PÄEVA SÕNUM nr. 185

Sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust (Ps 36:10). Kõigeväeline Jumal! Sina oled kinkinud meile kõige kallima – elu ja valguse. Me palume, näita meile oma eluvalgust, eluvalgust meie südame pimedusse, et näeksime kõrvaldada takistusi Sinu tundmise teelt. Lase meil selles valguses näha patu suurust. Anna jõudu meeleparanduseks ja usku Sinu evangeeliumi tõotus-tesse. Jeesus, Sinu läbi on meil elu ja seda ülirohkesti. Kellel on Poeg, sellel on elu (1Jh 5:12).

***

PÄEVA SÕNUM nr. 185

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

KRISTUS ON SURNUIST ÜLES TÕUSNUD!

nädal: 12. – 18. aprill 2020

Mõtle, Issand, nende peale, keda aetakse taga nagu kütitavaid loomi.

Elu pimedatel hetkedel vajab inimene kinnitust, et pimedus ei valitse maailma. Ülestõusmis-pühad kinnitavad seda. Pühade eel tundus, et maailmas võidutseb kurjus ja pimedus. Jeesus, kes oli aidanud paljusid, löödi risti ja keegi abisaanutest ei julgenud Tema eest välja astuda. Isegi kõige us-tavamad jüngrid pugesid peitu ja salgasid ära oma õpetaja. Vaid salaja julges üks Jeesuse järgijatest, Arimaatia Joosep, paluda Pilaatuselt luba matta Jeesus kaljusse raiutud hauda.

Surm oli võitnud ja pimedus oli kõikjal maailmas. Pühapäeva varahommikul hiilivad naised hauale, et võida õpetaja ihu. Neid valdab kurbus ja masendus, mida igaüks meist on kogenud. Keset pimedust lausub ingel naistele: “Jeesus on üles äratatud, teda ei ole siin.” Valgus võitis pimeduse ja elu võitis surma.

Elu rasketel hetkedel võime mõelda Jeesuse kannatusele: Ta kannatas selleks, et meie võiksi-me saada vabaks. Kristus suri, et meie võiksime elada ja oma maise elu järel saada elu igavikus ning kohtuda seal nendega, kes on meie eel sellest maailmast lahkunud. Jeesus tõusis surnuist ja näitas, et selle maailma kannatused ei jää igavesti püsima, vaid nende asemele tuleb kord rõõm. Pühade tervituses “Kristus on surnuist üles tõusnud!” on lahendus meie muredele ja tee rõõmule. (Soom 2017:8)

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! Ilm 1:18

Jeesus on igavesti elav, kes aga oli vahepeal surnud. Need sõnad kõnelevad Tema lepitussur-mast ja ülestõusmisest. Enamikul meist on süükompleksid. Me kardame, et mõni näitab meile ja ütleb ühe või teise asja kohta: “Sa oled selles süüdi!”

Süüdlased me tõesti olemegi, aga see ei ole kogu tõde. Paulus ütleb selle kohta Rooma kirjas, et “kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.” (Rm 8:34) See tõde mille Paulus nõnda sõnastas, tähendab et meil pole tarvis kohkuda, kui keegi leiab meis vigu ja ütleb, et me oleme suured patu-sed. Meil pole tarvis hakkata ennast kaitsma ja oma puuduste õigustamiseks, ei tea mis ettekäändeid välja mõtlema ja seda sellepärast, et Jeesus Kristus on surnud ristil meie eest. Ta tõusis ka surnuist, et meiegi saaksime õigeks. Tema ülestõusmine on igaveseks tõenduseks, et me tohime uskuda kõigi oma pattude andeksandmist ja usaldada, et pääseme kord taevasse Tema juurde. Ja see pole veel kõik. Ta istub pealegi Isa paremal käel ja palub meiegi eest praegugi.

Kõige sellepärast võiski Jeesus öelda: “Ma elan igavesest ajast igavesti!” Need sõnad kõnele-vad sellest, kuidas on praegu ja edaspidi. Jeesus tõesti suri, aga Ta võitis surma ja elab nüüd igaves-ti. See on meie jaoks ääreltult tähtis, sest meil tasub meeles pidada sedagi, mis Ta ütles ka Johanne-se evangeeliumis: “Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama.” (Jh 14:19)

Et Jeesus elab, siis elavad ka need kes Temasse usuvad ja koos Temaga elavad. Pidagem mee-les, et esialgselt paluti need sõnad edasi anda inimestele, keda Jeesuse uskumise pärast tagakiusati ja isegi tappeti. Nüüd öeldakse neile, et isegi ajalik surm ei lahuta neid Kristusest. Igavene elu al-gab siin maapeal ja bioloogilisel surmal pole sellele mitte mingisugust mõju.

Veel ütles Jeesus, et minu käes on surma ja surmavalla võtmed! Võtmed tähendavad võimu ja meelevalda. Kelle käes on võtmed, see on ka peremees. Tema võib vastavalt oma soovile nii avada, kui ka sulgeda. Nii, et surmal enam surmavalla üle õigust ega meelevalda ei ole. Jeesusel Kristusel on meelevald mis ulatub ka üle surma ja haua. Tema haud, mis ülestõusmis hommikul tühjaks jäi, on ühtlasi ka meie tühi haud.

Sellega tahab siis Jeesus öelda, et Tema meelevald kehtib ka üle surmavalla. Jeesuse võtmed avavad kõik uksed, sõltumata sellest kus nad on. Tema võimu ei piira miski. Ta päästab inimesed hauastki. Seepärast on Tema seltsis nii turvaline. Mitte üks vägi ei saa Kristusesse uskujad Temast lahutada. (PKK: Ilm 1:17-20)

Mida tema maha kisub, seda ei ehitata üles; keda tema vangistab, seda ei vabastata mitte. (Ii 12:14) Ja ma panen Taaveti koja võtme temale õlale: tema avab ja ükski ei sule, tema suleb ja ükski ei ava. (Js 22:22) Nõnda ütleb Püha, Tõeline, kelle käes on Taaveti võti, kes avab, ja ükski ei lukus-ta, ning lukustab, ja ükski ei ava. (Ilm 3:7)

Palvetagem: Kõigeväeline, igavene Jumal, Sina oled oma Poja surmaga lunastanud meid pa-tust ja päästnud surma võimusest ning tõotanud Tema ülestõusmises meile igavest elu, et me kuradi meelevalla alt päästetuna saaksime elada Sinu riigis. Anna meile armu, et me elaksime selles rõõm-sas usus ning Sind igal ajal kiidaksime ja tänaksime Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

* * *

VÕIT

Pühapäev – 12. aprill

ülestõusmispüha

Ülestõusmispühal kõlab ristirahva keskel rõõmus kuulutus: Kristus on surnuist üles tõusnud! Ta on esimesena üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. Ta on võit-nud surma ja patu võimu. Ülestõusmine kinnitab seda, et Jeesus on Jumala Poeg. See üles-tõusmissõnum on ristiusu alus ja tuum.

Surm on neelatud võidusse! 1Kr 15:54

Inimsugu on väga mitmesuguseid võitusid siin maa peal pühitsenud. Kas et meie liigume lin-nas või maal, igalt poolt paistavad inimeste võidumärgid vastu: väljadel lokkab vili, aedades õitse-vad viljapuud, soojad elumajad, liikuvad raudteed … eks need kõik kuuluta võitudest, mis inimesed raske heitluse järele on saavutanud. Et kardetavad kiskjad elajad inimese eest on pidanud taganema, lõukoer oma möirgamise lõpetama, et lehm meid piimaga joodab ja hobune meie tööd teeb, eks need ole võidumärgid, mis inimene on kätte võidelnud täites Jumala tahtmist ja käske valitseda nen-de üle siin maa peal.

Aga mitte ainult loodusega ei piirdu inimese võitlus. Meie aeg on pidanud olema kõige ras-kemate võitluste tunnistajaks, mis inimsugu ehk iialgi siin maa peal on näinud. Mitte asjata ei kut-suta seda võitlust ilmasõjaks. Nendest rasketest võitlustest on välja kasvanud meie rahva vabadus ja iseseisev riik, mida armastab meie süda ja kiidab meie keel. Ilus oli see võit, mille saavutamiseks tuhanded surid! Aga ometi ei ole ka see võit kaugeltki veel mitte kõige suurem võit.

Kõige suurem võit, mis on kõikide võitude võit, see käib asja kohta, millest kirjutab apostel Paulus Rooma kogudusele: “Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?” (Rm 7:24) Vastuseks sellele hinge ohkamisele on Ülestõusmise pühade kuulutus: Kristus on üles tõus-nud. Kristus on tõesti üles tõusnud ja surma ära võitnud. “Mina elan, ja teie peate ka elama!” See võit on kõige suurem, mis maailm on näinud ja kuulnud. Ta on võitude võit, sest ilma selleta on kõik teised võidud tühised ja kaovad ära nagu udu.

See võit toob jäädama rahu, nagu Jeesus jüngritele pärast ülestõusmist ütles: “Rahu olgu tei-le”, nõnda ütleb Ta seda ka meile tänapäev. Jeesus teeb meid osanikuks omast suurest võidust, sest just meie jaoks võitis Ta surma ära.

Sellepärast kuulutatakse seda võitu mitte ainult meie kirikutes ja kodudes, vaid sajad keeled ja sajatuhanded kogudused täna kuulutavad seda võitu suure rõõmu ja hõiskamisega: Kristus elab, Te-maga saan ma elu parandama!

Küll on ka neid tänapäev, kes ei taha selle võidu osanikud olla, nagu see ka Jeesuse ajal oli. Nad ei taha ülestõusmise sõnumist kuuldagi, nad tahaksid kõige jõuga haua peal kivi kinni pidada. Palju on aga ka neid, kes selle umbusu üle hirmu tunnevad ja Jeesuse pärast kardavad. Ärge kartke Jeesuse pärast, Tema ei ole enam surnud. Olge julged, see kes surma ära võitis, Tema päralt on mee-levald ka siin maa peal.

Jeesus elab!

Keegi inimene oli kaugele maale kodust välja rännanud, et rikkusi otsida. Ta ei olnud mitte asjata vaeva näinud, vaid oli raske koorma täis kulda ja kalliskive leidnud ja oli nendega teel koju. Aga sügavas metsas juhtus talle õnnetus, et kaotas kodutee käest. Ta hüüdis mis jäksas, kuni väsis, aga mingit vastust, mingit kajagi metsast …

Mingit vastust!

Nõndasugused oleme meie, on terve inimsugu. Suured võidud on ta kätte võitnud, maa ja meri kuuleb ta sõna. Kultuuri ja riigi on ta saavutanud. Kallis koorem on kaasas … Aga ilma ülestõusmi-seta oleme viletsad, eksinud, mingit vastust meie hüüdmisele, mingit kodu …

Sellepärast kuulge ülestõusnud Jeesuse kutset: Mina elan ja teie peate ka elama! (Kukk 1932: 97,99)

Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jumal pühib pisarad kõigilt palgeilt ning kõr-valdab oma rahva teotuse kogu maalt. (Js 25:8)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Teame, et Sinu sõnum kõige pilkasemaski pimeduses viibi-jale on: vastu pidada! Kunagi on kõik möödas. Ahastuse ööl näib kõik lõpmata lootusetu ja lohutu, aga ükskord tuleb särav hommik. Praeguse hetke ahastus peab kord jääma seljataha. Toomas Paul

Palvetagem: Mu Jumal, anna kannatuse tunnil jõudu uskuda valguse võitu, ära lase meelehei-tel vallutada ega valitseda! Anna jaksu uskuda – viimaks oled Sina see, kes laseb kõigil asjadel ka-suks tulla neile, kes Sind armastavad! Toomas Paul

* * *

KOHTUMINE ÜLESTÕUSNUGA

Esmaspäev – 13. aprill

ülestõusmispüha

Teise ülestõusmispüha teemaks on ülestõusnud Jeesuse ilmumine jüngritele ja naistele. Tema ilmumised veenavad jüngreid Issanda ülestõusmises ja jätkuvas ligiolus. Kogudus elab osaduses Ülestõusnuga.

Issand on tõesti üles äratatud! Lk 24:34

Usk Jeesuse ülestõusmisse on ristiusu alustalasid. See on ristiusu õpetuse südamik. Algristi-koguduses oli ülestõusmise püha rõõmsaim ja kauneim püha. Kust pärines selline taevalik rõõm?

Kui naised nädala esimesel päeval vara koidikul ruttasid haua juurde, kuulutas neile Jumala ingel: ärge ehmatage mitte! Teie otsite Jeesust Naatsaretist, kes ristilöödud, Tema on ülestõusnud, Teda pole siin; tulge vaadake aset, kus Ta hinganud.

Kui Emmause teel jüngrid ülestõusmise päeva õhtul Jeruusalemma tagasi pöördusid, tervita-sid neid 11 apostlit rõõmusõnumiga: Issand on tõesti ülestõusnud ja Siimonale end näidanud. Kui hiljem apostlid juudarahva ja paganate keskel algasid oma misjoni tegevusega, ehitasid nad oma jut-luse üles põhialusele: Jeesus on surnuist ülesäratatud.

Kui apostel Peetrus nelipühi hommikul Jeruusalemmas jutlustas, oli jutluse peamõte: seda Jeesust Naatsaretist, keda teie olete ristilöönud, Teda on Jumal kolmandal päeval ülesäratanud; selle tunnistajad oleme meie kõik.

Ei karistusähvardused, vangla, ega märtrisurm ei suutnud seda rõõmusõnumit takistada.

Kord saabub päev, kus maailma poolt põlatud Jeesuse au nähtavaks saab kogu maailmale. See on hirmus ärkamine neile, kes Jeesuse ülestõusmist on tühiseks pidanud. Sest uskumatus on kõige hirmsam asi Jumala pühade silmade ees. Ilma usuta ei või ükski Jumala meelepärast olla ega Tema riiki pärida.

Issand on tõesti ülestõusnud! Olgu see meie usk ja rõõm. Muidu oleks kõik tühme: jutlus ja pühapäeva pühitsemine. Elu oleks mõttetu ja sihitu. Meie tahame aga igavese elu väravast sisse minna ja Jumala rahvaga koos igaveses pühapäeva rõõmus kiita ja austada ülestõusnud Issandat, kes meid kaduvusest ja surmast lunastanud, elab ja valitseb igavesti. (Gnadenteich 1957:1)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Õnnelik või õnnis ei saa inimene olla lahus Jumalast – nii nagu janu ei kustu veeta ja nälg ei lõppe toiduta. Lootus Jumalale ei tähenda seetõttu mitte üksnes selles või tolles konkreetses olukorras Jumala appihüüdmist, vaid kogu oma elu rajamist Jumalale. Marek Roots

Palvetagem: Me täname Sind, Issand Jumal, taevane Isa, et Sa oma Poja meie üleastumiste pärast oled surma andnud ja meie õigeksmõistmiseks üles äratanud. Anna meile oma Püha Vaimu, et me selles rõõmsas usus elaksime ja kord igaveseks eluks üles tõuseksime. Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

* * *

ÜLESTÕUSNUD ISSAND ANNAB ELU

Ülestõusmisnädala Teisipäev – 14. aprill

Meie kuulutame teile rõõmusõnumit isadele antud tõotusest, et Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile. Ap 13:32,33

Kui suur on tegelikult inimeste religioossus ja kui palju on võetud oma ellu sellist, mis on omane ristiusule. Kas ei ole siis sellistel puhkudel nii, et inimene isegi tunnistab surmajärgset elu, aga see jääb kuidagi vaid lauseks või lohutuseks, milles tegelik usk ei kajastu. Kas piisab vaid soovi uskumisest, et see soov, millest tahetakse osa saada, saaks reaalsuseks? Kas soovimine ja reaalsus on tegelikkus?

Mida ma sellega mõtlen? Tundub, et kõik, mis on seotud usuga, on kaasajastatav ja vastavalt inimeste soovidele mugandatav. Sellest tuleb püüe ja ootus, et ka kirik peab uuenema ja kaasajastu-ma. Inimesed saavad lausa pahaseks, kui vaimulikud juhid väljendavad oma vastuseisu moodsatele vooludele ega ole valmis nii-öelda järele andma. Seejuures lähtutakse arusaamast, et kirik on otse-kui inimlik organisatsioon ja seal olevad inimesed on need, kes mõtlevad välja mingeid reegleid ja juhiseid, kuidas kirik peaks juhinduma ja käituma.

Niisamuti võetakse õpetuse kontekstist välja endale meeldivaid tegevusi või ka osaliselt õpe-tust ja kantakse see oma isiklikku ellu. Ehedamad näited on seotud inglitega. Nende Jumala saadi-kutega käitutakse just nii nagu inimesele sobib, unustades, et tegelikult on ka inglitega seonduval oma selge õpetus, mis on nende roll ja ülesanne.

Kiriku õpetuse aluseks ja juhiseks on traditsioon ja eelkõige Pühakiri. See tähendab, et kiriku õpetus ei tugine inimlikul mõtlemisel ja meeldimisel, vaid see tugineb Jumalal enesel, kes on ennast ilmutanud ja jätkuvalt ilmutab ennast sõnas ja sakramendis Püha Vaimu väel. Jumal on meile oma tõotuse ja juhised andnud selleks, et me püsiksime usus igaveseks eluks. Seega võiks ütelda, et õnd-suseks on vähe kasu sellest, kui soovin kohtuda taevas nendega, kes meie eel on läinud. Soov ei tee meid õndsaks, vaid oma elu elamine Kristuse õpetuse kohaselt. Tema tunnistamine elu Issandaks annab meile selle lootuse, et ühel päeval siit minnes võime minna rahus, sest meile on igavene elu Kristuse läbi kingitud. Mitte et me selle saaksime oma kujutelma mööda, vaid just usk ülestõusnud Kristusesse tagab selle inimesele. Ristimistalitusel tuletatakse seda meelde, kui Jeesus ütleb Marku-se evangeeliumis: “Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka“ (Mk 16:16).

Hiljuti oli mul väike arutelu õpilastega teemal, kas kirikus peab käima, kui uskuda Jumalasse, või kas Jumalasse uskumine eeldab kirikus käimist. Olemuslikult saame ütelda, et need kaks asja ei ole seotud. Jumalasse võib uskuda ka ilma kirikus käimata. Küsima aga peaks hoopis seda, et kas sellisel juhul saame hakkama usuteel püsimisega.

Just siin on kirik või kogudus abiliseks, sest koguduse keskel tunneme osadust kaaskristlaste-ga, saame palves kanda üksteise koormaid, Jumal tuleb meid teenima sõnas ja armulauas. See kõik aga on viimselt selleks, et võiksime oma igapäevaelus elada ühenduses Jeesusega ning seeläbi saada osa nendest tõotustest, mis meile on antud.

Hoidkem kinni sellest usust ja meie kõikide jaoks saab tõeks Jeesuse ütlus “mina elan ja ka teie peate elama” (Jh 14:19). (Aus 2018)

Sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda mu häält! (1Ms 22:18) Kui su päevad täis saavad ja sa puhkad koos oma vanematega, siis ma lasen pä-rast sind tõusta sinu järglase, kes tuleb välja sinu niudeist, ja ma kinnitan tema kuningriigi. (2Sm 7:12) Sel päeval on Issanda võsu iluks ja auks, ning maa vili on uhkuseks ja ehteks Iisraeli pääse-nuile. (Js 4:2) Seitsekümmend aastanädalat on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks. (Tn 9:24)

Ma annan teada Issanda otsuse; tema ütles minule: Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu.(Ps 2:7) Sest missugusele inglile on Jumal kunagi öelnud: “Sina oled mu Poeg, täna ma sün-nitasin sinu.” Ja veel: “Mina olen temale Isaks ja tema saab minule Pojaks!” (Hb 1:5)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Armsad vennad, ka meie oleme seda saanud Kristuselt, mi-da me kuulutame. Tehkem seda kartuseta, kuigi on võidelda raskustega, vastupanuga ja pilkega. Kuulutagem rõõmsalt ja julgelt, mida Kristus on Kolgatal teinud meie ja kõige rahva heaks. Et veel on paganate armuaeg, päevaaeg ja vabadus evangeeliumi kuulutamiseks, siis olgem vaprad tõsises kuulutamistöös. Jüri Leidtorff

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, oma Poja alanduse läbi ülendasid Sa langenud maailma ja päästsid meid surma lootusetusest. Õpeta meid mõistma Sinu sõna tõotusi ning ava meie süda vastu võtma lunastuse sõnumit. Kingi oma ustavale rahvale osa igavesest rõõmust Jeesuse Kristuse, üles-tõusnud Issanda läbi.

* * *

LAUL ISSANDALE EI VANANE

Ülestõusmisnädala kolmapäev – 15. aprill

Laulge Issandale, kiitke Tema nime, kuulutage päevast päeva Tema päästet! Ps 96:2

Jumalale võib laulda päevast päeva ilma tüdimata. Iga päeva annab me laulule uue tähenduse, kusjuures iga uus tähendus on eelmisest rikkalikum.

Tegelikult on Kristuse järelkäijad 21 sajandit kuulnud sama evangeeliumi ja laulnud samu laule. Seda on tehtud pühapäevadel ja nädala sees. Ja siiski, kui lauldakse uuesti: “Tugevad on Jeesuse käed”, on see elamusrikas “uus laul”.

Eriti uudne on päästmise teema. “Kuulutage päevast päeva Tema päästet!” See teema on tõepoolest vananematu. Inimkond vajab ikka alles Päästjat. Uut laulu vajab kogu maailm. (Tärk 2014:395)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Valvamise juurde kuulub see, et Jumala Sõnaga alati ja kõigis paigus tegeletakse, tõsise meele ja innuga selle järele küsitakse, seda heal meelel kuuldakse, lauldakse, räägitakse ja loetakse häbiväärse tüdimuse ja tülpimuse vastu võitlemiseks. Martin Luther

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sina oled kinkinud meile taas selle rõõmuaja. Sina vaatad heatahtlikult meie peale hoolimata sellest, et oleme sageli kahelnud Sinu tõotustes ja ustavuses. Tu-gevda meie usku ja anna tunda oma lähedust, kui meie usk lööb kõikuma või pöördume uhkes ene-sekindluses Sinust eemale. Ava meie süda ja silmad, et me võiksime oma elus märgata Sinu Poja, ülestõusnud Issanda väge ning rõõmuga järgida Teda, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

* * *

KUULUTAJA ÜLESANNE

Ülestõusmisnädala neljapäev – 16. aprill

Jeesus ütle jüngritele: “Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!” Mk 16:15

Olles jüngrite juurde jõudnud, ütles ta neile: Minge kõike maailma. Enne misjoniläkituse and-mist ütles ta: “Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal” (Mt 28:18). Jüngritele oli ilmne, et Ta tahab oma meelevalda kasutada maailma päästmiseks. Selleks on vaja, et kogu jüngrite hulk oleks Tema teenistuses. Kord kutsus ta neid sõnadega “tulge”, nüüd läkitab ta neid sõnadega “min-ge”. Mõlemad sõnad on võrdselt tähtsad.

Issand läkitas neid kogu maailma. See ülesanne oli uudne. Kui ta oma töö alguses saatis jüng-rid misjonireisile, siis ütles ta neile: “Ärge minge paganate teele ja ärge astuge samaarlaste linna” (Mt 10:5). Jumala aeg maailma misjoniks polnud veel saabunud. Jeesus ise oli tol ajal läkitatud vaid “Iisraeli soo kadunud lammaste juurde” (Mt 15:24). Ja jüngrid polnud üldse veel valmis nii suure ülesande jaoks. Nüüd, mil Jeesus oli üles tõusnud ja neile uusi seletusi andnud Jumala riigist, hak-kasid nad Ta eesmärkidest aru saama. Nelipüha pidi veel lisama puuduva osa ja alles siis võisid nad välja minna kogu maailma.

Jüngrid pidid jutustama Tema isikust, Ta tööst, elust, surmast ja ülestõusmisest. Need sündmu-sed olid inimkonna ajaloos üldise ja püsiva tähtsusega, sest neist sõltus inimkonna saatus. Sealjuu-res oli evangeelium ühtlasi ka individuaalne. Iga inimene vajas seda ja see omakorda vastas inimese vajadusele nagu vesi janunejale. Jumal oli inimkonna õnne ja iga inimese igavese heaolu teinud sõl-tuvaks Jeesusest Kristusest.

Seda oli vaja kuulutada kogu loodule s.o. igale inimesele. Evangeeliumi levitamise ainsaks vahendiks oli kuulutamine. Selles ülesandes ei tohtinud kasutada ainsatki relva ega mingit sunniva-hendit. (Tärk 1993:594j)

Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Je-ruusalemmast Issanda sõna! (Js 2:3) Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes, ja kõik maailma ääred saavad näha meie Jumala päästet. (Js 52:10) Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. (Mt 28:19) Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel. (Jh 15:16)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Ristiinimese vili on teised ristiinimesed. Sellepärast peab olema külvaja. Külvajad ei ole mitte ainult õpetajad ja kuulutajad koguduse keskel. Külvajad pea-vad olema kõik ristiinimesed. Meie kätte on antud Jumala Sõna kallis seeme. Elutee ääres on seemet ootamas tuhandeid südameid. Kas käime mööda ja ei tee midagi? Eduard Salumäe

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sina oled oma Poja surnuist üles äratanud ning seadnud Ta elu ja surma Issandaks. Ava meie süda ja juhi meid oma evangeeliumi kaudu uskmatusest rõõmsale usule, et me julgelt kuulutaksime Jeesuse Kristuse ülestõusmist, kes koos Sinuga Püha Vaimu üht-suses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

* * *

TÄNU PÄÄSTMISE EEST

Ülestõusmisnädala reede – 17. aprill

Palju oled Sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi Sinu sarnast. Ps 40:6

Meil on Jumala tegudest ja headest plaanidest rääkida veel palju enam, kui Taavetil. Sest va-hepeal on möödunud kolm tuhat aastat, mis on toonud neile lugematul arvul täiendust. Enne kõike on teoks saanud lunastus Jeesuses Kristuses. Teiseks võiks nimetada ärkamisaegu. Seda kuidas Ju-mal on muutnud lugematute inimeste elu uueks. Ja kolmandaks on iga Jumala lapsel ka tohutult pal-ju isiklikke kogemusi, mille eest nii sama tänulik olla. Mida enam mõelda Jumala armastusele meie, patuste inimeste vastu, seda hämmastavam see tundub. (PKK: Ps 40:1-41:14)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Paljude muude probleemide puhul võin minna kelle juurde tahes, võin rahulikult Kristusele selja pöörata. Võin minna nende juurde, kellel on tarkust või või-mu, vastavalt sellele, mida parasjagu vajan. Aga seal, kus on tegemist igavese tõega, igavese elu ja surmaga – kelle juurde on mul siis veel minna, kui mitte Kristuse, Jumala Püha juurde? Jaan Kiivit jun

Palvetagem: Kõigeväeline, igavene Jumal, Sa oled oma Poja surma ja ülestõusmisega võitnud kurjuse võimu ja teinud tühjaks saatana salasepitsused. Halasta nende peale, kes nüüdki pettuse ja kavalusega püüavad valeks pöörata sõnumit Issanda ülestõusmisest, ning juhi neid meeleparandu-sele. Aita meil võita oma kahtlused, isekus ja hoolimatus, et me võiksime kogu oma eluga tunnis-tada ülestõusnud Jeesust Kristust, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

* * *

VALGUS VÕIDAB PIMEDUSE

Ülestõusmisnädala laupäev – 18. aprill

Varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed. Ef 5:8

Jeesus ütles mäejutluses: “Teie olete maailma valgus. Ei süüdata lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus ini-mestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.” (Mt 5:14-16) Meie üle-sanne on olla siin maailmas valguse kandjateks. Kristlane ei tohiks kurta pimeduse üle, sest temal on valgus, kelleks on Jeesus. Ning veelgi enam – ta ise on valgus nende jaoks, kes on pimeduses.

Me saame Jeesuse käest valgust ja võime seda edasi anda teistele enda ümber. Pimedus ei kus-tuta iial valgust, küll aga võidab valgus alati pimeduse. Usu saladus ei ole mitte omamises, vaid ja-gamises.

Valgust saab inimene jagada teistele siis, kui tal on, mida jagada. Mäejutluses küsib Jeesus re-tooriliselt: “Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?” (Mt 6:23) Pimeduse het-ked meie elus on loomulikud, kuid need on ületatavad Jumala abiga. Tema annab oma valguse ka meie elu pimedusse. Nii võib apostel Paulus tõdeda: “Sest varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed!”

Valguse lapsena oma tee käimine on parim tunnistus, mida inimene oma eluga saab usust an-da. Heade tegude tegemine, ligimese armastamine ja aitamine toob paljudele pimeduses käijatele valguse.

Tee pimedusest valgusse on avatud igaühele. Vahel kutsub valgus ka neid, kelle kohta meie ei oska arvatagi, et isegi neist võiksid valguse lapsed saada. Oluline on, et me ise ei oleks siin takistu-seks, vaid annaks usust tunnistust kõigile ja alati.

Jeesus lausub: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” (Mt 11:28) Tee valgusse läheb sageli läbi pimeduse, raskuste ja koormate. Meie hinges võib olla valu, kurbust, leina. Kuid mõeldes Jeesusele kui Elu Valgusele meenuvad meile Tema sõnad: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.” (Jh 11:25)

Kurbuse asemele saab tulla lootus ja pimeduse asemele valgus. Tunnistus elu võidust surma üle annab lootust ja usku elu pimedatel hetkedel. Aidates oma ligimest keerulistes olukordades või-me olla tema juhtijateks pimedusest valgusse. Olgu siis meil valgust, mida jagada! (Soom 2018:3)

Jeesus rääkis neile: “Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus. (Jh 8:12) Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.” (Jh 12:36)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Sel päeval, kui Jumala arm on puudutanud inimese südant, ta teab, mis Jumal tema käest ootab. See aeg, mis temale antakse, pole antud raiskamiseks, tühja-tähjaga täitmiseks, sest kord seisab ta oma eluga Jumala ees ja Jumal vaatab tema pihku – kas selles on vilja? Harri Haamer

Palvetagem: Kõigeväeline püha Jumal, Sinu Poeg Jeesus Kristus sai oma ristisurma ja üles-tõusmisega võidu surma üle. Sa oled Ta ülendanud elavate ja surnute Issandaks. Aita meil uskuda Temasse ja elada osaduses Temaga ülestõusmise ja igavese elu lootuses. Sinule olgu ülistus ja au Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

* * *

Kasutatud allikad

Aus, Jaak 2018. Ülestõusnud Issand annab elu. Kirik & Teoloogia, 13. aprill 2018: https://kjt.ee/2018/04/ulestousnud-issand-annab-elu-sk-812-13-ap-1323-33-lk-2436-49/
Gnadenteich, Jaan 1957. On Kristus üles tõusnud? Stockholms-Tidningen Eestlastele, 20.04.1957: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=stockholmstid19570420.1.2
Kukk, Jakob 1932. Võit. – Eesti Kirik, 24.03.1932
Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Ps 40:1-41:14 – Välja õuduse august; Ilm 1:17-20 – Tähed Jeesuse käes. Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kim-mel. Pereraadio
Soom, Kaido 2017. Kristus on surnuist üles tõusnud! – Eesti Kirik, 12.04.2017
Soom, Kaido 2018. Valgus võidab pimeduse. Meie Misjon : EELK Misjonikeskuse ajakiri, nr. 13, oktoober 2018
Tärk, Osvald 1993. Markuse evangeeliumi seletus. Tallinn: Allika
Tärk, Osvald 2014. Psalmide seletus. Tallinn: Logos

Koostas Indrek Lundava.

Aprill 2020