Lk 17:11-19

 

Kuuldud evangeelium sobib hästi kokku tänase pühapäeva teemaga, milleks on tänulikkus – tänulikkus Jumalale. Ilmselt on kuuldud evangeelium meile tuttav ning sama ilmselt oleme maadelnud küsimusega, et kuidas need üheks tervekssaanut ikka nii südametud olid ning kuidas leidis vaid ainult üks, saamarlane, tee Jeesuse juurde, et Teda pidalitõvest parenemise eest tänada.

 

Piibliseletajad pakkuvad välja erinevaid selgitusi. Üks loomulikumaid on see, et küllap need üheksa ruttasid kohe oma perede ja sõprade juurde, kellest nad olid pidanud lahus olema kogu oma haiguse aja. Saamarlaselel, kes polnud kohalik, polnud lihtsalt neid, kelle juurde minna ja seepärast leidis ta tee Jeesuse juurde kergemini ülesse. Võis veel lisanduda see suur ja kujutlematu rõõm, kui piinavast surmahaigusest on pääsetud –  et rõõm lihtsalt ongi nii suur, et tänu ei tule kohe meelde. Küllap oleme midagi sellist igaüks kogenud ka enese elus.

 

Järgnevas tahaksin anda kaasa mõned mõtted, kuidas võiksime olla tänulikud, aga ka kasvada tänulikkuses. Need mõtted võivad tunduda pisut teoreetilistena, kuid olen ise saanud neist abi, et minus võiks olla enam tänulikkust Jumalale.

 

Esmalt on kasu lihtsalt peatumistest ja elu üle järelemõtlemisest. Küllap on asju, mis meie arvates ei ole head, kuid kindlasti on külluses asju, mida saaksime ja peaksime heaks pidama ja Jumalat nende eest tänama. Ei ole kerge tekitada sellist vaimset peatushetke, kuid see on väga vajalik mitte ainult, et tänu võiks rohkeneda, vaid meie kristlikuks kasvamiseks üldisemas mõttes. Teame Piiblist, et alles siis, kui kadunud poeg mõtetesse vajus, sai ta paremad mõtted, mis viisid teda tagasi isakoju.

 

Teisena nimetan palvet. Kas meile ei ole tuttav kogemus, et hakkame palvetama ning südames on kümneid soove ja eespalveid ning ühtäkki tunneme, et palvesoovid taanduvad ja südamesse tuleb tänu. Mul oli just eile selline kogemus, kui palvetasin nn palveketis Usuteaduse Instituudi eest, kuid üsna pea asendusid etteantud palveteemad tänuga Issandale kõige eest, mis Ta on andnud ja küllap annab oma armust veelgi.

 

Edasi nimetaksin paari suhtumist, mis aitavad meil elada tänulikku elu Jumalale. Neist esimene on, mida tihti rõhutavad ameeriklased  – ära võta asju vastu nii, et need peavadki sulle tulema, (ingl: as granted) sest tegelikult ei pea need ju meile üldsegi tulema või asjad võivad hoopis teisiti minna. Kui meil on selline suhtumine, et ma ei pea seda või teist saama, ning kui ma siis saan, siis olen ka väga tänulik. See seaduspära maksab võrdselt nii ilmalikus kui vaimulikus elus. Võibolla tänase evangeeliumi iisraellastest tervekssaanud tundsin kuidagi enam, et nemad peavad terveks saama, saamarlasel polnud selles osas midagi oodata ning just seepärast võis ta  kanda eneses suuremat tänu.

 

Eelnevale lisaks nimetasin veel ühte väga olulist suhtumist, mis on tuntud nii Lääne kontemplatiivses mõtlemises kui ida- kiriku teoloogias ja liturgilistes tekstides. Tõsi, sama asi, aga väljendatud küll pisut erinevate sõnadega. Läänes õpetatakse, et ei ole tarvis lahterdada asju headeks ja halbadeks, sest me ei tea, mis on meile tõeliselt hea ja mis halb. See on ka meie paljude kogemus, et esmapilgul heana näiv asi pole olnud hea ja see, millel on olnud halva nägu, osutub hiljem meie vaimuelule väga vajalikuks. Nõnda mõeldes saamegi kõige eest Jumalat tänada. Idas väljendatakse sedasama vaimulikku tõde kaunisti hommikupalve sõnadega – “Issand, mida iganes ma sel päeval kohtan, lase mul kindlalt teada, et kõike juhib Sinu hea ja armuline tahtmine.” (Tsiteerin peast.) Ei ole vaja kirjutada osasid asju saatana, maailma ja liha kontole ning mõned harvad, meie arvates head asjad Jumala arvele – võtkem kõike vastu  otsekui Tema käes, usalduse ja tänuga.

 

Ja viimaks armuvahendid – Jumala Sõna ja Sakrament. Kas ei tulle meile tuttav ette, et oleme võtnud teinekord Piibli kätte või tulnud  kirikusse üsna vingus ja kriitilise meelega. Siis aga loeme või kuuleme, mida Issanda on meile teinud, et Ta armastab meid, andestab meile meie patud, toob meile uue ja igavese elu – ning taas tunneme, kuidas tänu võitab meie südame. Teisiti pole ka pühima Altari Sakramendiga – kogeme selles sellist Issanda lähendust ning osadust üksteisega, et tänu lausa tulvab Püha Vaimu kaudu meie südamesse. Sellel tänul võib olla mõistuslikult seletatav põhjus, kui alati ei pruugi –  Jumala sakramentaalne arm võib meid vallata nii, et me ei oskagi öelda ja mõelda, milles eest me täname, kui süda ja hing on tulvil tänust ja kiitusest Issandale.

 

Soovin meile kõigile tänulikku südant ja meelt. Avagu Issand ise meie huuled, et me kõik, mis meis on ja kes me oleme võiks kuulutada Tema kiidetavust. Sest eks ole tänulikkus, nagu kõik muu meie elus, Jumala arm. Aamen

 

Issanda teenistuses                                     

Rahvas tungles Jeesuse juurde Jumala sõna kuulama. Meiegi oleme  tulnud täna kirikusse või seadnud end raadiote juurde, et kuulata Jumala  sõna.  Otsest tunglemist siin kirikus või ka kõikjal pühakodades Eestimaal ja kogu Läänemaailmas täheldada ei saa.  Järjest enam ruumi on. Aga mina ei ole ka Jeesus, kes ajab  välja kurje vaime, vaigistab tuult ja tormi, tõstab 38 aastat jalutuid püsti või äratab juba lehkama kippuva Laatsaruse surnuist üles, ja seda ei ole enamasti ka teised sõnakuulutajad.   Kui ma suudaks kellegi üles äratada, küllap siis ka tunglejaid oleks. Ometi kuulutame me kõik sedasama Jeesust Kristust,  kes teeb tänagi elavaks ja äratab  surnuist üles iga Temasse uskuja. Aga selleks läheb vaja natuke aega kannatust, et seda omal nahal saada kogeda. Tema, kes ise on üles äratatud, on andnud meile sellekohase tõotuse. Aga see tõotus kehtib ainult nendele, kes on andnud end Issanda teenistusse.

Nii nagu Jeesus astus kord Peetruse paati, nii on Jeesus astunud täna koos meiega siia Pühakotta.  Jeesus on alati seal, kus Tema nimel koos ollakse. Jeesus astus Siimona paati. Tekstist ei selgu, kui kaugele ulatub Jeesuse ja Siimona tutvus. Kuid eelmisest peatükist saime teada, et Ta  oli eelnevalt külastanud Siimona ämma ja teinud ta kõrgest palavikust terveks. Siimonast endast sealjuures ei räägita. Võime aga aimata- Siimon oli Jeesusega juba teretuttav. Nüüd avanes tal võimalus saada Temaga sõbraks.

Jeesus on meile sõber. Nõnda on ka meie ülesanne või kohus tutvustada Jeesust oma mittekristlastest sõpradele-tuttavatele, et nemadki võiksid saada Jeesusega  teretuttavateks ja sealtkaudu edasi sõpradeks.   Eks ole vast meiegi enne, kui meist said Jeesuse sõbrad, olnud Temaga vaid (tere)tuttavad kellegi kristlase kaudu.  Ja siis korraga on astunud Jeesus meiegi „paati”. Jeesus on astunud meie „paati”, ja meie pole Teda sealt välja ajanud. Nii on saanud meist sõbrad. Kes on aga Jeesuse sõber, see on saanud ka  Tema vennaks või õeks ristimise läbi.

Jeesuse jutlus rahvahulgale sai peetud ja nüüd Ta tahab Peetrust tänada ja anda Talle imelise kalasaagi. Imelise saagi vastu igasugust kaluritarkust ja loogikat, keset päeva, siis kui päike paistab lagipähe. Kala püüti ju varahommikul, kui oli veel vilu.  Aga proovida ju võib, arvas Peetrus. Kui Jeesus oli teinud ämma terveks ja selleks ajaks juba ka ridamisi kurje vaime välja ajanud, mine tea? Ja Peetrus ei pidanud pettuma, saak üllatas teda.

Kui Jeesus käsib midagi teha, siis on arukas jätta kõrvale iseoma tarkus ja kogemused ja targutused ning teha seda, mis kästud. Siis on tulemused just nii nagu Peetrusel. Ometi mitte iga hääl, mida inimene võib pidada Jumala hääleks, pole seda ja kõik, kes tulevad Jeesuse nimel, ei esinda Teda ka tegelikult. Jeesus ei käsi teha midagi seesugust, mis oleks  vastuolus Tema poolt juba varem tehtuga või Piibliga tervikuna. Seepärast tuleb kristlasel Piiblit tunda.

Ja teinegi ime sündis veel. Peetrus jõudis patutundmiseni.  Peetrus mõistis, et see, mida Jeesus tegi, ei saa pärineda inimvõimetest, vaid selle taga on midagi enamat. Ainult Jumal võis toimida vastu loodusseadusi ja käsutada kalu eirama nende loomulikku elukorda. Jumal, kes ise on kehtestanud loodusseadused, võib nendesse vajalikul hetkel teha ka erandeid.  Elukutseline kalur nägi oma kogemuste piiratust, tundis Jeesuses ära Jumala pühaduse  ja Tema kohaloleku ning selle valgel oma patususe.  Kõik inimesed on patused ja ainult kokkupuude Jumalaga võimaldab tal  oma pattu märgata. Siimona patutunnistus ei tähenda seda, et tal olnuks mingi eriline patutegu hinge peal. Miks aga Peetrus ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees”? (Lk 5:8). Sest rabide õpetuse kohaselt Jumal patustega tegemist ei tee ja on hea üksnes õigete vastu, patuseid Ta vihkab ja karistab.  Üks variseride ja kirjatundjate etteheiteid Jeesusele oligi see, et Ta  viibis patuste seltskonnas.

Jeesus ütleb: „Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid vaid patuseid meeleparandusele” (Lk 5:27). Mitte ühtegi õiget ei ole, mitte ainustki. Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma.

Patt Jumala vastu ei seisne üldises tähenduses mitte meie üksiktegudes ja eksimustes, vaid üldises patuses olemuses. Patusest olemusest ei saagi sündida midagi head, ja seda on näidanud inimkonna ajalugu tänaseni. Pühakirja järgi „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale” (1Ms 8:21). Alles hiljuti ütles keegi lastepsühholoog, et kui vanasti tulid probleemsed lapsed lastekodudest, siis nüüd tavalistest kodudest. Probleemi põhjus pole aga mitte lastes.  Kui lapsed on probleemsed, siis on probleemi algpõhjus ikkagi lapsevanemates. Ja nii on see  Jumalale selja pööranud ja järjest enam ilmalikustuvas ja pattu vajuvas lääne ühiskonnas tervikuna.

Küllap teate ühte tuntud ladina vanasõna: „Inimene on inimesele hunt”, mis siis peabki tähendabki seda, et inimesed on kurjad.  See vanasõna on aga sügavalt ekslik, ja kummaline küll, seda võib kuulda ka päris tarkade inimeste suust. Tegelikult oleks jube  hoopis see, kui hunt oleks hundile inimene. Oh oleks ometi inimene inimesele hunt, siis elaksime Jumala tahtmist mööda. Inimene on läbi kogu oma eksistentsi valmistanud kannatusi ja mõrvanud oma liigikaaslasi nii nagu seda pole teinud ükski teine elusolend maa peal, sealhulgas hunt. Inimene on kõige koletumaid tegusid teinud elusolend.

Zooloogide sõnul on hundikari loomariigi üks parimaid näiteid tõelisest koostööst, ustavusest, lojaalsusest ning üksteise hoidmisest. Vähestel liikidel on karjasuhted nii hästi korraldatud kui hundil. Hunt on hundile  tõeline vend, ustav kaaslane ja sõber. Sellises valguses oleks ütlus „inimene on inimesele hunt” hoopis ideaal, mille poole peaksime püüdlema.  Tõenäoliselt on see vanasõna tekkinud kellegi urbaniseerunud vanaaja linnaõpetlase peas, kes pole  loodusest ega loomadest  mitte kui midagi teadnud.

Kogu loodu, välja arvatud inimene, elab Jumala poolt ettenähtud loomiskorra järgi. Inimese patt tulebki sellest, et ta eirab Jumala loomiskorda ja oma kohta selles: olla oma Looja Jumalaga osaduses ja pidada Tema käske. Jumala käskude eiramine ongi inimkonna kannatuste põhjus.

Peetrus tunnetas Jumalaga kohtudes oma patusust ja kõlbmatust. Aga Jumalal pole plaanis kedagi muserdada ega masendada. Vastupidi, Jumal tahab tuua igasse rahutusse hinge rahu. Jeesus ütleb:„Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu mingu araks” (Jh 14:27). Kohtumine Kristusega ja Tema tundma õppimine muutis Peetruse ja muudab iga inimese elu. See muutus ei pea toimuma hoobilt, aga ta toimub, tasapisi. Nii nagu laps kasvab aegamisi suureks, nii toimub ka usus kasvamine. Aegamisi. Kui meie vana inimene kulub, siis Junmala laps meie sees kasvab.

Kui Jumal on astunud kellegi „paati”, talle andestanud, ja teda kutsunud, siis algab inimesel uus elu. Täiesti uus. Ei saa käia ühe jalaga Jeesuse järel ja teisega maailma teedel. Pole võimalik olla Jumala laps  omapoolsetel tingimustel, poole kohaga. Inimene, kas alistub ja kuuletub Jeesusele või mitte.

Jumal ei lükka oma patust ärakohutatud inimest endast eemale,  ega jäta teda maha. Vahest olete kuulnud Georgi Malenkov’i nime (1902-1988), Nõukogude Liidu omaaja üks tippjuhte, mitte miljonite, vaid kümnete miljonite mõrvade korraldaja ja õuduste organiseerija, veelgi enamatele  aga kannatuste ja viletsuse valmistaja. Malenkov tõusis Nõukogude võimuladviku tippu 1930ndate lõpus. Pärast Teist maailmasõda hakati teda pidama üheks Stalini võimalikuks järglaseks. Oma positsiooni kindlustamiseks kõrvaldas ta Ždanovi ja tõusiski Stalini järel teiseks meheks. Siiski Hruštsovil õnnestus ta võimu juurest kõrvale lükata… Oma  elu lõpus sai Malenkovist kristlane, kes pettus täielikult kommunistlikus ideoloogias. Kas Jumal andestas inimesele, kelle hingel oli kümnete miljonite veri ja kannatused. Kas Kristus astus Malenkovi paati? Jumal ei söö oma sõnu ega Jeesus tee erandeid.

Jeesus tõotas Peetrusest teha inimesepüüdja. Selleni läks veel mõni aasta. Enne veel pidi ta Jeesuse kõrval õppima ja mitmelgi korral ebaõnnestuma. Nagu Peetrusel oli tulnud varemalt õppida kaluriametit, nii õppis ta nüüd inimestepüüdjaks. Tõeliselt suure saagini jõudis Peetrus 1. Nelipühal Jeruusalemmas oma jutlusega, kus 3000 inimest sai usklikuks.

Loo lõpetuseks on öeldud, et nii Peetrus kui tema kaaslased jätsid kõik senise maha ja järgnesid Jeesusele. See kohtumine muutis meeste elu igaveseks ja seda sõna otseses mõttes-  igaveseks. Andis neile igavese elu. Jumal, kes on igavene, teeb igaveseks iga Jeesusesse Kristusese  uskuja.

Armas vend ja õde, täna võiksid  sa siit kirikust koduteele asudes või kodus raadio juures olles, sooritada mõtterännaku ajas  ja tuletada tänutundes meelde, kuidas Jeesus Sinu kord kätte sai, kuidas Sinust ja Jeesusest said sõbrad. Mõelda sellele kallile  päevale, kui Sinu elu muutus igaveseks. Eks meil kõigil ole oma lugu. Kui aga veel ei ole? Kui oled Jeesusega  alles tuttav, või pole veel sedagi, siis tahab Tema just praegu sinu sõbraks ja vennaks, sinu Õnnistegijaks ja Lunastajaks saada. Jeesuse kutse kehtib Tema teise tulemiseni.  AAMEN.

Toivo Treiblut

Koguduse abiõpetaja

Jutlus

Täna kuuldud Evangeelium räägib Kaanas toimunud pulmast. See on selge sündmus oma loogilise juhtumite jadaga ja kirjeldab ühte olukorda, ent on siiski oluliselt sügavam kui esmapilgul paistab.
Me kuulsime lugu peo käigus veini tegemisest ja seega täna on see hetk kus saab rääkida kuidas teha head veini nii füüsilises kui vaimses mõttes. Eestlane teadupärast on tõsimeelne koduveini valmistaja. Minu vanaisa pani alati sügisel õuntest, arooniatest, ploomidest ja millest iganes veini nii-öelda käima. Alguses oli protsess kiire ja mida vähem kummaline kõver, veega täidetud klaastoru mulksus seda rohkem valmis ta hakkas saama, kuniks kogu protsess rahunes täielikult maha. Seejärel hinnati tulemust, mõni nendest veinidest oli hea, mõni mitte nii väga. Kui aus olla, siis ma ole väga suur koduveini sõber ka, et tohutut pingerida esitleda. Seda jutlustust oma mõttes ettevalmistusena kandes uurisin ka Wikipediast eelkõige viinamarja veini tegemise metoodikat. Teate, ma võin teile sellest hiljem kohvilauas soovikorral täieliku loengu pidada. Sain teada, et mitu korda aastas tuleb vaadata ja hinnata pinnast kus istikud kasvavad, et osata seda õige väetisega vajadusel turgutada ja nõndasamuti tuleb jälgida viinamarja istikut päikese suhtes, et päike tema juuri ei kõrvetaks, või hoopis vastupidi – et juurde saaksid piisavalt päikest. Ka seda, et kui ei saa, siis tuleb lehti eemaldada – ühesõnaga, et viinamarja saaks kandma, tuleb selleks palju tööd teha kuniks ükskord vein valmis saab.
Kunagi Prantsusmaal ühes veinimõisas ütles sommeljee meile, et ka maailma kõige kallima veinipudeli nn omahind on maksimaalselt 7 eurot. See veendumuslik pühendumus, millega paljud inimesed on nõus veinipudeli eest maksma tuhandeid eurosid on veini aastakäik, mis on siis arusaadav kui eriline aroom, lõhn, värvus, tasakaalus maitse jne – suures osas kujuneb see kõik algsest viinamarjast. Sellest samast viinapuu oska küljes olnud marjast. Kas meiega ei ole mitte samamoodi ? Oleme kõik ühesugused inimesed – Jumala looming, sama viinapuu oksad, aga mõnel meist on parem aroom (sisemine ilu), maitse (taktitunne ja eetilisus), lõhn ( vaimne sättumus) ja teisel mitte. Mõni oks on üldse ära närtsinud, kuivanud ja mõni ka pahatahtlikult vägivallaga murtud. Kas just mitte nõnda samuti ei ole meie ja meie usuga? Missuguses staadiumis oleme me ise ja kui tugev on meie usk?
See vein, mida sai loodud veest räägib usaldusest juhendamisse. Õigest õpetusest ja uskumisest sellesse. Kui käia Jumala õpetuse järgi siis õnnestub ehk ka püüeldud tulemuseni jõuda.
Ja võib ebaõnnestuda ka. Kindlasti võib. Võib valesti mõista või valesti tõlgendada. Thomas Alva Edison on öelnud oma tegemiste kohta, et ma ei eksinud – ma tuvastasin 10 000 viisi kuidas teha midagi valesti. Seda enne kui ta leiutas fonograafi või elektripirni. Millegi, mida keegi ei suutnud tol ajal endale isegi ette kujutada.
Oluline on mitte lõpetada püüdlemist õige poole. Ka siis kui kohe ei õnnestu või on valesti millestki aru saadud. Või pole antud endast parimat. Taas koidab päike ja on uus võimalus olla parem või veel parem kui eile. Siinkohal võiks igaüks oma südamesse vaadata ja küsida, kui järjepidevad me oleme. Kasvõi igapäevases tänupalves – kas me oleme piisavalt põhjalikud? Ja missugused niiöelda viinamarjad meist kujunevad.
Kätteharjutatud rutiin loob mudeli ja harjumuse, piisava harjumuse taustal aga tekib lisaks tüütavale ka turvaline rutiin ja nii vabaneb meie piiratud meel märkama seni varjatut ja tajuma käeulatusest varem välja jäänut ja mõistab ehk nii mõndagi seost, mida meile lahkelt pakutakse. Sirutagem siis selle poole.
Salm Johannese Evangeeliumist ütleb: „Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik“ ( Jh 15:1) mõned salmid hiljem ta lisab, et „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“
Kui ennist rääkisime viinamarja kasvatamisest ja sellest kui palju on selleks vaja tähelepanu ning mida kõike on tarvis märgata, siis kas need Evangeeliumi read ei ole mitte rõõmustavad.
Kui inimesed on viinapuu oksad, mis on seotud Jeesusega ja selle kaudu on nad kõige kõrgema hoole all siis on ju meil sisuliselt kõik olemas. Inimene kes elab usus ja on kõigeväelise aedniku hoole all, on õnnistatud. Kas saab olla paremat või õigemat hoolt mida inimmõistus üldse hoomata suudab ? Janunedes okstena Jumala armu järele kanname me usu vilja. Meie ülesanne inimestena on aga hoida silmad lahti, et ka need juured, mis ei saa päikest saaksid abi, ja eemaldada segavaid mõtteid või eelmainitud lehti, et olukorda parandada. Samuti lisada väetist Jumalasõnaga sinna, kus seda kipub vajaka jääma ja mõni taim seetõttu usus kiduma kipub jääma. Samamoodi on vaja märgata neid vägivallaga murtud oksi – ehk saab veel miskit parandada.
Oluline on pakutu tänuga õiges meeles vastu võtta ja heldelt jagada sõna ka neile, kes veel jõudnud ei ole, kristlane ei saa olla kade.
Aga see ei ole veel kõik mida kirjakoht meile räägib. Siin näidatakse meile imetegu enne seda kui tuli ilmsiks Jeesuse tõeline isik. Nähes probleemi ja kimbatust ulatas Kristus oma abikäe. Vaikselt, ilma kära tegemata. See on kui püha vaim, mis valati välja ja need kes sellest osa said – said kingituse.
See sündmus toimus enne Jeesuse tõelise isiku ilmsikstulekut inimestele. Seega aset leidis imetegu, mis andis aimu tulevasest pühadusest. Kas me märkame ümbritsevat, kas me oleme piisavalt tähelepanelikud? See imetegu Galilea Kaanas oli esimene tunnusmärk Kristuse kirkusest ja selle läbi tugevnes tema jüngrite usk temasse. Nad küll uskusid aga ka kahtlesid enne seda imet.
Meie ju ka kahtleme. Iga päev, mitu korda ja tihtipeale jäämegi kahtlema. Ütleme, et see on loogika või kogemus ja läheme edasi. Aga kas see ei ole mitte pinnapealne?
Psühholoogid ütlevad erinevate uurimustele tuginedes, et meie mõtteid läbivad sekundis mitmed ideed. Just ideed sest need ei ole faktid aga inimmõistus käsitleb neid kui fakte ja nii tekibki kivinenud veendumus ning väga lihtsalt võib sattuda kogu tõlgendusejada valele arusaamisele. Näiteks Eestis leiduvad ämblikud on suhteliselt kahjutud. Ei tee nad inimesele suurt midagi peale sügeleva koha ka siis kui pingutades purevad, ka sääsk on verejanulisem kiskja. Küll aga on näha olnud kuidas suured inimesed mündisuuruse lülijalgse eest kisaga pagevad nii et tuli takus. Või hiired- aga jäägu see näide lahti seletamata siinkohal. See tähendab, et ämblik ei tee inimesele midagi aga ometi meie mõistus käseb midagi autopiloodil teha – kasutu, kas pole? Seega, usu ja usalda aga ratsionaalselt. Usu jumalasse tema kirkuses aga mitte udupuhujatesse ja pimedasse tormamisse. Kui näed imet tervenemisest või ootamatult saadud koolilapse heast hindest kuigi oli õppimata või ka niiöelda nõela leidmisel heinakuhjast, siis mõista mis on selle taga. Need on pisikesed tõed, et meil oleks ehk lihtsam uskuda oma kahtlevas loomus.
Veel üks oluline osa siit ettelugemisest omale mõttesse kaasa võtta ja ka iseendaga arutada võiks olla pulmavanema ütlus: „Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles.” (Jh 2:1-11)
See ütleb meile ju otsesõnu, et ära mõista kohut kui ei ole lugenud kogu lugu. On olemas üks hea ütlus inglise keeles, mis tõlgituna võiks kõlada, et võta ja käi üks miil tema kingades enne kui kritiseerid. See tähendab, et hukkamõist ei ole inimese õigus, me ju ei tea kuskohas torkab nael võõras kingas jalga iga sammu jooksul, seda mis paneb kellegi lonkama. Seega, rääkimine hõbe, vaikimine kuld aga seda ei tohi segamini ajada ükskõiksuse või silmade kinni pigistamisega kus on vaja sekkuda. Meie ühiskonnas on palju hukkamõistu ja näpuga näitamist, halvustamist ja on ju tehtud telesaadegi mis ütleb “ Naabrist parem”. See pinnapealne pingutamine on kohati kurb, kohati kurbnaljakas ja kohati lausa koomiline. No hea küll, naabrist parem – ja edasi?
Kui pulmavanem hurjutas, et esimene vein, mis tegelikult oli see parim ei olekski justkui nii olnud, siis ta ju ei teadnud, et kogu vein oli otsa saanud ning see vein, mis nad sõnatuks võttis oli abi kõrgematelt jõududelt. See oli kingitus ja lahendus. Oma piiratuses aga võttis ta vabaduse näpuga näidata. Kui vale see on! Ma usun, et me kõik oleme end millalgi sõnasabast kinni saanud ja tajunud, et järgmine ilmnev detail muudab kogu eelnevat ning olnud tänulikud, et ei jõudnud targutada, enne kui saime valgustatud.
Igasugused niinimetatud vanarahva tarkused ja ütlused on kujunenud inimpõlvedega.
Lisaks kirjutama õppimisele ja lambipirni leiutamisele on läbi aegade kogetud asju, millel on oma seaduspära. Me oleme inimesed ja meie asi on õppida ja areneda, mitte kritiseerida ja hinnata. Kohut mõistetakse hiljem ja mitte meie, inimeste poolt, seega mõtle enne kui ütled sest nii nagu olen jutluses ka varem öelnud ja siiralt mõtlen- igal sõnal on jõud ja lendu lastud vale sõna tagasi ei saa. Kahju mida see aga teha võib on määramata – hingehaavu ja südameverd ju ei näe. Ka see pulmavanem ei teadnud mida ta tegelikult ütleb ja kuigi kõik lahenes hästi oleks võinud ju see okas torkamata jääda, see oli justkui kadeduse kommentaar, et ei saanud piisavalt heaks hinnatud veini juua enne kui tekkis küllastus. Tihti on särav abi tulnud kõrgemalt ja ei leidu maapeal inimest kellel on õigus seda kommenteerida.
Uskugem ja usaldagem ning käigem valguse rajal. Nähkem imesid – ka seda kaunist maailma, mis on meie ümber. Leidkem ilu ja õppigem nägema väikeseid imesid, et oskaks märgata või kasvõi kergelt tajuda ka suuremaid kui need me teele satuvad. Amen!

Marek Alveus
Nõmme Rahu kiriku diakoniameti kandidaat

Ristiga märgitud – Jeesus ja meie

Nagu juba jumalateenistuse algul öeldud, pühitseme täna Jeesuse Kristuse ristimisepüha. Kuulsime äsja lugemist Jeesuse ristimise kohta Matteuse evangeeliumist. Olgu öeldud, et Jeesuse ristimisest on kirjutatud kõigis neljas evangeeliumis, tõsi küll väikeste erinevate rõhuasetustega, millele ma ka järgnevas viitan.

Ent tuleme Matteuse evangeeliumi juurde. Peaaegu pool sellest pärimusest on pühendatud Jeesuse ja Ristija Johannese vahelisele mõttevahetusele, võibolla isegi väikesele vaidlusele, et kumb siis kumba peaks ristima. Kas Jeesus Ristija Johannest nagu viimane soovinuks või siis Ristija Johannes Jeesusest, nagu Jeesus seda soovis ning nagu see viimaks ka läks.

Ristija Johannese soovist saada Jeesuse poolt ristitud, võib päris hõlpsast aru saada – Ta oli ju pikalt ette kuulutanud Messia tulekut ning nüüd Ta oli tulnud ja saada ise ristitud Jeesuse poolt võis tähendada Ristija Johannesele, et Ta on teinud õiget asja ja Tema ülesanne on sellega täidetud. Inimlikus plaanis igati mõistetavad mõtted – kui sageli olen ka ise soovinud, et vähemasti mingi osa sellest, mida olen võinud Jumala abiga siiani teha, võiks olla midagi mõtekat, tähendusrikast ja õiget. Muide, selline üldinimlik püüdlus meie tegevuse, siin siis Ristija Johannese tegevuse mõtestatuse kohta tuleb erilise selgusega esile juts Johannese evangeeliumis. Seal näeb Ristija Johannes kogu oma ristimise mõtet, tegelikult kogu oma elu misiooni, selles ja sellena, et Messias võiks avalikuks saada. Kui nüüd Püha Vaim oli Jeesuse peale langenud pärast Tema ristimist, siis oli Johannesel üteaegu selgus, et Jeesus on see Jumala Tall, kes ära kannab maailma patu ning ma arvan et ka selgus, et Tema ülesanne on täidetud ning Ta on selle hästi täitnud.

Ent veelgi huvitavam on mõelda sellele, et miks Jeesusele oli nii oluline, et Ta saaks ristitud Ristija Johannese poolt ja mitte kuidagi teisiti. Peab tunnistama, et ega kuuluud evangeelium meie eest kattevarju eriti ei kergita – Ristija Johannes annab järele siis, kui Jeesus on Talle öelnud, et peame toimeta kõike õigust mööda. Mis õigust Jeesus siin silmas pidas, seda on väga raske öelda.

Küll aga tasub sellele küsimusele ikkagi püüda vastata – miks Jeesuse jaoks oli nii tähtis saada Ristija Johannese poolt ristitud. Vastaksin sellele kolmest perspektiivist. Esiteks ma arvan, et kui Jeesus sai Ristija Johannese poolt ristitud, siis selle teo sõnum oli Jeesuse kohta selge – just Tema on see Messia ja Päästaja, kellest Ristija Johannes oli sõna ja teoga kuulutanud ja tunnistanud ning kellest Vana Testament oli juba sadu aastaid varem ettekuulutanud. Loomulikult ei saanud see viimses mõttes olla kuidagi Jeesuse jaoks oluline, oli ja on Tema ju Jumala Poeg ja Jumal, ega vajanud mingit tunnistust. Ouline oli see aga vaieldamatult nende inimeste jaoks, kes olid kokku puutunud Ristija Johannesega ning üsna pea said ka osa Jeesuse sõumist.

Teisena mulle tundub, et Jeesuse ristimine samastab Teda kuidagi meie kõigiga. Kogu inimsooga. Me Tema, et Ta oli ja on Jumal, aga kui Ta oleks vaid Jumal, siis ei saaks Tal olla kokkupuutumust meiega. Ta ei saaks olla meie vennaks ega sõbraks, keda suudaksime usaldada ja võtta Temalt vastu elu ja igavikku. Just selles teos, et Ta ka ise saab ristitud, võtab Ta enese peale ja enese omaks inimloomuse ja inimeseks olemises kogu selle täiuses. Kristuse kaks loomust, jumalik ja inimlik, see et Ta on ühteaegu Jumal ja inimene, jääb alatiseks müsteeriumiks, kuid Tema ristimiselugu on meile kõigile julgustuseks, et ka Jumalana on Ta üks meie seast. Ta on küll püha ja õiglane, kui samas ka meid mõistev ja toetav, sest Temale ei ole võõras ükski meie kogemustest. Viimasena pole Talle võõras ka meie kannatus ja surm, Ta on neid mõlemaid kogenud. Just sellepärast võime oma elus kõigega Jeesuse ette tulla ja saada osas sellest, mis Tal meile on anda, nimelt igavesest elust Tema Isa kuningriigis.

Ja kolmandaks usun ma, et selle teoga rõhutab Jeesus meile ristimise tähtust. Loomulikult on tähtsaid asu teisigi, nagu usk, kuulekus ja pühitsuselu, kuid ristimisel on väga-väga suur tähtsus ja tähendus. Sellest ei peagi me koheselt aru saama, kui oleme saanud ristimisel Püha Kolmainu Jumalaga ühendatud, see taipamine võib tulla ja üldiselt tulebki aastaid, võibolla aastakümneid hiljem. Esimese kolme evangeeliumi pärimused jätavad meile võimaluse mõelda, et just Jeesuse ristimine sai Talle sissejuhatuseks ja Tema teenimise algpunktiks. Sellest saladuslikus toimingus sai Ta tahte, jõu ja kindluse kõigeks selleks, mis oli Tema ülesandeks oma Isalt. Teisiti pole ka meiega – nii kogu meie usk ja teenimine algab ikkagi sealt, kus me saame ristitud ning saame osadusse püha Kolmainu Jumalaga. Kindlasti me ei peaks mõtlema vastupidi, et kõigepealt püüame uskuda ja midagi Jumala riigi jaoks ära teha ning siis oleme valmis ristimiseks. Jumal on asjad seadnud just nii et esmalt on ristimine, kus Püha Vaimu läbi meile antakse usku, mis annab meile omakorda jõu ja rõõmu Issanda töö tegemiseks.

Ent veel paar asja, mis on Jeesuse ristimise juures väga tähtsad ning millest tunnistavad ka teised evangeeliumid. Tahan esmalt nimetada Püha Vaimu andmist ristimisel. Matteuses evangeeliumis on kirjutatud, et kui Ta oli veest välja tulnud, siis langes Püha Vaim tuvi kuul Jeesuse peale. Markus rõhutab Püha Vaimu langemise vahetust või kohesust Jeesuse ristimise järel. Kui Matteusel astub Jeesus ristimise järel koheselt veest välja, siis Markusel langeb Püha Vaim koheselt veest väljaastunud Jeesuse peale. Luukas nimetab lisaks palvet, kirjutades, et kui Jeesus oli ristitud ja palvetas, et alles seejärel langes Püha Vaim Tema peale. Kõik eelnev on nüansid, oluline on see, et Jeesus sai ristimisel Püha Vaimu. Ka meie, kui me oleme ristitud, oleme saanud Püha Vaimu. See on mõistetamatult suur arm ja kingitus, et Jumal meile, kes me oleme patused ja surelikud inimesed, annab ristimise meisse elama Püha Vaimu, kes toob meile nii patukahetuse kui uue elu ning viimaks ka igavese elu taevas. Ei saa ilmselt väita, et enne ristimist Püha Vaim meie juures ei ole üldse tegev, sest muidu meist keegi ristimiseni ei oleks jõudnud, küll aga selles püha sakramendis annab Ta meile rohkesti oma kallist Vaimu, et meist võiksid saada Jumala lapsed ja igavese elu pärijad. Martin Luther on rõhutan veel sedagi, et igal päeval toob meile Püha Vaim suremise patule ja uue elu ning selles mõttes otsekui kordub see püha ime, millest me ühel korral ja ainukordselt Ristimise Sakramendis osasaanud, meie juures igal päeval.

Ja viimaks tunnistavad evangeeliumid veel häälest taevast – “See on minu armas Poeg, kellest on mul hea meel.” Sellelgi tunnistusel on sügav ja mitmetähenduslik sisu. Võib öelda, et see on evangeeliumites esimene koht, kui räägitakse meile täie selgusega Jumalast Püha Kolmainu Jumalana – Poega ristitakse, Püha Vaim laskub ihulikult kujul Tema peale ning selle kõige üle on Jumal Isa heakskiitev tunnistus taevas. Ei saa nõustuda nendega, kes Püha Kolmainust näevad alles Matteuse evangeeliumi lõpus ristimiskäsus Kolmainu Jumala nimesse, seesama püha ja armuline Kolmainu Jumal on ühemõtteliselt kohal juba sama evangeeliumi kolmandas peatükis. Ja veel, nagu juba öeldud, kiidab Jumal Isa kõik selle, mis Tema Pojaga toimus, ühemõtteliselt heaks.

Head sõbrad nõnda on ka meiega – kui Jeesuse eeskujul saame ristitud, võtame palves Püha Vaimu anni ning pühendame enda elu Jumala teenimisele, siis kostub ka meie üle hääl, mida me võibolla oma kõrvadega ei saagi kuulda, kuid oma südames ometi kuuleme ja tunneme – ka meie oleme Jumala pojad ja tütred, kellest Jumalal on hea meel. Aamen.

Ove Sander
Koguduse õpetaja