Kategooria postitused

Tänulikkus Issandale

Lk 17:11-19

 

Kuuldud evangeelium sobib hästi kokku tänase pühapäeva teemaga, milleks on tänulikkus – tänulikkus Jumalale. Ilmselt on kuuldud evangeelium meile tuttav ning sama ilmselt oleme maadelnud küsimusega, et kuidas need üheks tervekssaanut ikka nii südametud olid ning kuidas leidis vaid ainult üks, saamarlane, tee Jeesuse juurde, et Teda pidalitõvest parenemise eest tänada.

 

Piibliseletajad pakkuvad välja erinevaid selgitusi. Üks loomulikumaid on see, et küllap need üheksa ruttasid kohe oma perede ja sõprade juurde, kellest nad olid pidanud lahus olema kogu oma haiguse aja. Saamarlaselel, kes polnud kohalik, polnud lihtsalt neid, kelle juurde minna ja seepärast leidis ta tee Jeesuse juurde kergemini ülesse. Võis veel lisanduda see suur ja kujutlematu rõõm, kui piinavast surmahaigusest on pääsetud –  et rõõm lihtsalt ongi nii suur, et tänu ei tule kohe meelde. Küllap oleme midagi sellist igaüks kogenud ka enese elus.

 

Järgnevas tahaksin anda kaasa mõned mõtted, kuidas võiksime olla tänulikud, aga ka kasvada tänulikkuses. Need mõtted võivad tunduda pisut teoreetilistena, kuid olen ise saanud neist abi, et minus võiks olla enam tänulikkust Jumalale.

 

Esmalt on kasu lihtsalt peatumistest ja elu üle järelemõtlemisest. Küllap on asju, mis meie arvates ei ole head, kuid kindlasti on külluses asju, mida saaksime ja peaksime heaks pidama ja Jumalat nende eest tänama. Ei ole kerge tekitada sellist vaimset peatushetke, kuid see on väga vajalik mitte ainult, et tänu võiks rohkeneda, vaid meie kristlikuks kasvamiseks üldisemas mõttes. Teame Piiblist, et alles siis, kui kadunud poeg mõtetesse vajus, sai ta paremad mõtted, mis viisid teda tagasi isakoju.

 

Teisena nimetan palvet. Kas meile ei ole tuttav kogemus, et hakkame palvetama ning südames on kümneid soove ja eespalveid ning ühtäkki tunneme, et palvesoovid taanduvad ja südamesse tuleb tänu. Mul oli just eile selline kogemus, kui palvetasin nn palveketis Usuteaduse Instituudi eest, kuid üsna pea asendusid etteantud palveteemad tänuga Issandale kõige eest, mis Ta on andnud ja küllap annab oma armust veelgi.

 

Edasi nimetaksin paari suhtumist, mis aitavad meil elada tänulikku elu Jumalale. Neist esimene on, mida tihti rõhutavad ameeriklased  – ära võta asju vastu nii, et need peavadki sulle tulema, (ingl: as granted) sest tegelikult ei pea need ju meile üldsegi tulema või asjad võivad hoopis teisiti minna. Kui meil on selline suhtumine, et ma ei pea seda või teist saama, ning kui ma siis saan, siis olen ka väga tänulik. See seaduspära maksab võrdselt nii ilmalikus kui vaimulikus elus. Võibolla tänase evangeeliumi iisraellastest tervekssaanud tundsin kuidagi enam, et nemad peavad terveks saama, saamarlasel polnud selles osas midagi oodata ning just seepärast võis ta  kanda eneses suuremat tänu.

 

Eelnevale lisaks nimetasin veel ühte väga olulist suhtumist, mis on tuntud nii Lääne kontemplatiivses mõtlemises kui ida- kiriku teoloogias ja liturgilistes tekstides. Tõsi, sama asi, aga väljendatud küll pisut erinevate sõnadega. Läänes õpetatakse, et ei ole tarvis lahterdada asju headeks ja halbadeks, sest me ei tea, mis on meile tõeliselt hea ja mis halb. See on ka meie paljude kogemus, et esmapilgul heana näiv asi pole olnud hea ja see, millel on olnud halva nägu, osutub hiljem meie vaimuelule väga vajalikuks. Nõnda mõeldes saamegi kõige eest Jumalat tänada. Idas väljendatakse sedasama vaimulikku tõde kaunisti hommikupalve sõnadega – “Issand, mida iganes ma sel päeval kohtan, lase mul kindlalt teada, et kõike juhib Sinu hea ja armuline tahtmine.” (Tsiteerin peast.) Ei ole vaja kirjutada osasid asju saatana, maailma ja liha kontole ning mõned harvad, meie arvates head asjad Jumala arvele – võtkem kõike vastu  otsekui Tema käes, usalduse ja tänuga.

 

Ja viimaks armuvahendid – Jumala Sõna ja Sakrament. Kas ei tulle meile tuttav ette, et oleme võtnud teinekord Piibli kätte või tulnud  kirikusse üsna vingus ja kriitilise meelega. Siis aga loeme või kuuleme, mida Issanda on meile teinud, et Ta armastab meid, andestab meile meie patud, toob meile uue ja igavese elu – ning taas tunneme, kuidas tänu võitab meie südame. Teisiti pole ka pühima Altari Sakramendiga – kogeme selles sellist Issanda lähendust ning osadust üksteisega, et tänu lausa tulvab Püha Vaimu kaudu meie südamesse. Sellel tänul võib olla mõistuslikult seletatav põhjus, kui alati ei pruugi –  Jumala sakramentaalne arm võib meid vallata nii, et me ei oskagi öelda ja mõelda, milles eest me täname, kui süda ja hing on tulvil tänust ja kiitusest Issandale.

 

Soovin meile kõigile tänulikku südant ja meelt. Avagu Issand ise meie huuled, et me kõik, mis meis on ja kes me oleme võiks kuulutada Tema kiidetavust. Sest eks ole tänulikkus, nagu kõik muu meie elus, Jumala arm. Aamen

 

Lk 5: 1-11 Apostlite pühapäev      

Issanda teenistuses                                     

Rahvas tungles Jeesuse juurde Jumala sõna kuulama. Meiegi oleme  tulnud täna kirikusse või seadnud end raadiote juurde, et kuulata Jumala  sõna.  Otsest tunglemist siin kirikus või ka kõikjal pühakodades Eestimaal ja kogu Läänemaailmas täheldada ei saa.  Järjest enam ruumi on. Aga mina ei ole ka Jeesus, kes ajab  välja kurje vaime, vaigistab tuult ja tormi, tõstab 38 aastat jalutuid püsti või äratab juba lehkama kippuva Laatsaruse surnuist üles, ja seda ei ole enamasti ka teised sõnakuulutajad.   Kui ma suudaks kellegi üles äratada, küllap siis ka tunglejaid oleks. Ometi kuulutame me kõik sedasama Jeesust Kristust,  kes teeb tänagi elavaks ja äratab  surnuist üles iga Temasse uskuja. Aga selleks läheb vaja natuke aega kannatust, et seda omal nahal saada kogeda. Tema, kes ise on üles äratatud, on andnud meile sellekohase tõotuse. Aga see tõotus kehtib ainult nendele, kes on andnud end Issanda teenistusse.

Nii nagu Jeesus astus kord Peetruse paati, nii on Jeesus astunud täna koos meiega siia Pühakotta.  Jeesus on alati seal, kus Tema nimel koos ollakse. Jeesus astus Siimona paati. Tekstist ei selgu, kui kaugele ulatub Jeesuse ja Siimona tutvus. Kuid eelmisest peatükist saime teada, et Ta  oli eelnevalt külastanud Siimona ämma ja teinud ta kõrgest palavikust terveks. Siimonast endast sealjuures ei räägita. Võime aga aimata- Siimon oli Jeesusega juba teretuttav. Nüüd avanes tal võimalus saada Temaga sõbraks.

Jeesus on meile sõber. Nõnda on ka meie ülesanne või kohus tutvustada Jeesust oma mittekristlastest sõpradele-tuttavatele, et nemadki võiksid saada Jeesusega  teretuttavateks ja sealtkaudu edasi sõpradeks.   Eks ole vast meiegi enne, kui meist said Jeesuse sõbrad, olnud Temaga vaid (tere)tuttavad kellegi kristlase kaudu.  Ja siis korraga on astunud Jeesus meiegi „paati”. Jeesus on astunud meie „paati”, ja meie pole Teda sealt välja ajanud. Nii on saanud meist sõbrad. Kes on aga Jeesuse sõber, see on saanud ka  Tema vennaks või õeks ristimise läbi.

Jeesuse jutlus rahvahulgale sai peetud ja nüüd Ta tahab Peetrust tänada ja anda Talle imelise kalasaagi. Imelise saagi vastu igasugust kaluritarkust ja loogikat, keset päeva, siis kui päike paistab lagipähe. Kala püüti ju varahommikul, kui oli veel vilu.  Aga proovida ju võib, arvas Peetrus. Kui Jeesus oli teinud ämma terveks ja selleks ajaks juba ka ridamisi kurje vaime välja ajanud, mine tea? Ja Peetrus ei pidanud pettuma, saak üllatas teda.

Kui Jeesus käsib midagi teha, siis on arukas jätta kõrvale iseoma tarkus ja kogemused ja targutused ning teha seda, mis kästud. Siis on tulemused just nii nagu Peetrusel. Ometi mitte iga hääl, mida inimene võib pidada Jumala hääleks, pole seda ja kõik, kes tulevad Jeesuse nimel, ei esinda Teda ka tegelikult. Jeesus ei käsi teha midagi seesugust, mis oleks  vastuolus Tema poolt juba varem tehtuga või Piibliga tervikuna. Seepärast tuleb kristlasel Piiblit tunda.

Ja teinegi ime sündis veel. Peetrus jõudis patutundmiseni.  Peetrus mõistis, et see, mida Jeesus tegi, ei saa pärineda inimvõimetest, vaid selle taga on midagi enamat. Ainult Jumal võis toimida vastu loodusseadusi ja käsutada kalu eirama nende loomulikku elukorda. Jumal, kes ise on kehtestanud loodusseadused, võib nendesse vajalikul hetkel teha ka erandeid.  Elukutseline kalur nägi oma kogemuste piiratust, tundis Jeesuses ära Jumala pühaduse  ja Tema kohaloleku ning selle valgel oma patususe.  Kõik inimesed on patused ja ainult kokkupuude Jumalaga võimaldab tal  oma pattu märgata. Siimona patutunnistus ei tähenda seda, et tal olnuks mingi eriline patutegu hinge peal. Miks aga Peetrus ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees”? (Lk 5:8). Sest rabide õpetuse kohaselt Jumal patustega tegemist ei tee ja on hea üksnes õigete vastu, patuseid Ta vihkab ja karistab.  Üks variseride ja kirjatundjate etteheiteid Jeesusele oligi see, et Ta  viibis patuste seltskonnas.

Jeesus ütleb: „Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid vaid patuseid meeleparandusele” (Lk 5:27). Mitte ühtegi õiget ei ole, mitte ainustki. Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma.

Patt Jumala vastu ei seisne üldises tähenduses mitte meie üksiktegudes ja eksimustes, vaid üldises patuses olemuses. Patusest olemusest ei saagi sündida midagi head, ja seda on näidanud inimkonna ajalugu tänaseni. Pühakirja järgi „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale” (1Ms 8:21). Alles hiljuti ütles keegi lastepsühholoog, et kui vanasti tulid probleemsed lapsed lastekodudest, siis nüüd tavalistest kodudest. Probleemi põhjus pole aga mitte lastes.  Kui lapsed on probleemsed, siis on probleemi algpõhjus ikkagi lapsevanemates. Ja nii on see  Jumalale selja pööranud ja järjest enam ilmalikustuvas ja pattu vajuvas lääne ühiskonnas tervikuna.

Küllap teate ühte tuntud ladina vanasõna: „Inimene on inimesele hunt”, mis siis peabki tähendabki seda, et inimesed on kurjad.  See vanasõna on aga sügavalt ekslik, ja kummaline küll, seda võib kuulda ka päris tarkade inimeste suust. Tegelikult oleks jube  hoopis see, kui hunt oleks hundile inimene. Oh oleks ometi inimene inimesele hunt, siis elaksime Jumala tahtmist mööda. Inimene on läbi kogu oma eksistentsi valmistanud kannatusi ja mõrvanud oma liigikaaslasi nii nagu seda pole teinud ükski teine elusolend maa peal, sealhulgas hunt. Inimene on kõige koletumaid tegusid teinud elusolend.

Zooloogide sõnul on hundikari loomariigi üks parimaid näiteid tõelisest koostööst, ustavusest, lojaalsusest ning üksteise hoidmisest. Vähestel liikidel on karjasuhted nii hästi korraldatud kui hundil. Hunt on hundile  tõeline vend, ustav kaaslane ja sõber. Sellises valguses oleks ütlus „inimene on inimesele hunt” hoopis ideaal, mille poole peaksime püüdlema.  Tõenäoliselt on see vanasõna tekkinud kellegi urbaniseerunud vanaaja linnaõpetlase peas, kes pole  loodusest ega loomadest  mitte kui midagi teadnud.

Kogu loodu, välja arvatud inimene, elab Jumala poolt ettenähtud loomiskorra järgi. Inimese patt tulebki sellest, et ta eirab Jumala loomiskorda ja oma kohta selles: olla oma Looja Jumalaga osaduses ja pidada Tema käske. Jumala käskude eiramine ongi inimkonna kannatuste põhjus.

Peetrus tunnetas Jumalaga kohtudes oma patusust ja kõlbmatust. Aga Jumalal pole plaanis kedagi muserdada ega masendada. Vastupidi, Jumal tahab tuua igasse rahutusse hinge rahu. Jeesus ütleb:„Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu mingu araks” (Jh 14:27). Kohtumine Kristusega ja Tema tundma õppimine muutis Peetruse ja muudab iga inimese elu. See muutus ei pea toimuma hoobilt, aga ta toimub, tasapisi. Nii nagu laps kasvab aegamisi suureks, nii toimub ka usus kasvamine. Aegamisi. Kui meie vana inimene kulub, siis Junmala laps meie sees kasvab.

Kui Jumal on astunud kellegi „paati”, talle andestanud, ja teda kutsunud, siis algab inimesel uus elu. Täiesti uus. Ei saa käia ühe jalaga Jeesuse järel ja teisega maailma teedel. Pole võimalik olla Jumala laps  omapoolsetel tingimustel, poole kohaga. Inimene, kas alistub ja kuuletub Jeesusele või mitte.

Jumal ei lükka oma patust ärakohutatud inimest endast eemale,  ega jäta teda maha. Vahest olete kuulnud Georgi Malenkov’i nime (1902-1988), Nõukogude Liidu omaaja üks tippjuhte, mitte miljonite, vaid kümnete miljonite mõrvade korraldaja ja õuduste organiseerija, veelgi enamatele  aga kannatuste ja viletsuse valmistaja. Malenkov tõusis Nõukogude võimuladviku tippu 1930ndate lõpus. Pärast Teist maailmasõda hakati teda pidama üheks Stalini võimalikuks järglaseks. Oma positsiooni kindlustamiseks kõrvaldas ta Ždanovi ja tõusiski Stalini järel teiseks meheks. Siiski Hruštsovil õnnestus ta võimu juurest kõrvale lükata… Oma  elu lõpus sai Malenkovist kristlane, kes pettus täielikult kommunistlikus ideoloogias. Kas Jumal andestas inimesele, kelle hingel oli kümnete miljonite veri ja kannatused. Kas Kristus astus Malenkovi paati? Jumal ei söö oma sõnu ega Jeesus tee erandeid.

Jeesus tõotas Peetrusest teha inimesepüüdja. Selleni läks veel mõni aasta. Enne veel pidi ta Jeesuse kõrval õppima ja mitmelgi korral ebaõnnestuma. Nagu Peetrusel oli tulnud varemalt õppida kaluriametit, nii õppis ta nüüd inimestepüüdjaks. Tõeliselt suure saagini jõudis Peetrus 1. Nelipühal Jeruusalemmas oma jutlusega, kus 3000 inimest sai usklikuks.

Loo lõpetuseks on öeldud, et nii Peetrus kui tema kaaslased jätsid kõik senise maha ja järgnesid Jeesusele. See kohtumine muutis meeste elu igaveseks ja seda sõna otseses mõttes-  igaveseks. Andis neile igavese elu. Jumal, kes on igavene, teeb igaveseks iga Jeesusesse Kristusese  uskuja.

Armas vend ja õde, täna võiksid  sa siit kirikust koduteele asudes või kodus raadio juures olles, sooritada mõtterännaku ajas  ja tuletada tänutundes meelde, kuidas Jeesus Sinu kord kätte sai, kuidas Sinust ja Jeesusest said sõbrad. Mõelda sellele kallile  päevale, kui Sinu elu muutus igaveseks. Eks meil kõigil ole oma lugu. Kui aga veel ei ole? Kui oled Jeesusega  alles tuttav, või pole veel sedagi, siis tahab Tema just praegu sinu sõbraks ja vennaks, sinu Õnnistegijaks ja Lunastajaks saada. Jeesuse kutse kehtib Tema teise tulemiseni.  AAMEN.

Toivo Treiblut

Koguduse abiõpetaja

Jumalarahva muutuv kuju

Sissejuhatus

Minu abikaasa Rosi ja minu jaoks on imeline olla kutsutud koos teiega siia, kui Ove ja Liina pühitsevad harduse ja rõõmuga oma abielu esimest kolmekümmet aastat. Ja Ove, on imeline olla koos teiega sellel kahekordsel pidupäeval, mil üheskoos oleme tänulikud Sinu kahekümne aasta eest, mis Sa oled olnud pastoriks sellele vendade ja õdede kogudusele, mis on kokku kutsutud kirikuna, Jumalarahvana Nõmmel. Mul ei ole lihtne väljendada seda, kui suur au on minu jaoks olla kutsutud jutlustama Issanda sõna täna ja siin sellel sündmusel.

Ime!

On olemas eriline teoloogiline termin, mis kirjeldab abielu, mis on kestnud nii kaua – kolmkümmend aastat. Me kutsume seda imeks!
Seegi võib olla ime, et kirikut on õnnistatud sellega, et pastor on teda teeninud kakskümmend aastat. Sest nagu me näeme selgelt Jeesuse teenimise juures, on ime Jumala armu eriline väljendus, mis toob rõõmu ja ülistust, rahu ja lootust; see toob valguse välja pimedusest, toob värskuse ellu, toob naeru tagasi, annab uusi laule laulda, uusi lugusid jutustada. Need imed – need Jumala annid Kristuses – toovad uut energiat ja enesekindlust võtta vastu tuleviku armuande, mida Jumal Jeesuses on nii varmas välja valama, et õnnistada Eestimaad, teie kogudusi siin Tallinnas ja Nõmmel. Need Jumala armuannid ei ole välja valatud üksnes tervetele rühmadele, vaid kindlatele isikutele nagu teie ja mina täna ja siin, ja eriti sellistele isikutele nagu Ove ja Liina. Kutsuda 30 aastat kestnud abielu ja 20 aastat kestnud vaimulikku teenimist imeks ei ole vaid mingit sorti nali. Mida kõike oleks võinud juhtuda teie abielule ilma elava Jumala toetava ja värskendava armuta Jeesuses, mis juhatab, kaitseb ja hoiab teid? Mis oleks võinud juhtuda selle koguduse osadusele ja tunnistusele ja teenimisele? Aga sellel erilisel nädalalõpul on veel enam põhjust rõõmustada. Sel ajal kui tähistame Ove ja Liina abielu ja seda, et Ove on olnud teie kiriku vaimulik, laulab ja tantsib kogu teie maa Eesti Laulupeo 150. aastapäeval. Nii palju põhjusi rõõmustada ühekorraga.

Leping

Ma eeldan, et abielutõotus on Eestis on väga sarnane sellega, mida mina ja Ros ütlesime teineteisele Inglismaal homme nelikümmend seitse aastat tagasi. Ove, küllap Sa ütlesid Liinale peaaegu sama, mida mina ütlesin Rosile: „Mina, Gordon, võtan Sind, Ros, oma abikaasaks, tahan olla Sinuga ja Sind hoida tänasest peale; heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, haiguses ja tervises, et Sind armastada ja austada kuni surm meid lahutab; Jumala püha seaduse kohaselt ja Jumala ees annan ma selle tõotuse.“ Ja siis ütles tema sedasama minule ja me andsime teineteisele sõrmused. Kristliku käsitluse kohaselt ei saa abielu nimetada üksnes imeks, vaid abielu on palju kaalukam, see on leping. Pühakirjas kirjeldab leping suhet elava Jumala ning Jumalarahva vahel. Piibel kõneleb koguni rahvast, keda Jumal kutsub kokku Kristuse pruudina (Ilm 19:7). Jumal tõotab lepingusuhtes olla ustav, ta tõotab kaitsta ja varjata, toita ja ülal pidada, õnnistada ja tuua oma rahvale rõõmu ning õitsengut. Lepingusuhtes kutsub Jumal oma rahvast üles
olema ustav, austama ja kummardama üksnes teda, ilma kiusatuseta otsida kedagi teist, keda kummardada; ta kutsub üles elama elu, mis on täidetud Jumala armastusega sellisel määral, et see on tunnistus Jumala elujõust osaduses meiega. Võime öelda, et Jumal tahab olla meie kui armastatute ligidal nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses, nii meie haiguses kui meie tervises, et armastada ja austada meid terve meie elu nii selles maailmas kui ka meie elus koos Jumalaga Kristuses pärast surma. Juba abielutõotuse sõnades võime märgata seda, et abielus on oodata nii süngemaid aegu kui ka tõelise rõõmu ja rahulolu aegu. Ove ja Liina on olnud teineteise jaoks olemas viimased 30 aastat nii heas kui halvas, nii haiguses kui tervises, et armastada ja austada teineteist kõiges ja üheskoos. Nad on suutnud seda teha ja olla ustavad, kuna nad on nii üheskoos kui ka eraldi oma südamesse võtnud vastu Jumala rikkalikku armu, mis annab neile rõõmu ja vastupidavust, mis tuleb Püha Vaimu ligiolu kaudu. Kui pastor kutsutakse teenima ühte teatud kirikut, ei tea see kirik pastori kohta kõike, ja see pastor ei tea kõike ette kiriku kohta. Teie siin Nõmmel ei teadnud esialgu, et teie pastor on hull kiirete mootorrataste järele, ja teie ei teadnud, milline ta hakkab välja nägema kui tema kaunid pikad juuksed hakkavad muutuma lühemaks ning lõpuks kaduma! Ei. Kui algas teie ühine aeg pastori ja kohaliku kogudusena, oli teil tunne, et Jumal kutsus teid kuuluma kokku sellest päevast alates. Te usaldasite üheskoos Jumalat, et ta juhiks teid läbi raskete aegade ja läbi rikkaliku õnnistuse aegade. Te võtsite pastori ja tema pere vastu, et olla temaga ja teda hoida „heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, haiguses ja tervises,“ et teda armastada ja austada, niikaua kuni Jumal lubab teil üheskoos elada ja teenida. Ovel ja Liinal on oma abielus nii palju tähistada: neil on kaks toredat poega, kaunis tütar, nende ellu on antud selline heldus ja rõõm, selline ustavus ja vaprus ühises Jumala ja koguduserahva ja kogu maa teenimises. Nad on kogenud ilmatuid raskusi ja neid mõlemaid on õnnistatud tervenemisega raskest haigusest. Nad on kogenud oma ihudes, kodudes, perekonnas, iga oma keharakuga, et Jumal peab oma tõotust, et „ustav on see, kes teid kutsub; küll tema teebki seda.“ (1Ts 5:24)

Muutuvad kujud

Nad on elanud oma elu lepingus Jumalaga, lepingus teineteisega ja lepingus kogudusega Nõmmel, samal ajal on neil olnud kandev roll kogu rahvakiriku
teoloogilise hariduse ja vaimulike ettevalmistusprogrammi arendamisel. Nad on teinud seda ajal, mil Eesti kui riik on peaaegu täielikult ümber kujundatud. Mõtleme hetkeks, et kui Ove ja Liina 1989.a abiellusid, oli Eesti veel nõukogude võimu all; vaid paar nädalat pärast nende abiellumist korraldati suur ja rahumeelne protest – Balti Kett –, ahel inimkätest, mis ulatus läbi kolme Balti riigi. Kaks aastat enne nende abiellumist hakkas Laulev Revolutsioon omandama uut tähendust. Vaid üks aasta enne nende abiellumist lubati kirikul pärast paljusid aastakümneid taas avalikult tegutseda. Kes oleks võinud mõelda, et üks rahvas võib alistada nõukogude võimu vägevuse koos kõikide seda toetavate relvadega üksnes lauldes endale tee vabadusse ja riiklusele ja hoides kinni üksteise kätest? Kui Ove sai Nõmme pastoriks, olid paljud kirikuhooned kurb vaatepilt, olles paljudeks aastateks unarusse jäetud, kasutatud tehaste ja töökodadena, aknad olid katki, kõikjal mustus. Teie kirik ning Ove ja Liina ja nende perekond ning paljud ustavad kristlikud pastorid üle kogu maa alustasid oma abielu ja teenimist teie kirikute ja kristliku tunnistuse taassünni ja uuendamise ajal. Viimase kahekümne kuni kolmekümne aasta jooksul on teie maa muutunud tähelepanuväärselt. Nõukogude vabariikide tagahoovist (kui ma nii võin öelda) uhkeks, üha enam õitsvamaks ning kultuuriliselt rikkamaks ja rõõmsaks Euroopa riigiks, mis eristub selgelt kõikidest teistest.

Kõik on muutnud kuju.

Kui me kasvame läbi oma abielu aastate, muudavad kuju kõikvõimalikud asjad – perekonnad sünnivad ja kasvavad, meie kehad muudavad kuju, süveneb ja kasvab see, kuidas mõistame ja kuidas väljendame oma armastust teineteise vastu, ja nii edasi. Kõige selle kaudu me avastame ja avastame üha uuesti Jumala armastuse sügavust, millest me ammutame oma armastuse ja teenimiskogemuse kaudu ja mida anname üksteisele. Teie maa on muutunud ja muutub. Teie pastor on olnud ülimalt ustav ning leidlik; ja ta muutub samal ajal nagu ka teie kogudus siin Nõmmel muutub ja areneb tänu Jumala armule. Nii palju üle on rõõmustada ja nii palju on tähistada. Aga nüüd tahan ma pisut suunda muuta ning rääkida mõnest väljakutsest, mida toovad need muutused kaasa just nüüd. Esmalt: teie rahvas on muutunud ja hakanud arenema imelisel uuel viisil, ja rahvakirik peab samuti muutuma. Ja see tähendab, et Jumal kutsub
muutuma ka kohalikku kirikut (nagu siin Nõmmel). Nõukogude Eestis tähendas praktiseeriv kristlane olemine midagi selget, eristuvat ja kulukat. Kui seda usulugu, millest te laulate, ja neid usulugusid, mida oma jutlustes räägite ja õpetate, tuli tõeks elada vaikse või avaliku protestina antikristlike võimukandjate ees, võis selle tagajärjeks olla ärritus, põnevus või hind, mida jüngriks olemise eest maksta. Nüüd, kus teie maa on jõudnud usuvabaduse osas peaaegu neljanda aastakümneni, ja nüüd, kus paljude isiklik jõukus on suurenenud, kus me elame suurema kultuurilise rikkuse ning võimaluste ajal, millest varasemad põlvkonnad võisid vaid unistada, kasvab iga päev väljakutse kasvatada, alal hoida ja värskendada tõeliselt eristuvat kristlikku elu ja tunnistust Mõni asi on selge. Mitte igaüks ei saa uuest jõukusest kasu, mistõttu pühendumine vaestele ja jõuetutele inimestele peab olema kristlaste jaoks tõeline prioriteet nagu Jeesus ise ütles: „Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit.“ (Lk 4:18)

See on tõsi ja see on tähtis

Kuid tähtis on ka see, et me esitame üksteisele rea küsimusi. Kui me tähistame praegu möödunud aastate õnnistust, kutsub Jumal meid märkama oleviku tõsiasju ning vaatama tulevikku. Selles Britannia osas, kus ma elan, on palju heal järjel inimesi. Enamik neist mõtleb, et neil ei ole Jumalat vaja. Niisiis, võtmeküsimus, mida kristlikud pastorid ja kogudused peavad vaagima, on see: „Milline peab olema evangeelium haljale oksale jõudnutele? Millise kuju peab evangeeliumi järgi elamine ja evangeeliumi jutlustamine võtma, kui me tahame ise olla heaks sõnumiks ja tuua head sõnumit inimestele, kes on juba OK?“ Roomakirja 12.ptk ütleb püha Paulus meile: „Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.“ (Rm 12:2) Üks meie tõlkijatest on väljendanud seda nii: „Ära lase maailmal suruda ennast tema vormi.“ Ma olen pottsepp. Kui ma surun tükki savi oma käes, võtab see mu käe kuju. Seda on väga mugav hoida, nii et ma ei märkagi, et see on seal. Seesama võib juhtuda kirikule ja kristlikele jüngritele. Me võime võtta omaks ühiskonna väärtused peaaegu mõtlemata, nii et meie linn, meie kogukond, isegi meie kogudus on Jumalarahva kujundamisel nii edukas, et ühiskond enam ei märkagi meie kohalolu.
Püha Pauluse üleskutse kristlikele kogudustele tähendab ennast ümber kujundada nii, et inimesed märkaksid, kes me oleme, mida me esindame, mis laadi teenusi pakume, mis on see lugu, mida jutustame, milline on laul, mida oleme kutsutud laulma – et elaksime rahvana, kes on hea sõnum tänu Jeesusele, ja kellel on kuulutada ja jagada hea sõnum Jeesuselt. Paulus kirjeldab kasvava ja muutuva kiriku esilekerkivat kuju. Ta ütleb, et on inimesi, kes tõeliselt kuulavad ja toetavad üksteist, kes rõõmustavad üksteise andide üle ja kes jätavad ruumi inimestele pakkuda oma ande; kes armastavad seda, mis on tõeline, ja taunivad kurja; kes peaaegu võistlevad üksteisega head tehes – selline on rõõm, mida nad jagavad; kelle käed on avali täis heldust; ja kes kogu südamest võtavad vastu võõraid otsekui enda perekonna liikmeid. Meie lugemine Jeesuse Mäejutlusest Matteuse evangeeliumis ütleb sama asja teiste sõnadega. Jeesus räägib siin sellest, et kogukonnas, mille ta ellu kutsub, on taevariik nende päralt, kes on vaimus vaesed; selles kogukonnas leiavad kurvad lohutust oma kurbuses; need, kes on tasased ja alandlikud, pärivad maa; inimesed, kellel on nälg ja janu õiguse järele, näevad ja tervitavad seda, mida nad igatsevad; halastajad näevad halastust ja headust kasvamas oma kogukonnas; puhtad südamelt näevad Jumalat ning rahutegijaid ei kutsuta mitte tõrkekõrvaldajateks, vaid Jumala lasteks. Selline Jumalarahva muutunud kogukond on vääritimõistetud, avalikkuse ees rünnatud ning allutatud valedele ja valelikkusele, mida nad ei vääri. Seda on oodata, kuid samamoodi on oodata ka Jumala õnnistust, mida Jumal jagab neile, kes on ustavad oma kutsumises.

Kokkuvõte

Nõndaks: me tuleme täna kokku, et koos Ove ja Liinaga pühitseda nende abielule osaks saanud õnnistust, mis hõlmab endasse nende armastuse ja ühise elu muutuva kuju ning dünaamika. Me pühitseme Ovele osakssaanud õnnistusi, rõõme ja ustavust, kes Liina jõul ning toel ja Jumala armust on olnud teie pastor siin kakskümmend aastat. Me pühitseme rõõmuga teie maa vabadust, kui rahvas laulab ja tantsib tänu oma rahva sügavatele juurtele ning tänu uutele vormidele, mida teie ühiskond võtab, kui see areneb edasi tuleviku poole. Me mõistame, et oma abielus, oma kirikutes ja tõepoolest, ka oma maal, me oleme kutsutud elama üheskoos Jumala armastuse ja ustavuse lepingus.
Me näeme ja tervitame omavaheliste suhete muutuvaid ja süvenevaid vorme, kui meie abielu kasvab läbi aastate; meie rahvusliku elu muutuvaid vorme; ja seda, kuidas meie kristlik jüngriksolemine ning meie kirikute elu ja tunnistus peavad samuti muutuma. Ja üheskoos me tervitame Jumala ande tänases päevas ja Jumala ande tulevikus, kui me ei taha olla surutud maailma vormi; kui meie tunnistus uueneb tänu sellele, et meie meeled muutuvad nõnda, et suudame eristada Jumala tahet ja Jumala teid; ja koos Jeesuse, meie Päästja ja Issandaga, me tunneme nälga ja janu selle aja järele, kui tema elu, tema armastus ja tema õiglus muutuvad nähtavaks ning neid pühitsetakse kogu maailmas. Me täname. Me vaatame Jumala poole. Me ülistame tema nime.

Aamen

canon Gordon Oliver

TÄNUMISSA 5. juulil 2019.a Nõmme Rahu kirikus

Kiusatusest ja kiusamisest.

Jumala armuga oleme jõudnud paastuaja esimesse pühapäeva. Täna kuuldud Evangeelium räägib meile kiusatusest ja kiusamisest. Täpsemalt sellest, kuidas saatan kiusas Jeesust ja ahvatles teda loobuma oma kutsumusest. Küllap sedalaadi kiusamised on meile usurahvana tuttavad.
Maailm, kus me elame, on saatana meelevallas, saatan on selle maailma vürst. Jeesus on Johannese evangeeliumis täpselt nõnda teda mitmel korral nimetanud (Jh 12:31, 14:30, 16:11). Ta on kuri vaim, kes on maailma kurjade ja hävingut külvavate sündmuste taga. Mida rohkem me kristlastena muutume maailma sarnaseks, seda enam saab meid saatan oma tegevuses kasutada. On väga kurb, kui inimene arvab, et ajab Jumala asju, kui tegelikkuses on saatana tööriistaks – hoidku Jumal meid sellest oma armuga. Me kogeme igal päeval erinevaid kiusatusi, mida ta meie teele saadab. Üsnagi sarnaseid, millega kuuldud kirjakohas Jeesust kiusati. Põhivajadustest lähtuvad kiusatused, aga samuti kiusatused kasutada võimu ja autoriteeti, kiusatus valida esmapilgul lihtsaid või kergeid lahendusi. Siia kuulub ka kiusatus kiusata Jumalat, panna kahtluse alla Tema arm ja hoidmine.

Saatan teab meie nõrkusi. Ta teab, mis on see, millega meid oma võrku saada. Nii võib selleks olla soov midagi kohe ja kergelt kätte saada. Ega pangaröövel ei mõtle ju esmalt kinnipidamisele või kiiruseületaja liikluses vahelejäämisele. Ettekujutatav pimestav kasu või pimesi tehtud egoistlik otsus ähmastab meeled ja selle illusiooni nimel reedetakse nii kord, siirus kui ka ühiskonnareeglid. Kui korra oleme konksu alla neelanud, siis pisikestest kiusatusest võib saada suur patt. Me võime murduda ning Jumala riigi kodakondsus hakkab tasapisi väljavahetuma ühe teise riigi kodakondsusega. Küll on siis hea, kui meil jätkub armu ja alandlikkust vendade-õdede manitsust kuulda võtta.

Kuulsime evangeeliumist, et Jumala Vaim viis ise Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. See tähelepanek võib tõstatada tõsiseid teoloogilisi aga ka praktilist usuelu puudutavaid küsimusi. Üheks viisiks toimunut selgitada on arusaam, et Vaim vaid suunas Jeesust leidma oma kutsumust ja tegevust. Tema ei olnud mingis mõttes kiusaja, vaid pigem läbikatsuja, et sellega ettevalmistada ja tugevdada Jeesust Tema teenistuses. Saadetakse ju väike lapski omal jalal esimesi samme tegema, ja on täiesti kindel, et ta kukub. Järjepidevus aga viib võidule ning uuesti ja uuesti tõustes jõuame eesmärgile.

Õpetussõnades öeldakse, et „õige tee on hoidumine kurjast“ (Õp 16:17). Elu kristlasena on justkui köielkõnd. Meile on ette antud tee, mis on vaimses perspektiivis sirge ja kannab meid alati läbi. Sellel püsimine on Jumala arm. Meilt aga nõutakse tähelepanu ja korralikku keskendumist. Meid peaks saatma püüd head ja kurja ära tunda ning teha õigeid otsuseid. Sellelt teelt

kõrvale kalduda on ülilihtne, vaid väikene väärsamm röövib tasakaalu ja viib kukkumiseni.
Jumal on jätnud meile oma Sõna, Piibli, mis on igale ristiinimesele juhatuse ja väe allikaks. Ent lihtsalt Piibli lugemisest ei pruugi olla kasu, Piiblit peab lugema mõttega ja hiljem loetu läbi analüüsima ja võimalusel kellegagi läbi arutama. Parim koht selleks on kirik ja koguduse osadus. Heebrea kirjast loeme: „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.“ (Hb 10:25) Mulle on meelde jäänud kellegi poolt väljaöeldu, et osalemine pühapäevasel missal ja koguduse tegevuses, koos palvetamine, õhutab lõkkele Jumala tule meie südames. Kui aga võtta lõkkest välja üksik halg – halg, mis varem heleda leegiga põles –, ja asetada eraldi, siis see kustub. Lõke, mis põleb hästi, mis annab valgust ja sooja, koosneb alati paljudest halgudest.

Kallid koguduseliikmed, hoidkem üksteist, ja kui näete, et keegi teie kõrval pingist on kadunud või üksi oma probleemiga, andke sellest teada, kuna Jumala riigi teed on võimalik käia ainult üheskoos.
Issanda Sõna ütleb: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1Jh 1:9) Igal hommikul kui ärkame, on Issand meile kinkinud uue päeva. Saame palvetada, et Issand õnnistaks ja hoiaks meid. Et tema annaks meile mitte ainult selguse oma teede suhtes, vaid ka väe nendel käia. Peaksime me komistama ja kurjale järele andma – ja seda juhtub ju väiksemal määral igal päeval –, saame alati kahetsuse, usu ja kindla meeleparandustahtega Tema ette tulla. Kogeme andestust ja saame Pühalt Vaimult jõudu Jumala tahte tegemiseks ja võiduks kiusatuste üle.

Palugem ka, et alanud paastuaeg oleks meile õnnistuseks. Vaatamata sellele, et kõik muudatused meie elus saavad alguse meie südamest, on paastumisel, oma meelistegevustest loobumisel ja välise elu piiramisel siiski tähendus meie hingele. Saagu nende kaudu meie usk kindlamaks ja armastus tugevamaks, nii et me võiksime üksteist toetada ja julgustada igavese elu kitsal ja lootusrikkal rajal. Aamen.

Marek Alveus

Koguduse Diakon

Usk igas päevas

Jutlus

Täna kuuldud Evangeelium räägib Kaanas toimunud pulmast. See on selge sündmus oma loogilise juhtumite jadaga ja kirjeldab ühte olukorda, ent on siiski oluliselt sügavam kui esmapilgul paistab.
Me kuulsime lugu peo käigus veini tegemisest ja seega täna on see hetk kus saab rääkida kuidas teha head veini nii füüsilises kui vaimses mõttes. Eestlane teadupärast on tõsimeelne koduveini valmistaja. Minu vanaisa pani alati sügisel õuntest, arooniatest, ploomidest ja millest iganes veini nii-öelda käima. Alguses oli protsess kiire ja mida vähem kummaline kõver, veega täidetud klaastoru mulksus seda rohkem valmis ta hakkas saama, kuniks kogu protsess rahunes täielikult maha. Seejärel hinnati tulemust, mõni nendest veinidest oli hea, mõni mitte nii väga. Kui aus olla, siis ma ole väga suur koduveini sõber ka, et tohutut pingerida esitleda. Seda jutlustust oma mõttes ettevalmistusena kandes uurisin ka Wikipediast eelkõige viinamarja veini tegemise metoodikat. Teate, ma võin teile sellest hiljem kohvilauas soovikorral täieliku loengu pidada. Sain teada, et mitu korda aastas tuleb vaadata ja hinnata pinnast kus istikud kasvavad, et osata seda õige väetisega vajadusel turgutada ja nõndasamuti tuleb jälgida viinamarja istikut päikese suhtes, et päike tema juuri ei kõrvetaks, või hoopis vastupidi – et juurde saaksid piisavalt päikest. Ka seda, et kui ei saa, siis tuleb lehti eemaldada – ühesõnaga, et viinamarja saaks kandma, tuleb selleks palju tööd teha kuniks ükskord vein valmis saab.
Kunagi Prantsusmaal ühes veinimõisas ütles sommeljee meile, et ka maailma kõige kallima veinipudeli nn omahind on maksimaalselt 7 eurot. See veendumuslik pühendumus, millega paljud inimesed on nõus veinipudeli eest maksma tuhandeid eurosid on veini aastakäik, mis on siis arusaadav kui eriline aroom, lõhn, värvus, tasakaalus maitse jne – suures osas kujuneb see kõik algsest viinamarjast. Sellest samast viinapuu oska küljes olnud marjast. Kas meiega ei ole mitte samamoodi ? Oleme kõik ühesugused inimesed – Jumala looming, sama viinapuu oksad, aga mõnel meist on parem aroom (sisemine ilu), maitse (taktitunne ja eetilisus), lõhn ( vaimne sättumus) ja teisel mitte. Mõni oks on üldse ära närtsinud, kuivanud ja mõni ka pahatahtlikult vägivallaga murtud. Kas just mitte nõnda samuti ei ole meie ja meie usuga? Missuguses staadiumis oleme me ise ja kui tugev on meie usk?
See vein, mida sai loodud veest räägib usaldusest juhendamisse. Õigest õpetusest ja uskumisest sellesse. Kui käia Jumala õpetuse järgi siis õnnestub ehk ka püüeldud tulemuseni jõuda.
Ja võib ebaõnnestuda ka. Kindlasti võib. Võib valesti mõista või valesti tõlgendada. Thomas Alva Edison on öelnud oma tegemiste kohta, et ma ei eksinud – ma tuvastasin 10 000 viisi kuidas teha midagi valesti. Seda enne kui ta leiutas fonograafi või elektripirni. Millegi, mida keegi ei suutnud tol ajal endale isegi ette kujutada.
Oluline on mitte lõpetada püüdlemist õige poole. Ka siis kui kohe ei õnnestu või on valesti millestki aru saadud. Või pole antud endast parimat. Taas koidab päike ja on uus võimalus olla parem või veel parem kui eile. Siinkohal võiks igaüks oma südamesse vaadata ja küsida, kui järjepidevad me oleme. Kasvõi igapäevases tänupalves – kas me oleme piisavalt põhjalikud? Ja missugused niiöelda viinamarjad meist kujunevad.
Kätteharjutatud rutiin loob mudeli ja harjumuse, piisava harjumuse taustal aga tekib lisaks tüütavale ka turvaline rutiin ja nii vabaneb meie piiratud meel märkama seni varjatut ja tajuma käeulatusest varem välja jäänut ja mõistab ehk nii mõndagi seost, mida meile lahkelt pakutakse. Sirutagem siis selle poole.
Salm Johannese Evangeeliumist ütleb: „Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik“ ( Jh 15:1) mõned salmid hiljem ta lisab, et „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“
Kui ennist rääkisime viinamarja kasvatamisest ja sellest kui palju on selleks vaja tähelepanu ning mida kõike on tarvis märgata, siis kas need Evangeeliumi read ei ole mitte rõõmustavad.
Kui inimesed on viinapuu oksad, mis on seotud Jeesusega ja selle kaudu on nad kõige kõrgema hoole all siis on ju meil sisuliselt kõik olemas. Inimene kes elab usus ja on kõigeväelise aedniku hoole all, on õnnistatud. Kas saab olla paremat või õigemat hoolt mida inimmõistus üldse hoomata suudab ? Janunedes okstena Jumala armu järele kanname me usu vilja. Meie ülesanne inimestena on aga hoida silmad lahti, et ka need juured, mis ei saa päikest saaksid abi, ja eemaldada segavaid mõtteid või eelmainitud lehti, et olukorda parandada. Samuti lisada väetist Jumalasõnaga sinna, kus seda kipub vajaka jääma ja mõni taim seetõttu usus kiduma kipub jääma. Samamoodi on vaja märgata neid vägivallaga murtud oksi – ehk saab veel miskit parandada.
Oluline on pakutu tänuga õiges meeles vastu võtta ja heldelt jagada sõna ka neile, kes veel jõudnud ei ole, kristlane ei saa olla kade.
Aga see ei ole veel kõik mida kirjakoht meile räägib. Siin näidatakse meile imetegu enne seda kui tuli ilmsiks Jeesuse tõeline isik. Nähes probleemi ja kimbatust ulatas Kristus oma abikäe. Vaikselt, ilma kära tegemata. See on kui püha vaim, mis valati välja ja need kes sellest osa said – said kingituse.
See sündmus toimus enne Jeesuse tõelise isiku ilmsikstulekut inimestele. Seega aset leidis imetegu, mis andis aimu tulevasest pühadusest. Kas me märkame ümbritsevat, kas me oleme piisavalt tähelepanelikud? See imetegu Galilea Kaanas oli esimene tunnusmärk Kristuse kirkusest ja selle läbi tugevnes tema jüngrite usk temasse. Nad küll uskusid aga ka kahtlesid enne seda imet.
Meie ju ka kahtleme. Iga päev, mitu korda ja tihtipeale jäämegi kahtlema. Ütleme, et see on loogika või kogemus ja läheme edasi. Aga kas see ei ole mitte pinnapealne?
Psühholoogid ütlevad erinevate uurimustele tuginedes, et meie mõtteid läbivad sekundis mitmed ideed. Just ideed sest need ei ole faktid aga inimmõistus käsitleb neid kui fakte ja nii tekibki kivinenud veendumus ning väga lihtsalt võib sattuda kogu tõlgendusejada valele arusaamisele. Näiteks Eestis leiduvad ämblikud on suhteliselt kahjutud. Ei tee nad inimesele suurt midagi peale sügeleva koha ka siis kui pingutades purevad, ka sääsk on verejanulisem kiskja. Küll aga on näha olnud kuidas suured inimesed mündisuuruse lülijalgse eest kisaga pagevad nii et tuli takus. Või hiired- aga jäägu see näide lahti seletamata siinkohal. See tähendab, et ämblik ei tee inimesele midagi aga ometi meie mõistus käseb midagi autopiloodil teha – kasutu, kas pole? Seega, usu ja usalda aga ratsionaalselt. Usu jumalasse tema kirkuses aga mitte udupuhujatesse ja pimedasse tormamisse. Kui näed imet tervenemisest või ootamatult saadud koolilapse heast hindest kuigi oli õppimata või ka niiöelda nõela leidmisel heinakuhjast, siis mõista mis on selle taga. Need on pisikesed tõed, et meil oleks ehk lihtsam uskuda oma kahtlevas loomus.
Veel üks oluline osa siit ettelugemisest omale mõttesse kaasa võtta ja ka iseendaga arutada võiks olla pulmavanema ütlus: „Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles.” (Jh 2:1-11)
See ütleb meile ju otsesõnu, et ära mõista kohut kui ei ole lugenud kogu lugu. On olemas üks hea ütlus inglise keeles, mis tõlgituna võiks kõlada, et võta ja käi üks miil tema kingades enne kui kritiseerid. See tähendab, et hukkamõist ei ole inimese õigus, me ju ei tea kuskohas torkab nael võõras kingas jalga iga sammu jooksul, seda mis paneb kellegi lonkama. Seega, rääkimine hõbe, vaikimine kuld aga seda ei tohi segamini ajada ükskõiksuse või silmade kinni pigistamisega kus on vaja sekkuda. Meie ühiskonnas on palju hukkamõistu ja näpuga näitamist, halvustamist ja on ju tehtud telesaadegi mis ütleb “ Naabrist parem”. See pinnapealne pingutamine on kohati kurb, kohati kurbnaljakas ja kohati lausa koomiline. No hea küll, naabrist parem – ja edasi?
Kui pulmavanem hurjutas, et esimene vein, mis tegelikult oli see parim ei olekski justkui nii olnud, siis ta ju ei teadnud, et kogu vein oli otsa saanud ning see vein, mis nad sõnatuks võttis oli abi kõrgematelt jõududelt. See oli kingitus ja lahendus. Oma piiratuses aga võttis ta vabaduse näpuga näidata. Kui vale see on! Ma usun, et me kõik oleme end millalgi sõnasabast kinni saanud ja tajunud, et järgmine ilmnev detail muudab kogu eelnevat ning olnud tänulikud, et ei jõudnud targutada, enne kui saime valgustatud.
Igasugused niinimetatud vanarahva tarkused ja ütlused on kujunenud inimpõlvedega.
Lisaks kirjutama õppimisele ja lambipirni leiutamisele on läbi aegade kogetud asju, millel on oma seaduspära. Me oleme inimesed ja meie asi on õppida ja areneda, mitte kritiseerida ja hinnata. Kohut mõistetakse hiljem ja mitte meie, inimeste poolt, seega mõtle enne kui ütled sest nii nagu olen jutluses ka varem öelnud ja siiralt mõtlen- igal sõnal on jõud ja lendu lastud vale sõna tagasi ei saa. Kahju mida see aga teha võib on määramata – hingehaavu ja südameverd ju ei näe. Ka see pulmavanem ei teadnud mida ta tegelikult ütleb ja kuigi kõik lahenes hästi oleks võinud ju see okas torkamata jääda, see oli justkui kadeduse kommentaar, et ei saanud piisavalt heaks hinnatud veini juua enne kui tekkis küllastus. Tihti on särav abi tulnud kõrgemalt ja ei leidu maapeal inimest kellel on õigus seda kommenteerida.
Uskugem ja usaldagem ning käigem valguse rajal. Nähkem imesid – ka seda kaunist maailma, mis on meie ümber. Leidkem ilu ja õppigem nägema väikeseid imesid, et oskaks märgata või kasvõi kergelt tajuda ka suuremaid kui need me teele satuvad. Amen!

Marek Alveus
Nõmme Rahu kiriku diakoniameti kandidaat

Jutlus Jeesuse ristimispühal 2019

Ristiga märgitud – Jeesus ja meie

Nagu juba jumalateenistuse algul öeldud, pühitseme täna Jeesuse Kristuse ristimisepüha. Kuulsime äsja lugemist Jeesuse ristimise kohta Matteuse evangeeliumist. Olgu öeldud, et Jeesuse ristimisest on kirjutatud kõigis neljas evangeeliumis, tõsi küll väikeste erinevate rõhuasetustega, millele ma ka järgnevas viitan.

Ent tuleme Matteuse evangeeliumi juurde. Peaaegu pool sellest pärimusest on pühendatud Jeesuse ja Ristija Johannese vahelisele mõttevahetusele, võibolla isegi väikesele vaidlusele, et kumb siis kumba peaks ristima. Kas Jeesus Ristija Johannest nagu viimane soovinuks või siis Ristija Johannes Jeesusest, nagu Jeesus seda soovis ning nagu see viimaks ka läks.

Ristija Johannese soovist saada Jeesuse poolt ristitud, võib päris hõlpsast aru saada – Ta oli ju pikalt ette kuulutanud Messia tulekut ning nüüd Ta oli tulnud ja saada ise ristitud Jeesuse poolt võis tähendada Ristija Johannesele, et Ta on teinud õiget asja ja Tema ülesanne on sellega täidetud. Inimlikus plaanis igati mõistetavad mõtted – kui sageli olen ka ise soovinud, et vähemasti mingi osa sellest, mida olen võinud Jumala abiga siiani teha, võiks olla midagi mõtekat, tähendusrikast ja õiget. Muide, selline üldinimlik püüdlus meie tegevuse, siin siis Ristija Johannese tegevuse mõtestatuse kohta tuleb erilise selgusega esile juts Johannese evangeeliumis. Seal näeb Ristija Johannes kogu oma ristimise mõtet, tegelikult kogu oma elu misiooni, selles ja sellena, et Messias võiks avalikuks saada. Kui nüüd Püha Vaim oli Jeesuse peale langenud pärast Tema ristimist, siis oli Johannesel üteaegu selgus, et Jeesus on see Jumala Tall, kes ära kannab maailma patu ning ma arvan et ka selgus, et Tema ülesanne on täidetud ning Ta on selle hästi täitnud.

Ent veelgi huvitavam on mõelda sellele, et miks Jeesusele oli nii oluline, et Ta saaks ristitud Ristija Johannese poolt ja mitte kuidagi teisiti. Peab tunnistama, et ega kuuluud evangeelium meie eest kattevarju eriti ei kergita – Ristija Johannes annab järele siis, kui Jeesus on Talle öelnud, et peame toimeta kõike õigust mööda. Mis õigust Jeesus siin silmas pidas, seda on väga raske öelda.

Küll aga tasub sellele küsimusele ikkagi püüda vastata – miks Jeesuse jaoks oli nii tähtis saada Ristija Johannese poolt ristitud. Vastaksin sellele kolmest perspektiivist. Esiteks ma arvan, et kui Jeesus sai Ristija Johannese poolt ristitud, siis selle teo sõnum oli Jeesuse kohta selge – just Tema on see Messia ja Päästaja, kellest Ristija Johannes oli sõna ja teoga kuulutanud ja tunnistanud ning kellest Vana Testament oli juba sadu aastaid varem ettekuulutanud. Loomulikult ei saanud see viimses mõttes olla kuidagi Jeesuse jaoks oluline, oli ja on Tema ju Jumala Poeg ja Jumal, ega vajanud mingit tunnistust. Ouline oli see aga vaieldamatult nende inimeste jaoks, kes olid kokku puutunud Ristija Johannesega ning üsna pea said ka osa Jeesuse sõumist.

Teisena mulle tundub, et Jeesuse ristimine samastab Teda kuidagi meie kõigiga. Kogu inimsooga. Me Tema, et Ta oli ja on Jumal, aga kui Ta oleks vaid Jumal, siis ei saaks Tal olla kokkupuutumust meiega. Ta ei saaks olla meie vennaks ega sõbraks, keda suudaksime usaldada ja võtta Temalt vastu elu ja igavikku. Just selles teos, et Ta ka ise saab ristitud, võtab Ta enese peale ja enese omaks inimloomuse ja inimeseks olemises kogu selle täiuses. Kristuse kaks loomust, jumalik ja inimlik, see et Ta on ühteaegu Jumal ja inimene, jääb alatiseks müsteeriumiks, kuid Tema ristimiselugu on meile kõigile julgustuseks, et ka Jumalana on Ta üks meie seast. Ta on küll püha ja õiglane, kui samas ka meid mõistev ja toetav, sest Temale ei ole võõras ükski meie kogemustest. Viimasena pole Talle võõras ka meie kannatus ja surm, Ta on neid mõlemaid kogenud. Just sellepärast võime oma elus kõigega Jeesuse ette tulla ja saada osas sellest, mis Tal meile on anda, nimelt igavesest elust Tema Isa kuningriigis.

Ja kolmandaks usun ma, et selle teoga rõhutab Jeesus meile ristimise tähtust. Loomulikult on tähtsaid asu teisigi, nagu usk, kuulekus ja pühitsuselu, kuid ristimisel on väga-väga suur tähtsus ja tähendus. Sellest ei peagi me koheselt aru saama, kui oleme saanud ristimisel Püha Kolmainu Jumalaga ühendatud, see taipamine võib tulla ja üldiselt tulebki aastaid, võibolla aastakümneid hiljem. Esimese kolme evangeeliumi pärimused jätavad meile võimaluse mõelda, et just Jeesuse ristimine sai Talle sissejuhatuseks ja Tema teenimise algpunktiks. Sellest saladuslikus toimingus sai Ta tahte, jõu ja kindluse kõigeks selleks, mis oli Tema ülesandeks oma Isalt. Teisiti pole ka meiega – nii kogu meie usk ja teenimine algab ikkagi sealt, kus me saame ristitud ning saame osadusse püha Kolmainu Jumalaga. Kindlasti me ei peaks mõtlema vastupidi, et kõigepealt püüame uskuda ja midagi Jumala riigi jaoks ära teha ning siis oleme valmis ristimiseks. Jumal on asjad seadnud just nii et esmalt on ristimine, kus Püha Vaimu läbi meile antakse usku, mis annab meile omakorda jõu ja rõõmu Issanda töö tegemiseks.

Ent veel paar asja, mis on Jeesuse ristimise juures väga tähtsad ning millest tunnistavad ka teised evangeeliumid. Tahan esmalt nimetada Püha Vaimu andmist ristimisel. Matteuses evangeeliumis on kirjutatud, et kui Ta oli veest välja tulnud, siis langes Püha Vaim tuvi kuul Jeesuse peale. Markus rõhutab Püha Vaimu langemise vahetust või kohesust Jeesuse ristimise järel. Kui Matteusel astub Jeesus ristimise järel koheselt veest välja, siis Markusel langeb Püha Vaim koheselt veest väljaastunud Jeesuse peale. Luukas nimetab lisaks palvet, kirjutades, et kui Jeesus oli ristitud ja palvetas, et alles seejärel langes Püha Vaim Tema peale. Kõik eelnev on nüansid, oluline on see, et Jeesus sai ristimisel Püha Vaimu. Ka meie, kui me oleme ristitud, oleme saanud Püha Vaimu. See on mõistetamatult suur arm ja kingitus, et Jumal meile, kes me oleme patused ja surelikud inimesed, annab ristimise meisse elama Püha Vaimu, kes toob meile nii patukahetuse kui uue elu ning viimaks ka igavese elu taevas. Ei saa ilmselt väita, et enne ristimist Püha Vaim meie juures ei ole üldse tegev, sest muidu meist keegi ristimiseni ei oleks jõudnud, küll aga selles püha sakramendis annab Ta meile rohkesti oma kallist Vaimu, et meist võiksid saada Jumala lapsed ja igavese elu pärijad. Martin Luther on rõhutan veel sedagi, et igal päeval toob meile Püha Vaim suremise patule ja uue elu ning selles mõttes otsekui kordub see püha ime, millest me ühel korral ja ainukordselt Ristimise Sakramendis osasaanud, meie juures igal päeval.

Ja viimaks tunnistavad evangeeliumid veel häälest taevast – “See on minu armas Poeg, kellest on mul hea meel.” Sellelgi tunnistusel on sügav ja mitmetähenduslik sisu. Võib öelda, et see on evangeeliumites esimene koht, kui räägitakse meile täie selgusega Jumalast Püha Kolmainu Jumalana – Poega ristitakse, Püha Vaim laskub ihulikult kujul Tema peale ning selle kõige üle on Jumal Isa heakskiitev tunnistus taevas. Ei saa nõustuda nendega, kes Püha Kolmainust näevad alles Matteuse evangeeliumi lõpus ristimiskäsus Kolmainu Jumala nimesse, seesama püha ja armuline Kolmainu Jumal on ühemõtteliselt kohal juba sama evangeeliumi kolmandas peatükis. Ja veel, nagu juba öeldud, kiidab Jumal Isa kõik selle, mis Tema Pojaga toimus, ühemõtteliselt heaks.

Head sõbrad nõnda on ka meiega – kui Jeesuse eeskujul saame ristitud, võtame palves Püha Vaimu anni ning pühendame enda elu Jumala teenimisele, siis kostub ka meie üle hääl, mida me võibolla oma kõrvadega ei saagi kuulda, kuid oma südames ometi kuuleme ja tunneme – ka meie oleme Jumala pojad ja tütred, kellest Jumalal on hea meel. Aamen.

Ove Sander
Koguduse õpetaja

KAHE RIIGI KODANIK

Rm 13: 1-7. 24 pp. pärast nelipüha Nõmme Rahu 04.11.2018.a.
Kahe riigi kodanik

Armsad kristlikud sõbrad! Kujutage endale ette olukorda, mis võiks hakata juhtuma, kui kasvõi üheks päevaks kaotaksid kehtivuse kõik ühiskonnelu reguleerivad seadused ja igaüks võiks teha, mis pähe tuleb-, ja tagajärgede eest ei peaks vastutama ka hiljem. Mis siis toimuma hakkaks? Kujutagem endale ette maad, kus pikemat aega mittemingisuguseidki seadusi ei ole. Nõnda on aga olnud. 16. saj. keskpaigast algas Euroopast väljaränd Ameerikasse, kuhu siirdusid kullaotsijad ja õnnekütid, sinna pagesid paljud Euroopas seadustega pahuksisse sattunud tagaotsitavad. Vahest olete näinud kauboifilme, mis annavad ettekujutuse seesugusest olukorrast. Riigikorda ei olnud ja igaüks tegi, mis tahtis või suutis. Elu kujunes võimatult raskekes just igamehe omavoli ja võimutsemise tõttu. Kõikide elud, saavutused, tööd olid ohus. Võttis enne tükk aega, kui hea tahtega inimesed suutsid end maksma panna ja organiseeruda ühiskonnaks, et kaitsta ühiseid hüvesid. See tähendas seadusi, mis sunnivad teistega arvestama. Seadused ei ole tehtud inimeste kiusamiseks, et nad end liiga hästi ei tunneks. Seadused on selleks, et elu laabuks võimalikult hästi. Igas ühiskonnas on inimesel nii õigused kui ka kohustused. Kui inimene kasutab ühiskonna hüvesid, siis peab ta end ka teiste tarvis piirama. Paulus nimetab kuuldud kirjakohas mõned kohustused, milleks on maksud ja tolliraha. Tollirahaks nimetati maksu kaupade pealt. Meilgi tuleb Maksuametile igal aastal esitada tuludeklaratsioon, igakuiselt tuleb tasuda mitmesuguseid makse: eluaseme üür, elektriarve jne, maamaks, mitmesugused liisingud, ettevõtjatel ettevõtlusmaks jne. jne. Kristlane teeb seda ausalt ja õigeaegselt. Jeesus ütleb, et kui kasutad raha, mida riik välja annab, siis kanna ka kohustused riigi ees: „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi” (Mt 22:21). Kristlane kuuletub maksuseadustele mitte hirmust karistuse ees, vaid südametunnistuse kaudu. Maksudest moodustuvad ju kõigi riigiteenistujate töötasud: õpetajad, arstid, politsei, kaitsevägi, kohtunikud, riigi- ja omavalitsemisorganid jne. jne. Maksude õiglasest tasumisest sõltub meie riigi hea käekäik ja seeläbi kõigi meie heaolu. Paulus sõnul peab kristlane võimudele osutama ka „kartust ja au” (Mt 22:7). Mis see on- kartus ja au? Küllap on see viisakus ja kuulekus. Ole viisakas ja kuulekas! Käsk „Sina pead austama oma isa ja ema” laieneb ka võimude, ülemuste kohta. Martin Luther ütleb neljanda käsu seletuses: „Meie peame Jumalat kartma ja armastama, et me oma vanemaid ja isandaid ei põlga ega vihasta, vaid et me neid austame ja neid teenime, kuulame nende sõna ning peame neid armsaks ja kalliks.” Ristiinimene ei peaks andma pahandusteks põhjust. Mõned salmid eespool tänast kirjakohta ütleb Paulus: „Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega!” (Rm 12:18). Usklikuks saamine- Taevariigi kodakondsusesse vastuvõtmine, ei vabastada inimest kohustustest ühiskonna vastu. Vastupidi, usklik peab olema veelgi eeskujulikum ühiskonnaliige, kui ta seda enne oli. Usklik on Taevariigi saadik maa peal. Saadik ei tohi teha häbi oma asukohariigile, sest vastasel juhul ta kutsutakse tagasi. Meil, armsad õed ja vennad Kristuses, on topeltkodakondsus, üks on ajalik ja teine igavene. Maisesse me sünnime emaihust ja see lõpeb meie ajaliku elu otsa saamisega. Taevasesse aga sünnime veest ja Vaimust, ja see ei lõpe iialgi, see on igavene. Me oleme samaaegselt Eesti Vabariigi ja Jumala Kuningriigi kodanikud. Mõlema ees on meil kohustused. „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma” (Mt 22: 21). Tasuge riigile maksud, osutage kuulekust maistele ülemustele ja andke Jumalale Tema osa. Mis siis kuulub Jumalale? Jeesus ütleb: „Armasta Issandat, oma Jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk” (Mt 22: 37, 38). Esimene käsk on see, et me kuulume täielikut Jumalale. Meie elu, südametunnistus, veendumused ja usk kuuluvad Jumalale. Pauluse sõnul on maised võimud oma ameti saanud Jumala käest ja selle pärast me peamegi neile kuulekad oleme. Aga kas alati ja mistahes tingimusel? Reformatsiooni käigus 1530ndal aastal vastu võetud Augsburgi usutunnistuses öeldakse toetudes Jeesusele, et kui Jumalariigi ja ilmaliku riigi seadused lähevad omavahel vastuollu, tuleb kaheldamatult täita Jumalariigi seadusi, taludes Jumala abil kõiki kannatusi, mis see endaga kaasa peaks tooma, isegi märtrisurma. Nii hukati ka Paulus mõõgaga Rooma koguduse pärimuse järgi keiser Nero ajal riigivõimule allumatuse pärast. Eelnevalt oli juutide poolt Paulusel keelatud kuulutada Kristust, mille peale apostel kostis: „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna” (Ap 5:29). Nõndasamuti on läbi aegade taga kiusatud ja hukatud loendamatu hulk kristlasi. Kui riigivõim taotleb endale Jumalale kuuluvat kohta – meie südametunnistust, veendumusi ja usku, siis ületab ta volitused, mis talle Jumala poolt on antud. Seesugusel juhul ei tule kristlasel riigivõimule kuuletuda. Jumala esimene käsk on üle kõige armastada oma Issandat ja teine käsk, armastada oma ligimest. Riigivõimu esindajad ongi ligimesed. Ei ole nii, et esmalt armasta oma ligimest ja siis Jumalat. Kui võimukandja käsk läheb vastu Jumala käsule, Pühakirjas antule, siis ei saa see olla kohustuseks usklikule ega kirikule. Nii ei ole riigivõimul õigust kohustada vaimulikke laulatama ja õnnistama samasoolisi paare ega kristlastest kondiitreid torte kaunistama LGBT hüüdlausetega. Lähiajaloost on teada, et Natsi-Saksamaal eraldus Tunnistuskirik ametlikust kirikust, sest ta ei olnud valmis leppima ainult vaimulike asjadega tegelemisega, vaid osutas ka poliitilist vastupanu kuritegelikule võimule. Martin Luther on öelnud, et Jumal on rajanud inimeste keskel 2 võimu- ühe vaimuliku ja teise ilmaliku. Vaimulik võim on Sõna läbi ja ilma mõõgata, et inimesed seeläbi vagaks ja õigeks saaksid, nii et nad selle sama õigusega ka igavese elu päriksid. Ja seda õigust rakendab Jumal Sõna kaudu, milleks Ta on läkitanud jutlustajad. Teine, ilmalik võim, on mõõga läbi, et need, kes Sõna läbi ei taha vagaks ja õigeks saada igaveseks eluks, siiski säärase ilmaliku võimu läbi oleksid sunnitud vagad ja õiged olema maailma ees. Ja seda õigust rakendab Jumal mõõga läbi. Ja kuigi seda õigust ei tasuta igavese eluga, tahab Ta siiski, et inimeste seas oleksid alati hoitud rahu ja tasub seda ajaliku hüvega. Kui Paulus ütleb, et „võim ei kanna mõõka asjata” (Mt 13:4), siis tähendab see, et riik karistab seadustele vastu hakkajaid, aga ka seda, et kaitseb end välisvaenlaste vastu, ja see annab kristlastele õiguse töötada vastavates riigiametites ja kohustuse vajadusel ka riiki välisvaenlase eest relvaga kaitsta. Kui Euroopa kristlikud maad poleks oma piire islami invasiooni vastu juba varem kahel korral relvaga kaitsnud, siis meid täna siin poleks või maksaks me Jeesusesse Kristusesse uskumise eest maksu nii nagu islamiriikides täna kristlased on kohusatud. Armsad õed ja vennad. Täitkem kõik oma kohustused maise riigi ja ülemate ees, tasugem õigeaegselt maksud, olgem kuulekad ja viisakd. Nii anname head tunnistust Jumalariigist, nii kuulutame evangeeliumi. Üle kõige aga olgem kuulekad Jumalale, meie taevasele Isale. Jumala riik on praegu meie sees, püüdkem aga kõigest jõust, südamest ja hingest selle poole, et meie oleksime kord Jumalariigi sees, kui Eluraamat avatakse Talle trooni ees. AAMEN.

 

Toivo Treiblut, koguduse abiõpetaja

 

 


Tekst pdf-formaadis alla laetav:
Jutlus Rm 13, 1-7. 24 pp. pärast Nelipüha- Kahe riigi kodanik- INTRODUKTSIOON

Pääsemine käib kiriku kaudu

September on paljude jaoks uute alguste kuu. Osad algused on päris uued, teised pigem taasalustamised ja jätkamised. September toob enesega kaasa muudatusi kodudesse, koolidesse ja kogudustesse. Kus aga on muudatused, seal vajame eriliselt Jumala juhtimist ja õnnistust. Samuti eestpalveid ja häid soove. Mida soovin meie koguduste liikmetele?

Esmalt sooviksin ja paluksin, et te kallid õed ja vennad senisest ikka enam kirikutee jalge alla võtaksite. Seda ei palu ma ainult põhjusel, et meil vaimulikena on kurb ja raske ilme teieta, vaid kirikus käimine on vajalik meie kõikide päästeks ja hingeõnnistuseks. On vana tõde, et inimene ei pääse üksi, ta pääseb ainult armastuse-, usu- ja palveosaduses, milleks on püha kirik. Mäletan seinini kõige olulisemat õpetust, mille ma noore mehena leeriõnnistamisel kaasa sain Tartu praostilt Harald Tammurilt – püüa ikka kirikusse tulla. Täna, olles juba päris pikalt kirikuteenistuses olnud, võin vaid kinnitada selle lihtsa nõuande olulisust. Kui inimene käib jumalateenistustel, siis tema elu on õnnistatud. Mitte, et probleemid ja eluraskused ära kaoksid, küll aga annab meile jumalarahva kokku tulemine Sõna ja Sakramendi osaduses jõu ja rõõmu ning hoiab meid kindlalt igavese elu kitsal rajal.

Edasi soovin ja palun, et meie koguduse liikmete aktiivsus ja kaasateenimine võiks suureneda. Olen nõus, et kristlus on eelkõige olemise, mitte tegemise vorm. Ja siiski kasvab olemisest – Kristusega koosolemisest ja Kristuse olemisest meis – välja tegu, mis on õnnistuseks inimesele ja auks Jumalale. Usk saab armastuses tegevaks. Meie poolt vaadatuna on see tänu- ja armastustegu Issandale. Jumala poolt nähtuna aga, Tema tegu ja Püha Vaimu vili meis. Eestlasele omaselt oleme tagasihoidlikud ega ole alati veendunud, et Jumal meile on midagi andnud või kui on, siis kas selle vähesega üldse on mõtet toimetada. Kuid Jumala riigi saladuseks ongi väikese suurus, vaevumärgatavate alguste õnnistus ning viie leiva ja kahe kalaga viietuhande söötmine.

Tegude osas tahaks veel paluda, et meist kõigist saaksid tõelised vendade-õdede hoidjad. Vastupidiselt Kainile, kes ei tahtnud midagi kuulda oma venna hoidmisest ja armastamisest. Ei ole mõtet ainult rääkida armastusest ja märkamisest – kuigi nende vooruste meelde tuletamine kuulub kirikutöö juurde – , aeg on küps, et head ja armastusest täidetud mõtted ja sõnad võiksid järjest enam võtta tegude kuju. Olen viimastel kuudel kutsunud Nõmme Rahu koguduse liikmed märkama inimesi, kes võibolla aastaid on pühapäeviti istunud nende ees või lausa kõrval. Kas nad olid ka täna kirikus? Kui ei olnud, siis uurida järele, kas nende inimestega on kõik korras. Otsida ülesse, minna vaatama, mis loob omakorda kindluse, et kui meie ükskord kõrvale jääme, et siis meidki ei unustata. See on vaid üks näide paljudest, kuidas anda oma osa Issanda töös.

Viimaks tahan soovida midagi esmapilgul väga kummalist, et meil kõigil, head õed ja vennad, oleks üks kogudus. Just nimelt üks kogudus – Jumala perekond, kuhu oma rõõmude ja muredega tulla ning anda oma osa tema ülesehitamiseks. Loomulikult on kirik suurem kogudusest ja konfessioonist ning pole midagi katki, kui aegajalt käime külas teistes kogudustes. Ja siiski on oluline, et toome oma armastuse, vaimujõu ja annid ühe konkreetse koguduse altari ette. Ei ole hea, kui ühel pühapäeval oleme siin, teisel seal, kolmandal võibolla piirdume jumalateenistusega arvutiekraanil ja neljandal võibolla jääme hoopis koju. Nagu kärgpere pole ideaalmudel, nii pole kärgkiriklikkus kirikliku kuuluvuse ja teenimise ideaalmudel.

Soovin ja palun, et senisest enam võiksid meie ristitud ja leeritatud liikmed osa saada armust, mida Jumal vahendab meile oma kiriku, tema armuvahendite ja vaimulikkonna kaudu. Samuti panen südamele suuremat kaasateenimist ja Issandalt saadud talentidega kauplemist. Eelkõige aga Jumala õnnistust ja tänulikku meelt.

Ove Sander

Koguduse õpetaja

Viljakas elu Kristuse vabaduses

Jumala abiga tahaksin jagada mõned mõtted Galaatia kirja viienda peatüki lõpuosale, mida kuulsime ühena tänastest Pühakirja lugemistest.

Hakkaksin peale tagantpoolt. Apostel kirjutab: “Ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad!” (5:26) Täiesti arusaadav üleskutse – loobuda tühja au taga ajamisest, üksteisele ärritamisest, pahanduseks ja komistuseks olemisest ning elust, mis on täidetud kiivusest ja kadedusest. Üleskutsest arusaamisest on aga märksa raskem tema järele käija. Ma tahan loota, et me kõik oleme aegajalt püüdnud võidelda meist pead tõstva edevuse, kurjuse ja kiivuse vastu, kuid see võitlus pole kaugeltki andud alati loodetavaid tulemusi. Millest siis oleks abi? Mis aitaks meid oma lihaliku loomusega toimetulemiseks siin lihalikus ja patuses maailmas?

Apostel kirjutab, et “Jeesuse Kristuse omad on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega.” (5:24) Mida tähendab siin väljend “lihalikku loomust risti lööma”? Vastus sellele küsimusele võiks anda meile suuna ja jõudu võitluses oma patu ja lihaga. Mõte suundub Martin Lutheri Väikese Katekismuse Ristimise Sakramendi seletusele. Ta kirjutab, et “vana Aadam meie sees peab igapäevase patukahetsemise ja meeleparandamise läbi uputatama ja surema koos kõikide pattude ja kurjade himudega, ja iga päev peab jälle väljuma uus inimene kes elaks õiguses ja pühaduses Jumala ees igavesti.” Usuisa viitab siin mitmele olulisele momendile võitluse kurjuse ja himudega. Esmalt on selle võitluse olulisteks komponentideks patukahetus, so. kurvastus, isegi enese hukkamõist oma kurjuse pärast ühes kindla sooviga oma elu parandada, õieti muuta. Et kõik saab alguse meie mõtlemisest, siis peabki esmalt muutuma ja uuekssaama meie meel ja mõtlemine, kõik muud tuleb järgi. Luther ütleb veel midagi väga olulist, nimelt et selline patukahetsus ja meeleuuendamine peab kestma kogu meie elu. Jah, ühel hetkel me teeme Jumala abiga algust, kuid see kestab seni, kuni Issanda meid siit maisest elust enese juurde kutsub.

Hoopis teiselaadilise ja palju positiivsema juhatuse oma pattude ja kirgedega toimetulemiseks annab piiskop Kallistos Ware oma raamatus “Õigeusu tee”, mida me luterlastena võime hea südametunnistusega järgida. Ta kirjutab, et “mõned (kirikuisad) on seisukohal, et himud on dünaamilised impulsid, mis Jumal on inimese sisse pannud ja nõnda olemuselt hea, ehki praegu patu tõttu moonutatud. Selle … arusaama järgi ei ole meie eesmärk himude hävitamine, vaid nende jõu suunamine mujale. Kontrollimatu viha tuleb muuta õiglaseks meelepahaks kurja vastu, kiuslik kadedus innukuseks tõe eest seista, suguiha puhta leegiga põlevaks eroseks. Himusid ei pea tapma, vaid puhastama; arendama, mitte välja juurima; positiivselt, mitte negatiivselt kasutama. Me peame ütlema endale ja teistele mitte: “Suru maha!”, vaid “Muuda kauniks!”

Piiskop Kallistos annab meile selleks ka praktilist nõu – “Himusid tuleb puhastada nii ihu kui hinge tasandil. Hinge tasandil puhastatakse neid palve, regulaarse pihil ja Armulaual käimise, igapäevase Pühakirja lugemise, heade mõtete ja teiste teenimise läbi armastuses. Ihu tasandil puhastatakse neid eelkõige paastumise, kasinuse ning sagedaste kummarduste läbi palvetamise ajal.” Arusaadavalt lähtuvad tema soovitused õigeusu traditsioonist, kuid on suures osas rakendatavad ka meie juures. Kui ka vahendid on erinevad, siis eesmärk on sama, mida IV sajandi Egiputse munk Evagrius nimetab apathei’aks ja mida piiskop Kallistos tõlgib “südamepuhtuseks”. Ta lisab, et “Evagriuse jaoks on himutus ja armastus olemuslikult seotud nagu mündi kaks külge. Kes on himu haardes, ei suuda armastada. Himutus tähendab, et meie isekad ja kontrollimatud ihad ei valitse enam meie üle ja nii olme me võimelised armastama.”

Eneselgi märkamatult oleme jõudnud armastuse ja Jumala Püha Vaimu heade andide juurde, mille omamist ja praktiseerimist paneb apostel meile eriliselt südamele. Ta kirjutab: “Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.” ( 5:23) Kes ei tahaks, et inimesed, kes meiega suhtlevad ja on ühel või teisel viisil ühendatud, oleksid täidetud armastusest, et nende meel oleks rõõmus ja südames rahu. Lisaks veel kõik need teised anded, mida apostel loetles. Olen veendunud, et me ka ise tahaksime olla just sellised inimesed, kelle elu oleks täidetud armastusest, rahust ja rõõmust ning kõikidest Issanda armuandidest, mis teevad elu elamisväärseks ning annavad sellele mõtte ja tähenduse. Ja siingi, nagu elu negatiivsemate nähetega toimetulemisel, jääb küsimus, et kuidas need Püha Vaimu annid võiksid meie omadeks saada ja alati jääda.

Osaliselt sai sellele vastatud juba eelnevas – kõik toimub Issanda abiga igapäevase patukahetuse ja meeleuuenduse kaudu, kus kõik halb ja tarbetu meis saab asendatud hea ja positiivsega. Ent midagi on veel, mis meid meeleuuendamise ja Jumala heade andide omandamise teel, õieti teel, kus Püha Vai materjaliseerub meie elus ja annab meile Kristuse kuju, kindlasti kaasa aitab. Selleks on meie armastus Issanda vastu, mille kohta on Pühakirjas mitmeid olulisi tõotusi. Üks kaunimatest on Johannese evangeeliumis – Jeesus ütleb: “Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.” (Jh 15:23) Siin on omamoodi paradoks – Jumala armastamine ja Tema Sõna pidamine toob meie ellu Püha Vaimu ja Tema annid, ning samas teeb vaid Püha Vaimu võimalikuks selle, et me armastame Jumalat ja peame Tema Sõna. Meie armastus avab südame ukse Jumala armastusele ja Jumala armastus on see, mis teeb meiepoolse vastuarmastuse võimalikuks. Kogedes Jumala armastust, avardume ise armastuseks ning armastus loob meis vaimuliku elu – “elu ja käimise Pühas Vaimus,” nagu apostel seda nimetab.

Elu Pühas Vaimu on elu vabaduses. Apostel Paulus kirjutab Galaatia kirja viienda peatüki alguses – “seal kus on Jumala Vaim seal on vabadus.” (5:1) Kristlikult mõistetud vabadust ei tähenda elu, kus me võime teha mida me iganes tahame. See ei ole kõikelubatavus ega piiride puudumine. Toomas Pauli sõnutsi realiseerub kristlase vabadus just nimelt ainult piirides – vaid oma piire, so. Jumala tahet tunnetades ja seda järgides, oleme tõeliselt vabad. Vabadus on vabaolemine kõigest kurjast ja selle tegemisest, samaaegse vabaduse ja võimekusega teha head ja järgida Kristust. Pauluse jaoks on see vabastus lihalikust loomusest ja lihategudest ning elu Pühas Vaimus ja Tema viljades. See maksab ka meile. Selline vabadus on aga mõeldav ainult siis, kui Kristus on meid lunastanud. Vaid see on tõeliselt vaba, keda Poeg on vabaks teinud. Aamen.

Ove Sander

Koguduse õpetaja

Elu halastuses

Tänase evangeeliumi juures hakkab koheselt kõrva sõna “kuulma”.  Jeesus ütleb: “Kuid ma ütlen teile, kes kuulete …” Kuulmisest on juttu ka tänastes teistes kirjakohtades – Joosua paneb kivi tunnistama Jumala ja tema rahva vahelist lepingut ja ütleb, et “see kivi on kuulnud kõiki Issanda sõnu, mis Ta meile on öelnud …” Samuti manitseb Heebreakiri meid – “vaadake, et teie ei tõrgu Kõnelejat kuulamast!”

Tõepoolest, rääkimisel on alles siis mõte, kui on kuulaja või kuulajad. Just seepärast Jeesus rõhutabki kuulamise ja kuulmise tähtust. Jumal räägib meiega kogu aeg  – ja tänu Temale selle eest  – , aga kas me Teda ka kuuleme? Kas meie, kes me oleme täna siin kirikus või raadiote juures, kuuleme Teda? Kas see sõna, mida täna kuulutatakse, jõuab meie kõrvust ka meie mõistuse ja mõtlemise juurde? Kas ta leiab edasi tee meie südamesse? Kas see sõna puudutab meie südant sel määralt, et me hakkamegi Jumala Sõna järele elama? Mitte ainult mõne Jumala Sõnas oleva leebe soovituse järele, vaid ka selle kange kõne järele, mida oleme täna kuulnud – armastage oma vaenlasi ja vihamehi.

Tuletame veel korra meelde, mida Jeesus meile täna südamele asetab. Ta ütleb: “Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad! Kes lööb sind parema põse pihta, selle paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki! Anna igaühele, kes sinult palub, ja sellele, kes võtab sinu oma, ära küsi tagasi! Ja nii nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!”

Selle Jeesuse Sõna võiks  kolmeks jaotada – esimesse rühma kuuluks  see, mis näib oleme realistlik ja täidetav, vähemalt esmapilgul; teises rühmas on see, mille järgimine tekitab ilmselgeid raskusi ja probleeme, ning kolmas rühm kätkeks eneses lausa ilmvõimatud soovitusi ja nõudeid, millele täitmine meile on igal juhul väga-väga raske. Ma ei pea siin silmas inimesi, kellele on kõik kerge ja probleemitu, kas siis nad ei suuda tegelikult taibata, millest Jeesus räägib või lihtsalt ei panegi oma kätt külge, ja arvavad siiski, et nad on juba kõik teinud.

Muidugi on võimalusi veel teisigi, näiteks öelda, et see mida siin Jeesus ütleb, ei olegi mõelnud kõigile täitmiseks, vaid üksikutele väga kõrgekvaliteedilistele usklikele. Kuid ma kardan, et see pole nõnda. Jeesuse sõna on mõeldud täimiseks ja juhtnööriks meile kõigile. Või jällegi tuleb mõni teine, ja ma tsiteerin, kes ütlebki, et eks seegi ole armastus, et “ma teda raiska maha ei löö.” Sellinegi armastuse degradeerimine ja minimeerimine ei ole see, millest Jeesus räägib, sest Ta andis enda inimeste kätte tappa ja ristilüüa – Johannese evangeeliumi 14. peatükk ei jäta meile siin mingisugust kompromissi – Jeesus ütleb, et “ma annan teile uue käsu: armasaga üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist.” Meid kutsutakse armastame just sellesama armastuse täiuse, halastuse, eneseandmise ja lõpuniminemisega, nagu Jeesus seda meile on teinud. Just samal viisil, nagu Ta meile on eeskuju jätkud.

Keskseks küsimus on, kuidas me seda suudame.  Oleme täna kuulanud Jeesuse sõna ning usun ka, et lasknud selle oma südamesse. Me oleme Jeesust kuulnud. Me armastame Teda ja meis on tahet käia Tema armastuse jalajälgedes. Aga kuidas? Kust me leiaksime selleks jõu? Jõu ka siis, kui me ikka ja jälle peame enesele tunnistama, et kui viletsad ja algajad me oleme oma Õnnistegija järgimisel armastuse teel.

Lugesin just läbi juba tüki aja eest ilmunud intervjuu paavst Franciscusega Tema raamatust “Jumala nimi on halastus.” See on hämmastav raamat, mida soovitan kõigil lugeda, seda enam, et Jumala armust külastab meid paavst juba septembrikuus. Raamat, milles väga kogenud vaimulik, kelle juhtida oma kogu roomakatoliiklik kristlaskond, kõneleb Jumala armastusest ja halastusest, kui ainsast võimalusest tänasele maailmale. Tänasele kirikule, igale tema liikmele ja tegelikult igale inimesele. Ja see, kuidas meist saavad Jumala halastuse tööriistad, algab paavsti sõnul just sealt, kus me ise tunneme vajadust halastuse järele. Vajadus halastuse järele algab aga omakorda sealt, kus me mõistame oma patu ja rikutust. Just see on alguspunkt. Just siin asub paranemise algus. Just siin on halastuse kuivamatu läte. Paavsti sõnutsi piisab juba väikesest sammust, või isegi mõttest, soovist seda sammu astuda halastuse järele. Kui me seda teeme ja teeme seda jätkuvalt, siis me muutume. Muutuvad meie suhtumise ja suhted. Ühtäkki avastame, et see, millele Jeesus meid täna kutsus, ei olegi võimatus, ega utoopia, vaid täielikult realistlik võimalus ja väljavaade. Ongi võimalik armastada, õnnistada, palvetada, ennast anda, ja mitte ainult neile, kes meid armastavad, vaid isegi oma vaenlastele. Loomulikult on armastuse õppimise tee pikk, aga me õpime ja käime seda teed nii kaua, kui me saame aru, et me ise vajame igal päeval Jumala halastust ja armu. Ja see on saadaval, sest nagu kirjutab paavst – Jumala nimi on halastus.

Soovin endale ja Sulle kallis sõber, et meil oleks eelkõige aega, julgust ja ausust vaadata endasse. Kui me seda suudame, siis avame ennast Jumala halastusele ja  armastusele. Tunneme, kuidas, võibolla küll tasahilju, lahkuvad meist viha, kadedus, kohtumõistmine ja kibedus. Samas kogeme, kuidas meie hing ei jää tühjaks –meid elavnevad kannatlikkus, heatahtlikkus, püüd oma ligimest mõista ja armastada, tema eest palvetada. Enamgi veel, me tunneme, et armastusekäsk, ei olegi meile enam käsuks, vaid sellest on saanud loomulik osa meie elust.  Sellest on saanud meie elu. Elu halastuses. Jumal kelle nimi on halastus, on meilegi kinkinud sama nime.

Aamen

Ove Sander
Koguduse õpetaja

Sander_Ove

1 2 3