Päeva Sõnum. 42 nädal: 16. – 22. oktoober 2016

USK JA USKMATUS

40 nädal: 02. – 08. oktoober 2016

20 pühapäev pärast nelipüha.

Usk tunneb Jeesuses ära Jumala Poja, kellel on vägi teha Jumala tegusid. Jeesuse eluajal kahtlesid paljud Temas või panid teda pahaks, eitades Tema jumalikkust ja pidasid Teda rahva ülesässitajaks. Usk ja uskmatus võitlevad teineteisega ka iga kristlase südames. Seepärast tuleb Jeesuse järgijal uurida oma usu aluseid.

Meelespeetav kirjakoht:Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi, sest sina oled mu kiitus. Jr 17:14

Mõtle sõnadele:

Tee mind terveks
aita mind
sina

Sel nädal tuuakse meile eeskujuks usklike isa – Aabraham, kelle usu olemus seisneb selles, et ta pidas Jumala lubadust sedavõrd kindlaks, et julges seada oma elu selle kohaselt. Tal polnud midagi muud peale lubaduse, aga sellest piisas. Niisugune on meiegi usu olemus. Meie usume, et Jumal viib täide kõik, mis ta on lubanud Jeesuse Kristuse läbi anda. See ongi usk.

Usk ei ole horisontaalne, vaid vertikaalne vaatesuund

* * *

JEESUS VAPUSTAB

Pühapäev – 02. oktoober

Nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!” Mk 2:5

Neli meest, kes tulid usus, soovisid iga hinna eest saada kehalist tervendust oma sõbrale ning see soov täideti. Jeesus kinkis talle nii andestuse kui ka tervise, vastavalt usule. Nelja mehe usus ilmnes ehtsana just visa ja kangekaelse keeldumise kaudu loobuda lootmast.

Ehk kui usk ei ilmuta oma reaalsust tegutsemises, siis on ta ebareaalne ja ennast pettev ega saa anda oodatud tulemusi.

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Oleme inimestena väga keerukad olevused ja mõnikord on raske mõista, mis meil tõeliselt viga on. Vajad sa täna Jumala puudutust enam oma ihu või hoopis hinge jaoks?

* * *

ABI TAGATIS ON JUMALA MUUTUMATUS

Esmaspäev – 03. oktoober

Sina, Issand, istud aujärjel igavesti ja Sinu mälestus kestab põlvest põlve. Ps 102:13

Meil ei ole vaja oma tähtsust üle hinnata. Mitte meie ei ole maailmavalitsejad. Inimesed sünnivad ja surevad, aga päike tõuseb ja loojub täpselt omal ajal. Looduse käigus on midagi, mis ei sõltu meist. Jumal on hoolitsenud maailma eest ja teeb seda ka siis, kui mõni usklik on sattunud hätta. Tema hoolitseb selle eest, et usk meis püsiks. Selline usk on tõeline jõuallikas.

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Me elame õhkkonnas, kus võib kiiresti unustada oma elava usu. Mis saab siis, kui tõuseb uus põlvkond, kes ei tunne Jumalat nii, nagu meie seda tundsime?

* * *

VÄGA SUUR TASU

Teisipäev – 04. oktoober

Aabram uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks. 1Ms 15:6

Oma teekonnal õppis Aabraham, et mitte ainult Jumala käest tuleb tasu. Vaid, et tegelikult ongi Juma ise see Aabrami tasu.

Algul ei suutnud ta kujutleda mingit väärtuslikumat tasu peale poja saamise. Ning läks veel kaua, enne kui talle hakkas koitma, et suurim õnnistus, mis iial inimesele osaks saada võib, on olla lähedases suhtes Jumalaga. Veel kauem läks selle taipamisega Iisraeli rahval, hoolimata nende hilisemast Jumalaga sõlmitud lepingust, mis väga selgelt sõnastas kogu lepingu südame: “Teie olete minu rahvas ja mina olen teile Jumalaks”.

Kõige enam julgustab mind see, kuidas Jumal juhib Aabarami just sellest arusaamisest, kus too parasjagu on – edasi. Sedasama vajame ja igatseme me kõik.

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Millist tasu ootad ja otsid sina? Kas võiksid ühineda palvega: “Issand, Sina oled minu kilp, Sina oled mu tasu ja mulle piisab sellest täiesti!” ?

* * *

AABRAHAMI USK ÜLETAS NÄHTAVA

Kolmapäev – 05. oktoober

Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: “Nõnda peab olema sinu sugu. Rm 4:18

Siin tsiteerib Paulus salmi 1Ms 15:5 [Ja ta viis tema õue ning ütles: „Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda!” Ja ta ütles temale: „Nõnda saab olema sinu sugu!”], kus Jumal teatab Aabrahamile (kes on ikka veel lastetu), et tema järeltulijaid saab olema sama rohkesti kui taevatähti. Meie loodame tavaliselt sellele, mis on teostatav vastavalt loodusseadustele. Aga Aabraham ei piirdunud lootustega loodusseadustele, kuna ta teadis, et sellele tuginedes ei või ta järglast saada. Ta ületas tavauskumise taseme, sest ta uskus Jumalat, ja ainult Jumalat. Sel hetkel arvati Aabrahami usk talle õigeks.

Säärast usaldust tahab Jumal näha igas inimeses. Kui aga inimene ei usalda Jumalat, siis ei ole ka inimese ja Jumala suhe usu alusel. Niisugune inimene ei arvesta mitte Jumala, vaid iseenda või teiste inimeste tahet.

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mõtle sellele väitele: “Ma ei taha lihtsalt omada usku. Ma tahan usku, mis omab mind.” (Charles Kingsley, 1819-75).

* * *

Rõõmus tänu jumalale

Neljapäev – 06. oktoober

Issanda parem käsi on tõusnud kõrgele, Issanda parem käsi teeb vägevaid tegusid!

Ps 118:16

Uskliku elamused ei piirdu kitsikuses appihüüdmisega, vaid appihüüdmine toob kogemuse Jumala abist ja selletõttu ka rõõmust.

Issanda käsi on Vanas Testamendis väljend, mida kasutatakse Jumala suurte päästetegude kirjeldamisel. Jumal päästis Iisraeli Egiptuse orjusest “tõstetud käsivarrega” (2Ms 6:6–7): “Seepärast ütle Iisraeli lastele: Mina olen Issand ja mina viin teid ära egiptlaste teoorjuse alt; ma päästan teid nende orjatööst ja lunastan teid oma väljasirutatud käsivarrega ning suurte kohtupidamistega. Mina võtan teid enesele rahvaks ja olen teile Jumalaks, ja teie peate tundma, et mina olen Issand, teie Jumal, kes teid viib välja egiptlaste teoorjusest.”

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Miks on meid vaja enne nuhelda, kui saame tõeliselt Jumalale kiitust laulda? Too Jumala ette oma mured ja pettumused.

* * *

Jumala korraldus usulise informatsiooni andmiseks

Reede – 07. oktoober

Me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, Tema vägevusest ja Tema imedest, mis Ta on teinud. Ps 78:4

Jumalarahva ajalugu erineb tavalisesest ajaloost. Rahva tavaline ajalugu on tutvustus üksikutest kangelastest ja kogu rahva suurtest tegudest. Jumala rahva ajalool on vaid üks kangelane – Jumal.

Jumala sõna paneb usulise kasvatamise ülesande vanematele, kelle kohus on seda edasi anda oma lastele. Me üritame selle ülesande delegeerida koolile. Kuid tulemus on puudulik, sest õpetajad annavad edasi ainult informatsiooni. Lastel on küll teadmised, aga puudub vaimulik mõju.

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Mõtle oma usuteekonna “ajaloo” peale. Millised on olnud selle tõusud ja mõõnad?

* * *

See kõik on kirjutatud ka meie pärast

Laupäev – 08. oktoober

Usk arvestatakse samuti meile õiguseks, sest me usume Temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse. Rm 4:24

Aabraham uskus Jumalat, kes oli suutnud anda talle poja. Ja kui ta oli valmis oma poega ohverdama, siis uskus ta ka seda, et Jumal suudab poja isegi surnuist üles äratada. Ka meie usume nüüd Jumalat, kes tegelikult ohverdas oma Poja ja äratas ta üles. Me usume seda mitte meelte ega mõistusega, vaid ainult Jumala sõnale toetudes. Ja see kes usub Jumala sõna, neile on need asjad reaalsed. Teistele on see kahtlane muinasjutt.

Neile, kes usuvad, arvatakse nende usk õigeks, nagu Aabrahamigi usk. Rohkem pole meile antud ja rohkem me ei vaja. Kes tahab uskuda, see võib uskuda ja saada päästetud. Kes ei taha, ärgu uskugu, aga võtku ka tagajärjed enda kanda.

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Aabrahamil polnud midagi muud peale Jumala lubaduse. Aga missugune on meie usu olemus? Mida me usume?

* * *

Lisa teadmised

oktoobril on Iisraelipüha, Uusaasta – Roš ha-Šana (hbr aasta pea, uus aasta, aasta algus). Algab aasta 5777

Juudi uut aastat pühitsetakse kahel päeval – Tišrikuu 1. ja 2. päeval. Patukahet-susele üleskutsumiseks puhutakse jäärasarve. Uue aasta laua taga süüakse õunu koos meega.

Kirjakoht: Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: “Räägi Iisraeli lastega ja ütle: Seitsmendas kuus, esimesel päeval, olgu teil hingamispäev, sarvehäälega meeldetuletatav püha kokkutulek. Ärge tehke siis ühtegi argipäevatööd, vaid ohverdage Issandale tuleohver!” (3Ms 23:23-25) Vrd. 4Ms 29:1

Lisa lugemist: Juudi pühad. Lühike teejuht Uueks Aastaks (Roš ha-Šana) kodulehelt http://www.ejc.ee/

oktoobril on Franciscus Assisisti “Jumala kerjuse” mälestuspäev, (“Poverello”, õige nimega Giovanni Bernardone) (1181 või 1182 – 3. oktoober 1226), kes oli diakon, frantsisklaste ordu rajaja.

Franciscus sündis Assisi linnas, Itaalias, rikka riidekaupmehe perekonnas. Franciskuse tormaka nooruse pöördepunktiks oli sõda naaberlinna Perugia vastu, kus noormees sõjavangi langes. Koju naasnuna sai Jumalalt ilmutuse. Ta jättis maha kõik oma maise vara ning asus kerjusena elama naabruses asuvasse mahajäetud kabelisse, mida ta korrastama hakkas.

Jumalanäolisust ei otsinud Franciskus mitte ainult ümbritsevates inimestes vaid kutsus oma õdedeks ja vendadeks loomi ja kogu Jumala loodut. Talle said osaks mitmed imeteod, teatavasti mõistis ta lindude ja loomade keelt ning pidas neile jutlusi. Talviti ta sulges end mägedesse, et seal päevi paastuda ja palvetada. Pikkade palveperioodide ning paastumise ajal ilmusid talle ühel päeval stigmad ehk Kristuse haavad, mis olid tal kuni surmani.

Püha Franciscuse atribuudid on linnud, hunt, Kristuse haavad. Ta on Itaalia, Assisi, ökoloogide, loomade ja loomakaitseseltside kaitsepühak.

Frantsiskaanid e. minoriidid (Ordo Fratrum Minorum – Väiksemate Vendade Ordu) on esimene ja tuntuim rändmungaordu, mis asutati 1210. aastal. Selle eesmärgiks oli ristiusu tõdede õpetamine ja jutlustamine vaesemate inimeste seas. Ordu liige pidi elama vaesuses, elatades end almuste või lihtsa tööga, ta pidi käima paljajalu nii suvel kui ka talvel ning kandma halli paigatud munga-rüüd. Frantsisklasteks hakkasid peamiselt vaesed ja väheharitud inimesed. Ometi olid nad lihtrahva seas väga populaarsed, kuna nad selgitasid usutõdesid rahvalikult, lihtsatele ja harimata inimestele arusaadavas keeles.

Eestis on frantsisklasi esmakordselt 1241. a. Alates 13. saj. teisest poolest asutati ka oma kloostreid, mis asusid Tartus, Rakveres ja Viljandis.

Lisa lugemist: Murray Bodo. “Teekond ja nägemus. Franciscus Assisist”, sarjast Vaimu vara. Logos, 2000

Gilbert Keith Chesterton. “Püha Franciscus Assisist”. Eesti Raamat, 2007

oktoobril 1977 aastal lahkus Alfred Tooming (5. juuli 1907 Ülejõe, Anija vald – 5. oktoober 1977 Tallinn), kes oli eesti vaimulik, EELK peapiiskop.

Toomingas lõpetas 1932 Tartu Ülikooli usuteaduskonna. Ning enne sõda teenis Võnnus, Käinas ja Harju-Jaanis (1935–41, 1945–49). 1941. aasta juulis mobili-seeriti Punaarmeesse: tööpataljonis novembrini 1942, Eesti Laskurkorpuses novembrini 1945.

Peale Teist maailmasõda tegutses Viljandi Pauluse (1949–67) koguduse õpetajana. Aastatel 1949–67 oli Viljandi praost ja 1954–67 konsistooriumi assessor. EELK peapiiskopiks valiti 12. oktoobril 1967 (pühitsetud 9. juunil 1968), kus oli ametis kuni surmani 5. oktoobrini 1977. Maetud Tallinna Metsakalmistule.

Lisa lugemist: Alfred Tooming 100 – Eesti Kirik, 29. juuni 2007

Riho Altnurme. Parim kirikujuht on endine sõjamees – Kirik &Teoloogia, 17. oktoober 2014