Kannatuselt kirkusele

Aprillikuu algas Suure Nädalaga. Suur Nädal ise sai juba alguse märtsi lõpul meenutusega Jeesuse kuninglikust sissesõidust Jeruusalemma. Sellele järgnesid Suur Neljapäev, Suur Reede, Vaikne Laupäev ning Ülestõusmise püha. Mitte ainult meenutatud ja taasläbielatud sündmused ei olnud erilised ja erinevad, vaid kindlasti ka mõtted ja emotsioonid, mida neil päevil kogesime.

Prohvet Sakarial on suur rõõm – „Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska Jeruusalemma tütar. Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja.“ (Sk 9:9). Rõõmu leiame ka Jeesust Jeruusalemma sõidul tervitama tulnud inimeste huulilt – „Hoosanna Taaveti Pojale. Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel.“ (Mt 21:9).

Samas loeme prohvet Jesaja raamatust – „Ma andsin oma selja peksjaile ja põsed neile, kes katkusid karvu, ma ei peitnud oma palet teotuse ja sülje eest. (Js 50:6) Hümnis Kristusele kirjutatakse Kristuse kohta, „kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja leiti inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi veel ristisurmani.“ (Fl 2:6-8).

Näeme kuidas rõõm ja hõiskamine on lahutamatult seotud kannatuse, teotuse, alanduse ja surmaga. Meie mõistus on treenitud viisil, et kas üks või teine. Aga rõõmu ja mure, õnnistuse ja needuse, elu ja surma nägemine ühesoos, see ületab meie taipamise võimeid. Ja siiski, need pooled on Kristuses teineteisega lahutamatult seotud. Tegelikult on seotud need ka meis, meie elus, teenimises ja südames.

Seda sidet väljendab järgnev liturgiline palve –

Kõigeväeline, igavene Jumal,

kuulekana Sinu tahtele sai meie Lunastaja inimeseks,

alandas ennast ja painutas end risti häbi alla.

Aita meil Teda kannatusteel tõsise meelega järgida

ja Tema ülestõusmise võidust osa saada.

Meile tuletakse meelde, et kannatuse tee ongi võidutee. Ehk nagu vanad usuvennad omal ajal tavatsesid üksteisele saadetud kirju lõpetada sõnadega – sinu vend kannatuses ja kirkuses. See oli Jeesuse tee. See on ka meie tee. Ei ole teist teed kirkusele, kui kannatus. Ei ole teist teed võidule, kui rist. Just seepärast ongi kannatus Kristuses meie võidu eelaimdus ning Tema risti ülle võtmine, teekäimine võidu märgi all.

Ja siiski, kõik võib olla ju teoorias selge, aga praktikas pole asjad nii lihtsad. Mõtlen siin eelkõige meile endile ning meie jäämisele kristlaseks kannatuste keskel. Rõõmude keskel on oht Kristuses ilma jääda loomulikult kordi suurem, kuid see oht ei ole olematu ka kannatuste keskel.

Ent just raskustes, ebaõnnestumistes ja kannatuses katsutakse meie usk läbi. Meie usku põletatakse tulega, et kõik, mis ei ole usukuld, st tõeline ja lapsemeelne usaldus Kristuse vastu kõiges – saaks meist välja põletatud. Et iga lootus ja plaan, mis ei ole Kristuse oma, võiks kaduda meie elust. Et meie elus olekski kõik Temast, Tema poole ja Tema läbi.

Mõni sõna veel alandlikkusest ja kuulekusest. Võime öelda, et teisiti ei saagi olla kristlane, kui vaid alanduses ja alandlikkuses. Kuid kui püüame nende voorustega oma elu ehtida, siis tunneme, kui raske see tegelikult on. Hoopis omasem on meile otsida enda teed ja õigust, võidelda tõe eest – mis nii tihti ei ole tõde suuretähega, vaid meie enda väike, isiklik ja kapriisne tõekene. Asi muutub veelgi raskemaks, kui laseme mõjutada ennast ühiskonna trendidest, mis kutsuvad viivitamatule kariäärile ja eneseteostamisele ja kehtestamisele.

Palju kergem pole ka alandlikkuse kaksikvenna kuulekusega. Küllap oleme ju mingil määral kuulekad, kuid suures osas on see siiski selektiivne. Tähendab, kus on Jumalale kuuletumine meile kasulik või aitab meil teostada oma elu eesmärke, seal me ilmselt ei tõrgu vastu kuulekusele. Muutub aga kuuletumine keerukaks, raskeks või haavab see meie enda mina, seal ei ole kuuletuda enam sugugi hõlbus.

Kannatajad leivad Kristuses tee kirkusse. Alandlikud ülendatakse. Ja need, kes siin on Jumala Poega usus kuulnud ja Talle kuulekad olnud, saavad kord kuulma Tema häält ning nägema Jumalat palgest palgesse. Õnnistagu Ülestõusnud ja Elav Issand meie elu ja teenimist.

Õp. Ove Sander