Kategooria postitused

Kristuse Ristimise Püha ehk esimene Pühapäeva peale ilmumispüha jutus

Andrea del Verrocchio – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 4.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=45635519

Armu ja rahu teile Jumalalt meie isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

 

Me oleme jõudnud nagu ka hea vend pastor Ove on meile täna tervituses kõnes juba ütles Kristuse Ristimise Pühasse ehk esimesse Pühapäeva peale ilmumispüha. Täna on just see päev millal me võiksime mõelda meie endi ristimispäevale või näiteks leeripäevale, kuna paljud inimesed on ristitud väikelapsena ning ristimist ei pruugi ise mäletada, küll aga on leeripäev juba teadliku elu samm. Nõndasamuti me võiksime mõelda ristimise üldisemale tähendusele. On ristimine just see mis ühendab meid Kristusega, tema kannatuste ja surmaga  aga nõnda samuti ka tema ülestõusmise ja võiduga.

On ka neid, kes on kuulnud kutset ise ja soovinud ristitud saada täiskasvanueas, teile on see päev ilmselt hästi meeles. Sest sõltumata sellest, kas vanemad oma lapsed kohe ristivad või toimub see täiskasvanuna,  teeb Jumal meis kõigis head tööd. Lihtsalt need kes avavad südame ja kuulevad kutset tulevad ise. Tulevad kiriku juurde täiskasvanud inimesena, teevad ise selle teadliku sammu.

Meie usuisa Martin Luther nägi Jeesuse ristimise püha tähtsama sündmusega kui Jeesuse sündimise päeva. Esmapilgul tundub see vahest natuke kummalisena, võib-olla isegi ootamatuna aga kui selle üle mõelda siis just see on kõige alus. Mis kasu on inimesele ainult sündimisest – elust kus puudub Jumala arm.

Martin Luther on väikeses katekismuses öelnud et ristimine toob pattude andeksandmise, lunastab surmast ja kuradist ning annab igavest õndsust kõigile, kes seda usuvad, mida Jumala sõna ja tõotus ütleb. Ta lisab sellele Jeesuse sõnad: Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka (Mk 16:16).

Just sellesama päästele jõudmise esimeseks sammuks on ristimine, lihtne sakrament mille läbi meid liidetakse osadusse Jeesusega. Just see ristimise kaudu saadud armu osadus on see mis kannab meid läbi kogu meie elu. See arm on kindel ka siis kui meie usk on ebakindel! Meil tuleb toetuda ristimisel saadud tõotusele, me ei pea tegelema meeleparandusega ainult oma jõul vaid kogu andestus tuleb meie Jumalalt. Püha Vaim aitab meil kitkuda välja isekuse ning kasvatab meis usku ja armastust.  Just ristimine on see, mis annab meile edasise julguse nii elus kui ka surmas. Jumala arm Kristuses ehk pattude andeksandmine on pääsemise eeldus igaühele meist. «Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.» (Rm 6:23)

 

Jeesus võrdleb usule tulekut ja ristiinimeseks saamist sünniga ülalt.  Johannese Evangeeliumis avab Jeesuse natuke seda meile oma kõnes Nikodeemosega  veelgi enam. „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.” Nikodeemos ütles talle: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?” Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt! (Jh 3:3-7)

 

Usk ja uskumine on vaimne tasand. Ehk siis inimene siin maapeal ajutisena, ka siis kui elada saja aastaseks ja tegelikult ei ole midagi ilma vaimise küpsuseta. Me peame hästi kasutama aega siin, ent meie vaim on surematu ja selle sünniks, ei piisa vaid füüsilisest sündimisest. Selleks on vaja enamat, on vaja sündida vaimus ja ülalt. Võtta vastu risti vägi.

 

Nende eelnevalt kuuldud lausetega andis edasi evangelist Johannes meile sõnumi Jumala päästeplaanist – maailma suhtes. Päästeplaanist millest iga inimene on kutsutud osa saama. Nii lihtne või keeruline kui see meile tundub siis just ristimine on see esimene ja kõige olulisem samm, mis teeb meid taevase Isa lasteks ja kristliku kiriku liikmeteks.  Ristimise kaudu kutsub Jumal igaüht meist nimepidi enda omaks ja annab oma armu meile kõigile, ka vastsündinutele. Just selles sakramendi kaudu võetakse meid vastu Jumalariigi kodanikeks, kellele kingitakse Jumala armust igavene elu. Ristimine kohustab meid lootma Kristuse peale ja meid elama tema eeskuju järgi. Usk ei sünni meis aga ühepoolselt ja ülevalt, vaid sõltub meie endi valmidusest oma elu Jumala hoolde usaldada ja end tema teenimisele pühendada. Ehk siis ristimisele järgnevad teod, meie endi head teod ja armastuse viljad.

Mõtleme ka selle, miks pidi Jeesus Jumala pojana end ristida laskma? Teadupärast kuulutas Ristja Johannes Jordanil meeleparandusristimist. Ta ristis veega neid, kes kahetsesid oma senist elu ja tunnistasid oma pattu. Andes meeleparandajale armu ja pakkudes lepitust Jumalaga.  Jeesus Jumala pojana maailma saadetuna oli aga ilma patuta. Uues Testamendis me leiame mitmeid kohti, kus sellest kirjutatakse.  „sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta.“ (Hb 4:16)  Või siis „Jumal on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.” (2Kr 5:21)

 

Meil võib tekkida küsimus, peab tekkima, miks ometi pidi Jeesuse laskma end Johannesel koos patustega ristida? Siin tuleb aru saada, et selle ristimise läbi tehti Jeesus osaliseks kogu inimsoo pattudest. Hetkel kui Jeesus astus alla Jordani jõkke oli ta ilma patuta ja sealt väljudes kandis ta kogu inimkonna kõiki patte. „Just selline ülempreester on meile kohane: püha, veatu, laitmatu, patustest lahutatud ja kõrgemaks saanud kui taevad“ (Hb 7:26) ristimis järgsest hetkest on Jeesus Jumala poolt salvitud – eraldatud, pühitsetud ja ametisse seatud.

Just sedasi mõistis Jeesus ise oma ristimist. Kinnitust sellele me saame Luuka evangeeliumi neljanda peatüki keskpaigast, kirjakohast kus kuidas Jeesus on hingamispäeval sünagoogis ja  kust ta loeb seal ette ka meile täna kuuldud kirjakohta Prohvet Jesaja raamatu 61 peatükist ja peale lugemist ta kinnitab kõigile kes seal sünagoogis olid, et „täna kuuldud kirjakoht on teie kuuldes täide läinud“ Nõnda samuti oleme ka meie, tavalised ristiinimesed, meie kõik oleme Jumala lapsed. Ristimises on meid ühendatud Kristusega nii, et me saame sama õigeteks. „Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud.” (Gl 3:27)  Enne ristimist olime loomu poolest vaid lihalikud inimesed, ilma Jumala Vaimuta ja patu pärast hukka mõistetud, aga ristimises sünnitab Jumal meid vaimulikult oma lasteks ja taevariigi pärijateks koos Jeesusega.

 

Meie ise saame astuda selle esimese sammu ja sellest päevast alates oleme me koos elanud looja ja lunastajaga. Meie peame kindlal sammul astuma mööda head ja õiget teed, rada kus ei ole kohta halval, valel, kurjal ja õelal sõnal, teadlikult tehtud patusel teol.  Me peame kuulama, mida looja meilt ootab.  Mis on meie ülesanne?  On hea kui me seda teame, kui ei tea siis tuleb endilt küsida, kas meile ei ole seda veel ilmutatud, või pole meie seda tahtnud kuulda või ei ole tahtnud sellest lihtsalt aru saada.  Kõik edasine sõltub juba Jumalast.

Aamen

Koguduse diakon,

Marek Alveus

 

Foto “Andrea del Verrocchio või Leonardo da Vinci, Kristuse ristimine (u 1475). Firenze, Galleria degli Uffizi.”

Näidakem kogu eluga Jumala Talle poole

 

Kuidagi on nii, et igal advendi- ja jõuluajal on mõni kirjakoht või mõttekäik, mis saab eriliselt lähedaseks ja kõnekaks. Tänavu on minu jaoks olnud selleks Jumala Sõna Johannese evangeeliumi algusest – “Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” (Jh 1:29; samuti Jh 1:36, kus jüngrid kuulsid seda tunnistust ja läksid Jeesusega kaasa.)

 

Siin on olulist palju. Esmalt see, et Jeesus tuleb Johannese juurde ning selle peale tunnistab Johannes Tema Jumala Talleks, kes kannab ära maailma patu – kinnituseks endale ja tunnistuseks teistele. Jeesus on alati see, kes astub esimese sammu ning selles sammus on arm Teda märgata, ära tunda, järgida ja tunnistada. Kui inimene ise omast jõust ja tarkusest hakkab Jumala poole püüdlema või Temast midagi mõtlema ja arvama, siis on ees suure tõenäosusega ummiktee ja ebajumal. Tuleb aga Jumal oma Püha Vaimu kaudu meie juurde ning meil on armu Tema tulemisest rõõmu tunda, hakkavad muutuma nii meie süda kui elu. Siis saab kuulmisest kuulamine ning vaatamisest nägemine. Palugem nii peasaabuvatel pühadel kui igal päeval, et Ta ikka ja jälle võiks tulla meie patuste juurde, meile andestada ja meie elu uuendada.

 

Jeesuse kohta leiame piibliveergudelt vägagi erinevaid nimesid, mis ühel või teisel viisil ilmutavad Tema olemust, Tema teenimist ja selle eesmärki meie keskel. Ent üheks kaunimaks Jeesuse nimeks on “Jumala Tall”, milles peegelduvad mõlemad – Jumala Isa lõppematu armastus ja halastus ning Tema Poja lepitav ja lunastav ohvrisurm meie eest. Jah, Ta on Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa ja Rahuvürst ( Js 9:5), kuid eelkõige ohver maailma patu eest. Nii maailma patu eest, kui sinu ja minu patu eest ning süü pärast kõige isiklikumal viisil.

 

Võtta Jeesus vastu Petlemma süütu lapsena, samuti õpetaja ja heategijana, ei nõua meilt palju. Võtta Jeesus vastu aga sellena, kes Ta eelkõige ja päriselt on – Jumala Tall – selleks vajame Jumala erilist armu ja abi. Seda põhjusel, et Jumala Talle, Tema ohvri vastuvõtmine eeldab meilt loobumist igast vähemastki omaõiguse ja -õigustuse kübekesest, iseenda täiesti Issanda armu hoolde usaldamist.  Just see on aga meile väga raske, kohati lausa võimatu. Kui aga Jeesus tuleb ja Jumal heidab meile armu, siis saab see võimalikuks, sest Jumalas pole mingisugust võimatust. Seda on kogenud miljonid enne meid ja kogevad tänaselgi päeval koos meiega.

 

Andku Jumal meile tunda õnnistust ja rõõmu, mida leiame üksnes siis, kui me kogu oma elu, ka selle kõige pimedamad sopid ja lootusetumad tahud toome Kristuse ette ning laseme Kristusel, Jumala Tallel oma patud kanda. Enamgi veel, nagu tõlgib üks minu inglisekeelsetest lemmiktõlgetest New International Version – “Tema võtab ära maailma patu.” Ime saab veelgi suuremaks ja täiuslikumaks, kui selle sama Jumala Talle arm ja ohvrivägi teeb võimalikuks sellegi, et me oma igapäeva elus sureme patule ning tõuseme iga päeva alates ja otsas saades otsima Jumala tahet ja selle järele elama.

 

Samas seob Advendi ja jõuluaeg meid kuidagi erilisel viisi üksteisega. Loomulikult algab see side sealt, kus me ise saame esmalt seotud ja ühendatud Kristusega. Püha Ristija Johannes oli Jumalale väga lähedal, Ta oli Tema oma ning seepärast suutis Ta ka paljude südameid ja elusid Issanda poole pöörata. Johanneses evangeeliumist võime lugeda, kuidas Ristija tunnistus puudutas kahe Tema jüngri südameid nii, et nad läksid Jeesusega kaasa. Teame, et üks nendest oli Andreas, kes tõi ka Siimona, oma venna Issanda juurde.

 

Tema, kes on meie südamel ja südames, saab üsna pea teistegi omaks. Just sellisele rõõmsale Kristuse tunnistamisele Ristija Johannese viisil, kes näitas kogu oma elugua Jumala Talle poole, kutsub meid jõuluaeg. Me ei näita enesetele, sest meie ei saa kedagi paremaks teha, rääkimata lunastamisest. Paremaks teha ja lunastada, lepitada ja pühitseda ning kinkida meile igavene pärand oma Isa riigis suudab ainuüksi Jeesus Kristus. Parim, mida saame Jumala abiga teha, on ise kahaneda (Jh 3:30), et Tema võiks meis kasvada ja kuju võtta ning see ime ei jää tähelepanu ja mõjuta.

 

Tema on tulnud Jõululapsena ja tuleb taas taevapilvedel. Nende kahe tulemise vahel tahab Ta tänagi tulla Pühas Vaimus meie ellu oma rahu, rõõmu ja lootusega. Võtkem Ta rõõmu ja tänuga vastu! Ärgem hoidkem Teda vaid endale – näidakem oma elu, sõna ja teoga alati Jumala Tallele, kes kannab ära maailma patud. Kus on pattude andeksandmine, seal on igavene elu ja õndsus nagu on seda öelnud Martin Luther.

 

Õnnistatud, taevase rõõmuga täidetud ning Jõululapse, Jumala Talle poole näitavast elust täidetud jõuluaega ja uut Issanda aastat 2020.

 

Ove Sander

Jõuluõhtu kella 16:00 teenistuse jutlus

Armu ja rahu teile Jumalalt meie isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

Oleme jõudnud Jõuluaega ja mul on hea meel näha siin kirikusaalis nii teenistustelt tuttavaid inimesi, häid sõpru ja inimesi, keda tavaliselt pühapäeviti kirikus ei näe. Olge tervitatud vennad ja õed.

Jõulud on see hetk, kui maad katab üldine pühalikkus. See on tunnetus, mis jõuab omal moel iga inimeseni. Advendi aeg on möödunud ilma lume ja pakaseta. Üks mis kindlasti aitab kaasa jõulutunde tekkimisele on see mida me silmaga näeme ning Eestis on selleks lumi ja miinuskraadid – aga see ei mõjuta tegelikkust. Sõnumit, mida inglid kuulutasid karjastele.

„Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus“

Me vajame jõulutunnet. Ja õige jõulutunne ei tule ei ainult lumest või pühadekaunistustest vaid inimesest seestpoolt. Põhjamaises kliimas elades on talv pime, on mõtlemise aeg ja on märkamise aeg. Loodus justkui valmistaks inimesele võimaluse panna tähele ja võtta aega, märgata lähedasi ja keskenduda headusele ja armastusele, mis on ka usu alus.

Hea tegemine ja head tegemine ongi see, mis toob meie südamesse jõulutunde. Märkimine, püüd veidi parem olla ja tähistada jõululapsukese sündi. Sest jumal on meid nii armastanud, et andis oma ainusündinud poja meie maailma.

Üks osa jõulutundest on armastus, märkamine ja hoolimine ja tegelikult eestlastena oleme me nii väike rahvas, et me peaksime märkama ja hoolima aastaringselt. Meil ei ole mõtet Pearu ja Andrese moodi kummalgi pool kraavi oma õigust taga ajada vaid tegelikult tuleks oma pisike ego künka otsast alla tulla ja lõpetada rusikaga rinda tagumine oma õiguse tagaajamisel samas kui tihtipeale üldse ümbritsevat ei märka või ei arvesta. Ja tihtipeale võib siis lõpuks oma tahtmise saamine olla kas koomiline või lausa äraspidine.

Kui poliitikud on aastaid rääkinud kuidas teha Eestit suureks, siis kas üks meie võimalusi ei ole see, et me oleme haritud rahvas. Mõistlikud inimesed, kes saavad asjadest aru ja parandavad mis vaja?  Meie lapsed on Pisa testides parimad siinkandis.  Kui me omavahel teeksime rohkem koostööd ja paneksime õla alla seal kus saaksime ilma küsimata, siis suure perena oleksimegi me üks suur eesti. Ja kui Lennart Meri kunagi küsis, et mis on eesti „Nokia“ siis eesti olekski üks maailma „Nokia“. Me oleme läbi aegade olnud tark rahvas. Juba 1880 aastal oskas lugeda 94 ja kirjutada 48% elanikest.  sajandi lõpuks oli Eestlastel parim lugemisoskus kogu piirkonnas sest külakoolis õpetati lapsed lugema katekismuse järgi. Kõik  me siin kirikusaalis oleme eellaste poolt kristlased ja haritud kirstlikus vaimus. Meie esiisad on saanud hariduse ja õpetuse kristlikus vaimus.

Suured rahvusvahelised ettevõtted teevad oma arenduskeskusi meie väiksesse riiki sest me oskame ja tahame tegutseda. Kui lõpetaks ära naabrist parem olemise ja jonnakalt vastassuundades kiskumise, siis me oleksimegi üks suur pere. Pere kus märgatakse, kus aidatakse ja kus saab üksteise peale loota. Seega, märgakem ja mõistkem.

Aga täna on Jeesuslapse sünnipäev.  Kristlik rõõmusõnum – et Jumal ise on tulnud lihtsate inimeste sekka. Meie peapiiskop Urmas Viilma on ühes oma jutluses öelnud, et sel öö kohtus Jumalik ja inimlik, taevane ja maine,  ajalik ja ajatu. Kes on avatud südamega saab sellest imelisest kogemusest osa igal jõuluajal ja tegelikult ka iga päev oma elus.

Täna on Jeesuse sünnipäev. Sündmus, mis  on nii võimas, et puudutab kõiki. Siin saalis on kirikutee käijaid, on aeg ajalt kirikus käijaid, on hinges  salaja uskujaid ja neid, kes justkui ei usu kuid miski tõmbab siia, vähemalt kord aastas. No ja oleme ausad, ka need, kellele kaasa ütles, et tuled kaasa ja kogu lugu J . On öeldud, et eestimaalane on jõuluusku rahvas, et ka muidu külma südamega inimene kuuleb kutset ja tunneb hinge sundi, et tulla Jumala juurde ja saada hingepide või lunastus kasvõi kord aastas. See on ehk nagu julgustus. Avage oma süda, see kutse on teid siia toonud ja tunnetage kuidas koos palvetamine on võimas vägi- tunnete te seda aga alles siis kui tõesti heidate kõrvale valehäbi, ja teete seda pühendunult, isetult ja tões. Kirikusse harva eksivale inimesele on tõeline küsimus on kas te lubate seda endale tunda, sest inimene on ju oma loomult kahtlev.  Just lubate, sest see võib olla hirmutav ja lihtsam võib olla ignoreerida sest silmaga ju ei näe ja katsuda ka et tõendit leida. Kui aga lubate ja julgete, siis tulge uuesti, tulge järgmisel pühapäeval, sest missa on iganädalaselt 10.30 ja te olete kutsutud ja te olete oodatud. Alati.

Pauluse Kirjast Galaatlastele, saame me teada, et Usu viljadeks on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus ja  ustavus. Ühtedeks usu viljadeks on head teod, just samasugused teod mida tegi püha Nikolaus. Keda me tunneme ja teame ka jõuluvana prototüübina. Just need samad teod mida meie ise saame teha oma lähedastele, tuttavatele ja miks mitte võõrastele. Kui me jääme ootama kõike head ainult enesele, siis pole me mõistnud jõulude sügavaimat tähendust. Andmine vastu ootamata. Ja vahest on andmine see, mis tekitab hämmeldust, üllatust-  ja õhku jääb mõte ja soov uuesti head teha. Ehk siis heast teost sünnib uus hea tegu.

Paljudes kodudes on täna juba jagatud kingitusi ja jagatakse ka edasi.  Kingituste tegemine ei ole halb, aga jätke selle taustal alles jõulude mõte, see, mis on päris.

Jumala sõna mis meile on antud on kingitus. Jeesus on Kingitus, Jeesus kes 2019 aastat tagasi sündis on Jumala arm ja lunastus meile, kui me seda mõistame siis me suudame oma minast ka kaugemale vaadata ning hoolida sellest mis toimub meie ümber ja  meie ligimestega. Jõulud on ka riigi tasandil oluline, nende pühade tähtsus on nii suur, et need on ametlikud vabad päevad. Kingitus Issanda teenimiseks  ja perega olemiseks. Vaatamaks oma hinge ja südamesse ning kuulamaks sõna, üht ja ainust, mis koputab igale südamele. Ei ole saladus, et suurimad annetused tehakse pühade ajal aga….– mis on selle taga?  Kas hoolimine või enese õigustamine. Mõelge täna sellele, mis juhib teid, kas vaim või hirm igavese kohtupäeva ees, et olla õige ja hooliv.

Jõulud saabuvad kõikjale, kus võetakse kulda ja usutakse inglite sõnumit karjastele „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus“

On hea teada, et sa ei ole kunagi üksi, mitte kunagi, sest püha vaim on sinuga, lihtalt  ära karda, luba endal tunda, aktsepteeri seda ja usalda oma mured ja rõõmud.

Aamen

 

Marek Alveus

Koguduse diakon

Tänulikkus Issandale

Lk 17:11-19

 

Kuuldud evangeelium sobib hästi kokku tänase pühapäeva teemaga, milleks on tänulikkus – tänulikkus Jumalale. Ilmselt on kuuldud evangeelium meile tuttav ning sama ilmselt oleme maadelnud küsimusega, et kuidas need üheks tervekssaanut ikka nii südametud olid ning kuidas leidis vaid ainult üks, saamarlane, tee Jeesuse juurde, et Teda pidalitõvest parenemise eest tänada.

 

Piibliseletajad pakkuvad välja erinevaid selgitusi. Üks loomulikumaid on see, et küllap need üheksa ruttasid kohe oma perede ja sõprade juurde, kellest nad olid pidanud lahus olema kogu oma haiguse aja. Saamarlaselel, kes polnud kohalik, polnud lihtsalt neid, kelle juurde minna ja seepärast leidis ta tee Jeesuse juurde kergemini ülesse. Võis veel lisanduda see suur ja kujutlematu rõõm, kui piinavast surmahaigusest on pääsetud –  et rõõm lihtsalt ongi nii suur, et tänu ei tule kohe meelde. Küllap oleme midagi sellist igaüks kogenud ka enese elus.

 

Järgnevas tahaksin anda kaasa mõned mõtted, kuidas võiksime olla tänulikud, aga ka kasvada tänulikkuses. Need mõtted võivad tunduda pisut teoreetilistena, kuid olen ise saanud neist abi, et minus võiks olla enam tänulikkust Jumalale.

 

Esmalt on kasu lihtsalt peatumistest ja elu üle järelemõtlemisest. Küllap on asju, mis meie arvates ei ole head, kuid kindlasti on külluses asju, mida saaksime ja peaksime heaks pidama ja Jumalat nende eest tänama. Ei ole kerge tekitada sellist vaimset peatushetke, kuid see on väga vajalik mitte ainult, et tänu võiks rohkeneda, vaid meie kristlikuks kasvamiseks üldisemas mõttes. Teame Piiblist, et alles siis, kui kadunud poeg mõtetesse vajus, sai ta paremad mõtted, mis viisid teda tagasi isakoju.

 

Teisena nimetan palvet. Kas meile ei ole tuttav kogemus, et hakkame palvetama ning südames on kümneid soove ja eespalveid ning ühtäkki tunneme, et palvesoovid taanduvad ja südamesse tuleb tänu. Mul oli just eile selline kogemus, kui palvetasin nn palveketis Usuteaduse Instituudi eest, kuid üsna pea asendusid etteantud palveteemad tänuga Issandale kõige eest, mis Ta on andnud ja küllap annab oma armust veelgi.

 

Edasi nimetaksin paari suhtumist, mis aitavad meil elada tänulikku elu Jumalale. Neist esimene on, mida tihti rõhutavad ameeriklased  – ära võta asju vastu nii, et need peavadki sulle tulema, (ingl: as granted) sest tegelikult ei pea need ju meile üldsegi tulema või asjad võivad hoopis teisiti minna. Kui meil on selline suhtumine, et ma ei pea seda või teist saama, ning kui ma siis saan, siis olen ka väga tänulik. See seaduspära maksab võrdselt nii ilmalikus kui vaimulikus elus. Võibolla tänase evangeeliumi iisraellastest tervekssaanud tundsin kuidagi enam, et nemad peavad terveks saama, saamarlasel polnud selles osas midagi oodata ning just seepärast võis ta  kanda eneses suuremat tänu.

 

Eelnevale lisaks nimetasin veel ühte väga olulist suhtumist, mis on tuntud nii Lääne kontemplatiivses mõtlemises kui ida- kiriku teoloogias ja liturgilistes tekstides. Tõsi, sama asi, aga väljendatud küll pisut erinevate sõnadega. Läänes õpetatakse, et ei ole tarvis lahterdada asju headeks ja halbadeks, sest me ei tea, mis on meile tõeliselt hea ja mis halb. See on ka meie paljude kogemus, et esmapilgul heana näiv asi pole olnud hea ja see, millel on olnud halva nägu, osutub hiljem meie vaimuelule väga vajalikuks. Nõnda mõeldes saamegi kõige eest Jumalat tänada. Idas väljendatakse sedasama vaimulikku tõde kaunisti hommikupalve sõnadega – “Issand, mida iganes ma sel päeval kohtan, lase mul kindlalt teada, et kõike juhib Sinu hea ja armuline tahtmine.” (Tsiteerin peast.) Ei ole vaja kirjutada osasid asju saatana, maailma ja liha kontole ning mõned harvad, meie arvates head asjad Jumala arvele – võtkem kõike vastu  otsekui Tema käes, usalduse ja tänuga.

 

Ja viimaks armuvahendid – Jumala Sõna ja Sakrament. Kas ei tulle meile tuttav ette, et oleme võtnud teinekord Piibli kätte või tulnud  kirikusse üsna vingus ja kriitilise meelega. Siis aga loeme või kuuleme, mida Issanda on meile teinud, et Ta armastab meid, andestab meile meie patud, toob meile uue ja igavese elu – ning taas tunneme, kuidas tänu võitab meie südame. Teisiti pole ka pühima Altari Sakramendiga – kogeme selles sellist Issanda lähendust ning osadust üksteisega, et tänu lausa tulvab Püha Vaimu kaudu meie südamesse. Sellel tänul võib olla mõistuslikult seletatav põhjus, kui alati ei pruugi –  Jumala sakramentaalne arm võib meid vallata nii, et me ei oskagi öelda ja mõelda, milles eest me täname, kui süda ja hing on tulvil tänust ja kiitusest Issandale.

 

Soovin meile kõigile tänulikku südant ja meelt. Avagu Issand ise meie huuled, et me kõik, mis meis on ja kes me oleme võiks kuulutada Tema kiidetavust. Sest eks ole tänulikkus, nagu kõik muu meie elus, Jumala arm. Aamen

 

Lk 5: 1-11 Apostlite pühapäev      

Issanda teenistuses                                     

Rahvas tungles Jeesuse juurde Jumala sõna kuulama. Meiegi oleme  tulnud täna kirikusse või seadnud end raadiote juurde, et kuulata Jumala  sõna.  Otsest tunglemist siin kirikus või ka kõikjal pühakodades Eestimaal ja kogu Läänemaailmas täheldada ei saa.  Järjest enam ruumi on. Aga mina ei ole ka Jeesus, kes ajab  välja kurje vaime, vaigistab tuult ja tormi, tõstab 38 aastat jalutuid püsti või äratab juba lehkama kippuva Laatsaruse surnuist üles, ja seda ei ole enamasti ka teised sõnakuulutajad.   Kui ma suudaks kellegi üles äratada, küllap siis ka tunglejaid oleks. Ometi kuulutame me kõik sedasama Jeesust Kristust,  kes teeb tänagi elavaks ja äratab  surnuist üles iga Temasse uskuja. Aga selleks läheb vaja natuke aega kannatust, et seda omal nahal saada kogeda. Tema, kes ise on üles äratatud, on andnud meile sellekohase tõotuse. Aga see tõotus kehtib ainult nendele, kes on andnud end Issanda teenistusse.

Nii nagu Jeesus astus kord Peetruse paati, nii on Jeesus astunud täna koos meiega siia Pühakotta.  Jeesus on alati seal, kus Tema nimel koos ollakse. Jeesus astus Siimona paati. Tekstist ei selgu, kui kaugele ulatub Jeesuse ja Siimona tutvus. Kuid eelmisest peatükist saime teada, et Ta  oli eelnevalt külastanud Siimona ämma ja teinud ta kõrgest palavikust terveks. Siimonast endast sealjuures ei räägita. Võime aga aimata- Siimon oli Jeesusega juba teretuttav. Nüüd avanes tal võimalus saada Temaga sõbraks.

Jeesus on meile sõber. Nõnda on ka meie ülesanne või kohus tutvustada Jeesust oma mittekristlastest sõpradele-tuttavatele, et nemadki võiksid saada Jeesusega  teretuttavateks ja sealtkaudu edasi sõpradeks.   Eks ole vast meiegi enne, kui meist said Jeesuse sõbrad, olnud Temaga vaid (tere)tuttavad kellegi kristlase kaudu.  Ja siis korraga on astunud Jeesus meiegi „paati”. Jeesus on astunud meie „paati”, ja meie pole Teda sealt välja ajanud. Nii on saanud meist sõbrad. Kes on aga Jeesuse sõber, see on saanud ka  Tema vennaks või õeks ristimise läbi.

Jeesuse jutlus rahvahulgale sai peetud ja nüüd Ta tahab Peetrust tänada ja anda Talle imelise kalasaagi. Imelise saagi vastu igasugust kaluritarkust ja loogikat, keset päeva, siis kui päike paistab lagipähe. Kala püüti ju varahommikul, kui oli veel vilu.  Aga proovida ju võib, arvas Peetrus. Kui Jeesus oli teinud ämma terveks ja selleks ajaks juba ka ridamisi kurje vaime välja ajanud, mine tea? Ja Peetrus ei pidanud pettuma, saak üllatas teda.

Kui Jeesus käsib midagi teha, siis on arukas jätta kõrvale iseoma tarkus ja kogemused ja targutused ning teha seda, mis kästud. Siis on tulemused just nii nagu Peetrusel. Ometi mitte iga hääl, mida inimene võib pidada Jumala hääleks, pole seda ja kõik, kes tulevad Jeesuse nimel, ei esinda Teda ka tegelikult. Jeesus ei käsi teha midagi seesugust, mis oleks  vastuolus Tema poolt juba varem tehtuga või Piibliga tervikuna. Seepärast tuleb kristlasel Piiblit tunda.

Ja teinegi ime sündis veel. Peetrus jõudis patutundmiseni.  Peetrus mõistis, et see, mida Jeesus tegi, ei saa pärineda inimvõimetest, vaid selle taga on midagi enamat. Ainult Jumal võis toimida vastu loodusseadusi ja käsutada kalu eirama nende loomulikku elukorda. Jumal, kes ise on kehtestanud loodusseadused, võib nendesse vajalikul hetkel teha ka erandeid.  Elukutseline kalur nägi oma kogemuste piiratust, tundis Jeesuses ära Jumala pühaduse  ja Tema kohaloleku ning selle valgel oma patususe.  Kõik inimesed on patused ja ainult kokkupuude Jumalaga võimaldab tal  oma pattu märgata. Siimona patutunnistus ei tähenda seda, et tal olnuks mingi eriline patutegu hinge peal. Miks aga Peetrus ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees”? (Lk 5:8). Sest rabide õpetuse kohaselt Jumal patustega tegemist ei tee ja on hea üksnes õigete vastu, patuseid Ta vihkab ja karistab.  Üks variseride ja kirjatundjate etteheiteid Jeesusele oligi see, et Ta  viibis patuste seltskonnas.

Jeesus ütleb: „Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid vaid patuseid meeleparandusele” (Lk 5:27). Mitte ühtegi õiget ei ole, mitte ainustki. Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma.

Patt Jumala vastu ei seisne üldises tähenduses mitte meie üksiktegudes ja eksimustes, vaid üldises patuses olemuses. Patusest olemusest ei saagi sündida midagi head, ja seda on näidanud inimkonna ajalugu tänaseni. Pühakirja järgi „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale” (1Ms 8:21). Alles hiljuti ütles keegi lastepsühholoog, et kui vanasti tulid probleemsed lapsed lastekodudest, siis nüüd tavalistest kodudest. Probleemi põhjus pole aga mitte lastes.  Kui lapsed on probleemsed, siis on probleemi algpõhjus ikkagi lapsevanemates. Ja nii on see  Jumalale selja pööranud ja järjest enam ilmalikustuvas ja pattu vajuvas lääne ühiskonnas tervikuna.

Küllap teate ühte tuntud ladina vanasõna: „Inimene on inimesele hunt”, mis siis peabki tähendabki seda, et inimesed on kurjad.  See vanasõna on aga sügavalt ekslik, ja kummaline küll, seda võib kuulda ka päris tarkade inimeste suust. Tegelikult oleks jube  hoopis see, kui hunt oleks hundile inimene. Oh oleks ometi inimene inimesele hunt, siis elaksime Jumala tahtmist mööda. Inimene on läbi kogu oma eksistentsi valmistanud kannatusi ja mõrvanud oma liigikaaslasi nii nagu seda pole teinud ükski teine elusolend maa peal, sealhulgas hunt. Inimene on kõige koletumaid tegusid teinud elusolend.

Zooloogide sõnul on hundikari loomariigi üks parimaid näiteid tõelisest koostööst, ustavusest, lojaalsusest ning üksteise hoidmisest. Vähestel liikidel on karjasuhted nii hästi korraldatud kui hundil. Hunt on hundile  tõeline vend, ustav kaaslane ja sõber. Sellises valguses oleks ütlus „inimene on inimesele hunt” hoopis ideaal, mille poole peaksime püüdlema.  Tõenäoliselt on see vanasõna tekkinud kellegi urbaniseerunud vanaaja linnaõpetlase peas, kes pole  loodusest ega loomadest  mitte kui midagi teadnud.

Kogu loodu, välja arvatud inimene, elab Jumala poolt ettenähtud loomiskorra järgi. Inimese patt tulebki sellest, et ta eirab Jumala loomiskorda ja oma kohta selles: olla oma Looja Jumalaga osaduses ja pidada Tema käske. Jumala käskude eiramine ongi inimkonna kannatuste põhjus.

Peetrus tunnetas Jumalaga kohtudes oma patusust ja kõlbmatust. Aga Jumalal pole plaanis kedagi muserdada ega masendada. Vastupidi, Jumal tahab tuua igasse rahutusse hinge rahu. Jeesus ütleb:„Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu mingu araks” (Jh 14:27). Kohtumine Kristusega ja Tema tundma õppimine muutis Peetruse ja muudab iga inimese elu. See muutus ei pea toimuma hoobilt, aga ta toimub, tasapisi. Nii nagu laps kasvab aegamisi suureks, nii toimub ka usus kasvamine. Aegamisi. Kui meie vana inimene kulub, siis Junmala laps meie sees kasvab.

Kui Jumal on astunud kellegi „paati”, talle andestanud, ja teda kutsunud, siis algab inimesel uus elu. Täiesti uus. Ei saa käia ühe jalaga Jeesuse järel ja teisega maailma teedel. Pole võimalik olla Jumala laps  omapoolsetel tingimustel, poole kohaga. Inimene, kas alistub ja kuuletub Jeesusele või mitte.

Jumal ei lükka oma patust ärakohutatud inimest endast eemale,  ega jäta teda maha. Vahest olete kuulnud Georgi Malenkov’i nime (1902-1988), Nõukogude Liidu omaaja üks tippjuhte, mitte miljonite, vaid kümnete miljonite mõrvade korraldaja ja õuduste organiseerija, veelgi enamatele  aga kannatuste ja viletsuse valmistaja. Malenkov tõusis Nõukogude võimuladviku tippu 1930ndate lõpus. Pärast Teist maailmasõda hakati teda pidama üheks Stalini võimalikuks järglaseks. Oma positsiooni kindlustamiseks kõrvaldas ta Ždanovi ja tõusiski Stalini järel teiseks meheks. Siiski Hruštsovil õnnestus ta võimu juurest kõrvale lükata… Oma  elu lõpus sai Malenkovist kristlane, kes pettus täielikult kommunistlikus ideoloogias. Kas Jumal andestas inimesele, kelle hingel oli kümnete miljonite veri ja kannatused. Kas Kristus astus Malenkovi paati? Jumal ei söö oma sõnu ega Jeesus tee erandeid.

Jeesus tõotas Peetrusest teha inimesepüüdja. Selleni läks veel mõni aasta. Enne veel pidi ta Jeesuse kõrval õppima ja mitmelgi korral ebaõnnestuma. Nagu Peetrusel oli tulnud varemalt õppida kaluriametit, nii õppis ta nüüd inimestepüüdjaks. Tõeliselt suure saagini jõudis Peetrus 1. Nelipühal Jeruusalemmas oma jutlusega, kus 3000 inimest sai usklikuks.

Loo lõpetuseks on öeldud, et nii Peetrus kui tema kaaslased jätsid kõik senise maha ja järgnesid Jeesusele. See kohtumine muutis meeste elu igaveseks ja seda sõna otseses mõttes-  igaveseks. Andis neile igavese elu. Jumal, kes on igavene, teeb igaveseks iga Jeesusesse Kristusese  uskuja.

Armas vend ja õde, täna võiksid  sa siit kirikust koduteele asudes või kodus raadio juures olles, sooritada mõtterännaku ajas  ja tuletada tänutundes meelde, kuidas Jeesus Sinu kord kätte sai, kuidas Sinust ja Jeesusest said sõbrad. Mõelda sellele kallile  päevale, kui Sinu elu muutus igaveseks. Eks meil kõigil ole oma lugu. Kui aga veel ei ole? Kui oled Jeesusega  alles tuttav, või pole veel sedagi, siis tahab Tema just praegu sinu sõbraks ja vennaks, sinu Õnnistegijaks ja Lunastajaks saada. Jeesuse kutse kehtib Tema teise tulemiseni.  AAMEN.

Toivo Treiblut

Koguduse abiõpetaja

Jumalarahva muutuv kuju

Sissejuhatus

Minu abikaasa Rosi ja minu jaoks on imeline olla kutsutud koos teiega siia, kui Ove ja Liina pühitsevad harduse ja rõõmuga oma abielu esimest kolmekümmet aastat. Ja Ove, on imeline olla koos teiega sellel kahekordsel pidupäeval, mil üheskoos oleme tänulikud Sinu kahekümne aasta eest, mis Sa oled olnud pastoriks sellele vendade ja õdede kogudusele, mis on kokku kutsutud kirikuna, Jumalarahvana Nõmmel. Mul ei ole lihtne väljendada seda, kui suur au on minu jaoks olla kutsutud jutlustama Issanda sõna täna ja siin sellel sündmusel.

Ime!

On olemas eriline teoloogiline termin, mis kirjeldab abielu, mis on kestnud nii kaua – kolmkümmend aastat. Me kutsume seda imeks!
Seegi võib olla ime, et kirikut on õnnistatud sellega, et pastor on teda teeninud kakskümmend aastat. Sest nagu me näeme selgelt Jeesuse teenimise juures, on ime Jumala armu eriline väljendus, mis toob rõõmu ja ülistust, rahu ja lootust; see toob valguse välja pimedusest, toob värskuse ellu, toob naeru tagasi, annab uusi laule laulda, uusi lugusid jutustada. Need imed – need Jumala annid Kristuses – toovad uut energiat ja enesekindlust võtta vastu tuleviku armuande, mida Jumal Jeesuses on nii varmas välja valama, et õnnistada Eestimaad, teie kogudusi siin Tallinnas ja Nõmmel. Need Jumala armuannid ei ole välja valatud üksnes tervetele rühmadele, vaid kindlatele isikutele nagu teie ja mina täna ja siin, ja eriti sellistele isikutele nagu Ove ja Liina. Kutsuda 30 aastat kestnud abielu ja 20 aastat kestnud vaimulikku teenimist imeks ei ole vaid mingit sorti nali. Mida kõike oleks võinud juhtuda teie abielule ilma elava Jumala toetava ja värskendava armuta Jeesuses, mis juhatab, kaitseb ja hoiab teid? Mis oleks võinud juhtuda selle koguduse osadusele ja tunnistusele ja teenimisele? Aga sellel erilisel nädalalõpul on veel enam põhjust rõõmustada. Sel ajal kui tähistame Ove ja Liina abielu ja seda, et Ove on olnud teie kiriku vaimulik, laulab ja tantsib kogu teie maa Eesti Laulupeo 150. aastapäeval. Nii palju põhjusi rõõmustada ühekorraga.

Leping

Ma eeldan, et abielutõotus on Eestis on väga sarnane sellega, mida mina ja Ros ütlesime teineteisele Inglismaal homme nelikümmend seitse aastat tagasi. Ove, küllap Sa ütlesid Liinale peaaegu sama, mida mina ütlesin Rosile: „Mina, Gordon, võtan Sind, Ros, oma abikaasaks, tahan olla Sinuga ja Sind hoida tänasest peale; heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, haiguses ja tervises, et Sind armastada ja austada kuni surm meid lahutab; Jumala püha seaduse kohaselt ja Jumala ees annan ma selle tõotuse.“ Ja siis ütles tema sedasama minule ja me andsime teineteisele sõrmused. Kristliku käsitluse kohaselt ei saa abielu nimetada üksnes imeks, vaid abielu on palju kaalukam, see on leping. Pühakirjas kirjeldab leping suhet elava Jumala ning Jumalarahva vahel. Piibel kõneleb koguni rahvast, keda Jumal kutsub kokku Kristuse pruudina (Ilm 19:7). Jumal tõotab lepingusuhtes olla ustav, ta tõotab kaitsta ja varjata, toita ja ülal pidada, õnnistada ja tuua oma rahvale rõõmu ning õitsengut. Lepingusuhtes kutsub Jumal oma rahvast üles
olema ustav, austama ja kummardama üksnes teda, ilma kiusatuseta otsida kedagi teist, keda kummardada; ta kutsub üles elama elu, mis on täidetud Jumala armastusega sellisel määral, et see on tunnistus Jumala elujõust osaduses meiega. Võime öelda, et Jumal tahab olla meie kui armastatute ligidal nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses, nii meie haiguses kui meie tervises, et armastada ja austada meid terve meie elu nii selles maailmas kui ka meie elus koos Jumalaga Kristuses pärast surma. Juba abielutõotuse sõnades võime märgata seda, et abielus on oodata nii süngemaid aegu kui ka tõelise rõõmu ja rahulolu aegu. Ove ja Liina on olnud teineteise jaoks olemas viimased 30 aastat nii heas kui halvas, nii haiguses kui tervises, et armastada ja austada teineteist kõiges ja üheskoos. Nad on suutnud seda teha ja olla ustavad, kuna nad on nii üheskoos kui ka eraldi oma südamesse võtnud vastu Jumala rikkalikku armu, mis annab neile rõõmu ja vastupidavust, mis tuleb Püha Vaimu ligiolu kaudu. Kui pastor kutsutakse teenima ühte teatud kirikut, ei tea see kirik pastori kohta kõike, ja see pastor ei tea kõike ette kiriku kohta. Teie siin Nõmmel ei teadnud esialgu, et teie pastor on hull kiirete mootorrataste järele, ja teie ei teadnud, milline ta hakkab välja nägema kui tema kaunid pikad juuksed hakkavad muutuma lühemaks ning lõpuks kaduma! Ei. Kui algas teie ühine aeg pastori ja kohaliku kogudusena, oli teil tunne, et Jumal kutsus teid kuuluma kokku sellest päevast alates. Te usaldasite üheskoos Jumalat, et ta juhiks teid läbi raskete aegade ja läbi rikkaliku õnnistuse aegade. Te võtsite pastori ja tema pere vastu, et olla temaga ja teda hoida „heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, haiguses ja tervises,“ et teda armastada ja austada, niikaua kuni Jumal lubab teil üheskoos elada ja teenida. Ovel ja Liinal on oma abielus nii palju tähistada: neil on kaks toredat poega, kaunis tütar, nende ellu on antud selline heldus ja rõõm, selline ustavus ja vaprus ühises Jumala ja koguduserahva ja kogu maa teenimises. Nad on kogenud ilmatuid raskusi ja neid mõlemaid on õnnistatud tervenemisega raskest haigusest. Nad on kogenud oma ihudes, kodudes, perekonnas, iga oma keharakuga, et Jumal peab oma tõotust, et „ustav on see, kes teid kutsub; küll tema teebki seda.“ (1Ts 5:24)

Muutuvad kujud

Nad on elanud oma elu lepingus Jumalaga, lepingus teineteisega ja lepingus kogudusega Nõmmel, samal ajal on neil olnud kandev roll kogu rahvakiriku
teoloogilise hariduse ja vaimulike ettevalmistusprogrammi arendamisel. Nad on teinud seda ajal, mil Eesti kui riik on peaaegu täielikult ümber kujundatud. Mõtleme hetkeks, et kui Ove ja Liina 1989.a abiellusid, oli Eesti veel nõukogude võimu all; vaid paar nädalat pärast nende abiellumist korraldati suur ja rahumeelne protest – Balti Kett –, ahel inimkätest, mis ulatus läbi kolme Balti riigi. Kaks aastat enne nende abiellumist hakkas Laulev Revolutsioon omandama uut tähendust. Vaid üks aasta enne nende abiellumist lubati kirikul pärast paljusid aastakümneid taas avalikult tegutseda. Kes oleks võinud mõelda, et üks rahvas võib alistada nõukogude võimu vägevuse koos kõikide seda toetavate relvadega üksnes lauldes endale tee vabadusse ja riiklusele ja hoides kinni üksteise kätest? Kui Ove sai Nõmme pastoriks, olid paljud kirikuhooned kurb vaatepilt, olles paljudeks aastateks unarusse jäetud, kasutatud tehaste ja töökodadena, aknad olid katki, kõikjal mustus. Teie kirik ning Ove ja Liina ja nende perekond ning paljud ustavad kristlikud pastorid üle kogu maa alustasid oma abielu ja teenimist teie kirikute ja kristliku tunnistuse taassünni ja uuendamise ajal. Viimase kahekümne kuni kolmekümne aasta jooksul on teie maa muutunud tähelepanuväärselt. Nõukogude vabariikide tagahoovist (kui ma nii võin öelda) uhkeks, üha enam õitsvamaks ning kultuuriliselt rikkamaks ja rõõmsaks Euroopa riigiks, mis eristub selgelt kõikidest teistest.

Kõik on muutnud kuju.

Kui me kasvame läbi oma abielu aastate, muudavad kuju kõikvõimalikud asjad – perekonnad sünnivad ja kasvavad, meie kehad muudavad kuju, süveneb ja kasvab see, kuidas mõistame ja kuidas väljendame oma armastust teineteise vastu, ja nii edasi. Kõige selle kaudu me avastame ja avastame üha uuesti Jumala armastuse sügavust, millest me ammutame oma armastuse ja teenimiskogemuse kaudu ja mida anname üksteisele. Teie maa on muutunud ja muutub. Teie pastor on olnud ülimalt ustav ning leidlik; ja ta muutub samal ajal nagu ka teie kogudus siin Nõmmel muutub ja areneb tänu Jumala armule. Nii palju üle on rõõmustada ja nii palju on tähistada. Aga nüüd tahan ma pisut suunda muuta ning rääkida mõnest väljakutsest, mida toovad need muutused kaasa just nüüd. Esmalt: teie rahvas on muutunud ja hakanud arenema imelisel uuel viisil, ja rahvakirik peab samuti muutuma. Ja see tähendab, et Jumal kutsub
muutuma ka kohalikku kirikut (nagu siin Nõmmel). Nõukogude Eestis tähendas praktiseeriv kristlane olemine midagi selget, eristuvat ja kulukat. Kui seda usulugu, millest te laulate, ja neid usulugusid, mida oma jutlustes räägite ja õpetate, tuli tõeks elada vaikse või avaliku protestina antikristlike võimukandjate ees, võis selle tagajärjeks olla ärritus, põnevus või hind, mida jüngriks olemise eest maksta. Nüüd, kus teie maa on jõudnud usuvabaduse osas peaaegu neljanda aastakümneni, ja nüüd, kus paljude isiklik jõukus on suurenenud, kus me elame suurema kultuurilise rikkuse ning võimaluste ajal, millest varasemad põlvkonnad võisid vaid unistada, kasvab iga päev väljakutse kasvatada, alal hoida ja värskendada tõeliselt eristuvat kristlikku elu ja tunnistust Mõni asi on selge. Mitte igaüks ei saa uuest jõukusest kasu, mistõttu pühendumine vaestele ja jõuetutele inimestele peab olema kristlaste jaoks tõeline prioriteet nagu Jeesus ise ütles: „Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit.“ (Lk 4:18)

See on tõsi ja see on tähtis

Kuid tähtis on ka see, et me esitame üksteisele rea küsimusi. Kui me tähistame praegu möödunud aastate õnnistust, kutsub Jumal meid märkama oleviku tõsiasju ning vaatama tulevikku. Selles Britannia osas, kus ma elan, on palju heal järjel inimesi. Enamik neist mõtleb, et neil ei ole Jumalat vaja. Niisiis, võtmeküsimus, mida kristlikud pastorid ja kogudused peavad vaagima, on see: „Milline peab olema evangeelium haljale oksale jõudnutele? Millise kuju peab evangeeliumi järgi elamine ja evangeeliumi jutlustamine võtma, kui me tahame ise olla heaks sõnumiks ja tuua head sõnumit inimestele, kes on juba OK?“ Roomakirja 12.ptk ütleb püha Paulus meile: „Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.“ (Rm 12:2) Üks meie tõlkijatest on väljendanud seda nii: „Ära lase maailmal suruda ennast tema vormi.“ Ma olen pottsepp. Kui ma surun tükki savi oma käes, võtab see mu käe kuju. Seda on väga mugav hoida, nii et ma ei märkagi, et see on seal. Seesama võib juhtuda kirikule ja kristlikele jüngritele. Me võime võtta omaks ühiskonna väärtused peaaegu mõtlemata, nii et meie linn, meie kogukond, isegi meie kogudus on Jumalarahva kujundamisel nii edukas, et ühiskond enam ei märkagi meie kohalolu.
Püha Pauluse üleskutse kristlikele kogudustele tähendab ennast ümber kujundada nii, et inimesed märkaksid, kes me oleme, mida me esindame, mis laadi teenusi pakume, mis on see lugu, mida jutustame, milline on laul, mida oleme kutsutud laulma – et elaksime rahvana, kes on hea sõnum tänu Jeesusele, ja kellel on kuulutada ja jagada hea sõnum Jeesuselt. Paulus kirjeldab kasvava ja muutuva kiriku esilekerkivat kuju. Ta ütleb, et on inimesi, kes tõeliselt kuulavad ja toetavad üksteist, kes rõõmustavad üksteise andide üle ja kes jätavad ruumi inimestele pakkuda oma ande; kes armastavad seda, mis on tõeline, ja taunivad kurja; kes peaaegu võistlevad üksteisega head tehes – selline on rõõm, mida nad jagavad; kelle käed on avali täis heldust; ja kes kogu südamest võtavad vastu võõraid otsekui enda perekonna liikmeid. Meie lugemine Jeesuse Mäejutlusest Matteuse evangeeliumis ütleb sama asja teiste sõnadega. Jeesus räägib siin sellest, et kogukonnas, mille ta ellu kutsub, on taevariik nende päralt, kes on vaimus vaesed; selles kogukonnas leiavad kurvad lohutust oma kurbuses; need, kes on tasased ja alandlikud, pärivad maa; inimesed, kellel on nälg ja janu õiguse järele, näevad ja tervitavad seda, mida nad igatsevad; halastajad näevad halastust ja headust kasvamas oma kogukonnas; puhtad südamelt näevad Jumalat ning rahutegijaid ei kutsuta mitte tõrkekõrvaldajateks, vaid Jumala lasteks. Selline Jumalarahva muutunud kogukond on vääritimõistetud, avalikkuse ees rünnatud ning allutatud valedele ja valelikkusele, mida nad ei vääri. Seda on oodata, kuid samamoodi on oodata ka Jumala õnnistust, mida Jumal jagab neile, kes on ustavad oma kutsumises.

Kokkuvõte

Nõndaks: me tuleme täna kokku, et koos Ove ja Liinaga pühitseda nende abielule osaks saanud õnnistust, mis hõlmab endasse nende armastuse ja ühise elu muutuva kuju ning dünaamika. Me pühitseme Ovele osakssaanud õnnistusi, rõõme ja ustavust, kes Liina jõul ning toel ja Jumala armust on olnud teie pastor siin kakskümmend aastat. Me pühitseme rõõmuga teie maa vabadust, kui rahvas laulab ja tantsib tänu oma rahva sügavatele juurtele ning tänu uutele vormidele, mida teie ühiskond võtab, kui see areneb edasi tuleviku poole. Me mõistame, et oma abielus, oma kirikutes ja tõepoolest, ka oma maal, me oleme kutsutud elama üheskoos Jumala armastuse ja ustavuse lepingus.
Me näeme ja tervitame omavaheliste suhete muutuvaid ja süvenevaid vorme, kui meie abielu kasvab läbi aastate; meie rahvusliku elu muutuvaid vorme; ja seda, kuidas meie kristlik jüngriksolemine ning meie kirikute elu ja tunnistus peavad samuti muutuma. Ja üheskoos me tervitame Jumala ande tänases päevas ja Jumala ande tulevikus, kui me ei taha olla surutud maailma vormi; kui meie tunnistus uueneb tänu sellele, et meie meeled muutuvad nõnda, et suudame eristada Jumala tahet ja Jumala teid; ja koos Jeesuse, meie Päästja ja Issandaga, me tunneme nälga ja janu selle aja järele, kui tema elu, tema armastus ja tema õiglus muutuvad nähtavaks ning neid pühitsetakse kogu maailmas. Me täname. Me vaatame Jumala poole. Me ülistame tema nime.

Aamen

canon Gordon Oliver

TÄNUMISSA 5. juulil 2019.a Nõmme Rahu kirikus

Kiusatusest ja kiusamisest.

Jumala armuga oleme jõudnud paastuaja esimesse pühapäeva. Täna kuuldud Evangeelium räägib meile kiusatusest ja kiusamisest. Täpsemalt sellest, kuidas saatan kiusas Jeesust ja ahvatles teda loobuma oma kutsumusest. Küllap sedalaadi kiusamised on meile usurahvana tuttavad.
Maailm, kus me elame, on saatana meelevallas, saatan on selle maailma vürst. Jeesus on Johannese evangeeliumis täpselt nõnda teda mitmel korral nimetanud (Jh 12:31, 14:30, 16:11). Ta on kuri vaim, kes on maailma kurjade ja hävingut külvavate sündmuste taga. Mida rohkem me kristlastena muutume maailma sarnaseks, seda enam saab meid saatan oma tegevuses kasutada. On väga kurb, kui inimene arvab, et ajab Jumala asju, kui tegelikkuses on saatana tööriistaks – hoidku Jumal meid sellest oma armuga. Me kogeme igal päeval erinevaid kiusatusi, mida ta meie teele saadab. Üsnagi sarnaseid, millega kuuldud kirjakohas Jeesust kiusati. Põhivajadustest lähtuvad kiusatused, aga samuti kiusatused kasutada võimu ja autoriteeti, kiusatus valida esmapilgul lihtsaid või kergeid lahendusi. Siia kuulub ka kiusatus kiusata Jumalat, panna kahtluse alla Tema arm ja hoidmine.

Saatan teab meie nõrkusi. Ta teab, mis on see, millega meid oma võrku saada. Nii võib selleks olla soov midagi kohe ja kergelt kätte saada. Ega pangaröövel ei mõtle ju esmalt kinnipidamisele või kiiruseületaja liikluses vahelejäämisele. Ettekujutatav pimestav kasu või pimesi tehtud egoistlik otsus ähmastab meeled ja selle illusiooni nimel reedetakse nii kord, siirus kui ka ühiskonnareeglid. Kui korra oleme konksu alla neelanud, siis pisikestest kiusatusest võib saada suur patt. Me võime murduda ning Jumala riigi kodakondsus hakkab tasapisi väljavahetuma ühe teise riigi kodakondsusega. Küll on siis hea, kui meil jätkub armu ja alandlikkust vendade-õdede manitsust kuulda võtta.

Kuulsime evangeeliumist, et Jumala Vaim viis ise Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. See tähelepanek võib tõstatada tõsiseid teoloogilisi aga ka praktilist usuelu puudutavaid küsimusi. Üheks viisiks toimunut selgitada on arusaam, et Vaim vaid suunas Jeesust leidma oma kutsumust ja tegevust. Tema ei olnud mingis mõttes kiusaja, vaid pigem läbikatsuja, et sellega ettevalmistada ja tugevdada Jeesust Tema teenistuses. Saadetakse ju väike lapski omal jalal esimesi samme tegema, ja on täiesti kindel, et ta kukub. Järjepidevus aga viib võidule ning uuesti ja uuesti tõustes jõuame eesmärgile.

Õpetussõnades öeldakse, et „õige tee on hoidumine kurjast“ (Õp 16:17). Elu kristlasena on justkui köielkõnd. Meile on ette antud tee, mis on vaimses perspektiivis sirge ja kannab meid alati läbi. Sellel püsimine on Jumala arm. Meilt aga nõutakse tähelepanu ja korralikku keskendumist. Meid peaks saatma püüd head ja kurja ära tunda ning teha õigeid otsuseid. Sellelt teelt

kõrvale kalduda on ülilihtne, vaid väikene väärsamm röövib tasakaalu ja viib kukkumiseni.
Jumal on jätnud meile oma Sõna, Piibli, mis on igale ristiinimesele juhatuse ja väe allikaks. Ent lihtsalt Piibli lugemisest ei pruugi olla kasu, Piiblit peab lugema mõttega ja hiljem loetu läbi analüüsima ja võimalusel kellegagi läbi arutama. Parim koht selleks on kirik ja koguduse osadus. Heebrea kirjast loeme: „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.“ (Hb 10:25) Mulle on meelde jäänud kellegi poolt väljaöeldu, et osalemine pühapäevasel missal ja koguduse tegevuses, koos palvetamine, õhutab lõkkele Jumala tule meie südames. Kui aga võtta lõkkest välja üksik halg – halg, mis varem heleda leegiga põles –, ja asetada eraldi, siis see kustub. Lõke, mis põleb hästi, mis annab valgust ja sooja, koosneb alati paljudest halgudest.

Kallid koguduseliikmed, hoidkem üksteist, ja kui näete, et keegi teie kõrval pingist on kadunud või üksi oma probleemiga, andke sellest teada, kuna Jumala riigi teed on võimalik käia ainult üheskoos.
Issanda Sõna ütleb: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1Jh 1:9) Igal hommikul kui ärkame, on Issand meile kinkinud uue päeva. Saame palvetada, et Issand õnnistaks ja hoiaks meid. Et tema annaks meile mitte ainult selguse oma teede suhtes, vaid ka väe nendel käia. Peaksime me komistama ja kurjale järele andma – ja seda juhtub ju väiksemal määral igal päeval –, saame alati kahetsuse, usu ja kindla meeleparandustahtega Tema ette tulla. Kogeme andestust ja saame Pühalt Vaimult jõudu Jumala tahte tegemiseks ja võiduks kiusatuste üle.

Palugem ka, et alanud paastuaeg oleks meile õnnistuseks. Vaatamata sellele, et kõik muudatused meie elus saavad alguse meie südamest, on paastumisel, oma meelistegevustest loobumisel ja välise elu piiramisel siiski tähendus meie hingele. Saagu nende kaudu meie usk kindlamaks ja armastus tugevamaks, nii et me võiksime üksteist toetada ja julgustada igavese elu kitsal ja lootusrikkal rajal. Aamen.

Marek Alveus

Koguduse Diakon

Usk igas päevas

Jutlus

Täna kuuldud Evangeelium räägib Kaanas toimunud pulmast. See on selge sündmus oma loogilise juhtumite jadaga ja kirjeldab ühte olukorda, ent on siiski oluliselt sügavam kui esmapilgul paistab.
Me kuulsime lugu peo käigus veini tegemisest ja seega täna on see hetk kus saab rääkida kuidas teha head veini nii füüsilises kui vaimses mõttes. Eestlane teadupärast on tõsimeelne koduveini valmistaja. Minu vanaisa pani alati sügisel õuntest, arooniatest, ploomidest ja millest iganes veini nii-öelda käima. Alguses oli protsess kiire ja mida vähem kummaline kõver, veega täidetud klaastoru mulksus seda rohkem valmis ta hakkas saama, kuniks kogu protsess rahunes täielikult maha. Seejärel hinnati tulemust, mõni nendest veinidest oli hea, mõni mitte nii väga. Kui aus olla, siis ma ole väga suur koduveini sõber ka, et tohutut pingerida esitleda. Seda jutlustust oma mõttes ettevalmistusena kandes uurisin ka Wikipediast eelkõige viinamarja veini tegemise metoodikat. Teate, ma võin teile sellest hiljem kohvilauas soovikorral täieliku loengu pidada. Sain teada, et mitu korda aastas tuleb vaadata ja hinnata pinnast kus istikud kasvavad, et osata seda õige väetisega vajadusel turgutada ja nõndasamuti tuleb jälgida viinamarja istikut päikese suhtes, et päike tema juuri ei kõrvetaks, või hoopis vastupidi – et juurde saaksid piisavalt päikest. Ka seda, et kui ei saa, siis tuleb lehti eemaldada – ühesõnaga, et viinamarja saaks kandma, tuleb selleks palju tööd teha kuniks ükskord vein valmis saab.
Kunagi Prantsusmaal ühes veinimõisas ütles sommeljee meile, et ka maailma kõige kallima veinipudeli nn omahind on maksimaalselt 7 eurot. See veendumuslik pühendumus, millega paljud inimesed on nõus veinipudeli eest maksma tuhandeid eurosid on veini aastakäik, mis on siis arusaadav kui eriline aroom, lõhn, värvus, tasakaalus maitse jne – suures osas kujuneb see kõik algsest viinamarjast. Sellest samast viinapuu oska küljes olnud marjast. Kas meiega ei ole mitte samamoodi ? Oleme kõik ühesugused inimesed – Jumala looming, sama viinapuu oksad, aga mõnel meist on parem aroom (sisemine ilu), maitse (taktitunne ja eetilisus), lõhn ( vaimne sättumus) ja teisel mitte. Mõni oks on üldse ära närtsinud, kuivanud ja mõni ka pahatahtlikult vägivallaga murtud. Kas just mitte nõnda samuti ei ole meie ja meie usuga? Missuguses staadiumis oleme me ise ja kui tugev on meie usk?
See vein, mida sai loodud veest räägib usaldusest juhendamisse. Õigest õpetusest ja uskumisest sellesse. Kui käia Jumala õpetuse järgi siis õnnestub ehk ka püüeldud tulemuseni jõuda.
Ja võib ebaõnnestuda ka. Kindlasti võib. Võib valesti mõista või valesti tõlgendada. Thomas Alva Edison on öelnud oma tegemiste kohta, et ma ei eksinud – ma tuvastasin 10 000 viisi kuidas teha midagi valesti. Seda enne kui ta leiutas fonograafi või elektripirni. Millegi, mida keegi ei suutnud tol ajal endale isegi ette kujutada.
Oluline on mitte lõpetada püüdlemist õige poole. Ka siis kui kohe ei õnnestu või on valesti millestki aru saadud. Või pole antud endast parimat. Taas koidab päike ja on uus võimalus olla parem või veel parem kui eile. Siinkohal võiks igaüks oma südamesse vaadata ja küsida, kui järjepidevad me oleme. Kasvõi igapäevases tänupalves – kas me oleme piisavalt põhjalikud? Ja missugused niiöelda viinamarjad meist kujunevad.
Kätteharjutatud rutiin loob mudeli ja harjumuse, piisava harjumuse taustal aga tekib lisaks tüütavale ka turvaline rutiin ja nii vabaneb meie piiratud meel märkama seni varjatut ja tajuma käeulatusest varem välja jäänut ja mõistab ehk nii mõndagi seost, mida meile lahkelt pakutakse. Sirutagem siis selle poole.
Salm Johannese Evangeeliumist ütleb: „Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik“ ( Jh 15:1) mõned salmid hiljem ta lisab, et „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“
Kui ennist rääkisime viinamarja kasvatamisest ja sellest kui palju on selleks vaja tähelepanu ning mida kõike on tarvis märgata, siis kas need Evangeeliumi read ei ole mitte rõõmustavad.
Kui inimesed on viinapuu oksad, mis on seotud Jeesusega ja selle kaudu on nad kõige kõrgema hoole all siis on ju meil sisuliselt kõik olemas. Inimene kes elab usus ja on kõigeväelise aedniku hoole all, on õnnistatud. Kas saab olla paremat või õigemat hoolt mida inimmõistus üldse hoomata suudab ? Janunedes okstena Jumala armu järele kanname me usu vilja. Meie ülesanne inimestena on aga hoida silmad lahti, et ka need juured, mis ei saa päikest saaksid abi, ja eemaldada segavaid mõtteid või eelmainitud lehti, et olukorda parandada. Samuti lisada väetist Jumalasõnaga sinna, kus seda kipub vajaka jääma ja mõni taim seetõttu usus kiduma kipub jääma. Samamoodi on vaja märgata neid vägivallaga murtud oksi – ehk saab veel miskit parandada.
Oluline on pakutu tänuga õiges meeles vastu võtta ja heldelt jagada sõna ka neile, kes veel jõudnud ei ole, kristlane ei saa olla kade.
Aga see ei ole veel kõik mida kirjakoht meile räägib. Siin näidatakse meile imetegu enne seda kui tuli ilmsiks Jeesuse tõeline isik. Nähes probleemi ja kimbatust ulatas Kristus oma abikäe. Vaikselt, ilma kära tegemata. See on kui püha vaim, mis valati välja ja need kes sellest osa said – said kingituse.
See sündmus toimus enne Jeesuse tõelise isiku ilmsikstulekut inimestele. Seega aset leidis imetegu, mis andis aimu tulevasest pühadusest. Kas me märkame ümbritsevat, kas me oleme piisavalt tähelepanelikud? See imetegu Galilea Kaanas oli esimene tunnusmärk Kristuse kirkusest ja selle läbi tugevnes tema jüngrite usk temasse. Nad küll uskusid aga ka kahtlesid enne seda imet.
Meie ju ka kahtleme. Iga päev, mitu korda ja tihtipeale jäämegi kahtlema. Ütleme, et see on loogika või kogemus ja läheme edasi. Aga kas see ei ole mitte pinnapealne?
Psühholoogid ütlevad erinevate uurimustele tuginedes, et meie mõtteid läbivad sekundis mitmed ideed. Just ideed sest need ei ole faktid aga inimmõistus käsitleb neid kui fakte ja nii tekibki kivinenud veendumus ning väga lihtsalt võib sattuda kogu tõlgendusejada valele arusaamisele. Näiteks Eestis leiduvad ämblikud on suhteliselt kahjutud. Ei tee nad inimesele suurt midagi peale sügeleva koha ka siis kui pingutades purevad, ka sääsk on verejanulisem kiskja. Küll aga on näha olnud kuidas suured inimesed mündisuuruse lülijalgse eest kisaga pagevad nii et tuli takus. Või hiired- aga jäägu see näide lahti seletamata siinkohal. See tähendab, et ämblik ei tee inimesele midagi aga ometi meie mõistus käseb midagi autopiloodil teha – kasutu, kas pole? Seega, usu ja usalda aga ratsionaalselt. Usu jumalasse tema kirkuses aga mitte udupuhujatesse ja pimedasse tormamisse. Kui näed imet tervenemisest või ootamatult saadud koolilapse heast hindest kuigi oli õppimata või ka niiöelda nõela leidmisel heinakuhjast, siis mõista mis on selle taga. Need on pisikesed tõed, et meil oleks ehk lihtsam uskuda oma kahtlevas loomus.
Veel üks oluline osa siit ettelugemisest omale mõttesse kaasa võtta ja ka iseendaga arutada võiks olla pulmavanema ütlus: „Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles.” (Jh 2:1-11)
See ütleb meile ju otsesõnu, et ära mõista kohut kui ei ole lugenud kogu lugu. On olemas üks hea ütlus inglise keeles, mis tõlgituna võiks kõlada, et võta ja käi üks miil tema kingades enne kui kritiseerid. See tähendab, et hukkamõist ei ole inimese õigus, me ju ei tea kuskohas torkab nael võõras kingas jalga iga sammu jooksul, seda mis paneb kellegi lonkama. Seega, rääkimine hõbe, vaikimine kuld aga seda ei tohi segamini ajada ükskõiksuse või silmade kinni pigistamisega kus on vaja sekkuda. Meie ühiskonnas on palju hukkamõistu ja näpuga näitamist, halvustamist ja on ju tehtud telesaadegi mis ütleb “ Naabrist parem”. See pinnapealne pingutamine on kohati kurb, kohati kurbnaljakas ja kohati lausa koomiline. No hea küll, naabrist parem – ja edasi?
Kui pulmavanem hurjutas, et esimene vein, mis tegelikult oli see parim ei olekski justkui nii olnud, siis ta ju ei teadnud, et kogu vein oli otsa saanud ning see vein, mis nad sõnatuks võttis oli abi kõrgematelt jõududelt. See oli kingitus ja lahendus. Oma piiratuses aga võttis ta vabaduse näpuga näidata. Kui vale see on! Ma usun, et me kõik oleme end millalgi sõnasabast kinni saanud ja tajunud, et järgmine ilmnev detail muudab kogu eelnevat ning olnud tänulikud, et ei jõudnud targutada, enne kui saime valgustatud.
Igasugused niinimetatud vanarahva tarkused ja ütlused on kujunenud inimpõlvedega.
Lisaks kirjutama õppimisele ja lambipirni leiutamisele on läbi aegade kogetud asju, millel on oma seaduspära. Me oleme inimesed ja meie asi on õppida ja areneda, mitte kritiseerida ja hinnata. Kohut mõistetakse hiljem ja mitte meie, inimeste poolt, seega mõtle enne kui ütled sest nii nagu olen jutluses ka varem öelnud ja siiralt mõtlen- igal sõnal on jõud ja lendu lastud vale sõna tagasi ei saa. Kahju mida see aga teha võib on määramata – hingehaavu ja südameverd ju ei näe. Ka see pulmavanem ei teadnud mida ta tegelikult ütleb ja kuigi kõik lahenes hästi oleks võinud ju see okas torkamata jääda, see oli justkui kadeduse kommentaar, et ei saanud piisavalt heaks hinnatud veini juua enne kui tekkis küllastus. Tihti on särav abi tulnud kõrgemalt ja ei leidu maapeal inimest kellel on õigus seda kommenteerida.
Uskugem ja usaldagem ning käigem valguse rajal. Nähkem imesid – ka seda kaunist maailma, mis on meie ümber. Leidkem ilu ja õppigem nägema väikeseid imesid, et oskaks märgata või kasvõi kergelt tajuda ka suuremaid kui need me teele satuvad. Amen!

Marek Alveus
Nõmme Rahu kiriku diakoniameti kandidaat

Jutlus Jeesuse ristimispühal 2019

Ristiga märgitud – Jeesus ja meie

Nagu juba jumalateenistuse algul öeldud, pühitseme täna Jeesuse Kristuse ristimisepüha. Kuulsime äsja lugemist Jeesuse ristimise kohta Matteuse evangeeliumist. Olgu öeldud, et Jeesuse ristimisest on kirjutatud kõigis neljas evangeeliumis, tõsi küll väikeste erinevate rõhuasetustega, millele ma ka järgnevas viitan.

Ent tuleme Matteuse evangeeliumi juurde. Peaaegu pool sellest pärimusest on pühendatud Jeesuse ja Ristija Johannese vahelisele mõttevahetusele, võibolla isegi väikesele vaidlusele, et kumb siis kumba peaks ristima. Kas Jeesus Ristija Johannest nagu viimane soovinuks või siis Ristija Johannes Jeesusest, nagu Jeesus seda soovis ning nagu see viimaks ka läks.

Ristija Johannese soovist saada Jeesuse poolt ristitud, võib päris hõlpsast aru saada – Ta oli ju pikalt ette kuulutanud Messia tulekut ning nüüd Ta oli tulnud ja saada ise ristitud Jeesuse poolt võis tähendada Ristija Johannesele, et Ta on teinud õiget asja ja Tema ülesanne on sellega täidetud. Inimlikus plaanis igati mõistetavad mõtted – kui sageli olen ka ise soovinud, et vähemasti mingi osa sellest, mida olen võinud Jumala abiga siiani teha, võiks olla midagi mõtekat, tähendusrikast ja õiget. Muide, selline üldinimlik püüdlus meie tegevuse, siin siis Ristija Johannese tegevuse mõtestatuse kohta tuleb erilise selgusega esile juts Johannese evangeeliumis. Seal näeb Ristija Johannes kogu oma ristimise mõtet, tegelikult kogu oma elu misiooni, selles ja sellena, et Messias võiks avalikuks saada. Kui nüüd Püha Vaim oli Jeesuse peale langenud pärast Tema ristimist, siis oli Johannesel üteaegu selgus, et Jeesus on see Jumala Tall, kes ära kannab maailma patu ning ma arvan et ka selgus, et Tema ülesanne on täidetud ning Ta on selle hästi täitnud.

Ent veelgi huvitavam on mõelda sellele, et miks Jeesusele oli nii oluline, et Ta saaks ristitud Ristija Johannese poolt ja mitte kuidagi teisiti. Peab tunnistama, et ega kuuluud evangeelium meie eest kattevarju eriti ei kergita – Ristija Johannes annab järele siis, kui Jeesus on Talle öelnud, et peame toimeta kõike õigust mööda. Mis õigust Jeesus siin silmas pidas, seda on väga raske öelda.

Küll aga tasub sellele küsimusele ikkagi püüda vastata – miks Jeesuse jaoks oli nii tähtis saada Ristija Johannese poolt ristitud. Vastaksin sellele kolmest perspektiivist. Esiteks ma arvan, et kui Jeesus sai Ristija Johannese poolt ristitud, siis selle teo sõnum oli Jeesuse kohta selge – just Tema on see Messia ja Päästaja, kellest Ristija Johannes oli sõna ja teoga kuulutanud ja tunnistanud ning kellest Vana Testament oli juba sadu aastaid varem ettekuulutanud. Loomulikult ei saanud see viimses mõttes olla kuidagi Jeesuse jaoks oluline, oli ja on Tema ju Jumala Poeg ja Jumal, ega vajanud mingit tunnistust. Ouline oli see aga vaieldamatult nende inimeste jaoks, kes olid kokku puutunud Ristija Johannesega ning üsna pea said ka osa Jeesuse sõumist.

Teisena mulle tundub, et Jeesuse ristimine samastab Teda kuidagi meie kõigiga. Kogu inimsooga. Me Tema, et Ta oli ja on Jumal, aga kui Ta oleks vaid Jumal, siis ei saaks Tal olla kokkupuutumust meiega. Ta ei saaks olla meie vennaks ega sõbraks, keda suudaksime usaldada ja võtta Temalt vastu elu ja igavikku. Just selles teos, et Ta ka ise saab ristitud, võtab Ta enese peale ja enese omaks inimloomuse ja inimeseks olemises kogu selle täiuses. Kristuse kaks loomust, jumalik ja inimlik, see et Ta on ühteaegu Jumal ja inimene, jääb alatiseks müsteeriumiks, kuid Tema ristimiselugu on meile kõigile julgustuseks, et ka Jumalana on Ta üks meie seast. Ta on küll püha ja õiglane, kui samas ka meid mõistev ja toetav, sest Temale ei ole võõras ükski meie kogemustest. Viimasena pole Talle võõras ka meie kannatus ja surm, Ta on neid mõlemaid kogenud. Just sellepärast võime oma elus kõigega Jeesuse ette tulla ja saada osas sellest, mis Tal meile on anda, nimelt igavesest elust Tema Isa kuningriigis.

Ja kolmandaks usun ma, et selle teoga rõhutab Jeesus meile ristimise tähtust. Loomulikult on tähtsaid asu teisigi, nagu usk, kuulekus ja pühitsuselu, kuid ristimisel on väga-väga suur tähtsus ja tähendus. Sellest ei peagi me koheselt aru saama, kui oleme saanud ristimisel Püha Kolmainu Jumalaga ühendatud, see taipamine võib tulla ja üldiselt tulebki aastaid, võibolla aastakümneid hiljem. Esimese kolme evangeeliumi pärimused jätavad meile võimaluse mõelda, et just Jeesuse ristimine sai Talle sissejuhatuseks ja Tema teenimise algpunktiks. Sellest saladuslikus toimingus sai Ta tahte, jõu ja kindluse kõigeks selleks, mis oli Tema ülesandeks oma Isalt. Teisiti pole ka meiega – nii kogu meie usk ja teenimine algab ikkagi sealt, kus me saame ristitud ning saame osadusse püha Kolmainu Jumalaga. Kindlasti me ei peaks mõtlema vastupidi, et kõigepealt püüame uskuda ja midagi Jumala riigi jaoks ära teha ning siis oleme valmis ristimiseks. Jumal on asjad seadnud just nii et esmalt on ristimine, kus Püha Vaimu läbi meile antakse usku, mis annab meile omakorda jõu ja rõõmu Issanda töö tegemiseks.

Ent veel paar asja, mis on Jeesuse ristimise juures väga tähtsad ning millest tunnistavad ka teised evangeeliumid. Tahan esmalt nimetada Püha Vaimu andmist ristimisel. Matteuses evangeeliumis on kirjutatud, et kui Ta oli veest välja tulnud, siis langes Püha Vaim tuvi kuul Jeesuse peale. Markus rõhutab Püha Vaimu langemise vahetust või kohesust Jeesuse ristimise järel. Kui Matteusel astub Jeesus ristimise järel koheselt veest välja, siis Markusel langeb Püha Vaim koheselt veest väljaastunud Jeesuse peale. Luukas nimetab lisaks palvet, kirjutades, et kui Jeesus oli ristitud ja palvetas, et alles seejärel langes Püha Vaim Tema peale. Kõik eelnev on nüansid, oluline on see, et Jeesus sai ristimisel Püha Vaimu. Ka meie, kui me oleme ristitud, oleme saanud Püha Vaimu. See on mõistetamatult suur arm ja kingitus, et Jumal meile, kes me oleme patused ja surelikud inimesed, annab ristimise meisse elama Püha Vaimu, kes toob meile nii patukahetuse kui uue elu ning viimaks ka igavese elu taevas. Ei saa ilmselt väita, et enne ristimist Püha Vaim meie juures ei ole üldse tegev, sest muidu meist keegi ristimiseni ei oleks jõudnud, küll aga selles püha sakramendis annab Ta meile rohkesti oma kallist Vaimu, et meist võiksid saada Jumala lapsed ja igavese elu pärijad. Martin Luther on rõhutan veel sedagi, et igal päeval toob meile Püha Vaim suremise patule ja uue elu ning selles mõttes otsekui kordub see püha ime, millest me ühel korral ja ainukordselt Ristimise Sakramendis osasaanud, meie juures igal päeval.

Ja viimaks tunnistavad evangeeliumid veel häälest taevast – “See on minu armas Poeg, kellest on mul hea meel.” Sellelgi tunnistusel on sügav ja mitmetähenduslik sisu. Võib öelda, et see on evangeeliumites esimene koht, kui räägitakse meile täie selgusega Jumalast Püha Kolmainu Jumalana – Poega ristitakse, Püha Vaim laskub ihulikult kujul Tema peale ning selle kõige üle on Jumal Isa heakskiitev tunnistus taevas. Ei saa nõustuda nendega, kes Püha Kolmainust näevad alles Matteuse evangeeliumi lõpus ristimiskäsus Kolmainu Jumala nimesse, seesama püha ja armuline Kolmainu Jumal on ühemõtteliselt kohal juba sama evangeeliumi kolmandas peatükis. Ja veel, nagu juba öeldud, kiidab Jumal Isa kõik selle, mis Tema Pojaga toimus, ühemõtteliselt heaks.

Head sõbrad nõnda on ka meiega – kui Jeesuse eeskujul saame ristitud, võtame palves Püha Vaimu anni ning pühendame enda elu Jumala teenimisele, siis kostub ka meie üle hääl, mida me võibolla oma kõrvadega ei saagi kuulda, kuid oma südames ometi kuuleme ja tunneme – ka meie oleme Jumala pojad ja tütred, kellest Jumalal on hea meel. Aamen.

Ove Sander
Koguduse õpetaja

KAHE RIIGI KODANIK

Rm 13: 1-7. 24 pp. pärast nelipüha Nõmme Rahu 04.11.2018.a.
Kahe riigi kodanik

Armsad kristlikud sõbrad! Kujutage endale ette olukorda, mis võiks hakata juhtuma, kui kasvõi üheks päevaks kaotaksid kehtivuse kõik ühiskonnelu reguleerivad seadused ja igaüks võiks teha, mis pähe tuleb-, ja tagajärgede eest ei peaks vastutama ka hiljem. Mis siis toimuma hakkaks? Kujutagem endale ette maad, kus pikemat aega mittemingisuguseidki seadusi ei ole. Nõnda on aga olnud. 16. saj. keskpaigast algas Euroopast väljaränd Ameerikasse, kuhu siirdusid kullaotsijad ja õnnekütid, sinna pagesid paljud Euroopas seadustega pahuksisse sattunud tagaotsitavad. Vahest olete näinud kauboifilme, mis annavad ettekujutuse seesugusest olukorrast. Riigikorda ei olnud ja igaüks tegi, mis tahtis või suutis. Elu kujunes võimatult raskekes just igamehe omavoli ja võimutsemise tõttu. Kõikide elud, saavutused, tööd olid ohus. Võttis enne tükk aega, kui hea tahtega inimesed suutsid end maksma panna ja organiseeruda ühiskonnaks, et kaitsta ühiseid hüvesid. See tähendas seadusi, mis sunnivad teistega arvestama. Seadused ei ole tehtud inimeste kiusamiseks, et nad end liiga hästi ei tunneks. Seadused on selleks, et elu laabuks võimalikult hästi. Igas ühiskonnas on inimesel nii õigused kui ka kohustused. Kui inimene kasutab ühiskonna hüvesid, siis peab ta end ka teiste tarvis piirama. Paulus nimetab kuuldud kirjakohas mõned kohustused, milleks on maksud ja tolliraha. Tollirahaks nimetati maksu kaupade pealt. Meilgi tuleb Maksuametile igal aastal esitada tuludeklaratsioon, igakuiselt tuleb tasuda mitmesuguseid makse: eluaseme üür, elektriarve jne, maamaks, mitmesugused liisingud, ettevõtjatel ettevõtlusmaks jne. jne. Kristlane teeb seda ausalt ja õigeaegselt. Jeesus ütleb, et kui kasutad raha, mida riik välja annab, siis kanna ka kohustused riigi ees: „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi” (Mt 22:21). Kristlane kuuletub maksuseadustele mitte hirmust karistuse ees, vaid südametunnistuse kaudu. Maksudest moodustuvad ju kõigi riigiteenistujate töötasud: õpetajad, arstid, politsei, kaitsevägi, kohtunikud, riigi- ja omavalitsemisorganid jne. jne. Maksude õiglasest tasumisest sõltub meie riigi hea käekäik ja seeläbi kõigi meie heaolu. Paulus sõnul peab kristlane võimudele osutama ka „kartust ja au” (Mt 22:7). Mis see on- kartus ja au? Küllap on see viisakus ja kuulekus. Ole viisakas ja kuulekas! Käsk „Sina pead austama oma isa ja ema” laieneb ka võimude, ülemuste kohta. Martin Luther ütleb neljanda käsu seletuses: „Meie peame Jumalat kartma ja armastama, et me oma vanemaid ja isandaid ei põlga ega vihasta, vaid et me neid austame ja neid teenime, kuulame nende sõna ning peame neid armsaks ja kalliks.” Ristiinimene ei peaks andma pahandusteks põhjust. Mõned salmid eespool tänast kirjakohta ütleb Paulus: „Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega!” (Rm 12:18). Usklikuks saamine- Taevariigi kodakondsusesse vastuvõtmine, ei vabastada inimest kohustustest ühiskonna vastu. Vastupidi, usklik peab olema veelgi eeskujulikum ühiskonnaliige, kui ta seda enne oli. Usklik on Taevariigi saadik maa peal. Saadik ei tohi teha häbi oma asukohariigile, sest vastasel juhul ta kutsutakse tagasi. Meil, armsad õed ja vennad Kristuses, on topeltkodakondsus, üks on ajalik ja teine igavene. Maisesse me sünnime emaihust ja see lõpeb meie ajaliku elu otsa saamisega. Taevasesse aga sünnime veest ja Vaimust, ja see ei lõpe iialgi, see on igavene. Me oleme samaaegselt Eesti Vabariigi ja Jumala Kuningriigi kodanikud. Mõlema ees on meil kohustused. „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma” (Mt 22: 21). Tasuge riigile maksud, osutage kuulekust maistele ülemustele ja andke Jumalale Tema osa. Mis siis kuulub Jumalale? Jeesus ütleb: „Armasta Issandat, oma Jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk” (Mt 22: 37, 38). Esimene käsk on see, et me kuulume täielikut Jumalale. Meie elu, südametunnistus, veendumused ja usk kuuluvad Jumalale. Pauluse sõnul on maised võimud oma ameti saanud Jumala käest ja selle pärast me peamegi neile kuulekad oleme. Aga kas alati ja mistahes tingimusel? Reformatsiooni käigus 1530ndal aastal vastu võetud Augsburgi usutunnistuses öeldakse toetudes Jeesusele, et kui Jumalariigi ja ilmaliku riigi seadused lähevad omavahel vastuollu, tuleb kaheldamatult täita Jumalariigi seadusi, taludes Jumala abil kõiki kannatusi, mis see endaga kaasa peaks tooma, isegi märtrisurma. Nii hukati ka Paulus mõõgaga Rooma koguduse pärimuse järgi keiser Nero ajal riigivõimule allumatuse pärast. Eelnevalt oli juutide poolt Paulusel keelatud kuulutada Kristust, mille peale apostel kostis: „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna” (Ap 5:29). Nõndasamuti on läbi aegade taga kiusatud ja hukatud loendamatu hulk kristlasi. Kui riigivõim taotleb endale Jumalale kuuluvat kohta – meie südametunnistust, veendumusi ja usku, siis ületab ta volitused, mis talle Jumala poolt on antud. Seesugusel juhul ei tule kristlasel riigivõimule kuuletuda. Jumala esimene käsk on üle kõige armastada oma Issandat ja teine käsk, armastada oma ligimest. Riigivõimu esindajad ongi ligimesed. Ei ole nii, et esmalt armasta oma ligimest ja siis Jumalat. Kui võimukandja käsk läheb vastu Jumala käsule, Pühakirjas antule, siis ei saa see olla kohustuseks usklikule ega kirikule. Nii ei ole riigivõimul õigust kohustada vaimulikke laulatama ja õnnistama samasoolisi paare ega kristlastest kondiitreid torte kaunistama LGBT hüüdlausetega. Lähiajaloost on teada, et Natsi-Saksamaal eraldus Tunnistuskirik ametlikust kirikust, sest ta ei olnud valmis leppima ainult vaimulike asjadega tegelemisega, vaid osutas ka poliitilist vastupanu kuritegelikule võimule. Martin Luther on öelnud, et Jumal on rajanud inimeste keskel 2 võimu- ühe vaimuliku ja teise ilmaliku. Vaimulik võim on Sõna läbi ja ilma mõõgata, et inimesed seeläbi vagaks ja õigeks saaksid, nii et nad selle sama õigusega ka igavese elu päriksid. Ja seda õigust rakendab Jumal Sõna kaudu, milleks Ta on läkitanud jutlustajad. Teine, ilmalik võim, on mõõga läbi, et need, kes Sõna läbi ei taha vagaks ja õigeks saada igaveseks eluks, siiski säärase ilmaliku võimu läbi oleksid sunnitud vagad ja õiged olema maailma ees. Ja seda õigust rakendab Jumal mõõga läbi. Ja kuigi seda õigust ei tasuta igavese eluga, tahab Ta siiski, et inimeste seas oleksid alati hoitud rahu ja tasub seda ajaliku hüvega. Kui Paulus ütleb, et „võim ei kanna mõõka asjata” (Mt 13:4), siis tähendab see, et riik karistab seadustele vastu hakkajaid, aga ka seda, et kaitseb end välisvaenlaste vastu, ja see annab kristlastele õiguse töötada vastavates riigiametites ja kohustuse vajadusel ka riiki välisvaenlase eest relvaga kaitsta. Kui Euroopa kristlikud maad poleks oma piire islami invasiooni vastu juba varem kahel korral relvaga kaitsnud, siis meid täna siin poleks või maksaks me Jeesusesse Kristusesse uskumise eest maksu nii nagu islamiriikides täna kristlased on kohusatud. Armsad õed ja vennad. Täitkem kõik oma kohustused maise riigi ja ülemate ees, tasugem õigeaegselt maksud, olgem kuulekad ja viisakd. Nii anname head tunnistust Jumalariigist, nii kuulutame evangeeliumi. Üle kõige aga olgem kuulekad Jumalale, meie taevasele Isale. Jumala riik on praegu meie sees, püüdkem aga kõigest jõust, südamest ja hingest selle poole, et meie oleksime kord Jumalariigi sees, kui Eluraamat avatakse Talle trooni ees. AAMEN.

 

Toivo Treiblut, koguduse abiõpetaja

 

 


Tekst pdf-formaadis alla laetav:
Jutlus Rm 13, 1-7. 24 pp. pärast Nelipüha- Kahe riigi kodanik- INTRODUKTSIOON

1 2 3