Kategooria postitused

PÄEVA SÕNA nr. 120

IV aastakäik

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

RISTIMISE AND

3 nädal: 13. – 19. jaanuar
2019. Kristuse ristimise püha 1. pühapäev pärast ilmumispüha

Jeesuse ristimisega algas Tema avalik tegevus. Ristimisel tuli Kristuse peale Püha Vaim ja Ta hakkas täitma oma missiooni siin maailmas: kuulutama Jumala sõna ning aitama abivajajaid. Oma tegevusega juhtis Jeesus inimesi Jumala juurde. Ühest küljest tõi see kaasa rahva poolehoidu ja austust, kuid teisalt sillutas teed Kristuse ohvrisurmale ristipuul ja maailma päästmisele. Igal aastavahetusel ootab meid ees 12 kuud, mille kohta me ei tea midagi. Uue aasta künnisel on hea teada, millele võime elus toetuda. Ristimine on üks selline oluline toetuspunkt. Oleme alates ristimisest Jumala lapsed ning tema kannab meie eest hoolt. Jumala lastena võime alati pöörduda palves Issanda poole ja temalt abi leida. Ristimises saa-me meiegi osa Kristuse ohvrisurma mõjust, Jumal annab meile eksimused ja patud andeks ning Pü-ha Vaimu läbi juhib meie elu parimal viisil. Kõik siin maailmas ei sõltu meist ja meie püüdlustest, vaid Jumalast. Ristimisele tulemine on inimesepoolne samm selleks, et tunnistada Jumalat oma Päästjaks. Lapse ristimise puhul astuvad selle sammu tema vanemad. Edasine sõltub juba Jumalast. Ristimises annab Jumal meile seda, mida vajame. Saame olla kõige selle hea vastuvõtjaks. (Soom 2012:8)

Keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Rm 8:14

Kui Piibel kõneleb meile Jumala lasteks saamisest, siis ei räägita tegelikult kusagil sellest, et me peaksime saama ja jääma kolmekuusteks imikuteks või kolmeaastasteks põnnideks. Kui Vanas Testamendis kõneldakse Iisraeli lastest (heebrea keeles täpsemalt Iisraeli “poegadest”), siis peetakse silmas põlvnemist selle rahva esiisast – Jaakobist ehk Iisraelist. Seda väljendit on Piiblis kasutatud ka kujundlikult: näiteks valguse lapsed, päeva lapsed, pimeduse lapsed… Apostel Paulus, öeldes “Kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed,” ei vastanda last mitte täiskasvanule, vaid orjale. Ori on see, kelle suhe isandaga on rajatud kartusele ja hirmule, või siis püüab ta isandaga manipuleerida, et endale soodsamaid tingimusi välja kaubelda. Lapseseisus aga eeldab ka pärijaks olemist: Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad (Rm 8:17). Mida see tähendab, on hästi ja kujundlikult esile toodud nn kadunud poja loos (Lk 15). Seal on isal kaks poega, kes mõlemad on täismehed, aga kumbki ei käitu oma eale ja positsioonile vastavalt. Esimene esindab lapsikut nautlemist ja seiklus-himu – ta nõuab isalt oma pärandiosa sularahas kätte ja läheb sellega laia maailma õnne, edu ja sõpru otsima. Ja alles siis, kui tema eneseteostus on tupikusse jooksnud, tuleb talle meelde tema päritolu, tema isakodu ja ta otsustab tagasi pöörduda. Vanem poeg on hoopis teisest mastist, tema teeb korralikult isakodus tööd, aga kui noorem vend, see elunautijast õnnekütt koju tagasi jõuab ja isa ei viskagi teda tänavale, vaid korraldab hoopis suure peo, saab vanemal pojal mõõt täis: “Vaata, nii palju aastaid olen mina sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda oma sõpradega.” Just nimelt – orjanud. Ta on püüdnud olla tubli ja teenida, higipull otsaees, isa heakskiitu ning preemiat või palgatõusu, et sõpradega pidu püsti panna. Isa peab teda pigemini kaasomanikuks ja ütleb: “Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma.” Aga poeg ei ole usaldust väärt, ta ei käitu pärija, vaid palgalisena. Jumal tahab, et me oleksime Tema täiskasvanud pojad ja tütred, Tema abilised ja kaasloojad selle maailma harimisel ja hoidmisel. (Tiitus 2011)

Kui aga Vaim juhib teid, siis te ei ole Seaduse all. (Gl 5:18)

Palvetagem: Issand Jumal, taevane Isa, Sina ilmutasid end oma armsa Poja ristimise hetkel ja tahad, et meiegi Teda kuulaksime. Me oleme Tema käsu ja tõotuste peale ristitud, saanud pattude andeksandmise ja uuesti sündinud Sinu lasteks. Aita meil nüüd Sinu lastena uues elus käia ning jõu-da Sinu igavesse riiki. Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.


TÄHTSATE ASJADE TÕENDUS

Pühapäev – 13. jaanuar

Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning Ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli Tema peale.
Mt 3:16

Tähtsate asjade tõenduseks annab Jumal vahel tunnustähti. Et Ristija Johannes suudaks osutada inimestele, kes kõigist ristitavatest inimestest oli Jumala Tall, andis Jumal Johannesele tunnustähe: Jumala Vaim pidi laskuma otsekui tuvi ja tulema Jeesuse peale. Kui Johannes nägi et see, mis oli talle ette teatatud, sündis, sai ta kindlaks sellest, kes oli Jumala Ohvritall. Me vajame kõik tunnustähti, et Jeesust meie Päästjana ära tunda. Usk vajab alust. Piibel on aga täis neid tunnustähti, mis tõendavad Jeesust Jumala läkitatud Päästjaks. Püha Vaim, kes elab Jumala sõnas, kirgastab sõna meile ning annab meile Päästja kohta usku Piibli tõendustesse. Jumal teab, et meil on raske Ta tõotustest kinni hoida. Seepärast annab Ta vahel mingi sõna kaudu erilise tunnustähe kinnituseks, et Ta veel on ustavalt meiega. Ta tahab meelsasti anda tunnustähti ka meie palvele vastuseks. Sellest on näiteks need kaks tunnustähte, mida Ta andis Gideonile. Loe Km 6:36-40! Inimestele, kes ei taha Jumala sõnasse uskuda, ei ole tunnustähed abiks. Jeesus tegi palju tunnustähti juutide nähes tõenduseks, et Ta oli Messias, aga nemad ei uskunud. Tunnustähed on kasuks vaid Jumala rahvale, kes Tema sõnasse usuvad. (Martikainen 2011:102j)

Ja veest välja tulnud, nägi ta kohe taevast avanevat ning Vaimu kui tuvi laskuvat tema peale. (Mk 1:10) Ent sündis, kui kogu rahvast ristiti ja ka Jeesus oli ristitud ja palvetas, et taevas avanes. (Lk 3:21) Ja Johannes tunnistas: Ma nägin Vaimu tuvina taevast laskuvat ja tema peale jäävat. (Jh 1:32)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Püha Vaim näitab meile tõelist Jeesust. See on üks arusaamatus inimese ja Jumala, inimese ja Jeesuse vahel, sest otsitakse ja tahetakse näha enda ettekujutustele vastavat Jeesust, mitte Jumala läkitatut. Albert Soosaar

Palvetagem: Issand Jeesus Kristus, häält taevast pole vaja. Aga üks märguanne oleks abiks, üks sõna, mis mind puudutaks ja juhiks mu silmad teele, mida Sa täna koos minuga tahad käia.


MA TÄNAN SIND ISSAND!

Esmaspäev – 14. jaanuar

Te ammutate rõõmuga vett päästeallikaist. Js 12:3

Milline oli Sinu viimane palve Jumalale? Kas tulid Tema ette mingi murega või hoopis tänu-ga? Või kui sageli palvetad mingi mure või rõõmu pärast? Kui sageli palud Issandat enda või teiste pärast? Ilmselt võib suur osa nende küsimuste üle mõtisklenutest tõdeda, et viimati palvetasin ma ikka oma mure pärast ja üleüldse pöördun Jumala poole ennekõike siis, kui mul on midagi korrast ära. See on nii inimlik. Vahel mõtlen, et kuidas suhtub Jumal inimesse, kes tuleb Tema juurde üksnes selleks, et kurta oma rasket elu ning kes unustab oma Looja siis, kui kõik hästi on. Arvan, et Issand mõistab ja an-destab. Ning meie vigadest hoolimata aitab Tema meid ja annab uue võimaluse. Patuse maailma päästmiseks saatis Ta oma Poja ristile surema, selleks et inimesed saaksid Jumalaga lepitatud. Juma-lal on inimese vastu andestav ja ennastohverdav armastus. See on jumalik. Kui palju kordi on Ta meid elus aidanud. Ja kui palju kordi oleme meie unustanud Teda selle eest tänada ja kiita! Vahel märkame häid asju elus ainult siis, kui mingil põhjusel peame neist loobu-ma, kui tunneme, et oleme heast ja olulisest ilma jäänud. Ja siis kurdame ning nuriseme. Kui palju on nurinat meie ümber! Kui inimesel millegi muu üle pole põhjust viriseda, siis vähemasti Eesti kliima pakub talle selleks palju võimalusi: suvel on palav ja talvel külm ning sügis ja kevad on liht-salt tüütud ja porised. Kuid igal aastaajal on oma ilu ja võlu, oma jumalik säde, mida nurisev inime-ne ei märkagi. Elu väärtused nagu tervis, perekond, töö, igapäevane leib ja rahu pole midagi iseenesest mõis-tetavat – need on Jumala kingitus meile. Looja saatis oma Poja surma meie pattude eest ning avas Tema ülestõusmise läbi surnuist meile võimaluse saada igavesse ellu. Isegi surm ei suuda meid lahutada Jumala headusest. Kui palju on Issand meie heaks teinud! Selle eest võime Teda vaid tänada, laulda Temale tänulaulu. (Soom 2007:8)

Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks. (Jh 4:14) Kes usub minusse, nagu ütleb Ki-ri, selle ihust voolavad elava vee jõed. (Jh 7:38) Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui sa oled kogenud Jeesuse ligiolekut, siis ole julge teisigi julgustama. Eenok Haamer

Palvetagem: Su tõotus meie käes: kes janus, õigust nõuab, saab tõesti joodetud ja andeksand-mist leiab. Õiget teed, mu Õnnistegija, Sa näita, oled abimees mu eksind hingele.


KAS OLEME LÕPUNI MÕISTNUD, MIDA JUMAL MEILT OOTAB?

Teisipäev – 15. jaanuar

Vaata, see on mu sulane, kellesse ma olen kiindunud, mu valitu, kellest mu hingel on hea meel. Ma olen pannud oma Vaimu Tema peale, Tema toob rahvaile õiguse. Js 42:1

Apostlite tegude raamatus nimetakse Jeesust Jumala pühaks sulaseks. Evangelist Matteus ütteb, et Jeesuses läks täide, mida on räägitud siin prohvet Jesaja kaudu. Jeesus ei otsinud oma tervis-tamistega kuulsust, vaid leevendas haigete häda, tegi seda isegi hingamispäeval, kuigi see viis Teda vastu hukule. Kuid “Jumala sulane” on nagu koodsõna, mis eeldab ja kirjeldab teatud hoiakut ja tegutsemis-viisi. Kellel see olemas, kes end konkreetselt identifitseerib nõrkade ja nõututega, nende saatust jagades ja nende koormaid kandes, saab sel hetkel Kõigevägevama “sulaseks”, osutub Jumala ülesande täitjaks. Jeesus ütleb ju oma jüngreid välja saates: “Kes teid vastu võtab, võtab vastu minu, ja kes minu vastu võtab, võtab vastu minu Läkitaja” (Mt 10:40). Kui etioopia kammerteener küsis Filippuselt, kelle kohta prohvet Jesaja kuulutab, kas enese või kellegi teise kohta, avas Filippus oma suu ja sellestsamast kirjakohast lähtudes kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest. Sest Temale, kelle pärast on kõik ja kelle läbi on kõik, oli ju kohane, et Ta teeks kannatuste kaudu täiuslikuks nende päästmise Rajaja, selle, kes viib kirkusesse palju lapsi. Jah, niihästi Pühitseja kui pühitsetavad on kõik ühe Isa lapsed. Sel põhjusel Jeesus ei häbenegi neid hüüda “vendadeks”. Jeesus kui Jumala sulase kõrval seisavad Tema järelkäijad ja tunnistajad läbi aegade – kuni meie endini. Ühel päeval võib juhtuda, et see tundmatu Jumala sulane kannab sinu nägu ja sinu nime ning just sulle antakse ülesanne ja tõotus: Vaata, see on mu sulane … (Paul 1995:79jj)

Vaata, see on mu sulane, kelle ma olen valinud, mu armastatu, kellest mu hingel on hea meel. Ma panen oma Vaimu tema peale ja ta kuulutab paganaile õigust. (Mt 12:18)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Nii jääb Püha Vaim pühade koguduse ehk kristlaskonna juurde viimse päevani, tuues meid kokku ja kasutades selleks, et kuulutada ja õpetada Jumala Sõna. Seeläbi ta pühitseb ning õnnistab, et me iga päev kasvaksime ja saaksime tugevaks usus, ja viljades, mida usk kannab. Martin Luther

Palvetagem: Armastust sa külva kogu eluga, kõige peale vaata Jeesu pilguga, ära viha kanna, kui sind keegi lööb, käsi talle anna, headus võidu toob. Elvi Vares


PÜHA VAIMU UUENDUS

Kolmapäev – 16. jaanuar

Ta päästis meid uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu.
Tt 3:5

Tänane kirjakoht ütleb, mida Püha Vaim teeb. Kui meie oleme oma osa teinud, tuleb Jumal appi ja uuendab meid Püha Vaimu läbi. Taevane uuendaja võtab ülesehitustöö enda kätte. Kas see ei rõõmusta meid? See, kes oli tegev maailma loomisel, on tegev sinu elu uuendamisel. See, kes neli-pühal uuendas 120 uskliku elu, on ka sinu uuendaja. See, kes reformatsiooni ajal suutis uuendada Euroopa allakäinud usuelu, töötab ka meie juures. See, kes möödunud suurtel ärkamisaegadel tõi uue elu surnud luudesse, suudab ka meid elustada. Ta ainus tingimus on meeleparandus meie juures. Aeg on saabunud Püha Vaimu uuenduseks. Meie vaimulik elu vajab uut puhastust ja elusta-mist. Meie ümbrus ootab meilt õiget ja püha elu. Jumal ootab meilt valmisolekut taevariigi sünd-muste tarvis. Kas laseme end uuendada? Kardan, et paljud ristiinimesed sarnanevad variseridega Jeesuse ajal, kes ei olnud võimelised enam uuendamiseks ja keda Jeesus hoiatas patu eest Püha Vai-mu vastu. Kardan, et langenud kristlus hakkab sarnanema heebrea usklikuga, kes “iseendi kahjuks löövad Jumala Poja risti ja teevad ta naeruks” (Hb 6:6). Neid ei saa enam tuua meeleparandamisele ega Püha Vaimu uuendusele. Nad sarnanevad hoonele, millele asetatakse silt: “Määratud lammutamisele.” Alustagem oma vigade alandliku tunnistamise ja Püha Vaimu uuenduse nõudmisega. (Tärk 2004:220j)

Jeesus vastas: “Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki.” (Jh 3:5) Me ju arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata. (Rm 3:28) Kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Kristuses Jeesuses enne igavesi aegu. (2Tm 1:9)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tema on meid, vaeseid inimesi, põrgu lõugade vahelt välja kiskunud, võitnud, vabastanud ja meile jälle toonud Isa helduse ning armu, meid Tema omadena oma varju ja kaitse alla võtnud, et Ta meid valitseks õiguse, tarkuse, väe, elu ja õndsusega. Martin Luther

Palvetagem: Mu peale oled halastand, ma pole seda teeninud. Su arm mind õnnistab, mu uhket meelt on otsinud. Nüüd tunnen rõõmu ja pean kalliks Sinu halastust.


ABINÕU KURJUSE VÄEST VABANEMISEKS

Neljapäev – 17. jaanuar

Johannes nägi Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” Jh 1:29

See on kõige jõulisem lause, mida iial ükski jutlustaja on välja öelnud. See Johannese tunnistus on kehtinud aastasadu ja kehtib tänapäeval. Mida Ristija Johannes selle võrdlusega mõtleb? Tõlgendusi on mitmeid. Enamasti arvatakse, et Johannes võrdleb Jeesust paasatallega. Paasapühadel tapeti tall, et meenutada viimast ööd Egiptuse orjuses, kus iisraellased Jumala korraldusel samuti olid tapnud igas peres talle, selle verega võidnud oma majade uksepiidad. Sel ööl läks surmaingel läbi Egiptuse ja hukkas esmasündinud lapsed. Ainult nendest ustest, mis olid märgitud talle verega, läks ta mööda (2Ms 12:11-13). Ülekantud tähenduses on Jeesus paasatall, kelle veri kaitseb meid igavese surma eest. Ei ole küll meie rahva seas populaarne patust kui meid ahistavast nähtusest rääkida, kuid selle mahavaikimisega ka kuhugi ei jõua. Ristija Johannese eluülesandeks oli tutvustada rahvale Jeesust kui Jumala Talle, kes kannab ära maailma patu. Patu all on mõeldud inimkonna kollektiivset süükoormat. Jeesus astub süütuna süüdlaste asemele, et kanda ära nende karistus. Aga Jumal jääb ka pattulangenud inimesele oma armastuses ustavaks. Ta kõrvaldab meie patu sellega, et laseb Kristusel patukaristuse meie asemel ära kanda. Apostel Johannes näitab ka ära, mida meil tuleb teha, et patt tõepoolest saaks meie pealt kõrvaldatud. Esmajärguline on patud üles tunnistada. “Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. Kui me ütleme: “Meie ei ole patustanud”, siis me teeme tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis.” (1Jh 1:9-10) Ristija Johannes rõhutab, et Jumala Tall kõrvaldab kogu maailma patu. Et kogu inimsoo patt on Jeesuse ohvrisurma läbi patustajate pealt põhimõtteliselt ära võetud, sellele vihjavad ka kindlalt Jeesuse lõpusõnad ristil: “See on lõpetatud” (Jh 19:30).

Jeesust Jordani ääres kohates Ristija Johannes taipas, et maailma ajaloo suur hetk on koitnud. Prohvet Jesaja ennustus Jumala sulasest, kelle peale laskis Issand tulla meie kõigi süüteod, on täide läinud (vt Js 53). Nendest Vana Testamendi ennustustest lähtuvalt Ristija Johannese prohvetisilm nägi Kolgatani. Et päästmine patu needuse alt tõepoolest jõuaks inimeseni, selleks on tarvis Jumala väge. Paulus on selle lihtsa selgusega kirja pannud: “Ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub …” (Rm 1:16) Johannes kui Jumalast saadetud käskjalg on teinud rõõmusõnumi kuulutamises ja ellurakendamises oma osa. Nüüd peab selle kuulutuse mõjupiirkonnas elav rahvas (meil eesti rahvas) tegema oma osa: uskuma Jeesusesse Kristusesse kui oma Lunastajasse, kelles on elu ja õnnistus. (Mõtsnik 2017:8)

Rääkige kogu Iisraeli kogudusega ja öelge: Selle kuu kümnendal päeval võtku iga perevanem tall, igale perele tall. (2Ms 12:3) Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud ta oma suud. (Js 53:7)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesus polnud mingi religioosne mõtiskleja nagu Buddha, vaid Jumal, kes ristil surres lepitas maailma patu. Paljud tahavad pidada Jeesust kõrgel kõlbelisel tasemel olevaks õpetajaks, kes religioonide sarjas tõi inimestele kõige kõrgema usundi. Aga Jeesuse sõnumi ja kogu muu religioossuse vahel on sama suur erinevus kui valguse ja pimeduse, elu ja surma vahel. Urho Muroma

Palvetagem: Issand, näita ikka oma halastust. Sinu juurest otsin ma, oma hinge õnnistust. Oh mu hing sest rõõmustab, et mind Jeesus armastab!


JUMALA LEPING OMA VÕITUGA

Reede – 18. detsember

Ma olen leidnud Taaveti, oma sulase, oma püha õliga olen ma Tema võidnud. Teda toetab mu käsi kõvasti ja mu käsivars tugevdab Teda.
Ps 89:21,22

Jumal tahtis oma rahvast aidata ja pani selle ülesande üsna noortele õlgadele. Ta saatis ta kan-natuste kooli, aga tegi temast tõelise abi oma rahvale. Niisugune on Jumala tee. Tema valib. Uus Testament räägib sageli sellest, et usklikud on valitud. See tähendab, et nad ei ole isehakanud usklikud. Jumal on ka meid valinud. Mitmed on tulnud uskumatutest kodudest, aga ühel päeval kutsus Jumal meid nagu Taavetit. Ta on meid kutsunud Jeesus Kristuse läbi ja Püha Vaim on meile selle kutse elavaks teinud. Muidugi on inimesel õigus oma valik tagasi lükata või hiljem tühistada. Teame Piiblist, et rikas noormees läks Jeesuse juurest ära kurva meelega. Jeesus kutsus teda, aga ta läks siiski ära. Kindlasti on ka neid, kes kutse vastu võtavad ja siis hiljem taganevad. Seda tegi ka Juudas. Usklikud on võitud inimesed. Peale kutsumise ja valimist antakse meile ülesandeid. Taavetit ei kutsutud paleesse laisklema ja mõnulema, vaid võitlema, laulma ja psalme kirjutama. Ka meid kutsutakse midagi tegema teiste kasuks. Valimise, võidmise ja ülesandega koos käib ka abistamise tõotus ehk Jumala toetust. Jumal andis Taavetile töö. Aga Jumala oma käsi oli see, kes Taaveti käte kõrval oli teda aitamas. Inimestele näis küll, et Taavet tegi, aga Jumala Vaim ilmutas, nii et tõeliselt oli tegev Kõigekõrgema käsi. See käsi oli temaga pidevalt. Tal oli imeline kordaminek, mida ei saanud panna ühegi inimese oskuse arvele. (Tärk 2014:344j)

Ja Saamuel võttis õlisarve ja võidis teda ta vendade keskel. Ja Issanda Vaim tuli võimsasti Taaveti peale, alates sellest päevast ja edaspidi. (1Sm 16:13) Ja kui ta selle oli tagandanud, äratas ta neile kuningaks Taaveti, kellest ta ka tunnistas: “Ma olen leidnud Taaveti, Iisai poja, endale meelepärase mehe, kes teeb kõik mu tahtmist mööda.” (Ap 13:22) Laulge Issandale uut laulu tema kiituseks maailma äärest! Ilutsegu meri ja mis seda täidab, saared ja nende elanikud! (Js 42:10)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Nurisemisest võib teha järelduse, et meil on puudulik osa-dus Jumalaga. Kes tunnetab Jumalat nii, nagu seda Piibel näitab, on tänulik kõigis olukordades. Osaduseta inimene ei näe tänuks põhjust, tema näeb. Paul Himma

Palvetagem: Luba meil meie elu ja töö Sulle pühendada. Lase meid ausad olla kõiges asja-ajamises ja lugupidavad kaastööliste vastu ning kõiges Sinu tahtmise järel elada. Vennastekoguduse kirikulitaaniast


JUMALA VÕITUD MEES VALITSEB

Laupäev – 19. jaanuar

Ma annan teada Issanda otsuse; tema ütles minule: Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin Sinu.
Ps 2:7

Eelmises salmis öeldi, et Jumal on “seadnud oma kuninga Siionile”. Seega räägitakse siin täiesti selgelt inimesest. Siin räägib juba Jumala Võitu endast ise. Ta ütleb, et Jumal on Teda sünnitanud ja, et Ta on Jumala Poeg. Siin on muidugi tegemist tohutu imega. Jutt on inimeseks saanud Ju-malast, Issandast Jeesusest Kristusest. See kes on sündinud Jumalast, on igavene ega ole osa praegusest loodust. Loomine ja sünnitamine on kaks ise asja. Seda näeme juba ka inimeste puhul. Kui inimene sünnitab, siis sünnib jälle inimene. Kui öeldakse, et inimene loob midagi siis peetakse silmas mingit teost või mõtte konstruktsioon, aga inimene ei loo inimest. Sama moodi tohime siin mõelda, et kui jutt on Jumala Pojast, siis on Tal ka Isaga sama olemus. (PKK: Ps 2)

Et Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile – nagu ka teises laulus on kirjutatud: “Sina oled mu Poeg, täna ma olen su sünnitanud.” (Ap 13:33) Sest missugusele inglile on Jumal kunagi öelnud: “Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.”? Ja veel: “Mina olen temale Isaks ja tema saab minule Pojaks!”? (Hb 1:5) Nõnda ei ole ka Kristus austanud ennast ise ülempreestriks saamisega, vaid see, kes talle on ütelnud: “Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.” (Hb 5:5)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui usaldame oma elu Jeesuse Kristuse kätesse, siis hakkab Tema meid juhtima ja kasutama Jumala riigi huvides. Osvald Reier

Palvetagem: Issand ütleb: Mu poeg, kui tahad tõde tunda, siis usu mind; kui tahad mu jünger olla, siis salga iseennast ära; kui tahad taevas ülendatud olla, siis alanda ennast selles maailmas; kui tahad minuga valitseda, siis kanna minuga koos risti. Thomas Kempisest


Kasutatud allikad

  • Martikainen, Juhani 2011. Issand on sinuga Väike palveraamat (I osa). Vaasa: Fram
  • Mõtsnik, Helmut 2017. Jumala Tall. – Eesti Kirik 04.01.2017
  • Paul, Toomas 1995. Kusagilt kumab valgus [Postill]. Tallinn: Logos
  • Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Ps 2 – Jumala rõõmutu naer. Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. Pereraadio
  • Soom, Kaido 2007. Päästetute tänulaul. – Eesti Kirik 04.05.2007 • Soom, Kaido 2012. Ristimise and. – Eesti Kirik 04.01.2012
  • Tiitus, Marko 2011. Jõuluõhtu (Jh 1:12; Rm 8:14-17). Kirik & Teoloogia 22.12.2011: http://kjt.ee/2011/12/jouluohtu/ • Tärk, Osvald 2004. Julgus elada ja surra. Tallinn: Allika
  • Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos

Koostas Indrek Lundava Jaanuar 2019

Tekst alla laetav pdf-na

PÄEVA SÕNUM nr. 119

IV aastakäik “Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

JEESUS, MAAILMA VALGUS

2 nädal: 6. – 12. jaanuar 2019

Kristuse ilmumise püha

Kristuse ilmumise püha (ladina keeles dies epiphaniae Domini – Issanda ilmumine) on ristikoguduse üks vanemaid pühasid, mille ajalugu ulatub jõuludest kaugemale. Lääne kiriklikus traditsioonis on ilmu-mispüha evangeeliumiks ja seega ka päeva teemaks idamaa tähetarkade külaskäik Petlemma, et avaldada austust juutide vastsündinud kuningale. Lugu tähetarkade tulemisest Jeesus-lapse juurde on Matteuse evangeeliumis. Seal ei mainita ei tähetarkade arvu ega kuninglikku staatust. Ometigi levis legend, et neid mehi olevat olnud kolm ja nad olevat olnud kuningad. Sellest loost on tulnud eesti keelde Kristuse ilmumise püha rahvakeelne nimetus kolmekuningapäev. Targad tulid paganarahvaste keskelt ja nende külaskäik Jeesus-lapse juurde väljendab Jumala plaani, et Kristus on valgus kõigile maailma rahvastele. Just tänu sellele tähistatakse Kristuse ilmu-mispüha mitmetes riikides riigipühanagi. Jumal on saatnud oma Poja päästjaks kõigile maailma rahvastele. See on suur ja vabastav sõ-num! Kuid sellega tuletab ilmumispüha kogudusele meelde kiriku misjoniülesannet. Kui meie ole-me saanud evangeeliumi vastu võtta tänu sellele, et keegi on Jumala Sõna meieni toonud, siis nüüd on meie ülesanne viia see sõnum edasi neile, kes seda veel kuulnud ei ole. Jõulude sõnum puudutab kõiki inimesi. Päästja sündis iga inimlapse jaoks ja sellest võime maailmas tunnistada nii oma sõna-de kui tegudega. (Soom 2013:8)

Pimedus möödub ja tõeline valgus paistab juba. 1Jh 2:8

Tõelisele valgusele – Maailma Valgusele järgnemine on kristlastena meie eesmärk. Inimene, kes sa oled jõudnud oma elus olukorda, kus tundub, et valgus hakkab kustuma, tee on püsti ees, ko-ridor on lõputu – hoia silmad Maailma Valgusel, siis sa ei eksi teelt! Hommikumaa targad eksisid otsemaid siis, kui täht nende teed enam ei valgustanud. Nad jõudsid kuningas Heroodese juurde, kes kuuldes Kuninga sünnist, asus tegema pimeduse tegusid. Kui täht taas rada valgustas, leidsid targad õige tee Jõululapse juurde. Nii nagu talvine pimedus möödub, mööduvad ka meie elus lõpuks need päevad, mis tunduvad pimedate ja süngetena. Tõeline Valgus – Issand Kristus, aitab meil pimedust võita. Selleks peame Teda usaldama. Olema kannatlikud, kandma oma mured palves Tema ette ja otsima abi headelt sõpradelt, tuttavatelt, pereliikmetelt, oma kristlikelt õdedelt-vendadelt. Kui jääme pimedusse ja sulgeme ennast teiste eest, ei saa meid keegi aidata. Hoidke silmad avatud ja järgnege Tähele – Maailma Valgusele, kelleks on Issand Kristus! (Viilma 2016)

Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas (Jh 1:9). Öö on lõpule jõud-mas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! (Rm 13:12)

Palvetagem: Armuline Jumal, me täname Sind südamest, et Petlemma sõime valgus on jää-nud meie elusid juhtima ja saatma. Kuigi jõuluküünlad on kustunud, on tolle imelise öö kirkus meie südametes eluaseme teinud. Oh Jumal, lase meil natukenegi mõista Sinu armastust hukkunud maa-ilmale, kui saatsid oma Poja meile päästeks ja taevatee näitajaks. Kiitust saagu Sulle imelise hoolit-suse eest ja au Jeesusele, me ainsale lootusele, kes jätab meie varaks rõõmu ka surmaga kohtudes. (Sander 1998:82)


TARKADE TEE RÕÕMULE

Pühapäev – 6. jaanuar

Kolmekuningapäev
Epiphanias

Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. Mt 2:9

Nii võib sündida ka meie eluteel, kui meie jaoks on oluline see, mida me taas ja taas meie Isa palves ju palume: “Jumal, meie Taevane Isa, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.” Kuidas Martin Luther seda seletades kord, kirjutas: “Jumala hea ja armuline tahe sünnib küll ka ilma meie palveta, aga me palume selles palves, et see sünniks ka meie juures.” Oleme vist palju seda palvet palunud. Ehk oleks mõistlik seda palvet senisest palju tõsisemalt võtta ja kogu südamest igatseda, et me märkaksime tähetarkade kombel Jumala juhtimist ja jõuaksime taas ja taas Kristuse-ni ka armulaua sakramendis. Kummardaksime tänulike tähetarkade kombel Tema ette ega kulutaks oma kiirelt mööduvat lühikest maist aega mõttetule, tühisele, hävitavale, meid Jumalast kaugemale kiskuvale. Jah, tähetarkade kombel tasub ka meil oma pilgud üles tõsta, oma elule õige siht seada ja min-na teele ja käia nii kaua, kuni saame kummardada Kristust – elu, rõõmu ja lootuse, armastuse ja ha-lastuse lõputut allikat. Ja sellel teel ei saa meie hing enne rahu, kui ka need, kes on meile armsad, on leidnud tee, mis jõuab Temani – on ristitud ja eluraamatus kirjas. Uskuge, kui nad taipavad, kuidas Jumala tahtes rändamine, Tema andestuse vastuvõtmine, südamepuhtus, Tema armastust kogedes hirmude kadumine meid muudavad, hakkavad nad ise igatsema seda ääretut aaret, mille leidmine paistab selgelt välja meie eludest. Sinagi võid minna tähetarkade kombel rõõmsana teele, sellele teele, millel juhatab sind Jumal ja millel rännates pole sul vaja karta. (Tammsalu 2017)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Täna peame enda käest küsima, kas Jumal oleks minu kätte andnud tollel jõuluööl selle sõnumi, kas ma oleksin valmis olnud – ja kas ma olen valmis ka täna – seda sõnumit edasi viima? Kas ma tunne vastutust selle eest, et minu käes on sõnum Päästjast ja Lunastajast Jeesusest Kristusest? Joel Luhamets

Palvetagem: Jumal, meie taevane Isa, Sinu täht juhatas Hommikumaa targad sõime juurde ja Sa ilmutasid neile oma Poega. Juhi ka meid, nii et me usus Tema kui oma Issanda ära tunneme ja seeläbi viimaks Sinu kirkust näeme. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Si-nuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.


ANNA AU JUMALALE

Esmaspäev – 7. jaanuar

Sinul, Issand, on suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au, kõik, mis on taevas ja maa peal. 1Aj 29:11

Meil tuleb meelespidada, et keegi ei või võtta endale midagi, mida Jumal pole talle andnud. See tähendab, meil pole võimalik annetada Jumalale midagi, mis tegelikult juba Temale ei kuuluks. Järelikult kui annetame midagi Jumala riigi tööks või kaasinimeste abistamiseks, siis me kasutame mitte oma vaid Jumala varandust. Jumal võib teha suureks ja tugevaks, aga ilma Jumala loata ei saa keegi suureks. Kõik on lõppude lõpuks Jumala and. (PKK: 1Aj 28:4-29:30)

Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast! (Mt 6:13) Aga ajastute Kuningale, surematule, nähtamatule, ainsale Jumalale olgu au ja kirkus igavesest ajast igavesti! (1Tm 1:17) Langesid kakskümmend neli vanemat troonil istuja ette ning kummardasid teda, kes elab igavesest ajast igavesti, ja heitsid oma pärjad trooni ette. (Ilm 4:10)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui elav Jumal tegutseb, siis ei sünni mitte imelised ja auli-sed, vaid ka enneolematud asjad. Albert Soosaar

Palvetagem: Jumal, me kõik tahame Sind ülistada, et võime elada ning et Sa toidad meid maa viljadega. Õnnista meid, et ka meie oma südames vilja kannaksime – armastust, usku ja tänulikkust. Jörg Zink


HETK ENNE PÄISETÕUSU

Teisipäev – 8. jaanuar

Tõuse, paista, sest sinu valgus tuleb ja Issanda auhiilgus koidab su kohal. Js 60:1

Me elame siin, põgusas hetkes enne koidikut, piiri peal, kus on nii valgust kui pimedust, mee-leheidet ja lootust. Veel valitseb pimedus, kuid mitte kauaks. Praegu kurvastavad meid mitte niivõrd elu olukorrad, kuivõrd meie ootused, milline elu peaks olema. Ent me ei saa ajast ette rutata. Aeg on igal tegevusel taeva all. Ka igal raskusel ja katsumusel. Poeetilise prohveti suu läbi kõlab Jumala kannatlikkuse paradoks: “Mina, Issand, tõttan sellega määratud ajal” (Js 60:22). Tõttab… Määratud ajal. Tuleb kiiresti, ega viivita tulles, aga siiski mitte enne, kui on õige aeg.

Jesaja loob pinge praeguse olukorra ja tuleviku vahel. See on positiivne pinge, mis ei lase manduda. Laastatud Jeruusalemm on võrdpilt kogu jumalarahvale, ka kogu kirikule ja samas igale kristlasele eraldi. Jeesus nimetab oma järgijaid maailma valguseks. “Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele,” ütleb ta, “et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas” (Mt 5:14-16).

Kui prohvet ennustab: “Siis sa näed ja särad rõõmust, su süda põksub ja avardub,” (Js 60:5), siis kõik see kiirgab päevatõusu sõnumitoojana juba käesolevasse hetke, pannes juba nüüd südame põksuma ja avarduma, olgu meie ümber ja teinekord ka meie sees kuitahes suur pimedus või rusu-hunnik. Nähes kedagi, kes usub lammutatu taastamisse ja tegutseb selle nimel, innustab see teisigi tegutsema ja uskuma. Jesaja külvab lootust, aitab minna läbi maailma pimeduse ja ei lase väsida ega käega lüüa. Ta näeb seda, mida teised veel ei näe. Laotades tulevikunägemuse rusude kohale, innustab ta igaühte andma oma panust püha linna taastamisse. Taevane Jeruusalemm on tõelisem kui laastatud Jeruusalemm, sest praegune olukord on inimeste eksimuste tagajärg, esimene ja viimne on aga Jumala igavese armastuse ja Tema auhiilguse asupaik. (Palgi 2013)

Ärka, ärka, ehi ennast oma jõuga, Siion! Pane selga oma ilusad riided, Jeruusalemm, püha linn! (Js 52:1) Meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meile tuleb päikesetõus kõrgustest. (Lk 1:78) Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. (Jh 1:9)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui me oleme hämarusega harjunud, teeb äkiline valgus valu. Me sulgeme tahtmatult silmad. Jeesusega kohtumine oli paljudele traumeeriv. Nad nägid üht-äkki oma ümbrust ja iseennast, ning see kohutas. Aga need, kes hetke vastu pidasid, kogesid valgus-tust. Nad tundsid, et on otsekui unest ärganud, et näevad maailma hommikuvalguses. Toomas Paul

Palvetagem: Jumal, Sa näed meid ja tunned ja tead, kui pisut on meil rammu, kui palju kordi me tüdineme ja väsimus kipub võimust võtma. Tuleta meile meelde, et me uut jõudu saame Sinu käest. Sina oled meile taevase relvastuse valmis pannud, et me seda võiksime võtta ning kasutada ja Sa oled meile selleks jõudu pakkunud Jeesuse läbi. Pühitse meie südamed seda mõistma ja seda tar-vitama, mis Sa meie heaks oled teinud. Harri Haamer


ARMU SALADUS

Kolmapäev – 9. jaanuar

Paganadki on tõotuse kaaspärijad ja sama ihu liikmed ja kaasosalised Kristuses Jeesuses evangeeliumi kaudu. Ef 3:6

Paulus kirjutas juba Efesose kirja teises peatükis, kuidas suhtusid juudid mittejuutidesse, ning uskmatute rahvaste tegelikust vahekorrast Jumala rahvaga. “Seepärast tuletage meelde, et teie, kes te varem olite loomu poolest paganad ja keda ümberlõikamatuteks nimetasid need, keda kutsuti üm-berlõigatuteks ihu ümberlõikamise tõttu,- teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vahe-seina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu” (Ef 2:11-14). Paulus ise oli olnud uhke variser ning jaganud juutide üldist põlgust muulaste vastu. Pauluse pöördumine tähendas täielikku muutust tema mõtteviisis. Pöördumise tagajärjel nägi ta enda poolt varem taga kiusatud Jeesust Kristusena, Jumala Pojana, ainsa Päästjana. Samas kriitilises kogemu-ses muutus täielikult ka kogu tema suhtumine mittejuutidesse. Ilmutuse tulemusel hakkas ta näge-ma, et juudid ja mittejuudid võivad nüüd seista koos Jumala rahva hulgas. Nad on kaaspärijad, nad jagavad Jumala taevaste rikkuste pärandit (Ef 1:11-14; Gl 3:29;4:7). Nad on sama ihu liikmed.

Rahvad on ka tõotuse kaaspärijad – nad jagavad juutidega võrdsetel alustel tõotust elust ja päästest (vrd 2Tm 1:1), kuigi olid enne “võõrad tõotuselepingule” (Ef 2:12). Kõiki neid eesõigusi võivad nad jagada koos juutidega, kuna nagu juudidki võivad nad nüüd leida oma elu Kristuses Jee-suses evangeeliumi kaudu. Evangeelium, kuulutatuna ja usu läbi vastu võetuna, on inimlikult öeldes mõjuv abinõu, mille läbi inimesed saavad hakata elama Kristuses. Seepärast on evangeelium ka abinõu, ja ainus abinõu, sügavaks vaimulikuks ühenduseks inimeste vahel, ükskõik kui erinev oleks nende rassiline, kultuu-riline ja poliitiline taust. (Foulkes 2003:92j)

Ja Jesaja ütleb taas: “Iisai juur tuleb ja see, kes hakkab valitsema paganate üle; tema peale panevad paganad lootuse!” (Rm 15:12)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tõeline au ja pühalik rõõm valitsevad siis, kui inimene kii-dab ennast Sinus ja mitte iseeneses, kui ta rõõmustab Sinus ja mitte oma vooruses; Sinu kui Looja pärast igast olendist ühetaoliselt rõõmu tunneb. Olgu siis kiidetud Sinu nimi, mitte aga minu oma! Olgu ülistatud Sinu teod ja mitte minu omad! Thomas Kempisest

Palvetagem: Püha Jumal, Sina tulid maailma kogu inimkonna pärast – kõikide jaoks, keda oled oma palge järgi valmistanud. Sinu armu sügavust ja laiust aimame pisut nende hetkedel, mil julgeme olla viletsad ja kadunud, et Sinu arm elustaks meid elukrooni vastuvõtmisel. Viimaks pa-lume, aita olla Su kaastöölisteks jõulusõnumi südameteni kandmisel, et taevane peolaud võiks vii-mase kohani täituda. (Sander 1998:83)


ERILINE ÜLESANNE: JUMALA HEADUSE ÜLISTUS

Neljapäev – 10. jaanuar

Kiitke Issandat, kõik paganad, ülistage teda, kõik rahvahõimud! Halleluuja! Ps 117:1

Keegi Issanda sulane nimetab kolm ülesannet, mida Jumala tänamine täidab. See aitab ületada depressioonitunnet, muret ja kriitikavaimu. Iga inimene elab aeg-ajalt üle momente, millal naeratus näib rumalusena. Keegi ei tea, kust need tunnid tulevad. Kord võib selle põhjuseks olla eluraskus, teinekord vilets tervis. Aga selle põh-juseks võib olla ka halb südametunnistus. Parim abinõu selliste meeleolude vastu on pöördumine Jumala poole. Palve ja tänu teeb rohkem meie rahuks ja rõõmuks kui midagi muud. Jumala tänamine aitab meid võidelda murede vastu. Mured võivad inimeselt võtta elujulguse ja töörõõmu. Inimene, kes satub kord murede mõju alla, võib igast tühisest asjast leida muretsemise põhjuse. Pole halb, kui murede tunnil meenutad Jumala heategusid ja laulad: “Kiida nüüd Issandat mu süda!” Jumala tänamine aitab meid võita endas teiste pahatahtliku arvustuse. Kerge on sattuda mee-leollu, mida Piibel nimetab kohtumõistjaks meeleks. Need, kes kord on sattunud niisugusesse meel-susesse, leiavad kerge vaevaga inimesi, keda võib süüdistada, kusjuures nad jätavad märkamata need, keda oleks vaja tänada. Varsti ei suuda need inimesed enam Jumalatki tänada. Need inimesed, kes ei unusta Jumala heategemisi, oskavad näha ka inimeste heategemisi. Jumala ülistamine ei ole niisugune vaimulik tegu, mida võime kasutada ainult hea meeleolu juures. Teda tuleb kiita igal ajal. Ükski rahvas ega ükski inimene ärgu jätku ennast ilma sellest õn-nest! (Tärk 2014:556j)

Seda kuuldes rõõmustasid paganad ja ülistasid Issanda sõna ning said usklikuks, nii palju kui neid oli määratud igaveseks eluks. (Ap 13:48) Kiitke Issandat, kõik paganad, ja kiitke teda, kõik rahvad! (Rm 15:11)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Millal sa hakkad Jumalat kiitma? Kas alles siis kui teised ka Teda ülistavad? Kas sa ise ei märka, mida Ta on sulle teinud ja teeb päevast päeva? Palu, et Ta su silmad avaks. Eenok Haamer

Palvetagem: Lunastaja ja sõber, kui imepärane Sa oled, mu seltsiline muutusrohkel teel, mu lohutaja, väsinud kui olen, mu teejuht Igavesse Linna, mu vastuvõtja selle väraval. Keldi palve


PALVE TAEVASE KUNINGA PÄRAST

Reede – 11. jaanuar

Teda kummardavad kõik kuningad; kõik paganarahvad orjaku Teda! Sest Tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest. Ps 72:11,12

Taaveti silme ees oli Valitseja, kellele allusid maailma rahvad, ja kes siiski ei unustanud kan-natajaid. Ta nägi üksiku väikese inimese muret ja aitas hädalisi ja viletsaid. Selles ongi Ta valitsuse saladused. Kuningal on võim, sest Ta hoolitseb viletsate eest ja Tal on halastaja süda. Maailmas on nii-palju kannatajaid, et see, kes võidab nende südamed, võidab maailma. Teised valitsejad, nagu Napo-leon ja Aleksander Suur, ehitasid oma riigid vägivallale, Tema aga ehitas selle armastusele. Võimule ja vägivallale ehitamine on nagu jäämägedele ehitamine. See sulab, ja mis sellele ehitatud, see kaob. Aga ehitamine armastusele, headusele ja õiglusele, see on ehitamine kaljule, mis püsima jääb. (Tärk 2014:241)

Kõik ilmamaa võimsad kummardagu tema ette; tema ette vajugu põlvili kõik, kes lähevad alla põrmu ja kelle hinge ta ei jäta ellu. (Ps 22:30) Rahvad hakkavad käima tema valguses ning ilma-maa kuningad toovad sinna oma hiilguse. (Ilm 21:24)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kas terve meie elu ei peaks olema alandlik kummardami-ne? Alandlik kummardamine selle Jumala ette, kelle käes on meile anda ja meilt võtta, aga kelle käes on meile ka ilmutada taevalikke saladusi ja kelle käes on ka ust kinni panna, et inimene sellest midagi ei mõista ega näe. Harri Haamer

Palvetagem: Issand, mul pole selles ilmas teha muud kui otsida ja teenida Sind, mul pole oma südame ja selle kiindumustega teha muud kui igatseda Sinu järele, mul pole oma keele ja sulega te-ha muud kui kõnelda Sinuga ja kuulutada Sinu hiilgust ja tahet. Richard Baxter


JUMALA VALGUS TULEB

Laupäev – 12. jaanuar

Vaata, pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid, aga sinu kohal koidab Issand ja sinu kohal nähakse Tema auhiilgust. Ja rahvad tulevad su valguse juurde ning kuningad paistuse juurde, mis sinust kumab. Js 60:2,3

Pimeduse põhjus ei ole mitte meiepoolne Jumala salgamine, vaid karm tõsiasi – taevas on kinni. Jumal on maailmale selja pööranud. Just see on põhjus, miks maailm enam Jumalat ei tunne. Ükski uskmatu ja pöörane ei saa öelda: “Meie pöörame Jumalale selja ja Jumal ei saa meie elu enam segada.” ei, olukord on vastupidine. Paulus on seda Rooma kirja esimeses kahes peatükis põhjali-kult kirjeldanud: paganad on patustanud, juudid on patustanud. Kõik on Jumala aust ilma. “Aga nad tõstsid mässu ja kurvastasid tema Püha Vaimu; seepärast ta muutus nende vaenlaseks, võitles ise nende vastu” (Js 63:10). Mõned teevad sellest järeldused, et Jumalat ei ole. Jumal on, aga Ta on meie vastu. Meie suhted on rikutud. Nad ei ole lõppenud, aga me oleme Temast täielikult võõrdunud. “Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid” (Rm 1:24). Paljud inimesed igatsevad kõigest hoolimata Jumala järele. Nad otsivad Teda, püüavad Teda lepitada, kurnavad ennast paganlike kultustega ja harjutustega. Nad ehitavad mitmesuguseid teo-loogilisi konstruktsioone, aga ei näe ikkagi Jumalat.

Kõigest sellest hoolimata koidab korraga. “Taevad on lõhki käristatud” (Js 64:1) ja Jumal alla tulnud. Meid kutsutakse toimuvat vaatama. “Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Mt 6:33) Pööre on toimunud. Pimedus taandub ja Iisraeli kohal näha-kse Jumala auhiilgust. Siioni mäe kohal on eriline valgus. Mitte see, et me üht ja teist Jumalast tea-me, ei tee meist kogudust, vaid see, et Ta ise ilmutab ennast meile. Ta kohtub meiega ja meie Tema-ga. Ta on siin! Sellele, kes kohtub Jeesusega, avanevad taevad. “Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest” (2Kr 4:6). Issand on Püha Vaimu läbi siin, Tema läbi on meil ligipääs heldele ja armastavale Jumalale. Ta ütleb sulle täna: “Kes on näinud mind, see on näinud Isa” (Jh 14:9). (Tammo 2000:56j)

Olles oma mõtlemisega sattunud pimedusse ning võõrdunud Jumala elust neis oleva teadmatuse ja südame paadumuse tõttu. (Ef 4:18) Valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile. (Lk 2:32)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kadumata väärtuste eest võideldes ja igaviku tõdesid otsides vajad sa tingimata jumalikku jõudu. Seda ei või sa iseenese sisemisest inimesest välja meelitada ei tahtetreeningu ega iseloomu uljuse kaudu. Seda ei või sulle anda ka ükski surelikest, kuigi ta sõ-nad oleksid kuldaväärt ja tema eeskuju võrratu. Seda võid sa saada ainult ühenduses elava Issanda-ga. Harri Haamer

Palvetagem: Sina olid minuga, aga mina ei olnud Sinuga. Sina kutsusid mind ja hüüdsid mind ja said mu kurbusest jagu. Sa hiilgasid ja särasid ja Sa päästsid mu pimedusest. Augustinus


Kasutatud allikad

Tekst pdf-na:

https://nommerahu.ee/wp-content/uploads/2019/01/6.-Päeva-Sõnum-2-nädal-20198880.pdf

PÄEVA SÕNUM nr. 118

I/IV aastakäik II
“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:1
0

PÜHA PEREKOND

Jõuluaja 1. pühapäev

52/1 nädal: 30. detsember 2018 – 5. jaanuar 2019

Jõuluaja 1. pühapäev

Jõuluaja esimesel pühapäeval mõeldakse Pühale Perekonnale: Maarjale, Joosepile ja Jeesuse-le. Inimeseks saades võttis Jeesus enda peale ka selle koorma, mida võiksime nimetada esivanemate päranduseks. Või õigemini: sündides Maarja pojana ning olles Joosepi poolt täiesti omaks tunnista-tud kasupoeg, sai ta päranduseks ka nende esivanemad. Päranduseks, mis ei erinenud karvavõrdki sellest koormast, mille Ta võttis enda peale ennast Jordanis ristida lastes – “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!” (Jh 1:29) või siis, kui Ta kandis “ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika” (Jh 19:17).

Jeesus sündis ajalukku – kogu inimkonna ajalukku, patu, sõnakuulmatuse ja surma ajalukku, võttes selle enda peale. Enda kanda. Ta sündis perekonda: kogu inimkonna perekonda – selleks, et inimkonnast võiks saada Tema perekond ning Ta võiks oma perekonna päästa orjapõlvest.

Jumala Poeg sai Inimese Pojaks, et meie võiksime Temas saada Jumala poegadeks ja tütar-deks. Ta tuli ja sündis inimperre, et inimkonnast võiks saada Jumala perekond. Ta tuli väljastpoolt ja sündis ajalukku, et näidata: see on Jumala ajalugu. Jumala lugu meie, inimestega. Lunastuse ja pääste lugu – ning meie oleme selle osalised, sest me oleme Tema perekond. Püha Perekond, sest Tema on püha. Jumal tahab, et kõik oleksid Tema lapsed. (Auksmann 2015) Suured on Issanda teod, uuritavad kõigile, kellel neist on hea meel. Ps 111:2

Sõna “suur” on mitmetahulise tähendusega. See tähendab “palju”. Kuhu me iial vaatame, seal näeme ta tegude hulka. Vaata ringi maailmas, või tõsta oma pilgud taeva poole, iga ruutmeeter on täis tema tegusid. Kes oskab meist öelda, kui suur on tema vaimuliku tegude väärtus. Üks töö, ini-mese lunastamine, on vist küll kõige kaunim. See võtab keskse koha Piiblis ja ajaloos.

Jumala tööd on suured oma auväärsuses ja mitmekülgsuse poolest. Milline värvide ja vormide rikkus esineb looduses. Aga vaimulikul alal ei ole see väiksem. Ärgu pangu ükski Jumala au enda arvele!

Jumala teod on suured ja aulised, aga neid näevad ainult uurijad, kellel on Jumala tegudest hea meel. Uurimine tähendab seda, et Jumala teod sisaldavad rohkem kui esimesel pilgul suudetaksime haarata. Neid on vaja uurida.

Usklik piibliuurija tungib Jumala sõna sügavustesse, avastades seal tõdesid ja Jumala tegusid, mida tavaline lugeja ei leia. (Tärk 2014:516j)

Kuule seda, Iiob, peatu ja pane tähele Jumala imetegusid! (Ii 37:14)

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sa oled Püha Perekonna näol kinkinud meile eeskuju. Aita ka meie peredel elada üksmeeles ja vagaduses ning liida neid vastastikuses austuses ja armastuses. Viimaks too meid kõiki Sinu igavese isamaja rõõmu ja rahusse. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.


IGAL LAPSEL ON MAAILMAS OMA OSA

Pühapäev – 30. detsember

Jeesuse isa ja ema panid seda imeks, mida tema kohta räägiti. Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: “Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse.” Lk 2:33,34 Millest see tuleb, et suhtumine Kristusesse ja ristiusku üldse on nii vaenulik? Sellele küsimu-sele vastatakse nõnda: ristiusk kõneleb patust ja süüst, jutustab Jeesuse kannatamisest ja surmast – ning kõik see olevat kahjulik ning koguni ohtlik inimese vaimsele tervisele. Sellepärast ei tule sel-lest mitte kõneleda.

Nüüd aga on tegelikult siiski olukord nõnda, et meie võime küll silmi sulgeda tõsiasjade ees, kuid me ei saa olematuks teha elu reaalsust. Patt, süü, kannatus ja surm – kõik need on tõsiasjad mille all kannatab kogu inimkond.

Ja see on mille vastu jõulukuulutus võitleb. Meie ei saa ega tohi olla pimedad maailma tege-liku olukorra nägemisele ja hindamisele. Jõulud kuulutavad valgust pimeduses, rõõmu muredes ja kannatustes ning rahu rahutuses ja surmavõitluses.

See kuulutus on määratud kõigile nii noortele kui ka vanadele, valgetele ja värvilistele, mees-tele ja naistele, igale inimesele, kes igatseb õnne, rõõmu ja rahu järgi.

Nii me vahest mõistame ka kui suure tähtsusega on see, et jõulusündmus on perekonnasünd-mus. Just perekonna, just kodus elame isiklikult läbi oma mured ja rõõmud. Sellesse meie isiklikku ellu tulebki jõulukuulutus, et heita uut valgust meie elule ja elu mõttele meie suhetele teiste inimeste ja Jumalaga. (Koolmeister 1980:33j) Tema on pühamuks, aga ka komistuskiviks ja pahanduskaljuks mõlemale Iisraeli kojale, lõk-suks ja püüdepaelaks Jeruusalemma elanikele. (Js 8:14) Ja kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks, aga kelle peale iganes see kivi langeb, selle teeb see pihuks ja põrmuks. (Mt 21:44) Teile siis, kes te usute, on see au, uskmatuile aga “kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks”. (1Pt 2:7) Mispärast? Sellepärast, et nad ei lähtunud usust, vaid arvasid õigeks saavat tegudest. Nad komistasid vastu komistuskivi. (Rm 9:32) Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie suhtumine peab kajastama Kristuse suhtumist. Kui nad on vaenulikud, vastame neile leebusega. Kui nad vihaselt süüdistavad meid milleski, vastame rahulike sõnadega. Kui nad meile halba teevad, siis me palvetame nende eest. Vägivallale ja eksi-mustele saab vastata väga rahulikult ja leebelt. Ignatius Antiookiast Palvetagem: Issand, tule ja õnnista meid, ümbritse meid Sinu rahuga. Laota oma õnnistavad käed meie üle. Las Sinu vägi puudutada meid. Sa oled meid asetanud maailma kannatustesse tunnistama Sinu armastusest. Aita meid pigem head teha kui puhata, kuni Sinu valgusesse jõuame. Peter Strauch * * *

MEIE AEG ON ISSANDA KÄTES

Esmaspäev – 31. detsember

Vana-aasta

Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad. Ps 31:16

Vana-aastaõhtu on ka üks neist tähtpäevadest, millel puudub kiriklik evangeelne Kristuse-kes-kne sõnum, mis oleks seotud otseselt Jeesuse elu või tegevusega. Kuna tegemist on aasta viimase päevaga, omab selle päeva sõnum pisut igavikulist mõõdet ja kirjakohtade teemad kõnelevad ajast ja igavikust.

“Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad!”, laulab kuningas Taavet oma 31. laulus. Kuidas aga ise käitume? Kas nii, nagu oleks mina aja peremees ja kogu elu – päevad, aastad ja dekaadid on minu enda käes laiali loopida. Või on minu aeg tegelikult Jumala käes, kes ulatab mulle kogu minu jaoks tallele pandud ajatagavara päev-päeva kaupa. Kas tean, millal annab Ta mulle üle viimase klotsi – viimase aasta, viimase päeva, viimase tunni või minuti?

Kui hakkan mõistma iga mulle kingitud hetke ainukordsust, suurust ja väärtust, siis kas ei teki soovi hinnata ümber kogu oma senist elu ja “klotside laialipildumist”? Seda suurema hoole ja ar-mastusega võtan vastu ka iga järgmise ajahetke kui viimase ja väärtuslikuima. Mida hakkan selle viimasega peale?

Aega saab viita, aega saab veeta, aega saab pillata, aega saab surnuks lüüa. Aega saab ka ka-sutada, käsutada, kulutada, isegi kokku hoida. Aega ei saa aga tagavaraks tallele panna. Ainus, kel-lel on ajatagavara on Jumal. Hetkel, mil ajast saab minu elu, saab seda aega vaid kasutada. Kuidas kasutan?

Vana Testamendi autor Koguja kirjutab: “Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil,
 enne kui tu-levad kurjad päevad 
ja jõuavad kätte need aastad,
 mille kohta sa ütled: 
Need ei meeldi mulle! Sest inimene läheb oma igavese koja poole
ja tänaval käivad leinajad ringi, sest põrm saab jälle mulda,
nõnda kui ta on olnud, 
ja vaim läheb Jumala juurde,
kes tema on andnud.” (Kg 12:1,5,7) Püsides usus Igaviku Jumalasse ei ole niivõrd oluline see, mida toob meile ajalikus elus hom-ne päev või uus aasta, kuivõrd see, kuidas seda uut ajaühikut kasutame. (Viilma 2013) Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen. (Ps 39:5) Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid mää-ratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas. (Ps 139:16) Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Inimesi on mitmesuguseid: häid, pisut vähem häid või hoo-piski halbu, aga neid kõiki otsib Jumal. Oluline ja rõhutamist väärt on tõsiasi, et iga inimene peab leidma Jeesuse Kristuse. Kui ta on Kristuse leidnud, on probleem lahendatud. Paul Himma Palvetagem: Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa. Sinu aastad ei lõpe ja Sinu arm on igal päeval uus. Lase oma Vaimu valgusel uuendada meie elu, elusta meie süda ja anna valgust meie meeltele, et me võiksime astuda uude aastasse rõõmsa kuulekuse ja kindla usuga. Seda palume Kristuse, meie Issanda läbi.


JEESUSE NIMEL

Teisipäev – 1. jaanuar

Jeesuse nimepäev ehk uusaasta (nääripäev)

Kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, Tema läbi Juma-lat Isa tänades! Kl 3:17

Tänase päeva pühakirjasalm aitab meile meelde tuletada, et meie elu ja ka igavene pääsemine on Jeesuse nimes. Jumala Vaimu toel saame uskuda Jeesuse nimesse ja tunnistada oma usku Jeesu-sesse.

Olen pannud tähele, kui kaua võtab inimestel aega saada avalikult oma usu tunnistajateks nõn-da, et julgetakse välja üleda Jumala nimi, veel harvemini tunnistada selgelt ja üheselt usku Jeesu-sesse. Mõni kirikuga seotud inimene võib pidada ära pika kõne ja rääkida õigeid ja ilusaid asju, kuid sa ei kuule kordagi tema suust mainitavat Jumala nime.

Ometi kirjutab evangelist Johannes üsna oma evangeeliumi alguses: “Aga kõigile, kes tema [Jeesuse] vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse” (Jh 1:12) ning oma evangeeliumi lõpus kirjutab Johennes kogu oma kirjatöö mõtte kohta: “Need [sõnad] on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.”

Usk on seotud nimedega. Moosesele ilmus põlevas põõsas Jumal, kes ütles oma nimeks “Mi-na Olen”. Jeesus nimetas ennast seitsmel korral sellesama “Mina Olen” nimega, kui Ta ütles, et Te-ma on Eluleib; Maailma valgus; Uks; Hea karjane; Ülestõusmine ja elu; Tee, tõde ja elu ning Tõe-line viinapuu. Piibli viimases raamatus ütleb taevasel troonil istuja: “Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!” (Ilm 22:13) Jeesuse nimesse uskudes ja end ja oma lapsi Kolmainujumala nimesse ristides saadakse Ju-mala lasteks.

Jumal tunneb meid nimepidi! Kas ka meie tunneme Teda nimepidi, kas kõnetame Teda nime-pidi, kas tunnistame Temast nimepidi, kas kiidame ja ülistame Teda nimepidi? (Viilma 2018)

Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huul-te vilja. (Hb 13:15)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Armas Jumal, aita kõigil mõista, et osadus Sinuga on rõõm, millest keegi mingil juhul ilma ei tohiks jääda. Eric Rew

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sinu ainus Poeg lõigati ümber käsuõpetuse kohaselt kahek-sandal päeval pärast sündimist ja Talle anti nimi üle kõigi nimede. Kingi meile armu kanda ustavalt Tema nime, teenida Teda Vaimu väes ja kuulutada Teda maailma Päästjana, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.


KAS TAHAD VANGLAST VABADUSSE?

Kolmapäev – 2. jaanuar

Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: “Abba! Isa!” Nõnda ei ole sa enam ori, vaid poeg. Gl 4:6,7

Piiblis on lugu kahest pojast. Üks poeg oli isa vara ära raisanud ja läinud hulkuma, teine poeg oli jäänud koju. Kui kadunud poeg tuli tagasi, ei suutnud kodus olev poeg isaga koos rõõmu tunda, et kadunud poeg tagasi tuli. Rõõm, mis oli isal, ei olnud mitte pojal, sest see poeg oli küll olnud ko-dus, aga ta ei olnud poeg, ta oli kui ori, kui käsutäitja.

Mõnikord võib meil, jumalarahval, kristlastena sama meelsus olla, et me ei olegi nagu Jumala lapsed, oleme nagu Kristuse orjad. Me nõuame, et kui sa oled kristlane, siis käitu nii ja teisiti, me ütleme, et mis sinul siia asja on. Oleme kriitilised üksteise suhtes, arvustame, ei suuda tunda rõõmu, mida taevane Isa tunneb – rõõmu, kui üks patune meelt parandab, kui keegi, kes oli eemal, astub ju-malakoja uksest sisse. Me ei suuda tunda rõõmu üksteisest, vaid oleme tihtipeale orjameelselt kriiti-lised.

Jumala Vaim tahab meid kasvatada, et me saaksime täiskasvanuks, et me taipaksime, mis on Jumala täieline tahtmine, võiksime koos rõõmustada Jumala tegudest ja töödest. See osadus peab olema nii lähedane, nagu on lapsel, kes ütleb: “Abba! Isa!”

Jumala Vaim tahab meid kasvatada, et me tunneksime, et meil on Jumalaga ääretult lähedane, usalduslik vahekord: kõik, mis on Jumala oma, on meie oma. Kahtlemata eeldab selline vabadus si-semist küpsust, vastutustunnet, väärikat käitumist. Aga Kristus on tulnud, et me võiksime ühe lapse seisuse saada, mitte enam orjates, vaid elades samas vaimus kui meie taevane Isa; ühes osaduses, usalduses ja armus.

Olgu siis Jumala aeg ka meie jaoks täna küpseks saanud, et me tunneksime end Jumala õnnis-tuste ja rikkuste pärijana, mitte käsutäitjana, ja elaksime armastuses ja rõõmus koos Temaga. (Luha-mets 2003:43j) Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse jär-gi. (Gl 3:29)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal ei ole nimetu saatus ega juhus, loodusseadus ega kä-sitamatu maailmavaim. Jumal tunneb meid, kõneleb meile, näeb ja kuuleb meid, Tema kätesse või-me end usaldada. Jörg Zink Palvetagem: Issand, aita, et mu tänased teod ja sõnad kellelegi kahju ei tooks, vaid et need oleksid peegeldus Sinu armastusest ja halastusest. Rita R. Snowden


ISSANDA HEADUS MEIE VASTU

Neljapäev – 3. jaanuar

Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust. Js 63:7

Aeg-ajalt kuulen inimeste elulugusid ja vahetevahel kuulen lauset “Ta oli elu lõpuni tänulik, ka vana ja vaevatu ja väga haigena”. Kuidas on meiega? Kas me leiame põhjust tänulikkuseks? Kui-das me kasutame oma mälu? Kas nii, nagu mina oma väga head fotoaparaati?

Mõned ütlevad, et neil on selektiivne, valiv mälu. Küllap on, aga selle valikuga on ehk nii na-gu uuemal tehnikal, mis jätab meelde selle, mida sa eelnevatel kordadel oled kõige enam kasutanud, ja pakub sulle igal järgmisel kasutamisel esmajärjekorras seda. Äkki me peaksime ennast õpetama tänulikumaks? Kuidas?

On üks võimalus. Paljud ristiinimesed, enne kui nad koos oma armsa või armsatega või ka ük-sinda hakkavad õhtupalvet tegema, meenutavad mööduvast päevast kõike head ja ilusat. Ja siis nad tõstavad selle oma palves tänuna Jumala ette. Kui seda päevast päeva ja aastast aastasse teha, võib olla üsna kindel, et tõenäoliselt oled sa ka vanaks jäädes üks tänulik vanainimene, kellel pole puu-dust sõpradest, keda lähedased ei unusta ja keda hea meelega ka aidatakse. Heatahtlikke ja tänulikke on lihtne aidata. Küllap ka Jumalal.

Prohvet meenutab Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust, kõike seda, mida Ta on oma rahva-le nende pikas ajaloos osutanud, suurt headust, mida Ta on neile osutanud oma suure halastuse ja suure helduse pärast. Ta teeb seda ka rahva jaoks rasketel aegadel – aegadel, mil paljud olid unusta-nud tänulikkuse, mil paljud hädaldasid, soigusid, kirusid – kütsid üksteist üles olema leidlikud nega-tiivsuses. Jumal on ustav, hooliv, armastav. Tema ei jäta oma rahvast, ei unusta oma loodut.

Prohvet ütleb: kasutage oma mälu! Seal on nii palju head, mida saaks meenutada, mis muudab tänulikuks! (Tammsalu 2016)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumala arm avaldub selles, et taipame: tasu ei sõltu mitte meie vaevanägemisest, vaid see sõltub Jumalast, Tema armust. See sõltub meie Õnnistegijast Jee-susest Kristusest. Vahel tundub see küll töötegijale kurb. Kuidas nii? See on ju ebaõiglane! Aga us-kuge: see on tõelise rõõmu, tõelise kindluse allikas, kui teame, et tasu ei olene meist. Joel Luhamets Palvetagem: Sind, Siioni suur Jumal, ma kiidan vaikselt südames. Sind tänan koidu kumal, Sul õhtul laulan uinudes. Sa vägev ilma Looja, Su peale loodan ma, sest helde abitooja mul ikka oled Sa. Mu kilp ja vall, mu päästja, Sind tänan rõõmsasti; mu kandja, ülestõstja, – au Sinu nimele! Johann Rist * * *

TÄIUSLIK PÄÄSTJA

Reede – 4. jaanuar

Hõisake, taevad, ja ilutse, maa, mäed, rõkatage rõõmust, sest Issand trööstib oma rahvast ja halastab oma viletsate peale! Js 49:13

Prohvet Jesaja tekst toob selgelt esile Jumala suuruse. Taas näidatakse meile, et inimlaps ei küüni mõistma Jumala suurust ja vägevust lõplikult. Kui kasutada matemaatilist keelt, siis ei küüni me mõistma Jumalat sajaprotsendiliselt. Võib ütelda, et isegi mitte viiekümneprotsendiliselt. Kui sageli tundubki meile, et mõistame Jumalat ja Tema tahet, siis tegelikkuses on see mõistmine ka-duvväikene võrreldes Jumala tõelise olemuse mõistmisega.

Vanast Testamendist Iisraeli rahva käekäiku jälgides näeme, kuidas Jumal on selle rahva juu-res vaatamata kõigele, mida rahvas ka ei tee. Kuigi on öeldud, et Jumal ennast pilgata ei lase, ei hä-vita ta rahvast tervikuna ka siis, kui see rahvas eksib. Kindlasti meenuvad siin Noa, Mooses ja kõr-berännak, esimeste kuningate edu ja kaotused ning kõigele sellele kanduv tõotus Jumalalt, et Tema ei jäta neid mitte maha.

Hoolimata rahva heitlikkusest on Jumal ikka truu. Truu on Ta siis, kui inimene sirutab käe keelatud vilja järele; hoolitsev ja muretsev karjane on Ta ka siis, kui kasvõi üks inimene kaotsi lä-heb ja oma taevasele Isale selja keerab. Ta on alati valmis korraldama rõõmupidu, kui kadunud poeg Ta juurde tagasi tuleb.

Kristlastena teame, et Jumal taevase Isana armastab oma lapsi nii, et on andnud meile õiguse ise otsustada. Otsustada hea ja halva, õige või vale vahel. Ta on andnud meile teada oma tahet ja meie valik on, kas sellest juhindume või mitte.

Olgu meil ikka palve huulil, et Jumala arm ja heldus meid kannaks ka edaspidi vaatamata kõi-gele, mis meie ümber toimub, ja julgustagu meid teadmine, et Jumal on ikka truu. (Aus 2005) Taevad rõõmustagu ja maa ilutsegu, kohisegu meri ja mis seda täidab! (Ps 96:11) Seepärast rõõmustage, taevad, ning teie, kes neis viibite! Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud alla teie juurde; ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks. (Ilm 12:12) Rõõmutsege, hõisake üheskoos, Jeruusalemma varemed, sest Issand trööstib oma rahvast, lunastab Jeruusalemma! (Js 52:9) Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal on ikka ja jälle tulnud sellesse maailma inimlike tunnistajate kaudu, kelle südamed on täidetud jumalakartuse ja lootusega. Joosep Tammo

Palvetagem: Nõnda kui me siin ajas oleme kandnud maise Aadama kuju, nii kanname kord igavikus taevase Kristuse kuju. Ükskord lõppeb võitlus liha ja Vaimu vahel. Ükskord saab kristlane patuta ärgata. Ükskord on ta kirgastatud Kristuse sarnane. Urho Muroma * * *

JUMAL SAI JA SAAB INIMESEKS.

Laupäev – 5. jaanuar

Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse. Gl 4:4,5

Kristus, Jumala Poeg, sündis Palestiinamaa vaeses peres, sündis naisest, sündis Moosese kä-suseaduse alla, sündis kindlate reeglite ja iidsete traditsioonide maailma. Nagu iga juudisoost poiss-laps, lõigati Ta ümber kaheksandal päeval, ja nagu Moosese Seadus ette nägi, toodi Ta neljaküm-nendal päeval Jeruusalemma templisse. Jumala Poja jaoks polnud erireegleid või erikohtlemist – ja polnud tarviski. Sest nagu ütleb apostel Paulus: “Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse.” Ja ta lisab: “Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: “Abba! Isa!”” (Gl 4:4-6) Need sõnad ei kehti üksnes Moosese Seaduse järgijate kohta, seaduse, mille alla Jeesus juudi-na ja Iisraeli rahva liikmena sündis, et seadusealusena vabastada seadusaluseid. See kehtib ka kogu meie inimliku elu ja olemise piiratuse ja äraspidisuse kohta, mille kütkeist Jumala Poeg tuli meid vabastama. Õigus on vanadel kirikuisadel, kes tundsid ära sügava tõe: kui Jumal poleks saanud ini-meseks, oleksime jäänud lunastamata. Ja kui Jeesus polnuks ühtaegu tõeline Jumal ja samas tõeline inimene, ei oleks lunastus meie jaoks võimalik.

Keegi vanaaja kristlik mõtleja on öelnud: Jumal sai inimeseks, et inimene võiks saada juma-laks. Kuid Pauluse mõte on selgem: Jumala Poeg sündis naisest ja sündis Seaduse alla, et lahti osta seadusealuseid ja kinkida meile Jumala lapse seisus. Ja kui me juba oleme Tema lapsed ja Tema omad, siis on meie südamesse antud Poja Vaimu, kes hüüab: “Abba! Isa!” (Vihuri 2001) Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja il-male ning paneb temale nimeks Immaanuel. (Js 7:14) Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. (Lk 1:31) Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: “Abba! Isa!” (Rm 8:15) Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie õnn on, et Jeesus ei ole veel tulnud kogu aus ning hiilguses, Ta ei ole veel tulnud kohtumõistjana. Seega on meile kingitud armuaeg, antud võimalus kasutada seda patuste Õnnistegija vastuvõtmiseks ja endale igaveseks õnnistuseks. Albert Soosaar Palvetagem: Issand, aita, et mu tänased teod ja sõnad kellelegi kahju ei tooks, vaid et need oleksid peegeldus Sinu armastusest ja halastusest. Rita R. Snowden


Kasutatud allikad

PÄEVA SÕNUM nr. 116

Päeva Sõnumi logo

Tere!

Advendiaeg on meie kahanemise aeg, enda kahanemisega leppimise aeg, endast liiga suurelt mõtlemisest loobumise aeg. See aeg on antud meile Jumala lapse seisuse uuesti tunnetamise jaoks. See on aeg tunda rõõmu sellest seisusest ja aeg vastata Jumala kutsele, et “tulge, oh lapsed”!

Jumala õnnistus olgu igavesti teie kõikidega.
Palvetage üksteise eest.

Indrek

 

PÄEVASÕNUM nr. 113

Päeva Sõnumi logo

III aastakäik
“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

KRISTUS – TAEVA JA MAA ISSAND
48. nädal: 25. november – 1. detsember 2018
27. pühapäev pärast nelipüha
Kirikuaasta viimane pühapäev

Kirikuaasta viimane pühapäev kõneleb meile kõige lõpust. Nii nagu lõpeb see kirikuaasta ja tema ring, nõnda lõpeb kord see maailm ja tema saatus. Kirikuaasta lõppedes astume uude, kuid ku-hu astume selle maailma lõppedes?
Pühakiri kõneleb, et maailma lõpus tuleb Kristus tagasi. Siis ei tule ta enam mitte lapsena, vaid hoopis Issandana, kelle käes on kogu meelevald ja kes otsustab siis inimeste saatuse üle.
Maailma ajaloos on palju hirmu tuntud Kristuse taastulemise ees. Viimsest kohtust on keskajal maalitud hirmsaid pilte. Kuid kristlane ei peaks seda kartma, sest see on tema jaoks uks igavesse el-lu. Ees seisab küll kohus, kuid Kristuse armule lootes võime pääseda igavikku. Kristus on surnud meie pattude eest ja need, kes seda usuvad, pääsevad.
Kirikuaasta viimast pühapäeva on meil tähistatud ka surnute mälestuspühana, mil mõeldakse aasta jooksul surnutele. Surm on inimese jaoks selles maailmas kõige lõpuks. Nii nagu kristlane ei pea Kristuse taastulemist kartma, nõnda ei pea ta ka surma kartma. Surnu äratatakse viimsel kohtu-päeval üles ja kui ta on uskunud Jumalasse, siis pääseb ta armu varal taevariiki.
On hea teada ja loota, et selle maailma järel ootab meid ees uus ja parem ja et Kristuse läbi pääseme kord armust sinna. (Soom 2012)

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. 2Kr 5:10

Kujutlen end mõnikord Kristuse kohtujärje ees seismas ja mõtlen: huvitav, millised varjatud patud küll mõne inimese puhul viimsel kohtupäeval avalikuks saavad? Nii põnev oleks teada tema salajasemaid mõtteid ja tegusid. Siis jälle ehmatan äratundmisest, et kas mul sellises olukorras, kus otsustamisel on igavik või mitte, on ikka mahti teiste vastu huvi tunda. Kas pole mul siis endaga piisavalt tegemist?
Ometi tundub, et sageli huvitab mind mõne teise inimese “avalikuks saamine” palju enam, kui iseenese paljastumine tõe palge ees. Aga sellisena me oma praeguses elus, jätkuvas armuajas, tihti-peale just toimime. Meid huvitab rohkem kellegi teise elu, ainult mitte enda oma. Eks ole oma elu üks paras sasipundar, mille harutamine näib üle jõu käivat.
Nõnda tegeleme aina teiste elude parandamisega ja koguni elamisega. Oleme otsekui isehaka-nud kohtunikud, kes hindavad puu väärtust tüve järgi, nägemata juuri ja toitaineid millest puu elab. Meie “õiglustunne”, mida siin maailmas teiste peal teostada soovime, pole midagi muud kui vägi-vald loodu suhtes.
Kas saan tunda inimest enda kõrval tema heas ja halvas tervikuna? Kuidas karistada mõrtsu-kat, kelle enese vaim on mõrvatud? Või kuidas hinnata seda, kes tegudes on aus, vaimus aga varas. Ja ka siis, kui suudame hoiduda teiste paikapanemisest, ei pruugi me sellest puudusest vabad olla. Sageli oleme ise oma kohtumõistmise objektiks – pidev enesekriitika, rahulolematus enesega! Kas pole ka see Jumala rolli omastamine?
Jumala ees oleme juba praegu avalikud – oma heas ja veas. Armuaeg, praegune elu, on meile antud aeg enesest teadlikuks saada. Avalduda Tema tõe palge ees. See on teelolemine Kristusega. Tõde on ebamugav ja valuski, siiski ainsana edasiviiv ja kandev.
Elu Kristuses võimaldab meil vähendada oma piiratust ja poolikust, et saaks avalduda inimese jumalik olemus – olla armastaja ja selle kiirgaja maailmas. Nõnda kasvame Kristusesse ja Tema meisse.
Praegu näeme peeglist otsekui tuhmi kujutist, siis aga palgest palgesse. (Gaston 2002)

Sest inimese tegu mööda tasub ta temale, ja nagu on kellegi tee, nõnda temale antakse. (Ii 34 :11) Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegu-sid mööda. (Mt 16:27) Ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. (Mt 25:32) Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina, miks sa paned oma venda halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette. (Rm 14:10)

Palvetagem: Issand, meie Lunastaja, Sina oled kõikide aegade valitseja, taevane Kuningas, kellele alluvad kõik väed ja võimud. Sinu riigi saabumist ei saa keegi takistada. Rõõmusta meid selles veendumuses ja kingi meile usk Sinu tõotuste täitumisse. Jõudku pea Sinu taastuleku päev, mil Sa teed oma kuningriigi kõigile avalikuks ja me võime Sinu lunastatud kogudusena Sulle vastu minna, kes Sa koos Isaga Püha Vaimu ühtsuses elad ja valitsed igavesest ajast igavesti.

* * *

PALJASTAV KOHTUOTSUS
Igavikupühapäev – 25. november
Kuningas Kristuse püha
Kadripäev
Jeesus ütles jüngritele: “Tema ette kogutakse kõik rahvad ja Ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.” Mt 25:32

Pilt karjasest pärineb ilmselt vanatestamentlikust kujutlusmaailmast (Hs 34), kus karjane tä-hendab ühtlasi kuningat. Tõeline karjane, kes uuetestamentlikus pärimuses oli ise ühtlasi karja oma-nik, mitte ainult ei hoia karja, vaid valvab ka selle kvaliteedi järele, kõrvaldades ebaproduktiivsed loomad. Kõigepealt praagib karjapidaja oma karjast välja ülearused isasloomad, et säästa rohkem söödamaad produktiivsematele emasloomadele.
Karjamaal jooksevad nad kõik läbisegi. Kuid karjane ei aja neid kunagi segamini. Jeesus tun-nistab siin tulevase kohtu täielikku õiglust. Jumala pilguga seisab ta rahvaste ees kui teadja, kes avastab igaühe, kellele ta armu heidab, kuid tunneb ära ka igaühe, kelle kohta ta peab langetama Jumala needuse.
Selles kohtus ei ole mingit kolmandat võimalust – nii nagu on olemas vaid kaks kätt, parem ja vasak. Piibellikus keelepruugis on õigeks mõistetud äravalitud kuninga “paremal käel”, teised aga “vasemal käel”, kus nad langevad igavese karistuse alla. (Salumaa 2001:369j)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Seesuguse eraldamise toonitamine on eriti oluline, kuna kohut kujutatakse universaalsena, hõlmavana kogu inimkonda, mitte ainult kristlikku kogudust. Elmar Salumaa

Palvetagem: Issand! Me keegi ei tea, millal meie aeg lõpeb, millal lõpeb meie võimalus mi-dagi muuta. Aita meil meile jäänud aega hästi kasutada, aita kasutada Sinu poolt meile antud võima-lusi, et võiksime viimsel kohtupäeval julge südamega Sinu aujärje ette astuda. Eve Kruus

* * *

MAAILMA ÕIGE ALUS
Esmaspäev – 26. november
Issand jääb igavesti; Ta on oma aujärje seadnud kohtumõistmiseks. Ja Ta ise mõistab kohut maailmale õigluses; Ta peab rahvastele kohut õiglasel viisil. Ps 9:8,9

Rahvad on kannatanud rahutuste all, mida on esile kutsunud välised vaenlased ja seesmised rahutused. See kõik lõpeb, kui Jumala tahe toimub maa peal nagu taevas. Maailm leiab siis oma õige aluse.
Taevas elatakse kaasa maailma probleemide õige lahendamise puhul. Seda näeme Jeesuse sündimisel. Taevas austas Jumalat sellepärast, et rahu võimalus oli tulnud maailmale. Seda näeme ka siis, kui keegi isiklikult parandab meelt uue elu saamiseks. Milline rõõm võiks taevas olla siis, kui kogu inimkond parandaks meelt.
Jumala õige kohus saabub ja siis saab igaüks selle järgi, mis tema on teinud. (PKK: Ps 9:1-10:18)

Issanda palge ees, sest tema tuleb! Sest ta tuleb kohut mõistma maailmale. Ta mõistab kohut maailmale õiguses ja rahvaile oma ustavuses. (Ps 96:13) Sest ta on seadnud ühe päeva, mil ta mõistab õiglaselt kohut kogu ilmamaa üle mehe läbi, kelle ta on määranud, ja ta on pakkunud kõi-gile tõestuse sellega, et on tema üles äratanud surnuist. (Ap 17:31)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Valitsegu maailmas kui tahes suur ebaühtlus ja ükskõik, kas kuulume madalamasse või kõrgemasse klassi, me võime end lohutada sellega, et meil kõigil on sa-ma Kristus, sama ristimine, sama evangeelium ja sama Vaim. Kellelgi pole paremat evangeeliumi, paremat ristimist ega mingisugust teist Kristust. Martin Luther

Palvetagem: Issand, Sinu käes on kohtumõistmine, et Sind kardetaks! Anna meile puhas süda ja kindel usk, et me kõlbaksime Sinu riiki! Toomas Paul

* * *

KITSAS AEG
Teisipäev – 27. november
Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud. Tn 12:1

Taanieli sõnum on lõpuaegadest. Prohvetina saab ta nägemuse, et see aeg ei saa olema kerge. Vastupidi, see on kitsas aeg, mille sarnast varem pole nähtud. Kitsas vaimulikus mõttes. Usule, Ju-malale, on inimeste eludes vähem ruumi kui kunagi varem on olnud.
Kui vaadata kõike seda, mis praegu inimeste ellu tungib erinevate ekraanide kaudu või paber-kandjale trükituna või häälekalt kõlab raadios, tänaval, inimeste igapäevakõnes, siis me elame nagu üüratul prügimäel, täis kõikvõimalikku kaduvat kraami, mis ehk kord omas väärtust, aga sealsamas selle ka kaotas ja nüüd on lihtsalt midagi, mis me ümber üha kuhjub ja kuhjub. Kui keegi vajab mi-dagi, püüab ta seda sealtsamast prahi seast leida, sest mida kõike sea ei leidu! Ka päris uusi asju. Aga seda kõike on liiga palju ning millegi väärtust on raske hinnata. Maailm püüab usku summu-tada, matta enda alla. Kõik on oluline, kõigega on vaja tegeleda.
Kui kõike on liiga palju, on tõeliselt kitsas aeg. Usku on sellel ajastul raske leida ja lihtne kao-tada.
Vahel me laseme sellel sündida ja saame ise enda suurimateks vaenlasteks. Jäädes ainiti põrni-tsema oma elu tegemisi, oma muresid, üldist ilmaelu allakäiku ja ümbritsevat tühisuste tühisust kao-tame lootuse. Kaotame sedavõrd, et ei mõtlegi enam sellele. Kõige muuga on tarvis tegeleda.
Taaniel tuletab meelde, et Jumalaga koos olles ei ole lootusetuid olukordi. Usklik ei ole tegeli-kult kunagi üksi. Ta nimetab siinkohal ingel Miikaeli, kes seisab jumalarahva laste eest. Oluline ei ole siinkohal peaingli nimi, ega isik, vaid jõud, mis seisab iga jumalalapse taga. Olgu sekularisee-runud maailm nii võimas kui tahes, Jumala vastu ta ei saa. (Kose kiriku kroonika 2012)

Pärsia kuningriigi kaitseingel pani mulle vastu kakskümmend üks päeva; aga vaata, Miikael, üks peainglitest, tuli mulle appi ja ma jäin sinna, Pärsia kuningate kaitseingli juurde. (Tn 10:13) Sest siis on nii suur ahistus, millist pole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tule enam iial. (Ilm 12:7) Ja taevas tõusis sõda: Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega, ning lohe sõ-dis ja tema inglid. (Mt 24:21)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Miski ei lohuta rohkem kui kindel usaldus, et kurjuse kes-kel oled Jumala armastusest ümbritsetud. Johann Calvin

Palvetagem: Issand, kus oled Sina, seal sünnivad imed! Aita meil neid tähele panna ja neis ära tunda Sind. Ove Sander

* * *

KURISTIK ON ÜLETATUD JUMALA-POOLSELT KALDALT
Kolmapäev – 28. november
Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ilm 21:1

Piibli esimestel lehekülgedel seisab suur ja särav kuulutus inimesest, kelle Jumal kõigest loo-dust ainsana lõi oma näo järgi, see tähendab Temaga vaimsesse sarnasusse, osadusse ja ühendusse Temaga. See on suurim, mis iial inimese kohta on võimalik ütelda. Aga siis järgneb palju lehekülgi, mis kõnelevad kuristiku tekkimisest Jumala ja inimese vahele. See kestab kuni leheküljeni, millele on kirjutatud sõna evangeelium. Evangeelium on kreekakeelne sõna ja tähendab rõõmusõnum. See on sõnum suurimast rõõmust, mille osaliseks meie, inimesed, võime saada.
Piibli viimastel lehekülgedel esitab apostel Johannes selle kohta lühikese ilmeka pildi, mis an-nab meile edasi tähtsaima kinnituse, mida vajame elus ja surmas: ning merd ei olnud enam. Kristus, Tema elu ja lunastustöö on võetud siin kokku viie sõnaga: Ning merd ei olnud enam.
Mida tahab Johannes sellega ütelda meile, Jumala näo järgi loodud inimestele, kes me seisame kuristiku äärel ja valusalt selle olemasolu tunnetades?
Pärimuse järgi on Johannes oma Ilmutusraamatu kirjutanud Patmose saarel. Seal ümbritses te-da kõikjal meri. Meri lahutas teda kodukaldast. Patt lahutab meid merena kodukaldast, Jumalast kui elu allikast. Nüüd mõistame, et ei saa olla suuremat rõõmusõnumit inimesele kannatuste, patu ja surma maailmas, kui see: merd ei ole enam!
Kuristik on ületatud Jumala-poolselt kaldalt Jeesus Kristuse läbi, kelles Jumal on meie peale armu heitnud. Ja see, kes istub aujärjel, ütleb: “Vaata, ma teen kõik uueks!” See lohutus kehtib ka minu ja sinu kohta. Ja veel ütleb meie Lunastaja: “Ma annan sellele, kellel on janu, eluvee allikast ilma hinnata.” Tule sinagi sinna, kus ei ole enam merd sinu ja Jumala, sinu ja ligimese vahel. Tule Jeesus Kristuse eluvee allika juurde, nii et sinugi võiksid saada elava vee allikaks oma ligimesele. (Kiviranna 1994:179j)

Sest vaata, ma loon uue taeva ja uue maa. Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tu-le meeldegi. (Js 65:17) Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õi-gus. (2Pt 3:13)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: On tähtsamaid asju kui see, mida meie siin maa peal eluks peame. Ka selle eest peab hoolitsema, aga mitte unustades, et tõeline elu nõuab rohkem ruumi kui meie kolmedimensiooniline olemine. Fanny de Sivers

Palvetagem: Ma ei kuulu selle maailma vägedele ja võimudele, vaid Heale Karjasele, kes omasid tunneb ja keda Tema omad tunnevad. Issanda ja Karjase ligiolek tähendab tõepoolest, et mul ei ole millestki puudust. Ta annab minule tõelise puhkuse, mida mu süda igatseb, ja Ta tõstab mu üles masenduse kuristikest. Henri Nouwen

* * *

JUMALA TULEKU MÕJU
Neljapäev – 29. november
Siion kuuleb seda ja rõõmustab, ja Juuda tütred ilutsevad Sinu õiglastest kohtuotsustest, Is-sand. Sest Sina, Issand, oled Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa. Ps 97:8,9

Jumala rahvas rõõmustab väärvaadete kadumisest. Kes ei rõõmustaks selle üle, et suured hul-gad maailmas on vabanenud väärjumalate kummardamisest.
Jumala rahvas rõõmustab veel enam Jumala au võidust. Me rõõmustume, et suured hulgad on vabanenud kujude kummardamisest, aga veel enam rõõmustame me neist, kes kummardavad elavat Jumalat tões ja vaimus. Jumala tõeline kummardamine võib esineda nii kaugetes maades, et Siion ei näe, vaid ainult “kuuleb” sellest. (Tärk 2014:401)

Sest mina tean, et Issand on suur ja meie Issand on suurem kui kõik jumalad. (Ps 135:5)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õnnistegija heaks ei saa sa õigupoolest midagi teha. Aga ometi, kui sa meelt parandad ja ennast päästa lased, siis rõõmustab see Teda ja taeva ingleid. Kui sa tunned oma Õnnistegijat, jää ikka Ta juurde ja tunnista rõõmsalt ning julgelt, mis Tema sulle on teinud. Albert Soosaar

Palvetagem: Püha Lunastaja, kes oled surnud meie pärast, jäta meid enese omaks. Kinnita Püha Vaimuga, varja vägeva käega ja saada jumaliku õnnistusega. Luba meil jõuda koju. Ove San-der

* * *

KAEBUS
Reede – 30. november
Apostel Andrease päev ehk andresepäev
Issand, ära mine kohtusse oma sulasega, sest ükski elav inimene ei ole õige Sinu palge ees! Ps 143:2

Mida lähemale Jumalale, seda suurem on inimese süütunne. Jumalast kaugel olles võime pida-da end heaks inimeseks. Enamik inimesi usubki, et nad on head inimesed. Aga niipea kui Püha Vaim on neile nende tõelist olukorda valgustanud, tunnevad nad oma süü suurust.
Puudujäägi tunne esineb iga tõelise uskliku elus. Taavet oli usklik mees ja palvetaja inimene. Ta ise nimetab end Jumala sulaseks ja Jumal kasutas teda kirjutatud psalmi kaudu kogu maailma usklikkonna õnnistuseks. Sealjuures oli ta veendunud, et ta ei olnud “õige”. Taavet teadis, et ta oli patuse inimkonna liige. Ükski elav inimene ei ole õige Sinu palge ees!
Oleme nagu õpilased, kes on uurinud oma ala ja on häid tulemusi saavutanud, kuid ise teavad väga selgesti, et nende tulemused on väga piiratud. Nad teavad isegi tõsiasja, et kogu inimkonna teadmised on väga väikesed võrreldes sellega, mida me veel ei ole saavutanud. Paulus võis veendu-nult öelda, et ta ei ole täiust saavutanud, aga ta püüdis sinnapoole (Fl 3:13). Ainult kergemeelne ja pealiskaudne usklik võib end täiuslikuks pidada. (Tärk 2014:687j)

Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees? Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest (Ii 9:2,3). Kuidas võiks inimene olla puhas, naisest sündinul olla õigus? (Ii 15:14)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui ainult Sina, Issand, mind ära ei heida ja mind eluraa-matust ei kustuta -, siis ei saa mind miski muu kahjustada, mistahes hädad minu üle ka tuleksid! Thomas Kempisest

Palvetagem: Jumal, taevane Isa, me meenutame täna apostel Andreast, kes võttis kõhklema-tult vastu Sinu Poja Jeesuse Kristuse kutse ja tõi oma venna Peetruse Tema juurde. Kutsu meidki oma sõnaga Sinu juurde ning anna meile jõudu järgida Sind ja kuulutada Sinu riigi head sõnumit. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

* * *

PIIBEL RÄÄGIB TÄNAPÄEVAL
Laupäev – 1. detsember
Jeesus ütleb: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu.” Jh 5:24

Paljude arvates pole Piiblil tänapäevale midagi ütelda ega anda. Nende meelest kuulub see raamat ühele ammu olnud erineva kultuuriga ajastule. Ümbritsetud tänapäeva mehaniseeritud ma-sinvärgist, ei ole nad võimelised end ühendusse viima möödund aegade karjaste, kalurite ja kunin-gatega. Lugedes mõnd muistset arstiraamatut, ei saaks keegi väita, et sellest oleks tänapäeva arstile palju kasu. Nii nad mõtlevad. Kuid peale väliste füüsiliste iseärasuste ei erine me milleski noist inimestest, kes elasid mõned tuhanded aastad enne meid. On tõsi, et moodne inimene on leiutanud palju uusi masinaid, kuid ta patud on jäänud samaks. Ta omab rohkem informatsiooni ja teadmist, kuid ta süda on valgustatud samadest muredest ja isekatest tegudest nagu varemgi.
Kui Piiblit lugeda lahtiste silmadega, siis võime Kaini kadeduses ja vennamõrvas selgesti nä-ha tänapäeva pattu. Hananiase ja Safiira kaudu ilmneb kalkuleeritud petmine (Ap 5:1-11).
Kuid mitte ainult üksikud isikud ei tõsta seal mässu jumalike korralduste vastu, pettes niihästi Jumalat kui ka kaasinimesi, vaid isegi rahvad. Mõtelge Paabeli torni ehitamisele! Selle abil taheti rünnata taeva väravaid, et teha enesele nime. Kui keegi tahaks otsida oma isiku või rahvaste patu ja süü juuri, siis ta leiaks sellest ajakohase pildi Piiblist.
Piibel ei näita mitte ainult inimese võimet patule ja enesepettusele, vaid ta näitab ka inimese reageerimisvõimet Jumala armastuse ja tahte suhtes. Piibel ei räägi mitte ainult sellepärast, et ini-mene on aegade jooksul jäänud sellekssamaks, vaid et ka Jumal on jäänud sellekssamaks.
Jumala Sõnas on vägi, mis teeb inimese uueks, tõstes teda kõrgemale madalatest maistest elu-probleemidest.
Püha Kirja kuulutuse läbi räägib Jumala Vaim. Kes Jumala Sõnaga on pidevalt ühenduses, ammutab sellest kõikevõitvat jõudu oma eluks. Piibel ei tähenda raamatut nagu islamis Koraan või Hiinas Konfutsiuse õpetus. Seal sai ühe inimese sõna ja mõte raamatuks. Kristuses “Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (Jh 1:14).
Seesama Jumal, kes end ilmutas lihas, otsis osadust inimestega inimkeeles. Ja see osadus on meile antud Pühas Kirjas, milles avaldub Jumala Vaim, ilmutades selle läbi inimestele elavat Sõna – Jeesust Kristust.
Tulge ja võtke see omaks! Selleks on Jumal ka teid kutsunud. (Plank 1960:111-114)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Inimestel tuleks mõelda vähem sellele, mida nad peaksid tegema, ja rohkem sellele, mis nad peaksid olema. Kui nende olemus oleks hea, siis nende teod paistaksid heledas säras. Ära kujutle, et sa saad rajada oma õndsuse tegudele; see peab toetuma sellele, mis sa oled. Meister Eckhart

Palvetagem: Juhi mind surmast ellu, valedest tõesse. Juhi mind meeleheitest lootusesse, hir-must usaldusse. Juhi mind vihkamisest armastusse, sõjast rahusse. Las rahu täidab meie südant, meie maailma, meie universumit. Ema Teresa

* * *

Kasutatud allikad

• Gaston, Kalle 2002. Avalikkus iseendas. – Eesti Kirik 13.11.2002: http://www.eestikirik.ee/avalikkus-iseendas/
• Kiviranna, Rudolf 1994. Jumal, ma ootan Sinu õnnistust. Tallinn: EELK Konsistooriumi kirjastus- ja infoosakond.
• Kose kiriku kroonika 2012. Jutlus: Kitsas aeg. EELK Kose Püha Nikolause kogudus 26.11.2012: http://kosekroonika.blogspot.com/2012/11/normal-0-false-false-false-en-us-x-none.html
• Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Ps 9:1-10:18 – Ülekohtuse trots. Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. Pereraadio
• Plank, Uno 1960. Jumala otsijad. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat
• Salumaa, Elmar 2001. Matteuse rõõmusõnum. Tallinn: Logos.
• Soom, Kaido 2012. Kristus – taeva ja maa Issand. – Eesti Kirik 21.11.2012: http://www.eestikirik.ee/kristus-taeva-ja-maa-issand/
• Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos.

 

Koostas Indrek Lundava.
November 2018

 

Päeva Sõnum. Nr 112. 18. – 24. november 2018

Päeva Sõnumi logo

III aastakäik
“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

VALVAKE!

47. nädal: 18. – 24. november 2018
26. pühapäev pärast nelipüha
Kirikuaasta eelviimane pühapäev

Kirikuaasta eelviimane pühapäev teemaks on valvamine, mis rõhutab kirikuaasta lõpul vaimu-likku valvamist ja Kristuse tagasituleku ootust. Küllalt sageli võib juhtuda, et elame vaid tänases päevas ega oska vaadata kaugemasse tulevikku. Inimene koduneb kergesti selle maailmaga ja unus-tab, et ta ei ela siin jäädavalt. Selle elu järel peame kõik seisma Jumala ees ja andma aru oma elust. Siis on oluline nii see, mida oleme teinud hästi või valesti, kui ka see, mida oleme jätnud tegemata. Viimsel kohtupäeval Jumala ees seistes on kõige olulisem inimese usk Jumalasse. Vaid see päästab siis meid igavesse ellu, sest oma tegude najal ei saa keegi pääseda.
Keegi ei tea, millal tuleb tema lahkumise tund. Veel vähem teame seda, millal Kristus tagasi tuleb. Ometi tuleb sellekski valmis olla, sest kui see hetk käes on, siis ei saa inimene enam midagi muuta. Kristuse taastulemine siia maailma võib juhtuda varem, kui oskame arvata.
Kristlane peaks olema igal hetkel valmis Jumala ette astuma ja oma elust aru andma. Valvami-ne ei ole siiski jõudu põletav ärevus, vaid turvaline lootmine sellele, et Jumal viib oma alustatud hea töö meis lõpule. Jumala tõotuse kohaselt kristlased ootavad uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus (2Pt 3:13). Valvates valmistume elu kõige olulisema hetke, Jumala ette astumise vastu. (Soom 2012)

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! Lk 12:35

Paljud mõtlevad: mis meil muud ikka üle jääb – võtame maailma, nagu ta kord on, ja seame ennast siin lõplikult sisse, nii hästi või halvasti kui see õnnestub. Üks matab ennast töösse, niikaua kui jõudu jätkub, teine aga kannatustesse ja valusse. Üks klammerdub omavalitud ideaali külge ja teine täidab lihtsalt oma kohust, küsimata eriti selle järele, mis mõte sel kõigel on. Kolmandad aga lasevad päevadel niisama tulla ja minna. Kui küsida, kuhu see lõpuks välja viib, siis kehitavad nad õlgu ja vaatavad tühjusesse. See pole sugugi ammendav loetelu, ent üks on kindel: inimese elu on troostitu, kui peab elama ilma lootuseta, surma saagina vaid selle ootel. Siis oleme tulevikuta olen-did, kellega saatus teeb sageli kurja nalja, lastes meil kannatada ja asjata vaeva näha.
Kuid Issand kõneleb meiega teisiti. Ta tahab meid äratada, anda meile tagasi usu ja kindluse, mis on alati nende osa, kes Teda tunnevad ja Teda usaldavad. “Olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat … Olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!” (Lk 12:36,40) On küll märke, mis viitavad Tema tulekule, aga ilmselt ei ole need kunagi nii selged, et Tema tulek ei osu-tuks suureks üllatuseks ja ootamatuseks nii neile, kes seda on oodanud ja sellega arvestanud, kui ka nendele, kes Teda on põlanud. Alati on tarvis valmis olla: vöö vööl ja küünlad põlemas. Peame oo-tama Teda, mitte aga võõraid isandaid teenima – Tema sõna kuulates ja end selle järgi seades, mitte maailma asjade pärast muretsema. Peame olema valmis Tema kutseks, mitte aga minema sinna, ku-hu inimsüdame mõistmatus ja pimedus meid viia tahaks.
Kes nii oma Issandat ootab, kannatlikult valvates ja rõõmsalt valmis olles, need kiidab Ta õndsaks. “Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid.” (Lk 12:37) Nii teenis Ta oma esimesi jüngreid surma eelõhtul ja nii teenib Ta neidki, kes on valmis – seal, kus ootus on täide läi-nud ja usu asemel astutakse nägemisse. (Kiivit 1999:18j)

Seepärast, vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises. (1Pt 1:13) Et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese pooles. (Ef 3:16)

Palvetagem: Issand Jeesus Kristus, kes Sa tagasi tuled päeval, millest ei tea isegi inglid tae-vas. Anna, et elu mured ja ahvatlused ei saaks meid eksitada. Aita meil ustavalt valvata ja paluda, nii et me Sinu tulemise päeval võiksime rõõmuga kuulda Sinu häält ja minna Sind vastu võtma. Julgusta meie südameid Sinu tõotusi uskuma, et miski meid ei lahutaks Sinu armastusest, kes Sa koos Isaga Püha Vaimu ühtsuses elad ja valitsed igavesest ajast igavesti. 

* * *

  

VIIMNE LÕIKUS

Valvamispühapäev – 18. november

Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi. Sest nii nagu olid Noa päevad, nõnda on Inimese Poja tulemine. Mt 24:36,37

Jeesus ei anna siingi otsest vastust küsimusele, millal “see kõik” toimub. Koguni vastupidi: maailma-ajaloo tundide mõõtu teab ainult Isa, ka Jeesuse teadmine on ses suhtes piiratud. Ainult Isal on õigus otsustada, millal on aeg küps viimseks lõikuseks.
Võrreldes jüngritega, kes kindla lootuse ja teadlikkusega ootavad Issanda jälletulemist, elab muu inimkond teadmatuses ja mõistmatuses. Seda ootusaega ning sellel ajal elavat inimkonda võr-reldakse Noa ajastuga. Juutide arvates pidi tolle ajastu inimkond olema eriti patune, pälvides seetõt-tu ka erilise karistuse veeuputuse läbi.
Nagu pungade puhkemist viigipuul endastmõistetavaks peetakse (Mt 24:32), nii ei oska inimesed ka aegade ja sündmuste kulgemises midagi mõtlemapanevalt ebatavalist näha: argipäeva askeldustes ning oma eluvajaduste muredes ja rõõmudes kulgeb nende aeg, ilma et nad taipaksid, kuhu see kulgeb. Ja ega jüngridki seda teaks, kui neil poleks selle kohta Jeesuse sõna, mis nende pilku ettepoole suunab ja neid Jumala saladusest teadlikuks teeb. Ega Noagi poleks teadnud ehitada päästvat laeva, kui Jumal ise poleks talle seda korraldust andnud ja kui Noa poleks seda kuulekalt täitnud.
Enesekindlus ja julgeolekutunne, mis ei lase teha ei nähtuste ega iseenda olemasolu viimseid järeldusi, on ise üks viimsete aegade tunnuseid. Ja mu rahva vigastust nad ravivad kerglaselt, öeldes: “Rahu, rahu!” kuigi rahu ei ole! (Jr 6:14) Kui nad ütlevad: “Nüüd on rahu ja julgeolek!”, tabab neid äkiline hukatus nõnda nagu lapsevaev naise, kes on käima peal; ja nad ei pääse mitte pakku. (1Ts 5:3) (Salumaa 2001:622j)

Noa läks laeva, ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised temaga, veeuputuse eest (1Ms 7: 7) Ja just nõnda nagu sündis Noa päevil, nii on ka Inimese Poja päevil: (Lk 17:26) kes olid olnud sõnakuulmatud muiste, kui Jumala pikk meel ootas Noa päevil, laeva valmistamise ajal, milles vähesed – see tähendab kaheksa hinge – veest päästeti. (1Pt 3:20)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kui meie sünged päevad ja pimedaimad ööd meid rõhuvad, siis mõtleme aina sellele õnnistavale valgusele ja jõule, mis peitub Jumalas. Tema leiab alati välja-pääsutee, muudab tumeda eilse helgeks homseks, viimaks säravaks igaviku hommikuks. Martin Luther King

Palvetagem: Põlvest põlve tahame rääkida Sinu vägevusest ja igavesest ajast igavesti kuulu-tada Sinu pühadust. Meie huulilt ei tohiks kunagi kaduda kiitus Sulle, Issandale, sest Sina oled Ju-mal, kes valitseb väes ja pühaduses. Juudi Liturgia

 

* * *

SOOV TÄITA OMA TAEVASE ISA TAHET
Esmaspäev – 19. november

Teie ootame aga Tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus. 2Pt 3:13

 

Taas pöördub Peetrus kristlikku lootust kirjeldades Vana Testamendi poole. Ta jääb ustavaks omaenda õpetusele, et “meil on veel kindlam prohvetlik sõna, ja te teete hästi, et te seda tähele pa-nete kui küünalt, mis paistab pimedas paigas, kuni päev jõuab kätte ning koidutäht tõuseb teie südameis” (2Pt 1:19), ning ta ootab Jumala muistsete tõotuste täitumist.
Patule, mis on Jumala maailma rikkunud, ei jäeta viimast sõna. Uuendatud universumis parandatakse pattulanguse laastavad tagajärjed uuenduse auhiilgusega. Kaotatud paradiis muutub taasleitud paradiisiks ning Jumala tahtmine sünnib viimaks nii taevas kui ka maa peal. Salmid 65:17 ja 66:22 Jesaja raamatust, mida Peetrus siin tsiteerib, olid judaismi viimsepäeva lootuse alusena laial-daselt tsiteeritud tekstid.
Viisist, kuidas see kõik täide läheb, ei teadnud Peetrus rohkem kui Vana Testamendi prohve-tid. Ka meie tänapäeval ei ole selles suhtes targemad. Meil pole mingeid vahendeid teada saada, milline on “ülestõusmisihu” või taastunud universum. Need, kes arvavad, et nad suudavad koostada üksikasjaliku skeemi kõigest, mis teisel tulemisel aset leiab, peaksid meeles pidama, et vaatamata Pühakirja prohvetikuulutustele ei teadnud Kristuse esimese tuleku üksikasju keegi õigesti.
Jeesus õpetas oma taastuleku kohta seda, et õelad hävitakse ning õiged paistavad kui päike oma Isa kuningriigis (Mt 13:41-43). Apostlikus kuulutuses on sama muster: õelate hävitamine, päästetute õndsus ning kõikide asjade taastamine Jeesuse Kristuse tagasitulekul (Ap 3:19-23). Peetrus rõhutab siin salmis, et uued taevad ja uus maa on õiguse alaline kodupaik. Kogu kurjus on hävitatud. Päästetud rahvastel ei ole muud soovi, kui täita oma taevase Isa tahet. Seega Kristuse teise tulekuga määratakse kindlaks inimese lõplik saatus. (Green 2010:158jj)

Sest vaata, ma loon uue taeva ja uue maa. Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tule meeldegi. (Js 65:17) Sest otsekui uus taevas ja uus maa, mis ma teen, püsivad minu palge ees, ütleb Issand, nõnda püsib ka teie sugu ja teie nimi. (Js 66:22) Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. (Rm 8:19) Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. (Ilm 21:1)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumalarahvas teab, mis meid ees ootab, ja sellepärast on meil jõudu võidelda ja kanda koormaid ja elada rõõmsana ka kõikide ebaõnnestumiste keskel. Sest Tema kannab meid. Joel Luhamets

Palvetagem: Jumal, aja ja maailma Issand, manitse meie südant ja mõtteid, et me mõtleksime oma lahkumisele ja Sinu taastulemisele ning korraldaksime oma elu valvates ja paludes ning jääksi-me alati Sinu juurde. Seda palume Kristuse, meie Issanda läbi.

 

* * *

ÕIGUSE RAHUVILI
Teisipäev – 20. november

Õnnis on mees, keda Sina, Issand, karistad ja kellele Sina õpetad oma Seadust, et temale anda vaikset elu kurjal ajal, kuni õelale kaevatakse auku. Ps 94:12,13

 

Jumal tõesti kasvatab oma lapsi, aga ega Tema lapsedki sageli oska Jumala Sõna enne tõeliselt hinnata, kui karistus on seda õpetanud. Muidugi ei tundu karistus meeldiv kui ta on käes, aga see annab head vilja. Õiguse rahuvilju, nagu öeldakse kirjas heebrialastele salmis 12:11 ja see tõttu on inimene selle eest hiljem Jumalale tänulik. Jumal teab paremini kui meie, millises suunas tasub meid juhtida. Ja nagu siin öeldi, et Jumala üks eesmärke on anda oma inimesele turvalisus. Vaikne elu sellel ajal, kui teistel on käes kurjad ajad. (PKK: Ps 93-96)

Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib. Ära siis põlga Kõigevägevama karistust! (Ii 5:17) Keda Issand armastab, seda ta karistab otsekui isa poega, kellele ta head tahab! (Õp 3:12)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ma usun, et Jumal võib lasta sugeneda head kõigest, ka halvimast. Ma usun, et ka meie eksimused ja vead ei ole kasutud, ja et nendega toime tulla pole Juma-lal raskem kui meie näiliste heategudega. Dietrich Bonhoeffer

Palvetagem: Sa karistad ja noomid selleks, et Sinu poole pöördutaks, et patu orjus meid lõpli-kult ei hävitaks. Kuna oled Jumal, ei saa õnnetus Su valgust varjata. Sinu au on: lõputu halastus armastada. Jan Ámos Komenský

 

* * *

TULGU ISSAND VÕI SALAJA SÜDAÖÖSEL
Kolmapäev – 21. november
Te teate täpselt, et Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel. Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained. 1Ts 5:2,6

 

Ootamine on piinav, sõltumata sellest, kas oodatakse head või halba. Loomulik on, et inimene, eriti veel ristiinimene, tahaks täpselt teada, millal siis ometi võiks Issand taas tulla. Aga kui jätta kõrvale lihtsalt ootamisest tekkivad ebamugavused, siis – miks on ristiinimese jaoks oluline teada Issanda tulemise täpset aega? Kas selleks, et minna talle lillede ja lauludega vastu? Kahtlemata. Aga kas see on peamine põhjus? Kardan, et mitte. Kas ei ole inimese uudishimu tingitud pigem sellest, mida apostel Issanda tuleku viisi kohta kirjutab: “Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel.” Kes on varguse üle elanud, teab, et suurimaks ebameeldivuseks lisaks asjadest ilmajäämisele on seejuures teadmine, et varas, kes tuleb salaja ja ootamatult, võib näha meie elu selliseid detaile, mida me tavakülaliste eest nende vastuvõtuks valmistudes varjata suudame.
Tuletagem meelde, et Issand tuleb kohtumõistjana, kaaluma meie elu ja tegusid. Vargsi tulles võib Ta näha nii mõndagi, mida me ise Talle näidata ei tahaks. Muidugi pole midagi, mis saaks jääda Jumala ees saladuseks, kuid siiski ei tahaks me otse teolt tabatud saada – nii on meil kergem Te-ma kohtujärje ees püüda ennast õigustada. Kuid kas see, kui teaksime täpselt Tema tulemise tundi, innustaks meid kuidagi oma elu muutma: hakkama paremaks, tasuma oma võlad, tegema rohkem häid tegusid? Või on äkki vastupidi: teades, et Issanda taastulemiseni on veel aega, leiame, et enese ja oma elu muutmisega pole kiiret?
Kas poleks õigem mõelda hoopis sellele, et Issand võib tulla aasta või aastatuhande pärast, inimene aga ei saa olla kindel, kas ta näeb homset päikesetõusu. Ja kui tema aeg on otsas, siis jää-vad tegemata kõik kavatsetud head teod ja ütlemata kõik kaunid sõnad – kui hästi need ka valmis poleks mõeldud.
Jäägem siis valguse lastena rõõmuga ootama oma Issanda Jeesuse Kristuse taastulemist, loo-tes armule, mida meile selles pakutakse. (Kruus 2008)

Küllap te taipate, et kui peremees teaks, millisel öövalve ajal varas tuleb, siis ta valvaks ega lubaks oma majja sisse murda. (Mt 24:43) Mu armsad, see on nüüd juba teine kiri, mille ma teile kirjutan. Mõlemas ma virgutan meenutamise kaudu teie selget mõistust (2Pt 3:10) Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt! Kui sa nüüd ei valva, siis ma tulen kui varas ja sa ei saa arugi, mis tunnil ma tulen su peale. (Ilm 3:3) Ennäe, ma tulen kui varas! Õnnis on see, kes valvab ning hoiab oma rõivaid, et ta ei käiks alasti ja et ei nähtaks tema häbi! (Ilm 16:15)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jeesuse üleskutse meelt parandada suundub kiviste südame-te vastu, sest ei ole ju mugav tunnustada Jumalat esimesel kohal oma elus. Jumal, selle asemel, et is-tuda rahus taeva taga, sekkub vahetult meie elu sündmustesse ja tahab seda uuendada ning lausa ümber teha! Mis tahes võiks minu või sinu suhet Issandasse takistada – see peaks langema, kokku kukkuma, kaduma. Meie elu ainult võidaks sellest. Arne Hiob

Palvetagem: Jumal, Sa näed meid ja tunned ja tead, kui pisut on meil rammu, kui palju kordi me tüdineme ja väsimus kipub võimust võtma. Tuleta meile meelde, et me uut jõudu saame Sinu käest. Sina oled meile taevase relvastuse valmis pannud, et me seda võiksime võtta ning kasutada ja Sa oled meile selleks jõudu pakkunud Jeesuse läbi. Pühitse meie südamed seda mõistma ja seda tarvitama, mis Sa meie heaks oled teinud. Harri Haamer

 

* * *

MA OOTAN ISSANDAT
Neljapäev – 22. november
Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut, kui valvurid hommikut. Ps 130:6

 

Kes on olnud valves, öösel pimedas see teab mida tähendab oodata hommikut, päikese tõusu ja vahipostilt vabanemist. Selline igatsus Jumala järele on üks Jumala armu kingitus, mille läbi Ta meid endale ligemale tõmbab. See on soov pääseda Jumalaga üha lähedamasse osadusse ehk sõprussuhtesse. See ongi Jumala igatsus ja eesmärk. Jumalale ei piisa sellest, et me usume Tema olemasolu. Vaid Ta soovib taastada meiega suhet, kus Ta võib meid nimetada sõpradeks. Nii ütles ka Jeesus Johannese evangeeliumis: “Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt ” (Jh 15:15). See tähendab head suhet, suhtlemist ja usaldust.
Kahjuks on vist paljude ristitud inimeste suhtumine Jumalasse Eestimaal otse vastupidine.Rahulolu sellega, et ollakse ristitud ja kusagil koguduses hingekirjas. Jumala sõna ja osaduse järele ei tunta mingit vajadust. See näitab, et Jumal on tegelikult alles tundmatu. (PKK: Ps 128-131)

Sest nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta. Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhkle. (Ha 2:3)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tempel võib rusudeks variseda ja tema kivid võivad laiali kantud olla, aga see, mis selles templis on kuulutatud ei tohi ja ei saagi hävida. See pole sõna, mis inimesed on välja mõtelnud, vaid see on Sõna, mille Jumal on inimestele andnud. Harri Haamer

Palvetagem: Mu süda tänu kannab ja Sulle kiitust annab, sest suur Su armunõu! Meid ristil lunastasid ja võitjaks ülendasid – nii orjadel on laste au! Carl Peter Ludwig Maurach

 

* * *

TARK SÜDA
Reede – 23. november
Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame! Ps 90:12

 

Me tõepoolest ei tea, kui palju päevi on jäänud veel elada. Sellepärast on vaja paluda, et Jumal ise õpetaks meile õiget arvestust. Veel enam aga peame paluma endale arusaamist, et me üldse tahaksime oma päevi arvestada. Need arvestavad päevi, kes ootavad ees midagi head, need, kes ootavad kohtumist oma Issandaga, sooviksid vähemalt aimata, kui lähedal on võimalus.
Päevade arvestamise tulemuseks on tark süda. Tark süda on rohkem kui tark pea. Tark süda arvestab sedagi, mis on “ülem kui kõik mõistus”. Tark süda näeb, kui ligidal on igavik, ning valmis-tab ennast selle vastu. Tark süda on alandlik, sest ta teab, et varsti puhkame mulla põrmus. Tark süda näeb, kui mõttetu on maailma varande ahnitsemine. Tark süda teab, kui mõttetu on tülitsemine maiste põhjuste pärast. Tark süda peab aega kalliks, sest varsti saabub viimane minut. (Tärk 2014: 364)

Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen. (Ps 39:5)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Paljud inimesed ei taha midagi kuulda surmast. Nad justkui loodavad, et kui nemad surma ära unustavad, siis unustab surm ka neid. Toomas Paul

Palvetagem: Nüüd Kristus surmast tõusnud. Sest kõigel rahval tuleb õnn. Kui oleks Tema surma jäänd, kõik ilm siis oleks hukka läind. Böömi vennad

 

* * *

ON AINULT HETK, MILLES VIIBIME PRAEGU
Laupäev – 24. november
Jeesus ütleb: “Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!” Mt 24:42

 

Jeesus kõneleb, et Jumalaga kohtumine, leidku see siis aset meie maises elus Inimese Poja taastulekul või pärast surma, ei saa sündida niisama möödaminnes – selleks tuleb valmistuda hoolikamalt kui millekski muuks, sest muidu juhtub nõnda nagu Noa päevil, mil keegi ei taibanud mi-dagi, “enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära”. Samamoodi on ka Inimese Poja tulemine: “Siis on kaks põllul: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha, kaks naisterahvast on veskil jahvatamas: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha.”
Need sõnad ei ole öeldud meile hirmutamiseks, vaid vastupidi, julgustamaks meid kesk meie ajastu üldist pealiskaudsust, minnalaskmist ja ühepäevaperemehelikkust, suunamaks meie pilku et-tepoole ja keskendumaks nendele sündmustele, mis on meie elus tõelise või viimse tähtsusega. Seda ristiinimesele kohast hoiakut Jumalaga kohtumise suhtes kirjeldab Jeesus kui valvamist ja valmisolekut: “Valvake siis, sest te ei tea, mil päeval teie Issand tuleb! Küllap te taipate, et kui peremees oleks teadnud, millisel öövalveajal varas tuleb, siis ta oleks valvanud ja ei oleks lubanud oma majja sisse murda. Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil teie ei arvagi.”
Tegemist on pildiga, mille tõlgendamisel ei tohi minna liiga kaugele. Inimene, kes püss pihus, valvab oma maja varaste eest, on küll valmis iga krõpsatuse peale tegutsema, aga kuigi kaua nii-moodi valvata ei jaksa – ühel hetkel võtab uni ikkagi võimust. Jeesus ei mõtle, et me peaksime kõik oma tegemised ja toimetused sinnapaika jätma ja, silmad taeva poole, Inimese Poja taastulekut oota-ma.
Uues Testamendis valvsuse kohta kasutatud sõna “nepsis” tähendab kainust või ärksust vas-tandina uimastus- või joobeseisundile. Õigeusu piiskop Kallistos Ware kirjutab: “Valvsus tähendab muuseas ka seda, et me oleme käesoleva asja juures – selles kindlas ruumipunktis, kindlas ajahet-kes, kus me parasjagu oleme. Liigagi tihti oleme me laiali pillatud ja hajevil; me ei ela praegust het-ke tähele pannes, vaid minevikku tagasi igatsedes, ehk siis kartuse või lootusega tulevikku vaadates. Samal ajal kui me tõesti peame tulevikku planeerima – sest valvsus on jõudeoleku vastand – peame me mõtlema tulevikust ainult sedavõrd, kuivõrd ta sõltub praegusest hetkest. Kui me muretseme kaugete asjade pärast, mille heaks me hetkel midagi teha ei suuda, raiskame lihtsalt oma vaimujõu-du.”
Martin Luther ütles: “Ka siis, kui ma teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin ma täna õunapuu.” C. S. Lewise meelest soovib Jumal, et inimesed paneksid tähele kahte: igavikku ennast ja seda aega, mida kutsutakse praeguseks hetkeks. (Tiitus 2009)

Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi! (Mt 25:13) Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes! (Mk 13:33)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Usaldada tuleb ainult Jumalat ja head tuleb oodata ja loota üksnes Temalt, kes Ta annab meile ihu, elu, süüa, juua, ülalpidamise, tervise, kaitse, rahu ja kõik va-jalikud, nii ajalikud kui igavesed hüved; samuti hoiab Ta meid õnnetuse eest, ja kui meiega midagi juhtub, päästab Ta meid ja aitab hädast välja, nii et Jumal üksi on see, kellelt kõike head vastu võe-takse ja kelles me pääseme kõigist õnnetustest. Martin Luther

Palvetagem: Issand, õpeta meid iga päeva õigesti kasutama igavikuks valmistumiseks! Sa oled meid ju igaviku jaoks ja igavese elu jaoks loonud. Sa ei taha, et me eksiteele läheme, vaid et me pöördume ja võime elada. Ärata meid juba täna, et me otsiksime oma õndsust! Ära lase meil hooletult suhtuda Sinu armusse, mida Sa meile pakud. Uddo Lechard Ullmann

* * *

Kasutatud allikad

  • Green, Michael 2010. Peetruse teine kiri. Juuda kiri. Tallinn: Logos
  • Kiivit, Jaan 1999. Tõde teeb vabas. [Postill]. Tallinn: Logos
  • Kruus, Eve 2008. Tulgu Issand või salaja südaööl. – Eesti Kirik 04.11.2008 http://www.eestikirik.ee/tulgu-issand-voi-salaja-sudaool/
  • Morris, Leon 2008. Luuka evangeelium. Tallinn: Logos
  • Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Ps 93-96 – Jumal mõista kohut!; Ps 128-131 – Ma ootan Issandat. Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. Pereraadio
  • Salumaa, Elmar 2001. Matteuse rõõmusõnum. Tallinn: Logos
  • Soom, Kaido 2012. Valvake! – Eesti Kirik 14.12.2012: http://www.eestikirik.ee/valvake/
  • Tiitus, Marko 2009. Valvamise pühapäev. EELK Viljandi Jaani kogudus 15.11.2009: http://viljandi.jaani.eelk.ee/jutlus.php?id=10
  • Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos.

 

Koostas Indrek Lundava.
November 2018

51. Päeva Sõnum 47 nädal 2018

Päeva Sõnum. Nr 111. 11. – 17. november 2018

Päeva Sõnumi logo

SURMAST ELLU

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

25. pühapäev pärast nelipüha

Sügis on omamoodi surmakuu. Puud jäävad raagu, väljas on pimedus ja pori. Tähistame teisel novembril hingedepäeva ja mõtleme lahkunud omastele. Neile mõeldes tajume ka ise paremini, et elul on oma piirid. Mitte keegi pole siin maailmas igavene, igaüks peab kord surema.

Surm on teema, mis ei jäta kedagi külmaks. Suurem osa inimestest kardab surma, väike osa jälle himustab siit maailmast lahkumist ja on valmis endalt elu võtma. Kristlane võib vaadata surmale vastu usu ja lootusega, sest surm on tema jaoks lahkumine sellest maailmast ja astumine jumalariiki. Surma pole vaja karta, sest surma järel ootab meid ees midagi paremat teisel pool.

Vahel valmistab inimesele igavikule mõtlemine hirmu, sest keegi ei tea, kas ta pääseb sinna või mitte. Jeesus julgustab Markuse evangeeliumis enda omasid: “Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka” (Mk 16:16). Taevariiki pääsemiseks läheb vaja usku ja ristimist. Jeesus tuli siia maailma, et kanda inimeste patud. Temasse uskudes pääseme surmast ellu. Usk Jeesusesse tähendab siin lootuse panemist tema peale ja Tema järgimist eluteel.

Kristuse imeteod kinnitavad, et Tal on meelevald elu ja surma üle. Jeesuse elu näitab, et Ta armastab inimest ega taha, et keegi peaks sattuma hukatusse. Ta tuli, et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti. Tema läbi pääseme surmast ellu. (Soom 2016)

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. Kl 1:12

Pärand – see on varandus vanematelt lastele. See pole palk ega preemia. Seda pole välja teeni-nud laps, vaid selle on hankinud tema vanemad.

Jumal on valmistanud pärandi ka oma lastele Jeesuses Kristuses. See pärand on Jumala täiusliku kvaliteediga elu, mida ei riku ükski ebakõla, valguse riigis. See on igavene elu, sest seda ei äh-varda isegi surm.

Aga kuidas on lugu meie sobivusega selle pärandi vastuvõtmiseks? – See on pühade pärand. Jumala lapsi kutsub Piibel pühadeks. Kui tavalised, ülevalt sündimata inimesed läheksid taevasse, siis poleks elu seal parem kui praegu maa peal. See koht poleks enam taevas.

Et me taevasse sobiksime, selleks on Jumal kinkinud meile lunastuse ja pääste. Selle vastuvõtmine teebki meid pärandi jaoks kõlblikuks. Võttes vastu Jeesuse Kristuse, saab inimene ka Jumala pärijaks. “Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse” (Rm 8:17).

Jääbki üle ainult rõõmuga tänada! Ja käia Kristusega sama teed. (Kimmel 2008)

Avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad saaksid pattude andeksandmise ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu kaudu minusse. (Ap 26:18)

Palvetagem: Püha, igavene Jumal, Sa ei ole surnute, vaid elavate Jumal. Sinus leiame selle maailma kaduvuse ja surma keskel elu mõtte. Aita meil selles usus kasvada ja kõiges Sind teenida, et võiksime kord näha, millesse siin oleme uskunud. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

* * *

  

KOGU ELU SEISNEB SÕPRUSES JUMALAGA

Pühapäev – 11. november

Isadepäev

Jeesus ütles: “Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest kõik elavad temale.” Lk 20:38

Eelmises salmis viitab Jeesus kibuvitsapõõsa loole (2Ms 3:1-6). Jumal nimetab end selles tek-stis “Aabrahami Jumalaks ja Iisaki Jumalaks ja Jaakobi Jumalaks”. Nende sõnade kostmise ajal olid kõik kolm usuisa juba kaua surnud. Seega saab väide Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal olla tõsi ainult juhul, kui usuisad elavad ka pärast hauda. Alternatiiviks oleks pidada Jumalat mitteeksis-teerivate olevuste Jumalaks, mis oleks absurdne.

Jeesuse argumentatsiooni saab mõjuvalt ümber sõnastada ka meie ajastu jaoks: “Kogu elu nii siinses kui ka tulevases maailmas seisneb sõpruses Jumalaga. Surm võib küll teha lõpu füüsilisele eksisteerimisele, mitte aga suhtele, mis on olemuslikult igavene. Inimesed võivad kaotada surma läbi maised sõbrad, mitte aga Jumalat.” veendumus ülestõusmises ei toetu mingile spekulatiivset laadi doktriinile hinge surematusest, vaid Jumala igavesele armastusele.

Luukas lisab mõned sõnad, mida teistel evangelistidel ei leidu: sest kõik elavad temale. Meie jaoks on nad surnud, mitte aga Jumala jaoks. Surm ei saa katkestada nende vahekorda Temaga. Umbes samast ajastust pärineb üks juudi ütlus: “Need, kes surevad Jumala pärast, elavad Jumalale”. (Morris 2008:370j)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Igavesel elul, mille Jumal mulle ja kõigile usklikele annab, on algus, aga otsa tal ei ole. See on igavene õndsus, täielik osasaamine Jumalast, kus uskumine nägemiseks ja valu rõõmuks on saanud. Martin Lipp

Palvetagem: Issand, Su käsi mu käes, ei muud nüüd vaja ma; Su armulootuse väes hing virgunud elama. Ago Viljari

* * *

  

PROBLEEMI LÕPLIK LAHENDUS

Esmaspäev – 12. november

Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest, sest Ta võtab mu vastu. Ps 49:16

Kui kõrvutame 49. laulu 8. ja 16. salmid, siis näeme, et “ükski ei või … maksta Jumalale lunastushinda”, aga “Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest.” Jumal suudab seda teha, ja teeb seda. Taavet võib seda tõestada paasatalle kaudu. “Veri olgu teil tundemärgiks kodadel, kus te asute; kui ma näen verd, siis ma lähen teist mööda ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön Egiptusemaad” (2Ms 12:13).

Vana Seaduse ajal andis Jumal seoses paasatalle tapmisega teatud korralduse. Kui see ettenäh-tud tingimus oli täidetud, möödus surmaingel. Uue Seaduse ajal teame, kuidas inimene tõepoolest lunastatakse surmakaristusest.

Keegi sureb meie eest ja meie saame selle kaudu elu. Kristus, meie paasatall, on meie eest tapetud – see on jumalik lunastus. Selle ohvri kaudu on Jumal hakkanud lunastama inimesi. “Ükski, kes tema sisse usub, ei pea hukka saama …” Midagi toimub inimeses, kes usub Jeesusesse Kristu-sesse. Uue elu esimeseks tunnuseks on surmahirmu kadumine. Usu kaudu Kristusesse pole surmal meelevalda sinu üle. Su hinges domineerib surma võitev jõud. Saame täidetud ülestõusmise väega.

Meie vanem vend Kristus on tasunud lunahinna ja meie elame, “… sest Ta võtab mu vastu.” Sama mis öeldi Eenoki kohta.

Ihu läheb hauda, aga meie hing päästetakse. Ja selle hommiku saabudes, millest Taavet räägib, päästetakse ka ihu. Nii võidav ülestõusmine sellegi. Selle järel võib tõesti öelda: “Sela!” (Tärk 2014:131j)

Sest sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist. (Ps 16:10)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Patune inimene on see, kes saab tunda Jumala suurimat armastust. Jumal hoolitseb tema eest isalikult ja annab talle kõik, mida ihu või hinge poolest tarvis. Patune inimene ise on tühi anum, mis täidetakse Jumala armastusega. Raamatust “Vaimulikud leivapalukesed”

Palvetagem: Jeesus, Päästja, elab veel, sest ma saan ka elu näha, elan pärast taevas seal, surm ei või mul kahju teha. Jeesus liige olen ma, mind ei jäta maha Ta. Luise Henriette

* * *

ELU JÄTKAMINE TEISEL POOL SURMA

Teisipäev – 13. november

Põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud. Kg 12:7

Pimedal sügisõhtul märkame siin – seal akendel küünlaleeki, rääkimata lugematutest tulukes-test kalmistul. See on kurvalt ilus. Usun, et needki, kes ise küünalt ei süüta, mõistavad alateadlikult kõiki, kes seda teevad.

Vaikne austus oma eelläinute suhtes on eestlastele igiomane. Süüdatud küünlaleek ühendab olevikku ja minevikku. Ühendab meid Siin nendega, kes on Seal. Küünlaleek sümboliseerib igavest elu. Isegi kui me sellest ei räägi, usume, et Sealgi on elu. Vähemalt on seda uskunud meie esivanemad, kes hingedepäeval jätsid toidu lauale, kütsid sauna soojaks ja panid vihad lavale valmis – ikka selleks, et koju käima tulevate hingede eest hoolt kanda. Täpselt nii, nagu kantakse hoolt ühe hea sõbra või sugulase eest. Elu jätkumist teisel pool surma tunnistavad kõik usundid.

Nõnda lohutatakse igal kristlikul matusel lahkunu lähedasi sõnadega: “Põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud.”. Olgu iga süüdatud küün-laleek tähiseks sellest Igavesest Valgusest, mis paistab Seal, kus pole enam valu ega vaeva, tööd ega muretsemist, ängi ega üksindust. Seal on hingamine, rõõmus rahu ja igavese elu lootus. (Viilma 2007:3)

Kui tema vaim välja läheb, siis ta pöördub tagasi oma mulda; selsamal päeval kaovad tema kavatsused. (Ps 146:4)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kuigi kõik minu ümber on kaetud pimedusega, paistab mu hinge kambrisse Jumala igavene valgus, ja seni kaua, kui Tema minus helendab ei kaeba ma mitte sunduse üle astuda pimeduses pikal päeval. Toyohiko Kagawa

Palvetagem: Sinu külge ennast peidan, kui mu ees on surmatee; Sinu haavust läbi tõttan isa-maale, taevasse. Seal, kus kaunis paradiis, kuhu arm kord röövli viis, sinna Sa mind saadad ise, iga-vese au sisse. Carl Eduard Malm

* * *

 

AGA KUI SA JUBA SIIN OLED, SAADA MIND SIIS KOJU!

Kolmapäev – 14. november

Mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. 2Tm 4:6,7

Püstitasin hiljuti küsimuse: “Sõbrad, mida teeksite, kui teil oleks elada jäänud veel 100 aastat? Mis oleks need kõige tähtsamad asjad, mida te tahaksite kindlasti selle alles jäänud 100 aasta jook-sul ära teha? Mida tahaksite kindlasti jõuda? Vaatamata kõigele!” Tundsin huvi, et kui inimesel oleks sünnihetkel võimalik elusihte seada, kas ta elaks teisiti kui neid sihte seades siis, kui elu on poole peal või hakkab koguni läbi saama.

Väga innukaid vastajaid palju ei olnud. Me näeme oma elu kulgu ette lühiajaliselt, ei planeeri, ei mõtle, et tahame kuhugi (nt teise ilma) jõuda ning kui sinna jõuame, oleme ehmunud, et kuidas siis nii ootamatult! Ma ei olnud veel valmis! Me ei näe oma maise elu lõppsihti, kuigi peaksime.
Elada tuleb kirega, kuid isegi sellisel juhul ei jõua me teha kõike, mida tahame või võiksime teha. Piiratud ei ole mitte ainult aeg, vaid ka võime omandada, kogeda, tajuda. Piiratud on anne. Ja kohad, kus saame olla. Elu on valikute rada, mis kokku moodustavad elutee. Pika või lühikese, sisuka või sisutühja.

Elutee lõppsihi avastamine ei ole konti murdev, keerulisem on, et me peame selleks ka ise midagi tegema. Kui hiidlase käest küsida: “Kuhu see tee viib?”, vastab ta: “Tee ei vii kuhugi, ise tuleb minna!” Paljud inimesed otsivad Elu Teed, mis neid kuhugi viiks, aga nad ei taipa, et tee ei vii neid kuhugi, vaid nad peavad ise teele asuma. Õiges suunas.

Paulus kirjeldab oma teises kirjas Timoteosele 4. peatüki 6. – 8. salmis oma elu viimaseid päevi: “Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.” Paulus on enesekindel, ta usub, et pärg on valmis pandud. Ta ei kahtle, kas tegi kõike õigesti, õigel ajal ja õiges kohas. Ta teab, et tegi. (Mäggi 2016)

Ja kuigi minu veri peaks joogiohvrina valatama teie usu ohvri ja teenistuse peale, ma rõõ-mustan ja olen rõõmus koos teie kõikidega. (Fl 2:17) Ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. (Fl 3:14) Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees. (1Tm 6:12)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Äkki peaksime olema lihtsalt muretud, sest küll Jumal hoiab ja õnnistab omasid? Jumala õnnistused ei lange meile siiski iseenesest sülle. Jumala õnnistused saadavad neid, kes Jumalat usaldavad ja tema nõuannetega arvestavad. Joosep Tammo

Palvetagem: Halastaja Issand, kiitus kuulugu Sulle, et Sa ei ole meid jätnud pimeduse ja surma meelevalda. Sa oled näidanud meile õnnistuse ja igavese elu teed. Sinu armuõpetuse hääl pole vaikinud. Me palume, tee meid Sinu sõna ustavateks kuuljateks. Ometigi ärgu olgu me ainult kuulajad, vaid avanegu meie südamed sõna tallelepanemiseks ja käed teenimiseks. Ove Sander

* * *

SURM JA HINGE SUREMATUS

Neljapäev – 15. november

Ma tean, et mu Lunastaja elab, ja Tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ii 19:25

Juba peavanematele andis Jumal ise lootuse, et surma puhul kogutakse neid nende isade juurde (1Ms 35:29;49:33). Kuna aga neid maeti erikohtadesse, siis ei tule selle kogumise all mõista ühist matusepaika, vaid kogumiskohta teises maailmas, kus nende hinged elavad edasi. Ja et peava-nemad uskusid ülestõusmist, tõestab Hb 11:17-19: “Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki; tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu; tema, kellele oli öeldud: “Sinu sugu loetakse Iisakist.” Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.”

Samuti on see Iiobi juures. Ta ei uskunud mitte ainult hinge surematust, vaid tal oli ka lootus ihu ülestõusmisele: “Sest ma tean, et mu lunastaja elab, ja tema jääb viimseks põrmu peale seisma. Ehk küll ussid mu nahaga see liha saavad ära koorinud, siiski saan ma oma liha seest Jumalat näha” (Ii 19:25,26).

Ja see asjaolu, et Elias nõnda ära ei võetud nagu Eenok (1Ms 5:24; Hb 11:5), vaid teiste nähes taevasse läks (2Kn 2:11), pidi rahva seas elavana hoidma lootuse, et see prohvet tuleb jälle tagasi. Usk hinge surematusse ja ülestõusmisse oli saanud juuda rahva üldiseks varanduseks. Ainukese erandi moodustasid saduserid, kes ülestõusmist ei uskunud (Mt 22:23).

Uues Testamendis valgustatakse meile hinge surematust veel selgemini. Sest siin on meil kõigepealt Jumala Poeg ise, kes on Isa sülest tulnud ja kes võib tuua teateid sealpoolsest maailmast. Ta on ka seda teinud, niipalju kui see on meile vajalik. Vastukaaluks saduseridele tõstab Issand seda sageli esile, et juba usus Aabrahami, lisaki ja Jaakobi Jumalasse on edasielamise ja ülestõusmise käendus, sest Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal (Mt 22:23-25; Mk 12:18-20; Lk 20:27-29). Ja Martale, kes sugugi ei kahelnud, et ta vend saab üldises ülestõusmises elavaks, ütleb Jeesus: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks” (Jh 11:25,26). Kristus tõotab kõigile, kes Temasse usuvad, surematust ja igavesest elust osasaamist juba siinses elus, nõndasamuti ka liha ülestõusmist. Ja nõnda nagu Ta oma maise elu ajal üles äratas vaimliselt ja kehaliselt surnuid, siis kord äratab Ta nad kõik üles, kes haudades hingavad (Jh. 5:25;6:40).

Terve Uue Testamendi läbistas see usk, et elu kestab pärast surma edasi (vrd. Ap 23:6; 24:14, 15; 26:6 -8) ja lootus, et pärast oma lahkumist tohivad vagad olla ühes kogudusega Issanda juures ja teda igavesti teenida. Ärgu olgu ka meie usk selles asjas kahevahel. (Eesti Kirik 1939:3j)

Selleks et Aabrahami õnnistus saaks paganatele osaks Kristuses Jeesuses ja et me tõotatud Vaimu saaksime usu kaudu. (Gl 3:14) “Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid, sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest.” (Ilm 5:9) Ja ta küsis minult: “Inimesepoeg, kas need luud peaksid saama elavaks?” Aga mina vastasin: “Issand Jumal, seda tead sina!” (Hs 37:3) “Taevast olen ma need saanud, ja Issanda Seaduse tõttu ei hooli ma neist, sest ma loodan, et saan need temalt jälle!” (2Mak 7:11) Jeesus ütles talle: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.” (Jh 11:25)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tuleb päev, mil meie maine valgus kustub ja sina ise oled meie valguseks. Jörg Zink

Palvetagem: Jeesus, Sa hinge truu sõber! Sinus on mu elu, aga iseendas olen ma surnud. Sinus olen ma õige, aga iseendas oman vaid pattu. Sinus oman täiust, sest Sa oled mulle kõik. Jää igavesti minusse! Johann Arndt

* * *

 

VILJAKS KUJUNEB AINUD PALVES KÜLVATUD SEEME

Reede – 16. november

Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke. Ps 126:5,6

Psalm 126. kirjutamise aja kohta ei ole kindlaid andmeid, kuid tõenäoliselt on see kirjutatud umbes sel ajal, kui esimesed juudid Babüloonia vangipõlvest tagasi pöördusid. Psalmi teemaks on rõõm Siioni vangide tagasitulekust ja palve nende pärast, kes pidid Palestiinas taluma uue elu raskusi. Uusasukad olid need, “kes silmaveega külvavad”.

Tagasitulnute olukord oli raskem, kui võis arvata. Nad leidsid eest harimata maa ja varemetes linnad. Neil tuli alustada nagu uudismaal. Polnud peavarju, tööriistu, tööloomi, seemet ega kaitset metsloomade eest. Esialgu näis, et tagasipöördumise võimalused olid tulnud nagu ime kaudu. Aga siis, kui elu algamine uues kohas tõi aina uusi raskusi, tahtis tulla väsimus ja lootusetus (Esr 4:24).

Selles olukorras oli laulik leidnud ainsa õige lahenduse. Tuli paluda ja pisaratega paluda. See tähendas lootust, et raskused ei kesta igavesti. Nutu asemele võib veel kord tulla naer. See oli lootuse panek Jumalale. Mitte iga külv ei kanna vilja. Viljaks kujuneb ainult palves külvatud seeme.

Palvele järgneb ka tõotus: Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. See, kes nuttes külvab, tuleb ja hõiskab, kandes vihke. Elus võib nii juhtuda, et üks külvab ja teine lõikab, aga Ju-mala ees on igal külvajale ka oma tasu. “Mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab” (Gl 6:7). “Igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi” (Ilm 20:13). Kõik need, kes on pisaratega külvanud, hõiskavad suurel lõikuspäeval. Mõni osa külvist võib kaduma minna, nagu seda teame Jeesuse tähendamissõnas (Mt 13:1-23; Mk 4:1-20; Lk 8:4-15), aga külvaja ei jäänud siiski mitte saagita.

Tema vihk on tonnide raskune … (Tärk 2014:601,605j)

Nõnda ütleb Issand: Taevas on minu aujärg ja maa on minu jalajärg. Kus saaks siis olla koda, mida te tahate mulle ehitada, ja kus saaks siis olla mu hingamispaik? (Js 66.13) Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. (Mt 5:4) Aga Aabraham ütles: Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu. (Lk 16:25)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kuidas peaksime suhtuma neisse inimestesse, kes pole kristlased? Kindlasti peame nende eest palvetama, ja seda mitte juhuslikult ega moepärast, vaid kogu aeg, et nende südamed muutuksid ja nad leiaksid tee Jumala juurde. Ignatius Antiookiast

Palvetagem: Küll mõni lõik on pilvine ja pime, kus sooja päikest kusagil ei näe. Siis hüüan välja Sinu kalli nime ja Sina ulatad mul jälle käe! Milla Krimm

* * *

 

POJASEISUSE KVALITEET

Laupäev – 10. november

Nad ei saa enam surra, nad on ju inglite sarnased ja on Jumala pojad, olles ülestõusmise po-jad. Lk 20:36

Jeesus kõneleb eelmises salmis tollest ajastust ja surnute ülestõusmisest; ülestõusmine tähendab tolle ajastu saabumist. Jeesus ei kõnele “surnute ülestõusmisest”, st. üldisest ülestõusmisest, vaid “surnuist ülestõusmisest”, st. õigete ülestõusmisest.

Sellesse, õigete ülestõusnute gruppi kuuluvate inimeste kohta väidab Jeesus kolme asja. Esi-teks ei kehti nende kohta abielu. “Need ei võta naist ega lähe mehele” (s 35). Selles maailmas on abielu väga oluline, järgmises maailmas mitte.

Teiseks ütleb Jeesus, et nad ei saa enam surra. Inimesed abielluvad, et inimkond edasi kes-taks; aga kus pole enam surma, pole ka abielu vajalik. Jeesus ei ütle, et nad ei sure, vaid nad ei saa surra. Elu kvaliteet tulevasel ajastul on niisugune, et surmal ei ole selle üle võimu.

Kolmandaks on ülestõusnud inglite sarnased ja on Jumala pojad. Sellega viidatakse, et inimesed omandavad mõningad inglite omadused, st. jutt ei ole ainult staatusest, vaid ka olemusest ja funktsioonist, eriti kui pidada silmas küsimust abielu kohta.

Teatud mõttes on usklikud juba praegu Jumala pojad. Nad on uuesti sündinud; nad on võetud perekonda, kus nad võivad öelda: “Meie Isa”. Aga teatud mõttes ei saa nad pojaseisust kätte enne tu-levase ajastu saabumist ja tulevases elus ilmneb see täielikumas tähenduses kui siin. Abielu puudu-mine ei tähenda inimsuhete langemist madalamale tasandile. Pigem osutab see elu täiusele jõudmist Jumala perekonnas. Luukas lisab ka põhjuse – nad on ülestõusmise pojad.

Ülestõusmine on tõend, et usklikel on pojaseisuse kvaliteet, mis võimaldab neid võrrelda inglitega. (Morris 2008:369j)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Maailm võib vihastada või keelitada, nagu ta tahab, kuid ma ei tee sellest väljagi, kui inglid ja Kristus koos minuga rõõmustavad. Martin Luther

Palvetagem: Püha, püha oled Sa, inglid on Su käsu täitjad; hädas võimas aitaja, oma heldust meile näitad. Sinu kiitus, ülistus kõlab Sinu laste suus. Ambrosiuse hümni järgi

* * *

 

Kasutatud allikad

 

  • Morris, Leon 2008. Luuka evangeelium. Tallinn: Logos
  • Mäggi, Janek 2016. Lõplikul teel tallan isamaa radu. – Eesti Kirik 02.03.2016: http://www.eestikirik.ee/loplikul-teel-tallan-isamaa-radu/
  • Kimmel, Aare 2008. Surmast ellu. – Eesti Kirik 29.10.2008:  http://www.eestikirik.ee/surmast-ellu/
  • Soom, Kaido 2016. Surmast ellu. – Eesti Kirik 02.11.2016: http://www.eestikirik.ee/surmast-ellu-3/
  • Eesti Kirik 1939. Surm ja hinge surematus. – Eesti Kirik 23.11.1939
  • Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos.
  • Viilma, Urmas 2007. 2. november – Hingedepäev. Mõtisklus. Saue Sõna 3.11.2007

 

Koostas Indrek Lundava
November 2018

 

 

 

Päeva Sõnum. Nr 110. 4. – 10. november 2018 

Päeva Sõnumi logo

KAHE RIIGI KODANIK

24. pühapäev pärast nelipüha

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

Kristlane siin maailmas on nii taevariigi kodanik kui selle maailma kodanik. Need kodakond-sused annavad ristiinimesele nii õigusi kui kohustusi. Maise riigi kodakondsus annab meile sotsiaal-sed garantiid ja riigi toe olukorras, kus inimene satub hätta. Jumalariigi kodanikuks olemine annab inimesele Jumala abi igapäevaseks eluks ja see avab ukse maise elu järel ees ootavasse taevariiki. Seega on kristlasel kahepoolne tugi elus, nii maise ühiskonna abi kui Jumala toetus.

Samas kaasnevad kodakondsusega ka kohustused. Kodanik peab olema lojaalne oma riigile ja täitma kohustused riigi ees, näiteks tasuma makse. Jumalariigi kodanik peab olema kuulekas Juma-lale ja andma oma eluga usust tunnistuse. Kahe riigi kodanikuks olemine annab kristlasele võima-luse olla usu tunnistajaks, sest ta on selle maailma keskel ja on selle maailma kodanik. Ometi esin-dab ta siin maailmas jumalariiki ja ootab taevast kodu Jumala juures.

Kahe riigi kodanikuks olemine tekitab vahel inimesele ka probleeme, mis tulevad esile enne-kõike nendes ühiskondades, mis on mittekristlikud ja usuvaenulikud. Siis seisab inimene valiku ees, kumma riigi kohustusi täita, kas jumalariigi või maise riigi omi. Jeesuse õpetus “Keisri oma andke keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!” annab juhtnöörid, kuidas käituda kahe riigi kodanikuna eetiliselt keerulistes olukordades. (Soom 2016)

Kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, Tema päralt olgu au ja igavene võimus. 1Tm 6:15,16

Oma igapäevaelus vajame me kindlasti Jumala meenutamist. Ilmselt püüab see, kes teab, et ta on olemas, ka ilma üleskutseta uskuda ning Jumalaga arvestada. Kuid elukirevus veab meid mööda maiseid radu ja võib hägustada pilku taevale. Ilmaasjata ei kinnita juudid oma käele palverihmu ja laubale palvekapsleid, et need meenutaksid Jumalat. Asjatult ei harjuta õigeusu vagad nn Jeesus-palvet, korrates lakkamatult ühteainsat lauset, et tõusta vaimus Jumala poole. Seepärast külastame ka meie regulaarselt pühakoda – ja kui võimalik, siis aeg-ajalt ka Püha Maad Iisraeli, et pilku Juma-lale tugevdada.

Omapäraselt on selgitanud esivanemate traditsiooniga arvestamist ka inglise kirjanik Gilbert K. Chesterton. “Mind kasvatati liberaaliks ja ma olen alati uskunud demokraatiasse,“ ütleb ta. „Kuid üht asja ei mõistnud ma noorpõlves ega saa sellest praegugi aru. Ma ei mõista, kuidas tuldi mõttele, et demokraatia on mingil moel traditsiooniga vastuolus. On ju ilmselge, et traditsioon on ainult aja-proovi edukalt läbi teinud demokraatia. See usaldab pigem tavaliste inimeste häälte konsensust kui mingit suvalist või autokraatlikku arvamust,” selgitab kirjanik. “Traditsiooni võib defineerida kui valimisõiguse laiendust. Traditsioon annab hääleõiguse kõige õigusetumale kõikidest klassidest – meie esivanematele. See on surnute demokraatia. Traditsioon keeldub allumast nende ülbele ülem-võimule, kes üksnes juhtumisi praegu maamunal elavad (“Õigest usust”, lk 57–60).” Mineviku ini-mesed, nagu teame, uskusid Jumalasse ja püüdsid oma usku järeltulijatele edasi pärandada.

Jumal seab meid ainult siis valiku ette, kui meil tuleb otsustada kahe vahel: üksainus tõeline Jumal Looja või paljud väljamõeldud jumalad. “Keegi ei saa teenida kahte isandat,” ütleb ka Jeesus (Mt 6:24). Samas ütleb ta aga ka vastupidist: “Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale.” (Mk 12:17) Omal viisil tuleb teenida mõlemat isandat: maist ja taevast, riiklikku korda ja Jumala seadust.

Kuidas seda teha? Lahenduse võib pakkuda tänane kirjasõna. On olemas maised kuningad ja isandad, kuid Jumal on nende kõigi üle. Teda, kes on igavene, ei tohi me unustada oma elusaginas. Temale tuleb alati ja ainsana omistada jumalikku au, sellal kui maistele autoriteetidele kuulub maine austus. Selleks ongi vaja, et me oma mõtteid ja palveid pööraksime lakkamatult Jumala poole, kellel ainsana on surematus. Sedasama surematust pakub ta Jeesuse Kristuse kaudu kõigile, kes usuvad.

Jumal pakub päästet ja rahu igaühele, kes õpib oma pilku pöörama taeva suunas ja meenutab lakkamatutes palvetes Teda, kes on loonud taeva ja maa ning kes ei jäta iial oma looduid. Tee tae-vasse on olemas igal pool, ka Eestimaal – sedagi tuleb meenutada meie rahvale. (Hiob 2016)

Terve õpetus vastab õndsa Jumala kirkuse evangeeliumile, mis on usaldatud minu kätte. (1Tm 1:11) Nad hakkavad sõdima Tallega ja Tall võidab nad ära – sest tema on isandate Issand ja kunin-gate Kuningas – ja koos temaga võidavad need, kes on kutsutud ja valitud ja ustavad. (Ilm 17:14)

Palvetagem: Issand Jeesus, meie Lunastaja, Sinul on meelevald nii taevas kui ka maa peal ja Sina tahad, et me elaksime õiguses ja rahus. Aita meil elus hinnata õigeid väärtusi, täita oma kohust ühiskonna ees ja kõiges Sinule ustavaks jääda, kes Sa koos Isaga Püha Vaimu ühtsuses elad ja vali-tsed igavesest ajast igavesti.

* * *

 

ME OLEME JUMALA LAPSED JA PÄRIJAD

Pühapäev – 4. november

Jeesus küsis: “Mis sa arvad, Siimon, kelle käest võtavad kuningad maa peal tolli või pearaha? Kas oma poegadelt või võõrastelt?” Peetrus ütles: “Võõrastelt.” Mt 17:25,26

Kapernauma linn oli juba kaua olnud Jeesuse püsivamaks peatuspaigaks ehk koduks. Seal esi-tatakse tema jüngritele küsimus templimaksu maksmise kohta. Sellise maksu seadus seisis teises Moosese raamatus: “Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: “Kui sa arvestad Iisraeli laste päid, neid, kes ära loetakse, siis andku iga mees oma hinge eest lunaraha Issandale, et neid ei tabaks nuhtlus, kui nad ära loetakse! Igaüks, kes astub äraloetavate hulka, andku pool seeklit püha seekli järgi, ka-kskümmend geera seeklis; tõstelõiv Issandale on pool seeklit. Igaüks, kes astub äraloetavate hulka, kakskümmend aastat vana ja üle selle, peab andma Issandale tõstelõivu! Rikas ärgu andku rohkem ja kehv ärgu andku vähem kui pool seeklit, kui te annate Issandale tõstelõivu lepituseks oma hinge-de eest! Võta Iisraeli lastelt lepitusraha ja kasuta seda kogudusetelgi teenistuseks; see meenutagu Issanda ees Iisraeli lapsi, et saaksite lepitust oma hingedele!” (2Ms 30:1-6)

Tänapäev arusaama järgi oli tegemist koguduse liikmeannetusega. See ei olnud kehtestatud Rooma seadusega, nii nagu ka koguduse liikmeannetus ei ole kohustus Eesti riigi ees, aga usklikele juutidele oli see rahvusliku uhkuse väljenduseks, kuna tempel tähendas neile palju enamat kui seda oli olemuslikult võõra riigi kohustused.

Muidugi suhtusid, toona erinevad juutide rühmitused, sellesse vabatahtlikult võetud kohus-tusse erinevalt. Sellepärast esitati selle kohta küsimus ka Jeesusele, kuidas Tema sellesse suhtub? Olgu siinkohal öeldud, et pärast Jeruusalemma templi hävitamist, juudi ülestõusu järgselt aastal 70, kehtestasid roomlased seaduse, mille kohaselt tuli templimaksu maksta Roomas olevale ebajumal Jupiteri templile. See annab meile aimu, et Matteuse evangeelium on kirjutatud enne templi hävita-mist. Tavaliselt maksti seda maksu paasapühade ajal Jeruusalemmas kord aastas, kuid oli tavaks, et kuu aega varem käisid maksukogujad maa kaugemates piirkondades arvestusega, et kõik inimesed pühade ajal templisse ei tule. Selles tuleneb, et need sündmused leidsid aset umbes kuu aega enne tema kannatust ja surma.

Innukas Peetrus annab Jeesuse eest juba vastuse ilma, et ta oleks õpetaja enda arvamust küsi-nud. Nüüd, mil nad pärast seda kohtuvad, üllatab Jeesus teda esitades talle küsimuse maksumaks-mise kohta veel enne kui Peetrus on jõudnud midagi öelda. Omapoolse küsimusega tahab Jeesus Peetrust mõtlema panna selle üle. Et vastus mida Peetrus ilma pikemalt mõtlemata õigeks pidas, ei tarvitsenud olla lõpuni kaalutletud. Jeesuse küsimus oli: keda kuningad ja ülemad tavaliselt maksus-tavad, kas omasid või võõraid?

Peetruse vastus oli õige, eriti tollel ajal. Tänapäeval, kui elu on rohkem arenenud, peavad ka kõrgetes ametites olevad inimesed tasuma makse. Jeesuse ajal oli endastmõistetav, et valitsejad oma peresid ja õukondi ei maksustanud. Neile Jeesuse sõnadele, tasub pöörata tähelepanu. Jeesus oli ja on selle Iisraeli Jumala Poeg, kelle auks oli terve see võimas tempel rajatud. Just Peetrus oli varem tunnistanud, et Jeesus on elava Jumala Poeg. Kuidas võiks ta siis tulla mõttele, et Tema, kelle teeni-miseks see tempel oli ehitatud, peaks maksma templimaksu? Jeesus ja tema jüngrid olid Kuningate kuninga lapsed ja pärijad. Nemad olid maksust vabad. Nii oli Peetrus taaskord liiga kiiresti hakanud Jeesuse eest otsustama ja pannud sellega mööda.

Jumala laste vabadus ei tähenda seda nagu nad ei peaks toona ega tänapäeval osalema ühis-kondlikud elus või tasuma makse mida nende elukohariik on sätestanud või on tavaks koguduseelu korraldamiseks. Armastus on vaba ka andma. Tähtis ei ole niivõrd tasumine või tasumata jätmine, vaid inimese hoiak mis tal seda tehes on.

See, kuidas Jeesus toimis tolles templimaksu loos, ei näita meile mitte ainult seda, et Teda võib alati usaldada, ka siis, kui oleme Peetruse kombel sattunud kimbatusse, vaid Jeesus kasutab seda juhtumust veelgi olulisema sõnumi edasiandmiseks: me oleme Jumala lapsed ja pärijad. (Toplaan 2015)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Me peame seda elu nägema nagu võõramaalane ja palve-rändur näeb võõrast maad. Võõras ei saa öelda, et siin on ta kodumaa, siin ei tunne ta end koduselt. Palverändur ei kavatse sellele maale jääda, kust ta läbi rändab ja öömajale jääb, sest tema süda ja mõtted on mujal. Martin Luther

Palvetagem: Ma olen maa peal võõras ja ainult rändaja, mu eluase taevas, seal on mu isamaa. Siin rändan ristirada, seal vaimu väsinut arm võtab kosutada: kõik vaev on lõppenud!  Paul Gerhardt

* * *

  

JULGUS ELADA JA USKUDA

Esmaspäev – 5. november

Mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust. Jr 29:11

Usk tähendab võtta tõsiselt olevikku, milles me elame, ja otsida käesolevas Jumalat, kes tahab meie õnne, ja siin Talle vastata. Aga usk ei tähenda kunagi lihtsalt leppida maailmaga, nagu ta on, ja leppida oma käesoleva olukorraga, nagu peaks see nii jääma. Teha iga päev mis vaja, aga vaadata ühtlasi üle käesoleva sellele, mis Jumal teeb, ja Tema tulevikule, selles avaldub usk. See on nagu seismine kahe maailma vahel, mis ei ole kerge. Aga julguse elada ja uskuda, mitte lasta endast võitu saada hädadel ja kannatustel, ükskõiksusel ja kartusel, valel ja ülekohtul – selle julguse ja jõu me leiame ainult nii: usaldades Jumalat ja olles valmis Teda teenima, kus keegi meist praegu seisab. Siin Ta otsub meid ja tahab meiega kõneleda, ja siin ootab Ta meie vastust.

Tema käes on Paabel ja mis Paabelist saab. Aga Tema käes oleme ka meie ise üksikult võttes oma elu ja oma tööga. Ja kui me tahaksime ka nii tihti paremat aega ja paremat maailma, kus elada, on Temal meiega rahumõtted meile praegu antud elus, mis on meile kätte mõõdetud just nii, nagu ta on, ja mitte teisiti. (Kiivit 1999:148)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kristlase jaoks on olemas ainult üks patt, ja see on lootusest loobumine ning meeleheide. Meeleheide on surmatõbi. Usklikul on meeleheitele kindel vastumürk – usk. Toomas Paul

Palvetagem: Halastaja Õnnistegija, Sina näed meie sõdant ja tunned mõtteid. Jah, tõesti, nen-des on palju kurja, kiuslikku, ebapuhast – kõik, mida Sa vihkad ega taha oma lastes näha. Oleme  nende seltsis, kes tulevad Su ette kahemüttelistena. Palume, halasta meie peale, ära mine kohtusse, sest ükski elav ei ole õige Sinu. Saada kaugele patud ja pühitse meid oma tões, Sinu Sõna on Tõde. Ove Sander

* * *

 

JUMAL ISE KÕNELEB OMA KOHTUST

Teisipäev – 6. november

Ma ütlen hooplejaile: Ärge hoobelge! Ja õelatele: Ärge tõstke sarve üles! Ärge tõstke oma sarve kõrgele, ärge rääkige kangekaelselt, jultunult! Ps 75:5,6

Jumal annab armu ajal hoiatusi ka õelatele. Ta ei kõnele ainult Taavetile, vaid Taaveti kaudu ka neile, kes ise ei tunne osadust Jumalaga ega mõista Tema mõtteid.

Hoiatuse sisu:

1.      Hoiatus “hooplemise” pärast s.o enda ülistamine sõnades, millele ei vasta tegelikkus. Hoop-lemine on moraalne ja intellektuaalne viga.

2.      Hoiatus “sarve” tõstmise pärast s.o oma võimu kuritarvitus. Nad tõstsid oma sarve kõrgele, nagu tahaksid oma meeletu kangekaelsusega tabada Jumalat ennast. Soovin, et kõik uhked ja isemeelsed selle üle mõtleksid ja meelt parandaksid. (Tärk 2014:267)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tõeline au ja pühalik rõõm valitsevad siis, kui inimene kii-dab ennast Sinus ja mitte iseeneses, kui ta rõõmustab Sinus ja mitte oma vooruses; Sinu kui Looja pärast igast olendist ühetaoliselt rõõmu tunneb. Olgu siis kiidetud Sinu nimi, mitte aga minu oma! Olgu ülistatud Sinu teod ja mitte minu omad! Thomas Kempisest

Palvetagem: Issand, me tunnistame, et oma isekuse ja kaastunde puudumise pärast oleme ko-gu oma suuremeelsuse eos lämmatanud ning liiga vähe aega võtnud teiste inimeste jaoks. Püha Vaim, aita meid, et kuuleksime Sinu andeksandvat sõnumit, kui oleme muutunud tuimaks. Tule, täi-da praegune silmapilk ja vabasta meid meie pattudest

* * *

 

ÜHISKONNA KAUDU ON ELU PAREM JA RIKKALIKUM

Kolmapäev – 7. november

Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. Rm 13:1

Sõna alistu ei meeldi inimestele. Kuid millised sõnad me iial ka asetaksime selle asemele, jääb tõde siiski tõeks, et igas ühiskonnas on vaja kuulekust ja korralduste täitmist. Elukogemused ise on seda inimestele selgitanud.

Paulus rõhutab, et usklikuks saamine ei vabasta inimest kohustustest ühiskonna vastu. Vastu-pidi – usklik püüab olla palju parem ja kasulikum ühiskonna liige, kui ta enne oli. Ühiskondlikus eluvormis näeb Paulus Jumala tarka nõu. See on and, mis tuleb valguse Isalt.

Jumala eesmärk on inimest valmistada suure ühiskonna – Jumala riigi – tarvis. Siin maailmas peame õppima elama selle vääriliselt. Siin algab me elu, siin algavad ka voorused, mis peavad kord jumalikus ühiskonnas oma täies ilus esinema. Organiseeritud ühiskond on Paulusele Jumala and.(Tärk 2002:497j)

Sest teie valitsus on Issanda antud, ja võim on Kõigekõrgemalt, kes teie tegusid kaalub ja ka-vatsusi uurib. (Trk 6:3) Tema muudab aegu ja aastaid, tema tagandab kuningaid ja tõstab kunin-gaid; tema annab tarkadele tarkust ja mõistlikele mõistust. (Tn 2:21) Alistuge Issanda pärast kogu inimlikule korrale, olgu kuningale kui kõige ülemale. (1Pt 2:13) Tuleta neile meelde, et nad alistuk-sid valitsejaile ja võimukandjaile, oleksid kuulekad, valmis igale heale teole. (Tt 3:1)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Issand, milliseid ülesandeid Sa mulle ka ei paneks, ma ta-han neid kanda nagu krooni, aga mitte nagu iket! Richard Beer Hoffmann

Palvetagem: Issand, üha uuesti küsime, mida peaksime tegema ja millest loobuma, keda kuulama ja kellele Sinu nime tunnistama, kuhu oma sammud seadma ja millest põgenema. Luba meile anda maailmale, mis on Sinu oma, palju enam seda, mida ta vajab. See on meie lakkamatu palve, et pimeduses käijad laseksid ennast lepitada Sinu veres. Ove Sander.

* * *

 

JUMALA RAHVA RAHU

Neljapäev – 8. november

Issand on teinud tugevaks su väravate riivid, Tema õnnistab su lapsi sinu sees. Ps 147:13

Selles salmis esitab laulik meile põhjuse, miks on vaja Jumalat tänada ja selleks on Jumala rahva rahu. Jumal on rahu hoidja. Linna müürid on valmis. Väravad on ette pandud ja riivid on omal kohal. Lapsed võivad linnas muretult ringi joosta, sest Jumal on õnnistanud neid rahuga.

Rahuaeg on Jumala rahva õnnistuse aeg. Välise rahu kohta on öeldud: “Nüüd oli kogudusel tervel Juuda-, Galilea- ja Samaariamaal rahu end üles ehitada ja käia Issanda kartuses, ja see üha kasvas Püha Vaimu julgustusel” (Ap 9:31). Aga rahu koguduse sees ei ole vähem tähtis. Tülid ja pa-handused usklike hulgas on õnnetuse ajad. Üksmeel ja hea tahe on Jumala õnnistuste ajad. (Tärk 2014:710j)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Me muretseme marjapõõsaste, kurgipeenarde ja teab veel mille pärast, aga osadus Jumalaga ei tee meile muret, pühitsus oleks justkui kõrvaline asi, mis tuleb pealekauba. Paul Himma

Palvetagem: Lunastaja ja sõber, kui imepärane Sa oled, mu seltsiline muutusrohkel teel, mu lohutaja, väsinud kui olen, mu teejuht Igavesse Linna, mu vastuvõtja selle väraval. Keldi palve

* * *

 

KUULUTA JUMALA TÕDESID JA ÜLISTA TEDA LAULUGA

Reede – 9. november

Mina kuulutan igavesti, ma mängin Jaakobi Jumalale. Ja ma raiun maha kõik õelate sarved, aga õigete sarved tõusevad kõrgele. Ps 75:10,11

Seda ei tohi mõista valesti. Taavet ei laula sellepärast, et õelad hukka mõistetakse, vaid et Jumala õigus on lõpuks ilmunud. Inimesele, kes nii mõtleb, peab õiglus olema väga südamelähedane. See oli Taaveti suurim probleem, kuidas seletada õigluse puudumist siin maa peal.

Inimene peab olema ka veendunud, et ta ise ei lähe kohtu alla, vaid läheb surmast ellu. (Tärk 2014:268)

Ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost (Lk 1:69)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mida lähemal oleme Kristusele, seda suuremaks saab vajadus Teda austada. Osvald Tärk

Palvetagem: Jumal, Kõigeväeline! Hea on meenutada Sinu tegusid, eriti siis, kui kahtlused kipuvad meid ümber lükkama. Oled teinud meiega kindla lepingu Jeesuse Kristuse ohvriveres. Mis-ki ei suuda seda tühistada. Aita, et meiegi jääksime usus selle juurde! Marcus Hermen

* * *

 

ÜHISKONNAS ON IGAL KODANIKUL KA OMA KOHUSTUSED

Laupäev – 10. november

Mardipäev

Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au! Rm 13:7

Kui usklik kasutab ühiskonna hüvesid, on endastmõistetav, et ta kannab ka kohustusi. Paulus ütleb, et “iga hing” allub kohustustele, kaasa arvatud ka apostlid ja prohvetid. Paulus nimetab siin mõned kohustused.

Maksud. Sõna “maksud” tähendab siin isiku-, varanduse- ja maamaksu. Juba Jeesus lahendas seda küsimust, kui Temalt küsiti, kas sünnib keisrile kohturaha anda. Jeesuse lahendus oli lihtne: kui  kasutad raha, mida Rooma riik välja andis, siis kanna ka kohustused. Paulus järgis siin vaid Kris-tust. Kristlane tasub oma maksud ja teeb seda õigeaegselt, olgu see siis üüri- või elektriarve.

Tolliraha. Tollirahas nimetati maksu kaupade pealt. Siingi ei lähe kristlased pettuse ega kõr-valehiilimise teed.

Kartust ja au. Käitumises ametiisikutega on kristlane viisakas. Sealjuures ei ole ta meelitaja, sest ta teeb seda Jumala kartuses ja usulise tundega. Paulus ütleb viiendas salmis, et usklik allub korrale südametunnistuse pärast (Rm 13:5). “Südametunnistus on Jumala asevalitseja meis”. See tähendab, et kristlase kuulekus olgu vaba ja väärikas. See olgu arusaaja kodaniku poolt õigete sea-duste täitmine. See näitab ühtlasi ka südametunnistuse kõrget kohta. Kristlane täidab oma kohustuse südametunnistuse piires, meeles pidades kõige kõrgemat käskijat – Jumalat. (Tärk 2002:498j)

Jeesus ütles neile: “Andke siis nüüd keisri oma keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!” (Lk 20:25)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Sinus on kaks olemust, üks toetab sind, teine paneb vastu. Sa pead ise otsustama kummale poole hoiad. Eenok Haamer

Palvetagem: Mu Jumal! Mis küll on mu lootus ja mu kindlus, millele ma siin elus toetuda võin? Ja mis on mu suurim rõõm ja trööst kõigist neist asjust, mis siin päikese all paistavad? Sina oled see, Issand, mu Jumal, kelle halastus on piirita. Kas on mul kunagi hea olnud Sinuta? Või millal oleks mul võinud olla halb, kui Sina minu juures olid? Parema meelega sooviksin Sinuga vaene olla, kui rikas Sinuta. Meelsamini soovin Sinuga maa peal rännates kerjata, kui Sinuta taevas olla. Kus Sina oled, seal on taevas! Thomas Kempisest

* * *

  

Kasutatud allikad
  • Hiob, Arne 2016. Nädala mõte. 31.10.2016. EELK Tallinna Jaani kogudus: http://www.tallinnajaani.ee/vaimuelu/nädala-mõte/130-nädala-mõte-31-10-2016.html
  • Kiivit, Jaan 1999. Tõde teeb vabaks [Postill]. Tallinn: Logos
  • Sander, Ove 1998. Ja meie palume … Tartu: Eesti Kirik
  • Soom, Kaido 2016. Kahe riigi kodanik. – Eesti Kirik 25.10.2016: http://www.eestikirik.ee/kahe-riigi-kodanik-5/
  • Toplaan, Anti 2015. Jutlus: Kahe riigi kodanik. EELK Kuressaare Laurentiuse kogudus 8.11.2015: http://www.eelk.ee/~eelk93/jutlused/24pppnelip.html
  • Tärk, Osvald 2002. Rooma kirja seletus. Tallinn: Logos.
  • Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos.

 

Koostas Indrek Lundava
Oktoober 2018

Päeva Sõnum Nr 109. 28. oktoober – 3. november 2018

Päeva Sõnumi logo

ANDKE ÜKSTEISELE ANDEKS

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10 

23. pühapäev pärast nelipüha

Andeks andmine võib vahel raske olla, kuid andestamata jätmine on veelgi raskem. See tekitab südames palju negatiivseid tundeid, näiteks viha ja kadedust. Iial ei tea, kes kannatab rohkem, kas see, kellele ei anta andeks, või see, kes ei anna andeks.
Iga inimene on ekslik. Ristiinimene palub oma eksimused andeks ja Jumal andestab igale siirale kahetsejale. Jumal armastab inimest ja ta saatis oma Poja siia maailma, et meie võiksime saada patust vabaks. Nii andis Jumal meile võimaluse saada andeks.
Kui meie saame Jumalalt andeks, siis on meil ülesanne anda andeks ka neile, kes on meie vastu eksinud. Jumalalt ja teistelt inimestelt andeks saades tuleb meie südamesse rahu ja rõõm. Hinge-rahu toob seegi, kui andestame ega pea meeles paha.
Jumal annab meile andeks, ilma et oleksime selle ära teeninud. Oma Poja ristile surema saatmine oli ennastohverdav armastus ja halastus. Meiegi andestus peaks tulema siirast südamest ja see ei tohiks teist inimest alandada ega nõuda temalt väära teo heastamist.
Maailmas on palju viha ja kurjust, olgem need, kes annavad andestust ja halastust! Andestus on parim tunnistus usust. (Soom 2016)

Sinu käes on andeksand, et Sind kardetaks. Ps 130:4

Tänapäeva inimesele on ette heidetud liigset ratsionaalsust. Me suhtlevat maailmaga eelkõige mõistuslikult, kõike läbi mõeldes, ära põhjendades.
Mis seob meid aga Jumalaga – kas intellekt või intuitsioon? Küsimus on sisuliselt sama rumal kui igivana vaidlus munast ja kanast. Iga indiviid on selleks liiga ise, iga kontakt maailmaga liiga individuaalne. On sel vahet, kas elame täie teadvusega või vaistlikult?
Ei kujuta siiski ette usku Jumala kõikenägeva silma tajuta. Olen kindel, et põhiline side Temaga on just emotsioon, tunne – mida ainult loogikaga ei seleta –, et Ta on olemas. Et Ta näeb, kuuleb, teab. See on rohkem kui käsuõpetuse omaksvõtmine. Vaid nii ületame iseendas variseri, illusiooni õige olemisest, võimaliku enesepettuse. Tema valve on justkui inimeseks ja ausaks olemise garantii.
Kas “jumalakartus” on hirm karistuse ees või lootus andeksandmisele – hoituse ja mõistmise kindlus? Kindlasti mõlemat. Ei saa midagi parata – eetilisus on põhinenud suuresti teadmisel Juma-la vihast, ent selles on ka midagi inimloomusele olemuslikku, programmeeritut. See on tahtmine, seesmine vajadus olla Tema meele järele.
Ja ometi tahaks rääkida just armastuse kiituseks. Vaid see inimesele antud võime lõpetab meie poolikuse, annab osaduse, tõmbab tõeliselt Jumala ligidusse, teeb Loojanäoliseks.
Issand, anna tunda Su lähedust, nii hirmus kui armus, iga päev, igavesti. (Arusoo 2002)

Issandal, meie Jumalal, on halastus ja andeksand, kuigi me oleme hakanud temale vastu. (Tn 9:9)

Palvetagem: Armuline Jumal, Sina ilmutad oma väge halastuse ja armastuse kaudu. Muuda ja uuenda meid, et õpiksime üksteist armastama, nagu Sina armastad meid, ja andeks andma, nii nagu Sina andestad meile. Luba oma lepituse väel aidata seda kannatavat maailma. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

* * *

 

EDASIMINEKUKS TULEB KELL ÕIGEKS KEERATA

Pühapäev – 28. oktoober

Apostlite Siimona ja Juuda päev ehk simunapäev

Jeesus ütleb: “Kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks.” Mt 6:14

See andeksandmine, mis on meie pöördumise keskmes, et seisne sõnades või tegudes; see andeksandmine on külluslik and, ülim kõigi Püha Vaimu enese andide seas. Lepitajaks on Püha Vaim, osaduse Vaim, kelle andestusest saab kaastunne meie vendade ja õdede vastu, kes on patus ja surmas nagu me isegi. Andeks anda tähendab paluda Jumalat vendade ja õdede eest, kellega meil on raskusi; paluda tungivalt nende pöördumist nagu ka meie eneste oma; paluda Tal pöörata meie südamed Taevase Isa poole. Sest kui me palume oma ligimese eest, saab Püha Vaim tulla meisse, patustesse inimestesse. Seitsekümmend seitse korda, ütleb püha Matteus, peame andestama oma vendadele ja õdedele, et meiegi omakorda võiksime andeks saada.
Evangeeliumil pole midagi ühist filosoofiliste või teoreetiliste õpetussüsteemidega nende jaoks, kes kujutavad endale ette unistuslikke ja teostamatuid maailmu, kus nad loodavad elada õnneli-kuna. Kristuse sõnad on “vaim ja elu” (Jh 6:63). Nad on elu, sest nad on vaim, kuna vaim on see, kes elab ning hingestab ja teeb elavaks maailma. Jumala vaim on see, kes siin maailmas paneb aluse inimesele tema inimlikkuses ja ärgitab teda teistsugusele elule, igavesele elule.
Evangeeliumi lugedes on üks osa asjadest meile mõistetavad ja arusaadavad. Teised seevastu valmistavad meile raskusi ja šokeerivad meid mitte evangeeliumi enda pärast, vaid seepärast, et me ise oma eneste nõrkuste ja piiratuse tõttu, millesse meie mõistus meid on sulgenud, ei ole valmis evangeeliumi õpetust vastu võtma.
Ja samuti sellepärast, et me ei taha nõustuda, et evangeelium on Jumala arm ja tarkus ning selleks, et saada sellest haaratud ja valgustatud, peame esmalt koguma endasse Jumala armu. Üksnes Jumala arm saab aidata meil Jumala sõna mõista, et see teeks enesele meis eluaseme. Andeksandmise ja sallivusega saame minema pühkida ja unustada kurja, mis meile on tehtud. Need mõlemad on mõõt, millega meile enestele viimasel kohtupäeval mõõdetakse. Kui tahad, et Jumal sulle andes-taks, anna alustuseks ise oma vennale andeks. Ilma selleta pole sinu jaoks päästet ega halastust! (Stefanus 2015)

Anna andeks oma ligimese ülekohus ja siis, kui sa palud, vabastatakse sind su pattudest. (Srk 28:2) Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused. (Mk 11:25)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Alandlikkus on see, kui sa sinu vastu eksinud vennale anestad enne, kui tema sinult andestust paluda jõuab. Kõrbeisade tarkus

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sina oled oma Kiriku rajanud apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Anna, et me nende õpetuse kaudu saame usuosaduses üheks ja koos Siimon Kananaiose, Juudas Jaakobuse poja ja kõigi teiste apostlitega kasvame Sinu templiks Vaimus. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

* * *

 

ÕIGE JA ÕEL VASTAKUTI

Esmaspäev – 29. oktoober

Vihkamine õhutab riidu, aga armastus katab kinni kõik üleastumised. Õp 10:12

Seda vanasõna tsiteeritakse ka Uues Testamendis; näiteks esimeses Peetruse kirjas: “Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest “armastus katab kinni pattude hulga“” (1Pt 4:8). Sammuti viidatakse sellele Jaakobuse kirja lõpu salmides, kus räägitakse eluteelt eksinu õigele teele tagasi juhtimisest. “Mu vennad, kui keegi teist on ära eksinud tõest ning keegi pöörab ta tagasi, siis ta teadku: see, kes patuse pöörab ta eksiteelt, päästab tema hinge surmast ja katab kinni pattude hulga” (Jk 5:19,20).
Armastus ei rõõmusta ligimese patu üle, vaid annab sellele meelsasti andeks. Ta ei suurenda seda, nagu teeb meelsasti vaenulik suhtumine. Kui inimesed tõusevad üksteise vastu ja armastus ei suuda katta inimeste vaheliseid vastuolusid, siis võivad väikesteski solvangutest saada algus suured tragöödiad. Seega selles vanasõnas ei räägita inimeste patust Jumala ees, mille leppitamine nõudis Jumala Poja inimeseks saamist ja ristisurma. Siin räägitakse sellest kuidas hoida korras inimestevahelisi suhteid. Ehkki meil on kiusatus oma lähedaste peale solvuda, on meid kutsutud üksteisele armastuses andeks andma, et väikesed solvangud ei areneks kodusõdadeks.

Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest “armastus katab kinni pattude hulga”. (1Pt 4:8) Sest kui üks ütleb: “Mina olen Pauluse poolel!”, teine aga: “Mina Apollose!” – eks te siis ole nagu inimesed ikka? (1Kr 3:4)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Üksainus sõna õigel ajal ja õiges kohas on otsekui pimedusse süüdatud tuli. Tuhandel viisil me saame täita Jumala ligimesearmastuse käsku. Aga selle eelduseks on, et Jumala tuli põleks meis endis. Rudolf Kiviranna

Palvetagem: Minu südames ela vaid Sina ja pühi sealt välja kõik muu. Paiga ristil pean päri-ma mina, siis kiitust laulab mu suu. Peeter Sink

* * *

 

NÄHA RUSUDES ILU

Teisipäev – 30. oktoober

Me kõik oleme saanud rüvedaks ja kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased; me kõik oleme närtsinud nagu lehed ja meie süü kannab meid ära otsekui tuul. Js 64:5

Need lehed, mis praegu maad katavad, on rasked ja märjad. Neid ei vii tuul laiali. Oma ilu kaotanuina, maadligi surutuna ja määrdununa ootavad nad põrmuks saamist. Jesaja ütleb: Ei ole ühtegi, kes hüüaks appi sinu nime, kes ennast õhutaks sinust kinni haarama; sest sina oled peitnud oma palge meie eest ja oled lasknud meid hääbuda meie süütegude tõttu. (Js 64:6)
Aeg-ajalt me mõtleme kui palju sõltub usk meist endist ja kas üldse või on see ainult Jumala teha? Klaverimäng nõuab harjutamist klaveril, ratsasport ratsutamistrenni. Kui me tahame midagi, siis me peame ka ise ennast vahel tagant sundima, selle nimel vaeva nägema. Vaimulik laiskus ei vii meid edasi. Midagi on me enda käes ja seda ei saa keegi teine meie eest ära teha. Ka Jumal mitte. Ta hoopis peidab oma palge nende eest, kes otsimast lakkavad või pole kunagi otsima hakanudki.
Ja olekski kõik kui poleks lunastust. Midagi, mis on võimsam kui kogu inimmeel ja mõistmine. Midagi, mis kõrgub üle kogu elu, üle kogu askeldamise, üle ajaliku rõõmu ja valu. Pühakirja Laulik pöördub Psalmis 51 Jumala poole: puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi! Ka mina, kes olen põrmust võetud ja põrmuks pean saa-ma, võin saada uueksloodud, puhtaks-valgeks kui lumi.
Alandlikkuse tee on sügav kogemus. Sa pead tunnetama, et on taevas ja õndsus, aga ka seda, et oma jõuga sa sinna ei jõua. Sa pead tunnistama oma poolikust ja eksimusi, mõistma, et ka parim osa sinust ei maksa Jumala ees kuigi palju, halvem osa sinust aga varjutab sellegi. Sa pead nägema endas seda märga määrdunud puulehte novembri pimedas poris. Ja siiski pead sa nägema lootust, Jumala enda väljasirutatud kätt, mis Kristuses sinuni ulatub. (Kose kiriku kroonika 2012)

Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes. (Ps 31:20)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Patustada võib nii mõtetes, sõnades kui ka tegudes, või ka kõikides neis korraga. järelikult peab ka meeleparandus toimuma kõigis kolmes sfääris: mõtetes kahetsus, sõnades patutunnistus ja tegudes, kus inimene ei luba mitte ainult patust lahti öelda, vaid ka oma käitumist muuta. Josef Albo

Palvetagem: Issand Jeesus Kristus! Ole täna ja kõik mu eluaeg kõige mu töö ja tegemise alguseks. Ole mulle kurvastuses rõõmustajaks ja igas asjas abimeheks ja õnnistajaks, ja hoia mind ja kõiki mu omakseid kõige häda eest, et kuri vaenlane ja kuri selts minu üle võimust ei saa. Palve “Uuest Lauluraamatust” 1899

* * *

  

USU ALUSED

Kolmapäev – 31. oktoober

Usupuhastuspüha. Reformatsiooni aastapäev

Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba olemas – see on Jeesus Kristus! 1Kr 3:11

Kristus on inimeseksolemise koondkuju ja manifest, sõnum, millised me peaksime olema. Aga ka rõõmusõnum, et Jumal meil seda sihti saavutada aitab, isegi siis, kui me nõrkade, ekslike ja patustena seda ei vääri. Tema arm ja õnnistus teeb meid vääriliseks. Arusaam inimväärikusest juurdub veendumuses, et inimese väärtus pole bioloogilise arengu ega sotsiaalse kokkuleppe tulemus, vaid Looja poolt meile sündimises kaasa antud kingitus. Iga inimlaps on tema silmis kallis ja hindamatu.
Kristus teeb selle eesõiguse nähtavaks ja kutsub meid elama selles valguses – Jumala lastena, kellel on tema nägu, kelle osaks on vabadus ja vastutus, keda innustavad usk ja aated ning keda ühendavad armastus ja teenimine. “Kandke üksteise koormat, nõnda te täidate Kristuse käsku,” kõneleb apostel Paulus (Gl 6:2) ja maalib pildi kogukonnast, kus keegi pole võõras ega majaline, vaid osa ehitusest, mille nurgakiviks on Jeesus Kristus ise.
Ei saa olla ühiskonda ilma inimesteta. Kõige olulisem on olla inimene. Alles seejärel eestlane, eurooplane või maailmakodanik. Sellist vabaduse lähtekohta ja ootust iseloomustavad hästi Marie Underi sõnad: “Käib hingest hinge hüüd ja vastukaja, oh saabu valguspäev, me vabastaja!… Päev, mis taas kingiks meile näo ja nime, et jälle inimväärselt elaksime.” Vaba ei ole see, kes võib kõike, vaid see, kes tahab ja suudab seda, milleks ta on loodud ja mis on tema ülesanne.
On mõistetav, et just jumalasõna ja usuline ärkamine viisid rahvusliku liikumise ja iseseisvuse sünnini. Ütleb ju apostelgi (Gl 5:1): “Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!” Seda usulist alust ja arusaama väljendavad ka iseseisvus-manifesti lõpuread: “Su üle Jumal valvaku…” Kui muu siin manifestis ja meie elus võib vahel ka tahaplaanile jääda, siis palvet Jumala õnnistuse pärast ei asenda miski. Eesti vajab meie palveid. (Põder 2013)

Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, see olen mina, kes paneb Siionis aluskivi, valitud kivi, kalli nurgakivi, kindla aluse: kes usub, see ei tunne rahutust (Js 28:16) ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus. (Ef 2:22)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Loendamatud Jumala varaaidad on Kristuse kiriku kujul teie ees lahti. Jumal ei keela teile midagi, mis Kristuse nimel palves Temalt küsida võidaks, vaid jagab seda lausa külluslikult. Laine Villenthal

Palvetagem: Armas taevane Isa, anna, et Sinu sõna meie juures ning kogu maailmas selgelt ja puhtalt õpetatakse ja tee, et kõik, kes seda kuulevad, pühalt, kui Sinu lapsed, elaksid! Hoia meid, taevane Isa, nende eest, kes teisiti õpetavad ja elavad! Anna meile ja kogu Sinu kogudusele maa peal tõe Püha Vaimu, murra katki, keela ning saada eemale kõik kurjad kavatsused, nõnda et Sinu nime igal pool pühitsetakse ja Sinu riik meis täielikult võimuse saab! Kinnita ja hoia meid kindlalt oma sõnas ja usus kõigil meie elupäevadel! Sinu hea ning armulise tahtmise päralt on vägi ja au igavesti.

* * *

 

PÜHADE OSADUS

Neljapäev – 1. november

Kõikide pühakute päev ehk pühakutepäev

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. Ef 2:19

Olla võõras pole küllap kellelegi meist tundmatu kogemus. Kohati võib anonüümsus muidugi kosutada, anda isegi teatava turvalisuse tunde, aga kui elu võõrana muutub püsivaks, siis hakkab see inimest viimaks vaimselt ja sotsiaalselt lammutama. Võõraks jäämine võib olla ka suhte/suhete purunemise ja katkemise kibe tagajärg.
Pauluse jaoks on rõõmusõnum, et kristlane pole enam Jumala kojas ega Tema rahva seas võõras, vaid elab uues osaduses. Jeesusest Kristusest – tema ristisurmast ja ülestõusmisest – sai sild inimese ja Jumala vahel. Ning enamgi veel: Kristusest sai tõeline ühenduslüli inimese ja inimese vahel.
Kristlikus osaduses näeme seega kolme poolt: ennast, ligimest ja Jumalat – suhete püha kolm-nurka. Aukoht selles kuulub Jumalale. Sellise hoiaku ja lähte mõtestatus saab selgeks, kui kujutleme olukorda, mil meie jaoks eksisteeriksid üksnes inimestevahelised suhted. Jumalaga lävimist peaksime kas ebaoluliseks või lihtsalt võimatuks. Taolisel inimene-inimene horisontaalil tekib tõenäoliselt kaks põhilist kiusatust: püüe saada oma väärtus teiste arvamusest ning püüe saada oma väärtus iseeneselt. Esimesel juhul üritab inimene muganduda üldsusele, massile meelepäraselt, kasutades kas või lipitsemist ja silmakirjalikkust. See tee on aga ette nurjumisele määratud, sest varem või hiljem kogetakse, et üldsuse muutuva ja vastuolulise arvamuse järgi pole võimalik käia. Siis on lõppeks varuks vaid meeleheide ja oma väärtusetuse tajumine suletud ringina.
Teisel juhul loobub inimene üldsust kummardamast ja valib suhete määravaks printsiibiks “mina”. Ta sulgub oma egosse ning juhindub peamiselt selle vajadustest. Sageli tähendab see tõelise armastussuhte katkestamist ja purustamist – nende formaalset kuju säilitatakse vaid positsiooni kindlustamise nimel. Südametunnistus paadub ja kivineb. Seegi tee lõpeb viimaks ummikuga.
Aga kui meie ellu tuleb Jumalale meelepärase inimväärtuse taotlemine, siis sünnib täiesti uus kvaliteet. Kaob kohustus iga hinna eest joonduda valitseva arvamuse järgi, kui selle suund on jumalatu ja kaosesse viiv. Üldsuse hoiaku kõrvale asetub Jumala tahe, mis aitab kindlaks jääda ka nö üksikvõitlejana. Teisalt ei sulguta ometi “minasse” ega irduta ligimesearmastusest. Osadus Jumalaga säilitab kristlasele avatud ja elava südametunnistuse, mis on valmis paluma ka vaenlase eest (Mt 5:43-48). (Roots 2004)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kristus, kes sind kutsub enese juurde, pole iialgi üksi; Ta paneb sind istuma peolauda vendade kõrvale, sest Jumala riigis pole üheinimese lauda ega üheinimese templit. Teedy Tüür

Palvetagem: Püha Jumal, igavene Issand, Kristuses oleme meiegi liidetud Sinu paljuhäälelisse pühade koori, kes Sind kiidab taevas ja maa peal. Lase sellel osadusel tugevdada meid maailma segadustes ja ärata meis rõõmu selle päeva ootuses, kui me koos kõigi päästetutega Sind võime jäädavalt kiita. Sinule olgu ülistus ja au igavesti.

* * *

  

SURNUD, KES SUREVAD ISSANDA OMADENA

Reede – 2. november

Kõikide surnute mälestuspäev ehk hingedepäev

Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas! Ilm 14:13

Inimesel on loomupäraselt kalduv mõtlema õndsusest ja õnnest käesoleva elu kontekstis. Johannes soovib aga, et tagakiusamise olukorras oleks kristlastel selge: on tähtsamaid asju kui käesolev elu.
Tegu on tähelepanuväärsete julgustussõnadega situatsioonis, kus pühade kindlameelsus on nii oluline. Jumala rahva käsi võib käia halvasti; neid võidakse isegi hukata. Õndsad ei ole aga mitte nende piinajad, vaid nemad. Ometi on need, kes Issandas surevad, alati õndsad, mitte ainult nüüdsest peale.
Taevas ei ole niivõrd paik, kus ei tehta tööd, kuidvõrd paik, kus ei ole enam piinasid ega vaeva. Usklikud hingavad küll oma “raskest tööst”, kuid nende teod ulatuvad ellu, mis on teisel pool hauda. See annab kogu kristlase tööle väärikuse. (Morris 2003:195j)

Õige aga saab rahu, kuigi ta varakult sureb. (Trk 4:7) Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama. (1Ts 4:14)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumala vitaalsus ning põhjatu energia väljenduvad Kristuses ja kanduvad üle neile, kes Temast kinni hoiavad. Elu, millest Jeesus kõneleb, algab juba materiaalses olemises, läheb läbi kõige materiaalse hävingust ja kestab igavesti. Fanny de Sivers

Palvetagem: Lootuse Jumal, me tuleme Sinu ette oma lahkunuid mälestama. Kingi meile lohutust ja rahu. Julgusta meid usus, et need meie armsad on Sinu kätes, ning tõsta meie pilk üle haudade ülestõusnud Jeesusele, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

* * *

VAHEL PILVEDE VARJUS, AGA OMETI OLEMAS

Laupäev – 3. november

Issand! Ära vihasta üleliia ja ära meenuta ülekohut lõpmata: näe, vaata ometi – me kõik oleme ju Sinu rahvas! Js 64:8

Viltu on inimese ja Jumala suhe. Inimene ja Jumal on teineteisele võõraks jäänud, Jumal ja tema väljavalitud rahvas on teineteisest võõrdunud. Prohvet teab seda, ta pöördub Jumala poole väga isiklikult ja elavalt. Ta kaebleb ja kurdab oma rahva pärast, tunnistab rahva süüd, anub andeksandmist. Need on võimsad pildid, millega prohvet inimese ja Jumala suhet kirjeldab, läbielamised ja kogemused Jumala lähedalolekust kuni tema kaotamiseni.
Prohvet ei palu, et Jumal ülekohtu unustaks. Ta palub Jumalat mitte meenutada ülekohut lõpmata. Meenutamine tähendab midagi muud kui unustamine. Unustamine leiab lihtsalt aset, meenutamine on aga otsuse tegemine. See on andestamine. Andestamine on uus algus. Prohvet usub, et Jumal andestab. Niisugune avatus on selge märk elavast suhtest Jumalaga.
Prohvet anus Jumalat oma rahva pärast. Ma mõtlen oma rahva peale, mõtlen kristlaste peale, mõtlen maailma rõõmude ja kannatuste peale. Mõtlen, kas saab Jumala üle mõelda ilma inimese üle mõtlemata.
Ja mõtlen veel, et Jumalaga on nagu päikesega: vahel pilvede taga varjus, ometi olemas. (Talvar-Heckmann, Pille 2012)

Sest sina oled meie isa! Aabraham ju meist ei tea ja Iisrael meid ei tunne. Sina, Issand, oled meie isa, muistsest ajast on su nimi Meie Lunastaja. (Js 63:16)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Usk on Kristuse kindel ja kõrvalekaldumatu nägemine. Martin Luther

Palvetagem: Püha Jumal, Sina oled andnud käsud ja ootad nende täitmist. Mõningaid on, kes ei ole kuulnud Sinu sõna, aga enamus teab Sinu käske, kuid ei ela nende järele. Ka püüdes jääme ometi võlglasteks ja meie kohta öeldakse: patune ja kadunud inimene. Seepärast on meie ainus trööst ja lootus Sinu Pojas, Jeesuses Kristuses. Tema on meie patud ristipuule viinud, meie karistuse oma surmaga kadunud ning meid surmast ellu saatnud. Kiitus ja tänu kuulugu Sulle jääva lunastuse ja lepituse eest! Ove Sander

* * *

 

Kasutatud allikad
  • Arusoo, Urmas 2002. Hirmus ja armus. – Eesti Kirik 23.10.2002: http://www.eestikirik.ee/hirmus-ja-armus/
  • Kose kiriku kroonika: Näha rusudes ilu. EELK Kose Püha Nikolause kogudus 04.11.2012: http://kosekroonika.blogspot.com/2012/11/naha-rusudes-ilu.html
    Morris, Leon 2003. Johannese ilmutus. Tallinn: Logos
  • Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Targad ja meeletud (Õp 10:1-17). Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. Pereraadio
  • Põder, Andres 2013. Iseisesvuspäeva jutlus. Tallinna Piiskoplik Toomkirik 24.02.2013: http://www.eelk.ee/inc.poder_jutlus.php?id=270
    Roots, Marek 2004. Tasub teada 1. osa – Osadus. – Eesti Kirik 04.08.2004: http://www.eestikirik.ee/tasub-teada-1-osa-osadus/
  • Soom, Kaido 2016. Andke üksteisele andeks. – Eesti Kirik 19.10.2016: http://www.eestikirik.ee/andke-uksteisele-andeks-4/
  • Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit 2015. Nädala jutlus: Andeksandmise pühapäev. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik 18.02.2015: http://www.eoc.ee/nadala-jutlus/andeksandmise-puhapaev-2/
  • Talvar-Heckmann, Pille 2012. Vahel pilvede varjus, ometi olemas. – Eesti Kirik 31.10.2012: http://www.eestikirik.ee/vahel-pilvede-varjus-ometi-olemas/

 

Koostas Indrek Lundava
Oktoober 2018

1 2 3 10