevas, kiitus ja tänu olgu Sulle ustavuse eest minu elus. Sina oled mulle pal-ju head teinud. Luba ka raskusi vastu võtta Sinu käest. Sina ei pane mulle rohkem peale, kui suudan kanda. Sina lased oma lastele kõik kasuks tulla. Dietrich Bonhoeffer

 

* * *

 

ASI ON NALJAST KAUGEL.

Kolmapäev – 29. aprill

Häda karjaseile, kes hukkavad ja pillutavad mu karjamaa lambaid, ütleb Issand! Jr 23:1

 

Karjased ei tähenda siin preestreid või muid vaimulike, vaid kuningaid ja üldse riigi poliitilist juhtkonda, kes vastutasid rahva heaolu eest. On võimalik, et siinkohal on Jeremija hakkanud rääki-ma juba Sidkijast ja tema valitsusest, nimetamata neid siiski nimepidi.

Nimelt sai pärast Joojakimit Juuda valitsejaks tema onu Sidkija, kes valitses aastatel 597-587 ehk Jeruusalemma vallutamiseni. Sidkija oli kuningaks saades ainult 21. aastane (2Kn 24:18-20; 2Aj 36:11-16).

Kas on siin nüüd mõeldud Sidkijat või tema eelkäijaid, igatahes kuulutab Issand kõlvatutele karjastele häda ja kui Jumal ütleb kellegile “Häda sulle!”, siis on asi naljast kaugel. (PKK: Jr 22:24-23:29)

 

Kes neist maha lüüakse, visatakse ära, nende laipadest tõuseb lehk, nende verest nõretavad mäed. (Js 34:3)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meid võib aidata üksnes see, kui võtame nagu lapsed Ju-mala käest vastu tema riigi, tema rikkuse – selle elu, mis tema on tõotanud. Meie silmad muutuvad selgemaks: nii mõnigi asi, mis enne nii tähtis ja suur tundus, muutub ebaolulisemaks, ja see, millest paljud pimedatena mööda lähevad, saab oluliseks. Elu muutub teiseks, sest ta on saanud teise suuna. Jaan Kiivit jun

 

Palvetagem: Sina, halastaja Isa, oled saatnud oma Poja meid otsima ja leidma. Tema ei vaa-danud inimeste madalusele ning sõi tölnerite ja patustega. Ta tuli, et märgata kadunut, tuua tagasi hukkujad elulätetele, kinkida rahu haavatud südamele, toita oma lapsi igavese leivaga. Jeesus Kris-tus on saanud meile heaks karjaseks, kes juhib meie elurada taevase karjamaa poole. Ove Sander

 

* * *

 

KARJASTELE KARJATAMISEST.

Neljapäev – 30. aprill

Hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks. 1Pt 5:2,3

 

See kirjakoht ei ole suunatud karjale, vaid hoopis karjastele ehk pastoritele – koguduse vane-matele, kelle hoolde on usaldatud Jumala karja ehk rahva eest hoolitsemine. See võib esmapilgul mõjuda üllatavaltki: kas inimesed ka vajavad karjatamist nagu loomad? Me oleme ju harjunud pida-ma end iseseisvateks ja teadlikeks isiksusteks, kellel on oma maailmavaade ja eesmärgid ning kes teavad, mida tahavad, ja oskavad seda ka saavutada. Isegi uskumise osas ei küsita sageli enam nõu kirikust ega Jumalalt, vaid inimene otsustab ise, mida ta usub, kuidas elab ja mida õigeks või valeks peab. Milleks peaks siis keegi veel Jumala rahvast karjatama?

Me võime ju pidada end tarkadeks ja teadjateks, aga liigne enesekindlus oleks siin kurjast. Koguduses on väga erineva tausta, vanuse ja kogemuste pagasiga liikmeid. Kui vanemad ja koge-numad juba tunnevad oma karjase häält, siis teised alles peavad seda õppima ja harjutama.

Ka Paulus annab samasisulise hoiatuse Efesose koguduse vanematele: “Seepärast pange tä-hele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiak-site Jumala kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi. Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa, ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moo-nutavad tõde, et vedada jüngreid eneste järele.” (Ap 20:28-30)

Jeesuse kohta tõdetakse: “Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad olid väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast” (Mt 9:36). Kuigi karjased olid ka sel ajal ju täiesti olemas. Tähtsaimad neist olid ülempreestrid Hannas ja Kaifas. Küllap nad omateada pidasid seda Jumalast seatud ametit ka õigesti.

Niisiis, Jumala rahvas vajab peale Ülemkarjase ka inimestest juhte ja eeskujusid. Aga kuna koguduse juhid on loomu poolest samasugused nõrgad ja ekslikud inimesed nagu teisedki, siis ohus-tavad neidki vale meelsus ja motiivid. Seepärast tuleb karjaselgi – ja tegelikult kõigil – alatasa pöö-rata pilk Ülemkarjasele. See on nii enda kui ka nende huvides, kellele oleme eeskujuks. (Kimmel 2014:4)

 

Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi. (Ap 20:28) Ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane. (Mk 10:44)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui me tunnistame valeõpetuse olemasolu, aga ei võta sel-les suhtes midagi ette või pöörame ennast ümber ja laseme lihtsalt jalga, siis oleme õigustatult ära teeninud “palgatöölise” halvustava nimetuse, sest palgatud karjus ei hooli lammastest, kes pole tema omad. John Stott

 

Palvetagem: Helde Karjane, tule saada mind vajan Sind, aita leida õige tee. Helde Karjane, tule toida mind vajan Sind, Su jõudu iga päev. Ainult Sina nüüd üksi hoiad, aitad astuda mind järg-mise sammu. Helde Karjane tule saada mind vajan Sind, aita leida õige tee.

 

* * *

 

JUMALA MEETOD USKLIKUGA.

Reede – 01. mai

Apostlite Filippuse ja Jaakobus Noorema päev ehk viilipipäev

Kevadpüha

Tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast. Ps 23:3

 

Jumal hoolitseb esimeses järjekorras meie eest headusega. Lapsepõlvest alates on Ta seda tei-nud. Aastad on möödunud, kuid ikka on jätkunud tervist, leiba, vett ja riiet. Kannatuse aega on vähe olnud. Vähe on olnud haiguse, puuduse ja viletsuse päevi. Jumal kosutab hinge. Meie vaimulikus elus niisama. Ta annab meile külluses sõna, palve ja laulude kaudu. Hing saab tagasi oma värskuse ja elujõu.

Sest Jumalal on siin maailmas inimese jaoks õige tee. Meid pole jäetud ekslema ega omapead otsima. Jumal juhib meid õigele teele. Käsk anti selleks, et inimesed käiksid õiget teed. Prohvetitel oli seesama eesmärk. Siis tuli Kristus ja ütles: “Mina olen tee ja tõde …” (Jh 14:6).

Sõna on me jalale lambiks – kasuta seda. Muidu ei leia sa õiget teed. Õige tee leides ja sõnast mitte enam hoolides võime selle kaotada. Valgustagu Püha Vaim ise meile sõna teed! (Tärk 2014: 41j)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumalal on piiramatud abistamisvõimalused, kuid abi omandamine sõltub inimese usalduslikust koostööst Jumalaga. Osvald Tärk

 

Palvetagem: Issand, Sina kannad minu eest paremini hoolt, kui ma seda ise suudan teha. Sinu armu abiga tahan ma Sind järgida, kuhu Sa iial lähed ja mitte ise juhtida oma samme. John Henry Newman

 

* * *

 

KÜLALISLAHKE PEREMEES.

Laupäev – 02. mai

Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks. Ps 23:6

 

Praegune maine elu kulgeb “vaenlaste nähes”, aga võib näha juba ka aega, kus “ainult headus ja heldus” võtavad valitseva koha. Isegi pimeduse org peab muutuma headuseks ja helduseks.

Kui kaetud laud oli teekonna laud vaenlaste nähes, siis siin on juba Jumala koda, kuhu jääda. Usklik näeb selles rohkem kui ainult maist elu. Jeesus ütleb ju ise: “Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen.” (Jh 14:3)

Jumal hoolitseb meie eest nii, et Ta annab toitu, puhkust, kaitset ja juhtimist. Kuhu Ta meid viimaks suunab? Ikka oma koju. (Tärk 2014:43)

 

Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis. (Ps 27:4)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ühel hetkel avaneb su ees võimalus pärida igavene rõõm ja õndsus. Ja selle hind on täiesti jõukohane: lase kõigest vanast lahti, anna ta ära mõõtmatult suurema vastu! Toomas Paul

 

Palvetagem: Isa! Kes suudab vastutada meie eest suures kohtus, kui me ei ole võtnud oma kaitsjaks suurt Ristikandjat? Meie ise ei saa vastutada, aga muretud kavatsevad vastutada enda eest ise. Isa, oleks parem, kui kahetsejad võtaksid oma kaitsjaks Sinu Poja. Tema võib sulgeda süüdistaja suu.

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

  • Kiir, Arvo 2019. Jutlus: Jeesus on Hea Karjane. Meie Kirik, 04.05.2019: http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/937-jutlus-jeesus-on-hea-karjane
  • Kimmel, Aare 2014. Karjastele karjatamisest. – Eesti Kirik, 04.2014
  • Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Jr 22:24-23:29 – Kui kristlane on minu nimi. Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. Pereraadio
  • Soom, Kaido 2017. Hea karjane. – Eesti Kirik, 26.04.2017
  • Soosaar, Albert Usk – lootus – armastus: [Postill]. Tallinn: Logos
  • Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos

 

Koostas Indrek Lundava.

Aprill 2020

 

PÄEVA SÕNUM nr. 186

Sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust (Ps 36:10). Kõigeväeline Jumal! Sina oled kinkinud meile kõige kallima – elu ja valguse. Me palume, näita meile oma eluvalgust, eluval-gust meie südame pimedusse, et näeksime kõrvaldada takistusi Sinu tundmise teelt. Lase meil selles valguses näha patu suurust. Anna jõudu meeleparanduseks ja usku Sinu evangeeliumi tõotustesse. Jeesus, Sinu läbi on meil elu ja seda ülirohkesti. Kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12).

 

***

 

PÄEVA  SÕNUM nr. 186

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

ÜLESTÕUSNU TUNNISTAJAD

Ülestõusmisaja 2. pühapäev

  1. nädal: 19. – 25. aprill 2020

 

Mõtle, Issand, nende peale, kes on pidanud jätma oma kodu ja töö ning on viletsuses.

 

Sõnum Jeesuse Kristuse ülestõusmisest oli inimeste jaoks sedavõrd eriline, et sellesse oli ras-ke uskuda. Jumal vaatas inimeste peale armulikult ja Jeesus ilmus kahtlejaile ning tõestas seda, et Ta oli üles tõusnud. Paulus loetleb 1Kr 15 üles, kui paljudele inimestele ülestõusnud Jeesus end näitas: lisaks jüngritele ja naistele võisid kohtuda ülestõusnuga veel üle viiesaja venna. See on igati aukar-tust äratav tunnistajate hulk. Paulus tõdeb, et enamik neist on elus ja võivad tunnistada toimunust.

Tänapäeva inimesel pole võimalik enam neilt vendadelt-õdedelt küsida tõendeid Jeesuse üles-tõusmise kohta. Me võime seda vaid uskuda. Üks tõendus võib meie jaoks olla see, et kristlus hak-kas kiirelt levima ja needsamad ülestõusmise tunnistajad olid valmis oma usu pärast surma minema. Valetaja ei läheks ju usu pärast surma?

Vahel ei piisa meie inimesele aga sellestki. Siis jääb võimalus ise veenduda Kristuse ülestõus-mises ja Jumala olemasolus. Selleks piisab palvetamisest ja Jumala otsimisest. Jumal kuuleb ja aitab ning see ongi kõige kindlam tõestus sellest, et Jeesus on üles tõusnud. Kes otsib, see leiab. Nii võib inimene leida oma elule aluse ja sihi.

Ja kui meie saame enda jaoks kindluse, et Jeesus on surnuist üles tõusnud ja elab ning vali-tseb, siis oleme meiegi kutsutud sellest tunnistama neile inimestele, kes elavad meie ümber. (Soom 2016:8)

 

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. 1Pt 1:3

 

Peetruse kirjakoha teksti sisse minna ja lõpuni mõista tahtes võime avastada, et me mõistus ei küündi sinnani, kuid aimamisi taipame, et inimlik võib endasse mahutada jumalikku. Tänulikkus õnnistuse läbi, mida Issanda Kristuse Isa on valmistanud ja mis toob meieni valmis pandud, säilita-va ja hinnalise ning eheda, varjamatu pääste. Hinnang sellele antakse mõned salmid hiljem, kus kirjeldatakse, kui suure pühendumisega on seda otsitud ja oodatud.

Ometi just elamise argus, armastuse ja lunastuse kättesaamatus kustutavad lootust ja vahel on lõpmata raske näha kõige mõtet – oma hinge päästet. Kristlastena oleme ka ligimestele lootuse and-jad, et näidata kust leida julgust armastada kogu südamega, hingega, jõuga ja aruga.

Teatud sündmused me elus näivad korduvat ning tuletavad ikka ja jälle meelde, et me pole täiuslikud ning kannatame ise ja põhjustame kannatusi teistele. Headus ja kurjus, vastupidamine ja allaandmine, on inimese elusaks olemises nii keskne teema, et puutume nendega kokku igas päevas enda ja oma kaaslaste juures. Meie valikutesse ja tegudesse on kätketud mõlemad teed, mis viivad kas õnnistusse või surma.

Peetrus suundub oma otsekohese tulisusega olulisimale – hävimatule, millel polegi surma puu-dutust, ja me lootusele talletatud pärandi ilmsiks saamisele: “Keda te armastate, kuigi te pole teda näinud, kellesse nägemata ometi usute üliväga kirgastatud rõõmuga” (1Pt 1:8). (Tuhkru 2014)

 

Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on ära-tatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. (Rm 6:4) Kiidetud olgu Ju-mal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistu-sega Kristuses. (Ef 1:3)

 

Palvetagem: Kiidetud oled Sina, Jumal ja Isa, sest oma suurest halastusest oled Sa kõik enda omad Jeesuse ülestõusmisega uuesti sünnitanud elavaks lootuseks. Aita, et ka meie selles lootuses juba siin pühaks eluks uueneme ja ükskord õndsast ülestõusmisest osa saame. Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

MIS ON SEE RAHU, MIDA JEESUS MEILE ANNAB?

Pühapäev – 19. aprill

Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: “Rahu teile!” Jh 20:26

 

Kui ilmateedel rändajale soovida rahu ja rõõmu siis tuntakse selles soovis midagi ebatavalist. Mitmetegi jaoks seostub rahusoov kristlastega, tekitades siis positiivseid või negatiivseid hoiakuid. Kas heidetakse nalja vanapärase keelepruugi üle või muututakse valvsaks.

Rahu soovimine idamaa kultuuris Jeesuse ajal ja ka tänapäeval – selles ei ole midagi eriskum-malist. Mida meiegi soovime, eks ikka seda, millest on puudus või mida ihaldatakse või nagu tegu-sõna isegi ütleb – soovime. On see tervist või õnne, jätku leiba või head isu. Pideva sõjapidamise korral, kallaletungide kartuses, sellistes ebakindlates olukordades on rahu soovimine päevakohane ja kindlasti mõistetav heasoovlikkus.

Kuid rahu ei ole mitte üksnes väline probleem. Me räägime ka sisemisest rahust ja rahutusest. Inimesed otsivad rahu, tahavad rahu või rahulikult olla. Otsitakse terapeute, kes saaksid aidata. Kõikvõimalikud rahustid, antidepressandid on tänapäeval sama tavalised kui aspiriin või paratseta-mool. Inimene vajab sisemist rahu. See sisemise rahu vajadus on kergem mõista neil, keda vaevab pidev rahutus.

Kristus tuli maailma, et meil oleks rahu Jumalaga. See on üle kõige. Inimene ei suutnud, ega suuda Jumala ees õige olla. Me oleme patused ja Jumala aust ilma. Me ei suuda ühegi hea teoga oma pattusid lunastada, ei ohvriloomade verega, ei almuste andmisega. Meie rahu Jumalaga on Te-ma enese arm, mis sai reaalsuseks Jeesuse sünnis, kannatamises, surmas ja ülestõusmises. Jeesus on see Rahuvürst, see Õnnistegija, kes on meid Jumalaga lepitanud. Meie osa on uskuda seda Jumala suurt armutegu, olla tänulik selle eest igal päeval.

See rahu, mille meile Kristus on toonud toob rahu ka meisse enestesse ja meie suhetesse kaas-inimestega. Jeesus ütleb (Mt 5:9) – õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Kas meie oleme rahutegijad? Milline on minu suhe oma lähedastega, pereliikmetega, õdede-vendadega Kristuses, inimestega, kellega ma kokku puutun tööl või mujal. Kas ma olen rahutegija, püüan kõiki asju paremuse poole juhtida? Kas me otsime inimestes head või üksnes halba? On meil tüliasju, mis nagu kapseldunud haigustekitajad käivad meiega aastaid kaasas, et siis aeg-ajalt puhkeda ja prob-leemi meelde tuletada ning “uuendada”?

Kui me suudame oma pragunenud suhted Jeesuse ette tuua ja palume andestust, vabaneme koormatest ja leiame rahu, mis täidab meid täiesti. Ralf Luther on öelnud: Jumala rahu mõjub vä-gevasti inimese meelsusse – selle põhjus, selle olemus seisneb selles, et inimene päästetakse piir-konnast, kus pimeduseväed võivad teda vintsutada, rahutuks teha ja vigastada; ta on nüüd varjatud oma Jumala ligiduses; “Jehoova ingel lööb leeri üles nende ümber, kes Teda kardavad” (Ps 34:8) Tuules seista tähendab: seista seal, kus puhub tuul; päikeses seista tähendab: olla seal, kus päike paistab. Kristuses olla tähendab: asuda Kristuse väe – ja mõjupiirkonnas. Sellesse piirkonda ei ulata kurjuse vägi, sellepärast valitseb seal rahu. (Lui 2012)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ainuke tee Jumala juurde ja rahule Jumalas on Jeesuse kau-du. Ja selle rahu leiame evangeeliumis iga päev, ja ükski ei võta seda rahu meilt ära. See rahu toob üksmeele ja kooskõla inimese ja Jumala vahel, kooskõla ja mõistmist inimese ja inimese valele, rah-va ja rahva vahele. Ernst Lootsman

 

Palvetagem: Laota oma õnnistavad käed meie üle. Las Sinu vägi puudutada meid. Sa oled meid asetanud maailma kannatustesse tunnistama Sinu armastusest. Aita meid pigem head teha kui puhata, kuni Sinu valgusesse jõuame. Peter Strauch

 

* * *

 

LASKE ISSANDAL END SÕNA KAUDU TOITA

Esmaspäev – 20. aprill

Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääs-te poole. 1Pt 2:2

 

Tänane pühapäev kannab nimetust Quasimodogeniti, tõlkes “nagu äsjasündinud lapsed”. See nimetus on pärit apostel Peetruse esimese kirja teisest peatükist, kus Peetrus kirjutab muutusest, mis Kristuse järgijaid peaks iseloomustama. Peetrus ütleb: “Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kava-lus ja silmakirjatsemine, kadestamine ja mis tahes keelepeks! Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Is-sand on helde.” (1Pt 2:2,3)

Usk ei ole viirus, kuigi Eestis kardetakse, et usk on just midagi, mis nakkab ja inimest eluoht-likult kahjustab. Seepärast püütakse eriti just lasteaia- ja koolilapsed kirikust võimalikult eemale hoida, sest äkki saavad “viiruse”. Kuna usk ei ole nakkushaigus, pole oodata kristluse epideemia vallandumist ei Eestis ega mujal Euroopas. Nõnda tuleb näha meil ise palju vaeva nii kirikuna kui eraldivõetult kristlastena, et pakkuda ühiskonna liikmetele nagu äsjasündinud lastele vaimulikku selget piima, mille varal kõik kasvavad pääste poole.

Kirikus ei saa me pakkuda “piima asendajat”, lahjat inimkeskset armastust ja hoolivust ilma kuulutuseta ülestõusnud Kristusest. Armastus ilma Jumalata on kaduv ja poolik ning loob kõigest mulje. “Vaimulik selge piim”, mille järele ühiskonnas janunetakse on puhas ja lahjendamata kuulu-tus Kristusest, kes on surnud ristil meie pattude eest ning tõusnud surnuist üles, et meiegi Temasse uskudes ja Talle armastusevannet andes võiksime pärida igavese elu. (Viilma 2016)

 

Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! (Mt 18:3)

Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik! (Mk 10:14)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kõige parem abinõu halbade asjade hävitamiseks on see, et neid ei tarvitata. Osvald Tärk

 

Palvetagem: Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halas-tusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist.

 

* * *

 

TÄNU PÄÄSTMISE EEST

Teisipäev – 21. aprill

Ma armastan Issandat, sest Ta kuuleb mu häält ja mu anumist, sest Ta on pööranud oma kõr-va minu poole ja ma hüüan Teda appi oma eluaja. Ps 116:1,2

 

See on igati loomulik ja inimlik, et meie armastuse ja kiindumuse kõrghetk kellegi vastu on siis, kui ta on sooritanud meie suhtes erilise heateo või päästnud meid keerulisest olukorrast või lausa surmast. Kui muul ajal on teisele inimesele oma armastuse ja kiindumuse väljendamine sageli meie jaoks sobimatu, siis sellistel hetkedel võime me võõrast inimest kallistada, kirglikult suudelda või üle valada tundelise tänukõnega.

  1. psalmi seostatakse Iisraeli rahva Egiptusest välja tulemise ja paasapühaga, mil meenutati ööd Egiptuses, kui surmaingel surmas kõikide perede esmassündinud. Ainult sealt läks surm mööda, kus kodude uksepiidad olid kokku määritud süütu talle verega. Egiptuses asetleidnu on pit igast ük-sikust inimesest ja Kristuse valatud verest.

Selle maailma pärand on surm. Ainsad, kellest see surm mööda läheb on need, kes on oma elu uksepiidad kokku määrinud Jeesuse verega. Ärgu ükski Jumala laps unustagu seda tõsiasja, et meie elust läheb surm mööda üksnes tänu Jeesusele ja Tema isetule ohvrile. Ja see pääste ei ole midagi, mida me ühekordselt vastu võtame, vaid me vajame iga päev Jeesuse vere kaitset ja päästet. Nii võib iga kristlane alustada ja lõpetada oma päeva lauldes: “Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist, sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja.” (Tõotus 124 2019)

 

Pööra oma kõrv mu poole, tõtta mind kiskuma välja hädast, ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäe-linnuse hooneks mu päästmiseks! (Ps 31:3)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesus Kristus, kinnita meie usku seeläbi, et Sa lased meil näha Sinu auhiilgust ja vägevaid tegusid, mida Sa oled aegade jooksul teinud ja veelgi teed. Tee meile ka täna oma auline nimi teatavaks ja võta meid vastu oma õndsasse osadusse. Johann Alb-recht Bengel

 

Palvetagem: Jumal, minu Issand! Sinu käsi on olnud mulle ikka kindlaks toeks ja mind palju-dest hädadest läbi kandnud. Sinu kaitse all olen ma kasvanud. Sa oled mind juhtinud ja õiget teed näidanud. Kui ma langesin, siis tõstsid Sina mind üles. Ja selle eest ma tänan Sind. Axel Stellmann

 

* * *

 

KAS ENNASTOHVERDAV JA TEISI ARMASTAV ELU

ON MEILE TUNDMATU JA VÕÕRAS?

Kolmapäev – 22. aprill

Teie salgasite ära Püha ja Õige ning palusite, et teile kingitaks mees, kes oli mõrtsukas. Teie tapsite Elu Juhi, aga Jumal on ta surnuist üles äratanud. Ap 3:14,15

 

Inimesed on tihti püüdnud surmata eluleeki. Isehakanud ja isekad rahva juhid, vihast pimesta-tud rahvamassid surmasid elu ülima juhi, armastuse, halastuse ja andeksandmise kuulutaja – inim-konna Lunastaja Jeesuse Kristuse. Inimkonna kurjuse kehastaja – Barrabase – röövli, palusid nad va-baks ja lõid risti oma ainsa Abimehe ja Õnnistegija.

See sündmus ei leidnud aset ainult kord ajaloos, vaid see kordub ikka ja alati. Seal kus elu pü-ha tuli tõusis leegitsevana üles ühe vaimse inimese juures, seal tulid lühinägelikud ja isekad inime-sed oma pimedas vihas ning pidasid oma pühaks kohuseks surmata ja hävitada teisitimõtlejaid, sest ennastohverdav ja teisi armastav elu oli neile tundmatu ja võõras.

 

Muistses Rooma riigis püüti elu ülima juhi – Jeesuse Kristuse elutööd hävitada tule ja mõõga-ga. Ainult kuuluvus kristlaste perre oli küllaldane põhjus inimeste hävitamiseks ja nende heitmiseks kiskjate loomade ette või põletamiseks rahvamasside vaimustuse saatel. Savonarola põletati tulerii-dal. Hugenottide ja valdenslaste vabadustigatsev elutuli surmati ning tuhandete verd valati viha ja vägivalla nimel.

Kuid ikka ja jälle tõusevad ajaloo areenile samad sündmused. Viha, vaen ja vägivald möllab ka tänapäeva lakkamatult. Kes küsis kümneilt tuhandeilt küüditatuilt nende süüd, kui neid ühes rin-nalaste ja vanade raukadega kallist kodukohast lahti kisti ja Siberisse küüditati?

 

Kuid Jumal on elu ülima juhi – Jeesuse Kristuse üles äratanud surnuist! Selle üle andis oma sõna ja teoga ning märtrisurmaga tunnistust Peetrus. Sama tunnistust võime leida tuhandete ustavate võitlejate juures ajaloos, kes oma elu ja tööga ning ka surmaga andsid tunnistust Õnnistegija Jeesuse Kristuse ülestõusmisest ja elust nende südames ja hinges.

Inimesed on tihti lühinägelikkuses ja vihas tapnud tõelise elu ja armastuse kuulutaja, kuid Ju-mal on Teda üles äratanud surnuist.

 

Elu Issand ja Õnnistegija on ülestõusnud ja elab igavesti ning otsib teed ka sinu südamesse ja ellu, et tuua sinna uut, taevalist elu ja õnnistust. Ta on ülestõusnud selleks, et olla kohtumõistjaks kõige kurjuse, viha, vaenu ja vägivalla üle ja hävitada seda ka meie südameis ning avada meie silmi, et võiksime näha Jumala armu ja õnnistust oma elus ning võiksime ühes Temaga olla üksmeele ja armastuse külvajad ja kuulutajad ning rännata ühes Temaga tõe, õigluse ja armastuse radadel ning Temalt kui elu ülimalt juhilt – ülestõusnud Issandalt ja Õnnistegijalt kord ustava töö ja võitluse eest vastu võtta igavese elu kadumatut krooni!

Tõstku need pühad meid kõiki üles halli argipäeva murede keskelt, meie elu kaotuste hauast ja viigu meid usus ülestõusnud Õnnistegija eluosadusse! Tema on ainus elu juht, kes suudab andestada ja ühendada inimhulki ja kõik rahvaid ühisele elutööle, mis elab üle haua ja kaduvuse ning näitab teed igavese elu riiki! (Tõldsepp 1957:2)

 

Ülempreestrid ja vanemad meelitasid rahvahulki lahti paluma Barabast, aga hukka mõistma Jeesust. (Mt 27:20; vt ka Mk 15:11) Kogu hulk kisendas väga ning ütles: “Hukka ära, lase meile Barabas vabaks!” (Lk 23:18) Aga Barabas oli röövel. (Jh 18:40)

Kuid Jumal on tema üles äratanud, päästes teda surma valudest, sest ei olnud ju võimalik, et surm oleks teda kinni pidanud. (Ap 2:24,32; vt ka Ap 13:30) Meie oleme kõigi nende asjade tunnis-tajad ja samuti Püha Vaim, keda Jumal on andnud neile, kes võtavad kuulda tema sõna! (Ap 5:32) Sest ta on seadnud päeva, mil ta tahab kohut mõista maailma üle õigluses mehe läbi, kelle ta selleks on määranud, ja pakub usku kõigile pärast seda, kui ta on tema surnuist üles äratanud! (Ap 17:31)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kas oleme valmis risti pärast maailmale ristilöödud olema ja maailma väljakutset nõnda vastu võtma, et tahaksime maailmaga rinnutsi seista, salgamata oma kuuluvust Jeesusele? Salgamata oma kuuluvust Temale, kes ristil on surnud meie eest, et meie võik-sime elada Temale ja mitte maailmale? Harri Haamer

 

Palvetagem: Issand! Me vajame julgustamist ja üksteise tuge, kinnitust, et tõde jääb tõeks ja õigus õiguseks ka siis, kui peaksid seda salgama. Jaan Kiivit jun

 

* * *

 

OHU KIRJELDUS

Neljapäev – 23. aprill

Jüripäev

Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse. Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: “Oh Issand, päästa mu hing!” Ps 116:3,4

 

Vanasti püüti loomi ja linde püüdepaelte või võrkudega. Taavet oli juba surma paeltes. Teda tabasid need mured ja ahastused, mis on omased püütud loomale või linnule. Ta teadis, mida tähen-dab surmavalla ängistused, ahastus ja mure.

Kristuse järelkäijad, kelle seljataga on Jeesuse ülestõusmine ja südame igavese elu lootus, või-vad vaevalt aimata, mida tähendas surm tolleaja usklikule. Neile on tundmatu sõna: “Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem” (Fl 1:23). Surm tähendas neile lahku-mist varjude riiki. Ainult mõned usklikud mehed aimasid rohkem.

 

Oma ohtlikku olukorda meenutades mõtleb Taavet ka oma palvetele. Palvetada võib igas olu-korras. Tal oli usku palvetamiseks ka veel siis, kui ta oli juba püütud surma võrkudesse. Ükski ini-mene ei saanud teda enam aidata. Aga Jumal võis veel midagi tema heaks teha. Ta palve oli lühike, selge ja asjalik: “Oh Issand, päästa mu hing!”

Mõni võib leida, et see palve oli üsna egotsentriline. Ta palus, et Jumal päästaks ta elu. Käes-olevas psalmis tähendab hinge päästmine seda. Palve on oma olemuselt Jumala kummardamine, aga see ei tähenda, et meie ei tohiks oma vajadused Jumala ette kanda. Jeesuse palve Ketsemanis oli Ju-mala kummardamine vaimus ja tões, kuid seal oli ruumi ka Tema soovide esitamiseks. (Tärk 2014: 545j)

 

Surma surmalained piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu! (2Sm 22:5)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal märkis oma Poja tee. See oli raske tee. See oli surma tee, aga viis ellu. Ta on meile märkinud ära sama tee ja kui me seda julgeme astuda, siis peame ka teadma, et see lõpeb elus: elus Isa juures. Harri Haamer

 

Palvetagem: Kust leida rahu ja rõõmu, kui neid endas ei ole? Ammutades headuse ja väe alli-kast. Mitte natukene ja korraks, vaid päriseks – uskudes, et Jumal võib ka minusugust taluda ja vastu võtta. Toomas Paul

 

* * *

 

PÄÄSEMINE JA KAHEKÕNE ENDAGA

Reede – 24. aprill

Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja Tema aitas mind. Pöördu, mu hing, tagasi oma hin-gamisele, sest Issand on sulle head teinud! Ps 116:6,7

 

See ei ole oluline, kas meie paranemine toimus kiiresti või pikkamööda. Seegi pole tähtis, mi-da arvasid teised inimesed meie paranemise põhjusest. Võimalik, et mõni pani me tervenemise “vii-gimarjakaku” arvele (Js 38:21). Ainult meie ise teame, et võlgneme oma paranemise Jumalale, kes on kuulnud meie palvet. Jumal võib kasutada mitmesuguseid vahendeid meie tervise kasuks, aga viimaseks põhjuseks on ikkagi Jumala arm ja õigus.

Sellepärast võib Taavet kõhklemata öelda: Ma olin nõder ja Tema aitas mind. Usklik inimene võib loota Jumala abile ka siis, kui ihu on haige, meeleolu on langenud ja hinges on surmahirm.

Oma kogemusist tuletab ta üldreegli: Issand hoiab kohtlasi. Kohtlaseks nimetab Taavet niisu-gust inimest, kes võtab elu lihtsalt. Kes ei oska ega taha kasutada selle maailma keerukaid ja kõve-raid teid.

Lihtsameelne ellusuhtumine on maailmas mõnevõrra ohtlik. Ettevaatlikud ja osavad saavad maailmas paremini läbi, sest nad on alati valvel oma huvide eest. Need, kes võtavad elu lihtsalt, ei suuda osavatega võistelda ja jäävad elus alla. Aga Taavet on veendunud, et Jumal hoiab neid. Seesa-ma omadus, mis viib neid maailmas ohtlikku olukorda, asetab neid samal ajal Jumala kaitse alla. Ja Jumala kaitse all on parem kui oma kaitse all.

 

Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele. Elus võib esineda aegu, millal hing on lahkunud oma hingamisest. Need on rasked tunnid. Põhjused võivad olla väga mitmesugused. Häiriv rahutus võib meid tabada siis, kui vahekord halvenes mõne inimesega, kui tundsime surma võrgu pigistust oma ümber või mõni meie lähedane siples patuvõrgus. Korraga leiame end olukorras, kus puudub hingerahu.

Taavetilt õpime, et hing võib leida tagasitee oma hingamisele. Seda ei ole võimalik teha käsu korras. Taavet keelitab oma hinge tagasi pöörduma. Hingamispaik on siin Jumala rahu. … sest Is- sand on sulle head teinud! Hing ärgu kartku rahuneda, sest Jumal on palvetele vastanud. Nii on ta rahu kindlal alusel. Hing võib olla julge, sest Jumal on kinnitanud oma headust palve vastusega. (Tärk 2014:546j)

 

Vaata, mina läkitan teid nagu lambaid huntide keskele! Olge siis arukad nagu maod ja vagu-rad nagu tuvid! (Mt 10:16)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ära karda, kui näed ennast kõlbmatuna, karda näha ennast pühana. Näha ennast halvana – see viib alandlikkuseni, aga näha ennast pühana on ilmselge dee-monlik eksitus. Õigeusu kirikust

 

Palvetagem: Ma otsin Sind varahommikul, mu kaitse ja varjupaik; hommikul ja õhtul hüüan ma Sinu poole, mu Jumal. Salomon ibn Gabirol

 

* * *

 

MIDA SA PEAD TEGEMA JUST NÜÜD?

Laupäev – 25. aprill

Evangelist Markuse päev ehk markusepäev

Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, nii et Issandalt tuleksid kosumis-ajad ja Ta läkitaks teie jaoks määratud Messia Jeesuse. Ap 3:19,20

 

Ehk sa usud, et Piibel on tõeline Jumala sõna. Võib-olla usud, et selles raamatus on räägitud tõtt. Võib-olla on Püha Vaim sind äratanud. Nüüd tuleb sul teha vaid ühte. Paranda meelt ja võta Jeesus vastu kui oma Päästja. Seda, mida sa nüüd pead tegema, võib väljendada nelja tegusõnaga: pöörduma, tunnistama, uskuma ja minema.

Pöördumise kohta ütleb Piibel (Ap 3:19): “Sellepärast parandage meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, et hingamiseajad tuleksid Issanda palgest.”

Piibel ütleb pattude tunnistamise kohta (Jh 1:9): “Kui meie oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nii et ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust.” Pattude tun-nistamiseks piisab, et sa tunnistad iseenese patuseks, et palvetad tölneri kombel (Lk 18:1): “Jumal, ole mulle patusele armuline.”

Seejärel tuleb usk. Usu, et su patud on nüüd andeks antud. Usu Jeesusesse. Usu, et Kolgata risti ohvriveri, mille vägi kehtib veel täna, puhastab sind kõigist üleastumistest. Usu, et just nüüd tuleb Jeesus usu kaudu sinu südamesse elama. Usk Jeesusesse ongi kogu oma olemusega Jeesuse peale toetumine. Täpselt samuti nagu lapsena usaldasime tugevama kätt. Nii on ka usk Jeesusesse.

Nüüd mine Jeesusega käsikäes “kitsale” eluteele, tunnista Tema nime inimeste ees ja järgi Teda Tema õpetuses ja eeskujus. Jeesus ütleb (Mt 10:38): “…kes ei võta oma risti enese peale ega järgi mind, ei ole mind väärt.”

 

Jeesus nõuab praegusel hetkel vaid neid nelja, ja ei midagi rohkemat. Need on päästmise alu-seks.

See siin on palve, mida võid siiralt paluda: “Kallis Issand Jeesus Kristus, mina tahan just nüüd, sel hetkel pöörduda kogu oma tahtega laialt teelt, parandada meelt ja anda kogu oma elu Sulle igaveseks. Ma tunnistan, et olen patune ja olen raisanud oma elu. Mina tahan tunnistada Sulle oma patud, mis mind rõhuvad.

Ma tahan uskuda, et Sinu veres, Jeesus Kristus, saan ma kõik andeks. Tahan avada oma süda-me, et Sina saaksid sinna sisse tulla. Tahan käia koos Sinuga, Jeesus, oma ülejäänud elu ja tunnis-tada Sinu nime inimeste ees. Ma loovutan iseenese ja kõik mis mul on, täielikult ja tingimusteta Si-nule.”

Sellest piisab. Nüüd sa oled Jumala vägevates kätes. Oled teinud oma osa selles koostöös, mis viib igavesse ellu. (Nousiainen 1990:19j)

 

Ei ole neil nälga ega janu, neid ei pista palavus ega päike, sest nende peale halastaja juhib neid ja talutab nad veeallikate juurde! (Js 49:10)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Olen kuulnud inimesest, kelle pettumine Jumalas oli nii suur, et ta ütles: “Mul ei ole enam Jumalat ja ma ei usu midagi!” Mis võiks olla selle põhjuseks? Mis oleks sinu pettumiste põhjuseks, kas oma tahtmise pealesurumine Jumalale või see, et palve-tasid kaheldes? Eenok Haamer

 

Palvetagem: Issand, meie Jumal, ela oma Vaimuga meie keskel ja valgusta oma Kirikut rõõ-musõnumiga, mida evangelist Markus kuulutab, et me õndsaks saaksime. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.

 

* * *

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava. Aprill 2020

PÄEVA SÕNUM nr. 185

Sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust (Ps 36:10). Kõigeväeline Jumal! Sina oled kinkinud meile kõige kallima – elu ja valguse. Me palume, näita meile oma eluvalgust, eluvalgust meie südame pimedusse, et näeksime kõrvaldada takistusi Sinu tundmise teelt. Lase meil selles valguses näha patu suurust. Anna jõudu meeleparanduseks ja usku Sinu evangeeliumi tõotus-tesse. Jeesus, Sinu läbi on meil elu ja seda ülirohkesti. Kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12).

 

***

 

PÄEVA  SÕNUM nr. 185

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

KRISTUS ON SURNUIST ÜLES TÕUSNUD!

  1. nädal: 12. – 18. aprill 2020

 

Mõtle, Issand, nende peale, keda aetakse taga nagu kütitavaid loomi.

 

Elu pimedatel hetkedel vajab inimene kinnitust, et pimedus ei valitse maailma. Ülestõusmis-pühad kinnitavad seda. Pühade eel tundus, et maailmas võidutseb kurjus ja pimedus. Jeesus, kes oli aidanud paljusid, löödi risti ja keegi abisaanutest ei julgenud Tema eest välja astuda. Isegi kõige us-tavamad jüngrid pugesid peitu ja salgasid ära oma õpetaja. Vaid salaja julges üks Jeesuse järgijatest, Arimaatia Joosep, paluda Pilaatuselt luba matta Jeesus kaljusse raiutud hauda.

Surm oli võitnud ja pimedus oli kõikjal maailmas. Pühapäeva varahommikul hiilivad naised hauale, et võida õpetaja ihu. Neid valdab kurbus ja masendus, mida igaüks meist on kogenud. Keset pimedust lausub ingel naistele: “Jeesus on üles äratatud, teda ei ole siin.” Valgus võitis pimeduse ja elu võitis surma.

Elu rasketel hetkedel võime mõelda Jeesuse kannatusele: Ta kannatas selleks, et meie võiksi-me saada vabaks. Kristus suri, et meie võiksime elada ja oma maise elu järel saada elu igavikus ning kohtuda seal nendega, kes on meie eel sellest maailmast lahkunud. Jeesus tõusis surnuist ja näitas, et selle maailma kannatused ei jää igavesti püsima, vaid nende asemele tuleb kord rõõm. Pühade tervituses “Kristus on surnuist üles tõusnud!” on lahendus meie muredele ja tee rõõmule.  (Soom 2017:8)

 

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! Ilm 1:18

 

Jeesus on igavesti elav, kes aga oli vahepeal surnud. Need sõnad kõnelevad Tema lepitussur-mast ja ülestõusmisest. Enamikul meist on süükompleksid. Me kardame, et mõni näitab meile ja ütleb ühe või teise asja kohta: “Sa oled selles süüdi!”

Süüdlased me tõesti olemegi, aga see ei ole kogu tõde. Paulus ütleb selle kohta Rooma kirjas, et “kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.” (Rm 8:34) See tõde mille Paulus nõnda sõnastas, tähendab et meil pole tarvis kohkuda, kui keegi leiab meis vigu ja ütleb, et me oleme suured patu-sed. Meil pole tarvis hakkata ennast kaitsma ja oma puuduste õigustamiseks, ei tea mis ettekäändeid välja mõtlema ja seda sellepärast, et Jeesus Kristus on surnud ristil meie eest. Ta tõusis ka surnuist, et meiegi saaksime õigeks. Tema ülestõusmine on igaveseks tõenduseks, et me tohime uskuda kõigi oma pattude andeksandmist ja usaldada, et pääseme kord taevasse Tema juurde. Ja see pole veel kõik. Ta istub pealegi Isa paremal käel ja palub meiegi eest praegugi.

 

Kõige sellepärast võiski Jeesus öelda: “Ma elan igavesest ajast igavesti!” Need sõnad kõnele-vad sellest, kuidas on praegu ja edaspidi. Jeesus tõesti suri, aga Ta võitis surma ja elab nüüd igaves-ti. See on meie jaoks ääreltult tähtis, sest meil tasub meeles pidada sedagi, mis Ta ütles ka Johanne-se evangeeliumis: “Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama.” (Jh 14:19)

Et Jeesus elab, siis elavad ka need kes Temasse usuvad ja koos Temaga elavad. Pidagem mee-les, et esialgselt paluti need sõnad edasi anda inimestele, keda Jeesuse uskumise pärast tagakiusati ja isegi tappeti. Nüüd öeldakse neile, et isegi ajalik surm ei lahuta neid Kristusest. Igavene elu al-gab siin maapeal ja bioloogilisel surmal pole sellele mitte mingisugust mõju.

 

Veel ütles Jeesus, et minu käes on surma ja surmavalla võtmed! Võtmed tähendavad võimu ja meelevalda. Kelle käes on võtmed, see on ka peremees. Tema võib vastavalt oma soovile nii avada, kui ka sulgeda. Nii, et surmal enam surmavalla üle õigust ega meelevalda ei ole. Jeesusel Kristusel on meelevald mis ulatub ka üle surma ja haua. Tema haud, mis ülestõusmis hommikul tühjaks jäi, on ühtlasi ka meie tühi haud.

Sellega tahab siis Jeesus öelda, et Tema meelevald kehtib ka üle surmavalla. Jeesuse võtmed avavad kõik uksed, sõltumata sellest kus nad on. Tema võimu ei piira miski. Ta päästab inimesed hauastki. Seepärast on Tema seltsis nii turvaline. Mitte üks vägi ei saa Kristusesse uskujad Temast lahutada. (PKK: Ilm 1:17-20)

 

Mida tema maha kisub, seda ei ehitata üles; keda tema vangistab, seda ei vabastata mitte. (Ii 12:14) Ja ma panen Taaveti koja võtme temale õlale: tema avab ja ükski ei sule, tema suleb ja ükski ei ava. (Js 22:22) Nõnda ütleb Püha, Tõeline, kelle käes on Taaveti võti, kes avab, ja ükski ei lukus-ta, ning lukustab, ja ükski ei ava. (Ilm 3:7)

 

Palvetagem: Kõigeväeline, igavene Jumal, Sina oled oma Poja surmaga lunastanud meid pa-tust ja päästnud surma võimusest ning tõotanud Tema ülestõusmises meile igavest elu, et me kuradi meelevalla alt päästetuna saaksime elada Sinu riigis. Anna meile armu, et me elaksime selles rõõm-sas usus ning Sind igal ajal kiidaksime ja tänaksime Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

VÕIT

Pühapäev – 12. aprill

  1. ülestõusmispüha

Ülestõusmispühal kõlab ristirahva keskel rõõmus kuulutus: Kristus on surnuist üles tõusnud! Ta on esimesena üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. Ta on võit-nud surma ja patu võimu. Ülestõusmine kinnitab seda, et Jeesus on Jumala Poeg. See üles-tõusmissõnum on ristiusu alus ja tuum.

Surm on neelatud võidusse! 1Kr 15:54

 

Inimsugu on väga mitmesuguseid võitusid siin maa peal pühitsenud. Kas et meie liigume lin-nas või maal, igalt poolt paistavad inimeste võidumärgid vastu: väljadel lokkab vili, aedades õitse-vad viljapuud, soojad elumajad, liikuvad raudteed … eks need kõik kuuluta võitudest, mis inimesed raske heitluse järele on saavutanud. Et kardetavad kiskjad elajad inimese eest on pidanud taganema, lõukoer oma möirgamise lõpetama, et lehm meid piimaga joodab ja hobune meie tööd teeb, eks need ole võidumärgid, mis inimene on kätte võidelnud täites Jumala tahtmist ja käske valitseda nen-de üle siin maa peal.

Aga mitte ainult loodusega ei piirdu inimese võitlus. Meie aeg on pidanud olema kõige ras-kemate võitluste tunnistajaks, mis inimsugu ehk iialgi siin maa peal on näinud. Mitte asjata ei kut-suta seda võitlust ilmasõjaks. Nendest rasketest võitlustest on välja kasvanud meie rahva vabadus ja iseseisev riik, mida armastab meie süda ja kiidab meie keel. Ilus oli see võit, mille saavutamiseks tuhanded surid! Aga ometi ei ole ka see võit kaugeltki veel mitte kõige suurem võit.

 

Kõige suurem võit, mis on kõikide võitude võit, see käib asja kohta, millest kirjutab apostel Paulus Rooma kogudusele: “Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?” (Rm 7:24) Vastuseks sellele hinge ohkamisele on Ülestõusmise pühade kuulutus: Kristus on üles tõus-nud. Kristus on tõesti üles tõusnud ja surma ära võitnud. “Mina elan, ja teie peate ka elama!” See võit on kõige suurem, mis maailm on näinud ja kuulnud. Ta on võitude võit, sest ilma selleta on kõik teised võidud tühised ja kaovad ära nagu udu.

See võit toob jäädama rahu, nagu Jeesus jüngritele pärast ülestõusmist ütles: “Rahu olgu tei-le”, nõnda ütleb Ta seda ka meile tänapäev. Jeesus teeb meid osanikuks omast suurest võidust, sest just meie jaoks võitis Ta surma ära.

Sellepärast kuulutatakse seda võitu mitte ainult meie kirikutes ja kodudes, vaid sajad keeled ja sajatuhanded kogudused täna kuulutavad seda võitu suure rõõmu ja hõiskamisega: Kristus elab, Te-maga saan ma elu parandama!

 

Küll on ka neid tänapäev, kes ei taha selle võidu osanikud olla, nagu see ka Jeesuse ajal oli. Nad ei taha ülestõusmise sõnumist kuuldagi, nad tahaksid kõige jõuga haua peal kivi kinni pidada. Palju on aga ka neid, kes selle umbusu üle hirmu tunnevad ja Jeesuse pärast kardavad. Ärge kartke Jeesuse pärast, Tema ei ole enam surnud. Olge julged, see kes surma ära võitis, Tema päralt on mee-levald ka siin maa peal.

Jeesus elab!

Keegi inimene oli kaugele maale kodust välja rännanud, et rikkusi otsida. Ta ei olnud mitte asjata vaeva näinud, vaid oli raske koorma täis kulda ja kalliskive leidnud ja oli nendega teel koju. Aga sügavas metsas juhtus talle õnnetus, et kaotas kodutee käest. Ta hüüdis mis jäksas, kuni väsis, aga mingit vastust, mingit kajagi metsast …

Mingit vastust!

Nõndasugused oleme meie, on terve inimsugu. Suured võidud on ta kätte võitnud, maa ja meri kuuleb ta sõna. Kultuuri ja riigi on ta saavutanud. Kallis koorem on kaasas … Aga ilma ülestõusmi-seta oleme viletsad, eksinud, mingit vastust meie hüüdmisele, mingit kodu …

Sellepärast kuulge ülestõusnud Jeesuse kutset: Mina elan ja teie peate ka elama! (Kukk 1932: 97,99)

 

Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jumal pühib pisarad kõigilt palgeilt ning kõr-valdab oma rahva teotuse kogu maalt. (Js 25:8)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Teame, et Sinu sõnum kõige pilkasemaski pimeduses viibi-jale on: vastu pidada! Kunagi on kõik möödas. Ahastuse ööl näib kõik lõpmata lootusetu ja lohutu, aga ükskord tuleb särav hommik. Praeguse hetke ahastus peab kord jääma seljataha. Toomas Paul

 

Palvetagem: Mu Jumal, anna kannatuse tunnil jõudu uskuda valguse võitu, ära lase meelehei-tel vallutada ega valitseda! Anna jaksu uskuda – viimaks oled Sina see, kes laseb kõigil asjadel ka-suks tulla neile, kes Sind armastavad! Toomas Paul

 

* * *

 

KOHTUMINE ÜLESTÕUSNUGA

Esmaspäev – 13. aprill

  1. ülestõusmispüha

Teise ülestõusmispüha teemaks on ülestõusnud Jeesuse ilmumine jüngritele ja naistele. Tema ilmumised veenavad jüngreid Issanda ülestõusmises ja jätkuvas ligiolus. Kogudus elab osaduses Ülestõusnuga.

Issand on tõesti üles äratatud! Lk 24:34

 

Usk Jeesuse ülestõusmisse on ristiusu alustalasid. See on ristiusu õpetuse südamik. Algristi-koguduses oli ülestõusmise püha rõõmsaim ja kauneim püha. Kust pärines selline taevalik rõõm?

 

Kui naised nädala esimesel päeval vara koidikul ruttasid haua juurde, kuulutas neile Jumala ingel: ärge ehmatage mitte! Teie otsite Jeesust Naatsaretist, kes ristilöödud, Tema on ülestõusnud, Teda pole siin; tulge vaadake aset, kus Ta hinganud.

Kui Emmause teel jüngrid ülestõusmise päeva õhtul Jeruusalemma tagasi pöördusid, tervita-sid neid 11 apostlit rõõmusõnumiga: Issand on tõesti ülestõusnud ja Siimonale end näidanud. Kui hiljem apostlid juudarahva ja paganate keskel algasid oma misjoni tegevusega, ehitasid nad oma jut-luse üles põhialusele: Jeesus on surnuist ülesäratatud.

Kui apostel Peetrus nelipühi hommikul Jeruusalemmas jutlustas, oli jutluse peamõte: seda Jeesust Naatsaretist, keda teie olete ristilöönud, Teda on Jumal kolmandal päeval ülesäratanud; selle tunnistajad oleme meie kõik.

Ei karistusähvardused, vangla, ega märtrisurm ei suutnud seda rõõmusõnumit takistada.

 

Kord saabub päev, kus maailma poolt põlatud Jeesuse au nähtavaks saab kogu maailmale. See on hirmus ärkamine neile, kes Jeesuse ülestõusmist on tühiseks pidanud. Sest uskumatus on kõige hirmsam asi Jumala pühade silmade ees. Ilma usuta ei või ükski Jumala meelepärast olla ega Tema riiki pärida.

Issand on tõesti ülestõusnud! Olgu see meie usk ja rõõm. Muidu oleks kõik tühme: jutlus ja pühapäeva pühitsemine. Elu oleks mõttetu ja sihitu. Meie tahame aga igavese elu väravast sisse minna ja Jumala rahvaga koos igaveses pühapäeva rõõmus kiita ja austada ülestõusnud Issandat, kes meid kaduvusest ja surmast lunastanud, elab ja valitseb igavesti. (Gnadenteich 1957:1)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õnnelik või õnnis ei saa inimene olla lahus Jumalast – nii nagu janu ei kustu veeta ja nälg ei lõppe toiduta. Lootus Jumalale ei tähenda seetõttu mitte üksnes selles või tolles konkreetses olukorras Jumala appihüüdmist, vaid kogu oma elu rajamist Jumalale. Marek Roots

 

Palvetagem: Me täname Sind, Issand Jumal, taevane Isa, et Sa oma Poja meie üleastumiste pärast oled surma andnud ja meie õigeksmõistmiseks üles äratanud. Anna meile oma Püha Vaimu, et me selles rõõmsas usus elaksime ja kord igaveseks eluks üles tõuseksime. Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

ÜLESTÕUSNUD ISSAND ANNAB ELU

Ülestõusmisnädala Teisipäev – 14. aprill

Meie kuulutame teile rõõmusõnumit isadele antud tõotusest, et Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile. Ap 13:32,33

 

Kui suur on tegelikult inimeste religioossus ja kui palju on võetud oma ellu sellist, mis on omane ristiusule. Kas ei ole siis sellistel puhkudel nii, et inimene isegi tunnistab surmajärgset elu, aga see jääb kuidagi vaid lauseks või lohutuseks, milles tegelik usk ei kajastu. Kas piisab vaid soovi uskumisest, et see soov, millest tahetakse osa saada, saaks reaalsuseks? Kas soovimine ja reaalsus on tegelikkus?

 

Mida ma sellega mõtlen? Tundub, et kõik, mis on seotud usuga, on kaasajastatav ja vastavalt inimeste soovidele mugandatav. Sellest tuleb püüe ja ootus, et ka kirik peab uuenema ja kaasajastu-ma. Inimesed saavad lausa pahaseks, kui vaimulikud juhid väljendavad oma vastuseisu moodsatele vooludele ega ole valmis nii-öelda järele andma. Seejuures lähtutakse arusaamast, et kirik on otse-kui inimlik organisatsioon ja seal olevad inimesed on need, kes mõtlevad välja mingeid reegleid ja juhiseid, kuidas kirik peaks juhinduma ja käituma.

Niisamuti võetakse õpetuse kontekstist välja endale meeldivaid tegevusi või ka osaliselt õpe-tust ja kantakse see oma isiklikku ellu. Ehedamad näited on seotud inglitega. Nende Jumala saadi-kutega käitutakse just nii nagu inimesele sobib, unustades, et tegelikult on ka inglitega seonduval oma selge õpetus, mis on nende roll ja ülesanne.

 

Kiriku õpetuse aluseks ja juhiseks on traditsioon ja eelkõige Pühakiri. See tähendab, et kiriku õpetus ei tugine inimlikul mõtlemisel ja meeldimisel, vaid see tugineb Jumalal enesel, kes on ennast ilmutanud ja jätkuvalt ilmutab ennast sõnas ja sakramendis Püha Vaimu väel. Jumal on meile oma tõotuse ja juhised andnud selleks, et me püsiksime usus igaveseks eluks. Seega võiks ütelda, et õnd-suseks on vähe kasu sellest, kui soovin kohtuda taevas nendega, kes meie eel on läinud. Soov ei tee meid õndsaks, vaid oma elu elamine Kristuse õpetuse kohaselt. Tema tunnistamine elu Issandaks annab meile selle lootuse, et ühel päeval siit minnes võime minna rahus, sest meile on igavene elu Kristuse läbi kingitud. Mitte et me selle saaksime oma kujutelma mööda, vaid just usk ülestõusnud Kristusesse tagab selle inimesele. Ristimistalitusel tuletatakse seda meelde, kui Jeesus ütleb Marku-se evangeeliumis: “Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka“ (Mk 16:16).

 

Hiljuti oli mul väike arutelu õpilastega teemal, kas kirikus peab käima, kui uskuda Jumalasse, või kas Jumalasse uskumine eeldab kirikus käimist. Olemuslikult saame ütelda, et need kaks asja ei ole seotud. Jumalasse võib uskuda ka ilma kirikus käimata. Küsima aga peaks hoopis seda, et kas sellisel juhul saame hakkama usuteel püsimisega.

Just siin on kirik või kogudus abiliseks, sest koguduse keskel tunneme osadust kaaskristlaste-ga, saame palves kanda üksteise koormaid, Jumal tuleb meid teenima sõnas ja armulauas. See kõik aga on viimselt selleks, et võiksime oma igapäevaelus elada ühenduses Jeesusega ning seeläbi saada osa nendest tõotustest, mis meile on antud.

Hoidkem kinni sellest usust ja meie kõikide jaoks saab tõeks Jeesuse ütlus “mina elan ja ka teie peate elama” (Jh 14:19). (Aus 2018)

 

Sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda mu häält! (1Ms 22:18) Kui su päevad täis saavad ja sa puhkad koos oma vanematega, siis ma lasen pä-rast sind tõusta sinu järglase, kes tuleb välja sinu niudeist, ja ma kinnitan tema kuningriigi. (2Sm 7:12) Sel päeval on Issanda võsu iluks ja auks, ning maa vili on uhkuseks ja ehteks Iisraeli pääse-nuile. (Js 4:2) Seitsekümmend aastanädalat on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks. (Tn 9:24)

Ma annan teada Issanda otsuse; tema ütles minule: Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.(Ps 2:7) Sest missugusele inglile on Jumal kunagi öelnud: “Sina oled mu Poeg, täna ma sün-nitasin sinu.” Ja veel: “Mina olen temale Isaks ja tema saab minule Pojaks!” (Hb 1:5)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Armsad vennad, ka meie oleme seda saanud Kristuselt, mi-da me kuulutame. Tehkem seda kartuseta, kuigi on võidelda raskustega, vastupanuga ja pilkega. Kuulutagem rõõmsalt ja julgelt, mida Kristus on Kolgatal teinud meie ja kõige rahva heaks. Et veel on paganate armuaeg, päevaaeg ja vabadus evangeeliumi kuulutamiseks, siis olgem vaprad tõsises kuulutamistöös. Jüri Leidtorff

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, oma Poja alanduse läbi ülendasid Sa langenud maailma ja päästsid meid surma lootusetusest. Õpeta meid mõistma Sinu sõna tõotusi ning ava meie süda vastu võtma lunastuse sõnumit. Kingi oma ustavale rahvale osa igavesest rõõmust Jeesuse Kristuse, üles-tõusnud Issanda läbi.

 

* * *

 

LAUL ISSANDALE EI VANANE

Ülestõusmisnädala kolmapäev – 15. aprill

Laulge Issandale, kiitke Tema nime, kuulutage päevast päeva Tema päästet! Ps 96:2

 

Jumalale võib laulda päevast päeva ilma tüdimata. Iga päeva annab me laulule uue tähenduse, kusjuures iga uus tähendus on eelmisest rikkalikum.

Tegelikult on Kristuse järelkäijad 21 sajandit kuulnud sama evangeeliumi ja laulnud samu laule. Seda on tehtud pühapäevadel ja nädala sees. Ja siiski, kui lauldakse uuesti: “Tugevad on Jeesuse käed”, on see elamusrikas “uus laul”.

Eriti uudne on päästmise teema. “Kuulutage päevast päeva Tema päästet!” See teema on tõepoolest vananematu. Inimkond vajab ikka alles Päästjat. Uut laulu vajab kogu maailm. (Tärk 2014:395)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Valvamise juurde kuulub see, et Jumala Sõnaga alati ja kõigis paigus tegeletakse, tõsise meele ja innuga selle järele küsitakse, seda heal meelel kuuldakse, lauldakse, räägitakse ja loetakse häbiväärse tüdimuse ja tülpimuse vastu võitlemiseks. Martin Luther

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sina oled kinkinud meile taas selle rõõmuaja. Sina vaatad heatahtlikult meie peale hoolimata sellest, et oleme sageli kahelnud Sinu tõotustes ja ustavuses. Tu-gevda meie usku ja anna tunda oma lähedust, kui meie usk lööb kõikuma või pöördume uhkes ene-sekindluses Sinust eemale. Ava meie süda ja silmad, et me võiksime oma elus märgata Sinu Poja, ülestõusnud Issanda väge ning rõõmuga järgida Teda, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

KUULUTAJA ÜLESANNE

Ülestõusmisnädala neljapäev – 16. aprill

Jeesus ütle jüngritele: “Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!” Mk 16:15

 

Olles jüngrite juurde jõudnud, ütles ta neile: Minge kõike maailma. Enne misjoniläkituse and-mist ütles ta: “Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal” (Mt 28:18). Jüngritele oli ilmne, et Ta tahab oma meelevalda kasutada maailma päästmiseks. Selleks on vaja, et kogu jüngrite hulk oleks Tema teenistuses. Kord kutsus ta neid sõnadega “tulge”, nüüd läkitab ta neid sõnadega “min-ge”. Mõlemad sõnad on võrdselt tähtsad.

Issand läkitas neid kogu maailma. See ülesanne oli uudne. Kui ta oma töö alguses saatis jüng-rid misjonireisile, siis ütles ta neile: “Ärge minge paganate teele ja ärge astuge samaarlaste linna” (Mt 10:5). Jumala aeg maailma misjoniks polnud veel saabunud. Jeesus ise oli tol ajal läkitatud vaid “Iisraeli soo kadunud lammaste juurde” (Mt 15:24). Ja jüngrid polnud üldse veel valmis nii suure ülesande jaoks. Nüüd, mil Jeesus oli üles tõusnud ja neile uusi seletusi andnud Jumala riigist, hak-kasid nad Ta eesmärkidest aru saama. Nelipüha pidi veel lisama puuduva osa ja alles siis võisid nad välja minna kogu maailma.

Jüngrid pidid jutustama Tema isikust, Ta tööst, elust, surmast ja ülestõusmisest. Need sündmu-sed olid inimkonna ajaloos üldise ja püsiva tähtsusega, sest neist sõltus inimkonna saatus. Sealjuu-res oli evangeelium ühtlasi ka individuaalne. Iga inimene vajas seda ja see omakorda vastas inimese vajadusele nagu vesi janunejale. Jumal oli inimkonna õnne ja iga inimese igavese heaolu teinud sõl-tuvaks Jeesusest Kristusest.

Seda oli vaja kuulutada kogu loodule s.o. igale inimesele. Evangeeliumi levitamise ainsaks vahendiks oli kuulutamine. Selles ülesandes ei tohtinud kasutada ainsatki relva ega mingit sunniva-hendit. (Tärk 1993:594j)

 

Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Je-ruusalemmast Issanda sõna! (Js 2:3) Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes, ja kõik maailma ääred saavad näha meie Jumala päästet. (Js 52:10) Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. (Mt 28:19) Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel. (Jh 15:16)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ristiinimese vili on teised ristiinimesed. Sellepärast peab olema külvaja. Külvajad ei ole mitte ainult õpetajad ja kuulutajad koguduse keskel. Külvajad pea-vad olema kõik ristiinimesed. Meie kätte on antud Jumala Sõna kallis seeme. Elutee ääres on seemet ootamas tuhandeid südameid. Kas käime mööda ja ei tee midagi? Eduard Salumäe

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sina oled oma Poja surnuist üles äratanud ning seadnud Ta elu ja surma Issandaks. Ava meie süda ja juhi meid oma evangeeliumi kaudu uskmatusest rõõmsale usule, et me julgelt kuulutaksime Jeesuse Kristuse ülestõusmist, kes koos Sinuga Püha Vaimu üht-suses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

TÄNU PÄÄSTMISE EEST

Ülestõusmisnädala reede – 17. aprill

Palju oled Sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi Sinu sarnast. Ps 40:6

 

Meil on Jumala tegudest ja headest plaanidest rääkida veel palju enam, kui Taavetil. Sest va-hepeal on möödunud kolm tuhat aastat, mis on toonud neile lugematul arvul täiendust. Enne kõike on teoks saanud lunastus Jeesuses Kristuses. Teiseks võiks nimetada ärkamisaegu. Seda kuidas Ju-mal on muutnud lugematute inimeste elu uueks. Ja kolmandaks on iga Jumala lapsel ka tohutult pal-ju isiklikke kogemusi, mille eest nii sama tänulik olla. Mida enam mõelda Jumala armastusele meie, patuste inimeste vastu, seda hämmastavam see tundub. (PKK: Ps 40:1-41:14)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Paljude muude probleemide puhul võin minna kelle juurde tahes, võin rahulikult Kristusele selja pöörata. Võin minna nende juurde, kellel on tarkust või või-mu, vastavalt sellele, mida parasjagu vajan. Aga seal, kus on tegemist igavese tõega, igavese elu ja surmaga – kelle juurde on mul siis veel minna, kui mitte Kristuse, Jumala Püha juurde? Jaan Kiivit jun

 

Palvetagem: Kõigeväeline, igavene Jumal, Sa oled oma Poja surma ja ülestõusmisega võitnud kurjuse võimu ja teinud tühjaks saatana salasepitsused. Halasta nende peale, kes nüüdki pettuse ja kavalusega püüavad valeks pöörata sõnumit Issanda ülestõusmisest, ning juhi neid meeleparandu-sele. Aita meil võita oma kahtlused, isekus ja hoolimatus, et me võiksime kogu oma eluga tunnis-tada ülestõusnud Jeesust Kristust, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

VALGUS VÕIDAB PIMEDUSE

Ülestõusmisnädala laupäev – 18. aprill

Varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed. Ef 5:8

 

Jeesus ütles mäejutluses: “Teie olete maailma valgus. Ei süüdata lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus ini-mestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.” (Mt 5:14-16) Meie üle-sanne on olla siin maailmas valguse kandjateks. Kristlane ei tohiks kurta pimeduse üle, sest temal on valgus, kelleks on Jeesus. Ning veelgi enam – ta ise on valgus nende jaoks, kes on pimeduses.

Me saame Jeesuse käest valgust ja võime seda edasi anda teistele enda ümber. Pimedus ei kus-tuta iial valgust, küll aga võidab valgus alati pimeduse. Usu saladus ei ole mitte omamises, vaid ja-gamises.

Valgust saab inimene jagada teistele siis, kui tal on, mida jagada. Mäejutluses küsib Jeesus re-tooriliselt: “Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?” (Mt 6:23) Pimeduse het-ked meie elus on loomulikud, kuid need on ületatavad Jumala abiga. Tema annab oma valguse ka meie elu pimedusse. Nii võib apostel Paulus tõdeda: “Sest varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed!”

Valguse lapsena oma tee käimine on parim tunnistus, mida inimene oma eluga saab usust an-da. Heade tegude tegemine, ligimese armastamine ja aitamine toob paljudele pimeduses käijatele valguse.

Tee pimedusest valgusse on avatud igaühele. Vahel kutsub valgus ka neid, kelle kohta meie ei oska arvatagi, et isegi neist võiksid valguse lapsed saada. Oluline on, et me ise ei oleks siin takistu-seks, vaid annaks usust tunnistust kõigile ja alati.

Jeesus lausub: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” (Mt 11:28) Tee valgusse läheb sageli läbi pimeduse, raskuste ja koormate. Meie hinges võib olla valu, kurbust, leina. Kuid mõeldes Jeesusele kui Elu Valgusele meenuvad meile Tema sõnad: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.” (Jh 11:25)

Kurbuse asemele saab tulla lootus ja pimeduse asemele valgus. Tunnistus elu võidust surma üle annab lootust ja usku elu pimedatel hetkedel. Aidates oma ligimest keerulistes olukordades või-me olla tema juhtijateks pimedusest valgusse. Olgu siis meil valgust, mida jagada! (Soom 2018:3)

 

Jeesus rääkis neile: “Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus. (Jh 8:12) Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.” (Jh 12:36)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Sel päeval, kui Jumala arm on puudutanud inimese südant, ta teab, mis Jumal tema käest ootab. See aeg, mis temale antakse, pole antud raiskamiseks, tühja-tähjaga täitmiseks, sest kord seisab ta oma eluga Jumala ees ja Jumal vaatab tema pihku – kas selles on vilja? Harri Haamer

 

Palvetagem: Kõigeväeline püha Jumal, Sinu Poeg Jeesus Kristus sai oma ristisurma ja üles-tõusmisega võidu surma üle. Sa oled Ta ülendanud elavate ja surnute Issandaks. Aita meil uskuda Temasse ja elada osaduses Temaga ülestõusmise ja igavese elu lootuses. Sinule olgu ülistus ja au Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

  • Aus, Jaak 2018. Ülestõusnud Issand annab elu. Kirik & Teoloogia, 13. aprill 2018: https://kjt.ee/2018/04/ulestousnud-issand-annab-elu-sk-812-13-ap-1323-33-lk-2436-49/
  • Gnadenteich, Jaan 1957. On Kristus üles tõusnud? Stockholms-Tidningen Eestlastele, 20.04.1957: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=stockholmstid19570420.1.2
  • Kukk, Jakob 1932. Võit. – Eesti Kirik, 24.03.1932
  • Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Ps 40:1-41:14 – Välja õuduse august; Ilm 1:17-20 – Tähed Jeesuse käes. Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kim-mel. Pereraadio
  • Soom, Kaido 2017. Kristus on surnuist üles tõusnud! – Eesti Kirik, 12.04.2017
  • Soom, Kaido 2018. Valgus võidab pimeduse. Meie Misjon : EELK Misjonikeskuse ajakiri, nr. 13, oktoober 2018
  • Tärk, Osvald 1993. Markuse evangeeliumi seletus. Tallinn: Allika
  • Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos

 

Koostas Indrek Lundava.

Aprill 2020

PÄEVA SÕNUM nr. 184

Sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust (Ps 36:10). Kõigeväeline Jumal! Sina oled kinkinud meile kõige kallima – elu ja valguse. Me palume, näita meile oma eluvalgust, eluvalgust meie südame pimedusse, et näeksime kõrvaldada takistusi Sinu tundmise teelt. Lase meil selles valguses näha patu suurust. Anna jõudu meeleparanduseks ja usku Sinu evangeeliumi tõotus-tesse. Jeesus, Sinu läbi on meil elu ja seda ülirohkesti. Kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12).

 

***

 

PÄEVA  SÕNUM nr. 184

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

AUKUNINGA ALANDUSTEE

  1. nädal: 05. – 11. aprill 2020

 

Mõtle, Issand, nende peale, kes on sõjakeerises.

 

Palmipuudepühaga algab Kristuse alandustee. Pidulik Jeruusalemma sisenemine tähendas Jee-suse jaoks vastuminekut kannatusele ja surmale. Juubeldav rahvahulk, kes palmiokstega Kristust tervitas, ei saanud aru toimuva tähendusest. Palmioksad sümboliseerivad võitu ja lootust, kuid ilm-selt mõistis rahvahulk seda teisiti kui Jumal. Rahval olid isiklikud ja poliitilised ootused, kuid ini-mesed ei mõistnud seda, miks Jeesus pühasse linna sisenes. Nad polnud valmis lõpuni Jeesuse kõr-val olema ja rasketel hetkedel ei suutnud isegi jüngrid Jeesusele ustavaks jääda. Ometi Jeesus sam-mus oma teed, sest ta teadis, kuhu ja miks läheb. Ta läks Jeruusalemma selleks, et päästa maailm. Kristus sisenes linna, et kanda inimeste patud ja anda neile võimalus pääseda igavesse ellu. (Soom 2016:8)

 

Nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks Temas igavene elu. Jh 3:14b,15

 

Jeesuse sõnad kuuluvad küllap Tema enim tsiteeritud sõnade hulka. Kummaline küll, aga Ju-mal tõepoolest hoolib igast inimolendist selles maailmas, ehkki tihtipeale Tema hoolimine väljen-dub inimmõistusele käsitamatul moel.

Jeesus viitab Nikodeemosega vesteldes ühele sellisele seigale iisraeli rahva kõrberännakus. Nurisemine, Jumala süüdistamine toob kaasa karistuse mürkmadude näol. Hammustada saanu ain-saks võimaluseks ellu jääda oli vaadata keset laagrit ridva otsa pandud vaskmadu. Teisisõnu – iga inimene pandi vaba valiku ette: tahad elada, siis pead tegema nõnda, nagu Jumal on ütelnud. Pead vaskmao vaatamist naeruväärseks, palun väga, võid valida ka surma – valik on sinu. Piibel vaikib küll sellest, kas leidus ka neid, kes valisid surma, kuid kinnitab, et need, kes tegid Jumala sõnade järgi, pääsesid.

Seesama kordub ka Jeesuse juures. “Nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.” Patu tõttu Jumalast lahutatud inimene on taas kord valiku ees: kas uskuda Jumala Pojasse, uskuda ka siis, kui Ta jõuetu-na ristil ripub, ja võita elu, või pidada seda narruseks ning hukkuda. “Sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi,” kirjutab apostel Paulus (1Kr 1:18).

Keisrinna Helena leitud ristist, mille pärslased olevat Jeruusalemma vallutamise käigus röövi-nud, pidada tänapäevani olema järel mõningaid tükke. Kas see nii on või mitte, kas kogu pärimus on ehtne või ainult üks vagajutt, pole oluline. Oluline on, et Jumal on armastanud meid nõnda palju, et kunagi seisis see rist tõepoolest Kolgata mäel ning sellel on surnud Jumala Poeg meie pattude lunas-tamiseks. Et Kristuse rist on meile saanud tõeliseks ja ainsaks sillaks armastava Jumala juurde; re-deliks taevasesse kirkusesse. (Taremaa 2008:12)

 

Ja Issand ütles Moosesele: “Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab!” Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama. (4Ms 21:8,9) Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde. (Jh 12:32)

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sa saatsid oma Poja, meie päästja Jeesuse Kristuse, et Ta kannaks ära maailma patu ja sureks ristil. Aita meil usus taibata, et Ta täitis kuulekana Sinu tahet, ja lase meil Tema ülestõusmises osa saada võidust maailma ja meie patu üle. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

SINU KUNINGAS TULEB ALANDLIKKUSES.

Pühapäev – 05. aprill

Issanda Jeruusalemma minemine.

Palmipuudepüha

 

Kõrged rahvajuhid ja sõjamehed sõitsid linna alati hobuse seljas, sest see oli ülikule ko-hane loom. Samas oli hobune tavaliselt sõjaratsu ja nii sümboliseerib ta surma ja kaduvust. Jeesus oli oma aja ülikutest erinev ja tema läks pühasse linna eesli seljas, näidates nii oma alandlikkust ja valmisolekut kannatada inimeste eest.

 

Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas. Sk 9:9

 

Iisraeli rahva olukord polnud kerge. Paganad olid laastanud nende maa ning hävitanud Jeruu-salemma ja seal asunud pühakoja. Siis aga kõlas prohvetlik ettekuulutus, mis pidi muutma leinajad rõõmsaks, täitma nende suu hõiskamisega. Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja!

Igatsust õiglase ja abivalmi valitseja järele võib kohata pea kõikidel ajastutel. Ikka oodatakse paremaid päevi, kedagi, kes tooks senisest helgema põlve.

Prohveti kuulutatud kuningas, Jumala enda läkitatu, on alandlik – ja sõidab eesli seljas. Esma-pilgul võib taoline valitseja näida üsna kasutu – mida küll suudab lahendada see, kes tuleb eesli sel-jas?!

Kuid just niisugune kuningas juhib tähelepanu meie tõelistele probleemidele. Asi ei ole ju üksnes laastatud maas, rusudeks tehtud linnas ja pühakojas. Asi on inimeses, kelle süda on Jumalale sulgunud – ja tõuganud end hukatusse ammu enne seda, kui Jeruusalemma alla ilmusid paganate pii-ramistornid.

Lukustatud südameust ei saa avada sellele prõmmides. Üksnes tasane tulija suudab selle ava-da. Ei väe ega võimu, vaid Jumala Vaimuga. Tema, kes alandas end kuni ristisurmani, saab seda te-ha. (Roots 2019:8)

 

Vaata, Issand on kuulutanud maa ääreni: Öelge Siioni tütrele: Vaata, su pääste tuleb! Näe, te-maga koos on ta palk ja tema ees on ta töötasu. (Js 62:11) Hõiska, Siioni tütar, hüüa, Iisrael! Rõõ-musta ja rõkata kogu südamest, Jeruusalemma tütar! (Sf 3:14) Ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su ku-ningas tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on koormakandja looma varss. (Mt 21:5) Ära karda, Siioni tütar! Ennäe, su kuningas tuleb eeslisälu seljas istudes. (Jh 12:15)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Töösuhe Jumalaga algab sel kombel, et läheme kaasa ris-titeele ja saame kannatava Kristuse sarnaseks, et, nagu Paulus ütleks, meis ja meie töös ei paistaks meie oma mõtted ega tahe, vaid ülestõusnud Kristuse loov vägi. Jörg Zink

 

TÄNA, OODATES PEIGMEEST, KES TULEB. HOMME, OODATES MAAILMA KUNINGAT

ÜLESTÕUSMISPÜHADE AURIKKAS VALGUSES!

 

Palvetagem: Issand Jeesus, kes Sa oled tapetud meie pattude lepituseks ja oma verega meid Jumalale otsinud, anna meile armu, et meie Sind kõigest südamest austaksime ja et meie suu võiks Sinule kiitust kuulutada, nii et kogu meie elu oleks üks Sinu suure vägevuse ja armastuse tunnistus.

 

* * *

 

PÜHA JA SUUR KANNATUSNÄDAL

Palmipuudepühal asub Kristuse kirik teele, et elada kaasa Kristuse viimasele eluetapile. Sel-lega algab püha ja suur kannatusenädal. Selle mõte on süvenemine elu ja surma, kurbuse ja rõõmu, teiste eest elamise ja kannatamise olemusse.

 

JEESUS KETSEMANIS

Suur Esmaspäev – 06. aprill

 

Enamik inimestest väldib kannatusi ja raskusi. Vangistajate tulles üritaks suurem osa pageda. Kristus ei pagenud Ketsemanist, vaid palvetas. Jeesus ei pagenud, vaid ta oli valmis inimkonna nimel kannatama. Issand oli valmis end vabatahtlikult andma oma vangistajate kätte. Ta suutis seda armastusest inimkonna vastu.

 

Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes. 1Pt 2:21

 

Oleme kogenud ja sugugi mitte harva, et meile tehakse ülekohut. Meid mõistetakse valesti, petetakse, laimatakse, ilma et oleksime enda arvates kellelegi kurja teinud. Ka siis tehakse meile liiga, kui tahame teistele head. Kuidas säärasel juhul käituda?

Neil puhkudel, kui on vaja kindlalt otsustada, toimime enamasti kellegi eeskujul. Väga sage-dasti käitume põhimõttel: kuidas sina mulle, nõnda mina sulle st., löögile järgneb vastulöök, minu vastu suunatud teole, veel ähvardavam tegu. Aga kurjale kurjaga vastates, teeme ise ka kurja.

Apostel näitab meile Jeesuse Kristuse näol hoopis teistsugust eeskuju. Jeesusele tehti otsatult palju ülekohut, hoopis rängemat kui ühelegi meist. Jeesus aga ei lubanud, et Temale tehtud ülekohus sunniks Teda toimima sama ülekohtuselt. Ta ei vasta sõimamisele sõimamisega, löögile vastulöögi-ga, ülekohtule samasuguse ülekohtuga. Ta kannatas kõik ära. Ta isegi ei vihanud neid, kes Talle kur-ja tegid. Ristil palus Jeesus oma timukate eest. Miks käitus Ta nõnda?

 

Inimlikult pole seda võimalik ammendavalt seletada. Küll aga teadis Jeesus, et kurja kurjaga surmates, sünnitaks Ta uue kurjuse. Kurja pole võimalik kurjaga hävitada. Ka selle kurjaga mitte, mida teenitud karistuseks nimetatakse. Säärasel juhul puhkeb ülekohus veelgi jõulisemalt õitsele. Kes tasub kurja kurjaga, muutub selle saatanliku ringi vangiks, kus ollakse kättemaksu püsivate ahelate köidikuis.

Jeesus ei tulnud siia maailma mitte patuseid hukkama ja hävitama, vaid päästma ja õndsaks tegema. Jeesus muudab inimese kurjuse jõuetuks teistsugusel viisil – armastusega. Jeesuse armas-tuse vastu on inimeste kurjus enamasti jõuetu. Endastmõistetavalt oli Jeesuse käitumine Tema ko-gudusele ja igale usklikule eeskujuks.

 

Sellist armastusest, mis inimesel endal on, ei piisa. Inimene vajab andeksandmiseks hoopis teistsuguse kvaliteediga armastust. Niisugust armastust saab jagada vaid Jeesus. Jeesuse viisil suu-dab teisele inimesele läheneda ainult see, kes on kogenud, et Jumal teda armastab. Jumal käitub temaga mitte kui vaenlasega, vaid kui sõbraga, kui armsa lapsega, kellele kogu ta süü on andeks antud. Seepärast on tal võimalik alustada uut teed, Jumalat ja kaasinimesi uues valguses näha. See, kes on kogenud seda armastust, ei eksle enam ringi, vaid on jõudnud tagasi koju, oma karjase ja hingehoidja juurde. (Soosaar 1996:111-113)

 

Jeesus ütles oma jüngritele: Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! (Mt 16:24) Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel (Fl 2:5)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õige usu ja elu avaruse juurde kuulub see inimlik kokku-kuuluvus ja vendlus, mis väljendub eestpalves, seal, kus me ei lase ennast juhtida oma isekusest, mis sunnib kõiki meie mõtteid ja palveid keerlema iseenda, oma vajaduste ja hädade ümber, vaid teeme oma hinge lahti ja mõtleme kõigile neile, kellel meie elus on koht. Jaan Kiivit jun

 

VALMISTAGE ETTE OMA LAMBID, MIS HIILGAVAD HEATEGUDE JA ÕIGE USU VALGUST!

 

Palvetagem: Issand Jumal, halastaja Isa, me palume Sind, vaata armuga oma rahva peale, kelle pärast Sinu armas Poeg ennast patuste kätte andis ja häbistavat ristisurma kannatas. Anna mei-le oma armu, et oleksime Sinu Poja eeskujul kannatlikud oma murede keskel ning Sind igal ajal kii-daksime ja austaksime. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

JEESUS KOHTU EES

Suur Teisipäev – 07. aprill

 

Jeesus seisab kohtu ees. Kohus pole objektiivne. Õhus on palju emotsioone ja inimese saatusega mängimist. Seda mõistab ka kohtuniku rollis olev Pilaatus, kes üritab lasta kas Jee-sust vabaks või anda ta juutide kohtu alla.

Kuid Kristuse vangistajate soov on kindel ning Pilaatus on sunnitud andma kohtuotsuse, mis mõistab Jeesuse surma. Issand teadis seda ette, Ta vastas küsimustele ausalt ja otse ega üritanud end päästa, sest Tema sihiks oli surra inimkonna pattude lunastuseks.

 

Jeesus ütles: “Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnis-tust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.” Jh 18:37

 

Kui me pole tõe seest, ei kuule me enam Jeesuse häält. Sellest selgub, kui ohtlik on tõeteelt ära eksida, sest võib juhtuda, et pole enam kedagi, kes meid tõe juurde tagasi juhataks. Mitte keegi, kes on tõe hüljanud, ei saa olla Jeesuse oma.

Kõige kurvem on, et paljud end kristlasteks nimetavad inimesed on tõest loobunud. Mitmed kirikudki üle maailma on teinud sedasama. Paljud kirikud ja kristlased on asunud õigustama pattu, tuues põhjenduseks armastuse patuste vastu. Nende arvates on see märk armastusest, kui loobuda patu hukka mõistmisest. Nad on hüljanud ka Pühakirja, mis sõnaselgelt patu hukka mõistab ja pa-tustamise kohutavad tagajärjed teatavaks teeb. Selle asemel, et püüda patuseid päästa igavesest hu-katusest, juhivad tõest kõrvale eksinud kirikud ja kirikuõpetajad neid armastuse sildi all igavesse surma.

Me ei tohi lasta end eksitada Pühakirja tõe “Jumal on armastus” väärtõlgendustest. Jumal on küll armastus, ent püha armastus. Jumal ei hülga armastuse nimel iialgi tõde. Jumal ei saa hüljata oma pühadust, sest Ta on iseenesest püha, pühadus on Tema olemus. Jumal ei saa mitte iialgi õigus-tada pattu ega sellega leppida. Armastuse Jumal ei põhjusta kunagi inimesele tarbetult vaeva ja valu, ent on üks põhjus, kus armastav Jumal võib meid kannatama panna: see põhjus on meie pühitsus, Jumala soov, et me saaksime pühamaks, et me saaksime sarnasemaks Tema Pojale Jeesusele Kristu-sele. Jumal võib meile põhjustada kannatusi, et me saaksime vabaks oma pattudest. Seetõttu on vale tõeteelt eksinud kirikuteenijate põhjendus patu tolereerimisel: et patune ei peaks oma patust hoidu-des kannatusi kogema.

Me vastutame igaüks ise selle eest, et me tõe sisse püsima jääksime. Seetõttu ei tohi me pime-si uskuda kedagi, vaid peaksime Pühakirjas väljendatud tõe valgusel kõik arvamused läbi katsuma. See on veel üks põhjus, miks peaksime hästi tundma Pühakirja, sest sellest võib sõltuda meie igave-ne elu. (Teder 2016:11j)

 

Ma käsin sind Jumala ees, kes teeb kõik elavaks, ja Kristuse Jeesuse ees, kes Pontius Pilaa-tuse ees andis hea tunnistuse. (1Tm 6:13)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesusel on ajaloos viimane sõna. Kristlane aga peab igal juhul võitlema, kannatama, välja kannatama. Kuni viimse võidupäevani. Fanny de Sivers

 

TEMAL AINSANA ON VÕIM MEID PÄÄSTA “MEIE PATTUDE MÄDASOOST”!

 

Palvetagem: Issand Jeesus, Sind, meie Päästjat, häbistati ja rahvas naeris Sinu üle. Nagu tall, keda viiakse tappa, vaikisid Sa oma kohtumõistjate ees. Anna meile julgust tunnistada Sind elava Jumala Pojaks ning kingi julgust järgneda Sinule ka siis, kui meie tee läheb läbi kahtluste, pettu-muste ja hirmu pimeduse. Kuule meid, kes Sa koos Isaga Püha Vaimu ühtsuses elad ja valitsed iga-vesest ajast igavesti.

 

* * *

 

JEESUS MÕISTETAKSE SURMA

Suure Kolmapäev – 08. aprill

 

Jeesus mõistetakse surma. Tal on peas kibuvitsakroon ja seljas purpurmantel. Nii astub inimkonna Issand ohvrisurma teele.

 

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me oli-me alles patused. Rm 5:8

 

Jeesuse surm oli ainulaadne, sest Ta suri oma vaenlaste eest. Midagi seesugust inimkonna aja-loos ei juhtu.

Mõtle, mida Jumal teeb. Meie olime ülekohtuselt kõiki Jumala korraldusi eiranud, Tema vastu sõnakuulmatud olnud, kuid siis tõi Jumal ise lepitusohvri meie surmaväärt kuriteo eest, kuna Ta oma Poja meie eest ära andis. Kui palju kindlamini päästetakse meid karistuskohtust nüüd, kuna oleme osaduses elava Jumalaga.

Jumal annab meile tunda, kui suur Tema armastus meie vastu on. Ja siis peaksime meie veel kahtlema, et me aust osa saame? Või et me veel karistuskohtu alla langeme?

Armastus, mida Jumal ilmutas Kristuse surma kaudu, kuulub täiesti eri klassi. Inimene võib armastada teist inimest, ilma et ta märkaks, kuidas egoistlikud motiivid end sellesse armastusse se-gavad. Inimene võib loota, et saab armastuse kaudu seda, mida tal endal ei ole, aga Jumal on kõik ja Ta ei vaja midagi. Inimene võib püüda armastuse kaudu kergendada oma võlatunnet teiste vastu, kuid Jumal ei võlgne kellelegi midagi. Jumal ei looda oma armastuse kaudu midagi saada, ja siiski Ta armastab. See on ainulaadne. Sama ainulaadne on ka Kristuse surma mõju. See surm saavutas lunastuse. Ükski teine surm ei ole seda saavutanud. (Tärk 2002:31,196j)

 

Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. (Jh 15:13) Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest. (1Jh 3:16)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Inimese suurim süü pole mitte patud, mida ta teeb – kiu-satus on võimas, kuid tema jõud on väike! Inimese suurim süü on, et ta võiks igal hetkel meelt parandada, aga ta ei tee seda. Hassiidid

 

IGAÜKS SAAB ENDALE JUMALA KÄEST SELLE KOHA, MIS TEMA JAOKS TAEVASES JERUUSALEMMAS ENNE MAAILMA LOOMIST ON VALMIS PANDUD.

 

Palvetagem: Issand Jeesus Kristus, me täname ja austame Sind selle eest, et Sa oled käinud kannatusteed ja oled oma surmaga avanud meile tee Isa juurde. Nüüd võime meie käia oma surma-teed lootuses võita Sinu armu toel kiusatused ja kannatused ning minna Sinu jälgedes läbi surma kitsa värava ülestõusmisse, kus näeme Sinu kirkust. Kuule meid, kes Sa koos Isaga Püha Vaimu üht-suses elad ja valitsed igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

PÜHA ARMULAUD

Suur Neljapäev – 09. aprill

Püha õhtusöömaaja mälestus.

 

Jeesus seab armulaua. Kui senini tähistati paasasöömaajal Iisraeli rahva põgenemist Egiptuse orjusest, siis Jeesus annab sellele söömaajale uue sisu. Leib on Tema ihu ja vein Te-ma veri. Nii sõlmib Issand uue lepingu selleks, et anda inimesele andeks tema patud. Iga kord, kui tuleme armulauale, saame osa Kristusest ja tema kannatuse viljast: pattude andeksandmi-sest.

 

Tema on mälestuse seadnud oma imetegudele. Halastaja ja armuline on Issand. Ps 111:4

 

Jumal on teinud ja tegemas imetegusid jätkuvasti, sest et Ta on imede Jumal algusest peale! Meile antud elu on üks suur ime, mis tuletab igal päeval meelde Jumalat, kes inimese on loonud. Jumal oma sõna väega lõi taeva ja maa, valguse, mere, loomad, linnud, kalad, taimed, kuu, päikese, tähed – vau see on tõesti võimas, millega Tema hakkama saab! Jumal on tõepoolest seadnud palju nähtavaid ja ka silma eest varjul olevaid mälestusi oma imetegudele!

Minu jaoks on üks suurimaid imesid Jeesuse Kristuse tulek sellesse maailma! Eesmärgiga kuulutada taeva Kuningriigi sõnumit ja anda võimalus meilgi sellesse Kuningriiki sisse astuda. See on rohkem kui ime. See on imede ime!

Jeesus ütles: “Võtke endi peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Jh 11:29,30)

“Iket enese peale võtma” tähendab kellegi õpetust omaks võtma. Võttes omaks Jeesuse õpetu-se toimub meie mõttemaailmas palju muutusi. See on protsess, mille tulemuseks on muudetud ini-mene. Jeesus annab edasi õpetuse, mis kannab endas väge kutsuda esile muutused inimeste mõtte-maailmas.

Näiteks inimesed, kes on mõelnud teha kurja oma mõtetes, mingil hetkel teostavadki selle oma tegudega. Kuid, kui nad on kuulnud ja omaks võtnud Jeesuse õpetuse toimub üldjuhul vastupi-dine reaktsioon. Olgu selleks näiteks Sakkeus, kes enne oli teinud palju ülekohut ligimestele, aga kohtudes Jeesusega on tulemuseks see, et ta heastab kõik ülekohtu ja veel enamgi! Ta annab nüüd heast südamest kannatanutele tagasi rohkemgi, kui ta oli võtnud. See muutus juhtus peale seda,

kui ta oli kohtunud Jeesusega ja kuulanud Teda. See on imeline!

Omandades Jeesuse õpetuse jõuame tõepoolest ühte hingamisse ja ükski koorem ei tundugi enam olevat nii raske! Tasub võtta aega, et tegeleda Jumala sõnaga, sest see on sõna, millel on või-me muuta meie mõttemaailma. See on maailm millest saavad alguse kõik teised vajalikud muutused meie endi ja ligimese heaks. Meenutagem Jumala tegusid, mis muudavad meie suhte Temaga tuge-vamaks! (Õunapuu 2012:1)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Pühas õhtusöömaajas kogevad kristlased, et nad ühe Issan-da omana on ühe Isa lapsed, vaatamata oma erinevustele. See mõjutab oluliselt kristlikku kõlblust, sest kutsub inimesi selgitama oma vahekorda kaasinimesega: kas ma suhtun lähedastesse nii, nagu peaks? Elmar Salumaa

 

ARMASTADA JA TEENIDA!

 

Palvetagem: Püha Jumal, kõige armastuse allikas. Ööl, mil Jeesus ära anti, andis Ta oma jüngritele uue käsu – armastada üksteist, nii nagu Tema neid oli armastanud. Kirjuta see käsk oma Püha Vaimu väel meie südametesse. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

JUMALA TALL

Suur Reede – 10. aprill

Meie Issanda Jeesuse Kristuse päästvate kannatuste mälestus.

 

Jumal asetab patuta inimesele kogu maailma patu. Tohutu on Jeesuse hingevalu, kui Ta seisab seal ristipuul ja kannab kõiki inimeste patte. Me võime liita kõik oma eluajal tehtud pa-tud, korrutada need kõigi kristlaste arvuga maailmas, kes elavad praegu ja kes on elanud en-ne meid.

See koorem on kohutav. Kuid Jeesus suudab seda kanda, sest Ta on Jumal. Nii sureb Ju-mal ristil inimeste eest, et meid endaga lepitada. Tänu Temale võime saada vabaks patust ja vabana Jumalat teenida. Jeesus sureb ja maetakse.

 

Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jh 3:16

 

Tahaksin täna teile rääkida Piibli kõige tuntumast salmist. See on: “Sest nõnda on Jumal maa-ilma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” See on evangeeliumi tuum – kõik päästmiseks vajaliku leiame sellest salmist.

Paljud küsivad minult: Kui Jumal meid nii armastab, miks on siis nii palju kannatusi? Miks on siin haigused, sõjad, vaesus, vihkamine, üksindus, tüdimus, tühjustunne, tööpuudus, vägivald? Miks Jumal seda kõike ei lõpeta? Mõned teist mõtlevad: Ma ei suuda enam taluda, surve on liiga suur. Ehk küsid: Miks on Jumal meid hüljanud? Jumal ei ole meid hüljanud, vaid meie teda. Võib-olla küsid: Kas Jumal on üldse olemas? Jah, Ta on olemas! Ma ei saa sind viia laborisse ja tõestada Ta olemasolu – Jumal eksisteerib meie ümbruses, kui ainult seda märkaksime! Kuidas Jumal välja näeb? Mida ütleb temast Piibel?

 

Mida ütleb Piibel Jumalast

Piibel ütleb esmalt, et Jumal on Looja: “Alguses lõi Jumala taeva ja maa” (1Ms 1:1). Kõik tä-hed taevas on Jumala loodud. Ja Ta lõi ka sinu enese. Siis ütleb Piibel veel, et Jumal on Vaim. Tal ei ole sellist keha nagu on minul ja sinul. Kui Tal oleks selline keha, siis Ta saaks olla samaaegselt ai-nult ühes paigas. Jumal on Vaim ja seetõttu saab Ta olla kõikjal samaaegselt.

Piibel räägib Jumalast midagi väga tähtsat. Ta ütleb, et Jumal on absoluutselt püha ja veatu ja puhas. Ta ei või vaadata patule seetõttu, et Ta on püha ja puhas. Lisaks on ta kohtumõistja Jumal. Piibel ütleb: “Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri” (Kg 12:14). Mõtle sellele! Ühel päeval on kõik su salamõtted ja teistele teadmata teod toodud ava-likkuse ette. Jumal on määranud päeva, mil Ta mõistab maailma üle kohut ja sina oled selles kohtus.

 

Jumal armastab maailma

Tekst, mida äsja lugesime, ütleb Jumalast veel midagi muud: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” Jumal on armastuse Jumal! Kui tahan sulle midagi täna kaasa anda siit lahku-misel, siis see oleks: Jumal armastab sind! Jumal teab sinust kõik. Ta teab kõik sinu patud, aga ar-mastab sind ikkagi. Jumal on armastuse Jumal! Piibel ütleb: “Ma olen sind armastanud igavese ar-mastusega” (Jr 31:3). Selliselt lõi Jumal inimese.

Kas oled kunagi huvitunud, miks sa oled siin? Jumal on armastus. Ta lõi meid selleks, et me teda vastu armastaksime. Esimesed inimesed Eeva ja Aadam loodi elama ilma patu ja surmata per-fektsesse paradiisi. Jumal andis neile valikuvõimaluse. Kuuletuda Temale ja olla sõbrad või pöördu-da Tema vastu ja minna teises suunas. Jumal andis neile vaba valiku võimaluse, millist teed minna. Nad valisid vastuhakutee. Selle tulemusel lõikasid nad end lahti Jumalast ja patt tuli maailma.

 

Inimene on patune

Mis on inimloomusega valesti? Kas oled kunagi seda eneselt küsinud? Miks on siin nii palju vihkamist, rassilisi eelarvamusi, kadedust ja ahnust? Miks nii palju sõdasid ja konflikte? See on see-pärast, et inimkond on vaimulikult haige. Seda haigust nimetatakse patuks. Jeesus ütles: “Sest süda-mest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist, abielurikkumist, hooramist, vargust, valetunnistust, pühadu-seteotust” (Mt 15:19). Me kõik oleme süüdi. Piibel ütleb: “Sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest” (Rm 3:23).

Patt ei tule ainult sinu ja Jumala vahele. Ta tuleb sinu ja rahu vahele, sinu ja õnne vahele, sinu ja igavese elu kindluse vahele. On sul igavese elu kindlus, kui täna öösel peaksid surema? Elu võib olla põrgu juba siin maa peal – kõige hullem on sattuda põrgusse tulevases elus. Sinna satume, kui siin elus põlgame ära Jumala päästetee.

 

Jumala päästeplaan

Jumal nägi meid kadununa ekslemas pimeduses ja Ta otsustas armastuses teha midagi meie heaks. Rõhutan, et Ta tegi seda puhtast armastusest! Mida Ta tegi? Ta saatis oma ainsa Poja Jeesuse Kristuse siia maailma maksma karistuse hinda meie pattude eest! Jumal sai inimeseks oma Pojas Jeesuses Kristuses. Ta tuli sellesse maailma ainult ühel põhjusel: et surra meie pattude eest. Ühel päeval viisid roomlased Jeesuse Kristuse Jeruusalemmast välja ja naelutasid ristile. Just sel hetkel pandi kõik meie patud Temale. Kogu meie patukoorem anti Tema kanda! Mõtle korraks! Temale mõisteti süüks kõik meie tehtud patud! Piibel ütleb: “Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale” (Js 53:6).

Jeesus ei jäänud ristile. Jumal äratas Tema surnuist. Ma ei räägi surnud Kristusest, vaid ela-vast Kristusest. Ja see elav Kristus võib tulla sinu südamesse ja elada tänapäeval seal Püha Vaimu läbi. Ta võib sulle andestada kõik su patud ja teha sind seeläbi uueks isikuks. Kui Jumal sulle nüüd vaatab, ei näe Ta enam sinu patte – need kõik on ära kustutatud, andestatud!

 

Mida ootab Jumal sinult?

Esiteks pead oma patte kahetsema. Jeesuse esimene jutlus oli just sel teemal: “Sellest ajast peale hakkas Jeesus kuulutama: “Parandage meelt, sest taevariik on lähedal”” (Mt 4:17). Mida meeleparandus tähendab? See tähendab tunnistada Jumalale, et oled patune ja soovid oma pattudest pöörduda. See tähendab tunnistada uut teed koos Jumalaga ja valmisolekut tänasest Teda järgida. Tema on tänasest sinu ainus Päästja, kes on su vabastanud patukoormast!

Sa ei saa kunagi ise kujundada oma teed taevase Isa juurde. Vaatamata meie enese headusele ei vasta me kunagi Jumala pühaduse standarditele. Piibel ütleb: “Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt –, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda” (Ef 2:8j). Sa oled oma pattudega igati ära teeninud Jumala kohtu. Jeesus sai kohtualuseks sinu asemel ja asendas sind ristil! Ta võttis vabatahtlikult kohtuotsuse enda kanda. Ta andis oma elu sinu eest.

“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et üks-ki, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” See on Jumala tõotus täna sinule. See on Jumala suurim kingitus! Kas oled palunud Jeesust Kristust tulla oma ellu? Kas oled ainult teda usaldanud oma Päästjana? Tule täna selle lihtsa ususammu läbi Tema juurde, pühenda oma elu Temale!

Palu koos paljude teiste pöördunutega: Oo, Jumal, ma tean, et olen patune. Ma kahetsen oma tehtud patte ja tahan neist vabaneda. Usaldan Jeesust kui oma Päästjat, tunnistan Teda kui oma Is-sandat ja palun tulla täna minu ellu. Sellest hetkest peale tahan Temast teha oma elu aluse, teenida Teda ja järgida Teda koguduse osaduses. Palun seda Kristuse nimel. Aamen!

 

Jumal õnnistagu sind! (Graham 2018)

 

Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja tema kuningriigi üle, et seda kinnitada ja toetada kohtu ja õigusega, sellest ajast ja igavesti. Vägede Issanda püha viha teeb seda. (Js 9:6) Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka. (Mk 16:16) See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mi-na äratan ta üles. (Jh 6:40) Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. (1Jh 4:9,10)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui Jumal sai inimeseks, siis ei tulnud Ta tooma meile tar-betuid teadmisi, vaid Jeesus tuli, et päästa meid kaduvuse kütkest. Toomas Paul

 

MAAILMA PÄÄSTE ON KOLMAINU RÕÕM.

SELLINE ON JUMALA ARMASTUSE VÄGEVUSE VÕIDUKA SÄRA PÕHJATU SALADUS!

 

Palvetagem: Püha Jumal, me kummardume täna vaimus Sinu Poja risti alla, mille Sa oled püstitanud lepituseks enda ja meie vahele, et hukka mõista maailma patt ning avalikuks teha meie päratu süü. Aita meil seda ära tunda ning anna meile julgust usaldada end Sinu seletamatu armu hoolde, kes Sa neile, kes kahetsuses risti alla kummarduvad, andeks annad Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

JEESUS ON HAUAS

Vaikne Laupäev – 20. aprill

 

Jeesus on hauas, inimkonna Päästja viibib surmavallas. Ühest küljest on kõik lõppenud, sest Kristus on surnud nagu iga inimenegi sureb, teisalt teeb Kristus surmavallas viibides oma päästvat tööd. Ta oli elu ja surma Issand.

Jeesusel on kogu meelevald ja nii saab Ta surma võita ja anda surnuile igavese elu. Kris-tus teab, mis on surm ja mida tunneb nii surnu kui leinaja. Ta aitab neid, keda surm on puu-dutanud, andes lootuse elule.

 

Kristus kannatas pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et Ta teid juhiks Juma-la juurde. 1Pt 3:18

 

Kord vestlesin ühe kristlasega, kes oli tulnud Inglismaale Vietnamist. Olles Inglismaal viibi-nud juba 18 kuud, imestas ta, et polnud selle aja jooksul kuulnud ühtegi jutlust ega piiblitundi kan-natuse teemal. Paljude lääne kristlaste jaoks viitab omaksvõetud kristluse mudel elule, mis kulgeb edukuse vaimsusest kantud laineharjal. Väga harva mõtiskletakse katsumuste üle, millede kohta Jeesus ütles, et need on kristliku elu loomulik osa (Jh 16:33; 1Ts 3:3).

Kannatus on osa meie kristlikust kutsumisest. Peetrus kordab seda, mida on öelnud juba va-rem – et meil tuleb kõiges järgida Kristuse eeskuju (1Pt 2:21). Samamoodi näeme, et ka psalmides kuulutatakse ette, et Jumala rahvas kogeb mitut laadi rõhumist kuid, et kõige selle keskel kogeda ka Jumala hoolt ning õnnistusi, peame esmalt takistama kuradil oma plaane teostamast (1Pt 3:10-12; Ps 34:12-16)

 

Kannatustega silmitsi olles on loomulik reaktsioon reageerida hirmuga – aga me saame sel hetkel enesele meenutada Kristuse kuninglikku ligiolu selles olukorras, ning tunnistada Tema Is-sandaks olemist igal hetkel, igas eluvaldkonnas, isegi siis kui teised soovivad meile halba teha.

Vastakuti opositsiooniga, peame suutma kaitsta oma usku, väljendades end kõige leebusega ning tõendades oma sõnu järjekindla käitumisega (1Pt 3:15,16). Meil tuleb “teha head”, ka oma käitumise läbi ning samas olla valmis kannatama selle heade tegude eest (1Pt 3:13,16,17).

 

Kristus löödi risti nõtruses, ometi on Ta üles äratatud Vaimus. Ristimine meenutab meile neid reaalsusi, millega ka ise oleme seotud (1Pt 3:21,22). Kristuse võit, ning meelevald on aluseks meie kindulstundele siin maailmas, mis salgab Kristuse ning seisab vastu Tema järgijatele. Kristusele jääb viimane sõna. (Lamb 2016)

 

Sest juba siis, kui me alles nõrgad olime, on Kristus surnud nende eest, kes tollal veel jumala-kartmatud olid. (Rm 5:6) Nõnda ka Kristus, üks kord juba ohverdatud, et ära kanda paljude patud, ilmub teist korda mitte enam patu pärast, vaid päästma neid, kes teda ootavad. (Hb 9:28)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meeleparandus pole ainult oma süü tundmine ja kahetsus, vaid siia kuulub ka käimine uues elus. Arved Paul

 

SUUR RAHU HETK! SEE VAIKNE SALAJANE SÜDAME AEG,

MIL INIMLIKU ETTEMÄÄRATUSE ÜLBUS ON TÜHJAKS TEHTUD.

 

Palvetagem: Issand! Me ootame Sind, südamed meil oled ära võitnud. Ja armastuse sidemed meid Sinu külge köitnud. Sa ustavalt kord nähtavalt veel ilmud, tuues ülalt au, rahu, rõõmu küllalt.

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

  • Graham, Billy 2018. Jumala suurim kingitus. Teekäija, 03/2018: https://teek.ee/teemad/9-jutlus/2200-jumala-suurim-kingitus
  • Lamb, Jonathan 2016. Kibeduses või lootuses? Piiblivõti. Avatud Piibli Ühing, 07.04.2016: https://www.avatudpiibel.ee/en/node/5589
  • Metropoliit Stefanus 2011. Suure nädala mõtisklused. Tallinn: Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik
  • Roots, Marek 2019. Sinu kuningas tuleb alandlikkuses. – Eesti Kirik, 27.11.2019
  • Soom, Kaido 2011. Jeesuse Kristuse kannatustee jälgedes. – Eesti Kirik, 20.04.2011
  • Soom, Kaido 2016. Aukuninga alandustee. – Eesti Kirik, 16.03.2016
  • Soosaar, Albert 1996. Usk, lootus, armastus. Tallinn: Logos
  • Taremaa, Tõnu 2008. Kristuse rist on ainsaks sillaks armastava Jumala juurde. – Eesti Kirik, 10.09.2008
  • Teder, Kadrin 2016. Juhtsalm, mõtisklus ja palve. EELK Haapsalu koguduse infoleht “Johannese Sõnumid”, august 2016: http://haapsalu.eelk.ee/doc/ajakirjad/August_2016.pdf
  • Tärk, Osvald 2002. Rooma kirja seletus. Tallinn: Logos
  • Õunapuu, Alur 2012. Meenuta Jumala tegusid. EKNK Kuressaare Koguduse kuukiri “Nelikaare” nr. 10 (52), Oktoober 2012: https://religiondocbox.com/Judaism/66215190-Meenuta-jumala-tegusid.html

 

Koostas Indrek Lundava.

Märts 2020

 

PÄEVA SÕNUM nr. 182

Sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust (Ps 36:10). Kõigeväeline Jumal! Sina oled kinkinud meile kõige kallima – elu ja valguse. Me palume, näita meile oma eluvalgust, eluvalgust meie südame pimedusse, et näeksime kõrvaldada takistusi Sinu tundmise teelt. Lase meil selles valguses näha patu suurust. Anna jõudu meeleparanduseks ja usku Sinu evangeeliumi tõotus-tesse. Jeesus, Sinu läbi on meil elu ja seda ülirohkesti. Kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12).

 

***

 

PÄEVA  SÕNUM nr. 182

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

ELULEIB

Paastuaja 4. pühapäev

  1. nädal: 22. – 28. märts 2020

 

Mõtle, Issand, kõigi vaimulike ja kirikurahva peale.

 

Inimesel on eluks vaja väga paljusid asju ning raske on neid reastada selle järgi, milline on kõige olulisem. Üks on aga kindel, et ilma söömata-joomata ei pea inimene kaua aega vastu. Seda teades pööras ka Jeesus tähelepanu inimeste maistele vajadustele ning toitis ime läbi viis tuhat meest.

Inimese füüsilised vajadused läksid Jeesusele korda. Mõeldes sellele, et inimene ei saa ilma söögita hakkama, kõneles Jeesus endast kui eluleivast.

Pühakirjast näeme, et olulised on nii söök kui hingeelu. Kumbagi neist ei või unustada ega pi-dada vähem tähtsaks. Maisest söögist sõltub nii inimese füüsiline kui ka vaimne olukord. Näljane inimene ei jõua tööd teha ega suuda pikemas perspektiivis ka vaimselt edasi areneda, sest elamiseks on vaja sööki.

Teisalt, kui inimene keskendub ainult maisele elule ega pööra tähelepanu oma hingele, siis jääb midagi olulist puudu. Selline inimene erineb siis vaid väga vähe loomast, kes üksnes oma ins-tinkte silmas pidades elab.

Kirik on diakooniatöö kaudu ulatanud abivajajale leiva ja samas kuulutanud talle Jumala sõna ehk andnud eluleiba. Juba algkristluses oli pärast jumalateenistust armastussöömaaeg, mille järel viidi sööki haigetele ja puuduses olijatele. See andis lisaks füüsilisele abile ka hingelist tuge. Meiegi võime anda nii füüsilist kui hingelist tuge oma ligimesele. (Soom 2017:8)

 

Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja! Jh 12:24

 

See nisuiva on Jeesus ise. Ta vihjab oma kannatusele Vaiksel nädalal. Mitte kurjad, hoolima-tud ja jõhkrad inimesed, kes Jeesuse üle kohut mõistsid ja Ta ristile naelutasid, ei surmanud Teda. Jeesuse kannatamises ja surmas on inimlikult mõistetamatu paradoks. Taevane külvaja, Jumal ise heitis Jeesuse kui nisuiva mulda surema. Seda tegi Jumala armastus, et inimest kurjuse meelevallast vabastada. Kas siis, kui oled tulnud Jeesusele nii lähedale, et Ta on sinu Õnnistegijaks saanud ja sa Tema ees põlvitades Jumala armastust tänad ja imetled, mõistad Jumala tegu?

Jeesuse kannatamises ja surmas on veel teinegi paradoks. Pimedusevürsti kuulekad käsilased tahtsid Jeesust surma saata. Pimedusevürst tegi kõik võimaliku, et Jeesus ei sureks, nagu Ta suri – Jumala külvatud nisuivana, Jumala armastuse selge tunnistajana. Sest pimedusevürst ei vihka mida-gi nii jäägitult kui Jumala armastust ja selle vilja – patuse inimese lunastamist ning õndsakssaamist Jumala ees. Peetruse kaudu tahtis saatan Jeesust tagasi hoida, et Ta Jeruusalemma ei läheks. Ka siis, kui Jeesus oli juba risti löödud, püüdis saatan Teda veenda sealt maha astuma ja nõnda ennast ning teisi ristilööduid surmast päästma.

Jeesus ei teinud seda. Mulda külvatud nisuiva suri. Sellest võrsus suur hulk vilja, mida koguti seniste patuste hulgast taevastesse aitadesse. Seda koguti igaveseks eluks!

Nõnda oled ka sina, kui Jeesus on sinu Issandaks saanud, selle Jumalast külvatud nisuiva iga-veseks eluks valminud vili. Ja kui sa seda veel pole, siis kutsub Kristus sind: tule mulle lähemale, hoopis lähemale, kui sa praegu oled. Tule ja vaata, kus ma nisuivana ka sinu eest olen surnud. Tule ja kuule, kus Jumala päästev armastus on sinu jaoks reaalseks saanud. Jeesus kinnitab, et Ta ei tõuka kedagi tagasi. (Soosaar 1996:120j)

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal ja Isa, Sina toitsid oma rahvast kõrbes taevaleivaga ja läki-tasid oma ainsa Poja kõigi inimeste Eluleivaks. Aita meil loobuda sellest, mis ei toida meie hinge, ja elada Sinu sõnast, mis juhatab meid igavesse ellu. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

 

* * *

 

MEIE USK ON NAGU SUU, MIS VÕTAB VASTU ELULEIBA.

Pühapäev – 22. märts

Jeesus ütleb: “Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.” Jh 6:35

 

Iga elav olevus vajab toitu. Taim sirutab oma juured mulla rüppe ja otsib sealt oma igapäevase leiva. Inimene ammutab oma toiduse samuti põrmust. Patulangemise järele sai meie alguse ja lõpu kohta maksvaks: “Mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina jälle saama.” Sellest mullast võtab ihu oma leiva. Mulla rüppe külvatakse seeme, seal ta tärkab pea ja leiab ained, mis tarvilikud eluks.

Vaimu poolest ei põlvene inimene mullast, vaid Jumalast. Jumala elav Vaim inimese muldses hoones tegi inimese elavaks hingeks. Jumal lõi inimese oma näo järele. Sellepärast inimesel on või-malus uskuda Jumalasse, Teda armastada ja palves Temaga kõnelda. Seda ei või teised olevused. Inimesele kõrge seisukoha looduses annab elusa Jumala Vaim.

 

See Vaim võib elada ainult siis meis, kui Ta saab alati elu eluallikast, Jumalast. See on või-malik Jeesuse Kristuse kaudu, kes on eluleib, kes on tulnud taevast Jumala juurest. Vajame seda taevalikku vaimutoitu eriti seepärast, et oleme raisanud patu ja süü läbi oma südames jumalikud jõud. Jumal on meie peale halastanud. Ta on saatnud oma ainsa Poja, õige eluleiva taevast, kes me hinge toidab jumaliku jõuga. Jeesus Kristus on elu. Ta on Jumalast, kõigi elu andjast sündinud, seepärast võib Ta ka anda elu meile.

Juba kauges minevikus kuulutavad ette Vana Seaduse prohvetid seda elutaime. Aeg möödus. Kuulutus sai tõeks, tärkas taim Taaveti kännust. See on Issand Jeesus Kristus.

 

Kaheteistkümne aastasena templis, kui Ta vanematele kostis: “Eks teie tea, et ma selles pean olema, mis minu isa päralt on,” võime Tema kohta ütelda, et Ta kandis selle taime esimesi õisi. Kui Jeesus hiljem käies rahva keskel, külvas rahva hinge tõe ja elu sõnu, tegi vägevaid tegusid, võitles ja võitis patu, siis õitses Ta õite külluses. Kui Jeesus ristil tõi igavese lunastuse, siis see on juba vili, mis on kõigile rahvastele õnnistuseks. See on eluleib Jeesus Kristus.

Uus jumalik elu tärkab selle eluleivaga toidetud südames. Sealt taganeb vale, kõrkus, uhkus. Tema läbi saab patuga koormatud ahastav süda Jumala õiguse ja andestuse. Jeesus, eluleib kaotab ära patu, mis kõige viletsuse ja surma ema. Just sinule on Ta avanud Jumala armu väravad! Ta on andnud ennast sinule, kui elu sõnas ja pühas sakramendis. Neis armuvahendeis võime me inimesed Teda vastu võtta, maitsta õiget eluleiba.

 

“Ja see ei sure mitte, kes temast sööb.” Kuidas võime seda? Jumal on nõrga taime eest hoolit-senud, andnud talle juured, mis võtavad mulla peidust elu. Kas on Ta inimese unustanud, kes loodud Tema näo järele? Ei, Ta on andnud ka inimesele vahendid, mis tungivad elu sügavustesse. Usk on juureks, mis meid kinnitab Jumalasse. Usku võime võrrelda suuga, millega võtame vastu eluleiba. Jeesus ütleb, kes minu sisse usub, sel on igavene elu. Kui meil puudub elav usk, siis võtab me hing toitu maailmast. Milline on hinge toit, mida sageli maailm pakub. Tunneme seda eneste juures? Kas ei ole mitte ahnus, rikkus, omakasu?

Kas igatseme seda leiba. Kas viibime selle toidu algallikate, Jumala Sõna, sakramendi ja palve juures. Me võime nädalateks, kuudeks, isegi aastateks unustada selle toidu, kuna igapäevase leivata ei saa me päevagi läbi. Me nuriseksime ja ahastaksime kui Jumal taeva suleks ja ei annaks vihma ega kastet me põldudele. Head lõikust põldudel peame kalliks. Aga hingepõldudel ei taha me mitte koguda. Kuid ärgem unustagem neid suuri tõotusi, mis Issand neile tõotab, kes saavad osa elulei-vast. Seepärast haarake selle igavese elu järele, võidelge head usuvõitlemist. Seda suudame siis, kui oleme toidetud eluleivaga. Aga eluleib on Jeesus Kristus. Aamen. (Lind 1937:2)

 

Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks. (Jh 4:14) Jeesus hüüdis valjusti: Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! (Jh 7:37)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesuse antud vabadus kuulub kõigile. Ole sa vang või vaba inimene, rikas või vaene, noor või vana, sõnum on üks: Jeesus annab tõelise vabaduse ja elamis-väärse elu! Eero Junkkaala

 

Palvetagem: Issand, meie Jumal! Sina oled meile kinkinud oma armsas Pojas mitte vähem kui iseenda ja kõik, mis Sina oled. Võta meid nii nagu oleme. Julgusta meid meie nõtruses. Muuda meie vaesus rikkuseks oma külluses! Karl Barth

 

* * *

 

MEIL ON RÕÕM

Esmaspäev – 23. märts

Rõõmustage koos Jeruusalemmaga kõik, kes Teda armastate! Js 66:10

 

Pole kahtlust, me kõik vajame Issanda ühte suurimat kingitust – rõõmu. Rõõmul on ümberku-jundav ja muutev võime. Esmalt muutume ise. Õpime rõõmustama iseenda üle. Leiame jõudu olla endaga armulised ning vajadusel astuda ka endaga lepituse teele. Leida tänus ja rõõmus ainukordne pale, mida Issand meile on andnud.

Siit on lühike samm armuks ja leppimiseks nendega, kes on meie ümber. Eks ole kummaline, et tihti ei suuda me armastada neid, kes meid armastavad, saati siis teisemeelseid või vaenlasi. Kris-tus kutsub meid kõiki haaravale armastusele. Taas sillutab rõõmust ja rahust täidetud süda selleks teed. Kriitiline meel toitub kõige enam rõõmutust hingest.

Kristus rõõmustas inimeste suurima õnne üle, kui nad leidsid elu- ja meeleparanduse tee. Kui meie rõõmustame, siis on meil Jumala nägu. Võime näha maailma Jumala silmade läbi. Jumala sil-mad ei näe olevat, vaid tema arm aina loob ning näeb veel loodavat juba valmisolevana. Jumala ja tema laste silmad ei jää iial igavesti kurvaks.

Ja siiski, miks rõõmu nii tihti napib? Mõnede arvates on melanhoolia dispositsioon ning Eesti rahva rõõmutus meie geneetiline lahtimurdmatu kood. Mõni ütleb, et kõik sõltub keskkonnast. Kui kasvatus on halb või aktsiakursid madalad, siis on rõõmustamine kohatu. Tõepoolest ei saa valgust leida sealt, kus on pime sees ja väljas.

Kuid rõõmu allikas Jeesus Kristus saab läbida selle, mis riisub meilt rõõmu kas seest- või väl-jastpoolt. Teda ei kammitse meie minevik. Ta ei ole seotud mistahes olude, edu või ebaedu külge meie juures. Täiesti väljastpoolt tulevana saab ta meile veelgi seesmisemaks ja omasemaks, kui me ise endale oleme. Tema tuleb ning pühitseb ja uuendab meie elu täielikult.

Abiks rõõmu leidmise teel võib olla meditatsioon. Kui rahustume mõtlema maailma valust ja meie heaolust, siis võime kogeda tänutunnet oma südames. Loomulikult mitte variserlikku “ma tä-nan Sind, et ma ei ole selline …”, vaid sügavat rõõmu meile antud andidest ja kutset nende kasuta-misele.

Võime kogeda rõõmu kannatuste keskel. Esmalt imena, kuidas inimesed suudavad kanda koormat, mis on nende peal. Seejärel rõõmu Jumala reaalsest lähedalolust ja sekkumisest, kui ihu koormad kergenevad ja hing saab tervendatud. Enamgi veel, kannataja silmadest peegeldub taevas, mille rõõm ületab iga maise valu ja kannatuse. Rõõm valude keskel. Maha laskunud taevas.

Palun, et paastuaja rõõmunädal juhataks meid taas allikale. Jeesus Kristus tahab meid värs-kendada elava veega nagu kord naist Samaaria kaevul. Ta tahab meid toita elava leivaga. Enese täiu-sega. Tema, kes on eluleib, on öelnud: “Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi” (Jh 6:35). Elu suurim nälg ja janu on kustutatud. Me oleme söönud eluleiba ja joonud rõõmuallikast. Meil on Kristus. Meil on rõõm. Meil on elu. (Sander 2017:2)

 

Kuulutama Issanda meelepärast aastat ja meie Jumala kättemaksu päeva, trööstima kõiki lei-najaid, andma Siioni leinajaile laubaehte tuha asemel, rõõmuõli leinarüü asemel, ülistusrüü kus-tuva vaimu asemel, et neid nimetataks “Õigluse tammedeks”, “Issanda istanduseks”, millega ta en-nast ehib. (Js 61:2,3) Õndsad olete teie, kes te nüüd nälgite, sest teie saate küllaga! Õndsad olete teie, kes te nüüd nutate, sest teie saate naerda! (Lk 6:21)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Nõnda on siis Jeesuse sõnakuulmine see, mis meile võima-likuks teeb Jumalale sõnakuulelikeks lasteks saada ja meile lootust annab igavesele elule. Rõõmu-stagem ennast Tema suure armastuse pärast! Joosep Liiv

 

Palvetagem: Rõõmustage, te kallilt lunastatud hinged, sest teie süüdistaja on visatud taevast välja! Tal ei ole enam võimu teid süüdistada, sest teil on Isa juures Eestkostja, kes teie eest palvetab ja head kõneleb. Rõõmutsege ja hõisake, kõik Jumala lapsed, ja hüüdke suure häälega, et te olete võitnud Talle vere ja Tema tunnistuse sõna läbi. Lars Levi Laestadius

 

* * *

 

NÄLJA TUNNUSEID.

Teisipäev – 24. märts

“Vaata, päevad tulevad,” ütleb Issand Jumal, “mil ma saadan maale nälja: nälja mitte leiva ja janu mitte vee järele, vaid Issanda sõnade kuulmise järele.” Am 8:11

 

Juhtumine, mida kolonel E. Melander elas läbi ühel misjonireisil rootsi Lapimaal, räägib haa-ravalt hinge näljast eluleiva järele. Kõik, kes on paastunud pikemat aega, teavad, et ainult paastumi-se algusel tuntakse näljavalusid ja häda. Peale selle kaob valu. Nälgitakse küll edasi, aga sellest ei tunta enam mingit vaeva.

Just niisama on ka Jumala Sõnaga. On, mida nimetame näljaks ja januks Jumala Sõna järele. Olen ise mitu korda näinud sarnaseid juhtumeid ja sellega võime kohata sageli just seal, kus ootasi-me seda kõige vähem. Siin toon ühe juhtumise Lapimaalt.

 

Kolonel oli juba mitu korda reisinud Lapimaal ja rahvas tundis teda hästi. Ühei päeval ta tuli lapitelgi juurde, kus sel korral ei olnud kedagi muud kodus kui ainult keegi vanem naine. Ta teadis, et kolonel on usklik mees, ja ütles temale: “Nüüd sa kindlasti kuulutad meile Jumala Sõna?” “Ei,” vastas kolonel, “seda ma küll ei ole mõtelnud, seda ma ei või, sest ma ei või rääkida teie keelt, nii et teie võiksite saada minust aru.” Aga naine ei lasknud ennast nii kergesti üle rääkida, ta tahtis jääda oma arvamise juurde. “Meie ei ole kuulnud Jumala Sõna kogu suve,” ütles ta.

Kolonelil oli väga kahju temast, aga ta ei annud järele. Keel tegi ülepääsematut raskust. Lõ-puks sai vana naine pahaseks ja ütles: “Ja seda sa julged ütelda meile, vaestele, nälginud koertele, meile, kes saame nii väga harva raasukesi laualt, mis on teile teistele kaetud. Ma tean, et sa võid rääkida Jumala Sõnast ja sa julged veel; ütelda, et sa ei taha.”

Siis palus kolonel, et temale laenataks Uus Testament, millest ta luges peatükki Johannese evangeeliumist nii hästi kui ta võis, ja kohe kogunes rahvas, nagu nõiutult välja maapinnast. Väike telk oli pungil täis, ja need, kes ei mahtunud sisse, panid oma kõrva telgi välisseina vastu, et kuulda natukenegi. Kõik tahtsid kuulda elusõna – ehk küll seda loeti puudulikus keeles.

 

Vaata, see oli nälg Jumala Sõna järele. Oh, et kõik tunneksid sarnast nälga! Aga kahjuks ei ole see nii. Ka siin maksab seadus, et nii kaua võib näljutada end, kuni ei tuntagi enam nälga. Nii on juhtunud suurte hulkadega nn. kristlastega. Ollakse harjunud elama ilma Jumala Sõna toiduta, on hoitud eemale eluleivast – ja vaata, nüüd ei tuntagi enam nälga!

Ja nälg on siiski tähelepandav. Mitte nagu puudus toidu järele, aga kui väsimus. Kus valitseb nälg, sinna tuleb juba iseenesest väsimus. See järeldus ei jää kunagi tulemata. Kristlikkus on vaimu-likult näljas ja sellepärast väsinud ja loid. Elu julgus on nõrgestatud. Elurõõm on kustunud, kõlbline jõud on purustatud. Kes tahab eitada, et see on nii? Aga kui palju on neid, kes mõtlevad, et see on nälja järeldus? Hingedel puudub Jumala Sõna kindel toit, ja nii kaob jõud ja rõõm.

 

Sa võid lehitseda nii palju kui tahad igasuguseid teisi raamatuid ja lehti, aga see on tarvilik toit hingedele, sest “Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igast ühest sõnast, mis Jumala suust välja tuleb.” Nii see on, ja nii see kestab alaliselt.

Oh, et nälg Jumala Sõna järele võiks tärgata uuesti, nii et ei sünniks rahvaga nagu prohvet Aamos ütleb: “Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand Jehoova, et ma saadan nälja maa peale, ei mitte ükspäinis leiva nälja, ega janu vee järele, vaid Jehoova sõnade kuulmise järele, et nemad peavad hulkuma ühest merest teise, ja põhja poolt päevatõusu poole; nemad peavad sinna ja tänna mine-ma, Jehoova sõna otsima, aga nemad ei leia mitte.” Sest võib nälgida nii kaua, et – kui kord tunta-kse nälga – ei olda enam võimas võtma vastu toitu. (Sõjahüüd 1936:2)

 

Jõle räägib jõledust ja ta süda taotleb nurjatust, et teha jumalavallatust ja rääkida Issanda kohta valet, et näljast hinge lasta nälgida ja janusele keelata jooki. (Js 32:6) Ja poiss Saamuel tee-nis Issandat Eeli juhatusel; Issanda sõna oli neil päevil haruldane, nägemused ei olnud sagedased. (1Sm 3:1) Ja loobuksid põletusohvreist, tapaohvreist ja joogiohvreist pühamus, teotaksid hingamis-päevi ja pühi. (1Mak 1:45)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Oh et Jumal toidaks neid, kellel on kõike ülearu! Khalil Gibran

 

Palvetagem: Armas taevane Isa, milline suur, väärtuslik ja kallis varandus Su Sõna on! Tee meid tähelepanelikuks selle varanduse vastu, et me võiksime hoida Sind puhta, selge ja võltsimatu-na. Kaitse meid petiste ja valevaimude eest, kes viivad Sinu Sõna juurest ära ja teevad hinge tüh-jaks. Anna meile tarkust ja mõistlikkuse Vaimu, nii et me tunneksime ära õiged karjased nende häälest, mis on Sinu hääl, aga kardaksime ja põgeneksime nende eest, kes ei kuuluta Sinu Sõna õigesti. Johann Arndt

 

* * *

 

ISSANDA TEENIJA

Kolmapäev – 25. märts

Issanda kuulutamise püha

Paastumaarjapäev

Küüditamise mälestuspäev (25.03.1949)

Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla. Gl 4:4

 

See on üldse sügav ja mõtlemapanev sõna – “kui aeg täis sai”. Nähtavasti tahetakse seega öel-da: kui igatsus oli haripunktini jõudnud, kui tarvidus oli kõige teravam. Nälg ja janu Päästja järgi kõige lõikavam. Kui inimhing otse kisendas taeva poole. Siis tuli Päästja. Siis Jumal Ta saatis.

Kui inimkond on ärakadunud poeg, siis Isa ise tõttab talle vastu. Kui inimkond kobab pime-duses ringi, siis taevas avaneb ja saadab oma valgust, et tervendada, elustada, õndsaks teha ja õn-nistada. Nii võeti vastu jõululapse sündimine Petlemmas. Nii kujunes Petlemma sündmus – sünni-tunniks uuele ajale, uutele mõistetele ja arusaamistele, uuele inimkonnale!

 

Ega see tänapäevgi teisiti pole. Mida rohkem meiegi XX sajandi elu satub ummikusse ja unustab Jumala näo inimeses, mida ligemale tüürime täielikule pankrotile inimsoo tõeliste väärtuste aladel (ja selle tunnusmärke on põdevas Euroopa elus praegu külluses), seda õigustatuim on otsimi-ne ja igatsus abi järgi ja pääsmise järgi, mis tulema peab ülevalt ja mis ainult ülevalt tulla võib. Ja “kui see aeg täis saab”, küllap tuleb Jumal jälle: emb-kumb, kas katastroofini jõudnud inimkonna üle kohut mõistma, või vahest ometi meid veel uute jõuludega õnnistama. See on minu usutunnis-tus.

Aga selles mõttes näeksin ma küll meeleldi, et inimesed oskaksid õigel ajal omale leida ja kü-sida Vaimu ülevalt, ning kuulatada ja Jumala tulekule vastu tuua oma hinge õilsamaid igatsusheli-sid. Olgu jõulud meile kõigile elavaks äratuskõneks ja äratagu nad meis armastust venna vastu ja armastust Jumala vastu: mil määral neid kahte põhimõtet teostame, sel määral kanname “Jumala nägu” enestes ja oma elus, ja sellest oleneb kõik, kuidas meid koheldakse siis, “kui aeg täis saab”… (Kuusik 1935:2)

 

Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja il-male ning paneb temale nimeks Immaanuel. (Js 7:14) Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. (Lk 1:31)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie õnn on, et Jeesus ei ole veel tulnud kogu aus ning hiilguses, Ta ei ole veel tulnud kohtumõistjana. Seega on meile kingitud armuaeg, antud võimalus kasutada seda patuste Õnnistegija vastuvõtmiseks ja endale igaveseks õnnistuseks. Albert Soosaar

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sina valisid Neitsi Maarja meie Päästja emaks. Täida meid oma armuga, et meiegi järgiksime meelsasti Sinu tahet. Kingi meie südamesse rõõmu sellest, et Si-nu Poeg Jeesus Kristus on sündinud inimeseks ja päästnud meid surma ja patu meelevallast. Sinule olgu kiitus ja au nüüd ja igavesti.

 

* * *

 

JUMALA HEAD TEOD

Neljapäev – 26. märts

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal; Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega. Ps 145:15,16

 

Jumala head teod avalduvad elusa looduse toitmises. Tavaliselt mõtleme selle salmi lugemise juures inimese toitmisele. See on väärt mõte. Kuid psalmi autor mõtles kogu elusale loodusele. Te-ma ülalpidamisel on kõik kodu- ja metsloomad, linnud, kalad, putukad ja taimed. Tema leivateha-sest saavad nad kõik oma roa ja see tehas on oma toodangut vääramatult turule saatnud väga paljud millenniumid. Inimkonna ülalpidamiseks ei kuluta Jumal milliprotsentigi sellest, mida ta kulutab kogu loodusele.

Elus loodus “ootab” oma ülalpidamist. Loomade maailmal ei ole kõnevõimet. Nad ei saa Ju-malalt oma leiba paluda, aga oma silmadega saavad nad oodata. Iiob ütleb, et nad saavad “karjuda”, viidates eriti kaarnatele, kelle “pojad karjuvad Jumala poole” (Ii 38:41). 104. psalmis on öeldud: “Noored lõvid möirgavad saaki ning nõuavad Jumalalt oma toidust.” (Ps 104:21). See osa loodu-sest, mis ei suuda paluda, ootab oma toitu igatsevate silmadega ja hüüdva häälega.

 

Jumal annab neile nende roa. Kui Jumal lõi toidu vajaduse, siis ei jätnud ta toitu loomata. Kindlasti teadis psalmi autor sedagi, et üksikud linnud ja loomad võivad ka nälga surra, kuid üldi-selt saavad loomad ja linnud oma toidu. Inimenegi võib nälga surra, kuid inimkond elab edasi.

Jumal annab roa omal ajal. Iga elusolend peab toidu hankimiseks kasutama temale määratud aega, olgu ta siis sipelgas või mesilane, rändlind või inimene. Vastasel korral sureb ta nälga. See-sama seadus kehtib ka eluleiva kohta. Prohvet Jesaja ütles: “Otsige Issandat, kui ta on leitav,
hüüdke teda, kui ta on ligidal!”
 (Js 55:6). Pärast õige aja möödumist võivad inimesed oma vaimu-likkude vajaduste rahuldamiseks rännata ühest mere äärest teiseni, aga nad ei leia seda, mis nende hinge rahuldaks (Am 8:11-14). (Tärk 2014:698j)

 

Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal. (Ps 104:27) Kas sa loed nende tiinuskuid ja tead aega, millal nad poegivad. (Ii 39:2)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Võib olla oli meie kristlaseks olemine spontaanne kaasami-nek, ilma täie teadlikkuse ja selguseta, ilma õige tõsiduseta. Nüüd peab see lõppema. Me peame en-dale aru andma, mida tähendab mulle Jumal, mida tähendab Jeesus Kristus, kes on inimeseks saa-nud. Ma pean teadma, miks ma usun. Jaan Kiivit jun

 

Palvetagem: Kas on linnukesel muret, kust ta saab, mis ta sööb? Kas ta nälga sureb? Tema loodab Looja peale, hüppab seal oksa peal, rõõmsalt tõstab hääle. Laurentius Laurenti

 

* * *

 

TEEKOND JUMALA KOJA POOLE

Reede – 27. märts

Õnnis on inimene, kelle tugevus on Sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad. Ps 84:6

 

Mis on meie mõttes? Kas armastame oma palveteekondi või on need meile väsitavad ja tüüta-vad? Kas sinu mõttes on osadus Jumalaga, kui tuled palvekotta, või on sul mõttes tuttavatega kohtu-mine?

Meie õndsus ongi teekonnal oleku õndsus. “Meil ei ole siin jäädavat linna.” (Hb 13:14) Oleme aina teel jääva poole. Usuteel ei ole ükski teelõik nii viljatul maal, et see ei võiks muutuda õnnistus-te maaks. Vaja on külvata silmaveega. Mõtlema Jumala ees järele, kui palju on meie elus olnud pi-saratekülvi vaimulikkudel põhjustel? Kui pisaraid on vähe olnud, ärge siis imestage, et ei või loota allikate tekkimist või pilvede saabumist.

Meie paneme tõepoolest oma saavutusele suurt rõhku, aga vaimulikult on oluline see, et oleme teel ja sellel edasi läheme. Iga saavutus on vaid uus teelõigu algus. Iga uus õnnistus on nagu teetõus uuele künkale. Künka taga ei ole tee lõpp, vaid uus avarus. Lõpp tuleb siis, kui “reisikepi” maha pa-neme. Kui suured sinu saavutused ka oleksid, tuleta siiski meelde, et sealt, kuhu sa oled jõudnud, tu-leb nüüd edasi minna. (Tärk 2014:307)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Saada üles palve iga kord, kui näed midagi puuduvat sul enesel, sinu omastel või teistel, kellega päeva jooksul kohtunud oled. Ära lükka seda teiseks kor-raks, vaid palu juba teel olles! Seejuures ära unusta aga peamist: “Kui see vaid austab Sinu nime!” Ole Hallesby

 

Palvetagem: Kui olen läinud eksteed ma, kaotanud silmist ei ole mind Ta. Järele tuleb, tagasi toob, kuni Ta mulle eluteeks saab. Kristus mu lootus, lootuseks jääb, teel läbi kõrve eluks mul saab. Arved Pail

 

* * *

 

JEESUS KRISTUS ON MEIE IGAVENE LEIB – ELAV ELULEIB!

Laupäev – 28. märts

Jeesus ütleb: “Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest Teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.” Jh 6:27

 

Meil on vaja mõista, et igapäevane leib, mille pärast Meie Isa palveski palvetame, on see, mi-da vajame õnnelikuks eluks oma ajalikus maailmas. See on, mille eest peame ka igapäevaselt Juma-lat tänama. Igapäevase leivaga käigu ikka kaasas igapäevane tänu! Igapäevane leib märgib toitu, ihukatet, peavarju, lähisuhteid, turvatunnet, õnne ja rahu, mida inimene igapäevaselt vajab. Tõepoo-lest, seda kõike me vajame, ja kui oleme ausad, siis valdavalt me seda kõike ka saame. Saame kind-lasti vähemalt nii palju, et olla tänulikud. Kuid ikkagi on see kõigest kõhutäis, nagu Jeesus ütleb – roog, mis hävib.

Teame, et vesi ja leib on inimese eluspüsimise miinimum. Vangid pannakse vee ja leiva peale, sõja ja ikalduse korral mõõdetakse leiba ja vett mõõduga, kuid ainult veest ei piisa, et elus püsida, nagu ka ainult leivast mitte. Jumal hoidis Iisraeli rahvast kõrbeteekonnal mannaga elus. Jeesuse käest küsitakse, Moosese manna-imele viidates, millise tunnustähe teeb tema. Jeesus näeb, et rahvas polnud aru saanud, et kõrbemanna ei olnud midagi muud kui eluspüsimiseks piisav kõhutäis. See oli miinimum selleks, et hing püsiks sees! Tema on tulnud pakkuma maksimumi – eluleiba igavese elu tarvis!

 

Uskmatu rahvas taotlebki kõigest miinimumi – kõhutäit. Maailm taotleb sedasama miinimu-mi. Taotles Jeesuse päevil, taotleb ka täna. Selle miinimumi igatsemise juurde käib ka soov saada sellised juhid, kes garanteerivad parima kõhutäie.

Valmiste perioodil keskenduvad kõik erakonnad oma vaimislubadustes kõhutäie reklaamimi-sele. Valija valib selle, kelle kõhutäiepakett on isuäratavam. Rahva soov kroonida Jeesus kuningaks oli miinimumi taotlemine. “Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja teda vägisi kuningaks teha, ja ta tõmbus mägedesse üksindusse” (Jh 6:15), kirjutab Johannes. Jeesus oli 5000 meest toites tões-tanud oma suutlikkust garanteerida rahvale korralik kõhutäis, pealegi imeliselt viie odraleiva ja kahe kalaga. Kuid Jeesus ei olnud “peibutuspart” ega “valimismagnet”. Ta ei pakkunud kõhutäit üheks valimisperioodiks, vaid igaveseks ajaks. “Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi” (Jh 6:35).

 

Leib saab toiduks alles sel hetkel, kui teda murtakse. Jeesus saab eluleivaks, kui Ta inimeste pattude eest risti lüüakse! Nõnda ei ole Jeesus Kristus meie igapäevane leib, vaid igavene leib – elav eluleib! Ta ise ütleb: “Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest” (Jh 6:51). Aa-men (Viilma 2017)

 

Hääl taevast ütles: “See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” (Mt 3:17) Ja Johan-nes tunnistas: “Ma nägin Vaimu tuvina taevast laskuvat ja tema peale jäävat.” (Jh 1:32) Kuidas siis teie ütlete sellele, kelle Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma, et ta teotab Jumalat, kuna ma ütle-sin: Mina olen Jumala Poeg? (Jh 10:36)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ainult kuiv põld joob januga, aga see, mida on liiga palju kastetud, muutub sooks. Ainult vaene vajab raha endale elatise muretsemiseks, aga rikas teeb endale rahast soo, millesse ta upub. Moše Makarowis

 

Palvetagem: Kui iial sööme seda rooga, saab uueks meil su mälestus ja uusi eluvete vooge toob hingesse Su armastus. Su veri, surm ja ristivalu toob meie südamele elu. Johann Jakob Ram-bach

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

  • Kuusik, Paul 1935. Kui aeg täis sai. Ühistegelised Uudised, nr. 51/52, 23.12.1935
  • Lind, Eduard 1937. Jeesus on eluleib. – Eesti Kirik, 17.06.1937
  • Sander, Ove 2017. Meil on rõõm. – Eesti Kirik, 29.03.2017
  • Soom, Kaido 2017. Eluleib. – Eesti Kirik, 22.03.2017
  • Soosaar, Albert 1996. Usk – lootus – armastus: [Postill]. Tallinn: Logos
  • Sõjahüüd 1936. Nälja tunnuseid. Sõjahüüd : Päästearmee häälekandja Eestis, 01.05.1936
  • Tärk, Osvald (2014) Psalmide seletus. Tallinn: Logos
  • Viilma, Urmas 2017. Jutlus – Jh 6:26-27. Lääne praostkonna sinod, Kullamaa kirik. EELK Kullamaa Püha Johannese koguduse koduleht, 31.03.2017: http://kullamaakogudus.edicy.co/blog/eelk-laane-praostkonna-sinod

 

Koostas Indrek Lundava.

Märts 2020

PÄEVA SÕNUM nr. 180

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

JEESUS – KURJUSE VÕIMU VÕITJA

Paastuaja 3. pühapäev

  1. nädal: 15. – 21. märts 2020

 

Mõtle, Issand, kõigi peale, kes reisivad merel, maal ja õhus, ning hoia neid.

 

Maailmas on palju erinevaid jõude: nii headus kui kurjus, armastus kui vihkamine. Iga päev seisame meiegi nende jõudude mõjupiirkonnas ja kord võidab headus, kord kurjus, kord armastus, kord vihkamine. Need erinevad jõud mõjutavad nii ühiskonda kui inimest ja tema käitumist. Ühis-konda on raske muuta heaks ja armastavaks, kuid mida rohkem on riigis inimesi, kes neid väärtusi hindavad ja oma elus rakendavad, seda paremaks muutub ka ühiskond. Riik ongi ju üksikute ini-meste kogu ja mida rohkem on nendes inimestes õilsaid väärtusi, seda parem on ühiskond. Muutu-mine algab meist endist.

Teame teoorias, et õige on olla hea ja armastav. Tegelikus elus on piisavalt neid päevi, mil ülekaalu jääb ka meie elus kurjus ja viha. Vahel on imelik tagantjärele mõelda, millised väiksed asjad võivad tuua meie elus esile kurjuse ja pimeduse. Kriisihetkel me seda ei märka, alles hiljem saame aru, kui rumalaid valikuid oleme teinud. Patt inimeses on see, mis aitab kurjusel võita. Patt paneb inimese endale vastu rinda taguma ja näpuga süüdistades kaasinimese suunas osutama. Ju-mala Vaim näitab seevastu meie enda patule ja kutsub elama meeleparanduses. Palve on see, mis aitab loobuda kurjusest ja vihast ning elada Jumala tahte kohaselt armastuses ja headuses. Nii või-dab Jeesus kurjuse ka meis ja toob selle asemele uue elu. (Soom 2018:8)

 

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! Lk 9:62   

 

Kurjus saavutab võidu seal, kus tal õnnestub vallata inimese seesmine maailm. Seepärast ei püüdnud Jeesus ümber korraldada ühiskondlikke struktuure, vaid võttis ette kõige raskema: inimese südame. Tema käes on meid tõeliselt puhastada! Kuid kas kurjuse võitmise teemal on mingi seos ka pühapäeva juhtsalmiga: “Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!”

Selleks, et Kristus saaks inimese elus midagi muuta, kurjuse võimu võita, tuleb teda järgida. Iga kord, kui Jeesus tervendas mõne haige või ajas kellestki välja kurjad vaimud, kõlas selle taga kutse: “Järgi mind!” Nii on see tänapäevalgi. Kutse järgida Jeesust, panna käsi jumalariigi adrale, on kõige kallim, mida praeguses maailmas võime saada. Selle vastuvõtmine või tagasilükkamine ots-ustab meie saatuse igavikus.

Sel põhjusel hoiatab Piibel kergekäelise suhtumise eest Jumala andidesse. “On ju võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevast andi ja saanud osa Pühast Vaimust, kes on kogenud Jumala head sõnaja tulevase ajastu vägesid ning ometi ära taganenud – neid on võimatu uuendada jälle meeleparanduseks, sest et nad iseendi kahjuks löövad Jumala Poja ristija teevad ta naeruks” (Hb 6:4–6). Hoidku Jumal meid taolise languse ja tagasivaatamise eest! (Roots 2019:8)

 

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sa kuulutad meile oma Poja kannatuse ja surma läbi pää-semist ja õndsust. Kingi meile avatud süda, et me Kristuse armastust ja kuulekust mõistaksime ja järgiksime Teda, kes Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

 

* * *

 

ALLU JUMALA PARANDUSTELE

Pühapäev – 15. märts

Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt! Ilm 3:19

 

Kui Jumal meid parandab, on kolm valikut: 1) mässata Tema tahte vastu, 2) ennast õigustada või välja vabandada, 3) võtta vastu Tema kriitika ja end parandada. Enne aga pead olema veendu-nud, et Jumal armastab sind tingimusteta just sellisena, nagu oled. Ilma selleta proovid endiselt Te-ma armastust välja teenida.

Tõde on see, et sul on see juba olemas. Paljud meist arvavad, et ennast heaks kiites vabanda-me välja kõik, mis meiga valesti on. See ei ole nii. Sul tuleb mõista, kui palju Jumal sind armastab. Ilma selleta võtad Tema kriitikat enda, mitte oma käitumise pihta. Vaimseks kasvuks pead uskuma, et Jumal on sinule pühendunud, eriti, kui Ta parandab ja juhib sind viisidel, mida sa ei mõista. Sel-listel aegadel peab sul olema kõikumatu usaldus Tema armastuse vastu. Apostel Paulus oli veendu-nud, et mitte midagi ei saa lahutada teda Jumala armastusest. “Ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Rm 8:39).

Ilmutuste raamatu kolmandas peatükis kõnetab Jumal meid kõiki, öeldes: “Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!” Üks kõige suure-maid tõestusi Jumala armastuse ja aktsepteerimise kohta on Tema kriitika. Kui Jumal sind praegu noomib, siis rõõmutse! See tähendab, et Tal on sulle head asjad varuks. (Raadio7 2016)

 

Keda Issand armastab, seda ta karistab otsekui isa poega, kellele ta head tahab! (Õp 3:12) Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: “Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib!” (Hb 12:5)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ma usun, et Jumal võib lasta sugeneda head kõigest, ka hal-vimast. Ma usun, et ka meie eksimused ja vead ei ole kasutud, ja et nendega toime tulla pole Juma-lal raskem kui meie näiliste heategudega. Dietrich Bonhoeffer

 

Palvetagem: Sa karistad ja noomid selleks, et Sinu poole pöördutaks, et patu orjus meid lõpli-kult ei hävitaks. Kuna oled Jumal, ei saa õnnetus Su valgust varjata. Sinu au on: lõputu halastus ar-mastada. Jan Ámos Komenský

 

* * *

 

ÜKS TEE VIIB TAEVASSE

Esmaspäev – 16. märts

Mu silmad on alati Issanda poole, sest Tema tõmbab mu jalad võrgust välja. Ps 25:15

 

Igapäevases usuelus on meie pilk, meie vaade sageli suunatud valesti. See on pahatihti liiga re-aalne ehk, võiks isegi öelda, meie vaade karjub meie peale. Me vaatame hädadele, vaevadele, valu-dele ja õnnetustele, kurbusele ja muredele. Tõepoolest, need ongi meid tabanud. Aga kuhu vaatad, sinnapoole hakkad ka ise liikuma, vajuma. Meil võivad olla halvad nõuandjad. Rahvas võib naerda meie valitud teed, sest ei pea seda õigeks.

Meie elu esimene ja kõige tähtsam probleem ongi leida õige tee. Kuhu me läheme, kui pole õigel teel? Kuidas jõuda soovitud paika, kui ei tea teed, mis pärale viib? Jumala kartus on eelduseks, kinnitab laulja, et meid juhitakse õigele teele. Õige tee leidmiseks tuleb pöörduda Jumala poole.

 

Meie peame vaatama Jeesusele, et jõuda trooni ette. Issand on nende sõber, kes Jumalat karda-vad. Neil on püsiv hingerahu ja on öeldud, et Issand tõmbab nende jalad võrkudest välja. Ega siis võrkudest puudus ole ja sageli inimesed ise neid ei märkagi.

Mis ka meie ümber ei toimuks, olgu me pilk ikka suunatud Issandale Jeesusele. Hoidke pilk Issandal, siis jõuame sinna, kuhu Tema meid juhib – trooni ette. (Himma 2007:50,54)

 

Mu sõbrad on pilkajad – Jumala poole on mu pisarais silm. (Ii 16:20) Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi? (Ps 121:1)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumala elavakstegev arm uuendagu sind iga päev Püha Vai-mu kaudu. Järgigu teised oma seisukohti. Sina järgi Issandat! Urho Muroma

 

Palvetagem: Seal, kus taevas isakodu, eluase õndsatel; ahastus ja mureudu tundmatud ta ra-dadel. Oh et sinna minagi muremaalt kord jõuaksin! Simo Oskari Korpela

 

* * *

 

TÕDE, MIS VABASTAB KARTUSEST

Teisipäev – 17. märts

Parandage oma eluviise ja tegusid ja kuulake Issanda, oma Jumala häält. Jr 26:13

 

Vana Testamendi tekst (Jr 26:12–16) viib meid Anatoti preestri poja prohvet Jeremija aastal 627 eKr alanud ja üle neljakümne aasta kestnud tegevuse keskmesse. Ta oli määratud saama tun-nistajaks suurtele geopoliitilistele muutustele, mis puudutasid otseselt tema kodumaad, täpselt sa-muti nagu ka 30 ja 100 aastat tagasi toimunud pöördelised sündmused Euroopas meid, eestlasi. Prohvet pidi kuulutama õigust, mis vaatab alla taevast, ja otsima tõde, mis võrsuks vastu maast. Seda viimast ta aga ei leidnud.

Jeremija kuulutas Juudale ja Jeruusalemmale saabuvat hävingut ette juba ammu enne, kui reaalne vaenlane ehk uus suurjõud Babüloonia nende ukse taha jõudis. Rahvas aga ei tahtnud tollal ega taha ka tänapäeval kuulda tõde ning veel vähem seda tunnistada, vähemalt senikaua, kuni nende valede arsenalis veel piisavalt püssirohtu on.

 

Kuna Jumala prohvetit ei kuulatud ega soovitud pöörduda ka oma kurjadelt teedelt, sattus Je-remija pidevasse konflikti nii Jeruusalemma templi preesterkonnaga kui ka õukonna- ehk tänapäe-vases mõistes peavooluprohvetitega. Jeremijat süüdistati isegi reeturluses, kui ta julges rahvajuhte hoiatada vastuhakkamise eest babüloonlastele, kelle käest neil nagunii pääsu ei olnud. Ent samal ajal andis ta lootust, et Jumal tõotab igal juhul oma rahva vangipõlve määratud ajal lõpetada ja pa-gendusse viidud kodumaale tagasi tuua. Seegi kuulutus oli määratud kurtidele kõrvadele.

Samaaegselt sõitlemisega ebajumalateenistuse eest hoiatas Jeremija pidevalt rahvast ka loo-tuse panemise eest pelgalt rituaalsele ja formaalsele jumalateenistusele, kui sellega ei kaasne meele-parandust ehk elu Jumala õiguses, mille viljaks ongi kartusest vabaks tegev tõde. Kristlik pärimus on näinud just Jeremijas Kristuse prohvetlikku eelkuju. Sest nii nagu Jeremija omas ajas, nutab ka Jeesus aastasadu hiljem uuendatud templit nähes kõige selle pärast, mis tolle hiilgusest varsti järele jääb, kuna Jeruusalemm ei ole oma armukatsumise aega ära kasutanud.

Meid julgustab aga see, et ülestõusnud Issand pakub Laodikeia kogudusele, ainsale Väike-Aasia kogudustest, kelle kohta Tal midagi head öelda ei ole, valgeid rõivaid, varjamaks oma alasti-oleku häbi, ning silmasalvi, nägemaks Issandat, kes oma rahva ka siis, kui Ta neid nende pattude pärast karistab, Kristuse lunastuse läbi ometi hukatusevõrgust välja tõmbab. (Kukk 2020:8)

 

Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Parandage oma eluviise ja tegusid, siis ma jätan teid elama siia paika! (Jr 7:3)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Viha ja kurjusega täidetud maailmas ei ole kerge olla ar-mastav ja andestav inimene. Kuid kuidas teisiti on võimalik inimesel, kes suhtub meisse antipaa-tiaga, uskuda Kristuse võitu, kui meie elus pole sellest võidust midagi näha? Kuidas saab ta uskuda Kristuse armastusse, kui see puudub meie elus? Kristuse evangeelium ei saa olla usutav, kui ta ei avaldu meie juures elujõuna. Uno Plank

 

Palvetagem: Anna julgust usaldada, anna suutmist uskuda teise suhtes head ja ilusat, loota se-da alati – ka siis, kui see ei peakski olema õige! Issand, tee mu süda avaraks, et suudan silmnähta-vast oletada parimat, teist inimest vabandada, mõelda ja rääkida temast head, käänata kõik asjad hea poole! Toomas Paul

 

* * *

 

INNUKAS JA TULINE KRISTUSES

Kolmapäev – 18. märts

“Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum!” Ilm 3:15

 

“Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!” (Fl 1:21) Oh oleks vaid meil kõigil sellist tulisust elada Kristusele nagu Paulusel seda oli! Püha Vaimu juhtimisel levitas ta täiesti omal käel kristlust üle kogu Rooma impeeriumi. Tal oli ükskõik, kas ta elab või sureb, sest ta tahtis vaid Juma-lariiki edasi viia.

Tänapäeva kristlus aga on arendanud välja vale usu – usu, mis ei kätke endas mingit pühendu-mist. Oleme nii hõivatud ühelt kristlikult konverentsilt ja ürituselt teisele jooksmisega, otsides kõige tegijamaid Piibli õpetuse jagajaid. Ühtlasi külastame me iganädalasi piiblitunde, täites oma pead üha enamate pealkirjade ja mudelitega. Samal ajal, kui miljonid haiget saanud inimesed üle maail-ma surevad lootusetuses. Meie aga oleme need, keda on kutsutud sirutuma nendeni.

 

Mida pühendumine endast üldse kujutab? Kõige lihtsamalt öeldes tähendab see enese tingi-musteta pühendamist Issandale ja Tema tööle. Me jääme sõltumata olukordadest töö juurde, mis meile antud. See tähendab näiteks igal pühapäeval pühapäevakoolis õpetamist ükskõik mis, lastes neil lastel saada kõige olulisemateks noorteks me eludes. See tähendab teha eestpalveid nende eest või nädala sees nende jaoks aja võtmist, et saada teada, mis neid vaevab.

Pühendumine ei arvesta mugavusega või muutuvate tunnetega. Tõeline pühendumine tähendab vastupidamist, millele saab loota. Kahjuks aga ei tea enamus kristlasi sedagi, kuidas olla täielikult pühendunud Issandale. Nad on liiga hõivatud omaenda eludega ja liiga paljud neist tahavad kogeda koguduses meelelahutust, mitte pühendumist.

 

Kõige eelpool mainituga riskime aga sellega, et muutume Laodikeia koguduse sarnaseks, mil-lest on juttu Ilmutuse raamatu. Seal oli tegu leigete ja mitte midagi tegevate kristlastega. “Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled lei-ge ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.” (Ilm 3:15,16).

Palu, et Issand uuendaks sinus pühendumise vaimu, et saaksid olla see pühendunud sulane, kelle järele Ta igatseb. (Cruz 2019)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kristuse Kirik, sellel suurel leigeksjäämise ja taganemise sajandil, ei vaja seevõrra Jumala kummardajaid kui Jumala tunnistajaid, kes peavad teadlikud ole-ma, et neile on armust antud mitte ainult uskuda Kristusesse, vaid ka kannatada Tema pärast. Harri Haamer

 

Palvetagem: Sind, Jumal, tahan armastada ja südamest Sind teenida. Su nime tahan ülendada ja Sinu seadust pidada; Sull’ tuksub iga silmapilk mu viimne veretilk. Georg Kiviste

 

* * *

 

PÜÜDLUSTE SUUNAMINE

Neljapäev – 19. märts

Meie silmad vaatavad Issanda, meie Jumala peale, kuni Tema meile armu annab. Ps 123:2

See salm kirjeldab täielikult toetumist Jumala peale. Nii nagu sulase silmad vaatavad ainiti oma isanda peale, nii on ka meie pilk pööratud Jumala poole, kasvades Tema palge tundmises (vaa-ta Jesaja 53:1). Meie vaimulik jõud hakkab kaduma siis, kui me enam ei tõsta oma silmi üles Tema poole. See kärbumine ei tulene niivõrd välistest hädadest kui meie mõtlemisest endast — “Ma leian, et olen end pisut liiga palju pingutanud, kikivarvul seisnud ja püüdnud olla Jumala sarnane, selle asemel et olla tavaline alandlik inimene.” Me peame mõistma, et ükski pingutus ei ole liiga suur.

Näiteks, sinu elus tekkis kriis, sa asusid võitlema Jumala poolel ning Vaim tunnistas sulle, et oled teinud õigesti, kuid nüüd on möödunud nädalaid ja sa oled pikkamisi jõudmas järeldusele: “Hm, äkki olin ma siiski pisut liiga pretensioonikas? Kas ma ei seadnud oma latti veidi liiga kõr-gele?” Sinu mõistlikud sõbrad tulevad ja ütlevad: “Ära ole loll. Me teadsime juba siis, kui sa sellest vaimulikust ärkamisest rääkisid, et see on mööduv nähtus, sa ei jaksa selle pinge all püsti jääda. Ju-mal ka ei oota sinult seda.” Ning sina ütled: “Ilmselt ma tõesti ootasin liiga paljut.” See kõlab küll alandlikult, aga tegelikult tähendab see, et su usk Jumalasse on kadunud ning asemele on tulnud usaldus ilmaliku arvamuse vastu.

Oht on selles, et mitte enam toetudes Jumalale, unustame tõsta oma silmad Tema poole. Vaid siis, kui Jumal sind järsult pidurdama sunnib, taipad sa, et olid kaotamas kõike. Niipea kui näed kuskil oma vaimulikus elus mõra, paranda see viivitamatult. Tunnista, et miski on trüginud sinu ja Jumala vahele, ning kõrvalda see otsekohe. (Chambers 1999, 24. november)

 

Meie Jumal, kas sa ei tahaks nende üle kohut mõista? Sest meil pole jõudu selle suure jõugu ees, kes tuleb meile kallale, ja me ise ei tea, mida peaksime tegema, vaid meie silmad vaatavad sinu poole! (2Aj 20:12)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesusele vaatamiseks tuleb mõnikord end päris sundida. Aga kui oled vaadanud, siis läheb kergeks. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Ära pööra palet sa ka ristiski must ära, vaid armust südant kinnita, kui vaevab il-mas kära! Ja vaeva järel kosuta ja nutu järel rõõmusta, siis igavest sind kiidan. Georg Weissel

 

* * *

 

RASKED AJAD

Reede – 20. märts

Oma nime pärast, Issand, anna andeks mu süütegu, sest see on suur! Ps 25:11

 

Taavetil oli valus. Ta koges end hüljatuna ning muretses et äkki oli Jumal end temast ära pöö-ranud. Teda ümbritses vihkamine ning ta kartis saada häbistatud. Tema karje Jumala poole (Ps 25:4) näidata talle Jumala teerada võis osalt tulla ka sellest, et Taavet ei olnudki kindel, millist teed valida. Arvatavasti oleme kõik sellises olukorras olnud. Aga kuidas Taavet käitus?

Kõigepealt ta ootas uskudes. Oodata ei ole kunagi kerge, eriti siis kui kogeme oodates ka valu. Ometi tundub, et Taavet oli kindlalt otsustanud kinni hoida oma lootusest Jumala vastu – ja nii päe-vast teise, ükskõik mis juhtuks (Ps 25:5). Lisaks sellele tuletas ta enesele meelde ning uskus Jumala tõotusi mis rääkisid Tema muutumatust armastusest ning juhtimisest (Ps 25:6-9).

“Kõik Jumala teed on heldus ja tõde neile, kes peavad tema lepingut.” (Ps 25:10) Taavet oli ära tundnud omaenda väärtusetuse ning ilmselt ei kogenud Jumala halastust ja tõde selles olukorras koheselt, ometi vaatamata kõigele sellele – Jumal õnnistas teda. Ning Jumal kasutas Taaveti katsu-musi selleks, et jagada julgustust üle kogu maailma ning üle ajaloo. (Ray 2013)

 

Aita meid, meie pääste Jumal, oma nime auhiilguse pärast, ja tõmba meid välja ning tee lepi-tus meie pattude eest oma nime pärast! (Ps 79:9)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Inimene, kes oma võlga püha Jumala ees on tunnetanud, ei julge puudutada ligimese võlga. Teedy Tüür

 

Palvetagem: Kes patu pärast mures, neid Jumal rõõmustab, et elades ja surres hing lootust, julgust saab. Sest elu põhjaks meile on Issand Jeesus Krist, seesama täna, eile, nüüd ja ka igavest. Böömi vennad

 

* * *

 

KAS SU MÕTTEID ON HAARATUD MILLESTKI?

Laupäev – 21. märts

Kes iganes kardab Issandat, seda Ta õpetab teele, mis tuleb valida. Ps 25:12

 

Kas mingi asi valdab sinu mõtteid? Tõenäoliselt ütled: “Ei, mitte miski”, kuid meie kõigi mõt-teid valdab miski – harilikult oleme need meie ise, või kui oleme kristlased, siis meie kogemus kris-tlikust elust. Ent psalmist ütleb, et meie mõtteid peab valdama Jumal. Kristlase elus peab olema pü-siv teadlikkus Jumalast, mõtetest Tema kohta ei piisa. Kogu meie elu peab läbinisti valdama Jumala ligiolu. Lapse teadlikkus on niivõrd haaratud oma emast, et kuigi ta emast teadlikult ei mõtle, on probleemi tekkides suhe emaga alati määrav. Samal viisil peame meie “tema [Jumala] sees elama ja liikuma ja olema” (Ap 17:28), suhtudes kõigesse lähtuvalt Temast, sest meie püsiv teadlikkus Te-mast tõuseb alatasa meie elu esiplaanile.

Kui meie mõtteid valitseb Jumal, ei pääse miski muu meie ellu – ei mured, viletsus ega hädad. Ning nüüd me mõistame, miks meie Issand nii rõhutas muretsemise pattu. Kuidas me söandame olla nii absoluutselt uskmatud, kui Jumal ümbritseb meid täielikult? Kui Jumal meie elu valdab, omame tõhusat kaitsevalli kõigi vaenlase rünnakute vastu.

“Selle hing viibib heas põlves…” (Ps 25:13). Jumal laseb meil maitsta head põlve, Ta hoiab meid rahulikuna isegi keset viletsust, vääritimõistmist ja laimamist, kui meie “elu on varjul Kristu-sega Jumalas” (Kl 3:3). Me jätame end ilma imelisest, ilmutatud tõest, et Jumal on jäävalt meie kaaslane. “Jumal on meie varjupaik…” (Ps 46:1). Miski ei või murda läbi Tema kaitsevarjust. (Chambers 1999, 2. juuni)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal on andnud inimestele vabaduse valida, kas jääda Ju-mala juurde või lahkuda Temast, aga Ta soovib, et igaüks valib õige tee. Johan Kõpp

 

Palvetagem: Kas suudame mõista Su heldust, milles on pattude andeksandmine, elu pühitsus ja kojujõudmise lootus? Peegeldagu me elu Sinu armastust Jeesuses Kristuses, et elaksime andeks-andmises ja halastuses. Maailma tundku meid üksnes armastusest, mis on tegelikuks saanud meie keskel. Ove Sander

 

* * *

 

Kasutatud allikad

 

  • Chambers, Oswald 1999. Kirkuse kütkes. Tallinn: Allika
  • Cruz, Nicky 2019. Innukas ja tuline kristuses. World Challenge, 01.06.2019: https://worldchallenge.org/et/devotion/innukas-ja-tuline-kristuses
  • Himma, Paul 2007. Suuremeelne Jumal. Jutlused 1980ndatest [Postill]. Tallinn: Allikas
  • Kukk, Mihkel 2020. Tõde, mis vabastab kartusest. – Eesti Kirik, 03.2020
  • Raadio7 2016. Allu Jumala parandustele. Sõna tänaseks päevaks. Raadio7, 07.11.2016: https://raadio7.ee/stp/allu-jumala-parandustele/
  • Ray, Joanna 2013. Rasked ajad. Psalm 25. Piiblivõti. Avatud Piibli Ühing, 22.09.2013: https://www.avatudpiibel.ee/en/node/4560
  • Roots, Marek 2019. Jeesus – kurjuse võimu võitja. – Eesti Kirik, 20.03.2019
  • Soom, Kaido 2018. Jeesus – kurjuse võimu võitja. – Eesti Kirik, 28.02.2018

 

Koostas Indrek Lundava

Märts 2020

 

PÄEVA SÕNUM nr. 180

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

 

PALVE JA USK

Paastuaja 2. pühapäev

  1. nädal: 08. – 14. märts 2020

 

Mõtle, Issand, kõigi pagulaste peale.

 

Palve ja usk on omavahel tugevalt seotud. Palve tähendab inimese kõnelust Jumalaga ja usk tähendab inimese seotust Jumalaga ning usaldust oma Päästja vastu. Pole mõtet paluda Jumalat Te-masse uskumata, mingi usukübe peab inimese hinges siiski olema, et palvetada. Usk ilma palveta-miseta aga tähendab loobumist Jumalaga kõnelemisest, mida Jumalasse uskuv inimene ei tohiks te-ha.

Vahel on esmalt palve ja sellele järgneb usk. Nii juhtub tavaliselt siis, kui inimene oma eluras-kustes pöördub Jumala poole ja otsib palves abi. Inimesed palvetavad tegelikult rohkem, kui oska-me arvatagi. Suur osa meid ümbritsevatest inimestest on elu kriisisituatsioonis palvetanud. Palve on võimalus kogeda Jumala abi. Kui palvetada ja seejärel tunda, et Jumal on aidanud, siis võib sündida inimeses usk.

Vahel sünnib aga enne usk ja kui inimene on selle usu saanud, siis on üks esimesi asju, mida ta teeb, pöördumine Jumala poole ja palvetamine. Palvetamise kaudu võib kogeda, et usk on õige ja et usk kannab elus.

Jumal kuuleb kõigi inimeste palveid siin maailmas. Palvetamine on meie võimalus lahendada nii oma eluprobleeme kui ka muuta maailma. Eestpalve teiste inimeste eest on üks viise kanda hoolt oma lähedaste eest. Hea on teada, et on keegi, kes palvetab meie eest Jumala poole. Palvetada või-me oma kiriku ja kodumaa eest, et Jumal oleks meid varjamas ja juhtimas. (Soom 2016:8)

 

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Rm 5:8

 

Jeesuse surm oli ainulaadne, sest ta suri oma vaenlaste eest. Midagi seesugust inimkonna ajaloos ei juhtu. Armastus, mida Jumal ilmutas Kristuse surma kaudu, kuulub täiesti eri klassi. Ini-mene võib armastada teist inimest, ilma et ta märkaks, kuidas egoistlikud motiivid end sellesse ar-mastussse segavad. Inimene võib loota, et saab armastuse kaudu seda, mida tal endal ei ole, aga Jumal on kõik ja ta ei vaja midagi. Inimene võib püüda armastuse kaudu kergendada oma võlatun-net teise vastu, kuid Jumal ei võlgne kellelegi midagi. Jumal ei looda oma armastuse kaudu midagi saada, ja siiski ta armastab. See on ainulaadne. Sama ainulaadne on ka Kristuse surma mõju. See surm saavutas lunastuse. Ükski teine surm ei ole seda saavutanud. “Kui palju enam me nüüd, olles õigeks saanud tema veres, pääseme tema kaudu viha eest.” (Rm 5:9)

Nüüd peaks olema kerge uskuda Jumala armastust meie vastu. Suur töö on tehtud. Jumala Poeg on surnud meie eest, kui me alles patused olime. Kui palju lihtsam on nüüd uskuda seda, et elav Kristus meie eest hoolitseb ja suure päästmistöö võidukale lõpule viib! (Tärk 2002:196j)

 

Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. (Jh 15:13) Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest. (1Jh 3:16)

 

Palvetagem: Kõigeväeline ja igavene Jumal, Sa oled andnud meile suured ja kallid tõotused, millesse uskuda. Kingi meile täiuslikku usku, mis ületab kõik kahtlused. Seda palume Jeesuse Kris-tuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

* * *

 

JUMAL ANNAB PALVE SELLELE, KES PALVETAB.

Pühapäev – 08. märts

Jeesus ütleb: “Kõik on võimalik sellele, kes usub.” Mk 9:23

 

Markus kirjeldab (Mk 9:16-30), kuidas Jeesus teeb terveks keeletust vaimust vaevatud poisi, kelle tema isa on Jeesuse ette toonud. Issand ütleb isale: “Kui sa võid (uskuda)! Kõik on võimalik sellele, kes usub.” (salm 23). Ning isa vastab pisarsilmi: “Ma usun, aita mind mu uskmatuses!” (salm 24). Raske on leida paremat sõnastust, et väljendada ühtaegu nii usu olemasolu kui selle nõrkust.

Jeesusel on isast kahju. Ta lepib sellise usuga. Ta teeb poja terveks. Õpilased küsivad Temalt, miks nemad ei suutnud seda kurja vaimu välja ajada ja Ta ütleb neile: “See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.” (salm 29). Samast imeteost rääkides kirjutab Matteus (Mt 17:23), et Jeesus vas-tas: “See tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega.”

 

Palve ja paastumisega! … Palve ja paast selle sõna sügavaimas mõttes tähendavad kõige ot-sustavamat iseenda ära salgamist, hinge viimist usalduse ja alandlikkuse seisundisse, mis ootab kõi-ke Jumala halastuselt, oma tahte allutamist Issanda tahtele, kogu oma olemise andmist Isa kätte.

Seega on paastu ja palve vahel loomulik side. See tähendab, et igasugune vaimulik elu peab põhinema kahel tõelusel: hinge jaoks palvel ja ihu jaoks paastul. Õnneks veel meie päevilgi saadak-se suurepäraselt aru palve vajalikkusest. Aga paastu kasulikkust me enam eriti hästi ei mõista ja sel-lepärast peame seda teisejärguliseks, kuigi kõikides usundites on paastu peetud üheks põhiliseks vaimuliku elu osaks.

 

Kolmandast Moose raamatust leiame mõtte, et kui ma paastun, ei toeta ma mitte üksnes oma ihu, vaid ka hinge ja vaimu. Olgu öeldud, et paastumine kõigest sellest, mis meie südant killustab, ei tähenda maailma eest põgenemist, vaid enda maailma vaimu eest hoidmist. Ilma selleta ei saa pal-vetada, sest palvetada tähendab olla Jumalaga kahekesi, iseendast, oma isekast, enesekesksest, su-relikust “minast” välja tulla, et minna vastu teistele inimestele nagu teeb meie Jumal. See, mida Jee-sus evangeeliumi kirjakohas ütles, on väga tähtis. Meie asi on anda sellele kõlapind meie seesmise inimese sügavaimas sisemuses.

Olgem kordki ausad. Muidugi me ihkame olla ühtsed, terviklikud, aga oleme võimetud seda saavutama. Muidugi me püüame, aga siis unustame ning pöördume tagasi oma korralageduse juur-de. Korratus aga toob kaasa kannatamatuse, viha, vastuseisu. Tunnistagem siis, et me ei oska palve-tada ja tehkem seda rahulikult, alandlikult, usaldavalt. “Jumal annab palve sellele, kes palvetab”, ütleb püha Johannes Redelikirjutaja, tingimusel, et laseme Püha Vaimul oma käitumist juhtida. Te-ma on see, kes õpetab meid vahet pidamata palvetama, sest me elame vahet pidamata ainult sel määral, mil määral me Temas palvetame. Aamen! (Stefanus 2012)

 

Ma ütlen teile, kui teil oleks usku sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele mäele: “Siirdu siit sinna!”, siis ta siirduks, ja miski ei oleks teile võimatu. (Mt 17:20) Kõike, mida te iganes palves pa-lute uskudes, seda te saate. (Mt 21:22)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Arm on teenimatu armastus, mis meile osaks saab. Ka Ju-mala tööpõllul saadakse palka, aga seda ei jagata teenete järgi. Seal ei saa midagi nõuda, sest midagi ei teenita ära. Jaan Kiivit jun

 

Palvetagem: Tänan Sind, Issand, et oled loonud igavese eluidu minu südamesse ja et miski maine ei suuda mind täielikult rahuldada. Tänan Sind, et igas selle maailma rõõmus on ka nõnda palju kurbust ja rahutust, et see juhib minu meele mõtisklema täielikuma õndsuse üle. John Baillie

 

* * *

 

TAEVANE SIDE

Esmaspäev – 09. märts

Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest! Ps 25:6

 

Kas terve Jeesuse ristitee ei ole jutlus taevasest eestkostest, heldusest ja headusest, millega Ju-mal inimeste peale mõtleb? Kõikide inimeste peale ja kõikide aegade inimeste peale ajastutest ajas-tutesse.

Inimesed, kes sideme taevaga on avastanud, mõistavad imelist saladust, kuidas tagasi võita kindlustatud, turvalise ja kaitstud oleku. Kui need selle heaks peavad midagi tegema, siis mitte ena-mat kui tegi muistne Laulik oma vagaduses: ta pööras pilgu taeva poole ja palus, et Jumal mõtleks tema peale. Ta tahab, et see side oleks säilinud ja et ta tunneks, kuidas taevast hoovab tema igatse-vasse südamesse rahu ja headus.

Inimesed, kes on katkestanud sideme taevaga, on kaotanud ka rahu. Nad on lootusetult kaota-nud selle kaitstud oleku, turvalisuse ja julgustava tunde, millega võiksid vastu minna homsele päe-vale, kanda tänase päeva risti ja millega nad seisaksid kohkumata homse päeva vaevade ees, kui need peaksid teda tabama. Kui meie side taevaga on katkestatud, siis elame siin maa peal ilma kai-tse, rõõmu ja lootuseta. (Haamer 1998:143)

 

Aga Issanda heldus on igavesest igavesti nendele, kes teda kardavad, ja tema õigus jääb laste lastele. (Ps 103:17) Lustihäält ja rõõmuhäält, peigmehe häält ja pruudi häält, nende häält, kes ütle-vad: “Tänage vägede Issandat, sest Issand on hea, sest tema heldus kestab igavesti!”, kes toovad tä-nuohvrit Issanda kotta. Sest ma pööran maa vangipõlve nõnda nagu muistegi, ütleb Issand. (Jr 33:11)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Alati on nii, et need Jeesuse sõnad, mis esmalt tunduvad meile vastuvõetamatutena, väärivad just erilist tähelepanu, kuna neis sisaldub midagi äärmiselt olu-list. Enamasti on seal puudutatud mõnda meiepoolset tõket, mille oleme seadnud enda ja Jumala va-hele, ja mille olemasolu me endale sugugi tunnistada ei taha. Jaan Kiivit jun

 

Palvetagem: Ma olen Sulle tänulik selle eest, et Sa võtsid mind sellisena nagu ma olen. Mis oleks mul peale hakata sõbraga, kes minu väärtust mõõdab? Kui ma lonkaja lauda kutsun, palun ma teda istuda ja ei nõua temalt, et ta tantsiks. Antoine de Saint Exupéry

 

* * *

 

RASKED AJAD.

Teisipäev – 10. märts

Issand, anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu! Ps 25:4

 

Taavetil oli valus. Ta koges end hüljatuna ning muretses et äkki oli Jumal end temast ära pöö-ranud. Teda ümbritses vihkamine ning ta kartis saada häbistatud. Tema karje Jumala poole näidata talle Jumala teerada võis osalt tulla ka sellest, et Taavet ei olnudki kindel, millist teed valida. Arva-tavasti oleme kõik sellises olukorras olnud. Aga kuidas Taavet käitus?

Kõigepealt ta ootas uskudes. Oodata ei ole kunagi kerge, eriti siis kui kogeme oodates ka valu. Ometi tundub, et Taavet oli kindlalt otsustanud kinni hoida oma lootusest Jumala vastu – ja nii päe-vast teise, ükskõik mis juhtuks. Lisaks sellele tuletas ta enesele meelde ning uskus Jumala tõotusi mis rääkisid Tema muutumatust armastusest ning juhtimisest.

Psalmi keskelt leiame Taaveti tunnistuse: “Kõik Issanda teerajad on heldus ja tõde neile, kes peavad ta lepingut ja tema tunnistusi.” (Ps 25:10).  Taavet oli ära tundnud omaenda väärtusetuse ning ilmselt ei kogenud Jumala halastust ja tõde selles olukorras koheselt, ometi vaatamata kõigele sellele – Jumal õnnistas teda. Ning Jumal kasutas Taaveti katsumusi selleks, et jagada julgustust üle kogu maailma ning üle ajaloo. (Ray 2013)

 

Õpeta mind, Issand, oma teele ja juhata mind tasasele teerajale mu vaenlaste pärast! (Ps 27:11)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mis on usk? Rahvakeeles vahetatakse ta tihti ära kergeusk-likkusega. Teoloogid väidavad, et usk on Jumala kingitus, seda ei saa osta ega ära teenida. Kuid sel-leks on vaja kõigepealt avatud hinge, soovi Tõelust ära tunda. Nõnda võib usk idanema hakata üsna segastes oludes, mõnikord isegi meeleheites või vihas. Fanny de Sivers

 

Palvetagem: Ole ustav, Jeesu rahvas, ole ustav otsani, võitlemises ole vahvas, ära karda sugu-gi. Olgu sul ka ohkamist, olgu raske sinu rist, risti all saad võiduraale, jäädavale isamaale. Martin Lipp

 

* * *

 

INIMESE PÄRISOSAST PÄIKESE ALL.

Kolmapäev – 11. märts

Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks! 1Kr 10:12

 

Miks Paulus kirjutab Korintose rahvale sellest, et nood esivanemate hädasid meenutades ette vaataksid? Kogudus on noor ja enesekindel ning sellel on tugevad ja karismaatilised liidrid. Kogu-dus arvab, et kuna nende usk on tugev, siis nad võivad kõike, muu hulgas ka paganlike ohvritalituste söömaaegadest osa võtta. Uuele usule tulemine on küllap toonud kaasa palju põnevaid muutusi ja usuelu tunnustähti. Võib siis olla, et nõrku, haigeid ja muidu saamatuid arvati ka Jumala ees ja usus sees nõrkadeks.

Paulus meenutab nüüd sellele ennast täis noorele kogudusele, et ka nemad on paratamatult ini-mesed ja mitte täiuslikud kui Jumala inglid taevas. Nemadki kukuvad, sest kiusatused ei lähe neist mööda. Ja kui nad siis juhtuvad langema, ei tohiks nad ühest küljest meelt heita ega teisest küljest langenut enda keskelt välja tõugata, sest Jumal aitab langenul uuesti jalule tõusta. Jumalal on seda aga oluliselt raskem teha, kui ilusad ja õiged koguduseliikmed langenu otsas tallavad. Igatahes ei kiusata kedagi rohkem kui too kanda jaksab, väidab Paulus.

Inimene ei ole muutunud viimase 2000 aasta jooksul. Nii võime koos Paulusega tõdeda, et oleme kõik ja kogu aeg langemisohus. Kui kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma, siis on lange-mise võimalus inimese paratamatu pärisosa. Mis on muidugi väga hea, sest vaimulik kõrkus ja enda õigeks arvamine on üks vastikumaid patuvilju. Antonio DeMello on selle sõnastanud järgmiselt: “Iseenda meelest õige jutlustaja küsis: “Mis on sinu arvates maailma kõige suuremaks patuks?” “Selle inimese patt, kes näeb teisi inimesi kui patuseid,” vastas talle Õpetaja.” Teisiti väljendudes: kui inimene on porilompi kukkunud, pole eriti mõtet talle öelda, et ta porine on. Tuleks hoopis aidata ta taas jalule.

Keset kiusatusi ja kukkumisi on Jumal ometi inimese poolel, tema kõrval toetamas ning püsti aitamas. On väga oluline teadvustada, et Jumal ei kiusa kedagi. Jumal on lõppeks pannud ka igaviku inimese südamesse, aga inimesed ise leiutavad igasuguseid riukaid. Ja nii on hea ja tarviline, kui palume, et “Jumal kaitseks ja hoiaks meid, nii et kurat, maailm ja meie liha ei petaks ega ahvatleks meid ebausule, meeleheitele ning teistele suurtele häbitegudele ja pahedele. Ja kui meid ka proovile pannakse, et me siis viimaks ikkagi peale jääksime ja võidu saaksime.” Vähemalt nii on Martin Luther sellest aru saanud ja võib ühtlasi paluda, et “Isa taevas päästaks meid nii ihu, hinge, vara kui ka au poolest kõigest kurjast ning kingiks meile viimaks, kui meie tund tuleb, õndsa elulõpu ja võtaks meid armulikult sellest hädaorust enda juurde taevasse”. (Kährik 2014:4)

 

Nemad on ära murtud uskmatuse pärast, sina püsid aga usu läbi. Ära mõtle kõrgilt, vaid karda. (Rm 11:20)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ärge oodake õhtuni, veel vähem järgmise pühapäevani, et siis korraga parandada kõike seda, mis päev-päevalt valesti tehtud. Selle asemel, et komistada ja kukkuda, kahetsege ning paluge alandlikult oma Isalt andestust. Seadke eesmärgiks hoida oma sü-dametunnistus puhas ja määrdumatu. John Stott

 

Palvetagem: Issand! Sa aitad omi, kes hoiduvad Sinu ligi. Me leiame varju ja kaitset hädas. Me võime komistada ja kukkuda, kuid Sina tõstad meid taas imeliselt üles. Detlev Block

 

* * *

 

ÜLESKUTSE JUMALA HEADUSE ÜLISTAMISEKS

Neljapäev – 12. märts

Kes jõuab ära rääkida Issanda vägevaid tegusid ja kuulutada kõike Tema kiitust? Ps 106:2

 

Midagi ei aita kahetsejat nii kui Jumala helduse nägemine. Jumala helduse kõrval ilmneb me patu tõeline olemus. Alles siis, kui asetame oma vead Jumala heatahtlikkuse kõrvala, näeme oma süüd selle tõelises inetuses. Uue seaduse ajal näeme oma süüd kõige paremini Jumala armastuse ülimas valguses Kolgatal.

Oleks hea, kui meie ühised kahetsuspalved algavad ka ühise tänuga. “Tänage Issandat!” Ühe inimese tänamisest on vähe. Ära jää vaikseks pealtvaatajaks, kui teised teda ülistavad oma tänupal-vetes ja lauludes. Nii valmistame oma südameid tõeliseks kahetsuspalveks. (Tärk 2014:477)

 

Kes on teda näinud, et saaks teda kirjeldada? Ja kes suudaks teda ülistada, nõnda nagu ta väärib? (Srk 43:31)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal alustas sealt, kus kõik näis viljatu ja lootusetu, ning rajas oma rahva. Kas ei peaks see meid sügavalt oma uskmatuse ja skeptitsismi üle järele mõtlema panema? Joosep Tammo

 

Palvetagem: Sina, Issand, lood valguse pimedusse, rõõmu kurbusesse, lohutuse maharõhu-tuile, selguse eksinuile, elu nõrkadele. Loo valgus ka minu päeva algusse. Sinu Sõna on valgus. Räägi mulle. Sinu tõde on elu. Jörg Zink

 

* * *

 

USK ON KINDEL USALDUS SELLE VASTU, MIDA OODATAKSE,

JA VEENDUMUS SELLEST, MIDA EI NÄHTA.

Reede – 13. märts

Ei jää ju häbisse ükski neist, kes sind ootavad; häbisse jäävad need, kes kerglaselt sinust loo-buvad. Ps 25:3

 

Sellesse Taaveti lauluritta on sisse kirjutatud julgustuse kõrvale ka kahtlused ning ootamine. Usku saame me rakendada ainult seal, kud oodatav viibib esile tulema. Heebrea kirja autori poolt usu definitsioon on ju, et “usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.” (Hb 11:1)

Me ei vaja usku siis kui pangaarve on punnis, keha pakatab tervisest, peres on kõik ideaalses korras ning Jumal tundub lähemal kui kunagi varem. Taavet räägib siin inimesest, kes peab ootama, kuid kes ei loobu. Laps ootab aknal oma isa reisilt tagasi, sest ta lubas tulla. Isegi kui ta on oodanud juba tunni või kaks, elab ta sees üks usk ja lootus, et isa tuleb täna, sest see oli, mida ta ütles. C. H.  Spurgeon on öelnud: “Need, kes ei looda, need ei suuda ka oodata. Kui me loodame seda, mia me veel ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.”

Koos Jumalaga on igas olukorras midagi veel, mida me ei näe. Keset tragöödiaid on midagi veel. Keset kurbust on midagi veel. Keset vaimulikku kõrbe on midagi veel, mida me ei näe, aga mis on Jumala poolt valmis pandud. Usk on risk. Usk on võimalus rumalaks jääda. Usk on võimalus olla mitte mõistetud, kuid ilma usuta ei saa Jumalale meelepärane olla. Ilma usuta ei saa me käia Ju-mala pärandis ja küll on hea, et Jumal on pidanud vajalikuks psalmisti suu kaudu meile teada anda, et Teda tasub oodata. Temale tasub oma lootus panna, sest Temale lootjad ei jää kunagi häbisse. Koos Jumalaga oled alati võitja poolel, isegi kui teatud hetkedes tunned ennast suurima läbikukkuja ja tühja kohana. Ka selles kohas on alati midagi veel. (Hiiumaa Kristlik Misjonikogudus. Tõotus 82)

 

Nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse. (Ps 22:6)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tuleb, tuleb… aga miks ta juba ometi ei tule? Ta tuleb ajal, mis Talle on teada. Sinu kannatamatus ei pane Teda kiirustama. Ainult su enda hing saab kannata-matusest räsitud. Sinu Issand seda küll ei taha. Eenok Haamer

 

Palvetagem: Tänu Sulle, ustav Jumal, kõigi rikkalike tõotuste eest, mida Sa oled andnud Sõ-nas oma ustavaile. Tänu lohutuse eest, millest tohime maise elu muredes ja hädades ammutada abi. Tänu lootuse eest taevalisele särale, mis ootab ees kõiki Jumala lapsi. Gustaf Edén

 

* * *

 

IGAS KIUSATUSES ON VÄLJAPÄÄS.

Laupäev – 14. märts

Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda. 1Kr 10:13

 

Kuidas me ikkagi langeme? Miks me vahetame Jumala tee selle maailma poolt pakutava vas-tu? Miks me aeg-ajalt nõrkeme kannatuste ja raskuste surve all? Jumal tõotab ju, et ei luba meid kiusata enam, kui me suudame taluda. Ta lubab, et igas kiusatuses on väljapääs ehk igast kiusatusest ja kannatusest on üks võidukas tee välja. Jumal laseb tekkida või lausa loob olukorrad, kuid meie peame neid kasutama. Jumal teeb ukse, meie peame sisse astuma. Need on olukorrad, kus tuleb eri-liselt esile meie vaba tahe Jumala poolt valitsetavas maailmas. Need meiepoolsed sammud on meie vastutus.

Need mõtted on esitatud kontekstis, kus on juttu iisraeli rahva kõrbetekonnast, kus nad nurise-sid ja olid uskmatud ning ei pääsenud tõotatud maale. Jumal oli valmistanud ka nende jaoks tee väl-ja. Kõik olid võrdse võimaluse ees. Enamus valis kahelda Jumala ustavuses, suutlikkuses ja headu-ses ja nad ei jõudnud pärale. Vaid Joosua ja Kaaleb olid need, kes vaatamata hirmutavatele olukor-dadele otsustasid nähe Jumala väljapääsuteed. “Siis Kaaleb vaigistas rahvast Moosese ees ja ütles: “Mingem siiski sinna ja vallutagem see, sest me suudame selle alistada!” (4Ms 13:30) Rahvas valis uskuda neid, kes rääkis hirmutavaid lugusid hiiglastest ja inimesi neelavast maast.

 

Meie jaoks võib raskeks muuta Jumala väljapääsutee leidmine aeg. Me tahaksime kohe ja kii-resti lahendusi, kuid sageli laseb Jumal asjadel esile tulla aja jooksul. ja meie jaoks on see aeg tihti liiga pikk. Nii mõnigi kord on see aeg, mis lahutab meie kiusatust või rünnakut Jumala poolt ilmuta-tud väljapääsuteest, meie usu kullaproov.

Jumal on ustav ja iga sinu kiusatuse ja kannatuse jaoks on üks eriline Jumala poolt valmis pandud tee, mis ei muuda alati olukordi, kuid mis aitab sul kõige selle sees, kust sa oled läbi mine-mas, olla ja jääda võitjaks. See on Tema tõotus. (Hiiumaa Kristlik Misjonikogudus. Tõotus 314)

 

Nii oskab Issand küll jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda, ülekohtusi aga nuhtlemiseks kinni pidada kohtupäevani. (2Pt 2:9) Teie ei ole veel vereni vastu pannud patu vastu võideldes! (Hb 12:4)

 

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tuleb meeles pidada, et Jumal näeb, mis juhtub. Ta võib se-da takistada, ja kui Ta seda ei tee, siis tähendab see, et sündmusel on mõte, et Tal on kuskil mulle tundmatus kontekstis positiivne ülesanne. Ja palvest ammutame jõudu katsumust välja kannatada. Fanny de Sivers

 

Palvetagem: Patustele on Ta Päästja, hingevalus elu säästja, südamesse tema näeb. Ta on vä-gev avitama, meeli murest vabastama, hoiavad meid Tema käed. Harri Rein

 

 

* * *

Kasutatud allikad

 

 

Koostas Indrek Lundava

Märts 2020

1 2 3 14