Kategooria postitused

Kiusatusest ja kiusamisest.

Jumala armuga oleme jõudnud paastuaja esimesse pühapäeva. Täna kuuldud Evangeelium räägib meile kiusatusest ja kiusamisest. Täpsemalt sellest, kuidas saatan kiusas Jeesust ja ahvatles teda loobuma oma kutsumusest. Küllap sedalaadi kiusamised on meile usurahvana tuttavad.
Maailm, kus me elame, on saatana meelevallas, saatan on selle maailma vürst. Jeesus on Johannese evangeeliumis täpselt nõnda teda mitmel korral nimetanud (Jh 12:31, 14:30, 16:11). Ta on kuri vaim, kes on maailma kurjade ja hävingut külvavate sündmuste taga. Mida rohkem me kristlastena muutume maailma sarnaseks, seda enam saab meid saatan oma tegevuses kasutada. On väga kurb, kui inimene arvab, et ajab Jumala asju, kui tegelikkuses on saatana tööriistaks – hoidku Jumal meid sellest oma armuga. Me kogeme igal päeval erinevaid kiusatusi, mida ta meie teele saadab. Üsnagi sarnaseid, millega kuuldud kirjakohas Jeesust kiusati. Põhivajadustest lähtuvad kiusatused, aga samuti kiusatused kasutada võimu ja autoriteeti, kiusatus valida esmapilgul lihtsaid või kergeid lahendusi. Siia kuulub ka kiusatus kiusata Jumalat, panna kahtluse alla Tema arm ja hoidmine.

Saatan teab meie nõrkusi. Ta teab, mis on see, millega meid oma võrku saada. Nii võib selleks olla soov midagi kohe ja kergelt kätte saada. Ega pangaröövel ei mõtle ju esmalt kinnipidamisele või kiiruseületaja liikluses vahelejäämisele. Ettekujutatav pimestav kasu või pimesi tehtud egoistlik otsus ähmastab meeled ja selle illusiooni nimel reedetakse nii kord, siirus kui ka ühiskonnareeglid. Kui korra oleme konksu alla neelanud, siis pisikestest kiusatusest võib saada suur patt. Me võime murduda ning Jumala riigi kodakondsus hakkab tasapisi väljavahetuma ühe teise riigi kodakondsusega. Küll on siis hea, kui meil jätkub armu ja alandlikkust vendade-õdede manitsust kuulda võtta.

Kuulsime evangeeliumist, et Jumala Vaim viis ise Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. See tähelepanek võib tõstatada tõsiseid teoloogilisi aga ka praktilist usuelu puudutavaid küsimusi. Üheks viisiks toimunut selgitada on arusaam, et Vaim vaid suunas Jeesust leidma oma kutsumust ja tegevust. Tema ei olnud mingis mõttes kiusaja, vaid pigem läbikatsuja, et sellega ettevalmistada ja tugevdada Jeesust Tema teenistuses. Saadetakse ju väike lapski omal jalal esimesi samme tegema, ja on täiesti kindel, et ta kukub. Järjepidevus aga viib võidule ning uuesti ja uuesti tõustes jõuame eesmärgile.

Õpetussõnades öeldakse, et „õige tee on hoidumine kurjast“ (Õp 16:17). Elu kristlasena on justkui köielkõnd. Meile on ette antud tee, mis on vaimses perspektiivis sirge ja kannab meid alati läbi. Sellel püsimine on Jumala arm. Meilt aga nõutakse tähelepanu ja korralikku keskendumist. Meid peaks saatma püüd head ja kurja ära tunda ning teha õigeid otsuseid. Sellelt teelt

kõrvale kalduda on ülilihtne, vaid väikene väärsamm röövib tasakaalu ja viib kukkumiseni.
Jumal on jätnud meile oma Sõna, Piibli, mis on igale ristiinimesele juhatuse ja väe allikaks. Ent lihtsalt Piibli lugemisest ei pruugi olla kasu, Piiblit peab lugema mõttega ja hiljem loetu läbi analüüsima ja võimalusel kellegagi läbi arutama. Parim koht selleks on kirik ja koguduse osadus. Heebrea kirjast loeme: „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.“ (Hb 10:25) Mulle on meelde jäänud kellegi poolt väljaöeldu, et osalemine pühapäevasel missal ja koguduse tegevuses, koos palvetamine, õhutab lõkkele Jumala tule meie südames. Kui aga võtta lõkkest välja üksik halg – halg, mis varem heleda leegiga põles –, ja asetada eraldi, siis see kustub. Lõke, mis põleb hästi, mis annab valgust ja sooja, koosneb alati paljudest halgudest.

Kallid koguduseliikmed, hoidkem üksteist, ja kui näete, et keegi teie kõrval pingist on kadunud või üksi oma probleemiga, andke sellest teada, kuna Jumala riigi teed on võimalik käia ainult üheskoos.
Issanda Sõna ütleb: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1Jh 1:9) Igal hommikul kui ärkame, on Issand meile kinkinud uue päeva. Saame palvetada, et Issand õnnistaks ja hoiaks meid. Et tema annaks meile mitte ainult selguse oma teede suhtes, vaid ka väe nendel käia. Peaksime me komistama ja kurjale järele andma – ja seda juhtub ju väiksemal määral igal päeval –, saame alati kahetsuse, usu ja kindla meeleparandustahtega Tema ette tulla. Kogeme andestust ja saame Pühalt Vaimult jõudu Jumala tahte tegemiseks ja võiduks kiusatuste üle.

Palugem ka, et alanud paastuaeg oleks meile õnnistuseks. Vaatamata sellele, et kõik muudatused meie elus saavad alguse meie südamest, on paastumisel, oma meelistegevustest loobumisel ja välise elu piiramisel siiski tähendus meie hingele. Saagu nende kaudu meie usk kindlamaks ja armastus tugevamaks, nii et me võiksime üksteist toetada ja julgustada igavese elu kitsal ja lootusrikkal rajal. Aamen.

Marek Alveus

Koguduse Diakon

Usk igas päevas

Jutlus

Täna kuuldud Evangeelium räägib Kaanas toimunud pulmast. See on selge sündmus oma loogilise juhtumite jadaga ja kirjeldab ühte olukorda, ent on siiski oluliselt sügavam kui esmapilgul paistab.
Me kuulsime lugu peo käigus veini tegemisest ja seega täna on see hetk kus saab rääkida kuidas teha head veini nii füüsilises kui vaimses mõttes. Eestlane teadupärast on tõsimeelne koduveini valmistaja. Minu vanaisa pani alati sügisel õuntest, arooniatest, ploomidest ja millest iganes veini nii-öelda käima. Alguses oli protsess kiire ja mida vähem kummaline kõver, veega täidetud klaastoru mulksus seda rohkem valmis ta hakkas saama, kuniks kogu protsess rahunes täielikult maha. Seejärel hinnati tulemust, mõni nendest veinidest oli hea, mõni mitte nii väga. Kui aus olla, siis ma ole väga suur koduveini sõber ka, et tohutut pingerida esitleda. Seda jutlustust oma mõttes ettevalmistusena kandes uurisin ka Wikipediast eelkõige viinamarja veini tegemise metoodikat. Teate, ma võin teile sellest hiljem kohvilauas soovikorral täieliku loengu pidada. Sain teada, et mitu korda aastas tuleb vaadata ja hinnata pinnast kus istikud kasvavad, et osata seda õige väetisega vajadusel turgutada ja nõndasamuti tuleb jälgida viinamarja istikut päikese suhtes, et päike tema juuri ei kõrvetaks, või hoopis vastupidi – et juurde saaksid piisavalt päikest. Ka seda, et kui ei saa, siis tuleb lehti eemaldada – ühesõnaga, et viinamarja saaks kandma, tuleb selleks palju tööd teha kuniks ükskord vein valmis saab.
Kunagi Prantsusmaal ühes veinimõisas ütles sommeljee meile, et ka maailma kõige kallima veinipudeli nn omahind on maksimaalselt 7 eurot. See veendumuslik pühendumus, millega paljud inimesed on nõus veinipudeli eest maksma tuhandeid eurosid on veini aastakäik, mis on siis arusaadav kui eriline aroom, lõhn, värvus, tasakaalus maitse jne – suures osas kujuneb see kõik algsest viinamarjast. Sellest samast viinapuu oska küljes olnud marjast. Kas meiega ei ole mitte samamoodi ? Oleme kõik ühesugused inimesed – Jumala looming, sama viinapuu oksad, aga mõnel meist on parem aroom (sisemine ilu), maitse (taktitunne ja eetilisus), lõhn ( vaimne sättumus) ja teisel mitte. Mõni oks on üldse ära närtsinud, kuivanud ja mõni ka pahatahtlikult vägivallaga murtud. Kas just mitte nõnda samuti ei ole meie ja meie usuga? Missuguses staadiumis oleme me ise ja kui tugev on meie usk?
See vein, mida sai loodud veest räägib usaldusest juhendamisse. Õigest õpetusest ja uskumisest sellesse. Kui käia Jumala õpetuse järgi siis õnnestub ehk ka püüeldud tulemuseni jõuda.
Ja võib ebaõnnestuda ka. Kindlasti võib. Võib valesti mõista või valesti tõlgendada. Thomas Alva Edison on öelnud oma tegemiste kohta, et ma ei eksinud – ma tuvastasin 10 000 viisi kuidas teha midagi valesti. Seda enne kui ta leiutas fonograafi või elektripirni. Millegi, mida keegi ei suutnud tol ajal endale isegi ette kujutada.
Oluline on mitte lõpetada püüdlemist õige poole. Ka siis kui kohe ei õnnestu või on valesti millestki aru saadud. Või pole antud endast parimat. Taas koidab päike ja on uus võimalus olla parem või veel parem kui eile. Siinkohal võiks igaüks oma südamesse vaadata ja küsida, kui järjepidevad me oleme. Kasvõi igapäevases tänupalves – kas me oleme piisavalt põhjalikud? Ja missugused niiöelda viinamarjad meist kujunevad.
Kätteharjutatud rutiin loob mudeli ja harjumuse, piisava harjumuse taustal aga tekib lisaks tüütavale ka turvaline rutiin ja nii vabaneb meie piiratud meel märkama seni varjatut ja tajuma käeulatusest varem välja jäänut ja mõistab ehk nii mõndagi seost, mida meile lahkelt pakutakse. Sirutagem siis selle poole.
Salm Johannese Evangeeliumist ütleb: „Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik“ ( Jh 15:1) mõned salmid hiljem ta lisab, et „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“
Kui ennist rääkisime viinamarja kasvatamisest ja sellest kui palju on selleks vaja tähelepanu ning mida kõike on tarvis märgata, siis kas need Evangeeliumi read ei ole mitte rõõmustavad.
Kui inimesed on viinapuu oksad, mis on seotud Jeesusega ja selle kaudu on nad kõige kõrgema hoole all siis on ju meil sisuliselt kõik olemas. Inimene kes elab usus ja on kõigeväelise aedniku hoole all, on õnnistatud. Kas saab olla paremat või õigemat hoolt mida inimmõistus üldse hoomata suudab ? Janunedes okstena Jumala armu järele kanname me usu vilja. Meie ülesanne inimestena on aga hoida silmad lahti, et ka need juured, mis ei saa päikest saaksid abi, ja eemaldada segavaid mõtteid või eelmainitud lehti, et olukorda parandada. Samuti lisada väetist Jumalasõnaga sinna, kus seda kipub vajaka jääma ja mõni taim seetõttu usus kiduma kipub jääma. Samamoodi on vaja märgata neid vägivallaga murtud oksi – ehk saab veel miskit parandada.
Oluline on pakutu tänuga õiges meeles vastu võtta ja heldelt jagada sõna ka neile, kes veel jõudnud ei ole, kristlane ei saa olla kade.
Aga see ei ole veel kõik mida kirjakoht meile räägib. Siin näidatakse meile imetegu enne seda kui tuli ilmsiks Jeesuse tõeline isik. Nähes probleemi ja kimbatust ulatas Kristus oma abikäe. Vaikselt, ilma kära tegemata. See on kui püha vaim, mis valati välja ja need kes sellest osa said – said kingituse.
See sündmus toimus enne Jeesuse tõelise isiku ilmsikstulekut inimestele. Seega aset leidis imetegu, mis andis aimu tulevasest pühadusest. Kas me märkame ümbritsevat, kas me oleme piisavalt tähelepanelikud? See imetegu Galilea Kaanas oli esimene tunnusmärk Kristuse kirkusest ja selle läbi tugevnes tema jüngrite usk temasse. Nad küll uskusid aga ka kahtlesid enne seda imet.
Meie ju ka kahtleme. Iga päev, mitu korda ja tihtipeale jäämegi kahtlema. Ütleme, et see on loogika või kogemus ja läheme edasi. Aga kas see ei ole mitte pinnapealne?
Psühholoogid ütlevad erinevate uurimustele tuginedes, et meie mõtteid läbivad sekundis mitmed ideed. Just ideed sest need ei ole faktid aga inimmõistus käsitleb neid kui fakte ja nii tekibki kivinenud veendumus ning väga lihtsalt võib sattuda kogu tõlgendusejada valele arusaamisele. Näiteks Eestis leiduvad ämblikud on suhteliselt kahjutud. Ei tee nad inimesele suurt midagi peale sügeleva koha ka siis kui pingutades purevad, ka sääsk on verejanulisem kiskja. Küll aga on näha olnud kuidas suured inimesed mündisuuruse lülijalgse eest kisaga pagevad nii et tuli takus. Või hiired- aga jäägu see näide lahti seletamata siinkohal. See tähendab, et ämblik ei tee inimesele midagi aga ometi meie mõistus käseb midagi autopiloodil teha – kasutu, kas pole? Seega, usu ja usalda aga ratsionaalselt. Usu jumalasse tema kirkuses aga mitte udupuhujatesse ja pimedasse tormamisse. Kui näed imet tervenemisest või ootamatult saadud koolilapse heast hindest kuigi oli õppimata või ka niiöelda nõela leidmisel heinakuhjast, siis mõista mis on selle taga. Need on pisikesed tõed, et meil oleks ehk lihtsam uskuda oma kahtlevas loomus.
Veel üks oluline osa siit ettelugemisest omale mõttesse kaasa võtta ja ka iseendaga arutada võiks olla pulmavanema ütlus: „Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles.” (Jh 2:1-11)
See ütleb meile ju otsesõnu, et ära mõista kohut kui ei ole lugenud kogu lugu. On olemas üks hea ütlus inglise keeles, mis tõlgituna võiks kõlada, et võta ja käi üks miil tema kingades enne kui kritiseerid. See tähendab, et hukkamõist ei ole inimese õigus, me ju ei tea kuskohas torkab nael võõras kingas jalga iga sammu jooksul, seda mis paneb kellegi lonkama. Seega, rääkimine hõbe, vaikimine kuld aga seda ei tohi segamini ajada ükskõiksuse või silmade kinni pigistamisega kus on vaja sekkuda. Meie ühiskonnas on palju hukkamõistu ja näpuga näitamist, halvustamist ja on ju tehtud telesaadegi mis ütleb “ Naabrist parem”. See pinnapealne pingutamine on kohati kurb, kohati kurbnaljakas ja kohati lausa koomiline. No hea küll, naabrist parem – ja edasi?
Kui pulmavanem hurjutas, et esimene vein, mis tegelikult oli see parim ei olekski justkui nii olnud, siis ta ju ei teadnud, et kogu vein oli otsa saanud ning see vein, mis nad sõnatuks võttis oli abi kõrgematelt jõududelt. See oli kingitus ja lahendus. Oma piiratuses aga võttis ta vabaduse näpuga näidata. Kui vale see on! Ma usun, et me kõik oleme end millalgi sõnasabast kinni saanud ja tajunud, et järgmine ilmnev detail muudab kogu eelnevat ning olnud tänulikud, et ei jõudnud targutada, enne kui saime valgustatud.
Igasugused niinimetatud vanarahva tarkused ja ütlused on kujunenud inimpõlvedega.
Lisaks kirjutama õppimisele ja lambipirni leiutamisele on läbi aegade kogetud asju, millel on oma seaduspära. Me oleme inimesed ja meie asi on õppida ja areneda, mitte kritiseerida ja hinnata. Kohut mõistetakse hiljem ja mitte meie, inimeste poolt, seega mõtle enne kui ütled sest nii nagu olen jutluses ka varem öelnud ja siiralt mõtlen- igal sõnal on jõud ja lendu lastud vale sõna tagasi ei saa. Kahju mida see aga teha võib on määramata – hingehaavu ja südameverd ju ei näe. Ka see pulmavanem ei teadnud mida ta tegelikult ütleb ja kuigi kõik lahenes hästi oleks võinud ju see okas torkamata jääda, see oli justkui kadeduse kommentaar, et ei saanud piisavalt heaks hinnatud veini juua enne kui tekkis küllastus. Tihti on särav abi tulnud kõrgemalt ja ei leidu maapeal inimest kellel on õigus seda kommenteerida.
Uskugem ja usaldagem ning käigem valguse rajal. Nähkem imesid – ka seda kaunist maailma, mis on meie ümber. Leidkem ilu ja õppigem nägema väikeseid imesid, et oskaks märgata või kasvõi kergelt tajuda ka suuremaid kui need me teele satuvad. Amen!

Marek Alveus
Nõmme Rahu kiriku diakoniameti kandidaat

Jutlus Jeesuse ristimispühal 2019

Ristiga märgitud – Jeesus ja meie

Nagu juba jumalateenistuse algul öeldud, pühitseme täna Jeesuse Kristuse ristimisepüha. Kuulsime äsja lugemist Jeesuse ristimise kohta Matteuse evangeeliumist. Olgu öeldud, et Jeesuse ristimisest on kirjutatud kõigis neljas evangeeliumis, tõsi küll väikeste erinevate rõhuasetustega, millele ma ka järgnevas viitan.

Ent tuleme Matteuse evangeeliumi juurde. Peaaegu pool sellest pärimusest on pühendatud Jeesuse ja Ristija Johannese vahelisele mõttevahetusele, võibolla isegi väikesele vaidlusele, et kumb siis kumba peaks ristima. Kas Jeesus Ristija Johannest nagu viimane soovinuks või siis Ristija Johannes Jeesusest, nagu Jeesus seda soovis ning nagu see viimaks ka läks.

Ristija Johannese soovist saada Jeesuse poolt ristitud, võib päris hõlpsast aru saada – Ta oli ju pikalt ette kuulutanud Messia tulekut ning nüüd Ta oli tulnud ja saada ise ristitud Jeesuse poolt võis tähendada Ristija Johannesele, et Ta on teinud õiget asja ja Tema ülesanne on sellega täidetud. Inimlikus plaanis igati mõistetavad mõtted – kui sageli olen ka ise soovinud, et vähemasti mingi osa sellest, mida olen võinud Jumala abiga siiani teha, võiks olla midagi mõtekat, tähendusrikast ja õiget. Muide, selline üldinimlik püüdlus meie tegevuse, siin siis Ristija Johannese tegevuse mõtestatuse kohta tuleb erilise selgusega esile juts Johannese evangeeliumis. Seal näeb Ristija Johannes kogu oma ristimise mõtet, tegelikult kogu oma elu misiooni, selles ja sellena, et Messias võiks avalikuks saada. Kui nüüd Püha Vaim oli Jeesuse peale langenud pärast Tema ristimist, siis oli Johannesel üteaegu selgus, et Jeesus on see Jumala Tall, kes ära kannab maailma patu ning ma arvan et ka selgus, et Tema ülesanne on täidetud ning Ta on selle hästi täitnud.

Ent veelgi huvitavam on mõelda sellele, et miks Jeesusele oli nii oluline, et Ta saaks ristitud Ristija Johannese poolt ja mitte kuidagi teisiti. Peab tunnistama, et ega kuuluud evangeelium meie eest kattevarju eriti ei kergita – Ristija Johannes annab järele siis, kui Jeesus on Talle öelnud, et peame toimeta kõike õigust mööda. Mis õigust Jeesus siin silmas pidas, seda on väga raske öelda.

Küll aga tasub sellele küsimusele ikkagi püüda vastata – miks Jeesuse jaoks oli nii tähtis saada Ristija Johannese poolt ristitud. Vastaksin sellele kolmest perspektiivist. Esiteks ma arvan, et kui Jeesus sai Ristija Johannese poolt ristitud, siis selle teo sõnum oli Jeesuse kohta selge – just Tema on see Messia ja Päästaja, kellest Ristija Johannes oli sõna ja teoga kuulutanud ja tunnistanud ning kellest Vana Testament oli juba sadu aastaid varem ettekuulutanud. Loomulikult ei saanud see viimses mõttes olla kuidagi Jeesuse jaoks oluline, oli ja on Tema ju Jumala Poeg ja Jumal, ega vajanud mingit tunnistust. Ouline oli see aga vaieldamatult nende inimeste jaoks, kes olid kokku puutunud Ristija Johannesega ning üsna pea said ka osa Jeesuse sõumist.

Teisena mulle tundub, et Jeesuse ristimine samastab Teda kuidagi meie kõigiga. Kogu inimsooga. Me Tema, et Ta oli ja on Jumal, aga kui Ta oleks vaid Jumal, siis ei saaks Tal olla kokkupuutumust meiega. Ta ei saaks olla meie vennaks ega sõbraks, keda suudaksime usaldada ja võtta Temalt vastu elu ja igavikku. Just selles teos, et Ta ka ise saab ristitud, võtab Ta enese peale ja enese omaks inimloomuse ja inimeseks olemises kogu selle täiuses. Kristuse kaks loomust, jumalik ja inimlik, see et Ta on ühteaegu Jumal ja inimene, jääb alatiseks müsteeriumiks, kuid Tema ristimiselugu on meile kõigile julgustuseks, et ka Jumalana on Ta üks meie seast. Ta on küll püha ja õiglane, kui samas ka meid mõistev ja toetav, sest Temale ei ole võõras ükski meie kogemustest. Viimasena pole Talle võõras ka meie kannatus ja surm, Ta on neid mõlemaid kogenud. Just sellepärast võime oma elus kõigega Jeesuse ette tulla ja saada osas sellest, mis Tal meile on anda, nimelt igavesest elust Tema Isa kuningriigis.

Ja kolmandaks usun ma, et selle teoga rõhutab Jeesus meile ristimise tähtust. Loomulikult on tähtsaid asu teisigi, nagu usk, kuulekus ja pühitsuselu, kuid ristimisel on väga-väga suur tähtsus ja tähendus. Sellest ei peagi me koheselt aru saama, kui oleme saanud ristimisel Püha Kolmainu Jumalaga ühendatud, see taipamine võib tulla ja üldiselt tulebki aastaid, võibolla aastakümneid hiljem. Esimese kolme evangeeliumi pärimused jätavad meile võimaluse mõelda, et just Jeesuse ristimine sai Talle sissejuhatuseks ja Tema teenimise algpunktiks. Sellest saladuslikus toimingus sai Ta tahte, jõu ja kindluse kõigeks selleks, mis oli Tema ülesandeks oma Isalt. Teisiti pole ka meiega – nii kogu meie usk ja teenimine algab ikkagi sealt, kus me saame ristitud ning saame osadusse püha Kolmainu Jumalaga. Kindlasti me ei peaks mõtlema vastupidi, et kõigepealt püüame uskuda ja midagi Jumala riigi jaoks ära teha ning siis oleme valmis ristimiseks. Jumal on asjad seadnud just nii et esmalt on ristimine, kus Püha Vaimu läbi meile antakse usku, mis annab meile omakorda jõu ja rõõmu Issanda töö tegemiseks.

Ent veel paar asja, mis on Jeesuse ristimise juures väga tähtsad ning millest tunnistavad ka teised evangeeliumid. Tahan esmalt nimetada Püha Vaimu andmist ristimisel. Matteuses evangeeliumis on kirjutatud, et kui Ta oli veest välja tulnud, siis langes Püha Vaim tuvi kuul Jeesuse peale. Markus rõhutab Püha Vaimu langemise vahetust või kohesust Jeesuse ristimise järel. Kui Matteusel astub Jeesus ristimise järel koheselt veest välja, siis Markusel langeb Püha Vaim koheselt veest väljaastunud Jeesuse peale. Luukas nimetab lisaks palvet, kirjutades, et kui Jeesus oli ristitud ja palvetas, et alles seejärel langes Püha Vaim Tema peale. Kõik eelnev on nüansid, oluline on see, et Jeesus sai ristimisel Püha Vaimu. Ka meie, kui me oleme ristitud, oleme saanud Püha Vaimu. See on mõistetamatult suur arm ja kingitus, et Jumal meile, kes me oleme patused ja surelikud inimesed, annab ristimise meisse elama Püha Vaimu, kes toob meile nii patukahetuse kui uue elu ning viimaks ka igavese elu taevas. Ei saa ilmselt väita, et enne ristimist Püha Vaim meie juures ei ole üldse tegev, sest muidu meist keegi ristimiseni ei oleks jõudnud, küll aga selles püha sakramendis annab Ta meile rohkesti oma kallist Vaimu, et meist võiksid saada Jumala lapsed ja igavese elu pärijad. Martin Luther on rõhutan veel sedagi, et igal päeval toob meile Püha Vaim suremise patule ja uue elu ning selles mõttes otsekui kordub see püha ime, millest me ühel korral ja ainukordselt Ristimise Sakramendis osasaanud, meie juures igal päeval.

Ja viimaks tunnistavad evangeeliumid veel häälest taevast – “See on minu armas Poeg, kellest on mul hea meel.” Sellelgi tunnistusel on sügav ja mitmetähenduslik sisu. Võib öelda, et see on evangeeliumites esimene koht, kui räägitakse meile täie selgusega Jumalast Püha Kolmainu Jumalana – Poega ristitakse, Püha Vaim laskub ihulikult kujul Tema peale ning selle kõige üle on Jumal Isa heakskiitev tunnistus taevas. Ei saa nõustuda nendega, kes Püha Kolmainust näevad alles Matteuse evangeeliumi lõpus ristimiskäsus Kolmainu Jumala nimesse, seesama püha ja armuline Kolmainu Jumal on ühemõtteliselt kohal juba sama evangeeliumi kolmandas peatükis. Ja veel, nagu juba öeldud, kiidab Jumal Isa kõik selle, mis Tema Pojaga toimus, ühemõtteliselt heaks.

Head sõbrad nõnda on ka meiega – kui Jeesuse eeskujul saame ristitud, võtame palves Püha Vaimu anni ning pühendame enda elu Jumala teenimisele, siis kostub ka meie üle hääl, mida me võibolla oma kõrvadega ei saagi kuulda, kuid oma südames ometi kuuleme ja tunneme – ka meie oleme Jumala pojad ja tütred, kellest Jumalal on hea meel. Aamen.

Ove Sander
Koguduse õpetaja

KAHE RIIGI KODANIK

Rm 13: 1-7. 24 pp. pärast nelipüha Nõmme Rahu 04.11.2018.a.
Kahe riigi kodanik

Armsad kristlikud sõbrad! Kujutage endale ette olukorda, mis võiks hakata juhtuma, kui kasvõi üheks päevaks kaotaksid kehtivuse kõik ühiskonnelu reguleerivad seadused ja igaüks võiks teha, mis pähe tuleb-, ja tagajärgede eest ei peaks vastutama ka hiljem. Mis siis toimuma hakkaks? Kujutagem endale ette maad, kus pikemat aega mittemingisuguseidki seadusi ei ole. Nõnda on aga olnud. 16. saj. keskpaigast algas Euroopast väljaränd Ameerikasse, kuhu siirdusid kullaotsijad ja õnnekütid, sinna pagesid paljud Euroopas seadustega pahuksisse sattunud tagaotsitavad. Vahest olete näinud kauboifilme, mis annavad ettekujutuse seesugusest olukorrast. Riigikorda ei olnud ja igaüks tegi, mis tahtis või suutis. Elu kujunes võimatult raskekes just igamehe omavoli ja võimutsemise tõttu. Kõikide elud, saavutused, tööd olid ohus. Võttis enne tükk aega, kui hea tahtega inimesed suutsid end maksma panna ja organiseeruda ühiskonnaks, et kaitsta ühiseid hüvesid. See tähendas seadusi, mis sunnivad teistega arvestama. Seadused ei ole tehtud inimeste kiusamiseks, et nad end liiga hästi ei tunneks. Seadused on selleks, et elu laabuks võimalikult hästi. Igas ühiskonnas on inimesel nii õigused kui ka kohustused. Kui inimene kasutab ühiskonna hüvesid, siis peab ta end ka teiste tarvis piirama. Paulus nimetab kuuldud kirjakohas mõned kohustused, milleks on maksud ja tolliraha. Tollirahaks nimetati maksu kaupade pealt. Meilgi tuleb Maksuametile igal aastal esitada tuludeklaratsioon, igakuiselt tuleb tasuda mitmesuguseid makse: eluaseme üür, elektriarve jne, maamaks, mitmesugused liisingud, ettevõtjatel ettevõtlusmaks jne. jne. Kristlane teeb seda ausalt ja õigeaegselt. Jeesus ütleb, et kui kasutad raha, mida riik välja annab, siis kanna ka kohustused riigi ees: „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi” (Mt 22:21). Kristlane kuuletub maksuseadustele mitte hirmust karistuse ees, vaid südametunnistuse kaudu. Maksudest moodustuvad ju kõigi riigiteenistujate töötasud: õpetajad, arstid, politsei, kaitsevägi, kohtunikud, riigi- ja omavalitsemisorganid jne. jne. Maksude õiglasest tasumisest sõltub meie riigi hea käekäik ja seeläbi kõigi meie heaolu. Paulus sõnul peab kristlane võimudele osutama ka „kartust ja au” (Mt 22:7). Mis see on- kartus ja au? Küllap on see viisakus ja kuulekus. Ole viisakas ja kuulekas! Käsk „Sina pead austama oma isa ja ema” laieneb ka võimude, ülemuste kohta. Martin Luther ütleb neljanda käsu seletuses: „Meie peame Jumalat kartma ja armastama, et me oma vanemaid ja isandaid ei põlga ega vihasta, vaid et me neid austame ja neid teenime, kuulame nende sõna ning peame neid armsaks ja kalliks.” Ristiinimene ei peaks andma pahandusteks põhjust. Mõned salmid eespool tänast kirjakohta ütleb Paulus: „Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega!” (Rm 12:18). Usklikuks saamine- Taevariigi kodakondsusesse vastuvõtmine, ei vabastada inimest kohustustest ühiskonna vastu. Vastupidi, usklik peab olema veelgi eeskujulikum ühiskonnaliige, kui ta seda enne oli. Usklik on Taevariigi saadik maa peal. Saadik ei tohi teha häbi oma asukohariigile, sest vastasel juhul ta kutsutakse tagasi. Meil, armsad õed ja vennad Kristuses, on topeltkodakondsus, üks on ajalik ja teine igavene. Maisesse me sünnime emaihust ja see lõpeb meie ajaliku elu otsa saamisega. Taevasesse aga sünnime veest ja Vaimust, ja see ei lõpe iialgi, see on igavene. Me oleme samaaegselt Eesti Vabariigi ja Jumala Kuningriigi kodanikud. Mõlema ees on meil kohustused. „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma” (Mt 22: 21). Tasuge riigile maksud, osutage kuulekust maistele ülemustele ja andke Jumalale Tema osa. Mis siis kuulub Jumalale? Jeesus ütleb: „Armasta Issandat, oma Jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk” (Mt 22: 37, 38). Esimene käsk on see, et me kuulume täielikut Jumalale. Meie elu, südametunnistus, veendumused ja usk kuuluvad Jumalale. Pauluse sõnul on maised võimud oma ameti saanud Jumala käest ja selle pärast me peamegi neile kuulekad oleme. Aga kas alati ja mistahes tingimusel? Reformatsiooni käigus 1530ndal aastal vastu võetud Augsburgi usutunnistuses öeldakse toetudes Jeesusele, et kui Jumalariigi ja ilmaliku riigi seadused lähevad omavahel vastuollu, tuleb kaheldamatult täita Jumalariigi seadusi, taludes Jumala abil kõiki kannatusi, mis see endaga kaasa peaks tooma, isegi märtrisurma. Nii hukati ka Paulus mõõgaga Rooma koguduse pärimuse järgi keiser Nero ajal riigivõimule allumatuse pärast. Eelnevalt oli juutide poolt Paulusel keelatud kuulutada Kristust, mille peale apostel kostis: „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna” (Ap 5:29). Nõndasamuti on läbi aegade taga kiusatud ja hukatud loendamatu hulk kristlasi. Kui riigivõim taotleb endale Jumalale kuuluvat kohta – meie südametunnistust, veendumusi ja usku, siis ületab ta volitused, mis talle Jumala poolt on antud. Seesugusel juhul ei tule kristlasel riigivõimule kuuletuda. Jumala esimene käsk on üle kõige armastada oma Issandat ja teine käsk, armastada oma ligimest. Riigivõimu esindajad ongi ligimesed. Ei ole nii, et esmalt armasta oma ligimest ja siis Jumalat. Kui võimukandja käsk läheb vastu Jumala käsule, Pühakirjas antule, siis ei saa see olla kohustuseks usklikule ega kirikule. Nii ei ole riigivõimul õigust kohustada vaimulikke laulatama ja õnnistama samasoolisi paare ega kristlastest kondiitreid torte kaunistama LGBT hüüdlausetega. Lähiajaloost on teada, et Natsi-Saksamaal eraldus Tunnistuskirik ametlikust kirikust, sest ta ei olnud valmis leppima ainult vaimulike asjadega tegelemisega, vaid osutas ka poliitilist vastupanu kuritegelikule võimule. Martin Luther on öelnud, et Jumal on rajanud inimeste keskel 2 võimu- ühe vaimuliku ja teise ilmaliku. Vaimulik võim on Sõna läbi ja ilma mõõgata, et inimesed seeläbi vagaks ja õigeks saaksid, nii et nad selle sama õigusega ka igavese elu päriksid. Ja seda õigust rakendab Jumal Sõna kaudu, milleks Ta on läkitanud jutlustajad. Teine, ilmalik võim, on mõõga läbi, et need, kes Sõna läbi ei taha vagaks ja õigeks saada igaveseks eluks, siiski säärase ilmaliku võimu läbi oleksid sunnitud vagad ja õiged olema maailma ees. Ja seda õigust rakendab Jumal mõõga läbi. Ja kuigi seda õigust ei tasuta igavese eluga, tahab Ta siiski, et inimeste seas oleksid alati hoitud rahu ja tasub seda ajaliku hüvega. Kui Paulus ütleb, et „võim ei kanna mõõka asjata” (Mt 13:4), siis tähendab see, et riik karistab seadustele vastu hakkajaid, aga ka seda, et kaitseb end välisvaenlaste vastu, ja see annab kristlastele õiguse töötada vastavates riigiametites ja kohustuse vajadusel ka riiki välisvaenlase eest relvaga kaitsta. Kui Euroopa kristlikud maad poleks oma piire islami invasiooni vastu juba varem kahel korral relvaga kaitsnud, siis meid täna siin poleks või maksaks me Jeesusesse Kristusesse uskumise eest maksu nii nagu islamiriikides täna kristlased on kohusatud. Armsad õed ja vennad. Täitkem kõik oma kohustused maise riigi ja ülemate ees, tasugem õigeaegselt maksud, olgem kuulekad ja viisakd. Nii anname head tunnistust Jumalariigist, nii kuulutame evangeeliumi. Üle kõige aga olgem kuulekad Jumalale, meie taevasele Isale. Jumala riik on praegu meie sees, püüdkem aga kõigest jõust, südamest ja hingest selle poole, et meie oleksime kord Jumalariigi sees, kui Eluraamat avatakse Talle trooni ees. AAMEN.

 

Toivo Treiblut, koguduse abiõpetaja

 

 


Tekst pdf-formaadis alla laetav:
Jutlus Rm 13, 1-7. 24 pp. pärast Nelipüha- Kahe riigi kodanik- INTRODUKTSIOON

Pääsemine käib kiriku kaudu

September on paljude jaoks uute alguste kuu. Osad algused on päris uued, teised pigem taasalustamised ja jätkamised. September toob enesega kaasa muudatusi kodudesse, koolidesse ja kogudustesse. Kus aga on muudatused, seal vajame eriliselt Jumala juhtimist ja õnnistust. Samuti eestpalveid ja häid soove. Mida soovin meie koguduste liikmetele?

Esmalt sooviksin ja paluksin, et te kallid õed ja vennad senisest ikka enam kirikutee jalge alla võtaksite. Seda ei palu ma ainult põhjusel, et meil vaimulikena on kurb ja raske ilme teieta, vaid kirikus käimine on vajalik meie kõikide päästeks ja hingeõnnistuseks. On vana tõde, et inimene ei pääse üksi, ta pääseb ainult armastuse-, usu- ja palveosaduses, milleks on püha kirik. Mäletan seinini kõige olulisemat õpetust, mille ma noore mehena leeriõnnistamisel kaasa sain Tartu praostilt Harald Tammurilt – püüa ikka kirikusse tulla. Täna, olles juba päris pikalt kirikuteenistuses olnud, võin vaid kinnitada selle lihtsa nõuande olulisust. Kui inimene käib jumalateenistustel, siis tema elu on õnnistatud. Mitte, et probleemid ja eluraskused ära kaoksid, küll aga annab meile jumalarahva kokku tulemine Sõna ja Sakramendi osaduses jõu ja rõõmu ning hoiab meid kindlalt igavese elu kitsal rajal.

Edasi soovin ja palun, et meie koguduse liikmete aktiivsus ja kaasateenimine võiks suureneda. Olen nõus, et kristlus on eelkõige olemise, mitte tegemise vorm. Ja siiski kasvab olemisest – Kristusega koosolemisest ja Kristuse olemisest meis – välja tegu, mis on õnnistuseks inimesele ja auks Jumalale. Usk saab armastuses tegevaks. Meie poolt vaadatuna on see tänu- ja armastustegu Issandale. Jumala poolt nähtuna aga, Tema tegu ja Püha Vaimu vili meis. Eestlasele omaselt oleme tagasihoidlikud ega ole alati veendunud, et Jumal meile on midagi andnud või kui on, siis kas selle vähesega üldse on mõtet toimetada. Kuid Jumala riigi saladuseks ongi väikese suurus, vaevumärgatavate alguste õnnistus ning viie leiva ja kahe kalaga viietuhande söötmine.

Tegude osas tahaks veel paluda, et meist kõigist saaksid tõelised vendade-õdede hoidjad. Vastupidiselt Kainile, kes ei tahtnud midagi kuulda oma venna hoidmisest ja armastamisest. Ei ole mõtet ainult rääkida armastusest ja märkamisest – kuigi nende vooruste meelde tuletamine kuulub kirikutöö juurde – , aeg on küps, et head ja armastusest täidetud mõtted ja sõnad võiksid järjest enam võtta tegude kuju. Olen viimastel kuudel kutsunud Nõmme Rahu koguduse liikmed märkama inimesi, kes võibolla aastaid on pühapäeviti istunud nende ees või lausa kõrval. Kas nad olid ka täna kirikus? Kui ei olnud, siis uurida järele, kas nende inimestega on kõik korras. Otsida ülesse, minna vaatama, mis loob omakorda kindluse, et kui meie ükskord kõrvale jääme, et siis meidki ei unustata. See on vaid üks näide paljudest, kuidas anda oma osa Issanda töös.

Viimaks tahan soovida midagi esmapilgul väga kummalist, et meil kõigil, head õed ja vennad, oleks üks kogudus. Just nimelt üks kogudus – Jumala perekond, kuhu oma rõõmude ja muredega tulla ning anda oma osa tema ülesehitamiseks. Loomulikult on kirik suurem kogudusest ja konfessioonist ning pole midagi katki, kui aegajalt käime külas teistes kogudustes. Ja siiski on oluline, et toome oma armastuse, vaimujõu ja annid ühe konkreetse koguduse altari ette. Ei ole hea, kui ühel pühapäeval oleme siin, teisel seal, kolmandal võibolla piirdume jumalateenistusega arvutiekraanil ja neljandal võibolla jääme hoopis koju. Nagu kärgpere pole ideaalmudel, nii pole kärgkiriklikkus kirikliku kuuluvuse ja teenimise ideaalmudel.

Soovin ja palun, et senisest enam võiksid meie ristitud ja leeritatud liikmed osa saada armust, mida Jumal vahendab meile oma kiriku, tema armuvahendite ja vaimulikkonna kaudu. Samuti panen südamele suuremat kaasateenimist ja Issandalt saadud talentidega kauplemist. Eelkõige aga Jumala õnnistust ja tänulikku meelt.

Ove Sander

Koguduse õpetaja

Viljakas elu Kristuse vabaduses

Jumala abiga tahaksin jagada mõned mõtted Galaatia kirja viienda peatüki lõpuosale, mida kuulsime ühena tänastest Pühakirja lugemistest.

Hakkaksin peale tagantpoolt. Apostel kirjutab: “Ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad!” (5:26) Täiesti arusaadav üleskutse – loobuda tühja au taga ajamisest, üksteisele ärritamisest, pahanduseks ja komistuseks olemisest ning elust, mis on täidetud kiivusest ja kadedusest. Üleskutsest arusaamisest on aga märksa raskem tema järele käija. Ma tahan loota, et me kõik oleme aegajalt püüdnud võidelda meist pead tõstva edevuse, kurjuse ja kiivuse vastu, kuid see võitlus pole kaugeltki andud alati loodetavaid tulemusi. Millest siis oleks abi? Mis aitaks meid oma lihaliku loomusega toimetulemiseks siin lihalikus ja patuses maailmas?

Apostel kirjutab, et “Jeesuse Kristuse omad on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega.” (5:24) Mida tähendab siin väljend “lihalikku loomust risti lööma”? Vastus sellele küsimusele võiks anda meile suuna ja jõudu võitluses oma patu ja lihaga. Mõte suundub Martin Lutheri Väikese Katekismuse Ristimise Sakramendi seletusele. Ta kirjutab, et “vana Aadam meie sees peab igapäevase patukahetsemise ja meeleparandamise läbi uputatama ja surema koos kõikide pattude ja kurjade himudega, ja iga päev peab jälle väljuma uus inimene kes elaks õiguses ja pühaduses Jumala ees igavesti.” Usuisa viitab siin mitmele olulisele momendile võitluse kurjuse ja himudega. Esmalt on selle võitluse olulisteks komponentideks patukahetus, so. kurvastus, isegi enese hukkamõist oma kurjuse pärast ühes kindla sooviga oma elu parandada, õieti muuta. Et kõik saab alguse meie mõtlemisest, siis peabki esmalt muutuma ja uuekssaama meie meel ja mõtlemine, kõik muud tuleb järgi. Luther ütleb veel midagi väga olulist, nimelt et selline patukahetsus ja meeleuuendamine peab kestma kogu meie elu. Jah, ühel hetkel me teeme Jumala abiga algust, kuid see kestab seni, kuni Issanda meid siit maisest elust enese juurde kutsub.

Hoopis teiselaadilise ja palju positiivsema juhatuse oma pattude ja kirgedega toimetulemiseks annab piiskop Kallistos Ware oma raamatus “Õigeusu tee”, mida me luterlastena võime hea südametunnistusega järgida. Ta kirjutab, et “mõned (kirikuisad) on seisukohal, et himud on dünaamilised impulsid, mis Jumal on inimese sisse pannud ja nõnda olemuselt hea, ehki praegu patu tõttu moonutatud. Selle … arusaama järgi ei ole meie eesmärk himude hävitamine, vaid nende jõu suunamine mujale. Kontrollimatu viha tuleb muuta õiglaseks meelepahaks kurja vastu, kiuslik kadedus innukuseks tõe eest seista, suguiha puhta leegiga põlevaks eroseks. Himusid ei pea tapma, vaid puhastama; arendama, mitte välja juurima; positiivselt, mitte negatiivselt kasutama. Me peame ütlema endale ja teistele mitte: “Suru maha!”, vaid “Muuda kauniks!”

Piiskop Kallistos annab meile selleks ka praktilist nõu – “Himusid tuleb puhastada nii ihu kui hinge tasandil. Hinge tasandil puhastatakse neid palve, regulaarse pihil ja Armulaual käimise, igapäevase Pühakirja lugemise, heade mõtete ja teiste teenimise läbi armastuses. Ihu tasandil puhastatakse neid eelkõige paastumise, kasinuse ning sagedaste kummarduste läbi palvetamise ajal.” Arusaadavalt lähtuvad tema soovitused õigeusu traditsioonist, kuid on suures osas rakendatavad ka meie juures. Kui ka vahendid on erinevad, siis eesmärk on sama, mida IV sajandi Egiputse munk Evagrius nimetab apathei’aks ja mida piiskop Kallistos tõlgib “südamepuhtuseks”. Ta lisab, et “Evagriuse jaoks on himutus ja armastus olemuslikult seotud nagu mündi kaks külge. Kes on himu haardes, ei suuda armastada. Himutus tähendab, et meie isekad ja kontrollimatud ihad ei valitse enam meie üle ja nii olme me võimelised armastama.”

Eneselgi märkamatult oleme jõudnud armastuse ja Jumala Püha Vaimu heade andide juurde, mille omamist ja praktiseerimist paneb apostel meile eriliselt südamele. Ta kirjutab: “Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.” ( 5:23) Kes ei tahaks, et inimesed, kes meiega suhtlevad ja on ühel või teisel viisil ühendatud, oleksid täidetud armastusest, et nende meel oleks rõõmus ja südames rahu. Lisaks veel kõik need teised anded, mida apostel loetles. Olen veendunud, et me ka ise tahaksime olla just sellised inimesed, kelle elu oleks täidetud armastusest, rahust ja rõõmust ning kõikidest Issanda armuandidest, mis teevad elu elamisväärseks ning annavad sellele mõtte ja tähenduse. Ja siingi, nagu elu negatiivsemate nähetega toimetulemisel, jääb küsimus, et kuidas need Püha Vaimu annid võiksid meie omadeks saada ja alati jääda.

Osaliselt sai sellele vastatud juba eelnevas – kõik toimub Issanda abiga igapäevase patukahetuse ja meeleuuenduse kaudu, kus kõik halb ja tarbetu meis saab asendatud hea ja positiivsega. Ent midagi on veel, mis meid meeleuuendamise ja Jumala heade andide omandamise teel, õieti teel, kus Püha Vai materjaliseerub meie elus ja annab meile Kristuse kuju, kindlasti kaasa aitab. Selleks on meie armastus Issanda vastu, mille kohta on Pühakirjas mitmeid olulisi tõotusi. Üks kaunimatest on Johannese evangeeliumis – Jeesus ütleb: “Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.” (Jh 15:23) Siin on omamoodi paradoks – Jumala armastamine ja Tema Sõna pidamine toob meie ellu Püha Vaimu ja Tema annid, ning samas teeb vaid Püha Vaimu võimalikuks selle, et me armastame Jumalat ja peame Tema Sõna. Meie armastus avab südame ukse Jumala armastusele ja Jumala armastus on see, mis teeb meiepoolse vastuarmastuse võimalikuks. Kogedes Jumala armastust, avardume ise armastuseks ning armastus loob meis vaimuliku elu – “elu ja käimise Pühas Vaimus,” nagu apostel seda nimetab.

Elu Pühas Vaimu on elu vabaduses. Apostel Paulus kirjutab Galaatia kirja viienda peatüki alguses – “seal kus on Jumala Vaim seal on vabadus.” (5:1) Kristlikult mõistetud vabadust ei tähenda elu, kus me võime teha mida me iganes tahame. See ei ole kõikelubatavus ega piiride puudumine. Toomas Pauli sõnutsi realiseerub kristlase vabadus just nimelt ainult piirides – vaid oma piire, so. Jumala tahet tunnetades ja seda järgides, oleme tõeliselt vabad. Vabadus on vabaolemine kõigest kurjast ja selle tegemisest, samaaegse vabaduse ja võimekusega teha head ja järgida Kristust. Pauluse jaoks on see vabastus lihalikust loomusest ja lihategudest ning elu Pühas Vaimus ja Tema viljades. See maksab ka meile. Selline vabadus on aga mõeldav ainult siis, kui Kristus on meid lunastanud. Vaid see on tõeliselt vaba, keda Poeg on vabaks teinud. Aamen.

Ove Sander

Koguduse õpetaja

Elu halastuses

Tänase evangeeliumi juures hakkab koheselt kõrva sõna “kuulma”.  Jeesus ütleb: “Kuid ma ütlen teile, kes kuulete …” Kuulmisest on juttu ka tänastes teistes kirjakohtades – Joosua paneb kivi tunnistama Jumala ja tema rahva vahelist lepingut ja ütleb, et “see kivi on kuulnud kõiki Issanda sõnu, mis Ta meile on öelnud …” Samuti manitseb Heebreakiri meid – “vaadake, et teie ei tõrgu Kõnelejat kuulamast!”

Tõepoolest, rääkimisel on alles siis mõte, kui on kuulaja või kuulajad. Just seepärast Jeesus rõhutabki kuulamise ja kuulmise tähtust. Jumal räägib meiega kogu aeg  – ja tänu Temale selle eest  – , aga kas me Teda ka kuuleme? Kas meie, kes me oleme täna siin kirikus või raadiote juures, kuuleme Teda? Kas see sõna, mida täna kuulutatakse, jõuab meie kõrvust ka meie mõistuse ja mõtlemise juurde? Kas ta leiab edasi tee meie südamesse? Kas see sõna puudutab meie südant sel määralt, et me hakkamegi Jumala Sõna järele elama? Mitte ainult mõne Jumala Sõnas oleva leebe soovituse järele, vaid ka selle kange kõne järele, mida oleme täna kuulnud – armastage oma vaenlasi ja vihamehi.

Tuletame veel korra meelde, mida Jeesus meile täna südamele asetab. Ta ütleb: “Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad! Kes lööb sind parema põse pihta, selle paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki! Anna igaühele, kes sinult palub, ja sellele, kes võtab sinu oma, ära küsi tagasi! Ja nii nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!”

Selle Jeesuse Sõna võiks  kolmeks jaotada – esimesse rühma kuuluks  see, mis näib oleme realistlik ja täidetav, vähemalt esmapilgul; teises rühmas on see, mille järgimine tekitab ilmselgeid raskusi ja probleeme, ning kolmas rühm kätkeks eneses lausa ilmvõimatud soovitusi ja nõudeid, millele täitmine meile on igal juhul väga-väga raske. Ma ei pea siin silmas inimesi, kellele on kõik kerge ja probleemitu, kas siis nad ei suuda tegelikult taibata, millest Jeesus räägib või lihtsalt ei panegi oma kätt külge, ja arvavad siiski, et nad on juba kõik teinud.

Muidugi on võimalusi veel teisigi, näiteks öelda, et see mida siin Jeesus ütleb, ei olegi mõelnud kõigile täitmiseks, vaid üksikutele väga kõrgekvaliteedilistele usklikele. Kuid ma kardan, et see pole nõnda. Jeesuse sõna on mõeldud täimiseks ja juhtnööriks meile kõigile. Või jällegi tuleb mõni teine, ja ma tsiteerin, kes ütlebki, et eks seegi ole armastus, et “ma teda raiska maha ei löö.” Sellinegi armastuse degradeerimine ja minimeerimine ei ole see, millest Jeesus räägib, sest Ta andis enda inimeste kätte tappa ja ristilüüa – Johannese evangeeliumi 14. peatükk ei jäta meile siin mingisugust kompromissi – Jeesus ütleb, et “ma annan teile uue käsu: armasaga üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist.” Meid kutsutakse armastame just sellesama armastuse täiuse, halastuse, eneseandmise ja lõpuniminemisega, nagu Jeesus seda meile on teinud. Just samal viisil, nagu Ta meile on eeskuju jätkud.

Keskseks küsimus on, kuidas me seda suudame.  Oleme täna kuulanud Jeesuse sõna ning usun ka, et lasknud selle oma südamesse. Me oleme Jeesust kuulnud. Me armastame Teda ja meis on tahet käia Tema armastuse jalajälgedes. Aga kuidas? Kust me leiaksime selleks jõu? Jõu ka siis, kui me ikka ja jälle peame enesele tunnistama, et kui viletsad ja algajad me oleme oma Õnnistegija järgimisel armastuse teel.

Lugesin just läbi juba tüki aja eest ilmunud intervjuu paavst Franciscusega Tema raamatust “Jumala nimi on halastus.” See on hämmastav raamat, mida soovitan kõigil lugeda, seda enam, et Jumala armust külastab meid paavst juba septembrikuus. Raamat, milles väga kogenud vaimulik, kelle juhtida oma kogu roomakatoliiklik kristlaskond, kõneleb Jumala armastusest ja halastusest, kui ainsast võimalusest tänasele maailmale. Tänasele kirikule, igale tema liikmele ja tegelikult igale inimesele. Ja see, kuidas meist saavad Jumala halastuse tööriistad, algab paavsti sõnul just sealt, kus me ise tunneme vajadust halastuse järele. Vajadus halastuse järele algab aga omakorda sealt, kus me mõistame oma patu ja rikutust. Just see on alguspunkt. Just siin asub paranemise algus. Just siin on halastuse kuivamatu läte. Paavsti sõnutsi piisab juba väikesest sammust, või isegi mõttest, soovist seda sammu astuda halastuse järele. Kui me seda teeme ja teeme seda jätkuvalt, siis me muutume. Muutuvad meie suhtumise ja suhted. Ühtäkki avastame, et see, millele Jeesus meid täna kutsus, ei olegi võimatus, ega utoopia, vaid täielikult realistlik võimalus ja väljavaade. Ongi võimalik armastada, õnnistada, palvetada, ennast anda, ja mitte ainult neile, kes meid armastavad, vaid isegi oma vaenlastele. Loomulikult on armastuse õppimise tee pikk, aga me õpime ja käime seda teed nii kaua, kui me saame aru, et me ise vajame igal päeval Jumala halastust ja armu. Ja see on saadaval, sest nagu kirjutab paavst – Jumala nimi on halastus.

Soovin endale ja Sulle kallis sõber, et meil oleks eelkõige aega, julgust ja ausust vaadata endasse. Kui me seda suudame, siis avame ennast Jumala halastusele ja  armastusele. Tunneme, kuidas, võibolla küll tasahilju, lahkuvad meist viha, kadedus, kohtumõistmine ja kibedus. Samas kogeme, kuidas meie hing ei jää tühjaks –meid elavnevad kannatlikkus, heatahtlikkus, püüd oma ligimest mõista ja armastada, tema eest palvetada. Enamgi veel, me tunneme, et armastusekäsk, ei olegi meile enam käsuks, vaid sellest on saanud loomulik osa meie elust.  Sellest on saanud meie elu. Elu halastuses. Jumal kelle nimi on halastus, on meilegi kinkinud sama nime.

Aamen

Ove Sander
Koguduse õpetaja

Sander_Ove

Õnnistuse teel palve ja usuga

Jumala armust oleme jõudnud paastuaja teise pühapäeva, mille teemaks on palve ja usk. Need mõlemad teemad on ju meile kristlastena väga tuttavad ja omased. Nad on üheaegselt väga lihtsad ja kergesti mõistetavad, samas aga ka väga keerukad ja peaaegu et hoomamatud. Tahaksin õige põgusalt puudutada vaid esimest teemat – usku ning vaadata, mida tänane Psalm ja Pühakirja lugemised ütlevad selle ristiinimese kallima vara –  usu –   kohta.

Tänase päeva Psalmis, 25. Psalmis ei ole otseselt usku nimetatud, kuigi temas on rida väga huvitavaid sünonüüme, mis aiatavad meil avada usu mõistet. Psalmist kõneleb esmalt “oma hinge tõstmisest Issanda poole.” Sellega ta tahaks meile otsekui öelda, et usk tõstab meie elu maa pealt kõrgemale. Usk annab õige suuna, taeva suuna. Kristlaste kohta on öeldud, et nad käivad maa peal, aga elavad taevas. Selline “hinge ülendamine” teebki meile võimalikuks “taevase elu” maa peal.

Edasi kasutab psalmist usu kohta sõna “lootus” – “Mu Jumal, Sinu peale ma loodan.” Lootus on üks usu kolmikvendadest armastuse kõrval. On täiesti õieti öeldud, et nii kaua kui inimesel on lootust, on tal jõudu elamiseks. Mulle on sellest rääkinud paljud traagilistel aastatel Siberisse küüditatud eestlased ja karjala soomlased, et tagasi tulid vaid need, kes ei kaotanud lootust. Kui oleme Jeesusega usus ühendatud, siis ei hävi meie lootus mitte kunagi vaid saab meile jõu allikaks meie kõrbe teel.

Psalmist laulab veel  Issanda “ootamisest” –  “ei jää häbisse ükski neist, kes Sind ootavad. ”Kuigi tänapäevane kultuur, paljuski ka kristlik kultuur tahab kõik koheselt kätte saada, kuulub usu juurde  ootamine. Ootamine teeb Oodatava ja ootuse täitumise kalliks.

Viimaks on selles Psalmis juttu usust kui soovist ja võimest õppida. Selline usu ja tarkuse seostamine ei ole Piibli harv, kuid me sellest väga tihti ei räägi. Psalmist palub – “Issand anna mulle teada oma teed, õpeta mulle oma teeradu.” See palve on väga lähedalt seotud püha Jaakobuse kirjaga, mida täna kuulsime – “Kui kellegi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalat, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid.” Siin pole kõne tarkusest kui mingisugusest teooriast, vaid usulisest tarkusest, mis juhib meie teenimist ja teed Jeesuse jalajälgedes.

Usu mõiste saab meile järjest avaramaks. Siiani oleme rääkinud usust kui hinge ülendamisest, lootusest, ootusest ning taevalisest tarkusest. Tulles nüüd Vana Testamendi juurde, avatakse siin meile usu uued tahud. Jaakobi ja Jumala võitlus on meile väga tuntud piiblikoht, samas on seda võitlust päris raske ette kujutada. Veelgi enam aga seda, et keegi võtab nõuks Jumala endaga võidelda ning tundub nagu ta oleks Jumala ära võitnud. Kuigi see koht jääb meile müsteeriumiks, võime temast taas õppida midagi väga olulist usu kohta

Võime õppida siit kahte asja. Esmalt seda, et usk on aktiivne hoiak, tegevus ja toimimine. See võib olla vahel nii aktiivne ja intensiivne nagu Jaakobi võitlus Jumalaga. Luterluse juurde kuulub paraku oht jääda passiivseks nii kirikus, kui ühiskonnas, sest kui kõik on armust, siis ei saa, ega tohigi meie sellele armule midagi juurde lisada. Siiski pole see arm passiivne, vaid ta on aktiivne arm. Ta on aktiivne meie enda suhtes, suunates meid meeleparandusele, ning ta on aktiivne ka maailma suhtes, aidates seda maailma muuta paremaks ja jumalikumaks paigaks.

Huvitav on hetkes mõelda, et miks Jaakob võitles Jumalaga. Kas ainult võitluse enda pärast? Kas oleme kiriklikult aktiivsed ainult selle aktiivsuse enda pärast?  Nii Jaakobi kui meie aktiivse ja toimeka usu eesmärgiks on Jumala õnnistus. “Ei ma lase Sind mitte, kui Sa mind ei õnnista.” See oli Jaakobi palve ja tema võitluse eesmärk. See on ka meie palve ja meie teenimise eesmärk, et Jumal meid õnnistaks. Jumala õnnistusel on loomulikult tähendust meie igapäevasele elule, meie maisele elule, kui õnnistuse viimane eesmärk on taevas. Õnnistuse eesmärk ja täitumine on igavene õndsus. Jaakobi palve õnnistuse pärast seisab vägagi lähedale juba kuulutud Psalmisti mõttekäigule, et usu üks olulisi sisusid on “hinge ülendamine Issanda poole.” Võtame siis siit kaasa arusaama, et usk, millest meile Piibel kõneleb on aktiivne hoiak, vahel isegi võitlemine, selleks et saada õnnistatud, veelgi enam aga selleks, et pääseda taevasse.

Ent tuleme nüüd Püha Jaakobuse kirjutise juurde. Püha apostel avardab meie usukäitlust taas paari olulise vaatenurga kaudu. Ta toob usu mõiste juurde katusumuse või läbikatsumise. Arusaadavalt me seda ei taha, kuid näib, et kõik suured usuinimesed läbi ajaloo on pidanud kogema usku läbikatsuvaid kannatusi. Samuti oli see meie Issanda Jeesuse Kristusega, kui Teda katsuti läbi kõrbekiusatustes, millest me kuulsime eelmisel pühapäeval. Katusumuse kohta õpetab kirik, et see tuleb Jumalast ning selle eesmärgiks on usu tugevdamine ning meie juhtimine Jumalaga lähedasemasse osadusse. Tõsi, me võime ka katsumuses murduda, kibestuda, kuid kui teeme selle proovi Jumala abil läbi, siis oleme kasvanud nii kannatlikkuses, kui ka usus pika sammu edasi astunud. Püha Jaakobus näeb isegi võimalust, et kui meie usku raskuste ja kannatustega läbi katsutakse, siis teeb see meid täiuslikeks. Tõepoolest, kui näeme inimesi, kes on läbinisti head ja armastavad, siis võime üsna kindlalt teada, et nende inimeste usk ja elu on puhastatud kannatuste tules.

Jaakobus paneb ka usu ja palve omavahelisse seossesse. Ta kirjutab, et kui me palvetame, siis peaksime “palvetama usus”, vastasel korral  oleme vaid “kahtlejad, sinna-tänna paisatud merelained.” Usk ja palve on omavahel lahutamatult seotud. Kui me palume, siis saame seda teha ainult usus, et meid kuuldakse ning Issand oma armust täidab ka meie palveid oma tahet mööda. Ja kui me oleme usklikud inimesed, kui me usume, siis kindlasti on see usk Püha Vaimu vili, mida Jumal on palve peale meile saatnud.

Tuleme nüüd lõpuks evangeeliumi juurde. See on Piibli üks kaunimaid kohti patukahetsusest, armastusest, andestusest ja tervenemisest. Samas kõneleb see koht kindlasti ka usust, sest Jeesus ütleb andekssaanud naisele – “Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga.” Kindlasti pidi sel naisel ka endal mingil määral olema usku ja usaldust Jeesuse vastu, et ta Tema juurde üldse söandas minna. Saame aru ka sellest, et usu ja armastuse eristamine on peamiselt teoloogide mängumaa, tegelikus elu käivad nad käsikäes ning iseloomustavad seda imet mis Jumala ja inimese vahel sünnib.

See imeline lugu ühe kauge aja inimese tervenemist, tahab saada ka minu ja sinu looks, kogu kiriku looks. See on lugu, kus usk ja usaldus Jeesuse vastu on saadetud jäägitust armastusest ja täielikust andumusest Issandale. Edasi sünnitab armastus patukahetsuse – ja pangem tähele, et siin ei too inimest Jumala juurde käsk, vaid evangeelium, Jumala ja inimese vaheline armastussuhe – , mis on valmis ka kõige kallihinnalisemast ohvriks oma Issandale. Ja viimaks võtab inimene vastu andestuse kuulutuse, mis ei kata kinni ainult mineviku, vaid täidab rahu ja küllap ka uue ja püha jõuga eelseisvaks teeks.

Head sõbrad. Mida võiksime tänasest jutlusest kaasa võtta. Kindlasti selle teadmise, et sõnal “usk” on väga avar ja sügav tähendusväli. Mis on aga selle usu juures meile kõige tähtsam, seda on raske, ilmselt isegi võimatu öelda. Ühe inimese usk võib olla lootusrikas, aga võib-olla napib tal usulist aktiivsust. Teise inimese usku proovitakse võib-olla läbi kannatusetules ning tema vajab lootust ja uut jõudu oma ellu. Kolmas jällegi rõõmustab  andestuse ja rahu üle, kuid võib-olla napib tarkust oma sammude seadmisel uuel viisil. Küll aga võime paluda, et Jumal kinnitaks meid kõiki usus ning teeks meid täiuslikuks meie usalduses ja armastuses Issanda Jeesuse Kristuse vastu. Tänu Jumalale, et Ta kuuleb meie palveid ning et meie usk võib kasvada, kuniks tuhm kujutis peeglis on hajunud ja me näeme palgest palgesse.

Aamen

Ove Sander
Koguduse õpetaja

Sander_Ove

Advenditervitus

Tervitan teid advendiaja algul Jumala Sõnaga prohvet Sakarja raamatust:

“Vaata, sulle tuleb sinu Kuningas, õiglane ja aitaja.” ( Sk 9:9)30

Advendiaeg suunab meie pilgud üheaegselt minevikule, olevikule ja tulevikule. Kui vaatame tagasi läinud kirikuaastale, siis usun, et meil on põhjust tänulikkuseks Jumalale. Ta on kinkinud meile ilusaid hetki ning kindlasti olnud toeks ja lootuseks raskusete keskel. Nõmme Rahu kogudusena on meil eriline põhjus Teda tänada selle armu ja abi eest, et võime tulla jumalateenistustele imekaunisse ja värskelt remonditud kirikusse.

Loe edasi

1 2 3