Kategooria postitused

KARJASEKIRI PALVEPÄEVAKS JA PAASTUAJA ALGUSEKS Tuhkapäeval, 26. veebruaril 2020

Peetrus ütles Jeesusele: „Kui ma ka peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind mitte!“ Samamoodi ütlesid ka kõik teised jüngrid. Mt 26:35

 

Jeesuse jüngrid kinnitasid viimasel õhtul enne oma õpetaja ristisurma talle vankumatut ustavust. Ometi jõudis Peetrus juba enne varahommikust kukelaulu Jeesuse kolmel korral maha salata. Kuhu kadus jüngrite enesekindlus ja ustavus? Kas seda tegelikult oligi?

Jüngrid olid näinud Jeesuse vägevust – pimedad said nägijateks, kurdid kuuljateks, jalutud käijateks. Nad olid oma silmaga näinud ka seda, kuidas isegi tuul ja lained kuulasid Jeesuse sõna või kuidas viiest leivast ja kahest kalast said söönuks tuhanded. Peetrus oli ise astunud paadist välja vee peale ja olnud koos paljude teistega tunnistajaks, kuidas Laatsarus hauast välja tuli.

Hoolimata nendest imetegudest tegid jüngrid Jeesusele ustavust tõotades kõigest tühje sõnu, sest nad ei uskunud ka ise seda, mida tõotasid. Vähemalt ei arvestanud nad, et neid lubadusi tuleb ka pidada. Peetrus ei arvanud hetkel, mil lausus: „Kui ma ka peaksin koos sinuga surema“, et ta ka tegelikult peabki Jeesuse kaitseks oma elu ohtu seadma.

Täna, tuhkapäeval algab kirikuaastas paastuaeg, mil mõtleme eriliselt Kristuse kannatustele. Paastuajal on kohane peeglist vastu vaatajale silma vaadates küsida, kas meie lausutud lubadused ja antud tõotused on kindlamal alusel kui need, mida andsid Jeesusele tema jüngrid. Kas meie usk toetub vaid Jeesuse imetegudele ja õpetussõnadele või omavad meie usu jaoks tähendust ka tema kannatused ja ristisurm? Kas oleme valmis isiklikeks ohvriteks ja loobumisteks? Kas jääme ustavaks Jeesuse järel käies ka siis, kui kõik teised ta hülgavad, ühiskonna enamus ta ära põlgab ning Jeesust ja tema kannatusi, sealhulgas ristisurma, naeruvääristab? Kas suudame taluda usukannatajatele iseloomuliku sisemise rõõmuga tagakiusu oma usu pärast?

Jumalale tänu, et Eesti kristlased ei pea täna oma usu pärast kannatama. Õnneks ei voola meie maal ka usumärtrite veri. Seda enam tuleb sellisel armuajal antud lubadused pühakirja valgel läbi katsuda, et meie sõnad ei oleks tühjad ja lubadused alusetud. Sest Jeesuse jüngrid langesid just omaenda täitmata lubaduste võrku. Need võrgud on püüdmas ka meid ja meie tühje sõnu. Eriti kõiges selles, mis puudutab meie usku Jeesusesse Kristusesse, tema ristisurma ja surnuist ülestõusmisse.

Kas oleme olnud ja ka jääme ustavaks, on küsimus peegliminale paastuaja alguses.

 

 

Õnnistatud paastuaega soovides

Urmas Viilma

peapiiskop

Teenimatu arm

Tänase pühapäeva peateema on „teenimatu arm“. Kui me mõtestame lahti, et mida tähendab sõna „teenimatu“, siis on sel kaks poolust. Üks mõte liigub ebaõigluse valdkonda – teenimatu tulemus, teenimatu karistus, teenimatult unustatud, teenimatult kõrvalejäetud… Me oleme elu jooksul kõik kokku puutunud mingil moel ebaõiglusega, selliste sündmustega, juhtumistega, mis meile tunduvad inimlikus mõttes lausa mõistuse vastaselt ebaõiglastena, teenimatutena. Mis meid inimestena murendavad, kurvastavad, vihastavad.

Teine poolus „teenimatu“ tähenduses on elu „pühapäev“. Mil me oleme saanud osa millestki heast ja ilusast, ootamatust rõõmust, kui meile on antud midagi justkui ilma meiepoolse pingutuseta. Mille puhul meil ei ole ennetavaid teeneid, ei ole me ka midagi teinud selleks, et pälvida head ja suurepärast. Ei ole me ka kuidagi erilised oma sünnipäralt, iseloomult, elukogemuselt, positsioonilt, staatuselt, et saada selle eest vastavat tasu. Ja see on siis kink. Kink on asi, mis antud meile n-ö mittemillegi eest. Lihtsalt. Armust.

Tihti me aimame, et elus ei ole alati põhjuslikku seost endapoolsete tegude, sõnade, tegemata jätmiste ja tulemuse vahel. Levinud arusaam on, et me peame saama oma pingutustele või tegudele ning tegemata jätmistele vastava tasu. Mõnikord aga avastame, et see pole nii. Et kogu meile osaks saava elu ja
saatuse, antud võimaluste ja elusündmuste vahel puudub mõistusega hoomatav vastavus ehk korrelatsioon. Ja see on inimlikus mõttes äärmiselt ebaõiglane, tahaksime hüüda. Eriti see, kui „teenimatu“ tasu ehk kink kellelegi teisele n-ö lausa sülle kukub. Milleks siis üldse pingutada, toimetada, vaeva näha – kui me ei saa kindlad olla, et meie pingutusele järgneb just meie soovitud tasu. Kui niikuinii pole miski meie teha! Nii võime mõnikord meelepahas mõelda ja tunda. Ning kui meid tabavad eluraskused, kannatused, – siis tõuseb hingest üles suur küsimus „mille eest mind karistatakse, millega olen selle ära teeninud“

Nüüd mõned triviaalsed tõed: jah, elu on meile mõistatus ja me ise oleme endale mõistatused. Me ei mõista Jumalat, ei saa temast tihti aru, mida ta meilt ootab, mida me peame tegema, mida uskuma, mida mõtlema. Jumala vägi ja toimimine on inimesele saladus. Ja ka Pühakiri ei anne meile selgeidkergeid vastuseid. Nii me oleme valikute ees ja küsime juba päris kannatamatult, mida me peame tegema, et kinki saada. Et armu pälvida. Et kiita saada.

Loeme tänasest Vana Testamendi kirjakohast, et Iisraeli rahvas oli Jumalale pühitsetud rahvas, tema omandrahvas, valitud rahvas. Ja et ta pälvis Jumala armu mitte oma suuruse ja vägevuse tõttu, vaid Jumala armastuse tõttu. Lihtsalt armastuse tõttu.

Jumal oli teinud Iisraeliga lepingud, ta oli kutsunud Aabrahami, Noa, Moosese ja nende kaudu teinud kolm suurt lepingut eri aegadel oma rahvaga. Jumal pani iseendas oma rahvale omaenda kehtestatud õigusega kohuse, see oli Jumala poolt alustatud leping. Jumal ütles. Sina, Iisrael oled minu rahvas, kelle ma olen valinud ja mina olen sinu Jumalaks, sa pead mind kartma, armastama, minu käske täitma. Ta nõuab: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!“ Ja sellele armastusele lubab vastata, ta tasub neile, kes on ustavad, kes peavad tema käske. Ja Vanast Testamendist selgub ka, et Iisraeli rahvas ei suuda lepingut täita. Ja tasuks on Jumala karistus. Jumal laseb hävida terveid rahvaid ja linnu: esimese Moosese raamatu veeuputuse lugu, Soodoma ja Komorra hävitamise lugu, prohvetite raamatutes kirjeldatud iisraeli rahva vangipõlved. Siin me näeme, et Vanas Testamendis inimese iga teo, Iisraeli rahva tegude ja tagajärgede vahel valitseb põhjuslik seos: milline on tegu, sellina ka tasu. Kui see käib ustavalt Jumala teedel, on õiglane kaasinimestega, annab Jumal tasuks kõike heldesti: rikkust, tervist, palju järeltulijaid ja kariloomi, rahvale õnne. Jumal halastab, teeb terveks, päästab ja
lunastab. Taaveti laulus kõlavad tänusõnad Issandale pääsemise üle: „Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu. Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.“

Tõesti, kui me mõtleme meie omaenda rahva saatuse peale läbi sajandite, viimase okupatsiooni aastakümnetele, – meile on kingitud vabadus, oma Eesti riik. Oleme vaba rahvas, vabal maal, ise loomas oma elu ja oma kultuuri. Oleme väikesearvuline rahvus maailma mastaabis, see, et meil on oma riik, on ime, see on Jumala arm.

Eesti rahva väljavalitusest ja saatusest luuletab Juhan Liiv:

Sa oled kui Iisrael vanast’,

oh minu isamaa!

Kui Iisrael prohveti päevil,

seesama viisiga.

Sa oled vintsutatud just nagu Iisrael ka.

Sind kõige looja kaitsku

ja olgu sinuga!

Tänases kirjakohas valib Jumal oma rahva ja päästab selle väiksemast väikse rahva orjusest sellepärast, et Issand oma rahvast armastas. Võime küsida, miks valib Jumal just Iisraeli rahva. Nõnda võime ka küsida, miks just eesti rahvas koos teiste väikeste Baltikumi rahvastega on saanud omariikluse, kui palju väikerahvaid on kaotanud oma keele ja kultuuri, kadunud ja kadumas rahvaste kaardilt. Kui kasvõi mõtleme oma hõimurahvastele liivlastele, vepslastele ja Uurali soomeugri rahvastele. Me ei tea vastust, me ei tea Jumala valiku printsiipe, me ei tea sedagi, kas ta üldse valib, me ei tea tema teeradu. Jumala teed ei ole inimese teed, Jumal ei anna meile selgeid vastuseid, ei öelnud ta ju Mooseselegi oma nimeks muud kui “Olen, kes olen”.

Meil on ainult usk, usaldus, et Jumal armastab inimest, oma rahvast. Et Jumal armastab oma loodut. Jumala armastus saab täielikult ilmsiks tema Pojas Jeesuses Kristuses. See on Jumala suurim armastustegu „maailma“ vastu, meie vastu, kes me ei suuda tema käske täita, pälvida heakskiitu, kes me oleme ebatäiuslikud, kes me ei suuda Jumala tahte kohaselt ei mõelda, kõnelda, tegutseda, käituda, – suurim armastustegu „maailma“ vastu, et ta saatis oma Poja maailma. Et maailm pääseks, et meie pääseksime. Et igaüks
saaks usu läbi Jeesusesse Kristusesse, Tema ristisurma ja ülestõusmisse leida lepitust, andestust, lunastust, saada armu ja „sündida uuesti“.

Mida Jeesus tahab inimeselt, mida ta meilt nõuab? Midagi saame ju me ikkagi teha. Lootusetu meie olukord ei ole. Me saame palju teha! Me saame Jeesuse oma südamesse vastu võtta, ennast avada Temale. Palves.

Jeesus tahab meie usku. Tahab meie lootust. Tahab meie armastust. See on Jeesuse sõnumi radikaalsus. Ei ennetavaid tegusid, ei meie silmapaistvaid saavutusi, suurepärasust ega eeskujulikkust, meie tublidust. Otsustav on vaid meie armastus, meie vastuvõtlikkus, just see, kas me tahame, suudame, oskame Tema armastust vastu võtta. Ta tahab meie usaldust, et meie oleme Tema poolt valitud ja pühitsetud. Et me oleme Jumala omandrahvas. Tema omad. Jumala lapsed.

Aamen.

 

Katri Aaslav-Tepandi

Diakon

Jeesus äratab usule

Oleme jõudnud viimasesse, ehk Kolmandasse Pühapäeva peale ilmumispüha ja tänane Pühapäev kannab kirikukalendris nimetust “Jeesus äratab usule!„  Eelnevalt kuuldud kirjakohad rääkisid meile kas kaudsemalt või otsesemalt just usust, usule tulemisest, uskumisest ja päästest usu läbi. Ja usule on meid äratanud Jeesus. Mitte inimene ise ei hakka ühel päeval usklikuks vaid me oleme saanud kutse.

Selleks et saaksime päästetud – tuleb meil lihtsalt alustuseks uskuda. Meilt justkui ei nõuta midagi keerulist ega kontimurdvat aga ometi on see paljudele inimestele nii raske. Osaliselt sünnib see ka ühiskonna ülesehitusest, otsitakse ja nõutakse kõigele alati tõendit ja põhjendust aga usk nii nagu sõna isegi ütleb on osaliselt ka usaldamine.

Kohati on mul tunne, et tänaste kirjakohtade ja oma jutlusega peaksin ma olema mitte siin Nõmme Rahu Kirikus, vaid hoopis Nõmme Turu väravas ja tegema just seal kuulutustööd neile kes Jeesust veel ei tunne ja kes temasse ei usu. Inimestele kes kõnnivad pimesi, vaevlevad igapäevaselt oma inimlikes muredes ja ei oska näha, et abi on tegelikult käeulatuses – aga just seda nad ei näe. Teie kes te olete siin ja teie kes te olete meiega osaduses raadiote vahendusel – teie ju ometi usute.

Usute, et Kristus on Jumala poeg. “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et tal oleks igavene elu” (Jh 3:16)”

Vaatame alustuseks täna kuuldud evangeeliumi teksti, mis oli Johannese evangeeliumi järgi. Paljud samaarlased sellest külast uskusid Jeesusesse naise sõnade tõttu, kes tunnistas „tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud“  Lihtsalt meenutuseks meile, see samaaria naine, kes uskus – on toonud Jeesuse juurde kogu oma linna ja nemad usuvad Jeesusesse just sellepärast mida too patune naine oli neile rääkinud. Just patune naine  sest tegu on selle sama Samaaria naisega kellega Jeesuse mõned salmid tagasi Johannese evangeeliumi neljandas peatükis kaevul kohtus, kui temalt juua palus.

Tõesti too naine oli elanud moraalselt kahtlast elu ja täna kuuldu põhjal me saame öelda, et  kohtumine Jeesusega oli tema elu muutnud. Temast oli saanud kuulutaja ja mis veelgi tähtsam – Jeesus ei aidanud ainult teda , vaid tema kaudu ka paljusid teisi. Kuulsime ka seda, et kui need teised olid õppinud Jeesust tundma, ütlesid nad naisele „ Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme Teda ise kuulnud ning teame nüüd, et Tema on tõesti maailma päästja“.

Teate, ma mõtlen et meie kes me oleme Kristuse vastu võtnud, ei peaks pelgama kuulutada Evangeeliumi või jagama oma lugu, nagu tegi seda samaaria naine. Ja seda selle pärast, et  iial ei või teada, kes meie tegevuse läbi päästetud saab ja igavese elu poole püüdleb. Teadupärast Jumalal ongi kombeks kasutada oma töös kõige ebatõenäolisemaid kandidaate. Enamus inimesi arvab niikuinii, et nad on kuulutustööks kõige ebatõenäolisemad – vähemalt mina küll kunagi arvasin nii.

Kui keegi nüüd teist tundis, et kutse kuulutamisele teid kõnetas siis palun ärge minge iseseisvalt seda Nõmme Turu väravasse tegema. Rääkida näiteks kuulutusvõimalustest oma koguduse vaimulikega või näiteks pöörduge sellise vahva organisatsiooni poole mis kannab nime „Kristus igasse Kodusse“ , mille näol on tegu toimiva misjoniorganisatsiooniga kes leiab, et igal kodul on õigus kuulda evangeeliumi, ning neil on ka olemas strateegia, visioon ja materjalid, mille abil ennast kuuldavamaks teha.

 

Ja sõltumata sellest, mispidi selle teema üle mõelda jõuan taas tagasi, nagu katkine grammofon- et päästetud saamiseks ei ole vaja midagi enamat, kui tunnistada ja uskuda. Ei ole oluline kui patused me oleme, ei ole oluline kas kiriku seinad on puidust või kivist, ei ole oluline kes sõnumit jagab. Oluline on, et me tunnistaksime.

Tunnistaksime nõnda samuti nagu tegi seda Naaman, ja peaksime veelgi selgemalt mõistma, et Jumal ei nõua meilt päästetuks saamiseks midagi suurt, midagi kallist, mida üle meie mõistuse.

Meenutades kuuldud kirjakohta siis seal Naaman lausa pahandas Jumalamees Eliisa peale kui sai teada et tervenemiseks on tal vaja ainult end Jordanis seitse korda pesta. Tema jaoks oli enda ihu terveks saamine midagi nii suurt, et lihtsalt usk, või lihtne palve tundusin maisele inimesele liialt lihtsad või kui nii võib öelda, siis pingutusena odavad. Oleme inimestena paratamatult õppinud asjade, näiteks arstirohtude väärtust hindama rahas. Mida kallim seda paremini toimib.

Aga nii nagu rääkis ka pühakiri – usalda,  astu see kahtlust tekitav samm ja sa näed.

Tõeline pääste tuleb usust temasse – meie aitajasse ja päästjasse. Meenutame veel mida Paulus on kirjas Roomlastele kirjutanud „Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse” (Rm 10:9).”

 

Ja kuigi on inimesi, kes ei ole veel usule ärganud, siis on meie hulgas ometi neid, kes on Jeesuse kutse vastu võtnud. Ja õnneks on sõnumist osasaamiseks nii Eestis kui üle maailma tehtud palju, 2019 aasta oktoobri seisuga on Piibel täismahus tõlgitud 698 keelde.

1739 aastal trükiti esimene eestikeelne täielik piiblitõlge Jüri koguduse pastor Anton Thor Helle poolt, pea sada aastat varem oli tehtud osalisi tõlkeid. Seega võimalus kuulutusest osa saada oma enda emakeeles on väga paljudel erinevatel inimestel maailmas.

Nõnda samuti ka võimalus saada päästetud aga sellest osasaamine eeldab ja nõuab silmade ja kõrvade ja eelkõige oma südame avamist Tema sõnale ning püsimist sellel teel, millele ta meid kutsub ning millel Ta meid on sõnaga juhib ja saadab.

Sest ütleb ju prohvet Jesaja 30:18 – Ometi ootab Issand, et teile armu anda. Issand on igapäevaselt me kõrval ja ootab kui hea vanem, et tõrges laps ometi kord mõistaks, mida talle vaja on. Ootab kannatlikult, et tekiks mõistmine ja laps lõpetaks jonni ning tuleks selguse juurde. Ja veel ütleb salm: ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest issand on õiguse Jumal, õndsad on kõik, kes Teda ootavad. Meie kohal on issanda käsi, avagem oma südamed, et jõuda päästeni. See ei ole alati lihtne – ka turuvärvas sõna kuulutades võidakse meid veidrikeks pidada ja vahest ei lähe asjad nii nagu meie oleme seda oodanud või lootnud. Ning vahest Issand annab teile kõll hädaleiba ja viletsusevett aga tema teab, mida meile on vaja, et lõpuks lapsena oma jonn jätta ja mõistmisele tulla

Aamen

 

Marek Alveus,

koguduse diakon,

Kristuse Ristimise Püha ehk esimene Pühapäeva peale ilmumispüha jutus

Andrea del Verrocchio – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 4.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=45635519

Armu ja rahu teile Jumalalt meie isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

 

Me oleme jõudnud nagu ka hea vend pastor Ove on meile täna tervituses kõnes juba ütles Kristuse Ristimise Pühasse ehk esimesse Pühapäeva peale ilmumispüha. Täna on just see päev millal me võiksime mõelda meie endi ristimispäevale või näiteks leeripäevale, kuna paljud inimesed on ristitud väikelapsena ning ristimist ei pruugi ise mäletada, küll aga on leeripäev juba teadliku elu samm. Nõndasamuti me võiksime mõelda ristimise üldisemale tähendusele. On ristimine just see mis ühendab meid Kristusega, tema kannatuste ja surmaga  aga nõnda samuti ka tema ülestõusmise ja võiduga.

On ka neid, kes on kuulnud kutset ise ja soovinud ristitud saada täiskasvanueas, teile on see päev ilmselt hästi meeles. Sest sõltumata sellest, kas vanemad oma lapsed kohe ristivad või toimub see täiskasvanuna,  teeb Jumal meis kõigis head tööd. Lihtsalt need kes avavad südame ja kuulevad kutset tulevad ise. Tulevad kiriku juurde täiskasvanud inimesena, teevad ise selle teadliku sammu.

Meie usuisa Martin Luther nägi Jeesuse ristimise püha tähtsama sündmusega kui Jeesuse sündimise päeva. Esmapilgul tundub see vahest natuke kummalisena, võib-olla isegi ootamatuna aga kui selle üle mõelda siis just see on kõige alus. Mis kasu on inimesele ainult sündimisest – elust kus puudub Jumala arm.

Martin Luther on väikeses katekismuses öelnud et ristimine toob pattude andeksandmise, lunastab surmast ja kuradist ning annab igavest õndsust kõigile, kes seda usuvad, mida Jumala sõna ja tõotus ütleb. Ta lisab sellele Jeesuse sõnad: Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka (Mk 16:16).

Just sellesama päästele jõudmise esimeseks sammuks on ristimine, lihtne sakrament mille läbi meid liidetakse osadusse Jeesusega. Just see ristimise kaudu saadud armu osadus on see mis kannab meid läbi kogu meie elu. See arm on kindel ka siis kui meie usk on ebakindel! Meil tuleb toetuda ristimisel saadud tõotusele, me ei pea tegelema meeleparandusega ainult oma jõul vaid kogu andestus tuleb meie Jumalalt. Püha Vaim aitab meil kitkuda välja isekuse ning kasvatab meis usku ja armastust.  Just ristimine on see, mis annab meile edasise julguse nii elus kui ka surmas. Jumala arm Kristuses ehk pattude andeksandmine on pääsemise eeldus igaühele meist. «Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.» (Rm 6:23)

 

Jeesus võrdleb usule tulekut ja ristiinimeseks saamist sünniga ülalt.  Johannese Evangeeliumis avab Jeesuse natuke seda meile oma kõnes Nikodeemosega  veelgi enam. „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.” Nikodeemos ütles talle: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?” Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt! (Jh 3:3-7)

 

Usk ja uskumine on vaimne tasand. Ehk siis inimene siin maapeal ajutisena, ka siis kui elada saja aastaseks ja tegelikult ei ole midagi ilma vaimise küpsuseta. Me peame hästi kasutama aega siin, ent meie vaim on surematu ja selle sünniks, ei piisa vaid füüsilisest sündimisest. Selleks on vaja enamat, on vaja sündida vaimus ja ülalt. Võtta vastu risti vägi.

 

Nende eelnevalt kuuldud lausetega andis edasi evangelist Johannes meile sõnumi Jumala päästeplaanist – maailma suhtes. Päästeplaanist millest iga inimene on kutsutud osa saama. Nii lihtne või keeruline kui see meile tundub siis just ristimine on see esimene ja kõige olulisem samm, mis teeb meid taevase Isa lasteks ja kristliku kiriku liikmeteks.  Ristimise kaudu kutsub Jumal igaüht meist nimepidi enda omaks ja annab oma armu meile kõigile, ka vastsündinutele. Just selles sakramendi kaudu võetakse meid vastu Jumalariigi kodanikeks, kellele kingitakse Jumala armust igavene elu. Ristimine kohustab meid lootma Kristuse peale ja meid elama tema eeskuju järgi. Usk ei sünni meis aga ühepoolselt ja ülevalt, vaid sõltub meie endi valmidusest oma elu Jumala hoolde usaldada ja end tema teenimisele pühendada. Ehk siis ristimisele järgnevad teod, meie endi head teod ja armastuse viljad.

Mõtleme ka selle, miks pidi Jeesus Jumala pojana end ristida laskma? Teadupärast kuulutas Ristja Johannes Jordanil meeleparandusristimist. Ta ristis veega neid, kes kahetsesid oma senist elu ja tunnistasid oma pattu. Andes meeleparandajale armu ja pakkudes lepitust Jumalaga.  Jeesus Jumala pojana maailma saadetuna oli aga ilma patuta. Uues Testamendis me leiame mitmeid kohti, kus sellest kirjutatakse.  „sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta.“ (Hb 4:16)  Või siis „Jumal on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.” (2Kr 5:21)

 

Meil võib tekkida küsimus, peab tekkima, miks ometi pidi Jeesuse laskma end Johannesel koos patustega ristida? Siin tuleb aru saada, et selle ristimise läbi tehti Jeesus osaliseks kogu inimsoo pattudest. Hetkel kui Jeesus astus alla Jordani jõkke oli ta ilma patuta ja sealt väljudes kandis ta kogu inimkonna kõiki patte. „Just selline ülempreester on meile kohane: püha, veatu, laitmatu, patustest lahutatud ja kõrgemaks saanud kui taevad“ (Hb 7:26) ristimis järgsest hetkest on Jeesus Jumala poolt salvitud – eraldatud, pühitsetud ja ametisse seatud.

Just sedasi mõistis Jeesus ise oma ristimist. Kinnitust sellele me saame Luuka evangeeliumi neljanda peatüki keskpaigast, kirjakohast kus kuidas Jeesus on hingamispäeval sünagoogis ja  kust ta loeb seal ette ka meile täna kuuldud kirjakohta Prohvet Jesaja raamatu 61 peatükist ja peale lugemist ta kinnitab kõigile kes seal sünagoogis olid, et „täna kuuldud kirjakoht on teie kuuldes täide läinud“ Nõnda samuti oleme ka meie, tavalised ristiinimesed, meie kõik oleme Jumala lapsed. Ristimises on meid ühendatud Kristusega nii, et me saame sama õigeteks. „Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud.” (Gl 3:27)  Enne ristimist olime loomu poolest vaid lihalikud inimesed, ilma Jumala Vaimuta ja patu pärast hukka mõistetud, aga ristimises sünnitab Jumal meid vaimulikult oma lasteks ja taevariigi pärijateks koos Jeesusega.

 

Meie ise saame astuda selle esimese sammu ja sellest päevast alates oleme me koos elanud looja ja lunastajaga. Meie peame kindlal sammul astuma mööda head ja õiget teed, rada kus ei ole kohta halval, valel, kurjal ja õelal sõnal, teadlikult tehtud patusel teol.  Me peame kuulama, mida looja meilt ootab.  Mis on meie ülesanne?  On hea kui me seda teame, kui ei tea siis tuleb endilt küsida, kas meile ei ole seda veel ilmutatud, või pole meie seda tahtnud kuulda või ei ole tahtnud sellest lihtsalt aru saada.  Kõik edasine sõltub juba Jumalast.

Aamen

Koguduse diakon,

Marek Alveus

 

Foto “Andrea del Verrocchio või Leonardo da Vinci, Kristuse ristimine (u 1475). Firenze, Galleria degli Uffizi.”

Näidakem kogu eluga Jumala Talle poole

 

Kuidagi on nii, et igal advendi- ja jõuluajal on mõni kirjakoht või mõttekäik, mis saab eriliselt lähedaseks ja kõnekaks. Tänavu on minu jaoks olnud selleks Jumala Sõna Johannese evangeeliumi algusest – “Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” (Jh 1:29; samuti Jh 1:36, kus jüngrid kuulsid seda tunnistust ja läksid Jeesusega kaasa.)

 

Siin on olulist palju. Esmalt see, et Jeesus tuleb Johannese juurde ning selle peale tunnistab Johannes Tema Jumala Talleks, kes kannab ära maailma patu – kinnituseks endale ja tunnistuseks teistele. Jeesus on alati see, kes astub esimese sammu ning selles sammus on arm Teda märgata, ära tunda, järgida ja tunnistada. Kui inimene ise omast jõust ja tarkusest hakkab Jumala poole püüdlema või Temast midagi mõtlema ja arvama, siis on ees suure tõenäosusega ummiktee ja ebajumal. Tuleb aga Jumal oma Püha Vaimu kaudu meie juurde ning meil on armu Tema tulemisest rõõmu tunda, hakkavad muutuma nii meie süda kui elu. Siis saab kuulmisest kuulamine ning vaatamisest nägemine. Palugem nii peasaabuvatel pühadel kui igal päeval, et Ta ikka ja jälle võiks tulla meie patuste juurde, meile andestada ja meie elu uuendada.

 

Jeesuse kohta leiame piibliveergudelt vägagi erinevaid nimesid, mis ühel või teisel viisil ilmutavad Tema olemust, Tema teenimist ja selle eesmärki meie keskel. Ent üheks kaunimaks Jeesuse nimeks on “Jumala Tall”, milles peegelduvad mõlemad – Jumala Isa lõppematu armastus ja halastus ning Tema Poja lepitav ja lunastav ohvrisurm meie eest. Jah, Ta on Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa ja Rahuvürst ( Js 9:5), kuid eelkõige ohver maailma patu eest. Nii maailma patu eest, kui sinu ja minu patu eest ning süü pärast kõige isiklikumal viisil.

 

Võtta Jeesus vastu Petlemma süütu lapsena, samuti õpetaja ja heategijana, ei nõua meilt palju. Võtta Jeesus vastu aga sellena, kes Ta eelkõige ja päriselt on – Jumala Tall – selleks vajame Jumala erilist armu ja abi. Seda põhjusel, et Jumala Talle, Tema ohvri vastuvõtmine eeldab meilt loobumist igast vähemastki omaõiguse ja -õigustuse kübekesest, iseenda täiesti Issanda armu hoolde usaldamist.  Just see on aga meile väga raske, kohati lausa võimatu. Kui aga Jeesus tuleb ja Jumal heidab meile armu, siis saab see võimalikuks, sest Jumalas pole mingisugust võimatust. Seda on kogenud miljonid enne meid ja kogevad tänaselgi päeval koos meiega.

 

Andku Jumal meile tunda õnnistust ja rõõmu, mida leiame üksnes siis, kui me kogu oma elu, ka selle kõige pimedamad sopid ja lootusetumad tahud toome Kristuse ette ning laseme Kristusel, Jumala Tallel oma patud kanda. Enamgi veel, nagu tõlgib üks minu inglisekeelsetest lemmiktõlgetest New International Version – “Tema võtab ära maailma patu.” Ime saab veelgi suuremaks ja täiuslikumaks, kui selle sama Jumala Talle arm ja ohvrivägi teeb võimalikuks sellegi, et me oma igapäeva elus sureme patule ning tõuseme iga päeva alates ja otsas saades otsima Jumala tahet ja selle järele elama.

 

Samas seob Advendi ja jõuluaeg meid kuidagi erilisel viisi üksteisega. Loomulikult algab see side sealt, kus me ise saame esmalt seotud ja ühendatud Kristusega. Püha Ristija Johannes oli Jumalale väga lähedal, Ta oli Tema oma ning seepärast suutis Ta ka paljude südameid ja elusid Issanda poole pöörata. Johanneses evangeeliumist võime lugeda, kuidas Ristija tunnistus puudutas kahe Tema jüngri südameid nii, et nad läksid Jeesusega kaasa. Teame, et üks nendest oli Andreas, kes tõi ka Siimona, oma venna Issanda juurde.

 

Tema, kes on meie südamel ja südames, saab üsna pea teistegi omaks. Just sellisele rõõmsale Kristuse tunnistamisele Ristija Johannese viisil, kes näitas kogu oma elugua Jumala Talle poole, kutsub meid jõuluaeg. Me ei näita enesetele, sest meie ei saa kedagi paremaks teha, rääkimata lunastamisest. Paremaks teha ja lunastada, lepitada ja pühitseda ning kinkida meile igavene pärand oma Isa riigis suudab ainuüksi Jeesus Kristus. Parim, mida saame Jumala abiga teha, on ise kahaneda (Jh 3:30), et Tema võiks meis kasvada ja kuju võtta ning see ime ei jää tähelepanu ja mõjuta.

 

Tema on tulnud Jõululapsena ja tuleb taas taevapilvedel. Nende kahe tulemise vahel tahab Ta tänagi tulla Pühas Vaimus meie ellu oma rahu, rõõmu ja lootusega. Võtkem Ta rõõmu ja tänuga vastu! Ärgem hoidkem Teda vaid endale – näidakem oma elu, sõna ja teoga alati Jumala Tallele, kes kannab ära maailma patud. Kus on pattude andeksandmine, seal on igavene elu ja õndsus nagu on seda öelnud Martin Luther.

 

Õnnistatud, taevase rõõmuga täidetud ning Jõululapse, Jumala Talle poole näitavast elust täidetud jõuluaega ja uut Issanda aastat 2020.

 

Ove Sander

Jõuluõhtu kella 16:00 teenistuse jutlus

Armu ja rahu teile Jumalalt meie isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

Oleme jõudnud Jõuluaega ja mul on hea meel näha siin kirikusaalis nii teenistustelt tuttavaid inimesi, häid sõpru ja inimesi, keda tavaliselt pühapäeviti kirikus ei näe. Olge tervitatud vennad ja õed.

Jõulud on see hetk, kui maad katab üldine pühalikkus. See on tunnetus, mis jõuab omal moel iga inimeseni. Advendi aeg on möödunud ilma lume ja pakaseta. Üks mis kindlasti aitab kaasa jõulutunde tekkimisele on see mida me silmaga näeme ning Eestis on selleks lumi ja miinuskraadid – aga see ei mõjuta tegelikkust. Sõnumit, mida inglid kuulutasid karjastele.

„Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus“

Me vajame jõulutunnet. Ja õige jõulutunne ei tule ei ainult lumest või pühadekaunistustest vaid inimesest seestpoolt. Põhjamaises kliimas elades on talv pime, on mõtlemise aeg ja on märkamise aeg. Loodus justkui valmistaks inimesele võimaluse panna tähele ja võtta aega, märgata lähedasi ja keskenduda headusele ja armastusele, mis on ka usu alus.

Hea tegemine ja head tegemine ongi see, mis toob meie südamesse jõulutunde. Märkimine, püüd veidi parem olla ja tähistada jõululapsukese sündi. Sest jumal on meid nii armastanud, et andis oma ainusündinud poja meie maailma.

Üks osa jõulutundest on armastus, märkamine ja hoolimine ja tegelikult eestlastena oleme me nii väike rahvas, et me peaksime märkama ja hoolima aastaringselt. Meil ei ole mõtet Pearu ja Andrese moodi kummalgi pool kraavi oma õigust taga ajada vaid tegelikult tuleks oma pisike ego künka otsast alla tulla ja lõpetada rusikaga rinda tagumine oma õiguse tagaajamisel samas kui tihtipeale üldse ümbritsevat ei märka või ei arvesta. Ja tihtipeale võib siis lõpuks oma tahtmise saamine olla kas koomiline või lausa äraspidine.

Kui poliitikud on aastaid rääkinud kuidas teha Eestit suureks, siis kas üks meie võimalusi ei ole see, et me oleme haritud rahvas. Mõistlikud inimesed, kes saavad asjadest aru ja parandavad mis vaja?  Meie lapsed on Pisa testides parimad siinkandis.  Kui me omavahel teeksime rohkem koostööd ja paneksime õla alla seal kus saaksime ilma küsimata, siis suure perena oleksimegi me üks suur eesti. Ja kui Lennart Meri kunagi küsis, et mis on eesti „Nokia“ siis eesti olekski üks maailma „Nokia“. Me oleme läbi aegade olnud tark rahvas. Juba 1880 aastal oskas lugeda 94 ja kirjutada 48% elanikest.  sajandi lõpuks oli Eestlastel parim lugemisoskus kogu piirkonnas sest külakoolis õpetati lapsed lugema katekismuse järgi. Kõik  me siin kirikusaalis oleme eellaste poolt kristlased ja haritud kirstlikus vaimus. Meie esiisad on saanud hariduse ja õpetuse kristlikus vaimus.

Suured rahvusvahelised ettevõtted teevad oma arenduskeskusi meie väiksesse riiki sest me oskame ja tahame tegutseda. Kui lõpetaks ära naabrist parem olemise ja jonnakalt vastassuundades kiskumise, siis me oleksimegi üks suur pere. Pere kus märgatakse, kus aidatakse ja kus saab üksteise peale loota. Seega, märgakem ja mõistkem.

Aga täna on Jeesuslapse sünnipäev.  Kristlik rõõmusõnum – et Jumal ise on tulnud lihtsate inimeste sekka. Meie peapiiskop Urmas Viilma on ühes oma jutluses öelnud, et sel öö kohtus Jumalik ja inimlik, taevane ja maine,  ajalik ja ajatu. Kes on avatud südamega saab sellest imelisest kogemusest osa igal jõuluajal ja tegelikult ka iga päev oma elus.

Täna on Jeesuse sünnipäev. Sündmus, mis  on nii võimas, et puudutab kõiki. Siin saalis on kirikutee käijaid, on aeg ajalt kirikus käijaid, on hinges  salaja uskujaid ja neid, kes justkui ei usu kuid miski tõmbab siia, vähemalt kord aastas. No ja oleme ausad, ka need, kellele kaasa ütles, et tuled kaasa ja kogu lugu J . On öeldud, et eestimaalane on jõuluusku rahvas, et ka muidu külma südamega inimene kuuleb kutset ja tunneb hinge sundi, et tulla Jumala juurde ja saada hingepide või lunastus kasvõi kord aastas. See on ehk nagu julgustus. Avage oma süda, see kutse on teid siia toonud ja tunnetage kuidas koos palvetamine on võimas vägi- tunnete te seda aga alles siis kui tõesti heidate kõrvale valehäbi, ja teete seda pühendunult, isetult ja tões. Kirikusse harva eksivale inimesele on tõeline küsimus on kas te lubate seda endale tunda, sest inimene on ju oma loomult kahtlev.  Just lubate, sest see võib olla hirmutav ja lihtsam võib olla ignoreerida sest silmaga ju ei näe ja katsuda ka et tõendit leida. Kui aga lubate ja julgete, siis tulge uuesti, tulge järgmisel pühapäeval, sest missa on iganädalaselt 10.30 ja te olete kutsutud ja te olete oodatud. Alati.

Pauluse Kirjast Galaatlastele, saame me teada, et Usu viljadeks on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus ja  ustavus. Ühtedeks usu viljadeks on head teod, just samasugused teod mida tegi püha Nikolaus. Keda me tunneme ja teame ka jõuluvana prototüübina. Just need samad teod mida meie ise saame teha oma lähedastele, tuttavatele ja miks mitte võõrastele. Kui me jääme ootama kõike head ainult enesele, siis pole me mõistnud jõulude sügavaimat tähendust. Andmine vastu ootamata. Ja vahest on andmine see, mis tekitab hämmeldust, üllatust-  ja õhku jääb mõte ja soov uuesti head teha. Ehk siis heast teost sünnib uus hea tegu.

Paljudes kodudes on täna juba jagatud kingitusi ja jagatakse ka edasi.  Kingituste tegemine ei ole halb, aga jätke selle taustal alles jõulude mõte, see, mis on päris.

Jumala sõna mis meile on antud on kingitus. Jeesus on Kingitus, Jeesus kes 2019 aastat tagasi sündis on Jumala arm ja lunastus meile, kui me seda mõistame siis me suudame oma minast ka kaugemale vaadata ning hoolida sellest mis toimub meie ümber ja  meie ligimestega. Jõulud on ka riigi tasandil oluline, nende pühade tähtsus on nii suur, et need on ametlikud vabad päevad. Kingitus Issanda teenimiseks  ja perega olemiseks. Vaatamaks oma hinge ja südamesse ning kuulamaks sõna, üht ja ainust, mis koputab igale südamele. Ei ole saladus, et suurimad annetused tehakse pühade ajal aga….– mis on selle taga?  Kas hoolimine või enese õigustamine. Mõelge täna sellele, mis juhib teid, kas vaim või hirm igavese kohtupäeva ees, et olla õige ja hooliv.

Jõulud saabuvad kõikjale, kus võetakse kulda ja usutakse inglite sõnumit karjastele „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus“

On hea teada, et sa ei ole kunagi üksi, mitte kunagi, sest püha vaim on sinuga, lihtalt  ära karda, luba endal tunda, aktsepteeri seda ja usalda oma mured ja rõõmud.

Aamen

 

Marek Alveus

Koguduse diakon

Tänulikkus Issandale

Lk 17:11-19

 

Kuuldud evangeelium sobib hästi kokku tänase pühapäeva teemaga, milleks on tänulikkus – tänulikkus Jumalale. Ilmselt on kuuldud evangeelium meile tuttav ning sama ilmselt oleme maadelnud küsimusega, et kuidas need üheks tervekssaanut ikka nii südametud olid ning kuidas leidis vaid ainult üks, saamarlane, tee Jeesuse juurde, et Teda pidalitõvest parenemise eest tänada.

 

Piibliseletajad pakkuvad välja erinevaid selgitusi. Üks loomulikumaid on see, et küllap need üheksa ruttasid kohe oma perede ja sõprade juurde, kellest nad olid pidanud lahus olema kogu oma haiguse aja. Saamarlaselel, kes polnud kohalik, polnud lihtsalt neid, kelle juurde minna ja seepärast leidis ta tee Jeesuse juurde kergemini ülesse. Võis veel lisanduda see suur ja kujutlematu rõõm, kui piinavast surmahaigusest on pääsetud –  et rõõm lihtsalt ongi nii suur, et tänu ei tule kohe meelde. Küllap oleme midagi sellist igaüks kogenud ka enese elus.

 

Järgnevas tahaksin anda kaasa mõned mõtted, kuidas võiksime olla tänulikud, aga ka kasvada tänulikkuses. Need mõtted võivad tunduda pisut teoreetilistena, kuid olen ise saanud neist abi, et minus võiks olla enam tänulikkust Jumalale.

 

Esmalt on kasu lihtsalt peatumistest ja elu üle järelemõtlemisest. Küllap on asju, mis meie arvates ei ole head, kuid kindlasti on külluses asju, mida saaksime ja peaksime heaks pidama ja Jumalat nende eest tänama. Ei ole kerge tekitada sellist vaimset peatushetke, kuid see on väga vajalik mitte ainult, et tänu võiks rohkeneda, vaid meie kristlikuks kasvamiseks üldisemas mõttes. Teame Piiblist, et alles siis, kui kadunud poeg mõtetesse vajus, sai ta paremad mõtted, mis viisid teda tagasi isakoju.

 

Teisena nimetan palvet. Kas meile ei ole tuttav kogemus, et hakkame palvetama ning südames on kümneid soove ja eespalveid ning ühtäkki tunneme, et palvesoovid taanduvad ja südamesse tuleb tänu. Mul oli just eile selline kogemus, kui palvetasin nn palveketis Usuteaduse Instituudi eest, kuid üsna pea asendusid etteantud palveteemad tänuga Issandale kõige eest, mis Ta on andnud ja küllap annab oma armust veelgi.

 

Edasi nimetaksin paari suhtumist, mis aitavad meil elada tänulikku elu Jumalale. Neist esimene on, mida tihti rõhutavad ameeriklased  – ära võta asju vastu nii, et need peavadki sulle tulema, (ingl: as granted) sest tegelikult ei pea need ju meile üldsegi tulema või asjad võivad hoopis teisiti minna. Kui meil on selline suhtumine, et ma ei pea seda või teist saama, ning kui ma siis saan, siis olen ka väga tänulik. See seaduspära maksab võrdselt nii ilmalikus kui vaimulikus elus. Võibolla tänase evangeeliumi iisraellastest tervekssaanud tundsin kuidagi enam, et nemad peavad terveks saama, saamarlasel polnud selles osas midagi oodata ning just seepärast võis ta  kanda eneses suuremat tänu.

 

Eelnevale lisaks nimetasin veel ühte väga olulist suhtumist, mis on tuntud nii Lääne kontemplatiivses mõtlemises kui ida- kiriku teoloogias ja liturgilistes tekstides. Tõsi, sama asi, aga väljendatud küll pisut erinevate sõnadega. Läänes õpetatakse, et ei ole tarvis lahterdada asju headeks ja halbadeks, sest me ei tea, mis on meile tõeliselt hea ja mis halb. See on ka meie paljude kogemus, et esmapilgul heana näiv asi pole olnud hea ja see, millel on olnud halva nägu, osutub hiljem meie vaimuelule väga vajalikuks. Nõnda mõeldes saamegi kõige eest Jumalat tänada. Idas väljendatakse sedasama vaimulikku tõde kaunisti hommikupalve sõnadega – “Issand, mida iganes ma sel päeval kohtan, lase mul kindlalt teada, et kõike juhib Sinu hea ja armuline tahtmine.” (Tsiteerin peast.) Ei ole vaja kirjutada osasid asju saatana, maailma ja liha kontole ning mõned harvad, meie arvates head asjad Jumala arvele – võtkem kõike vastu  otsekui Tema käes, usalduse ja tänuga.

 

Ja viimaks armuvahendid – Jumala Sõna ja Sakrament. Kas ei tulle meile tuttav ette, et oleme võtnud teinekord Piibli kätte või tulnud  kirikusse üsna vingus ja kriitilise meelega. Siis aga loeme või kuuleme, mida Issanda on meile teinud, et Ta armastab meid, andestab meile meie patud, toob meile uue ja igavese elu – ning taas tunneme, kuidas tänu võitab meie südame. Teisiti pole ka pühima Altari Sakramendiga – kogeme selles sellist Issanda lähendust ning osadust üksteisega, et tänu lausa tulvab Püha Vaimu kaudu meie südamesse. Sellel tänul võib olla mõistuslikult seletatav põhjus, kui alati ei pruugi –  Jumala sakramentaalne arm võib meid vallata nii, et me ei oskagi öelda ja mõelda, milles eest me täname, kui süda ja hing on tulvil tänust ja kiitusest Issandale.

 

Soovin meile kõigile tänulikku südant ja meelt. Avagu Issand ise meie huuled, et me kõik, mis meis on ja kes me oleme võiks kuulutada Tema kiidetavust. Sest eks ole tänulikkus, nagu kõik muu meie elus, Jumala arm. Aamen

 

Lk 5: 1-11 Apostlite pühapäev      

Issanda teenistuses                                     

Rahvas tungles Jeesuse juurde Jumala sõna kuulama. Meiegi oleme  tulnud täna kirikusse või seadnud end raadiote juurde, et kuulata Jumala  sõna.  Otsest tunglemist siin kirikus või ka kõikjal pühakodades Eestimaal ja kogu Läänemaailmas täheldada ei saa.  Järjest enam ruumi on. Aga mina ei ole ka Jeesus, kes ajab  välja kurje vaime, vaigistab tuult ja tormi, tõstab 38 aastat jalutuid püsti või äratab juba lehkama kippuva Laatsaruse surnuist üles, ja seda ei ole enamasti ka teised sõnakuulutajad.   Kui ma suudaks kellegi üles äratada, küllap siis ka tunglejaid oleks. Ometi kuulutame me kõik sedasama Jeesust Kristust,  kes teeb tänagi elavaks ja äratab  surnuist üles iga Temasse uskuja. Aga selleks läheb vaja natuke aega kannatust, et seda omal nahal saada kogeda. Tema, kes ise on üles äratatud, on andnud meile sellekohase tõotuse. Aga see tõotus kehtib ainult nendele, kes on andnud end Issanda teenistusse.

Nii nagu Jeesus astus kord Peetruse paati, nii on Jeesus astunud täna koos meiega siia Pühakotta.  Jeesus on alati seal, kus Tema nimel koos ollakse. Jeesus astus Siimona paati. Tekstist ei selgu, kui kaugele ulatub Jeesuse ja Siimona tutvus. Kuid eelmisest peatükist saime teada, et Ta  oli eelnevalt külastanud Siimona ämma ja teinud ta kõrgest palavikust terveks. Siimonast endast sealjuures ei räägita. Võime aga aimata- Siimon oli Jeesusega juba teretuttav. Nüüd avanes tal võimalus saada Temaga sõbraks.

Jeesus on meile sõber. Nõnda on ka meie ülesanne või kohus tutvustada Jeesust oma mittekristlastest sõpradele-tuttavatele, et nemadki võiksid saada Jeesusega  teretuttavateks ja sealtkaudu edasi sõpradeks.   Eks ole vast meiegi enne, kui meist said Jeesuse sõbrad, olnud Temaga vaid (tere)tuttavad kellegi kristlase kaudu.  Ja siis korraga on astunud Jeesus meiegi „paati”. Jeesus on astunud meie „paati”, ja meie pole Teda sealt välja ajanud. Nii on saanud meist sõbrad. Kes on aga Jeesuse sõber, see on saanud ka  Tema vennaks või õeks ristimise läbi.

Jeesuse jutlus rahvahulgale sai peetud ja nüüd Ta tahab Peetrust tänada ja anda Talle imelise kalasaagi. Imelise saagi vastu igasugust kaluritarkust ja loogikat, keset päeva, siis kui päike paistab lagipähe. Kala püüti ju varahommikul, kui oli veel vilu.  Aga proovida ju võib, arvas Peetrus. Kui Jeesus oli teinud ämma terveks ja selleks ajaks juba ka ridamisi kurje vaime välja ajanud, mine tea? Ja Peetrus ei pidanud pettuma, saak üllatas teda.

Kui Jeesus käsib midagi teha, siis on arukas jätta kõrvale iseoma tarkus ja kogemused ja targutused ning teha seda, mis kästud. Siis on tulemused just nii nagu Peetrusel. Ometi mitte iga hääl, mida inimene võib pidada Jumala hääleks, pole seda ja kõik, kes tulevad Jeesuse nimel, ei esinda Teda ka tegelikult. Jeesus ei käsi teha midagi seesugust, mis oleks  vastuolus Tema poolt juba varem tehtuga või Piibliga tervikuna. Seepärast tuleb kristlasel Piiblit tunda.

Ja teinegi ime sündis veel. Peetrus jõudis patutundmiseni.  Peetrus mõistis, et see, mida Jeesus tegi, ei saa pärineda inimvõimetest, vaid selle taga on midagi enamat. Ainult Jumal võis toimida vastu loodusseadusi ja käsutada kalu eirama nende loomulikku elukorda. Jumal, kes ise on kehtestanud loodusseadused, võib nendesse vajalikul hetkel teha ka erandeid.  Elukutseline kalur nägi oma kogemuste piiratust, tundis Jeesuses ära Jumala pühaduse  ja Tema kohaloleku ning selle valgel oma patususe.  Kõik inimesed on patused ja ainult kokkupuude Jumalaga võimaldab tal  oma pattu märgata. Siimona patutunnistus ei tähenda seda, et tal olnuks mingi eriline patutegu hinge peal. Miks aga Peetrus ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees”? (Lk 5:8). Sest rabide õpetuse kohaselt Jumal patustega tegemist ei tee ja on hea üksnes õigete vastu, patuseid Ta vihkab ja karistab.  Üks variseride ja kirjatundjate etteheiteid Jeesusele oligi see, et Ta  viibis patuste seltskonnas.

Jeesus ütleb: „Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid vaid patuseid meeleparandusele” (Lk 5:27). Mitte ühtegi õiget ei ole, mitte ainustki. Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma.

Patt Jumala vastu ei seisne üldises tähenduses mitte meie üksiktegudes ja eksimustes, vaid üldises patuses olemuses. Patusest olemusest ei saagi sündida midagi head, ja seda on näidanud inimkonna ajalugu tänaseni. Pühakirja järgi „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale” (1Ms 8:21). Alles hiljuti ütles keegi lastepsühholoog, et kui vanasti tulid probleemsed lapsed lastekodudest, siis nüüd tavalistest kodudest. Probleemi põhjus pole aga mitte lastes.  Kui lapsed on probleemsed, siis on probleemi algpõhjus ikkagi lapsevanemates. Ja nii on see  Jumalale selja pööranud ja järjest enam ilmalikustuvas ja pattu vajuvas lääne ühiskonnas tervikuna.

Küllap teate ühte tuntud ladina vanasõna: „Inimene on inimesele hunt”, mis siis peabki tähendabki seda, et inimesed on kurjad.  See vanasõna on aga sügavalt ekslik, ja kummaline küll, seda võib kuulda ka päris tarkade inimeste suust. Tegelikult oleks jube  hoopis see, kui hunt oleks hundile inimene. Oh oleks ometi inimene inimesele hunt, siis elaksime Jumala tahtmist mööda. Inimene on läbi kogu oma eksistentsi valmistanud kannatusi ja mõrvanud oma liigikaaslasi nii nagu seda pole teinud ükski teine elusolend maa peal, sealhulgas hunt. Inimene on kõige koletumaid tegusid teinud elusolend.

Zooloogide sõnul on hundikari loomariigi üks parimaid näiteid tõelisest koostööst, ustavusest, lojaalsusest ning üksteise hoidmisest. Vähestel liikidel on karjasuhted nii hästi korraldatud kui hundil. Hunt on hundile  tõeline vend, ustav kaaslane ja sõber. Sellises valguses oleks ütlus „inimene on inimesele hunt” hoopis ideaal, mille poole peaksime püüdlema.  Tõenäoliselt on see vanasõna tekkinud kellegi urbaniseerunud vanaaja linnaõpetlase peas, kes pole  loodusest ega loomadest  mitte kui midagi teadnud.

Kogu loodu, välja arvatud inimene, elab Jumala poolt ettenähtud loomiskorra järgi. Inimese patt tulebki sellest, et ta eirab Jumala loomiskorda ja oma kohta selles: olla oma Looja Jumalaga osaduses ja pidada Tema käske. Jumala käskude eiramine ongi inimkonna kannatuste põhjus.

Peetrus tunnetas Jumalaga kohtudes oma patusust ja kõlbmatust. Aga Jumalal pole plaanis kedagi muserdada ega masendada. Vastupidi, Jumal tahab tuua igasse rahutusse hinge rahu. Jeesus ütleb:„Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu mingu araks” (Jh 14:27). Kohtumine Kristusega ja Tema tundma õppimine muutis Peetruse ja muudab iga inimese elu. See muutus ei pea toimuma hoobilt, aga ta toimub, tasapisi. Nii nagu laps kasvab aegamisi suureks, nii toimub ka usus kasvamine. Aegamisi. Kui meie vana inimene kulub, siis Junmala laps meie sees kasvab.

Kui Jumal on astunud kellegi „paati”, talle andestanud, ja teda kutsunud, siis algab inimesel uus elu. Täiesti uus. Ei saa käia ühe jalaga Jeesuse järel ja teisega maailma teedel. Pole võimalik olla Jumala laps  omapoolsetel tingimustel, poole kohaga. Inimene, kas alistub ja kuuletub Jeesusele või mitte.

Jumal ei lükka oma patust ärakohutatud inimest endast eemale,  ega jäta teda maha. Vahest olete kuulnud Georgi Malenkov’i nime (1902-1988), Nõukogude Liidu omaaja üks tippjuhte, mitte miljonite, vaid kümnete miljonite mõrvade korraldaja ja õuduste organiseerija, veelgi enamatele  aga kannatuste ja viletsuse valmistaja. Malenkov tõusis Nõukogude võimuladviku tippu 1930ndate lõpus. Pärast Teist maailmasõda hakati teda pidama üheks Stalini võimalikuks järglaseks. Oma positsiooni kindlustamiseks kõrvaldas ta Ždanovi ja tõusiski Stalini järel teiseks meheks. Siiski Hruštsovil õnnestus ta võimu juurest kõrvale lükata… Oma  elu lõpus sai Malenkovist kristlane, kes pettus täielikult kommunistlikus ideoloogias. Kas Jumal andestas inimesele, kelle hingel oli kümnete miljonite veri ja kannatused. Kas Kristus astus Malenkovi paati? Jumal ei söö oma sõnu ega Jeesus tee erandeid.

Jeesus tõotas Peetrusest teha inimesepüüdja. Selleni läks veel mõni aasta. Enne veel pidi ta Jeesuse kõrval õppima ja mitmelgi korral ebaõnnestuma. Nagu Peetrusel oli tulnud varemalt õppida kaluriametit, nii õppis ta nüüd inimestepüüdjaks. Tõeliselt suure saagini jõudis Peetrus 1. Nelipühal Jeruusalemmas oma jutlusega, kus 3000 inimest sai usklikuks.

Loo lõpetuseks on öeldud, et nii Peetrus kui tema kaaslased jätsid kõik senise maha ja järgnesid Jeesusele. See kohtumine muutis meeste elu igaveseks ja seda sõna otseses mõttes-  igaveseks. Andis neile igavese elu. Jumal, kes on igavene, teeb igaveseks iga Jeesusesse Kristusese  uskuja.

Armas vend ja õde, täna võiksid  sa siit kirikust koduteele asudes või kodus raadio juures olles, sooritada mõtterännaku ajas  ja tuletada tänutundes meelde, kuidas Jeesus Sinu kord kätte sai, kuidas Sinust ja Jeesusest said sõbrad. Mõelda sellele kallile  päevale, kui Sinu elu muutus igaveseks. Eks meil kõigil ole oma lugu. Kui aga veel ei ole? Kui oled Jeesusega  alles tuttav, või pole veel sedagi, siis tahab Tema just praegu sinu sõbraks ja vennaks, sinu Õnnistegijaks ja Lunastajaks saada. Jeesuse kutse kehtib Tema teise tulemiseni.  AAMEN.

Toivo Treiblut

Koguduse abiõpetaja

Jumalarahva muutuv kuju

Sissejuhatus

Minu abikaasa Rosi ja minu jaoks on imeline olla kutsutud koos teiega siia, kui Ove ja Liina pühitsevad harduse ja rõõmuga oma abielu esimest kolmekümmet aastat. Ja Ove, on imeline olla koos teiega sellel kahekordsel pidupäeval, mil üheskoos oleme tänulikud Sinu kahekümne aasta eest, mis Sa oled olnud pastoriks sellele vendade ja õdede kogudusele, mis on kokku kutsutud kirikuna, Jumalarahvana Nõmmel. Mul ei ole lihtne väljendada seda, kui suur au on minu jaoks olla kutsutud jutlustama Issanda sõna täna ja siin sellel sündmusel.

Ime!

On olemas eriline teoloogiline termin, mis kirjeldab abielu, mis on kestnud nii kaua – kolmkümmend aastat. Me kutsume seda imeks!
Seegi võib olla ime, et kirikut on õnnistatud sellega, et pastor on teda teeninud kakskümmend aastat. Sest nagu me näeme selgelt Jeesuse teenimise juures, on ime Jumala armu eriline väljendus, mis toob rõõmu ja ülistust, rahu ja lootust; see toob valguse välja pimedusest, toob värskuse ellu, toob naeru tagasi, annab uusi laule laulda, uusi lugusid jutustada. Need imed – need Jumala annid Kristuses – toovad uut energiat ja enesekindlust võtta vastu tuleviku armuande, mida Jumal Jeesuses on nii varmas välja valama, et õnnistada Eestimaad, teie kogudusi siin Tallinnas ja Nõmmel. Need Jumala armuannid ei ole välja valatud üksnes tervetele rühmadele, vaid kindlatele isikutele nagu teie ja mina täna ja siin, ja eriti sellistele isikutele nagu Ove ja Liina. Kutsuda 30 aastat kestnud abielu ja 20 aastat kestnud vaimulikku teenimist imeks ei ole vaid mingit sorti nali. Mida kõike oleks võinud juhtuda teie abielule ilma elava Jumala toetava ja värskendava armuta Jeesuses, mis juhatab, kaitseb ja hoiab teid? Mis oleks võinud juhtuda selle koguduse osadusele ja tunnistusele ja teenimisele? Aga sellel erilisel nädalalõpul on veel enam põhjust rõõmustada. Sel ajal kui tähistame Ove ja Liina abielu ja seda, et Ove on olnud teie kiriku vaimulik, laulab ja tantsib kogu teie maa Eesti Laulupeo 150. aastapäeval. Nii palju põhjusi rõõmustada ühekorraga.

Leping

Ma eeldan, et abielutõotus on Eestis on väga sarnane sellega, mida mina ja Ros ütlesime teineteisele Inglismaal homme nelikümmend seitse aastat tagasi. Ove, küllap Sa ütlesid Liinale peaaegu sama, mida mina ütlesin Rosile: „Mina, Gordon, võtan Sind, Ros, oma abikaasaks, tahan olla Sinuga ja Sind hoida tänasest peale; heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, haiguses ja tervises, et Sind armastada ja austada kuni surm meid lahutab; Jumala püha seaduse kohaselt ja Jumala ees annan ma selle tõotuse.“ Ja siis ütles tema sedasama minule ja me andsime teineteisele sõrmused. Kristliku käsitluse kohaselt ei saa abielu nimetada üksnes imeks, vaid abielu on palju kaalukam, see on leping. Pühakirjas kirjeldab leping suhet elava Jumala ning Jumalarahva vahel. Piibel kõneleb koguni rahvast, keda Jumal kutsub kokku Kristuse pruudina (Ilm 19:7). Jumal tõotab lepingusuhtes olla ustav, ta tõotab kaitsta ja varjata, toita ja ülal pidada, õnnistada ja tuua oma rahvale rõõmu ning õitsengut. Lepingusuhtes kutsub Jumal oma rahvast üles
olema ustav, austama ja kummardama üksnes teda, ilma kiusatuseta otsida kedagi teist, keda kummardada; ta kutsub üles elama elu, mis on täidetud Jumala armastusega sellisel määral, et see on tunnistus Jumala elujõust osaduses meiega. Võime öelda, et Jumal tahab olla meie kui armastatute ligidal nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses, nii meie haiguses kui meie tervises, et armastada ja austada meid terve meie elu nii selles maailmas kui ka meie elus koos Jumalaga Kristuses pärast surma. Juba abielutõotuse sõnades võime märgata seda, et abielus on oodata nii süngemaid aegu kui ka tõelise rõõmu ja rahulolu aegu. Ove ja Liina on olnud teineteise jaoks olemas viimased 30 aastat nii heas kui halvas, nii haiguses kui tervises, et armastada ja austada teineteist kõiges ja üheskoos. Nad on suutnud seda teha ja olla ustavad, kuna nad on nii üheskoos kui ka eraldi oma südamesse võtnud vastu Jumala rikkalikku armu, mis annab neile rõõmu ja vastupidavust, mis tuleb Püha Vaimu ligiolu kaudu. Kui pastor kutsutakse teenima ühte teatud kirikut, ei tea see kirik pastori kohta kõike, ja see pastor ei tea kõike ette kiriku kohta. Teie siin Nõmmel ei teadnud esialgu, et teie pastor on hull kiirete mootorrataste järele, ja teie ei teadnud, milline ta hakkab välja nägema kui tema kaunid pikad juuksed hakkavad muutuma lühemaks ning lõpuks kaduma! Ei. Kui algas teie ühine aeg pastori ja kohaliku kogudusena, oli teil tunne, et Jumal kutsus teid kuuluma kokku sellest päevast alates. Te usaldasite üheskoos Jumalat, et ta juhiks teid läbi raskete aegade ja läbi rikkaliku õnnistuse aegade. Te võtsite pastori ja tema pere vastu, et olla temaga ja teda hoida „heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, haiguses ja tervises,“ et teda armastada ja austada, niikaua kuni Jumal lubab teil üheskoos elada ja teenida. Ovel ja Liinal on oma abielus nii palju tähistada: neil on kaks toredat poega, kaunis tütar, nende ellu on antud selline heldus ja rõõm, selline ustavus ja vaprus ühises Jumala ja koguduserahva ja kogu maa teenimises. Nad on kogenud ilmatuid raskusi ja neid mõlemaid on õnnistatud tervenemisega raskest haigusest. Nad on kogenud oma ihudes, kodudes, perekonnas, iga oma keharakuga, et Jumal peab oma tõotust, et „ustav on see, kes teid kutsub; küll tema teebki seda.“ (1Ts 5:24)

Muutuvad kujud

Nad on elanud oma elu lepingus Jumalaga, lepingus teineteisega ja lepingus kogudusega Nõmmel, samal ajal on neil olnud kandev roll kogu rahvakiriku
teoloogilise hariduse ja vaimulike ettevalmistusprogrammi arendamisel. Nad on teinud seda ajal, mil Eesti kui riik on peaaegu täielikult ümber kujundatud. Mõtleme hetkeks, et kui Ove ja Liina 1989.a abiellusid, oli Eesti veel nõukogude võimu all; vaid paar nädalat pärast nende abiellumist korraldati suur ja rahumeelne protest – Balti Kett –, ahel inimkätest, mis ulatus läbi kolme Balti riigi. Kaks aastat enne nende abiellumist hakkas Laulev Revolutsioon omandama uut tähendust. Vaid üks aasta enne nende abiellumist lubati kirikul pärast paljusid aastakümneid taas avalikult tegutseda. Kes oleks võinud mõelda, et üks rahvas võib alistada nõukogude võimu vägevuse koos kõikide seda toetavate relvadega üksnes lauldes endale tee vabadusse ja riiklusele ja hoides kinni üksteise kätest? Kui Ove sai Nõmme pastoriks, olid paljud kirikuhooned kurb vaatepilt, olles paljudeks aastateks unarusse jäetud, kasutatud tehaste ja töökodadena, aknad olid katki, kõikjal mustus. Teie kirik ning Ove ja Liina ja nende perekond ning paljud ustavad kristlikud pastorid üle kogu maa alustasid oma abielu ja teenimist teie kirikute ja kristliku tunnistuse taassünni ja uuendamise ajal. Viimase kahekümne kuni kolmekümne aasta jooksul on teie maa muutunud tähelepanuväärselt. Nõukogude vabariikide tagahoovist (kui ma nii võin öelda) uhkeks, üha enam õitsvamaks ning kultuuriliselt rikkamaks ja rõõmsaks Euroopa riigiks, mis eristub selgelt kõikidest teistest.

Kõik on muutnud kuju.

Kui me kasvame läbi oma abielu aastate, muudavad kuju kõikvõimalikud asjad – perekonnad sünnivad ja kasvavad, meie kehad muudavad kuju, süveneb ja kasvab see, kuidas mõistame ja kuidas väljendame oma armastust teineteise vastu, ja nii edasi. Kõige selle kaudu me avastame ja avastame üha uuesti Jumala armastuse sügavust, millest me ammutame oma armastuse ja teenimiskogemuse kaudu ja mida anname üksteisele. Teie maa on muutunud ja muutub. Teie pastor on olnud ülimalt ustav ning leidlik; ja ta muutub samal ajal nagu ka teie kogudus siin Nõmmel muutub ja areneb tänu Jumala armule. Nii palju üle on rõõmustada ja nii palju on tähistada. Aga nüüd tahan ma pisut suunda muuta ning rääkida mõnest väljakutsest, mida toovad need muutused kaasa just nüüd. Esmalt: teie rahvas on muutunud ja hakanud arenema imelisel uuel viisil, ja rahvakirik peab samuti muutuma. Ja see tähendab, et Jumal kutsub
muutuma ka kohalikku kirikut (nagu siin Nõmmel). Nõukogude Eestis tähendas praktiseeriv kristlane olemine midagi selget, eristuvat ja kulukat. Kui seda usulugu, millest te laulate, ja neid usulugusid, mida oma jutlustes räägite ja õpetate, tuli tõeks elada vaikse või avaliku protestina antikristlike võimukandjate ees, võis selle tagajärjeks olla ärritus, põnevus või hind, mida jüngriks olemise eest maksta. Nüüd, kus teie maa on jõudnud usuvabaduse osas peaaegu neljanda aastakümneni, ja nüüd, kus paljude isiklik jõukus on suurenenud, kus me elame suurema kultuurilise rikkuse ning võimaluste ajal, millest varasemad põlvkonnad võisid vaid unistada, kasvab iga päev väljakutse kasvatada, alal hoida ja värskendada tõeliselt eristuvat kristlikku elu ja tunnistust Mõni asi on selge. Mitte igaüks ei saa uuest jõukusest kasu, mistõttu pühendumine vaestele ja jõuetutele inimestele peab olema kristlaste jaoks tõeline prioriteet nagu Jeesus ise ütles: „Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit.“ (Lk 4:18)

See on tõsi ja see on tähtis

Kuid tähtis on ka see, et me esitame üksteisele rea küsimusi. Kui me tähistame praegu möödunud aastate õnnistust, kutsub Jumal meid märkama oleviku tõsiasju ning vaatama tulevikku. Selles Britannia osas, kus ma elan, on palju heal järjel inimesi. Enamik neist mõtleb, et neil ei ole Jumalat vaja. Niisiis, võtmeküsimus, mida kristlikud pastorid ja kogudused peavad vaagima, on see: „Milline peab olema evangeelium haljale oksale jõudnutele? Millise kuju peab evangeeliumi järgi elamine ja evangeeliumi jutlustamine võtma, kui me tahame ise olla heaks sõnumiks ja tuua head sõnumit inimestele, kes on juba OK?“ Roomakirja 12.ptk ütleb püha Paulus meile: „Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.“ (Rm 12:2) Üks meie tõlkijatest on väljendanud seda nii: „Ära lase maailmal suruda ennast tema vormi.“ Ma olen pottsepp. Kui ma surun tükki savi oma käes, võtab see mu käe kuju. Seda on väga mugav hoida, nii et ma ei märkagi, et see on seal. Seesama võib juhtuda kirikule ja kristlikele jüngritele. Me võime võtta omaks ühiskonna väärtused peaaegu mõtlemata, nii et meie linn, meie kogukond, isegi meie kogudus on Jumalarahva kujundamisel nii edukas, et ühiskond enam ei märkagi meie kohalolu.
Püha Pauluse üleskutse kristlikele kogudustele tähendab ennast ümber kujundada nii, et inimesed märkaksid, kes me oleme, mida me esindame, mis laadi teenusi pakume, mis on see lugu, mida jutustame, milline on laul, mida oleme kutsutud laulma – et elaksime rahvana, kes on hea sõnum tänu Jeesusele, ja kellel on kuulutada ja jagada hea sõnum Jeesuselt. Paulus kirjeldab kasvava ja muutuva kiriku esilekerkivat kuju. Ta ütleb, et on inimesi, kes tõeliselt kuulavad ja toetavad üksteist, kes rõõmustavad üksteise andide üle ja kes jätavad ruumi inimestele pakkuda oma ande; kes armastavad seda, mis on tõeline, ja taunivad kurja; kes peaaegu võistlevad üksteisega head tehes – selline on rõõm, mida nad jagavad; kelle käed on avali täis heldust; ja kes kogu südamest võtavad vastu võõraid otsekui enda perekonna liikmeid. Meie lugemine Jeesuse Mäejutlusest Matteuse evangeeliumis ütleb sama asja teiste sõnadega. Jeesus räägib siin sellest, et kogukonnas, mille ta ellu kutsub, on taevariik nende päralt, kes on vaimus vaesed; selles kogukonnas leiavad kurvad lohutust oma kurbuses; need, kes on tasased ja alandlikud, pärivad maa; inimesed, kellel on nälg ja janu õiguse järele, näevad ja tervitavad seda, mida nad igatsevad; halastajad näevad halastust ja headust kasvamas oma kogukonnas; puhtad südamelt näevad Jumalat ning rahutegijaid ei kutsuta mitte tõrkekõrvaldajateks, vaid Jumala lasteks. Selline Jumalarahva muutunud kogukond on vääritimõistetud, avalikkuse ees rünnatud ning allutatud valedele ja valelikkusele, mida nad ei vääri. Seda on oodata, kuid samamoodi on oodata ka Jumala õnnistust, mida Jumal jagab neile, kes on ustavad oma kutsumises.

Kokkuvõte

Nõndaks: me tuleme täna kokku, et koos Ove ja Liinaga pühitseda nende abielule osaks saanud õnnistust, mis hõlmab endasse nende armastuse ja ühise elu muutuva kuju ning dünaamika. Me pühitseme Ovele osakssaanud õnnistusi, rõõme ja ustavust, kes Liina jõul ning toel ja Jumala armust on olnud teie pastor siin kakskümmend aastat. Me pühitseme rõõmuga teie maa vabadust, kui rahvas laulab ja tantsib tänu oma rahva sügavatele juurtele ning tänu uutele vormidele, mida teie ühiskond võtab, kui see areneb edasi tuleviku poole. Me mõistame, et oma abielus, oma kirikutes ja tõepoolest, ka oma maal, me oleme kutsutud elama üheskoos Jumala armastuse ja ustavuse lepingus.
Me näeme ja tervitame omavaheliste suhete muutuvaid ja süvenevaid vorme, kui meie abielu kasvab läbi aastate; meie rahvusliku elu muutuvaid vorme; ja seda, kuidas meie kristlik jüngriksolemine ning meie kirikute elu ja tunnistus peavad samuti muutuma. Ja üheskoos me tervitame Jumala ande tänases päevas ja Jumala ande tulevikus, kui me ei taha olla surutud maailma vormi; kui meie tunnistus uueneb tänu sellele, et meie meeled muutuvad nõnda, et suudame eristada Jumala tahet ja Jumala teid; ja koos Jeesuse, meie Päästja ja Issandaga, me tunneme nälga ja janu selle aja järele, kui tema elu, tema armastus ja tema õiglus muutuvad nähtavaks ning neid pühitsetakse kogu maailmas. Me täname. Me vaatame Jumala poole. Me ülistame tema nime.

Aamen

canon Gordon Oliver

TÄNUMISSA 5. juulil 2019.a Nõmme Rahu kirikus

Kiusatusest ja kiusamisest.

Jumala armuga oleme jõudnud paastuaja esimesse pühapäeva. Täna kuuldud Evangeelium räägib meile kiusatusest ja kiusamisest. Täpsemalt sellest, kuidas saatan kiusas Jeesust ja ahvatles teda loobuma oma kutsumusest. Küllap sedalaadi kiusamised on meile usurahvana tuttavad.
Maailm, kus me elame, on saatana meelevallas, saatan on selle maailma vürst. Jeesus on Johannese evangeeliumis täpselt nõnda teda mitmel korral nimetanud (Jh 12:31, 14:30, 16:11). Ta on kuri vaim, kes on maailma kurjade ja hävingut külvavate sündmuste taga. Mida rohkem me kristlastena muutume maailma sarnaseks, seda enam saab meid saatan oma tegevuses kasutada. On väga kurb, kui inimene arvab, et ajab Jumala asju, kui tegelikkuses on saatana tööriistaks – hoidku Jumal meid sellest oma armuga. Me kogeme igal päeval erinevaid kiusatusi, mida ta meie teele saadab. Üsnagi sarnaseid, millega kuuldud kirjakohas Jeesust kiusati. Põhivajadustest lähtuvad kiusatused, aga samuti kiusatused kasutada võimu ja autoriteeti, kiusatus valida esmapilgul lihtsaid või kergeid lahendusi. Siia kuulub ka kiusatus kiusata Jumalat, panna kahtluse alla Tema arm ja hoidmine.

Saatan teab meie nõrkusi. Ta teab, mis on see, millega meid oma võrku saada. Nii võib selleks olla soov midagi kohe ja kergelt kätte saada. Ega pangaröövel ei mõtle ju esmalt kinnipidamisele või kiiruseületaja liikluses vahelejäämisele. Ettekujutatav pimestav kasu või pimesi tehtud egoistlik otsus ähmastab meeled ja selle illusiooni nimel reedetakse nii kord, siirus kui ka ühiskonnareeglid. Kui korra oleme konksu alla neelanud, siis pisikestest kiusatusest võib saada suur patt. Me võime murduda ning Jumala riigi kodakondsus hakkab tasapisi väljavahetuma ühe teise riigi kodakondsusega. Küll on siis hea, kui meil jätkub armu ja alandlikkust vendade-õdede manitsust kuulda võtta.

Kuulsime evangeeliumist, et Jumala Vaim viis ise Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. See tähelepanek võib tõstatada tõsiseid teoloogilisi aga ka praktilist usuelu puudutavaid küsimusi. Üheks viisiks toimunut selgitada on arusaam, et Vaim vaid suunas Jeesust leidma oma kutsumust ja tegevust. Tema ei olnud mingis mõttes kiusaja, vaid pigem läbikatsuja, et sellega ettevalmistada ja tugevdada Jeesust Tema teenistuses. Saadetakse ju väike lapski omal jalal esimesi samme tegema, ja on täiesti kindel, et ta kukub. Järjepidevus aga viib võidule ning uuesti ja uuesti tõustes jõuame eesmärgile.

Õpetussõnades öeldakse, et „õige tee on hoidumine kurjast“ (Õp 16:17). Elu kristlasena on justkui köielkõnd. Meile on ette antud tee, mis on vaimses perspektiivis sirge ja kannab meid alati läbi. Sellel püsimine on Jumala arm. Meilt aga nõutakse tähelepanu ja korralikku keskendumist. Meid peaks saatma püüd head ja kurja ära tunda ning teha õigeid otsuseid. Sellelt teelt

kõrvale kalduda on ülilihtne, vaid väikene väärsamm röövib tasakaalu ja viib kukkumiseni.
Jumal on jätnud meile oma Sõna, Piibli, mis on igale ristiinimesele juhatuse ja väe allikaks. Ent lihtsalt Piibli lugemisest ei pruugi olla kasu, Piiblit peab lugema mõttega ja hiljem loetu läbi analüüsima ja võimalusel kellegagi läbi arutama. Parim koht selleks on kirik ja koguduse osadus. Heebrea kirjast loeme: „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.“ (Hb 10:25) Mulle on meelde jäänud kellegi poolt väljaöeldu, et osalemine pühapäevasel missal ja koguduse tegevuses, koos palvetamine, õhutab lõkkele Jumala tule meie südames. Kui aga võtta lõkkest välja üksik halg – halg, mis varem heleda leegiga põles –, ja asetada eraldi, siis see kustub. Lõke, mis põleb hästi, mis annab valgust ja sooja, koosneb alati paljudest halgudest.

Kallid koguduseliikmed, hoidkem üksteist, ja kui näete, et keegi teie kõrval pingist on kadunud või üksi oma probleemiga, andke sellest teada, kuna Jumala riigi teed on võimalik käia ainult üheskoos.
Issanda Sõna ütleb: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1Jh 1:9) Igal hommikul kui ärkame, on Issand meile kinkinud uue päeva. Saame palvetada, et Issand õnnistaks ja hoiaks meid. Et tema annaks meile mitte ainult selguse oma teede suhtes, vaid ka väe nendel käia. Peaksime me komistama ja kurjale järele andma – ja seda juhtub ju väiksemal määral igal päeval –, saame alati kahetsuse, usu ja kindla meeleparandustahtega Tema ette tulla. Kogeme andestust ja saame Pühalt Vaimult jõudu Jumala tahte tegemiseks ja võiduks kiusatuste üle.

Palugem ka, et alanud paastuaeg oleks meile õnnistuseks. Vaatamata sellele, et kõik muudatused meie elus saavad alguse meie südamest, on paastumisel, oma meelistegevustest loobumisel ja välise elu piiramisel siiski tähendus meie hingele. Saagu nende kaudu meie usk kindlamaks ja armastus tugevamaks, nii et me võiksime üksteist toetada ja julgustada igavese elu kitsal ja lootusrikkal rajal. Aamen.

Marek Alveus

Koguduse Diakon

1 2 3 4