Kategooria postitused

Palvetades ja tegutsedes

Martin Luther on  andnud meile hea juhtnööri –  palveta nii, nagu ükski meie töö ei aitaks ning tööta nii, nagu meie ühestki palevest ei oleks kasu. Küsimus ei ole selles, milline peaks olema Jumala usaldamise ja meie endi tegevuse vahekord, vaid et mõlematesse tuleb suhtuda täie tõsiduse ja pühendumisega. Seda põhimõtet ja suhtumist oleks väga oluline järgida ajal, mil me kõik ühel või teisel viisil püüame panna piiri koroonaviiruse levikule või vähemasti hoida ennast ja kaasinimesi sellesse nakatumisest.

 

Mõeldes esimesest – Jumala usaldamisest, Temalt armu ja abi palumisest –  tahan uskuda, et oleme seda teinud ja tegemas nii Eestimaa kristlaste ja kogudustena. Läinud nädala lõpus saatsin peakaplanina välja kirja,  milles oli üleskutse –  „Lootkem alati Issandale Jeesusele Kristusele, kes on meie juures meid aitamas, hoidmas ning tervendamas nii ihu kui hinge poolest. Samuti palvetagem usalduses Issanda poole, et Tema heidaks meile armu ja paneks piiri  viiruse levikule. Palvetagem haigete tervenemise pärast. Palvetagem hingerahu pärast kõikidele inimestele ja nende lähedastele, keda viirus on juba puudutanud. Palvetage rahu, tasakaalu ja õigete otsuste eest viiruse vastases võitluses. Viimaks palvetagem, et me kõiges ja kõikjal oleksime Issanda igavesti õnnistavates ja hoidvates kätes.“ Tänu Jumalale, meie palved ei ole läinud tühja.

 

Ilmselt  mitte juhuslikult, vaid juhitult jutlustasime läinud nädalal kuningas Hiskija haigestumise, enamgi veel tema tervenemise loo üle. Kuningatki tabas sõnum vajadusest „oma elumaja asjad korda seada“ täiesti ootamatult. Mõneti on tabanud just sel viisil koroonasõnum tänaseks enam kui sadat riiki. Tolle muistse kuninga lugu lõppes hästi, usun, et Issand annab sama armu meile, kuigi oleme maksnud juba väga kõrget lõivu sellele tõvele.

 

Mida ei saa jätta tähelepanuta tolle imelise paranemisloo juures, et Issand andis armu ja tervist palve peale. Palve peale, kus palvetaja ei olnud ainult näoga, vaid kogu oma eluga „vastu seina“, ning valas pisaratega oma elu Issanda ette. Ja Issand kuulis ja halastas. Just nimelt halastas, sest viimsena ei kuuldud palvet mitte kuninga siira südame ja ustava ametipidamise tõttu, vaid „lepingu pärast Taavetiga“ ja armastuse pärast. Nii on tänagi –  Issand halastab meie peale, sest tema nimi on armastus ja halastus, kuid meie osaks on otsida palves ja lapsemeelses usalduses Tema armu.

 

Nagu alguses viidatud, meiltki oodatakse meie endi tööd ja tegevust viiruse eest kaitsel ja selle ohjeldamisel. Loomulikult teeb seda riik oma struktuuride, ametkondade, haiglate ja tuhandete inimeste kaudu, kuid meil kõigil oma osa ja vastutus.  Kui viimasel nädalal on vahetatud mõtteid, kas riigi seniste otsuste arv ja sisu on olnud piisav, siis minu hinnangul on see nõnda, kuigi arusaadavalt saab lõplikuma hinnangu anda alles ajadistantsilt. Küll aga näib mulle, et me ise, selle sama riigi kodanikega peaksime käituma vastutustundlikumalt ja hoolivamalt, hoides ja kaitstes iseennast ja üksteist selle viiruse eest.

 

Seega pole küsimus niivõrd selles, mida või kui palju riik on teinud, pigem on küsimus selles, kas meie ise selle sama riigi kodanikena võtame tõsiselt, mida riik oma pädevate organite kaudu meil soovitab tungivalt teha.  Ja need soovitused ei ole midagi sellist, mille järgmine tähendaks tohutut eneseületamist, vaid need lähtuvad kõige elementaarsemast ligimese armastuse, austamise ja teenimise nõudest. Vähemalt kristlasetena peaks meile olema seda kerge mõista ja kerge selle mõistmise järgi Jumala abiga elada. Seepärast olgem headeks eeskujudeks nii oma tegudes ja käitumises, samuti Issanda alatises usaldamises ja palves.

Siis ei jää head sõnumid tulemata.

 

 

 

 

 

 

Teenimatu arm

Tänase pühapäeva peateema on „teenimatu arm“. Kui me mõtestame lahti, et mida tähendab sõna „teenimatu“, siis on sel kaks poolust. Üks mõte liigub ebaõigluse valdkonda – teenimatu tulemus, teenimatu karistus, teenimatult unustatud, teenimatult kõrvalejäetud… Me oleme elu jooksul kõik kokku puutunud mingil moel ebaõiglusega, selliste sündmustega, juhtumistega, mis meile tunduvad inimlikus mõttes lausa mõistuse vastaselt ebaõiglastena, teenimatutena. Mis meid inimestena murendavad, kurvastavad, vihastavad.

Teine poolus „teenimatu“ tähenduses on elu „pühapäev“. Mil me oleme saanud osa millestki heast ja ilusast, ootamatust rõõmust, kui meile on antud midagi justkui ilma meiepoolse pingutuseta. Mille puhul meil ei ole ennetavaid teeneid, ei ole me ka midagi teinud selleks, et pälvida head ja suurepärast. Ei ole me ka kuidagi erilised oma sünnipäralt, iseloomult, elukogemuselt, positsioonilt, staatuselt, et saada selle eest vastavat tasu. Ja see on siis kink. Kink on asi, mis antud meile n-ö mittemillegi eest. Lihtsalt. Armust.

Tihti me aimame, et elus ei ole alati põhjuslikku seost endapoolsete tegude, sõnade, tegemata jätmiste ja tulemuse vahel. Levinud arusaam on, et me peame saama oma pingutustele või tegudele ning tegemata jätmistele vastava tasu. Mõnikord aga avastame, et see pole nii. Et kogu meile osaks saava elu ja
saatuse, antud võimaluste ja elusündmuste vahel puudub mõistusega hoomatav vastavus ehk korrelatsioon. Ja see on inimlikus mõttes äärmiselt ebaõiglane, tahaksime hüüda. Eriti see, kui „teenimatu“ tasu ehk kink kellelegi teisele n-ö lausa sülle kukub. Milleks siis üldse pingutada, toimetada, vaeva näha – kui me ei saa kindlad olla, et meie pingutusele järgneb just meie soovitud tasu. Kui niikuinii pole miski meie teha! Nii võime mõnikord meelepahas mõelda ja tunda. Ning kui meid tabavad eluraskused, kannatused, – siis tõuseb hingest üles suur küsimus „mille eest mind karistatakse, millega olen selle ära teeninud“

Nüüd mõned triviaalsed tõed: jah, elu on meile mõistatus ja me ise oleme endale mõistatused. Me ei mõista Jumalat, ei saa temast tihti aru, mida ta meilt ootab, mida me peame tegema, mida uskuma, mida mõtlema. Jumala vägi ja toimimine on inimesele saladus. Ja ka Pühakiri ei anne meile selgeidkergeid vastuseid. Nii me oleme valikute ees ja küsime juba päris kannatamatult, mida me peame tegema, et kinki saada. Et armu pälvida. Et kiita saada.

Loeme tänasest Vana Testamendi kirjakohast, et Iisraeli rahvas oli Jumalale pühitsetud rahvas, tema omandrahvas, valitud rahvas. Ja et ta pälvis Jumala armu mitte oma suuruse ja vägevuse tõttu, vaid Jumala armastuse tõttu. Lihtsalt armastuse tõttu.

Jumal oli teinud Iisraeliga lepingud, ta oli kutsunud Aabrahami, Noa, Moosese ja nende kaudu teinud kolm suurt lepingut eri aegadel oma rahvaga. Jumal pani iseendas oma rahvale omaenda kehtestatud õigusega kohuse, see oli Jumala poolt alustatud leping. Jumal ütles. Sina, Iisrael oled minu rahvas, kelle ma olen valinud ja mina olen sinu Jumalaks, sa pead mind kartma, armastama, minu käske täitma. Ta nõuab: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!“ Ja sellele armastusele lubab vastata, ta tasub neile, kes on ustavad, kes peavad tema käske. Ja Vanast Testamendist selgub ka, et Iisraeli rahvas ei suuda lepingut täita. Ja tasuks on Jumala karistus. Jumal laseb hävida terveid rahvaid ja linnu: esimese Moosese raamatu veeuputuse lugu, Soodoma ja Komorra hävitamise lugu, prohvetite raamatutes kirjeldatud iisraeli rahva vangipõlved. Siin me näeme, et Vanas Testamendis inimese iga teo, Iisraeli rahva tegude ja tagajärgede vahel valitseb põhjuslik seos: milline on tegu, sellina ka tasu. Kui see käib ustavalt Jumala teedel, on õiglane kaasinimestega, annab Jumal tasuks kõike heldesti: rikkust, tervist, palju järeltulijaid ja kariloomi, rahvale õnne. Jumal halastab, teeb terveks, päästab ja
lunastab. Taaveti laulus kõlavad tänusõnad Issandale pääsemise üle: „Surma köidikud piirasid mind ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu. Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.“

Tõesti, kui me mõtleme meie omaenda rahva saatuse peale läbi sajandite, viimase okupatsiooni aastakümnetele, – meile on kingitud vabadus, oma Eesti riik. Oleme vaba rahvas, vabal maal, ise loomas oma elu ja oma kultuuri. Oleme väikesearvuline rahvus maailma mastaabis, see, et meil on oma riik, on ime, see on Jumala arm.

Eesti rahva väljavalitusest ja saatusest luuletab Juhan Liiv:

Sa oled kui Iisrael vanast’,

oh minu isamaa!

Kui Iisrael prohveti päevil,

seesama viisiga.

Sa oled vintsutatud just nagu Iisrael ka.

Sind kõige looja kaitsku

ja olgu sinuga!

Tänases kirjakohas valib Jumal oma rahva ja päästab selle väiksemast väikse rahva orjusest sellepärast, et Issand oma rahvast armastas. Võime küsida, miks valib Jumal just Iisraeli rahva. Nõnda võime ka küsida, miks just eesti rahvas koos teiste väikeste Baltikumi rahvastega on saanud omariikluse, kui palju väikerahvaid on kaotanud oma keele ja kultuuri, kadunud ja kadumas rahvaste kaardilt. Kui kasvõi mõtleme oma hõimurahvastele liivlastele, vepslastele ja Uurali soomeugri rahvastele. Me ei tea vastust, me ei tea Jumala valiku printsiipe, me ei tea sedagi, kas ta üldse valib, me ei tea tema teeradu. Jumala teed ei ole inimese teed, Jumal ei anna meile selgeid vastuseid, ei öelnud ta ju Mooseselegi oma nimeks muud kui “Olen, kes olen”.

Meil on ainult usk, usaldus, et Jumal armastab inimest, oma rahvast. Et Jumal armastab oma loodut. Jumala armastus saab täielikult ilmsiks tema Pojas Jeesuses Kristuses. See on Jumala suurim armastustegu „maailma“ vastu, meie vastu, kes me ei suuda tema käske täita, pälvida heakskiitu, kes me oleme ebatäiuslikud, kes me ei suuda Jumala tahte kohaselt ei mõelda, kõnelda, tegutseda, käituda, – suurim armastustegu „maailma“ vastu, et ta saatis oma Poja maailma. Et maailm pääseks, et meie pääseksime. Et igaüks
saaks usu läbi Jeesusesse Kristusesse, Tema ristisurma ja ülestõusmisse leida lepitust, andestust, lunastust, saada armu ja „sündida uuesti“.

Mida Jeesus tahab inimeselt, mida ta meilt nõuab? Midagi saame ju me ikkagi teha. Lootusetu meie olukord ei ole. Me saame palju teha! Me saame Jeesuse oma südamesse vastu võtta, ennast avada Temale. Palves.

Jeesus tahab meie usku. Tahab meie lootust. Tahab meie armastust. See on Jeesuse sõnumi radikaalsus. Ei ennetavaid tegusid, ei meie silmapaistvaid saavutusi, suurepärasust ega eeskujulikkust, meie tublidust. Otsustav on vaid meie armastus, meie vastuvõtlikkus, just see, kas me tahame, suudame, oskame Tema armastust vastu võtta. Ta tahab meie usaldust, et meie oleme Tema poolt valitud ja pühitsetud. Et me oleme Jumala omandrahvas. Tema omad. Jumala lapsed.

Aamen.

 

Katri Aaslav-Tepandi

Diakon

Jeesus äratab usule

Oleme jõudnud viimasesse, ehk Kolmandasse Pühapäeva peale ilmumispüha ja tänane Pühapäev kannab kirikukalendris nimetust “Jeesus äratab usule!„  Eelnevalt kuuldud kirjakohad rääkisid meile kas kaudsemalt või otsesemalt just usust, usule tulemisest, uskumisest ja päästest usu läbi. Ja usule on meid äratanud Jeesus. Mitte inimene ise ei hakka ühel päeval usklikuks vaid me oleme saanud kutse.

Selleks et saaksime päästetud – tuleb meil lihtsalt alustuseks uskuda. Meilt justkui ei nõuta midagi keerulist ega kontimurdvat aga ometi on see paljudele inimestele nii raske. Osaliselt sünnib see ka ühiskonna ülesehitusest, otsitakse ja nõutakse kõigele alati tõendit ja põhjendust aga usk nii nagu sõna isegi ütleb on osaliselt ka usaldamine.

Kohati on mul tunne, et tänaste kirjakohtade ja oma jutlusega peaksin ma olema mitte siin Nõmme Rahu Kirikus, vaid hoopis Nõmme Turu väravas ja tegema just seal kuulutustööd neile kes Jeesust veel ei tunne ja kes temasse ei usu. Inimestele kes kõnnivad pimesi, vaevlevad igapäevaselt oma inimlikes muredes ja ei oska näha, et abi on tegelikult käeulatuses – aga just seda nad ei näe. Teie kes te olete siin ja teie kes te olete meiega osaduses raadiote vahendusel – teie ju ometi usute.

Usute, et Kristus on Jumala poeg. “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et tal oleks igavene elu” (Jh 3:16)”

Vaatame alustuseks täna kuuldud evangeeliumi teksti, mis oli Johannese evangeeliumi järgi. Paljud samaarlased sellest külast uskusid Jeesusesse naise sõnade tõttu, kes tunnistas „tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud“  Lihtsalt meenutuseks meile, see samaaria naine, kes uskus – on toonud Jeesuse juurde kogu oma linna ja nemad usuvad Jeesusesse just sellepärast mida too patune naine oli neile rääkinud. Just patune naine  sest tegu on selle sama Samaaria naisega kellega Jeesuse mõned salmid tagasi Johannese evangeeliumi neljandas peatükis kaevul kohtus, kui temalt juua palus.

Tõesti too naine oli elanud moraalselt kahtlast elu ja täna kuuldu põhjal me saame öelda, et  kohtumine Jeesusega oli tema elu muutnud. Temast oli saanud kuulutaja ja mis veelgi tähtsam – Jeesus ei aidanud ainult teda , vaid tema kaudu ka paljusid teisi. Kuulsime ka seda, et kui need teised olid õppinud Jeesust tundma, ütlesid nad naisele „ Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme Teda ise kuulnud ning teame nüüd, et Tema on tõesti maailma päästja“.

Teate, ma mõtlen et meie kes me oleme Kristuse vastu võtnud, ei peaks pelgama kuulutada Evangeeliumi või jagama oma lugu, nagu tegi seda samaaria naine. Ja seda selle pärast, et  iial ei või teada, kes meie tegevuse läbi päästetud saab ja igavese elu poole püüdleb. Teadupärast Jumalal ongi kombeks kasutada oma töös kõige ebatõenäolisemaid kandidaate. Enamus inimesi arvab niikuinii, et nad on kuulutustööks kõige ebatõenäolisemad – vähemalt mina küll kunagi arvasin nii.

Kui keegi nüüd teist tundis, et kutse kuulutamisele teid kõnetas siis palun ärge minge iseseisvalt seda Nõmme Turu väravasse tegema. Rääkida näiteks kuulutusvõimalustest oma koguduse vaimulikega või näiteks pöörduge sellise vahva organisatsiooni poole mis kannab nime „Kristus igasse Kodusse“ , mille näol on tegu toimiva misjoniorganisatsiooniga kes leiab, et igal kodul on õigus kuulda evangeeliumi, ning neil on ka olemas strateegia, visioon ja materjalid, mille abil ennast kuuldavamaks teha.

 

Ja sõltumata sellest, mispidi selle teema üle mõelda jõuan taas tagasi, nagu katkine grammofon- et päästetud saamiseks ei ole vaja midagi enamat, kui tunnistada ja uskuda. Ei ole oluline kui patused me oleme, ei ole oluline kas kiriku seinad on puidust või kivist, ei ole oluline kes sõnumit jagab. Oluline on, et me tunnistaksime.

Tunnistaksime nõnda samuti nagu tegi seda Naaman, ja peaksime veelgi selgemalt mõistma, et Jumal ei nõua meilt päästetuks saamiseks midagi suurt, midagi kallist, mida üle meie mõistuse.

Meenutades kuuldud kirjakohta siis seal Naaman lausa pahandas Jumalamees Eliisa peale kui sai teada et tervenemiseks on tal vaja ainult end Jordanis seitse korda pesta. Tema jaoks oli enda ihu terveks saamine midagi nii suurt, et lihtsalt usk, või lihtne palve tundusin maisele inimesele liialt lihtsad või kui nii võib öelda, siis pingutusena odavad. Oleme inimestena paratamatult õppinud asjade, näiteks arstirohtude väärtust hindama rahas. Mida kallim seda paremini toimib.

Aga nii nagu rääkis ka pühakiri – usalda,  astu see kahtlust tekitav samm ja sa näed.

Tõeline pääste tuleb usust temasse – meie aitajasse ja päästjasse. Meenutame veel mida Paulus on kirjas Roomlastele kirjutanud „Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse” (Rm 10:9).”

 

Ja kuigi on inimesi, kes ei ole veel usule ärganud, siis on meie hulgas ometi neid, kes on Jeesuse kutse vastu võtnud. Ja õnneks on sõnumist osasaamiseks nii Eestis kui üle maailma tehtud palju, 2019 aasta oktoobri seisuga on Piibel täismahus tõlgitud 698 keelde.

1739 aastal trükiti esimene eestikeelne täielik piiblitõlge Jüri koguduse pastor Anton Thor Helle poolt, pea sada aastat varem oli tehtud osalisi tõlkeid. Seega võimalus kuulutusest osa saada oma enda emakeeles on väga paljudel erinevatel inimestel maailmas.

Nõnda samuti ka võimalus saada päästetud aga sellest osasaamine eeldab ja nõuab silmade ja kõrvade ja eelkõige oma südame avamist Tema sõnale ning püsimist sellel teel, millele ta meid kutsub ning millel Ta meid on sõnaga juhib ja saadab.

Sest ütleb ju prohvet Jesaja 30:18 – Ometi ootab Issand, et teile armu anda. Issand on igapäevaselt me kõrval ja ootab kui hea vanem, et tõrges laps ometi kord mõistaks, mida talle vaja on. Ootab kannatlikult, et tekiks mõistmine ja laps lõpetaks jonni ning tuleks selguse juurde. Ja veel ütleb salm: ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest issand on õiguse Jumal, õndsad on kõik, kes Teda ootavad. Meie kohal on issanda käsi, avagem oma südamed, et jõuda päästeni. See ei ole alati lihtne – ka turuvärvas sõna kuulutades võidakse meid veidrikeks pidada ja vahest ei lähe asjad nii nagu meie oleme seda oodanud või lootnud. Ning vahest Issand annab teile kõll hädaleiba ja viletsusevett aga tema teab, mida meile on vaja, et lõpuks lapsena oma jonn jätta ja mõistmisele tulla

Aamen

 

Marek Alveus,

koguduse diakon,

Kristuse Ristimise Püha ehk esimene Pühapäeva peale ilmumispüha jutus

Andrea del Verrocchio – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 4.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=45635519

Armu ja rahu teile Jumalalt meie isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

 

Me oleme jõudnud nagu ka hea vend pastor Ove on meile täna tervituses kõnes juba ütles Kristuse Ristimise Pühasse ehk esimesse Pühapäeva peale ilmumispüha. Täna on just see päev millal me võiksime mõelda meie endi ristimispäevale või näiteks leeripäevale, kuna paljud inimesed on ristitud väikelapsena ning ristimist ei pruugi ise mäletada, küll aga on leeripäev juba teadliku elu samm. Nõndasamuti me võiksime mõelda ristimise üldisemale tähendusele. On ristimine just see mis ühendab meid Kristusega, tema kannatuste ja surmaga  aga nõnda samuti ka tema ülestõusmise ja võiduga.

On ka neid, kes on kuulnud kutset ise ja soovinud ristitud saada täiskasvanueas, teile on see päev ilmselt hästi meeles. Sest sõltumata sellest, kas vanemad oma lapsed kohe ristivad või toimub see täiskasvanuna,  teeb Jumal meis kõigis head tööd. Lihtsalt need kes avavad südame ja kuulevad kutset tulevad ise. Tulevad kiriku juurde täiskasvanud inimesena, teevad ise selle teadliku sammu.

Meie usuisa Martin Luther nägi Jeesuse ristimise püha tähtsama sündmusega kui Jeesuse sündimise päeva. Esmapilgul tundub see vahest natuke kummalisena, võib-olla isegi ootamatuna aga kui selle üle mõelda siis just see on kõige alus. Mis kasu on inimesele ainult sündimisest – elust kus puudub Jumala arm.

Martin Luther on väikeses katekismuses öelnud et ristimine toob pattude andeksandmise, lunastab surmast ja kuradist ning annab igavest õndsust kõigile, kes seda usuvad, mida Jumala sõna ja tõotus ütleb. Ta lisab sellele Jeesuse sõnad: Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka (Mk 16:16).

Just sellesama päästele jõudmise esimeseks sammuks on ristimine, lihtne sakrament mille läbi meid liidetakse osadusse Jeesusega. Just see ristimise kaudu saadud armu osadus on see mis kannab meid läbi kogu meie elu. See arm on kindel ka siis kui meie usk on ebakindel! Meil tuleb toetuda ristimisel saadud tõotusele, me ei pea tegelema meeleparandusega ainult oma jõul vaid kogu andestus tuleb meie Jumalalt. Püha Vaim aitab meil kitkuda välja isekuse ning kasvatab meis usku ja armastust.  Just ristimine on see, mis annab meile edasise julguse nii elus kui ka surmas. Jumala arm Kristuses ehk pattude andeksandmine on pääsemise eeldus igaühele meist. «Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.» (Rm 6:23)

 

Jeesus võrdleb usule tulekut ja ristiinimeseks saamist sünniga ülalt.  Johannese Evangeeliumis avab Jeesuse natuke seda meile oma kõnes Nikodeemosega  veelgi enam. „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.” Nikodeemos ütles talle: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana? Ega ta saa ju minna tagasi oma ema üska ja teist korda sündida?” Jeesus vastas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim. Ära imesta, et ma sulle ütlen: Te peate sündima ülalt! (Jh 3:3-7)

 

Usk ja uskumine on vaimne tasand. Ehk siis inimene siin maapeal ajutisena, ka siis kui elada saja aastaseks ja tegelikult ei ole midagi ilma vaimise küpsuseta. Me peame hästi kasutama aega siin, ent meie vaim on surematu ja selle sünniks, ei piisa vaid füüsilisest sündimisest. Selleks on vaja enamat, on vaja sündida vaimus ja ülalt. Võtta vastu risti vägi.

 

Nende eelnevalt kuuldud lausetega andis edasi evangelist Johannes meile sõnumi Jumala päästeplaanist – maailma suhtes. Päästeplaanist millest iga inimene on kutsutud osa saama. Nii lihtne või keeruline kui see meile tundub siis just ristimine on see esimene ja kõige olulisem samm, mis teeb meid taevase Isa lasteks ja kristliku kiriku liikmeteks.  Ristimise kaudu kutsub Jumal igaüht meist nimepidi enda omaks ja annab oma armu meile kõigile, ka vastsündinutele. Just selles sakramendi kaudu võetakse meid vastu Jumalariigi kodanikeks, kellele kingitakse Jumala armust igavene elu. Ristimine kohustab meid lootma Kristuse peale ja meid elama tema eeskuju järgi. Usk ei sünni meis aga ühepoolselt ja ülevalt, vaid sõltub meie endi valmidusest oma elu Jumala hoolde usaldada ja end tema teenimisele pühendada. Ehk siis ristimisele järgnevad teod, meie endi head teod ja armastuse viljad.

Mõtleme ka selle, miks pidi Jeesus Jumala pojana end ristida laskma? Teadupärast kuulutas Ristja Johannes Jordanil meeleparandusristimist. Ta ristis veega neid, kes kahetsesid oma senist elu ja tunnistasid oma pattu. Andes meeleparandajale armu ja pakkudes lepitust Jumalaga.  Jeesus Jumala pojana maailma saadetuna oli aga ilma patuta. Uues Testamendis me leiame mitmeid kohti, kus sellest kirjutatakse.  „sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta.“ (Hb 4:16)  Või siis „Jumal on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.” (2Kr 5:21)

 

Meil võib tekkida küsimus, peab tekkima, miks ometi pidi Jeesuse laskma end Johannesel koos patustega ristida? Siin tuleb aru saada, et selle ristimise läbi tehti Jeesus osaliseks kogu inimsoo pattudest. Hetkel kui Jeesus astus alla Jordani jõkke oli ta ilma patuta ja sealt väljudes kandis ta kogu inimkonna kõiki patte. „Just selline ülempreester on meile kohane: püha, veatu, laitmatu, patustest lahutatud ja kõrgemaks saanud kui taevad“ (Hb 7:26) ristimis järgsest hetkest on Jeesus Jumala poolt salvitud – eraldatud, pühitsetud ja ametisse seatud.

Just sedasi mõistis Jeesus ise oma ristimist. Kinnitust sellele me saame Luuka evangeeliumi neljanda peatüki keskpaigast, kirjakohast kus kuidas Jeesus on hingamispäeval sünagoogis ja  kust ta loeb seal ette ka meile täna kuuldud kirjakohta Prohvet Jesaja raamatu 61 peatükist ja peale lugemist ta kinnitab kõigile kes seal sünagoogis olid, et „täna kuuldud kirjakoht on teie kuuldes täide läinud“ Nõnda samuti oleme ka meie, tavalised ristiinimesed, meie kõik oleme Jumala lapsed. Ristimises on meid ühendatud Kristusega nii, et me saame sama õigeteks. „Kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud.” (Gl 3:27)  Enne ristimist olime loomu poolest vaid lihalikud inimesed, ilma Jumala Vaimuta ja patu pärast hukka mõistetud, aga ristimises sünnitab Jumal meid vaimulikult oma lasteks ja taevariigi pärijateks koos Jeesusega.

 

Meie ise saame astuda selle esimese sammu ja sellest päevast alates oleme me koos elanud looja ja lunastajaga. Meie peame kindlal sammul astuma mööda head ja õiget teed, rada kus ei ole kohta halval, valel, kurjal ja õelal sõnal, teadlikult tehtud patusel teol.  Me peame kuulama, mida looja meilt ootab.  Mis on meie ülesanne?  On hea kui me seda teame, kui ei tea siis tuleb endilt küsida, kas meile ei ole seda veel ilmutatud, või pole meie seda tahtnud kuulda või ei ole tahtnud sellest lihtsalt aru saada.  Kõik edasine sõltub juba Jumalast.

Aamen

Koguduse diakon,

Marek Alveus

 

Foto “Andrea del Verrocchio või Leonardo da Vinci, Kristuse ristimine (u 1475). Firenze, Galleria degli Uffizi.”

Näidakem kogu eluga Jumala Talle poole

 

Kuidagi on nii, et igal advendi- ja jõuluajal on mõni kirjakoht või mõttekäik, mis saab eriliselt lähedaseks ja kõnekaks. Tänavu on minu jaoks olnud selleks Jumala Sõna Johannese evangeeliumi algusest – “Järgmisel päeval nägi Johannes Jeesust enda juurde tulevat ja ütles: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” (Jh 1:29; samuti Jh 1:36, kus jüngrid kuulsid seda tunnistust ja läksid Jeesusega kaasa.)

 

Siin on olulist palju. Esmalt see, et Jeesus tuleb Johannese juurde ning selle peale tunnistab Johannes Tema Jumala Talleks, kes kannab ära maailma patu – kinnituseks endale ja tunnistuseks teistele. Jeesus on alati see, kes astub esimese sammu ning selles sammus on arm Teda märgata, ära tunda, järgida ja tunnistada. Kui inimene ise omast jõust ja tarkusest hakkab Jumala poole püüdlema või Temast midagi mõtlema ja arvama, siis on ees suure tõenäosusega ummiktee ja ebajumal. Tuleb aga Jumal oma Püha Vaimu kaudu meie juurde ning meil on armu Tema tulemisest rõõmu tunda, hakkavad muutuma nii meie süda kui elu. Siis saab kuulmisest kuulamine ning vaatamisest nägemine. Palugem nii peasaabuvatel pühadel kui igal päeval, et Ta ikka ja jälle võiks tulla meie patuste juurde, meile andestada ja meie elu uuendada.

 

Jeesuse kohta leiame piibliveergudelt vägagi erinevaid nimesid, mis ühel või teisel viisil ilmutavad Tema olemust, Tema teenimist ja selle eesmärki meie keskel. Ent üheks kaunimaks Jeesuse nimeks on “Jumala Tall”, milles peegelduvad mõlemad – Jumala Isa lõppematu armastus ja halastus ning Tema Poja lepitav ja lunastav ohvrisurm meie eest. Jah, Ta on Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa ja Rahuvürst ( Js 9:5), kuid eelkõige ohver maailma patu eest. Nii maailma patu eest, kui sinu ja minu patu eest ning süü pärast kõige isiklikumal viisil.

 

Võtta Jeesus vastu Petlemma süütu lapsena, samuti õpetaja ja heategijana, ei nõua meilt palju. Võtta Jeesus vastu aga sellena, kes Ta eelkõige ja päriselt on – Jumala Tall – selleks vajame Jumala erilist armu ja abi. Seda põhjusel, et Jumala Talle, Tema ohvri vastuvõtmine eeldab meilt loobumist igast vähemastki omaõiguse ja -õigustuse kübekesest, iseenda täiesti Issanda armu hoolde usaldamist.  Just see on aga meile väga raske, kohati lausa võimatu. Kui aga Jeesus tuleb ja Jumal heidab meile armu, siis saab see võimalikuks, sest Jumalas pole mingisugust võimatust. Seda on kogenud miljonid enne meid ja kogevad tänaselgi päeval koos meiega.

 

Andku Jumal meile tunda õnnistust ja rõõmu, mida leiame üksnes siis, kui me kogu oma elu, ka selle kõige pimedamad sopid ja lootusetumad tahud toome Kristuse ette ning laseme Kristusel, Jumala Tallel oma patud kanda. Enamgi veel, nagu tõlgib üks minu inglisekeelsetest lemmiktõlgetest New International Version – “Tema võtab ära maailma patu.” Ime saab veelgi suuremaks ja täiuslikumaks, kui selle sama Jumala Talle arm ja ohvrivägi teeb võimalikuks sellegi, et me oma igapäeva elus sureme patule ning tõuseme iga päeva alates ja otsas saades otsima Jumala tahet ja selle järele elama.

 

Samas seob Advendi ja jõuluaeg meid kuidagi erilisel viisi üksteisega. Loomulikult algab see side sealt, kus me ise saame esmalt seotud ja ühendatud Kristusega. Püha Ristija Johannes oli Jumalale väga lähedal, Ta oli Tema oma ning seepärast suutis Ta ka paljude südameid ja elusid Issanda poole pöörata. Johanneses evangeeliumist võime lugeda, kuidas Ristija tunnistus puudutas kahe Tema jüngri südameid nii, et nad läksid Jeesusega kaasa. Teame, et üks nendest oli Andreas, kes tõi ka Siimona, oma venna Issanda juurde.

 

Tema, kes on meie südamel ja südames, saab üsna pea teistegi omaks. Just sellisele rõõmsale Kristuse tunnistamisele Ristija Johannese viisil, kes näitas kogu oma elugua Jumala Talle poole, kutsub meid jõuluaeg. Me ei näita enesetele, sest meie ei saa kedagi paremaks teha, rääkimata lunastamisest. Paremaks teha ja lunastada, lepitada ja pühitseda ning kinkida meile igavene pärand oma Isa riigis suudab ainuüksi Jeesus Kristus. Parim, mida saame Jumala abiga teha, on ise kahaneda (Jh 3:30), et Tema võiks meis kasvada ja kuju võtta ning see ime ei jää tähelepanu ja mõjuta.

 

Tema on tulnud Jõululapsena ja tuleb taas taevapilvedel. Nende kahe tulemise vahel tahab Ta tänagi tulla Pühas Vaimus meie ellu oma rahu, rõõmu ja lootusega. Võtkem Ta rõõmu ja tänuga vastu! Ärgem hoidkem Teda vaid endale – näidakem oma elu, sõna ja teoga alati Jumala Tallele, kes kannab ära maailma patud. Kus on pattude andeksandmine, seal on igavene elu ja õndsus nagu on seda öelnud Martin Luther.

 

Õnnistatud, taevase rõõmuga täidetud ning Jõululapse, Jumala Talle poole näitavast elust täidetud jõuluaega ja uut Issanda aastat 2020.

 

Ove Sander

Jõuluõhtu kella 16:00 teenistuse jutlus

Armu ja rahu teile Jumalalt meie isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

Oleme jõudnud Jõuluaega ja mul on hea meel näha siin kirikusaalis nii teenistustelt tuttavaid inimesi, häid sõpru ja inimesi, keda tavaliselt pühapäeviti kirikus ei näe. Olge tervitatud vennad ja õed.

Jõulud on see hetk, kui maad katab üldine pühalikkus. See on tunnetus, mis jõuab omal moel iga inimeseni. Advendi aeg on möödunud ilma lume ja pakaseta. Üks mis kindlasti aitab kaasa jõulutunde tekkimisele on see mida me silmaga näeme ning Eestis on selleks lumi ja miinuskraadid – aga see ei mõjuta tegelikkust. Sõnumit, mida inglid kuulutasid karjastele.

„Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus“

Me vajame jõulutunnet. Ja õige jõulutunne ei tule ei ainult lumest või pühadekaunistustest vaid inimesest seestpoolt. Põhjamaises kliimas elades on talv pime, on mõtlemise aeg ja on märkamise aeg. Loodus justkui valmistaks inimesele võimaluse panna tähele ja võtta aega, märgata lähedasi ja keskenduda headusele ja armastusele, mis on ka usu alus.

Hea tegemine ja head tegemine ongi see, mis toob meie südamesse jõulutunde. Märkimine, püüd veidi parem olla ja tähistada jõululapsukese sündi. Sest jumal on meid nii armastanud, et andis oma ainusündinud poja meie maailma.

Üks osa jõulutundest on armastus, märkamine ja hoolimine ja tegelikult eestlastena oleme me nii väike rahvas, et me peaksime märkama ja hoolima aastaringselt. Meil ei ole mõtet Pearu ja Andrese moodi kummalgi pool kraavi oma õigust taga ajada vaid tegelikult tuleks oma pisike ego künka otsast alla tulla ja lõpetada rusikaga rinda tagumine oma õiguse tagaajamisel samas kui tihtipeale üldse ümbritsevat ei märka või ei arvesta. Ja tihtipeale võib siis lõpuks oma tahtmise saamine olla kas koomiline või lausa äraspidine.

Kui poliitikud on aastaid rääkinud kuidas teha Eestit suureks, siis kas üks meie võimalusi ei ole see, et me oleme haritud rahvas. Mõistlikud inimesed, kes saavad asjadest aru ja parandavad mis vaja?  Meie lapsed on Pisa testides parimad siinkandis.  Kui me omavahel teeksime rohkem koostööd ja paneksime õla alla seal kus saaksime ilma küsimata, siis suure perena oleksimegi me üks suur eesti. Ja kui Lennart Meri kunagi küsis, et mis on eesti „Nokia“ siis eesti olekski üks maailma „Nokia“. Me oleme läbi aegade olnud tark rahvas. Juba 1880 aastal oskas lugeda 94 ja kirjutada 48% elanikest.  sajandi lõpuks oli Eestlastel parim lugemisoskus kogu piirkonnas sest külakoolis õpetati lapsed lugema katekismuse järgi. Kõik  me siin kirikusaalis oleme eellaste poolt kristlased ja haritud kirstlikus vaimus. Meie esiisad on saanud hariduse ja õpetuse kristlikus vaimus.

Suured rahvusvahelised ettevõtted teevad oma arenduskeskusi meie väiksesse riiki sest me oskame ja tahame tegutseda. Kui lõpetaks ära naabrist parem olemise ja jonnakalt vastassuundades kiskumise, siis me oleksimegi üks suur pere. Pere kus märgatakse, kus aidatakse ja kus saab üksteise peale loota. Seega, märgakem ja mõistkem.

Aga täna on Jeesuslapse sünnipäev.  Kristlik rõõmusõnum – et Jumal ise on tulnud lihtsate inimeste sekka. Meie peapiiskop Urmas Viilma on ühes oma jutluses öelnud, et sel öö kohtus Jumalik ja inimlik, taevane ja maine,  ajalik ja ajatu. Kes on avatud südamega saab sellest imelisest kogemusest osa igal jõuluajal ja tegelikult ka iga päev oma elus.

Täna on Jeesuse sünnipäev. Sündmus, mis  on nii võimas, et puudutab kõiki. Siin saalis on kirikutee käijaid, on aeg ajalt kirikus käijaid, on hinges  salaja uskujaid ja neid, kes justkui ei usu kuid miski tõmbab siia, vähemalt kord aastas. No ja oleme ausad, ka need, kellele kaasa ütles, et tuled kaasa ja kogu lugu J . On öeldud, et eestimaalane on jõuluusku rahvas, et ka muidu külma südamega inimene kuuleb kutset ja tunneb hinge sundi, et tulla Jumala juurde ja saada hingepide või lunastus kasvõi kord aastas. See on ehk nagu julgustus. Avage oma süda, see kutse on teid siia toonud ja tunnetage kuidas koos palvetamine on võimas vägi- tunnete te seda aga alles siis kui tõesti heidate kõrvale valehäbi, ja teete seda pühendunult, isetult ja tões. Kirikusse harva eksivale inimesele on tõeline küsimus on kas te lubate seda endale tunda, sest inimene on ju oma loomult kahtlev.  Just lubate, sest see võib olla hirmutav ja lihtsam võib olla ignoreerida sest silmaga ju ei näe ja katsuda ka et tõendit leida. Kui aga lubate ja julgete, siis tulge uuesti, tulge järgmisel pühapäeval, sest missa on iganädalaselt 10.30 ja te olete kutsutud ja te olete oodatud. Alati.

Pauluse Kirjast Galaatlastele, saame me teada, et Usu viljadeks on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus ja  ustavus. Ühtedeks usu viljadeks on head teod, just samasugused teod mida tegi püha Nikolaus. Keda me tunneme ja teame ka jõuluvana prototüübina. Just need samad teod mida meie ise saame teha oma lähedastele, tuttavatele ja miks mitte võõrastele. Kui me jääme ootama kõike head ainult enesele, siis pole me mõistnud jõulude sügavaimat tähendust. Andmine vastu ootamata. Ja vahest on andmine see, mis tekitab hämmeldust, üllatust-  ja õhku jääb mõte ja soov uuesti head teha. Ehk siis heast teost sünnib uus hea tegu.

Paljudes kodudes on täna juba jagatud kingitusi ja jagatakse ka edasi.  Kingituste tegemine ei ole halb, aga jätke selle taustal alles jõulude mõte, see, mis on päris.

Jumala sõna mis meile on antud on kingitus. Jeesus on Kingitus, Jeesus kes 2019 aastat tagasi sündis on Jumala arm ja lunastus meile, kui me seda mõistame siis me suudame oma minast ka kaugemale vaadata ning hoolida sellest mis toimub meie ümber ja  meie ligimestega. Jõulud on ka riigi tasandil oluline, nende pühade tähtsus on nii suur, et need on ametlikud vabad päevad. Kingitus Issanda teenimiseks  ja perega olemiseks. Vaatamaks oma hinge ja südamesse ning kuulamaks sõna, üht ja ainust, mis koputab igale südamele. Ei ole saladus, et suurimad annetused tehakse pühade ajal aga….– mis on selle taga?  Kas hoolimine või enese õigustamine. Mõelge täna sellele, mis juhib teid, kas vaim või hirm igavese kohtupäeva ees, et olla õige ja hooliv.

Jõulud saabuvad kõikjale, kus võetakse kulda ja usutakse inglite sõnumit karjastele „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus“

On hea teada, et sa ei ole kunagi üksi, mitte kunagi, sest püha vaim on sinuga, lihtalt  ära karda, luba endal tunda, aktsepteeri seda ja usalda oma mured ja rõõmud.

Aamen

 

Marek Alveus

Koguduse diakon

Tänulikkus Issandale

Lk 17:11-19

 

Kuuldud evangeelium sobib hästi kokku tänase pühapäeva teemaga, milleks on tänulikkus – tänulikkus Jumalale. Ilmselt on kuuldud evangeelium meile tuttav ning sama ilmselt oleme maadelnud küsimusega, et kuidas need üheks tervekssaanut ikka nii südametud olid ning kuidas leidis vaid ainult üks, saamarlane, tee Jeesuse juurde, et Teda pidalitõvest parenemise eest tänada.

 

Piibliseletajad pakkuvad välja erinevaid selgitusi. Üks loomulikumaid on see, et küllap need üheksa ruttasid kohe oma perede ja sõprade juurde, kellest nad olid pidanud lahus olema kogu oma haiguse aja. Saamarlaselel, kes polnud kohalik, polnud lihtsalt neid, kelle juurde minna ja seepärast leidis ta tee Jeesuse juurde kergemini ülesse. Võis veel lisanduda see suur ja kujutlematu rõõm, kui piinavast surmahaigusest on pääsetud –  et rõõm lihtsalt ongi nii suur, et tänu ei tule kohe meelde. Küllap oleme midagi sellist igaüks kogenud ka enese elus.

 

Järgnevas tahaksin anda kaasa mõned mõtted, kuidas võiksime olla tänulikud, aga ka kasvada tänulikkuses. Need mõtted võivad tunduda pisut teoreetilistena, kuid olen ise saanud neist abi, et minus võiks olla enam tänulikkust Jumalale.

 

Esmalt on kasu lihtsalt peatumistest ja elu üle järelemõtlemisest. Küllap on asju, mis meie arvates ei ole head, kuid kindlasti on külluses asju, mida saaksime ja peaksime heaks pidama ja Jumalat nende eest tänama. Ei ole kerge tekitada sellist vaimset peatushetke, kuid see on väga vajalik mitte ainult, et tänu võiks rohkeneda, vaid meie kristlikuks kasvamiseks üldisemas mõttes. Teame Piiblist, et alles siis, kui kadunud poeg mõtetesse vajus, sai ta paremad mõtted, mis viisid teda tagasi isakoju.

 

Teisena nimetan palvet. Kas meile ei ole tuttav kogemus, et hakkame palvetama ning südames on kümneid soove ja eespalveid ning ühtäkki tunneme, et palvesoovid taanduvad ja südamesse tuleb tänu. Mul oli just eile selline kogemus, kui palvetasin nn palveketis Usuteaduse Instituudi eest, kuid üsna pea asendusid etteantud palveteemad tänuga Issandale kõige eest, mis Ta on andnud ja küllap annab oma armust veelgi.

 

Edasi nimetaksin paari suhtumist, mis aitavad meil elada tänulikku elu Jumalale. Neist esimene on, mida tihti rõhutavad ameeriklased  – ära võta asju vastu nii, et need peavadki sulle tulema, (ingl: as granted) sest tegelikult ei pea need ju meile üldsegi tulema või asjad võivad hoopis teisiti minna. Kui meil on selline suhtumine, et ma ei pea seda või teist saama, ning kui ma siis saan, siis olen ka väga tänulik. See seaduspära maksab võrdselt nii ilmalikus kui vaimulikus elus. Võibolla tänase evangeeliumi iisraellastest tervekssaanud tundsin kuidagi enam, et nemad peavad terveks saama, saamarlasel polnud selles osas midagi oodata ning just seepärast võis ta  kanda eneses suuremat tänu.

 

Eelnevale lisaks nimetasin veel ühte väga olulist suhtumist, mis on tuntud nii Lääne kontemplatiivses mõtlemises kui ida- kiriku teoloogias ja liturgilistes tekstides. Tõsi, sama asi, aga väljendatud küll pisut erinevate sõnadega. Läänes õpetatakse, et ei ole tarvis lahterdada asju headeks ja halbadeks, sest me ei tea, mis on meile tõeliselt hea ja mis halb. See on ka meie paljude kogemus, et esmapilgul heana näiv asi pole olnud hea ja see, millel on olnud halva nägu, osutub hiljem meie vaimuelule väga vajalikuks. Nõnda mõeldes saamegi kõige eest Jumalat tänada. Idas väljendatakse sedasama vaimulikku tõde kaunisti hommikupalve sõnadega – “Issand, mida iganes ma sel päeval kohtan, lase mul kindlalt teada, et kõike juhib Sinu hea ja armuline tahtmine.” (Tsiteerin peast.) Ei ole vaja kirjutada osasid asju saatana, maailma ja liha kontole ning mõned harvad, meie arvates head asjad Jumala arvele – võtkem kõike vastu  otsekui Tema käes, usalduse ja tänuga.

 

Ja viimaks armuvahendid – Jumala Sõna ja Sakrament. Kas ei tulle meile tuttav ette, et oleme võtnud teinekord Piibli kätte või tulnud  kirikusse üsna vingus ja kriitilise meelega. Siis aga loeme või kuuleme, mida Issanda on meile teinud, et Ta armastab meid, andestab meile meie patud, toob meile uue ja igavese elu – ning taas tunneme, kuidas tänu võitab meie südame. Teisiti pole ka pühima Altari Sakramendiga – kogeme selles sellist Issanda lähendust ning osadust üksteisega, et tänu lausa tulvab Püha Vaimu kaudu meie südamesse. Sellel tänul võib olla mõistuslikult seletatav põhjus, kui alati ei pruugi –  Jumala sakramentaalne arm võib meid vallata nii, et me ei oskagi öelda ja mõelda, milles eest me täname, kui süda ja hing on tulvil tänust ja kiitusest Issandale.

 

Soovin meile kõigile tänulikku südant ja meelt. Avagu Issand ise meie huuled, et me kõik, mis meis on ja kes me oleme võiks kuulutada Tema kiidetavust. Sest eks ole tänulikkus, nagu kõik muu meie elus, Jumala arm. Aamen

 

Lk 5: 1-11 Apostlite pühapäev      

Issanda teenistuses                                     

Rahvas tungles Jeesuse juurde Jumala sõna kuulama. Meiegi oleme  tulnud täna kirikusse või seadnud end raadiote juurde, et kuulata Jumala  sõna.  Otsest tunglemist siin kirikus või ka kõikjal pühakodades Eestimaal ja kogu Läänemaailmas täheldada ei saa.  Järjest enam ruumi on. Aga mina ei ole ka Jeesus, kes ajab  välja kurje vaime, vaigistab tuult ja tormi, tõstab 38 aastat jalutuid püsti või äratab juba lehkama kippuva Laatsaruse surnuist üles, ja seda ei ole enamasti ka teised sõnakuulutajad.   Kui ma suudaks kellegi üles äratada, küllap siis ka tunglejaid oleks. Ometi kuulutame me kõik sedasama Jeesust Kristust,  kes teeb tänagi elavaks ja äratab  surnuist üles iga Temasse uskuja. Aga selleks läheb vaja natuke aega kannatust, et seda omal nahal saada kogeda. Tema, kes ise on üles äratatud, on andnud meile sellekohase tõotuse. Aga see tõotus kehtib ainult nendele, kes on andnud end Issanda teenistusse.

Nii nagu Jeesus astus kord Peetruse paati, nii on Jeesus astunud täna koos meiega siia Pühakotta.  Jeesus on alati seal, kus Tema nimel koos ollakse. Jeesus astus Siimona paati. Tekstist ei selgu, kui kaugele ulatub Jeesuse ja Siimona tutvus. Kuid eelmisest peatükist saime teada, et Ta  oli eelnevalt külastanud Siimona ämma ja teinud ta kõrgest palavikust terveks. Siimonast endast sealjuures ei räägita. Võime aga aimata- Siimon oli Jeesusega juba teretuttav. Nüüd avanes tal võimalus saada Temaga sõbraks.

Jeesus on meile sõber. Nõnda on ka meie ülesanne või kohus tutvustada Jeesust oma mittekristlastest sõpradele-tuttavatele, et nemadki võiksid saada Jeesusega  teretuttavateks ja sealtkaudu edasi sõpradeks.   Eks ole vast meiegi enne, kui meist said Jeesuse sõbrad, olnud Temaga vaid (tere)tuttavad kellegi kristlase kaudu.  Ja siis korraga on astunud Jeesus meiegi „paati”. Jeesus on astunud meie „paati”, ja meie pole Teda sealt välja ajanud. Nii on saanud meist sõbrad. Kes on aga Jeesuse sõber, see on saanud ka  Tema vennaks või õeks ristimise läbi.

Jeesuse jutlus rahvahulgale sai peetud ja nüüd Ta tahab Peetrust tänada ja anda Talle imelise kalasaagi. Imelise saagi vastu igasugust kaluritarkust ja loogikat, keset päeva, siis kui päike paistab lagipähe. Kala püüti ju varahommikul, kui oli veel vilu.  Aga proovida ju võib, arvas Peetrus. Kui Jeesus oli teinud ämma terveks ja selleks ajaks juba ka ridamisi kurje vaime välja ajanud, mine tea? Ja Peetrus ei pidanud pettuma, saak üllatas teda.

Kui Jeesus käsib midagi teha, siis on arukas jätta kõrvale iseoma tarkus ja kogemused ja targutused ning teha seda, mis kästud. Siis on tulemused just nii nagu Peetrusel. Ometi mitte iga hääl, mida inimene võib pidada Jumala hääleks, pole seda ja kõik, kes tulevad Jeesuse nimel, ei esinda Teda ka tegelikult. Jeesus ei käsi teha midagi seesugust, mis oleks  vastuolus Tema poolt juba varem tehtuga või Piibliga tervikuna. Seepärast tuleb kristlasel Piiblit tunda.

Ja teinegi ime sündis veel. Peetrus jõudis patutundmiseni.  Peetrus mõistis, et see, mida Jeesus tegi, ei saa pärineda inimvõimetest, vaid selle taga on midagi enamat. Ainult Jumal võis toimida vastu loodusseadusi ja käsutada kalu eirama nende loomulikku elukorda. Jumal, kes ise on kehtestanud loodusseadused, võib nendesse vajalikul hetkel teha ka erandeid.  Elukutseline kalur nägi oma kogemuste piiratust, tundis Jeesuses ära Jumala pühaduse  ja Tema kohaloleku ning selle valgel oma patususe.  Kõik inimesed on patused ja ainult kokkupuude Jumalaga võimaldab tal  oma pattu märgata. Siimona patutunnistus ei tähenda seda, et tal olnuks mingi eriline patutegu hinge peal. Miks aga Peetrus ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees”? (Lk 5:8). Sest rabide õpetuse kohaselt Jumal patustega tegemist ei tee ja on hea üksnes õigete vastu, patuseid Ta vihkab ja karistab.  Üks variseride ja kirjatundjate etteheiteid Jeesusele oligi see, et Ta  viibis patuste seltskonnas.

Jeesus ütleb: „Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid vaid patuseid meeleparandusele” (Lk 5:27). Mitte ühtegi õiget ei ole, mitte ainustki. Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma.

Patt Jumala vastu ei seisne üldises tähenduses mitte meie üksiktegudes ja eksimustes, vaid üldises patuses olemuses. Patusest olemusest ei saagi sündida midagi head, ja seda on näidanud inimkonna ajalugu tänaseni. Pühakirja järgi „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale” (1Ms 8:21). Alles hiljuti ütles keegi lastepsühholoog, et kui vanasti tulid probleemsed lapsed lastekodudest, siis nüüd tavalistest kodudest. Probleemi põhjus pole aga mitte lastes.  Kui lapsed on probleemsed, siis on probleemi algpõhjus ikkagi lapsevanemates. Ja nii on see  Jumalale selja pööranud ja järjest enam ilmalikustuvas ja pattu vajuvas lääne ühiskonnas tervikuna.

Küllap teate ühte tuntud ladina vanasõna: „Inimene on inimesele hunt”, mis siis peabki tähendabki seda, et inimesed on kurjad.  See vanasõna on aga sügavalt ekslik, ja kummaline küll, seda võib kuulda ka päris tarkade inimeste suust. Tegelikult oleks jube  hoopis see, kui hunt oleks hundile inimene. Oh oleks ometi inimene inimesele hunt, siis elaksime Jumala tahtmist mööda. Inimene on läbi kogu oma eksistentsi valmistanud kannatusi ja mõrvanud oma liigikaaslasi nii nagu seda pole teinud ükski teine elusolend maa peal, sealhulgas hunt. Inimene on kõige koletumaid tegusid teinud elusolend.

Zooloogide sõnul on hundikari loomariigi üks parimaid näiteid tõelisest koostööst, ustavusest, lojaalsusest ning üksteise hoidmisest. Vähestel liikidel on karjasuhted nii hästi korraldatud kui hundil. Hunt on hundile  tõeline vend, ustav kaaslane ja sõber. Sellises valguses oleks ütlus „inimene on inimesele hunt” hoopis ideaal, mille poole peaksime püüdlema.  Tõenäoliselt on see vanasõna tekkinud kellegi urbaniseerunud vanaaja linnaõpetlase peas, kes pole  loodusest ega loomadest  mitte kui midagi teadnud.

Kogu loodu, välja arvatud inimene, elab Jumala poolt ettenähtud loomiskorra järgi. Inimese patt tulebki sellest, et ta eirab Jumala loomiskorda ja oma kohta selles: olla oma Looja Jumalaga osaduses ja pidada Tema käske. Jumala käskude eiramine ongi inimkonna kannatuste põhjus.

Peetrus tunnetas Jumalaga kohtudes oma patusust ja kõlbmatust. Aga Jumalal pole plaanis kedagi muserdada ega masendada. Vastupidi, Jumal tahab tuua igasse rahutusse hinge rahu. Jeesus ütleb:„Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu mingu araks” (Jh 14:27). Kohtumine Kristusega ja Tema tundma õppimine muutis Peetruse ja muudab iga inimese elu. See muutus ei pea toimuma hoobilt, aga ta toimub, tasapisi. Nii nagu laps kasvab aegamisi suureks, nii toimub ka usus kasvamine. Aegamisi. Kui meie vana inimene kulub, siis Junmala laps meie sees kasvab.

Kui Jumal on astunud kellegi „paati”, talle andestanud, ja teda kutsunud, siis algab inimesel uus elu. Täiesti uus. Ei saa käia ühe jalaga Jeesuse järel ja teisega maailma teedel. Pole võimalik olla Jumala laps  omapoolsetel tingimustel, poole kohaga. Inimene, kas alistub ja kuuletub Jeesusele või mitte.

Jumal ei lükka oma patust ärakohutatud inimest endast eemale,  ega jäta teda maha. Vahest olete kuulnud Georgi Malenkov’i nime (1902-1988), Nõukogude Liidu omaaja üks tippjuhte, mitte miljonite, vaid kümnete miljonite mõrvade korraldaja ja õuduste organiseerija, veelgi enamatele  aga kannatuste ja viletsuse valmistaja. Malenkov tõusis Nõukogude võimuladviku tippu 1930ndate lõpus. Pärast Teist maailmasõda hakati teda pidama üheks Stalini võimalikuks järglaseks. Oma positsiooni kindlustamiseks kõrvaldas ta Ždanovi ja tõusiski Stalini järel teiseks meheks. Siiski Hruštsovil õnnestus ta võimu juurest kõrvale lükata… Oma  elu lõpus sai Malenkovist kristlane, kes pettus täielikult kommunistlikus ideoloogias. Kas Jumal andestas inimesele, kelle hingel oli kümnete miljonite veri ja kannatused. Kas Kristus astus Malenkovi paati? Jumal ei söö oma sõnu ega Jeesus tee erandeid.

Jeesus tõotas Peetrusest teha inimesepüüdja. Selleni läks veel mõni aasta. Enne veel pidi ta Jeesuse kõrval õppima ja mitmelgi korral ebaõnnestuma. Nagu Peetrusel oli tulnud varemalt õppida kaluriametit, nii õppis ta nüüd inimestepüüdjaks. Tõeliselt suure saagini jõudis Peetrus 1. Nelipühal Jeruusalemmas oma jutlusega, kus 3000 inimest sai usklikuks.

Loo lõpetuseks on öeldud, et nii Peetrus kui tema kaaslased jätsid kõik senise maha ja järgnesid Jeesusele. See kohtumine muutis meeste elu igaveseks ja seda sõna otseses mõttes-  igaveseks. Andis neile igavese elu. Jumal, kes on igavene, teeb igaveseks iga Jeesusesse Kristusese  uskuja.

Armas vend ja õde, täna võiksid  sa siit kirikust koduteele asudes või kodus raadio juures olles, sooritada mõtterännaku ajas  ja tuletada tänutundes meelde, kuidas Jeesus Sinu kord kätte sai, kuidas Sinust ja Jeesusest said sõbrad. Mõelda sellele kallile  päevale, kui Sinu elu muutus igaveseks. Eks meil kõigil ole oma lugu. Kui aga veel ei ole? Kui oled Jeesusega  alles tuttav, või pole veel sedagi, siis tahab Tema just praegu sinu sõbraks ja vennaks, sinu Õnnistegijaks ja Lunastajaks saada. Jeesuse kutse kehtib Tema teise tulemiseni.  AAMEN.

Toivo Treiblut

Koguduse abiõpetaja

Usk igas päevas

Jutlus

Täna kuuldud Evangeelium räägib Kaanas toimunud pulmast. See on selge sündmus oma loogilise juhtumite jadaga ja kirjeldab ühte olukorda, ent on siiski oluliselt sügavam kui esmapilgul paistab.
Me kuulsime lugu peo käigus veini tegemisest ja seega täna on see hetk kus saab rääkida kuidas teha head veini nii füüsilises kui vaimses mõttes. Eestlane teadupärast on tõsimeelne koduveini valmistaja. Minu vanaisa pani alati sügisel õuntest, arooniatest, ploomidest ja millest iganes veini nii-öelda käima. Alguses oli protsess kiire ja mida vähem kummaline kõver, veega täidetud klaastoru mulksus seda rohkem valmis ta hakkas saama, kuniks kogu protsess rahunes täielikult maha. Seejärel hinnati tulemust, mõni nendest veinidest oli hea, mõni mitte nii väga. Kui aus olla, siis ma ole väga suur koduveini sõber ka, et tohutut pingerida esitleda. Seda jutlustust oma mõttes ettevalmistusena kandes uurisin ka Wikipediast eelkõige viinamarja veini tegemise metoodikat. Teate, ma võin teile sellest hiljem kohvilauas soovikorral täieliku loengu pidada. Sain teada, et mitu korda aastas tuleb vaadata ja hinnata pinnast kus istikud kasvavad, et osata seda õige väetisega vajadusel turgutada ja nõndasamuti tuleb jälgida viinamarja istikut päikese suhtes, et päike tema juuri ei kõrvetaks, või hoopis vastupidi – et juurde saaksid piisavalt päikest. Ka seda, et kui ei saa, siis tuleb lehti eemaldada – ühesõnaga, et viinamarja saaks kandma, tuleb selleks palju tööd teha kuniks ükskord vein valmis saab.
Kunagi Prantsusmaal ühes veinimõisas ütles sommeljee meile, et ka maailma kõige kallima veinipudeli nn omahind on maksimaalselt 7 eurot. See veendumuslik pühendumus, millega paljud inimesed on nõus veinipudeli eest maksma tuhandeid eurosid on veini aastakäik, mis on siis arusaadav kui eriline aroom, lõhn, värvus, tasakaalus maitse jne – suures osas kujuneb see kõik algsest viinamarjast. Sellest samast viinapuu oska küljes olnud marjast. Kas meiega ei ole mitte samamoodi ? Oleme kõik ühesugused inimesed – Jumala looming, sama viinapuu oksad, aga mõnel meist on parem aroom (sisemine ilu), maitse (taktitunne ja eetilisus), lõhn ( vaimne sättumus) ja teisel mitte. Mõni oks on üldse ära närtsinud, kuivanud ja mõni ka pahatahtlikult vägivallaga murtud. Kas just mitte nõnda samuti ei ole meie ja meie usuga? Missuguses staadiumis oleme me ise ja kui tugev on meie usk?
See vein, mida sai loodud veest räägib usaldusest juhendamisse. Õigest õpetusest ja uskumisest sellesse. Kui käia Jumala õpetuse järgi siis õnnestub ehk ka püüeldud tulemuseni jõuda.
Ja võib ebaõnnestuda ka. Kindlasti võib. Võib valesti mõista või valesti tõlgendada. Thomas Alva Edison on öelnud oma tegemiste kohta, et ma ei eksinud – ma tuvastasin 10 000 viisi kuidas teha midagi valesti. Seda enne kui ta leiutas fonograafi või elektripirni. Millegi, mida keegi ei suutnud tol ajal endale isegi ette kujutada.
Oluline on mitte lõpetada püüdlemist õige poole. Ka siis kui kohe ei õnnestu või on valesti millestki aru saadud. Või pole antud endast parimat. Taas koidab päike ja on uus võimalus olla parem või veel parem kui eile. Siinkohal võiks igaüks oma südamesse vaadata ja küsida, kui järjepidevad me oleme. Kasvõi igapäevases tänupalves – kas me oleme piisavalt põhjalikud? Ja missugused niiöelda viinamarjad meist kujunevad.
Kätteharjutatud rutiin loob mudeli ja harjumuse, piisava harjumuse taustal aga tekib lisaks tüütavale ka turvaline rutiin ja nii vabaneb meie piiratud meel märkama seni varjatut ja tajuma käeulatusest varem välja jäänut ja mõistab ehk nii mõndagi seost, mida meile lahkelt pakutakse. Sirutagem siis selle poole.
Salm Johannese Evangeeliumist ütleb: „Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik“ ( Jh 15:1) mõned salmid hiljem ta lisab, et „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“
Kui ennist rääkisime viinamarja kasvatamisest ja sellest kui palju on selleks vaja tähelepanu ning mida kõike on tarvis märgata, siis kas need Evangeeliumi read ei ole mitte rõõmustavad.
Kui inimesed on viinapuu oksad, mis on seotud Jeesusega ja selle kaudu on nad kõige kõrgema hoole all siis on ju meil sisuliselt kõik olemas. Inimene kes elab usus ja on kõigeväelise aedniku hoole all, on õnnistatud. Kas saab olla paremat või õigemat hoolt mida inimmõistus üldse hoomata suudab ? Janunedes okstena Jumala armu järele kanname me usu vilja. Meie ülesanne inimestena on aga hoida silmad lahti, et ka need juured, mis ei saa päikest saaksid abi, ja eemaldada segavaid mõtteid või eelmainitud lehti, et olukorda parandada. Samuti lisada väetist Jumalasõnaga sinna, kus seda kipub vajaka jääma ja mõni taim seetõttu usus kiduma kipub jääma. Samamoodi on vaja märgata neid vägivallaga murtud oksi – ehk saab veel miskit parandada.
Oluline on pakutu tänuga õiges meeles vastu võtta ja heldelt jagada sõna ka neile, kes veel jõudnud ei ole, kristlane ei saa olla kade.
Aga see ei ole veel kõik mida kirjakoht meile räägib. Siin näidatakse meile imetegu enne seda kui tuli ilmsiks Jeesuse tõeline isik. Nähes probleemi ja kimbatust ulatas Kristus oma abikäe. Vaikselt, ilma kära tegemata. See on kui püha vaim, mis valati välja ja need kes sellest osa said – said kingituse.
See sündmus toimus enne Jeesuse tõelise isiku ilmsikstulekut inimestele. Seega aset leidis imetegu, mis andis aimu tulevasest pühadusest. Kas me märkame ümbritsevat, kas me oleme piisavalt tähelepanelikud? See imetegu Galilea Kaanas oli esimene tunnusmärk Kristuse kirkusest ja selle läbi tugevnes tema jüngrite usk temasse. Nad küll uskusid aga ka kahtlesid enne seda imet.
Meie ju ka kahtleme. Iga päev, mitu korda ja tihtipeale jäämegi kahtlema. Ütleme, et see on loogika või kogemus ja läheme edasi. Aga kas see ei ole mitte pinnapealne?
Psühholoogid ütlevad erinevate uurimustele tuginedes, et meie mõtteid läbivad sekundis mitmed ideed. Just ideed sest need ei ole faktid aga inimmõistus käsitleb neid kui fakte ja nii tekibki kivinenud veendumus ning väga lihtsalt võib sattuda kogu tõlgendusejada valele arusaamisele. Näiteks Eestis leiduvad ämblikud on suhteliselt kahjutud. Ei tee nad inimesele suurt midagi peale sügeleva koha ka siis kui pingutades purevad, ka sääsk on verejanulisem kiskja. Küll aga on näha olnud kuidas suured inimesed mündisuuruse lülijalgse eest kisaga pagevad nii et tuli takus. Või hiired- aga jäägu see näide lahti seletamata siinkohal. See tähendab, et ämblik ei tee inimesele midagi aga ometi meie mõistus käseb midagi autopiloodil teha – kasutu, kas pole? Seega, usu ja usalda aga ratsionaalselt. Usu jumalasse tema kirkuses aga mitte udupuhujatesse ja pimedasse tormamisse. Kui näed imet tervenemisest või ootamatult saadud koolilapse heast hindest kuigi oli õppimata või ka niiöelda nõela leidmisel heinakuhjast, siis mõista mis on selle taga. Need on pisikesed tõed, et meil oleks ehk lihtsam uskuda oma kahtlevas loomus.
Veel üks oluline osa siit ettelugemisest omale mõttesse kaasa võtta ja ka iseendaga arutada võiks olla pulmavanema ütlus: „Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles.” (Jh 2:1-11)
See ütleb meile ju otsesõnu, et ära mõista kohut kui ei ole lugenud kogu lugu. On olemas üks hea ütlus inglise keeles, mis tõlgituna võiks kõlada, et võta ja käi üks miil tema kingades enne kui kritiseerid. See tähendab, et hukkamõist ei ole inimese õigus, me ju ei tea kuskohas torkab nael võõras kingas jalga iga sammu jooksul, seda mis paneb kellegi lonkama. Seega, rääkimine hõbe, vaikimine kuld aga seda ei tohi segamini ajada ükskõiksuse või silmade kinni pigistamisega kus on vaja sekkuda. Meie ühiskonnas on palju hukkamõistu ja näpuga näitamist, halvustamist ja on ju tehtud telesaadegi mis ütleb “ Naabrist parem”. See pinnapealne pingutamine on kohati kurb, kohati kurbnaljakas ja kohati lausa koomiline. No hea küll, naabrist parem – ja edasi?
Kui pulmavanem hurjutas, et esimene vein, mis tegelikult oli see parim ei olekski justkui nii olnud, siis ta ju ei teadnud, et kogu vein oli otsa saanud ning see vein, mis nad sõnatuks võttis oli abi kõrgematelt jõududelt. See oli kingitus ja lahendus. Oma piiratuses aga võttis ta vabaduse näpuga näidata. Kui vale see on! Ma usun, et me kõik oleme end millalgi sõnasabast kinni saanud ja tajunud, et järgmine ilmnev detail muudab kogu eelnevat ning olnud tänulikud, et ei jõudnud targutada, enne kui saime valgustatud.
Igasugused niinimetatud vanarahva tarkused ja ütlused on kujunenud inimpõlvedega.
Lisaks kirjutama õppimisele ja lambipirni leiutamisele on läbi aegade kogetud asju, millel on oma seaduspära. Me oleme inimesed ja meie asi on õppida ja areneda, mitte kritiseerida ja hinnata. Kohut mõistetakse hiljem ja mitte meie, inimeste poolt, seega mõtle enne kui ütled sest nii nagu olen jutluses ka varem öelnud ja siiralt mõtlen- igal sõnal on jõud ja lendu lastud vale sõna tagasi ei saa. Kahju mida see aga teha võib on määramata – hingehaavu ja südameverd ju ei näe. Ka see pulmavanem ei teadnud mida ta tegelikult ütleb ja kuigi kõik lahenes hästi oleks võinud ju see okas torkamata jääda, see oli justkui kadeduse kommentaar, et ei saanud piisavalt heaks hinnatud veini juua enne kui tekkis küllastus. Tihti on särav abi tulnud kõrgemalt ja ei leidu maapeal inimest kellel on õigus seda kommenteerida.
Uskugem ja usaldagem ning käigem valguse rajal. Nähkem imesid – ka seda kaunist maailma, mis on meie ümber. Leidkem ilu ja õppigem nägema väikeseid imesid, et oskaks märgata või kasvõi kergelt tajuda ka suuremaid kui need me teele satuvad. Amen!

Marek Alveus
Nõmme Rahu kiriku diakoniameti kandidaat

1 2