Päeva Sõnum. Nr 111. 11. – 17. november 2018

SURMAST ELLU

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

25. pühapäev pärast nelipüha

Sügis on omamoodi surmakuu. Puud jäävad raagu, väljas on pimedus ja pori. Tähistame teisel novembril hingedepäeva ja mõtleme lahkunud omastele. Neile mõeldes tajume ka ise paremini, et elul on oma piirid. Mitte keegi pole siin maailmas igavene, igaüks peab kord surema.

Surm on teema, mis ei jäta kedagi külmaks. Suurem osa inimestest kardab surma, väike osa jälle himustab siit maailmast lahkumist ja on valmis endalt elu võtma. Kristlane võib vaadata surmale vastu usu ja lootusega, sest surm on tema jaoks lahkumine sellest maailmast ja astumine jumalariiki. Surma pole vaja karta, sest surma järel ootab meid ees midagi paremat teisel pool.

Vahel valmistab inimesele igavikule mõtlemine hirmu, sest keegi ei tea, kas ta pääseb sinna või mitte. Jeesus julgustab Markuse evangeeliumis enda omasid: “Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka” (Mk 16:16). Taevariiki pääsemiseks läheb vaja usku ja ristimist. Jeesus tuli siia maailma, et kanda inimeste patud. Temasse uskudes pääseme surmast ellu. Usk Jeesusesse tähendab siin lootuse panemist tema peale ja Tema järgimist eluteel.

Kristuse imeteod kinnitavad, et Tal on meelevald elu ja surma üle. Jeesuse elu näitab, et Ta armastab inimest ega taha, et keegi peaks sattuma hukatusse. Ta tuli, et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti. Tema läbi pääseme surmast ellu. (Soom 2016)

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. Kl 1:12

Pärand – see on varandus vanematelt lastele. See pole palk ega preemia. Seda pole välja teeni-nud laps, vaid selle on hankinud tema vanemad.

Jumal on valmistanud pärandi ka oma lastele Jeesuses Kristuses. See pärand on Jumala täiusliku kvaliteediga elu, mida ei riku ükski ebakõla, valguse riigis. See on igavene elu, sest seda ei äh-varda isegi surm.

Aga kuidas on lugu meie sobivusega selle pärandi vastuvõtmiseks? – See on pühade pärand. Jumala lapsi kutsub Piibel pühadeks. Kui tavalised, ülevalt sündimata inimesed läheksid taevasse, siis poleks elu seal parem kui praegu maa peal. See koht poleks enam taevas.

Et me taevasse sobiksime, selleks on Jumal kinkinud meile lunastuse ja pääste. Selle vastuvõtmine teebki meid pärandi jaoks kõlblikuks. Võttes vastu Jeesuse Kristuse, saab inimene ka Jumala pärijaks. “Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse” (Rm 8:17).

Jääbki üle ainult rõõmuga tänada! Ja käia Kristusega sama teed. (Kimmel 2008)

Avama nende silmi, et nad pöörduksid pimedusest valguse poole ja saatana meelevalla alt Jumala poole, et nad saaksid pattude andeksandmise ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu kaudu minusse. (Ap 26:18)

Palvetagem: Püha, igavene Jumal, Sa ei ole surnute, vaid elavate Jumal. Sinus leiame selle maailma kaduvuse ja surma keskel elu mõtte. Aita meil selles usus kasvada ja kõiges Sind teenida, et võiksime kord näha, millesse siin oleme uskunud. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

* * *

  

KOGU ELU SEISNEB SÕPRUSES JUMALAGA

Pühapäev – 11. november

Isadepäev

Jeesus ütles: “Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest kõik elavad temale.” Lk 20:38

Eelmises salmis viitab Jeesus kibuvitsapõõsa loole (2Ms 3:1-6). Jumal nimetab end selles tek-stis “Aabrahami Jumalaks ja Iisaki Jumalaks ja Jaakobi Jumalaks”. Nende sõnade kostmise ajal olid kõik kolm usuisa juba kaua surnud. Seega saab väide Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal olla tõsi ainult juhul, kui usuisad elavad ka pärast hauda. Alternatiiviks oleks pidada Jumalat mitteeksis-teerivate olevuste Jumalaks, mis oleks absurdne.

Jeesuse argumentatsiooni saab mõjuvalt ümber sõnastada ka meie ajastu jaoks: “Kogu elu nii siinses kui ka tulevases maailmas seisneb sõpruses Jumalaga. Surm võib küll teha lõpu füüsilisele eksisteerimisele, mitte aga suhtele, mis on olemuslikult igavene. Inimesed võivad kaotada surma läbi maised sõbrad, mitte aga Jumalat.” veendumus ülestõusmises ei toetu mingile spekulatiivset laadi doktriinile hinge surematusest, vaid Jumala igavesele armastusele.

Luukas lisab mõned sõnad, mida teistel evangelistidel ei leidu: sest kõik elavad temale. Meie jaoks on nad surnud, mitte aga Jumala jaoks. Surm ei saa katkestada nende vahekorda Temaga. Umbes samast ajastust pärineb üks juudi ütlus: “Need, kes surevad Jumala pärast, elavad Jumalale”. (Morris 2008:370j)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Igavesel elul, mille Jumal mulle ja kõigile usklikele annab, on algus, aga otsa tal ei ole. See on igavene õndsus, täielik osasaamine Jumalast, kus uskumine nägemiseks ja valu rõõmuks on saanud. Martin Lipp

Palvetagem: Issand, Su käsi mu käes, ei muud nüüd vaja ma; Su armulootuse väes hing virgunud elama. Ago Viljari

* * *

  

PROBLEEMI LÕPLIK LAHENDUS

Esmaspäev – 12. november

Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest, sest Ta võtab mu vastu. Ps 49:16

Kui kõrvutame 49. laulu 8. ja 16. salmid, siis näeme, et “ükski ei või … maksta Jumalale lunastushinda”, aga “Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest.” Jumal suudab seda teha, ja teeb seda. Taavet võib seda tõestada paasatalle kaudu. “Veri olgu teil tundemärgiks kodadel, kus te asute; kui ma näen verd, siis ma lähen teist mööda ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön Egiptusemaad” (2Ms 12:13).

Vana Seaduse ajal andis Jumal seoses paasatalle tapmisega teatud korralduse. Kui see ettenäh-tud tingimus oli täidetud, möödus surmaingel. Uue Seaduse ajal teame, kuidas inimene tõepoolest lunastatakse surmakaristusest.

Keegi sureb meie eest ja meie saame selle kaudu elu. Kristus, meie paasatall, on meie eest tapetud – see on jumalik lunastus. Selle ohvri kaudu on Jumal hakkanud lunastama inimesi. “Ükski, kes tema sisse usub, ei pea hukka saama …” Midagi toimub inimeses, kes usub Jeesusesse Kristu-sesse. Uue elu esimeseks tunnuseks on surmahirmu kadumine. Usu kaudu Kristusesse pole surmal meelevalda sinu üle. Su hinges domineerib surma võitev jõud. Saame täidetud ülestõusmise väega.

Meie vanem vend Kristus on tasunud lunahinna ja meie elame, “… sest Ta võtab mu vastu.” Sama mis öeldi Eenoki kohta.

Ihu läheb hauda, aga meie hing päästetakse. Ja selle hommiku saabudes, millest Taavet räägib, päästetakse ka ihu. Nii võidav ülestõusmine sellegi. Selle järel võib tõesti öelda: “Sela!” (Tärk 2014:131j)

Sest sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist. (Ps 16:10)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Patune inimene on see, kes saab tunda Jumala suurimat armastust. Jumal hoolitseb tema eest isalikult ja annab talle kõik, mida ihu või hinge poolest tarvis. Patune inimene ise on tühi anum, mis täidetakse Jumala armastusega. Raamatust “Vaimulikud leivapalukesed”

Palvetagem: Jeesus, Päästja, elab veel, sest ma saan ka elu näha, elan pärast taevas seal, surm ei või mul kahju teha. Jeesus liige olen ma, mind ei jäta maha Ta. Luise Henriette

* * *

ELU JÄTKAMINE TEISEL POOL SURMA

Teisipäev – 13. november

Põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud. Kg 12:7

Pimedal sügisõhtul märkame siin – seal akendel küünlaleeki, rääkimata lugematutest tulukes-test kalmistul. See on kurvalt ilus. Usun, et needki, kes ise küünalt ei süüta, mõistavad alateadlikult kõiki, kes seda teevad.

Vaikne austus oma eelläinute suhtes on eestlastele igiomane. Süüdatud küünlaleek ühendab olevikku ja minevikku. Ühendab meid Siin nendega, kes on Seal. Küünlaleek sümboliseerib igavest elu. Isegi kui me sellest ei räägi, usume, et Sealgi on elu. Vähemalt on seda uskunud meie esivanemad, kes hingedepäeval jätsid toidu lauale, kütsid sauna soojaks ja panid vihad lavale valmis – ikka selleks, et koju käima tulevate hingede eest hoolt kanda. Täpselt nii, nagu kantakse hoolt ühe hea sõbra või sugulase eest. Elu jätkumist teisel pool surma tunnistavad kõik usundid.

Nõnda lohutatakse igal kristlikul matusel lahkunu lähedasi sõnadega: “Põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud.”. Olgu iga süüdatud küün-laleek tähiseks sellest Igavesest Valgusest, mis paistab Seal, kus pole enam valu ega vaeva, tööd ega muretsemist, ängi ega üksindust. Seal on hingamine, rõõmus rahu ja igavese elu lootus. (Viilma 2007:3)

Kui tema vaim välja läheb, siis ta pöördub tagasi oma mulda; selsamal päeval kaovad tema kavatsused. (Ps 146:4)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kuigi kõik minu ümber on kaetud pimedusega, paistab mu hinge kambrisse Jumala igavene valgus, ja seni kaua, kui Tema minus helendab ei kaeba ma mitte sunduse üle astuda pimeduses pikal päeval. Toyohiko Kagawa

Palvetagem: Sinu külge ennast peidan, kui mu ees on surmatee; Sinu haavust läbi tõttan isa-maale, taevasse. Seal, kus kaunis paradiis, kuhu arm kord röövli viis, sinna Sa mind saadad ise, iga-vese au sisse. Carl Eduard Malm

* * *

 

AGA KUI SA JUBA SIIN OLED, SAADA MIND SIIS KOJU!

Kolmapäev – 14. november

Mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. 2Tm 4:6,7

Püstitasin hiljuti küsimuse: “Sõbrad, mida teeksite, kui teil oleks elada jäänud veel 100 aastat? Mis oleks need kõige tähtsamad asjad, mida te tahaksite kindlasti selle alles jäänud 100 aasta jook-sul ära teha? Mida tahaksite kindlasti jõuda? Vaatamata kõigele!” Tundsin huvi, et kui inimesel oleks sünnihetkel võimalik elusihte seada, kas ta elaks teisiti kui neid sihte seades siis, kui elu on poole peal või hakkab koguni läbi saama.

Väga innukaid vastajaid palju ei olnud. Me näeme oma elu kulgu ette lühiajaliselt, ei planeeri, ei mõtle, et tahame kuhugi (nt teise ilma) jõuda ning kui sinna jõuame, oleme ehmunud, et kuidas siis nii ootamatult! Ma ei olnud veel valmis! Me ei näe oma maise elu lõppsihti, kuigi peaksime.
Elada tuleb kirega, kuid isegi sellisel juhul ei jõua me teha kõike, mida tahame või võiksime teha. Piiratud ei ole mitte ainult aeg, vaid ka võime omandada, kogeda, tajuda. Piiratud on anne. Ja kohad, kus saame olla. Elu on valikute rada, mis kokku moodustavad elutee. Pika või lühikese, sisuka või sisutühja.

Elutee lõppsihi avastamine ei ole konti murdev, keerulisem on, et me peame selleks ka ise midagi tegema. Kui hiidlase käest küsida: “Kuhu see tee viib?”, vastab ta: “Tee ei vii kuhugi, ise tuleb minna!” Paljud inimesed otsivad Elu Teed, mis neid kuhugi viiks, aga nad ei taipa, et tee ei vii neid kuhugi, vaid nad peavad ise teele asuma. Õiges suunas.

Paulus kirjeldab oma teises kirjas Timoteosele 4. peatüki 6. – 8. salmis oma elu viimaseid päevi: “Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.” Paulus on enesekindel, ta usub, et pärg on valmis pandud. Ta ei kahtle, kas tegi kõike õigesti, õigel ajal ja õiges kohas. Ta teab, et tegi. (Mäggi 2016)

Ja kuigi minu veri peaks joogiohvrina valatama teie usu ohvri ja teenistuse peale, ma rõõ-mustan ja olen rõõmus koos teie kõikidega. (Fl 2:17) Ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. (Fl 3:14) Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees. (1Tm 6:12)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Äkki peaksime olema lihtsalt muretud, sest küll Jumal hoiab ja õnnistab omasid? Jumala õnnistused ei lange meile siiski iseenesest sülle. Jumala õnnistused saadavad neid, kes Jumalat usaldavad ja tema nõuannetega arvestavad. Joosep Tammo

Palvetagem: Halastaja Issand, kiitus kuulugu Sulle, et Sa ei ole meid jätnud pimeduse ja surma meelevalda. Sa oled näidanud meile õnnistuse ja igavese elu teed. Sinu armuõpetuse hääl pole vaikinud. Me palume, tee meid Sinu sõna ustavateks kuuljateks. Ometigi ärgu olgu me ainult kuulajad, vaid avanegu meie südamed sõna tallelepanemiseks ja käed teenimiseks. Ove Sander

* * *

SURM JA HINGE SUREMATUS

Neljapäev – 15. november

Ma tean, et mu Lunastaja elab, ja Tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ii 19:25

Juba peavanematele andis Jumal ise lootuse, et surma puhul kogutakse neid nende isade juurde (1Ms 35:29;49:33). Kuna aga neid maeti erikohtadesse, siis ei tule selle kogumise all mõista ühist matusepaika, vaid kogumiskohta teises maailmas, kus nende hinged elavad edasi. Ja et peava-nemad uskusid ülestõusmist, tõestab Hb 11:17-19: “Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki; tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu; tema, kellele oli öeldud: “Sinu sugu loetakse Iisakist.” Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.”

Samuti on see Iiobi juures. Ta ei uskunud mitte ainult hinge surematust, vaid tal oli ka lootus ihu ülestõusmisele: “Sest ma tean, et mu lunastaja elab, ja tema jääb viimseks põrmu peale seisma. Ehk küll ussid mu nahaga see liha saavad ära koorinud, siiski saan ma oma liha seest Jumalat näha” (Ii 19:25,26).

Ja see asjaolu, et Elias nõnda ära ei võetud nagu Eenok (1Ms 5:24; Hb 11:5), vaid teiste nähes taevasse läks (2Kn 2:11), pidi rahva seas elavana hoidma lootuse, et see prohvet tuleb jälle tagasi. Usk hinge surematusse ja ülestõusmisse oli saanud juuda rahva üldiseks varanduseks. Ainukese erandi moodustasid saduserid, kes ülestõusmist ei uskunud (Mt 22:23).

Uues Testamendis valgustatakse meile hinge surematust veel selgemini. Sest siin on meil kõigepealt Jumala Poeg ise, kes on Isa sülest tulnud ja kes võib tuua teateid sealpoolsest maailmast. Ta on ka seda teinud, niipalju kui see on meile vajalik. Vastukaaluks saduseridele tõstab Issand seda sageli esile, et juba usus Aabrahami, lisaki ja Jaakobi Jumalasse on edasielamise ja ülestõusmise käendus, sest Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal (Mt 22:23-25; Mk 12:18-20; Lk 20:27-29). Ja Martale, kes sugugi ei kahelnud, et ta vend saab üldises ülestõusmises elavaks, ütleb Jeesus: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks” (Jh 11:25,26). Kristus tõotab kõigile, kes Temasse usuvad, surematust ja igavesest elust osasaamist juba siinses elus, nõndasamuti ka liha ülestõusmist. Ja nõnda nagu Ta oma maise elu ajal üles äratas vaimliselt ja kehaliselt surnuid, siis kord äratab Ta nad kõik üles, kes haudades hingavad (Jh. 5:25;6:40).

Terve Uue Testamendi läbistas see usk, et elu kestab pärast surma edasi (vrd. Ap 23:6; 24:14, 15; 26:6 -8) ja lootus, et pärast oma lahkumist tohivad vagad olla ühes kogudusega Issanda juures ja teda igavesti teenida. Ärgu olgu ka meie usk selles asjas kahevahel. (Eesti Kirik 1939:3j)

Selleks et Aabrahami õnnistus saaks paganatele osaks Kristuses Jeesuses ja et me tõotatud Vaimu saaksime usu kaudu. (Gl 3:14) “Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid, sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest.” (Ilm 5:9) Ja ta küsis minult: “Inimesepoeg, kas need luud peaksid saama elavaks?” Aga mina vastasin: “Issand Jumal, seda tead sina!” (Hs 37:3) “Taevast olen ma need saanud, ja Issanda Seaduse tõttu ei hooli ma neist, sest ma loodan, et saan need temalt jälle!” (2Mak 7:11) Jeesus ütles talle: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.” (Jh 11:25)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Tuleb päev, mil meie maine valgus kustub ja sina ise oled meie valguseks. Jörg Zink

Palvetagem: Jeesus, Sa hinge truu sõber! Sinus on mu elu, aga iseendas olen ma surnud. Sinus olen ma õige, aga iseendas oman vaid pattu. Sinus oman täiust, sest Sa oled mulle kõik. Jää igavesti minusse! Johann Arndt

* * *

 

VILJAKS KUJUNEB AINUD PALVES KÜLVATUD SEEME

Reede – 16. november

Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke. Ps 126:5,6

Psalm 126. kirjutamise aja kohta ei ole kindlaid andmeid, kuid tõenäoliselt on see kirjutatud umbes sel ajal, kui esimesed juudid Babüloonia vangipõlvest tagasi pöördusid. Psalmi teemaks on rõõm Siioni vangide tagasitulekust ja palve nende pärast, kes pidid Palestiinas taluma uue elu raskusi. Uusasukad olid need, “kes silmaveega külvavad”.

Tagasitulnute olukord oli raskem, kui võis arvata. Nad leidsid eest harimata maa ja varemetes linnad. Neil tuli alustada nagu uudismaal. Polnud peavarju, tööriistu, tööloomi, seemet ega kaitset metsloomade eest. Esialgu näis, et tagasipöördumise võimalused olid tulnud nagu ime kaudu. Aga siis, kui elu algamine uues kohas tõi aina uusi raskusi, tahtis tulla väsimus ja lootusetus (Esr 4:24).

Selles olukorras oli laulik leidnud ainsa õige lahenduse. Tuli paluda ja pisaratega paluda. See tähendas lootust, et raskused ei kesta igavesti. Nutu asemele võib veel kord tulla naer. See oli lootuse panek Jumalale. Mitte iga külv ei kanna vilja. Viljaks kujuneb ainult palves külvatud seeme.

Palvele järgneb ka tõotus: Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. See, kes nuttes külvab, tuleb ja hõiskab, kandes vihke. Elus võib nii juhtuda, et üks külvab ja teine lõikab, aga Ju-mala ees on igal külvajale ka oma tasu. “Mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab” (Gl 6:7). “Igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi” (Ilm 20:13). Kõik need, kes on pisaratega külvanud, hõiskavad suurel lõikuspäeval. Mõni osa külvist võib kaduma minna, nagu seda teame Jeesuse tähendamissõnas (Mt 13:1-23; Mk 4:1-20; Lk 8:4-15), aga külvaja ei jäänud siiski mitte saagita.

Tema vihk on tonnide raskune … (Tärk 2014:601,605j)

Nõnda ütleb Issand: Taevas on minu aujärg ja maa on minu jalajärg. Kus saaks siis olla koda, mida te tahate mulle ehitada, ja kus saaks siis olla mu hingamispaik? (Js 66.13) Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. (Mt 5:4) Aga Aabraham ütles: Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu. (Lk 16:25)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kuidas peaksime suhtuma neisse inimestesse, kes pole kristlased? Kindlasti peame nende eest palvetama, ja seda mitte juhuslikult ega moepärast, vaid kogu aeg, et nende südamed muutuksid ja nad leiaksid tee Jumala juurde. Ignatius Antiookiast

Palvetagem: Küll mõni lõik on pilvine ja pime, kus sooja päikest kusagil ei näe. Siis hüüan välja Sinu kalli nime ja Sina ulatad mul jälle käe! Milla Krimm

* * *

 

POJASEISUSE KVALITEET

Laupäev – 10. november

Nad ei saa enam surra, nad on ju inglite sarnased ja on Jumala pojad, olles ülestõusmise po-jad. Lk 20:36

Jeesus kõneleb eelmises salmis tollest ajastust ja surnute ülestõusmisest; ülestõusmine tähendab tolle ajastu saabumist. Jeesus ei kõnele “surnute ülestõusmisest”, st. üldisest ülestõusmisest, vaid “surnuist ülestõusmisest”, st. õigete ülestõusmisest.

Sellesse, õigete ülestõusnute gruppi kuuluvate inimeste kohta väidab Jeesus kolme asja. Esi-teks ei kehti nende kohta abielu. “Need ei võta naist ega lähe mehele” (s 35). Selles maailmas on abielu väga oluline, järgmises maailmas mitte.

Teiseks ütleb Jeesus, et nad ei saa enam surra. Inimesed abielluvad, et inimkond edasi kes-taks; aga kus pole enam surma, pole ka abielu vajalik. Jeesus ei ütle, et nad ei sure, vaid nad ei saa surra. Elu kvaliteet tulevasel ajastul on niisugune, et surmal ei ole selle üle võimu.

Kolmandaks on ülestõusnud inglite sarnased ja on Jumala pojad. Sellega viidatakse, et inimesed omandavad mõningad inglite omadused, st. jutt ei ole ainult staatusest, vaid ka olemusest ja funktsioonist, eriti kui pidada silmas küsimust abielu kohta.

Teatud mõttes on usklikud juba praegu Jumala pojad. Nad on uuesti sündinud; nad on võetud perekonda, kus nad võivad öelda: “Meie Isa”. Aga teatud mõttes ei saa nad pojaseisust kätte enne tu-levase ajastu saabumist ja tulevases elus ilmneb see täielikumas tähenduses kui siin. Abielu puudu-mine ei tähenda inimsuhete langemist madalamale tasandile. Pigem osutab see elu täiusele jõudmist Jumala perekonnas. Luukas lisab ka põhjuse – nad on ülestõusmise pojad.

Ülestõusmine on tõend, et usklikel on pojaseisuse kvaliteet, mis võimaldab neid võrrelda inglitega. (Morris 2008:369j)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Maailm võib vihastada või keelitada, nagu ta tahab, kuid ma ei tee sellest väljagi, kui inglid ja Kristus koos minuga rõõmustavad. Martin Luther

Palvetagem: Püha, püha oled Sa, inglid on Su käsu täitjad; hädas võimas aitaja, oma heldust meile näitad. Sinu kiitus, ülistus kõlab Sinu laste suus. Ambrosiuse hümni järgi

* * *

 

Kasutatud allikad

 

• Morris, Leon 2008. Luuka evangeelium. Tallinn: Logos
• Mäggi, Janek 2016. Lõplikul teel tallan isamaa radu. – Eesti Kirik 02.03.2016: http://www.eestikirik.ee/loplikul-teel-tallan-isamaa-radu/
• Kimmel, Aare 2008. Surmast ellu. – Eesti Kirik 29.10.2008:  http://www.eestikirik.ee/surmast-ellu/
• Soom, Kaido 2016. Surmast ellu. – Eesti Kirik 02.11.2016: http://www.eestikirik.ee/surmast-ellu-3/
• Eesti Kirik 1939. Surm ja hinge surematus. – Eesti Kirik 23.11.1939
• Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos.
• Viilma, Urmas 2007. 2. november – Hingedepäev. Mõtisklus. Saue Sõna 3.11.2007

 

Koostas Indrek Lundava
November 2018