Päeva Sõnum Nr 109. 28. oktoober – 3. november 2018

ANDKE ÜKSTEISELE ANDEKS

“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10 

23. pühapäev pärast nelipüha

Andeks andmine võib vahel raske olla, kuid andestamata jätmine on veelgi raskem. See tekitab südames palju negatiivseid tundeid, näiteks viha ja kadedust. Iial ei tea, kes kannatab rohkem, kas see, kellele ei anta andeks, või see, kes ei anna andeks.
Iga inimene on ekslik. Ristiinimene palub oma eksimused andeks ja Jumal andestab igale siirale kahetsejale. Jumal armastab inimest ja ta saatis oma Poja siia maailma, et meie võiksime saada patust vabaks. Nii andis Jumal meile võimaluse saada andeks.
Kui meie saame Jumalalt andeks, siis on meil ülesanne anda andeks ka neile, kes on meie vastu eksinud. Jumalalt ja teistelt inimestelt andeks saades tuleb meie südamesse rahu ja rõõm. Hinge-rahu toob seegi, kui andestame ega pea meeles paha.
Jumal annab meile andeks, ilma et oleksime selle ära teeninud. Oma Poja ristile surema saatmine oli ennastohverdav armastus ja halastus. Meiegi andestus peaks tulema siirast südamest ja see ei tohiks teist inimest alandada ega nõuda temalt väära teo heastamist.
Maailmas on palju viha ja kurjust, olgem need, kes annavad andestust ja halastust! Andestus on parim tunnistus usust. (Soom 2016)

Sinu käes on andeksand, et Sind kardetaks. Ps 130:4

Tänapäeva inimesele on ette heidetud liigset ratsionaalsust. Me suhtlevat maailmaga eelkõige mõistuslikult, kõike läbi mõeldes, ära põhjendades.
Mis seob meid aga Jumalaga – kas intellekt või intuitsioon? Küsimus on sisuliselt sama rumal kui igivana vaidlus munast ja kanast. Iga indiviid on selleks liiga ise, iga kontakt maailmaga liiga individuaalne. On sel vahet, kas elame täie teadvusega või vaistlikult?
Ei kujuta siiski ette usku Jumala kõikenägeva silma tajuta. Olen kindel, et põhiline side Temaga on just emotsioon, tunne – mida ainult loogikaga ei seleta –, et Ta on olemas. Et Ta näeb, kuuleb, teab. See on rohkem kui käsuõpetuse omaksvõtmine. Vaid nii ületame iseendas variseri, illusiooni õige olemisest, võimaliku enesepettuse. Tema valve on justkui inimeseks ja ausaks olemise garantii.
Kas “jumalakartus” on hirm karistuse ees või lootus andeksandmisele – hoituse ja mõistmise kindlus? Kindlasti mõlemat. Ei saa midagi parata – eetilisus on põhinenud suuresti teadmisel Juma-la vihast, ent selles on ka midagi inimloomusele olemuslikku, programmeeritut. See on tahtmine, seesmine vajadus olla Tema meele järele.
Ja ometi tahaks rääkida just armastuse kiituseks. Vaid see inimesele antud võime lõpetab meie poolikuse, annab osaduse, tõmbab tõeliselt Jumala ligidusse, teeb Loojanäoliseks.
Issand, anna tunda Su lähedust, nii hirmus kui armus, iga päev, igavesti. (Arusoo 2002)

Issandal, meie Jumalal, on halastus ja andeksand, kuigi me oleme hakanud temale vastu. (Tn 9:9)

Palvetagem: Armuline Jumal, Sina ilmutad oma väge halastuse ja armastuse kaudu. Muuda ja uuenda meid, et õpiksime üksteist armastama, nagu Sina armastad meid, ja andeks andma, nii nagu Sina andestad meile. Luba oma lepituse väel aidata seda kannatavat maailma. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

* * *

 

EDASIMINEKUKS TULEB KELL ÕIGEKS KEERATA

Pühapäev – 28. oktoober

Apostlite Siimona ja Juuda päev ehk simunapäev

Jeesus ütleb: “Kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks.” Mt 6:14

See andeksandmine, mis on meie pöördumise keskmes, et seisne sõnades või tegudes; see andeksandmine on külluslik and, ülim kõigi Püha Vaimu enese andide seas. Lepitajaks on Püha Vaim, osaduse Vaim, kelle andestusest saab kaastunne meie vendade ja õdede vastu, kes on patus ja surmas nagu me isegi. Andeks anda tähendab paluda Jumalat vendade ja õdede eest, kellega meil on raskusi; paluda tungivalt nende pöördumist nagu ka meie eneste oma; paluda Tal pöörata meie südamed Taevase Isa poole. Sest kui me palume oma ligimese eest, saab Püha Vaim tulla meisse, patustesse inimestesse. Seitsekümmend seitse korda, ütleb püha Matteus, peame andestama oma vendadele ja õdedele, et meiegi omakorda võiksime andeks saada.
Evangeeliumil pole midagi ühist filosoofiliste või teoreetiliste õpetussüsteemidega nende jaoks, kes kujutavad endale ette unistuslikke ja teostamatuid maailmu, kus nad loodavad elada õnneli-kuna. Kristuse sõnad on “vaim ja elu” (Jh 6:63). Nad on elu, sest nad on vaim, kuna vaim on see, kes elab ning hingestab ja teeb elavaks maailma. Jumala vaim on see, kes siin maailmas paneb aluse inimesele tema inimlikkuses ja ärgitab teda teistsugusele elule, igavesele elule.
Evangeeliumi lugedes on üks osa asjadest meile mõistetavad ja arusaadavad. Teised seevastu valmistavad meile raskusi ja šokeerivad meid mitte evangeeliumi enda pärast, vaid seepärast, et me ise oma eneste nõrkuste ja piiratuse tõttu, millesse meie mõistus meid on sulgenud, ei ole valmis evangeeliumi õpetust vastu võtma.
Ja samuti sellepärast, et me ei taha nõustuda, et evangeelium on Jumala arm ja tarkus ning selleks, et saada sellest haaratud ja valgustatud, peame esmalt koguma endasse Jumala armu. Üksnes Jumala arm saab aidata meil Jumala sõna mõista, et see teeks enesele meis eluaseme. Andeksandmise ja sallivusega saame minema pühkida ja unustada kurja, mis meile on tehtud. Need mõlemad on mõõt, millega meile enestele viimasel kohtupäeval mõõdetakse. Kui tahad, et Jumal sulle andes-taks, anna alustuseks ise oma vennale andeks. Ilma selleta pole sinu jaoks päästet ega halastust! (Stefanus 2015)

Anna andeks oma ligimese ülekohus ja siis, kui sa palud, vabastatakse sind su pattudest. (Srk 28:2) Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused. (Mk 11:25)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Alandlikkus on see, kui sa sinu vastu eksinud vennale anestad enne, kui tema sinult andestust paluda jõuab. Kõrbeisade tarkus

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sina oled oma Kiriku rajanud apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Anna, et me nende õpetuse kaudu saame usuosaduses üheks ja koos Siimon Kananaiose, Juudas Jaakobuse poja ja kõigi teiste apostlitega kasvame Sinu templiks Vaimus. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

* * *

 

ÕIGE JA ÕEL VASTAKUTI

Esmaspäev – 29. oktoober

Vihkamine õhutab riidu, aga armastus katab kinni kõik üleastumised. Õp 10:12

Seda vanasõna tsiteeritakse ka Uues Testamendis; näiteks esimeses Peetruse kirjas: “Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest “armastus katab kinni pattude hulga“” (1Pt 4:8). Sammuti viidatakse sellele Jaakobuse kirja lõpu salmides, kus räägitakse eluteelt eksinu õigele teele tagasi juhtimisest. “Mu vennad, kui keegi teist on ära eksinud tõest ning keegi pöörab ta tagasi, siis ta teadku: see, kes patuse pöörab ta eksiteelt, päästab tema hinge surmast ja katab kinni pattude hulga” (Jk 5:19,20).
Armastus ei rõõmusta ligimese patu üle, vaid annab sellele meelsasti andeks. Ta ei suurenda seda, nagu teeb meelsasti vaenulik suhtumine. Kui inimesed tõusevad üksteise vastu ja armastus ei suuda katta inimeste vaheliseid vastuolusid, siis võivad väikesteski solvangutest saada algus suured tragöödiad. Seega selles vanasõnas ei räägita inimeste patust Jumala ees, mille leppitamine nõudis Jumala Poja inimeseks saamist ja ristisurma. Siin räägitakse sellest kuidas hoida korras inimestevahelisi suhteid. Ehkki meil on kiusatus oma lähedaste peale solvuda, on meid kutsutud üksteisele armastuses andeks andma, et väikesed solvangud ei areneks kodusõdadeks.

Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest “armastus katab kinni pattude hulga”. (1Pt 4:8) Sest kui üks ütleb: “Mina olen Pauluse poolel!”, teine aga: “Mina Apollose!” – eks te siis ole nagu inimesed ikka? (1Kr 3:4)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Üksainus sõna õigel ajal ja õiges kohas on otsekui pimedusse süüdatud tuli. Tuhandel viisil me saame täita Jumala ligimesearmastuse käsku. Aga selle eelduseks on, et Jumala tuli põleks meis endis. Rudolf Kiviranna

Palvetagem: Minu südames ela vaid Sina ja pühi sealt välja kõik muu. Paiga ristil pean päri-ma mina, siis kiitust laulab mu suu. Peeter Sink

* * *

 

NÄHA RUSUDES ILU

Teisipäev – 30. oktoober

Me kõik oleme saanud rüvedaks ja kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased; me kõik oleme närtsinud nagu lehed ja meie süü kannab meid ära otsekui tuul. Js 64:5

Need lehed, mis praegu maad katavad, on rasked ja märjad. Neid ei vii tuul laiali. Oma ilu kaotanuina, maadligi surutuna ja määrdununa ootavad nad põrmuks saamist. Jesaja ütleb: Ei ole ühtegi, kes hüüaks appi sinu nime, kes ennast õhutaks sinust kinni haarama; sest sina oled peitnud oma palge meie eest ja oled lasknud meid hääbuda meie süütegude tõttu. (Js 64:6)
Aeg-ajalt me mõtleme kui palju sõltub usk meist endist ja kas üldse või on see ainult Jumala teha? Klaverimäng nõuab harjutamist klaveril, ratsasport ratsutamistrenni. Kui me tahame midagi, siis me peame ka ise ennast vahel tagant sundima, selle nimel vaeva nägema. Vaimulik laiskus ei vii meid edasi. Midagi on me enda käes ja seda ei saa keegi teine meie eest ära teha. Ka Jumal mitte. Ta hoopis peidab oma palge nende eest, kes otsimast lakkavad või pole kunagi otsima hakanudki.
Ja olekski kõik kui poleks lunastust. Midagi, mis on võimsam kui kogu inimmeel ja mõistmine. Midagi, mis kõrgub üle kogu elu, üle kogu askeldamise, üle ajaliku rõõmu ja valu. Pühakirja Laulik pöördub Psalmis 51 Jumala poole: puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi! Ka mina, kes olen põrmust võetud ja põrmuks pean saa-ma, võin saada uueksloodud, puhtaks-valgeks kui lumi.
Alandlikkuse tee on sügav kogemus. Sa pead tunnetama, et on taevas ja õndsus, aga ka seda, et oma jõuga sa sinna ei jõua. Sa pead tunnistama oma poolikust ja eksimusi, mõistma, et ka parim osa sinust ei maksa Jumala ees kuigi palju, halvem osa sinust aga varjutab sellegi. Sa pead nägema endas seda märga määrdunud puulehte novembri pimedas poris. Ja siiski pead sa nägema lootust, Jumala enda väljasirutatud kätt, mis Kristuses sinuni ulatub. (Kose kiriku kroonika 2012)

Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes. (Ps 31:20)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Patustada võib nii mõtetes, sõnades kui ka tegudes, või ka kõikides neis korraga. järelikult peab ka meeleparandus toimuma kõigis kolmes sfääris: mõtetes kahetsus, sõnades patutunnistus ja tegudes, kus inimene ei luba mitte ainult patust lahti öelda, vaid ka oma käitumist muuta. Josef Albo

Palvetagem: Issand Jeesus Kristus! Ole täna ja kõik mu eluaeg kõige mu töö ja tegemise alguseks. Ole mulle kurvastuses rõõmustajaks ja igas asjas abimeheks ja õnnistajaks, ja hoia mind ja kõiki mu omakseid kõige häda eest, et kuri vaenlane ja kuri selts minu üle võimust ei saa. Palve “Uuest Lauluraamatust” 1899

* * *

  

USU ALUSED

Kolmapäev – 31. oktoober

Usupuhastuspüha. Reformatsiooni aastapäev

Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba olemas – see on Jeesus Kristus! 1Kr 3:11

Kristus on inimeseksolemise koondkuju ja manifest, sõnum, millised me peaksime olema. Aga ka rõõmusõnum, et Jumal meil seda sihti saavutada aitab, isegi siis, kui me nõrkade, ekslike ja patustena seda ei vääri. Tema arm ja õnnistus teeb meid vääriliseks. Arusaam inimväärikusest juurdub veendumuses, et inimese väärtus pole bioloogilise arengu ega sotsiaalse kokkuleppe tulemus, vaid Looja poolt meile sündimises kaasa antud kingitus. Iga inimlaps on tema silmis kallis ja hindamatu.
Kristus teeb selle eesõiguse nähtavaks ja kutsub meid elama selles valguses – Jumala lastena, kellel on tema nägu, kelle osaks on vabadus ja vastutus, keda innustavad usk ja aated ning keda ühendavad armastus ja teenimine. “Kandke üksteise koormat, nõnda te täidate Kristuse käsku,” kõneleb apostel Paulus (Gl 6:2) ja maalib pildi kogukonnast, kus keegi pole võõras ega majaline, vaid osa ehitusest, mille nurgakiviks on Jeesus Kristus ise.
Ei saa olla ühiskonda ilma inimesteta. Kõige olulisem on olla inimene. Alles seejärel eestlane, eurooplane või maailmakodanik. Sellist vabaduse lähtekohta ja ootust iseloomustavad hästi Marie Underi sõnad: “Käib hingest hinge hüüd ja vastukaja, oh saabu valguspäev, me vabastaja!… Päev, mis taas kingiks meile näo ja nime, et jälle inimväärselt elaksime.” Vaba ei ole see, kes võib kõike, vaid see, kes tahab ja suudab seda, milleks ta on loodud ja mis on tema ülesanne.
On mõistetav, et just jumalasõna ja usuline ärkamine viisid rahvusliku liikumise ja iseseisvuse sünnini. Ütleb ju apostelgi (Gl 5:1): “Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!” Seda usulist alust ja arusaama väljendavad ka iseseisvus-manifesti lõpuread: “Su üle Jumal valvaku…” Kui muu siin manifestis ja meie elus võib vahel ka tahaplaanile jääda, siis palvet Jumala õnnistuse pärast ei asenda miski. Eesti vajab meie palveid. (Põder 2013)

Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, see olen mina, kes paneb Siionis aluskivi, valitud kivi, kalli nurgakivi, kindla aluse: kes usub, see ei tunne rahutust (Js 28:16) ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus. (Ef 2:22)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Loendamatud Jumala varaaidad on Kristuse kiriku kujul teie ees lahti. Jumal ei keela teile midagi, mis Kristuse nimel palves Temalt küsida võidaks, vaid jagab seda lausa külluslikult. Laine Villenthal

Palvetagem: Armas taevane Isa, anna, et Sinu sõna meie juures ning kogu maailmas selgelt ja puhtalt õpetatakse ja tee, et kõik, kes seda kuulevad, pühalt, kui Sinu lapsed, elaksid! Hoia meid, taevane Isa, nende eest, kes teisiti õpetavad ja elavad! Anna meile ja kogu Sinu kogudusele maa peal tõe Püha Vaimu, murra katki, keela ning saada eemale kõik kurjad kavatsused, nõnda et Sinu nime igal pool pühitsetakse ja Sinu riik meis täielikult võimuse saab! Kinnita ja hoia meid kindlalt oma sõnas ja usus kõigil meie elupäevadel! Sinu hea ning armulise tahtmise päralt on vägi ja au igavesti.

* * *

 

PÜHADE OSADUS

Neljapäev – 1. november

Kõikide pühakute päev ehk pühakutepäev

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. Ef 2:19

Olla võõras pole küllap kellelegi meist tundmatu kogemus. Kohati võib anonüümsus muidugi kosutada, anda isegi teatava turvalisuse tunde, aga kui elu võõrana muutub püsivaks, siis hakkab see inimest viimaks vaimselt ja sotsiaalselt lammutama. Võõraks jäämine võib olla ka suhte/suhete purunemise ja katkemise kibe tagajärg.
Pauluse jaoks on rõõmusõnum, et kristlane pole enam Jumala kojas ega Tema rahva seas võõras, vaid elab uues osaduses. Jeesusest Kristusest – tema ristisurmast ja ülestõusmisest – sai sild inimese ja Jumala vahel. Ning enamgi veel: Kristusest sai tõeline ühenduslüli inimese ja inimese vahel.
Kristlikus osaduses näeme seega kolme poolt: ennast, ligimest ja Jumalat – suhete püha kolm-nurka. Aukoht selles kuulub Jumalale. Sellise hoiaku ja lähte mõtestatus saab selgeks, kui kujutleme olukorda, mil meie jaoks eksisteeriksid üksnes inimestevahelised suhted. Jumalaga lävimist peaksime kas ebaoluliseks või lihtsalt võimatuks. Taolisel inimene-inimene horisontaalil tekib tõenäoliselt kaks põhilist kiusatust: püüe saada oma väärtus teiste arvamusest ning püüe saada oma väärtus iseeneselt. Esimesel juhul üritab inimene muganduda üldsusele, massile meelepäraselt, kasutades kas või lipitsemist ja silmakirjalikkust. See tee on aga ette nurjumisele määratud, sest varem või hiljem kogetakse, et üldsuse muutuva ja vastuolulise arvamuse järgi pole võimalik käia. Siis on lõppeks varuks vaid meeleheide ja oma väärtusetuse tajumine suletud ringina.
Teisel juhul loobub inimene üldsust kummardamast ja valib suhete määravaks printsiibiks “mina”. Ta sulgub oma egosse ning juhindub peamiselt selle vajadustest. Sageli tähendab see tõelise armastussuhte katkestamist ja purustamist – nende formaalset kuju säilitatakse vaid positsiooni kindlustamise nimel. Südametunnistus paadub ja kivineb. Seegi tee lõpeb viimaks ummikuga.
Aga kui meie ellu tuleb Jumalale meelepärase inimväärtuse taotlemine, siis sünnib täiesti uus kvaliteet. Kaob kohustus iga hinna eest joonduda valitseva arvamuse järgi, kui selle suund on jumalatu ja kaosesse viiv. Üldsuse hoiaku kõrvale asetub Jumala tahe, mis aitab kindlaks jääda ka nö üksikvõitlejana. Teisalt ei sulguta ometi “minasse” ega irduta ligimesearmastusest. Osadus Jumalaga säilitab kristlasele avatud ja elava südametunnistuse, mis on valmis paluma ka vaenlase eest (Mt 5:43-48). (Roots 2004)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Kristus, kes sind kutsub enese juurde, pole iialgi üksi; Ta paneb sind istuma peolauda vendade kõrvale, sest Jumala riigis pole üheinimese lauda ega üheinimese templit. Teedy Tüür

Palvetagem: Püha Jumal, igavene Issand, Kristuses oleme meiegi liidetud Sinu paljuhäälelisse pühade koori, kes Sind kiidab taevas ja maa peal. Lase sellel osadusel tugevdada meid maailma segadustes ja ärata meis rõõmu selle päeva ootuses, kui me koos kõigi päästetutega Sind võime jäädavalt kiita. Sinule olgu ülistus ja au igavesti.

* * *

  

SURNUD, KES SUREVAD ISSANDA OMADENA

Reede – 2. november

Kõikide surnute mälestuspäev ehk hingedepäev

Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas! Ilm 14:13

Inimesel on loomupäraselt kalduv mõtlema õndsusest ja õnnest käesoleva elu kontekstis. Johannes soovib aga, et tagakiusamise olukorras oleks kristlastel selge: on tähtsamaid asju kui käesolev elu.
Tegu on tähelepanuväärsete julgustussõnadega situatsioonis, kus pühade kindlameelsus on nii oluline. Jumala rahva käsi võib käia halvasti; neid võidakse isegi hukata. Õndsad ei ole aga mitte nende piinajad, vaid nemad. Ometi on need, kes Issandas surevad, alati õndsad, mitte ainult nüüdsest peale.
Taevas ei ole niivõrd paik, kus ei tehta tööd, kuidvõrd paik, kus ei ole enam piinasid ega vaeva. Usklikud hingavad küll oma “raskest tööst”, kuid nende teod ulatuvad ellu, mis on teisel pool hauda. See annab kogu kristlase tööle väärikuse. (Morris 2003:195j)

Õige aga saab rahu, kuigi ta varakult sureb. (Trk 4:7) Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama. (1Ts 4:14)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumala vitaalsus ning põhjatu energia väljenduvad Kristuses ja kanduvad üle neile, kes Temast kinni hoiavad. Elu, millest Jeesus kõneleb, algab juba materiaalses olemises, läheb läbi kõige materiaalse hävingust ja kestab igavesti. Fanny de Sivers

Palvetagem: Lootuse Jumal, me tuleme Sinu ette oma lahkunuid mälestama. Kingi meile lohutust ja rahu. Julgusta meid usus, et need meie armsad on Sinu kätes, ning tõsta meie pilk üle haudade ülestõusnud Jeesusele, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

* * *

VAHEL PILVEDE VARJUS, AGA OMETI OLEMAS

Laupäev – 3. november

Issand! Ära vihasta üleliia ja ära meenuta ülekohut lõpmata: näe, vaata ometi – me kõik oleme ju Sinu rahvas! Js 64:8

Viltu on inimese ja Jumala suhe. Inimene ja Jumal on teineteisele võõraks jäänud, Jumal ja tema väljavalitud rahvas on teineteisest võõrdunud. Prohvet teab seda, ta pöördub Jumala poole väga isiklikult ja elavalt. Ta kaebleb ja kurdab oma rahva pärast, tunnistab rahva süüd, anub andeksandmist. Need on võimsad pildid, millega prohvet inimese ja Jumala suhet kirjeldab, läbielamised ja kogemused Jumala lähedalolekust kuni tema kaotamiseni.
Prohvet ei palu, et Jumal ülekohtu unustaks. Ta palub Jumalat mitte meenutada ülekohut lõpmata. Meenutamine tähendab midagi muud kui unustamine. Unustamine leiab lihtsalt aset, meenutamine on aga otsuse tegemine. See on andestamine. Andestamine on uus algus. Prohvet usub, et Jumal andestab. Niisugune avatus on selge märk elavast suhtest Jumalaga.
Prohvet anus Jumalat oma rahva pärast. Ma mõtlen oma rahva peale, mõtlen kristlaste peale, mõtlen maailma rõõmude ja kannatuste peale. Mõtlen, kas saab Jumala üle mõelda ilma inimese üle mõtlemata.
Ja mõtlen veel, et Jumalaga on nagu päikesega: vahel pilvede taga varjus, ometi olemas. (Talvar-Heckmann, Pille 2012)

Sest sina oled meie isa! Aabraham ju meist ei tea ja Iisrael meid ei tunne. Sina, Issand, oled meie isa, muistsest ajast on su nimi Meie Lunastaja. (Js 63:16)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Usk on Kristuse kindel ja kõrvalekaldumatu nägemine. Martin Luther

Palvetagem: Püha Jumal, Sina oled andnud käsud ja ootad nende täitmist. Mõningaid on, kes ei ole kuulnud Sinu sõna, aga enamus teab Sinu käske, kuid ei ela nende järele. Ka püüdes jääme ometi võlglasteks ja meie kohta öeldakse: patune ja kadunud inimene. Seepärast on meie ainus trööst ja lootus Sinu Pojas, Jeesuses Kristuses. Tema on meie patud ristipuule viinud, meie karistuse oma surmaga kadunud ning meid surmast ellu saatnud. Kiitus ja tänu kuulugu Sulle jääva lunastuse ja lepituse eest! Ove Sander

* * *

 

Kasutatud allikad

• Arusoo, Urmas 2002. Hirmus ja armus. – Eesti Kirik 23.10.2002: http://www.eestikirik.ee/hirmus-ja-armus/
• Kose kiriku kroonika: Näha rusudes ilu. EELK Kose Püha Nikolause kogudus 04.11.2012: http://kosekroonika.blogspot.com/2012/11/naha-rusudes-ilu.html
  Morris, Leon 2003. Johannese ilmutus. Tallinn: Logos
• Piibliõppekursus “Piibel kaanest kaaneni” (PKK): Targad ja meeletud (Õp 10:1-17). Pühakirja selgitab Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel. Pereraadio
• Põder, Andres 2013. Iseisesvuspäeva jutlus. Tallinna Piiskoplik Toomkirik 24.02.2013: http://www.eelk.ee/inc.poder_jutlus.php?id=270
  Roots, Marek 2004. Tasub teada 1. osa – Osadus. – Eesti Kirik 04.08.2004: http://www.eestikirik.ee/tasub-teada-1-osa-osadus/
• Soom, Kaido 2016. Andke üksteisele andeks. – Eesti Kirik 19.10.2016: http://www.eestikirik.ee/andke-uksteisele-andeks-4/
• Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit 2015. Nädala jutlus: Andeksandmise pühapäev. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik 18.02.2015: http://www.eoc.ee/nadala-jutlus/andeksandmise-puhapaev-2/
• Talvar-Heckmann, Pille 2012. Vahel pilvede varjus, ometi olemas. – Eesti Kirik 31.10.2012: http://www.eestikirik.ee/vahel-pilvede-varjus-ometi-olemas/

 

Koostas Indrek Lundava
Oktoober 2018