PÄEVA SÕNUM nr. 118

I/IV aastakäik II
“Issand pööras Iiobi saatuse, kui too palvetas oma sõprade eest.” Ii 42:10

PÜHA PEREKOND

Jõuluaja 1. pühapäev

52/1 nädal: 30. detsember 2018 – 5. jaanuar 2019

Jõuluaja 1. pühapäev

Jõuluaja esimesel pühapäeval mõeldakse Pühale Perekonnale: Maarjale, Joosepile ja Jeesuse-le. Inimeseks saades võttis Jeesus enda peale ka selle koorma, mida võiksime nimetada esivanemate päranduseks. Või õigemini: sündides Maarja pojana ning olles Joosepi poolt täiesti omaks tunnista-tud kasupoeg, sai ta päranduseks ka nende esivanemad. Päranduseks, mis ei erinenud karvavõrdki sellest koormast, mille Ta võttis enda peale ennast Jordanis ristida lastes – “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!” (Jh 1:29) või siis, kui Ta kandis “ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika” (Jh 19:17).

Jeesus sündis ajalukku – kogu inimkonna ajalukku, patu, sõnakuulmatuse ja surma ajalukku, võttes selle enda peale. Enda kanda. Ta sündis perekonda: kogu inimkonna perekonda – selleks, et inimkonnast võiks saada Tema perekond ning Ta võiks oma perekonna päästa orjapõlvest.

Jumala Poeg sai Inimese Pojaks, et meie võiksime Temas saada Jumala poegadeks ja tütar-deks. Ta tuli ja sündis inimperre, et inimkonnast võiks saada Jumala perekond. Ta tuli väljastpoolt ja sündis ajalukku, et näidata: see on Jumala ajalugu. Jumala lugu meie, inimestega. Lunastuse ja pääste lugu – ning meie oleme selle osalised, sest me oleme Tema perekond. Püha Perekond, sest Tema on püha. Jumal tahab, et kõik oleksid Tema lapsed. (Auksmann 2015) Suured on Issanda teod, uuritavad kõigile, kellel neist on hea meel. Ps 111:2

Sõna “suur” on mitmetahulise tähendusega. See tähendab “palju”. Kuhu me iial vaatame, seal näeme ta tegude hulka. Vaata ringi maailmas, või tõsta oma pilgud taeva poole, iga ruutmeeter on täis tema tegusid. Kes oskab meist öelda, kui suur on tema vaimuliku tegude väärtus. Üks töö, ini-mese lunastamine, on vist küll kõige kaunim. See võtab keskse koha Piiblis ja ajaloos.

Jumala tööd on suured oma auväärsuses ja mitmekülgsuse poolest. Milline värvide ja vormide rikkus esineb looduses. Aga vaimulikul alal ei ole see väiksem. Ärgu pangu ükski Jumala au enda arvele!

Jumala teod on suured ja aulised, aga neid näevad ainult uurijad, kellel on Jumala tegudest hea meel. Uurimine tähendab seda, et Jumala teod sisaldavad rohkem kui esimesel pilgul suudetaksime haarata. Neid on vaja uurida.

Usklik piibliuurija tungib Jumala sõna sügavustesse, avastades seal tõdesid ja Jumala tegusid, mida tavaline lugeja ei leia. (Tärk 2014:516j)

Kuule seda, Iiob, peatu ja pane tähele Jumala imetegusid! (Ii 37:14)

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sa oled Püha Perekonna näol kinkinud meile eeskuju. Aita ka meie peredel elada üksmeeles ja vagaduses ning liida neid vastastikuses austuses ja armastuses. Viimaks too meid kõiki Sinu igavese isamaja rõõmu ja rahusse. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.

IGAL LAPSEL ON MAAILMAS OMA OSA

Pühapäev – 30. detsember

Jeesuse isa ja ema panid seda imeks, mida tema kohta räägiti. Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: “Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse.” Lk 2:33,34 Millest see tuleb, et suhtumine Kristusesse ja ristiusku üldse on nii vaenulik? Sellele küsimu-sele vastatakse nõnda: ristiusk kõneleb patust ja süüst, jutustab Jeesuse kannatamisest ja surmast – ning kõik see olevat kahjulik ning koguni ohtlik inimese vaimsele tervisele. Sellepärast ei tule sel-lest mitte kõneleda.

Nüüd aga on tegelikult siiski olukord nõnda, et meie võime küll silmi sulgeda tõsiasjade ees, kuid me ei saa olematuks teha elu reaalsust. Patt, süü, kannatus ja surm – kõik need on tõsiasjad mille all kannatab kogu inimkond.

Ja see on mille vastu jõulukuulutus võitleb. Meie ei saa ega tohi olla pimedad maailma tege-liku olukorra nägemisele ja hindamisele. Jõulud kuulutavad valgust pimeduses, rõõmu muredes ja kannatustes ning rahu rahutuses ja surmavõitluses.

See kuulutus on määratud kõigile nii noortele kui ka vanadele, valgetele ja värvilistele, mees-tele ja naistele, igale inimesele, kes igatseb õnne, rõõmu ja rahu järgi.

Nii me vahest mõistame ka kui suure tähtsusega on see, et jõulusündmus on perekonnasünd-mus. Just perekonna, just kodus elame isiklikult läbi oma mured ja rõõmud. Sellesse meie isiklikku ellu tulebki jõulukuulutus, et heita uut valgust meie elule ja elu mõttele meie suhetele teiste inimeste ja Jumalaga. (Koolmeister 1980:33j) Tema on pühamuks, aga ka komistuskiviks ja pahanduskaljuks mõlemale Iisraeli kojale, lõk-suks ja püüdepaelaks Jeruusalemma elanikele. (Js 8:14) Ja kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks, aga kelle peale iganes see kivi langeb, selle teeb see pihuks ja põrmuks. (Mt 21:44) Teile siis, kes te usute, on see au, uskmatuile aga “kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks”. (1Pt 2:7) Mispärast? Sellepärast, et nad ei lähtunud usust, vaid arvasid õigeks saavat tegudest. Nad komistasid vastu komistuskivi. (Rm 9:32) Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie suhtumine peab kajastama Kristuse suhtumist. Kui nad on vaenulikud, vastame neile leebusega. Kui nad vihaselt süüdistavad meid milleski, vastame rahulike sõnadega. Kui nad meile halba teevad, siis me palvetame nende eest. Vägivallale ja eksi-mustele saab vastata väga rahulikult ja leebelt. Ignatius Antiookiast Palvetagem: Issand, tule ja õnnista meid, ümbritse meid Sinu rahuga. Laota oma õnnistavad käed meie üle. Las Sinu vägi puudutada meid. Sa oled meid asetanud maailma kannatustesse tunnistama Sinu armastusest. Aita meid pigem head teha kui puhata, kuni Sinu valgusesse jõuame. Peter Strauch * * *

MEIE AEG ON ISSANDA KÄTES

Esmaspäev – 31. detsember

Vana-aasta

Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad. Ps 31:16

Vana-aastaõhtu on ka üks neist tähtpäevadest, millel puudub kiriklik evangeelne Kristuse-kes-kne sõnum, mis oleks seotud otseselt Jeesuse elu või tegevusega. Kuna tegemist on aasta viimase päevaga, omab selle päeva sõnum pisut igavikulist mõõdet ja kirjakohtade teemad kõnelevad ajast ja igavikust.

“Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad!”, laulab kuningas Taavet oma 31. laulus. Kuidas aga ise käitume? Kas nii, nagu oleks mina aja peremees ja kogu elu – päevad, aastad ja dekaadid on minu enda käes laiali loopida. Või on minu aeg tegelikult Jumala käes, kes ulatab mulle kogu minu jaoks tallele pandud ajatagavara päev-päeva kaupa. Kas tean, millal annab Ta mulle üle viimase klotsi – viimase aasta, viimase päeva, viimase tunni või minuti?

Kui hakkan mõistma iga mulle kingitud hetke ainukordsust, suurust ja väärtust, siis kas ei teki soovi hinnata ümber kogu oma senist elu ja “klotside laialipildumist”? Seda suurema hoole ja ar-mastusega võtan vastu ka iga järgmise ajahetke kui viimase ja väärtuslikuima. Mida hakkan selle viimasega peale?

Aega saab viita, aega saab veeta, aega saab pillata, aega saab surnuks lüüa. Aega saab ka ka-sutada, käsutada, kulutada, isegi kokku hoida. Aega ei saa aga tagavaraks tallele panna. Ainus, kel-lel on ajatagavara on Jumal. Hetkel, mil ajast saab minu elu, saab seda aega vaid kasutada. Kuidas kasutan?

Vana Testamendi autor Koguja kirjutab: “Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil,
 enne kui tu-levad kurjad päevad 
ja jõuavad kätte need aastad,
 mille kohta sa ütled: 
Need ei meeldi mulle! Sest inimene läheb oma igavese koja poole
ja tänaval käivad leinajad ringi, sest põrm saab jälle mulda,
nõnda kui ta on olnud, 
ja vaim läheb Jumala juurde,
kes tema on andnud.” (Kg 12:1,5,7) Püsides usus Igaviku Jumalasse ei ole niivõrd oluline see, mida toob meile ajalikus elus hom-ne päev või uus aasta, kuivõrd see, kuidas seda uut ajaühikut kasutame. (Viilma 2013) Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen. (Ps 39:5) Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid mää-ratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas. (Ps 139:16) Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Inimesi on mitmesuguseid: häid, pisut vähem häid või hoo-piski halbu, aga neid kõiki otsib Jumal. Oluline ja rõhutamist väärt on tõsiasi, et iga inimene peab leidma Jeesuse Kristuse. Kui ta on Kristuse leidnud, on probleem lahendatud. Paul Himma Palvetagem: Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa. Sinu aastad ei lõpe ja Sinu arm on igal päeval uus. Lase oma Vaimu valgusel uuendada meie elu, elusta meie süda ja anna valgust meie meeltele, et me võiksime astuda uude aastasse rõõmsa kuulekuse ja kindla usuga. Seda palume Kristuse, meie Issanda läbi.

JEESUSE NIMEL

Teisipäev – 1. jaanuar

Jeesuse nimepäev ehk uusaasta (nääripäev)

Kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, Tema läbi Juma-lat Isa tänades! Kl 3:17

Tänase päeva pühakirjasalm aitab meile meelde tuletada, et meie elu ja ka igavene pääsemine on Jeesuse nimes. Jumala Vaimu toel saame uskuda Jeesuse nimesse ja tunnistada oma usku Jeesu-sesse.

Olen pannud tähele, kui kaua võtab inimestel aega saada avalikult oma usu tunnistajateks nõn-da, et julgetakse välja üleda Jumala nimi, veel harvemini tunnistada selgelt ja üheselt usku Jeesu-sesse. Mõni kirikuga seotud inimene võib pidada ära pika kõne ja rääkida õigeid ja ilusaid asju, kuid sa ei kuule kordagi tema suust mainitavat Jumala nime.

Ometi kirjutab evangelist Johannes üsna oma evangeeliumi alguses: “Aga kõigile, kes tema [Jeesuse] vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse” (Jh 1:12) ning oma evangeeliumi lõpus kirjutab Johennes kogu oma kirjatöö mõtte kohta: “Need [sõnad] on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.”

Usk on seotud nimedega. Moosesele ilmus põlevas põõsas Jumal, kes ütles oma nimeks “Mi-na Olen”. Jeesus nimetas ennast seitsmel korral sellesama “Mina Olen” nimega, kui Ta ütles, et Te-ma on Eluleib; Maailma valgus; Uks; Hea karjane; Ülestõusmine ja elu; Tee, tõde ja elu ning Tõe-line viinapuu. Piibli viimases raamatus ütleb taevasel troonil istuja: “Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!” (Ilm 22:13) Jeesuse nimesse uskudes ja end ja oma lapsi Kolmainujumala nimesse ristides saadakse Ju-mala lasteks.

Jumal tunneb meid nimepidi! Kas ka meie tunneme Teda nimepidi, kas kõnetame Teda nime-pidi, kas tunnistame Temast nimepidi, kas kiidame ja ülistame Teda nimepidi? (Viilma 2018)

Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huul-te vilja. (Hb 13:15)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Armas Jumal, aita kõigil mõista, et osadus Sinuga on rõõm, millest keegi mingil juhul ilma ei tohiks jääda. Eric Rew

Palvetagem: Kõigeväeline Jumal, Sinu ainus Poeg lõigati ümber käsuõpetuse kohaselt kahek-sandal päeval pärast sündimist ja Talle anti nimi üle kõigi nimede. Kingi meile armu kanda ustavalt Tema nime, teenida Teda Vaimu väes ja kuulutada Teda maailma Päästjana, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

KAS TAHAD VANGLAST VABADUSSE?

Kolmapäev – 2. jaanuar

Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: “Abba! Isa!” Nõnda ei ole sa enam ori, vaid poeg. Gl 4:6,7

Piiblis on lugu kahest pojast. Üks poeg oli isa vara ära raisanud ja läinud hulkuma, teine poeg oli jäänud koju. Kui kadunud poeg tuli tagasi, ei suutnud kodus olev poeg isaga koos rõõmu tunda, et kadunud poeg tagasi tuli. Rõõm, mis oli isal, ei olnud mitte pojal, sest see poeg oli küll olnud ko-dus, aga ta ei olnud poeg, ta oli kui ori, kui käsutäitja.

Mõnikord võib meil, jumalarahval, kristlastena sama meelsus olla, et me ei olegi nagu Jumala lapsed, oleme nagu Kristuse orjad. Me nõuame, et kui sa oled kristlane, siis käitu nii ja teisiti, me ütleme, et mis sinul siia asja on. Oleme kriitilised üksteise suhtes, arvustame, ei suuda tunda rõõmu, mida taevane Isa tunneb – rõõmu, kui üks patune meelt parandab, kui keegi, kes oli eemal, astub ju-malakoja uksest sisse. Me ei suuda tunda rõõmu üksteisest, vaid oleme tihtipeale orjameelselt kriiti-lised.

Jumala Vaim tahab meid kasvatada, et me saaksime täiskasvanuks, et me taipaksime, mis on Jumala täieline tahtmine, võiksime koos rõõmustada Jumala tegudest ja töödest. See osadus peab olema nii lähedane, nagu on lapsel, kes ütleb: “Abba! Isa!”

Jumala Vaim tahab meid kasvatada, et me tunneksime, et meil on Jumalaga ääretult lähedane, usalduslik vahekord: kõik, mis on Jumala oma, on meie oma. Kahtlemata eeldab selline vabadus si-semist küpsust, vastutustunnet, väärikat käitumist. Aga Kristus on tulnud, et me võiksime ühe lapse seisuse saada, mitte enam orjates, vaid elades samas vaimus kui meie taevane Isa; ühes osaduses, usalduses ja armus.

Olgu siis Jumala aeg ka meie jaoks täna küpseks saanud, et me tunneksime end Jumala õnnis-tuste ja rikkuste pärijana, mitte käsutäitjana, ja elaksime armastuses ja rõõmus koos Temaga. (Luha-mets 2003:43j) Kui te olete aga Kristuse päralt, siis te olete järelikult Aabrahami sugu ja pärijad tõotuse jär-gi. (Gl 3:29)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal ei ole nimetu saatus ega juhus, loodusseadus ega kä-sitamatu maailmavaim. Jumal tunneb meid, kõneleb meile, näeb ja kuuleb meid, Tema kätesse või-me end usaldada. Jörg Zink Palvetagem: Issand, aita, et mu tänased teod ja sõnad kellelegi kahju ei tooks, vaid et need oleksid peegeldus Sinu armastusest ja halastusest. Rita R. Snowden

ISSANDA HEADUS MEIE VASTU

Neljapäev – 3. jaanuar

Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust. Js 63:7

Aeg-ajalt kuulen inimeste elulugusid ja vahetevahel kuulen lauset “Ta oli elu lõpuni tänulik, ka vana ja vaevatu ja väga haigena”. Kuidas on meiega? Kas me leiame põhjust tänulikkuseks? Kui-das me kasutame oma mälu? Kas nii, nagu mina oma väga head fotoaparaati?

Mõned ütlevad, et neil on selektiivne, valiv mälu. Küllap on, aga selle valikuga on ehk nii na-gu uuemal tehnikal, mis jätab meelde selle, mida sa eelnevatel kordadel oled kõige enam kasutanud, ja pakub sulle igal järgmisel kasutamisel esmajärjekorras seda. Äkki me peaksime ennast õpetama tänulikumaks? Kuidas?

On üks võimalus. Paljud ristiinimesed, enne kui nad koos oma armsa või armsatega või ka ük-sinda hakkavad õhtupalvet tegema, meenutavad mööduvast päevast kõike head ja ilusat. Ja siis nad tõstavad selle oma palves tänuna Jumala ette. Kui seda päevast päeva ja aastast aastasse teha, võib olla üsna kindel, et tõenäoliselt oled sa ka vanaks jäädes üks tänulik vanainimene, kellel pole puu-dust sõpradest, keda lähedased ei unusta ja keda hea meelega ka aidatakse. Heatahtlikke ja tänulikke on lihtne aidata. Küllap ka Jumalal.

Prohvet meenutab Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust, kõike seda, mida Ta on oma rahva-le nende pikas ajaloos osutanud, suurt headust, mida Ta on neile osutanud oma suure halastuse ja suure helduse pärast. Ta teeb seda ka rahva jaoks rasketel aegadel – aegadel, mil paljud olid unusta-nud tänulikkuse, mil paljud hädaldasid, soigusid, kirusid – kütsid üksteist üles olema leidlikud nega-tiivsuses. Jumal on ustav, hooliv, armastav. Tema ei jäta oma rahvast, ei unusta oma loodut.

Prohvet ütleb: kasutage oma mälu! Seal on nii palju head, mida saaks meenutada, mis muudab tänulikuks! (Tammsalu 2016)

Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumala arm avaldub selles, et taipame: tasu ei sõltu mitte meie vaevanägemisest, vaid see sõltub Jumalast, Tema armust. See sõltub meie Õnnistegijast Jee-susest Kristusest. Vahel tundub see küll töötegijale kurb. Kuidas nii? See on ju ebaõiglane! Aga us-kuge: see on tõelise rõõmu, tõelise kindluse allikas, kui teame, et tasu ei olene meist. Joel Luhamets Palvetagem: Sind, Siioni suur Jumal, ma kiidan vaikselt südames. Sind tänan koidu kumal, Sul õhtul laulan uinudes. Sa vägev ilma Looja, Su peale loodan ma, sest helde abitooja mul ikka oled Sa. Mu kilp ja vall, mu päästja, Sind tänan rõõmsasti; mu kandja, ülestõstja, – au Sinu nimele! Johann Rist * * *

TÄIUSLIK PÄÄSTJA

Reede – 4. jaanuar

Hõisake, taevad, ja ilutse, maa, mäed, rõkatage rõõmust, sest Issand trööstib oma rahvast ja halastab oma viletsate peale! Js 49:13

Prohvet Jesaja tekst toob selgelt esile Jumala suuruse. Taas näidatakse meile, et inimlaps ei küüni mõistma Jumala suurust ja vägevust lõplikult. Kui kasutada matemaatilist keelt, siis ei küüni me mõistma Jumalat sajaprotsendiliselt. Võib ütelda, et isegi mitte viiekümneprotsendiliselt. Kui sageli tundubki meile, et mõistame Jumalat ja Tema tahet, siis tegelikkuses on see mõistmine ka-duvväikene võrreldes Jumala tõelise olemuse mõistmisega.

Vanast Testamendist Iisraeli rahva käekäiku jälgides näeme, kuidas Jumal on selle rahva juu-res vaatamata kõigele, mida rahvas ka ei tee. Kuigi on öeldud, et Jumal ennast pilgata ei lase, ei hä-vita ta rahvast tervikuna ka siis, kui see rahvas eksib. Kindlasti meenuvad siin Noa, Mooses ja kõr-berännak, esimeste kuningate edu ja kaotused ning kõigele sellele kanduv tõotus Jumalalt, et Tema ei jäta neid mitte maha.

Hoolimata rahva heitlikkusest on Jumal ikka truu. Truu on Ta siis, kui inimene sirutab käe keelatud vilja järele; hoolitsev ja muretsev karjane on Ta ka siis, kui kasvõi üks inimene kaotsi lä-heb ja oma taevasele Isale selja keerab. Ta on alati valmis korraldama rõõmupidu, kui kadunud poeg Ta juurde tagasi tuleb.

Kristlastena teame, et Jumal taevase Isana armastab oma lapsi nii, et on andnud meile õiguse ise otsustada. Otsustada hea ja halva, õige või vale vahel. Ta on andnud meile teada oma tahet ja meie valik on, kas sellest juhindume või mitte.

Olgu meil ikka palve huulil, et Jumala arm ja heldus meid kannaks ka edaspidi vaatamata kõi-gele, mis meie ümber toimub, ja julgustagu meid teadmine, et Jumal on ikka truu. (Aus 2005) Taevad rõõmustagu ja maa ilutsegu, kohisegu meri ja mis seda täidab! (Ps 96:11) Seepärast rõõmustage, taevad, ning teie, kes neis viibite! Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud alla teie juurde; ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks. (Ilm 12:12) Rõõmutsege, hõisake üheskoos, Jeruusalemma varemed, sest Issand trööstib oma rahvast, lunastab Jeruusalemma! (Js 52:9) Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Jumal on ikka ja jälle tulnud sellesse maailma inimlike tunnistajate kaudu, kelle südamed on täidetud jumalakartuse ja lootusega. Joosep Tammo

Palvetagem: Nõnda kui me siin ajas oleme kandnud maise Aadama kuju, nii kanname kord igavikus taevase Kristuse kuju. Ükskord lõppeb võitlus liha ja Vaimu vahel. Ükskord saab kristlane patuta ärgata. Ükskord on ta kirgastatud Kristuse sarnane. Urho Muroma * * *

JUMAL SAI JA SAAB INIMESEKS.

Laupäev – 5. jaanuar

Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse. Gl 4:4,5

Kristus, Jumala Poeg, sündis Palestiinamaa vaeses peres, sündis naisest, sündis Moosese kä-suseaduse alla, sündis kindlate reeglite ja iidsete traditsioonide maailma. Nagu iga juudisoost poiss-laps, lõigati Ta ümber kaheksandal päeval, ja nagu Moosese Seadus ette nägi, toodi Ta neljaküm-nendal päeval Jeruusalemma templisse. Jumala Poja jaoks polnud erireegleid või erikohtlemist – ja polnud tarviski. Sest nagu ütleb apostel Paulus: “Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse.” Ja ta lisab: “Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: “Abba! Isa!”” (Gl 4:4-6) Need sõnad ei kehti üksnes Moosese Seaduse järgijate kohta, seaduse, mille alla Jeesus juudi-na ja Iisraeli rahva liikmena sündis, et seadusealusena vabastada seadusaluseid. See kehtib ka kogu meie inimliku elu ja olemise piiratuse ja äraspidisuse kohta, mille kütkeist Jumala Poeg tuli meid vabastama. Õigus on vanadel kirikuisadel, kes tundsid ära sügava tõe: kui Jumal poleks saanud ini-meseks, oleksime jäänud lunastamata. Ja kui Jeesus polnuks ühtaegu tõeline Jumal ja samas tõeline inimene, ei oleks lunastus meie jaoks võimalik.

Keegi vanaaja kristlik mõtleja on öelnud: Jumal sai inimeseks, et inimene võiks saada juma-laks. Kuid Pauluse mõte on selgem: Jumala Poeg sündis naisest ja sündis Seaduse alla, et lahti osta seadusealuseid ja kinkida meile Jumala lapse seisus. Ja kui me juba oleme Tema lapsed ja Tema omad, siis on meie südamesse antud Poja Vaimu, kes hüüab: “Abba! Isa!” (Vihuri 2001) Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja il-male ning paneb temale nimeks Immaanuel. (Js 7:14) Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. (Lk 1:31) Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: “Abba! Isa!” (Rm 8:15) Hetk mõtiskluseks ja aruteluks: Meie õnn on, et Jeesus ei ole veel tulnud kogu aus ning hiilguses, Ta ei ole veel tulnud kohtumõistjana. Seega on meile kingitud armuaeg, antud võimalus kasutada seda patuste Õnnistegija vastuvõtmiseks ja endale igaveseks õnnistuseks. Albert Soosaar Palvetagem: Issand, aita, et mu tänased teod ja sõnad kellelegi kahju ei tooks, vaid et need oleksid peegeldus Sinu armastusest ja halastusest. Rita R. Snowden

Kasutatud allikad