Parim on veel ees

Ho 6:1-3
Tulge, pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid! Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees. Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad. Aamen.

Kallid õed ja vennad Kristuses nii siin kirikus, kui televiisori ja raadio juures. Soovin teile kõigile südamest õnnistust, rõõmu ja lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse ülestõusmispühadel. Soovin ja palun, et Ülestõusnud Issanda arm ja halastus oleks saatmas meid igal päeval selle päevani, mis jääb püsima igaveseks.

Tuleme nüüd aga jutluseks kuuldud Jumala Sõna juurde prohvet Hoosea raamatust. Esmakuulmisel võib ilmselt nii mõnigi meist mõelda, et mil viisil seostub see tänase päeva sõnumiga Kristuse ülestõusmisest. Võibolla ainult siis viide „kahe päevaga elavaks tegemisele ja kolmandal päeval ülesse aitamisele,“ millele apostel Paulus arvatavasti tugines esimese korintosekirja viieteist-kümnendas peatükis. Kuid siingi on piibliseletajad viidanud, et ilmselt maksid need sõnad ainult Iisraeli rahva kohta.

Ent kas just meie pole täna Jumala uus Iisrael, kellele need tõotused anti? Ristilöödud, ülestõusnud ja taevasse ülendatud Jeesus Kristus on see, kelles Jumal kõik oma tõotused on täitnud. Hoosea sõnum ongi kui prohveti-sõnum Kristuse lunastusest, keda toona tuli veel kaheksa sajandit oodata. Tema on see „ilus koidupuna“ ja „kevadine vihm.“ Tema on see õnnistus, mille tulemine on nii kindel nagu päikesetõus hommikul. Tema õnnistus on nii eluandev, kui varajane vihm kevadel tärkavale taimele.

Prohvet alustab üleskutsega pöörduda Issanda poole. Vaatamata selle sõna arhailisusele ja võibolla ka liigsele religioossele koormatusele, on tal meie jaoks tänaselgi päeval väga konkreetne sisu. See on kutse suunata kogu oma elu selle täiuses ja sügavuses, kõikides hoiakutes ja väärtushinnangutes, suhtumistes ja igapäevategevustes Jumala poole. Viia need kooskõlla Jumala tahtega. Häälestuda Tema lainepikkusele.

Selline radikaalne muudatus puudutab arusaadavalt inimsuhteid. Need, kellega oleme seni pidanud võistlema oma koha pärast elus; need, kellega arvestamine ja kelle aitamine on olnud meile ebameeldivaks koormaks; need, kes pole kui meie või tunduvad lausa meie vaenlastena – nendest saavad ühtäkki meie õed ja vennad Kristuses, keda me armastame ja soovime aidata.

Loomulikult puudutab see muudatus ka sügavalt meid endid. Selle puudutuse sügavaim sisu on selles, mida Kristus nimetab „enda mina unustamiseks“ või koguni „salgamiseks.“ Endast lahtilaskmise tee on ainus tee, mis viib kaasinimeseni. Samuti on see ainus tee igavesse ellu. See on olnud Kristuse tee. See on ka meie tee.

Keerukaks küsimuseks jääb ikkagi, et kuidas võime leida selliselt mõistetud pöördumist Issanda poole. Kui Vanas Testamendis näeme ka inimese enda initsiatiivi ja aktiivust, siis Uus Testament on vägagi ühemõtteline – vaid Jumal üksi on see, kes meid kutsub pöördumisele, viimaks meid enese poole pöörab ja enese juures hoiab. Meie osaks on parimal juhul seda kutset kuulda ja sellele vastata. Kuid eks seegi ole Tema arm ja töö. Ja siiski on Jumal jätnud meile vabaduse. Tema ei sunni ega käsi. Ta kutsub ja ootab. Vaevukuuldava hääle ja kujuteldamatu kannatlikkusega. Ta teeb seda meie elu väga erinevatel aegadel ja erinevate olukordade kaudu. Andku Tema meile südamele tundlikust, mõistusele valgustust ja tahtele head järeletulemist.

Samuti kutsub meid prohvet Issanda tundmisele – „tundkem siis, püüdkem tunda Issandat,“ ütleb ta. Jumala tundmine, Tema tahte ja teede mõistmine on midagi sellist, mida tuleks püüelda iga päeva. Mõelgem vaid hetkeks, kui hea, ilus ja õnnistatud võiks olla meie elu, kui me tõeliselt tunneksime Jumalalt. Kui me tõeliselt tunneksime oma kaasinimest ja iseennast. Kõik need erinevad tundmised saavad muidugi aluse ja alguse Jumala tundmisest – vaid Temas jõuame armastuse ja austusega nii iseenda kui üksteise juurde.

Tundmaõppimiseks on aga vaja olla koos sellega, kellega soovitakse tuttavaks saada. Samuti on Kristusega. Me oleme alati Kristusega, kui palvetame Tema poole, kui loeme Tema Sõna, kui oleme Pühal Armulaual – nõnda nagu miljonid inimesed täna kirikutes, palvelates ja kodudes, aga ka haiglates, vanglates ja põgenikelaagrites on Kristuses ja kasvavad Tema tundmises.

Ent ärgem piirdugem selle rõõmu ja osadusega, milles me täna oleme, vaid jäägem igal pühapäeval, igal päeval, igal oma elu tunnil Kristuse osadusse. Tema on Ülestõusnuna meile tõotanud – „mina olen teie juures ajastu lõpuni.“ Et Tema on selle tõotuse täitnud, võime alati tulla Tema juurde kõigega, mis meil parajasti on – olgu see ülevoolav rõõm, sügav kurbus või päris argipäevane elu – ning kogeda Tema armu ja abi.

Prohvet ütleb, et Jumal on see, kes meid parandab ja meid seob. Jah, aegajalt oleme sõna otseses mõttes katki ja haavatud. Oleme seda kogenud väga sügavalt isiklikul pinnal. Samas on viimasel ajal on olnud palju arutlust, et kas me oleme katki ka ühiskonnana ja kui oleme, siis kui katki. Postimehe arvamusliidrite lõunal peetud kõnedest võis välja lugeda mõlemat – et asjad polegi väga pahad ja samas on asju, mis kahjuks on halvad. Soovitus tule põlemapanemiseks, hirmu külvamise lõpetamisest, isiklikust vastutusest ning sellestki, et võibolla peaksime eelistama sõbralikemaid koeratõuge, mõjusid kõik väga sümpaatselt.

Just siin on usul ja kristlastel suured võimalused. Me ei pea keskenema halvale, ega sellele, mis on valesti. Samuti pole põhjus arvata, et me ise suudame kedagi muuta või lausa tervendada kogu ühiskonda – sellest tuleb ainult viha ja kibedust. Kuid Jumala abiga saame ise muutuda ning siis algavad ka imed – muutuvad inimesed ja olukorrad meie ümber.

See on see Jumala poolne parandus ja sidumine, millest prohvet kuulutab ning mis on saanud võimalikuks Ülestõusnud Issanda lähedalolus ja väes. Tõsi, siia maa peale jääb paradiis tulemata, sellele vaatamata on ülestõusnud Issanda armastuse ja headuse riik tulnud meie keskele. Tulnud, et meid õnnistada. Tulnud aga sellekski, et olla kindlaks märgiks ja tunnistuseks, et parim on veel ees.

Aamen.

Õp. Ove Sander

Sander_Ove


Kuula jumalateenistuse salvestust

 

Ristitee rännak Tallinna kirikutes

25. märtsil, Suurel Reedel ja küüditamise mälestuspäeval toimus ristitee rännak Tallinna kirikutes

Suure Reede ristitee on Jeesuse surmapäeva mälestamine ja tema kannatusteel mõtteline kaasaskäimine. Suurele Reedele järgnev Vaikne Laupäev  juhatab sisse kiriku kõige olulisema püha, Ülestõusmispüha. Ülestõusmispühaga tähistatakse Kristuse ülestõusmist ja surma võitmist.

1949. aasta 25. märtsil, Paastumaarjapäeval, saadeti Maarjamaalt varajastel hommikutundidel Siberisse teele ligi 21 000 eestlast.
Ristiteel liigutakse kirikust kirikusse ja mõeldakse Jeesuse ristiteele ja küüditatute kannatustele. Jaan Tammsalu: „Need tuhanded kisti välja oma kodudest, viidi oma maalt, oma rahva keskelt. Tundmatusse. Kui palju vaprust, hingejõudu, lootust ja usku oli vaja, et säilitada oma väärikus, inimlikkus, usk ja armastamisvõime. Suurem osa neist olid ristiinimesed. Neil oli usk Kristusesse, Temasse, kes teab, mida tähendab kannatada, taluda ülekohut.“

Suure Reede ristitee rännak algas kl 13.00 Tallinna Jaani kirikust, peatused olid Vabaduse risti juures, Kaarli kirikus, Linda kivi juures ja Toomkirikus.
Ristitee rännakule minejaid õnnistas peapiiskop Urmas Viilma.
Rännakumõtisklusi ja palveid lugesid vaimulikud Jaan Tammsalu Jaani kogudusest, Kaarli kogudusest Jaak Aus, Toomkogudusest Arho Tuhkru ning näitlejad Garmen Tabor ja Andres Roosileht.

Ristitee teksti koostasid Katri Aaslav-Tepandi, Tõnu Tepandi ja Jaan Tammsalu.

Rännaku korraldas EELK Tallinna praostkond. Abistas EKN.

 

Sambia Sõbrad

Jätkub paastuaja korjandus Sambia orbude ja pastoriperede toetuseks.

NB! Annetused palume tuua  Ülestõusmispüha järgsel pühapäeval, mitte I Ülestõusmispühal (seoses jumalateenistuse teleülekandega) või kanda koguduse pangaarvele märksõnaga “Sambia.”

Loe lähemalt:  http://www.sambiasobrad.com/

 

SA EELK Diakooniahaigla kutsub oma perre uusi töötajaid

Diakooniahaigla on väike, kolme statsionaarse osakonnaga kristlik haigla, mis asub Tallinnas Nõmmel. Ootame oma perre ausaid, avatud, empaatiavõimelisi, meeskonnatöö-oskustega ja ennast erialaselt arendada soovivaid töötajaid. Omalt poolt pakume võimalust töötada koduses, kristlikus haiglas ja teenida Kristuse armastuskäsku täites nii Jumalat kui ligimest.

Kutsume tööle

  • hospiitsosakonna õe. Lisaks eelpool nimetatud isikuomadustele on vajalik medõe diplom ning tervisehoiutöötajate registris olemine. Töö sisuks on raskelt haigete ning surijate vaevuste leevendamine, patsientide ning nende lähedaste toetamine. Töö on vahetustega.
  • õendusabiosakonna hooldaja. Töö sisuks on patsientide elukvaliteedi hoidmine, nende allesjäänud oskuste toetamine, vajalike hooldustoimingute teostamine, suhtlemine nii patsientide kui ka lähedastega. Töö on vahetustega.
  • koristaja. Päevane põhikohaga töö graafiku alusel. Samuti vajame suveperioodiks asenduskoristajat.

Kontakt: Teija Toivari, oendus@diakooniahaigla, tel.6510333

Ikka on oodatud vabatahtlikud abilised, sh muusikud, kes võiks kaasa teenida iganädalastel palvustel (tel 55649256, annika.laats@eelk.ee).

Andke teie neile süüa

Õpetaja Ove Sanderi jutlus Nõmme Rahu kirikus, 6. märtsil 2016.

Jumala armust oleme võinud ära käija poole paastuaja teekonnast. Läinud pühapäev oli „eriline peatuskoht ja rõõmuallikas paastuaja kõrberännakul“, kui kasutada meie jumalateenistuste käsiraamatu sõnu.

Seda pühapäeva on nimetatud ka Eluleiva pühapäevaks – Jeesus Kristus ise on selleks eluandvaks leivaks nii meie maisel rännakul kui taevateel.

„Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“ (Mt 4:4)

Meenub kunagine Võrumaa praost Armand Leimann, kes palus enne sööki pea alati samade sõnadega – „Issand õnnista meile igapäevast leiba, aga toida meid ka leivaga taevast.“

Kui mõelda möödunud pühapäeva evangeeliumile, milleks oli tänavu viietuhande mehe söötmise lugu Johannese järele, siis Johannes kasutab sama kreekakeelset väljendit, mida kasutavad kolm esimest evangeeliumit Püha Õhtusöömaaja juures. Tõepoolest, nood viistuhat, lisaks veel naised ja lapsed, ei söönud vaid mullast võrsunud leiba, taevaleiba, mis neid toitis igaveseks eluks.

Viietuhande söötmise lugu on kõnekas mitmes mõttes. Esmalt ta tuletab meile meelde, et leib – nii maine kui taevane – on kõik taevast päritolu ja tuleb Jumala käest. Kas oskame seda vastu võtta kui midagi, mida meile igal päeval armust kingitakse ja teha seda tänuliku ja rõõmsa meelega? Või peame seda pigem enda käte- või vaimutöö viljaks ning täname vaid ennast?

Nii nagu vajasid inimesed ihu ja vaimutoitu kaks aastatuhandet tagasi, vajame seda samuti meie. Vajame hoiakut, et on „üsna vähe, mille eest võime iseenesele tänulikud olla,“ kasutades peapiiskop Jaan Kiivit noorema väljendust. Tänulik tuleb olla Jumalale. Tänulik meel ja süda muudavad meid. Meist saavad uued inimesed.

Ja siiski vajas Jeesus abilisi, oma jüngreid, et leivaime viljast võisid osa saada tuhanded. Kindlasti suudaks Jeesuse ka meieta – mitte Tema ei vaja meid, vaid meie Teda. Ja ometi on Tema tahteks, et just meie oleme Tema silmad ja kõrvad nägema ja kuulma maailma viletustust. Et just meie oleksime Tema käed ja jalad viima leiba nõrkevatele ihudele ja väsinud hingedele. Et just meie annaksime maailmale süüa Eluleiba.

Anname edasi seda, mida oleme Jumala käest varem saanud – on ju iga andmine õigupoolest edasiandmine. Edasiandmine eeldab arusaadavalt edasiantava vastuvõtmist. Pole kahtlust, et tänagi on Jumala käed avatud rikkalikuks õnnistuseks ning kuhugi ega kunagi ei kao need, kes nälgivad igapäevase leiva ja vaimuliku õnnistuse järele.

Ülempreester Panagiotos Simigiatos kirjutab Suure Paastu Trioodis – „Vennalik armastus ei piirdu ainult materiaalsete annetustega. Et olla kuulekad evangeeliumile, peame olema tähelepanelikud teiste suhtes, neid ära kuulama, lastes endast läbi kiirata headusel, mida Jumal tunneb kõigi oma loodud olendite suhtes. Me peame andestama kõigile neile, kes on meid haavanud või solvanud; peame laskma oma armastusest osa saada ka neil, kes meile kirja teevad või meid vihkavad, paludes neile pöördumist ja andeksandi…Saanud osa Tema kannatustest, olles tulnud koos Temaga läbi meie vana inimese surmast, meie pattudest ja isekusest, astume koos Temaga ülestõusmispühade aulisse valgusse.“

Viietuhande söötmisloo üks olulisi sõnumeid on seegi, et väike võib olla suur. Õigemini, väike võib suureks saada. Ta saab seda alati, kus ta on asetatud Kristuse kätele ning Tema õnnistus teeb selle suureks ja üliküllaseks. Jüngritel olnuks anda vaid viis leiba või pisut enam, kui teenarid oleks appi võetud. Ent sellest ei oleks mingil juhul piisanud. Piisas ja piisab aga alati siis, kui Kristus annab oma õnnistuse kaasa.

Nõnda toome Kristusele oma anded ja aja. Oma väikse või pisut suurema elu. Kui oleme andnud Talle ka oma südame, siis seisame imede alguses. Me oleme saanud rikkaks igaks heaks teoks (2 Kr 9:8) – meil on, mida maailmale jagada ning me teeme seda rõõmuga. Meist on saanud Jeesuse ja Tema jüngrite töö jätkajad, kellele Ta on jätnud ülesande „Andke Teie neile süüa.“ (Mt 14:16)

Õp. Ove Sander

Sander_Ove

1 29 30 31 32 33 38